1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad PGI Spain, SL, Berry Superfos Pamplona, SA, Promens Packaging, SA, RPC Envases, SA ja Zeller Plastik España, SL tühistada komisjoni 8. juuni 2022. aasta otsus C(2022) 3942 (final) riigiabi SA.102454 (2022/N) kohta – Hispaania ja SA.102569 (2022/N) kohta – Portugal – tootmiskulude kohandamise mehhanism elektrienergia hulgihinna vähendamiseks Pürenee poolsaare turul (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

Vaidluse taust

2

Hispaania Kuningriik ja Portugali Vabariik teatasid Euroopa Komisjonile vastavalt 20. ja 23. mail 2022 meetmest, mille eesmärk on vähendada elektri hulgimüügihinda Pürenee poolsaarel, toetades fossiilkütustel põhinevate tehnoloogiate sisendkulusid (edaspidi „teatatud meede“).

3

Vaidlustatud otsusega otsustas komisjon vastuväiteid mitte esitada, tuginedes nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad ELTL artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 4 lõikele 3.

4

Esimesena kirjeldas komisjon vaidlustatud otsuses teatatud meetme põhitunnuseid. Ta tõi muu hulgas esile, et:

–

teatatud meede on seotud kriisidega, millega riiklikud ja rahvusvahelised energiaturud on viimastel aastakümnetel silmitsi seisnud ja mis on toonud kaasa fossiilkütuste, eelkõige maagaasi hindade tõusu (punktid 4 ja 5);

–

see mõjutas kodumajapidamisi ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes on hõlmatud Hispaanias reguleeritud lepingutega, milles olid nimelt ette nähtud precio voluntario para el pequeño consumidor (väiketarbijatele mõeldud vabatahtlik hind) ja teatavatele haavatavatele tarbijatele mõeldud reguleeritud allahindlused nimetusega Bono social (edaspidi koos „reguleeritud lepingud“), ning praktiliselt igat liiki majandustegevust (punktid 6 ja 7);

–

Euroopa Liidu päevane elektriturg põhineb piirhinnast lähtuval hinnakujundusmeetodil, mis tähendab, et elektri hind määratakse kindlaks viimase tootmisallika järgi, mis on vajalik nõudluse rahuldamiseks teataval ajahetkel, s.o sageli fossiilkütusel töötavate elektrijaamade järgi, mis on nende kõrgete tegevuskulude tõttu kõige kallimad elektrijaamad (punktid 20–23 ja 34);

–

teatatud meede seisnes maksete tegemises Pürenee poolsaarel asuvate fossiilkütustel töötavate elektrijaamade käitajatele, et vähendada elektrihindu hulgi‑ ja seega ka jaemüügiturgudel (punktid 24 ja 33–39);

–

teatatud meedet rahastatakse muu hulgas osamaksest (edaspidi „osamakse“), mille Operador del Mercado Ibérico de la Energía‑Polo Español, SA (OMIE) kehtestas ostjatele elektrienergia hulgimüügiturul, st elektritarnijatele ja tarbijatele, kes ostavad oma tarbeks elektrienergiat otse hulgimüügiturult (edaspidi „otsetarbijad“), proportsionaalselt nende ostetava elektrienergia kogusega (punktid 25 ja 44);

–

teatavad elektrienergia hulgimüügiturul tegutsevad ostjad on osamakse tasumisest vabastatud – eelkõige need, kes on sõlminud kindlaksmääratud hinnaga lepingud enne 26. aprilli 2022 – tingimusel, et järgitakse teatud tingimusi ja eelkõige teatatakse nendest lepingutest OMIE‑le (edaspidi „osamakse tasumisest vabastamine“) (punkti 45 alapunkt d kuni punkt 48).

5

Teisena analüüsis komisjon teatatud meetme kvalifitseerimist ELTL artikli 107 lõike 1 alusel. Kuigi ta leidis, et teatatud meede kuulub selle sätte kohaldamisalasse, ei laiendanud ta seda järeldust osamakse tasumisest vabastamisele. Sellega seoses asus ta seisukohale, et hulgimüügituru ostjad, kes olid sõlminud oma elektriostulepingud enne teatatud meetme vastuvõtmist, ei saa nimetatud meetme toimel kasu, ja järeldas sellest, et vabastus ei andnud neile valikulist eelist ega kuulu seega riigiabi mõiste alla (vaidlustatud otsuse punktid 97–106).

6

Kolmandana hindas komisjon teatatud meetme kokkusobivust siseturuga ELTL artikli 107 lõike 3 punkti b alusel. Ta leidis eelkõige, et meede on vajalik, sobiv ja proportsionaalne (vaidlustatud otsuse punktid 107–154) ning see ei ole vastuolus ühegi asjakohase liidu õiguse sättega, muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta määrusega (EL) 2019/943, milles käsitletakse elektrienergia siseturgu (ELT 2019, L 158, lk 54), ega Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/944 elektrienergia siseturu ühiste normide kohta ja millega muudetakse direktiivi 2012/27/EL (ELT 2019, L 158, lk 125) (punktid 174–192).

Poolte nõuded

7

Hagejad paluvad Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

8

Komisjon ja Hispaania Kuningriik paluvad Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja hagejatelt.

Õiguslik käsitlus

9

Hagejad on Hispaania äriühingud, kes ei osta elektrit otse elektrienergia hulgimüügiturult, vaid elektritarnija vahendusel. Stabiilse elektritarnehinna tagamiseks sõlmisid hagejad elektriostulepingud. Hagejad olid elektritarnete ühe osa kohta sõlminud lepingud, millesse oli kaasatud teine ettevõtja, kes ei olnud nende füüsiline elektritarnija, ja mis põhinesid hüvitismaksetel vastavalt turuhinna ja lepingus kindlaks määratud hinna vahele. Nad kvalifitseerivad seda liiki lepinguid finantskokkulepetega elektriostulepinguteks.

