Soovitus: NÕUKOGU SOOVITUS, milles käsitletakse Eesti 2013. aasta riiklikku reformikava ja esitatakse nõukogu arvamus Eesti stabiilsusprogrammi (2012–2017) kohta /* COM/2013/0356 final */
Soovitus: NÕUKOGU SOOVITUS milles käsitletakse Eesti 2013. aasta
riiklikku reformikava
ja esitatakse nõukogu arvamus Eesti stabiilsusprogrammi (2012–2017) kohta EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise
lepingut, eriti selle artikli 121 lõiget 2 ja artikli 148 lõiget 4, võttes arvesse nõukogu 7. juuli 1997. aasta
määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika
järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta,[1] eriti selle artikli 5 lõiget 2, võttes arvesse Euroopa Komisjoni soovitust[2], võttes arvesse Euroopa Parlamendi
resolutsioone[3], võttes arvesse Euroopa Ülemkogu järeldusi, võttes arvesse tööhõivekomitee arvamust, olles konsulteerinud majandus- ja
rahanduskomiteega ning arvestades järgmist: (1) Euroopa Ülemkogu kiitis 26.
märtsil 2010 heaks komisjoni ettepaneku käivitada uus tööhõive ja majanduskasvu
strateegia, s.o strateegia „Euroopa 2020”, mis põhineb majanduspoliitika
tõhustatud koordineerimisel ning keskendub esmatähtsatele valdkondadele, kus on
vaja võtta meetmeid Euroopa jätkusuutliku majanduskasvu potentsiaali ja
konkurentsivõime suurendamiseks. (2) Nõukogu võttis 13. juulil
2010 komisjoni ettepanekute põhjal vastu soovituse liikmesriikide ja liidu
majanduspoliitika üldsuuniste kohta ajavahemikuks 2010–2014 ning 21. oktoobril
2010 otsuse liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta[4]; mõlemat dokumenti koos
nimetatakse koondsuunisteks. Liikmesriike kutsuti üles võtma koondsuuniseid
arvesse oma majandus- ja tööhõivepoliitikas. (3) Riigipead ja valitsusjuhid
võtsid 29. juunil 2012 vastu majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe,
millega nähakse ette sidus raamistik meetmete võtmiseks liikmesriikide, ELi ja
euroala tasandil ning võimaldatakse kasutada kõiki võimalikke hoobasid,
vahendeid ja poliitikaid. Nad tegid otsuse liikmesriikide tasandil võetavate
meetmete kohta, rõhutades eelkõige kindlat kavatsust saavutada strateegia
„Euroopa 2020” eesmärke ja rakendada riigipõhiseid soovitusi. (4) Nõukogu võttis 6. juulil 2012
vastu soovituse Eesti 2012. aasta riikliku reformikava kohta ja esitas arvamuse
Eesti ajakohastatud stabiilsusprogrammi (2011–2015) kohta. (5) Komisjon võttis 28. novembril
2012 vastu iga-aastase majanduskasvu analüüsi,[5]
mis tähistab majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta (2013) algust.
Samuti võttis komisjon 28. novembril 2012 määruse (EL) nr 1176/2011
(makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta)
alusel vastu häiremehhanismi aruande,[6]
milles ei nimetatud Eestit liikmesriigina, mille olukorda tuleb põhjalikult
analüüsida. (6) Euroopa Ülemkogu kiitis 14.
märtsil 2013 heaks finantsstabiilsuse tagamise ja eelarve konsolideerimise
prioriteedid ning majanduskasvu hoogustamise meetmed. Ülemkogu toonitas
vajadust jätkata diferentseeritud ja majanduskasvu soodustavat eelarve
konsolideerimist, taastada tavapärased majandusele laenuandmise tingimused,
edendada majanduskasvu ja konkurentsivõimet, tegelda töötuse probleemiga ja
majanduskriisi sotsiaalsete tagajärgedega ning moderniseerida avalikku haldust. (7) Eesti esitas 30. aprillil
2013 oma 2013. aasta stabiilsusprogrammi ajavahemikuks 2012–2017 ja 2013. aasta
riikliku reformikava. Selleks et võtta arvesse kõnealuste dokumentide
omavahelisi seoseid, hinnati neid ühel ja samal ajal. (8) Nõukogu määruse (EÜ) nr
1466/97 alusel 2013. aasta stabiilsusprogrammile antud hinnangu põhjal on
nõukogu seisukohal, et programmis esitatud eelarveprognooside aluseks olev
makromajanduslik stsenaarium aastateks 2013–2014 on realistlik, kui SKP oodatav
keskmine reaalkasv püsib 3,3 % ringis. Komisjoni 2013. aasta kevadprognoosi
kohaselt kasvab SKP 2013.–2014. aastal 3,5 %. Eesti valitsemissektori
eelarvepuudujääk 2012. aastal oli 0,3 % SKP-st. Programmis kinnitatakse eelmist
keskpika perioodi eelarve-eesmärki saavutada struktuurne ülejääk. See eesmärk
on ambitsioonikam kui stabiilsuse ja kasvu paktis sätestatud eesmärk. Eesti
struktuurne eelarvepositsioon oli 2012. aastal ülejäägis ning riik saavutas oma
keskpika perioodi eelarve-eesmärgi üks aasta varem võrreldes eelmises
programmis ettenähtuga. Stabiilsusprogrammis visandatud eelarvestrateegia
eesmärk on tagada jätkusuutlik eelarvepoliitika, millega toetatakse
tasakaalustatud majanduskasvu ja peetakse kinni keskpika perioodi
eelarve-eesmärgist, võimaldades piisavaid eelarvepuhvreid ja vähendades tööjõu
maksukoormust. Programmis on kavandatud vähendada 2013. aastaks prognoositud
valitsemissektori eelarve puudujääki (0,5 % SKP-st) allapoole prognoositud
taset, saavutada 2014. aastal tasakaal ja järgnevatel aastatel ülejääk. Ümber
arvutatud struktuurse eelarvepositsiooni üldise hinnangu, sealhulgas
kulueesmärgi analüüsi põhjal võib täheldada, et Eesti ei kaldu oma 2013. aasta
keskpika perioodi eelarve-eesmärgist oluliselt kõrvale ning saavutab 2014.
