Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 15. mail 2025(1)
Kohtuasi C‑541/23 P
Polwax S.A.
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Konkurents – Koondumised – Toorparafiini turg ja parafiinvaha turg – PKN Orleni poolt Grupa Lotose üle kontrolli omandamine – Otsus, millega tunnistatakse koondumine siseturu ja EMP lepinguga kokkusobivaks – Kolmanda isiku esitatud tühistamishagi – Asjaomaste turgude määratlemine – Tõendamiskoormis ja ‑standard – Üldkohtus läbivaatamise standard ühinemise asjades
1. Polwax S.A. nõuab oma apellatsioonkaebusega Üldkohtu 14. juuni 2023. aasta kohtuotsuse Polwax vs. komisjon (T‑585/20, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:332) tühistamist. Nimetatud kohtuotsusega jäeti rahuldamata tema hagi, milles nõuti, et kohus tühistaks komisjoni 14. juuli 2020. aasta otsuse (edaspidi „vaidlusalune otsus“),(2) millega Euroopa Komisjon tunnistas siseturuga ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikliga 57 kokkusobivaks koondumise Polski Koncern Naftowy Orlen S.A. (edaspidi „Orlen“) ja Grupa Lotos S.A. (edaspidi „Lotos“) vahel tingimusel, et Orlen täidab teatavaid kohustusi.
2. Polwax esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks üheksa väidet. Euroopa Kohtu palvel käsitleb käesolev ettepanek aga üksnes esimest väidet.
3. Polwax leiab esimeses väites eelkõige, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja tegi ilmse hindamisvea ning moonutas Polwaxi seisukohta, (i) kui ta jõudis järeldusele, et huvitatud poolena pidi ta esitama „kaalukat teavet“ võimaliku konkurentsiprobleemi kohta olukorras, kus seda kriteeriumi ei oleks tulnud kohaldada; ja (ii) kui ta kohustas Polwaxi esitama „kaalukaid tõendeid“ selle kohta, et komisjoni kontrollitud tooted eelneval turul (toorparafiini turg(3)) ei ole nõudluse või pakkumise seisukohast asendatavad, samas kui selline kohustus ei tulene kolmandate isikute jaoks nõukogu määrusest nr 139/2004, ja (iii) leidis, et menetluses Polwaxi esitatud teave ei kujuta endast niisugust „kaalukat teavet“. Lisaks väidab Polwax, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta jättis analüüsimata eelneva turu erinevate segmentide dünaamika ja selle, et komisjon ei ole tegelikult põhjendanud järeldust, et eelnev turg ei olnud ei eraldatud ega segmenteeritud.
I. Kohtuvaidluse taust ja menetlus Üldkohtus
4. Vaidluse taust on üksikasjalikult esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–23. Käesoleva ettepaneku kontekstis võib selle kokku võtta järgmiselt.
5. Apellant Polwax on Poola äriühing, kes toodab ja turustab parafiinvahasid ja parafiinist tooteid. Orlen on vertikaalselt integreeritud ettevõtja, kes tegeleb peamiselt kütuse ja kütusega seotud toodete rafineerimise ja turustamisega (sealhulgas jaemüügiga) Tšehhi Vabariigis, Saksamaal, Leedus ja Poolas, ning Lotos on vertikaalselt integreeritud ettevõtja, kes tegeleb peamiselt kütuse ja kütusega seotud toodete rafineerimise ja turustamisega (sealhulgas jaemüügiga) põhiliselt Poolas. Orlen tegeleb ka naftakeemia turul ning mõlemad tegelevad turu eelnevas etapis toornafta ja maagaasi otsimise, arendamise ja tootmisega.
6. Käesoleva tehingu kontekstis omandas Orlen täieliku kontrolli Lotose üle. Polwax esitas 15. mail 2020 oma märkused vastuväiteteatise kohta ja väitis, et tuleks ette näha kohustused, mis tagaksid, et koondumine ei mõjuta tema juurdepääsu teatud sisenditele, mida ta oma tootmises kasutab. Komisjon võttis 14. juulil 2020 vastu vaidlusaluse otsuse.
7. Komisjon leidis muu hulgas, et „võõrandamiste ja muude kohustuste koosmõju võimaldab võõrandatavate üksuste omandajatel ja teistel konkurentidel tulevikus avaldada koondumisel tekkivale üksusele asjaomastel turgudel tegelikku konkurentsisurvet“, et „[e]elkõige diislikütuse ja bensiini hulgimüügiturgudel on rafineerimistehases osaluse omandaja võimeline importima märkimisväärseid koguseid tänu suuremale juurdepääsule infrastruktuurile“ ja et „[t]änu sellele rafineerimisvõimsuse ja impordipotentsiaali kombinatsioonile avaldab omandaja sarnast konkurentsisurvet, mida Lotos avaldab enne tehingut“. Komisjon jõudis seega järeldusele, et „kohustustega muudetud kujul ei tekita tehing enam konkurentsiprobleeme“, ning täpsustas, et „[s]ee otsustus sõltub võetud kohustuste täielikust täitmisest“.(4)
8. Mis puudutab kavandatava koondumise mõju konkurentsile, siis analüüsis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 2003 Polwaxi esile toodud võimalust, et koondumine põhjustaks tootmissisenditele juurdepääsu sulgemise. Polwax väitis, et „koondumisel tekkiv üksus ei tarniks talle enam toorparafiini või teeks seda üksnes palju kõrgema hinnaga, nii et ta ei saaks koondumisel tekkiva üksusega parafiinvahade turul konkureerida“.
9. Sellega seoses märkis komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 2004, et kui eelnev toorparafiini turg määratleda riigisisesena, on Lotose turuosa 2017. ja 2018. aastal Poolas 30–40%. Mööndes, et selline turuosa tähendab vertikaalse mõju esinemist, rõhutas komisjon, et 60–70% toorparafiini allikatest jäid kättesaadavaks ja et ka Orlen ise kasutas välistarnijaid. Komisjon järeldas sellest, et ei ole ilmne, et ühinemisel tekkival üksusel on võime sulgeda parafiinvaha turul tegutsevate Lotose klientide juurdepääs toorparafiinile.
10. Komisjon lisas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 2005, et Orleni turuosa järgneval turul on väga väike, ning järeldas sellest, et ühinemisel tekkival üksusel ei ole ka huvi sulgeda sel turul tegutsevate Lotose klientide juurdepääsu tootmissisenditele. Komisjon viitas Polwaxi enda kinnitusele, et konkurents turul on elav, kuna see turg on teatud juhtudel ülemaailmne ja Hiina tootjate surve all.
11. Komisjon järeldas sellest vaidlusaluse otsuse põhjenduses 2006, et tema uurimises ei tulnud ilmsiks selgeid tõendeid, mis näitaksid, et vertikaalse seose olemasolu Poola toorparafiini turu ja EMP parafiinvaha turu vahel takistaks märkimisväärselt tõhusat konkurentsi.
12. Polwax esitas Üldkohtus sisuliselt kaks väidet. Esimeses väites viitas ta sellele, et komisjon on rikkunud ühinemisi käsitleva määruse nr 139/2004 artikli 2 lõikeid 1–3. Komisjoni väidetav viga seisnes turgude ebaõiges määratlemises esiteks seoses järgneva, parafiinvaha turuga ja teiseks seoses eelneva, toorparafiini turuga. Lisaks kritiseeris Polwax komisjoni seoses sellega, et ta hindas ebaõigesti ühinemise mõju nii toorparafiini turule kui ka parafiinvaha turule. Teine väide põhines määruse nr 139/2004 artikli 9 lõike 1 rikkumisel (kuid võeti kohtuistungil tagasi). Oma repliigis esitas Polwax ka uue väite, milles leidis, et vaidlusalune otsus ei ole seoses asjaomaste turgude määratlusega piisavalt põhjendatud. Üldkohus jättis vaidlusaluse kohtuotsusega hagi täies ulatuses rahuldamata.(5)
II. Hinnang
13. Polwaxi apellatsioonkaebuse esimese väite kohaselt on rikutud õigusnorme, tehtud ilmseid hindamisvigu ja moonutatud Polwaxi seisukohta, kuna Üldkohus ei kontrollinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 57–62 tõhusalt seda, kuidas komisjon vaidlusaluses otsuses asjasse puutuva turu määratles, ning kehtestas hagejale ebaõige tõendamisstandardi. Apellatsioonkaebuse esimene väide koosneb kolmest osast.
A. Esimese väite esimene osa
14. Apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas väidab Polwax sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja määruse nr 139/2004 artiklit 2, kui ta kohustas teda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 esitama „kaalukat teavet“, mis tõendab konkurentsiprobleemi olemasolu, et põhjendada oma väidet eelneva toorparafiini turu ebaõige määratluse kohta.
