Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
15. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Võitlus organiseeritud kuritegevuse vastu – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – ELTL artikli 325 lõige 1 – Finantshuvide kaitse konventsioon – Artikli 2 lõige 1 – Raamotsus 2008/841/JSK – Artikli 2 punktid a ja b – Raske käibemaksupettus – Kokkulepe süüteo toimepanemiseks – Artikkel 3 – Liikmesriikide kohustus võidelda liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu hoiatavate ja tõhusate meetmetega – Kohustus näha ette kriminaalkaristused – Karistuse maksimaalne kestus – Proportsionaalsuse põhimõte – Aegumistähtaeg – Süsteemne karistamata jäämise oht
Kohtuasjas C‑321/25 [Gidzhinov](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sofiyski gradski sadi (Sofia linnakohus, Bulgaaria) 2. mai 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. mail 2025, kriminaalmenetluses järgmiste isikute suhtes:
А,
B,
V,
G,
D,
menetluses osales:
Sofiyska gradska prokuratura,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president C. Lycourgos (ettekandja), kohtunikud N. Fenger, S. Rodin, N. Piçarra ja O. Spineanu-Matei,
kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– V, esindaja: advokat P. Y. Galabov,
– Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll ja P. Thalmann,
– Euroopa Komisjon, esindajad: C. Valero, F. Blanc, I. Zaloguin ja M. Wasmeier,
olles 23. aprilli 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimusi, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 325, Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud ja 26. juulil 1995 Brüsselis allkirjastatud ja nõukogu 26. juuli 1995. aasta aktile lisatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni (EÜT 1995, C 316, lk 48; ELT eriväljaanne 19/01, lk 9; edaspidi „finantshuvide kaitse konventsioon“) artikli 2 lõiget 1 ja nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (ELT 2008, L 300, lk 42) artikli 3 lõike 1 punkti b.
2 Taotlus on esitatud A, B, V, G ja D suhtes alustatud kriminaalmenetluse raames seoses kahtlustusega, et A, B, V, G ja D juhtisid kuritegelikku ühendust maksusüütegude toimepanemise eesmärgil või osalesid selles ühenduses, ning mõne puhul neist seoses kahtlustusega käibemaksupettustes.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Finantshuvide kaitse konventsioon
3 Finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 „Üldsätted“ lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:
„Kui artikli 2 lõikest 2 ei tulene teisiti, võtab iga liikmesriik ka vajalikud meetmed tagamaks, et valede, ebatäpsete või mittetäielike aruannete või dokumentide tahtlikku koostamist või esitamist, millel on lõikes 1 kirjeldatud tagajärjed, käsitatakse kuriteona, juhul kui see ei ole juba karistatav iseseisva süüteona või lõikes 1 määratletud pettuses osalemise, sellele kihutamise või selle toimepanemise katsena.“
4 Konventsiooni artiklis 2 „Karistused“ on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik võtab vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et artiklis 1 osutatud tegevus ja artikli 1 lõikes 1 osutatud tegevuses osalemise, sellele kihutamise või sellise tegevuse katse suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi, vähemalt suurte pettuste suhtes vabadusekaotust, millele võib järgneda väljaandmine; suureks pettuseks peetakse pettust, millega seotud miinimumsumma kehtestab iga liikmesriik. See miinimumsumma ei või ületada 50 000 [eurot].
2. Väikeste pettuste suhtes, mis on seotud ühtekokku alla 4000 [euro] suuruse summaga ja millega ei kaasne liikmesriigi õiguse kohaselt raskendavaid asjaolusid, võib liikmesriik ette näha lõikes 1 sätestatutest erinevaid karistusi.
[…]“.
Otsus 2008/40/JSK
5 Nõukogu 6. detsembri 2007. aasta otsuse 2008/40/JSK, mis käsitleb Bulgaaria ja Rumeenia ühinemist Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooniga, mis on koostatud Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel, 27. septembri 1996. aasta protokolliga, 29. novembri 1996. aasta protokolliga ning 19. juuni 1997. aasta teise protokolliga (ELT 2008, L 9, lk 23), artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:
„[Finantshuvide kaitse konventsioon], [nõukogu 27. septembri 1996. aasta akt, millega koostatakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni protokoll (ELT 1996, C 313, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 19),] ja [nõukogu 29. novembri 1996. aasta akt, millega koostatakse Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel protokoll, mis käsitleb Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni tõlgendamist Euroopa Ühenduste Kohtu tehtud eelotsuste abil (EÜT 1997, C 151, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 51),] jõustuvad Bulgaaria [Vabariigi] ja Rumeenia suhtes käesoleva otsuse vastuvõtmisele järgneva esimese kuu esimesel päeval, kui need ei ole jõustunud Bulgaaria [Vabariigi] või Rumeenia suhtes juba enne nimetatud kuupäeva.“
Finantshuvide kaitse direktiiv
6 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (ELT 2017, L 198, lk 29; edaspidi „finantshuvide kaitse direktiiv“), artiklis 16 „[Finantshuvide kaitse konventsiooni] asendamine“ on ette nähtud:
„[Finantshuvide kaitse] konventsioon ning selle 27. septembri ja 29. novembri 1996. aasta ning 19. juuni 1997. aasta protokollid asendatakse alates 6. juulist 2019 käesoleva direktiiviga nende liikmesriikide puhul, kellele see on siduv.
Käesoleva direktiiviga seotud liikmesriikide puhul käsitatakse viiteid konventsioonile viidetena käesolevale direktiivile.“
Raamotsus 2008/841
7 Raamotsuse 2008/841 põhjendused 1–3 on järgmised:
„(1) Haagi programmi eesmärgiks on parandada Euroopa Liidu ja liikmesriikide ühist suutlikkust, et võidelda muu hulgas rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja eelkõige ühtlustada õigusakte. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad tegema tihedamat koostööd, et seista vastu kuritegelike ühenduste levikule ja ohule, mida nad endast kujutavad, ning vastata tõhusalt kodanike ootustele ja liikmesriikide vajadustele. Sellega seoses sätestatakse 4. ja 5. novembril 2004. aastal Brüsselis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järelduste punktis 14, et Euroopa kodanikud ootavad Euroopa Liidult inimõiguste ja põhivabaduste austamise tagamisel tõhusama kombineeritud lähenemisviisi kasutamist selliste piiriüleste probleemide suhtes nagu organiseeritud kuritegevus.
