1

Hagejad Google LLC, varem Google Inc., ja tema emaettevõtja Alphabet Inc. (edaspidi koos „Google“) paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis esimese võimalusena tühistada komisjoni 20. märtsi 2019. aasta otsus C(2019) 2173 (final), milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 102 ja EMP lepingu artikli 54 kohast menetlust (juhtum AT.40411 – Google Search (AdSense)) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), või teise võimalusena tühistada otsusega määratud trahvi summa või vähendada seda.

2

Google on interneti kasutamisega seotud kaupadele ja teenustele spetsialiseerunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasektori ettevõtja, kes tegutseb Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP). Ta on peamiselt tuntud oma otsingumootori poolest, mis võimaldab internetikasutajatel leida veebilehitsejaga, mida nad kasutavad, ja hüperlinkide abil nende vajadustele vastavad veebisaidid ning minna nendele.

3

Otsingumootor Google, mis on kättesaadav aadressil www.google.com või samalaadsetel riigi laiendiga aadressidel, võimaldab saada otsingutulemusi, mis esitatakse netikasutajate ekraanidele ilmuvatel lehekülgedel. See mootor valib need tulemused kas üldiste kriteeriumide põhjal, ilma et saidid, millele need viivad, maksaksid Google’ile tasu nende kuvamise eest, või konkreetset liiki otsingu puhul spetsiaalse loogika põhjal, kusjuures viimati nimetatud tulemused ei pruugi samuti sõltuda nende veebisaitide maksetest, millele need viitavad.

4

Google’i tulemustelehtedel kuvatakse ka tulemused, mis on seotud nende veebisaitide maksetega, millele need viivad. Need tulemused, mida tavaliselt nimetatakse reklaamideks (inglise keeles lühendatult ads), on samuti seotud netikasutaja tehtava otsinguga ning neid eristatakse üldise või spetsialiseeritud otsingu loomulikest tulemustest, näiteks sõnadega „reklaam“ või „sponsitud“. Nende kuvamine on seotud reklaamijate maksekohustustega, mille nad on enampakkumiste raames võtnud Google’i enampakkumise platvormil.

5

Alates 2003. aastast haldab Google ka reklaami vahendamise platvormi AdSense. Sellega seoses on Google välja arendanud mitmesuguseid teenuseid, sh veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenus AdSense for Search (edaspidi „AFS“). AFS võimaldab kolmandast isikust veebisaitide avaldajatel, kes on Google’ist sõltumatud ja kelle veebisaidid sisaldavad integreeritud otsingumootoreid, levitada Google’i veebiotsingute põhiseid reklaame, kui netikasutajad teevad nende veebisaitidel otsinguid.

6

Seega võimaldavad veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste osutajad (edaspidi „vahendajad“) veebisaitide avaldajatel kuvada nende veebiotsingute põhiseid reklaame, mida kasutajad teevad integreeritud otsingumootorit sisaldavatel veebisaitidel. Nõnda saavad vahendajad ja avaldajad omavahel ära jagada tulud, mida reklaamide kuvamine tekitab.

7

AFSi puhul pidid reklaamijad seostama oma reklaamid otsingusõnadega, mida asjaomaste veebisaitide kasutajad võisid veebiotsingu käigus kasutada. Et teha kindlaks, missuguste reklaamijate reklaamid võidakse kuvada vastuseks veebiotsingule, võttis Google peamiselt arvesse esiteks hinda, mida iga reklaamija oli vastava enampakkumise raames näidanud hinnana, mida ta on valmis maksma, ning teiseks nende reklaamide asjakohasust otsingu seisukohast ja seega tõenäosust, et kasutaja klõpsab nendel reklaamidel. Reklaamija tasus oma reklaami kuvamise hinna põhimõtteliselt üksnes siis, kui kasutaja sellele tõesti klõpsas, mistõttu ei sõltunud reklaamitulud, mida niisugune kuvamine andis, ainult asjaomase enampakkumise summast.

8

Avaldajad sõlmisid AFSi kasutamiseks Google’iga peamiselt kaht tüüpi lepingud.

9

Esiteks võisid avaldajad sõlmida ühe või mitme oma veebisaidi kohta „veebilepingu“, st tüüplepingu, mille üle läbirääkimisi ei peetud. Google nimetas niisuguse lepingu sõlminud avaldajaid „veebipartneriteks“.

10

Teiseks võisid avaldajad sõlmida ühe või mitme oma veebisaidi kohta „Google’i teenuste osutamise lepingu“ (edaspidi „teenusleping“). Erinevalt veebilepingutest peeti teenuslepingute üle läbirääkimisi iga avaldajaga individuaalselt. Google nimetas teenuslepingu sõlmida otsustanud avaldajaid „otsesteks partneriteks“.

11

Google koostas teenuslepingute tüüpvormid, ehkki teenuslepingud olid lepingud, mille üle peeti otseste partneritega individuaalselt läbirääkimisi. Neid tüüpvorme muudeti mitu korda, eelkõige 2009. aasta märtsis. Lisaks pidid otsesed partnerid teenuslepingu sõlmimiseks täitma tellimuse vormi, millel nad täpsustasid, kas nad soovivad kasutada AFSi või muud AdSense’i teenust, ning esitasid nende veebisaitide aadresside loetelu, mille puhul nad soovivad küsitud teenust või teenuseid kasutada.

12

Kuni 2009. aasta märtsikuuni sisaldas teenuslepingu tüüpvorm muu hulgas kahte tingimust. Esimene tingimus (edaspidi „ainuõiguslikkuse tingimus“) nägi ette, et otsene partner ei tohi kasutada tellimuse vormil loetletud veebisaitidel teenust, mis on identne või sisuliselt sarnane Google’i teenuslepingu alusel osutatavate teenustega või konkureerib nende teenustega otseselt. Teine tingimus (edaspidi „Inglise tingimus“) sätestas, et ilma et see piiraks ainuõiguslikkuse tingimuse kohaldamist, peavad otsene partner ja Google püüdma enne mõne teise veebiotsingu‑ või reklaamiteenuste pakkuja poole pöördumist kokku leppida uues tellimuses. Juhuks, kui otsene partner ja Google ei peaks suutma uues tellimuses kokku leppida ja otsene partner peaks otsustama pöörduda teise pakkuja poole, nägi see tingimus lisaks ette, et Google võib esitada pakkumise, mis vastab selle pakkuja tingimustele.

13

Alates 2009. aasta märtsikuust ei sisaldanud teenuslepingu tüüpvorm enam ei ainuõiguslikkuse tingimust ega Inglise tingimust. Nende asemel oli kaks uut tingimust. Esimene (edaspidi „asukohatingimus“) nägi ette, et veebisaitide puhul, mille suhtes kasutatakse AFSi, peab otsene partner esiteks kuvama minimaalse arvu Google’ilt pärinevaid veebiotsingupõhiseid reklaame ning teiseks mitte kuvama teistelt vahendajatelt pärinevaid veebiotsingupõhiseid reklaame (edaspidi „konkureerivad reklaamid“) Google’ilt pärinevate reklaamide kohal või vahetult nende kõrval. Teine (edaspidi „eelneva loa tingimus“) kohustas otsest partnerit saama Google’ilt nõusoleku enne, kui ta muudab oma tulemustelehtedel välja tulevate kõikide veebiotsingupõhiste reklaamide, sh konkureerivate reklaamide kuvamist. Oli ka täpsustatud, et Google võib nõusoleku andmisest keelduda ainult teatavatel põhjustel ja et tema nõusoleku andmist eeldatakse, kui ta ei vasta 15 tööpäeva jooksul.

14

Kõik eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud sisaldasid ka asukohatingimust. Seevastu ei sisaldanud kõik asukohatingimust sisaldavad teenuslepingud tingimata eelneva loa tingimust.

15

Lõpuks tuleb märkida, et tellimuse vormil, mis vastas teenuslepingu 2009. aasta märtsi tüüpvormile, oli ette nähtud sellel tellimuse vormil loetletud veebisaitide tulemustelehtede ekraanikuvade lisamine AFSi kasutamise eesmärgil (edaspidi „disainikavandid“). Disainikavandid pidid peegeldama Google’ilt pärinevate veebiotsingupõhiste reklaamide arvu, vormingut ja asukohta nendel lehtedel.

16

Jaanuaris 2010 edastas Bundeskartellamt (liitvabariigi konkurentsiamet, Saksamaa) Euroopa Komisjonile kaebuse, mille oli Google’i vastu esitanud Ciao GmbH.

17

Komisjon algatas 30. novembril 2010 Google’i suhtes menetluse komisjoni 7. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb [ELTL artiklite 101] ja [102] kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT 2004, L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81), artikli 2 lõike 1 alusel.

18

Microsoft Corporation, Expedia Inc. ja Initiative for a Competitive Online Marketplace esitasid vastavalt 31. märtsil 2011, 30. märtsil 2012 ja 30. jaanuaril 2013 Google’i vastu kaebuse.

19

Komisjon võttis 13. märtsil 2013 vastu esialgse hinnangu nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 9 tähenduses ja see hinnang puudutas muu hulgas lepingulisi kohustusi, mille Google sundis peale veebiotsingupõhiste reklaamikampaaniate puhul.

20

Google tegi 3. aprillil 2013, 21. oktoobril 2013 ja 31. jaanuaril 2014 komisjonile ettepaneku, et võtab kohustusi reaktsioonina konkurentsiprobleemidele, mille pärast komisjon oma esialgses hinnangus muret tundis.

21

Deutsche Telekom AG ning [konfidentsiaalne] ( 1 ) ja tema tütarettevõtja [konfidentsiaalne] esitasid vastavalt 16. mail 2014 ja 2. juulil 2015 Google’i vastu kaebuse.

22

Microsofti ja Ciao kaebused Google’i vastu võeti 21. aprillil 2016 tagasi.

23

Komisjon otsustas 14. juulil 2016 algatada määruse nr 773/2004 artikli 2 lõikes 1 ette nähtud menetluse teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse, asukohatingimuse ja eelneva loa tingimuste tõttu. Samal päeval võttis ta selle määruse artikli 10 alusel vastu vastuväiteteatise, millega ta informeeris Google’it, et need tingimused võivad kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ja seega ELTL artikli 102 rikkumist.

24

Google teatas 9. septembril 2016 komisjonile, et oli saatnud kirjad kõikidele otsestele partneritele, teavitades neid, et loobub ainuõiguslikkuse tingimuse ja eelneva loa tingimuse kasutamisest tervikuna ning asukohatingimuse teatavatest sätetest.

25

Komisjon tegi 20. märtsil 2019 vaidlustatud otsuse.

26

Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et Google on pannud toime kolm eraldi ELTL artikli 102 rikkumist, mis koos moodustavad selle õigusnormi ühe ja vältava rikkumise. Ta määras seega Google LLC‑le trahvi, millest ühe osa pidi ta maksma solidaarselt Alphabet Inc‑ga.

27

Komisjon leidis, et veebiotsingupõhise reklaami riiklikud turud ja veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste turg EMPs kujutavad tema analüüsis endast eraldi asjaomaseid turge.

28

Komisjon leidis, et veebiotsingupõhiste reklaamide pakkumine, st niisuguste veebireklaamide pakkumine, mis kuvatakse otsingusõnaga tehtud otsingute peale, mida kasutajad teevad otsingumootorit sisaldavatel veebisaitidel, kujutab endast eraldi tooteturgu.

29

Komisjon selgitas, et see turg eeldab, et veebiotsingupõhiste reklaamide platvormid seostavad netikasutajate otsingud asjakohaste veebiotsingupõhiste reklaamidega. Ta märkis ka, et nõudlus sellel turul koosneb netikasutajatest ja reklaamijatest ning pakkumine koosneb veebiotsingupõhiste reklaamide platvormidest. Need platvormid vajavad komisjoni selgituste kohaselt üldotsinguteenust, tehnoloogiat, mis seostab netikasutajate otsingud asjakohaste veebiotsingupõhiste reklaamidega, ja üsna mahukat reklaamijate baasi, et konkureerida teiste veebiotsingupõhiste reklaamide platvormidega.

30

Järelduse, et veebiotsingupõhise reklaami turg on eraldi tooteturg, tegi komisjon selle põhjal, et eristas veebiotsingupõhiseid reklaame kolmest muust reklaamiliigist.

31

Esimesena leidis komisjon, et niisugused reklaamid, mis ei ole veebireklaamid ja mida levitatakse televisioonis, raadios või ajalehtedes, ei ole asendatavad veebireklaamidega.

32

Teisena asus komisjon seisukohale, et veebiotsingupõhised reklaamid ei ole asendatavad veebireklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, st reklaamidega, mis pannakse otse üles veebisaidi lehele, kuid ei ole seotud otsingutega otsingusõna abil, mida netikasutajad teevad.

33

Kolmandana leidis komisjon, et veebiotsingupõhised reklaamid ei ole asendatavad spetsialiseeritud veebiotsingute tulemustega, mis eeldavad tasulist viitamist reklaamijate toodetele ja teenustele, näiteks Google’i üldotsingusaitidel teenuste Google Shopping ja Google Hotel Finder abil.

34

Geograafilisest vaatevinklist asus komisjon seisukohale, et veebiotsingupõhise reklaami turg on riigisisene, määrates kindlaks need riiklikud turud EMPs.

35

Komisjon märkis, et veebipõhise reklaami vahendamise teenuste pakkumine, st niisuguste teenuste pakkumine, mis nagu AFS võimaldavad avaldajatel „müüa“ reklaamiruumi oma saitidel reklaamijatele, kes soovivad kuvada veebiotsingupõhiseid reklaame, kujutab endast eraldi tooteturgu.

36

Esimesena leidis komisjon, et veebireklaamide „müük“ vahendamise teel ja veebireklaamide müük otse avaldajate poolt asendavad – kui kasutada vaidlustatud otsuse sõnastust – teineteist piiratud määral.

37

Teisena asus komisjon seisukohale, et vahendusteenused veebiotsingupõhiste reklaamide puhul ja vahendusteenused reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised, asendavad teineteist piiratud määral.

38

Geograafilisest vaatevinklist leidis komisjon, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turg hõlmab kogu EMPd.

39

Komisjon märkis, et Google oli turgu valitsevas seisundis esiteks 30 veebiotsingupõhise reklaami riiklikul turul 31‑st sellisest turust EMPs eri perioodidel aastatel 2006–2016 ja teiseks veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul aastatel 2006–2016.

40

Komisjon leidis, et Google oli olnud eri perioodidel aastatel 2006–2016 turgu valitsevas seisundis kõikidel veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a Portugalis, võttes arvesse talle kuulunud turuosasid, turu sisenemis‑ ja laienemistõkkeid ja reklaamijate tasakaalustava ostujõu puudumist.

41

Esimesena arvutas komisjon Google’i turuosad, võttes aluseks nii tema bruto‑ kui ka puhastulud. Ta tuvastas, et Google’ile oli aastatel 2006–2016 kuulunud enam kui [konfidentsiaalne]‑protsendiline turuosa kõikidel riiklikel turgudel EMPs, mille kohta oli tal teavet, v. a Tšehhi Vabariik, Portugal, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Norra. Ta lisas, et 2016. aastal ületas Google’i turuosa [konfidentsiaalne]%, kui võtta aluseks brutotulud, ja [konfidentsiaalne]%, kui võtta arvesse puhastulud, kõikidel riiklikel turgudel EMPs, mille kohta oli tal teavet, sh Tšehhi Vabariik, Sloveenia, Soome ja Rootsi.

42

Teisena arvutas komisjon Google’i turuosad, võttes aluseks veebiotsingute arvu. Ta tuvastas, et Google’ile oli kuulunud aastatel 2010–2013 [konfidentsiaalne]% turuosadest kõikidel riiklikel turgudel EMPs, mille kohta oli tal teavet.

43

Kolmandana asus komisjon seisukohale, et aastatel 2006–2016 olid teised veebiotsingupõhiste reklaamide pakkujad, kelle hulgas olid Microsoft ja Yahoo!, pakkunud Google’ile ainult piiratud konkurentsi, hoolimata sellest, et Yahoo! ostis 2003. aastal Overture Services Inc., kes oli tookord eelkäija ja liider selles valdkonnas.

44

Komisjon leidis, et veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel on palju sisenemis‑ ja laienemistõkkeid.

45

Esimesena märkis komisjon, et selleks, et veebiotsingupõhiste reklaamide pakkuja võiks tegutsema asuda, peab ta tegema suuri investeeringuid ja see kehtib enamasti ka niisuguste reklaamide pakkujate puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised.

46

Teisena asus komisjon seisukohale, et veebiotsingupõhise reklaami riiklikke turge iseloomustavad võrguefektid.

47

Esiteks nentis komisjon, et mida enam on reklaamijaid, kes kasutavad teatava veebiotsingupõhiste reklaamide pakkuja teenust, seda suurema arvu veebiotsingupõhiste reklaamide hulgast võib see pakkuja valida ja seda asjakohasemaks saab ta muuta reklaamid, mille ta vastuseks netikasutaja veebiotsingule kuvab.

48

Teiseks tuvastas komisjon, et mida suurem on üldotsinguteenuse kasutajate arv, seda tõenäolisem on, et veebiotsingupõhine reklaam kuvatakse netikasutajale, kes on sellest huvitatud.

49

Kolmandana leidis komisjon, et Google’i üldotsinguteenuse „jõule“ ja selle teenuse „koostoimele“ veebiotsingupõhise reklaamiga ei suutnud kergesti midagi võrdväärset vastu pakkuda konkureerivad veebiotsingupõhiste reklaamide pakkujad. Ta märkis, et Google’i üldotsinguteenusele kuulus 2016. aastal üle [konfidentsiaalne]‑protsendiline turuosa igas EMP riigis, v.a Tšehhi Vabariik, kus see jäi siiski üle [konfidentsiaalne]%.

50

Neljandana tuvastas komisjon, et peaaegu kõik reklaamijad kasutavad Google’i enampakkumisplatvormi AdWords koos tema üldotsinguteenusega.

51

Viiendana märkis komisjon, et alates 2006. aastast ja Microsofti adCenteri töölehakkamisest ei toimunud ühtegi märkimisväärset sisenemist ühelegi veebiotsingupõhise reklaami riiklikule turule EMPs.

52

Kuuendana juhtis komisjon tähelepanu asjaolule, et Google oli tugevdanud oma turgu valitsevat seisundit, sõlmides 2015. aasta oktoobris Yahoo! Inc‑ga lepingu, mis nägi ette, et viimasele pakutakse veebiotsingupõhiseid reklaame, üldotsinguteenuseid ja spetsialiseeritud pildiotsinguteenuseid.

53

Komisjon asus seisukohale, et veebiotsingupõhise reklaami riiklikke turge EMPs iseloomustab reklaamijate tasakaalustava ostujõu puudumine.

54

Kõigepealt tuvastas komisjon esiteks, et iga reklaamija kujutab endast väikest osa nõudlusest veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, ja teiseks, et reklaamijad ei saa piirduda Google’i konkurentide reklaamiplatvormide kasutamisega.

55

Seejärel märkis komisjon, et reklaamijad ei saa pidada läbirääkimisi oma lepingute üle, mille nad Google’iga veebiotsingupõhise reklaami teenuste osutamiseks sõlmivad, ja et Google sunnib neile peale kõrgeid hindu.

56

Komisjon leidis, et Google oli olnud aastatel 2006–2016 turgu valitsevas seisundis veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs, võttes arvesse tema turuosasid, turu sisenemis‑ ja laienemistõkkeid ning avaldajate tasakaalustava ostujõu puudumist.

57

Võttes esimesena aluseks Google’i brutotulud, tuvastas komisjon esiteks temalt saadud andmete põhjal, et talle olid aastatel 2006–2016 kuulunud turuosad, mis olid alati ületanud [konfidentsiaalne]% ja 2016. aastal olnud üle [konfidentsiaalne]%, ning teiseks Google’ilt, Microsoftilt ja Yahoo!‑lt saadud andmete põhjal, et 2006. aastal olid Google’ile kuulunud turuosad üle [konfidentsiaalne]% ja aastatel 2007–2014 olid need alati olnud üle [konfidentsiaalne]%.

58

Võttes teisena aluseks Google’i puhastulud, tuvastas komisjon esiteks temalt saadud andmete põhjal, et 2006. aastal olid talle kuulunud turuosad üle [konfidentsiaalne]% ja aastatel 2007–2016 üle [konfidentsiaalne]%, ning teiseks Google’ilt ja Yahoo!‑lt saadud andmete põhjal, et aastatel 2006–2011 olid Google’ile kuulunud turuosad alati üle [konfidentsiaalne]% ja 2011. aastal üle [konfidentsiaalne]%.

59

Kolmandana järeldas komisjon Google’i turuosadest, et teised vahendajad olid talle pakkunud ainult piiratud konkurentsi.

60

Komisjon leidis, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs on palju sisenemis‑ ja laienemistõkkeid.

61

Esimesena märkis komisjon, et „veebiotsingupõhise reklaami platvormi“ loomiseks, ülalpidamiseks ja pidevaks parendamiseks on vaja teha suuri investeeringuid.

62

Teisena asus komisjon seisukohale, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turgu iseloomustavad võrguefektid. Sellega seoses nentis ta, et vahendaja edu sõltub sellest, kui suure arvu reklaamijaid ja avaldajaid suudab ta ligi tõmmata, ning tema veebiotsingupõhiste reklaamide portfelli suurusest. Ta täpsustas, et need eri asjaolud on omavahel seotud ja seetõttu ei tõmba vahendaja, kes ei tõmba ligi piisavalt avaldajaid, ka ligi piisavalt reklaamijaid. Ta tuvastas lisaks, et mida enam on reklaamijaid, kes kasutavad teatavat veebiotsingupõhiste reklaamide vahendamise teenust, seda suurema arvu veebiotsingupõhiste reklaamide hulgast saab selle teenuse pakkuja valida ja seda asjakohasemaks saab ta muuta reklaamid, mille ta vastuseks netikasutaja veebiotsingule kuvab.

63

Kolmandana märkis komisjon, et alates 2009. aasta detsembrist, mil Microsoft ja Yahoo! sõlmisid partnerlussuhte, ei toimunud enam ühtegi märkimisväärset sisenemist veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turule EMPs. Ta lisas, et „mitu“ Google’iga konkureerivat vahendajat tõrjuti tähtsusetusse seisundisse või jäid alates 2007. aastast sellelt turult kõrvale.

64

Komisjon asus seisukohale, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turgu EMPs iseloomustab avaldajate tasakaalustava ostujõu puudumine.

65

Kõigepealt tuvastas komisjon esiteks, et iga avaldaja kujutab endast väikest osa nõudlusest veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs, ja teiseks, et avaldajad ei saa piirduda konkureerivate vahendusteenuste kasutamisega, sest AFS tekitab neile suuremaid tulusid.

66

Seejärel tuvastas komisjon, et Google oli esiteks lõpetanud alates 2013. aastast minimaalse tulu tagamise avaldajatele ja oli teiseks vähendanud aastatel 2007–2016 keskmiselt neile jaotatava tulu osa.

67

Komisjon asus seisukohale, et ainuõiguslikkuse tingimus kujutas ajavahemikul 1. jaanuarist 2006 kuni 31. märtsini 2016 endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist nendes teenuslepingutes, milles otsesed partnerid hõlmasid sellega „üldiselt“ kõik oma veebisaidid, millel kuvati veebiotsingupõhiseid reklaame. Peamiselt leidis ta, et selle tingimusega nähti niisugustel asjaoludel otsestele partneritele ette ainuõiguslik hankimiskohustus, mis niisugusena on ELTL artikliga 102 vastuolus. Täiendavalt asus komisjon seisukohale, et see tingimus, millega nähti ette niisugune kohustus, on selle sättega vastuolus seepärast, et võib piirata konkurentsi. Ta nimetas otsesed partnerid, kes olid kõik oma veebisaidid üldiselt hõlmanud vähemalt ühega oma teenuslepingutest, „kõikide saitide otsesteks partneriteks“.

68

Esiteks meenutas komisjon Euroopa Kohtu praktikat, mis tuleneb 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36, punkt 89) ning milles on määratud kindlaks, et „kui turgu valitseva seisundiga ettevõtja seob ostjaid kas või nende taotlusel kohustuse või lubadusega katta kogu nende vajadus või märkimisväärne osa sellest ainult turgu valitseva seisundiga ettevõtjalt soetatava kaubaga, kujutab see endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist [ELTL artikli 102] tähenduses“.

69

Teiseks tuvastas komisjon, et ainuõiguslikkuse tingimus kujutab käsitletaval juhul endast ainuõiguslikku hankimiskohustust niivõrd, kuivõrd see kohustas kõikide saitide otseseid partnereid katma kõik oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused või märkimisväärse osa nendest Google’i abil. Sellega seoses märkis ta kõigepealt, et nende otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust kohaldatakse „üldiselt“ kõigi nende partnerite veebisaitide suhtes, millel kuvatakse veebiotsingupõhiseid reklaame; seejärel, et need otsesed partnerid ei tohi sellest tingimusest enne nende teenuslepingute lõppu kõrvale kalduda, ning lõpuks, et kahega nendest otsestest partneritest, nimelt [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]ga sõlmitud teenuslepingud kohustasid neid kohaldama seda tingimust oma veebisaitide suhtes, millel kuvatakse niisuguseid reklaame.

70

Nendel asjaoludel asus komisjon peamiselt seisukohale, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus on ELTL artikliga 102 vastuolus, ilma et oleks tarvis kontrollida, kas see tingimus võis käsitletava juhtumi kõiki asjaolusid arvestades piirata konkurentsi.

71

Täiendavalt leidis komisjon, et ainuõiguslikkuse tingimus kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes kujutab endast ainuõiguslikku hankimiskohustust, mis võib käsitletava juhtumi kõiki asjaolusid arvestades piirata konkurentsi.

72

Komisjon märkis, et ainuõiguslikkuse tingimus kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes pärssis esiteks nende otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid; teiseks tõkestas see nende vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust; kolmandaks võis see kahjustada innovatsiooni; neljandaks aitas see Google’il säilitada ja tugevdada oma turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a Portugalis, ning viiendaks võis see tekitada kahju tarbijatele. Lisaks tuvastas ta, et Inglise tingimus oli suurendanud selle tingimuse võimet konkurentsi piirata.

73

Komisjon lisas, et asjakohaste asjaolude analüüsimisel võttis ta esiteks arvesse seda, kui tugev oli Google’i turgu valitsev seisund ühelt poolt veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a arvatud Portugalis, ja teiselt poolt veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs, teiseks selle turu osa, mida kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus katab, ning kolmandaks selle „tingimuse kestust“.

74

Komisjon lükkas tagasi objektiivsed põhjendused, millele Google haldusmenetluse käigus tugines.

75

Google oli haldusmenetluses kõigepealt väitnud, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus on vajalik, et tagada talle piisav tulu tase, mis toetab esiteks veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste haldamiseks ja parendamiseks vajalikke investeeringuid ning teiseks konkreetseid investeeringuid, mida otsustatakse teha nende otseste partnerite huvides.

76

Seejärel oli Google kinnitanud, et AFS oli avaldanud konkurentsi soodustavat mõju, parandades netikasutajate kogemust, suurendades reklaamitulusid ja otsingulehtede kasulikkust avaldajatele ning võimaldades reklaamijatel jõuda paremini nende toodetest huvitatud netikasutajateni.

77

Komisjon leidis esiteks, et Google ei tõendanud, et tema mainitud investeeringuid ei oleks tehtud ilma kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuseta. Sellega seoses märkis ta sisuliselt, et asjaolu, et Google asendas selle tingimuse asukohatingimuse ja eelneva loa tingimusega, näitab, et ta oleks saanud need investeeringud teha vähem piiravate tingimustega. Teiseks tuvastas komisjon, et Google’i mainitud konkurentsi soodustav mõju ei puutu asjasse selle kindlakstegemisel, kas ainuõiguslikkuse tingimus oli objektiivselt põhjendatud.

78

Komisjon leidis, et ajavahemikul 31. märtsist 2009 kuni 6. septembrini 2016 kujutas asukohatingimus endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist sel põhjusel, et nimetatud tingimus võis käsitlevata juhtumi asjaolusid arvestades piirata konkurentsi ja Google ei ole tõendanud, et see tingimus oli objektiivselt põhjendatud.

79

Kõigepealt võttis komisjon seisukoha, et asukohatingimusega reserveeriti selle tingimusega hõlmatud partnerite veebisaitide kõige nähtavam ruum Google’ilt pärinevatele veebiotsingupõhistele reklaamidele.

80

Seejärel leidis komisjon, et asukohatingimusega kohustati otseseid partnereid kuvama selle tingimusega hõlmatud veebisaitide kõige nähtavamates kohtades esiteks kolmest Google’ilt pärinevast veebiotsingupõhisest „suuremõõtmelisest“ reklaamist koosnev „plokk“, kui päring tehti arvutist, ja teiseks vähemalt üks Google’ilt pärinev veebiotsingupõhine reklaam, kui päring tehti mobiilseadmest.

81

Komisjon märkis, et esiteks pärssis asukohatingimus otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid; teiseks tõkestas see nende vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust; kolmandaks võis see kahjustada innovatsiooni; neljandaks aitas see Google’il säilitada ja tugevdada tema turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a Portugalis, ning viiendaks võis see kahjustada tarbijaid. Lisaks tuvastas komisjon, et asjaolu, et disainikavandid olid piiravad, suurendas selle tingimuse võimet piirata konkurentsi.

82

Komisjon lisas, et asjakohaste asjaolude analüüsimisel võttis ta esiteks arvesse seda, kui tugev oli Google’i turgu valitsev seisund ühelt poolt veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a Portugalis, ja teiselt poolt veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs, teiseks selle viimase turu osa, mida asukohatingimus kattis, ning kolmandaks selle „tingimuse kestust“.

