I.

Sissejuhatus

1.

Käesolev kohtuasi sai alguse sellest, et edasi kaevati Euroopa Komisjoni otsus, millega teatavale audiovisuaalse sisu rahvusvahelisele tootjale tehti siduvaks tema välja pakutud kohustus, mis pidi vastama konkurentsiküsimustele, mille komisjon tõstatas uurimismenetluse algatamisel.

2.

Nende küsimuste ese oli väidetav vertikaalne keelatud kokkulepe riigisisese turu eraldamiseks lepingutingimuste kaudu, mis tagasid sellele rahvusvahelisele tootjale ja ringhäälinguorganisatsioonile Ühendkuningriigi ja Iirimaa turul täieliku territoriaalse ainuõiguse litsentsi.

3.

Prantsuse ringhäälinguorganisatsioon – kes on menetluses, millesse ta astus alles hiljem, kolmas isik, ning kellele kõnealune rahvusvaheline tootja teatas eespool nimetatud kohustustest, et anda teada oma kavatsusest mitte enam nõuda kinnipidamist lepingutingimustest, millega talle anti Prantsuse turul täielik territoriaalne ainuõigus – vaidlustas komisjoni otsuse, millega pakutud kohustused heaks kiideti ja siduvaks tehti.

4.

Erinevate apellatsioonkaebuse väidete seas on kolm olulist õigusküsimust, mis sisalduvad apellatsioonkaebuse kolmandas ja neljandas väites ning mida oma ettepanekus vastavalt Euroopa Kohtu palvele analüüsin: 1) vajadus asetada õiguslikku ja majanduslikku konteksti käitumine, mis on konkurentsiküsimuste aluseks; 2) küsimus, kas komisjon peab määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel otsust vastu võttes arvestama ELTL artikli 101 lõike 3 kohaldamisega seotud kaalutlusi; 3) küsimus, mis puudutab komisjoni poolt proportsionaalsuse põhimõtte austamist ettevõtja pakutud kohustusi siduvaks tehes, eelkõige viitega määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel vastu võetud otsuse toimele kolmandatele isikutele, eriti juhul, kui selle otsuse adressaadiks olevale ettevõtjale komisjoni poolt siduvaks tehtud kohustused väljenduvad ühepoolses teatavakstegemises, et enam ei austata selle ettevõtja ja teise ettevõtja – kes seetõttu, et ta ei ole olnud uurimise objekt, ei ole pakkunud välja ega jaganud selliseid kohustusi – vahel sõlmitud lepingu mõningaid sätteid.

II.

Õiguslik taust

5.

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003, asutamislepingu artiklites 81 ja 82 [nüüd artiklid 101 ja 102] ( 2 ) sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, põhjenduses 13 on sätestatud:

6.

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 põhjenduses 22 on sätestatud:

7.

Lisaks on määruse nr 1/2003 artiklis 9 sätestatud:

III.

Asjaolud, menetlus ja vaidlustatud kohtuotsus

A.

Kohtuasja taust

8.

13. jaanuaril 2014 algatas Euroopa Komisjon uurimise võimalike piirangute kohta, mis võisid kahjustada tasulise televisiooniteenuse osutamist litsentsilepingutega, mille olid sõlminud kuus Ameerika filmistuudiot ja Euroopa Liidus tasulist sisu edastavad peamised televisiooni- ja raadioteenuse osutajad.

9.

Kõnealuse uurimise käigus adresseeris komisjon 23. juulil 2015 vastuväiteteatise Paramount Pictures International Ltd‑ile, mis asub Londonis (Ühendkuningriik), ja selle emaettevõtjale Viacom Inc‑ile, mis asub New Yorgis (Ameerika Ühendriik) (edaspidi koos „Paramount“).

10.

Vastuväiteteatises esitas komisjon oma esialgsed järeldused Paramounti ning Sky UK Ltd ja Sky plc (edaspidi koos „Sky“) vahel sõlmitud litsentsilepingute teatud tingimuste kokkusobivuse kohta ELTL artikliga 101 ja Euroopa Majanduspiirkonna (edaspidi „EMP“) lepingu artikliga 53.

11.

Üksikasjalikumalt keskendus komisjon oma uurimises Sky’ga sõlmitud litsentsilepingute kahele teineteisega seotud tingimusele.

12.

Esimese tingimuse eesmärk oli keelata Sky’l rahuldada EMPs, kuid väljaspool Ühendkuningriiki ja Iirimaad elavate tarbijate omaalgatuslikud televisiooniteenuse ostu taotlused või piirata tal nende taotluste rahuldamist. Teine tingimus kohustas Paramounti lepingutes, mille ta sõlmib EMPs, kuid väljaspool Ühendkuningriiki asuvate televisiooni- ja raadioteenuse osutajatega, keelata viimastel Ühendkuningriigis või Iirimaal elavate tarbijate omaalgatuslike televisiooniteenuse ostu taotluste rahuldamise või piirata nende taotluste rahuldamist.

13.

24. novembri 2015. aasta otsusega lubati Groupe Canal +’il (edaspidi „GCP“) osaleda menetluses huvitatud kolmanda isikuna komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004 artikli 13 lõike 1 tähenduses. ( 3 )

14.

4. detsembri 2015. aasta kirjaga „Teave määruse (EÜ) nr 773/2004 artikli 13 lõike 1 alusel toimuva menetluse laadi ja eseme kohta“ teavitas komisjon muu hulgas GCPd oma õiguslikust hinnangust ELTL artikli 101 kohaldatavuse kohta juhtumi faktilistele asjaoludele ning seejärel oma esialgsest järeldusest. Selle esialgse järelduse kohaselt kavatses komisjon võtta vastu otsuse Sky ja iga uurimise esemeks olnud filmistuudio suhtes, tuvastades, et nad on rikkunud ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, määrates neile trahvid, kohustades neid rikkumist lõpetama ja hoiduma meetmetest, millel võib olla sama ese või mõju.

15.

Pärast uurimise algatamist ja komisjoni esialgsete järelduste esitamist tegi Paramount 15. aprillil 2016 määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel ettepaneku, et ta võtab kohustusi komisjoni poolt konkurentsi valdkonnas tõstatud küsimuste lahendamiseks.

16.

Pärast seda, kui muud huvitatud kolmandad isikud, sealhulgas GCP, olid talle oma seisukohad esitanud, võttis komisjon vastu Üldkohtus vaidlustatud otsuse (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ( 4 ) mille artiklis 1 on ette nähtud, et selle otsuse lisas esitatud kohustused on siduvad Paramountile ning tema õigusjärglastele ja tütarettevõtjatele viie aasta jooksul alates nimetatud otsuse teatavakstegemisest.

17.

Eelkõige viidatakse vaidlusaluse otsuse lisa punkti 1 lõikes 9 mitut liiki tingimustele, mida menetluses uuriti (edaspidi „asjasse puutuvad tingimused“) ning mis puudutavad televisiooniprogrammide kuvamist nii satelliidi kui ka interneti teel.

18.

Ühest küljest puutuvad satelliidi teel kuvamise puhul asjasse esimesena tingimus, mille kohaselt signaali vastuvõtmist väljaspool litsentsilepinguga kaetud territooriumi (overspill) ei loeta lepingu rikkumiseks televisiooni- ja raadioteenuse osutaja poolt, kui ta seda vastuvõtmist ei ole teadlikult lubanud, ja teisena tingimus, mille kohaselt signaali vastuvõtmist litsentsilepinguga kaetud territooriumil ei loeta lepingu rikkumiseks Paramounti poolt, kui viimane ei ole sel territooriumil lubanud kasutada kolmandate isikute dekoodreid.

19.

Teisest küljest, mis puudutab kuvamist interneti teel, puutub esiteks asjasse tingimus, mis kohustab televisiooni- ja raadioteenuse osutajaid takistama televisiooniprogrammi allalaadimist või voogedastust (streaming) väljaspool litsentsilepingu territooriumi, teiseks tingimus, mille kohaselt kuvamist interneti teel (Internet overspill) litsentsilepinguga kaetud territooriumil ei loeta lepingu rikkumiseks Paramounti poolt, kui ta on kohustanud televisiooni- ja raadioteenuse osutajaid kasutama niisugust kuvamist takistavat tehnoloogiat, ja kolmandaks tingimus, mille kohaselt televisiooniprogrammi interneti teel kuvamist väljaspool litsentsilepinguga kaetud territooriumi ei loeta lepingu rikkumiseks televisiooni- ja raadioteenuse osutaja poolt, kui ta kasutab niisugust kuvamist takistavat tehnoloogiat.

20.

Vaidlusaluse otsuse lisa punkti 1 kolmandast lõigust tuleneb ka, et mõiste „televisiooni- ja raadioteenuse osutaja kohustused“ hõlmab asjasse puutuvaid tingimusi või sarnaseid tingimusi, mis keelavad televisiooni- ja raadioteenuse osutajal rahuldamast niisuguste tarbijate omaalgatuslikke taotlusi, kes elavad EMPs, kuid väljaspool territooriumi, mille suhtes on televisiooni- ja raadioteenuse osutajale antud edastamisõigus. Lisaks tähendab mõiste „Paramounti kohustused“ asjasse puutuvaid tingimusi või sarnaseid tingimusi, mis kohustavad Paramountil keelata televisiooni- ja raadioteenuse osutajatel, kes asuvad EMPs, kuid väljaspool territooriumi, mille suhtes on televisiooni- ja raadioteenuse osutajale antud ainuõigused, rahuldada sel territooriumil elavate tarbijate omaalgatuslikke taotlusi.

21.

Vastavalt vaidlusaluse otsuse punktile 2 pidi Paramount alates vaidlusaluse otsuse teatavakstegemisest täitma mitut kohustust. Kõigepealt kohustus ta mitte kokku leppima ega pikendama asjasse puutuvaid tingimusi litsentsilepingutes, nagu need on määratletud selles lisas (punkt 2.1). Edasi, mis puudutab olemasolevaid litsentsilepinguid tasulise televisiooniprogrammi sisu tootmise kohta (existing Pay-TV Output Licence Agreements), siis kohustus ta mitte esitama hagi selleks, et televisiooni- ja raadioteenuse osutajad oma kohustusi täidaksid (punkti 2.2 alapunkt a). Samade lepingute osas kohustus ta mitte täitma „Paramounti kohustusi“ ja mitte võtma samme nende kohustuste otseseks või kaudseks täitmiseks (punkti 2.2 alapunkt b). Lõpuks kohustus ta Sky’le edastama kümne päeva jooksul alates vaidlusaluse otsuse teatavakstegemisest ja kõigile muudele EMPs asuvatele televisiooni- ja raadioteenuse osutajatele ühe kuu jooksul alates samast teatavakstegemisest, et ta ei esita hagi selleks, et kohustada televisiooni- ja raadioteenuse osutajaid asjasse puutuvaid tingimusi täitma (punkt 2.3).

22.