10

Hagejad kui huvitatud pooled, tagamaks neile ELTL artikli 108 lõikest 2 ja määruse 2015/1589 artikli 1 punktist h tulenevate menetlusõiguste kaitset, heidavad komisjonile ette, et viimane ei võtnud seisukohta, et teatatud meede tekitas tõsiseid raskusi, mille tõttu oli põhjendatud ametliku uurimismenetluse algatamine.

11

Tuleb märkida, et sellise määruse 2015/1589 artikli 4 lõikel 3 põhineva vastuväidete esitamata jätmise otsuse nagu vaidlustatud otsuse õiguspärasus oleneb sellest, kas teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses olnud teabe ja asjaolude hindamine oleks objektiivselt pidanud tekitama kahtlusi nii meetme abiks kvalifitseerimises kui ka siseturuga kokkusobivuses, arvestades, et selliste kahtluste korral tuleb algatada ametlik uurimismenetlus, milles võivad osaleda nimetatud määruse artikli 1 punktis h osutatud huvitatud pooled (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 38, ning 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, C‑447/22 P, EU:C:2024:678, punkt 53).

12

Kui hageja palub tühistada vastuväidete esitamata jätmise otsuse, vaidlustab ta peamiselt asjaolu, et komisjoni poolt asjaomase abi suhtes tehtud otsus võeti vastu, ilma et komisjon oleks algatanud ametlikku uurimismenetlust, rikkudes sellega tema menetlusõigusi. Selleks et hageja tühistamisnõue oleks edukas, võib ta esitada kõik väited, mis tõendavad, et teatatud meetme esialgse uurimise etapis komisjoni käsutuses oleva teabe ja asjaolude hindamise alusel oleks pidanud tekkima kahtlused abi kvalifitseerimise või selle siseturuga kokkusobivuse suhtes. Selliste argumentide kasutamise tõttu ei saa aga muutuda hagi ese ega hagi vastuvõetavuse tingimused. Vastupidi, kahtluste esinemine abi kvalifitseerimise ja kokkusobivuse suhtes ongi just see tõend, mille peab esitama, tõendamaks, et komisjon oleks pidanud algatama ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

13

Tõend selliste kahtluste olemasolu kohta, mis peab põhinema nii vastuväidete esitamata jätmise otsuse vastuvõtmise asjaoludel kui ka otsuse sisul, tuleb otsuse tühistamist nõudval isikul esitada kooskõlaliste kaudsete tõendite kogumi alusel (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 40, ning 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, C‑447/22 P, EU:C:2024:678, punkt 51).

14

Täpsemalt on komisjoni uurimise ebapiisavus või puudulikkus esialgses uurimismenetluses kaudne tõend tõsiste raskuste kohta vaidlusaluse meetme hindamisel, mille olemasolu kohustab komisjoni algatama ametliku uurimismenetluse (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 41, ning 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, C‑447/22 P, EU:C:2024:678, punkt 52).

15

Lisaks ei pea liidu kohus hindama esialgse uurimismenetluse lõpus vastu võetud vastuväidete esitamata jätmise otsuse õiguspärasust mitte ainult teabe alusel, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel, vaid ka tema käsutuses olla võinud andmete alusel (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

16

Komisjoni „käsutuses olla võinud“ teave hõlmab aga ka teavet, mis on eespool punktis 11 viidatud kohtupraktika kohaselt antava hinnangu jaoks asjakohane ja mida ta oleks võinud haldusmenetluses oma taotluse alusel saada (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 43, ning 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, C‑447/22 P, EU:C:2024:678, punkt 54).

17

Nimelt on komisjon kohustatud viima vaidlusaluste meetmete uurimise menetluse läbi hoolikalt ja erapooletult, et saada lõpliku otsuse tegemisel, millega tuvastatakse abi olemasolu ja vajaduse korral abi kokkusobimatus või ebaseaduslikkus, selle tegemiseks võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 44, ning 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, C‑447/22 P, EU:C:2024:678, punkt 55).

18

Kuigi Euroopa Kohus on järeldanud, et riigiabi olemasolu ja õiguspärasuse analüüsimisel võib olla vajalik, et komisjon läheks vajaduse korral kaugemale üksnes talle teatavaks tehtud faktiliste ja õiguslike asjaolude uurimisest, ei saa sellest kohtupraktikast siiski järeldada, et komisjon peab omal algatusel ja selle kohta kaudsete tõendite puudumise korral uurima kogu teavet, mis võiks olla tema menetluses oleva asjaga seotud, isegi kui see teave on üldkasutatav (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tempus Energy ja Tempus Energy Technology, C‑57/19 P, EU:C:2021:663, punkt 45, ning 5. septembri 2024. aasta kohtuotsus Sloveenia vs. komisjon, C‑447/22 P, EU:C:2024:678, punkt 56).

19

Hagejad põhjendavad oma hagi viie väitega, millest esimese kohaselt mõistis komisjon teatatud meedet valesti, teise kohaselt on tehtud vigu teatatud meetme sobivuse ja proportsionaalsuse hindamisel, kolmanda kohaselt on rikutud määruse 2019/943 artiklit 10 ja direktiivi 2019/944 artiklit 5, neljanda kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja viienda kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

20

Nende väidetega heidavad hagejad ette, et komisjon ei algatanud teatatud meetme suhtes ametlikku uurimismenetlust, kuigi esines kahtlusi meetme kokkusobivuses siseturuga, kuna osamakse tasumisest vabastamise kohaldamisala oli piiratud üksnes ostjatega elektrienergia hulgimüügiturul, mitte ostjatega jaemüügiturul, ning et see piirang avaldas kahjulikku mõju sellistele jaemüügiturul tegutsevatele ostjatele nagu hagejad, kes olid sõlminud finantskokkulepetega elektriostulepingud ja kellele kanti edasi nende füüsilise elektritarnija osamakse kulu, ilma et nad oleksid saanud kasu elektrihinna langusest.