83

Komisjon lükkas tagasi objektiivsed põhjendused, millele Google haldusmenetluse käigus tugines.

84

Google oli haldusmenetluses kõigepealt väitnud, et asukohatingimus on vajalik selleks, et tagada talle teataval määral piisavad tulud, mis põhjendaksid investeeringuid otseste partnerite huvides, ja maksimeerida nende tulusid (vt punkt 75 eespool).

85

Seejärel oli Google kinnitanud, et teatav stabiilsus veebiotsingupõhiste reklaamide kuvamises on vajalik selleks, et need reklaamid jääksid asjakohaseks.

86

Komisjon märkis, et Google ei ole tõendanud, et tema mainitud investeeringuid ei oleks tehtud ilma asukohatingimuseta. Ta tuvastas ka, et Google’i nimetatud asjaolu, et see tingimus võimaldas suurendada otseste partnerite reklaamitulusid, ei puutu asjasse selle kindlakstegemisel, kas tegemist on ELTL artikli 102 rikkumisega. Lõpuks leidis ta, et Google oleks saanud veebiotsingupõhiste reklaamide asjakohasuse säilitada vähem piiravate vahendite, näiteks soovituste abil. Sellega seoses täpsustas ta, et asjaolu, et Google loobus 2016. aastal viimati nimetatud tingimuse mõne sätte kohaldamisest (vt punkt 24 eespool), kinnitab, et ta oleks võinud valida vähem piiravaid vahendeid.

87

Komisjon leidis, et ajavahemikul 31. märtsist 2009 kuni 6. septembrini 2016 kujutas eelneva loa tingimus endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist sel põhjusel, et see tingimus võis käsitletava juhtumi kõiki asjaolusid arvestades piirata konkurentsi ja Google ei ole tõendanud, et see oli objektiivselt põhjendatud.

88

Komisjon märkis, et esiteks pärssis eelneva loa tingimus otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid; teiseks tõkestati nende vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust; kolmandaks võis see kahjustada innovatsiooni; neljandaks aitas see Google’il säilitada ja tugevdada tema turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a Portugalis, ning viiendaks võis see tekitada kahju tarbijatele.

89

Komisjon lisas, et asjakohaste asjaolude analüüsimisel võttis ta esiteks arvesse seda, kui tugev oli Google’i turgu valitsev seisund ühelt poolt veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a Portugalis, ja teiselt poolt veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs, teiseks selle viimase turu osa, mida eelneva loa tingimus kattis, ning kolmandaks selle „tingimuse kestust“.

90

Komisjon lükkas tagasi objektiivsed põhjendused, millele Google haldusmenetluse käigus tugines.

91

Google oli kõigepealt haldusmenetluses väitnud, et eelneva loa tingimus on vajalik selleks, et otsesed partnerid saaksid kuvada konkureerivaid reklaame, mis on kooskõlas tema kvaliteedinõuetega, muu hulgas selleks, et hoida ära niisuguste reklaamide kuvamine, mida peetakse Google’i reklaamideks ja mis edendavad sobimatut sisu või mille tulemusena seadistatakse netikasutaja arvutisse pahavara.

92

Komisjon leidis, et Google ei selgitanud, miks peavad otsesed partnerid kuvama konkureerivaid reklaame, mis on kooskõlas tema kvaliteedinõuetega, ega kuidas võimaldab eelneva loa tingimus tõkestada pettuslikku tegevust asjaomastel veebisaitidel. Ta asus ka seisukohale, et Google oleks võinud saavutada oma kvaliteedinõuete järgimise ja kaitsta oma kaubamärki vähem piiravate vahenditega. Ta täpsustas selles küsimuses ka, et asjaolu, et Google loobus 2016. aastal selle tingimuse kohaldamisest (vt punkt 24 eespool), kinnitab, et ta oleks võinud valida vähem piiravaid vahendeid.

93

Komisjon leidis, et need kolm turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis tulenevad vastavalt kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimusest, asukohatingimusest ja eelneva loa tingimusest, moodustavad koos ELTL artikli 102 ühe ja vältava rikkumise, mis kestis 1. jaanuarist 2006 kuni 6. septembrini 2016.

94

Selles küsimuses asus komisjon kõigepealt seisukohale, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimusel, asukohatingimusel ja eelneva loa tingimusel on sama eesmärk, nimelt Google’i konkurentidest vahendajate väljatõrjumine, et säilitada ja tugevdada tema turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul ja veebiotsingupõhise reklaami turgudel ning seega tema seisundit üldotsingu turul.

95

Seejärel leidis komisjon, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus, asukohatingimus ja eelneva loa tingimus täiendavad üksteist, sest nende tingimuste eesmärk oli pärssida otseste partnerite soovi hankida konkureerivaid reklaame ja tõkestada Google’i konkurentidest vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust EMPs. Sellega seoses täpsustas komisjon muu hulgas, et Google nimetas asukohatingimust ka ise „„paindlikumaks“ ainuõiguslikkuse tingimuseks“ ja et kõik eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud sisaldasid ka asukohatingimust.

96

Komisjon leidis, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus, asukohatingimus ja eelneva loa tingimus võisid nii igaüks eraldi kui ka kõik koos tunduvalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

97

Komisjon määras Google LLC‑le trahvi summas 1494459000 eurot, millest 130135475 eurot tuli tal maksta solidaarselt Alphabet Inc‑ga.

98

Google palub Üldkohtul:

99

Surfboard Holding BV (edaspidi „Surfboard“) ja Vinden.NL BV (edaspidi „Vinden“) paluvad – arvestades viimase seisukohti kohtuistungi ettekande kohta – Üldkohtul:

100

Komisjon palub Üldkohtul:

101

Google põhjendab oma hagi viie väitega, millest esimese kohaselt määratles komisjon valesti veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu ega tõendanud järelikult tema turgu valitsevat seisundit sellel turul; teise kohaselt ei kujutanud kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist; kolmanda ja neljanda kohaselt ei kujutanud asukohatingimus ja eelneva loa tingimus endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ning viienda kohaselt määras komisjon talle trahvi ekslikult.

102

ELTL artikli 102 kohaselt on siseturus või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ühe või mitme ettevõtja poolt keelatud kui siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

103

Nagu ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, on selle artikli eesmärk vältida konkurentsi kahjustamist üldist huvi ning üksikettevõtjate ja tarbijate huve kahjustaval viisil, karistades turgu valitsevas seisundis olevaid ettevõtjaid sellise tegevuse eest, mis piirab saavutuspõhist konkurentsi ja võib seega üksikettevõtjatele ja tarbijatele otsest kahju tekitada või mis takistab või moonutab sellist konkurentsi ja võib seega neile kaudset kahju tekitada (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 124; vt selle kohta ka 27. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Post Danmark,C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 20). Mõiste „kuritarvitamine“ selle õigusnormi tähenduses eesmärk on seega keelata turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevus, mis kahjustab tõhusa konkurentsistruktuuri säilimist turul, kus selle ettevõtja olemasolu tõttu on konkurentsi tase juba nõrgenenud (vt 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Turgu valitsevas seisundis ettevõtjal lasub siiski sõltumata tema sellise seisundi põhjustest eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul (vt 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 135, ja 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 38).

105

Seevastu ei ole ELTL artikli 102 eesmärk takistada ettevõtjatel saada tänu oma saavutustele turgu valitsev seisund ühel või mitmel turul ega tagada, et konkureerivad ettevõtjad, kes on vähem tõhusad kui need, kellel on selline seisund, jääksid turule (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus European Superleague Company, C‑333/21, EU:C:2023:1011, punkt 126; vt selle kohta ka 27. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Post Danmark, C‑209/10, EU:C:2012:172, punkt 21). Nimelt ei pruugi igasugune turult välja tõrjuv mõju tingimata konkurentsi kahjustada, kuna oma olemuselt võib saavutuspõhine konkurents viia turu kadumiseni või selleni, et marginaliseeruvad vähem tõhusad konkurendid, kes on seega tarbijate jaoks hinna, valiku, kvaliteedi või innovatsiooni seisukohast vähem huvipakkuvad (vt 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktid 133 ja 134).

106

Nii võib turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastada muu hulgas siis, kui etteheidetaval tegevusel oli väljatõrjuv mõju sellega tegeleva ettevõtjaga kulustruktuuri, innovatsioonivõime või kvaliteedi seisukohast sama tõhusatele konkurentidele, või kui selle tegevusega tegelemiseks kasutati muid vahendeid kui need, mida kasutataks „tavapärase“ konkurentsi, st saavutuspõhise konkurentsi korral (vt 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

107

Komisjon peab tõendama, et tegevus on kuritarvitav, võttes arvesse kõiki asjasse puutuva tegevusega seotud faktilisi asjaolusid, sealhulgas turgu valitsevas seisundis ettevõtja esitatud tõendeid (vt 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

108

On tõsi, et tegevuse kuritarvitava laadi tuvastamiseks ei pea komisjon tingimata tõendama, et sellel tegevusel oli tõepoolest konkurentsivastane mõju. ELTL artikli 102 eesmärk on nimelt keelata turgu valitseva seisundi kuritarvitamine siseturul või selle olulises osas ühe või mitme ettevõtja poolt, olenemata sellest, kas see kuritarvitamine kandis vilja või mitte. Seega võib komisjon tuvastada ELTL artikli 102 rikkumise, kui ta teeb kindlaks, et ajavahemikul, mil kõnealuse tegevusega tegeleti, oli vaatamata sellele, et see tegevus mingit mõju ei avaldanud, juhtumi asjaolusid arvestades selle tegevusega võimalik piirata saavutuspõhist konkurentsi (vt 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

109

Siiski tuleb selle kindlakstegemise käigus üldjuhul tugineda kindlatele tõenditele, mis näitavad – põhjalikumalt kui lihtsalt hüpoteesi tõstatamine –, et asjasse puutuva tegevusega võidi tõepoolest niisugust mõju avaldada, kusjuures kahtluse korral tuleb otsustada ettevõtja kasuks, kes sellise tegevusega tegeleb (vt 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Tuleb nimelt märkida, et erinevalt prognoosanalüüsist, mis on vajalik koondumiste kontrollimisel, mille puhul seisneb asi tulevikus suurema või väiksema tõenäosusega aset leidvate sündmuste prognoosimises, siis kui ei võeta vastu otsust kavandatava koondumise keelamise või selle tingimuste täpsustamise kohta, peab komisjon turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest karistamisel kõige sagedamini uurima minevikusündmusi, mille kohta on sageli olemas tõendid, mis võimaldavad mõista sündmuste põhjusi ning hinnata nende mõju tõhusale konkurentsile (vt selle kohta 15. veebruari 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, C‑12/03 P, EU:C:2005:87, punkt 42).

111

Selleks võib komisjon määruse nr 1/2003 artikli 18 järgi muu hulgas nõuda ettevõtjatelt oma uurimiseks kogu vajalikku teavet. Nagu väidab komisjon, tuleb selle sätte kohaselt otsese küsimuse ammendavatele vastustele anda suur tõenduslik väärtus, sest ettevõtjatele, kes annavad ebaõige või eksitava vastuse niisugusele küsimusele, võib määrata selle määruse artikli 23 lõike 1 punkti a alusel trahvi (vt selle kohta 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, T‑462/07, ei avaldata, EU:T:2013:459, punkt 123, ning 26. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Intel Corporation vs. komisjon, T‑286/09 RENV, edasi kaevatud, EU:T:2022:19, punkt 376).

112

Tuleb ka meenutada, et ettevõtja võib haldusmenetluses tõenditele tuginedes väita, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ja täpsemalt etteheidetud väljatõrjumist põhjustada (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 138). Sel juhul peab Üldkohus hindama kõiki hageja argumente, millega vaieldakse vastu nende järelduste põhjendatusele, mille komisjon tegi kõnesoleva tegevuse võime kohta tõrjuda välja vähemalt sama tõhusad konkurendid (15. juuni 2022. aasta kohtuotsus Qualcomm vs. komisjon (Qualcomm – ainuõiguse maksed), T‑235/18, EU:T:2022:358, punkt 356; vt selle kohta ka 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 141).

113

ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli kohta on Euroopa Kohus meenutanud, et selle ulatus hõlmab ELTL artikli 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mille põhjaliku kontrollimise Üldkohus tagab nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist, lähtudes hagejate esitatud väidetest ja võttes arvesse kõiki viimaste esitatud tõendeid, olgu need tehtud otsusest varasemad või hilisemad, olgu need esitatud eelnevalt haldusmenetluses või esimest korda Üldkohtu menetluses, niivõrd, kuivõrd need tõendid on komisjoni otsuse seaduslikkuse kontrollimisel asjakohased (vt 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 72, ning 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Orange Polska vs. komisjon, C‑123/16 P, EU:C:2018:590, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Esimese väitega kinnitab Google, keda toetavad Surfboard ja Vinden, et komisjon määratles veebiotsingupõhise reklaami turu ja veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu valesti. Niisugune viga toob kaasa selle, et komisjon ei ole tõendanud Google’i turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs, mistõttu ei oleks ta tohtinud järeldada vaidlustatud otsuses, et tegemist on kuritarvitusega ELTL artikli 102 tähenduses sellel turul.

115

Google’i argumendid jagunevad kahte ossa.

116

Esimese väite esimeses osas kinnitab Google, et veebiotsingupõhise reklaami riiklike turgude määratlemisel järeldas komisjon ekslikult, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, ei ole asendatavad veebiotsingupõhiste reklaamidega.

117

Esimese väite teises osas kinnitab Google, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise Euroopa turu määratlemisel järeldas komisjon vääralt, et veebireklaamide müük vahendamise teel ja veebireklaamide müük otse avaldajate poolt ei ole omavahel asendatavad.

118

Nagu on märgitud eespool punktis 27, määratles komisjon vaidlustatud otsuses kaks asjaomast turgu. Esimene oli veebiotsingupõhise reklaami turg, mida on kirjeldatud eespool punktides 28 ja 29. Kuigi vaidlustatud otsuses tuvastatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamine leidis aset selles otsuses määratletud teisel asjaomasel turul, st veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul, selgitas komisjon kohtuistungil, et esimese turu määratlemine oli teise määratlemiseks vajalik etapp, sest seda teist ei saa määratleda eraldiseisva turuna, määratlemata eelnevalt esimest.

119

Komisjon leidis vaidlustatud otsuses muu hulgas, et veebiotsingupõhised reklaamid ei ole asendatavad reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised ja mida on kirjeldatud eespool punktis 32.

120

Komisjon võttis oma analüüsis, milles ta eristas veebiotsingupõhiseid reklaame ja reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised (edaspidi „kaks kõnesolevat reklaamiliiki“), vaidlustatud otsuse põhjendustes 135–169 esiteks arvesse kõnesolevate reklaamide käivitumist ja asetust; teiseks nende vorminguid; kolmandaks nende vastavust netikasutaja vahetule huvile; neljandaks nende võimet kutsuda esile netikasutaja ost; viiendaks nende klõpsude ja ostuks muutumise määri; kuuendaks nende võimet mõõta reklaamijate investeeringu tasuvust; seitsmendaks ühe reklaamijaid esindava ühingu (World Federation of Advertisers) seisukohti; kaheksandaks reklaamijate, avaldajate ja meediaagentuuride vastuseid komisjoni teabenõuetele veebiotsingupõhiste reklaamide hinnatõusu mõju kohta; üheksandaks tööstusaruannet, mille esitas üks veebiandmebaaside operaator ning milles olid ära toodud statistilised andmed ja otsingud (Statista), ning kümnendaks veebiotsingupõhiste reklaamiteenuste osutamiseks vajalikke investeeringuid.

121

Google leiab, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuses ekslikult, et need kaks kõnesolevat reklaamiliiki ei ole ühe ja sama turu osa.

122

Google’i argumendid võib seejuures kokku võtta järgmiselt. Esiteks märgib ta, et komisjon keskendus ekslikult nende kahe kõnesoleva reklaamiliigi omavahelisele asendatavusele reklaamijate seisukohast, selle asemel, et vaadelda küsimust avaldajate seisukohast. Teiseks ei võtnud komisjon arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, keskendudes väidetavatele erinevustele nende kahe kõnesoleva reklaamiliigi omadustes. Kolmandaks ei viinud komisjon läbi hindade asjakohast analüüsi, näiteks testi abil, mille käigus analüüsitakse veebiotsingupõhiste reklaamide hinna püsiva väikese, kuid tuntava, 5–10‑protsendilise tõusu mõju (small but significant and non-transitory increase in price, edaspidi „SSNIP‑test“), ning tõlgendas valesti avaldajate, reklaamijate ja meediaagentuuride vastuseid analüüsi raames, mille ta läbi viis. Neljandaks ei ole need väidetavad erinevused nende kahe kõnesoleva reklaamiliigi omadustes ilmsed ja pealegi ei piisa nendest järeldamaks, et need ei asenda teineteist. Viiendaks ei võtnud komisjon arvesse näiteid avaldajatest, kes kasutavad või on kasutanud neid kahte kõnesolevat reklaamiliiki vaheldumisi. Kuuendaks tõlgendas komisjon valesti Google’i teatavate esindajate ütlusi. Seitsmendaks on nende kahe kõnesoleva reklaamiliigi asendatavuse analüüs vaidlustatud otsuses sisuliselt vastuolus komisjoni varasemate otsustega.

123

Surfboard ja Vinden toetavad Google’i argumente ning väidavad ka, et komisjon ei võtnud nõuetekohaselt arvesse avaldajate seisukohta.

124

Kõigepealt tuleb meenutada, et asjaomase turu määratlemine ELTL artikli 102 kohaldamisel kujutab endast üldjuhul toimingut, mis eelneb asjaomase ettevõtja turgu valitseva seisundi võimaliku olemasolu hindamisele ja mille eesmärk on määratleda perimeeter, mille sees tuleb hinnata küsimust, kas see ettevõtja on võimeline märkimisväärses ulatuses tegutsema oma konkurentidest, klientidest ja tarbijatest sõltumatult (vt 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

125

Kohtupraktikast ilmneb, et mõiste „asjaomane turg“ tähendab, et selle turu kaupade või teenuste vahel saab valitseda tõhus konkurents, mis turu kõigi kaupade või teenuste sama kasutusotstarvet arvestades eeldab, et need on omavahel piisavalt vahetatavad. Vahetatavust või asendatavust ei hinnata üksnes asjaomaste kaupade ja teenuste objektiivsete tunnuste põhjal. Arvesse tuleb võtta ka konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise struktuuri turul (vt 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

126

Komisjoni teatisest asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses (EÜT 1997, C 372, lk 5; ELT eriväljaanne 08/01, lk 1) (edaspidi „teatis turu määratlemise kohta“) ilmneb samuti, et „[a]sjaomane tooteturg hõlmab kõiki neid tooteid ja/või teenuseid, mis tarbijate seisukohast on oma iseloomulike tunnuste, hindade ja otstarbekohase kasutuse põhjal omavahel vahetatavad ja asendatavad“. Majanduslikust aspektist on asjaomase turu määratlemisel konkreetse toote pakkujate suhtes kõige vahetum ja tõhusam distsiplineeriv jõud, eelkõige mis puudutab nende hinnakujundust, nõudluse asendatavus. Pakkumise asendatavust võib turgude määratlemisel samuti arvesse võtta olukorras, kus selle mõju on vahetuse ja tõhususe osas samaväärne nõudluse asendatavusega. See tähendab, et tarnijatel on vastukaaluks suhteliste hindade väikestele, kuid püsivatele muudatustele võimalik lühikese aja jooksul asuda tootma asjaomaseid tooteid ning neid turustada, ilma et see tooks kaasa olulisi täiendavaid kulutusi või riske (29. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon, T‑336/07, EU:T:2012:172, punkt 113).

127

Lisaks tuleb rõhutada, et nagu ilmneb teatise turu määratlemise kohta punktist 25 ja kohtupraktikast, ei eelda asjaomase turu määratlemine seda, et komisjon peaks kinni eri teabeallikate või eri liiki tõendite jäigast hierarhilisest järjekorrast (11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Topps Europe vs. komisjon, T‑699/14, ei avaldata, EU:T:2017:2, punkt 82), sest toodete asendatavuse küsimusele saab vastata rea kaudsete tõendite põhjal, mis on koostatud erinevate ja sageli empiiriliste hinnanguelementide pinnalt, kusjuures komisjon peab arvesse võtma kogu asjasse puutuvat teavet, mis on talle kättesaadav (1. juuli 2010. aasta kohtuotsus AstraZeneca vs. komisjon, T‑321/05, EU:T:2010:266, punkt 85).

128

Google väidab, et komisjon ei ole tõendanud vaidlustatud otsuses, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki kuuluvad avaldajate seisukohast eri turgudele. Google’i sõnul oleks komisjon pidanud asendatavust enam analüüsima nende seisukohast, sest kuritarvitamine, mille komisjon väidab vaidlustatud otsuses olevat toime pandud, seisneb selles, et piirati avaldajate võimalust valida Google’i vahendusteenuse AFS alternatiive. Komisjon keskendus vaidlustatud otsuses seega vääralt asendatavusele reklaamijate, mitte avaldajate seisukohast.

129

Surfboard ja Vinden toetavad neid argumente.

130

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

131

Kõigepealt tuleb tõdeda, et asendatavust tuleb üldiselt analüüsida nõudluse seisukohast (vt punkt 126 eespool).

132

Google nõustus aga kohtuistungil, et avaldajad ei kujuta endast nõudlust mõlema kõnesoleva reklaamiliigi puhul. Lisaks ei ole Google vastu vaielnud komisjoni väitele vaidlustatud otsuse põhjenduses 121, mille kohaselt koosneb nõudlus veebiotsingupõhise reklaami turul netikasutajatest ja reklaamijatest ning pakkumine koosneb reklaamiplatvormide operaatoritest. Sellest järeldub, et Google ei ole tõendanud, et nõudlust mittekujundavate avaldajate seisukohta peaks arvesse võtma, kui analüüsitakse asendatavust nõudluse poole pealt.

133

Nendel asjaoludel ei saa Google, Surfboard ja Vinden komisjonile ette heita, et viimane kaasas oma asjaomase turu määratluse analüüsi enam tegureid, mis puudutavad kahe kõnesoleva reklaamiliigi asendatavust reklaamijate seisukohast kui avaldajate seisukohast, lihtsalt seepärast, et vaidlustatud otsuses tuvastatud kuritarvitamine piiras avaldajate valikut veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul, mis on lisaks eraldiseisev turg.

134

Seejärel tuleb igal juhul rõhutada, et komisjon võttis vaidlustatud otsuses oma analüüsis, kas kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist, arvesse avaldajate seisukohta.

135

Komisjon tugines oma hinnangus asjaomase turu määratlusele vastustele, mille avaldajad oli tema teabenõuetele andnud, et põhjendada oma järeldusi kahe kõnesoleva reklaamiliigi omaduste ja kasutamise erinevuste kohta. Niisugust arvessevõtmist kinnitavad komisjoni kaalutlused veebiotsingupõhiste reklaamide asetuse ja vormingu kohta (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 136 ja 137), nende reklaamide olemusliku võime kohta vastata netikasutaja vahetule huvile (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 138 ja 139) ning suurema võime kohta muuta olemasolev nõudlus ostuks (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 142 ja 143). Selle tuvastamine näitab, et nende reklaamide omaduste ja kasutamise analüüs puudutas nii avaldajaid kui ka reklaamijaid. Lisaks viitas komisjon avaldajate seisukohtadele ja järeldas, et viimased ei asenda tõenäoliselt kõiki veebiotsingupõhiseid reklaame või osa nendest, mille nad oma veebisaitidel kuvavad, reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, kui esimestest saadud tulud vähenevad 5–10% (vt selle kohta vaidlustatud otsuse põhjendus 148). Oma veebisaitidel veebiotsingupõhiseid reklaame kuvavate avaldajate arvamusi ja käitumist on mainitud ka vaidlusaluse otsuse põhjendustes 156–158, 160, 162 ja 164.

136

Google ei tõenda seega, et komisjon analüüsis küsimust, kas need kaks reklaamiliiki asendavad teineteist, avaldajate seisukohast ebapiisavalt.

137

Google väidab, et komisjon keskendus vääralt väidetavatele erinevustele kahe kõnesoleva reklaamiliigi omadustes, jättes arvesse võtmata kõik avaldajatega seotud asjakohased tegurid, nagu nõuab teatis turu määratlemise kohta. Tuginedes selle teatise punktidele 38–43, heidab Google komisjonile konkreetsemalt ette seda, et viimane ei lähtunud vaidlustatud otsuses toodete asendamise tegelikest näidetest, hinna paindlikkuse mõõtmise kvantitatiivsetest katsetest, klientide ja konkurentide asjatundlikest seisukohtadest ega takistustest, mida avaldajad kohtavad, ja kulutustest, mida nad peavad tegema seoses toote vahetamisega.

138

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

139

Nagu ilmneb eespool punktides 125 ja 126 meenutatud kohtupraktikast, ei hinnata vahetatavust või asendatavust üksnes asjaomaste kaupade ja teenuste objektiivsete tunnuste põhjal. Ehkki asjaomaste toodete ja teenuste omadused on niisugusel hindamisel asjakohased, tuleb arvesse võtta ka konkurentsitingimusi ning nõudluse ja pakkumise struktuuri turul (vt 23. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus F. Hoffmann-La Roche jt, C‑179/16, EU:C:2018:25, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika). Teatises asjaomase turu määratlemise kohta, millele Google viitab, on seda põhimõtet sisuliselt korratud punktis 36, milles on märgitud, et „[t]oote omadustest ja kasutusotstarbest ei piisa siiski otsustamaks, kas kaks toodet on asendustooted [nõudluse tasandil]“.

140

Küll aga – vastupidi sellele, mida näib tahtvat öelda Google oma menetlusdokumentides – ei ole komisjon kohustatud tooteturu määratlemisel analüüsima kõiki hindamisel aluseks võetavaid tegureid, mida on loetletud teatises turu määratlemise kohta, ega järgima kaudsete tõendite jäika hierarhilist järjekorda, nagu ilmneb selle teatise enda punktist 25 ja eespool punktis 127 viidatud kohtupraktikast.

141

Igal juhul, kuigi komisjon pühendas vaidlustatud otsuses suure osa oma analüüsist küll omadustele ja kasutusotstarvetele, mis võivad kahel kõnesoleval reklaamiliigil olla, ning nendevahelistele erinevustele, tuleb tõdeda, et järeldust, et need reklaamid ei asenda üksteist, ei teinud ta üksnes neid asjaolusid välja tuues, vaid võttis kõikehõlmavas hindamises arvesse tervet hulka muid tegureid, sh neid, mida mainib Google ja mida on mainitud eespool punktis 137.

142

Komisjon analüüsis vaidlustatud otsuses ka niisuguseid tegureid nagu kõnesolevate reklaamide hind (põhjendused 148 ja 149), teenuste osutamiseks vajalikud investeeringud veebiotsingupõhiste reklaamide puhul (põhjendused 150–154), oma vastuses Google’i argumentidele haldusmenetluses nende avaldajate käitumist, kes vähendasid väidetavalt oma veebiotsingupõhiste reklaamide kasutamist (põhjendused 162, 164 ja 165), ning seda, kuidas Google’i esindajad turgu tajusid (põhjendused 156 ja 169). Lisaks, nagu komisjon oma menetlusdokumentides väidab, käsitleti vaidlustatud otsuses kaudselt ka küsimust, missuguseid tõkkeid kohtasid avaldajad ja reklaamijad veebiotsingupõhiste reklaamide asendamisel reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised. Põhjenduses 148 märkis komisjon, et kõik avaldajad ja enamik reklaamijaid vastas komisjoni teabenõuetele, et on vähetõenäoline, et nad asendavad veebiotsingupõhised reklaamid reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, kas juhul, kui veebiotsingupõhistest reklaamidest saadavad tulud vähenevad püsivalt 5–10% avaldajate jaoks, või juhul, kui nende reklaamide hind tõuseb samavõrra reklaamijate jaoks.

143

Lisaks – vastupidi sellele, mida näib väitvat Google – küsis komisjon küll turul tegutsejate asjatundlikke seisukohti, eelkõige avaldajatele, reklaamijatele ja ettevõtjatele reklaamikampaaniaid korraldavatele meediaagentuuridele saadetud teabenõuetega. Komisjon võttis neid seisukohti asjaomase turu määratlemisel arvesse, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse 105., 109., 110., 112.–115., 119., 120., 122.–125., 128., 132.–138., 140., 141., 145., 169., 171., 172. ja 176. joonealusest märkusest.

144

Sellest järeldub, et Google ei tõenda, et komisjon eiras oma kõikehõlmavas hindamises, kas kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist, teatavaid asjakohaseid tegureid või et ta rikkus õigusnormi, pühendades suure osa oma analüüsist erinevustele nende reklaamide omadustes ja kasutamises.

145

Google väidab, et oli eriti oluline, et komisjon analüüsiks, kas veebiotsingupõhiste reklaamide hinna tuntava muutuse korral oleksid avaldajad ja reklaamijad otsustanud kasutada reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised, ja seda näiteks SSNIP‑testi abil. Niisugusel juhul avaldaksid kaks kõnesolevat reklaamiliiki teineteisele konkurentsisurvet ja moodustaksid seega üheainsa turu. Google’i sõnul ei kujuta komisjoni hindade analüüs, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 148, endast tõelist SSNIP‑testi ja lisaks tegi komisjon sellest analüüsist valesid järeldusi.

146

Kõigepealt tuleb analüüsida Google’i argumente, millega vaieldakse vastu sellele, et komisjoni hindade analüüs oli asjakohane, ja seejärel Google’i argumente järelduste kohta, mille komisjon sellest analüüsist tegi.