aastal struktuurse ülejäägi. Valitsemissektori võla suhe SKPsse on tublisti
alla 60 % ning programmi kohaselt hakkab see näitaja tõenäoliselt pärast 2013.
aastat vähenema, kahanedes 2015.–2016. aastal umbes 9 %-ni. Eestil on kavas
kehtestada 2013. aastal kooskõlas majandus- ja rahaliidu stabiilsuse,
koordineerimise ja juhtimise lepingu nõuetega struktuurse eelarvetasakaalu
reegel (eelarvereegel). Niipea kui eelarvereeglit on hakatud kohaldama, peaks
seda täiendama mitmeaastaste kulueesmärkide siduvamaks muutmisega. (9) Tööturu valdkonnas jätkub
tööhõive suurenemine, ent majanduskasvu pärsivad endiselt probleemid, nagu
noorte töötus ja pikaajaline töötus, oskuste mittevastavus tööturu nõudlusele
ja suurenev tööjõupuudus, sealhulgas pikaajalistest terviseprobleemidest
tulenev tööjõupuudus. Sotsiaalhüvitiste süsteemi tuleks muuta paindlikumaks ja
paremini suunatumaks ning selle raames tuleks pakkuda toetusteenuseid ja
stiimuleid töötutele ja mitteaktiivsetele isikutele, keda saaks uuesti
tööturule suunata, ning aktiveerimispoliitikat tuleks tugevdada nii, et see
jõuaks kõige rohkem abi vajavate isikuteni. Perepoliitika valdkonna kulutuste
kulutõhusust tuleks parandada eelarvet mõjutamata, näiteks suunates osa
vanemahüvitisteks ettenähtud vahenditest tõhusamate meetmete, sealhulgas lastehoiuteenuste
toetamisele, mõjutades niimoodi positiivselt ka naiste tööhõivet. Eri
piirkondade majanduslikku arengut tuleb paremini koordineerida, et saavutada
käegakatsutavamaid tulemusi. (10) Hariduse ja koolituse
valdkonnas on Eesti osaliselt rakendanud 2012. aasta soovitused; 2012. aastal
võeti vastu kõrgharidusreform ja 2013. aastal on kavas vastu võtta
kutsehariduse ja -koolituse uus ulatuslik reform. Eritähelepanu tuleb pöörata
tööturu osapoolte piisavale kaasamisele, et tagada kutsehariduse valdkonnas
piisav hulk õpipoisiõppe võimalusi. Täitmata on veel oluline kohustus reformida
keskharidust. Tegeleda tuleb noorte töötusega, mis on erialase hariduse või
kutsekoolituseta elanike suurt osakaalu arvesse võttes endiselt suhteliselt
suur. Madala kvalifikatsiooniga töötajate võimalusi osaleda elukestvas õppes ei
ole endiselt piisavalt suurendatud ja noorte töötute toetamiseks mõeldud
meetmed ei vasta alati tööturu vajadustele. Avalik-õigusliku teadussektori ja
majanduse eraldatus takistab endiselt tootlikkuse kasvu ja kahjustab Eesti
konkurentsivõimet. Lisaks valmistab Eesti majanduse väiksust silmas pidades
endiselt probleeme teadustegevuse ja innovatsioonisüsteemide eelistamine ja
rahvusvahelistamine. (11) Eesti energiamahukus on
jätkuvalt väga suur. Ehkki valitsus on astunud mitmesuguseid samme, tuleb
jõupingutusi jätkata ja veelgi tugevdada, ning seejuures tuleb täiendavat rõhku
panna elamute renoveerimisele. Eesti uus autopark on kõige energiamahukam ELis
ning tarbimisharjumused ei ole hoolimata kütuseaktsiisi suurenenud määradest
muutunud. Ilma täiendavate meetmeteta, mida tuleks eelkõige võtta transpordi-
ja eluasemesektoris, ei ole Eesti tõenäoliselt võimeline saavutama oma
kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärki. Eesti energiaturg on endiselt
suhteliselt isoleeritud, kuna piiriülesed ühendused on ebapiisavad. (12) Teenused, mida kohalikud
omavalitsused on seadusega kohustatud pakkuma, on enamikus sektorites, eriti
pikaajalise hoolduse, peredele suunatud toetusteenuste, tervishoiuteenuste ning
haridus- ja transporditeenuste sektoris puudulikud. See on tingitud kohalike
omavalitsuste vähesest haldussuutlikkusest ning asjaolust, et nende tulud ja
