Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ANDREA BIONDI

esitatud 17. septembril 2026(1)

Kohtuasi C‑836/24 P

PT

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Vanaduspension – Elatusmiinimumi reegel – Vastuväide, et personalieeskirjade artikli 77 neljas lõik on kehtetu – ELTL artikkel 277 – Kohtuotsus Barroso Truta – Kaebuste lahendamise komitee otsus – Võrdse kohtlemise põhimõte







I.      Sissejuhatus

1.        Selle apellatsioonkaebusega palub apellant PT tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsus(2), millega viimane jättis rahuldamata tema hagi, mis rajanes esimese võimalusena vastuväitel, et Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 77 neljas lõik on kehtetu. Selles hagis palus ta tühistada 4. oktoobri 2021. aasta otsus, millega teenistuslepingute sõlmimise volitustega ametiisik oli apellandi pensioniõigused määranud elatusmiinimumi reegli kohaselt, andmata korraldust tagastada kapital, mis vastab enne teenistusse asumist Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemi (edaspidi „liidu pensioniskeem“) üle kantud riigisisestele pensioniõigustele. Apellant esitas samade faktiliste asjaolude põhjal veel teise hagi, mis rajanes väidetaval alusetul rikastumisel ja mille Üldkohus samuti rahuldamata jättis kohtuotsusega, mis on praegu paralleelselt vaidlustatud.(3)

2.        Vaidluseni viis see, et apellant kandis oma riigisisesed pensioniõigused üle liidu pensioniskeemi, mille tulemusena tunnustati 12 aasta 10 kuu ja 17 päeva pikkust staažilisa. Vanaduspensioni määramisel tegi administratsioon pensionieeskirjade artiklis 77 ette nähtud kaks eri arvutust: nii lisatud staaži hõlmava tavaarvutuse tulemuseks oli 1635,38 eurot; elatusmiinimumi reegel andis tulemuseks 1662,29 eurot. Apellandile määrati see viimane, mis oli soodsam. Seetõttu ei olnud ülekandmise tulemusena lisatud staažil mingit konkreetset tagajärge pensionisummale.

3.        Avastanud selle asjaolu, esitas apellant esimeses kohtuastmes esimese võimalusena vastuväite, et personalieeskirjade artikli 77 neljas lõik on kehtetu osas, milles ei ole ette nähtud, et elatusmiinimumi reegli kohaldamise korral tagastatakse ülekantud kapital, ja teise võimalusena vastuväite, et personalieeskirjade VIII lisa artiklite 11 ja 12 üldised rakendussätted on kehtetud.(4) Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses mõlemad vastuväited tagasi.

4.        Euroopa Kohtu palvel on käesolev ettepanek piiratud apellatsioonkaebuse kolmanda väitega. Märgin kohe etteruttavalt, et teen ettepaneku lükata selle mõlemad osad tagasi.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjad

5.        Personalieeskirjade artikli 77 teises ja neljandas lõigus on sätestatud:

„Maksimaalne vanaduspension on 70% viimasest põhipalgast palgaastmel, millel ametnik oli vähemalt ühe aasta jooksul. Ametnikule makstakse 1,80% tema viimasest põhipalgast iga VIII lisa artikli 3 kohaselt arvestatud teenistuses oldud aasta eest.

[…]

Vanaduspension ei või olla väiksem kui 4% elatusmiinimumist iga teenistuses oldud aasta eest.

[…]“.

6.        Personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 on nähtud ette:

„Ametnikul, kes asub liidu teenistusse:

–        pärast lahkumist valitsusasutuse või riikliku või rahvusvahelise organisatsiooni teenistusest või

–        pärast tegutsemist töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana,

on õigus pärast ametissenimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda liidule tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevusega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.

Sellisel juhul määrab institutsiooni ametisse nimetav asutus või ametiisik, mille teenistuses ametnik on, kindlaks ametniku endisest teenistusajast tuleneva pensioniõigusliku staaži aastate arvu oma pensioniskeemi raames üldiste rakendussätetena, arvestades ametniku põhipalka, vanust ja ülekande tegemise päeval kehtivat vahetuskurssi ja võttes aluseks ülekantud kapitali, pärast ülekande tegemise kuupäeva ja tegeliku ülekandekuupäeva vahel kapitalikasvu näitava summa mahaarvamist.

Ametnikud võivad kasutada käesolevat korda üksnes üks kord iga liikmesriigi ja asjaomase pensionifondi puhul.“

III. Apellatsioonkaebus

7.        Apellatsioonimenetluse keskmes on suhe ELTL artikli 277 kehtetuse vastuväite ning kohtupraktikast tulenevate suuniste ja halduspraktika vahel, millele apellant tugineb kui personalieeskirjade artikli 77 neljanda lõigu kehtivuse kriteeriumile. Täpsemalt on vaidluse keskne küsimus see, kas tulemus, millele Üldkohus jõudis kohtuotsuses, mida on edaspidi analüüsitud, koos teise institutsiooni administratsiooni haldusaktiga võib olla kehtetuse vastuväite raames aluseks apellandi õigusele, et ülekantud kapital tagastatakse.

