Tuule- ja päikeseenergia elektri tootmiseks: ELi eesmärkide täitmiseks tuleb võtta märkimisväärseid meetmeid

Kommenteeritud kokkuvõte

Ajavahemikus 2005–2017 kahekordistus ELis taastuvenergia osakaal elektritootmises ligikaudu 15%-lt peaaegu 31%-ni. Kasvu põhjustas peaasjalikult tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia osakaalu kasv.

Kontrollikoda uuris auditis, kas taastuvenergia osakaal summaarses energia lõpptarbimises on piisavalt kasvanud, et täita 2020. aastaks ELi 20% eesmärk, mis on sätestatud direktiivis taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta. Samuti uuriti, kui tõhusalt toetavad EL ja liikmesriigid tuuleenergiast ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiast elektri tootmist. Auditiaruande avaldamise aeg langeb kokku Euroopa Komisjoni järgmise taastuvenergia eduaruande avaldamisega 2019. aastal. Eduaruandes esitatakse üksikasjad liikmesriikide edusammude kohta 2020. aasta eesmärkide täitmisel. Eduaruanded annavad viimase võimaluse võtta parandusmeetmeid ja esitada teavet 2020. aasta järgset taastuvenergia olukorda käsitlevaks aruteluks.

Esimene taastuvenergia valdkonnas edusamme kiirendav meede oli direktiiv ja seejärel liikmesriikide toetuskavad investeeringute ligitõmbamiseks. Alates 2005. aastast tehtud märkimisväärsete edusammude järel aga aeglustus pärast 2014. aastat nii tuuleenergia kui ka fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia sektori tegevus. Pooled liikmesriikidest olid 2017. aastaks kas juba täitnud 2020. aasta eesmärgid või neile väga lähedal. Ülejäänud liikmesriikidel on oma eesmärke jätkuvalt raske täita ning selleks vajatakse edasisi jõupingutusi.

Kontrollikoda leidis, et esialgsete toetuskavade raames anti tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kasutuselevõtmiseks liiga palju toetusi, kuid toetuste taseme alandamine heidutas võimalikke investeerijaid. Oksjonite soodustamine ja kodanike kaasamine on hädavajalik, et suurendada investeeringuid ning edendada tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kasutuselevõtu tingimusi, nagu toimetulek piiravate ruumilise planeerimise eeskirjade, pikkade haldusmenetluste ja võrgu puudujääkidega.

Heites pilgu 2030. aastasse, leidis kontrollikoda, et komisjoni 2016. aasta puhta energia paketiga pandi alus paremale investeerimiskeskkonnale. Samas võib riiklike eesmärkide puudumine ohustada ELi 2030. aastaks seatud vähemalt 32% eesmärgi täitmist.

Auditi põhjal soovitab kontrollikoda

• keskenduda lünkade täitmisele 2020. aasta eesmärkide saavutamises;
• esitada taastuvenergiaalaseid statistilisi andmeid õigel ajal;
• korraldada piisavalt oksjoneid elektri tootmiseks vajaliku taastuvenergiavõimsuse suurendamiseks;
• luua soodsam keskkond taastuvelektri tootmiseks, lihtsustades haldusmenetlusi;
• edendada investeerimist võrgutaristusse ja võrkudevahelistesse ühendustesse ning
• täiustada seiret, et vähendada siduvate riiklike eesmärkide puudumise mõju.

Sissejuhatus

Aastatel 1990–2017 kasvas ELis elektri tarbimine keskmiselt 1% aastas: alla 2,2 miljardist GWh-st¹ kuni peaaegu 2,8 miljardi GWh-ni aastas. Prognooside kohaselt suureneb tarbimine kuni 2020. aastani alla 0,3% aastas, kui rakendatakse konkreetseid energiatõhususmeetmeid, ja 0,7% aastas, kui perioodil 2020–2050 ei viida ellu uut tõhususpoliitikat².

Elektrit võib toota kas taastumatutest energiaallikatest, mille hulka kuuluvad fossiilkütused (kivisüsi, maagaas, toornafta), taastumatud jäätmed ja tavareaktorite tuumamaterjal, või taastuvatest energiaallikatest (hüdro-, tuule, päikese-, biomassi-, biogaasi-, vedela biokütuse, jäätme-, geotermiline, laine-, ookeani- ja tõusu-mõõnaenergia). Peale elektri tootmise kasutatakse taastuvaid energiaallikaid ka selleks, et toota energiat, mis muundatakse soojus- ja jahutusenergiaks ning transpordikütuseks. Tabelis 1 on esitatud peamised taastuvenergiatehnoloogia liigid ja nende kasutusvaldkonnad.

Tabel 1. Peamised taastuvenergiatehnoloogia liigid ja nende kasutamine elektrisektoris, soojus- ja jahutussektoris ning transpordisektoris

Allikas: Euroopa Kontrollikoda, töövahendi SHARES käsiraamatu põhjal, Eurostat, 2018.

Olenevalt kasutatavast energiaallikast, võib elektritootmine kahjustada keskkonda, inimeste tervist ja kliimat. ELi kasvuhoonegaaside koguheitest 79% tuleneb fossiilkütuste kasutamisest energia tootmiseks⁵. Komisjoni hinnangul aitab taastuvelektri suurem osakaal ELil täita eesmärk vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 40%⁶ ja 2050. aastaks 80–95%⁷. Kui elektrivajaduse rahuldamiseks kasutatakse rohkem taastuvaid energiaallikaid, väheneb ka ELi sõltuvus fossiilkütuste impordist.

Ajavahemikus 2005–2017 kahekordistus ELis taastuvenergia osakaal elektritootmises ca 15%-lt peaaegu 31%-ni (vt joonis 1).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Eurostati andmetel.

Seda kasvu põhjustavad peamised taastuvenergiatehnoloogia liigid on tuule- ja päikeseenergia. Kuigi tuuleenergiast toodetud elektri maht jääb endiselt alla hüdroenergiale, kasvas ajavahemikus 2005–2017 selle maht igal aastal 414%. Päikeseenergia vastav näitaja oli 8086%. Hüdroenergiast toodetud elektri maht jäi seejuures valdavalt samaks. Hüdroenergia moodustas 2017. aastal ELis taastuvelektri tootmisest 35%, tuuleenergia 34% ja päikeseenergia (vt joonis 2).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Eurostati andmete põhjal.

Tehnoloogia odavnemise tõttu suudavad tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia nüüd fossiilkütustega majanduslikult tunduvalt paremini konkureerida (vt 1. selgitus).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda IRENA aruande „Renewable power generation costs in 2017“ (Taastuvenergia tootmiskulud 2017. aastal) lk 17 põhjal.

ELi poliitika seoses elektri tootmisega taastuvenergiast

Euroopa Liidu toimimise lepingus nähakse ELile ja selle liikmesriikidele ette jagatud pädevus energiasektoris. Siiski on liikmesriikidel õigus otsustada, kuidas kõige paremini oma energiaressursse kasutada, milliseid energiaallikaid kasutada ja kuidas korraldada oma energiavarustust. ELi toimimise lepingu artiklis 194 on loetletud ELi energiapoliitika neli peamist eesmärki, mille hulka kuulub uute ja taastuvate energialiikide väljaarendamine.

Taastuvenergia arendamisega konkreetselt seotud poliitilised eesmärgid määratleti 2009. aasta taastuvenergia direktiivis (esimene taastuvenergia direktiiv)¹⁰. Direktiivis kohustati liikmesriike tagama, et ELis tervikuna peab 2020. aasta lõpuks vähemalt 20% summaarsest tarbitavast lõppenergiast olema toodetud taastuvenergiast (vt 2. selgitus).

Komisjon avaldas 30. novembril 2016. aastal paketi „Puhas energia kõigile eurooplastele“¹³. Paketi kaheksast seadusandlikust ettepanekust jõustus 2018. aastal neli. Ülejäänud nelja teemal jõuti poliitilisele kokkuleppele 2018. aasta novembris ja detsembris. Teises taastuvenergia direktiivis kehtestati 2030. aastaks täidetav siduv ELi vähemalt 32% eesmärk¹⁴ võimalusega suurendada eesmärki uuesti 2023. aastal. Seejuures tuleb vähemalt 32% eesmärk täita ilma siduvaid riiklikke eesmärke seadmata.

Riiklikud toetuskavad ja muud meetmed 2020. aasta eesmärkide täitmiseks

Esimeses taastuvenergia direktiivis soovitati liikmesriikidel 2020. aasta eesmärkide täitmiseks koostada taastuvate energiaallikate riiklikud toetuskavad erasektori investoritele mõeldud stiimulite põhjal (vt 3. selgitus). Direktiivis nõuti ka seda, et taastuvelektrile antaks eelisjuurdepääs võrgule, et tagada toodetud elektri müük.

Üldjuhul ei kaasrahasta EL riiklikke kavu ja nende suhtes kohaldatakse riigiabi eeskirju. Konkurentsi peadirektoraat analüüsib neid kavu, et tagada kooskõla siseturu eeskirjadega. Kuni 2016. aastani võisid liikmesriigid valida mis tahes liiki kavu või nende kombinatsioone, mida pidasid oma turu jaoks asjakohaseks. Enamik võttis kasutusele soodustariifidel põhineva kava konkursiteadete kaudu, kas üksi või koos muud liiki soodustusega. Alates 2016. aastast on komisjoni riigiabi eeskirjade raames¹⁵ nõutav, et kõiki taastuvelektri tootmise toetuskavu viiakse ellu soodustariifide alusel, ja alates 2017. aastast eraldatakse neid peamiselt oksjonite kaudu¹⁶, mis on mittediskrimineerival alusel avatud kõigile elektritootjatele¹⁷.

Samuti andis esimene taastuvenergia direktiiv liikmesriikidele tõuke teha koostööd 2020. aasta eesmärkide täitmisel. Võimalikud koostöömehhanismid hõlmavad ühisprojekte ja ühiseid toetuskavu ning kahepoolseid lepinguid osa taastuvenergia ülekandmise kohta rohkem taastuvenergiat tootvast liikmesriigist teise, vähem taastuvenergiat tootvasse liikmesriiki. Selliseid üleviimisi nimetatakse statistilisteks ülekanneteks.

Tuule- ja päikeseenergia toetamine ERFist ja Ühtekuuluvusfondist

ELi vahenditest võib anda lisaraha, et tugevdada liikmesriikide meetmeid, täiendades riiklikke või piirkondlikke toetuskavu investeeringuteks ettenähtud abiga.

Programmitöö perioodidel 2007–2013 ja 2014–2020 eraldati ligikaudu 8,8 miljardit eurot taastuvenergiaprojektidele Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) ja Ühtekuuluvusfondi ühtekuuluvuspoliitika valdkonna rahastamise kaudu. Nagu nähtub tabelist 2, on alates 2007. aastast tuuleenergiainvesteeringuteks eraldatud ligikaudu 972 miljonit eurot ja päikeseenergiaprojektidele 2,868 miljardit eurot. Liikmesriikide ERFi ja Ühtekuuluvusfondi eraldised tuule- ja päikeseenergia investeeringutesse mõlemal perioodil on esitatud I ja II lisas.

Tabel 2. ERFi ja Ühtekuuluvusfondi eraldised taastuvenergia investeeringutesse ELis, 2007–2020, miljonites eurodes

Allikas: 9.4.2019 välja võetud komisjoni andmetel põhinevad kontrollikoja andmed.

Komisjon tegi ettepaneku eraldada programmitöö perioodil 2021–2027 ERFist 30% ja Ühtekuuluvusfondist 37% kliimaeesmärkide saavutamist toetavatele toimingutele, mille hulka kuulub taastuvenergia edendamine¹⁸. ERFi/Ühtekuuluvusfondi (v.a Euroopa ühendamise rahastu transpordi osa ÜFi osalus) kavandatud kogusummade põhjal arvutades moodustaks see ERFist 60,2 miljardit eurot ja Ühtekuuluvusfondist 11,6 miljardit eurot¹⁹. Teise taastuvenergia direktiivi ettepaneku mõjuhinnangus järeldati, et ELi esialgse 2030. aasta 27% eesmärgi täitmiseks on vaja ligikaudu 254 miljardi euro suurust investeeringut²⁰. Teisisõnu, ERFi ja Ühtekuuluvusfondi rahaliste assigneeringute kogusummat, mis on ligikaudu 71,8 miljardit eurot kliimaeesmärkide saavutamise toetusteks, tuleb täiendada riikide märkimisväärsete avaliku ja erasektori vahendite ning muu ELi rahastamisega, et täita ELi praegune 2030. aasta vähemalt 32% eesmärk.

Auditi ulatus ja lähenemisviis

Kontrollikoda uuris, kui tõhus on ELi ja liikmesriikide toetus elektri tootmisele tuuleenergiast ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiast, mis suurendavad kõige rohkem taastuvate energiaallikate osakaalu. Selleks analüüsis kontrollikoda, kas

• taastuvate energiaallikate osakaal summaarses energia lõpptarbimises on 2005. aastast saadik suurenenud kooskõlas püstitatud eesmärkidega;
• riiklike toetuskavadega on suudetud ligi tõmmata investeeringuid elektri tootmisse tuuleenergiast ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiast;
• muud taastuvatele energiaallikatele kehtestatud tingimused, sealhulgas võrgu laiendamine ja ajakohastamine, mõjutavad nende kasutuselevõttu;
• tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia valdkonna investeeringuteks saadaolevad ühtekuuluvusvahendid on toonud kaasa säästva toodangu ja tulemused ning toetuse asjakohase taseme;
• läbivaadatud 2021.–2030. aasta ELi õigusraamistik loob toetava keskkonna tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitiste rajamiseks.