vastutus ei ole tasakaalus. Elujõulist kava kohalike haldusasutuste tegevuse
parandamiseks seni koostatud ei ole. (13) Komisjon hindas Euroopa
poolaasta raames põhjalikult Eesti majanduspoliitikat. Hinnati
stabiilsusprogrammi ja riiklikku reformikava. Hindamisel on arvesse võetud
kõnealuste dokumentide asjakohasust Eesti eelarve- ja sotsiaal-majanduspoliitika
jätkusuutlikkuse seisukohast, aga ka nende vastavust ELi eeskirjadele ja
juhistele, pidades silmas vajadust tugevdada ELi üldist majandusjuhtimist,
lisades ELi tasandi panuse riigi tasandil tehtavatesse otsustesse. Euroopa
poolaasta raames koostatud komisjoni soovitused kajastuvad allpool esitatud
soovitustes 1–5. (14) Võttes arvesse kõnealust
hinnangut, on nõukogu Eesti stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ja tema arvamus[7] selle kohta kajastub eelkõige
soovituses 1. (15) Komisjon analüüsis Euroopa poolaasta
kontekstis ka euroala kui terviku majanduspoliitikat. Selle analüüsi põhjal
esitas komisjon erisoovitused liikmesriikidele, kelle rahaühik on euro. Ka
Eesti peaks tagama kõnealuste soovituste täieliku ja õigeaegse rakendamise, SOOVITAB Eestil võtta ajavahemikus
2013–2014 järgmisi meetmeid: 1. Edendada majanduskasvu toetavat
eelarvepoliitikat ja säilitada kavandatud usaldusväärne eelarveseisund, tagades
keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamise programmis prognoositud tasemest
paremal tasemel. Täiendada kavandatud eelarvereeglit rohkem siduvate
mitmeaastaste kulueesmärkidega keskpika perioodi eelarveraamistiku raames ja
jätkata avaliku sektori kulutuste tõhustamist. 2. Parandada tööstiimuleid, tõhustades
olemasolevaid erinevaid sotsiaalhüvitiste süsteeme ning muutes hüvitiste
jaotamise paindlikumaks ja paremini suunatumaks. Parandada sotsiaalteenuseid,
sealhulgas lastehoiuteenuseid, suurendades samal ajal perepoliitika valdkonna
kulutuste tasuvust ja kulutõhusust. Tugevdada aktiveerimispoliitikat, et
hõlbustada pikaajaliste töötute ning invaliidsus- ja töövõimetushüvitist
saavate isikute naasmist tööturule. Koostada kooskõlastatud strateegia
majandusarengu soodustamiseks nendes piirkondades, kus valitseb suur tööpuudus.
3. Jätkata jõupingutusi haridus- ja
koolitussüsteemi paremaks vastavusseviimiseks tööturu vajadustega, kaasates
sellesse protsessi veelgi rohkem tööturu osapooli ja rakendades sihipäraseid
meetmeid noorte töötuse vähendamiseks. Suurendada oluliselt madala
kvalifikatsiooniga töötajate osalust elukestvas õppes. Tugevdada jõupingutusi
teadustegevuse ja innovatsioonisüsteemide eelistamise ja rahvusvahelistamise
edendamiseks ning süvendada ettevõtjate, kõrgkoolide ja teadusasutuste
koostööd. 4. Parandada energiatõhusust, eelkõige
transpordi- ja eluasemesektoris, ning suurendada keskkonnastiimuleid seoses
sõidukite ja jäätmetega, kaaludes ka selliseid stiimuleid nagu sõiduautode
maksustamine ja/või mootorikütuse aktsiisimäära tõstmine. Kiirendada
piiriüleste energiaühenduste arendamist, et mitmekesistada energiaallikaid ja
soodustada konkurentsi energiaturul. 5. Tasakaalustada
paremini kohalike omavalitsuste tulud ja neile pandud vastutus. Muuta kohalike
omavalitsuste tegevus tõhusamaks ja tagada kohaliku tasandi avalike teenuste
kvaliteetne pakkumine. Brüssel, Nõukogu
nimel eesistuja [1] EÜT L 209, 2.8.1997, lk 1. [2] COM(2013) 356 (final). [3] P7_TA(2013)0052 ja P7_TA(2013)0053. [4] Nõukogu otsus 2013/208/EL, 22. aprill 2013. [5] COM(2012) 750 (final). [6] COM(2012) 751 (final). [7] Vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5
lõikele 2.