8.        Apellant palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, rahuldada tema esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt. Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

9.        Apellatsioonkaebus jaguneb kolmeks väiteks. Esimesega, mis jaguneb kaheks osaks, heidetakse ette õigusnormide rikkumisi, mille Üldkohus toime pani, kui lükkas tagasi vastuväite, et personalieeskirjade artikli 77 neljas lõik on kehtetu olukordade sarnasuse (esimene osa) ja vanaduspensioni arvutamise süsteemi vaatevinklist koostoimes elatusmiinimumi reegliga (teine osa). Teise väitega, mis jaguneb kolmeks osaks, heidetakse ette seda, et keeldumine tagastada ülekantud pensioniõigused on väidetavalt ebaproportsionaalne, ja tuletatakse sellest vastavalt seisukoha, et liit on alusetult rikastunud, rikutud on õigust heale haldusele ja solidaarsuse põhimõtet. Kolmanda väitega, mis jaguneb kaheks osaks, on lõpuks seatud kahtluse alla viis, kuidas Üldkohus käsitles apellandi argumente, mis põhinesid analoogial kohtuasjaga Barroso Truta(5) ja Euroopa Kohtu kaebuste lahendamise komitee (Comité chargé des réclamations; edaspidi „kaebuste lahendamise komitee“) 29. jaanuari 2024. aasta otsusel(6).

10.      Teise väite esimest osa, mis käsitleb liidu väidetavat alusetut rikastumist, põhjendab apellant viitega argumentidele, mis on esitatud kohtuasjas C‑835/24 P esitatud paralleelses apellatsioonkaebuses, mille ainus ese on see alusetu rikastumine. Esitan selles kohtuasjas eraldi ettepaneku samal kuupäeval(7); viitan sellele tervikuna. Käesolev ettepanek on seepärast pühendatud kolmanda väite analüüsile. Esimese väite ja teise väite ülejäänud osade puhul piirdun kaalutlustega, mis on rangelt vajalikud, et nende tulemusest kokkuvõtlikku ülevaadet anda.

IV.    Sissejuhatavad märkused

11.      Enne väidete analüüsimist tuleb meenutada konteksti, millesse käesolev kohtuasi asetub. Õiguskaitsevahend, mida apellant kasutas esimese võimalusena, on vastuväide, et ELTL artikkel 277 on kehtetu. See võimaldab vaidlustada täiendavalt niisuguse üldkohaldatava akti kohaldatavuse, mis on vaidlustatud üksikotsuse alus, väites, et see on vastuolus hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusnormide või põhimõtetega.(8)

12.      Kuigi kehtetuse vastuväide „ei muuda“ tõesti, nagu Euroopa Kohus on meenutanud, „teenistujate õiguste ja kohustuste kindlaksmääramist käsitlevat kohtuasja vaidluseks, mis ei ole enam vaidlus ühenduse ja tema teenistujate vahel“,(9) puudutab ELTL artiklis 277 ette nähtud süsteem siiski oma olemuselt üldkohaldatava akti kehtivust kui niisugust, mitte päriselt selle konkreetsel juhul tõlgendamise või kohaldamise viisi.

13.      Õigusnorm, mille kehtivus on kahtluse alla seatud, on personalieeskirjade artikli 77 neljas lõik, mis käsitleb elatusmiinimumi reeglit. See reegel asetub juba kirjeldatud vanaduspensioni arvutamise süsteemi: Võrreldes täitunud teenistusaastatel – mis sisaldavad ka riigisiseste pensioniõiguste võimaliku ülekandmise tulemusena omandatud staažilisa – põhineva tavaarvutusega, tagab elatusmiinimumi reegel miinimumsumma, mis määratakse kindlaks üksnes liidu teenistuses möödunud teenistusaastate põhjal. Tegelikult määratakse pension, mis on nendest kahest tulemusest soodsam.

14.      Kolmas väide tõstatab põhimõttelise küsimuse, kas järeldus, millele Üldkohus jõudis kohtuasjas Barroso Truta, ja pärast seda kohtuotsust tehtud kaebuste lahendamise komitee otsus võivad kinnitada – kehtetuse vastuväite või võrdse kohtlemise põhimõtte vaatevinklist – apellandi õigust ülekantud kapitali tagastamisele. Käesolev ettepanek ongi pühendatud sellele küsimusele.

V.      Esimene ja teine väide

15.      Kuna need väited ei kuulu käesoleva ettepaneku teema alla, piirdun järgnevate kaalutlustega järjekorras, milles need väited on esitatud.

A.      Esimene väide

16.      Esimese väite esimese osaga heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane lükkas kehtetuse vastuväite tagasi olukordade sarnasuse vaatevinklist. Niisugune etteheide ei selgita siiski, kuidas on analüüsiga, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 jj – millega välistati, et sarnases olukorras on need teenistujad, kes on oma riigisisesed pensioniõigused üle kandnud, ja need teenistujad, kes ei ole seda teinud –, rikutud õigusnormi. Etteheitega on tegelikult ainult uuesti esitatud esimeses kohtuastmes juba tagasi lükatud seisukoht, näitamata ära õigusnormi rikkumist, mis on Üldkohtu arutluskäigus toime pandud. Apellatsioonkaebuses tuleb aga täpselt ära näidata selle otsuse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti seda nõuet konkreetselt toetavad õigusargumendid. See osa tuleb niisiis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.(10)