Auditi teema on väga aktuaalne, kliimamuutuseid ja energiasäästvust käsitletakse poliitikas ja majanduses palju. Auditiaruande avaldamise aeg langeb kokku komisjoni järgmise taastuvenergia eduaruande avaldamisega 2019. aastal. Eduaruandes esitatakse üksikasjad liikmesriikide edusammude kohta 2020. aasta eesmärkide täitmisel. Eduaruanded annavad viimase võimaluse võtta parandusmeetmeid ja esitada teavet 2020. aasta järgset taastuvenergia olukorda käsitlevaks aruteluks.

Audit hõlmas ERFi ja Ühtekuuluvusfondi vahendite kasutamist programmitöö perioodidel 2007–2013 ja 2014–2020. ELi tasandil uuriti nende viie komisjoni peadirektoraadi tööd, kes osalevad aktiivselt tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kasutuselevõtmisel, ning Eurostati tööd²¹. Külastati ka mitut tuuleenergia ja/või fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia valdkonna sidusrühma Brüsselis ja liikmesriikides ning Euroopa Keskkonnaametit Kopenhaagenis.

Kontrollikoda külastas nelja liikmesriiki: Saksamaad, Kreekat, Hispaaniat ja Poolat. Nendele liikmesriikidele eraldati ajavahemikes 2007–2013 ja 2014–2020 ligikaudu 50% kõigist taastuvale tuule- ja päikeseenergiale eraldatud ERFi ja ühtekuuluvusfondi vahenditest ning nad tootsid 2017. aastal vastavalt 52% ja 47% ülesseatud tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia võimsusest. Kontrollikoda vaatles nimetatud riikides 24 projekti (9 tuuleenergia projekti, 12 fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia projekti ning 3 tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia segaprojekti), mida kaasrahastas ERF või Ühtekuuluvusfond. Vaatluses võeti aluseks tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia osakaal ja asjakohasus auditi valdkonnas. Nende projektide nimekiri on esitatud III lisas.

Aruande järelduste ja soovituste koostamisel võeti arvesse ka taastuvenergia valdkonna ekspertide tehtud tähelepanekuid auditi leidude kohta.

Tähelepanekud

Taastuvenergia suurenenud osakaalust summaarses energia lõpptarbimises ei piisa eesmärkide täitmiseks

Kontrollikoda vaatas üle, milliseid edusamme on EL tervikuna ja neli vaadeldud liikmesriiki teinud alates 2005. aastast²² taastuvenergia üldeesmärgi ja sektoripõhiste elektrivaldkonna eesmärkide täitmiseks (vt 2. selgitus). Samuti vaadeldi 2009. aasta taastuvenergia direktiivi rolli ja hinnati, kuidas komisjon on seiranud liikmesriikide edusamme eesmärkide täitmisel ning milliseid meetmeid võtnud aeglase arengu hoogustamiseks.

Suured edusammud, eriti elektri valdkonnas, ei pruugi olla piisavad ELi 2020. aasta eesmärgi täitmiseks

Esimeses taastuvenergia direktiivis sätestati igale riigile minimaalne soovituslik kujunemiskõver, täpsustades 2020. aastaks täidetavad vahe-eesmärgid taastuvate energiaallikate osakaalu kohta. Peale selle kehtestati direktiiviga igale liikmesriigile kohustus määratleda oma riiklikus taastuvenergia tegevuskavas üldised ja sektoripõhised kujunemiskõverad (elektrisektoris, soojus- ja jahutussektoris ning transpordisektoris)²³.

Taastuvenergia osakaal ELi summaarses energia lõpptarbimises suurenes 2017. aastal 17,5%-ni (2020. aastaks seatud üldeesmärk on 20%). Seda oli peaaegu kaks korda rohkem kui 2005. aastal (9,1%)²⁴. Oma 2020. aasta eesmärgi on juba täitnud 11 liikmesriiki 28-st. Need on Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Eesti, Horvaatia, Itaalia, Leedu, Ungari, Rumeenia, Soome ja Rootsi. Ülejäänud 17 liikmesriigi olukord on järgmine:

• Kreeka, Läti ja Austria täidavad tõenäoliselt 2020. aasta eesmärgi, kui nad jätkavad taastuvenergia meetmete rakendamist praeguses tempos. Need kolm riiki peavad 2020. aastaks suurendama taastuvenergia osakaalu vähem kui 2%;
• kaheksas liikmesriigis (Belgia, Saksamaa, Hispaania, Küpros, Malta, Portugal, Sloveenia ja Slovakkia) peaks 2020. aasta eesmärgi täitmiseks suurenema taastuvenergia osakaal 2–4% (st varasemast kiiremas tempos) ning
• kuus liikmesriiki ei täida tõenäoliselt 2020. aasta eesmärki, sest peavad taastuvenergia osakaalu suurendama järgmises mahus: Madalmaad 7,4%, Prantsusmaa 6,7%, Iirimaa 5,3%, Ühendkuningriik 4,8%, Luksemburg 4,6% ja Poola 4,1%. Siiani toimunud keskmine edenemine ja igas liikmesriigis eesmärkide täitmiseks vajalik keskmine edenemine on näidatud IV lisas.

ELi üldeesmärgi poole liiguti aeglasemalt ajavahemikus 2014–2016 ja veidi kiiremini 2017. aastal. Eelneva aastaga võrreldes suurenes osakaal 2014. aastal 5,1%, 2015. aastal 3,3%, 2016. aastal 1,8% ja 2017. aastal 2,9% (vt osakaalu järkjärguline kasv tabel A V lisas).

Üldeesmärgi täitmisse on suhtelises arvestuses suurima panuse andnud elektrisektor. Elektri osakaal kahekordistus 2005. aasta 15%-lt peaaegu 31%-ni 2017. aastal. Elektri osakaal oli 2017. aastal soojus- ja jahutussektoris 19,5% ja transpordisektoris 7,6% (vt tabel A V lisas). Absoluutarvestuses annab ELi tasandil suurima taastuvenergia panuse siiski kütte- ja jahutussektor. 2017. aastal eraldasid kütte- ja jahutussektor kokku 102 miljonit naftaekvivalenttonni²⁵, kuid taastuvelektri sektor 86,7 miljonit naftaekvivalenttonni ja transpordisektor 23,7 miljonit naftaekvivalenttonni.

Kontrollitud nelja liikmesriigi 2020. aasta elektrienergia eesmärgid, mis on esitatud nende riiklikes taastuvenergia tegevuskavades, on järgmised: 38,6% Saksamaal, 39,8% Kreekas, 39% Hispaanias ja 19,1% Poolas. Aastatel 2010–2017 ületasid Saksamaa ja Hispaania riikliku taastuvelektri kujunemiskõvera. Poola jäi mõnel aastal eesmärgile alla ja Kreeka ei täitnud eesmärki ühelgi aastal: 2017. aasta lõpus oli riik eesmärgist 7% kaugusel. Kreekas kompenseeriti elektrienergia osakaalu oodatust väiksem tõus kütmise ja jahutamise osakaalu suurenemisega, kuid Saksamaal ja Hispaanias oli olukord vastupidine – seal korvas taastuvatest energiaallikatest toodetud elekter kütte ja jahutuse. Nende liikmesriikide andmete jaotus aastate kaupa on esitatud tabelis B ja C V lisas.

Esimene taastuvenergia direktiiv suurendas taastuvenergia kasutuselevõttu, kuid aruandeid ei esitata õigel ajal parandusmeetmete võtmiseks

Taastuvenergia direktiiv suurendas taastuvenergia kasutuselevõttu, sest selles sätestati igale liikmesriigile üldeesmärk ja minimaalne soovituslik kujunemiskõver, liikmesriike kohustati määratlema kujunemiskõverad ja rakendama meetmeid eesmärgi täitmisele kaasa aitavas kolmes sektoris. Riiklikud kujunemiskõverad ja eesmärgid annavad kasuliku pikaajalise pildi investeeringute kavandamiseks. Komisjon kasutab riiklikke kujunemiskõveraid ka võrdlusalusena aruandluses ja seires.

Õigusraamistikus tuleks tagada, et liikmesriigid esitavad ajakohast teavet, et komisjonil oleks võimalik tuvastada, kas tuleb võtta parandusmeetmeid või mitte. Energiastatistika määruses²⁶ on sätestatud, et kõik energiaandmed tuleb esitada Eurostatile üks kord aastas ja hiljemalt 11 kuud pärast aasta lõppu²⁷. Määruse kohaselt on Eurostatil aega kaks kuud, et suhelda liikmesriikidega ja kinnitada need andmed; seejärel on energeetika peadirektoraadil veel kaks kuud, et koostada iga kahe aasta järel esitatav aruanne taastuvenergia poliitika arengu kohta, mida nõutakse esimeses taastuvenergia direktiivis. Kui aruandest nähtub, et liikmesriik ei järgi direktiivis sätestatud soovituslikku kujunemiskõverat, võib energeetika peadirektoraat nõuda, et liikmesriik esitaks muudetud riikliku taastuvenergia tegevuskava ja võtaks parandusmeetmeid kujunemiskõvera järgimiseks.

Seni on energeetika peadirektoraat avaldanud neli sellist eduaruannet: 2013., 2015., 2017. ja 2019. aastal²⁸. 2019. aasta aprillis avaldatud viimane aruanne käsitleb olukorda aastatel 2015–2017. Alles 2022. aasta kevadel selgub, kas liikmesriigid on täitnud oma üldised 2020. aasta eesmärgid või mitte. Kuna aruandlus põhineb kaks aastat vanadel andmetel, ei saa komisjon ja poliitikakujundajad võtta õigel ajal vajalikke parandusmeetmeid.

Esimeses taastuvenergia direktiivis antakse komisjonile vaid volitus hinnata, kas iga liikmesriik on järginud kaheaastast soovituslikku kujunemiskõverat. Selles ei nõuta, et komisjon seiraks, kas liikmesriigid on täitnud riikliku taastuvenergia tegevuskava üld- või valdkondlikud eesmärgid. Seni on komisjonil tulnud nõuda parandusmeetmeid, kui Madalmaad ei täitnud 2015.–2016. aasta soovitusliku kujunemiskõvera eesmärki. Madalmaad aga ei võtnud nõutud parandusmeedet, milleks oli esitada muudetud riiklik taastuvenergia tegevuskava.

Külastatud liikmesriigid soodustasid investeerimist tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitistesse, kuid toetuskavade vähendamine aeglustas kasutuselevõttu

Kontrollikoda uuris, kas külastatud nelja liikmesriigi toetuskava on tõhusalt mõjutanud tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia projektide arengut ning kas liikmesriigid tegid omavahel koostööd. Samuti uuriti, kes kannab taastuvenergia toetamise kulud ja kuidas toetuse vähendamine, eelkõige fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia investeeringute puhul, on mõjutanud uute projektide kasutuselevõttu. Hinnati, kas oksjonid (peamine vahend uue võimsuse eraldamiseks alates 2017. aastast, vt punkt 11) ja kodanikuosalus (kas tootvate tarbijatena²⁹ või energiakogukondadesse koondunutena³⁰) võiksid kiirendada tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia sektori aeglast arengut.

Neljas uuritud liikmesriigis soodustati investeerimist tuuleenergiasse ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiasse, kuigi koostöömehhanisme kasutati vähe

Esimeses taastuvenergia direktiivis kutsuti liikmesriike üles töötama välja toetuskavad erasektori investoritele mõeldud stiimulitega, et edendada uut rohemajandust. Direktiivis nõuti, et liikmesriigid võtaksid riiklikku õigusesse üle taastuvelektri eelistatud juurdepääsu kontseptsiooni, ja soovitati kasutada mehhanisme koostöö tegemiseks teiste energiaturgudega.

Kõik vaadeldud neli liikmesriiki on loonud toetuskava. Kuni komisjon tegi suurtele käitistele oksjonid kohustuslikuks (vt punkt 11 ja joonealused märkused 16 ja 17), kasutasid Saksamaa ja Hispaania soodustariife ja lisatasusid ning Kreeka kasutas peaasjalikult soodustariife. Kõik kolm tegid seda osalemiskutsete kaudu. Poola kasutas kaubeldavate sertifikaatide süsteemi. Iga liikmesriigi kohta on VI lisas esitatud ajakava, mis näitab toetuskavade kasutuselevõttu ning tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia võimsuse muutumist aastatel 1999–2017.

Investorid märkasid uut ärivõimalust, mis andis kaks eelist:

1. tariif/tasu toodetud kWh kohta sätestati vähemalt 20aastastes lepingutes, andes seega investoritele pikaajalise kindluse ja
2. hoolimata suurest kapitali ettemaksu nõudest on tegevuskulud, sealhulgas personalikulud, üldjuhul väikesed.