(2) Komisjon märkis oma 29. märtsi 2004. aasta teatises terrorismi ja teiste raskete kuriteovormide vastaseks võitluseks võetavate meetmete kohta, et Euroopa Liidu sisese organiseeritud kuritegevuse vastaseid meetmeid tuleb karmistada, ning teatas, et koostab raamotsuse, mis asendab 21. detsembri 1998. aasta ühismeedet 98/733/JSK, millega Euroopa Liidu liikmesriikides tunnistatakse kuritegelikku ühendusse kuulumine kriminaalkuriteoks [EÜT 1998, L 351, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 113].
(3) Haagi programmi punktis 3.3.2 sätestatakse, et kriminaalmateriaalõiguse ühtlustamine teenib kohtuotsuste ja kohtulahendite vastastikkuse tunnustamise ning piiriülese mõõtmega kriminaalasjades politsei- ja õiguskoostöö tõhustamise eesmärki ja puudutab piiriülese mõõtmega eriti ohtliku kuritegevusega seotud valdkondi ning et eelisjärjekorras tuleks käsitleda kuritegevuse valdkondi, mida on aluslepingutes konkreetselt nimetatud. Liikmesriikides tuleks sellest tulenevalt ühtlustada kuritegelikku ühendusse kuulumisega seotud kuritegude määratlused. Seega peaks käesoleva raamotsusega hõlmatama kuritegusid, mis on tavaliselt toime pandud kuritegelikus ühenduses. Lisaks tuleks selliseid süütegusid toime pannud või nende eest vastutavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes näha ette sanktsioonid, mis vastavad selliste süütegude raskusastmele.“
8 Raamotsuse artiklis 1 „Mõisted“ on täpsustatud:
„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. „kuritegelik ühendus“ – teatud ajavahemiku jooksul toimiv organiseeritud ühendus, millesse kuulub rohkem kui kaks inimest ning mis tegutseb kooskõlastatult, et panna toime süütegusid, mille eest on karistuseks ette nähtud vähemalt nelja aasta pikkuse maksimummääraga vabadusekaotuslik karistus või vabadust piirav julgeolekumeede või sellest rangem karistus, ja mille otseseks või kaudseks eesmärgiks on rahalise või muu ainelise kasu saamine;
2. „organiseeritud ühendus“ – ühendus, mis ei ole moodustatud süüteo vahetuks toimepanekuks juhuslikult ning mille liikmetel ei pruugi olla formaalselt määratletud ülesandeid ja millel ei pruugi olla järjepidevat kooseisu ega väljakujunenud struktuuri.“
9 Raamotsuse artiklis 2 „Kuritegelikku ühendusse kuulumisega seotud kuriteod“ on sätestatud:
„Kõik liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et süüteona käsitletakse ühte või mõlemat kuritegeliku ühendusega seotud tegevust:
a) isiku tegevus, kes tahtlikult ning teadlikuna kuritegeliku ühenduse eesmärgist ja üldisest tegevusest või kuritegeliku ühenduse kavatsusest panna toime kõnealuseid süütegusid osaleb aktiivselt ühenduse kuritegelikes toimingutes, sealhulgas ühenduse varustamises teabe või aineliste vahenditega, uute liikmete värbamises, ühenduse tegevuse rahastamises mis tahes viisil, mille puhul kõnealune isik on teadlik, et tema osalus aitab kaasa ühenduse kuritegelikele toimingutele;
b) isiku tegevus, mis seisneb kokkuleppes ühe või mitme isikuga võtta ette tegu, mille toimepanek tähendaks artiklis 1 osutatud süüteo toimepanemist, seda ka juhul, kui see isik teo tegelikust täideviimisest osa ei võta.“
10 Selle direktiivi artikkel 3 „Sanktsioonid“ on sõnastatud järgmiselt:
„1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et:
a) artikli 2 punktis a osutatud süütegude eest karistatakse vähemalt kahe- kuni viieaastase maksimaalse vangistusega või
b) artikli 2 punktis b osutatud süütegude eest karistatakse samasuguse maksimaalse tähtajaga vangistusega nagu süüteo eest, mille toimepanemisele kokkulepe on suunatud, või vähemalt kahe- kuni viieaastase maksimaalse vangistusega.
2. Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et raskendava asjaoluna võib käsitleda seda, et artiklis 2 osutatud süüteod, mille on kindlaks määranud liikmesriik, on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames.“
Bulgaaria õigus
Karistusseadustik
11 Karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks, DV nr 26, 2.4.1968) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „karistusseadustik“) artikli 23 lõikes 1 on sätestatud:
„Kui ühe teoga pannakse toime mitu süütegu või kui üks isik on pannud toime mitu eri süütegu enne, kui ta mõistetakse lõpliku kohtuotsusega ühes neist süüdi, määrab kohus iga sellise süüteo eest kindlaks eraldi karistuse ja kohaldab seejärel neist kõige rangemat karistust.“
12 Selle seadustiku artiklis 80 on ette nähtud:
„(1) Kriminaalmenetlus aegub, kui seda ei ole alustatud:
[…]
2. viieteistkümne aasta jooksul süütegude puhul, mille eest on ette nähtud pikem kui kümneaastane vangistus;
3. kümne aasta jooksul süütegude puhul, mille eest on ette nähtud pikem kui kolmeaastane vangistus;
[…]
(3) Kriminaalmenetluse aegumistähtaeg hakkab kulgema süüteo toimepanemisest, süüteokatse või teo ettevalmistamise korral alates viimase teo toimepanemise päevast ning katkematute süütegude ja jätkuvate süütegude korral alates nende lõpuleviimisest.“
13 Nimetatud seadustiku artiklis 81 on sätestatud:
„(1) Aegumine peatub, kui kriminaalmenetluse alustamine või jätkamine sõltub eelküsimuse lahendamisest lõpliku kohtuotsusega.
(2) Aegumine katkeb pädevate asutuste mis tahes toimingu puhul, mis tehakse menetluse huvides, ja ainult menetlusele allutatud isiku suhtes. Kui aegumise katkemise tinginud toiming on lõppenud, hakkab kulgema uus aegumistähtaeg.