GCP oli Paramountiga sõlminud litsentsilepingu tasulise televisiooniprogrammi sisu tootmiseks (Pay Television Agreement), mis jõustus 1. jaanuaril 2014 (edaspidi „1. jaanuari 2014. aasta kokkulepe“). Nimetatud kokkuleppe artikkel 12 näeb ette, et kokkuleppega hõlmatav ala on jaotatud „ainuõigustega“ territooriumideks, kattes eelkõige Prantsusmaad, ja „mitteainuõigusega“ territooriumiks, milleks on Mauritius. 1. jaanuari 2014. aasta kokkuleppe artikkel 3 näeb lisaks ette, et ainuõigustega territooriumidel ei teosta Paramount ise ega luba kolmandatel isikutel teostada taasedastamisõigusi. Nimetatud kokkuleppe lisa A.IV täpsustab kohustusi, mis apellandil on seoses taasedastamist takistava geofiltreerimistehnoloogia kasutamisega nende territooriumide suhtes, mis jäävad väljapoole litsentsiga kaetud territooriumi.

23.

25. augusti 2016. aasta kirjas teatas Paramount apellandile kohustusest, mis on esitatud vaidlusaluse otsuse lisa punkti 2.2 alapunktis a, ja täpsustas, et Paramount ei esita hagi, milles ta nõuaks televisiooni- ja raadioteenuse osutaja kohustuste täitmisele sundimist, ja et ta ei nõua apellandilt ühegi asjasse puutuva tingimuse täitmist. Paramount täpsustas samas kirjas ka seda, et mõistel „televisiooni- ja raadioteenuse osutaja kohustused“ on sama tähendus kui see, mis on määratletud vaidlusaluse otsuse lisas. 14. oktoobri 2016. aasta kirjaga vastas apellant sellele teatele, toonitades, et tema vastu ei saa tugineda kohustustele, mis on võetud menetluses, milles osalevad vaid komisjon ja Paramount.

B.

Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

24.

GCP esitas Üldkohtu kantseleile 8. detsembril 2016 ELTL artikli 263 alusel hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes.

25.

13. juuli 2017. aasta kohtumäärusega Groupe Canal + vs. komisjon ( 5 ) lubati Euroopa Tarbijaliitude Ametil (edaspidi „BEUC“) komisjoni nõuete toetuseks menetlusse astuda. Sama kohtumäärusega lubati Union des producteurs de cinéma’l (edaspidi „UPC“), Euroopa filmiagentuuride direktorite ühendusel (edaspidi „EFAD“) ja C More Entertainment AB‑l menetlusse astuda GCP nõuete toetuseks. Samuti lubati Üldkohtu viienda koja presidendi 13. juuli 2017. aasta otsusega GCP nõuete toetuseks menetlusse astuda Prantsuse Vabariigil.

26.

Oma hagi toetuseks esitas GCP neli väidet: i) esimene käsitles ilmset hindamisviga seoses asjasse puutuvate tingimuste vastavusega ELTL artiklile 101; ii) teine puudutas määruse nr 1/2003 artikli 9 rikkumist seoses nende küsimuste kindlakstegemisega, millele siduvaks muudetud kohustused vastasid; iii) kolmas puudutas proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist; iv) neljas käsitles võimu kuritarvitamist.

27.

Üldkohus jättis oma 12. detsembri 2018. aasta otsusega Groupe Canal + vs. komisjon ( 6 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) GCP hagi rahuldamata.

C.

Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte väited

28.

15. veebruari 2019. aasta apellatsioonkaebusega esitas GCP Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 tähenduses edasikaebuse, milles ta nõudis vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

29.

GCP palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, millega jäeti rahuldamata vaidlusaluse otsuse tühistamise nõue ning millega mõisteti temalt välja kohtukulud; tühistada vaidlustatud kohtuotsus; jätta kõik kohtukulud komisjoni kanda.

30.

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta GCP apellatsioonkaebus rahuldamata ja jätta kõik kohtukulud GCP kanda.

31.

Prantsuse Vabariik, kes GCP nõuete toetuseks menetlusse astus, palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus täielikult tühistada ning teha selle kohta kõik vajalikud järeldused.

32.

UPC, kes GCP nõude toetuseks menetlusse astus, palub Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles jäeti rahuldamata GCP hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes, ja osas, milles kohtukulud jäeti GCP kanda, samuti tühistada vaidlusalune otsus ja mõista kõik UPC kohtukulud välja komisjonilt.

33.

EFAD, kes toetab GCP nõuet, palub Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebus täielikult põhjendatuks, tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles jäeti rahuldamata GCP hagi vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes, ja osas, milles kohtukulud jäeti GCP kanda, samuti tühistada vaidlusalune otsus ja mõista igal juhul kõik EFAD kohtukulud välja komisjonilt.

34.

BEUC, kes astus menetlusse komisjoni toetuseks, palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata jätta ning mõista kõik BEUC kohtukulud välja GCP‑lt.

IV.

Apellatsioonkaebuse analüüs

35.

GCP esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks neli väidet: 1) esimene väide puudutab Üldkohtu õigusnormi rikkumist, kuna viimane järeldas, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses võimu kuritarvitanud. 2) Teine väide puudutab Üldkohtu poolt võistlevuse põhimõtte rikkumist. 3) Kolmandas väites leitakse, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud, sest ta jättis põhjendused esitamata ja analüüsis asjaolusid ebapiisavalt. 4) Neljas väide puudutab seda, et Üldkohus on valesti tõlgendanud määruse nr 1/2003 artiklit 9 ja komisjoni teatise, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid ( 7 ) (edaspidi „parimad tavad“), punkti 128.

36.

Oma ettepanekus keskendun apellatsioonkaebuse kolmandale väitele (eelkõige selle esimesele osale, milles tõstatatakse küsimus, kas komisjon peab määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel otsuse tegemisel arvesse võtma ELTL artikli 101 lõike 3 kohaldamist puudutavaid kaalutlusi) ja apellatsioonkaebuse neljandale väitele, nagu Euroopa Kohus on palunud.

A.

Kolmas väide, milles apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi seetõttu, et ta ei esitanud põhjendusi ega analüüsinud piisavalt faktilisi asjaolusid

1.

Poolte argumendid

37.

Esiteks väidab GCP, keda toetavad EFAD ja Prantsuse Vabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi, leides (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 39), et vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontroll võib piirduda vaid kolme järgneva küsimusega: a) kas vaidlusaluses otsuses esitatud asjaolud võivad määratleda konkurentsiküsimused; b) jaatava vastuse korral, kas siduvaks tehtud kohustused vastavad sellistele küsimustele; c) kas Paramount ei ole pakkunud heakskiidetuist vähem piiravamaid kohustusi, mis vastaksid sama hästi kõnealustele konkurentsiküsimustele.

38.

Teiseks on eespool viidatud poolte arvates Üldkohus vääralt leidnud (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 62–66), et sellist laadi otsuse puhul nagu vaidlusalune otsus ei puutu asjasse küsimus, kas konkurentsiküsimused tõstatanud tegevus vastab ELTL artikli 101 lõike 3 kohaldamise kumulatiivsetele tingimustele.

39.

Oma väidete põhjendamiseks märgivad viidatud pooled, et 11. septembri 2014. aasta kohtuotsusest CB vs. komisjon (C‑67/13 P, EU:C:2014:2204, punkt 53) tuleneb, et selleks, et hinnata, kas ettevõtjatevaheline kooskõlastamine on piisaval tasemel kahjulik, et seda saaks pidada „eesmärgil põhinevaks“ konkurentsipiiranguks ELTL artikli 101 tähenduses, tuleb tähelepanu pöörata selle kooskõlastamise õiguslikule ja majanduslikule kontekstile, arvestades asjasse puutuvate toodete ja teenuste olemust ning asjaomaste turgude tegeliku toimimise tingimusi ja struktuuri. Seetõttu peaks Üldkohus kindlaks määrama, kas esitatud tõendites sisalduvad kõik andmed, mis on keerulise olukorra hindamiseks vajalikud.

40.

Sellest tulenevalt on Üldkohus, jättes vastamata väitele, et komisjon ei arvestanud Prantsuse õiguslikku ja majanduslikku konteksti, millesse vaidlusalused tingimused kuulusid, oma põhjendamiskohustust rikkunud.

41.

Prantsuse Vabariik lisab põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, et Üldkohus ei ole selgelt määratlenud konkurentsialaseid küsimusi, mis oleksid võinud õigustada määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel otsuse vastuvõtmist, jättes uurimata, kas asjasse puutuvad tingimused on piisavad selleks, et neid saaks esmapilgul pidada „eesmärgil põhinevaks“ konkurentsipiiranguks. Selles osas ei piisa üldisest viitest Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb satelliidi teel kuvamise territoriaalseid piiranguid. Lisaks ei saa kultuurilise mitmekesisuse kaitsmise eesmärki pidada lahusolevaks õiguslikust ja majanduslikust kontekstist, millesse kõnealused lepingutingimused kuuluvad, ning see ei saa piirduda kontrolliga ELTL artikli 101 lõike 3 seisukohast.

42.

GCP lisab, et Üldkohus ei ole kinni pidanud kohustusest arvestada asjasse puutuvate tingimuste õiguslikku ja majanduslikku konteksti, piirdudes vaid märkusega (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 40–42), et nende sisu, eset ning õiguslikku ja majanduslikku tausta arvestades on asjasse puutuvate tingimuste – mis annavad absoluutse territoriaalse ainuõiguse – eesmärk välistada igasugune piiriülene konkurents ja see on piisav, et õigustada komisjoni tõstatatud küsimusi.

43.

UPC lisab selle kohta, et Üldkohus ei ole võtnud arvesse autoriõiguse eripära. Üldkohus on eiranud asjaolu, et passiivse müügi taotluste lubamine territooriumidel, mis jäävad väljapoole litsentsiga kaetud territooriume, oleks autoriõiguse rikkumine. Lisaks ei ole autoriõiguse valdkonnas mõtet teha vahet „suhtelisel“ ja „absoluutsel“ territoriaalsel ainuõigusel, kuna õiguslikult on võimatu ning rahvusvahelise, Euroopa ning liikmesriikide autoriõiguse normidega vastuolus tunnustada ühelt poolt ainuõiguste omanike õigust lubada teatava territooriumi teenuseosutajal ülekandeid kuvada ning teiselt poolt takistada neil sellist teenuseosutajat antud loa tingimusi täitmast.

44.

EFAD leiab, et Üldkohus on eiranud asjaolu, et geoblokeerimise meetmete kõrvaldamine tekitaks olukorra, kus kaks lepingupoolt ei saaks lepingus sätestada seda, mis on neile autoriõigusega tagatud: ka nende tingimuste puudumisel jääks passiivse müügiga tegelemine keelatuks, sest litsentsiaadil ei oleks vajalikke õigusi teoste turustamiseks litsentsiga kaetud territooriumilt väljapoole jääval territooriumil.

45.

Prantsuse Vabariik täpsustab, et autoriõiguse eesmärk ei ole tagada mitte ainult õigus tasule, vaid ka autorite õigus määratleda oma tööde kasutamise tingimused, edendada intellektuaalset loomingut ja kultuurilist mitmekesisust.

46.