Pärast taastuvenergia toetamise eeskirjade kehtestamist riikide õiguses võeti kavad kiiresti kasutusele. Kavade algusest saati on tuuleenergia osakaal elektri kogutootmises järjepidevalt ja üsna sirgjooneliselt kasvanud. Erand on Hispaania, kus tuuleenergia võimsus on jäänud samaks alates 2014. aastast (vt joonis 4). Päikeseenergia osakaal kasvas kiiresti Saksamaal, Kreekas ja Hispaanias ajavahemikul 2008–2010, pärast 2013. aastat jäi see pidama Kreekas ja Hispaanias tulenevalt algse suure toetuse vähendamiseks võetud meetmetest. Poolas ei ole päikeseenergia andnud elektritoodangusse peaaegu mingit panust, sest Poola ei püstitanud fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia valdkonnas suuri eesmärke (vt tabel E V lisas).

• Päikeseenergia näitaja hõlmab nii fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiat kui ka elektriks muundatud päikese soojusenergiat. Kogu ELis aga moodustab fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia 98% (vt joonealune märkus 3).

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Eurostati andmetel.

Kuigi kõik neli liikmesriiki võtsid eelistatud juurdepääsu kontseptsiooni üle riiklikku õigusse, kasutasid nad vähe direktiivis viidatud koostöömehhanisme. Koostöömehhanisme kasutati ainult kolm korda: Saksamaa ja Taani ühine hankemenetlus fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia investeeringuteks, Rootsi ja Norra ühine sertifitseerimiskava ning Luksemburgi statistiliste ülekannete lepingud Leedu ja Eestiga (mõlemad täitsid 2020. aasta eesmärgid juba 2014. aastaks), mille raames oli hind ligikaudu 15 eurot ülekantud MWh eest. Koostöömehhanismide ilmsele ebapopulaarsusele juhiti tähelepanu 2016. aasta novembris esimese taastuvenergia direktiivi hindamiseI õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames³¹ Kontrollikoda on juba teatanud, et ELi ülesanne on saavutada olukord, kus kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud energiaturud arendavad koos energia siseturgu³².

Esialgse suure toetuse kohandamine, eelkõige fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia valdkonnas, heidutas võimalikke investoreid

Soodsad toetustingimused võimaldavad nn rohelise majanduse kasvu. Liikmesriigid peavad siiski korrapäraselt turgu jälgima, nii et kui see muutub isereguleeruvaks, võib toetust vähendada, et vältida ülemäärast hüvitamist, kõrgeid elektrihindu tarbijatele ja survet riigi rahandusele.

Liikmesriikide liigne toetus ühisprojektidele

Tõhus toetuskava peaks soodustama investeerimist ilma ülemäärase hüvitamiseta. Selleks tuleks kasutada energiatootmise tasandatud kogukulusid (LCOE, vt 1. selgitus), et määrata kindlaks taastuvenergia tootmiskulud ja võimalikele investoritele pakutavad soodustariifid/lisatasud³³.

Fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitiste energiatootmise tasandatud kogukulud olid 2010. aastal 360 USA dollarit MWh kohta (ligikaudu 270 eurot MWh kohta, vt joonis 3). Näiteks ajavahemikus 2008–2010 oli fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitiste soodustariif Hispaanias, Kreekas ja Saksamaal 18–67% kõrgem kui energiatootmise tasandatud kogukulud, mistõttu tootjate kasum oli päris suur (vt 4. selgitus).

Ka Poola kaubeldavate sertifikaatide hinnakujundus oli kuni 2011. aastani väga ligitõmbav: sertifikaadi väärtus toodetud MWh kohta oli keskmiselt võrdne 59%-ga tootjate tulust. Sertifikaatide hind oli 2011. aastal 282 zlotti MWh kohta (ligikaudu 60 eurot MWh kohta), elektri eest makstud keskmine hind oli aga 199 zlotti MWh kohta (ligikaudu 50 eurot MWh kohta).

Sellel perioodil suurendas tehnoloogiline innovatsioon uute käitiste tootmisvõimsust ja vähendas materjali- ja lisakulusid, eriti fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia valdkonnas. Saksamaal langesid aastatel 2008–2009 föderaalse majandus- ja energeetikaministeeriumi andmetel tavalise 10–100 kWp tippvõimsusega katusele paigutatava päikesepaneelisüsteemi kulud ligikaudu 27% (4100 eurolt kWp kohta 3000 euroni kWp kohta). Kreekas langesid keskkonna- ja energeetikaministeeriumi andmetel 2009. aastast kuni 2013. aasta keskpaigani sama liiki ja suurusega käitiste kulud 70%.

Hispaania, Kreeka ja Saksamaa pakkusid üle kümne aasta ka tariife/lisatasusid maismaa tuuleenergiakäitistele, alates 80 eurost MWh kohta kuni 100 euroni MWh kohta. Maismaa tuuleenergia oli 2010. aastal toodetud MWh poolest palju tasuvam kui fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia. VI lisas on näidatud, kuidas neljas liikmesriigis on muutunud nii tuuleenergia kui ka fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia tariifid.

Algusaastatel tekkisid tänu heldete soodustariifide/lisatasude kavade, kaubeldavate sertifikaatide kõrgete hindade ja langevate tehnoloogiakulude kombinatsioonile märkimisväärsed kasumid, eriti fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitistes. Olukord muutus veelgi kasumlikumaks, kui projektile anti lisaks atraktiivsele soodustariifile/lisatasule investeerimisabi (osaliselt ülesseadmiskulusid kattev toetus). Kontrollikoda leidis, et mitu vaadeldud projekti teenisid kulud tasa nelja kuni kuue aasta jooksul ning seega oleks need ellu viidud ka väiksema toetusega (vt punkt 72).

Suur toetus on tõstnud elektrihindu ja sellel on osa riikliku eelarvepuudujäägi tekkes

Kulud taastuvenergia kasutuselevõtu propageerimise eest soodustariifide/lisatasude kaudu kannab kas otseselt lõpptarbija või riigieelarve. Saksamaal moodustavad taastuvenergia toetamise kulud suure osa elektriarvest ja esitatakse arvel lisamaksuna (vt 5. selgitus). Uuringute kohaselt väheneb see nn lisamaks alles siis, kui lõpevad 20aastaste soodustariifide/lisatasude kehtivad lepingud³⁵.

Hispaanias kantakse taastuvenergiatoetuse kulud peamiselt riigieelarvest. Seepärast on suured soodustariifid/lisatasud märkimisväärselt koormanud riigi rahandust. Valitsusel on õnnestunud hoida soodustariifi/lisatasu toetus alates 2013. aastast stabiilselt 6,5 miljardi euro juures aastas, kasutades mitut tootjatele suunatud meedet. Kreekas kavatseti algselt katta toetus riigieelarvest. Majanduskriisi tõttu aga kandusid toetuskulud üle tootjatele ja vähemal määral tarbijatele taastuvenergia erimaksu suurendamise kaudu. Taastuvenergiatoetustest tulenev riigi rahanduse puudujääk tasaarvestati täielikult 2018. aasta jaanuariks.

Teisiti on kaubeldavate sertifikaatidega, mille ülepakkumine mõjutab otseselt taastuvenergiatootjate sissetulekut, eriti kui riik ei sekku ega taga sertifikaatide miinimumhinda, nagu juhtus Poolas (vt 6. selgitus).

Liikmesriikide toetuse vähendamine mõjutas tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia osakaalu kasvu elektritootmises

Taastuvenergia toetuskulude vähendamiseks on liikmesriigid võtnud mitu otse tootjatele suunatud meedet. Olenevalt meetmete ulatusest ja kohaldamisviisist (tagasiulatuvalt, koheselt või pärast üleminekuperioodi) on taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu märkimisväärselt mõjutatud neljast vaadeldud liikmesriigist kolmes, mida mainiti ka I taastuvenergia direktiivi õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames tehtud hindamises³⁹.

Esimesi tariife alandanud riike oli Saksamaa: esimesele langusele 2009. aastal järgnes 2012. aastal veelgi teravam kärbe, millega kaasnesid muutused tariifi arvutamise valemis, et võtta arvesse eelmisel aastal ülesseatud võimsust. See siiski ei heidutanud investoreid, sest tariifide langetamine oli läbipaistev ja prognoositav ning hõlmas üleminekuperioode (vt 7. selgitus).

Järsud tariifikärped aga heidutasid fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia investoreid Kreekas. Riik vähendas esimest korda fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia soodustariifi 2010. aastal, kuigi tootjatega sõlmitud lepingutes ei olnud sätet hinnamuudatuste kohta. Pärast seda on Kreeka tariife veel mitu korda alandanud, kahel korral tagasiulatuva mõjuga. Ajavahemikus 2013–2016, kui Kreeka korraldas esimesed katseoksjonid, ei seatud üles peaaegu ühtki uut fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitist. Seevastu Kreeka tuuleenergiasektoris ei ole tariife kunagi kärbitud ja tuulevõimsus on peaaegu järjepidevalt kasvanud ligikaudu 10% aastas, isegi Kreeka majanduskriisi aastatel.

Hispaania õigusraamistiku muudatuste tõttu lõpetati mitmeks aastaks tuuleenergiasse ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiasse investeerimine täielikult. Hispaania valitsus hakkas 2010. aastal piirama tundide arvu, mille eest taastuvenergia tootmist võib tasustada, ja koguni nõudis, et tootjad maksaksid elektri võrku suunamise eest. Veel 2012. aastal ei pakkunud riik toetusi uutele tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitistele. Soodustariifi/lisatasu mudelist loobuti 2013. aastal hüvitissüsteemi kasuks, mis pakub määratletud kriteeriumide alusel investeerimistulu. Uued meetmed, mis olid mõnel juhul tagasiulatuvad, vähendasid investorite kindlustunnet ja tegid Hispaanias täieliku lõpu tuuleenergiasse (2012) ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiasse (2011) investeerimisele. Riigis ei seatud uut võimsust üles kuni 2015. aastani, kui korraldati esimesed katseoksjonid.

Poolas on tuuleenergiasse investeerimist kahjustanud ranged asukohanõuded. Tuuleturbiinidesse investeerimist käsitlevas 2016. aasta seaduses sätestati ranged asukohanõuded, keelati uue asukohanõudega vastuolus olevate turbiinide ajakohastamine ja suurendati tuuleenergiakäitistele kehtestatud maksu (ajakohastamis- ja maksusätted tühistati lõpuks 2018. aasta keskpaigas). Kaubeldavate sertifikaatide süsteem suleti uutele sisenejatele 2016. aasta keskel ja ühtki oksjonit ei korraldatud standardsuurusega tuulekäitistele kuni 2018. aasta keskpaigani. Seetõttu kasvas Poolas tuulevõimsus 2016. aasta keskpaigast kuni 2018. aasta keskpaigani väga vähe.

Taastuvelektri osakaalu kasvu pärsivad ebapiisavad oksjonid ja tootjatele tekitatud praktilised takistused

Kontrollikoja auditis hinnati, kas oksjonid ja kodanikuosalus võiksid aidata kiirendada tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia sektori aeglast arengut. Oksjonite puhul oleks tegemist riikliku toetuse vähendamisega ja kodanike kaasamine tähendaks täiendavat erasektori rahastamisallikat.

Kahes vaadeldud liikmesriigis ei ole oksjonile viimiseks ettenähtud võimsus piisav, et tagada 2020. aasta eesmärkide täitmist

Kontrollikoda leidis, et kooskõlas viimaste riigiabi suunistega (vt punkt 11), on kõik neli liikmesriiki uue taastuvenergia võimsuse jaotamiseks korraldanud oksjonid. 2016. ja 2017. aastal korraldatud oksjonite tulemused näitavad, et Saksamaal (ja energeetika peadirektoraadi sõnul Madalmaades) tehakse teatavad investeeringud tuuleenergiasse ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiasse nüüd ilma riigi toetuseta, olgugi et võrguühendusi rahastab riik. Ka Hispaanias viimati sõlmitud lepingud ei hõlmanud avaliku sektori toetust peale tagatise võtta enda kanda elektrihinnalangused, kui hind langeb allapoole teatavat künnist. Seevastu Kreekas⁴⁰ ja Poolas⁴¹ hiljuti toimunud oksjonite tulemuseks olid hinnad, mis on endiselt kõrgemad kui vastavatel fossiilkütustel, kuid Kreekas palju väiksemal määral kui soodustariifikava raames.

Hispaania ei ole aga kavandanud ühtki oksjonit ja ajavahemikus 2015–2017 oksjonile pandud uuest ligikaudu 8500 MW võimsusest ei piisa viimaste aastate aeglustumise korvamiseks. Kuni 2018. aasta keskpaigani ei korraldanud Poola oksjoneid üle 1 MW võimsusega (1985. aasta maismaa tuuleturbiini võimsus⁴²) tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitiste puhul. Need asjaolud tekitavad küsimuse, kas need kaks liikmesriiki suudavad täita 2020. aasta eesmärgid, arvestades tuuleenergiaprojektide elluviimiseks vajalikku aega. Kreekas ja Saksamaal on oksjonid ette nähtud ja neid korraldatakse kavakohaselt. Saksamaal vähendavad kasutuselevõtukoridorid aga jätkuvalt oksjonite võimsust ja Kreekal on endiselt raske leida investoreid, kes oksjonitel osaleksid.