(3) Olenemata aegumise peatumisest või katkemisest on kriminaalmenetlus välistatud, kui möödunud on eelmises artiklis sätestatud tähtajast poole pikem tähtaeg.“
14 Sama seadustiku artiklis 93 on ette nähtud:
„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid ja väljendeid, mille tähendus on järgmine:
[…]
20. „organiseeritud kuritegelik ühendus“ – püsiv ja struktureeritud kolme või enama isiku ühendus, mille eesmärk on panna riigi territooriumil või välismaal kooskõlastatult toime süütegusid, mille eest on nähtud ette enam kui kolmeaastane vangistus. Ühendust käsitatakse struktureerituna ka juhul, kui osalejate vahel ei ole ülesanded ametlikult ära jagatud või kui tegemist pole pideva osaluse või väljakujunenud struktuuriga.“
15 Karistusseadustiku artiklis 255 on sätestatud:
„(1) Isikut, kes väldib suurte maksuvõlgade määramist või tasumist,
[…]
7. arvates alusetult maha sisendkäibemaksu,
karistatakse ühe- kuni kuueaastase vangistusega ja kuni 2000 [Bulgaaria] leevi suuruse rahalise karistusega.
[…]
(3) Kui maksuvõlg on eriti suur, karistatakse kolme- kuni kaheksa‑aastase vangistusega ja süüdlase vara osalise või täieliku konfiskeerimisega.“
16 Artiklis 321 on sätestatud:
„(1) Organiseeritud kuritegeliku ühenduse loomise või juhtimise eest karistatakse kolme- kuni kümneaastase vangistusega.
(2) Sellises ühenduses osalemise eest karistatakse ühe- kuni kuueaastase vangistusega.
(3) Kui ühendus […] on loodud tulu saamise eesmärgil, on karistus:
1. Lõikes 1 nimetatud süütegude eest: viie kuni viieteistaastane vangistus;
2. Lõikes 2 nimetatud süütegude eest: kolme- kuni kümneaastane vangistus.“
Kriminaalmenetluse seadustik
17 Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks, DV nr 86, 28.10.2005) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) artikli 24 lõikes 1 on ette nähtud:
„Menetlust ei alustata ja alustatud menetlus lõpetatakse, kui:
[…]
3. kriminaalvastutus on seaduses ette nähtud aegumistähtaja möödumise tõttu ära langenud;
[…]“.
Põhimenetlus ja eelotsuse küsimused
18 2015. aastal koostatud süüdistusaktiga anti A, B, V, G ja D mitme süüteo toimepanemise eest vastutusele võtmiseks pädevas kriminaalkohtus kohtu alla.
19 Täpsemalt heidetakse A‑le ja B‑le kõigepealt ette, et nad juhtisid organiseeritud kuritegelikku ühendust, mis on loodud tulu saamise eesmärgil Bulgaaria karistusseadustiku artikli 321 lõike 3 tähenduses. Selle süüteo eest, mille toimepanek algas väidetavalt 2011. aasta märtsis ja lõppes 14. novembril 2012, karistatakse viie kuni viieteistaastase vangistusega.
20 Seejärel heidetakse V‑le, G‑le ja D‑le sama sätte alusel ette osalemist samas organiseeritud kuritegelikus ühenduses. Selle süüteo eest, mille toimepanek väidetavalt algas samuti 2011. aasta märtsis ja lõppes 14. novembril 2012, karistatakse kolme- kuni kümneaastase vangistusega.
21 Lõpuks heidetakse A‑le, B‑le, V‑le ja D‑le ette, et nad panid 2011. aasta juunist kuni 2012. aasta oktoobrini toime mitu käibemaksupettust, summas vastavalt 1 239 070 leevi (ligikaudu 633 525 eurot), 2 211 200 leevi (ligikaudu 1 130 568 eurot), 2 000 000 leevi (ligikaudu 1 022 583 eurot) ja 2 433 590 leevi (ligikaudu 1 244 274 eurot). Need Bulgaaria karistusseadustiku artikli 255 lõikes 3 nimetatud süüteod on kõik karistatavad kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega ja kogu vara või selle osa konfiskeerimisega. Samas ei tohi kõigi nende süütegude kogumi eest mõistetav maksimaalne vangistus ületada kaheksat aastat.
22 Pärast käesoleva kohtuotsuse punktis 18 nimetatud süüdistusakti esitamist määrati kohtuasi 26. novembril 2015 kohtukoosseisule, mis koosnes kohtunikust ja kahest rahvakohtunikust ning pidas ajavahemikul 2015–2021 48 kohtuistungit. Pärast selle kohtuniku nimetamist Euroopa delegaatprokuröriks tuli menetlust uuendada ab initio pärast seda, kui kohtuasi määrati teisele kohtunikule ja kahele teisele rahvakohtunikule. Aastatel 2022–2025 pidas see kohtukoosseis 18 kohtuistungit, ilma et tõendite kogumiseks oleks tehtud tegelikke menetlustoiminguid. Pärast nimetatud teise kohtuniku pensionile jäämist 14. märtsil 2025 määrati see kohtuasi kolmandale kohtunikule ja kahele uuele rahvakohtunikule, kes moodustavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu.
23 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esimesena, et Bulgaaria karistusseadustiku artiklite 80 ja 81 kohaselt lõpeb tema menetluses olevate käibemaksupettuste ja organiseeritud kuritegelikus ühenduses osalemise suhtes kohaldatav aegumistähtaeg peatselt. Ta täpsustab sellega seoses, et nende süütegude suhtes kohaldatav absoluutne aegumistähtaeg on viisteist aastat. Seega möödub see aegumistähtaeg käibemaksupettuste puhul 2026. ja 2027. aastal olenevalt väidetava vale käibemaksudeklaratsiooni esitamise kuupäevast ja 14. novembril 2027 kuritegelikus ühenduses osalemise süüteo puhul ehk viisteist aastat pärast selle ühenduse lagunemist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole käesoleval juhul aga objektiivselt võimalik viia kriminaalmenetlust kolmes kohtuastmes lõpule enne nende tähtaegade möödumist.
24 Seevastu, mis puudutab A ja B suhtes alustatud kriminaalmenetlust organiseeritud kuritegeliku ühenduse juhtimise asjas, siis märgib nimetatud kohus, et kuna selle kuriteo eest karistatakse maksimaalselt viieteistaastase vangistusega, võrdub kohaldatav absoluutne aegumistähtaeg 22 aasta ja kuue kuuga ning lõpeb seega alles 14. mail 2035. Ta leiab, et selline tähtaeg on piisav, et viia kriminaalmenetlus lõpule, sealhulgas kolmes kohtuastmes.