Hagejate 10. augustil 2023 esitatud tõendid ja argumendid

21

Komisjon ja Hispaania Kuningriik leiavad, et tõendid ja argumendid, mille hagejad esitasid 10. augustil 2023 vastuseks Hispaania Kuningriigi kui menetlusse astuja seisukohtadele, tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna need on esitatud hilinenult. Komisjon lisab, et need ei saa mingil juhul olla edukad, kuna on vaidlustatud otsusest hilisemad ja neid ei saa seega otsuse õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta.

22

Sellega seoses tuleb toonitada, et hagejad esitasid oma seisukohtade esitamisel 10. augustil 2023 uusi tõendeid, mis puudutasid esiteks teatatud meetme muutmist pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist nii, et nüüd võimaldab see elektrienergia jaemüügiturul tegutsevatel ostjatel teatada OMIE‑le oma elektriostulepingutest ajavahemikuks 2023. aasta maist detsembrini, ning teiseks komisjoni 25. aprilli 2023. aasta otsust mitte esitada selle meetme muudatuse kohta vastuväiteid.

23

Ilma et oleks vaja uurida, kas need uued asjaolud ja nendega seotud argumendid on esitatud hilinenult, mis muudab need vastuvõetamatuks, piisab, kui rõhutada, et neid asjaolusid ei saa vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel mingil juhul arvesse võtta, nagu komisjon õigesti väidab.

24

Nimelt tuleneb eespool punktis 15 viidatud kohtupraktikast, et vaidlustatud otsust tuleb hinnata selle teabe alusel, mis võis olla komisjoni käsutuses otsuse tegemise hetkel. Siin on tegemist selle üldisema põhimõtte konkreetse kohaldamisega, millest lähtudes tuleb tühistamishagi raames liidu akti õiguspärasust hinnata nende faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, mis olid olemas akti vastuvõtmise ajal, mistõttu otsuse vastuvõtmisest hilisemad aktid ei saa mõjutada otsuse kehtivust (vt 17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon, C‑403/18 P, EU:C:2019:870, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Hagejate 10. augustil 2023 esitatud tõendeid ja järelikult ka nendega seotud argumente ei saa seega vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel arvesse võtta.

Esimene ja neljas väide, et komisjon mõistis teatatud meedet valesti ja et meede on diskrimineeriv

26

Üldkohus leiab, et neid kahte väidet tuleb analüüsida koos.

27

Esimeses väites leiavad hagejad, et komisjoni analüüs teatatud meetme toimimise kohta ei ole täpne, kuna sellest ei nähtu selgelt, kas ta võttis arvesse asjaolu, et jaemüügiturul tegutsevad ostjad kasutasid samuti elektriostumehhanisme, mis olid samaväärsed hulgimüügiturul tegutsevate ostjate mehhanismidega, sealhulgas finantskokkulepetega elektriostulepinguid. Nad väidavad sellega seoses, et seda liiki lepingute kasutamine on tingitud liidu õigusest tulenevast elektrituru õiguslikust korraldusest ning tegemist on lihtsa ja tavapärase lepingulise struktuuriga, mis ei saanud olla komisjonile teadmata.

28

Hagejad järeldavad sellest, et komisjon oli ebakindlas olukorras nende isikute täpsel kindlaksmääramisel, kelle suhtes võis vabastust kohaldada. See viis selleni, et ta kiitis heaks abikava, mille vastavus liidu õigusele oli kaheldav. Nad rõhutavad sellega seoses, et kuigi komisjon märgib, et ta tugines oma hinnangu andmisel Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi teatises esitatud teabele ning nende liikmesriikide esitatud täiendavale teabele, ei olnud see mitmekülgne teave neile kättesaadav. Nad taotlevad seega, et komisjon lisaks toimikusse teatised ja kõik muud teatatud meedet puudutavad asjakohased andmed, mille nimetatud liikmesriigid on talle edastanud.

29

Neljanda väitega heidavad hagejad ette, et komisjon ei ole analüüsinud, kas teatatud meede on kooskõlas diskrimineerimiskeelu põhimõttega. Sellega seoses väidavad nad sisuliselt, et asjakohane võrdluskriteerium ei saanud olla ostmine hulgi‑ või jaemüügiturul, vaid see oleks pidanud olema kriteerium, mis arvestab „võimet katta oma elektritarneid ja tagada nende katmine“, ning rõhutavad, et nende olukord on väga sarnane hulgimüügiturul tegutsevate otsetarbijate, st sellel turul oma tarbeks elektrit ostvate ettevõtjate olukorraga.

30

Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, leiab, et need kaks väidet ei näita tõsiste raskuste esinemist.

31

Nende kahe väite koos läbivaatamisel selgub, et hagejad esitavad sisuliselt kolm etteheidet, et tõendada selliste tõsiste raskuste esinemist, mis põhjendasid ametliku uurimismenetluse algatamist. Esiteks leiavad nad, et vaidlustatud otsuse lugemisel jääb ebaselgeks küsimus, kuidas määrata täpselt kindlaks need elektriostjad, kellele võib kohaldada vabastust. Teiseks väidavad nad, et komisjonile ei saanud olla teadmata, et teatavad ostjad elektri jaemüügiturul tagasid oma stabiilsed tarnehinnad finantskokkulepetega elektriostulepingute sõlmimise teel. Kolmandaks leiavad nad, et jaemüügiturul tegutsevad ostjad, kes kasutavad selliseid lepinguid, on hulgimüügiturul tegutsevate otsetarbijatega sarnases olukorras, mistõttu on teatatud meetmega rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

32

Esimesena tuleb märkida, et eelkõige vaidlustatud otsuse punktidest 4–7, 24 ja 33–39 tuleneb ühelt poolt, et teatatud meetme eesmärk on langetada elektrihindu kütusehindade tugeva tõususurve tingimustes, mis on seotud kriisiolukorraga, millega pidid silmitsi seisma riigisisesed ja rahvusvahelised energiaturud, ning teiselt poolt, et meetmega püütakse saavutada seda eesmärki teatavate elektrienergiaallikate subsideerimisega, et saavutada hulgimüügiturul hinnalangus, mis peaks järelikult kaasa tooma hinnalanguse jaemüügiturul.