1. Vastuvõetavus
15. Komisjon väidab, et esimese väite esimene osa ei ole vastuvõetav, kuna Polwax vaidlustas Üldkohtus selle, et toorparafiini tarnimise eelnevat turgu ei jagatud muudeks eraldiseisvateks alamturgudeks. Nii väitis ta, et komisjon eksis, kui ta ei jaganud või segmentinud toorparafiini turgu täiendavalt kaalult kerge, keskmise ja raske toorparafiini tarnimise turgudeks. Polwax räägib seega endale vastu, esiteks väites Euroopa Kohtus, et tema etteheide ei puudutanud „muid“ turge kui need, mida komisjon oma analüüsis arvesse võttis, ja teiseks leides, et komisjon oleks pidanud vaidlusaluses otsuses ühinemise tulevase mõju analüüsimiseks jagama toorparafiini turu väiksemateks alamturgudeks (või vähemalt segmentideks).
16. Vastupidi komisjoni väidetele on apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa vastuvõetav, kuna Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et tõendeid käsitlevate normide väidetav rikkumine on õigusküsimus, mis on apellatsiooniastmes vastuvõetav.(6)
2. Sisulised küsimused
17. Vaidlustatud kohtuotsuses tugineb Üldkohus ühinemisotsuse õiguspärasust vaidlustavate kolmandatest isikutest kaebajate tõendamiskoormisele, nii nagu see tuleneb Üldkohtu praktikast, mida Euroopa Kohtu praktikas ei ole veel analüüsitud.(7) Seega tuleb esiteks Euroopa Kohtu praktika alusel üldiselt hinnata sobivat tõendamisstandardit ja seda, kas Üldkohtu praktika on asjakohase tõendamisstandardiga kooskõlas; ja teiseks analüüsida eelkõige seda, kas Üldkohus kohaldas seda standardit käesolevas asjas seoses asjaomase turu määratlemisega õigesti.
a) Sissejuhatavad märkused tõendamiskoormise ja ‑standardi ning läbivaatamise standardi kohta
18. Nagu ma järgnevas analüüsis näitan, on nii tõendamiskoormise ja ‑standardi kui ka (kohtuliku) läbivaatamise standardi mõisted omavahel seotud, eriti ühinemisjuhtumite puhul, ja neid tuleb seega käsitleda koos.(8)
1) Komisjon peab tõendama, et on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, et koondumine kas takistaks (või ei takistaks) märkimisväärselt konkurentsi
19. Määruse nr 139/2004 artikli 2 alusel peab komisjon uurima ühinemise konkurentsimõjusid turgudele, kus on tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise oht, eelkõige turgu valitseva seisundi tekkimise või tugevdamise tulemusel.
20. Euroopa Kohtu praktikast selgub, et „komisjoni otsused koondumistehingute siseturuga kokkusobivuse kohta peavad põhinema piisavalt kaalukatel ja kokkulangevatel tõenditel“.(9) Need tõendid peavad olema tegelikkusele vastavad ja usaldusväärsed ning nende alusel peab saama teha järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud.(10) Lisaks, nagu Üldkohus on täiendavalt selgitanud, ei pea komisjon mitte üksnes tõendama oma seisukohta veenvate tõenditega, vaid ka „piisava tõenäosusega“(11), et ühinemise puhul esineb (või ei esine) tõhusa konkurentsi märkimisväärne mõjutamine.
21. Sellega seoses on Euroopa Kohus aktsepteerinud, et komisjonil on kaalutlusruum, kui ta hindab majandusküsimusi määruse nr 139/2004 materiaalõigusnormide kohaldamisel, kuna ta teeb tulevikku suunatud majandusanalüüse seoses asjaomase turu teatavate arengute tõenäosusega tulevikus.(12) Lähtudes hinnangust, et ühinemiste puhul ei saa komisjoni analüüs olla sama kindel kui tema järelanalüüs (ELTL artiklite 101 ja 102 alusel) ja on tulevikku suunatud, on Euroopa Kohus otsustanud, et komisjon peab esitama tõendid, mis näitavad, et on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, et asjaomane koondumine kas takistaks või ei takistaks märkimisväärselt tõhusat konkurentsi.(13)
22. Nagu Üldkohus on selgitanud, „ei ole asjaolu, et koondumisel oleksid konkurentsivastased tagajärjed, iseenesest piisav, et asuda seisukohale, et koondumine on siseturuga kokkusobimatu, kui see ei takista märkimisväärselt tõhusat konkurentsi siseturul või selle olulises osas“.(14)
2) Kaebaja peab tõendama, et on tehtud ilmne hindamisviga
23. Komisjonile antud kaalutlusruumi tõttu „on põhjendatud see, et liidu kohtu kontroll koondumiste valdkonnas tehtud komisjoni otsuse üle piirdub faktiliste asjaolude sisulise õigsuse ja ilmselge hindamisvea puudumise kontrollimisega“.(15)
24. Selleks et liidu kohtud saaks sellist kontrolli teostada, annab liidu õigus komisjoni ühinemisotsustest puudutatud isikutele (sealhulgas kolmandatele isikutele, nagu konkurendid või kliendid) põhimõtteliselt õiguse esitada ELTL artikli 263 alusel Üldkohtule hagi selle otsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.
25. Samas kaasneb selle õigusega hageja kohustus määratleda oma väited ja esitada nende väidete toetuseks tõendeid.
26. Kui hageja esitab sellise hagi, tuleneb Üldkohtu kodukorra artikli 76 punktist d, et „õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist“.(16) Euroopa Kohtu praktikast tuleneb sellega seoses selgelt, et „hageja [on] see, kes peab tõstatama väited [selle] otsuse kohta ning esitama nende väidete põhjendamiseks tõendid“.(17)
27. Konkreetsemalt, kui asi puudutab selliseid liidu õiguse valdkondi, millega on seotud liidu ühinemiskontroll, näiteks konkurentsiõigus ELTL artiklite 101 või 102 alusel, siis „peab hageja nimelt tuvastama vaidlustatud otsuse vaidlusalused osad, sõnastama sellekohased etteheited ning tooma välja [otsesed või kaudsed][(18)] tõendid […], kinnitades, et need etteheited on põhjendatud.(19)
28. Kohtuotsuses EFIM vs. komisjon(20) lükkas Euroopa Kohus tagasi apellandi väite, milles ta palus tuvastada, et kui Üldkohus kohustas teda väidetava rikkumise kohta tõendeid esitama, rikkus ta põhiõiguste harta artiklit 47. Euroopa Kohus rõhutas, et komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagi raames peab hageja esitama liidu kohtutele argumendid ja tõendid ning seega ei ole Üldkohus teinud hindamisviga, kui ta leidis, et tõendamiskoormis lasub hagejal.(21) See otsus on eriti asjakohane, kuna nii i) kolmandad isikud ühinemiste kontrolliga seotud juhtumites kui ka ii) kolmandatest isikutest kaebuse esitajad ELTL artiklitega 101 ja 102 seotud menetlustes on sarnases olukorras, sealhulgas aspektist, et neil mõlemal on ainult piiratud õigus tutvuda komisjoni haldustoimikuga.(22)
29. Sarnaseid tähelepanekuid on võimalik teha ka Euroopa Kohtu praktikast muudes liidu õiguse valdkondades. Esiteks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast liidu riigiabiõiguse valdkonnas, et asjaolu, et Üldkohus eeldab, et tühistamishagi esitanud pool esitab oma väidete toetuseks tõendeid, ei ole vastuolus tõendamiskoormise õige jaotusega. Seevastu „põhimõtteliselt peab isik, kes oma nõude või argumendi toetuseks asjaolud esitab, tõendama nende tõelevastavust“.(23) Teiseks kohaldas Euroopa Kohus sama valemit ka dumpinguvastases kohtupraktikas.(24)
3) Tõendamisstandard: teave peab tõendama ilmset hindamisviga, mis muudab komisjoni hinnangu ebausutavaks, mõjutades seega huvide kaalumist
30. Järgmiseks käsitlen küsimust, milline on hagejalt nõutava tõendamisstandardi asjakohane tase ühinemisjuhtumite puhul.