Iga oksjoni edukus sõltub suurel määral investori usalduse võitmisest. Selleks lubatakse osalejatel määrata ostuhind läbipaistval viisil (vt 8. selgitus).

Kodanike osalemine tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia investeeringutes kas tootvate tarbijatena või energiakogukondadesse koondununa on takistatud

Kontrollikoda leidis, et kõik neli külastatud liikmesriiki on kehtestanud esimese taastuvenergia direktiiviga kooskõlas õigusaktid, et võimaldada tootvatel tarbijatel või energiakogukondadel toota elektrit oma tarbeks. Saksamaal omasid 2017. aastal eraisikud ja põllumajandusettevõtted 49% oma ülesseatud päikeseenergia võimsusest ja 41% oma maismaa tuuleenergia võimsusest⁴³. Nendest enamikul juhtudel olid eraisikud koondunud energiakogukondadesse. Mõned Hispaania piirkonnad on isegi püstitanud oma tarbeks elektri tootmise eesmärgid. Teatavatel juhtudel esineb aga selle turusegmendi arengus takistusi. Näiteks selleks, et saada tasu kasutamata jäänud ja võrku suunatud elektri eest, peavad Hispaania tootvad tarbijad osalema energia hetketurul. See on väiketootjatele koormav, sest eeldab mitme litsentsi olemasolu ja osalemiskulude maksmist. Poolas on tootvad tarbijad kõige kiiremini arenev taastuvenergia turu segment, isegi kui neile on kehtestatud teatavaid piiranguid (näiteks maksustamine ja piiratud hüvitised energia võrku suunamise eest).

Eri piirangud takistavad tuuleenergiasse ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiasse investeerimist

Kontrollikoda uuris, kas ruumiline planeerimine ja halduseeskirjad toetavad investeerimist tuuleenergiasse ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiasse. Samuti hinnati, kuidas võrgu puudujäägid mõjutavad taastuvenergiaprojektide kasutuselevõttu, kuidas väike ülekandevõimsus naaberriikidega piirab koostööd ja kui tähtis on tulevikus mõlemasse investeerida.

Ruumilise planeerimise eeskirjad piiravad tuuleenergiakäitiste rajamist kahes vaadeldud liikmesriigis

Ruumilise planeerimise piirangud võivad märgatavalt piirata uute projektide väljatöötamist. Eriti piiravad võivad olla eeskirjad tuuleparkide ja elamupiirkondade vahelise minimaalse vahemaa määramise kohta. Liikmesriikidele on keeruliseks ülesandeks kehtestada ruumilise planeerimise eeskirjad, mis kaitsevad linnapiirkondi ja looduskaitsealasid, võimaldades samal ajal tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kasutuselevõttu.

Kontrollikoda leidis, et see oli probleem kahes vaadeldud liikmesriigis. Näiteks pärast seda, kui üks Saksamaa piirkond sätestas, et turbiini ja lähimate majade vahele peab jääma minimaalse lubatud vahemaana turbiini kümnekordne kogupikkus (ehk 2 km), ei ole piirkonnas esitatud ühtki uut taotlust tuulekäitiste ehitamise kohta. Meetmega vähendati tuuleparkide rajamiseks kasutatava maa pindala ligikaudu 0,3%-ni piirkonna pindalast kavandatud 2–3% asemel. Sama nõue kehtestati Poolas 2016. aastal. Ametlikku mõjuhinnangut ei ole tehtud, kuid uuringud⁴⁴ näitavad, et see nõue vähendas tuuleenergia investeeringuteks sobiva maa pindala 0,1%-ni riigi territooriumist kavandatud 2,6% asemel, kui käitiste ja asustatud piirkondade vahele jääb 1 km laiune puhverala.

Aeganõudvad haldusmenetlused muudavad ettevõtluskeskkonna keeruliseks eelkõige uute tuuleenergiaprojektide jaoks

Tuuleenergiakäitistele kehtivates halduseeskirjades nähakse tavaliselt ette, et ametiasutused annaksid välja load või teeksid otsused seoses keskkonnaaspektide, ehitustööde, võrguühenduste või elektri tootmise ja müümise litsentsidega. Liikmesriigid peaksid kehtestama võimalikult väheste haldustakistustega korra, et meelitada taastuvenergiaturule investoreid. Samal ajal tuleb kaitsta selliseid valdkondi nagu maa- ja linnapiirkondade tervishoid ja keskkond.

Keskmiselt ja olenevalt suurusest võib maismaa tuulekäitise füüsiliselt valmis ehitada viie aasta jooksul (sealhulgas haldusdokumentide väljastamise aeg), avamere tuulepargi kaheksa aastaga ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitise kahe aastaga. Päikesepaneelide paigaldamine katusele võtab aega alla aasta. Kontrollikoda leidis, et Saksamaa ühtne kontaktpunkt on tõhus haldustakistuste vähendamise viis (vt 9. selgitus).

Kuigi liikmesriigid on sätestanud haldusmenetluste maksimaalsed tähtajad, leidis kontrollikoda, et tuuleenergiaprojektide puhul ei peetud nendest kinni Hispaanias ja Kreekas. Mõlemas riigis võib maismaa tuuleenergiaprojekti elluviimiseks kuluda kuni seitse aastat. Kontrollikoda leidis Hispaanias ka aeganõudvaid menetlusi oma tarbeks rajatavate väikesemahuliste käitiste lubade saamiseks, milleks kulus keskmiselt aasta.

Viivitused võrkudesse, sealhulgas võrkude vastastikuse ühendamise taristusse investeerimisel on takistanud kasutuselevõttu

Elekter jõuab tarbijani ülekande- ja jaotusvõrgu kaudu. Võrgu peamised probleemsed aspektid seoses tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitiste kasutuselevõtuga on võime võtta vastu katkendlikku elektrit⁴⁵, suure tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia potentsiaaliga piirkondade kaugus ning pikad vahemaad suure potentsiaaliga piirkondade ja suure elektrinõudlusega piirkondade vahel⁴⁶. Raske ülesanne on ka tagada piisav ülekandevõimsus⁴⁷, et võimaldada piiriülest energiavoogu alati, kui see on vajalik või kõige soodsam.

Viivitused võrku investeerimisel mõjutavad taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu

Viivitused võrku investeerimisel on märkimisväärsed kõigis neljas liikmesriigis. See probleem on aga kõige suurem Saksamaal, kus 2017. aasta lõpuks oli kavandatuga võrreldes laiendatud riigisisest elektrivõrku vähem kui 10% ulatuses (7900 km-st ainult 750 km). Saksamaa vähearendatud võrgust tulenevad energia ringvood⁴⁸ naaberriikidega, kui Saksamaa võrk ei tule toime ülemääraste elektriülekannetega. Näiteks kui Põhja-Saksamaa tuulepargid toodavad ülemäärast elektrit, ei suuda võrk kohati kogu elektrit üle kanda riigi lõunaossa ja Austriasse, kus nõudlus on suurim. Elekter tuleb ümber suunata Poola, Tšehhi Vabariigi ja Slovakkia kaudu. Selle tagajärjel suunati Saksamaalt 2017. aastal Poola võrku üle kaheksa korra rohkem elektrit kui kavandatud, hoolimata asjaolust, et Poola ametiasutused on sageli vähendanud Saksamaa elektrivooge.

Kontrollikoda tuvastas võrgus puudused, mis takistasid taastuvenergia arendamist suure tuule- ja päikeseenergia potentsiaaliga valdkondades Kreekas (Peloponnesos) ja Hispaanias (Andaluusias), kus ei ole võimalik ehitada uusi taastuvenergiajaamu. Kreeka põhivõrguettevõtja⁴⁹ sõnul ei ühendata eeldatavasti teatavaid Kreeka saari mandriosa võrguga enne 2023. aastat, kuigi see säästaks riigieelarves 350 miljonit eurot aastas, vähendades näiteks nafta saartele transportimise kulusid.

Komisjoni hinnangul peab taastuvenergia andma umbes poole kogu toodetavast elektrist, et täita algselt välja pakutud 2030. aasta üldeesmärk 27% summaarsest energia lõpptarbimisest⁵⁰. IRENA arvutuste kohaselt eeldab vastuvõetud 2030. aasta 32% eesmärk, et toodetud elektrist moodustab taastuvenergia 55%⁵¹. Arvestades, et taastuvenergia osakaal elektrisektoris on praegu peaaegu 31% ja et juba seda kogust on võrgul raske vastu võtta, on hädasti vaja investeeringuid. Taastuvenergia halduskeskused võivad aidata suurendada taastuvenergia vastuvõtmise võimet (vt 10. selgitus).

Liikmesriikidevahelised ühendused ei ole piisavad taastuvenergia kasutuselevõtu toetamiseks

Ülemkogu püstitas 2002. aastal Barcelonas liikmesriikidele 2020. aastaks elektriühenduste 10% eesmärgi. Meetmega soovitakse suurendada taastuvenergia kasutuselevõttu, mis võimaldab kasutada piiriüleseid energiavooge, kui neid vajatakse või kui see on kõige soodsam. Paraku ei olnud 2015. aastaks 12 liikmesriigi võrgud selle eesmärgi täitmiseks veel valmis⁵². Hispaania on üks nendest liikmesriikidest. Hispaania edastamisvõime Prantsusmaale oli 2017. aastal kõigest 5% ülesseatud võimsusest ning riik (ja sellega koos Pürenee poolsaar) on endiselt valdavalt isoleeritud energiasaar. Juba kinnitatud projektid suurendavad taset ligikaudu 8%-ni, kuid mitte enne 2025. aastat.

2014. aasta oktoobri Euroopa Ülemkogu⁵³ toetas komisjoni 2014. aasta mai ettepanekut⁵⁴ suurendada 2030. aastaks 10% ühendatuse eesmärki 15%-ni, kuid nägemata ette rikkumismenetlust juhuks, kui eesmärki ei täideta. Elektrivõrkude ühendatuse eesmärke käsitleva komisjoni eksperdirühma 2017. aasta aruandes⁵⁵ kuulusid Hispaania, Kreeka ja Saksamaa kaheksa liikmesriigi hulka, kellel tuleb investeeringuid kiirendada.

Ühtekuuluvuspoliitika vahendid aitasid suurendada tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia võimsust, kuid esines ka ülemäärase toetuse juhtumeid

Kontrollikoda uuris, kas tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia valdkonna investeeringuteks saadaolevad ühtekuuluvuspoliitika vahendid (ERF ja Ühtekuuluvusfond) on toonud kaasa säästva toodangu ja tulemused. Eelkõige hinnati, kui hästi viidi ellu valimisse kuuluvad 24 kaasrahastatud projekti, mida toetati üheksas toetuskavas kas perioodil 2007–2013 või 2014–2020, ja millised olid tulemused. Neist üheksa olid tuuleenergiaprojektid, 12 fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia projektid ja kolm olid kaht tehnoloogiat kombineerivad käitised (vt III lisa).

Uuritud 24 projektist hinnati neid, mis olid auditi toimumise ajaks lõpule viidud ja toimisid. Kontrollikoda leidis, et kõik 20 lõpuleviidud projekti vastasid projektitaotlustele (kavandatud võimsus oli üles seatud ilma lisakuludeta), auditi toimumise ajal käitised töötasid, säästlikkusega ei olnud probleeme ja projektid teenisid kasumit.

Leiti, et lõpuleviidud projektidest 13 toodavad elektrit kavandatud mahus. Ülejäänud seitsmest projektist tootsid Kreekas kaks tuuleenergiaprojekti kavandatust vähem ja Hispaania viis väikest võrguvälist oma tarbeks elektrit tootvat käitist ei esitanud kontrollikojale andmeid. 17 lõpetatud projekti viidi ellu ilma märkimisväärsete viivitusteta (st mitte kauem kui kolm kuud). Kaks projekti Poolas ja üks Kreekas viidi lõpule veidi vähem kui aasta hiljem.

Kontrollikoda leidis, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite kasutamine tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia projektide investeerimistoetusena hõlmas ka ülemääraste toetuste andmise juhtumeid. Auditeeritud 24st projektist üheksal (kolm Saksamaal, neli Kreekas, üks Hispaanias ja üks Poolas⁵⁶) oli väga hea sisemine tulumäär⁵⁷, mis oli 3–11 protsendipunkti suurem kui kümneaastaste riigivõlakirjade tootlus⁵⁸ projektide kinnitamise kuul. See tulenes peaasjalikult sellest, et lisaks tegevuskulude toetamiseks ette nähtud väga heldele soodustariifile anti projektidele ka investeerimistoetust (vt punkt 39). Veel neli Hispaania võrguvälist projekti, millele anti investeerimistoetust ainult ELi toetusena, saavutasid väga kiiresti (3,6–6,2 aastaga) investeeringutasuvuse⁵⁹, mida projektitaotluses kajastab energiasääst.

Kontrollikoda juhtis tähelepanu mitmete taastuvenergiaprojektide ülemäärasele toetamisele oma eelmises taastuvenergia eriaruandes⁶⁰. Teema on tõstatatud ka riiklike kõrgeimate kontrolliasutuste mitmes auditiaruandes⁶¹.