25 Selles kontekstis leiab see kohus, et liidu õigusega võib olla vastuolus see, kui aegumistähtaeg arvutatakse üksnes ette nähtud maksimaalse karistuse alusel, sõltumata kohtuasja õiguslikust ja faktilisest keerukusest ning võimalikust ettenägematute asjaolude ilmnemisest. Sellega seoses tuletab ta meelde, et 24. juuli 2023. aasta kohtuotsuses Lin (C‑107/23 PPU, edaspidi „kohtuotsus Lin“, EU:C:2023:606) otsustas Euroopa Kohus, et liikmesriigid peavad tagama, et riigisiseses õiguses ette nähtud aegumisnormid võimaldavad tõhusalt karistada käibemaksupettusega seotud süütegude eest, ning et riigisisese õigusega lahutamatult seotud põhjustest ei või tuleneda süsteemset karistamatuse ohtu, eelkõige kriminaalasjades, mille keerukus nõuab pikemat uurimist.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab aga, et süsteemseks probleemiks on asjaolu, et Bulgaaria õiguse kohaselt ei ole võimalik keerulisemate kriminaalasjade puhul või juhusliku sündmuse korral, mille tõttu tuleb menetlust uuesti alustada ab initio, määrata pikemat aegumistähtaega kui käibemaksupettuste suhtes kehtiv viieteistaastane absoluutne aegumistähtaeg, kuna mida keerulisem on menetletav kuritegevus, seda raskem on kriminaalmenetlust enne selle tähtaja möödumist lõpule viia.
27 Teisena märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Bulgaaria seadusandja nägi maksupettuse eest ette maksimaalselt kaheksa-aastase vangistuse, samas kui kuritegelikus ühenduses osalemine ja sellise ühenduse juhtimine on karistatav vastavalt vangistusega, mille maksimaalne kestus on kümme aastat ja viisteist aastat, hoolimata asjaolust, et selle organiseeritud ühenduse ainus kuritegelik eesmärk on maksupettuse toimepanemine. Neil asjaoludel soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline erinevus kohaldatavate maksimumkaristuste vahel on kooskõlas raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punktiga b.
28 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et see säte näeb ette alternatiivi karistustele, mida kohaldatakse raamotsuse artikli 2 punkti b tähenduses süüteo toimepanemise kokkuleppe eest. Liikmesriigid võivad vastavalt selle alternatiivi esimese osa kohaselt ette näha karistuse, mille maksimummäär on identne karistusega, mis on ette nähtud süütegude eest, mille jaoks kokkulepe on sõlmitud. Selle alternatiivi teise osa kohaselt võivad nad ette näha maksimaalse kestusega vangistuse, milleks on vähemalt kaks kuni viis aastat. Selles teises osas on seega kindlaks määratud karistuste vahemik, mis ei ole seotud kuritegeliku ühenduse kavandatavate süütegude eest mõistetavate karistuste maksimaalse kestusega. Samas kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas seda teist osa saab tõlgendada nii, et see võimaldab liikmesriikidel ette näha rangemad karistused kui need, mis on nende süütegude eest ette nähtud.
29 Nimelt leiab see kohus, et raamotsuse 2008/841 artikli 2 punktis b nimetatud kokkulepe, mille tulemusel loodi kuritegelik ühendus raamotsuse artikli 1 punkti 1 tähenduses, on õigusvastane üksnes oma eseme tõttu, milleks on teatavate süütegude toimepanemine. Seetõttu kaldub eelotsusetaotluse esitanud kohus arvama, et niisuguse kokkuleppe eest ette nähtud karistus ei saa olla rangem kui selle kokkuleppe esemeks olevate süütegude eest ette nähtud karistus, sest vastasel juhul rikutaks proportsionaalsuse põhimõtet.
30 Eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab siiski, et raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punkti b teise alternatiivi sõnastusest näib tulenevat, et liikmesriigid võivad kuritegeliku ühenduse eest ette näha raskema karistuse kui see, mida kohaldatakse süütegude eest, mille toimepanemine on selle ühenduse eesmärk.
31 Nendel asjaoludel otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas ELTL artikliga 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1 on vastuolus riigisisene õigusnorm, millega on kriminaalmenetluse läbiviimiseks liidu finantshuvide vastu suunatud süütegude puhul kehtestatud aegumistähtaeg ja mille kohaselt määratakse aegumistähtaeg kindlaks üksnes süüteo eest ette nähtud karistuse ülemmäära alusel, mitte aga kohtuasja faktilise ja õigusliku keerukuse alusel, ning mis ei võta arvesse ettenägematute asjaolude võimalust, mille tõttu tuleb kriminaalmenetlust uuesti alustada [ab initio], millest tulenevalt võib riigisisese õigusnormi kohaldamine viia karistamata jätmiseni?
2. Kas raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punktiga b on vastuolus riigisisene õigusnorm, mille kohaselt võidakse artikli 2 punktis b osutatud süüteo eest karistada vangistusega, mille maksimaalne kestus on pikem kui vangistusel, mis mõistetakse süüteo eest, mille toimepanemisele on artikli 2 punktis b osutatud kokkulepe suunatud?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
32 Kõigepealt nähtub eelotsusetaotlusest esiteks, et Bulgaaria õiguses sõltub süüteole tavaliselt kohaldatav aegumistähtaeg ette nähtud karistuse raskusest ning selle võib katkestada või peatada. Mis puudutab selle süüteo suhtes kohaldatavat absoluutset aegumistähtaega, mida ei saa aga katkestada ega peatada, siis selle kestus on võrdne pooleteisekordse kestusega, mida tavaliselt nimetatud süüteo suhtes kohaldatakse. Kui enne absoluutse aegumistähtaja möödumist ei ole lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, tuleb kriminaalmenetlus selle süüteo suhtes lugeda lõplikult aegunuks.
33 Selles kontekstis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas ELTL artikliga 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikega 1 on kooskõlas Bulgaaria õigusnormid, mis kehtestavad käibemaksupettuste ja selliste süütegude toimepanemise eesmärgil loodud organiseeritud kuritegelikus ühenduses osalemise süütegude absoluutseks aegumistähtajaks viisteist aastat.