31. Seoses keeruliste majanduslike hinnangute läbivaatamisega on Euroopa Kohus leidnud, et selle tuvastamaks, kas komisjon on asjaolude hindamisel teinud ilmseid vigu, mis õigustavad asjasse puutuva otsuse tühistamist, peavad hageja esitatud tõendid olema piisavad, et kõnealuses otsuses asjaoludele antud hinnang muutuks ebausutavaks.(25)
32. Ühinemiste korral on tõendid harva ühetaolised ning seetõttu peab komisjon otseseid ja kaudseid tõendeid kaaluma (või prioritiseerima). Sellele konkreetsele olukorrale reageerimiseks on Üldkohus oma senises kohtupraktikas õigesti otsustanud, et hageja hagi rahuldatakse ainult siis, kui on võimalik tõendada, et toimikus sisalduvate erinevate tõendite kaalumine on põhjendamatu ja ebausutav, nii et see ei saa komisjoni hinnangut toetada.(26)
33. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus ja Üldkohus ei eelda, et hageja tõendaks väljaspool mõistlikku kahtlust,(27) et komisjon tegi koondumise hindamisel ilmse vea. Asjasse puutuvaks kriteeriumiks on tõenäosuste kaalumine,(28) millega kaasnevad tõendite kvaliteedile esitatavad erinõuded, mis nõutavat tõendamisstandardit üldjuhul ei mõjuta.(29)
34. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ühinemise asjades on hageja kohustatud esitama sidusat ja piisavat teavet (st väiteid ja otseseid või kaudseid tõendeid). Näiteks sellises olukorras nagu käesolevas kohtuasjas (mis on seotud asjasse puutuva turu määratlemisega) peab teabe kvaliteet oma ulatuse ja detailsusastme poolest vastama määruse nr 802/2004(30) I lisa vormi CO(31) 6. jao „Turgude määratlused“ nõuetele. Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud, on tõendite põhiülesanne veenda, et argumendid on põhjendatud,(32) ja seega peab tõendite kvaliteet igal juhul võimaldama Üldkohtul tuvastada väidetava ilmse hindamisvea olemasolu.(33)
35. Sellest tuleneb, et hageja peab esitama sidusad ja piisavad tõendid, et tõendada väidetavat ilmset viga, mis omakorda muudab komisjoni hinnangu ebausutavaks, mõjutades niiviisi huvide kaalumist hageja järelduse kasuks ja komisjoni järelduse kahjuks (selle kohta, kas kõnealune ühinemine heaks kiita või mitte). Samas peaks hagejalt nõutava tõendamisstandardi tase olema piiratud, võttes arvesse liidu ühinemiste kontrolli ja selle menetluse konkreetseid aspekte. Kõigepealt peab komisjon esitama tõendeid, mis tõendavad, et on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, et asjasse puutuv koondumine takistaks (või ei takistaks) märkimisväärselt tõhusat konkurentsi. Järelikult ei saa hagejalt nõuda enamat kui see, et ta tõendaks ilmset hindamisviga, mis mõjutab huvide kaalumist eespool märgitud suunas.
36. Tõendite kvaliteedi hindamisel hagejalt nõutava tõendamisstandardi piires tuleb silmas pidada veel kahte aspekti. Esiteks on hagejal raskusi ka siis, kui ta viib kavandatava ühinemisotsuse vaidlustamiseks läbi tulevikku suunatud analüüsi. Tõendeid, mida tuleb esitada selleks, et tõendada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, mõjutab samuti ebakindlus ja selle ühinemisotsuse aluseks oleva analüüsi tulevikku suunatud laad.(34) Teiseks ja täiendavalt ei ole hagejal tõendite kogumisel samu uurimisvolitusi nagu komisjonil.(35) Seega ei saa nõuet, et hageja peab oma väiteid piisavalt põhjendama, pidada täiesti võrdseks sellele institutsioonile esitatavate nõuetega. Igal juhul piirduvad hagejale esitatavad nõuded kohustusega esitada sidusat ja piisavat teavet, mis põhjendab komisjoni väidetavat ilmset hindamisviga, mis muudab tema hinnangu ebausutavaks.(36)
37. Selliseid seisukohti, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 31, on väljendatud ka õiguskirjanduses,(37) milles rõhutatakse, et Euroopa Kohtu otsust Bertelsmann ja Sony tuleb tõlgendada nii, et hageja peab esitama tõendid, mis kinnitavad tema väidet, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea, kuid ei pea esitama tõendeid, mis tegelikult tõendavad tema sisulist hinnangut (ja ta ei pea näiteks tõendama, miks ühinemine kahjustab konkurentsi). Kui hageja on ületanud takistuse, mis seisneb ilmse hindamisvea piisavas põhjendamises, on komisjon kohustatud kaitsma oma faktilisi järeldusi ning oma õiguslikku ja majanduslikku hinnangut, mistõttu lasub lõplik tõendamiskoormis temal.(38)
38. Seetõttu leian, et põhimõtteliselt on hageja kohustatud oma väidete ja nende väidete põhjenduseks esitatud otseste või kaudsete tõenditega tõendama, et komisjoni hinnang ja selle hinnangu põhjal tehtud järeldused ei ole põhjendatud. Selleks, et olla edukas, peab nende tõenditega olema võimalik sidusalt ja piisavalt tõendada, et komisjoni hinnang on ebausutav, mis tähendab, et tegemist on ilmse hindamisveaga.
4) Nõue esitada veenvaid tõendeid tegeliku konkurentsiprobleemi kohta, mida komisjon oleks pidanud analüüsima
39. Vaidlustatud kohtuotsus tugineb tingimustele, mille on välja töötanud Üldkohus (kohtuotsustes EasyJet ja Niki Luftfahrt), kuid mida Euroopa Kohus ei ole veel käsitlenud. Seega enne apellatsioonkaebuse esimese väite sisulist analüüsimist hindan seda, kas nimetatud kohtupraktikas väljatöötatud tõendamisstandard on kooskõlas eespool analüüsitud Euroopa Kohtu praktikast tulenevate nõuetega.(39)
40. Üldkohus selgitab kohtuotsuses easyJet eelkõige seda, et komisjon peab oluliste asjaolude alusel ise – isegi kõnealuste kolmandate isikute igasuguse otsese õhutamiseta – avastama ühinemisest põhjustatud konkurentsiprobleemid kõikidel turgudel, mis võivad seetõttu olla mõjutatud.(40)
41. Olukorras, kus kolmandast isikust hageja väidab, et komisjon ei ole arvesse võtnud võimalikku konkurentsiprobleemi, on Üldkohus kehtestanud järgmise tõendamisstandardi: „hageja [peab] sellegipoolest esitama olulised asjaolud, mis tõendavad selgelt sellise konkurentsiprobleemi olemasolu, mida komisjon oleks pidanud selle mõju tõttu uurima“.(41)
42. Selgitades tõendite liike ja kvaliteeti, viitab Üldkohus, et „kõnealuse [tõendamiskoormise ja ‑standardi] täitmiseks pidi hageja identifitseerima asjaomased turud, kirjeldama konkurentsiolukorda ilma koondumiseta ning märkima, millised on koondumise tõenäolised mõjud konkurentsiolukorra suhtes neil turgudel“.(42)
43. Nagu komisjon õigesti märkis, võimaldab nõue tõendada konkurentsiprobleemi olemasolu Üldkohtul vastavalt oma kodukorra artiklis 64 sätestatud võistlevuse põhimõttele teha otsus hagi kohta ilma täiendavat teavet nõudmata, et tagada õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine.(43)
44. Selle järelduse põhjendamiseks märkis Üldkohus kohtuotsuses easyJet, et ei piisa sellest, kui hageja „pelgalt viitab“ kahjuteooriale,(44) esitamata siiski „tõendeid oma argumendi toetuseks“,(45) ning järeldas, et hageja väited ei saa olla teoreetilised, abstraktsed ega kujutada endast üldisi väiteid.(46) Pigem peavad need olema piisavalt selgelt sõnastatud(47) ja tuleb esitada konkreetsed tõendid, mis tõendavad, et komisjoni hinnangutes on tehtud ilmne hindamisviga.(48)
45. Olen arvamusel, et nõutud tõendite liigi ja kvaliteedi kohta esitatud täpsustused on kooskõlas nõudega esitada väidete toetuseks sidus ja piisav teave.
46. Kohtuotsuses Niki Luftfahrt kinnitas Üldkohus kohtuotsuse easyJet põhimõtteid ja andis hagejatele täiendavaid suuniseid.
47. Eelkõige leidis Üldkohus kohtuotsuses Niki Luftfahrt, et hageja peab „identifitseerima asjaomased turud, kirjeldama konkurentsiolukorda ilma koondumiseta ning märkima, millised on koondumise tõenäolised mõjud konkurentsiolukorra suhtes neil turgudel“.(49) Hageja Üldkohtus võib selle tingimuse täita, esitades teavet, mille hulk ja laad on võrreldavad teabega, mida nõutakse määruse nr 802/2004 I lisa vormi CO 6. jaos, mille ühinevad pooled esitavad komisjonile ühinemisest teatamise raames.(50)
48. Vormi CO 6. jagu võib sellises olukorras nagu käesolevas asjas, mis on seotud asjaomase turu määratlemisega, olla kasulik viide nõutavate tõendite kogusele ja laadile, kuna see võimaldab sellistel kolmandatest isikutest hagejatel nagu Polwax paremini mõista, mis liiki otseseid ja kaudseid tõendeid peavad nad esitama Üldkohtus, kui nad vaidlustavad komisjoni poolt ühinemisotsuses esitatud turu määratluse.
49. Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kui hageja vaidlustab ühinemist heakskiitva komisjoni otsuse õiguspärasuse, peab ta tõendama ilmset viga komisjoni hinnangus, esitades kaalukaid tõendeid tegeliku konkurentsiprobleemi olemasolu kohta, mida komisjon oleks pidanud selle mõju tõttu uurima. Selle kohustuse täitmiseks peab hageja esitama sellise kvaliteediga sidusat ja piisavat teavet, mis kinnitab veenvalt argumentide põhjendatust ja võimaldab Üldkohtul kindlaks teha väidetava ilmse vea olemasolu. Sellega seoses on hageja kohustatud tema esitatud teabega (nimelt väidete ja nende väidete põhjenduseks esitatud otseste või kaudsete tõenditega) tõendama, et komisjoni hinnang ja selle hinnangu põhjal tehtud järeldused ei ole põhjendatud ega veenvad, mis mõjutab tõenäosuste kaalumist hageja järelduste kasuks ja komisjoni otsuses esitatud järelduse kahjuks. Kohtuliku kontrolli puhul tuleb siiski arvesse võtta ühinemiste eelkontrollist tulenevaid piiranguid.
5) Lõppmärkused Üldkohtu kohtupraktikas kasutatud terminoloogia kohta
50. Lõppmärkustena Üldkohtu praktika kohta, millele vaidlustatud kohtuotsuses tugineti, käsitlen lühidalt teatud terminoloogilisi vastuolusid. Nagu ma selgitan, tulenevad need siiski peamiselt eri keeleversioonide erinevustest, kuid ei muuda seda kohtupraktikat sisu ja eelkõige tõendamisstandardi osas ebajärjekindlaks.
51. Kohtuotsuses Niki Luftfahrt on ingliskeelse termini serius indicia (kaalukad kaudsed tõendid) vastena saksakeelses versioonis – mis Üldkohtu kodukorra artikli 49 kohaselt on autentne tekst – kasutatud terminit zuverlässige Indizien ja prantsuskeelses versioonis indices sérieux. Selle kohtuotsuse poolakeelses versioonis leidis Üldkohus, et asjasse puutuva turu määratluse vaidlustamiseks peab hageja esitama wiarygodne przesłanki, mis inglise keelde tõlgituna on reliable evidence (usaldusväärsed tõendid).
52. Seevastu vaidlustatud kohtuotsuse poolakeelses versioonis, mis on autentne tekst (punktid 59 ja 60), rõhutas Üldkohus seoses asjasse puutuva turu väidetavalt eksliku määratlusega vajadust esitada poważne poszlaki (kaalukas teave).(51) See mõiste erineb kohtuotsuses Niki Luftfahrt kasutatud mõistest. Samamoodi tuleb vaidlustatud kohtuotsuse ingliskeelse versiooni kohaselt esitada compelling evidence (kaalukad tõendid) (punktid 57–61) või compelling indications (kaalukat teavet) (punkt 45), samas kui eespool viidatud kohtuotsuse Niki Luftfahrt ingliskeelne sõnastus nõudis serious indicia (kaalukad kaudsed tõendid) esitamist. Vaidlustatud kohtuotsuse prantsuskeelses tekstis on Üldkohus aga kasutanud mõistet indices sérieux (nii compelling indications kui ka compelling evidence vastena), seega sama mõistet nagu kohtuotsuses Niki Luftfahrt.
53. Nagu komisjon õigesti märgib, ei mõjuta need terminoloogilised erinevused siiski Üldkohtu nõutavat tõendamisstandardit ja tõendite kvaliteeti. See tuleneb asjaolust, et nagu eespool märgitud, nõudis see kohus kõigis oma kõnealustes otsustes, et hageja tõendaks ilmse hindamisvea olemasolu, esitades võrreldavaid andmeid, mis sisuliselt vastab vormi CO 6. jaos ette nähtud nõuetele.
b) Apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa: kohtupraktika (kohtuotsused easyJet ja Niki Luftfahrt) kohaldamine vaidlustatud kohtuotsuses
54. Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 1997 määratleti eelnev turg kui toorparafiini tarnimise turg, tuginedes peamiselt komisjoni varasemale otsustuspraktikale (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 52 ja 53).
55. Üldkohus märkis (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 56), et Polwaxi kirjalikes seisukohtades oli mitu viidet toorparafiini eri liikidele, nimelt kergele, keskmisele ja raskele toorparafiinile ning nende erinevatele omadustele ja kasutusvõimalustele, kuid osas, milles neid viiteid tuleb mõista etteheitena eelneva turu väärale määratlemisele – põhjusel, et komisjon oleks pidanud kindlaks tegema kolm erinevat turgu, eristades neid viidatud kolme toorparafiini liigi alusel –, ei saa selle etteheitega nõustuda.(52) Üldkohus lükkas selle väite vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–62 tagasi.
56. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45 viitas Üldkohus kohaldatavale tõendamisstandardile, mille kohaselt pidi hageja eelkõige „esitama kaalukad tõendid, mis näitavad selgelt sellise konkurentsiprobleemi olemasolu, mida komisjon oleks pidanud selle mõju tõttu uurima“.(53)
57. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–62 leidis Üldkohus sisuliselt, et Polwax peab esitama kaalukad tõendid, mis tõendavad, et kerge, keskmine ja raske toorparafiin ei ole omavahel piisavalt asendatavad, et need kuuluksid samale turule, ning täpsemalt peab hageja esitama kaalukad tõendid, mis tõendavad, et need erinevad toorparafiini liigid ei ole nõudluse või pakkumise seisukohast piisavalt asendatavad, et need kuuluksid samale turule, mida hageja aga ei teinud.
58. Apellatsioonkaebuses väidab Polwax sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja määruse nr 139/2004 artiklit 2, kui ta kohustas Polwaxi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 57–60 esitama selleks, et põhjendada oma väidet eelneva turu eksliku määratluse kohta, „kaalukat teavet“, mis võimaldab määratleda asjasse puutuvad turud, mis on kitsamad kui komisjoni määratletud turg. Polwax väidab, et selline nõue esitada „kaalukat teavet“ („kaalukad kaudsed tõendid“), mis tõendavad konkurentsiprobleemi olemasolu vastavalt eespool viidatud kohtuotsustele easyJet ja Niki Luftfahrt, ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Polwaxi hinnangul puudutab selline tõendamisnõue üksnes probleeme „muudel turgudel kui need, mida käsitleti konkurentsianalüüsis“, mis aga ei kehti väidetavalt piiratumate asjaomaste turgude puhul, mis puudutasid tooteid, mida komisjon vaidlusaluses otsuses käsitles.
59. Komisjon väidab, et Polwaxi apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa on tulemusetu ja seega vastuvõetamatu. Lisaks väidavad komisjon ja Orlen sisuliselt seda, et Polwaxi väited on vastuolulised ja et see osa on igal juhul põhjendamatu.
60. Leian, et Polwaxi peamine argument selle kohta, et vaidlustatud kohtuotsuses on vääralt kohaldatud kohtuotsustes easyJet ja Niki Luftfahrt viidatud kohtupraktikat, kuna see kohtupraktika puudutab väidetavalt üksnes muid kui komisjoni konkurentsianalüüsiga hõlmatud turgudega seotud probleeme, ei ole põhjendatud.
61. Kaaluka teabe esitamise kohustus lasub hagejal põhimõtteliselt seoses mis tahes konkreetse turuga, kuna ta kavatseb sisuliselt põhjendada etteheiteid, mille ta esitab seoses sellega, kuidas komisjon määratles Üldkohtus asjaomase turu.
62. Leian, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 57 tuletas Üldkohus üksnes meelde, et arvestades tema piiratud kontrolli ulatust keeruliste majanduslike hinnangute valdkonnas, ei piisa sellest, kui hageja Üldkohtus pelgalt väidab, et turu määratlus on ekslik.
63. Üldkohus täheldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, et „täpsemalt, arvestades meetodit, mis on esitatud komisjoni teatises asjaomase turu mõiste kohta [liidu] konkurentsiõiguses[(54)], tuleb hagejal esitada kaalukat teavet, mis näitab, et erinevat liiki toorparafiinide vahel ei ole nõudluse ja pakkumise poolel asendatavus nii piisav, et need saaksid kuuluda samale turule“.