UPC leiab, et Üldkohus ei ole arvestanud asjaolu, et Prantsusmaal on vastu võetud liidu õigusel põhinevad erinormid, mis puudutavad televisiooni- ja raadioteenuste osutajaid, turustajaid, edastuskanaleid ja meediateenuseid, ning et need normid toovad tingimata kaasa territoriaalsed piirangud. Eelkõige on tegemist investeerimiskohustusega, mis puudutab kohalikku tootmist ja kuvamist, mille eesmärk on tootmise mitmekesisus, Euroopa toodangu ja prantsuskeelse originaaltoodangu kuvamine. Samuti jättis Üldkohus arvesse võtmata asjaolu, et internetis kättesaadavaks tehtud mittemateriaalse sisu puhul ei saa ühelgi juhul eristada „aktiivset“ ja „passiivset“ müüki. Kuna tegemist on veebilehekülgedega, millele lõppkasutajad kiiresti juurde pääsevad, siis langevad tarbija taotluse esitamine ja taotletud sisu pakkumine omavahel ajaliselt täielikult kokku.

47.

Mis puudutab 4. oktoobri 2011. aasta kohtuotsust Football Association Premier League jt (C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631), siis väidab GCP, keda toetavad UPC ja Prantsuse Vabariik, et sellest otsusest ilmneb, et selliste tingimuste õigusliku ja majandusliku konteksti arvessevõtmine võib kaasa tuua konkurentsipiirangu esinemise välistamise või analüüsi nõude sellise kokkuleppe toime kohta (punkt 140). Seega on Üldkohus rikkunud õigusnormi, sest ta tugines peamiselt viidatud kohtuotsusele Premier League jt, mis ei puudutanud filmisektorit (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 43–50), jättes uurimata filmisektori eriomase õigusliku ja majandusliku konteksti, mille tähtsust kinnitas aga Euroopa Kohus oma 6. oktoobri 1982. aasta otsuses Coditel jt (262/81, EU:C:1982:334, punktid 15 ja 16) (edaspidi „Coditel II“). Kõnealuses otsuses leiab Euroopa Kohus, et Euroopa filmisektorile iseloomulikest teguritest (eelkõige need, mis puudutavad dubleerimist ja subtiitritega varustamist erineva kultuuritaustaga vaatajatele, teleringhäälingu võimalusi ja rahastussüsteemi) nähtub, et ainuõiguste litsents iseenesest ei tõkesta, piira ega moonuta konkurentsi.

48.

EFAD koos UPC ja Prantsuse Vabariigiga täpsustab, et erinevalt Ameerika teostest, mida filmistuudiod rahastavad ise, tuleb Euroopa sõltumatute audiovisuaalsete teoste rahastus suures osas ainuõiguste territooriumide kaupa müügist rahvusvahelistele müügiesindajatele, turustajatele ning televisiooni- ja raadioteenuste osutajatele, kes kohustuvad ainuõiguste saamise eest osalema teose eelfinantseerimises. Need ettevõtjad rahastavad teost enne selle tootmist hinnangu põhjal selle kohta, kui suur edu võib tulevastel teostel nende territooriumil olla, ning tagavad minimaalse vaatajate arvu. Kõnealune eelfinantseerimise meetod on ülimalt oluline, et saada kvaliteetsisu tootmiseks vajalikud ressursid, või teenida tulu, mis võimaldaks uude toodangusse investeerida. Tasulised televisioonid ja võrgupõhised ringhäälinguettevõtjad kaasrahastavad seetõttu filmi ainult vastutasuks absoluutse ainuõiguse eest kasutada seda filmi EMP teatavatel territooriumidel. Kõrge riskiteguriga turul on territoriaalse ainuõiguse kasutamise eesmärk vähendada ebakindlust ja investeerimisriski. Seega erineb filmi rahastamine selliste spordiürituste rahastamisest, mis on otsuse Football League Premier League jt ese; spordiürituste edastamiseks territoriaalse ainuõiguse litsentside kasutamise eesmärk on kasumi maksimeerimine ning mitte lihtsalt piisava rahastuse saamine. EFAD lisab, et Üldkohus on eiranud asjaolu, et selliste tingimuste kaotamine, mis keelavad passiivse müügiga tegelemise ning sellest tulenevad geoblokeerimise meetmed, tekitavad olukorra, kus kaks lepingupoolt ei või oma lepingutes sätestada seda, mis on neile igal juhul autoriõigusega tagatud. Passiivne müük on ka selliste tingimuste puudumisel keelatud, kuna litsentsiaadil puuduvad vajalikud õigused teoseid väljaspool litsentsiga kaetud territooriumi edastada. UPC väidab seejärel, et juhul, kui puudub lepinguline tagatis territoriaalsest ainuõigusest kinnipidamise kohta, on see tegelikkuses samaväärne litsentsiga antud ainuõiguse puudumisega. Litsentsiga antud ainuõigust, mille kohta puuduvad lepingutingimused, mis tagavad ainuõigusest kinnipidamise, ei saa enam selleks pidada ega sellena tasustada. Õiguste omaniku ja ringhäälinguettevõtja vaheliste läbirääkimiste aluseks on viimasele antav territoriaalne ainuõigus ning tagatis, et ainuõiguse perioodil konkurendid litsentsiga antud territooriumil kuvamisega ei tegele.

49.

GCP arvab ka, et Üldkohus on rikkunud oma põhjendamiskohustust, sest ta ei selgitanud, miks olid komisjoni konkurentsivaldkonnas tõstatatud küsimused põhjendatud, vaatamata enne nimetatud kaalutlustele, mis on välja toodud viidatud kohtuotsuses Coditel.

50.

GCP koos EFADga arvab teiseks, et leides (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 57 ja 69), et kontserni Prantsusmaal asuvatelt klientidelt saadava tulu võimalikku vähenemist võib kompenseerida asjaolu, et see kontsern võib oma teenuse suunata kogu EMPs asuvatele klientidele, ei arvestanud Üldkohus sektori eripära ega analüüsinud kõiki asjaomaseid fakte. Üldkohus ei arvestanud eelkõige uurimusega Oxera, ( 8 ) millest nähtub, et territoriaalsed ainuõigused on Euroopa filmitoodangu finantseerimiseks vajalikud liidu erinevate kultuuritaustade tõttu, et nende filmide väärtus varieeruks sõltuvalt liikmesriigist või keelelisest piirkonnast, et Euroopa filmide tootmist ja seega kultuurilist mitmekesisust Euroopa tasandil rahastaksid peamiselt raadio- ja televisiooniteenuse osutajad absoluutse territoriaalse kaitse süsteemi alusel. Tulu vähenemist ei saaks seega kompenseerida territoriaalse ainuõiguse lõppemisega, sest Prantsusmaal asuvad tarbijad sõlmiksid abonemendid ettevõtjatega, kes edastavad peamiselt ingliskeelset sisu.

51.

EFAD lisab, et mitut piirkonda hõlmav litsents maksaks palju rohkem ja oleks seega praktiliselt kättesaamatu. Uute abonentide hankimise kulu väljaspool turustaja või raadio- ja televisiooniteenuse osutaja tavapärast territooriumi tooks kaasa raadio- ja televisiooniteenuse osutaja tootmistingimuste valikuvabaduse märkimisväärse vähenemise. Raadio- ja televisiooniteenuse osutajaid julgustataks keskenduma toodangule, mille levitamisel on enim potentsiaali, st „üldsusele“ suunatud, ja mis on eelistatult ingliskeelne. Asjasse puutuvad tingimused on seega tähtis tegur Euroopa kultuurilise mitmekesisuse edendamisel, mille poole liit pürgib. Prantsuse Vabariik lisab, et sellise mitmekesisuse kaitsmise eesmärki ei saa lahutada asjasse puutuvate tingimuste õiguslikust ja majanduslikust kontekstist, ning see ei saa piirduda kontrolliga ELTL artikli 101 lõike 3 alusel. Lisaks leiab EFAD, et Prantsusmaal on GCP kohustatud tootma Euroopa teoseid. Konkurentsi tõttu suurte ingliskeelsete tootjatega ja üldsusele suunatud sisu tõttu võivad väheneda tema tulu ja abonentide arv, mistõttu ei saaks ta enam omandada litsentse erinevates Euroopa riikides kasutamiseks. Väike tulu, mis tuleneks Euroopa toodangu passiivsest müügist, ei hüvitaks mingil juhul sissetuleku ja kohalike raadio- ja televisiooniteenuse osutajate abonentide kaotust. Ainuõiguste puudumine soodustaks platvorme, millel on juba globaalsel tasandil abonendid, Euroopa ettevõtjate arvelt, kelle võimalused uute klientide leidmisel oleksid piiratumad. UPC täpsustab, et see tooks kaasa rahvusvaheliste tootmiskontsernide läbirääkimispositsioonide tugevnemise sõltumatute Prantsuse tootjate suhtes ja pakkumuse koondumise tugevaimate raadio- ja televisiooniteenuse osutajate kätte. Lisaks ei puudutaks tasuliste televisioonikanalite passiivse müügi korral autoriõiguste eest makstava tasu läbirääkimised ainult ühte teost, vaid mitut, mis tooks kaasa lisaraskusi. Raskusi tekitaks ka käibemaksu kohaldamine, mille määrad liikmesriigiti erinevad. Prantsuse Vabariik lisab, et sobiv autoriõiguse tasu ei ole põhjendatult seotud vaid nende isikute tegeliku või potentsiaalse arvuga, kes saavad või soovivad saada pakutud teenust, vaid see tasu hõlmab ka kulutusi, mis on seotud teoste levitamise kohandamisega iga liikmesriigi turu konkreetsetele vajadustele. Lisaks võidakse võltsida tehnoloogiat, mis on vajalik audiovisuaalsete teoste vastuvõtmiseks, ning see ei võimalda seetõttu kindlaks määrata tegelikku ja potentsiaalset vaatajaskonda, jagades ostutaotluse päritoluriigi alusel. Igal juhul ei võimalda GCP-le antud litsentsides sisalduvad geograafilised piirangud tal vabalt kõigis liikmesriikides asuvate klientide poole pöörduda.

52.

Seega ei ole GCP arvates Üldkohus piisavalt põhjendanud oma järeldust väite kohta, mis puudutas kultuurilist mitmekesisust ja vajadust turustada teoseid tarbija keeles.

53.

Komisjon, keda toetab BEUC, märgib esiteks, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–58 ja 118 esitatud teabest tuleneb, et Üldkohus uuris üksikasjalikult asjasse puutuvate tingimuste õiguslikku ja majanduslikku konteksti ning leidis, et see kontekst ei võimalda järeldada, et kõnealused tingimused ei võiks konkurentsi piirata. Seega vastas Üldkohus GCP põhjendustele.

54.

Lisaks tuleneb komisjoni arvates viidatud kohtuotsusest Premier League (punkt 140), et põhimõte, mille kohaselt riigipiiride alusel turgude eraldamise kokkulepete eesmärgiks tuleb pidada konkurentsi piiramist, kehtib piiriüleste ringhäälinguteenuste osutamise sektoris täielikult. Seega ei kehti filmisektorile ükski erirežiim.

55.