33

Esiteks nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 33–39 subsideeritud energiaallikate kohta, et teatatud meetme eesmärk on vähendada fossiilkütusel töötavate elektrijaamade tootmiskulusid ja vähendada igapäevastel võistupakkumistel nendega seoses tehtud pakkumisi eelkõige elektrienergia hulgimüügiturul. Punkti 43 kohaselt on vastava toetuse arvutamine ja selle tegelik maksmine OMIE pädevuses.

34

Teiseks, mis puudutab elektrienergia hulgimüügiturul tegutsevaid ostjaid, siis ühelt poolt tuleneb vaidlustatud otsuse punktist 44, et kuna nad saavad kasu hindade langusest hulgimüügiturul, siis on nad kohustatud tasuma osamakset, mis katab osaliselt selle meetme kulu, mille summa määrab kindlaks OMIE vastavalt nende ostumahule hulgimüügiturul. Teiselt poolt nähtub vaidlustatud otsuse punkti 45 alapunktist d ja teatatud meetme artikli 8 lõikest 3, et nad on vabastatud osamakse tasumisest nendelt elektriostudelt, mille kohta nad on sõlminud kindlaksmääratud hinnaga elektritarnelepingud enne 26. aprilli 2022, tingimusel et OMIEd on nimetatud meetmega kindlaks määratud tähtaja jooksul nendest lepingutest teavitatud. Samuti nähtub vaidlustatud otsuse punktidest 46–48, et vabastus on ajutine, kuna lepingute pikendamise korral seda enam ei kohaldata.

35

Kolmandaks, mis puudutab jaemüügiturul tegutsevaid ostjaid, siis tuleneb vaidlustatud otsuse punktide 6, 35, 49, 50 ja 134 koostoimes tõlgendamisest, et tehakse vahet selle järgi, kas nad on sõlminud reguleeritud lepingud, st kas nad on tarbijad, kes saavad kasu väiketarbijatele mõeldud vabatahtlikust hinnast või nn Bono social‑allahindlusest.

36

Nimelt on nii elektrihinna languse kui ka osamakse summa edasikandmine kohustuslik üksnes reguleeritud lepingute puhul. Reguleerimata lepingute puhul eeldasid teatatud meetme vastuvõtjad, et kui need olid dünaamiliste hindadega, peegeldasid tarbijahinnad otseselt hulgihindade kõikumist, mistõttu nii elektrihinna langus hulgimüügiturul kui ka osamakse suurus kandusid otse edasi lõpptarbijatele. Muud liiki reguleerimata lepingute puhul tulenes hulgimüügituru hinna languse ja makse edasikandumine vastuvõtjate hinnangul konkurentsi toimimisest, kuna Hispaania ja Portugali turgudel oli suur hulk jaetarnijaid.

37

Teisena ja järelikult ei ole faktilist alust etteheitel, et vabastuse ulatus on vaidlustatud otsuses ebakindel. Nimelt nähtub eespool punktidest 34 ja 35 ühelt poolt, et vabastust kohaldatakse üksnes hulgimüügiturul tegutsevatele ostjatele, kes on sõlminud kindlaksmääratud hinnaga elektritarnelepingud enne 26. aprilli 2022, ning teiselt poolt, et nii hulgimüügituru hinnalanguse kui ka osamakse võimaliku tasumise mõju lõpptarbijate sõlmitud lepingutele, välja arvatud reguleeritud lepingud, avaldub jaemüügiturul konkurentsi toimimise kaudu.

38

Täpsemalt tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse punkte 48, 80, 104 ja 142 – mille tähtsust hagejad rõhutavad, kuna need võimaldavad sisuliselt teatavad jaemüügiturul tegutsevad ostjad osamakse tasumisest vabastada – ei saa nii tõlgendada.

39

Esiteks kuulub vaidlustatud otsuse punkt 48 samasse konteksti eespool punktis 34 osutatud punktidega 44–48, mis käsitlevad osamakset, mida on kohustatud tasuma elektrienergia hulgimüügiturul tegutsevad ostjad, ja nende võimalikku vabastamist selle tasumisest. Täpsemalt on seal esile toodud Portugali ja Hispaania ametiasutuste seisukoht, et vabastus on ajutine, kuna seda ei saa enam kohaldada kindlaksmääratud hinnaga elektritarnelepingute pikendamise korral, ja on sellega seoses täpsustatud, et nende kestus on üldjuhul üks aasta.

40

Teiseks on vaidlustatud otsuse punktis 80 piirdutud osutamisega otsuse punktis 49 tehtud ja eespool punktis 35 viidatud vahetegemisele osamakse summa edasikandmisel, mis on reguleeritud lepingutega tarbijatele kohustuslik ja mis teiste puhul on ootuspärane.

41

Kolmandaks nähtub vaidlustatud otsuse punktist 104 ilma vähimagi mitmeti mõistetavuseta, et see viitab üksnes hulgimüügiturul tegutsevatele ostjatele. Täpsemalt analüüsitakse seal küsimust, kas vabastus, mida kohaldatakse neile, kes on sõlminud kindlaksmääratud hinnaga elektritarnelepingud enne teatatud meetme jõustumist, annab neile valikulise eelise ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

42

Neljandaks piisab seoses vaidlustatud otsuse punktiga 142 selle rõhutamisest, et komisjon viitab punkti esimeses lauses sõnaselgelt asjaolule, et „meede vabastab elektrienergia hulgimüügiturul tegutsevad ostjad osamakse tasumise kohustusest elektriostu selle osa eest, mille kohta nad on sõlminud kindlaksmääratud hinnaga elektritarnelepingud enne 26. aprilli 2022“. Seega ei saa kaalutlusi, mis on seejärel esitatud hinnariskide finantskokkuleppe abil maandamise tähtsuse kohta, mõista nii, nagu väidavad hagejad, et arvesse tuleb võtta kõiki riskimaandamiseks sõlmitud lepinguid, sealhulgas jaemüügiturul tegutsevate ostjate lepinguid, et vältida osamakse kulude kas või kaudselt neile edasikandmist.