Võrreldes esimese taastuvenergia direktiiviga toetab ELi läbivaadatud õigusraamistik rohkem taastuvate energiaallikate laiemat kasutuselevõttu, kuid suured puudused on endiselt alles

Komisjon esitles 2016. aastal puhta energia paketti (vt punkt 09), mille eesmärk on tekitada tugevamad seoses energiaga seotud poliitikavaldkondade vahel. Paketi tähtsaimad osad taastuvate energiaallikate seisukohast on teine taastuvenergia direktiiv⁶² ja juhtimismäärus⁶³. Kontrollikoda uuris õigusakte, et hinnata, millisel määral käsitleti nendes mõningaid käesoleva aruande eelmistes osades kirjeldatud probleeme ja seda, kas aktidega luuakse toetav keskkond taastuvenergia, sealhulgas elektri tootmiseks kasutatava tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia valdkonna arendamiseks.

Kontrollikoda leidis, et teises taastuvenergia direktiivis käsitletakse elektri tootmist taastuvatest energiaallikatest, eelkõige tuuleenergiast ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergiast:

• direktiivis nõutakse toetuskavade ülesehituse ja stabiilsuse parandamist. Liikmesriigid peavad tagama, et kavu ei muudeta viisil, mis kahjustab taastuvenergiatootjate õiguseid ja toetust juba saavate käitiste majanduslikku elujõulisust. Kontrollikoja andmetel esines seda kolmes vaadeldud liikmesriigis (vt punkt 47);
• direktiivis sätestati oma tarbeks toodetava taastuvenergia ja energiakogukonna põhimõte. Kontrollikoda tuvastas piiranguid kahes vaadeldud liikmesriigis (vt punkt 56);
• direktiiv lihtsustab haldusmenetlusi, sest selles nõutakse, et liikmesriigid looksid ühtse kontaktpunkti uute taastuvenergiakäitiste terve loamenetluse koordineerimiseks, ja seatakse tähtajad kõigi vajalike lubade andmiseks. Kontrollikoda leidis, et kahes vaadeldud liikmesriigis pärsivad keerulised haldusmenetlused uute tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitiste loomist (vt punkt 62); ja
• direktiivis toetatakse finantsvahendite eraldamist projektidele, mis a) peaksid parandama võrgu stabiilsust, lahendama võrgu ülekoormuse probleeme ja suurendama ülekandesüsteemi paindlikkust – kõik probleemid, mille olemasolust kontrollikoda on teavitanud (vt punktid 64–68) – sealhulgas projektid, mis aitavad täita 2030. aastaks elektri 15% ühendatuse eesmärki; ning b) tugevdavad esimeses taastuvenergia direktiivis vähe kasutatud koostöömehhanisme liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel (vt punkt 36).

Juhtimismääruse kontrollikojapoolsest hindamisest nähtub, et komisjoni laiendatud volitused peaksid tagama parema seire jõupingutuste üle suurendada liikmesriikide taastuvenergia osakaalu elektrisektoris, soojus- ja jahutussektoris ning transpordisektoris. Komisjoni laiendatud volitused on järgmised:

• seirata lõimitud riiklikke energia- ja kliimakavu, mille liikmesriigid peavad esitama iga kümne aasta järel ning mida tuleb ajakohastada vähemalt üks kord 2024. aastal, et hõlmata viie energiamõõtmega seotud poliitika ja meetmed⁶⁴. Teisisõnu ei nähta õigusaktis komisjonile ette peaasjalikult soovitusliku kujunemiskõvera seire, nagu esimeses taastuvenergia direktiivis (vt punkt 30); ning
• seirata oksjonite kaudu antud toetuse tulemuslikkust ja anda sellest Euroopa Parlamendile aru iga kolme aasta järel. Oksjonid on praegu põhivahend taastuvenergiavõimsuse suurendamiseks ja näib, et need vähendavad riigitoetust (vt punkt 53).

Kontrollikoda märkas, et tekkinud on uusi puudujääke ja üks varasem puudujääk on veel alles. Kuigi komisjon märkis 2016. aastal, et paljudes liikmesriikides leiti, et taastuvenergia poliitikat ja investeeringuid viivad kõige rohkem edasi esimese taastuvenergia direktiivi riiklikud eesmärgid⁶⁵, asendatakse teises taastuvenergia direktiivis need üksnes ELi tasandi siduva vähemalt 32% eesmärgiga. See tekitab ohu, et liikmesriigid saavutavad taastuvenergia valdkonnas kas tipptulemusi või kehvi tulemusi ning et liikmesriikide taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu ja ELi kujunemiskõverate vahele jääb lõhe.

Juhtimismääruses nõutakse, et komisjon seiraks 2022., 2025. ja 2027. aastani ulatuvat ELi üldist soovituslikku kujunemiskõverat. Uutes õigusaktides ei kaotata aga puudujääki, millest kontrollikoda teavitas seoses õigeaegse aruandlusega ebapiisavate edusammude kohta (vt punktid 28–29). See vähendab veelgi seire tõhusust ja sellest tulenevalt ei pruugi komisjon suuta õigel ajal reageerida, et tagada edusammud, kui mõni liikmesriik ei ole täitnud oma eesmärke.

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid teise taastuvenergia direktiivi ja juhtimismääruse vastu kaks ja pool aastat enne esimese taastuvenergia direktiivi aegumist 2021. aasta 1. juulil. Liikmesriikidel on kõigi uute osade riiklikku õigusesse ülevõtmiseks aega 2021. aasta 30. juunini. Kontrollikoda leidis, et kõik neli vaadeldud liikmesriiki võtsid eelmise direktiivi riiklikku õigusesse üle viivitustega, eriti Poola, kel kulus selleks üle nelja aasta.

Järeldused ja soovitused

Kokkuvõttes tuvastas kontrollikoda ohu, et pooled ELi liikmesriigid ei tooda taastuvenergiast piisavalt elektrit 2020. aasta eesmärkide täitmiseks. Samuti leiti, et esialgsete toetuskavadega anti tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kasutuselevõtmiseks liiga palju toetusi, kuid toetuste taseme alandamine heidutas võimalikke investoreid. Oksjonite soodustamine ja kodanike kaasamine on hädavajalik, et suurendada investeeringuid ning edendada tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kasutuselevõtu tingimusi, nagu toimetulek piiravate ruumilise planeerimise eeskirjade, pikkade haldusmenetluste ja võrgu puudujääkidega.

Ajavahemikus 2005–2017 suurenes taastuvenergia osakaal summaarses energia lõpptarbimises tähelepanuväärselt: 9,1%-lt 17,5%-ni. Pooled liikmesriigid olid 2020. aasta eesmärgini kas juba jõudnud või sellele lähedal. Ülejäänud pooltel riikidel on aga eesmärki silmnähtavalt raske täita. Seepärast on kaheldav, kas taastuvenergiavaldkonnas häid tulemusi saavutanud riigid suudavad korvata mahajäänute tulemused ja täita ELi 20% üldeesmärgi (vt punktid 22–24).

Taastuvenergia osakaalu summaarses energia lõpptarbimises on peamiselt suurendanud elektrisektor, aastatel 2005–2017 kahekordistus see umbes 15%-lt peaaegu 31%-ni. Elektrisektoris on seni kasvu tekitanud peamiselt tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia tehnoloogia (vt punktid 25–26).

Komisjon peaks uurima, millistel liikmesriikidel on oht 2020. aasta eesmärke mitte täita, ja soovitama neil võtta tõhusaid meetmeid taastuvenergiavõimsuse puudujääkide kaotamiseks. Meetmed peaksid hõlmama ka oksjonite kavandamist, haldusmenetluste lihtsustamist ja investeerimist võrgutaristusse ja võrkudevahelistesse ühendustesse.

Tähtaeg: 2019. aasta lõpp.

Esimene taastuvenergia direktiiv, milles sätestati nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil 2020. aastaks täidetavad siduvad eesmärgid, on olnud tähtis vahend taastuvenergiavaldkonna arendamisel. Siiski ei ole õigusraamistikus tagatud õigeaegset aruandlust taastuvenergiavaldkonnas tehtud edusammude kohta ega komisjonile volitust võtta meetmeid, kui edusammud on aeglased ja soovituslikku kujunemiskõverat ei täideta (punktid 27–30).

Komisjon peaks koostama ettepaneku energiastatistika määruse teatavate osade muutmise kohta, et liikmesriigid esitaksid Eurostatile igal aastal energia-, sh taastuvenergiaalased andmed üheksa kuu jooksul pärast aasta lõppu.

Tähtaeg: 2021. aasta keskpaik.

Riiklike toetuskavadega on suurendatud taastuvenergiasse investeerimist, kuid liikmesriikide soovimatus teha energiakoostööd hoiab energiaturu killustatuna (punktid 31–36).

Vähenevad tehnoloogiakulud ja suur huvi uude rohemajandusse investeerimise vastu kasvas nii kiiresti, et projekte hakati liiga palju toetama, mis maksti kinni kõrgemate elektrihindade ja/või riigieelarve puudujäägiga. Tarbijate ja riigieelarve koormuse vähendamiseks võtsid liikmesriigid parandusmeetmeid, mis vähendas investorite kindlustunnet ja aeglustas turu arengut kõnealuses kahes sektoris. Kontrollikoda leidis, et ELi juhitavad meetmed, nagu oksjonid ja kodanike kaasamine taastuvenergiaprojektidesse tootvate tarbijate ja energiakogukondade tegevuse soodustamise kaudu, võivad suurendada uut tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia võimsust ja katta osa 2030. aasta eesmärgi täitmiseks vajalikest investeeringutest (punktid 37–56).

Kontrollikoda soovitab komisjonil

1. teha kindlaks, millised liikmesriigid ei ole kavandanud taastuvenergiaoksjoneid, mis annaksid 2020. aasta eesmärkide täitmiseks vajaliku lisavõimsuse, ja innustada neid oksjonikava koostama; ning
2. seirata nende liikmesriikide korraldatud oksjonite tulemusi ja nendest korrapäraselt teavitada.

Tähtaeg: 2019. aasta lõpp.

Piiravad ruumilise planeerimise eeskirjad pärsivad uute käitiste kasutuselevõttu ja aeganõudvad haldusmenetlused muudavad ettevõtluskeskkonna keeruliseks eelkõige uute tuuleenergiaprojektide jaoks (punktid 57–62).

Komisjon peaks paluma liikmesriikidel kaaluda taastuvenergiaga seotud haldusmenetluste lihtsustamist, et kiirendada kasutuselevõttu ja soodustada investeerimist.

Tähtaeg: 2019. aasta lõpp.

Teises taastuvenergia direktiivis püstitati siduv ELi eesmärk, et 2030. aastaks peab taastuvenergia osakaal summaarses energia lõpptarbimises olema vähemalt 32%. Selle eesmärgi saavutamiseks peab elektrisektoris 55% elektrist pärinema taastuvatest energiaallikatest. 2017. aastal oli taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaal ligi 31%. Viivitused võrkudesse, sealhulgas võrkude vastastikuse ühendamise taristusse investeerimisel takistavad taastuvenergia kasutuselevõttu ja liikmesriikide koostööd (punktid 63–68).

Kontrollikoda soovitab komisjonil

1. uurida, millistes liikmesriikides piirab võrk taastuvenergia kasutuselevõttu;
2. soovitada liikmesriikidel, kelle võrk võib takistada taastuvenergia kasutuselevõttu, võtta meetmeid võrgu puuduste kõrvaldamiseks; ning
3. soovitada liikmesriikidel suunata kliimamuutustega seotud ERFi ja Ühtekuuluvusfondi toetused võrgu arendamisse ja haldamisse ning võrkudevahelistesse ühendustesse.

Tähtaeg: 2020. aasta keskpaik.

Kaasrahastatud projektid tootsid üldjuhul kavandatud koguses elektrit ja on tõenäoliselt kestlikud. Samas esines ülemäärase toetuse juhtumeid (punktid 69–73).

Puhta energia paketti kuuluva teise taastuvenergia direktiivi ja juhtimismäärusega kehtestati meetmed, mis võivad edendada taastuvatest energiaallikatest elektri tootmisse investeerimist, kui õigusaktid võetakse üle nõuetekohaselt ja õigel ajal (näiteks parandades riiklike toetuskavade ülesehitust ja stabiilsust ning sätestades oma tarbeks tootmise põhimõte). Ometi on ELi uus eesmärk ohus, sest puuduvad riiklikud eesmärgid ning ei suudeta kõrvaldada puudujääke seoses komisjonipoolse seire õigeaegsusega (punktid 74–79).

Komisjon peaks seirama puhta energia paketi, sealhulgas teise taastuvenergia direktiivi ülevõtmist riikide õigusesse ja nõudma, et liikmesriigid teeksid seda nõuetekohaselt ja õigel ajal, ning avalikustama korrapäraselt valdkonnas tehtud edusammud.

Tähtaeg: 2021. aasta juuni lõpp.

II auditikoda, mida juhib kontrollikoja liige Iliana IVANOVA, võttis käesoleva aruande vastu 30. aprilli 2019. aasta koosolekul Luxembourgis.