34 Teiseks, kuna kriminaalmenetluse ajendiks olevad teod pandi toime aastatel 2011 ja 2012, on finantshuvide kaitse konventsioon nende suhtes ratione temporis kohaldatav. Ühelt poolt tuleneb nimelt otsuse 2008/40 artiklist 2, et nimetatud konventsioon jõustus Rumeenias hiljemalt 1. jaanuaril 2008. Teiselt poolt lakkas nimetatud konventsioon kehtimast alles 6. juulil 2019, mil see asendati finantshuvide kaitse direktiiviga, nagu on täpsustatud selle direktiivi artiklis 16 (vt analoogia alusel 16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Lin II, C‑280/25, edaspidi „kohtuotsus Lin II“, EU:C:2026:586, punktid 67 ja 68).
35 Kolmandaks nähtub eelotsusetaotlusest ühelt poolt, et käibemaksupettuse kogusumma, mille toimepanemises põhikohtuasjas menetlusele allutatud isikuid kahtlustatakse, on suurem kui 4 miljonit eurot. Selline pettus tuleb seega kvalifitseerida „raskeks“ ELTL artikli 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus Lin, punktid 22 ja 79, ning kohtuotsus Lin II, punktid 73 ja 74).
36 Teiselt poolt tuleb rõhutada, et ELTL artikli 325 lõige 1 ei hõlma mitte ainult liidu finantshuve tegelikult kahjustavaid tegusid, vaid ka selliste tegude toimepanemise katset (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, (C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 187).
37 Samuti nähtub finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 1 lõikest 3 ja artikli 2 lõikest 1, et liidu finantshuve kahjustava pettuse toimepanemise katse tuleb samastada sellise pettusega artikli 2 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus Lin II, punkt 95).
38 Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et kuritegeliku ühenduse loomine käibemaksualaste süütegude toimepanemiseks kujutab endast liidu finantshuve kahjustavat pettust (vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punkt 42).
39 Seega, kui põhikohtuasjas menetlusele allutatud isikutele ette heidetavad teod oleksid tõendatud, tuleks nii käibemaksupettust kui ka selle pettuse toimepanemiseks organiseeritud kuritegelikus ühenduses osalemist, millega seoses neid isikuid eelotsusetaotluse esitanud kohtus süüdistatakse, käsitada liidu finantshuve kahjustavate raskete pettustena ELTL artikli 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 tähenduses.
40 Sellest järeldub, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on kriminaalmenetlus liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste suhtes tingimata aegunud, kui viieteistkümne aasta jooksul alates nende süütegude toimepanemisest ei ole lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, sõltumata aegumise katkemise või peatumise mis tahes põhjuse esinemisest ja ettenägematutest asjaoludest ning ilma, et võetaks arvesse kohtuasja keerukuse astet, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võib selline tähtaeg kaasa tuua süsteemse ohu, et sellised pettused jäävad karistamata.
41 Esiteks väärib meelde tuletamist, et ELTL artikli 325 lõige 1 kohustab liikmesriike võitlema pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu hoiatavate ja tõhusate meetmetega. Kuigi liikmesriikidel on vabadus valida kohaldatavad karistused, mis võivad olla haldus- või kriminaalkaristused või nende kahe kombinatsioon, peavad nad selle sätte kohaselt siiski tagama, et liidu finantshuve kahjustava raske pettuse või muu raske ebaseadusliku tegevuse eest karistatakse tõhusate ja hoiatavate kriminaalkaristustega (kohtuotsus Lin II, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõige 1 omakorda kohustab liikmesriike võtma vajalikke meetmeid tagamaks, et käitumise suhtes, mis kujutab endast liidu finantshuve kahjustavat pettust, kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid kriminaalkaristusi, mis vähemalt raskete pettuste korral hõlmavad vabadusekaotuslikke karistusi, millele võib järgneda väljaandmine (vt selle kohta kohtuotsus Lin II, punkt 71).
43 Teiseks ei olnud liidu seadusandja põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal liidu finantshuve kahjustavatele kuritegudele kohaldatavaid aegumisnorme ühtlustanud, vaid see toimus alles hiljem finantshuvide kaitse direktiivi vastuvõtmisega (kohtuotsus Lin, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika), mis ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 34.
44 Seega kuulus liidu finantshuve kahjustavate süütegude puhul kriminaalvastutuse aegumist reguleerivate õigusnormide vastuvõtmine põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal liikmesriikide pädevusse. Need riigid on siiski kohustatud selle pädevuse teostamisel järgima kohustusi, mis tulenevad neile liidu õigusest, eelkõige ELTL artiklist 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõikest 1 (vt selle kohta kohtuotsus Lin, punkt 82).
45 Selleks peavad need riigid eelkõige tagama, et riigisiseses õiguses ette nähtud aegumisnormid võimaldaksid tõhusalt karistada liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste eest, kuna süsteemse ohu olemasolu, et sellised kuriteod jäävad karistamata, on ELTL artikli 325 lõike 1 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõike 1 nõuetega vastuolus (vt selle kohta kohtuotsus Lin, punkt 92, ning kohtuotsus Lin II, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Kolmandaks ja viimaseks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et selline absoluutne aegumistähtaeg, nagu on kõne all põhikohtuasjas, aitab kaasa õiguskindluse tugevdamisele, takistades seda, et menetluste aegumistähtaega saaks lõputult edasi lükata seda aegumist katkestavate või peatavate aktide kordamisega (vt selle kohta 27. novembri 2025. aasta kohtuotsus Mikroregion Porta Bohemica, C‑539/24, EU:C:2025:919, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Samas peab selline absoluutne aegumistähtaeg olema piisava kestusega, et mitte muuta liidu finantshuvide kaitset praktikas võimatuks või ülemäära raskeks (vt analoogia alusel 21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Whiteland Import Export, C‑308/19, EU:C:2021:47, punktid 48 ja 49, ning 30. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Trenitalia, C‑510/23, EU:C:2025:41, punkt 38). Selleks et hinnata, kas selline kestus on piisav, tuleb arvesse võtta kõiki asjaomase aegumiskorra elemente ning käsitletavate süütegude tuvastamiseks vajaliku menetluse keerukuse astet (vt selle kohta 21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Whiteland Import Export, C‑308/19, EU:C:2021:47, punkt 50, ja 30. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Trenitalia, C‑510/23, EU:C:2025:41, punkt 39).
48 Nii on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriigid on kohustatud tagama, et kehtestatakse piisava kestusega aegumistähtaeg, et viia lõpule kriminaalmenetlused, mida on alustatud liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste toimepanijate suhtes, võttes nõuetekohaselt arvesse nende menetluste pikkust ja keerukust (vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Taricco jt, C‑105/14, EU:C:2015:555, punktid 46 ja 47).