64. Seejärel märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, et „nõudluse seisukohast oleks hageja pidanud esitama kaalukat teavet selle kohta, et teatavat liiki toorparafiini kliendid ei hakka väikse hinnatõusu korral kasutama teist liiki toorparafiini, mistõttu ei saa neid pidada asendatavateks“.(55)
65. Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60, et „pakkumise seisukohast oleks hageja pidanud esitama kaalukat teavet selle kohta, et teatavat liiki toorparafiini tarnijad ei saanud lühikese aja jooksul oma tootmist ümber korraldada muud liiki toorparafiini tootmisele ega seda turustada, ilma et sellega kaasneks olulisi täiendavaid kulusid või riske vastusena väiksele püsivale muudatusele suhtelistes hindades (vt selle kohta asjaomase turu mõiste teatise punktid 20–24)“.
66. Nõuet, et hageja esitaks „kaaluka teabe“ (või „kaalukad tõendid“), ei tohiks tõlgendada nii, et see nõuab täielikku ja süsteemset analüüsi (mis on komisjoni ülesanne). Vastupidi, kooskõlas nõudega esitada sidus ja piisav teave, mis kinnitab veenvalt argumentide sisu, on hageja kohustatud esitama vähemalt usaldusväärse, kontrollitava ja objektiivse teabe, mis tõendab, et turu kitsam määratlus oli ilmselgelt vajalik, seda enam, et ühinemise pooled ei kattu asjaomastel turgudel.
67. Üldkohtu kohtupraktikas (kohtuotsused EasyJet ja Niki Luftfahrt) kehtestatud nõuete loogika ei nõua, et hageja Üldkohtu menetluses – kes on komisjoni vastaspool – peab tõendama tõhusa konkurentsi märkimisväärset takistamist, vaid ta peab tõendama, et komisjon tegi asjaomase turu määratlemisel ja konkurentsianalüüsis ilmse hindamisvea. Sellise ilmse vea oleks saanud teha siis, kui komisjon oleks täielikult eiranud teatud muude turgude olemasolu, mida seetõttu tema konkurentsianalüüsis arvesse ei võetud. Sellise ilmse vea tuvastamiseks ei piisa siiski lihtsalt kinnitusest, et komisjon on teinud vea; identifitseerida tuleb ka teised turud, kus ei ole kattumist koondumise poolte tegevuse vahel ning esitada sidus ja piisav teave, mis tõendab, et nendel turgudel esineb ühinemisest tulenev konkurentsiprobleem.(56)
68. Teisisõnu tähendab minu arvates hagejalt „kaaluka teabe“ nõudmine seda, et esitatud teave peab olema piisavalt veenev ja täpne, et õigustada komisjoni keeruka hinnangu ümberlükkamist ühinemiste kontrolli otsuses. See teave peab tõendama, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, ja et tema hinnang ei toeta enam järeldust, „et on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, et ühinemine kas „ei takistaks“ (või olenevalt olukorrast „takistaks“) märkimisväärselt tõhusat konkurentsi.
69. Kui tõendamisstandardi lävend oleks sedavõrd madal, et võimaldaks kolmandatest isikutest taotlejatel edukalt komisjoni otsused ilma kaaluka teabeta tühistada – pelgalt teoreetilistele argumentidele või lihtsatele väidetele tuginedes –, takistaks see põhjendamatult liidu ühinemiste kontrolli tõhusat jõustamist.(57)
70. Sellest tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta kohustas Polwaxi „esitama kaalukad tõendid, mis näitavad selgelt sellise konkurentsiprobleemi olemasolu, mida komisjon oleks pidanud selle mõju tõttu uurima“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 45). See võimaldas Üldkohtul vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 sisuliselt otsustada, et Polwax ei ole oma väiteid põhjendanud kaalukate tõenditega, mis tõendaksid, et need eri liiki toorparafiinid ei ole omavahel piisavalt asendatavad, et nad oleks nõudluse või pakkumise seisukohast piisavalt asendatavad.
71. Terviklikkuse huvides lisan järgmised tähelepanekud.
72. Polwax vaidlustas Üldkohtus selle, et toorparafiini tarnimise eelnevat turgu ei jagatud kerge, keskmise ja raske toorparafiini tarnimise eraldiseisvateks turgudeks.
73. Nagu komisjon välja tõi, saab väita, et Polwax ei saa ilma iseendale vastu rääkimata heita oma apellatsioonkaebuses ühelt poolt ette, et puudub konkurentsianalüüs selle kohta, mida ta peab eraldiseisvateks asjasse puutuvateks turgudeks, ja teiselt poolt väita Üldkohtu praktika kohaldatavuse välistamiseks,(58) et nende turgude kohta on sellegipoolest tehtud konkurentsianalüüs. Sellest potentsiaalsest vastuolust hoolimata oli Polwax kohustatud põhjendama oma väidet sidusa ja piisava teabega.
74. Lisaks, nagu Orlen sisuliselt märkis, nähtub Euroopa Kohtu toimikus olevatest dokumentidest, et Polwax ei suuda täpselt määratleda teiste välja pakutud turumääratluste piire ega eelkõige põhjendada usutavalt arusaama, et oleks vaja teistsugust turumääratlust.
75. Sellest järeldub, et Üldkohus käsitles Polwaxi esimeses kohtuastmes esitatud argumente õigesti ja minu hinnangul oli Üldkohtu kohtupraktika (kohtuotsused easyJet ja Niki Luftfahrt) kohaldatav ning seda kohaldati vaidlustatud kohtuotsuses õigesti.
76. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
B. Apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa
77. Üldkohtu järeldustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–60, mis on asjakohased ka seoses apellatsioonkaebuse esimese väite teise osaga, on viidatud käesoleva ettepaneku punktides 62–65. Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 61 on kokku võetud käesoleva ettepaneku punktis 70.
78. Polwax väidab apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas sisuliselt seda, et isegi kui nõue „esitada kaalukad tõendid, mis näitavad selgelt sellise konkurentsiprobleemi olemasolu, mida komisjon oleks pidanud selle mõju tõttu uurima“(59) on käesolevas asjas kohaldatav, tähendab see, et Polwaxil oli kohustus(60) esitada kaalukaid tõendeid seoses iga teguri kohta, mida asjasse puutuva turu määratlemisel arvesse võeti. See tähendab, et arvestades seda, et Polwax oli haldusmenetluses üksnes „kolmas isik“, ei oleks ta pidanud esitama kaalukaid tõendeid selle kohta, et toorparafiini eri kategooriad (kerge, keskmine ja raske) ei olnud nõudluse või pakkumise seisukohast asendatavad.
79. Polwax väidab, et Üldkohtu nõuded lähevad kaugemale selle tõendamisest, et asjasse puutuval turul esineb konkurentsiprobleem ja et ta peab kolmanda isikuna de facto üksikasjalikult määratlema asjasse puutuva turu. Polwax väidab, et hoopis komisjoni ülesanne on anda asjasse puutuva turu üksikasjalik määratlus. Ei määrusega nr 139/2004 ega määrusega nr 802/2004 ei panda asjasse puutuvatele kolmandatele isikutele selliseid ulatuslikke kohustusi. Oma vastuses väidab Polwax, et komisjon eksis, kui ta väitis – esimest korda Euroopa Kohtus apellatsiooniastmes, mis on seega vastuvõetamatu –, et hageja peab esitama asjasse puutuvaid ja sidusaid tõendeid, mis vastavad tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise kriteeriumile.
80. Komisjon ja Orlen väidavad sisuliselt, et õigusnormi rikkumisega seotud väited tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja et kõik väidetava hindamisvea kohta esitatud väited on vastuvõetamatud. Komisjon tuletab eelkõige meelde, et Üldkohus on selgitanud, et just selles asjaolude täpsuse ja ilmse hindamisvea puudumise kontrollimise kontekstis peab hageja „esitama olulised asjaolud, mis tõendavad selgelt sellise konkurentsiprobleemi olemasolu, mida komisjon oleks pidanud selle mõju tõttu uurima“.(61) Ta rõhutab siiski, et seda kohustust tuleb eristada Polwaxi kui komisjoni haldusmenetluses puudutatud kolmanda isiku kohustusest, samas kui näib, et Polwax sellist vahet ei tee.(62) Komisjon lükkab oma vasturepliigis Polwaxi väited tagasi. Samuti märgib ta, et Polwaxi võrdlemine easyJeti juhtumiga on tegelikult samaväärne komisjoni argumentidega nõustumisega, kuna selles asjas, nagu ka käesolevas asjas, puudutasid hageja etteheited eraldiseisvaid turge, ilma et poolte tegevus kattuks.
81. Leian, et vastupidi sellele, mida Polwax nende argumentidega selgelt väidab, ei ole tegemist hageja õigustega koondumiste kontrolli menetluses kolmanda isikuna, nagu on ette nähtud määruse nr 139/2004 artikli 18 lõike 4 teises lauses ja määruse nr 802/2004 artiklis 11. Pigem peab Euroopa Kohus analüüsima, kas Üldkohus kohaldas õiguspärasuse kontrolli raames sobivat tõendamisstandardit, et teha kindlaks, kas esines väidetav ilmne viga.