43

Kolmandana tuleb märkida, et etteheide, mille kohaselt komisjon ei võtnud arvesse seda, et jaemüügiturul tegutsevad ostjad kasutasid finantskokkulepetega elektriostulepinguid, ei saa samuti olla edukas.

44

Kahtlemata on seda tüüpi finantskokkulepetega elektriostulepingutel, mille on sõlminud hagejad, erisusi, mis teatatud meetme toimimise seisukohast toovad jaemüügiturul tegutsevate ostjate jaoks, kes on need sõlminud, osamakse summa edasikandmise, mitte aga elektrihinna languse. Nimelt, kui teatatud meetme tagajärg on see, et füüsiline tarnija kannab osamakse kulu edasi, siis teise ettevõtjaga sellise lepingu kohaldamine, mis põhineb hüvitismaksetel vastavalt turuhinna ja lepingus kindlaks määratud hinna vahele, toob kaasa selle, et nimetatud ostjad ei saa kasu elektrihinna üldisest langusest, mida teatatud meetme vastuvõtjad eeldasid.

45

Siiski tuleb tõdeda, et hagejad ei ole tõendanud, et esines kaudseid tõendeid, mis näitasid, et teatud elektriostulepingud, mille ostjad sõlmisid jaemüügiturul, ei võimaldanud või võimaldasid halvasti – oma struktuuri tõttu – edasi kanda elektrihindade langust hulgimüügiturul, st selliseid kaudseid tõendeid, millega oleks saanud põhjendada seda, et komisjon läheb kaugemale üksnes talle teatavaks tehtud faktiliste ja õiguslike asjaolude uurimisest, kohaldades eespool punktis 18 viidatud kohtupraktikat.

46

Esiteks piirduvad hagejad oma menetlusdokumentides selle rõhutamisega, et „komisjon on kahtlemata teadlik pikaajaliste [elektriostulepingute] olemasolust“, järeldades sellest teadlik olemisest, et tarbijal on liidu õigusest tulenev võimalus valida seda liiki elektrienergia tarnimise kord. Siiski ei võimalda selline väide tõendada, et see, et jaemüügiturul tegutsevad ostjad kasutasid finantskokkulepetega elektriostulepinguid, oli üldtuntud fakt siis, kui komisjon vaidlustatud otsuse vastu võttis.

47

Teiseks tuleb täheldada, et hagejad viitavad üldiselt teatavatele komisjoni dokumentidele, toomata välja nende dokumentide lõike, mis käsitlevad selliste lepinguliste struktuuride edendamist, mis on samaväärsed nende eelistatud struktuuridega. Nii on see komisjoni 14. märtsi 2023. aasta ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi 2019/943 ja (EL) 2019/942 ning direktiive (EL) 2018/2001 ja 2019/944, et parandada liidu elektrituru korraldust (COM/2023/148 (final)), ning komisjoni 18. mai 2022. aasta töödokumendiga „Suunised liikmesriikidele taastuvenergiaprojektidele loa andmise menetluste kiirendamise heade tavade kohta“ (SWD/2022/0149 (final)). Kuigi need dokumendid toovad küll esile huvi, miks võiks sõlmida elektriostulepinguid, ei käsitle need seda liiki lepingute erijuhtu, nagu on sõlminud hagejad, kes pealegi ei viita nende dokumentide ühelegi konkreetsele lõigule.

48

Selles osas on ainus hagejate esitatud tõend, mis nende selgituse kohaselt viitab nende lepingulisele tarnestruktuurile, Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja komisjoni nimel tehtud uuring. Siiski piisab, kui rõhutada, et tegemist on tulevikku suunatud analüüsiga taastuvenergia ostulepingute – sealhulgas seda laadi lepingute, nagu on sõlminud hagejad – arenguvõimaluste kohta liidus. Seega ei tõenda see, et seda liiki elektriostulepingute kasutamine ostjate poolt jaemüügiturul oleks üldtuntud, mis tähendab, et komisjon oleks pidanud nende olemasolu teatatud meetme uurimisel ise arvesse võtma.

49

Neljandana ei saa olla edukas ka diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist käsitlev etteheide selles osas, milles hagejad kritiseerivad osamaksest vabastamise ulatuse piiramist üksnes hulgimüügiturul tegutsevate ostjatega.

50

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et selline kriitika on samaväärne komisjoni kritiseerimisega selle eest, et ta ei toonud esile, et osamaksest vabastamise kohaldamisala viib selleni, et ainult hulgimüügiturul tegutsevatele ostjatele antakse valikuline eelis, ja seega kujutab see endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

51

Valikulise eelise tingimuse hindamise eesmärk on just nimelt kindlaks teha, kas tegemist on erineva kohtlemisega, mida võib sisuliselt pidada diskrimineerivaks. See tähendab, et selgitatakse välja, kas vaidlusalune riigisisene meede võib antud õigusliku regulatsiooni raames soosida „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjate või muude toodetega, kes või mis on selle regulatsiooni eesmärki arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (vt 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group SA jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Teiseks tuleb toonitada, et ühelt poolt analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse punktides 97–101, 104 ja 105, kas see vabastus oli riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ning järeldas, et ei olnud, kuna sellest mõistest lahutamatu valikulisuse tingimus ei olnud selle puhul täidetud. Teiselt poolt nähtub vaidlustatud otsuse punktist 104 täpsemalt, et komisjon võttis sõnaselge seisukoha üksnes küsimuses, kas hulgimüügiturul tegutsevate ostjate erinev kohtlemine – st kas neile vabastust kohaldati või mitte – andis valikulise eelise, kuid ei käsitlenud valikulise eelise võimalikku olemasolu põhjusel, et vabastuse kohaldamine jaemüügiturul tegutsevatele ostjatele oli välistatud.

53

Kolmandaks, arvestades siiski teatatud meetme loogikat, nagu seda on käsitletud vaidlustatud otsuses (vt eespool punktid 32–36), oli ilmne, et hulgi‑ ja jaemüügiturul tegutsevad ostjad ei olnud sarnases olukorras, arvestades viisi, kuidas hinnalangus hulgimüügiturul ja osamakse tasumine pidi kajastuma elektri hinnas, mistõttu ei pidanud komisjon võtma sõnaselget seisukohta küsimuses, kas osamakse tasumisest vabastamise kohaldamisala piiramine üksnes hulgimüügiturul tegutsevate ostjatega kujutas endast valikulist eelist.