49 Praegusel juhul, nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33, on need käibemaksupettuse ja organiseeritud kuritegelikus ühenduses osalemise süüteod, mida on põhikohtuasjas menetlusele allutatud isikutele ette heidetud, Bulgaaria õiguse kohaselt tingimata aegunud, kui viieteistkümne aasta jooksul alates nende toimepanemisest ei ole lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust tehtud.
50 Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 sisuliselt täheldas, jätab selline viieteistaastane tähtaeg Bulgaaria kriminaalmenetlust toimetavatele asutustele põhimõtteliselt mõistliku aja selliste pettuste toimepanijate suhtes alustatud kriminaalmenetluste lõpuleviimiseks ja enne nende suhtes kohaldatava aegumistähtaja möödumist nende pettuste suhtes lõpliku kohtuotsuse tegemiseks, sealhulgas juhul, kui see kohtuotsus nõuab asja läbivaatamist kolmes kohtuastmes.
51 Teiselt poolt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus esitanud Euroopa Kohtule piisavalt teavet, mis võimaldaks tuvastada, et praktikas oli Bulgaarias ülemäära raske saavutada seda, et liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste asjus tehtaks lõplik otsus viieteistkümne aasta jooksul alates nende süütegude toimepanemisest. Sellega seoses tuleb eelkõige märkida, et muudatused, mis mõjutavad kohtukoosseise üksikutes kohtuasjades, ei ole piisavad, et tõendada süsteemse ohu olemasolu, et need süüteod jäävad karistamata.
52 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et ELTL artiklit 325 ja finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on kriminaalmenetlus liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste suhtes tingimata aegunud, kui viieteistkümne aasta jooksul alates nende süütegude toimepanemisest ei ole lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, sõltumata aegumise katkemise või peatumise mis tahes põhjuse esinemisest ja ettenägematutest asjaoludest, kui selline tähtaeg ei too asjaomases liikmesriigis kaasa süsteemset ohtu, et sellised pettused jäävad karistamata.
Teine küsimus
53 Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt karistatakse süüteo eest, mis seisneb kokkuleppe sõlmimises sellise süüteo toimepanemiseks, nagu on nimetatud raamotsuse artikli 2 punktis b, vangistusega, mille maksimaalne kestus on pikem kui süüteole, mille jaoks kokkulepe on sõlmitud, kohaldatav vangistus, mis on pealegi pikem kui viis aastat.
54 Raamotsuse põhjendustest 1 ja 3 nähtub, et raamotsus põhineb ühtsel lähenemisviisil piiriülestele probleemidele, nagu organiseeritud kuritegevus, ning see peaks ühelt poolt hõlmama süütegusid, mis tavaliselt pannakse toime kuritegeliku ühenduse raames, ning teiselt poolt nägema selliseid süütegusid toime pannud või nende eest vastutavate füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes ette sanktsioonid, mis vastavad selliste süütegude raskusastmele (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Volieva, C‑265/23, EU:C:2024:602, punkt 38).
55 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas menetlusele allutatud isikuid süüdistatakse Bulgaaria karistusseadustiku artikli 321 alusel eelkõige selles, et nad juhtisid kuritegelikku ühendust või osalesid selles ühenduses selle seadustiku artikli 93 punkti 20 tähenduses, ning selle eesmärk oli käibemaksupettuste toimepanemine.
56 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kuuluvad sellise organiseeritud kuritegeliku ühenduse juhtimine ja selles osalemine raamotsuse 2008/841 artikli 2 punktis b sätestatud süüteokoosseisu kohaldamisalasse, mis hõlmab kuritegeliku ühendusega seotud tegevust, mis seisneb isiku kokkuleppes ühe või mitme isikuga tegeleda tegevusega, millega tegelemine selle õnnestumise korral tähendaks selle raamotsuse artiklis 1 osutatud süüteo toimepanemist, seda ka juhul, kui see isik teo tegelikust toimepanemisest osa ei võta.
57 Komisjon leiab siiski, et käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud süüteod kuuluvad rohkem raamotsuse artikli 2 punkti a kohaldamisalasse, see tähendab kuritegeliku ühendusega seotud tegevus, mis seisneb selles, et isik tahtlikult ning teadlikuna kuritegeliku ühenduse eesmärgist ja üldisest tegevusest või kuritegeliku ühenduse kavatsusest panna toime kõnealuseid süütegusid osaleb aktiivselt ühenduse kuritegelikus tegevuses, sealhulgas ühenduse varustamises teabe või aineliste vahenditega, uute liikmete värbamises, ühenduse tegevuse rahastamises mis tahes viisil, kui see isik on teadlik, et tema osalus aitab kaasa ühenduse kuritegelikule tegevusele.
58 Sellega seoses nähtub esiteks raamotsuse 2008/841 artiklist 2, et liikmesriikidel on õigus kriminaliseerida kas kaks selles sättes nimetatud tegu või ainult üks neist. Eelotsusetaotlus ei võimalda aga kindlaks teha, millise valiku Bulgaaria seadusandja sellega seoses tegi. Teiseks tuleb märkida, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused on liikmesriigi kohus esitanud sellises õiguslikus ja faktilises kontekstis, mille ta on ise kindlaks teinud ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu pädevuses (22. novembri 2022. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (väljasaatmine – meditsiiniline kanep), C‑69/21, EU:C:2022:913, punkt 44).
59 Sellest kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohus ei saa seada kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut, mille kohaselt kuuluvad organiseeritud kuritegeliku ühenduse juhtimise ja selles osalemise süüteod, mida põhikohtuasjas menetlusele allutatud isikutele ette heidetakse, selle raamotsuse artikli 2 punkti b kohaldamisalasse. On tõsi, et kui nähtub ilmselgelt, et selle sätte taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, tuleb teine eelotsuse küsimus tunnistada vastuvõetamatuks (vt selle kohta 18. juuni 2026. aasta kohtuotsus NTH Haustechnik, C‑484/24, EU:C:2026:496, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul see siiski nii ei ole.