Mis puudutab enne viidatud kohtuotsust Coditel II, siis piirdub komisjon vaid väitega, et kokkuleppel, millega ühele litsentsiaadile antakse ühes liikmesriigis teose edastamise ainuõigus ja seega õigus keelata selle teiste poolt teatava ajavahemiku jooksul levitamine, ei ole iseenesest konkurentsi kahjustav eesmärk. Vastupidisel juhul, kui sedalaadi kokkulepe sisaldab lisakohustusi, mille eesmärk on tagada litsentsi kasutamise territoriaalsetest piirangutest kinnipidamine, oleks nende kohustuste eesmärk põhimõtteliselt konkurentsi piiramine. Lisaks puudutas viidatud kohtuotsus Coditel konteksti, milles turustajad olid vaatajaskonnale teost kuvanud ilma, et nad omaksid selle kuvamiseks päritoluliikmesriigis vajalikke õigusi, ning ilma mingit hüvitist maksmata. Selline kontekst erineb käesoleva kohtuasja omast, milles Sky, pärast seda, kui komisjon tegi teatavad kohustused siduvaks, võiks edastada oma televisiooniülekannete teenuseid satelliidi kaudu tarbijatele, kes asuvad EMPs, kuid väljaspool Ühendkuningiiki ja Iirimaad, kooskõlas kehtivate õigusnormidega, koos asjasse puutuvatel territooriumidel vajalike õigustega ja makstes sobiva suurusega tasu, mis võtaks arvesse tegelikku ja potentsiaalset vaatajaskonda teistes liikmesriikides.

56.

Muu hulgas eristas Üldkohus kohtuotsuse Coditel konteksti kohtuotsuse Football League Premier League jt omast, viidates käesolevas kohtuasjas õigesti viimati nimetatud otsusele.

57.

Komisjon leiab teisena, et Üldkohus ei olnud kohustatud oma otsuses põhinema uurimuse Oxera sisule, sest autoriõiguse eest sobiva suurusega tasu maksmise tagamiseks eksisteerib peale riigipiiride raames turgude eraldamise teisi meetodeid, mille hulka kuulub tegeliku ja potentsiaalse vaatajaskonna arvestamine nii litsentsiga kaetud liikmesriigis kui ka kõigis teistes liikmesriikides, mis määratakse kindlaks dekoodri olemasolu või arvuti IP-aadressi põhjal või tasu suuruses uuesti kokkuleppimise võimaluse alusel, juhul kui litsentsitud sisu väärtust mõjutavad tarbijate arvukad omaalgatuslikud taotlused väljaspool litsentsiga kaetud liikmesriiki. Samuti ei sisalda uurimus Oxera ühtki konkreetset analüüsi selle kohta, kuidas kohustuste tagajärjed mõjutavad kultuurilist mitmekesisust.

58.

Kolmandaks märgib komisjon, et GCP argumendi aluseks kohustuste tagajärgede toime kohta kultuurilisele mitmekesisusele on eeldus, et vaidlustatud kohtuotsus viib selleni, et vaatajad valivad peamiselt selliste ettevõtjate teenused, kes edastavad põhiliselt ingliskeelset sisu. Siiski võivad paljud vaatajad kultuurilistel ja keelelistel põhjustel mitte valida teenuste tellimise raadio- ja televisiooniteenuse osutajatelt, kelle asukoht on väljaspool nende liikmesriiki. BEUC lisab, et ainult 20% Prantsusmaa rahvastikust on vajalik keeleoskuse tase, et järgida ja aru saada subtiitriteta audiovisuaalsest teosest. Komisjoni ja BEUCi arvates leidis Üldkohus õigesti (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 57 ja 69), et vaidlusalune otsus mitte ei takista, vaid aitab kaasa kultuurilise mitmekesisuse edendamise eesmärgile, kuna võetud kohustused tekitavad tarbijatele uusi võimalusi Paramounti toodangu kättesaamiseks.

59.

Seejärel leiab BEUC, et kolmas väide on ilmselgelt vastuvõetamatu, sest vaatamata asjaolule, et selles viidatakse õigusnormide rikkumisele, mille tõttu on vaidlustatud kohtuotsus väidetavalt õigusvastane, seavad GCP esitatud argumendid kahtluse alla Üldkohtu hinnangu teatud tõenditele. GCP piirdus sellega, et kordas juba esimeses kohtuastmes esitatud argumente, mis puudutasid territoriaalse ainuõiguse väidetavat vajadust filmisektori finantseerimise eesmärgil.

2.

Hinnang

60.

Leian, et on kohane käsitleda sissejuhatavalt käesoleva kohtuasja eset ja ulatust, et selgitada, et geoblokeerimise keelu ( 9 ) üldine (õiguspoliitiline) küsimus ei lange kokku konkreetse olukorraga, mis on käesoleva menetluse ese. ( 10 ) Euroopa Kohtul palutakse käesolevas asjas teostada apellatsiooniastmes kohtulikku kontrolli Üldkohtu otsuse üle, milles kinnitati komisjoni otsuse õiguspärasust. Kõnealuse otsusega, mis võeti vastu määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel läbi viidud menetluse raames, kiideti heaks ja tehti siduvaks Paramounti välja pakutud kohustused, mis seisnesid mõnede selliste lepingutingimuste muutmises, mis andsid teatavatele Euroopa ringhäälinguorganisatsioonidele absoluutse territoriaalse ainuõiguse litsentsitud toodetele. Kõnealused kohustused, mis viitasid konkreetsetele lepingutingimustele ja olid ajaliselt piiratud (juuli 2016–juuli 2021), ei ole just tänu oma esemelisele ja ajalisele piirangule sellised, et need mõjutaksid audiovisuaalse sektori geoblokeerimise keelu üldist küsimust, millele ei laiene praegu hiljutine määrus 2018/302, mis vaadatakse siiski üle kahe aasta jooksul alates selle jõustumisest.

61.

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites heidetakse Üldkohtule ette, et Üldkohus ei kritiseerinud: 1) asjaolu, et komisjon ei võtnud sobivalt arvesse õiguslikku ja majanduslikku konteksti, millesse tõstatatud konkurentsiküsimused kuulusid; 2) asjaolu, et komisjon ei pidanud seejärel – vaatamata menetlusse astunud GCP selgelt väljendatud taotlusele – kohaldatavaks ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud asjaolusid, mis oleks vaidlustatud tegevuse väidetava konkurentsivastasuse heastanud.

62.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib komisjon vastu võtta kohustusi kehtestava otsuse juhul, kui on täidetud kolm tingimust: ( 11 ) 1) komisjon peab tõstatama konkurentsialased küsimused ilma, et oleks vaja kindlaks teha, et kõnealune tegevus on rikkumine; 2) ettevõtja pakub kohustusi, mis vastavad sobival viisil komisjoni tõstatatud küsimustele; 3) kohustuste vastuvõtmise otsus peab igal juhul kinni pidama proportsionaalsuse põhimõttest, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ning kriteerium kõigi liidu õigusaktide, sealhulgas komisjoni kui konkurentsiasutuse otsuste õiguspärasuse hindamiseks.

63.

On tähtis rõhutada – nagu tuleneb määruse nr 1/2003 artiklist 9, eelkõige kui lugeda seda koostoimes selle määruse põhjendusega 13 –, et „komisjon on vabastatud kohustusest kvalifitseerida ning tuvastada rikkumine ning tema roll piirdub asjaomaste ettevõtjate välja pakutud kohustuste analüüsimise ning võimaliku heakskiitmisega, arvestades küsimusi, mida ta on esialgses hinnangus tõstatanud, ning eesmärke, mida ta on taotlenud.“ ( 12 )

64.

Selles kontekstis piirdub komisjoni poolt proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine ainult „selle kontrollimisega, kas asjaomased kohustused lahendavad küsimused, millest ta teavitas asjaomaseid ettevõtjaid, ning kas viimased ei ole pakkunud vähem koormavaid kohustusi, mis lahendavad need küsimused samavõrd kohaselt. Selle kontrollimise käigus peab komisjon siiski võtma arvesse kolmandate isikute huve.“ ( 13 )

65.

Kõigis kolmes faasis, milles Euroopa Kohtu praktikat silmas pidades on tegemist komisjoni otsustusprotsessiga kohustuste valdkonnas, kerkivad olulised küsimused, mis vajavad Euroopa Kohtu poolset selgitust. Ühtlasi rõhutan, et nimetatud selgitus on veelgi vajalikum keelatud kokkulepete valdkonna konkurentsieeskirjade jõustamise detsentraliseeritud süsteemis.

66.

Esiteks tuleb selgitada, mida mõistetakse „konkurentsiküsimuste“ all ning milline on järelikult kohtuliku kontrolli raamistik, mida Euroopa Kohus peab järgima. Sellega seoses tuleb arvestada, et kuna pakutud kohustuste heakskiitmise otsuse puhul ei ole vajalik rikkumise tuvastamine, siis ei pea komisjoni uurimine ja põhjendused olema sama põhjalikud kui see, mida temalt nõutakse tavapärases konkurentsivastase kokkuleppe tuvastusmenetluses. Sel viisil võib olla täidetud vajadus, mis on määruse nr 1/2003 viidatud artikli 9 alus, nimelt menetlusökonoomia eesmärgi järgimine, mis teeb võimalikuks ELTLis sätestatud konkurentsivaldkonna normide kiire ja ressursse säästva kohaldamise (nagu Üldkohus on sõnaselgelt leidnud vaidlustatud kohtuotsuses, eelkõige punktis 99). Selle menetluse kasutamine lubab komisjonil vabastada ressursse, mida ta võib kasutada muude juhtumite lahendamiseks, milles on vaja teha määruse nr 1/2003 artikli 7 tähenduses rikkumise tuvastamise või välistamise otsus. ( 14 ) Samas ettevõtjad, kes otsustavad omal algatusel kohustusi välja pakkuda, „lepivad teadlikult sellega, et nende mööndused võivad minna kaugemale sellest, mida komisjon võiks neile ise pärast nimetatud määruse artikli 7 alusel võetud otsuses tehtud põhjalikku uurimist kohustuseks seada. Seevastu võimaldab nende ettevõtjate suhtes algatatud rikkumismenetluse lõpetamine neil vältida konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamist ja rahatrahvi võimalikku kohaldamist.“ ( 15 )

67.

Järelikult võib komisjon teha kohustuste heakskiitmise otsuse ilma konkurentsivastase kahju põhjendatud argumentatsiooni välja töötamata, mis on tavaliselt vajalik. Siiski ei tähenda kahju kohta põhjendatud argumentatsiooni mittevajalikkuses kokkuleppimine, et puudub igasugune vajadus usutavalt esitada tees konkurentsivastase kahju kohta. Komisjoni vabastamine tavapäraselt nõutavast uurimise ja põhjendamise kohustusest ei saa õigustada komisjoni tõstatatud küsimuste muutumist üksnes üldisteks etteheideteks või järeldusteks, mida ei toeta uurimine ja põhjendus, mis võivad küll olla lihtsustatud, kuid peavad siiski olema usutavad ja võimelised lahendama küsimused, mis on menetluse käigus tekkinud. Mulle näib ülioluline, et määruse nr 1/2003 artiklis 9 ette nähtud menetlusökonoomia vajadus oleks tasakaalus liidu konkurentsiõiguse muude vajadustega. Arvestada tuleb ka selle ettevõtja õigusega kohtulikule kaitsele, kelle suhtes menetlus algatati, ning kes valib kohustuste väljapakkumise kindlasti omast tahtest, kuid selle valikuni tuleb jõuda kontekstis, kus on tagatud, et komisjoni otsuseid, mis viivad kohustuste heakskiitmiseni, tehakse sellises menetluses, milles ka tegelikult arvestatakse ettevõtja poolt enda kaitseks esitatud väidetega, ning mis põhinevad õigesti määratletud „rikkumise potentsiaalil“. Vastasel juhul võivad konkurentsiõiguse süsteemile tuleneda rasked negatiivsed tagajärjed ettenähtavuse ja õiguspärasuse seisukohast.