54

Ühest küljest ostavad nimelt hulgimüügiturul tegutsevad ostjad elektrit otse sellel turul kujunenud hinnaga. Eelis, mida nad saavad, sõltub just OMIE arvutatud vahest esiteks teatavate energiaallikate subsideerimisest tuleneva turuhinna ja teiseks selle hinna vahel, mis oleks kujunenud ilma subsideerimiseta. Samuti on OMIE ülesanne täpselt kindlaks määrata nii osamakse suurus kui ka vabastus ostjatele, kes ei ole saanud kasu nende hindade langusest.

55

Teisest küljest kujuneb elektrihind jaemüügiturul pakkumise ja nõudluse alusel sellel teisel turul. Nagu on märgitud eespool punktis 36, võtsid teatatud meetme vastuvõtjad seda kaalutlust arvesse, kuna nad – välja arvatud reguleeritud lepingute korral – eeldasid elektrihinna langust, aga ka osamakse summa kaudset edasikandmist tarbijatele konkurentsi tõttu sellel turul, viidates Hispaania ja Portugali jaetarnijate suurele arvule.

56

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et hagejate kolmas etteheide ei tõenda selliste tõsiste raskuste esinemist, mis põhjendaksid ametliku uurimismenetluse algatamist.

57

Seda järeldust ei lükka ümber hagejate argumendid, et nad on hulgimüügiturul tegutsevate otsetarbijatega sarnases olukorras.

58

Ühelt poolt põhinevad need argumendid eeldusel, et komisjon oleks pidanud ise arvesse võtma nende jaemüügiturul tegutsevate ostjate eripära, kes kasutasid finantskokkulepetega elektriostulepinguid. Ent eespool punktides 43–48 esitatud põhjustel ei saa sellist eeldust arvesse võtta.

59

Teiselt poolt, kuigi elektri ost hulgimüügiturul tegutsevate otsetarbijate poolt sarnaneb oma eesmärgi poolest hagejate ostuga selles mõttes, et see toimub nende endi tarbimise eesmärgil, mitte elektrienergia tarnimiseks järgnevatele ostjatele, on siiski selge, et ost tehakse igal juhul kahel erineval turul, mille puhul hindade kindlaksmääramine ei järgi sama loogikat, nagu on kirjeldatud eespool punktides 53 ja 54.

60

Eeltoodut arvestades tuleb esimene ja neljas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

61

Seoses hagejate taotlusega, et toimikusse lisataks Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi teated ning nende liikmesriikide teabevahetus komisjoniga, tuleb märkida, et Üldkohtu ülesanne on hinnata, kas kohtuasja ühe poole taotletud menetlust korraldavad meetmed on tarvilikud (vt selle kohta 6. juuli 1999. aasta kohtuotsus Séché vs. komisjon, T‑112/96 ja T‑115/96, EU:T:1999:134, punkt 284).

62

Selleks, et Üldkohus saaks teha kindlaks, kas menetluse läbiviimiseks on tarvilik nõuda teatud dokumentide esitamist, peab taotluse esitanud pool nimetama taotletavad dokumendid ja esitama Üldkohtule vähemalt minimaalsed asjaolud, mis kinnitavad nende dokumentide tarvilikkust kohtuasja jaoks (17. detsembri 1998. aasta kohtuotsus Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EU:C:1998:608, punkt 93; vt ka 16. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus TF1 vs. komisjon, T‑275/11, ei avaldata, EU:T:2013:535, punkt 117 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega peab nimetatud pool eelkõige esitama täpsed ja asjakohased tõendid, mis selgitavad, kuidas kõnealused dokumendid võiksid olla vaidluse lahendamiseks asjakohased (vt selle kohta 20. juuli 2016. aasta kohtuotsus Oikonomopoulos vs. komisjon, T‑483/13, EU:T:2016:421, punkt 253 (ei avaldata)).

63

Esiteks tuleb märkida ühelt poolt, et teatatud meetme tekst oli hagejatele kättesaadav, ja teiselt poolt, et käesoleva väite analüüsimisel esitatud põhjustel põhineb see meede selgel loogikal, mille aluseks on hulgi‑ ja jaemüügiturgudel tehtavate ostude eristamine.

64

Teiseks on hagejate esitatud menetlust korraldavate meetmete taotluse eesmärk, arvestades selle ulatust, et arutusele võetaks komisjoni haldustoimiku dokumendid, samas kui hagejatel ei ole isegi huvitatud isikutena õigust selle toimikuga tutvuda (vt selle kohta 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 58).

65

Kolmandaks oleks neil asjaoludel hagejad pidanud esitama tõendeid, mis toetavad seisukohta, et lisaks teatatud meetme tekstile käsitleti teatamisega seotud teabevahetuse käigus küsimust, kas jaemüügiturul tegutsevad ostjad kasutasid finantskokkulepetega elektriostulepinguid, mida nii komisjon kui ka Hispaania Kuningriik eitavad. Tuleb aga tõdeda, et sellised tõendid puuduvad.

66

Hagejate esitatud menetlust korraldavate meetmete võtmise taotlus tuleb seega tagasi lükata.

Teine väide, et sisuliselt on teatatud meede ebaproportsionaalne

67

Hagejad väidavad sisuliselt, et komisjon oleks pidanud asuma seisukohale, et teatatud meede ei ole sobiv ega proportsionaalne, ning seetõttu algatama ametliku uurimismenetluse. Sellega seoses kritiseerivad nad esiteks seda, et vabastuse kohaldamisalast on väidetavalt välja jäetud teatavad elektrihinna maandamise viisid, see tähendab finantskokkulepetega elektriostulepingute kasutamine, teiseks vabastuse kohaldamise võimaluse piiramist üksnes hulgimüügiturul tegutsevate ostjatega ning kolmandaks seda, et komisjon ei võtnud arvesse teatatud meetme mõju lõpptarbijatele, kes on nendega samasuguses olukorras.