60 Igal juhul, kuigi raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punktis b ette nähtud karistuste kord selle raamotsuse artikli 2 punktis b nimetatud süüteo suhtes erineb raamotsuse artikli 3 lõike 1 punktis a ette nähtud korrast seoses raamotsuse artikli 2 punktis a nimetatud süüteoga, jääb vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele allpool esitatud põhjustel siiski samaks, kui viimane leiab lõpuks, et käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud süüteod kuuluvad selle artikli 2 punkti a kohaldamisalasse, mitte selle raamotsuse artikli 2 punkti b kohaldamisalasse.
61 Seda täpsustust arvestades tuleb märkida, et raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt peab selle raamotsuse artikli 2 punktis b nimetatud kokkulepe olema karistatav kas vabadusekaotusliku karistusega, mille maksimaalne kestus on sama mis süüteo puhul, mille jaoks kokkulepe on sõlmitud, ehk maksimaalselt kahe kuni viieaastane vangistus.
62 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõuetest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnormi, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele õigusnormi tähenduse ning ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta mitte ainult selle sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks norm on (vt selle kohta 18. jaanuari 1984. aasta kohtuotsus Ekro, 327/82, EU:C:1984:11, punkt 11, ja 18. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Slagelse Almennyttige Boligselskab, Afdeling Schackenborgvænge, C‑417/23, EU:C:2025:1017, punkt 76).
63 Mis puudutab esiteks raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punkti b sõnastust, siis tuleb märkida, et selle sätte sõnastus on eri keeleversioonides erinev. Nii on selle sätte itaaliakeelses versioonis („o compresa tra due e cinque anni“) ette nähtud, et raamotsuse artikli 2 punktis b nimetatud süüteo eest karistatakse vangistusega, mille maksimaalne kestus on sama mis süüteo puhul, mille toimepanemiseks kokkulepe on sõlmitud, või on selle kestus kaks kuni viis aastat. Seevastu teistes keeleversioonides, näiteks hispaania keeles („con una pena máxima de reclusión de al menos entre dos y cinco años“), taani keeles („med en maksimumsfrihedsstraf på mindst mellem to og fem år“), saksa keeles („mit einer Freiheitsstrafe im Höchstmaß von mindestens zwei bis fünf Jahren“) kreeka keeles („με ποινή στερητική της ελευθερίας το μέγιστο ύψος της οποίας είναι τουλάχιστο μεταξύ δύο και πέντε ετών“), inglise keelses („by a maximum term of imprisonment of at least between two and five years“), hollandi keeles („met een maximale vrijheidsstraf van ten minste tussen de twee en de vijf jaar“), portugali keeles („com uma pena de prisão com a duração máxima de, pelo menos, dois a cinco anos“) ja rumeenia keeles („de o pedeapsă maximă privativă de libertate de cel puțin doi până la cinci ani“), on selles sättes ette nähtud, et selle süüteo eest karistatakse vangistusega, mille maksimaalne kestus on sama mis süüteo puhul, mille toimepanemiseks kokkulepe on sõlmitud, või vangistusega, mille maksimaalne kestus on vähemalt kaks kuni viis aastat.
64 See on nii ka raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punkti a sõnastuse puhul. Nii on selle sätte itaaliakeelses versioonis („di durata massima compresa tra due e cinque anni“) ette nähtud vangistus, mille maksimaalne kestus on kaks kuni viis aastat, samas kui hispaaniakeelses versioonis („una pena máxima de reclusión de al menos entre dos y cinco años“), taanikeelses versioonis („med en maksimumsfrihedsstraf på mindst mellem to og fem år“), saksakeelses versioonis („mit einer Freiheitsstrafe im Höchstmaß von mindestens zwei bis fünf Jahren“), kreekakeelses versioonis („η αξιόποινη πράξη την οποία αναφέρει το στοιχείο α) του άρθρου 2 να τιμωρείται με μέγιστη ποινή στερητική της ελευθερίας τουλάχιστον μεταξύ δύο και πέντε ετών“), ingliskeelses versioonis, („a maximum term of imprisonment of at least between two and five years“), prantsuskeelses versioonis („une peine d’emprisonnement maximale comprise entre deux ans et cinq ans au moins“), hollandikeelses versioonis („een maximale vrijheidsstraf die ten minste tussen de twee en de vijf jaar bedraagt“), portugalikeelses versioonis („uma pena de prisão com a duração máxima de, pelo menos, dois a cinco anos“) ja rumeeniakeelses versioonis („de o pedeapsă maximă privativă de libertate de cel puțin doi până la cinci ani“) on ette nähtud vangistus, mille maksimaalne kestus on vähemalt kaks kuni viis aastat.
65 Liidu õigusnormi ühes keeleversioonis kasutatud sõnastus ei saa aga olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Liidu õigusnorme tuleb tõlgendada ja kohaldada ühetaoliselt, arvestades liidu kõigis keeltes koostatud versioone. Seega, kui liidu õigusakti keeleversioonides on erinevusi, tuleb asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, mille osa see säte on (vt selle kohta 27. oktoobri 1977. aasta kohtuotsus Bouchereau, 30/77, EU:C:1977:172, punkt 14, ja 21. mai 2026. aasta kohtuotsus Höldermann, C‑447/24, EU:C:2026:417, punkt 71).
66 Teiseks tuleb märkida, et raamotsus 2008/841 võeti vastu eelkõige EL artikli 31 lõike 1 alusel, mille sätted on üle võetud praegusesse ELTL artikli 83 lõike 1 esimesse lõiku. See artikli 31 lõige 1 andis aga liidu seadusandjale kriminaalkaristuste minimaalse ühtlustamise pädevuse. Järelikult saab raamotsuse artikkel 3 sisaldada üksnes miinimumsätteid organiseeritud kuritegevuse valdkonnas toime pandud kuritegude eest mõistetavate karistuste kohta (vt selle kohta 28. novembri 2024. aasta kohtuotsus PT (prokuröri ja süüteo toimepanija vaheline karistuskokkulepe), C‑432/22, EU:C:2024:987, punkt 38).
67 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 61–64 märkis, kinnitavad sellist tõlgendust 24.–25. aprilli 2002. aasta kohtumise järeldused karistuste ühtlustamisel kohaldatava lähenemisviisi kohta. Nimelt nähtub nendest, et liidu seadusandja viide „maksimaalne karistus on vähemalt kahe- kuni viieaastane vangistus“ ei takista liikmesriike kehtestamast oma riigisiseses õiguses kõrgemaid maksimumkaristuse määrasid.