82. Teiseks: vaidlustatud kohtuotsuse punkti 45 tuleb minu hinnangul tõlgendada koostoimes selle punktidega 57–60. Nagu ma selgitasin seoses apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga, on komisjonile ühinemiste kontrolli raames antud kaalutlusruum, mille tõttu on põhjendatud see, et liidu kohtu kontroll üle piirdub ilmselge hindamisvea puudumise kontrollimisega. Lisaks märkisin eespool viidatud punktides sellele, et Üldkohus otsustas õigesti, et arvestades tema kontrolli piiratud ulatust keeruliste majanduslike hinnangute valdkonnas, ei piisa sellest, kui hageja Üldkohtus pelgalt väidab, et turu määratlus on ekslik. Selle asemel peab hageja esitama ka veenvad tõendid, et tõendada oma väidete põhjendatust.
83. Alustuseks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on selgitanud, et „asjaomase turu õige määratlemine on vajalik eeltingimus, et hinnata ükskõik millise koondumise mõju konkurentsile“.(63) Just sel põhjusel sõnastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kohtuotsustele easyJet ja Niki Luftfahrt tuginedes, et veenvate tõendite esitamise nõude täitmiseks peab hageja „identifitseerima asjaomased turud, kirjeldama konkurentsiolukorda ilma koondumiseta ning märkima, millised on koondumise tõenäolised mõjud konkurentsiolukorra suhtes neil turgudel“.(64)
84. Seega, nagu ma selgitasin seoses apellatsioonkaebuse esimese väite esimese osaga,(65) sai Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 57 põhjendatult nõuda, et Polwax esitaks vastavalt kas „kaalukat teavet“ või „kaalukaid tõendeid“, mis tõendaks, et väidetavad eri liiki toorparafiinid ei ole omavahel piisavalt asendatavad, et põhjendada oma väiteid, mille kohaselt on komisjon teinud asjasse puutuva turu määratlemisel ilmse hindamisvea, ning tõendada, et käesoleval juhul oli asjasse puutuv kaubaturg kitsam, mistõttu muutus turumääratlus ebaõigeks. Üldkohus aga üksnes tuletas meelde, et arvestades tema kontrolli piiratud ulatust keeruliste majanduslike hinnangute valdkonnas, ei piisa sellest, kui hageja Üldkohtus pelgalt väidab, et asjasse puutuva turu määratlus on ekslik. Seega ei nõudnud Üldkohus, et Polwax vastaks tõendamisstandardile, mis läheks kaugemale sellest, mida nõutakse hagejatelt niisugustes olukordades nagu käesolevas asjas, et tõendada nende väidete põhjendatust.(66)
85. Teisisõnu leidis Üldkohus õigesti, et selle tõendamiseks, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea – kuna ta jättis arvesse võtmata koondumise mõju turgudele, mis on kitsamad, kui toorparafiini turg, mida ta analüüsis oma konkurentsianalüüsis –, pidi Polwax Üldkohtu menetluses esitama kaalukat teavet selliste kitsamate turgude identifitseerimiseks.(67)
86. Sellest tuleneb, et Üldkohus ei kehtestanud käesolevas asjas ebaõiget tõendamisstandardit. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C. Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa
87. Üldkohtu järeldustele vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–60, mis on asjakohased ka seoses apellatsioonkaebuse esimese väite kolmanda osaga, on viidatud käesoleva ettepaneku punktides 62–65. Nagu märgitud eespool, on vaidlustatud kohtuotsuse punkt 61 kokku võetud käesoleva ettepaneku punktis 70.
88. Polwax väidab apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas, et vaidlustatud kohtuotsuse eespool viidatud punktides leidis Üldkohus sisuliselt, et Polwax ei olnud esitanud kaalukaid tõendeid selle kohta, et toorparafiini eri kategooriad ei ole nõudluse ega ka pakkumise seisukohast asendatavad. Polwaxi hinnangul on järeldus, mis puudutab tõendite puudumist asendatavuse kohta, ilmselgelt ebaõige, sest tema enda esitatud väited ja tõendid viivad vastupidise järelduseni. Lisaks väidab ta, et kuna Üldkohus jättis rahuldamata tema ekspertiisitaotluse, takistas ta Polwaxil oma väidete paikapidavuse tõendamist.
89. Lisaks asub Polwax seisukohale, et Üldkohus nõustus sellega, et vaidlusaluses otsuses puudus tegelik põhjendus või analüüs tooteturu kohta, ning heidab komisjonile ette, et too tugines oma analüüsis üksnes kahele varasemale otsusele, tegemata oma analüüsi.
90. Viimaks väidab Polwax, et isegi kui nõustuda komisjoni asjasse puutuva turu määratlusega, rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna ta jättis analüüsimata eri turusegmentide dünaamika ja nõustus sellega, et selle institutsiooni seisukoht vaidlusaluses otsuses ei ole põhjendatud.
91. Komisjon väidab, et apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa on vastuvõetamatu, kuna see puudutab Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele ja on igal juhul põhjendamatu.
92. Oma vastuses väidab Polwax, et apellatsioonkaebuse väite nimetatud osa on vastuvõetav, viidates kohtupraktikale, mille kohaselt võib Euroopa Kohus kontrollida Üldkohtu tuvastatud faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja õiguslikke tagajärgi, mida nimetatud kohus on neist tuletanud, hoolimata sellest, et üksnes Üldkohtul on ainupädevus asjaolusid tuvastada ja hinnata. Nii on see esimese väite kolmanda osa puhul, kuna see puudutab Üldkohtu keeldumist kvalifitseerida „tugevateks tõenditeks“ nõudluse seisukohast asendatavuse puudumise kohta: i) asjaolu, et teatud liiki toorparafiini (näiteks kerget toorparafiini) ei saa asendada muud liiki toorparafiiniga (näiteks keskmise toorparafiiniga), ja ii) asjaolu, et igat liiki toorparafiini kasutatakse konkreetsete toodete valmistamiseks. Polwaxi arvates ei ole eeltoodu näol tegemist mitte üksnes „kaaluka teabega“, vaid isegi „tõenditega“ selle kohta, et nõudluse seisukohast asendatavus puudub. Lisaks väidab ta, et asjasse puutuva turu määratlus kujutab endast asjaolude õiguslikku klassifikatsiooni ja seetõttu on selle kohta esitatud eelotsuse küsimused.(68) Ta heidab komisjonile ette ka seda, et too ei ole selgitanud, kuidas ta uuris toorparafiini asendatavust nõudluse ja pakkumise seisukohast.
93. Minu arvates on Polwaxi apellatsioonkaebuse esimese väite kolmanda osa puhul tegemist vaid mitme faktiliste asjaolude hindamist puudutava argumendi esitamisega, milles heidetakse Üldkohtule ette ilmset hindamisviga, kuna ta tegi järelduse, et Polwax ei olnud esitanud kaalukaid tõendeid, mis tõendaks: i) „et kerge toorparafiin, keskmine toorparafiin ja raske toorparafiin ning Bright Stocki liiki tooparafiin ei ole omavahel asendatavad (asendatavuse puudumine nõudluse seisukohast)“ ja ii) et need toorparafiini liigid ei ole asendatavad pakkumise seisukohast.
94. Eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61(69) tuvastas Üldkohus selgelt faktilised asjaolud.
95. Seega piisab väitest, et Üldkohtu poolt talle esitatud tõenditele hinnangu andmine ei ole õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendite moonutamisega.(70) Kuna Polwax vaidlustab hinnangu, mille Üldkohus andis talle esitatud argumentidele, korrates neid nüüd Euroopa Kohtus, väitmata või tõendamata, et Üldkohus on neid tõendeid moonutanud, tuleb apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa tunnistada vastuvõetamatuks.
96. Igal juhul on Polwaxi argumendid põhjendamatud, kuna Üldkohus esitas õigesti kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas toorparafiini võimalikud kitsamad turud on olemas, ja järeldas, et Polwax ei ole esitanud kaalukaid tõendeid selle kohta, et eri liiki toorparafiin ei ole ei nõudluse ega pakkumise seisukohast asendatav.
97. Esiteks, mis puudutab asendatavust nõudluse seisukohast, siis märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59, et „hageja [oleks] pidanud esitama kaalukat teavet selle kohta, et teatavat liiki toorparafiini kliendid ei hakka väikse hinnatõusu korral kasutama teist liiki toorparafiini“.