68

Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, märgib kõigepealt, et ta ei olnud kohustatud arvesse võtma selliste jaemüügiturul tegutsevate ostjate olukorda, kes olid hagejatega samasuguses olukorras. Ta leiab igal juhul, et teatatud meetme proportsionaalsuse hindamine ei tekitanud tõsiseid raskusi.

69

Kõigepealt tuleb käesolev väide eespool punktides 43–48 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel kohe tagasi lükata osas, milles see põhineb eeldusel, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma nende jaemüügiturul tegutsevate ostjate erilist olukorda, kes olid sõlminud sellist liiki lepingud, nagu eelistasid hagejad.

70

Samuti põhinevad hagejate argumendid selle kohta, et teatatud meede jättis vabastuse kohaldamisalast välja teatavat konkreetset liiki elektriostulepingud, vaidlustatud otsuse vääral tõlgendamisel. Eespool punktides 33–35 esitatud põhjustel ei sõltu vaidlustatud otsuse punkti 45 alapunktis d ette nähtud vabastuse kohaldamisala sõlmitud lepingute liigist, vaid turust, kus elektrienergiat ostetakse.

71

Seega on asjakohane vaid küsimus, kas osamakse tasumisest vabastamise piiramine üksnes hulgimüügiturul tegutsevate ostjatega oli tõsine raskus proportsionaalsuse seisukohast.

72

ELL artikli 5 lõikega 4 tagatud proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik (vt selle kohta 17. mai 1984. aasta kohtuotsus Denkavit Nederland, 15/83, EU:C:1984:183, punkt 25), arvestades, et kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoodid), C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 55).

73

Meetme vastavus proportsionaalsuse põhimõttele hõlmab seega kolme koostisosa. Esimene osa puudutab meetme sobivust, see tähendab, kas meetmega on võimalik saavutada taotletavat legitiimset eesmärki. Teine osa on seotud meetme vajalikkusega ja eeldab, et seda legitiimset eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem piiravate, kuid sama sobivate vahenditega (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Dansk Jurist‑ og Økonomforbund, C‑546/11, EU:C:2013:603, punkt 69). Lõpuks kolmas osa, mida mõnikord nimetatakse „proportsionaalsuseks kitsamas tähenduses“, puudutab meetme proportsionaalsust, st seda, et ei ole liigseid piiranguid võrreldes taotletavate eesmärkidega (vt selle kohta 7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, T‑370/11, EU:T:2013:113, punkt 89, ja 26. septembri 2014. aasta kohtuotsus Romonta vs. komisjon, T‑614/13, EU:T:2014:835, punkt 74).

74

Täpsemalt nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, mis käsitleb teatatud meetme vajalikkust, et komisjon ei pea võtma abstraktset seisukohta kõigi alternatiivsete meetmete kohta, mida võib ette kujutada, sest kuigi asjaomane liikmesriik peab üksikasjalikult esitama põhjused, miks kõnealune abikava vastu võeti, eriti valitud abikõlblikkuse kriteeriumide osas, ei ole ta kohustatud tõendama, et ükski muu mõeldav meede, mis juba olemuselt on hüpoteetiline, ei võimalda taotletavat eesmärki paremini saavutada. Kui liikmesriigil sellist kohustust ei ole, siis ei saa hagejal olla alust nõuda, et Üldkohus kohustaks komisjoni asuma liikmesriigi ametiasutuste asemele selle normatiivse uurimisülesande täitmisel selleks, et analüüsida kõiki mõeldavaid alternatiivseid meetmeid (vt 6. mai 2019. aasta kohtuotsus Scor vs. komisjon, T‑135/17, ei avaldata, EU:T:2019:287, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Lisaks, kuna hagejad seavad käesoleva väitega kahtluse alla sellise abikava proportsionaalsuse hindamise, mis komisjoni hinnangul on ELTL artikli 107 lõike 3 punktiga b kooskõlas, tuleb märkida, et komisjonil on ELTL artikli 107 lõike 3 kohaldamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mille kasutamine eeldab keeruliste majanduslike ja sotsiaalsete hinnangute andmist (vt 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Bayerische Motoren Werke ja Freistaat Sachsen vs. komisjon, C‑654/17 P, EU:C:2019:634, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu peab kohtulik kontroll piirduma menetlus‑ ja põhjendamisnormide järgimise, faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ning ilmse hindamisvea, õigusnormi rikkumise ja võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega (vt 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Régie Networks, C‑333/07, EU:C:2008:764, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Esimesena, nagu on rõhutatud eespool punktis 32, tuleb toonitada, et teatatud meetme eesmärk on saavutada elektrihindade langus olukorras, kus kütusehinnad on tugeva tõususurve all seoses kriisiolukorraga, millega peavad silmitsi seisma riigisisesed ja rahvusvahelised turud. Ühelt poolt ei ole hagejad kahtluse alla seadnud, et kriisi kontekst ja selle mõju hindadele on sisuliselt õiged. Teiselt poolt on selline eesmärk kooskõlas ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b ette nähtud eesmärgiga, milleks on „mõne liikmesriigi majanduses tõsise häire kõrvaldamine“.

77

Teisena, nagu on rõhutatud ka eespool punktis 32, püütakse teatatud meetme abil saavutada see eesmärk teatavate elektrienergiaallikate toetamisega, et omakorda saavutada hulgimüügiturul hinnalangus, mille tagajärjel peab tekkima langus jaemüügiturul. Lisaks, nagu nähtub eespool punktidest 33–35 ja 53–56, kuulub hinnalanguse edasikandumine jaemüügiturule, välja arvatud reguleeritud lepingute puhul, sellel turul konkurentsi toimimise valdkonda.

78

Selles kontekstis võis komisjon esiteks vaidlustatud otsuse punktides 131–134 ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et teatatud meetme puudumisel ei saanud konkurentsi toimel neid legitiimseid eesmärke saavutada.