17.      Esimese väite teise osaga esitab apellant kolm etteheidet: esimene põhineb sellel, et väidetavalt ei ole personalieeskirjade artikli 77 teises lõigus ette nähtud arvutuse ja neljandas lõigus sätestatud reegli vahel „peamise/täiendava“ suhet; teine etteheide tugineb põhjendamiskohustuse väidetaval rikkumisel; kolmas etteheide on esitatud teise võimalusena võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta seoses selle arvutussüsteemiga. Need etteheited lähevad vastuollu kohtuotsusega KY(11), milles Euroopa Kohus selgitas, et elatusmiinimumi reeglit kohaldatakse ainult täiendavalt, st siis, kui esimeses ja teises lõigus ette nähtud arvutusreeglite kohaldamine ei võimalda ametnikul saavutada sellega tagatud summat.(12) Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 44 ja 45 selle suunise ülevõtmisega, esitades põhjendused, mis on kooskõlas kohtupraktikas nõutuga. Kolmas etteheide on puhtalt eelmistest tulenev ja tulemus on sama, mis kahel eelmisel.

18.      Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku jätta esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja lükata see osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.

B.      Teine väide

19.      Teise väite esimese osa puhul, mis käsitleb alusetut rikastumist, viitan – nagu eespool öeldud – ettepanekule, mille esitan paralleelses kohtuasjas C‑835/24 P. Piirdun märkusega, et kui Euroopa Kohus otsustab järgida seal esitatud soovitust, tuleneb sellest paratamatult, et vastav osa käesolevas kohtuasjas tuleb tagasi lükata.

20.      Teine osa, mis põhineb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ette nähtud õiguse heale haldusele väidetaval rikkumisel, on põhjendamata. Selles on nimelt ainult teisel kujul uuesti esitatud argument, et keeldumine tagastada ülekantud kapital viib ebaproportsionaalse tulemuseni. Õigusele heale haldusele ei saa aga tugineda ei selleks, et teenistuja saaks õiguse, mida ei ole õiguslikus raamistikus ette nähtud, ega selleks, et see oleks aluseks personalieeskirjade sätete tõlgendusele, mis on vastuolus nende selga sisuga.

21.      Harta artiklis 41 sätestatud põhimõte kohustab kahtlemata administratsiooni tegutsema õiglaselt ja erapooletult ning menetluslikke tagatisi austades. See võib ka suunata valima personalieeskirjade sätete tõlgendust piirides, mille määravad ära nende sõnastus ja eesmärk. See ei saa siiski õigustada personalieeskirjade kehtiva sätte kohaldamata jätmist ega olla aluseks tõlgendusele, mis muudab selle normatiivset ulatust. See on seda õigem personalieeskirjade artikli 77 neljanda lõigu puhul, mis reguleerib täielikult vanaduspensioni arvutamise suhtes kohaldatavaid kriteeriume. Et selle sätte vastuolu harta artikliga 41 ole tõendatud, ei saa seda viimast seega kasutada, et viia tõlgendamise teel sisse arvutusviis või õigus tagastamisele, mida ei ole personalieeskirjades ette nähtud. Teistsuguse asjade korraldusega rikutaks ka õiguskindluse nõuet, mida personalieeskirjadega ellu viiakse, määrates täpses sõnastuses kindlaks pensionimaksete määramise kriteeriumid.(13)

22.      Ka kolmas osa, mis põhineb solidaarsuse põhimõttel, ei leia Euroopa Kohtu praktikas kinnitust. Euroopa Kohus on nimelt täpsustanud, et liidu pensioniskeemi ei saa samastada süsteemiga, milles asjaomase isiku tasutud maksed moodustavad tulevase pensionimakse otsese vastusoorituse.(14) Liidu pensioniskeem rajaneb ise solidaarsussüsteemil: maksed aitavad rahastada ühist süsteemi ega anna üksikule puudutatud isikule õigust makstud summadele vastava summa tagastamisele. Õigus pensionile tuleneb seega ametniku või teenistuja staatusest ja personalieeskirjades ette nähtud tingimustest, mitte matemaatilise samaväärsuse suhtest individuaalsete maksete ja pensionialase kohtlemise vahel. Ka see osa tuleb niisiis tagasi lükata.

23.      Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku jätta teine väide kui väide, mis on osaliselt seotud ettepanekuga paralleelses kohtuasjas, läbi vaatamata ja ülejäänud osas lükata põhjendamatuse tõttu tagasi.

VI.    Kolmas väide

24.      Kolmas väide, millele on sisuline analüüs käesolevas ettepanekus keskendatud, jaguneb kaheks osaks, mis – ehkki küll formaalselt eri osad – moodustavad sisuliselt üheainsa etteheite, mis rajaneb esiteks kohtuotsusel Barroso Truta ja teiseks sellele kohtuotsusele järgneval halduspraktikal.

A.      Poolte argumendid

25.      Esimeses osas väidab apellant, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi sellega, et välistas tuginemise kohtuotsusele Barroso Truta, milles Üldkohus nõustus hüpoteetiliselt, aga piisavalt selgelt, et hagi, milles palutakse tagastada ülekantud kapital, mida pensioniõiguste määramisel konkreetselt arvesse ei võetud, on põhjendatud. Teise osaga heidab apellant ette, et Üldkohus ei analüüsinud pärast kohtuotsust Barroso Truta ühe selle kohtuasja hageja kasuks tehtud kaebuste lahendamise komitee otsuse vajalikke tagajärgi.