68 Järelikult tuleneb raamotsuse 2008/841 õiguslikust alusest, üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, et selle artikli 3 lõike 1 punkt b ei takista liikmesriigil karistada raamotsuse artikli 2 punktis b nimetatud süüteo eest vangistusega, mille maksimaalne kestus on üle viie aasta. Sama tõlgendus kehtib ka raamotsuse artikli 3 lõike 1 punkti a kohta seoses karistusega, mida kohaldatakse raamotsuse artikli 2 punktis a nimetatud süüteo puhul.
69 Kolmandaks ei ole selle artikli 3 lõike 1 punktiga b vastuolus ka see, kui liikmesriik näeb raamotsuse 2008/841 artikli 2 punktis b nimetatud süüteo eest vangistuse, mille maksimaalne kestus on pikem kui süüteo puhul, mille toimepanemiseks see kokkulepe on sõlmitud.
70 Nimelt nähtub ühelt poolt artikli 2 punktist b, et selle kokkuleppe eesmärk peab olema raamotsuse artikli 1 punktis 1 nimetatud süütegude toimepanemine, st selliste süütegude toimepanemine, mille eest karistatakse vangistusega, mille maksimaalne kestus on vähemalt neli aastat, või rangema karistusega. Sellest järeldub, et liidu seadusandja ise nägi ette olukorra, kus liikmesriik karistab süüteo eest, mille toimepanemiseks selline kokkulepe on sõlmitud, vangistusega, mille maksimaalne kestus on neli aastat, lubades samas artikli 3 lõike 1 punkti b kohaselt sellel liikmesriigil karistada selles kokkuleppes osalemise eest vangistusega, mille maksimaalne kestus on üle nelja aasta.
71 Teiselt poolt kujutab selline kokkulepe endast tegevust, mis on seotud kuritegeliku ühendusega selle raamotsuse artikli 1 punkti 1 tähenduses, see tähendab enam kui kahest isikust koosnevat struktuurilist ühendust, kes tegutseb kooskõlastatult teatava raskusastmega süütegude toimepanemiseks, et saada sellest otseselt või kaudselt rahalist või materiaalset kasu.
72 Ent nagu on märgitud raamotsuse 2008/841 põhjendustes 1 ja 2, võeti raamotsus vastu selleks, et tugevdada organiseeritud kuritegevuse vastast võitlust liidus ning seista vastu kuritegelike ühenduste põhjustatud erilisele ohule ja nende ühenduste levikule.
73 Seega, arvestades tähtsust, mille liidu seadusandja omistab organiseeritud kuritegevuse vastasele võitlusele, selliste kuritegelike ühenduste avastamise raskusele ja nende tegevusest tulenevate tagajärgede raskusele, ei saa asuda seisukohale, et raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõikega 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega nähakse raamotsuse artiklis 2 nimetatud tegude eest ette vangistus, mille maksimaalne kestus on pikem kui süütegude puhul, mille toimepanemise eesmärk on neid tegusid toime panna.
74 Neljandaks ja viimaseks tuleb märkida, et karistuste proportsionaalsuse põhimõte, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 3, kehtib mitte ainult süüteokoosseisu tunnuste kindlaks määramisel, vaid ka karistuste raskusastet puudutavate eeskirjade kindlaks määramisel ja nende asjaolude hindamisel, mis võivad trahvi määramisel arvesse tulla (vt selle kohta 22. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus AK Dlhopolec jt, C‑590/24, EU:C:2026:41, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).
75 See põhimõte nõuab eelkõige, et karistuse raskus vastaks asjaomase süüteo raskusele, tagades eelkõige tegeliku hoiatava mõju, minemata siiski kaugemale sellest, mis on vajalik selle kriminaliseerimisega taotletavate legitiimsete eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta 22. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus AK Dlhopolec jt, C‑590/24, EU:C:2026:41, punktid 105 ja 107 ning seal viidatud kohtupraktika).
76 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest ühelt poolt, et põhikohtuasjas menetlusele allutatud isikuid, keda süüdistatakse sellise organiseeritud kuritegeliku ühenduse juhtimises, mille eesmärk on käibemaksupettuse toimepanemine, võidakse karistada viie kuni viieteistaastase vangistusega, ja teiselt poolt, et isikuid, keda süüdistatakse selles kuritegelikus ühenduses osalemises, võidakse karistada kolme- kuni kümneaastase vangistusega.
77 Selline karistuste vahemik ei näi iseenesest minevat kaugemale sellest, mis on sobiv ja vajalik, et saavutada eesmärk võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu, mida põhikohtuasjas käsitletavate Bulgaaria õigusnormidega õiguspäraselt taotletakse.
78 Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et teisele küsimusele tuleb vastata, et raamotsuse 2008/841 artikli 3 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt karistatakse süüteo eest, mis seisneb kokkuleppe sõlmimises sellise süüteo toimepanemiseks, nagu on nimetatud raamotsuse artikli 2 punktis b, vangistusega, mille maksimaalne kestus on pikem kui süüteole, mille jaoks kokkulepe on sõlmitud, kohaldatav vangistus, mis on pealegi pikem kui viis aastat.
Kohtukulud
79 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:
1. ELTL artiklit 325 ning Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel koostatud, Brüsselis 26. juulil 1995 alla kirjutatud ja nõukogu 26. juuli 1995. aasta aktile lisatud Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni artikli 2 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
nendega ei ole on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on kriminaalmenetlus Euroopa Liidu finantshuve kahjustavate raskete pettuste suhtes tingimata aegunud, kui viieteistkümne aasta jooksul alates nende süütegude toimepanemisest ei ole lõplikku süüdimõistvat kohtuotsust tehtud, sõltumata aegumise katkemise või peatumise mis tahes põhjuse esinemisest ja ettenägematutest asjaoludest, kui selline tähtaeg ei too asjaomases liikmesriigis kaasa süsteemset ohtu, et sellised pettused jäävad karistamata.
2. Nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuse 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta artikli 3 lõike 1 punkti b
tuleb tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt karistatakse süüteo eest, mis seisneb kokkuleppe sõlmimises sellise süüteo toimepanemiseks, nagu on nimetatud raamotsuse artikli 2 punktis b, vangistusega, mille maksimaalne kestus on pikem kui süüteole, mille jaoks kokkulepe on sõlmitud, kohaldatav vangistus, mis on pealegi pikem kui viis aastat.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: bulgaaria.
i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.