68.

Täpsemini eksisteerib tõhususe paradoks, mida ei saa tähelepanuta jätta. Kohustuste heakskiitmise menetlused nähti ette konkurentsiõiguse tõhususe suurendamiseks, nagu juba kirjeldatud. Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste praktika on näidanud nende kasulikkust. Siiski võib selle menetluse laiaulatuslik ja piiranguteta kasutamine viia konkurentsiõiguse õiguskindlusetuse kõrge tasemeni: millised on konkurentsivastase käitumise piirid, arvestades kohustusi kehtestavaid otsuseid? Mis on konkurentsiõigusega kooskõlas ning mis seevastu keelatud? Lisaks tuleks vältida, et komisjon ja liikmesriikide ametid alistuvad kiusatusele tegutseda seadusandjana, kasutades kohustusi kehtestavaid otsuseid peamiselt mitte konkurentsivastaste tegevustega tekitatud kahju heastamiseks, vaid selleks, et anda turul majandussuhetele teatav vorm.

69.

Selle tagajärjeks võib olla konkurentsiõiguse prognoositavuse kadumine ja lõpuks ka konkurentsiõiguse tõhususe ja õiguspärasuse vähenemine. Seetõttu on vajalik, et kohustusi kehtestavad otsused püsiksid alaliselt õiguslike piiride süsteemis, mida säilitavad Euroopa kohtud ja liikmesriikide kohtud, kes kasutavad neid keelatud kokkuleppeid puudutavate konkurentsieeskirjade jõustamise tugevdamiseks, ilma et tekiks selliste otsuste üleliigse ja valdava kasutamise oht. ( 16 )

70.

Kokkuvõttes peab kohustuste heakskiitmise otsus põhinema „rikkumise potentsiaalil“ ehk ettevõtja käitumise ja konteksti, millesse see kuulub, analüüsil, mis lubab pidada võimalikuks ja tegelikkuses tõenäoliseks konkurentsi kahjustamist, mille saab omistada kõnealusele ettevõtjale, isegi kui see ei ole veel kinnitust leidnud. Tegu ei ole rikkumise kindlakstegemisega, kuid komisjon ei või isegi kokkuvõtva analüüsi puhul piirduda oletuste ja üldiste teesidega, mida ei ole uuritud, tuginedes materjalile, mis on menetluse käigus esitatud.

71.

Eespool kirjeldatust tuleneb kaks järeldust. Esiteks, kui küsimus on tõstatatud esemel põhineva rikkumise kohta, siis kohustub komisjon arvesse võtma asjasse puutuva tegevuse majanduslikku ja õiguslikku konteksti. Teiseks, kui ettevõtja, kes käitus menetluse esemeks oleval viisil, või teised isikud, kes osalevad menetluses erinevate pooltena, esitavad esmapilgul konkurentsivastasena tundunud käitumise õigustamiseks tõendeid, peab komisjon oma otsuses neid tõendeid kas või kokkuvõtvalt hindama.

a)

Konkurentsiküsimuste esemeks oleva käitumise majandusliku ja õigusliku konteksti analüüs

72.

Esimene punkt on seotud Euroopa Kohtu praktikaga, milles on selgelt kinnitatud, et esemel põhineva rikkumise olemasolu nõuab uuritava käitumise majandusliku ja õigusliku konteksti analüüsi. Selles osas tuleb ära märkida arvukas kohtupraktika alates Cartes Bancaires’ist ( 17 ) kuni hiljutise kohtuotsuseni Generics. ( 18 )

73.

Käesolevas asjas analüüsis Üldkohus komisjoni kokkuvõtlikke väiteid edasi arendades (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 43 ja 44) vaidlusaluse käitumise õiguslikku ja majanduslikku konteksti, arvestades kinotööstuse finantseerimise süsteemi eripära, et teha kindlaks kõnealuste televisiooniülekannete turustamiskokkulepete eesmärk. Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 49–57 on pühendatud asjasse puutuvate tingimuste õiguslikule ja majanduslikule kontekstile.

74.

Sellega seoses ei ole viidatud kohtuotsusele Premier League tuginemine vale ega eksitav, nagu väidavad GCP ja apellandi toetuseks menetlusse astunud pooled.

75.

Lisaks võib turgude eraldamist ka televisiooniülekannete sektoris tõesti pidada esmapilgul konkurentsieeskirjade rikkumiseks. ( 19 ) Seda ka siis, kui lepingu esemeks olev hüve sisaldab intellektuaalomandiõigust. ( 20 )

76.

Kohtuotsus Coditel II, millele ka apellant oma väidete toetuseks viitab, ei kinnita GCP teooriat konkurentsieeskirjade rikkumise puudumise kohta käesolevas kohtuasjas, sest selles kohtuasjas piirdus Euroopa Kohus selgitusega, mille kohaselt: „ainuüksi asjaolu, et filmi autoriõiguse omanik andis vaid ühele litsentsiaadile ainuõiguse teda teatava ajavahemiku jooksul liikmesriigi territooriumil esindada ja seega keelas teistel filmi turustada, ei ole siiski piisav, et kinnitada, et sellist lepingut tuleb pidada asutamislepinguga keelatud kokkuleppe esemeks, vahendiks või tagajärjeks.“ ( 21 )

77.

Kohtuasjas Premier League viitab Euroopa Kohus just selle kinnituseks, et need kaks kohtuotsust teineteist vastastikku ei välista – nagu näib osutavat apellandi teooria –, kohtuotsusele Coditel II, et kinnitada eespool kirjeldatud põhimõtet ehk seda, et riigisisese turu eraldamiseks sõlmitud kokkuleppeid ei peeta alati oma esemelt piiravaks, lisades siiski, et „kaasnevate kohustuste“ olemasolu, mis annavad „absoluutse“ ainuõiguse, võib muuta sellised kokkulepped oma esemelt konkurentsi piiravaks.

78.

Siiski ei laiendata vaidlustatud kohtuotsuses kohtuotsust Premier League automaatselt käesolevale asjale, vaid kohandatakse ainult kõnealust põhimõtet vastavalt Euroopa Kohtu lahenditele.

79.

Seega, kui eraõiguslike ettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepe eemaldub hüvede tuumast, mille intellektuaalomandi kaitse peab andma, siis võib see olla konkurentsi piirav.

80.

Kõike seda aga tingimusel, et õiguslik ja majanduslik kontekst, millesse sellised kaasnevad kohustused kuuluvad, on selline, et see välistab nende õiguspärasuse.

81.

Üldkohtu esitatud analüüs (mis, nagu öeldud, väljendab sõnaselgelt komisjoni analüüsi) kinnitab seda lähenemist ja kohaldab seda käesolevas asjas.

82.

Üldkohus on arvesse võtnud õiguslikku ja majanduslikku konteksti ning konkreetsemalt kinotööstuse finantseerimise süsteemi eripära ja esitanud erinevaid alternatiive, mis võivad viidatud sektoris autoriõiguse omanikule tagada sobiva suurusega tasu, näidates veenvalt, et on põhjendamatu välistada audiovisuaalvaldkond täielikult võimalikust konkurentsieeskirjade rikkumisest turgude eraldamise kaudu põhjusel, et eksisteerivad autoriõigusega kaitstud hüved.

83.

Üldkohus on märkinud, et kuigi intellektuaalomandi konkreetse eseme eesmärk on tagada asjaomaste õiguste omanikele, et kaitstakse nende õigust kasutada kaitstud objektide ringlusse laskmist või kasutusse andmist ärilisel eesmärgil, andes tasu eest litsentse, siis „niisugune konkreetne ese ei taga asjaomaste õiguste omanikele võimalust nõuda võimalikku suurimat tasu. Kooskõlas selle esemega on neile tagatud – nagu on ette nähtud autoriõiguse direktiivi põhjenduses 10 ja naaberõiguste direktiivi põhjenduses 5 – üksnes nõuetekohane tasu kaitstud objektide igakordse kasutamise eest.“ ( 22 )

84.

Sisuliselt „võib Prantsusmaal abonementide hinna – mida senini hoiti teatud tasemel tänu absoluutsele territoriaalsele kaitsele, mille tagas asjasse puutuvate tingimuste täitmine – võimalikku vähenemist kompenseerida see, et vaidlustatud otsusega siduvaks muudetud kohustuste täitmisega väljendas Paramount oma tahet neid tingimusi enam mitte täita. See tahteavaldus tähendab, et hageja on edaspidi vaba suunama oma teenuse mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu EMP klientuurile“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 57).

85.

Õigusliku ja majandusliku konteksti analüüs, mille viis läbi komisjon ja mida Üldkohus kordas, kinnitab niisiis „konkurentsiküsimuse“ – milles sisaldub „rikkumise potentsiaal“ eespool kirjeldatud tähenduses – abstraktset olemasolu.

b)

ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandite kohaldatavus määruse nr 1/2003 artikli 9 kohases menetluses

86.

Teine punkt on keerulisem ja käesoleva kohtuasja jaoks üks asjasse puutuvamaid aspekte. Üldkohus leiab vaidlustatud kohtuotsuses (punkt 62) nimelt, ( 23 ) et ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud tingimuste esinemise või puudumise kindlaksmääramise eeldus on konkurentsivastase tegevuse tuvastamine. Selle skeemi kohaselt peab komisjon konkurentsiküsimuse puhul esmalt tuvastama ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise ning alles pärast rikkumise tuvastamist välja selgitama, kas esinevad lõikes 3 sätestatud õigustavad alused. Kuna kohustuste heakskiitmise otsuste puhul ei tehta kindlaks, kas rikkumine esineb, siis ei tuleks Üldkohtu arvates seejärel tuvastada, kas lõikes 3 ette nähtud tingimused on täidetud.

87.

Minu arvates viib Üldkohtu esitatud lahendus paradoksaalse tulemuseni, muutes sisutühjaks viite „rikkumise potentsiaali“ olemasolule, mis on aluseks küsimustele, mida kohustused peaksid lahendada võimaldama, ning läheb vastuollu ELTL artikli 101 loogikaga, mis puudutab põhiliselt tõendamiskoormise jagamist komisjoni ja poolte vahel.

88.