26.      Komisjon esitab eelkõige ühe eelneva argumendi: kolmanda väitega kritiseeritakse kaalutlusi, mille Üldkohus esitas ad abundantiam (täielikkuse huvides), pärast seda, kui oli kehtetuse vastuväite sõltumatutel põhjustel juba tagasi lükanud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piisab juba niisugusest asjaolust endast, et lükata väide tagasi kui väide, millega kritiseeritakse argumenti, mis ei põhjenda vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni.(15)

B.      Õiguslik analüüs

27.      Lähtuda tuleb just komisjoni märkusest, et vaidlustatud punktid on esitatud täiendavalt. See märkus on põhjendatud: punktid, mida väite kahe osaga kritiseeritakse – st punktid 51–64 –, juhatas Üldkohus sisse väljendiga à titre surabondant „täielikkuse huvides“ pärast seda, kui kehtetuse vastuväite tagasilükkamist oli punktides 35–50 täielikult põhjendatud ja see punktis 50 välja kuulutatud. Sellest märkusest piisab väite kohta seisukoha võtmiseks. Kui seda siiski analüüsin, siis seepärast, et põhimõtteline küsimus, mille see väide tõstatab, st küsimus, kas kohtupraktikas antud juhis ja sellele järgnenud halduspraktika võivad kujutada endast personalieeskirjade sätte kehtivuse hindamise kriteeriumi, väljub käesoleva kohtuasja piiridest ja väärib selgitamist. Järgnev analüüs on seega esitatud teise võimalusena. Seepärast analüüsin kolmanda väite kaht osa eraldi. Mis puudutab esimest aspekti, siis see, et kohtuotsus Barroso Truta ei ole käesoleva kohtusja suhtes kohaldatav, ilmneb kolmest kokkulangevast põhjusest: nende kahe kohtuasja erinevad esemed; selle kohtuotsuse punkti 103 sisu; selle punkti 106 hüpoteetilisus ja ettevaatlikkus, nagu kinnitab Euroopa Kohtu järgnenud praktika. Mis puudutab teist aspekti, siis kolm eraldi takistust viivad igaüks üksi selle tagasilükkamiseni: haldusotsus ei saa kujutada endast üldkohaldatava õigusnormi kehtivuse hindamise kriteeriumi; meetmed, mille institutsioon on võtnud oma personali huvides, ei ole siduvad teistele institutsioonidele; faktilist asjaolu, millele tuginetakse, ei saadud Üldkohtus võistlevalt. Käsitlen esimest, mis on põhimõtteline küsimus. Lõpuks esitan ülevaatliku kaalutluse kogu väite kohta.

1.      Esimene osa: võimatus tugineda kohtuotsusele Barroso Truta jt vs. Euroopa Liidu Kohus

28.      Kohtuotsus Barroso Truta kuulutati kohtuasjas, milles oli esitatud kahju hüvitamise nõue. Hagejad, kes olid Euroopa Kohtu lepingulised töötajad, olid osutanud liidu lepinguvälisele vastutusele kahju eest, mis tulenes väidetavalt sellest, et administratsioon andis neile ülekandmise võimaluse kasutamise hetkel ebapiisavalt infot võimaluse kohta, et staažilisast ei ole kasu elatusmiinimumi kohaldamise tõttu. Üldkohus, kes jättis kõigepealt sisulise nõude rahuldamata põhjendusel, et kohtuasja ajal puudus tegelik ja konkreetne kahju – sest hagejate pensione ei olnud veel määratud –, lisas selle kohtuotsuse punktides 103–106 mõned kaalutlused ad abundantiam esitatud õiguskaitsevahendite kohta, mis on veel hagejate käsutuses, kui nende pensioniõigused on kord määratud, kui siis ilmneb kardetud kahju.(16)

29.      Apellant järeldab nendest kaalutlustest, et Üldkohus määras seal kindlaks – kas või puhtalt täiendavalt – põhimõtte, et asjaomasel isikul on õigus pensioni määramisel konkreetselt arvesse võtmata jäetud ülekantud kapitali tagastamisele. Niisugune tõlgendus ei tundu mulle põhjendatud.

30.      Esiteks on käesoleva kohtuasja ese täiesti erinev kohtuasja Barroso Truta esemest. Tookord oli tegemist kahju hüvitamise nõudega, mis rajanes sellel, et administratsioon oli rikkunud teavitamiskohustust; siin on tegemist kehtetuse vastuväitega ELTL artikli 277 tähenduses, mille eesmärk on saavutada personalieeskirjade artikli 77 neljanda lõigu kohaldamata jätmine. Tegemist ei ole nimetuse erinevusega: neil kahel õiguskaitsevahendil on eri ese ja kasutamise eeldused ning see mõjutab otseselt thema decidendum’it (vaidlusese), sest personalieeskirjade sätte kehtetus tuleb tuvastada eranditult kontrollides seda, kas see on kooskõlas liidu õiguskorras hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusnormide ja põhimõtetega. Seevastu liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks on vaja läbida veel üks etapp: lisaks õigusnormi rikkumisele peavad olema tõendatud hüvitatava kahju esinemine ning otsene põhjuslik seos vaidlustatud rikkumise ja kahju vahel, mida ette heidetakse.(17)

31.      Üldkohtu kaalutlused kohtuotsuse Barroso Truta punktides 103–106 ei sobitu seega käesoleva kohtuasja konkreetse esemega.