147

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 märkis komisjon esimesena, et „enamik reklaamijaid, kõik avaldajad ja pooled meediaagentuurid kinnitavad, et on vähetõenäoline, et veebiotsingupõhiste reklaamide hinna püsiva 5–10‑protsendilise tõusu korral asendavad nad kõik veebiotsingupõhised reklaamid või osa nendest reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised“. Teisena lisas komisjon samas põhjenduses, et mõned avaldajad märkisid, et see on nii sellepärast, et tulud veebiotsingupõhistest reklaamidest on tunduvalt kõrgemad tuludest, mida saadakse reklaamidest, mis ei ole veebiotsingupõhised.

148

Google väidab, et komisjon ei teinud tõelist SSNIP‑testi. Sellega seoses kinnitab Google esiteks, et komisjon ei uurinud, kas oletatavalt monopoolses seisundis ettevõtjale on kasumlik tõsta veebiotsingupõhiste reklaamide hinda 5–10% võrra. Teiste sõnadega oleks komisjon pidanud analüüsima, kas piisavalt vähetähtsaid kliente muudaks piisavalt oma nõudlust, mistõttu osutuks hinnatõus vähekasumlikuks. Teiseks väidab ta, et komisjon ei oleks tohtinud tugineda üksnes vastustele, mille avaldajad, reklaamijad ja meediaagentuurid andsid ühele teabenõuetes neile esitatud küsimusele, seda enam, et faktilised asjaolud neid vastuseid ei kinnitanud.

149

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

150

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 148 ilmneb sisuliselt, et komisjon esitas reklaamijatele, avaldajatele ja meediaagentuuridele küsimuse, kuidas nad reageeriksid veebiotsingupõhiste reklaamide hinna tõusu või avaldajate puhul nendest reklaamidest saadava tulu vähenemisele. Seda näivad kinnitavat 135.–138. joonealune märkus, milles on loetletud teatavate ettevõtjate vastused 22. detsembri 2010. aasta AdWordsi puudutava teabenõude küsimusele 2.2, komisjoni 26. juuli 2013. aasta avaldajatele saadetud teabenõude küsimusele 2, 11. jaanuari 2016. aasta reklaamijatele saadetud teabenõude küsimusele 12 ja samal kuupäeval meediaagentuuridele saadetud teabenõude küsimusele 9.

151

Selles küsimuses tuleb kõigepealt analüüsida nende komisjoni teabenõuetes esitatud küsimuste (edaspidi koos „hinda puudutav küsimus“) sisu.

152

Reklaamijate osas ilmneb 22. detsembri 2010. aasta AdWordsi puudutava teabenõude küsimusest 2.2 ja 11. jaanuari 2016. aasta reklaamijatele saadetud teabenõude küsimusest 12, millele antud vastustest mõned on esitatud kostja vastuse lisades B.3 ja B.4, et komisjon palus neil selgitada juhul, kui nad kasutavad veebiotsingupõhiseid reklaame, kas nad asendaksid osa nendest reklaamidest või need kõik reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, kui veebiotsingupõhiste reklaamide hind tõuseks 5–10% võrra – toimiva hinnamehhanismi, mitte konverteerimiskursi erinevuse tulemusena – olukorras, kus niisuguse reklaami hind, mis ei ole veebiotsingupõhine, jääks samaks, ja täpsustada, kas nad võtaksid selle otsuse tegemisel arvesse muid tegureid peale hinna.

153

Meediaagentuuride osas ilmneb 11. jaanuari 2016. aasta meediaagentuuridele saadetud teabenõude küsimusest 9, millele antud vastustest mõned on esitatud kostja vastuse lisades B.3 ja B.4, et komisjon palus neil selgitada, kas juhul, kui nad esitavad oma klientidele veebiotsingupõhiseid reklaame, asendaksid nad osa nendest reklaamidest või need kõik reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, kui veebiotsingupõhiste reklaamide hind tõuseks 5–10% võrra – toimiva hinnamehhanismi, mitte konverteerimiskursi erinevuse tulemusena – olukorras, kus niisuguse reklaami hind, mis ei ole veebiotsingupõhine, jääks samaks, ja täpsustada, kas nad võtaksid selle otsuse tegemisel arvesse muid tegureid peale hinna.

154

Avaldajate osas ilmneb 26. juuli 2013. aasta avaldajatele saadetud teabenõude küsimuse 2 teisest lausest, millele antud vastustest mõned on esitatud kostja vastuse lisas B.6, et komisjon palus neil selgitada, kas nad asendaksid ühe osa veebiotsingupõhistest reklaamidest või need kõik oma veebisaitidel reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, kui tulud veebiotsingupõhiste reklaamide kuvamisest väheneksid 5–10% võrra olukorras, kus tulud niisuguste reklaamide kuvamisest, mis ei ole veebiotsingupõhised, jääksid samaks.

155

Kõigepealt tuleb Google’i selleteemaliste argumentide kohta meenutada, et teatise turu määratlemise kohta punkti 17 kohaselt seisneb SSNIP‑test selle analüüsimises, kas poolte kliendid pöörduksid asjaomastel territooriumidel täheldatavate toodete hindade väikese (5–10‑protsendilise), aga püsiva hinnatõusu korral kergesti kättesaadavate asendustoodete poole või mujal asuvate teenuseosutajate poole. Kui asendamisest piisab sellega kaasneva müügimahu vähenemise tõttu selleks, et hinnatõus ei pakuks enam üldse huvi, lisatakse asjaomasesse turgu asendustooted ja täiendavad territooriumid.

156

Käsitletaval juhul tuvastab Üldkohus, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 ei viinud komisjon läbi SSNIP‑testi teatise turu määratlemise kohta punkti 17 tähenduses, sest ta ei analüüsinud, kas ettevõtjale on kasumlik tõsta veebiotsingupõhiste reklaamide hinda 5–10% võrra. Küll aga viis ta läbi eespool punktides 150–154 kirjeldatud analüüsi.

157

Selles küsimuses tuleb meenutada, et komisjon ei olegi kohustatud tegema süstemaatiliselt SSNIP‑testi, kui ta määratleb turu otsuses, milles kohaldatakse konkurentsieeskirju, ehkki see test on teatises turu määratlemise kohta sel eesmärgil tunnustatud vahend.

158

Üldkohus on nimelt juba otsustanud, et komisjon ei ole kohustatud SSNIP‑testi tegema, täheldades, et kuigi SSNIP‑test on tunnustatud meetod asjaomase turu määratlemiseks, ei ole see ainus komisjoni käsutuses olev meetod. Ta on leidnud, et komisjon võib asjaomase turu määratlemisel arvesse võtta ka muid vahendeid, nagu turu‑uuringud või tarbijate ja konkurentide arvamuste hindamine (11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Topps Europe vs. komisjon, T‑699/14, ei avaldata, EU:T:2017:2, punkt 82).

159

Seda põhimõtet peegeldab teatise turu määratlemise kohta punkt 15, milles on märgitud, et SSNIP‑test on ainult „[ü]ks viis“ hinnata toodete asendatavust. Ka selle teatise punktis 25 on nenditud, et „[o]n mitmesuguseid andmeid, mis võimaldavad hinnata asendamise eeldatavat ulatust“, ning et sellega seoses „[käsitleb k]omisjon […] empiirilisi andmeid avatult, püüdes tõhusalt kasutada kogu kättesaadavat teavet, mis võib konkreetsetel juhtudel tähtsust omada[, ning k]omisjon ei lähtu erinevate teabeallikate või andmeliikide jäigast hierarhiast“.

160

Lisaks on kohtupraktika kohaselt juhtumeid, mil SSNIP‑test võib olla isegi sobimatu, näiteks juhul, kui tegemist on nähtusega, mida nimetatakse cellophane fallacy’iks, st olukorraga, kus asjaomane ettevõtja on juba peaaegu monopoolses seisundis ja turuhinnad on juba vaba konkurentsi käigus kujunevatest hindadest kõrgemal tasemel või mida iseloomustab tasuta toodete olemasolu või niisuguste toodete olemasolu, mille kulu ei kanna need, kes määravad ära nõudluse (11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Topps Europe vs. komisjon, T‑699/14, ei avaldata, EU:T:2017:2, punkt 82).

161

Sellest tuleneb, et kuigi SSNIP‑test on küll tunnustatud vahend, mille tulemusi võib turu määratlemiseks läbi viidavas kõikehõlmavas hindamises koos teiste asjaoludega arvesse võtta, ei ole selle testi süstemaatiline kasutamine turu määratlemisel kohustuslik.

162

Seepärast tuleb tagasi lükata Google’i argument, mille kohaselt ei ole hindade analüüs, mille komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 läbi viis, sisuliselt asjakohane sel põhjusel, et see ei kujuta endast tõelist SSNIP‑testi.

163

Seejärel tuleb arutada, kas komisjoni läbi viidud hindade analüüs kujutab endast siiski sobivat vahendit asjaomase turu määratlemiseks, nagu ta ise kinnitab.

164

Selles küsimuses tuleb märkida, et komisjoni sõnul ei näidanud reklaamijate, meediaagentuuride ja avaldajate vastused hindu puudutavale küsimusele, et ainuüksi veebiotsingupõhiste reklaamide hinna 5–10‑protsendiline tõus reklaamijatele ja meediaagentuuridele ning ainuüksi niisugustest reklaamidest saadavate tulude 5–10‑protsendiline vähenemine avaldajatele viiks tõenäoliselt selleni, et need ettevõtjad asendavad veebiotsingupõhised reklaamid reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, ning nad ei teeks seda ei täielikult ega osaliselt. Komisjon on oma menetlusdokumentides selgitanud, et vastused tema hindu puudutavatele küsimusele näitasid, et hindade või tulude niisugune muutus ei oleks iseenesest määrava tähtsusega tegur, kui operaatorid valivad kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel. Komisjoni arvates pidasid vastanud ettevõtjad kasutatava reklaami valikul peale hinna samavõrra, kui mitte veel olulisemaks teisigi tegureid, näiteks klõpsude määra, ostudeks muutumise määra, reklaamikampaaniatesse investeerimise üldist tasuvust või reklaami asjakohasust netikasutajale.

165

Ent isegi eeldusel, et see, kuidas komisjon hindu puudutavale küsimusele antud vastuste sisu tõlgendab, on põhjendatud – mida on analüüsitud tagapool punktis 168 jj –, tuleb sarnaselt komisjoniga ja vastupidi Google’i väitele märkida, et komisjoni hindu käsitlev analüüs on vajalik vahend selle mõistmisel, kuidas reklaamijad, meediaagentuurid ja avaldajad reageeriksid veebiotsingupõhiste reklaamide hinna tõusu korral, või mis puudutab avaldajaid, siis kuidas nad reageeriksid nendest reklaamidest saadavate tulude vähenemise korral, ning seega selle hindamisel, kas turul tegutsejad võivad kahte kõnesolevat reklaamiliiki tajuda nii, et need asendavad teineteist. Turul tegutsejate sellised vastused koos nende vastuste põhjustega – nagu käsitletaval juhul – on asjaolud, mida on turu määratlemisel sõnaselgelt asjakohaseks peetud, sest need võimaldavad hinnata klientide ja konkurentide seisukohti ning kujutavad eespool punktis 158 viidatud kohtupraktika ja teatise turu määratlemise kohta punkti 40 kohaselt endast seega vahendit, mida võib asjaomase turu määratlemisel arvesse võtta.

166

Niisugune teave võib seega olla põhimõtteliselt vajalik hindamisel, kas kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist reklaamijate, meediaagentuuride ja avaldajate seisukohast, eelkõige juhul, kui see peegeldab – nagu käsitletaval juhul – suure hulga reklaamijate, avaldajate ja meediaagentuuride seisukohta. See võib järelikult kujutada asjaomase turu määratlemiseks läbi viidava kõikehõlmava hindamise raames endast ühte kaudset tõendit teiste hulgas selle kohta, et need reklaamid ei asenda teineteist komisjoni argumentide kohaselt.

167

Seepärast tuleb Google’i argumentidest lähtudes analüüsida, kas järeldused, mille komisjon oma hindade analüüsist tegi, on põhjendatud.

168

Kõigepealt väidab Google, et järeldused, mille komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 oma hindade analüüsist tegi, põhinevad ettevõtjate hindu puudutavatele küsimusele antud vastuste vääral tõlgendusel. Komisjon tõlgendas nimelt valesti sellesse põhjendusse lisatud joonealustes märkustes mainitud teatavaid vastuseid ja eiras teiste ettevõtjate vastuseid, milles oli esitatud vastupidine arvamus komisjoni selles põhjenduses tehtud järeldustele ja mida ei ole vaidlustatud otsuses mainitud.

169

Seejärel kinnitab Google, et komisjoni need järeldused rajanevad sisuliselt ettevõtjate hindu puudutavale küsimusele antud vastuste eksitaval tutvustusel.

170

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

171

Selles küsimuses tuleb meenutada, et komisjon kinnitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 148, et „enamik“ reklaamijaid, „kõik“ avaldajad ja „pooled“ meediaagentuuridest märkisid, et on vähetõenäoline, et nad asendavad veebiotsingupõhiste reklaamide hinna püsiva 5–10‑protsendilise tõusu korral veebiotsingupõhised reklaamid reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised.

172

Tuvastatu põhjendamiseks avaldajate puhul tõi komisjon vaidlustatud otsuse 136. joonealuses märkuses ära kuue avaldaja vastused 26. juuli 2013. aasta teabenõude küsimusele 2. Reklaamijate puhul on vaidlustatud otsuse 135. joonealuses märkuses loetletud viie reklaamija vastused 11. jaanuari 2016. aasta teabenõude küsimusele 12 ja veel 10 reklaamija vastused 22. detsembri 2010. aasta AdWordsi puudutava teabenõude küsimusele 2.2. Meediaagentuuride osas on vaidlustatud otsuse 137. joonealuses märkuses mainitud nelja meediaagentuuri vastuseid 11. jaanuari 2016. aasta teabenõude küsimusele 9 ja veel kuue agentuuri vastuseid 22. detsembri 2010. aasta AdWordsi puudutava teabenõude küsimusele 2.2.

173

Kõigepealt tuleb analüüsida Google’i argumente, mis käsitlevad seda, et komisjon tõlgendas ettevõtjate vastuseid oletatavalt valesti, ning hinnata seejuures neid argumente esiteks seoses avaldajatega, teiseks seoses reklaamijatega ja kolmandaks seoses meediaagentuuridega. Seejärel käsitleb Üldkohus Google’i argumente, mis käsitlevad nende vastuste väidetavat eksitavat tutvustust vaidlustatud otsuse põhjenduses 148.

174

Kõigepealt tuleb tuvastada, et vastuste hulgast, mida on mainitud vaidlustatud otsuse 136. joonealuses märkuses, et põhjendada komisjoni väidet vaidlustatud otsuse põhjenduses 148, seab Google oma menetlusdokumentides kahtluse alla üksnes [konfidentsiaalne] (edaspidi „[konfidentsiaalne]“) vastuse tõlgenduse. Google ei kritiseeri seega selles loetletud viie ülejäänud avaldaja, st [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], kontserni [konfidentsiaalne] (kellele kuuluvad veebisaidid [konfidentsiaalne]) ja [konfidentsiaalne] vastuse tõlgendust ega nende vastuste usaldusväärsust ning märgib ainult, et kaks nendest pärinevad kaebuse esitajatelt menetluses. Ainuüksi see asjaolu ei ole aga kuidagi asjakohane selle tõendamisel, et komisjon tõlgendas neid vastuseid valesti. Google ei selgita, miks on need kaks vastust vähem usaldusväärsed või vähem usutavad ainuüksi sellepärast, et pärinevad kaebuse esitajatelt, eelkõige eespool punktis 111 viidatud kohtupraktika seisukohast.

175

Mis puudutab [konfidentsiaalne] vastust, mille täielik versioon on kostja vastuse lisa B.6 dokumendis nr 4 esitatud, siis sellest ilmneb, et see avaldaja selgitas, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki on mitmes mõttes erinevad, et ta kuvab oma veebisaitidel ainult veebiotsingupõhiseid reklaame, sest need on temale palju väärtuslikumad (kuna tema tegevusalaks on otsingumootori opereerimine), ja et ta ei tea, kas „tüüpilisem“ avaldaja orienteeruks veebiotsingupõhistest reklaamidest saadavate tulude 5–10‑protsendilise vähenemise korral oma reklaamiruumi puhul ümber reklaamidele, mis ei ole veebiotsingupõhised. Vastuse sisu arvestades võis komisjon sellest mõistlikult järeldada, et kõnesolev ettevõtja ei muudaks veebiotsingupõhistest reklaamidest saadavate tulude 5–10‑protsendilise vähenemise korral tõenäoliselt reklaamiliiki.

176

Seejärel tuleb Google’i argumendi kohta, et komisjon eiras [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastuseid, tuvastada, et need vastused ei väära samuti komisjoni järeldust, mis on tehtud vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 ja mida on meenutatud eespool punktis 171 ning mis puudutab avaldajate reaktsiooni veebiotsingupõhistest reklaamidest saadavate tulude 5–10‑protsendilise vähenemise korral.

177

[Konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] seisukohad, mille väljavõtted on ära toodud vastavalt hagiavalduse lisas A.13 ja lisa A.12 dokumendis nr 24, esitati nimelt vastuseks 22. detsembri 2010. aasta AdWordsi puudutavatele teabenõuetele. Need ettevõtjad ei vastanud seega 26. juuli 2013. aasta avaldajatele saadetud teabenõudele – vastupidi kõikidele vaidlustatud otsuse 136. joonealuses märkuses mainitud vastustele. Seega vastasid need operaatorid küsimusele, mis käsitles nende reaktsiooni veebiotsingupõhiste reklaamide hinna tõusu korral, mis mõjutab reklaamijaid, mitte nende reaktsiooni tulude vähenemise korral, mis mõjutab avaldajaid. Lisaks tuleb märkida [konfidentsiaalne] kohta, et kuigi see ettevõtja lisas oma vastusesse ka konkreetsed arutluskäigud ühe tütarettevõtja kohta, kes oli sõlminud teenuslepingu Google’iga avaldajana, sisaldab see vastus vaidlustatud otsuse põhjenduste 348 ja 355 järgi siiski reklaamija seisukohta ja näitab pealegi, et 5–10‑protsendiline hinnatõus ei viiks tingimata selleni, et reklaamieelarvet kasutatakse hoopis reklaamideks, mis ei ole veebiotsingupõhised.

178

Eelnevast tuleneb, et Google ei esita asjaolusid, mis võiksid tõendada, et komisjon tõlgendas valesti vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 avaldajate vastuseid hindu puudutavale küsimusele.

179

Kõigepealt tuleb märkida, et Google vaidleb vastu ainult nelja vastuse tõlgendusele 15 vastusest, mida komisjon vaidlustatud otsuse 135. joonealuses märkuses mainib põhjendamaks oma väidet selle otsuse põhjenduses 148, st [konfidentsiaalne], „[konfidentsiaalne]“ ja [konfidentsiaalne] ning [konfidentsiaalne] vastustele. Ta ei kritiseeri seega ei seda, kuidas komisjon tõlgendas selles loetletud ülejäänud 11 ettevõtja vastuseid, st [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastuseid, ega nende vastuste usaldusväärsust.

180

Nende nelja vastuse kohta, mille tõlgenduse Google kahtluse alla seab, tuleb esiteks tõdeda, et kuigi [konfidentsiaalne] ja „[konfidentsiaalne]“ märkisid, et nad kaaluksid veebiotsingupõhiste reklaamide hinna 5–10‑protsendilise tõusu korral võib-olla ühe oma eelarve osa ümbersuunamist reklaamidesse, mis ei ole veebiotsingupõhised, ei vastanud need reklaamijad, et niisugune ümbersuunamine on tõenäoline. [Konfidentsiaalne] selgitas oma vastuses, mille täielik versioon on esitatud kostja vastuse lisa B.3 dokumendis nr 2, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki ei „asenda teineteist täielikult“ ning et ta hindab veebiotsingupõhistesse reklaamidesse investeerimise tasumist enne, kui lõpetab investeeringud seda liiki reklaamidesse. „[Konfidentsiaalne]“ meenutas oma hindu puudutavale küsimusele antud vastuse alguses, mis on esitatud hagiavalduse lisa A.12 dokumendis nr 3, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, ei vasta tarbija huvile samamoodi nagu veebiotsingupõhised reklaamid, mis paneb arvama, et niisugune ümbersuunamine selle ettevõtja poolt ei ole hinnatõusu korral tõenäoline. Teiseks, kuigi [konfidentsiaalne] märkis oma hindu puudutavale küsimusele antud vastuses, mis on esitatud hagiavalduse lisa A.12 dokumendis nr 4, et ta vähendaks tõenäoliselt oma investeeringuid veebiotsingupõhistesse reklaamidesse, selgitas ta ka, et ei suurenda „tingimata“ sellegipoolest niisuguste reklaamide kasutamist, mis ei ole veebiotsingupõhised, mis viib mõttele, et ümbersuunamine selle ettevõtja poolt ei ole samuti tõenäoline. Kolmandaks väljendas [konfidentsiaalne] oma vastuses, mille täielik versioon on esitatud kostja vastuse lisa B.3 dokumendis nr 1, arvamust, et isegi kui ta hindaks iga hinnamuutuse korral oma strateegia ümber, ei oleks veebiotsingupõhiste reklaamide hinna 5–10‑protsendiline tõus piisavalt suur, et tuua kaasa reklaamiliigi muutmist.

181

Sellest järeldub, et need vastused ei väära komisjon järeldust, et nende ettevõtjate vastuste kohaselt on vähetõenäoline, et nad hakkavad veebiotsingupõhiste reklaamide hinna püsiva 5–10‑protsendilise tõusu korral kõikide veebiotsingupõhiste reklaamide või nende ühe osa asemel kasutama reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised, kusjuures ükski reklaamija ei teatanud, et niisugune üleminek on tõenäoline.

182

Seejärel märgib Google, et teatav hulk reklaamijaid, kes vastasid hindu puudutavale küsimusele ja kelle vastuseid ei ole vaidlustatud otsuses mainitud, esitasid arvamuse, mis on vastupidine komisjoni järeldusele vaidlustatud otsuse punktis 148, ja komisjon lihtsalt eiras neid vastuseid.

183

Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 148, et „enamik“ reklaamijaid vastas, et on vähetõenäoline, et nad hakkavad veebiotsingupõhiste reklaamide hinna püsiva 5–10‑protsendilise tõusu korral kõikide veebiotsingupõhiste reklaamide või nende ühe osa asemel kasutama reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised. See tähendab, et komisjon nõustus varjatult ka ise, et mõnes vastuses ei välistatud täielikult üleminekut hinnatõusu korral.

184

Tuleb ka tuvastada, et vastused, millele Google hagiavalduse lisas A.12 toodud tabelis nr 4 viitab, mis puudutavad nii reklaamijaid kui ka meediaagentuure ja mille eesmärk on tõendada, et ettevõtjate arvamused komisjoni analüüsi raames lähevad lahku, ei võimalda asuda seisukohale, et need vastused andnud ettevõtjad vahetavad veebiotsingupõhiste reklaamide hinna 5–10‑protsendilise tõusu korral tõenäoliselt kõik veebiotsingupõhised reklaamid või osa nendest reklaamide vastu, mis ei ole veebiotsingupõhised.

185

Esiteks näitab nende ettevõtjate vastuste sisu, millele Google viitab, et ükski nendest ettevõtjatest ei kinnitanud selgelt, et asendab ainuüksi veebiotsingupõhiste reklaamide hinna 5–10‑protsendilise tõusu tõttu veebiotsingupõhised reklaamid reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised.

186

Teiseks, kuigi enamik mainitud ettevõtjaid vastas – mõnel juhul üksnes varjatult –, et niisuguse hinnatõusu korral kaaluvad nad võimalust vahetada kasutatava reklaami liiki, märkisid need ettevõtjad siiski selgelt, et selline otsus sõltub ka muudest teguritest peale hinna, näiteks reklaamide tõhususest, asjaomaste reklaamikampaaniate eesmärkidest, ostudeks muutumise määrast ja investeeringutasuvusest. Viimati tuvastatut kinnitavad [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastused, mille väljavõtted on esitatud hagiavalduse lisas A.12.

187

Kolmandaks, kuigi [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kelle vastuste täielikud versioonid on esitatud vastavalt kostja vastuse lisa B.3 dokumendis nr 6 ja lisa B.4 dokumendis nr 1, andsid teada, et vahetavad tõenäoliselt reklaamiliiki, ei olnud nende kahe ettevõtja vastused väga ühesed, sest nad selgitasid, et võimalik vahetamine sõltub ka muudest teguritest. Tuleb ka märkida, et [konfidentsiaalne] täpsustas, et kuna ta ei kasuta vastamise hetkel veebiotsingupõhiseid reklaame, ei avaldaks nende hinna tõus tema reklaamikuludele mõju – mis vähendab tema vastuse asjakohasust.

188

Neljandaks, kuigi [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kelle vastuste väljavõtted on esitatud vastavalt hagiavalduse lisa A.12 dokumentides nr 24 ja nr 27, kinnitasid, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist, ei vastanud nad sõnaselgelt küsimusele, millist mõju avaldaks veebiotsingupõhiste reklaamide hinna tõus. Lisaks märkis [konfidentsiaalne], et veebiotsingupõhiste reklaamide hind ei mõjuta nende asendatavust reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised.

189

Eelnevast tuleneb, et Google’i viidatud vastused kalduvad kinnitama, et veebiotsingupõhiste reklaamide hinna tõus üksi ei tooks tõenäoliselt kaasa seda, et reklaamijad vahetavad kõik need reklaamid või osa nendest reklaamide vastu, mis ei ole veebiotsingupõhised. Nimetatud asjaolud ei saa seega tasakaalustada nende reklaamijate vastuste sisu, mida komisjon vaidlustatud otsuse 135. joonealuses märkuses mainib.

190

Google ei esita seega asjaolusid, mis võiksid tõendada, et komisjon tõlgendas valesti vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 reklaamijate vastuseid hindu puudutavale küsimusele.

191

Meediaagentuuride vastuste tõlgendamise osas kritiseerib Google esimesena seda, kuidas komisjon tõlgendas seitset kümnest vastusest, mida on mainitud vaidlustatud otsuse 137. joonealuses märkuses kinnitamaks komisjoni väidet põhjenduses 148, st [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja „[konfidentsiaalne]“ vastuseid. Ta ei sea seega kahtluse alla veel kolme seal mainitud meediaagentuuri, st [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastuste tõlgendust ega nende vastuste usaldusväärsust.

192

Nende seitsme vastuse puhul, mille tõlgendusele Google vastu vaidleb, ilmneb seitsme vastuse hulgast viiest esiteks, et asjaomased meediaagentuurid ei välistanud kategooriliselt võimalust, et lähevad veebiotsingupõhiste reklaamide hinna 5–10‑protsendilise tõusu korral üle reklaamidele, mis ei ole veebiotsingupõhised. Ühelt poolt, kuigi nad vastasid küsimusele niisuguse ülemineku kohta eitavalt, oletasid [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] ka oma hinda puudutavale küsimusele antud vastustes, mis on esitatud vastavalt hagiavalduse lisa A.12 dokumentides nr 8 ja nr 10, et on võimalik, et nad vahetavad piiratud osa oma veebiotsingupõhistest reklaamidest välja reklaamide vastu, mis ei ole veebiotsingupõhised. Teiselt poolt märkisid [konfidentsiaalne], „[konfidentsiaalne]“ ja [konfidentsiaalne] oma hindu puudutavale küsimusele antud vastustes, mis on esitatud vastavalt hagiavalduse lisa A.12 dokumentides nr 6, nr 7 ja nr 10, et üleminek on võimalik, kui muud tegurid, näiteks investeeringutasuvus, õhutavad neid seda tegema, kuid nende vastused ei näidanud, et tegelikkuses on niisugune suunamuutus tõenäoline.

193

Seejuures on nii, et ehkki need viis vastust ei ole eriti ühesed, mis puudutab ettevõtjate võimalikku reaktsiooni veebiotsingupõhiste reklaamide hinna tõusu korral, ei märkinud need ettevõtjad siiski, et ainuüksi 5–10‑protsendiline hinnatõus sunniks neid tõenäoliselt asendama kõik need reklaamid või osa nendest reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised.

194

Mis puudutab teiseks [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastuseid, siis kuigi Google märgib, et [konfidentsiaalne] kopeeris ja kleepis ühe teise vastuse, mis anti teabenõude raames (hagiavalduse lisa A.12 dokument nr 9), ning [konfidentsiaalne] selgitas, et ta ei kasuta veebiotsingupõhiseid reklaame (hagiavalduse lisa A.12 dokument nr 11), vastasid need kaks meediaagentuuri siiski eitavalt küsimusele, kas veebiotsingupõhiste reklaamide hinna 5–10‑protsendilisi tõusu korral asendaksid nad seda liiki reklaamid reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised. Eelnevat arvestades oli see, et komisjon kasutas neid vastuseid vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 meediaagentuuride kohta tehtud järelduse kinnituseks, põhjendatud.

195

Teisena märgib Google, et suur hulk hindu puudutavale küsimusele vastanud meediaagentuure esitasid arvamuse, mis on vastupidine komisjoni vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 tehtud järeldusele, ja komisjon lihtsalt eiras neid vastuseid.

196

Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon tuvastas, et pooled meediaagentuurid märkisid, et on vähetõenäoline, et veebiotsingupõhiste reklaamide hinna püsiva 5–10‑protsendilisi tõusu korral vahetavad nad kõik veebiotsingupõhised reklaamid või osa nendest reklaamide vastu, mis ei ole veebiotsingupõhised. Nagu on juhitud tähelepanu eespool punktis 183 seoses reklaamijatega, nõustus komisjon seega varjatult, et teine pool meediaagentuuridest seda väidet ei jaganud ja seega lähevad meediaagentuuride arvamused lahku.