Komisjoni lähenemise kohaldamisel võib kohustuste heakskiitmise otsus tekitada kahekordse paradoksi. Ühelt poolt keelataks tegevus, mis ei ole konkurentsiõigusega vastuolus (tuvastades „valepositiivsuse“, mis on üks konkurentsiõiguse keelatud kokkulepete valdkonna praktika suurimaid ohte ning mis oleks lihtsasti välditav, kui jätkataks tegevuse ELTL artikli 101 lõike 3 alusel hindamisega kas või üksnes kokkuvõtlikult). Teiselt poolt võiks kohustustest tulenev kõnealuse käitumise muutmine seada ohtu eespool viidatud lõikega 3 sätestatud tingimused, mis peavad esmase õiguse kohaselt olema täidetud nii, et nendele antakse ülimuslikkus konkurentsivastasuse esialgse hindamise ees, mis viiakse läbi ELTL artikli 101 lõike 1 tähenduses.

89.

Lisaks võib ELTL artikli 101 esimest ja kolmandat lõiget ainult üldiselt arvesse võttes kindlaks teha – kas või kokkuvõtliku analüüsi seisukohast – „rikkumise potentsiaali“, mis põhjendab kohustuste heakskiitmist. Vastasel korral koostab komisjon puuduliku analüüsi osas, mida ELTL artikliga 101 peetakse rikkumise olemasolu kindlakstegemisel esmatähtsaks. Nagu mitmel korral märgitud, ei saa kohustuste heakskiitmise menetluse puhul olla kindlasti rikkumise tuvastamist, kuid on vajalik, et esineks vähemalt „rikkumise potentsiaal“. Kuna ELTL artikliga 101 nõutakse konkurentsivastase rikkumise tuvastamiseks kahte etappi, mis on sõnastatud vastavalt ELTL artikli 101 lõigetes 1 ja 3, siis peab analüüs ka „rikkumise potentsiaali“ käsitlemisel puudutama mõlemat etappi. Pean vajalikuks rõhutada, et seda vaatamata sellele, et kõnealusel juhul on süvenemise tase palju madalam ja põhjendused oluliselt kokkuvõtlikumad kui rikkumise tuvastamise puhul.

90.

Lõpuks tuleb märkida, et ELTL artikli 101 lõikeid 1 ja 3 on vaja ka tõendamiskoormise jaotamise korra määratlemiseks. ( 24 ) Lõike 1 kohaselt teeb komisjon kindlaks võimaliku rikkumise ja määratleb, milline on konkurentsivastase tegevusega tekitatud kahju, ettevõtja esitab neile vastuväite ja püüab komisjoni kahtlusi neutraliseerida, tuginedes artikli 101 lõikes 3 sätestatud tingimuste esinemisele. Jääb arusaamatuks, miks seda loogikat peaks muutma siis, kui komisjon otsustab kohustuste kasuks. Menetlusosalistel peab ka menetluse algetapis olema täielik õigus kohtulikule kaitsele, ning seda õigust kasutades ei kaitse nad ainult oma huve, vaid juhul kui ELTL artikli 101 lõikega 3 seotud väited on põhjendatud, aitab see ka vältida, et keelatakse tegevus, mis aitab saavutada ELTL artikli 101 lõike 3 aluseks olevaid eesmärke ja mida peetakse EL toimimise lepingus esmatähtsaks.

91.

Seetõttu leian, et komisjon peab ka ettevõtja pakutud kohustuste heakskiitmise menetluses läbima mõlemad ELTL artikli 101 lõikes 1 ja 3 sätestatud etapid, ega tohi seepärast loobuda arvestamast – isegi kui ta teeb seda menetluse laadist lähtudes kokkuvõtlikult – poolte või menetlusse astunud kolmandate isikute esitatud väidetega eespool viidatud lõikes 3 sätestatud tingimuste esinemise kohta.

92.

Eespool väljendatud põhimõtteid käesolevale kohtuasjale kohaldades märgin, et enne vaidlustatud Üldkohtu ümberlükkamatu väide, mis näib üldjuhul välistavat kohustuste menetluses ELTL artikli 101 lõike 3 kohaldatavuse, võib mitte mõjutada kohtuotsuse kehtivust asjasse puutuvast aspektist, kuna konkreetsel juhul on nii komisjon kui ka Üldkohus pakkunud kokkuvõtlikke põhjendusi, mis on kooskõlas kohustuste heakskiitmise menetluse laadiga ja mis välistavad rikkumise põhjendamatuse tõttu, mis on üks apellatsioonkaebuse väide.

93.

Üldkohtu otsuse põhjenduste punktide 53–57 ja 67–72 tõlgendamine koostoimes komisjoni otsuse põhjenduste punktidega 40–44 ja 50–53 võiks lubada järeldada, et asjasse puutuvad lepingutingimused „ei vasta […] vähemalt ühele kumulatiivsele tingimusele, mis on ELTL artikli 101 lõikes 3 ette nähtud, nimelt tingimusele mitte kehtestada asjasse puutuvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole nende õiguste kaitseks hädavajalikud“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 67).

94.

Artikli 101 lõige 3 lubab lõike sätted kuulutada kohaldamatuks, kui ettevõtetevahelised kokkulepped „aitavad parandada kaupade tootmist või levitamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi, võimaldades samal ajal tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase osa“, tingimusel et asjasse puutuvatele ettevõtjatele ei kehtestata „piiranguid, mis ei ole nimetatud eesmärkide saavutamiseks hädavajalikud.“

95.

Asjasse puutuvad lepingutingimused kehtestavad Üldkohtu ja komisjoni arvates piiranguid, mis „lähevad kaugemale sellest, mis on vajalik intellektuaalomandi kaitset nõudvate audiovisuaalsete teoste tootmiseks ja edastamiseks“ ( 25 ) (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 67) ka kultuurilise mitmekesisuse kaitsmise eesmärgil.

96.

Absoluutne territoriaalne kaitse „[läheb] ilmselgelt kaugemale sellest, mis on hädavajalik tootmise või levitamise soodustamiseks või tehnilise või majandusliku progressi edendamiseks, mida nõuab ELTL artikli 101 lõige 3, nagu seda näitab asjasse puutuvate kokkulepete poolte väljendatud tahe keelata televisiooniteenuse igasugune piiriülene osutamine, isegi kui tegemist on teostega, mille suhtes Paramountile endale oli litsents antud ja mida levitati ühe liikmesriigi territooriumil (vt selle kohta 8. juuni 1982. aasta kohtuotsus Nungesser ja Eisele vs. komisjon, 258/78, EU:C:1982:211, punkt 77)“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 68). Selline eraldamine ja sellest tingitud hindade erinevus ei sobi kokku ELTL põhieesmärgiga, mis on siseturu rajamise lõpuleviimine (vaidlustatud otsuse punktid 43 ja 44 ning vaidlustatud kohtuotsuse punkt 57).

97.

Vaidlustatud kohtuasjas esitas Üldkohus piisavad põhjendused, leides, et EMP riikides leidub alternatiiv kinotööstuse finantseerimiseks – ja seega muu hulgas ka kultuurilise mitmekesisuse huvide kaitseks – turgude eraldamisele geograafilise absoluutse ainuõiguse andmisega; „hageja Prantsuse klientidelt teenitava tulu võimalikku vähenemist võib kompenseerida see, et tänu vaidlustatud otsusega siduvaks muudetud kohustuste täitmisele on tal õigus suunata pakkumisi kogu EMPs, mitte ainult Prantsusmaal asuvatele klientidele“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 69).

98.

Seega, „isegi kui hageja suunab osa oma tulust niisuguse audiovisuaalse sisu tootmise rahastamisse, mis nõuab teatud konkreetset toetust, annab vaba konkurents, mis on edaspidi EMP tasemel tagatud, võimalusi, mida asjasse puutuvad tingimused talle ei andnud, kuivõrd Paramount nõudis talt nende täitmist“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 57).

c)

Vahekokkuvõte

99.

Selle punkti kokkuvõtteks leian, et kolmandas väites esitatud etteheite, mis puudutab põhjenduste puudulikkust ja asjaolude mittetäielikku analüüsi, võib samuti tagasi lükata, võttes arvesse asjaolu, et Üldkohtu kohustust oma lahendeid põhjendada ei saa sisuliselt tõlgendada nii, et selle kohustuse tõttu tuleb Üldkohtul üksikasjalikult vastata kohtumenetluse iga poole kõikidele argumentidele. Pigem peab kohtuotsuse põhjendusest selgelt ja üheselt mõistetavalt nähtuma Üldkohtu arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel on võimalik aru saada otsuse tegemise põhjustest ning Euroopa Kohtul on võimalik teostada oma kohtulikku kontrolli. ( 26 ) Asjaolu, et Üldkohus jõudis sisuliselt teistsuguse järelduseni kui apellant, ei saa iseenesest olla edasikaevatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkuse alus. ( 27 )

100.

Üldkohus on oma otsust piisavalt põhjendanud seoses vaidlusaluse käitumise paigutamisega konkreetsesse õiguslikku ja majanduslikku konteksti, tehes apellandi omadest teistsuguseid järeldusi, mis aga ei näi ilmselgelt ekslikud.

101.

Mis puudutab ELTL artikli 101 lõikes 3 sätestatud erandite kohaldatavust määruse nr 1/2003 artikli 9 kohases menetluses, siis vaatamata sellele, et Üldkohus eksis, leides, et need ei ole üldjuhul kohaldatavad, sisaldavad vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus piisavalt põhjusi, mille tõttu tuleb sätestatud erandeid käesolevas kohtuasjas mittekohaldatavaks pidada. Sel põhjusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata apellatsioonkaebuse kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi.

B.

Neljas väide, milles apellant leiab, et Üldkohus on vääralt tõlgendanud määruse nr 1/2003 artiklit 9 ja komisjoni teatise, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid (edaspidi „parimad tavad“), punkti 128 ( 28 )

1.

Poolte väited

102.

GCP, keda toetab Prantsuse Vabariik, leiab, et Üldkohus, kinnitades (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 118 ja 119), et oma laadilt on asjasse puutuvate tingimuste eesmärk riigisiseste turgude eraldamine kogu EMPs, ilma et nende õiguslik ja majanduslik kontekst võimaldaks kinnitada, et need ei või konkurentsi kahjustada, ning et ükskõik milline muu kohustus, mida Paramount pakkus ja mis mõjutaks GCPd vähem, ei oleks sobiv, on tõlgendanud valesti määruse nr 1/2003 artiklit 9 ja parimate tavade punkti 128.

103.

GCP, keda toetab Prantsuse Vabariik, leiab esiteks, et komisjon – võttes vastu Paramounti pakutud kohustused, mis puudutasid kõiki EMP turustajatega sõlmitud lepinguid, samas kui komisjoni esialgses järelduses sisalduvad konkurentsiküsimused olid seotud vaid ainuõigustega Ühendkuningriigis ja Iirimaal – ei arvestanud muude turgude, eelkõige Prantsuse turu eripära, kus õigus- ja finantseerimissüsteemi erisus on see, et audivisuaalset loomingut rahastavad suures osas sellised ringhäälinguorganisatsioonid nagu GCP.

104.