32.      Teiseks on kohtuotsuse Barroso Truta punktis 103 sõnaselgelt rõhutatud, et liidu pensioniskeemi üle kantud kapital ei ole tegelikult kadunud: pärast seda, kui riigisisene asutus selle välja maksis, arvutati see ümber tööstaažiks, mida tuleks pensioni suuruse arvutamisel põhimõtteliselt arvesse võtta. Täpselt see käsitletaval juhul toimus kahe arvutusega, mille administratsioon tegi personalieeskirjade artikli 77 alusel. Asjaolu, et nende kahe arvutuse tulemusena osutus konkreetselt kohaldatavaks elatusmiinimumi reegel, ei anna tunnistust ülekantud kapitali arvesse võtmata jätmisest, vaid personalieeskirjades sätestatud süsteemi normaalsest toimimisest: ülekandmise võimalus tagab, nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses KY selgitas, tööstaaži arvesse võtmise, tagamata siiski mingit konkreetset majanduslikku tulemust.(18)

33.      Kolmandaks on eriti tähtis asjaolu, et kohtuotsuse Barroso Truta punkt 106 on sõnastatud lihtsalt tulevikuvõimalusena. Üldkohus mainib selles otseselt võimalikust tulevikus tekkivast kahjust sõltuvat võimalust esitada hagi kahju hüvitamise nõudega; nii ettevaatlikku sõnastust ei saanud – ja ammugi ei saa praegu – mõista nõnda, et sellega nähakse ette põhimõtteline lahendus hüpoteetilisel tulevikujuhtumil.

34.      Kohtuotsuses KY täpsustas Euroopa Kohus seda: kohtuotsuses Barroso Truta ei olnud Üldkohus veel võtnud lõplikku seisukohta selles küsimuses ja oli piirdunud eriti ettevaatlikult sõnastatud kaalutlustega.(19)

35.      Sellest järeldub, et Üldkohus välistas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53–55 õigesti kohtuotsuse Barroso Truta ülekandmise apellandi olukorrale. Põhjendustest, mis on küll kokkuvõtlikud, piisab: ta määrab täpselt kindlaks need kolm asjaolu – hagi ese, möödaminnes (obiter) esitatud kaalutlused, hüpoteetiline sõnastus –, mis takistavad kohtuotsusest Barroso Truta niisuguse õigusliku toime tuletamise, mille apellant sellele omistab.

36.      Mulle näib vajalik esitada veel viimane kaalutlus. Isegi kui tahta omistada kohtuotsuses Barroso Truta ad abundantiam esitatud kaalutlustele Üldkohtu juhise staatust, on nendes – punktis 104 – osutatud hagile, mis esitatakse pensioniõiguste määramise otsuste peale, st personali õiguskaitsevahendite süsteemis personalieeskirjade artiklis 91 ette nähtud vaidlustamisvahendile. Vastuväidet, et personalieeskirjade artikli 77 neljas lõik on kehtetu, mille apellant on käesolevas kohtuasjas esitanud, ei olnud isegi mainitud. Seega on täiesti küsitav, kas Üldkohus soovis selles ennetada otsustust küsimuses, ka liidu õiguse kõrgema tasandi põhimõtetega on kooskõlas niisugune üldkohaldatava akti säte nagu personalieeskirjade artikkel 77. Kolmanda väite esimene osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.      Teine osa: Euroopa Kohtu kaebuste lahendamise komitee 29. jaanuari 2024. aasta otsuse asjakohasus

37.      Kolmanda väite teises osas leiab apellant, et kohtuotsuse Barroso Truta kuulutamise järel saavutas üks selle kohtuasja hagejatest kaebuste lahendamise komitee 29. jaanuari 2024. aasta otsuse kaudu selle, et tühistati teenistuslepingute sõlmimise volitustega ametiisiku otsus jätta rahuldamata tema riigisisestele pensioniõigustele vastava kapitali tagastamise taotlus. See 29. jaanuari 2024. aasta otsus rajanes põhimõttel, et teda tuleb kohelda võrdselt kahe teise endise hagejaga selles kohtuasjas Barroso Truta – keda tähistati lühitähistusega G. ja F. –, kes selles otsuses mainitu kohaselt olid tõesti juba varem saavutanud ülekantud kapitali tagastamise. Apellant väidab, et Üldkohus oleks pidanud järeldama sellest asjaolust, et tema argumentide põhjendatus on leidnud kinnitust, ning et igal juhul kujutab keeldumine kohelda teda samamoodi võrdse kohtlemise põhimõtte ja õiguse heale haldusele rikkumist.