197

Nende vastuste tõlgenduse osas, mida Google tsiteerib ja mida komisjon väidetavalt eiras, tuleb viidata eespool punktides 184–189 esitatud analüüsile, mis puudutab nii reklaamijaid kui ka meediaagentuure. Nagu nendes punktides eespool on selgitatud, kalduvad Google’i välja toodud vastused näitama, et niisugune hinnatõus üksi ei saa viia selleni, et reklaamijad ja meediaagentuurid lähevad veebiotsingupõhistelt reklaamidelt üle reklaamidele, mis ei ole veebiotsingupõhised. Seega ei väära need vastused komisjoni järeldust, et pooled meediaagentuurid ei asenda veebiotsingupõhiste reklaamide 5–10‑protsendilise tõusu korral tõenäoliselt kõiki veebiotsingupõhiseid reklaame või osa nendest reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised.

198

Eelnevast tuleneb, et Google ei esita asjaolusid, mis võiksid tõendada, et komisjon tõlgendas valesti vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 meediaagentuuride vastuseid hindu puudutavale küsimusele.

199

Avaldajate, reklaamijate ja meediaagentuuride hindu puudutavale küsimusele antud vastuste eespool esitatud analüüsist ilmneb – ilma et oleks vaja võtta seisukohta Google’i hagiavalduse lisas A.12 ja repliigi lisas C.3 toodud argumentide vastuvõetavuse kohta, millele komisjon vastu vaidleb –, et Google ei ole tõendanud, et komisjon tõlgendas neid vastuseid valesti. Tema argumendid ei võimalda seega seada kahtluse alla järeldusi, mille komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 sellest analüüsist tegi.

200

Google väidab ka, et komisjon kirjeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 ettevõtjate hindu puudutavale küsimusele antud vastuste sisu valesti, sest tema järeldused põhinevad ainult 15 reklaamija, 6 avaldaja ja 10 meediaagentuuri vastustel, mis on loetletud selle otsuse 135.–137. joonealuses märkuses. Komisjoni järeldused on seega sisuliselt väärad või eksitavad, sest need rajanevad vastustel, mille andsid vähem kui 10% vaidlustatud otsuses mainitud reklaamijatest ja vähem kui 20% reklaamijatest ja kolmandik meediaagentuuridest, kes said haldusmenetluse käigus teabenõuded.

201

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

202

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjon on oma menetlusdokumentides selgitanud, et vastused, mida on loetletud vaidlustatud otsuse 135.–137. joonealuses märkuses, et põhjendada vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 esitatud järeldusi, ei kujuta endast päringutele vastanud ettevõtjate ammendavat loetelu. Lisaks nendes joonealustes märkustes nimetatud ettevõtjate vastustele märgib ta esimesena, et 26. juuli 2013. aasta teabenõudes esitatud hindu puudutavale küsimusele vastas veel kuus avaldajat; teisena, et ühes teises teabenõudes, mis kandis 18. märtsi 2016. aasta kuupäeva, esitatud hindu puudutavale küsimusele vastas veel seitse avaldajat; kolmandana, et 22. detsembri 2010. aasta ja 11. jaanuari 2016. aasta teabenõudes esitatud küsimusele, kas nad vahetaksid veebiotsingupõhiste reklaamide püsiva 5–10‑protsendilise tõusu korral ühe osa veebiotsingupõhistest reklaamidest või kõik niisugused reklaamid välja reklaamide vastu, mis ei ole veebiotsingupõhised, vastas veel 43 reklaamijat, ning neljandana, et sellele küsimusele vastasid veel seitse meediaagentuuri. Lisaks täpsustas komisjon oma menetlusdokumentides, et ta sai vastused hindu puudutavale küsimusele kokku 19 avaldajalt, 87 reklaamijalt ja 34 meediaagentuurilt.

203

Vaidlustatud otsuses seda teavet aga ei ole. Komisjon ei ole täpsustanud selles otsuses, et põhjenduses 148 tehtud järelduste põhjendamiseks 135.–137. joonealuses märkuses mainitud vastuste loetelu ei ole ammendav.

204

Ainuüksi asjaolu, et need vastused ei kujuta endast kõiki vastuseid, mille komisjon sai, ei tähenda siiski veel iseenesest, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 tehtud järeldused oleksid väärad.

205

Google võis nimelt toimikuga tutvumisel tutvuda kõigi teabenõuetele antud vastustega, mille komisjon oli saanud, sh nendega, millele komisjon oma vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 esitatud järelduste tegemisel tugines. Siis oli Google’il võimalik lugeda ettevõtjate vastuseid ja tõdeda, et komisjoni käsutuses oli rohkem ettevõtjate vastuseid, kui on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduse 148 joonealustes märkustes. Seda näitab muide asjaolu, et ta vaidleb käesoleva väite raames vastu mõne niisuguse vastuse tõlgendusele, mida ei ole selles otsuses mainitud. Peale vastuste, millele Google viitab ja millele ta käesoleva väite raames (punktides 168–199 eespool) vastu vaidleb, ei esita ta nende teiste vastuste põhjal aga ühtegi konkreetset argumenti, mis kinnitab pigem, et ka need vastused ei saa väärata vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 esitatud komisjoni järeldusi.

206

Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata argument, et vaidlustatud otsuses mainitud vastuste arv oli Google’i sõnul piiratud, sest ta oli teadlik, et hindu puudutavale küsimusele vastanud ettevõtjaid oli rohkem.

207

Järelikult rajas komisjon oma vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 esitatud järeldused põhjendatult hindu puudutavale küsimusele antud vastustele, ehkki ta ei viidanud kõikidele ettevõtjate vastustele, millele ta tugines.

208

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda ei seda, et komisjoni hindade analüüs vaidlustatud otsuses ei ole turu määratlemisel asjakohane, ega seda, et järeldused, mille komisjon sellest analüüsist tegi, on väärad või eksitavad.

209

Google väidab, et komisjon analüüsis kahe kõnesoleva reklaamiliigi omadusi valesti ja et kõikidest erinevustest nende reklaamide omadustes ei piisa järeldamaks, et need ei asenda teineteist ei reklaamijate ega avaldajate seisukohast.

210

Kõigepealt tuleb analüüsida Google’i argumente, millega ta vaidleb vastu igale erinevusele omadustes, millele on vaidlustatud otsuses viidatud, ja seejärel kindlaks teha nende asjakohasus turu määratlemisel.

211

Vaidlustatud otsuse punktis 136 märkis komisjon kahe kõnesoleva reklaamiliigi kuvamise küsimuses, et veebiotsingupõhised reklaamid ilmuvad üksnes otsingusõna abil tehtud otsingu peale ja et need asuvad kas kohe niisuguse otsingu tulemuste kohal või all või siis kõrval. Ta tuvastas, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, võidakse seevastu kuvada ükskõik missugusel veebisaidil ja need võivad olla seotud kontekstiga (st neil võis olla seos veebilehe sisuga) või mitte (st kujutada endast reklaami väljapanemist).

212

Google vaidleb vastu sellele, et need erinevused on olulised, väites, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki võidakse kuvada samadel lehtedel kus otsingutulemused, omavahel äravahetatavates asukohtades, mis tähendab, et tegemist ei ole erinevate reklaamiruumidega.

213

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

214

Kõigepealt tuleb märkida, et see, mida komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 136, põhineb kaheksa avaldaja vastustel teabenõuetele ja ühe Google’i esindaja, nimelt [konfidentsiaalne] Federal Trade Commissionis (Ameerika Ühendriikide konkurentsiamet, edaspidi „FTC“) 2012. aasta mais antud seletuse väljavõttel. Lisaks ilmneb ka vaidlustatud otsuse põhjendusest 147, et World Federation of Advertisers on samuti märkinud, et see erinevus kahe kõnesoleva reklaami asetuses ja asjaolu, et veebiotsingupõhised reklaamid genereerib netikasutaja otsing, kujutavad endast olulisi aspekte, mille põhjal kahte kõnesolevat reklaamiliiki teineteisest eristada. Google ei kritiseeri aga nende hindamisel aluseks võetavate asjaolude õigsust, usaldusväärsust ega ka loogilisust.

215

Seejärel tuleb märkida, et ehkki reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, võivad tõesti ilmuda samadele veebilehtedele, kuhu ilmuvad veebiotsingupõhised reklaamid, ei ole Google vaielnud vastu sellele, et netikasutaja saab oma otsingu põhiseid reklaame kergesti eristada nendest, mis seda ei ole, ning seda nende reklaamide asetuse ja sisu põhjal. Esiteks asuvad veebiotsingupõhised reklaamid üldiselt kohe otsingurea all (ja mõnikord selle kõrval) loetelu kujul, kui reklaamid on tekstreklaamid ja koos spetsiaalse märkega, et tegemist on reklaamidega. Teiseks on nende sisu otseselt seotud otsinguga, mille netikasutaja otsingusõna abil tegi. Seevastu reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, võivad paikneda veebilehel mitmesugustes kohtades ja netikasutaja otsing ei mõjuta tooteid või teenuseid, mida reklaamitakse.

216

Järelikult ei tõenda Google, et see, mida komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 136 erinevuste kohta kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel, mis puudutab nende käivitumist ja asetust, on väär.

217

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 märkis komisjon kahe kõnesoleva reklaamiliigi vormingute kohta, et veebiotsingupõhised reklaamid on „tavaliselt eranditult“ tekstreklaamid, samas kui reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, võivad olla väga mitmesuguses vormingus: tekstreklaamid, graafilised reklaamid ja videod.

218

Google kritiseerib seda seisukohta väitega, et tegelikkuses võivad ka veebiotsingupõhised reklaamid ilmuda ekraanile täiustatud vormingutes või sisaldada pilte ja et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, sisaldavad tihti tekstielementi.

219

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

220

Sellega seoses tuleb tuvastada, et Google ei eita, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki võivad esineda mitmesugustes vormingutes. Ta ei vaidle vastu ka sellele, et 13 reklaamijat ja meediaagentuuri ning [konfidentsiaalne], kellele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 viitab (vt 110. joonealune märkus), rõhutasid tõesti seda erinevust oma vastustes komisjoni teabenõuetele, ega sellele, et World Federation of Advertisers tõi ühes 18. veebruari 2011. aasta esitatud dokumendis samuti selle erinevuse välja, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 147.

221

Lisaks ei ole ekraanikuva, mille Google on hagiavalduse punktis 54 (illustratsioon 3) esitanud väitmaks, et veebiotsingupõhistes reklaamides on sageli graafilisi elemente, seejuures asjakohane, sest sellel on kujutatud teist liiki veebireklaam, st eespool punktis 33 kirjeldatud spetsialiseeritud otsingute tulemused. Ainus küsimus, mida Google palub Üldkohtul esimese väite esimese osa raames analüüsida, on küsimus, kas komisjoni järeldus, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, ei ole asendatavad veebiotsingupõhiste reklaamidega, on põhjendatud. Tegemist on ainsa küsimusega, mida on mainitud samal ajal esimese väite esimese osa pealkirjas, milles on viidatud eranditult kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahelise konkurentsi analüüsile, ja selle sisus, mis puudutab tegelikult üksnes komisjoni hinnangut vaidlustatud otsuse punktides 135–169, milles on käsitletud sama küsimust. Seega, vastupidi Google’i väitele kohtuistungil, ei ole ta esimese väite selles osas esitanud ühtegi argumenti, mis seaks kahtluse alla komisjoni hinnangu vaidlustatud otsuse põhjendustes 170–183, milles on veebiotsingupõhiseid reklaame eristatud spetsialiseeritud otsingu tulemustest.

222

Eelnevast tuleneb, et Google ei esita asjaolusid, mis lükkaksid ümber vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 tuvastatu, et veebiotsingupõhised reklaamid ja reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, kuvatakse tavaliselt erinevates vormingutes.

223

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 lisas komisjon, et eespool mainitud vormingute erinevusest kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel tuleneb, et reklaamijad kannavad veebiotsingupõhiste reklaamide puhul vähe väljatöötamiskulusid või ei kanna neid üldse võrreldes väljatöötamiskuludega, mida tuleb kanda reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised, eelkõige nende puhul, mis sisaldavad graafilisi elemente ja täiustatud vorminguid.

224

Google vaidleb sellele vastu. Ta kinnitab, et reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised, ei ole väljatöötamiskulud tingimata kõrged, ja meenutab seejuures, et ka need võivad ekraanile ilmuda teksti kujul või olla muudes väga lihtsates vormingutes.

225

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

226

Nagu on tuvastatud eespool punktides 220–222, ei ole Google esitanud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla vaidlustatud otsuses tuvastatu, et veebiotsingupõhised reklaamid on tavaliselt eranditult tekstreklaamid, samas kui reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, on tihti keerukamalt esitatud, sisaldades graafilist elementi või videot, olles samas mõnikord ka lihtsamates vormides. Nendel asjaoludel võis komisjon asuda seisukohale, et veebiotsingupõhiste reklaamide väljatöötamise kulud on tavaliselt madalamad kui reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised.

227

Google ei ole ka kritiseerinud vaidlustatud otsuse 112. joonealuses märkuses mainitud nende nelja ettevõtja teabenõuetele antud vastuste õigsust, usaldusväärsust ega asjakohasust, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 tuvastatu puhul.

228

Järelikult ei tõenda Google, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 137 vääralt, et veebiotsingupõhiste reklaamide väljatöötamise kulud on tavaliselt madalad võrreldes nende reklaamide kuludega, mis ei ole veebiotsingupõhised.

229

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 138–141 märkis komisjon, et kuna veebiotsingupõhised reklaamid kuvatakse netikasutaja otsingusõna abil tehtud otsingu tulemusena, vastavad need olemuslikult rohkem netikasutaja kohesele huvile kui reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised. Kuigi komisjon tunnistas vaidlustatud otsuses, et teatavad reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, näiteks kontekstiga seotud reklaamid (mis kohanduvad veebilehega, millele netikasutaja on läinud), käitumisele keskendatud reklaamid (mis kohanduvad nende veebilehtede ajalooga, millel netikasutaja on käinud) ja suhtlusvõrgustikud (mis kohanduvad netikasutaja võrgustikuprofiiliga), võivad jõuda sihtrühmani, leidis ta, et need sihtrühmani jõudmise vormid ei ole netikasutaja jaoks sama asjakohased nagu veebiotsingupõhised reklaamid.

230

Google vaidleb sellele analüüsile vastu, väites, et kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel ei ole märkimisväärset erinevust, mis puudutab nende võimet jõuda sihtrühmani. Ta kasutab argumendina seda, et turul on teisigi tooteid, mis võimaldavad jõuda netikasutajani, kes kuulub sihtrühma, näiteks tooted, mida müüakse suhtlusvõrgustikes, ja taassuunamise tehnoloogia, mis võimaldab jõuda netikasutajateni, kes on teatavat veebisaiti juba külastanud. Komisjon eiras neid tõendeid ja seda hoolimata asjaolust, et mõned reklaamijad kinnitasid oma vastustes teabenõuetele, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, pakuvad väga peent sihtrühmani jõudmise võimalust.

231

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

232

Kõigepealt tuleb Google’i argumendi kohta, et komisjon ei võtnud oma analüüsis, milles ta käsitles kahe kõnesoleva reklaamiliigi võimet jõuda sihtrühmani, arvesse teatavaid faktilisi asjaolusid, meenutada, et komisjon tugines oma järelduses, et veebiotsingupõhised reklaamid suudavad jõuda sihtrühmani paremini, vaidlustatud otsuse põhjendustes 138–141 tervele hulgale eri asjaoludele. Ta viitas teabenõuetele antud vastustele, mille ta sai 14 ettevõtjalt, kelle hulgas oli reklaamijaid, meediaagentuure ja avaldajaid, aga ka [konfidentsiaalne] (113.–115., 119. ja 120. joonealune märkus), ning teabele, mida andis Google’i esindaja FTCs (vt põhjendus 139), Google’i veebisaidi jaole „AdWords Help“ 2012. aastal (vt põhjendus 140) ning Prantsusmaa Autorité de la concurrence’i (konkurentsiamet) ühele 2010. aasta aruandele veebireklaami kohta (vt põhjendus 141). Lisaks märkis komisjon ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 147, et World Federation of Advertisers on juhtinud tähelepanu kahe kõnesoleva reklaamiliigi sihtrühmani jõudmise võime erinevusele.

233

Google ei esita aga ühtegi põhjendatud argumenti, millega ta vaidleks vastu eespool esitatud teabe õigsusele, usaldusväärsusele ja loogilisusele. Ta ei kinnita ka, et see teave ei puutu kahe kõnesoleva reklaamiliigi sihtrühmani jõudmise võime analüüsimisel asjasse.

234

Seejärel tuleb märkida, et Google ei tõenda, et komisjon jättis analüüsimata muud asjakohased tõendid, mis võinuks tema analüüsi järeldust muuta.

235

Mis puudutab esiteks sihtrühmani jõudmise võimet, mida pakuvad suhtlusvõrgustike operaatorid, kellele Google viitab, näiteks Facebook, LinkedIn ja Snap, siis tuleb rõhutada, et Google ei ole vaielnud vastu sellele, et komisjoni argumentide kohaselt viidi nende operaatorite turustatavad uued teenused turule kas selle ajavahemiku lõpu poole, mida vaidlustatud otsuses tuvastatud kuritarvitus puudutab, näiteks Facebook Audience Network 2014. aastal, või pärast seda ajavahemikku, nagu LinkedIn Audience Network ja Snap Audience Network. Järelikult oli esimese eespool mainitud teenuse asjakohasus asjaomase turu määratlemisel piiratud, samas kui kaks ülejäänut ei olnud sellega seoses üldse asjakohased. Lisaks ei vaidle Google vastu, et see, mida komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 163, st et sihtrühmani jõudmise võime, mida pakkus Facebook Audience Network, ei võimaldanud kuvada reklaame, mis vastasid sama tihti nagu veebiotsingupõhised reklaamid netikasutaja huvile, on õige.

236

Lisaks ei tõenda Google, et eespool punktis 235 mainitud tooted ja muud tooted, mida ta peab silmas repliigi lisa C.3 punktis 10, st Criteo, ValueClick ja Millennial Media, pakkusid reklaamijatele võimalust esitada reklaame, mis vastavad otsekohe netikasutaja väljendatud huvile, nagu seda teevad veebiotsingupõhised reklaamid. Viide repliigi lisa C.3 tabelis nr 7 ühele Saksamaa Liitvabariigi konkurentsiameti 2017. aasta infobülletäänile, mis puudutab ettevõtjat Facebook ning milles on tuvastatud, et viimane „suudab parandada oma reklaami kindlale sihtrühmale suunamise tegevust“, kuid ei ole seda selgitatud üksikasjalikumalt, ei saa tõendada, et Facebookil oli väidetaval rikkumisperioodil toode või teenus, mis võis vastata veebikasutaja vahetule huvile samamoodi, nagu seda teevad veebiotsingupõhised reklaamid.

237

Mis puudutab teiseks teatavate niisuguste reklaamide taas sihtrühmani jõudmist, mis ei ole veebiotsingupõhised ja võimaldavad reklaamijatel jõuda netikasutajate sihtrühmani varasema netikasutuse põhjal, siis tuleb märkida, et vastupidi Google’i väitele ei eiranud komisjon seda asjaolu. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 141 punktis 2 mainis komisjon nimelt reklaamijate võimalusi jõuda netikasutajani, kes on minevikus külastanud teatavaid veebisaite. Ta leidis siiski – mainides 120. joonealuses märkuses kuue reklaamija vastuseid 11. jaanuari 2016. aasta teabenõudele, mille tõlgendusele ei ole Google vastu vaielnud –, et seda liiki reklaam, mida nimetati „käitumispõhiseks reklaamiks“, jääb reklaamiks, mis ei suuda nii hästi vastata netikasutaja huvile kuvamise hetkel ega suuda seega nii hästi kaasa tuua ostu või muud reklaamijale soodsat tegevust.

238

Mis puudutab kolmandaks komisjoni 11. märtsi 2008. aasta otsust C(2008) 927 (final), millega tunnistatakse koondumine ühisturu ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum COMP/M.4731 – Google/DoubleClick) (edaspidi „otsus Google/DoubleClick“), siis esiteks tuleb meenutada, et komisjoni varasemates otsustes esitatud hinnangud asjaomaste turgude kohta ei ole talle siduvad (vt selle kohta 14. detsembri 2005. aasta kohtuotsus General Electric vs. komisjon, T‑210/01, EU:T:2005:456, punktid 118–120, ja 11. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Topps Europe vs. komisjon, T‑699/14, ei avaldata, EU:T:2017:2, punkt 93). Komisjon peab analüüsima iga juhtumi asjaolusid eraldi ning ta ei ole seotud varasemate otsustega, mis puudutavad teisi ettevõtjaid, teisi toodete ja teenuste turgusid või teisi geograafilisi turgusid erinevatel ajahetkedel. Seega ei ole hagejal õigust komisjoni järeldusi kahtluse alla seada põhjusel, et need erinevad järeldustest, mis on teises asjas varem tehtud, isegi kui kõnealused turud on mõlemas asjas sarnased või lausa identsed (vt 25. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Slovenská pošta vs. komisjon, T‑556/08, ei avaldata, EU:T:2015:189, punkt 197 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks on igal juhul nii, et kuigi komisjon märkis küll otsuse Google/DoubleClick põhjenduses 52, et tema turu-uuringu käigus reklaamijate antud vastuste kohaselt paraneb niisuguste reklaamide võime jõuda sihtrühmani, mis ei ole veebiotsingupõhised, ja selle otsuse põhjenduses 12, et see läheneb „käitumispõhiselt suunatud reklaami“ (behavioural targeting) abil võimele, mis on veebiotsingupõhistel reklaamidel, ei järeldanud ta viidatud otsuses, et sellest tuleneb, et kahel kõnesoleval reklaamiliigil on samaväärne sihtrühmani jõudmise võime.

239

Mis puudutab neljandaks nelja reklaamija 11. jaanuari 2016. aasta teabenõudele antud vastuseid, mille väljavõtted on esitatud repliigi lisa C.3 tabelis nr 7 ja mis näitavad Google’i sõnul niisuguse reklaami sihtrühmani jõudmise võimet, mis ei ole veebiotsingupõhine, siis neist kolme, nimelt [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastused toovad esile, kui vajalik on niisuguste reklaamide sihtrühmani jõudmise võime, mis ei ole veebiotsingupõhised. Need vastused ei näita siiski, et selliste reklaamide sihtrühmani jõudmise võime, mis ei ole veebiotsingupõhised, vastab netikasutaja vahetule huvile ja õhutab teda seega tegema ostu samamoodi nagu veebiotsingupõhine reklaam. Need vastused ei saa seega tasakaalustada vaidlustatud otsuses kirjeldatud asjaolusid, mis on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktis 232 ja puudutavad kahe kõnesoleva reklaamiliigi erinevat sihtrühmani jõudmise võimet.

240

Seega, ilma et oleks vaja võtta seisukoht küsimuses, kas Google’i argumendid repliigi lisas C.3 on vastuvõetavad – millele komisjon vastu vaidleb –, tuleb järeldada, et Google ei esita asjaolusid, mis võiksid seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendustes 138–141 komisjoni tuvastatu, st et veebiotsingupõhised reklaamid suudavad paremini vastata netikasutaja vahetule huvile.

241

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 142–144 leidis komisjon kahe kõnesoleva reklaamiliigi eesmärkide kohta, et veebiotsingupõhised reklaamid suudavad paremini viia ostuni, samas kui reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, on tõhusamad kaubamärgi edendamisel.

242

Google väidab, et komisjon ei ole tõendanud märkimisväärset erinevust kahe kõnesoleva reklaamiliigi eesmärkides ja et sisuliselt on nendel reklaamidel kokkuvõttes sama eesmärk.

243

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

244

Kõigepealt tuleb tuvastada, et komisjon tugines oma vaidlustatud otsuse põhjendustes 142–144 esitatud hinnangus mitmele asjaolule. Esiteks viitas ta vastustele, mille avaldajad ja reklaamijad tema teabenõuetele andsid, lähtudes 122.–124. joonealuses märkuses konkreetselt kuuest vastusest, mis ta oli saanud, teiseks ühele 2010. aasta turu-uuringule, mille olid teinud konsultatsioonibüroo Econsultancy ja ühing SEMPO ning mis rajanes reklaamijate ja meediaagentuuride uuringul, ning kolmandaks [konfidentsiaalne] 2008. septembri e‑kirjale Google’is.

245

Google ei esita ühtegi argumenti, mis seaks nende asjaolude õigsuse, usaldusväärsuse või loogilisuse kahtluse alla, v.a asjaolu, et [konfidentsiaalne] e‑kirja tsiteerimine on väidetavalt valikuline. See viimane argument ei ole siiski ka veenev, sest Google selgitab ainult, et selle isiku e‑kiri oli reaktsioon ajalehes The Wall Street Journal ilmunud artiklile, milles tõdeti, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki on klientideni jõudmisel arvestatavad vahendid. Ta ei selgita seega, kuidas komisjon kiskus selle e‑kirja tsiteerimisega selle kontekstist välja ega miks ei ole tsiteeritud sõnad usaldusväärsed.

246

Mis puudutab seejärel Google’i argumenti, et hagiavalduse lisas A.3 tutvustatud Google’i jaoks koostatud ja 2016. aasta novembri kuupäeva kandev majandusbüroo RBB aruanne konkurentsi kohta, mida avaldab ettevõtja Facebook veebireklaamis, tõendab, et kahel kõnesoleval reklaamiliigil on kokkuvõttes sama eesmärk muuta nõudlus tehinguks, siis selle aruande jaos 3.3 on küll märgitud, et Facebook võimaldas reklaamijatel valida kriteeriume, et õhutada soodsat käitumist reklaame vaatava netikasutaja poolt (näiteks klõps reklaamil, mis viib reklaamija veebisaidile). See aruanne ei näita siiski, et suhtlusvõrgustikus Facebook kuvatavate reklaamide põhieesmärk on viia netikasutaja otse ostu sooritamiseni seeläbi, et need vastavad tema hetkehuvile teatava toote või teenuse vastu – vastupidi veebiotsingupõhistele reklaamidele.

247

Järelikult, ilma et oleks tarvis võtta seisukoht küsimuses, kas Google’i repliigis esitatud argumendid on vastuvõetavad – millele komisjon vastu vaidleb –, tuleb järeldada, et Google’i argumendid ei võimalda asuda seisukohale, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 142–144 vääralt, et kahel kõnesoleval reklaamiliigil on erinevad eesmärgid.

248

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 märkis komisjon, et veebiotsingupõhiste reklaamide puhul on klõpsude ja ostudeks muutumise määrad kõrgemad kui reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised. Teiste sõnadega on komisjoni hinnangul võimalus, et netikasutaja klõpsab reklaamil ja sooritab ostu või teeb midagi muud, mis loob reklaamijale väärtust, suurem siis, kui vaadatakse veebiotsingupõhist reklaami, kui siis, kui vaadatakse reklaami, mis ei ole veebiotsingupõhine.

249

Google väidab, et komisjon oleks pidanud vaatama, kas veebiotsingupõhiste reklaamide kõrgema ostudeks muutumise määraga, mille komisjon tuvastas, kaasnes hinnaerinevus. Niisugusel juhul on veel võimalik, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, avaldavad veebiotsingupõhistele reklaamidele konkurentsisurvet, mistõttu on kaks kõnesolevat reklaamiliiki osa ühest ja samast turust.

250

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

251

Kõigepealt tuleb märkida, et Google ei sea kahtluse alla seda, et veebiotsingupõhiste reklaamide puhul on klõpsude ja ostudeks muutumise määrad kõrgemad kui reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised. Google ei vaidle seega vastu sellele, mida komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 ja mille kohaselt on kaks kõnesolevat reklaamiliiki selles osas erinevad.

252

Mis puudutab seejärel Google’i argumenti, et komisjoni ülesanne oli analüüsida, kas selle erinevuse tasakaalustab otse hinnaerinevus ja seetõttu võivad kaks kõnesolevat reklaamiliiki olla veel osa ühest ja samast turust, siis komisjon ei analüüsinud vaidlustatud otsuses tõesti konkreetselt niisugust küsimust ja seda hoolimata asjaolust – millele Google tähelepanu juhib –, et selle otsuse põhjenduses 149 mainis ta Statista aruannet, milles on just märgitud oluline hinnaerinevus kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel. Komisjon viis vaidlustatud otsuses siiski läbi kahe kõnesoleva reklaamiliigi hindade erinevuse analüüsi. Nagu on kirjeldatud eespool punktides 145–208, hindas komisjon, kas avaldajate, reklaamijate ja meediaagentuuride seisukohast võivad kaks kõnesolevat reklaamiliiki teineteist asendada juhul, kui hind, mida reklaamijad veebiotsingupõhiste reklaamide eest maksavad, tõuseb püsivalt 5–10% võrra või tulud, mida avaldajad nende reklaamide eest saavad, vähenevad samas ulatuses. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 148, vastasid aga enamik reklaamijaid, pooled meediaagentuurid ja kõik avaldajad, et on vähetõenäoline, et niisuguse muutuse korral otsustaksid nad reklaamide kasuks, mis ei ole veebiotsingupõhised. Nagu komisjon kohtuistungil märkis, näitas see analüüs ka, et hind ei ole reklaamijatele ja meediaagentuuridele ega nendest reklaamidest saadavad tulud avaldajatele selles osas operaatorite valimisel määrava tähtsusega tegur, sest avaldajad vaatavad koguväärtust, mille reklaamid võivad neile tagada ja mis sõltub tervest hulgast teguritest, mitte üksnes reklaamide hinnast või tuludest, mida nendest saadakse.

253

Google ei tõenda seega, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 145 vääralt, et klõpsude ja ostudeks muutumise määrade osas eksisteerib kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel erinevus.