Kontrollikoja nimel

president
Klaus-Heiner Lehne

Lisad

I lisa

Tuuleenergia andmed ELi 28 liikmesriigis

2020. aasta eesmärk¹, 2017. aasta võimsus², 2016. aasta energia lõpptarbimine³, ERFi/Ühtekuuluvusfondi rahastamine perioodil 2007–2013 ja 2014–2020⁴ ning peamised riiklikud kavad⁵

Allikas: ¹Direktiiv 2009/28/EÜ, 23.4.2009, I lisa; ²IRENA, „Taastuvenergia statistika 2018“ ning energeetikaministeeriumid ja/või riiklikud reguleerivad asutused (Saksamaal, Kreekas, Hispaanias ja Poolas); ³Eurostati 2016. aasta statistika käsiraamat „ELi energia arvudes“, 5. osa (energia lõpptarbimine: lõppkasutajate, nagu majapidamiste, tööstuse ja põllumajanduse energia kogutarbimine, välja arvatud energiasektori tarbitud energia); ⁴regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi (DG REGIO) 9.4.2019 väljavõte ning ⁵energeetika peadirektoraat (DG ENER), www.res-legal.eu.

II lisa

Päikeseenergia andmed 28 ELi liikmesriigis

2020. aasta eesmärk¹, 2017. aasta võimsus², 2016. aasta energia lõpptarbimine³, ERFi/Ühtekuuluvusfondi rahastamine perioodil 2007–2013 ja 2014–2020⁴ ning peamised riiklikud kavad⁵

Allikas: ¹Direktiiv 2009/28/EÜ, 23.4.2009, I lisa;²IRENA, „Taastuvenergia statistika 2018“ ning energeetikaministeeriumid ja/või riiklikud reguleerivad asutused (Saksamaal, Kreekas, Hispaanias ja Poolas); ³Eurostati 2016. aasta statistika käsiraamat „ELi energia arvudes“, 5. osa (energia lõpptarbimine: lõppkasutajate, nagu majapidamiste, tööstuse ja põllumajanduse energia kogutarbimine, välja arvatud energiasektori tarbitud energia); ⁴regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi (DG REGIO) (komisjoni aruanded fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia ja päikese soojusenergia kohta kuuluvad sama koodi alla) 9.4.2019 väljavõte ning ⁵energeetika peadirektoraat (DG ENER), www.res-legal.eu.

III lisa

Kontrollitud projektide nimekiri

Allikas: Euroopa Kontrollikoda.

IV lisa

Taastuvenergia osakaalu keskmine kasv summaarses energia lõpptarbimises 2017. aastani ning kõigi liikmesriikide ja ELi 2020. aasta eesmärkide täitmiseks vajalik osakaalu keskmine kasv

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Eurostati andmete põhjal.

V lisa

Taastuvenergia osakaal ja võimsus ELi 28 liikmesriigis ja vaadeldud neljas liikmesriigis: eesmärgid ja lõppväärtused, 2010–2017

Tabel A. Taastuvenergia osakaal protsentides 28 ELi liikmesriigi* summaarses energia lõpptarbimises, 2010–2017

• 28 ELi liikmesriigi tasandil ei ole kättesaadavad järgmised ühtlustatud andmed: riiklike taastuvenergia tegevuskavade kujunemiskõverad, esimese taastuvenergia direktiivi kohased soovituslikud kujunemiskõverad taastuvenergia osakaalu kohta summaarses energia lõpptarbimises ja kolmes sektoris, mis seda osakaalu mõjutavad.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Eurostati andmetel.

Tabel B. Taastuvenergia osakaal protsentides nelja vaadeldud liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises aastatel 2010–2017 ja kujunemiskõverad kuni aastani 2020

Allikas: riiklikud taastuvenergia riiklikud tegevuskavad ja neljas eduaruanne taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edendamise ja kasutamise kohta.

Tabel C. Taastuvenergia osakaal protsentides nelja vaadeldud liikmesriigi summaarses elektri lõpptarbimises aastatel 2010–2017 ja kujunemiskõverad aastani 2020

Allikas: riiklikud taastuvenergia riiklikud tegevuskavad ja neljas eduaruanne taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edendamise ja kasutamise kohta.

Tabel D. Tuulevõimsuse areng neljas liikmesriigis aastatel 2010–2017 ja eesmärgid aastani 2020 (MW)

Allikas: riiklikud taastuvenergia tegevuskavad ja riiklike energeetikaministeeriumide ja/või riikide reguleerivate asutuste andmed.

Tabel E. Fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia võimsuse areng neljas liikmesriigis aastatel 2010–2017 ja eesmärgid aastani 2020 (MW)

Allikas: riiklikud taastuvenergia tegevuskavad ja riiklike energeetikaministeeriumide ja/või riikide reguleerivate asutuste andmed.

VI lisa

Nelja liikmesriigi peamised toetuskavad, tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia võimsuse areng (1999–2017) ning samal perioodil taastuvenergiatootjatele pakutud tariifid

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Bundesministerium für Wirtschaft und Energie andmete põhjal.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda keskkonna- ja energeetikaministeeriumi andmete põhjal.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Ministerio para la Transición Ecológica andmete põhjal.

Allikas: Euroopa Kontrollikoda Poola energiabörsi indeksite PMOZE ja PMOZE A andmete põhjal.

Komisjoni vastused

Kommenteeritud kokkuvõte

Esimene loetelupunkt. Komisjon on soovitusega nõus.

Tegemist on selge ja jätkuva prioriteediga komisjoni suhtluses ELi liikmesriikidega kõikidel tasanditel.

Teine loetelupunkt. Komisjon on soovitusega nõus.

Kolmas loetelupunkt. Komisjon nõustub soovitusega julgustada liikmesriike kõnealuses kontekstis tegutsema ja jälgima tehtud edusamme. Oksjonite korraldamine kuulub siiski liikmesriikide pädevusse.

Neljas loetelupunkt. Komisjon on soovitusega nõus.

Komisjon jagab kontrollikoja seisukohta, et siseriiklike õigusaktidega ette nähtud haldusmenetluste lihtsustamine parandaks taastuvenergia tootmise võimalusi. Kõnealune lihtsustamine on kesksel kohal 11. detsembril 2018 vastu võetud uuesti sõnastatud direktiivis.

Viies loetelupunkt. Komisjon nõustub soovitusega osaliselt, kuna on seisukohal, et võrgu arendamine kuulub liikmesriikide pädevusse. EL juba toetab investeerimist võrgutaristusse ja võrkudevahelistesse ühendustesse.

Kuues loetelupunkt. Komisjon on soovitusega nõus ja rakendab seda kooskõlas energialiidu juhtimist käsitleva määrusega.

Sissejuhatus

Komisjon on mitmel korral rõhutanud, et suurem osa investeeringutest taastuvenergiasse peab tulema erasektorist. Riiklikest vahenditest, sealhulgas ELi vahenditest rahastamine ei peaks vastavalt riigiabi eeskirjadele erainvesteeringuid asendama, vaid neid võimaluse korral täiendama ja võimendama.

Muudeks erainvesteeringuid täiendavateks ELi vahenditeks on muu hulgas InvestEU, programm „Euroopa horisont“, programm LIFE ja Euroopa ühendamise rahastu.

Uuest InvestEU fondist, mis on Junckeri kava (EFSI) järeltulija, eraldatakse jätkusuutliku taristu jaoks 11,5 miljardit eurot, mille eesmärk on mitmesuguste rahastamisvahendite kaudu stimuleerida senisest enam jätkusuutlikke erasektori investeeringuid.

Komisjon tegi programmi „Euroopa horisont“ raames ettepaneku eraldada energia, kliima ja liikuvuse valdkonnale 15 miljardit eurot, et töötada välja järgmise põlvkonna tehnoloogiad, millega lihtsustatakse energiasüsteemi ümberkujundamist ja tõstetakse Euroopa konkurentsivõimet.

LIFE´i keskkonnaprogrammi eelarvet suurendati ja see hõlmab nüüd uut eelarverida, mille raames on 1 miljard eurot konkreetselt ette nähtud väiksemahuliste taastuvenergiaallikate kasutamise lihtsustamiseks sellistes valdkondades nagu päikeseenergia ja energiatõhususe projektid.

Euroopa ühendamise rahastusse, mis on peamine allikas rahastamaks liikmesriikidevahelist taristut nagu näiteks süsteemidevahelised ühendused, on komisjon lisanud uue elemendi, et edendada konkreetselt liikmesriikide koostööd kõikides taastuvenergia sektorites.

Tähelepanekud

Kolmas loetelupunkt. Kõnealustel liikmesriikidel on 2020. aasta eesmärgi saavutamiseks veel mitmeid võimalusi, sealhulgas selliste koostöömehhanismide kasutamine nagu statistilised ülekanded.

Komisjon jälgib tähelepanelikult kõigi liikmesriikide edusamme ja pakub tuge. Koos ELi liikmesriikidega kokku kutsutud energiatõhususe töökonnaga tehakse 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks kõigil tasanditel jõupingutusi. Vajaduse korral võetakse liikmesriikide kohustuste täitmiseks täiendavaid meetmeid.

Komisjon märgib, et riiklikud kujunemiskõverad ja eesmärgid on andnud kasuliku pikaajalise pildi investeeringute kavandamiseks, mida komisjon kasutab ka võrdlusalusena aruandluses ja seires.

Komisjoni ühine vastus punktidele 28 ja 29:

Komisjon on teinud ettepaneku muuta kontrolliga regulatiivmenetluse raames 2019. aasta aprillis toimuva talitustevahelise konsulteerimise käigus energiastatistika määrust. See muudatus ei käsitle iga-aastase energiastatistika esitamise tähtaega. Kuid see kiirendaks elektrienergiat ja sütt (sealhulgas tuule- ja päikeseenergiat) käsitlevate igakuiste andmete avaldamist ühe kuu võrra (kolme kuu asemel kahe kuu tagant).

Komisjon algatas 2016. aastal koos liikmesriikidega projekti, et kiirendada prognooside avaldamist iga-aastase energiastatistika, tasakaalu ja taastuvenergia osakaalu näitajate kohta.

Komisjon peab selles küsimuses jätkuvat dialoog Madalmaade ametiasutustega. 2013. aasta energialepingus väljendub selge poliitiline tahe koondada jõupingutusi, et saavutada 2020. aastaks Madalmaades 14 % taastuvenergia osakaal (ning 2023. aastaks 16 %).

Komisjon kutsub liikmesriike üles kaaluma statistiliste ülekannete võimalust (võimalus võtta enda toodanguna arvesse teise liikmesriigi toodangu ülejääki), mida näeb ette taastuvenergia direktiiv (RED I), kas selleks, et tagada puudujäägi korral sihttaseme saavutamine või müüa võimalik ülejääk teistele liikmesriikidele. Komisjon on valmis liikmesriike selles aktiivselt toetama ja vajalikule koostööle kaasa aitama.

Komisjon tunnistab ka, et haldusmenetlused võivad piirata taastuvenergia projektide arendamist. II taastuvenergia direktiivi eesmärk on seda küsimust käsitleda, võttes arvesse, et ruumilise planeerimise valdkonnas peavad liikmesriigid viima läbi keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise.

Komisjon on vastu võtnud juhenddokumendi tuuleenergia arendamise ja Natura 2000 kohta⁶⁶, et aidata liikmesriikidel järgida menetlusi, mida nad kasutavad tuuleenergia arendamise lubamisel Natura 2000 aladel ja väljaspool neid. Kõnealust juhenddokumenti ajakohastatakse eeldatavasti 2019. aasta lõpuks.

Taastuvate energiaallikate kasvava võimsuse lisamine võrku on jätkuvalt probleemiks enamikus liikmesriikides. Tõkked tulenevad peamiselt võrguühendustega seotud suurtest kuludest, samuti võrguühenduse menetluste vähesest prognoositavusest ja läbipaistvusest. Komisjon jälgib arenguid tähelepanelikult liikmesriikide riiklike energia- ja kliimakavade alusel, ning samuti nende vastavust 15 % ühendatuse eesmärgile.

Komisjon tunnistab, et tulutoovate projektide rahastamispuudujäägi korral peab avaliku sektori toetus jääma võimalikult väikseks. Ühtekuuluvuspoliitika raames ei osale komisjon projektide väljavalimisel, välja arvatud suurprojektide heakskiitmine. Projektide väljavalimise eest vastutavad liikmesriikide korraldusasutused peavad tagama, et kooskõlas riigiabi eeskirjadega riiklik rahastamine ei asenda, vaid täiendab ja võimendab võimaluse korral erasektori investeeringuid. Komisjon tuletab siiski meelde, et tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia projektide turutingimused muutusid asjaomasel perioodil sageli. Siduvate taastuvenergia eesmärkide täitmiseks peavad liikmesriigid soodustama investeeringuid taastuvenergiaprojektidesse, mis ei ole ilma avaliku sektori investeeringuteks ette nähtud abita piisavalt erakapitali ligi meelitanud, võttes arvesse selliste investeeringute varasemat riskiprofiili, kui asjaomased tehnoloogiad olid veel varases arenguetapis.