38.      Märkimist väärivad veel kolm juhist, mille võib leida kaebuste lahendamise komitee otsusest ja mis on järgnevas analüüsis asjakohased. Esiteks oli kaebuse esitaja kaebuste lahendamise komitees esitanud kolm eri väidet: ilmne hindamisviga, liidu alusetu rikastumine ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine. Kaebuste lahendamise komitee oli nõustunud võrdse kohtlemise väitega ja leidnud, et ülejäänuid ei ole tarvis analüüsida; ta ei võtnud siiski seisukohta alusetul rikastumisel rajaneva väite kohta, mis jääb lahtiseks. Teiseks puudutas juhtum, mille kohta kaebuste lahendamise komitee otsuse tegi, olukorda, kus ei olnud osaliselt kasu staažilisast ja mis tulenes personalieeskirjade artikli 77 teises lõigus ette nähtud 70‑protsendilise pensioni ülemmäära kohaldamisest, sest kaebuse esitaja oli saavutanud teoreetilise pensionimäära 80,02361%, mida vähendati personalieeskirjades ette nähtud ülemmäärani. See juhtum erineb seega apellandi juhtumist, kelle pension määrati kindlaks sama artikli neljandas lõigus sätestatud elatusmiinimumi reegli kohaselt. Mis puudutab kolmandaks varasemaid tagastamisi G‑le ja F‑ile, siis selles otsuses on piirdutud ainult nende tuvastamisega võrdlemise eesmärgil, ilma et nendest oleks tehtud õiguslik alus või täpne faktiline olukord.

39.      Apellandi argument põrkub selle teabe põhjal kolmele eri takistusele, mida analüüsin järjekorras, milles need on nimetatud. Esimene, põhimõtteline küsimus on strukturaalne ning puudutab haldusotsuse ja kehtetuse vastuväite suhet. Teine on niisugune, et meetmed, mille institutsioon on võtnud oma personali huvides, ei ole siduvad teistele institutsioonidele. Kolmas on see, et faktilist asjaolu, millele tuginetakse, ei saadud Üldkohtus võistlevalt, mistõttu ei saa talle süüks panna mingit moonutamist. Nendest igaühest piisab üksi, et kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

40.      Mis puudutab esimest takistust, siis mulle näib, et on vaja eristada kolme alust, mille vahel üksikotsuse „õigusliku aluse“ vaidlustamine võib jaguneda: i) kohaldatava õigusnormi puudumine; ii) selle väär tõlgendamine või kohaldamine konkreetsel juhul; iii) õigusnormi kehtetus hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusnorme või põhimõtteid arvesse võttes. Apellandi esitatud kehtetuse vastuväitega seoses on asjakohane ainult kolmas juhtum. Esimese astme kohtus arutatud kohtuasja ja käesoleva apellatsioonkaebuse ese on nimelt personalieeskirjade artikli 77 neljanda lõigu kehtivus, mille apellant ELTL artikli 277 alusel vaidlustab. Arutuse alla ei tule aga see, kuidas administratsioon seda sätet käsitletaval juhul tõlgendas või kohaldas.(20)

41.      Kaebuste lahendamise komitee otsus puudutab nendest alustest aga teist, mitte kolmandat. Selles on personalieeskirjade artiklit 77 kohaldatud konkreetse juhtumi suhtes; ei ole seatud kahtluse alla selle sätte kehtivust ega olekski saanud seda teha. Ainuüksi õigusnormi teatava tõlgenduse või selle kohaldamise teatava viisi valimine ei võimalda nimelt iseenesest järeldada, et see õigusnorm on kehtetu. See ei välista, et otsus võib kuuluda muu aluse alla: see võib omandada kaalu hagis, mis põhineb liidu väidetaval alusetul rikastumisel, ja on – mitte juhuslikult – alus, millele apellant rajas oma argumentatsiooni paralleelses kohtuasjas C‑835/24 P. See alus erineb aga kehtetuse vastuväitest ja seda analüüsitakse käesolevas kohtuasjas.

42.      Seda kinnitab nimetatud otsus ise. Kaebuste lahendamise komitee nõustus võrdset kohtlemist käsitleva väitega, mille kaebuse esitaja esitas, ega analüüsinud väidetaval alusetul rikastumisel põhinevat argumenti, mille kohta seisukohta ei võetud. Ka halduspraktikas ei ole seega kindlaks määratud põhimõttelise tagastamise reeglit.

43.      See vahetegemine ei ole pelgalt formaalne. ELTL artiklis 277 ette nähtud kehtivuse hindamise eesmärk on üldkohaldatava akti kooskõla liidu õiguskorra hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusnormide ja põhimõtetega;(21) selle ese ei ole viis, kuidas teatav üksikinstitutsioon on seda kohaldanud. Praktika, millele siin tuginetakse – st tähendab kaebuste lahendamise komitee 29. jaanuari 2024. aasta otsus –, asetub sellele viimasele tasandile. Nõustumine sellega, et see võib näidata kehtetust, viiks tulemuseni, mis mõjuks niipea, kui see teatavaks teha, kohe ebausutavalt: kõigi institutsioonide suhtes ühtemoodi kohaldatava õigusakti, nimelt personalieeskirjade sätte kehtivus varieeruks olenevalt institutsioonist, kes neid kohaldas, ja hetkest, mil ta praktikat muutis. Niisugune tulemus on vastuolus nii personalieeskirjade ühetaolise kohaldamise kui ka õiguskindluse nõudega.