254

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 märkis komisjon, et veebiotsingupõhised reklaamid võimaldavad reklaamijatel paremini teada saada oma investeeringutasuvuse. Komisjon selgitas, et niisugustel reklaamidel klõpsamiste arvu ja oste, mille netikasutajad nende klõpsude järel sooritavad, on võimalik jälgida, see ei ole aga võimalik reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised ning mille puhul ei ole tüüpilisel juhul mingit otsest seost reklaami vaatamise ja asjaomase toote ostmise vahel.

255

Google vaidleb sellele hinnangule vastu väitega, et reklaamijate käsutuses on palju vahendeid, mis võimaldavad jälgida, kas reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, on tulemuslikud ostudeks muutumise seisukohast (conversion tracking), ja hinnata nende investeeringutasuvust, sh vahendid, mille tema on turule viinud. Lisaks viitas komisjon ekslikult ühele uuringule, mille oli teinud konsultatsioonibüroo Econsultancy koostöös ettevõtjaga ExactTarget.

256

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

257

Esimesena tuleb meenutada, et komisjon tugines vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 tuvastatu puhul, mille kohaselt on veebiotsingupõhiste reklaamide puhul investeeringutasuvust kergem mõõta, vastustele, mille andsid teabenõuetele viis reklaamijat, kolm meediaagentuuri ja [konfidentsiaalne] ning mida on mainitud selle otsuse 132. joonealuses märkuses. Google ei esita aga ühtegi argumenti nende vastuste kohta ega vaidle seega vastu ei nende õigsusele ega usaldusväärsusele ega isegi nende asjaolude loogilisusele.

258

Teisena, Google’i kriitika kohta, mis puudutab komisjoni viitamist Econsultancy uuringule vaidlustatud otsuse põhjenduses 146, tuleb tuvastada, et sellest 2010. aasta veebruari kuupäeva kandvast uuringust, mis põhineb 1123 reklaamija ja meediaagentuuri küsitlemisel, ilmneb tõesti, et nende vastused tõendasid, et veebiotsingupõhised reklaamid kujutavad endast paremaid „kanaleid“ veebireklaamide investeeringutasuvuse mõõtmisel. Selle uuringu jaos 4.3.3 (lk 42 ja 43), mida on tutvustatud kostja vastuse lisas B.1, on näidatud, et 54% küsitlusele vastanud reklaamijatest ja 35% meediaagentuuridest olid märkinud, et seda liiki reklaamid on „head“ investeeringutasuvuse mõõtmisel, samas kui ainult 37% reklaamijatest ja 23% meediaagentuuridest vastasid, et reklaamide ülespanek on selleks „hea“. Ehkki küsitluses esitatud küsimusega ei palutud ettevõtjatel võrrelda kaht kõnesolevat reklaamiliiki sellest seisukohast, tuleneb sellest, et vastused kinnitasid siiski seda, mida komisjon tuvastas, st et veebiotsingupõhised reklaamid võimaldavad reklaamijatel investeeringutasuvust kergemini mõõta kui reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised. Viimati tuvastatut ei sea ühelgi juhul kahtluse alla Google’i argument, et 46% reklaamijatest ja 65% meediaagentuuridest leidsid, et „digitaalne turustuskanal“, milles nad suudavad kõige paremini investeeringutasuvust mõõta, „on midagi muud“ kui veebiotsingupõhised reklaamid, sest ei ole tõendatud, et need muud kanalid hõlmavad reklaami, mis ei ole veebiotsingupõhine. Seega ei ole Google’i argument asjakohane küsimuses, kas kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist.

259

Kolmandana tuleb Google’i argumendi kohta, et rikkumisperioodil oli vahendeid niisuguste reklaamide investeeringutasuvuse mõõtmiseks, mis ei ole veebiotsingupõhised, märkida, et Google’i esitatud teave näitab, et need vahendid pakkusid võimalusi mõõta investeeringutasuvust, kuid ei võimalda järeldada, et need pakkusid selles osas samaväärseid võimalusi nagu veebiotsingupõhised reklaamid.

260

Esiteks ilmneb Google Adsi kohta Google’ile kuuluvast blogist Inside AdWords, et Google’i vahendid võimaldavad reklaamijatel lisaks nende klõpsude arvestamisele, mis tehakse reklaamidel, mis ei ole veebiotsingupõhised, mõõta veebisaidi külastuste ja reklaamide kuvamise kampaaniate järel tehtud otsingute kasvu. Ei ole siiski märgitud, et need funktsioonid võimaldavad reklaamijatel seostada oma reklaamikulutusi saadud müügituludega, nagu see on veebiotsingupõhiste reklaamide puhul, mille kohta märkis komisjon vaidlustatud otsuses – ilma et Google oleks talle vastu vaielnud –, et on võimalik võrrelda otsingusõnaga seotud kulutusi ostudega, mille klõpsud kaasa toovad.

261

Mis puudutab teiseks suhtlusvõrgustikke LinkedIn, Twitter ja Pinterest ning analüüsivahendeid Adobe ja Salesforce, mis tagavad jälgimisvõime ka reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised, siis tuleb tuvastada, et nagu komisjon oma menetlusdokumentides märgib, ei täpsusta Google, kas need vahendid olid kättesaadavad rikkumisperioodil, ega selgita, kuidas võistlesid nende jälgimisvõimalused jälgimisvõimalustega, mida veebiotsingupõhised reklaamid investeeringutasuvuse mõõtmisel pakkusid.

262

Mis puudutab kolmandaks suhtlusvõrgustikku Facebook, siis hagiavalduse lisas A.3 tutvustatud RBB aruande (vt punkt 246 eespool) jaos 3.5 on kirjeldatud vahendeid, mis võimaldavad jälgida netikasutajaid kuni eri liiki muutumisteni – sh ostuks –, mis on seotud selle suhtlusvõrgustiku reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised. Olenemata küsimusest, kas need funktsioonid olid reklaamijate käsutuses rikkumisperioodil (vt punkt 235 eespool, mis puudutab Facebook Audience Networki), ei tõenda Google siiski, et see Facebooki vahend oli investeeringutasuvuse mõõtmisel sama tõhus nagu veebiotsingupõhised reklaamid, sest ta ei viita ühelegi vastusele, mille reklaamijad ja meediaagentuurid vastuseks komisjoni teabenõuetele selle kohta andsid.

263

Seega, ilma et oleks vaja võtta seisukoht küsimuses, kas Google’i argumendid repliigi lisas C.3 on vastuvõetavad – millele komisjon vastu vaidleb –, tuleb asuda seisukohale, et Google’i argumendid ei tõenda, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 146 vääralt, et veebiotsingupõhised reklaamid võimaldavad reklaamijatel investeeringutasuvust kergemini teada saada kui reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised.

264

Punktidest 211–263 eespool tuleneb, et Google ei ole suutnud seada kahtluse alla selle analüüsi põhjendatust, mille komisjon on vaidlustatud otsuses esitanud ja milles on välja toodud erinevused kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel – erinevused, mis puudutavad nende käivitumist ja asendit, nende vorminguid, väljatöötamise kulusid, võimet jõuda sihtrühmani, eesmärke, klõpsude ja ostudeks muutumise määri ning võimet mõõta nende investeeringutasuvust. Nendes küsimustes tuvastatu rajanes mitmesugustel tõenditel, mille õigsust, usaldusväärsust ja loogilisust ei ole Google oma argumentidega kahtluse alla seada suutnud.

265

Tuleb tõdeda, et turu määratlemiseks komisjoni poolt läbi viidud kõikehõlmavas hindamises kujutasid need erinevused endast asjakohaseid kaudseid tõendeid selle kohta, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki ei asenda teineteist.

266

Eespool punktides 125 ja 126 viidatud kohtupraktika ja teatise turu määratlemise kohta kohaselt on toodete omadused ja kasutamisotstarbed nimelt turu määratlemisel asjakohased, sest tooteturg hõlmab kõiki tooteid, mida tarbija peab nende omaduste, hinna ja kasutusotstarbe poolest omavahel vahetatavaks või üksteist asendavaks.

267

Lisaks, vastupidi Google’i argumentidele on komisjon näidanud, et kahel kõnesoleval reklaamiliigil on tõesti erinevad eesmärgid, nagu ilmneb punktidest 241–247 eespool.

268

Google väidab siiski, et nendest erinevustest ei piisa järeldamaks, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki ei asenda teineteist, kui asendatavust ei analüüsita nende reklaamide hindadest lähtudes.

269

Selles küsimuses tuleb meenutada – nagu on märgitud eespool punktides 155–161 –, et niisugune hindadel põhinev asendatavuse analüüs nagu SSNIP‑test ei olnud kohustuslik turu määratlemisel, mille komisjon läbi viis. Seda ei nõua ei kohtupraktika ega komisjon teatis turu määratlemise kohta.

270

Lisaks on komisjon vaidlustatud otsuses igal juhul analüüsinud, kas avaldajate, reklaamijate ja meediaagentuuride seisukohast võisid kaks kõnesolevat reklaamiliiki veebiotsingupõhiste reklaamide hinna püsiva 5–10‑protsendilise tõusu korral reklaamijatele või nendest reklaamidest avaldajatele laekuvate tulude vähenemise korral samas ulatuses teineteist asendada.

271

See analüüs võimaldas komisjonil saada asjaomase turu määratlemiseks kasulikku teavet, mis on kokkuvõtlikult esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 148 ja mida kinnitavad punktid 145–208 eespool.

272

Lisaks, nagu on juba märgitud eespool punktides 141–144, tuleb meenutada, et komisjon tugines oma analüüsis, kas kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist, ka muudele teguritele, näiteks teenuste osutamiseks vajalikud investeeringud veebiotsingupõhiste reklaamide puhul (vaidlustatud otsuse põhjendused 150–154) ja teatavate avaldajate käitumine turul (vaidlustatud otsuse põhjendused 162, 164 ja 165). Sellest järeldub, et Google ei saa heita komisjonile ette, et viimane tugines oma turu määratlemiseks läbi viidavas analüüsis üksnes kahe kõnesoleva reklaamiliigi väidetavatele omadustele.

273

Eelnevast tuleneb, et veebiotsingupõhiste reklaamide ja mitteveebiotsingupõhiste reklaamide omaduste ja kasutusviiside erinevused, mis olid asjaomase turu määratlemisel asjakohased, kuulusid asjaolude kogumisse, mida komisjon oma turu määratlemiseks läbi viidavas kõikehõlmavas hindamises arvesse võttis.

274

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 162 ja 164 järeldas komisjon, et Google’i mainitud näited niisugustest avaldajatest nagu [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kes asendanuks väidetavalt veebiotsingupõhised reklaamid reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised, ei tõenda, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist.

275

Google väidab, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuses vääralt, et näited niisuguste avaldajate käitumisest nagu [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kes on kasutanud ja kasutavad kahte kõnesolevat reklaamiliiki nii, et vahetavad ühe teise vastu välja, ei tõenda, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist. Seda asendatavust kinnitab Google’i sõnul isegi asjaolu, et tulud veebiotsingupõhise reklaami vahendamisest vähenesid ajavahemikul 2012–2016 tunduvalt, samas kui reklaamijate kulutused veebireklaamile kokku kasvasid märgatavalt.

276

Surfboard leiab, et komisjon eiras Google’i esitatud tõendeid, mis näitavad, et veebiotsingupõhiste reklaamide ja veebireklaami muude vormingute avaldajad asendasid neid omavahel.

277

Komisjon vaidleb Google’i ja Surfboardi argumentidele vastu.

278

Mis puudutab kõigepealt [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] näiteid, siis vaidlustatud otsuse põhjenduses 162 on selgitatud, et need ettevõtjad vähendasid vastavalt 2014. aasta jaanuaris ja 2015. aasta jaanuaris AFSi kasutamist oma veebisaitide puhul mobiilseadmetes ja seega veebiotsingupõhiseid reklaame oma veebisaitidel selle tulemusena, et Google vähendas nendele avaldajatele nimetatud reklaamide kuvamiseks makstavate tulude osa. Vaidlustatud otsusest ilmneb ka, et need avaldajad otsustasid hiljem veebiotsingupõhiste reklaamide kasutamist taas suurendada, kui saavutasid Google’ilt endale makstava tuluosa suurendamise.

279

Nagu aga komisjon oma menetlusdokumentides märgib, ei saa need näited tõendada, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist. Esiteks ei ole tõendatud, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] kasutasid reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised, veebiotsingupõhiste reklaamide asemel, kui neile määratud tuluosa vähendati. Teiseks leidis see AFSi kasutamise vähendamine aset pärast [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] saadavate tuluosade väga märkimisväärset vähendamist. Nende tulude osa, mis maksti avaldajatele, langes [konfidentsiaalne] protsendile, samas kui selgituse kohaselt, mille komisjon on oma menetlusdokumentides esitanud – ilma et Google oleks talle vastu vaielnud –, oli see enne nimetatud muudatust [konfidentsiaalne] puhul [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% ja [konfidentsiaalne] puhul [konfidentsiaalne]%. Need arvandmed näitavad avaldajate tulude olulist vähenemist. Niisugune vähenemine on palju suurem kui teatise turu määratlemise kohta punktides 17 ja 18 kirjeldatud SSNIP‑testi raames hinnatõusu juhtumi puhul aluseks võetakse.

280

Mis puudutab seejärel hagiavalduse lisas A.16 esitatud [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] näiteid, keda vaidlustatud otsuses mainitud ei ole, siis Google’i esitatud ekraanikuvad näitavad, et nende veebisaidid võivad kuvada otsingu tulemusena ja olenevalt kasutatavastest otsingusõnadest kas veebiotsingupõhiseid reklaame või reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised. Asjaomased avaldajad valivad seega Google’i sõnul nende kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel olenevalt netikasutaja otsingusõna abil tehtud otsingust.

281

Ainuüksi asjaolu, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] kuvasid oma veebisaitidel mõlemat kõnesolevat reklaamiliiki, ei tähenda siiski iseenesest, et need reklaamid asendavad teineteist. Nagu komisjon oma menetlusdokumentides väidab, võib nende kahe avaldaja valik olla seletatav lihtsalt sellega, et reklaamide kaudu otsingute abil raha teenimise võimalused varieeruvad. Kui mõned otsingusõnad võisid õhutada reklaamijaid esitama veebiotsingupõhiseid reklaame ja tekitama nii nendele kahele avaldajale tulusid, oli võimalik, et teised otsingusõnad äratavad reklaamijate huvi vähem või ei ärata üldse huvi, mistõttu avaldajad said suuremaid tulusid, kui hoidsid reklaamiruumi reklaamide jaoks, mis ei ole veebiotsingupõhised.

282

Mis puudutab kolmandaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 164 analüüsitud [konfidentsiaalne] näidet, siis ekraanikuva, mille Google on hagiavalduse lisas A.16 esitanud, näitab, et see avaldaja kasutab graafilisi reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised. Google ei ole tõendanud, et see avaldaja kasutas minevikus sama reklaamiruumi puhul veebiotsingupõhiseid reklaame ja otsustas asendada need reklaamidega, mis ei ole veebiotsingupõhised. Isegi eeldusel, et see oli nii, ei ole Google esitanud midagi, mis võimaldaks mõista selle ettevõtja valikut, nagu komisjon on märkinud vaidlustatud otsuse põhjenduses 164. Seega ei saa leida, et see ekraanikuva näitab, et need kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist.

283

Neljandaks, vastavalt hagiavalduse lisas A.16 ja repliigi lisas C.3 esitatud „[konfidentsiaalne]“ veebisaidi ja [konfidentsiaalne] veebisaidi ekraanikuvade kohta tuleb märkida, et need näitavad veebiotsingupõhiste reklaamide kuvamist samal veebilehel, kus kuvatakse spetsialiseeritud otsingute tulemused. Need näited ei ole asjakohased küsimuses, kas reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, on asendatavad veebiotsingupõhiste reklaamidega. See viimane küsimus on aga ainus, mida Google palub Üldkohtul esimese väite esimese osa raames analüüsida, nagu on märgitud eespool punktis 221.

284

Mis puudutab viiendaks veebiotsingupõhise reklaami vahendamisest saadavate tulude vähenemist aastatel 2012–2016, siis piisab, kui tuvastada, et Google ei tõenda, et reklaamist, mis ei ole veebiotsingupõhine, saadav tulu sellel ajavahemikul vastavalt suurenes, mistõttu mindi üle rohkem seda liiki reklaamile. Lisaks, isegi juhul, kui niisugune üleminek oleks tõendatud, ei selgita Google ka, kuidas annab see asjaolu tunnistust sellest, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist.

285

Seega ja ilma et oleks vaja võtta seisukoht Google’i repliigi lisas C.3 esitatud argumentide vastuvõetavuse kohta – millele komisjon vastu vaidleb –, tuleb järeldada, et Google ei tõenda, et komisjon hindas Google’i toodud näiteid teatavatest avaldajatest, kes kasutasid või kasutanuks kahte kõnesolevat reklaamiliiki teineteise vastu vahetades, vaidlustatud otsuses valesti. Ta ei tõenda ka, et komisjon jättis oma asendatavuse analüüsis arvesse võtmata teatavad selles küsimuses asjakohased asjaolud.

286

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 139, 144 ja 156 tsiteeris komisjon teatavate Google’i esindajate ütlusi, milles on mainitud erinevusi kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel. Põhjenduses 139, milles ta analüüsis reklaamide sihtrühmani jõudmise võimet, viitas ta Google’i tookordse [konfidentsiaalne] [konfidentsiaalne] seletusele FTCs 2012. aasta juunikuus. Põhjenduses 144, milles ta analüüsis reklaamide eesmärke, tsiteeris komisjon [konfidentsiaalne] 2008. aasta septembris saadetud ettevõtjasisest e‑kirja (vt selle kohta punkt 245 eespool). Põhjenduses 156 mainis komisjon vastuseks Google’i argumendile konkurentsisuhte kohta kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel seletusi, mille andis [konfidentsiaalne], kes oli sel ajal Google’i [konfidentsiaalne], FTCs 2012. aasta mais.

287

Google väidab, et komisjon kiskus need ütlused nende kontekstist välja ja et need ei puuduta küsimust, kas kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist vähesel määral.

288

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

289

Esimesena tuleb [konfidentsiaalne] seletuste kohta, mida on tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 139, juhtida tähelepanu sellele, et ta märkis oma seletustes, mille väljavõte on esitatud hagiavalduse lisas A.29, et veebiotsingupõhised reklaamid on parimad veebireklaamid, mis puudutab ostude esile kutsumist, ja neil on suurim investeeringutasuvus, sest need vastavad otseselt huvile, mida netikasutaja väljendas. Ta kinnitas ka, et reklaamijad eelistavad seega veebiotsingupõhiseid reklaame. Ta märkis siiski, et mõned isikud ei nõustu selle viimase seisukohaga, nimelt isikud, kes soovivad suurendada kaubamärgi tunnustamist – eesmärk, mille saavutamisel annavad reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, paremaid tulemusi.

290

Sellest tuleneb, et asjaolu, et komisjon mainis seda seletust vaidlustatud otsuse põhjenduses 139 oma analüüsi osas, mis käsitleb kahe kõnesoleva reklaamiliigi võimet jõuda sihtrühmani, ei ole ei valikuline ega eksitav.

291

Teisena tuleb hagiavalduse lisas A.31 esitatud [konfidentsiaalne] ettevõtjasisese e‑kirja vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 mainimise kohta märkida, et see kirjutati reaktsioonina ajalehes The Wall Street Journal ilmunud artiklile, milles tõdeti, et netikasutaja ostab toote veebiotsingupõhise reklaami tulemusena pigem siis, kui ta on juba näinud netti pandud reklaame (reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised). Artiklis rõhutati seega, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki täiendavad, mitte ei asenda teineteist. Selles e‑kirjas väljendas [konfidentsiaalne] sisuliselt nõustumist niisuguse analüüsiga, märkides – nagu on tuvastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 –, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, tekitavad huvi toote vastu, aga veebiotsingupõhised reklaamid õhutavad toodet ostma.

292

See, et komisjon tsiteeris [konfidentsiaalne] ütlusi oma kahe kõnesoleva reklaamiliigi eesmärkide analüüsis, kui ta tuvastas, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, on kaubamärgi tunnustamise suurendamisel tõhusamad kui veebiotsingupõhised reklaamid, oli niisiis põhjendatud. Google’i mainitud asjaolu, et [konfidentsiaalne] e‑kiri saadeti reaktsioonina artiklile, milles oli märgitud, et reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, kujutavad samuti endast reklaamijatele vahendit tarbijateni jõudmiseks, ei vähenda kuidagi tema arvamuse tõenduslikku väärtust – arvamus, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 144 tugines.

293

Kolmandana tuleb [konfidentsiaalne] ütluste mainimise kohta vaidlustatud otsuse põhjenduses 156 meenutada, et komisjon esitas selle viite väitmaks, et Google isegi tunnustas erinevusi kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel, eelkõige mis puudutab nende sihtrühmani jõudmise võimet. Sellest seletusest, mille täielik versioon on esitatud kostja vastuse lisas B.5, ilmneb tõesti, et [konfidentsiaalne] esitas mitu seisukohta teatavate erinevuste kohta veebiotsingupõhiste reklaamide ja reklaamide vahel, mis ei ole veebiotsingupõhised ja mida Google kuvas oma teenuse AdSense For Content abil, näiteks asjaolu, et esimesed vastavad netikasutajate otsingutele, ja reklaamide erinev esitlus (lk 70, 77 ja 81). Ta märkis ka, et AFSi puhul kehtivate ainuõiguslikkuse tingimuste kohaldamisel ei loeta kahte kõnesolevat reklaamiliiki „sisuliselt samasuguseks“ (lk 155 ja 156).

294

Seega, kuigi Google’i argumentide kohaselt tõdes ka [konfidentsiaalne] tõesti oma seletuses, et kahte kõnesolevat reklaamiliiki, mida kuvatakse AFSi ja AdSense For Contenti abil, kasutatakse avaldajate veebisaitidel nii, et need vahetavad teineteist välja (vt selle seletuse lk 64), mainis see Google’i esindaja sellegipoolest erinevusi kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel, eelkõige sihtrühmani jõudmise võime küsimuses. Seepärast ei olnud see, mida komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 156 väitmaks, et Google tunnistas isegi erinevusi kahe kõnesoleva reklaamiliigi vahel, eksitav. Tuleb ka juhtida tähelepanu, et selle tunnistamist kinnitavad [konfidentsiaalne] ütlused, mida on analüüsitud eespool ning mainitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 139 ja 144.

295

Lisaks ei puutu asjasse see, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] ütluste tsitaatides ei ole puudutatud küsimust, kas tooted on reklaamijate ja avaldajate seisukohast vähesel määral asendatavad, nagu väidab Google, sest komisjon kasutas neid tsitaate oma asjaomase turu määratlemiseks läbi viidavas kõikehõlmavas hindamises ainult teiste asjaolude kinnituseks, st kahe kõnesoleva reklaamiliigi sihtrühmani jõudmise võime, eesmärkide ning mitmes mõttes erinevate omaduste ja kasutusotstarvete kinnituseks.

296

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda, et komisjon tõlgendas valesti tema esindajate ütlusi, mida on tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjendustes 139, 144 ja 156.

297

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 158 ja 159 eitas komisjon vastuseks Google’i argumentidele sõnaselgelt, et otsustes, mille ta on teinud koondumiste kontrolli valdkonnas, sh otsuses Google/DoubleClick, on ta järeldanud, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist.

298

Google märgib, et varasemates otsustes on komisjon nõustunud, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki on teineteisele lähenemas ja konkureerivad teineteisega. Ta viitab selles küsimuses otsusele Google/DoubleClick ning komisjoni 18. veebruari 2010. aasta otsusele C(2010) 1077 (lõplik), millega koondumine kuulutatakse kokkusobivaks ühisturu ja EMP lepinguga (juhtum COMP/M.5727 – Microsoft/Yahoo! Search Business) (edaspidi „otsus Microsoft/Yahoo!“), ja komisjoni 27. juuli 2010. aasta otsusele C(2010) 5272 (lõplik), millega koondumine kuulutatakse vastavaks ühisturu nõuetega (juhtum COMP/M.5676 – SevenOne Media/G+J Electronic Media Service/Tomorrow Focus Portal/IP Deutschland/JV) (edaspidi „otsus SevenOne Media JV“). Ta märgib, et alates nende otsuste tegemisest on nende kahe kõnesoleva reklaamiliigi sarnasus suurenenud.

299

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

300

Kõigepealt tuleb meenutada, et eespool punktis 238 viidatud kohtupraktika kohaselt ei ole hinnangud asjaomastele turgudele tema varasemates otsustes komisjonile siduvad.

301

Seejärel on vaja juhtida tähelepanu, et igal juhul ei teinud komisjon viga, kui kinnitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 158 ja 159, et tema varasemad otsused ei sisalda järeldusi, mis oleksid veebiotsingupõhiste reklaamide turu määratlusega vastuolus.

302

Selles küsimuses tuleb rõhutada, et nendes kolmes otsuses, mida Google mainib, otsustas komisjon spetsiaalselt jätta turu määratluse lahtiseks. Seega, kuigi komisjon märkis otsuses Google/DoubleClick, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki võivad olla „teataval määral“ asendatavad reklaamijate seisukohast (selle otsuse punkt 53), siis ta mitte üksnes ei jätnud tegemata lõplikku järeldust, et esineb asendatavus, vaid märkis ka sõnaselgelt, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki on avaldajate seisukohast „täiesti erinevad“ (selle otsuse punktid 54–56). Otsuses Microsoft/Yahoo! nentis komisjon küll, et oli saanud oma turu-uuringu ajal teatava hulga vastuseid, milles leiti, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki on mitmes mõttes sarnased (selle otsuse punkt 74), aga ta tuvastas ka, et oli „märkimisväärne arv“ vastuseid, milles rõhutati, et need reklaamid kujutavad endast eri turge (selle otsuse punktid 71 ja 72). Lõpuks tuleb juhtida tähelepanu, et otsuses SevenOne Media JV piirdus komisjon märkusega, et teatanud pooled olid avaldanud arvamust, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki on sihtrühmani jõudmise võime poolest lähedased (selle otsuse punkt 30) ja et turu-uuring viis mõttele, et need kaks reklaamiliiki võivad olla sarnased (selle otsuse punkt 31).

303

Selles küsimuses tuleb lisada, et asjaolu, et komisjon on mõnes otsuses märkinud, et ettevõtjad mainisid kahe kõnesoleva reklaamiliigi sarnasust, ei tähenda ühelgi juhul, et ta oleks ise järeldanud, et need reklaamid asendavad teineteist – vastupidi sellele, millele vihjab Google. Tuleb ka märkida, et komisjon analüüsis küll vaidlustatud otsuses kahe kõnesoleva reklaamiliigi võimalikke sarnaseid jooni, mis olid välja toodud tema varasemates otsustes, näiteks nende sihtrühmani jõudmise võime küsimus, kuid järeldas siiski, et need ei ole osa ühest ja samast turust.

304

Eelnevast tuleneb, et Google ei saa seada komisjoni selle analüüsi põhjendatust, mis käsitleb küsimust, kas kaks kõnesolevat reklaamiliiki asendavad teineteist, kahtluse alla varasemate otsuste põhjal, mille komisjon on teinud koondumiste kontrolli valdkonnas ja millele Google viitab.

305

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et Google’i argumendid ei saa seada kahtluse alla nende tõendite õigsust, usaldusväärsust ja loogilisust, millele komisjon tugines oma kõikehõlmavas hindamises, kas veebiotsingupõhised reklaamid ja reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, asendavad teineteist, ega tõendada, et komisjon jättis arvesse võtmata seejuures asjakohaseid asjaolusid. Järelikult ei tõenda Google, et komisjon leidis ekslikult, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki ei asenda teineteist.

306

Kõige eelneva põhjal tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

307

Nagu on märgitud eespool punktis 27, määratles komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 184–200 veel teise asjaomase tooteturu, nimelt veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu, mida on kirjeldatud eespool punktis 35.

308

Oma analüüsis, mille põhjal määratles komisjon veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu, järeldas ta kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjendustes 186– 193, et veebireklaamide müük vahendamise teel ja veebireklaamide müük otse avaldajate poolt (edaspidi „kaks kõnesolevat müügikanalit“) asendavad teineteist piiratud määral. Esiteks põhjendas komisjon seda järeldust selgitusega, et müügiga vahendamise teel ei kaasne avaldajatele märkimisväärseid kulusid – vastupidi müügile avaldajate poolt. Teiseks võimaldab müük vahendamise teel kergemini kokku koguda suure hulga reklaamijaid, mis on veebireklaami puhul hädavajalik – põhjus, miks kasutavad kõik avaldajad, kes reklaame otse müüvad, ka müüki vahendamise teel. Kolmandaks analüüsis komisjon seejärel Google’i argumente teatavate otseste partnerite, nende hulgas [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], ning teiste avaldajate, sh [konfidentsiaalne] käitumise kohta ning ühe varasema, koondumiste kontrolli valdkonnas tehtud otsuse kohta ning leidis, et need argumendid ei võimalda seada kahe kõnesoleva müügikanali eristamist kahtluse alla (vaidlustatud otsuse põhjendused 189–193). Seejärel järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 194–200, et veebiotsingupõhiste reklaamide puhul osutatavad vahendusteenused ja reklaamide puhul, mis ei ole veebiotsingupõhised, osutatavad vahendusteenused asendavad teineteist piiratud määral.

309

Google vaidleb vastu ainult selle turu määratluse esimesele osale, väites, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuses ekslikult, et kaks kõnesolevat müügikanalit ei asenda teineteist.