98. Selle kriteeriumi kohta leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et väited, mille kohaselt on kerge, keskmise ja raske toorparafiini puhul tegemist erineva toorainega, ei kujuta endast kaalukaid tõendeid, mis kinnitavad, et puudub nimetatud eri liiki toorparafiinide omavaheline piisav asendatavus, et nad oleks nõudluse seisukohast asendatavad.
99. Piisab, kui märkida, et Polwax ei viita sellele, kuidas on Üldkohus rikkunud õigusnormi või teinud hindamisvea, kui ta väitis, et sellised väited nagu Polwaxi esitatud väited ei kujuta endast kaalukaid tõendeid selle kohta, et eri liiki toorparafiin on nõudluse seisukohast asendatav.
100. Teiseks, seoses pakkumise seisukohast asendatavusega on Polwax esitanud mitu faktilist argumenti (mis esitati juba esimeses astmes), mis puudutavad toorparafiini ja selle omadusi, asjaolu, et kõik rafineerimistehased ei tooda toorparafiini, toorparafiini pakkumise teatud piiranguid, toorparafiini tootmise sõltuvust rafineerimistehnoloogiatest ja kasutatud toorainest ning seda, et Lotose toodetud toorparafiinile ei ole täiuslikku asendustoodet.
101. Küll aga viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 sellele, et selleks, et pakkumise seisukohast puudub asendustoode, oleks tulnud esitada kaalukaid tõendeid „selle kohta, et teatavat liiki toorparafiini tarnijad ei saanud lühikese aja jooksul oma tootmist ümber korraldada muud liiki toorparafiini tootmisele ega seda turustada, ilma et sellega kaasneks olulisi täiendavaid kulusid või riske vastusena väiksele püsivale muudatusele suhtelistes hindades“.
102. Seoses selle kriteeriumiga leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et Polwax ei olnud käsitlenud võimalikku asendatavust pakkumise seisukohast.
103. Nagu komisjon rõhutas, ei täpsusta Polwax, mil viisil on Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et sellised üldised väited, mis puudutavad toorparafiini tootmise laadi, ei kujuta endast veenvaid tõendeid pakkumise seisukohast asendatavuse olemasolu kohta.
104. Lõpuks tuleb terviklikkuse huvides märkida, et kuigi Polwax väidab nüüd, et ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmine takistas tal tõendada, et tema väited nõudluse ja pakkumise seisukohast asendatavuse kohta olid täpsed, ei puudutanud tema ekspertiisitaotlus siiski tegelikult asendatavust ega üldisemalt faktilisi küsimusi turu määratlemise kohta.
105. Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebuse esimese väite kolmas osa tuleb vastuvõetamatuse ja igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
III. Ettepanek
106. Ilma et see mõjutaks apellatsioonkaebuse ülejäänud väiteid, mis jäävad käesoleva ettepaneku ulatusest välja, teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata Polwaxi apellatsioonkaebuse esimene väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.
1 Algkeel: inglise.
2 Otsus, millega tunnistatakse koondumine siseturu ja EMP lepingu toimimisega kokkusobivaks (Juhtum M.9014 – PKN Orlen / Grupa Lotos) (Teatavaks tehtud numbri C(2020) 4651 all) (ELT 2021, C 196, lk 8). See otsus võeti vastu nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artikli 8 lõike 2 alusel.
3 See on parafiini tootmiseks vajalik tooraine ja rafineerimistehastes toornaftast baasõli tootmise kõrvalsaadus.
4 Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 13.
5 Vaidlustatud kohtuotsuse asjasse puutuvaid lõike on tsiteeritud allpool käesoleva ettepaneku hinnangu jaotises (vt punktid 62–65 ja 70).
6 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala (C‑413/06 P, edaspidi „kohtuotsus Bertelsmann ja Sony“, EU:C:2008:392, punkt 44).
7 Järgmisi kohtuotsuseid edasi ei kaevatud: 4. juuli 2006. aasta kohtuotsus easyJet vs. komisjon (T‑177/04, edaspidi „kohtuotsus easyJet“, EU:T:2006:187), 13. mai 2015. aasta kohtuotsus Niki Luftfahrt vs. komisjon (T‑162/10, edaspidi „kohtuotsus Niki Luftfahrt“, EU:T:2015:283) ja 20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Polskie Linie Lotnicze „LOT“ vs. komisjon (T‑240/18, EU:T:2021:723).
8 Kohtupraktikat on minevikus kritiseeritud põhjusel, et selles on korduvalt segi aetud tõendamisstandard ja läbivaatamise standard. Vt Vesterdorf, B., „Standard of proof in merger cases: Reflections in the light of recent case law of the Community courts“, European Competition Journal, Vol. 1(1), 2005, lk 3–33.
9 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. CK Telecoms UK Investments (C‑376/20 P, edaspidi „kohtuotsus CK Telecoms“, EU:C:2023:561, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika) (kohtujuristi kursiiv).
10 Ibid., punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika.
11 Vt 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus General Electric vs. komisjon (T‑210/01, EU:T:2005:456, punkt 340) (ei ole edasi kaevatud).
12 Kohtuotsus CK Telecoms, punkt 82.
13 Ibid., punkt 87. Standard „pigem tõenäoline kui ebatõenäoline“ on teisisõnu „tõenäosuste kaalumise“ tõendamisstandard, mida nõutakse tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise tõendamiseks.
14 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑64/20, EU:T:2024:815, punkt 192). Vt ka 20. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Polskie Linie Lotnicze ‘LOT’ vs. komisjon (T‑296/18, EU:T:2021:724, punkt 107).
15 Kohtuotsus CK Telecoms, punkt 84.
16 Vt Üldkohtu praktika tema kodukorra kohta: 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus KPN vs. komisjon (T‑691/18, EU:T:2021:43, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika) (kohtujuristi kursiiv) (ei ole edasi kaevatud).
17 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon (C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 64) (kohtujuristi kursiiv).
18 „Otsesed tõendid“ on tavaliselt dokumendid ning suulised ja kirjalikud seisukohad. Minu arvates on käesoleval juhul „kaudsed“ tõendid sarnased mõistega „indicia“. „Kaudsed tõendid“ on „tõendid, mis tuginevad järeldamisele, mitte isiklikele teadmistele või vaatlustele“. „Indicia“ on määratletud kui „märgid; viited [ostukviitungid on omandiõiguse tunnused]“, Black’s Law Dictionary, 12th ed, 2024. Vt ka kohtuotsus Bertelsmann ja Sony, punktid 127–129.
19 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Chalkor vs. komisjon (C‑386/10 P, EU:C:2011:815, punkt 65) (kohtujuristi kursiiv).
20 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus (C‑56/12 P, EU:C:2013:575, punktid 44 ja 77).
21 Ibid., punkt 73.
22 Komisjoni teatis [EÜ] artiklite 81 ja 82 alusel esitatud kaebuste käsitlemise kohta komisjonis (ELT 2004, C 101, lk 65, punkt 69).
23 28. septembri 2023. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon (C‑320/21 P, EU:C:2023:712, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Ryanair ja Laudamotion vs. komisjon (C‑591/21 P, EU:C:2024:635, punkt 133): „mis puudutab [apellantide] väidet, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta märkis […] et nad „ei esitanud konkreetseid ja põhjendatud tõendeid selle kohta, et kõik või osa kõnealustest abimeetmetest on mõeldud katma samu abikõlblikke kulusid kui need, mis sisalduvad kahjus, mida vaidlusaluse meetmega püütakse heastada“, pannes seega tõendamiskoormise süstemaatiliselt apellantidele, siis tuleb märkida, et põhimõtteliselt peab isik, kes esitab väite või argumendi toetuseks faktilised asjaolud, tõendama nende tegelikkust“.
24 Euroopa Kohtu presidendi 25. jaanuari 2008. aasta kohtumäärus Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano vs. Apache Footwear jt (C‑464/07 P(I), EU:C:2008:49, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 14. juuni 2018. aasta kohtuotsus Lubrizol France vs. nõukogu (C‑223/17 P, EU:C:2018:442, punkt 39) ja 7. mai 2020. aasta kohtuotsus BTB Holding Investments ja Duferco Participations Holding vs. komisjon (C‑148/19 P, EU:C:2020:354), punkt 72: „ilmset viga [võib] tõendada asjaoludega, mis muudavad komisjoni otsuses tema poolt faktidele antud hinnangu ebausutavaks. Seevastu tuleb ilmsete vigade kohta esitatud väide tagasi lükata, kui hagejate esitatud tõenditele vaatamata ilmneb, et vaidlustatud hinnang sellist viga ei sisalda.“ Vt ka Üldkohtu praktika: 27. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Nitrogénművek Vegyipari vs. komisjon (T‑387/11, EU:T:2013:98, punkt 25) ja 12. juuli 2018. aasta kohtuotsus Austria vs. komisjon (T‑356/15, EU:T:2018:439, punkt 170) (apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata). See lähenemine on kantud üle pangandusliidu valdkonda, vt sellega seoses 1. juuni 2022. aasta kohtuotsus Algebris (UK) ja Anchorage Capital Group vs. komisjon (T‑570/17, EU:T:2022:314, punktid 102–109). Vt Lenaerts, K., Gutman, K., ja Nowak, J. T., EU Procedural Law, 2nd ed., Oxford University Press, Oxford, 2023, lk 401, 769. joonealune märkus.