Komisjon on seisukohal, et juhtimismääruse kohane uus programmitöö ja järelevalvemehhanism aitab liikmesriikidel osaleda vastavate kohustuste jaotamisel, mis on vajalikud selleks, et saavutada 2030. aastaks vähemalt 32 % taastuvenergia eesmärk. Juhtimismäärus sisaldab vahendeid, millega leevendada ohtu, et liikmesriikide tulemused taastuvenergia valdkonnas on kas väga head või väga halvad (nt soovituste ja kogu ELi hõlmavaid meetmeid käsitlevate ettepanekute esitamine). See on oluline mehhanism, millega vähendada liikmesriikide osamaksete hindamisel ELi tasandil tekkiva puudujäägi ohtu.

Juhtimismääruses sätestatud järkjärguline protsess tagab, et olukord liikmesriikides on põhjaliku järelevalve all. Pärast liikmesriikide esitatud teabe analüüsimist reageerib komisjon vajaduse korral kiiresti.

Komisjon on seisukohal, et ülevõtmisperiood on piisavalt pikk, et kõik liikmesriigid saaksid selle õigeaegselt üle võtta.

Järeldused ja soovitused

2017. aasta andmete kohaselt peab rühm liikmesriike 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks tõepoolest suurendama jõupingutusi mitte ainult elektrisektoris, vaid ka soojus-, jahutus- ning transpordisektoris.

Kuna taastuvenergia osakaal energia lõpptarbimises on jõudnud 17,5 %-ni (2017. aasta andmed), on EL graafikus, et saavutada 2020. aastaks seatud eesmärk 20 %.

Komisjon jälgib taastuvenergia valdkonna arendamisel tehtud edusamme ning on tihedas kontaktis liikmesriikidega. Jõupingutused selleks jätkuvad.

Komisjon on soovitusega nõus ning suurendab jõupingutusi, et liikmesriike selles aktiivselt toetada ja vajalikule koostööle kaasa aidata.

Euroopa Komisjon kutsub 9. aprilli 2019. aasta taastuvenergia 4. eduaruandes liikmesriike üles jätkama jõupingutuste suurendamist nii taastuvenergia kasutuselevõtuks kolmes sektoris kui ka vähendama samal ajal energiatarbimist.

Euroopa Komisjoni arvates peaksid liikmesriigid kaaluma statistiliste ülekannete kasutamise võimalust, mida näeb ette taastuvenergia direktiiv, kas selleks, et tagada puudujäägi korral sihttaseme saavutamine või müüa võimalik ülejääk teistele liikmesriikidele.

Taastuvenergia direktiiviga nähakse ette selge ajakava iga liikmesriigi edusammude jälgimiseks iga kahe aasta tagant toimuva seire abil, mis on vajadusel seotud iga-aastase statistika kasutamisega.

Energiastatistikaga seoses viitab komisjon punktidele 28 ja 29 antud ühisele vastusele.

Komisjon on soovitusega nõus.

Komisjon teeb liikmesriikidega koostööd, et lühendada iga-aastase energiastatistika esitamise tähtaega kahe kuu võrra.

Komisjon on teinud ettepaneku muuta kontrolliga regulatiivmenetluse raames 2019. aasta aprillis toimuva talitustevahelise konsulteerimise käigus energiastatistika määrust. See muudatus ei käsitle iga-aastase energiastatistika esitamise tähtaega. Kuid see kiirendaks elektrienergiat ja sütt (sealhulgas tuule- ja päikeseenergia) käsitlevate igakuiste andmete avaldamist ühe kuu võrra (kolme kuul asemel kahe kuu tagant).

Komisjon algatas 2016. aastal koos liikmesriikidega projekti, et kiirendada prognooside avaldamist iga-aastase energiastatistika, tasakaalu ja taastuvenergia osakaalu näitajate kohta.

Uuesti sõnastatud taastuvenergia direktiiv (2018/2001) hõlmab mitut algatust, et suurendada oksjonite kasutamist ning kodanike ja energiakogukondade osalemist, samuti kehtestatakse direktiiviga tarbijatega seotud reguleeriv raamistik.

a) Komisjon on soovitusega nõus.

b) Komisjon on soovitusega nõus.

Kõigi liikmesriikide poolt oksjonitega seoses tehtud edusamme jälgitakse ning arutatakse nendega eduaruannete läbivaatamise raames läbi kuni praeguse perioodi lõpuni.

Komisjon on soovitusega nõus.

II taastuvenergia direktiivis käsitletakse tõepoolest seda küsimust ja tehakse ka ettepanek täiendavate kohustuste kohta kiirendada võrguühenduste puhul lubade andmist ja lihtsat teavitamiskorda. Komisjon jälgib direktiivi ülevõtmist kõnealuses kontekstis ja võtab meetmeid, et tagada vastavus direktiivi sätetega.

Komisjon jagab seisukohta, et võrkudesse investeerimine on taastuvenergia kasutuselevõtu tagamiseks äärmiselt oluline.

a) Komisjon nõustub soovitusega osaliselt.

Võrgu arendamisega seotud küsimuste lahendamine kuulub siiski liikmesriikide pädevusse. Komisjon käsitleb seda energialiidu juhtimise laiemas kontekstis seoses juhtimismääruse kohaste riiklike energia- ja kliimakavadega, milles analüüsitakse ka taristu arengut.

b) Komisjon nõustub soovitusega osaliselt.

Võrgu arendamisega seotud küsimuste lahendamine kuulub siiski liikmesriikide pädevusse. Komisjon uurib seda energialiidu juhtimise laiemas kontekstis seoses juhtimismääruse kohaste riiklike energia- ja kliimakavadega, milles analüüsitakse ka taristu arengut.

c) Komisjon nõustub soovitusega Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Ühtekuuluvusfondist rahastatavate 2014.–2020. aasta rakenduskavade kohta ning jätkab ka edaspidi rakendamise toetamist (sealhulgas arukate võrkude ja võrkudevaheliste ühenduste jaoks eraldatud vahendid).

Komisjon tunnistab, et tulutoovate projektide rahastamispuudujäägi korral peab avaliku sektori toetus jääma võimalikult väikseks. Projektide väljavalimise eest vastutavad liikmesriikide korraldusasutused peavad tagama, et kooskõlas riigiabi eeskirjadega riiklik rahastamine ei asenda, vaid täiendab ja võimendab võimaluse korral erasektori investeeringuid. Komisjon tuletab siiski meelde, et tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia projektide turutingimused muutusid asjaomasel perioodil sageli, ning et siduvate taastuvenergia eesmärkide täitmiseks peavad liikmesriigid soodustama investeeringuid taastuvenergiaprojektidesse, mis ei ole ilma avaliku sektori investeeringuteks ette nähtud abita piisavalt erakapitali ligi meelitanud, võttes arvesse selliste investeeringute varasemat riskiprofiili, kui asjaomased tehnoloogiad olid veel varases arenguetapis.

Komisjon on seisukohal, et juhtimismääruse kohane uus programmitöö ja järelevalvemehhanism toetab liikmesriikide aktiivset osalemist vastavate kohustuste jaotamisel, mis on vajalikud selleks, et saavutada 2030. aastaks vähemalt 32 % taastuvenergia eesmärk. Juhtimismäärus sisaldab vahendeid, millega leevendada ohtu, et liikmesriikide tulemused taastuvenergia valdkonnas on kas väga head või väga halvad (nt soovitused ja kogu ELi hõlmavad meetmed). See on oluline mehhanism, millega vähendada liikmesriikide osamaksete hindamisel ELi tasandil tekkiva puudujäägi ohtu.

Komisjon on soovitusega nõus.

Komisjon jälgib tähelepanelikult juhtimismääruse rakendamist ja II taastuvenergia direktiivi ülevõtmise protsessi (mis lõpeb 30. juunil 2021).

Komisjon esitab aruande puhta energia paketi rakendamisel tehtud edusammude kohta, nagu on sätestatud juhtimismääruses.

Järelmärkused

¹ GWh – gigavatt-tund, suurte elektrijaamade tootlikkuse mõõtühik. kWh vastab energiale, mida toodetakse ühtlasel võimsusel üks kilovatt ühe tunni jooksul.

² Eurostat, „EU reference scenario 2016, energy, transport and GHG emissions, trends to 2050“ (ELi 2016. aasta võrdlusstsenaarium: energia, transpordi ja kasvuhoonegaaside heite suundumused 2050. aastani), juuli 2016, lk 53.

³ Kuigi elektri tootmiseks kasutatav fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia ja päikese soojusenergia liigitatakse tavaliselt kokku, moodustab fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kogu ELi päikeseenergiavõimsusest 98%. Rahvusvaheline Taastuvenergia Agentuur (IRENA), „Renewable capacity statistics 2018“ (2018. aasta taastuvenergiavõimsuse statistika), jaanuar 2018, lk 21–27.

⁴ Fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia on päikesepaneelide abil elektriks muundatud päikesevalgus.

⁵ Euroopa Keskkonnaamet, kasvuhoonegaaside andmevaatur, 2017 https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/data/data-viewers/greenhouse-gases-viewer.

⁶ COM(2014) 15 final „Kliima- ja energiapoliitika raamistik ajavahemikuks 2020–2030“.

⁷ COM(2011) 112 final „Konkurentsivõimeline vähese CO₂-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava“.

⁸ USA Energiateabeamet, „Levelized Cost and Levelized Avoided Cost of New Generation Resources in the Annual Energy Outlook 2018“ (uute energiatootmisressursside tasandatud kogukulud ja tasandatud välditud kulud 2018. aasta energiaülevaates), märts 2018.

⁹ IRENA, „Renewable power generation costs in 2017“ (Taastuvenergia tootmiskulud 2017. aastal), jaanuar 2018, lk 5. IRENA on valitsustevaheline organisatsioon, mis toetab riike üleminekul säästva energia kasutamisele. Organisatsiooni toetab Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja sellesse kuulub 160 täisliiget (sealhulgas 27 ELi liikmesriiki ja EL) ning 23 ühinevat liiget (sealhulgas Austria).

¹⁰ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140, 5.6.2009, lk 16).

¹¹ Kindlasummalise makse all mõistetakse igale liikmesriigile määratud taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemise kindlat protsenti, mis põhineb objektiivsetel kriteeriumidel (millest kõige olulisem on SKP elaniku kohta). Üldiselt tagab see asjaolu, et taastuvenergia eesmärgid kajastavad pigem liikmesriikide majanduslikku tugevust, mitte taastuvenergia osakaalu suurendamise võimalusi ega kulusid.

¹² Soovituslik kujunemiskõver muutus selle viimastel aastatel järsemaks, tulenevalt tehnoloogia arengu ja mastaabisäästu eeldatavast kasulikkusest. Liikmesriigid võisid määratleda oma lineaarsema riikliku kujunemiskõvera.

¹³ COM(2016) 860 final, „Puhas energia kõikidele eurooplastele“. Sellega esitati nelja määruse ettepanek: energialiidu juhtimise kohta (jõustus 24.12.2018), elektri siseturu kohta (kavas jõustada mais 2019), ohuvalmiduse kohta elektrisektoris (kavas jõustada mais 2019) ning Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti loomise kohta (kavas jõustada mais 2019). Samuti esitati selles neli direktiivi: ehitiste energiatõhususe kohta (jõustus 9.7.2018), taastuvenergia (teine taastuvenergia direktiiv) ja energiatõhususe kohta (mõlemad jõustusid 24.12.2018) ning elektrienergia siseturu ühiseeskirjade kohta (kavas jõustada mais 2019).

¹⁴ Komisjon tegi ettepaneku kinnitada ELi 2030. aasta eesmärgiks 27%, kuid Euroopa Parlament ja nõukogu suurendasid seda 32%-ni.

¹⁵ Keskkonna- ja energiaalase riigiabi suunised aastateks 2014–2020, 2014/C 200/01.

¹⁶ Soodustariife võib siiski endiselt kasutada uute kuni 500 kW võimsusega väikesemahuliste käitiste ja kuni 3 MW võimsusega (või kolme turbiiniga) tuuleenergiakäitiste ning enne 2016. aastat sõlmitud lepingute puhul.

¹⁷ Liikmesriigid võivad hankemenetlusi kohaldada konkreetsete tehnoloogiate suhtes, kui toetuskavade avamine kõigile taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootjatele ei annaks optimaalseid tulemusi.

¹⁸ COM(2018) 372 final, „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta“, seletuskirja 4. punkt, lk 7 ning põhjendus 14, lk 12.

¹⁹ Teema kiirülevaade: „Ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamine liikmesriikidele aastatel 2021–2027“, joonis 1 ja tabel 9. Euroopa Kontrollikoda, märts 2019.

²⁰ SWD(2016) 418 final, „Impact assessment accompanying the document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on the promotion of the use of energy from renewable sources (recast) COM(2016) 767 final“ (Mõjuhinnang, mis on lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekule taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (uuesti sõnastatud) COM(2016) 767 final), 2. osa, lk 190.

²¹ Energeetika peadirektoraat (DG ENER), regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraat (DG REGIO), konkurentsi peadirektoraat (DG COMP), kliimameetmete peadirektoraat (DG CLIMA) ning keskkonna peadirektoraat (DG ENV).

²² 2005. aastal olid andmed taastuvate energiaallikate osakaalu kohta summaarses energia lõpptarbimises esimest korda kättesaadavad.