79

Teiseks tuleb toonitada, et nii määruse 2019/943 artikli 3 punktid a ja b kui ka direktiivi 2019/944 artikli 5 lõige 1 edendavad elektrihindade vaba kujunemist pakkumise ja nõudluse alusel. Nendes artiklites on täpsustatud, et „hinnad kujunevad pakkumise ja nõudluse alusel“, „turureeglid soodustavad hindade vaba kujunemist ja hoiavad ära tegevust, mis takistab hindade kujunemist pakkumise ja nõudluse alusel“, „[t]arnijad võivad vabalt määrata hinna, millega nad tarnivad elektrit tarbijatele“ ja „[l]iikmesriigid võtavad vajalikud meetmeid, et tagada tarnijate vahel tõhus konkurents“.

80

Tuleb aga tõdeda, et kuna teatatud meede piirab riigisiseste asutuste otsest sekkumist hulgimüügituru hinnakujundusse ega laiene jaemüügiturule, välja arvatud reguleeritud lepingute puhul, siis säilitab see meede võimalikult suures ulatuses elektrihindade vaba kujunemise pakkumise ja nõudluse alusel, nagu on sätestatud määruses 2019/943 ja direktiivis 2019/944.

81

Kolmandaks, kui hagejad väidavad, et elektrihinna langust jaemüügiturul oleks pidanud taotlema, nähes sellel turul tegutsevatele ostjatele ette võimaluse teatada oma elektriostulepingutest, et saada sel teel vabastus osamakse tasumisest, toovad nad esile alternatiivse lähenemisviisi, mis ei ole liikmesriikide poolt eelistatud ja komisjoni poolt heaks kiidetud ning mida eespool punktis 74 viidatud kohtupraktika kohaselt ei saa arvesse võtta.

82

Igal juhul tuleb märkida, et lähenemisviis, millele hagejad viitavad, kaldub veelgi enam kõrvale hindade vaba kujunemise põhimõtte loogikast, mis tuleneb direktiivist 2019/944 ja määrusest 2019/943, ning seetõttu ei saa seda pidada vajalikuks eespool punktis 73 viidatud kohtupraktika tähenduses.

83

Eeltoodut arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.

Kolmas väide, et teatatud meetmega on rikutud määrust 2019/943 ja direktiivi 2019/944

84

Hagejad väidavad, et kuna teatatud meede kaldub kõrvale hindade vaba kujunemise põhimõttest, oleks see pidanud olema kooskõlas tingimustega, mis võimaldavad teha erandi sellest põhimõttest ja on sätestatud direktiivi 2019/944 artikli 5 lõikes 4, mida see aga ei olnud, arvestades teatatud meetme mõju elektritarbijatele, kes on nendega samasuguses olukorras.

85

Tuleb tõdeda, et käesolev väide põhineb ainuüksi eeldusel, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma nende jaemüügiturul tegutsevate elektriostjate olukorda, kes on sõlminud finantskokkulepetega elektriostulepingud. Seega tuleb käesolev väide kohe tagasi lükata põhjustel, mis on analoogsed eespool punktides 43–48 esitatud põhjustega, nagu komisjon ja Hispaania Kuningriik õigesti väidavad.

Viies väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

86

Hagejad rõhutavad, et komisjon ja üldisemalt liit soodustasid finantskokkulepetega elektriostulepingute sõlmimist eelkõige taastuvenergia edendamiseks. Nad järeldavad sellest, et nad võisid õiguspäraselt oodata, et neid ei kohelda halvemini kui ettevõtjaid, kes ei ole püüdnud tururiske maandada, oma asju paremini korraldada ja vähem saastada.

87

Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, väidab, et hagejatel ei saanud tekkida mingit õiguspärast ootust.

88

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub õiguspärase ootuse kaitse põhimõte liidu aluspõhimõtete hulka ja võimalus sellele põhimõttele tugineda on kõigil ettevõtjatel, kelles institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi (vt 24. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Kone jt vs. komisjon, C‑510/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:696, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

89

Selliseks kinnituseks on mis tahes vormis edastatud täpne teave, mis on tingimusteta ja kooskõlaline ning pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest. Seevastu ei saa selle põhimõtte rikkumisele tugineda, kui ametiasutus ei ole isikule konkreetseid kinnitusi andnud (vt 14. veebruari 2006. aasta kohtuotsus TEA‑CEGOS jt vs. komisjon, T‑376/05 ja T‑383/05, EU:T:2006:47, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Tuleb tõdeda, et hagejate argumendid põhinevad eeldusel, et komisjon tekitas neis õiguspärase ootuse, et finantskokkulepetega elektriostulepingu sõlminud lõpptarbijaid koheldakse vähemalt sama soodsalt kui neid, kes on sõlminud muud liiki lepingu.

91

Sellega seoses piisab, kui eespool punktides 46–48 esitatud põhjustega analoogsetel põhjustel rõhutada, et hagejad ei esita ühtegi tõendit, mis näitaks, et täpne, tingimusteta ja kooskõlaline teave, mis pärineb pädevatest ja usaldusväärsetest allikatest, oleks näinud ette, et finantskokkulepetega elektriostulepingu sõlminud tarbijate olukorda võetakse arvesse siis, kui komisjon teostab oma riigiabi kontrollimise pädevust.

92

Seega tuleb viies väide tagasi lükata.

93

Eeltoodust tuleneb, et ühegi hagejate esitatud väitega ei saa tõendada, et komisjon oleks pidanud esile tooma tõsiseid raskusi, mis nõuaksid teatatud meetme ametliku uurimismenetluse algatamist.

94

Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kohtukulud

95

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb nende kohtukulud jätta nende endi kanda ja mõista neilt välja ka komisjoni kohtukulud vastavalt viimase nõudele.

96

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seetõttu tuleb Hispaania Kuningriigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta PGI Spain, SL‑i, Berry Superfos Pamplona, SA, Promens Packaging, SA, RPC Envases, SA ja Zeller Plastik España, SL‑i kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

3.

Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.