310

Esimesena leiab Google, et asjaolu, et kaks kõnesolevat müügikanalit ei asenda väidetavalt teineteist, ei ole tõendatud avaldajate seisukohast. Ta kinnitab esiteks, et komisjon ei ole piisavalt tõendanud tuvastatut, et ühelt poolt kaasnevad otsemüügiga avaldajatele kõrgemad tehingukulud kui müügiga vahendamise teel ja teiselt poolt võimaldab müük vahendamise teel kergemini moodustada suure reklaamijate baasi. Teiseks ei piisa nendest kahest väidetavast erinevusest kahe kõnesoleva müügikanali omadustes järeldamaks, et asendatavus puudub, kui ei viida läbi „tõelist“ asendatavuse analüüsi. Kolmandaks eksis komisjon, kui leidis, et tõenditest, mis kinnitavad, et avaldajad kasutasid mõlemat kõnesolevat müügikanalit, ei piisa selle tõendamiseks, et need ei asenda teineteist.

311

Teisena märgib Google, et komisjon lükkas ekslikult tagasi tõendid selle kohta, et kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist reklaamijate seisukohast.

312

Kolmandana leiab Google, et komisjon leidis vääralt, et komisjoni 4. septembri 2012. aasta otsus C(2012) 6063 (final), millega kuulutatakse koondumine siseturu ja EMP lepinguga kokkusobivaks (juhtum COMP/M.6314 – Telefónica UK/Vodafone UK/Everything Everywhere/JV) (edaspidi „otsus Telefónica UK“), ei ole asjakohane.

313

Surfboard väidab, et komisjon ei võtnud arvesse Google’i esitatud tõendeid, mis näitavad, et kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist.

314

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 187 järeldas komisjon, et tehingukulud on avaldajatele, kes tegelevad veebireklaamide otsemüügiga, kõrgemad kui vahendamise teel müügi kulud. Et müüa veebireklaame otse, peavad ettevõtjad tegema märkimisväärseid investeeringuid aja, raha ja töötajate näol, samas kui müük vahendamise teel tekitab neile tehingukulusid, mis on tühised või mida ei ole üldse.

315

Google seab selle analüüsi põhjendatuse kahtluse alla. Esiteks kinnitab ta, et ettevõtjate seisukohad, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 187 tugines, ei olnud ei veenvad ega usaldusväärsed. Teiseks eiras komisjon tema sõnul tõenduslikku väärtust, mis oli muudel asjaoludel, mis näitavad, et otsemüügi tehingukulud on madalamad kui müügi korral vahendamise teel. Kolmandaks märgib Google, et tasu, mida avaldajad maksavad vahendajatele reklaamijatelt saadavate tulude jagamise vormis, tasakaalustab kogu hinnaerinevuse avaldajatele.

316

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

317

Esimesena tuleb Google’i argumendi kohta, millega kritiseeritakse vaidlustatud otsuse põhjendusse 187 lisatud 193. joonealuses märkuses nimetatud avaldajate vastuste tõenduslikku väärtust seepärast, et viimastele saadetud küsimustes ei palutud neil hinnata kulusid „kasulikult“, meenutada, et komisjon viitas selles joonealuses märkuses vastustele, mille viis avaldajat olid andnud teabenõuetes esitatud küsimustele.

318

Google ei esita ühtegi argumenti, millega ta kritiseeriks seda, kuidas komisjon neid viit vastust tõlgendas, vaid kritiseerib viiest avaldajast kolmele, nimelt [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimuste sisu. Google’i sõnul ei võimalda need küsimused võrrelda nii, nagu vaja, kulusid, mida tekitab otsemüük, kuludega, mida tekitab müük vahendamise teel, sest nendega püüti ainult saavutada seda, et need avaldajad esitavad eraldi oma keskmised kulud esiteks otsemüügi puhul ja teiseks müügi puhul vahendamise teel neid kulusid võrdlemata.

319

Küsimuste kohta, mille komisjon neile kolmele eespool nimetatud avaldajale esitas, tuleb tõdeda, et nagu Google hagiavalduse punktis 63 märgib, paluti nendel avaldajatel täpsustada aasta keskmisi kulusid, mis neil oli tekkinud kuuel viimasel aastal (2005–2010), ühelt poolt reklaamiruumide otsemüügil ja teiselt poolt reklaamiruumide müügil vahendamise teel. Tegemist oli seega statistiliste küsimustega, mis puudutasid keskmisi kulusid, mida kaks kõnesolevat müügikanalit samal ajavahemikul tekitasid. Komisjon võis seega põhimõtteliselt võrrelda nende avaldajate esitatud keskmisi kulusid. Google ei esita aga ühtegi tõendatud argumenti, mis selgitaks, miks ei olnud esitatud küsimused asjakohased niisuguse teabe saamiseks, mis võiks põhjendada vaidlustatud otsuse punktis 187 tuvastatut, et veebireklaamide otsemüügiga kaasnevad avaldajatele kõrgemad kulud kui müügiga vahendamise teel. Ta ei väida ka, et teistsugune küsimus oleks viinud teistsuguse järelduseni kui see, mille komisjon tehingukulude kohta tegi.

320

Sellest tuleneb, et 193. joonealuses märkuses mainitud vastuste õigsust, usaldusväärsust ja loogilisust ei ole kahtluse alla seatud.

321

Mis puudutab teisena Google’i argumenti, et vahendajatele makstav tasu tasakaalustab igasuguse hinnaerinevuse avaldajate jaoks, siis miski ei näita, et kõnesolev tasu ei olnud osa kuludest, mida nad kandsid, nagu oleks pidanud olema, ega olnud seega arvatud keskmiste kulude sisse, mille need avaldajad arvutasid oma eespool punktides 318–320 mainitud vastustes komisjoni teabenõuetele.

322

Mis puudutab kolmandana Google’i argumenti, et komisjon eiras tõendeid, mis näitavad, et otsemüügi kulud avaldajatele ei olnud kõrgemad kui vahendamise teel müügi kulud, siis Google viitab oma menetlusdokumentides ainult vastusele, mille [konfidentsiaalne] andis 2010. aasta detsembrikuisele teabenõudele. See vastus, mille väljavõte on esitatud hagiavalduse lisas A.32, näitab, et [konfidentsiaalne] tehingukulud olid otsemüügi korral madalamad kui müügi korral vahendamise teel. Ehkki komisjon selgitab oma menetlusdokumentides, et [konfidentsiaalne] ei olnud tüüpiline avaldaja, kes on arendanud välja omaenese veebiotsingupõhiste reklaamide teenused ([konfidentsiaalne]) ja kes kasutas veebiotsingupõhiste reklaamide puhul edasi AFSi, on siiski tegemist näitega avaldajast, kes leiab, et otsemüügiga kaasnevad madalamad kulud kui müügiga vahendamise teel.

323

Ainuüksi see asjaolu ei saa siiski seada kahtluse alla seda, mida komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 187 avaldajate tehingukulude kohta tuvastas. Seal tuvastatut kinnitasid viie avaldaja teabenõuetele antud vastused, millele Google ei ole veenvalt vastu vaielnud, ning tuvastatu on komisjoni argumentide kohaselt ka loogiline, lähtudes vaidlustatud otsuse põhjendustes 150–154 ja 195–197 esitatud selgitustest – millele Google ei ole vastu vaielnud – märkimisväärsete investeeringute kohta, mis on veebiotsingupõhiste reklaamide teenuste osutamiseks vajalikud.

324

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 187 ekslikult, et reklaamiruumide müügiga kaasnevad tehingukulud on madalamad avaldajatel, kes kasutavad vahendajat, kui avaldajatel, kes tegelevad otsemüügiga.

325

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 188 tuvastas komisjon, et veebireklaamideks peab olema suur reklaamijate baas ja et müük vahendamise teel võimaldab avaldajatel niisugusele baasile kergemini ligi pääseda võrreldes veebireklaami otsemüügiga.

326

Google väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et avaldajad ei suuda ise luua piisavat reklaamijate baasi, et müüa veebireklaame neile otse. Ta kritiseerib sellega seoses seda, kuidas on tõlgendatud [konfidentsiaalne] vastust 16. septembri 2011. aasta teabenõudele, ja kinnitab, et avaldajatel võib olla piisavalt suur reklaamijate baas, et tegelda reklaamide otsemüügiga, nagu tõendavad niisugused avaldajad nagu [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne].

327

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

328

Esiteks tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 188 mainitud tõendite hulgast kritiseerib Google ainult seda, kuidas komisjon tõlgendas [konfidentsiaalne] vastust. Ta ei esita seega ühtegi argumenti, millega vaieldaks vastu nende vastuste õigsusele, usaldusväärsusele ja loogilisusele, mille andsid üheksa teabenõuetele vastanud avaldajat ja millele komisjon 195. joonealuses märkuses viitas, et põhjendada oma järeldust reklaamijate baasi kohta, millele pääseb ligi vahendamise teel toimuva müügi käigus.

329

Teiseks tuleb kostja vastuse lisas B.8 esitatud teabe kohta, mille andis [konfidentsiaalne], juhtida tähelepanu, et viimane täpsustas vastuseks küsimusele 3, et valdav enamik tema küsitlusele vastanuid kasutas reklaamiruumide müügiks vahendajat ja et kõik vastanud avaldajad peale ühe, kes kuvas reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised, olid märkinud, et reklaamiruumide müük otse reklaamijatele ei ole nende jaoks teostatav, eelkõige sellepärast, et see ei ole kasumlik, taotletavate lehtede maht on väike ja tuleb teha kulutusi investeeringutele. See vastus annab niisiis tunnistust sellest, et avaldajad eelistavad [konfidentsiaalne] uuringu kohaselt reklaamide müüki vahendamise teel tunduvalt otsemüügile.

330

Kolmandaks Google’i argumendi kohta, mis puudutab otsemüügiga tegelevate [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] näiteid, tuleb märkida, et need kaks näidet ei võimalda asuda seisukohale, et otsemüük pakub avaldajatele üldiselt sama reklaamijate baasi ulatust nagu müük vahendamise teel. Nagu komisjon oma menetlusdokumentides väidab, on see tegur eriti oluline veebiotsingupõhiste reklaamide puhul, sest klõpsude ja seega avaldajatele tasu maksmise määr sõltuvad netikasutaja otsinguga seotud reklaamide asjakohasusest. Mida rohkem reklaamijaid, seda enam võivad reklaamid vastata huvile, mida netikasutaja oma otsinguga väljendas. Lisaks ei saa need kaks näidet avaldajatest, kes tegelevad otsemüügiga, tasakaalustada nende üheksa avaldaja vastuseid, mida komisjon vaidlustatud otsuse 195. joonealuses märkuses mainib ning mis näitavad, et reklaamijate baas, mille vahendamine kättesaadavaks teeb, on suurem baasist, mida pakub otsemüük, ja et tegemist on avaldajatele olulise teguriga.

331

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 188 vääralt, et avaldajad saavad piisavalt suure reklaamijate baasi kergemini enda käsutusse, kui nad kasutavad veebireklaamide puhul pigem müüki vahendamise teel kui otsemüüki.

332

Google väidab, et komisjon ei oleks tohtinud tugineda tõenditele tehingukulude ja ligipääsetava reklaamijate baasi kohta järeldamaks, et kaks kõnesolevat müügikanalit ei asenda teineteist avaldajate seisukohast, ilma et ta oleks viinud läbi „tõelist“ asendatavuse analüüsi. Google täpsustas kohtuistungil, et ta leiab, et komisjon oleks pidanud tegema SSNIP‑testi.

333

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

334

Kõigepealt tuleb analüüsida komisjoni kostja vastuses esitatud argumenti, et ta viis läbi hindade analüüsi. Komisjon viitab selles küsimuses asjaolule, et esitas oma 26. juuli 2013. aasta ja 18. märtsi 2016. aasta teabenõuetes avaldajatele küsimuse, kas vahendusteenuste hinna püsiva märkimisväärse, 5–10‑protendilise tõusu korral asendaksid nad kogu oma veebiotsingupõhiste reklaamide müügi vahendamise teel või ühe osa sellest nende reklaamide otsemüügiga. Kostja vastuse lisad B.6 ja B.7 sisaldavad tõesti 12 avaldaja vastuseid sellele küsimusele. Komisjon lisab – viidates vaidlustatud otsuse põhjendustele 187 ja 188 ning 193. ja 195. joonealusele märkusele –, et kõik sellele küsimusele vastanud avaldajad teatasid, et niisugune üleminek on vähetõenäoline.

335

Sellega seoses tuleb siiski tõdeda, et vaidlustatud otsus ei sisalda mingit viidet sellele analüüsile.

336

Kuigi komisjon mainis 193. ja 195. joonealuses märkuses avaldajate teatavaid vastuseid teabenõuetes esitatud ja eespool punktis 334 mainitud küsimusele, ei ole neid vastuseid vaidlustatud otsuses ära toodud selleks, et kirjeldada hindade analüüsi tulemusi, vaid ainult selleks, et põhjendada komisjoni järeldusi tehingukulude kohta (põhjendusse 187 lisatud 193. joonealuse märkuses mainitud vastused) ja ligipääsetava reklaamijate baasi kohta (põhjendusse 188 lisatud 195. joonealuses märkuses mainitud vastused).

337

Kohtupraktikast tuleneb aga, et komisjon ei saa vaidlustatud otsuse põhjendust kohtumenetluse käigus täiendada (vt selle kohta 15. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Oltchim vs. komisjon, T‑565/19, EU:T:2021:904, punkt 275 ja seal viidatud kohtupraktika).

338

Sellegipoolest ei saa niisuguse analüüsi puudumine vaidlustatud otsuses muuta vääraks asjaomase turu määratlemist, mida komisjon tegi, sealhulgas mis puudutab küsimust, kas kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist avaldajate seisukohast.

339

Esiteks tuleb rõhutada, et SSNIP‑testi tegemine ei ole turu määratlemiseks kohustuslik, nagu on märgitud eespool punktides 155–161.

340

Teiseks ei esita Google oma menetlusdokumentides ühtegi argumenti, milles ta väidaks, et niisugune test oleks viinud teistsuguse järelduseni kui järeldus, mille komisjon vaidlustatud otsuses tegi. Selles küsimuses tuleb rõhutada, et komisjon tugines asjaomase turu määratlemisel teatavale hulgale kaudsetele tõenditele, mis puudutavad tehingukulusid avaldajatele ja reklaamijate baasi, millele avaldajad ligi pääsevad, kusjuures Google ei ole oma argumentidega nende kaudsete tõendite põhjendatust ja asjakohasust asendatavuse analüüsi seisukohast kahtluse alla seadnud, nagu on järeldatud eespool punktides 314–331. Lisaks rajanes tema analüüs, mille põhjal ta määratles veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu, ka kaalutlustel, millele Google ei ole vastu vaielnud, näiteks kaalutlus, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamine ja niisuguse reklaami vahendamine, mis ei ole veebiotsingupõhine, ei asenda teineteist. Arvestades neid asjakohaseid ja kokkulangevaid asjaolusid, ei tõenda ainuüksi asjaolu, et komisjon ei teinud asjaomase turu määratlemiseks SSNIP‑testi, et tema kõikehõlmav hinnang selles küsimuses oli väär.

341

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda, et komisjoni hinnang turu määratlemise küsimuses oli väär ainult sel põhjusel, et ta ei teinud SSNIP‑testi.

342

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 191 järeldas komisjon, et [konfidentsiaalne] veebisaidi ekraanikuvad ning [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastused selle kohta, et need avaldajad asendavad väidetavalt kaks kõnesolevat müügikanalit teineteisega, ei tõenda, et need kaks kanalit asendavad teineteist.

343

Google, keda toetab Surfboard, väidab, et komisjon eiras ekslikult tõendeid, mis näitavad, et avaldajad kuvavad veebireklaame korraga nii otseses suhtes reklaamijatega kui ka vahendamise teel. Google nimetab sellega seoses [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] näiteid, mis kinnitavad, et kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist.

344

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

345

Esimesena tuleb märkida, et Google ei vaidle vastu sellele, kuidas komisjon analüüsis vaidlustatud otsuse põhjenduse 191 punktis 2 [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastuseid – analüüs, mille kohaselt ei tõenda need vastused, et kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist.

346

Teisena esitab Google [konfidentsiaalne] näite kohta hagiavalduse lisas A.16 illustratsioonidel nr 6 ja 7 kaks pärast [konfidentsiaalne]‑s tehtud otsinguid saadud veebisaitide ekraanikuva, mida on analüüsitud vaidlustatud otsuse põhjenduse 191 punktis 1. Google selgitab, et kui illustratsioonil nr 6 on kujutatud Google’i vahendusteenuste teel genereeritud veebiotsingupõhised reklaamid, on illustratsioonil nr 7 näha [konfidentsiaalne] reklaam (house ad), mida viimane müüs otse.

347

Selles küsimuses tuleb märkida, et asjaolu, et [konfidentsiaalne] kasutab reklaamiruumide müümiseks kahte kõnesolevat müügikanalit, ei tõenda tingimata, et need kaks kanalit asendavad teineteist. See tõendab mõistagi, et sama avaldaja võib otsustada näidata omaenda reklaame oma veebisaidi lehel ja kuvada veebiotsingupõhiseid reklaame, mida müüakse vahendamise teel teisel lehel. Komisjoni selgituse kohaselt vaidlustatud otsuse põhjenduse 191 punkti 1 alapunktis 1 võidakse see valik teha olenevalt otsingutes kasutavate otsingusõnade võimalustest raha teenida. Niisugusel juhul ei tõenda ainuüksi asjaolu, et avaldaja müüb reklaame korraga nii otse kui ka vahendamise teel, et need kaks kõnesolevat müügikanalit on omavahel vahetatavad või asendavad teineteist nende omaduste, hindade või kasutusotstarbe tõttu, milleks need on mõeldud, eespool punktides 125 ja 126 viidatud kohtupraktika ja teatise turu määratlemise kohta tähenduses.

348

Kolmandana, [konfidentsiaalne] näite kohta esitab Google hagiavalduse lisas A.22 veebisaidil [konfidentsiaalne] tehtud otsingu tulemusena saadu ekraanikuva, millel on näha kuvatud reklaamid, mida müüb otse [konfidentsiaalne], otsingutulemuste ja veebiotsingupõhiste reklaamide kohal, kusjuures viimased on genereeritud Google’i vahendusteenuste teel nende tulemuste all.

349

Tuleb aga märkida, et seda ekraanikuva ei analüüsitud vaidlustatud otsuses asjaomase turu määratlemiseks läbi viidud analüüsis ja kohtutoimikus ei ole midagi, mis näitaks, et Google esitas selle komisjonile haldusmenetluse käigus. Seega ei saa Google komisjonile ette heita, et viimane eiras seda näidet – vastupidi sellele, mida ta hagiavalduses väidab. Komisjoni menetlusdokumentides esitatud argumentide kohaselt kaldub see ekraanikuva, millel on samal veebilehel näha eri müügikanalite kaudu müüdud reklaame, tõendama, et kaks kõnesolevat müügikanalit pigem täiendavad teineteist kui asendavad. Selles mõttes on [konfidentsiaalne] näide kooskõlas avaldajate käitumisega, mida on kirjeldatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 188, 190, 191 ja põhjenduse 192 punktis 2. Nendes põhjendustes märkis komisjon, et mitu avaldajat, näiteks [konfidentsiaalne] liikmed ja teatavad Google’i otsesed partnerid, [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], müüvad reklaamiruume otse, kuid kasutavad süstemaatiliselt ka müüki vahendamise teel, arvestades sisuliselt eeliseid, mis sellel viimasel müügikanalil on. Niisugune käitumine võib tähendada, et need kaks kõnesolevat müügikanalit pigem täiendavad, kui asendavad teineteist.

350

Igal juhul, isegi eeldusel, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] näited kujutasid endast kaudseid tõendeid sellest, et veebireklaamide müük vahendamise teel ja nende otsemüük avaldajate poolt asendavad teineteist – mida ei ole tõendatud –, tuleb tuvastada, et nendest asjaoludest ei piisa, et tasakaalustada vaidlustatud otsuse põhjendustes 187 ja 188 esitatud tõendeid, mis näitavad, et avaldajad ei pea üldiselt neid kahte kõnesolevat müügikanalit teineteist asendavaks tehingukulude tõttu, mis on müügi korral vahendamise teel tunduvalt madalamad, ja kergema ligipääsu tõttu suurele reklaamijate baasile, mida vahendamine võrreldes otsemüügiga pakub.

351

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda, et komisjon jättis vaidlustatud otsuse põhjenduses 191 oma analüüsis, kas kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist, ekslikult kõrvale näited avaldajatest, kes kasutavad mõlemat kõnesolevat müügikanalit.

352

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 192 leidis komisjon sisuliselt, et Google’i mainitud näited avaldajatest, kes on välja arendanud täiustatud võime jõuda netikasutajate sihtrühmani, st [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] näited, ei paku mingit kaudset tõendit selle kohta, et kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist.

353

Google väidab, et komisjon lükkas ekslikult tagasi need tõendid, mis kinnitavad, et kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist reklaamijate seisukohast. Avaldajad suudavad nimelt kuvada otse müüdavaid reklaame väga tõhusalt, arvestades asjaolu, et mõned neist saavad koguda andmeid kasutajate kohta (näiteks [konfidentsiaalne]), muu hulgas kasutajate registreerimise ja küpsiste kasutamise teel (näiteks [konfidentsiaalne]), ning jõuda netikasutajateni, kes on teatavat veebisaiti juba külastanud (näiteks [konfidentsiaalne]).

354

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

355

Selles küsimuses tuleb tuvastada, et Google’i esitatud näited toovad esile netikasutajate sihtrühmani jõudmise võime, mis on reklaamidel, mis ei ole veebiotsingupõhised, teatavate avaldajate veebisaitidel. Kuigi niisugused asjaolud võivad näidata, et need avaldajad suudavad müüa otse reklaamijatele atraktiivseid reklaamiasukohti, ei selgita Google, kuidas tõendab ainuüksi see asjaolu, et reklaamijad peavad reklaami panemist veebi otse avaldajatega asendatavaks niisuguste reklaamide veebi panemisega vahendaja teel, näiteks Google’i ja tema teenuse AFS teel, mis puudutab veebiotsingupõhiseid reklaame.

356

Lisaks ei kritiseeri Google komisjoni seisukohta vaidlustatud otsuse põhjenduse 192 punktis 2, mille kohaselt kasutasid [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] edasi Google’i vahendusteenuseid veebiotsingupõhiste reklaamide puhul, hoolimata sellest, et välja arendati nende enda vahendid nende oma tooteid reklaamivate reklaamide paremaks suunamiseks. Siin tuvastatu kaldub näitama, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] leidsid, et nende vahendid ei saa asendada müüki vahendamise teel.

357

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda, et komisjon jättis tema näited vaidlustatud otsuse põhjenduses 192 kõrvale ekslikult.

358

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 193 kinnitas komisjon, et otsus Telefónica UK ei toeta Google’i argumente, sest selles otsuses jättis komisjon lahtiseks küsimuse, kas surve, mida reklaamide otsemüük mobiilseadmetes avaldab nende reklaamide müügile vahendamise teel, õigustab asjaomase turu laiendamist.

359

Google väidab, et komisjon jättis ekslikult kõrvale oma otsuses Telefónica UK tehtud järelduse, mille kohaselt piirab reklaamide otsemüük mobiilseadmetes olulisel määral mobiilireklaamide müüki vahendamise teel.

360

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

361

Selles küsimuses tuleb meenutada, et nagu on juba märgitud eespool punktides 238 ja 300, ei ole komisjonile siduvad hinnangud asjaomaste turgude kohta, mille ta on andnud oma varasemates otsustes.

362

Lisaks tuleb igal juhul märkida, et komisjon jättis otsuses Telefónica UK lahtiseks küsimuse, kuidas on turg reklaamiruumide müügi puhul mobiilseadmetes jagunenud otsemüügi ja vahendamise teel müügi vahel, nagu on tuvastatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 193. Ta nentis spetsiaalselt, et tema turu-uuring ei võimalda teha selles küsimuses selget järeldust.

363

Ka ei selgita Google oma menetlusdokumentides, miks on komisjoni seisukohad otsuses Telefónica UK küsimuses, kas need kaks müügikanalit asendavad teineteist reklaamiruumide müügi puhul mobiilseadmetes, asjakohased vaidlustatud otsuses esitatud analüüsis selle kohta, kas kaks kõnesolevat müügikanalit, mis puudutavad veebireklaame, asendavad teineteist.

364

Eelnevast tuleneb, et Google ei tõenda, et komisjon rikkus vaidlustatud otsuse põhjenduses 193 õigusnormi, kui leidis, et otsus Telefónica UK ei toeta Google’i argumente.

365

Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et Google’i argumendid ei saa seada kahtluse alla nende tõendite õigsust, usaldusväärsust ja loogilisust, millele komisjon tugines oma kõikehõlmavas hindamises, kas veebireklaamide müük vahendamise teel ja veebireklaamide otsemüük avaldajate poolt asendavad teineteist, ega tõendada, et viimane jättis seejuures asjakohased asjaolud arvesse võtmata. Google ei tõenda seega, et komisjon leidis vääralt, et kaks kõnesolevat müügikanalit asendavad teineteist piiratud määral.

366

Kõige eelneva põhjal tuleb Google’i esimese väite teine osa tagasi lükata.

367

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et Google ei ole tõendanud, et komisjon määratles asjaomased turud valesti.

368

Järelikult on samuti põhjendamatu Google’i argument, et komisjon ei ole tõendanud tema turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs, sest see argument põhineb ainult selle turu väidetaval valesti määratlemisel. Google’i argumendid ei võimalda seega seada kahtluse alla komisjoni vaidlustatud otsuse põhjenduses 274 esitatud järeldust, et Google oli aastatel 2006–2016 valitsevas seisundis veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs.

369

Seega tuleb Google’i esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

370

Teise väitega heidab Google komisjonile ette seda, et viimane leidis, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ELTL artikli 102 tähenduses. See väide koosneb kolmest osast, millest esimese kohaselt ei kujutanud see tingimus endast ainuõiguslikku hankimiskohustust 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tuleneva kohtupraktika tähenduses, teise kohaselt oli komisjonil kohustus analüüsida selle tingimuse mõju ja kolmanda kohaselt ei ole vaidlustatud otsuses tõendatud, et kõnesolev tingimus võis konkurentsi piirata.

371

Kõigepealt tuleb meenutada, et enne 2009. aasta märtsikuud kasutusel olnud teenuslepingu vormil oli ainuõiguslikkuse tingimus sõnastatud järgmiselt:

„Iga lepingu puhul nõustub klient sellega, et kohaldatava teenuste osutamise perioodi jooksul ei tohi klient osutada asjaomasel saidil ühtegi teenust ega pakkuda asjaomase kliendirakenduse teel (kui see on olemas) juurdepääsu ühelegi teenusele, mis on samasugune või sisuliselt sarnane ühega teenustest, mida pakub Google lepingu alusel või mis konkureerivad muul viisil otse niisuguste teenustega.“

372

Esiteks meenutas komisjon vaidlustatud otsuses 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tulenevat kohtupraktikat, mille kohaselt siis, „[k]ui turgu valitseva seisundiga ettevõtja seob ostjaid kohustuse või lubadusega katta kogu nende vajadus või märkimisväärne osa sellest ainult turgu valitseva seisundiga ettevõtjalt soetatava kaubaga, kujutab see endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist [ELTL artikli 102] tähenduses“ (vt selle kohtuotsuse punkt 89).

373

Teiseks tuvastas komisjon, et ainuõiguslikkuse tingimus kujutab endast käsitletaval juhul ainuõiguslikku hankimiskohustust niivõrd, kuivõrd see kohustab kõikide saitide otseseid partnereid katma kõik veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused või märkimisväärse osa nendest Google’i abil. Ta märkis selles küsimuses kõigepealt, et otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust kohaldati „üldiselt“ nende kõikide veebisaitide suhtes, millel kuvati veebiotsingupõhiseid reklaame, seejärel, et need otsesed partnerid ei tohtinud sellest tingimusest kõrvale kalduda enne nende teenuslepingute lõppu, ning viimaks, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]-ga sõlmitud teenuslepingud kohustasid neid kohaldama seda tingimust kõikide oma veebisaitide suhtes, millel kuvati selliseid reklaame.

374

Nendel asjaoludel leidis komisjon peamiselt, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus on vastuolus ELTL artikliga 102, ilma et oleks tarvis kontrollida, kas see tingimus võis piirata konkurentsi, võttes arvesse käsitletava juhtumi kõiki asjaolusid.

375

Google heidab komisjonile ette, et viimane leidis, et ei peagi kontrollima, kas see kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis piirata konkurentsi. Ta väidab sellega seoses, et komisjon ei ole tõendanud, et nendel otsestel partneritel oli ainuõiguslik hankimiskohustus, mis on 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tuleneva kohtupraktika kohaselt vastuolus ELTL artikliga 102. Lisaks kinnitab ta, et põhimõtted, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632), kohustasid komisjoni analüüsima selle tingimuse mõju, et selgitada välja, kas see kujutab endast selle õigusnormi rikkumist.

376

Surfboard heidab komisjonile ette, et viimane asus seisukohale, et tal oli ainuõiguslik hankimiskohustus.

377

Komisjon väidab, et kui teenusleping oli sõlmitud, kohaldati selles sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust kogu selle teenuslepingu kestuse jooksul. Seega oli kõik oma veebisaidid teenuslepinguga hõlmanud otsene partner pärast selle teenuslepingu jõustumist kohustatud katma Google’i abil kõik oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused, mis kujutab 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tuleneva kohtupraktika kohaselt endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.

378

Lisaks väidab komisjon, et 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) selgitab 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tulenevat kohtupraktikat ainult osas, mis puudutab ainuõiguslikke hankimiskohustusi, mille turgu valitsevas seisundis ettevõtja on allahindluse või makse eest peale sundinud, millega käsitletaval juhul aga tegemist ei ole.