44.      Teise takistuse kohta tuleb teise võimalusena meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutavad meetmed, mille on võtnud üks liidu institutsioon teatava isikute rühma huvides, personalieeskirjadest tuleneva ükskõik millise õigusliku kohustuse puudumise korral endast meetmeid, millele ei saa tugineda põhjendamaks väidet, ei on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet teise institutsiooni suhtes.(22) Kaebuste lahendamise komitee otsus, mis on küll soodne selle adressaadile Euroopa Kohtu avalikus teenistuses, ei ole iseenesest piisav akt selleks, et tekitada komisjoni teenistuslepingute sõlmimise volitustega ametiisikule samalaadse kohtlemise kohustust. Tuleb lisada, et koos viitega selles otsuses varasematele G. ja F‑iga seotud tagastamistele ei ole esitatud nende tagastamiste formaalset õiguslikku alust: kaebuste lahendamise komitee piirdus nende tuvastamisega võrdlemise eesmärgil, ilma et oleks täpsustanud, kas need määrati personalieeskirjadest tuleneva kohustuse täitmiseks otseselt kohtuotsuse Barroso Truta punkti 106 alusel haldusliku õiglusega seotud põhjustel või muul alusel. Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58 juba märkinud, et seda ei ole ära näidatud, ning kaebuste lahendamise komitee otsus ei täida seda lünka.

45.      Lõpuks tuleb kolmanda takistuse kohta ja kolmanda võimalusena märkida, et vaidlustatud kohtuotsuses meenutatud asjaoludest ei ilmne, et kaebuste lahendamise komitee otsus oleks esimese astme kohtule ametlikult esitatud, ega ka seda, et selle sisu oleks kirjeldatud piisavalt selleks, et Üldkohus saanuks hinnata selle ulatust: Üldkohus viitab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 ainult sellele, et asjaolu, et kohtuotsuse Barroso Truta järel toimusid tagastamised, mainiti kohtuistungil ja kvalifitseerib selle paljasõnaliseks väiteks. See otsus on siiski kohtule esitatud käesolevas kohtuasjas apellatsioonkaebuse lisana ja olemasolevatest asjaoludest ei ilmne, et see saadi Üldkohtus formaalselt võttes tõesti võistlevas menetluses. Kui jätta kõrvale apellatsiooniastmes uute tõendite esitamise suhtes kohaldatava regulatsiooni küsimus, on igal juhul ilmne, et apellant ei tõenda, nagu on apellatsiooniastmes nõutav, et Üldkohus oleks talle esitatud asjaolusid moonutanud.(23)

46.      Need kolm analüüsitud takistust viivad üheselt mõistetavalt kolmanda väite teise osa tagasilükkamiseni. Kaebuste lahendamise komitee otsus ei ole õiguslikult niisugune, et seaks kehtetuse vastuväite läbi kahtluse alla personalieeskirjade artikli 77 neljanda lõigu kehtivuse. See on nimelt akt, mille on vastu võtnud liidu institutsioon oma ametikohustuste täitmisel, mis põhineb võrdse kohtlemise põhimõttel ja käsitleb apellandi olukorrast strukturaalselt teistsugust olukorda.

3.      Kokkuvõtlikud kaalutlused

47.      Kui heidan pilgu kogu kolmandale väitele, tundub mulle, et see rajaneb ühel ja samal valel eeldusel: et kohtuotsuses Barroso Truta ettevaatlikult sõnastatud kohtupraktika suunise ja selle tulemusena tehtud haldusotsuse arvessevõtmisel saab iseenesest olla ülesanne, olla personalieeskirjade artikli 77 neljanda lõigu kehtivuse hindamise kriteerium. Niisuguse eeldusega on segi aetud tasandid: kehtetuse vastuväide eeldab, et õigusnormi, millele tuginetakse, võrreldakse hierarhiliselt kõrgema tasandi õigusnormidega, mitte teiste sama tasandi õigusnormidega ega ammugi halduspraktikaga, mis on välja kujundatud teises institutsioonis ja strukturaalselt teistsugusel juhtumil, isegi kui sellest praktikast tuleneb asjaomasele isikule soodsam kohtlemine.

48.      Barroso Truta küsimus võib olla asjakohane väidetava alusetu rikastumise tõttu esitatud hagi korral – mis seletab selle käsitlemist ettepanekus, mille esitan paralleelses kohtuasjas C‑835/24 P. Siin käsitletava puhul ei saa see tulemusi anda.

49.      Ei saa siiski tähelepanuta jätta, et personalieeskirjade artikliga 77 loodud süsteem annab juhtudel, mil tuleb kohaldada elatusmiinimumi reeglit, mitte tavaarvutust, tulemuse, mis võib – niisuguse üksiku teenistuja seisukohast, kelle karjäär liidus on olnud lühike ja kelle riigisisestest pensioniõigustest, kui need on üle kantud, ei ole tal majanduslikult kasu, – põhjendatult tunduda ebarahuldav. Pealegi jääb niisugune mulje kohtuotsuse Barroso Truta punktist 106 ja kaebuste lahendamise komitee otsusest endast, millele apellant viitab. See ei tähenda esitatud põhjustel siiski personalieeskirjade sätte kehtetust; mis puudutab võimalikku tagastamist kui meedet, siis see sõltub sellest, kas täidetud on väidetava alusetu rikastumise tõttu esitatud hagile omased eeldused, mida on analüüsitud paralleelses kohtuasjas C‑835/24 P.