Komisjoni seisukohta kinnitades rikkus Üldkohus proportsionaalsuse põhimõtet ega austanud kolmandate isikute õigusi, millele viidatakse muu hulgas 29. juuni 2010. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Alrosa (C‑441/07 P, EU:C:2010:377, punkt 41). Samuti on Üldkohus rikkunud õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et komisjon tegutses talle määruse nr 1/2003 artikliga 9 antud pädevuse piires, kaitstes selle eesmärki (menetlusökonoomia ja tõhusus), kahjustamata GCP lepingulisi õigusi või menetlusõigusi viisil, mis läheb kaugemale nende eesmärkide saavutamiseks vajalikust.

105.

Prantsuse Vabariik lisab, et asjaolu, et ei pakutud välja ühtegi muud kohustust, mis lahendaks samaväärselt komisjoni tuvastatud konkurentsiküsimused, ei ole piisav, et kinnitada, et kolmandate isikute huve on tegelikult arvestatud. Kuna kohustused on komisjoni ja asjasse puutuva ettevõtja vaheliste eraldi peetud läbirääkimiste tulemus, oleks raske ette kujutada, et kolmandate isikute huvidega võidakse arvestada kohustuste heakskiitmise menetluse kontekstis nii, et väljapakutud kohustusi võrreldakse muude asjasse puutuvate ettevõtjate poolt pakutud potentsiaalsete kohustustega.

106.

UPC rõhutab, et vaidlusalune otsus mõjutab kõigi kinotööstuse valdkonnas tegutsejate huve. Ta märgib ka, et 2018. aastal rahastasid tasuta ja tasulised telekanalid 97,8% Prantsuse algatusega filmidest, mille eelarve oli vähemalt 4 miljonit eurot, ning 77,2% filmidest, mille tagatud eelarve oli 1–4 miljonit eurot. GCP eelrahastas 113 Prantsuse algatusega filmi ja 93,9% Prantsuse algatusega filmidest, mis maksavad üle 7 miljoni euro. Üldkohus ei arvestanud oma analüüsi käigus neid asjaolusid ega ka seda, et vaidlusaluse otsuse kinnitamine tekitaks ohu, et muudetakse täielikult kõigi turul osalejate lepingulisi tingimusi.

107.

Teiseks on GCP seisukohal, et vastavalt parimate tavade punktile 128 ning nende märkusele 76 peavad kohustused olema üheselt mõistetavad, neid peab kohaldama otse ja nende rakendamine ei tohi sõltuda kolmandate isikute tahtest, kellele kohustused siduvad ei ole.

108.

Üldkohus on seda põhimõtet rikkunud, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et komisjoni otsus ei kujuta endast sekkumist GCP lepinguvabadusse, kuna ta võib esitada hagi riigisisesele kohtule, et tuvastataks asjasse puutuvate lepingutingimuste kooskõla ELTL artikli 101 lõikega 1 ja et Paramounti suhtes tehtaks järeldused vastavalt riigisiseses õiguses ette nähtud normidele. Kinnitades lisaks kõnealuse kohtuotsuse punktis 103, et komisjonil tuleb menetlust uuendada juhul, kui riigisisene kohus paneb Paramountile kohustuse rikkuda kohustusi, mille komisjon on siduvaks muutnud, on Üldkohus sõnaselgelt kinnitanud, et kohustuse täitmine sõltub GCP tahtest, kuid Üldkohus ei ole sellest järeldusest tuletanud kõiki õiguslikke tagajärgi.

109.

Kolmandaks on GCP koos Prantsuse Vabariigiga seisukohal, et Üldkohus rikkus oluliselt kolmandate isikute õigusi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100, et vaidlusalune otsus võib maksimaalselt mõjutada riigisisese kohtu hinnangut, sest kõnealune otsus sisaldab vaid esialgset hinnangut. See otsus jätab GCP ilma oma lepinguvabadusest, kuna tal ei ole tegelikult võimalik saada liikmesriigi kohtult otsust, mis on komisjoni hinnanguga vastuolus ning mis tunnistab vaidlusalused tingimused kehtivaks. Selles osas tuleneb 23. novembri 2017. aasta kohtuotsusest Gasorba jt (C‑547/16, EU:C:2017:891, punktid 28 ja 29), et liikmesriigi kohtud ei saa määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel tehtud otsuseid tähelepanuta jätta ning et nad peavad arvesse võtma komisjoni esialgset hinnangut ja pidama seda kaudseks või isegi esialgseks tõendiks kõnealuse lepingu konkurentsivastase laadi kohta.

110.

Prantsuse Vabariik lisab, et sellise otsuse, nagu on vaidlusalune otsus, mõju liikmesriigi kohtu antavale hinnangule tugevdaksid kohustused, milles lepitaks kokku kõnealuse sektori teiste rahvusvaheliste ettevõtjatega, mis muudab tõenäolisemaks selle, et järgnevad kohustused kujutavad endast standardeid, millest liikmesriigi kohtul oleks järjest raskem kõrvale kalduda. Lisaks, asjaolu, et juhul, kui liikmesriigi kohus leiab, et kõnealune kokkulepe ei riku ELTL artikli 101 lõiget 1, uuendab komisjon määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 punkti b alusel tingimata menetluse, võib takistada liikmesriigi kohtul komisjoni esialgset hinnangut kahtluse alla seadmast.

111.

Komisjon, keda toetab BEUC, leiab, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 43–58 ja 118 õigesti leidnud, et Paramounti kohustused vastasid kogu EMPd puudutavatele konkurentsiküsimustele. Asjasse puutuvad tingimused olid lisakohustused, mille eesmärk oli riigisiseste turgude eraldamine kogu EMPs, keelates Sky’l televisiooniülekannete teenuste piiriülese passiivse müügi EMPs, kuid väljaspool Ühendkuningriiki ja Iirimaad asuvatele tarbijatele, samuti EMPs, kuid väljaspool Ühendkuningriiki ja Iirimaad asuvate turustajate müügi tarbijatele, kelle elukoht on Ühendkuningriigis ja Iirimaal, või seda piirates. Paramounti väljapakutud kohustused vastasid seega nõuetekohaselt vastuväiteteatises väljendatud konkurentsiküsimustele ja Paramount ei ole pakkunud vähem siduvaid kohustusi, mis lahendaksid need küsimused sama moodi.

112.

Komisjon, keda toetab BEUC, leiab lisaks, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 83 ja 108 õigesti märkinud, et Paramounti kohustuste täitmine ei sõltu kolmandate isikute – sealhulgas GCP – tahtest. Samuti ei jäta komisjoni poolt nende kohustuste heakskiitmine GCPd ilma võimalusest pöörduda liikmesriigi kohtusse oma õiguste kaitseks lepingulistes suhetes Paramountiga. Kui liikmesriigi kohus peaks leidma, et asjasse puutuvad tingimused ei riku ELTL artikli 101 lõiget 1, või et need täidavad sama artikli lõike 3 tingimusi, siis tuleks kõnealusel kohtul hinnata, kas sealse menetluse edasise käigu tõttu võiks Paramount vaidlusaluse otsusega võetud kohustusi rikkuda. Vältimaks, et selle menetluse tulemus võiks panna Paramounti kõnealuseid kohustusi rikkuma, võib liikmesriigi kohus keelduda tegemast ettekirjutust asjasse puutuvate tingimuste täitmiseks, kohustades samas Paramounti vastavalt kohaldatavale riigisisesele õigusele olukorda võrdväärselt heastama ja hüvitama kahju. Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 seda lahendust kaalunud.

113.

Kolmandaks väidavad komisjon ja BEUC, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 õigesti leidnud, et GCP võib saada riigisiseselt kohtult komisjoni otsusega vastuolus oleva lahendi, millega vaidlusalused tingimused tunnistatakse õiguspäraseks. Viidatud kohtuotsuse Gasorba punktist 29 tuleneb, et riigisisene kohus peab arvestama ainult komisjoni esialgset hinnangut, mis on antud vaidlusaluses otsuses, ning pidama seda viiteks vaidlustatud tingimuste konkurentsivastasele laadile, või isegi peamiseks tõendiks sellise laadi kohta.

114.

BEUC on seisukohal, et neljas väide on vastuvõetamatu, sest GCP proovib seada kahtluse alla järeldused ja faktilised hinnangud, millele Üldkohus jõudis kolmandat ja teist väidet analüüsides, korrates sisuliselt samu väiteid, mille ta esitas esimeses kohtuastmes.

2.

Hinnangud

a)

Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine ja kolmandate isikute õiguste kahjustamine

115.

Apellatsioonkaebuse neljandas väites esitatud kriitika Üldkohtu otsuse kohta puudutab sisuliselt väidetavat õigusnormi rikkumist, mis väljendus kohtu seisukohas, et komisjon ei ole rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, muutes Paramounti pakutud kohustused kogu EMPs siduvaks, samas kui komisjoni esialgse analüüsi käigus tõstatatud konkurentsiküsimused puudutasid vaid territoriaalseid ainuõigusi Ühendkuningriigis ja Iirimaal, ning kinnituses, et komisjoni otsus ei kahjusta kolmandate isikute õigusi, kuna neil oleks võimalik kaitsta riigisisestes kohtutes oma asjasse puutuvate tingimustega seotud õigusi.

116.

Tundlik küsimus, mille Euroopa Kohus peab lahendama, puudutab võimalust, et pakutud ja komisjoni heakskiidetud kohustustel võivad olla tagajärjed kolmandate isikute lepingulistele õigustele. Küsimus taandub lepinguvabaduse ja ELi aluslepingute regulatiivsete standardite ning eesmärkide delikaatsele tasakaalustamisele, konkreetse viitega konkurentsi kaitsmisele. Nagu märgitud, on lepinguvabadus ettevõtlusvabaduse väljendusvorm, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 16, ( 29 ) ning seda tunnustatakse liikmesriikide ühistes riigiõiguslikes tavades. Siiski, nagu Euroopa Kohtu praktikas rõhutatakse, ei ole majandustegevusega tegelemise vabadus absoluutne väärtus, vaid seda kaaludes tuleb lähtuda selle ülesandest ühiskonnas. ( 30 ) Seega võib ettevõtlusvabadus alluda mitmesugusele riiklikule sekkumisele, mis piirab selle vabaduse kasutamist avalikes huvides. ( 31 )

117.

Sellesse raamistikku, mida väga lühidalt kirjeldasin, lisanduvad poolte lepinguvabaduse teatavad piirangud, mis on käesolevas kohtuasjas aktuaalsed – need, mis puudutavad Paramounti kohustust mitte kasutada uutes litsentsilepingutes tingimusi, mis tõkestavad täielikult konkurentsi ELi piires, nurjates ELL artikli 3 lõikes 3 sätestatud ühtse turu eesmärgi saavutamise, või ka kohtupraktikas kinnitust leidnud põhimõte, mida Üldkohus meenutab ning mille kohaselt tagavad autoriõiguse sätted vaid pakutud teenuse majandusliku väärtuse suhtes „piisava suurusega“ tasu, ja seega võivad võimalikud tingimused, mis näevad ette suurema tasu, olla vastuvõetamatud juhul, kui need eeldavad turgude eraldamist liikmesriikide alusel, mis tuleneb riigisisese litsentsiaadi absoluutsest territoriaalsest kaitsest.

118.