379

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohus otsustas küll 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsuses Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36, punkt 89), et tingimused, mille kohaselt lepingu teine pool kohustub hankima kogu oma tarnevajaduse või selle märkimisväärse osa turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt, isegi ilma hinnaalanduseta, kujutavad endast juba oma laadilt turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ning et sama kehtib sellise ettevõtja pakutavate püsikliendisoodustuste kohta (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 46).

380

6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktis 138) täpsustas Euroopa Kohus siiski kõigepealt eespool viidatud kohtupraktikat niisugusel juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja väidab haldusmenetluses oma väidete põhjendamiseks tõendeid esitades, et ta ei olnud oma tegevusega võimeline konkurentsi piirama, eriti aga avaldama etteheidetavat väljatõrjuvat mõju (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 47).

381

Euroopa Kohus märkis, et sel juhul ei ole komisjon kohustatud mitte ainult analüüsima esiteks ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul ja teiseks etteheidetava tegevuse osakaalu turul, nagu ka allahindluste tingimusi ja nende andmise korda, nende kestust ja suurust, vaid ta on ka kohustatud hindama, kas võidi rakendada turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga vähemalt sama tõhusate konkurentide väljatõrjumise strateegiat (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 139, ja 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 48).

382

Seejärel lisas Euroopa Kohus, et väljatõrjumisvõime analüüs on asjasse puutuv ka selle hindamisel, kas põhimõtteliselt ELTL artikli 102 keelu kohaldamisalasse jääv allahindluste süsteem võib olla objektiivselt põhjendatud. Lisaks võib allahindluste süsteemist tulenevat väljatõrjuvat mõju – mis on konkurentsile kahjulik – tasakaalustada või isegi ületada tõhususest tulenevate eelistega, millest saab kasu ka tarbija. Ent selline vaidlustatud tegevuse konkurentsi jaoks soodsa ja ebasoodsa mõju kaalumine saab toimuda alles pärast seda, kui on analüüsitud selle tegevuse olemuslikku võimet tõrjuda turult välja turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga vähemalt sama tõhusad konkurendid (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 140, ja 19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 49).

383

Seda teist täpsustust tehes nimetas Euroopa Kohus küll ainult allahindluste süsteeme. Kuna aga nii allahindluspraktika kui ka ainuvarustustingimused võivad olla objektiivselt põhjendatud või nende kahjulikkuse võivad tasakaalustada või isegi üle kaaluda tõhususest tulenevad eelised, millest saab kasu ka tarbija, tuleb seda täpsustust mõista nii, et see kehtib nii esimese kui ka teise kaubandustava kohta (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 50).

384

Lisaks sellele, et niisugune tõlgendus näib olevat kooskõlas esimese täpsustusega, mille Euroopa Kohus tegi viidatud 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuses Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 139), tuleb lisaks tuvastada, et kuigi ainuvarustustingimused tekitavad oma laadi tõttu õiguspäraseid konkurentsiprobleeme, ei ole nad kohe automaatselt ka suutlikud konkurente turult välja tõrjuma, nagu näitab ka komisjoni teatise „Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta [ELTL artikli 102] kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes“ (ELT 2009, C 45, lk 7) punkt 36 (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 51).

385

Sellest järeldub esiteks, et kui komisjon kahtlustab, et ettevõtja on ainuvarustustingimusi kasutades rikkunud ELTL artiklit 102, ja kui see ettevõtja vaidleb tõenditele tuginedes menetluses vastu nende tingimuste konkreetsele võimele tõrjuda sama tõhusad konkurendid turult välja, peab komisjon rikkumise tuvastamise staadiumis kindlaks tegema, et need tingimused olid juhtumi asjaolusid arvestades tõesti suutelised selle ettevõtjaga sama tõhusad konkurendid turult välja tõrjuma (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 52).

386

Teiseks on komisjon kohustatud ka hindama konkreetselt nende tingimuste võimet konkurentsi piirata, kui haldusmenetluses väidab uurimise all olev ettevõtja – ilma et ta vaidleks formaalselt vastu sellele, et tema tegevusel oli võime konkurentsi piirata –, et tema tegevust saab põhjendada (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 53).

387

Käsitletaval juhul on esiteks teada, et Google vaidles haldusmenetluses tõendite abil vastu sellele, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võib piirata konkurentsi. Teiseks on ka teada, et Google väitis, et see tingimus on objektiivselt põhjendatud.

388

Nendel asjaoludel pidi komisjon tõendama, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis piirata konkurentsi, ja ta pidi seejuures arvesse võtma käsitletava juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid.

389

Tuleb seega märkida, et vastupidi sellele, mida komisjon kinnitas vaidlustatud otsuses, ei oleks ta tohtinud piirduda ELTL artikli 102 rikkumise tõendamise eesmärgil selle tuvastamisega, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus kohustas neid partnereid katma kõik oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused või märkimisväärse osa nendest Google’i abil. Ta pidi lisaks tõendama, et see tingimus võis piirata konkurentsi, võttes arvesse käsitletava juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid, mida ta vaidlustatud otsuses ülejäänu osas teise võimalusena ka tegi.

390

Seega, ilma et oleks vaja võtta seisukoht Google’i tõstatatud küsimuses, kas kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus kujutas endast tõesti niisugust ainuõiguslikku hankimiskohustust, nagu on silmas peetud 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tulenevas kohtupraktikas, tuleb järeldada, et komisjon leidis esimese võimalusena vääralt, et ta ei ole kohustatud kontrollima, kas see tingimus võib käsitletava juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades piirata konkurentsi.

391

Järelikult tuleb teise väite esimese ja teise osaga nõustuda.

392

Teise võimalusena leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 362, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võib käsitletava juhtumi kõiki asjaolusid arvestades piirata konkurentsi. Ta märkis selles küsimuses, et nimetatud tingimus pärssis esiteks nende otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid; teiseks tõkestas nende vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust; kolmandaks võis kahjustada innovatsiooni; neljandaks aitas Google’il säilitada ja tugevdada tema turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel EMPs, v.a Portugalis, ning viiendaks võis tekitada kahju tarbijatele. Lisaks tuvastas ta, et Inglise tingimus oli suurendanud ainuõiguslikkuse tingimuse võimet konkurentsi piirata.

393

Konkreetsemalt tuleb märkida, et tuvastades, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus pärssis esiteks nende otseste partnerite soovi hankida reklaame Google’iga konkureerivatelt vahendajatelt ja tõkestas teiseks nende vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust, leidis komisjon sisuliselt, et see tingimus võib avaldada väljatõrjuvat mõju.

394

Tuleb ka märkida, et komisjon järeldas kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse väljatõrjuvast mõjust, et see tingimus võis kõigepealt kahjustada innovatsiooni, seejärel aitas Google’il säilitada ja tugevdada oma turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel ning lõpuks võis tekitada kahju tarbijatele.

395

Kõigepealt ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 404–406, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse väljatõrjuv mõju takistas vahendajatel, kes olid Google’i konkurendid, pakkuda või arendada välja mitmesuguseid veebiotsingupõhiseid reklaame, mistõttu heidutas see tingimus neid innovatsiooni investeerima. Seejärel tuleneb selle otsuse põhjendusest 408, et see mõju võttis nendelt vahendajatelt tulud ja andmed, mida oleks saanud kasutada veebiotsingupõhiste reklaamide pakkumiseks. Lõpuks tuleneb selle otsuse põhjendusest 417, et see mõju võimaldas Google’il määrata kindlaks kõrged reklaamijate tasutavad hinnad, mis suurendasid seega hindu, mida pidid tasuma tarbijad kaupade eest, mida veebiotsingupõhiste reklaamidega reklaamiti. Komisjon lisas selle otsuse põhjenduses 418, et asjaolu, et see tingimus võis kahjustada innovatsiooni, võttis samuti tarbijatelt laiema valiku veebiotsingupõhiste reklaamide vahel.

396

Google väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis esiteks avaldada väljatõrjuvat mõju, mis on vaidlustatud otsuses tuvastatud, teiseks aitas tal säilitada või tugevdada tema turgu valitsevat seisundit asjaomastel veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel ning kolmandaks kahjustas innovatsiooni või tarbijaid. Lisaks heidab ta komisjonile ette, et viimane ei ole tõendanud, et Inglise tingimus võis piirata konkurentsi.

397

Surfboard väidab, et teenuslepingud, mille ta Google’iga sõlmis, ei takistanud tal hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, ja vaidleb vastu sellele, et veebilepingud ei võimaldanud rahuldada avaldajate vajadusi vähemalt teatavate nende veebisaitide puhul. Ta lisab, et tema teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus oli igal juhul objektiivselt põhjendatud.

398

Kohe alguses tuleb analüüsida vaidlustatud otsuses tuvastatud väljatõrjuvat mõju, mis kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimusest tuleneb. On vaja seega kontrollida, kas see tingimus võis esiteks pärssida nende otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, ja teiseks tõkestada nende vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust.

399

Selles küsimuses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 364 täpsustas komisjon, et oma analüüsis, mille eesmärk oli tõendada, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis piirata konkurentsi, võttis ta arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sh esiteks seda, kui tugev on Google’i turgu valitsev seisund nii kõnesolevatel veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel kui ka veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul, ning teiseks määra, mille ulatuses see tingimus kattis viimati nimetatud turgu, ja selle „tingimuse kestust“. Ta viitas sellega seoses vastavalt otsuse jaole 7, mis käsitleb Google’i turgu valitsevat seisundit ja mille sisu on kokkuvõtlikult esitatud eespool punktides 39–66, ning tervele jaole 8.3.4.2, mis käsitleb Google’i konkurentidest vahendajate võimatust pääseda ligi märkimisväärsele osale sellest turust.

400

Tuleb märkida, et komisjoni valitud lähenemine on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt juhul, kui ettevõtja väidab haldusmenetluses tõenditele tuginedes, et tema tegevusel ei olnud võimet konkurentsi piirata ja täpsemalt etteheidetud väljatõrjumist põhjustada, on komisjon kohustatud analüüsima muu hulgas ettevõtja turgu valitseva seisundi olulisust asjaomasel turul ja etteheidetava tegevuse osakaalu turul ning asjasse puutuva tingimuse sisu ja rakendamise korda ja kestust (6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punktis 139).

401

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse jaos 7 leidis komisjon, et Google oli turgu valitsevas seisundis muu hulgas veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs aastatel 2006–2016, võttes arvesse tema turuosasid, sisenemis‑ ja laienemistõkkeid ning avaldajate tasakaalustava ostujõu puudumist.

402

Esimesena tuvastas komisjon Google’i turuosade kohta veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs Google’i brutotulusid arvesse võttes esiteks temalt saadud andmete põhjal, et talle olid aastatel 2006–2016 kuulunud turuosad, mis olid alati ületanud [konfidentsiaalne]% ja 2016. aastal olnud üle [konfidentsiaalne]%, ning teiseks Google’ilt, Microsoftilt ja Yahoo!‑lt saadud andmete põhjal, et 2006. aastal olid Google’ile kuulunud turuosad üle [konfidentsiaalne]% ja aastatel 2007–2014 olid need alati olnud üle [konfidentsiaalne]%. Võttes aluseks Google’i puhastulud, tuvastas komisjon esiteks temalt saadud andmete põhjal, et 2006. aastal olid talle kuulunud turuosad üle [konfidentsiaalne]% ja aastatel 2007–2016 üle [konfidentsiaalne]%, ning teiseks Google’ilt ja Yahoo!‑lt saadud andmete põhjal, et aastatel 2006–2011 olid Google’ile kuulunud turuosad alati üle [konfidentsiaalne]% ja 2011. aastal olid need olnud üle [konfidentsiaalne]%. Komisjon järeldas sellest, et teised vahendajad olid Google’ile avaldanud ainult piiratud konkurentsi.

403

Teisena leidis komisjon, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs on palju sisenemis‑ ja laienemistõkkeid. Ta täpsustas muu hulgas, et „veebiotsingupõhise reklaami platvormi“ loomiseks, ülalpidamiseks ja pidevaks parendamiseks on vaja teha suuri investeeringuid ning et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turgu iseloomustavad võrguefektid. Vahendaja edu sõltub sellest, kui suure arvu reklaamijaid ja avaldajaid suudab ta ligi tõmmata, ning tema veebiotsingupõhiste reklaamide portfelli suurusest. Mida enam on reklaamijaid, kes kasutavad veebiotsingupõhiste reklaamide pakkuja teenust, seda suurema arvu veebiotsingupõhiste reklaamide hulgast võib see vahendaja valida ja seda asjakohasemaks saab ta muuta reklaamid, mille ta vastuseks netikasutaja veebiotsingule kuvab.

404

Kolmandana asus komisjon seisukohale, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turgu EMPs iseloomustab avaldajate tasakaalustava ostujõu puudumine.

405

Google ei vaidle vaidlustatud otsuse jao 7 sisule vastu muul viisil kui esimese väite raames esitatud argumendiga, et komisjon määratles asjaomased turud otsuse jaos 6 valesti.

406

Lisaks, kuigi ainuõiguslikkuse tingimuste võime konkurendid välja tõrjuda ei ole automaatne, nagu muide näitab ka komisjoni teatise „Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta [ELTL artikli 102] kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes“ punkt 36, tekitavad need siiski oma laadi tõttu õiguspäraseid konkurentsiprobleeme (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 51).

407

Käsitletaval juhul on selge, et nagu ilmneb selle sõnastusest teenuslepingu enne 2009. aasta märtsikuud kasutataval tüüpvormil, keelas ainuõiguslikkuse tingimus otsestel partneritel kuvada oma teenuslepinguga hõlmatud veebisaitidel konkureerivaid reklaame selle lepingu kestuse jooksul. Keelul ei olnud ühtegi erandit.

408

Nende asjaolude põhjal tulebki analüüsida kõigepealt, kas kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida nende partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, ja seejärel, kas see tingimus võis tõkestada nende vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust.

409

Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et ainuõiguslikkuse tingimus pärssis kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame teistelt vahendajatelt, et kuvada oma veebisaitidel või teatavatel lehtedel konkureerivaid reklaame.

410

Google väidab sisuliselt, et kõikide saitide otseste partnerite otsus hõlmata üldiselt kõik oma veebisaidid teenuslepingutega tulenes saavutuspõhisest konkurentsist ning seepärast ei olekski nad hankinud reklaame teistelt vahendajatelt isegi siis, kui nendes teenuslepingutes ei oleks olnud ainuõiguslikkuse tingimust. Ta tugineb sellega seoses esiteks asjaolule, et need otsesed partnerid said põhimõtteliselt vabalt valida veebisaidid, mille nad oma teenuslepingutega hõlmasid; teiseks vastustele, mille need otsesed partnerid andsid komisjoni teabenõuetele; kolmandaks Yahoo! investeeringute valikule ja summale ning neljandaks ühele uuringule, mille ta haldusmenetluse käigus esitas.

411

Kõigepealt tuleb meenutada, et eespool punktis 108 viidatud kohtupraktika kohaselt ei pidanud komisjon selle tuvastamiseks, et ainuõiguslikkuse tingimus kujutas endast kõikide saitide otseste partnerite suhtes kuritarvitust, tingimata tõendama, et sellel tingimusel oli tõepoolest konkurentsivastane mõju. ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamiseks piisab, kui komisjon tõendab, et see tingimus võis selle rakendamise ajal konkurentsi piirata. Sellest järeldub, et komisjon ei olnud kohustatud tõendama vaidlustatud otsuses, et ainuõiguslikkuse tingimus pärssis tõesti kõigi kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid.

412

Google väidab, et otsesed partnerid võisid valida veebisaidid, mille nad oma teenuslepingutega hõlmasid. Ta kinnitab seega, et kuna otsesed partnerid ei olnud põhimõtteliselt kohustatud hõlmama oma teenuslepingutega kõiki oma veebisaite, ei saanud ainuõiguslikkuse tingimus pärssida nende soovi hankida reklaame teiselt vahendajalt. Ta meenutab sellega seoses, et otsesed partnerid võisid kasutada AFSi veebilepingute abil ja et nad võisid igal hetkel otsustada kasutada konkureerivat veebiotsingupõhist reklaami vahendamise teenust saitidel, mis ei olnud nende teenuslepingutega hõlmatud.

413

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

414

Selles küsimuses on selge, et ainuõiguslikkuse tingimuse kohaselt ei tohtinud otsene partner põhimõtteliselt kuvada konkureerivad reklaame veebisaitidel, mis olid teenuslepinguga hõlmatud. Sellest tuleneb, et kui otsene partner oli otsustanud hõlmata mõne oma veebisaitidest oma teenuslepinguga, pidi ta tingimata reklaame hankima ainult Google’ilt, et katta oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused selle veebisaidi osas.

415

Nendel asjaoludel tuleb tuvastada, et komisjonil oli õigus, kui ta leidis, et ainuõiguslikkuse tingimus võib pärssida otseste partnerite soovi kuvada nende teenuslepingutega hõlmatud veebisaitidel konkureerivaid reklaame, hoolimata sellest, et nad võisid sõlmida veebilepinguid ja valida veebisaidid, mille nad nende teenuslepingutega hõlmavad.

416

Kõigepealt loetles komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 348 need eri õiguslikud üksused, kes moodustavad koos kõikide saitide otsesed partnerid. Ta tõi nii välja 34 kõikide saitide otsest partnerit.

417

Seejärel tsiteeris komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 367 esiteks seitsme otsese partneri vastuseid ühele 22. detsembri 2010. aasta teabenõudele, mille põhjal asus ta seisukohale, et ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral oleksid kõikide saitide otsesed partnerid hankinud reklaame teistelt vahendajatelt vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

418

Need seitse otsest partnerit, kelle komisjon tõi välja vaidlustatud otsuse põhjenduses 367, on [konfidentsiaalne] (kelle üks tütarettevõtjatest on alates 2010. aasta oktoobrist [konfidentsiaalne], kes on üks selle otsuse põhjenduses 348 mainitud kõikide saitide otsestest partneritest), kontsern [konfidentsiaalne] (kuhu kuulub [konfidentsiaalne]), [konfidentsiaalne] (kelle kontserni kuuluvad [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kes koos moodustavad ühe kõikide saitide otsese partneri sama põhjenduse 348 tähenduses), kontsern [konfidentsiaalne] (kuhu kuuluvad [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kes mõlemad on omaette otsene partner selle põhjenduse 348 tähenduses), kontsern [konfidentsiaalne] (kuhu kuuluvad [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kes mõlemad on omaette otsene partner selle põhjenduse 348 tähenduses), kontsern [konfidentsiaalne] (kuhu kuuluvad [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne].

419

Teiseks tsiteeris komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 368 kahe otsese partneri vastuseid ning asus nende põhjal seisukohale, et ainuõiguslikkuse tingimus takistas kõikide saitide otsestel partneritel hinnata võimalikku ärihuvi hankida reklaame konkureerivatelt vahendajatelt.

420

Need kaks otsest partnerit, kelle komisjon tõi välja vaidlustatud otsuse põhjenduses 368, on kontsern [konfidentsiaalne] – keda on mainitud otsuse põhjenduses 367 – ja kontsern [konfidentsiaalne].

421

Et kontserni [konfidentsiaalne] on mainitud korraga nii vaidlustatud otsuse põhjenduses 367 kui ka põhjenduses 368, tuleb märkida, et komisjon mainis nendes põhjendustes ühtekokku kaheksa otsese partneri vastuseid. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 348 tuleneb, et need kaheksa otsest partnerit moodustavad tegelikult kümme 34-st kõikide saitide otsesest partnerist, kelle komisjon välja tõi.

422

Google märgib, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et ainuõiguslikkuse tingimus pärssis kõigi selles otsuses välja toodud kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame teistelt vahendajatelt. Google tõdeb aga, et selles otsuses on viidatud ainult osa otseste partnerite ütlustele. Ta väidab ka, et koos tõendavad otseste partnerite ütlused esiteks, et ainuõiguslikkuse tingimus ei mõjutanud neid, ja teiseks, et nende valik kasutada AFSi tulenes saavutuspõhisest konkurentsist, st et nad valisid AFSi sellepärast, et see oli parem kui konkureerivad teenused.

423

Surfboard lisab, et ainuõiguslikkuse tingimus ei takistanud tal hankida reklaame ühe oma vajaduste osa ulatuses ühelt Google’i konkurendilt.

424

Komisjon väidab, et ta tugines 34-st kõikide saitide otsesest partnerist, kelle ta välja tõi, kaheksa otsese partneri vastustele, samas kui Google viitab hagiavalduses neist ainult kahe otsese partneri vastustele. Ta märgib ka, et neist kahest otsesest partnerist ühe vastus kinnitab, et ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral oleksid kõikide saitide otsesed partnerid hankinud reklaame teistelt vahendajatelt vähemalt osa oma vajaduste ulatuses. Mis puudutab teiste otseste partnerite vastuseid, millele Google repliigi lisas C.1 tugineb, siis need ei puutu kas asjasse sel põhjusel, et need on andnud otsesed partnerid, kes ei ole kõikide saitide otsesed partnerid, või ei kinnita need vastused, et need otsesed partnerid valisid AFSi põhjusel, et see oli parem kui konkureerivad teenused. Lisaks märgib komisjon, et 24 vastust 35-st lisas C.1 tsiteeritud vastusest puudutasid 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimust 5.2.d. See küsimus käsitles aga vahendajate vahetamist üldiselt, mitte konkreetselt AFSi kvaliteeti võrreldes nende vahendajate teenuste kvaliteediga.

425

Lõpuks väidab komisjon, et Surfboard ei tõenda, et ta ei soovinud reklaame hankida mõnelt teiselt vahendajalt.

426

Oma eespool punktis 422 meenutatud argumentide põhjenduseks tugineb Google vastustele, mille otsesed partnerid andsid 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 5.2.d.

427

Sellega seoses tuleb märkida, et 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimus 5.2.d oli sõnastatud järgmiselt: „Missugustel asjaoludel mõtleksite vahendaja vahetamisele ühe osa või kogu oma reklaamiruumi puhul?“

428

Seega, nagu komisjon väidab, puudutab küsimus 5.2.d vahendaja vahetamist üldiselt, mitte konkreetselt AFSi kvaliteeti võrreldes konkureerivate teenuste kvaliteediga.

429

Ei saa siiski välistada, et küsimusele 5.2.d vastates võisid otsesed partnerid mainida asjakohaseid asjaolusid seoses nende otsusega kasutada AFSi ja vastaval juhul rolli, mida võis etendada ainuõiguslikkuse tingimus selle otsuse tegemisel. Tuleb esiteks tuvastada, et komisjon on tuginenud kostja vastuse punktis 142 samale küsimusele antud vastusele, et lükata Google’i argument tagasi. Teiseks tuleb märkida, et komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 vastustele, mille andis kontsern [konfidentsiaalne] küsimustele 5.2.c ja 5.2.e, mis puudutasid – nagu ka küsimus 5.2.d – üldiselt kaalutlusi otsuse kohta hankida reklaame teatavalt vahendajalt, mitte konkreetselt AFSi kvaliteedi kohta võrreldes konkureerivate teenuste kvaliteediga.

430

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vastupidi sellele, mida näib väitvat komisjon, ei ole võimalik järeldada, et otseste partnerite vastused küsimusele 5.2.d ei ole asjakohased, enne nende analüüsimist üksikult.

431

Oma eespool punktis 422 meenutatud argumentide põhjenduseks tugineb Google vastustele, mille andsid komisjoni mitmesugustele teabenõuetele otsesed partnerid, keda ei ole vaidlustatud otsuses nimetatud kõikide saitide otsesteks partneriteks.

432

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

433

Nagu on märgitud eespool punktis 67 ja nagu ilmneb eelkõige sisuliselt vaidlustatud otsuse põhjendusest 341, 362, 366, 380, 403, 407, 416, 422, 627 ja 630, leidis komisjon, et ainuõiguslikkuse tingimus kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ainult osas, mis puudutab kõikide saitide otseseid partnereid, kes olid tema hinnangul oma teenuslepingutega hõlmanud kõik oma veebisaidid, millel kuvatakse veebiotsingupõhiseid reklaame. Seega puudutavad vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 1 punkt a ja lõige 3 ainult otseseid partnereid, kes olid selle tingimuse kohaselt kohustatud hankima reklaame Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest. Seevastu ei leidnud komisjon, et ainuõiguslikkuse tingimus kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist osas, mis puudutab otseseid partnereid, keda ei loetud kõikide saitide otsesteks partneriteks.

434

Nendel asjaoludel tuvastas komisjon ainult vaidlustatud otsuse jaos 8.3.4.1, et ainuõiguslikkuse tingimus pärssis kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid. Seega ei ole tähtsust küsimusel, kas pärsiti teiste otseste partnerite soovi peale kõikide saitide otseste partnerite hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid.

435

Sellest järeldub, et nagu õigesti väidab komisjon, ei ole nende otseste partnerite vastused, kes ei olnud kõikide saitide otsesed partnerid, asjakohased.

436

Google väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsuses välja toodud kõikide saitide otsesed partnerid hõlmasid kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega ja et nad hankisid seepärast reklaame ainult temalt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest.

437

Täpsemalt märgib Google, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuses, et kõikide saitide otsesed partnerid teatasid talle vastuseks ühele 24. veebruari 2017. aasta teabenõudele, et hõlmasid üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega, näitamaks, et neil oli ainuõiguslik hankimiskohustus. Esiteks tähendab sõna „üldiselt“ aga, et need otsesed partnerid võisid jätta mõned oma veebisaidid nendest teenuslepingutest välja. Sellest järeldub tema sõnul, et nende vastus nimetatud teabenõudele ei olnud piisavalt täpne selleks, et komisjon võinuks järeldada, et nad hankisid reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või nende märkimisväärse osa. Teiseks lubasid ainuõiguslikkuse tingimused [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]ga sõlmitud teenuslepingutes kuvada nende teenuslepingutega hõlmatud veebisaitidel konkureerivaid reklaame. Lisaks on tõendatud, et kaheksa muud kõikide saitide otsest partnerit 34st, kes on vaidlustatud otsuses välja toodud, ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite oma teenuslepingutega.

438

Surfboard väidab ka, et komisjon leidis ekslikult, et ta hõlmas kõik oma veebisaidid oma teenuslepinguga. Ta heidab selles küsimuses komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse tema peadirektori kirja, mille Google lisas oma vastuväiteteatisele esitatud vastusele ja milles see peadirektor märkis, et võib kasutada teatavatel oma veebisaitidel konkureerivaid veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuseid.

439

Komisjon väidab, et Google ei ole tõendanud, et kõikide saitide otsesed partnerid ei hankinud reklaame ainult temalt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest.

440

Konkreetselt kinnitab komisjon, et Google ei ole tõendanud, et otsesed partnerid tõlgendasid sõna „üldiselt“ erinevalt. Hagiavalduses esitatud argumentidest ilmneb muide, et ainult viis kõikide saitide otsest partnerit võisid seda sõna valesti tõlgendada. Ta täpsustab selles küsimuses, et repliigis teiste otseste partnerite kohta esitatud argumendid on esitatud liiga hilja ja on seega vastuvõetamatud. Komisjon leiab, et igal juhul oli tema lähenemine kõikide saitide otseste partnerite kindlakstegemisel „ettevaatlik ja Google’ile soodne“, sest ainuõiguslikkuse tingimust kohaldati ka 69 teise otsese partneri suhtes, kes ei olnud saanud kinnitada, et nad olid hõlmanud kõik oma veebisaidid üldiselt oma teenuslepingutega. Surfboardi kohta märgib ta, et tema tugineb ainult ühele veebisaidile, mida ta oma teenuslepinguga ei hõlmanud, esitamata siiski ühtegi tõendit.

441

Kõigepealt tuleb meenutada, et Üldkohus ei saa üheski olukorras asendada vaidlustatud akti andja põhjendusi enda omadega (11. novembri 2021. aasta kohtuotsus Autostrada Wielkopolska vs. komisjon ja Poola, C‑933/19 P, EU:C:2021:905, punkt 115). Lisaks ei saa akti andja selle põhjendust kohtumenetluse käigus täiendada (vt selle kohta 15. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Oltchim vs. komisjon, T‑565/19, EU:T:2021:904, punkt 275). Käsitletaval juhul ilmneb aga vaidlustatud otsusest, eelkõige selle põhjendusest 341, 362, 366, 380, 403, 407, 416, 422, 627 ja põhjenduse 630 punktist 1 ning artikli 1 punkti 1 alapunktist a ja lõikest 3, millele on viidatud eespool punktis 433, et komisjon leidis, et ainuõiguslikkuse tingimus kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist üksnes osas, milles see tingimus on lisatud teatavatesse vaidlustatud otsuse põhjenduses 348 nimetatud teenuslepingutesse, millega otsesed partnerid olid üldiselt hõlmanud kõik oma veebisaidid, mistõttu oli see tingimus seega kohustanud neid otseseid partnereid hankima reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest.

442

Järelikult ei võimalda asjaolu, millele komisjon sisuliselt oma menetlusdokumentides viitab, st et ta oleks võinud asuda seisukohale, et teistes teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus kujutas endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, sh siis, kui asjaomased otsesed partnerid ei olnud hõlmanud üdiselt kõiki oma veebisaite oma teenuslepingutega, lükata tagasi Google’i ja Surfboardi argumente, millega nad heidavad komisjonile ette, et viimane ei tõendanud, et vaidlustatud otsuses välja toodud kõikide saitide otsesed partnerid olid hõlmanud kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega ja et nad olid reklaame hankinud ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses. Pealegi tuleb meenutada, et komisjon väidab lisaks oma menetlusdokumentides, et ainult kõikide saitide otseste partnerite vastused on asjakohased selle hindamisel, kas ainuõiguslikkuse tingimus avaldas pärssivat mõju (vt punkt 435 eespool), kinnitades nõnda, et Google’i ja Surfboardi argumendid võivad anda tulemusi.

