EUROOPA LIIT ON KASVANUD PÄRAST SELLE LOOMIST 1957. AASTAL KUUE RIIGI ÜHENDUSEST 27 RIIGI ÜHENDUSEKS. NEED RIIGID ÜHENDASID OMA JÕUD, ET EHITADA ÜHESKOOS ÜLES PAREM TULEVIK. MILLISED RIIGID KUULUVAD EUROOPA LIITU JA MILLAL NAD LIIDUGA ÜHINESID? SELLEST PEATÜKIST SAAD TEADA, KUIDAS EL KUJUNES SELLISEKS, NAGU TA PRAEGU ON, JA MIS TEEB ELi NII AINULAADSEKS.

MIS ON EUROOPA LIIT?

ELi liikmesriigid

Euroopa Liit on 27 Euroopa riigi ehk liikmesriigi ehk ELi riigi ainulaadne partnerlus. Üheskoos katavad nad suure osa Euroopa maailmajaost. EL on koduks ligikaudu 447 miljonile inimesele, see tähendab umbes 6%-le maailma elanikkonnast. ELi riikide kodanikud on ka ELi kodanikud.

ELi ametlikud keeled

Euroopa väärtused

ELi aluslepingud sisaldavad õigusnorme, millest ELi töös juhindutakse. Aluslepinguid muudetakse aeg-ajalt, näiteks uute riikide liitumisel või ELi toimimise muutmisel. Kõige uuem alusleping on Lissaboni leping, mis sõlmiti Portugali pealinnas 2007. aastal.

Lisateavet ELi aluslepingute kohta saad veebisaidilt europa.eu/!D9pbpW.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustus koos Lissaboni lepinguga. Selles on sätestatud kõigi ELis elavate inimeste õigused ja vabadused, näiteks isiklikud, majanduslikud ja sotsiaalsed õigused. Nüüdisaegse ühiskonna kajastamiseks sisaldab harta ka uuemaid põhiõigusi, nagu andmekaitse ja bioeetikaga seotud tagatised. Harta sisaldab ka erinorme alla 18aastaste isikute õiguste kohta: nii tagatakse, et laste õigused on osa inimõigustest, mida EL ja selle liikmesriigid on kohustatud järgima ja kaitsma.

Lisateavet ELi põhiõiguste harta kohta saad veebisaidilt fra.europa.eu/et/eu-charter ja Euroopa Liidu lapse õiguste strateegiast veebisaidilt ec.europa.eu/info/policies/justice-and-fundamental-rights/rights-child_et

Kuuest ELi riigist 27 ELi riigini

EL koosneb väga erinevatest riikidest. Kõige suurema rahvaarvuga ELi riik on Saksamaa, kus on ligikaudu 84 miljonit elanikku, samal ajal kui kõige väiksema rahvaarvuga Maltas on 500 000 elanikku. ELi elanikud räägivad eri keeli ja kasutavad kolme tähestikku (ladina ja kreeka tähestik ning kirillitsa). Igal riigil on omad traditsioonid, kultuur, toidud ja pidustused.

Kuidas see kõik algas?

Pärast kahte hävitavat maailmasõda 20. sajandi esimesel poolel (1914–1918 ja 1939–1945) olid inimesed täis otsustavust, et millelgi sellisel ei tohi lasta enam korduda.

Aastatel 1945–1950 hakkasid mõned Euroopa poliitikud, teiste seas Robert Schuman, Konrad Adenauer, Alcide De Gasperi ja Winston Churchill, looma Euroopa Liitu, milles me praegu elame. Nende visioon oli ühendada Euroopa riigid majanduslikult ja poliitiliselt, et kindlustada kestev rahu ja õitseng.

9. mail 1950 tegi Prantsusmaa välisminister Robert Schuman ettepaneku ühendada Euroopa söe- ja terasetootmine. Tol ajal olid need toorained, mida kasutati sõjalisel otstarbel: sütt energiaallikana ning terast relvade ja masinate valmistamiseks. Tootmist ühendades ei saaks ükski riik salaja teiste riikide vastu relvastuda. Selle ettepaneku alusel loodi 1952. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühendus. Selle rajasid kuus naaberriiki: Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa, pannes aluse nüüdsele ELile.