Kindlasti ei ole konkurentsivaldkonna otsuste mõju olemasolevatele lepingulistele suhetele uudne nähtus. Käesoleva kohtuasja eripära on see, et komisjon on siseturul konkurentsi kaitsmise eesmärgil heaks kiitnud ettevõtja väljapakutud kohustused, mis mõjutavad selle ettevõtja lepingulist suhet isikuga, kes on määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel läbi viidud menetluse seisukohast kolmas isik.

119.

Kas kohustuste heakskiitmise otsus võib viia selleni, et sunnib ettevõtjat mitte täitma kolmanda isikuga sõlmitud lepingut? Kas konkurentsi kaitsmise eesmärk võib õigustada kolmanda isiku lepinguvabaduse sellises ulatuses kahjustamist? Seega on tegemist küsimusega, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist kohustuste heakskiitmise otsustele.

120.

Komisjon, tuginedes viidatud kohtuotsusele Alrosa (eelkõige punkt 41), pooldab selles valdkonnas proportsionaalsuse põhimõttele väga piiratud tähtsuse omistamist. Komisjon peaks piirduma üksnes selle kontrollimisega, kas kõnealused kohustused lahendavad küsimused, millest ta on asjaomaseid ettevõtjaid teavitanud, ning kas need ettevõtjad ei ole välja pakkunud vähem koormavaid kohustusi, mis lahendavad need küsimused samaväärselt. Sellest lähtepunktist juhindus ka Üldkohus, kes leidis, et komisjon on sisuliselt kõnealused kontrollid teinud.

121.

Tegelikult ei ole kohtuotsusega Alrosa piiratud proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist eespool nimetatud kontrollidele, sest pärast seda, kui oli viidatud vajadusele, et komisjon peab need kontrollid läbi viima, täpsustati selles kohtuotsuses seejärel, et „[s]elle kontrollimise käigus peab komisjon siiski võtma arvesse kolmandate isikute huve.“ ( 32 )

122.

Seega kohaldub proportsionaalsuse põhimõte kahesuunaliselt: ühest küljest on see seotud sellega, kas kohustused on sobivad, et vastata komisjoni küsimustele, ning asjaoluga, et ettevõtja ei ole välja pakkunud muid kohustusi, mis küll lahendavad komisjoni küsimused, kuid on vähem koormavamad. Teisest küljest kohaldub põhimõte kolmandate isikute sellistele huvidele, mida kohustuste heakskiitmine teataval määral mõjutab. Sel moel nõustub Euroopa Kohus sellega, et praktikas võib ette tulla juhuseid, kus kohustusi sisaldav otsus mõjutab ka selliste kolmandate isikute huve, kes on eraldiseisvad ettevõtjatest, kellele komisjoni kontroll on suunatud. Sellisel juhul on otsus aga õiguspärane ainult siis, kui see läbib takistusteta proportsionaalsuse põhimõtet arvestades läbi viidud kontrolli.

123.

Kindlasti võib proportsionaalsuse põhimõttega arvestava kontrolli põhjalikkus erineda vastavalt analüüsitavale menetlusele, ning kui tegemist on ettevõtja pakutud abinõude hindamisega menetluses, millega ei kaasne rikkumise tuvastamist, on proportsionaalsuse põhimõtte ulatus, nagu nägime, piiratud. ( 33 ) Kuid siis, kui kohustusi tuleb kontrollida mitte seoses nende sobivusega komisjoni küsimuste lahendamiseks, vaid seoses mõjuga kolmandate isikute huvidele, nõutakse vastavalt sellele põhimõttele, et õigustest, mida need isikud omavad ning mis on liidu esmase õiguse seisukohast olulised, ei loobutaks täielikult ning et need ei muutuks seetõttu sisutühjaks.

124.

Selle järelduse tingib proportsionaalsuse põhimõtte põhiolemus, mis liidu õiguse üldpõhimõttena „nõuab, et liidu institutsioonide tegevus ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning juhul kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega“ ( 34 ) ning on „ühenduse institutsioonide mis tahes meetmete õiguspärasuse kriteerium, sealhulgas komisjoni kui konkurentsiasutuse otsuste õiguspärasuse kriteerium.“ ( 35 )

125.

Kui kohustuste heakskiitmise otsusel on selline mõju, et kohustused väljapakkunud ettevõtja ei pea austama oma kolmanda isiku eest võetud lepingulisi kohustusi, mis on majandusliku tasakaalu tähtis osa, siis on nad oma vastava lepinguvabaduse teostamisel kokku leppinud nii tõsises kolmanda isiku lepinguvabaduse kahjustamises, et see ei näi proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt õigustatud.

126.

Selleks et mitte selle tulemuseni jõuda, tuginevad komisjon ja Üldkohus kolmanda isiku (GCP) õigusele pöörduda kohustused välja pakkunud ettevõtja (Paramount) vastu kohtusse, et tuvastada tema lepinguline vastutus ja nõuda kahju hüvitamist. Üldkohus märgib ka kohtuotsusele Alrosa viidates, et asjaolu, et individuaalsed kohustused, mille ettevõtja välja pakkus, on siduvaks muudetud, ei tähenda, et piiratakse teiste ettevõtjate võimalust kaitsta oma väidetavaid õigusi suhetes sellise ettevõtjaga. ( 36 ) Liikmesriigi kohus võib seda põhimõtet kohaldades leida, et asjasse puutuvad tingimused rikuvad ELTL artikli 101 lõiget 1, või et need täidavad kõnealuse artikli lõikes 3 sätestatud nõudeid, ning ta võib hinnata ka menetletava nõude põhjendatust, sest ELTL artikkel 101 ei takista asjasse puutuvate tingimuste kohaldamist (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 100, 101 ja 102).

127.

Selle argumentatsiooni nõrk külg – mis tõuseb GCP apellatsioonkaebuses esile – on see, et kohustuste heakskiitmise otsus mõjutab siiski kohut, kelle poole kolmandast isikust ettevõtja pöördus, sest see kitsendab oluliselt liikmesriigi kohtu kaalutlusõigust. Vaatamata sellele, et kohustusi puudutav otsus, mis on vastu võetud määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel, kindlasti ei välista, et liikmesriigi kohus võiks selle otsuse esemeks olevale käitumisele komisjonist erineva hinnangu anda, siis sellegipoolest „ei saa liikmesriigi kohtud seda liiki otsuseid tähelepanuta jätta. Igal juhul on sellistel aktidel otsuse iseloom. Lisaks peab liikmesriigi kohus nii ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest kui ka liidu konkurentsiõiguse tõhusa ja ühetaolise kohaldamise eesmärgist tulenevalt arvesse võtma komisjoni esialgset hinnangut ning käsitlema seda kui kaudset või isegi esialgset tõendit kõnealuse lepingu konkurentsivastase laadi kohta ELTL artikli 101 lõike 1 seisukohast.“ ( 37 )

128.

Viidatud kohtupraktika arvestab eelkõige määruse nr 1/2003 aluseks oleva vajadusega kindlustada Euroopa konkurentsiõiguse ühetaoline kohaldamine konkurentsieeskirjade jõustamise detsentraliseeritud süsteemis. Selle kohta tuleb märkida, et „[s]elleks, et tagada õiguskindluse ja ühenduse konkurentsieeskirjade ühetaolise kohaldamise põhimõtete järgimine paralleelsete volituste süsteemis, tuleb vältida vastukäivate otsuste tegemist. Seepärast tuleb vastavalt Euroopa Kohtu praktikale selgitada komisjoni otsuste ja menetluste mõju liikmesriikide kohtutele ja konkurentsiasutustele.“ ( 38 )

129.

Kui komisjoni otsus, mille ta võtab vastu korduvalt viidatud artikli 9 alusel, ei kohustaks liikmesriigi kohut seda tõendina arvestama, tekiks ohtlik ruum igas liikmesriigis Euroopa konkurentsiõiguse erinevaks kohaldamiseks, mis seaks ohtu määrusega nr 1/2003 vastu võetud detsentraliseeritud jõustamissüsteemi.

130.

Selles kontekstis jääb kolmanda ettevõtja, nagu GCP, võimalus liikmesriigi kohtus oma õigusi nii kaitsta, et tema Paramounti vastu esitatud kahjuhüvitise nõue rahuldataks, väga nõrgaks, kuna tal tuleb ümber lükata asjasse puutuvate tingimuste õigusvastasuse presumptsioon. Kokkuvõttes tekitatakse selleks, et saavutada konkurentsi kaitsmise eesmärk oluliselt lihtsustatud menetluse kaudu, ja tagades seega otsusest huvitatud isikute menetluses osalemise õigusele palju väiksema kaitse, ülemäärane kahju kolmandate isikute lepinguvabadusele.

131.

Samuti ei saa sellele järeldusele vastu vaielda, väites, et kolmandate isikute lepinguvabaduse kahjustamine oli vajalik, et kaitsta konkurentsi, ja et komisjon ei võinud muuta kohustuste sisu, mis on ettevõtja ühepoolne toiming. Selles osas on piisav märkida, et komisjonil oli käesoleva juhtumi laadist tulenevalt teisi sobivamaid vahendeid, et arvestada avalikku huvi, mida kaitstakse ELTL artikli 101 lõikega 1. Ta võis kohustused tagasi lükata vastuolu tõttu proportsionaalsuse põhimõttega ja algatada määruse nr 1/2003 artikli 7 alusel menetluse, et teha kindlaks rikkumise olemasolu või puudumine. ( 39 )

132.

Viimasena tuleb märkida – nagu GCP kohtuistungil põhjendatult väitis –, et Üldkohtu pakutud lahenduse lõpliku tagajärjena asetataks kohustuste heakskiitmise otsuste kaudu ohtu konkurentsi kaitsmise mehhanismi funktsionaalsus ja tõhusus. Kui järgida Üldkohtu väidet, siis ähvardaksid ettevõtjat, kes võtab teatavad kohustused, mille komisjon seejärel siduvaks teeb, kaks „Damoklese mõõka“, mis seaksid tõsise kahtluse alla õiguskindluse ja süsteemi tasakaalu: võimalus, et erinevate liidu liikmesriikide kohtud määravad nende lepingulise vastutuse, ja süsteemi jaoks veelgi kahjulikum võimalus, et komisjon uuendab menetluse ( 40 ) asjas, milles liikmesriigi kohus paneb ettevõtjale süüks siduvaks muudetud kohustuse rikkumist.

b)

Vahekokkuvõte

133.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et komisjon, kiites Paramounti pakutud kohustused heaks, ei ole nõuetekohaselt arvestanud kolmandate isikute huvidega, kes on käesolevas kohtuasjas teiste kolmandate isikute, muu hulgas ka kõnealuse apellandi Paramountiga sõlmitud lepingute tõttu eriliselt kaasatud, rikkudes sellega proportsionaalsuse põhimõtet. Üldkohus rikkus õigusnormi, leides, et komisjoni otsusel ei ole selles osas puudusi, ning seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuse neljanda väite selle konkreetse osaga nõustuda.

V.

Kokkuvõte

134.

Kõigi esitatud põhjenduste alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuse kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja apellatsioonkaebuse neljanda väitega viidatud osas nõustuda.