50.      Selle väljaselgitamiseks, kas vajalikud ja asjakohased on korrektiivmeetmed, oleks vaja anda normatiivne hinnang, mille käigus määratakse kindlaks kogu kohaldatav regulatsioon. Niisugune hinnang väljub kohtufunktsiooni pädevusest, mis piirdub selle kontrollimisega, kas olemasolev regulatsioon on kooskõlas õiguskorra sätete ja põhimõtetega, ega laiene nii kaugele, et astutakse seadusandja asemele ja hakatakse tegema reguleerimisvalikud.

51.      Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmanda väite mõlemad osad põhjendamatuse tõttu tagasi. Asjaolu, et Üldkohtu põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 51–64 on esitatud täiendavalt, nagu näidatud, kinnitab sellist järeldust.

VII. Ettepanek

52.      Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal ning ilma et see piiraks apellatsioonkaebuse muude väidete – lisaks kolmandale väitele – ja etteheidete hindamist, mida Euroopa Kohus kavatseb teha, teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmanda väite mõlemad osad põhjendamatuse tõttu tagasi.


1      Algkeel: itaalia.


2      25. septembri 2024. aasta kohtuotsus PT vs. komisjon (T‑367/22, EU:T:2024:655) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“).


3      Paralleelses kohtuasjas alusetu rikastumise vallas vt 25. septembri 2024. aasta kohtuotsus PT vs. komisjon (T‑788/22, EU:T:2024:655), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑835/24 P.


4      Ühises viites VIII lisa artiklitele 11 ja 12 on esitatud mõlema õigusnormi puhul vastu võetud üldiste rakendussätete pealkiri. Käesolevas kohtuasjas on asjakohane ainult artikli 11 lõige 2. Artikkel 12, mis reguleerib ülekandmist lahkumisel nende isikute huvides, kes lahkuvad teenistusest ilma, et nende õigus vanaduspensionile oleks täitunud, ei ole apellandi juhtumit kohaldatav.


5      18. septembri 2018. aasta kohtuotsus Barroso Truta jt vs. Euroopa Liidu Kohus (T‑702/16 P, EU:T:2018:557) (edaspidi „kohtuotsus Barroso Truta“).


6      Euroopa Kohtu kaebuste lahendamise komitee 29. jaanuari 2024. aasta otsus (R‑12/23; apellatsioonkaebuse lisa A.3).


7      Ettepanek, mille ma esitan täna kohtuasjas C‑835/24 P.


8      ELTL artikli 277 kohaselt puudutab täiendav vaidlustamine niisuguse üldkohaldatava akti kehtivust, mis on vaidlustatud üksikotsuse alus: vt 16. märtsi 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Calhau Correia de Paiva (C‑511/21 P, EU:C:2023:208, punktid 43 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika). Selles tähenduses ongi terminit „kehtetu“ järgnevalt kasutatud; kohtuasja materjalides on seda õiguskaitsevahendit nimetatud „õigusvastasuse vastuväiteks“.


9      5. oktoobri 2000. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Busacca jt (C‑434/98 P, EU:C:2000:546, punkt 24).


10      Vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon (C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 43) ning 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Rintisch vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑120/12 P, EU:C:2013:638, punkt 49).


11      4. mai 2023. aasta kohtuotsus KY vs. Euroopa Liidu Kohus (C‑100/22 P, ei avaldata, EU:C:2023:377) (edaspidi „kohtuotsus KY“).


12      4. mai 2023. aasta kohtuotsus KY vs. Euroopa Liidu Kohus (C‑100/22 P, ei avaldata, EU:C:2023:377, punktid 64 ja 65).


13      Vt selle kohta Üldkohtu 10. veebruari 2025. aasta kohtumäärus FB vs. parlament (T‑468/24, EU:T:2025:156, punkt 41).


14      4. mai 2023. aasta kohtuotsus KY vs. Euroopa Liidu Kohus (C‑100/22 P, ei avaldata, EU:C:2023:377, punkt 69). Hiljem 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Bopuis (C‑776/24, EU:C:2025:1010, punkt 52).


15      Vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).


16      Vt 18. septembri 2018. aasta kohtuotsus Barroso Truta jt vs. Euroopa Liidu Kohus (T‑702/16 P, EU:T:2018:557, punktid 103–106).


17      Vt 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Masdar (UK) vs. komisjon (C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).


18      4. mai 2023. aasta kohtuotsus KY vs. Euroopa Liidu Kohus (C‑100/22 P, EU:C:2023:377, punkt 69).


19      4. mai 2023. aasta kohtuotsus KY vs. Euroopa Liidu Kohus (C‑100/22 P, EU:C:2023:377, punkt 81). Vt selle kohta ka 9. novembri 2022. aasta kohtuotsus WP jt vs. komisjon (T‑604/21, EU:T:2022:686, punkt 56).


20      Vt kohtuotsus komisjon vs. Calhau Correia de Paiva, cit., punktid 43 ja 44.


21      Kohtuotsus Calhau Correia de Paiva, cit., punkt 44.


22      Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika.


23      Vt selle kohta 27. märtsi 2025. aasta kohtuotsus XH vs. komisjon (C‑91/23 P, EU:C:2025:219, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).