Tuginemine Euroopa Söe- ja Teraseühendusele

Kuus aastat hiljem otsustasid kuus asutajariiki laiendada oma koostööd muudele majandussektoritele. 1957. aastal sõlmiti Rooma leping, millega loodi Euroopa Majandusühendus ja mis jõustus 1958. aastal. Selle esialgne eesmärk oli edendada osalisriikidevahelist kaubandust ja edasist majanduslikku integratsiooni.

Uued liikmed

1973.  aastal ühinesid Euroopa Majandusühendusega Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik (*). Mõni aasta hiljem said pärast Lõuna-Euroopa parempoolsete diktatuuride lõppemist liikmesust taotleda kolm riiki. Esimene neist oli Kreeka, kes ühines 1981. aastal. 1986. aastal järgnesid Portugal ja Hispaania. 1993. aastal loodi Euroopa Liit ning kaks aastat hiljem ühinesid sellega Austria, Rootsi ja Soome. Nüüd oli ELi liikmeid 15.

Üsna pea pärast teist maailmasõda tõmmati Euroopa ida- ja lääneosa vahele raudne eesriie ja algas 40aastane külm sõda. Selle jagunemise sümboliks oli Berliini müür, sest see lõhestas Berliini linna kaheks. Pärast kommunismi kokkuvarisemist 1989. aastal alustasid endised kommunistlikud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid demokratiseerimisprotsessi ja taotlesid ELiga ühinemist.

2004.  aastal ühines ELiga kaheksa Kesk- ja Ida-Euroopa riiki: Eesti, Leedu, Läti, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Ungari ja Tšehhi. Samal aastal said liikmeks ka Vahemeres asuvad Küpros ja Malta. 2007. aastal ühinesid Bulgaaria ja Rumeenia ning 2013. aastal Horvaatia.

Uute ELi liikmete lisandumine on laiendanud ühisturgu ning aidanud säilitada rahu ja heaolu Euroopas. Iga uus liige peab olema valmis kirjutama alla aluslepingutele ja võtma kogu ELi õiguse üle oma õigusesse. Ta peab austama ELi väärtusi, nagu demokraatia ja õigusriigi põhimõte ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine.

ELil on ka väljaspool oma piire tugevad suhted naaberriikidega. Euroopa naabruspoliitika toetab EList ida ja lõuna pool asuvate riikide julgeolekut, stabiilsust ja heaolu. Lisaks hõlmab ELi laienemispoliitika võimalikke uusi liikmeid. Väljaspool naabruspiirkonda põhinevad ELi ülemaailmsed suhted tavaliselt kaubanduslepingutel, partnerlustel ja mitmepoolsel koostööl.

Kuus asutajariiki olid Belgia, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Prantsusmaa ja Saksamaa. 1. jaanuaril 1973 ühinesid Euroopa Liiduga Iirimaa, Taani ja Ühendkuningriik. Sellega suurenes liikmesriikide arv üheksani. Kreeka ühines ELiga 1981. ning Portugal ja Hispaania 1986. aastal. 1995. aastal lisandusid Austria, Rootsi ja Soome. Suurim laienemine leidis aset 2004. aastal, mil ELiga ühines kümme riiki: Eesti, Küpros, Leedu, Läti, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi ja Ungari. 2007. aastal ühinesid Bulgaaria ja Rumeenia ning viimasena 2013. aastal Horvaatia.

Nobeli rahupreemia

EL loodi selleks, et tagada selle liikmete vahel kestev rahu. Pärast ELi loomist on vägivaldsed sisekonfliktid ja eurooplastevahelise sõja puhkemise võimalused oluliselt vähenenud. 2012. aastal anti Euroopa Liidule tunnustuseks tema töö eest rahu, demokraatia ja inimõiguste tagamisel ELis ja kogu maailmas Nobeli rahupreemia. EL otsustas annetada preemiaks saadud 930 000 eurot ja lisaks veel 930 000 eurot ELilt endalt lastele, kellel puudub võimalus kasvada üles rahus.