26 18. mai 2022. aasta kohtuotsus Wieland‑Werke vs. komisjon (T‑251/19, EU:T:2022:296, punktid 165, 611–618) (ei ole edasi kaevatud). Vt Castillo de la Torre, F., „Predicting the future: Evidential basis for prospective assessments in EU Merger Control“, teoses Prete, L. ja Rezki, L. (eds.), Judging & (Re) Thinking European Union Law. Liber Amicorum in Honour of Nils Wahl, Springer, 2025, lk 16, ilmumas, kättesaadav aadressil http://dx.doi.org/10.2139/ssrn.5050949.
27 Tegemist on rangema standardiga, mida kohaldatakse kriminaal- ja kvaasikaristusõiguslikes menetlustes, ning see tähendab, et Euroopa Kohtul ei ole pärast tõendite uurimist põhjendatud kahtlust asjaolude suhtes, mis kujutavad endast kõnealust süütegu.
28 See on leebem kriteerium, mida kohaldatakse tsiviilasjades ja mis tähendab seda, et pool peab asjasse puutuvat kohut veenma, et tema väidetav asjaolu on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline.
29 Kohtuotsus CK Telecoms, punktid 75 ja 77 ning seal viidatud kohtupraktika.
30 Komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määrus, millega rakendatakse määrust nr 139/2004 (ELT 2004, L 133, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 88).
31 Vorm CO on vorm, milles esitatakse teave, mis tuleb komisjonile esitada kavandatavat ühinemist käsitleva teatise raames vastavalt määrusele nr 139/2004.
32 Kohtuotsus CK Telecoms, punktid 60 ja 77 ning seal viidatud kohtupraktika.
33 Vt selle kohta kohtuotsus Niki Luftfahrt, punktid 174–176 ja 187.
34 Kohtuotsus CK Telecoms, punkt 82.
35 Vt muu hulgas määruse nr 139/2004 artiklid 11 ja 13.
36 See tähendab, et vastupidi komisjoni järeldusele (et on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, et ühinemine takistaks märkimisväärselt tõhusat konkurentsi), tõendab hageja, et enam ei ole võimalik järeldada, et on pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, et ühinemine takistaks märkimisväärselt tõhusat konkurentsi (ja vastupidi, kui komisjon järeldas, et ühinemine ei takistaks märkimisväärselt tõhusat konkurentsi).
37 Hirsbrunner, S., ja von Köckritz, C., „Rebalancing EC Merger Control: The ECJ’s judgment in Case C‑413/06 P (Bertelsmann and Sony)“, Global Competition Policy, 2008, lk 17.
38 Bengtsson, C., Carpi, J. M., ja Subočs, A., „The Substantive Assessment of Mergers“, teoses Jones, C., ja Weinert, L. (eds.), EU Competition Law, Vol. II, Edward Elgar Publishing, Cheltenham, 2021, punkt 4.74 jj.
39 Vt käesoleva ettepaneku punktid 20 ja 23.
40 Kohtuotsus easyJet, punkt 64.
41 Kohtuotsus easyJet, punkt 65.
42 Kohtuotsus easyJet, punkt 66.
43 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus KPN vs. komisjon (T‑691/18, EU:T:2021:43, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).
44 easyJet väitis, et komisjon rajas oma konkurentsialase analüüsi ebaõigesti turgudele, kus on kas otsene või kaudne kattumine ühinevate poolte tegevuse vahel, jättes põhistamata oma argumendid.
45 Kohtuotsus easyJet, punktid 66 ja 67.
46 Üldkohus rõhutas, et nendest mõnedest easyJeti esitatud arvulistest näitajatest ei piisa, et põhjendada tema väiteid turgude kohta, kus ei ole kattumist, kuna hageja ei ole turge selgelt määratlenud.
47 Kohtuotsuses easyJet järeldas Üldkohus, et ta ei saa teha otsust väite põhjendatuse kohta, kuna hageja ei olnud „selgelt määratlenud [turge, kus ei ole kattumist]“ (punkt 68).
48 Kohtuotsus easyJet, punktid 71 ja 73.
49 Kohtuotsus easyJet, punkt 66 (viitatud kohtuotsuses Niki Luftfahrt, punkt 175).
50 Vt selle kohta kohtuotsus Niki Luftfahrt, punktid 120–123 ja 176.
51 Võttes arvesse vaidlustatud kohtuotsuse prantsuskeelse versiooni sõnastust ja mõiste wiarygodne przesłanki kasutamist mõiste indices sérieux tõlkimisel poola keelde kohtuotsustes easyJet ja Niki Luftfahrt ning vaidlustatud kohtuotsuse punktis 45, näib, et see on ka õige mõiste, mida oleks tulnud kasutada vaidlustatud kohtuotsuse poolakeelse versiooni punktis 59.
52 Võib märkida, et Polwaxi poolt Üldkohtule ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest ei selgu, kas tema arvates kuuluvad raske toorparafiin ja bright stocki toorparafiin samale asjaomasele turule või mitte. Siiski, nagu märkis komisjon, kuigi Polwax eristas Üldkohtus sisuliselt üksnes kerget, keskmist ja rasket toorparafiini või isegi ainult kerget ja rasket toorparafiini (vt hagiavaldus, punkt 40), võib tema väljendatud seisukoht viidata ka sellele, et ta pidas kaalult rasket toorparafiini ja bright stocki toorparafiini ühtseks turuks (vt repliik, punkt 120). Igal juhul on vastuvõetamatud kõik argumendid, millega soovitakse apellatsioonkaebuse etapis tõendada sellise eristuse olemasolu või isegi väita, et Bright Stocki toorparafiin kujutab endast eraldiseisvat turgu/segmenti, kuna see seaks kahtluse alla Üldkohtu tuvastatud faktilised asjaolud (vaidlustatud kohtuotsuse punktid 56–61).
53 Siin viidatakse vaidlustatud kohtuotsuses kohtuotsusele easyJet, punktid 65 ja 66 ning kohtuotsusele Niki Luftfahrt, punktid 174 ja 175, milles kasutatakse mõistet „kaalukad kaudsed tõendid“ (serious indicia) ja mitte „kaalukad tõendid“ (compelling indications).
54 EÜT 1997, C 372, lk 5; edaspidi „asjaomase turu mõiste teatis“.
55 Üldkohus viitab sellega seoses asjaomase turu mõiste teatise punktidele 15–20.
56 Vt kohtuotsus easyJet, punkt 65.
57 Liidu ühinemiste kontrolli eesmärk on uurida kavandatavaid ühinemisi ja omandamisi, et vältida kahjulikku mõju konkurentsile. Seetõttu keelatakse määrusega nr 139/2004 ühinemised ja omandamised, mis võivad märkimisväärselt takistada tõhusat konkurentsi siseturul või selle olulises osas.
58 Kohtuotsus easyJet, punktid 65 ja 66, ning kohtuotsus Niki Luftfahrt, punktid 174 ja 175.
59 Vt selle kohta kohtuotsus easyJet, punkt 65.
60 Nagu Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–61.
61 Kohtuotsus easyJet, punkt 65.
62 Komisjon viitab apellatsioonkaebuse punktidele 11, 13 ja 14.
63 31. märtsi 1998. aasta kohtuotsus Prantsusmaa jt vs. komisjon (C‑68/94 ja C‑30/95, EU:C:1998:148, punkt 143 ja seal viidatud kohtupraktika).
64 Kohtuotsus easyJet, punkt 66.
65 Vt käesoleva ettepaneku punktid 60–70.
66 Vt analoogia alusel 2. märtsi 1994. aasta kohtuotsus Hilti vs. komisjon (C‑53/92 P, EU:C:1994:77, punkt 38). Vt käesoleva ettepaneku punktid 39–49.
67 Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 56, 59 ja 65–69. Selline kaalukas teave hõlmab kaudseid tõendeid selle kohta, et tarbija seisukohast ei ole tooted omavahel asendatavad.
68 Vt selle kohta 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann‑La Roche jt (C‑179/16, EU:C:2018:25, punktid 48–67).
69 Vt käesoleva ettepaneku punkt 70.
70 Vt 10. mai 2007. aasta kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon (C‑328/05 P, EU:C:2007:277, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).