²³ Liikmesriikidel oli lubatud püstitada esimeses taastuvenergia direktiivis määratletust suurem riiklik üldeesmärk ja suurem transpordisektori eesmärk.

²⁴ https://ec.europa.eu/eurostat/web/energy/data/shares.

²⁵ Naftaekvivalent on ühe miljoni tonni toornafta põlemisel vallanduva energia ühik.

²⁶ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta (ELT L 304, 14.11.2008, lk 1).

²⁷ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta (ELT L 304, 14.11.2008, B lisa, lk 48).

²⁸ https://ec.europa.eu/commission/publications/4th-state-energy-union_en.

²⁹ Taastuvenergia mikrokäitiste omanikud, kes toodavad ja tarbivad elektrit enda vajaduste osaliseks või täielikuks rahuldamiseks ning kellel on võimalus ülejäänud elekter võrku suunata.

³⁰ Taastuvenergiakäitiste omanike loodud rühmitused nendes käitistes toodetud energia müümiseks ja haldamiseks.

³¹ SWD(2016) 417 final, „REFIT evaluation of the Directive 2009/28/EC of the European Parliament and of the Council accompanying the document Proposal for a Directive of the European Parliament and of the Council on the promotion of the use of energy from renewable sources (recast)“ (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/28/EÜ hindamine õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames, mis on lisatud dokumendile „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (uuesti sõnastatud)“), lk 5.

³² Eriaruanne nr 16/2015: „Energia tarnekindluse parandamine läbi energia siseturu arendamise: jõupingutusi tuleb suurendada“.

³³ Ecofys, „Design features of support schemes for renewable electricity“ (Taastuvelektri toetuskavade ülesehitus), 27.1.2014.

³⁴ kWp – fotogalvaanilise päikesepaneeli tippvõimsus. Töötavad päikesepaneelid toodavad energiat kilovatt-tundides (kWh). Näiteks kui 300 kWp tippvõimsusega päikesepaneelid töötavad täisvõimsusel ühe tunni, toodavad need 300 kWh.

³⁵ Agora Energiewende, „Die Energiewende im Stromsektor: Stand der Dinge 2017. Rückblick auf die wesentlichen Entwicklungen sowie Ausblick auf 2018“, joonis 7–4, lk 46.

³⁶ http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=nrg_pc_204&lang=en.

³⁷ http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=nrg_pc_205&lang=en.

³⁸ Sertifikaadid olid 2017. aastal väärt vähem kui 39 zlotti MWh kohta (9 eurot MWh kohta), keskmine elektrihind oli aga 164 zlotti MWh kohta (39 eurot MWh kohta). Teisisõnu, sertifikaatidest pärines tootjate keskmisest tulust ehk 202 zlotist MWh kohta (48 eurot MWh kohta) ainult 19,2%.

³⁹ I taastuvenergia direktiivi õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames tehtud hindamine, lk 6.

⁴⁰ Kreeka 2018. aasta oksjonite kaalutud keskmised ostuhinnad: fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia (max 1 MW) 78,4 eurot MWh kohta, fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia (1–20 MW) 63,8 eurot MWh kohta ning tuuleenergia (3–50 MW) 69,5 eurot MWh kohta.

⁴¹ Poola 2017. aasta oksjonitel jäi ostuhind fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia (max 1 MW) puhul vahemikku 195 zlotti (47 eurot) MWh kohta ja 390 zlotti (93 eurot) MWh kohta ning tuuleenergia valdkonnas (max 1 MW) vahemikku 285 zlotti (68 eurot) MWh kohta ja 320 zlotti (76 eurot) MWh kohta.

⁴² Tuuleenergiaühenduse WindEurope andmetel oli 1985. aastal maismaa tuuleturbiini keskmine võimsus alla 1 MW. Võimsus kasvas 2012. aastaks 2,5 MW-ni ning 2018. aastal oli see vahemikus 2,5–3 MW. Praegu on olemas 7,5 MW tuuleturbiine, 15 MW turbiine kavandatakse ja 20 MW turbiinid on teoreetiliselt võimalikud lähitulevikus.

⁴³ Magazin für Wind-, Solar- und Bioenergien, „Bürger sind die wahren Treiber der Energiewende“, veebruar 2018.

⁴⁴ Näiteks EARSeLi 34. sümpoosioni toimetised, „Spatial consequences of adopting selected criteria for wind farm siting“ (Tuuleparkide asukoha määramiseks valitud kriteeriumide vastuvõtmise ruumilised tagajärjed), juuni 2014.

⁴⁵ Katkendlikuna kirjeldatakse elektrit, mis on pärit energiaallikatest, mis ei tooda energiat järjepidevalt teatavate väliste tegurite tõttu. Näiteks tuuleturbiinid ei tooda elektrit, kui tuul ei puhu; fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia käitised ei tooda elektrit öösel või kui tihe pilvekiht varjab päikest.

⁴⁶ Katkendlike taastuvenergiaallikate, näiteks tuuleenergia ja fotogalvaaniliselt saadud päikeseenergia kasutamiseks võrgus tuleb märkimisväärselt suurendada energiasalvestustehnoloogia kasutamist, et tasakaalustada nõudlust ja pakkumist. 2019. aasta aprillis avaldatud kontrollikoja infodokumendis „ELi toetus energia salvestamiseks“ tuuakse aga välja mitu energiasalvestustehnoloogia arengu ja kasutuselevõtuga seotud probleemi.

⁴⁷ Ülekandevõimsus on riigi netoedastamisvõimsuse suhe ülesseatud tootmisvõimsusesse.

⁴⁸ Ringvoog on kavandatud energiavoo (turutehingutes määratletud) ja tegeliku energiavoo (elektrivõrgus tegelikult voolav elekter) erinevus. Thema Consulting Group, „Loop-flows – Final advice“ (Lõplikud nõuanded ringvoogude kohta), oktoober 2013, lk 4.

⁴⁹ Riiklik või piirkondlik avalik või eraõiguslik üksus, mis vastutab energia transportimise eest maagaasi või elektri kujul, kasutades püsitaristut.

⁵⁰ COM(2017) 718 final, teatis Euroopa energiavõrkude tugevdamise kohta.

⁵¹ IRENA, „Renewable Energy Prospects for the European Union“ (Euroopa Liidu taastuvenergia väljavaated), veebruar 2018, lk 117.

⁵² Järjestatuna kahaneva osakaalu alusel on need liikmesriigid Iirimaa, Itaalia, Rumeenia, Portugal, Eesti, Läti, Leedu, Ühendkuningriik, Hispaania, Poola, Küpros ja Malta. COM(2015) 82, Energialiidu paketi teatis „Elektri 10% ühendatuse eesmärgi saavutamine. Euroopa elektrivõrgu tugevdamine 2020. aastaks“, lk 5.

⁵³ Nõukogu 23. ja 24. oktoobri 2014. aasta järeldused.

⁵⁴ COM(2014) 330 final, „Euroopa energiajulgeoleku strateegia“.

⁵⁵ Elektrivõrkude ühendatuse eesmärke käsitleva komisjoni eksperdirühma aruanne „Towards a sustainable and integrated Europe“ (Kestliku ja integreeritud Euroopa poole), november 2017, 3. lisa.

⁵⁶ Kõnealuse Poola projekti kohta selgus hiljem, et prognoositud sisemine tulumäär ei realiseerunud (vt 6. selgitus).

⁵⁷ Intressimäär, mille põhjal määratakse kindlaks projekti teostatavus, võrreldes seda kaasatud kapitali maksumusega.

⁵⁸ OECD, „Long-term interest rates“ (Pikaajalised intressimäärad), data.oecd.org/interest/long-term-interest-rates.htm, 9.1.2019 seisuga.

⁵⁹ Aastate arv, mille jooksul investeeringult saadud sissetulek katab investeeringu maksumuse.

⁶⁰ Eriaruanne nr 6/2014: „Taastuvenergia tootmise toetamine ühtekuuluvuspoliitika vahenditest – kas toetuse abil on saavutatud häid tulemusi?“, punkt 43.

⁶¹ Tšehhi Vabariik, „Finances earmarked for the support of energy production from renewable energy“ (Taastuvenergia tootmise toetamiseks eraldatud vahendid), Nejvyšší kontrolní úřad, 2014; Taani, „Report on the amendment of the legislation concerning the support for photovoltaics“ (Aruanne fotogalvaaniliselt saadud energia toetamist käsitlevate õigusaktide muutmise kohta), Rigsrevisionen, 2014; Küpros, „Renewable energy sources“ (Taastuvad energiaallikad), Ελεγκτική Υπηρεσία της Δημοκρατίας της Κύπρου, 2016; Ühendkuningriik, „Early contracts for renewable electricity“ (Esimesed taastuvelektri lepingud), National Audit Office, 2014.

⁶² Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (uuesti sõnastatud), ELT L 328, 21.12.2018, lk 82.

⁶³ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (ELT L 328, 21.12.2018, lk 16).

⁶⁴ a) energiajulgeolek; b)energia siseturg; c) energiatõhusus; d) majanduse CO₂-heite vähendamine ja e) teadusuuringud, innovatsioon ja konkurentsivõime.

⁶⁵ REFITi hindamine, lk 5.

⁶⁶ http://ec.europa.eu/environment/nature/natura2000/management/docs/Wind_farms.pdf

Auditirühm

Kontrollikoja eriaruannetes esitatakse auditite tulemused, mis hõlmavad ELi poliitikat ja programme ning konkreetsete eelarvevaldkondade juhtimisega seotud teemasid. Auditite valiku ja ülesehituse juures on kontrollikoja eesmärk maksimeerida nende mõju, võttes arvesse tulemuslikkuse ja vastavuse riske, konkreetse valdkonna tulude ja kulude suurust, tulevasi arengusuundi ning poliitilist ja avalikku huvi.

Käesoleva tulemusauditi tegi ühtekuuluvusse, majanduskasvu ja kaasamisse tehtud investeeringute kuluvaldkondade eest vastutav II auditikoda, mille eesistuja on kontrollikoja liige Iliana Ivanova. Auditit juhtis kontrollikoja liige George Pufan, keda abistasid kabinetiülem Patrick Weldon ja kabineti atašee Mircea Radulescu, valdkonnajuht Niels-Erik Brokopp, auditijuht Chrysoula Latopoulou ning audiitorid Fernando Pascual Gil, Katarzyna Solarek, Lutz Venske, Radka Papouskova, Francisco De Assis Carretero Llorente ja Pirmin Getzner. Keelealast abi osutasid Thomas Everett, Elli-Anna Tzortzi ja Paulina Pruszko.

Vasakult paremale: Pirmin Getzner, Thomas Everett, Chrysoula Latopoulou, Patrick Weldon, Fernando Pascual Gil, George Pufan, Lutz Venske, Radka Papouskova, Niels-Erik Brokopp, Katarzyna Solarek.

Kontakt

EUROOPA KONTROLLIKODA
12, rue Alcide De Gasperi
1615 Luxembourg
LUKSEMBURG

Tel +352 4398-1
Päringud: eca.europa.eu/et/Pages/ContactForm.aspx
Veebisait: eca.europa.eu
Twitter: @EUAuditors

Lisateavet Euroopa Liidu kohta saab internetist Euroopa serverist (http://europa.eu).

Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2019

© Euroopa Liit, 2019

Euroopa Liidu autoriõiguste alla mittekuuluvate fotode või muu materjali kasutamiseks või reprodutseerimiseks tuleb taotleda luba otse autoriõiguste valdajalt.

VÕTA ÜHENDUST ELiga

Isiklikult
Kõikjal Euroopa Liidus on sadu Europe Directi teabekeskusi. Teile lähima keskuse aadressi leiate: https://europa.eu/european-union/contact_et

Telefoni või e-postiga
Europe Direct on teenus, mis vastab Teie küsimustele Euroopa Liidu kohta. Teenusega saate ühendust võtta:

• helistades tasuta numbril: 00 800 6 7 8 9 10 11 (mõni operaator võib nende kõnede eest tasu võtta),
• helistades järgmisel tavanumbril: +32 22999696 või
• e-posti teel: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi KÄSITLEVA TEABE LEIDMINE

Veebis
Euroopa Liitu käsitlev teave on kõigis ELi ametlikes keeltes kättesaadav Euroopa veebisaidil: https://europa.eu/european-union/contact_et

ELi väljaanded
Tasuta ja tasulisi ELi väljaandeid saab alla laadida või tellida järgmisel aadressil: https://publications.europa.eu/et/publications Suuremas koguses tasuta väljaannete saamiseks võtke ühendust talitusega Europe Direct või oma kohaliku teabekeskusega (vt https://europa.eu/european-union/contact_et).

ELi õigus ja seonduvad dokumendid
ELi käsitleva õigusteabe, sealhulgas alates 1951. aastast kõigi ELi õigusaktide konsulteerimiseks kõigis ametlikes keeleversioonides vt EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu/homepage.html?locale=et

ELi avatud andmed
ELi avatud andmete portaal (http://data.europa.eu/euodp/et/data) võimaldab juurdepääsu ELi andmekogudele. Andmeid saab tasuta alla laadida ja taaskasutada nii ärilisel kui ka mitteärilisel eesmärgil.