443

Tuleb märkida, et kui otsene partner oli hõlmanud kõik oma veebisaidid, millel kuvati veebiotsingupõhiseid reklaame, oma teenuslepinguga, pidi ta tingimata reklaame hankima ainult Google’ilt, et katta kõik oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused selles teenuslepingus ette nähtud ajavahemiku jooksul.

444

Seevastu, kui otsene partner ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite oma teenuslepinguga, pidi komisjon vaidlustatud otsuse kohaselt tõendama, et sellega hõlmatud saidid moodustasid vähemalt märkimisväärse osa selle otsese partneri veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadustest. Konkreetsemalt ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 386, 389 ja 390, et veebiotsingute arv, liiklus ja tulud, mida veebisaidid andsid, on asjakohased asjaolud selle kindlakstegemisel, mil määral kattis teenusleping need vajadused.

445

Selles küsimuses tuleb märkida, et komisjon tugines peamiselt 24. veebruari 2017. aasta teabenõudes esitatud ühele küsimusele antud vastustele, et teha kindlaks otsesed partnerid, kes olid reklaame hankinud ainult Google’ilt, et katta kõik oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused või märkimisväärse osa nendest. See küsimus oli sõnastatud järgmiselt: „Kas teie äriühing hõlmab üldiselt kõik veebisaidid, millel kuvatakse otsingupõhiseid tekstireklaame, Google’iga AFSi pakkumiseks sõlmitavate teenuslepingutega?“ Otsestel partneritel paluti selle vastata jah või ei. Oli ka täpsustatud, et vastuses tuleb võtta arvesse kogu ettevõtjat, kuhu see äriühing kuulub, sh selle ema‑ ja tütarettevõtjaid.

446

Esiteks tuleb tõdeda – nagu tõdes ka Google –, et sõna „üldiselt“ tähendas, et otsesed partnerid võisid vastata komisjoni küsimusele jah, sh siis, kui mõned nende veebisaidid ei olnud nende teenuslepingutega hõlmatud. Niisiis ei võimaldanud see küsimus komisjonil tõesti kindlaks teha otseseid partnereid, kes olid hankinud reklaami ainult Google’ilt, et katta kõik oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused. Tuleb siiski meenutada, et komisjon püüdis üksnes kindlaks teha otsesed partnerid, kes hankisid Google’ilt reklaame vähemalt oma nende teenuste vajaduste märkimisväärse osa ulatuses. Sellest järeldub, et ta ei pidanudki tõendama, et kõikide saitide otsesed partnerid olid kõikidel juhtudel hõlmanud kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega. Lisaks ei selgita Google, miks ta leiab, et komisjon oleks pidanud tõendama, et nendest otsestest partneritest igaühe kõik veebisaidid olid nende teenuslepingutega hõlmatud.

447

Teiseks väidab Google küll, et komisjon ei olnud määratlenud 24. veebruari 2017. aasta teabenõudes sõna „üldiselt“. Ta järeldab sellest, et otsesed partnerid võisid seda sõna tõlgendada mitmeti.

448

Esimesena tuleb tõdeda, et kuigi sõna „üldiselt“ oli tõesti võimalik tõlgendada kahel erineval viisil, ei takistanud see siiski komisjonil tugineda otseste partnerite vastustele, et teha kindlaks need, kes hankisid vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses reklaame ainult Google’ilt.

449

Otsesed partnerid võisid mõista sõna „üldiselt“ nii, et see ei tähista mitte ainult teenuslepingutega hõlmatud veebisaitide arvu (võrreldes väljajäetud veebisaitide arvuga), vaid ka nende veebisaitide „olulisust“ liikluse, veebiotsingute arvu ja tekitatud käibe poolest. Järelikult tähendab see, kui otsene partner vastas jah küsimusele, kas ta oli hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid mõne oma teenuslepinguga, kas seda, et kõik selle otsese partneri veebisaidid olid selle teenuslepinguga hõlmatud, või siis seda, et võimalikud veebisaidid, mis ei olnud sellega hõlmatud, tekitasid ainult piiratud või isegi tühist liiklust, veebiotsingute arvu ja käivet.

450

Teisena tuleb märkida, et Google ja Surfboard väidavad küll, et 11 kõikide saitide otsest partnerit 34st, kes on vaidlustatud otsuses välja toodud, ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite oma teenuslepingutega ega hankinud reklaame ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses. Konkreetselt on tegemist Surfboardi, [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]ga.

451

Esiteks tuleb siiski juhtida tähelepanu, et nagu tuleneb hagiavalduse lisast A.37 ja kostja vastuse lisast B.11, olid [konfidentsiaalne] (kuhu kuulusid [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]), kontsern [konfidentsiaalne] (kuhu kuulus [konfidentsiaalne]) ning kontsern [konfidentsiaalne] vastanud ei küsimusele, kas ettevõtja, millesse nad kuuluvad, hõlmas üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega. Järelikult ei saa asjaolu, et asjaomased otsesed partnerid ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite oma teenuslepingutega – isegi eeldusel, et see on tõendatud –, kujutada endast märki sellest, et see küsimus ei võimaldanud teha kindlaks otseseid partnereid, kes olid reklaame hankinud ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses.

452

Teiseks tuleb märkida, et kuigi Google heidab komisjonile ette, et viimane ei ole tõendanud, et [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] hankisid reklaame ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses, ei kinnita ta, et need otsesed partnerid või kontsernid, kuhu nad kuulusid, olid vastanud jah küsimusele, kas nad olid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega.

453

Nendel asjaoludel tuleb tuvastada, et Google ja Surfboard väidavad üksnes, et ainult kaks kõikide saitide otsest partnerit 34st, kes on vaidlustatud otsuses välja toodud, st Surfboard ja [konfidentsiaalne], või kontsernid, kuhu nad kuulusid, olid vastanud jah küsimusele, kas nad hõlmasid üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega, ehkki need otsesed partnerid ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite oma teenuslepingutega. Isegi eeldusel, et need otsesed partnerid ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite oma teenuslepingutega ja komisjon pidi seega kontrollima, kui suure osa nende otseste partnerite veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadustest need teenuslepingud katsid, tuleb asuda seisukohale, et nendest kahest näitest ei piisa igal juhul selle tõendamiseks, et sõna „üldiselt“ tekitas juba iseenesest niisuguse tõlgendamisraskuse, et ei võimaldanud tõendada ainuõigusliku hankimiskohustuse olemasolu ühegi kõikide saitide otsese partneri puhul.

454

Seega, ilma et oleks vaja võtta seisukoht küsimuses, kas Google’i repliigis esitatud argumendid on vastuvõetavad – millele komisjon vastu vaidleb –, tuleb tuvastada, et Google ei saa väita, et sõna „üldiselt“ kasutamine 24. veebruari 2017. aasta teabenõudes võis juba iseenesest viia selleni, et komisjon leidis ekslikult, et kõikide saitide otsestel partneritel oli ainuõiguslik hankimiskohustus, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest.

455

Nendel asjaoludel ja ilma et oleks vaja võtta seisukoht küsimuses, kas need 11 otsest partnerit, keda on mainitud eespool punktis 450, hankisid reklaame ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses, tuleb tuvastada, et veel 23 otsest partnerit, keda on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 348, tuleb pidada kõikide saitide otsesteks partneriteks, kes hankisid reklaame ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses.

456

Nagu tuleneb punktist 421 eespool, viitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 kaheksale vastusele, mis väljendavad 10 kõikide saitide otsese partneri seisukohta 34st, kelle ta välja tõi. Tegemist on [konfidentsiaalne], kontserni [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], kontserni [konfidentsiaalne], kontserni [konfidentsiaalne], kontserni [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja kontserni [konfidentsiaalne] vastustega.

457

Google vaidleb vastu vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 tsiteeritud kaheksast vastusest viie, nimelt [konfidentsiaalne], kontserni [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], kontserni [konfidentsiaalne] ja kontserni [konfidentsiaalne] vastuste ulatusele, kuid mitte [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja kontserni [konfidentsiaalne] vastuste ulatusele.

458

Kõigepealt tuleb rõhutada, et nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjenduste 367 ja 368 sõnastusest, ei soovinud komisjon koostada haldusmenetluse käigus saadud kõikide vastuste ammendavat loetelu, vaid piirdus ainult näidete toomisega vastustest, mis kinnistasid, et esiteks võisid kõikide saitide otsesed partnerid ainuõiguslikkuse tingimuse tõttu mitte soovida hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses ja teiseks võis see tingimus takistada nendel otsestel partneritel hinnata võimalikku ärihuvi hankida reklaame nendelt vahendajatelt.

459

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 367 tsiteeris komisjon järgmist väljavõtet ühest [konfidentsiaalne] vastusest 22. detsembri 2010. aasta teabenõudele: „Ainuõiguslikkuse tingimused takistasid [konfidentsiaalne]‑l pöörduda sponsitud linkide pakkujate poole.“ Otsuse põhjendusest 348 ilmneb, et [konfidentsiaalne] oli üks kõikide saitide otseseid partnereid, kelle komisjon välja tõi.

460

Google väidab, et vastuseks 18. märtsi 2016. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 14, mis vastas sisuliselt 22. detsembri 2010. aasta teabenõude küsimusele 5.2, oli [konfidentsiaalne] ajavahemiku 2011–2015 kohta märkinud: „Peale mõne katsetuse töötasime ainult Google’iga, sest ei ole elujõulisi alternatiive, mis võimaldaksid meil saavutada sama tulu taseme, nagu me saavutame Google’iga.“

461

Asjaolust, et [konfidentsiaalne] märkis, et töötas 2016. aastal – nagu tuleneb punktist 460 eespool – ainult Google’iga, sest puudusid elujõulised alternatiivid, mis võimaldanuks tal saavutada sama tulutaseme, nagu ta saavutas Google’i teenustega, ei piisa aga, et seada kahtluse alla [konfidentsiaalne] väide 2010. aastal, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduse 367 punktis 1, et ainuõiguslikkuse tingimus oli takistanud tal pöörduda teiste „sponsitud linkide pakkujate“ poole.

462

Esiteks näib, et vastus, millele Google tugineb, puudutab konkreetselt ajavahemikku 2011–2015, samas kui vastus, millele tugines komisjon, puudutas ajavahemikku enne 2011. aastat. Nagu on aga sisuliselt meenutatud eespool punktis 402, märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 276, et Google’i turuosad veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul suurenesid perioodil 2006–2016 pidevalt, mistõttu ei olnud 2016. aastal Google’ile sellel turul konkurente enam peaaegu jäänud, kusjuures tuleb ka täpsustada, et mastaabi‑ ja võrguefektid muutsid uute konkurentide esilekerkimise raskeks. Näiteks asjaolu, et [konfidentsiaalne] tõdes 2016. aastal, et puuduvad „elujõulised alternatiivid“, mis võimaldaksid tal saavutada sama tulutaseme, nagu saavutati Google’i teenustega ajavahemikul 2011–2015, peegeldab tegelikult Google’i turuosa arengut, millest ilmneb nimelt, et sel ajavahemikul sellel turul elujõulisi alternatiive peaaegu enam ei eksisteerinud. Küll aga ei tähenda see vastus, et ainuõiguslikkuse tingimus ei oleks pärssinud tema soovi hankida reklaame mõnelt konkurendilt aastatel 2006–2010, nagu ilmneb sõnaselgelt tema 22. detsembri 2010. aasta teabenõudele antud vastusest, mida on tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjenduses 367.

463

Teiseks, isegi eeldusel, et Google’i teenused olid parema kvaliteediga ja võimaldasid [konfidentsiaalne]‑l saavutada kõrgema tulu taseme, kui ta oleks saavutanud Google’i konkurentidest teiste vahendajate teenustega, ei tähenda see asjaolu veel, et [konfidentsiaalne]‑l ei olnud mingit ärihuvi hankida reklaame vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses nendelt vahendajatelt.

464

Esiteks, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 377, kujutab asjaolu, et Google sõlmis ainuõiguslikkuse tingimust sisaldavaid teenuslepinguid, endast märki sellest, et hoolimata tema teenuste oletatavast paremast kvaliteedist leidis Google, et nendel partneritel on ärihuvi hankida veebireklaame teistelt vahendajatelt. Kui Google arvaks – nagu ta Üldkohtus väidab –, et kõikide saitide otsesed partnerid oleksid isegi ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral igal juhul valinud AFSi selle oletatava parema kvaliteedi pärast, ei oleks tal olnud vajadust teenuslepingutesse niisugust tingimust lisada.

465

Teiseks on teenuse kvaliteet igal juhul ainult üks tegur teiste hulgas, mida ettevõtja arvesse võtab, kui teeb otsuse hankeallika kohta. Teised olulised tegurid on näiteks teenuse hind või veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu korral tulude osa, mis suunatakse teenuse avaldajale. Seega ei piisa ainuüksi asjaolust, et teenuse kvaliteet on oletatavalt parem kui konkurendi teenusel, et niisugune ainuõiguslikkuse tingimus nagu käsitletaval juhul kohaldatav ei avaldaks nendele ettevõtjatele enam pärssivat mõju.

466

Lisaks on see, et veebiotsingupõhiste reklaamide abil teenitakse paremini raha tänu AFSile, kas või ainult osaliselt eespool punktis 403 kirjeldatud võrguefektidele omane tagajärg, sest need efektid iseloomustavad Google’i turgu valitsevat seisundit veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul ja võimaldasid AFSil vastuseks netikasutajate veebiotsingutele kuvatavate reklaamide asjakohasust kordades suurendada. See võimalus paremini raha teenida on seega vähemalt osaliselt nimetatud võrguefektide, mitte tingimata Google’i teenuste oletatava parema kvaliteedi tulemus.

467

Nendel asjaoludel tuleb märkida, et komisjon leidis põhjendatult, et [konfidentsiaalne] vastus kinnitab, et ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

468

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 tsiteeris komisjon järgmisi väljavõtteid kontserni [konfidentsiaalne] vastustest 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimustele 5.2.c ja 5.2.e, mis käsitlesid vastavalt põhjuseid, miks see kontsern oli otsustanud teha korraga koostööd ainult ühe vahendajaga, ja kulusid, mida oli vaja vahendajate vahetamiseks teha: „Me kasutame otsingupõhiste koostööreklaamide puhul ühte vahendajat, sest kuni viimase ajani ei võimaldanud meie Google’iga sõlmitud leping kasutada teist teenuseosutajat ja seepärast takistati meil teha koostööd mõne teisega“ ning [konfidentsiaalne].

469

Google väidab sellega seoses, et vastuseks 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 5.2.d märkis kontsern [konfidentsiaalne], et mõtleks reklaamivahendaja vahetamisele, kui ta leiaks teise pakkuja, kellel on „paremad finantsnäitajad“ kas otseselt (näiteks kõrgem tulu klõpsu kohta) või kaudselt (näiteks võimaldades suuremat paindlikkust, et optimeerida tulemusi nii, et talle tekitatakse rohkem tulu klõpsu kohta, ja esitades tulude kalkulatsiooni otsingusõnade põhjal).

470

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

471

Tuleb märkida, et eespool punktis 468 tsiteeritud kontserni [konfidentsiaalne] vastuste väljavõtetest ilmneb, et ta otsustas hankida reklaame ainult ühelt vahendajalt korraga ainuõiguslikkuse tingimuse tõttu. Niisugust järeldust ei sea kahtluse alla eespool punktis 469 ära toodud kinnitus, mis puudutab hüpoteetilist võimalust tulevikus.

472

Nendel asjaoludel ja nagu muide Google vastuseks ühele Üldkohtu küsimusele kohtuistungil tunnistas, tuleb märkida, et komisjon leidis põhjendatult, et kontserni [konfidentsiaalne] vastused kinnitavad, et ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

473

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 367 tsiteeris komisjon järgmist väljavõtet [konfidentsiaalne] vastusest 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.5, mis käsitles ainuõiguslikkuse tingimuse võimalikku mõju tema reklaamistrateegiale: „Kõnesolevad ainuõiguslikkuse tingimused avaldasid meie reklaamistrateegiale märkimisväärset mõju, eelkõige siis, kui me kavatsesime alguses lisada oma veebisaitidele kolmandate isikute tekstireklaame […] Et Google ei lubanud meil töötada mõlema äriühinguga, maksimeerisime oma tulud, allkirjastades Google’iga ainuõiguslikult lepingu ja loobudes igasugusest võimalusest töötada Yahoo või mõne teise tekstireklaami teenusega.“

474

Google väidab sellega seoses, et [konfidentsiaalne] vastas samuti 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.5 järgmiselt: „Google’il on traditsiooniliselt kõrgemad [kulud klõpsu kohta] kui niisugustel konkurentidel nagu Yahoo. Hoolimata sellest, et Yahoo on valmis jagama suuremat protsenti oma tuludest [(klõpsu hind)] [konfidentsiaalne]ga, oli Google’i toote kogukasumlikkus ikkagi kõrgem kui Yahool.“

475

Nagu on märgitud eespool punktis 473, ilmneb [konfidentsiaalne] vastusest 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.5, et ainuõiguslikkuse tingimusel oli „märkimisväärne mõju“ tema reklaamistrateegiale põhjusel, et see tingimus oli takistanud tal hankida veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuseid samal ajal Google’ilt ja ühelt või mitmelt viimase konkurendilt. Sellest võib niisiis järeldada, et eelkõige alguses, kui ta oma reklaamistrateegia kindlaks määras, soovis [konfidentsiaalne] reklaame hankida Google’i konkurendilt vähemalt osa oma vajaduste ulatuses. Sellest vastusest ilmneb küll samuti, et [konfidentsiaalne] leidis, et AFS tekitab rohkem tulusid kui Yahoo! teenused. Nagu on märgitud eespool punktides 464–466, ei piisa niisugusest asjaolust siiski selle tõendamiseks, et [konfidentsiaalne]‑l ei olnud mingit ärihuvi hankida reklaame vähemalt osa oma vajaduste ulatuses Yahoo!‑lt või mõnelt teiselt Google’i konkurendilt.

476

Tuleb seega nentida, et komisjon leidis õigesti, et [konfidentsiaalne] vastus kinnitab, et ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

477

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 367 tsiteeris komisjon järgmist väljavõtet kontserni [konfidentsiaalne] vastusest 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.5: „[M]e mõtlesime konkureerivate otsingupõhiste reklaamide kuvamisele oma veebilehtedel ning […] sel eesmärgil partnerlusele Yahoo, Bingi ja/või teiste otsingupõhiste reklaamide pakkujatega.“

478

Sellega seoses väidab Google ühelt poolt, et vastuseks küsimusele, mille alusel valib ta reklaamiliigi, mis tema veebilehtede eri reklaamiruumidesse pannakse, ja küsimusele 5.2.d vastas kontsern [konfidentsiaalne], et võtab esiteks arvesse tulude maksimeerimist, teiseks netikasutajate käitumist, kolmandaks lepingulisi kohustusi ja neljandaks majandustegevuse laadi, st asjaolu, et ta kuvab peamiselt veebiotsingupõhiseid reklaame, sest ta käitab otsingumootorit.

479

Teiselt poolt märgib Google, et vastuseks 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.6, mis käsitles põhjuseid, miks oli kontsern [konfidentsiaalne] ainuõiguslikkuse tingimusega nõustunud, vastas ta, et Google tõmbab ligi rohkem reklaamijaid kui kõik tema konkurendid ja et seepärast tekitavad tema veebiotsingupõhised reklaamid kokku kõrgemaid tulusid kui konkurentide omad.

480

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

481

Nagu on märgitud eespool punktis 477, ilmneb kontserni [konfidentsiaalne] vastusest 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.5, et ta „mõ[elnuks]“ partnerlussuhte sõlmimisele Google’i konkurendiga ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral. Tuleb tõdeda, et niisugune vastus on kooskõlas selle kontserni küsimusele 5.2.d antud vastusega, milles ta tähendas, et võtab oma otsuse tegemisel küsimuses, kas vahetada vahendajaid või mitte, muu hulgas arvesse oma lepingulisi kohustusi. Näib, et kontsern [konfidentsiaalne] leidis tõesti oma vastuses küsimusele 8.6, et Google pakub paremat teenust kui tema konkurendid. Nagu aga on märgitud eespool punktides 464–466, ei saa see asjaolu tõendada, et kontsernil [konfidentsiaalne] ei olnud mingit ärihuvi hankida reklaame vähemalt osa oma vajaduste ulatuses mõnelt teiselt vahendajalt.

482

Nendel asjaoludel tuleb märkida, et komisjon leidis põhjendatult, et [konfidentsiaalne] vastus kinnitab, et ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame teistelt vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

483

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 367 tsiteeris komisjon järgmist väljavõtet kontserni [konfidentsiaalne] vastusest 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.9, mis puudutas selle kontserni või Google’i võimalikke investeeringuid, mida ei oleks ilma ainuõiguslikkuse tingimuseta saanud teha: „[See tingimus] tähendas, et arenguid ja partnerlussuhteid teiste turul tegutsejatega tuli analüüsida põhjalikult ja need tuli isegi tagasi lükata või kõrvale jätta.“

484

Google väidab sellega seoses, et vastuseks 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 8.6, mis puudutas põhjuseid, miks oli kontsern [konfidentsiaalne] ainuõiguslikkuse tingimusega nõustunud, oli ta vastanud kõigepealt, et Soomes „[o]li see eelis, et Google’i reklaamid andsid suuri tulusid reklaamiruumi eest teataval veebisaidil“, seejärel, et Madalmaades „pakkus Google arenenud tehnoloogiat ja kasumlikke reklaamilahendusi, mis osutusid edukaks“, ja et „[b]rutotulu on alates 2005. aastast märgatavalt tõusnud, sest Google optimeeris teenust AdSense“, ning lõpuks, et Ungaris „[n]äitas analüüs, et Google’i teenus oli ainus olemasolev seda liiki teenus, mis puudutab kasumlikkust ja tehnoloogiat Ungari turul“.

485

Komisjon väidab, et Google’i argumendid Soome ja Ungari kohta ei ole asjakohased, sest ainult kontserni [konfidentsiaalne] Madalmaades asuvad üksused, nimelt [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], on kõikide saitide otsesed partnerid. Google’i Madalmaid puudutavate argumentide kohta väidab ta, et nagu ta märkis vaidlustatud otsuse põhjenduse 367 punktis 5, oli kontsern [konfidentsiaalne] ka teatanud, et ainuõiguslikkuse tingimus „tähendas, et arenguid ja partnerlussuhteid teiste turul tegutsejatega tuli analüüsida põhjalikult ja need tuli isegi tagasi lükata või kõrvale jätta“.

486

Tuleb juhtida tähelepanu, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 355 punktis 6 niisugusena, nagu seda on täpsustatud vastuses ühele menetlust korraldavale meetmele, leidis komisjon, et ainult [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] olid kõikide saitide otsesed partnerid. Sellest järeldub, et kontserni [konfidentsiaalne] muud üksused, sh need, mis asuvad Soomes ja Ungaris, ei ole otsesed partnerid.

487

Esiteks tuleb siiski meenutada – nagu on mainitud eespool punktis 67 ning nagu tuleneb muu hulgas vaidlustatud otsuse põhjendustest 338, 341 ja 347–349 –, et komisjon leidis, et kõikide saitide otsesed partnerid on need, kes olid teataval ajahetkel üldiselt hõlmanud kõik oma saidid, millel kuvatakse veebiotsingupõhiseid reklaame, vähemalt ühega oma teenuslepingutest. Sellest järeldub, et need otsesed partnerid olid seega ostjad 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsuseHoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tähenduses, kellel oli kohustus hankida reklaame Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest. Tuleb aga tõdeda, et mõiste „ostja“ selle kohtupraktika tähenduses tähistab ettevõtjat tervikuna, st käsitletaval juhul kontserni [konfidentsiaalne], mitte ainult ühte tema tütarettevõtjat. Liidu konkurentsiõiguse kontekstis hõlmab mõiste „ettevõtja“ majandustegevusega tegelevat mis tahes üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist (23. aprilli 1991. aasta kohtuotsus Höfner ja Elser, C‑41/90, EU:C:1991:161, punkt 21, ning 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon ja Slovaki Vabariik vs. Dôvera zdravotná poist’ovňa, C‑262/18 P ja C‑271/18 P, EU:C:2020:450, punkt 28). Seega ei saa kohtupraktika, mis tuleneb 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) ja millel vaidlustatud otsus põhineb, õigustada asjaolu, et arvesse ei võetud kõikide saitide otseste partneritega samasse kontserni kuuluvate teiste õiguslike üksuste vastuseid.

488

Muide, 24. veebruari 2017. aasta teabenõudes, millega komisjon tegi kindlaks kõikide saitide otsesed partnerid, küsides neilt, kas nad olid või ei olnud hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega, oli konkreetselt täpsustatud, et oodatavas vastuses tuleb arvesse võtta kogu asjaomast ettevõtjat, olgu siis tegemist emaettevõtja või tütarettevõtjaga.

489

Teiseks määratles komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 218–221 veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu nii, et see hõlmab kogu EMPd. Sellest järeldub, et komisjon ei oleks tohtinud piirduda sellega, et võtab arvesse kontserni [konfidentsiaalne] vastuseid, mis käsitlevad tema teatavaid Madalmaades asuvaid õiguslikke üksusi, ja jätab välja need, mis paiknevad teistes liikmesriikides.

490

Kolmandaks näib ilmnevat vaidlustatud otsuse põhjendustest 367 ja 368 ning selle otsuse 493.–502. joonealuses märkuses mainitud küsimustest, et komisjon hindas seda, kas ainuõiguslikkuse tingimus avaldas pärssivat mõju, nende kontsernide vastuste põhjal, kuhu kõikide saitide otsesed partnerid kuulusid, mitte nende otsuse põhjenduses 348 välja toodud otseste partnerite konkreetsete vastuste põhjal. Seega ei oleks komisjon tohtinud konkreetselt kontserni [konfidentsiaalne] puhul asuda seisukohale, et tema teatavate õiguslike üksuste vastused ei ole asjakohased.

491

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et komisjon pidi arvesse võtma nende kontsernide kõiki vastuseid, kelle vähemalt üks üksus oli kõikide saitide otsene partner.

492

Seega, vastupidi komisjoni väitele tuleb asuda seisukohale, et ei olnud võimalik järeldada, et kontserni [konfidentsiaalne] vastused Soome ja Ungari kohta ei ole asjakohased.

493

Tuleb siiski märkida, et kontsern [konfidentsiaalne] kinnitas sõnaselgelt, et ainuõiguslikkuse tingimus võib koostööd Google’i konkurendiga edasi lükata või põhjustada seda, et tal tuleb niisugusest koostööst keelduda. Järelikult, kuigi kontsern [konfidentsiaalne] vastas, et ta nõustus selle tingimusega seepärast, et Google’i pakutavad teenused olid tema konkurentide omadest paremad, eelkõige Ungarit puudutavas osas, tuleb juhtida tähelepanu – nagu on tuvastatud eespool punktides 464–466 –, et niisugusest asjaolust ei piisa selle tõendamiseks, et sellel kontsernil ei olnud mingit ärihuvi – vähemalt mitte ühe oma vajaduste osa ulatuses – hankida reklaame mõnelt teiselt vahendajalt.

494

Tuleb seega märkida, et komisjon leidis õigesti, et kontserni [konfidentsiaalne] vastus kinnitab asjaolu, et ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame teistelt vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

495

Vaidlustatud otsuse põhjendusest 367 ilmneb, et [konfidentsiaalne] sõnul oleks ta ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral katsetanud teisi vahendajaid, kes olid Google’i konkurendid, näiteks Yahoo!‑d ja Microsofti. Lisaks oleks [konfidentsiaalne] selle tingimuse puudumise korral mõelnud reklaamide hankimise peale teistelt vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, tingimusel et see suurendab tema tulusid. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 368 nähtub, et kontserni [konfidentsiaalne] sõnul takistas ainuõiguslikkuse tingimus tal „hakata katsetama teisi pakkujaid“ ja „kaasajastada oma süsteemi“, et töötada viimastega.

496

Nagu on märgitud eespool punktis 457, ei vaidle Google nende vastuste ulatusele vastu.

497

Google tugineb kõikide saitide otseste partnerite või nende kontsernide vastustele, kuhu need otsesed partnerid kuulusid, nende hulgas eelkõige [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] (kes koos moodustavad ühe kõikide saitide otsese partneri, kelle komisjon välja tõi), [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], kontsern [konfidentsiaalne], kuhu kuulusid [konfidentsiaalne] (kes koos moodustavad ühe kõikide saitide otsese partneri, kelle komisjon välja tõi), kontsern [konfidentsiaalne], kuhu kuulus teiste hulgas [konfidentsiaalne], ja kontsern [konfidentsiaalne], kuhu kuulusid [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] (kes koos moodustavad ühe kõikide saitide otsese partneri, kelle komisjon välja tõi). Nendest vastustest tuleneb, et otsesed partnerid olid valinud AFSi selle paremate omaduste tõttu ning seega ei olnud ainuõiguslikkuse tingimus pärssinud nende soovi hankida reklaame teistelt vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid.

498

Kõigepealt väidab Google, et vastuseks 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 5.2.d teatasid [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] kõik komisjonile, et nende vahendaja valik sõltub tuludest, mida vahendaja tekitab. Google märgib ka, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] täpsustasid veel, et nad mõtleksid vahendaja vahetamise peale, kui mõni teine vahendaja võimaldaks neil saada suuremaid tulusid kui Google.

499

Seejärel tähendab Google, et kontsern [konfidentsiaalne] tähendas 18. märtsi 2016. aasta teabenõude raames esiteks vastuseks küsimusele, miks ta valis vahendajaks Google’i, et viimane „valiti ainsaks vahendajaks seetõttu, et ta oli otsingupõhiste reklaamide turu liider ning ta pakkus parimat raha teenimise potentsiaali ja parimaid tuluperspektiive“, ning teiseks vastuseks küsimusele, millised olid „materiaalsed erinevused“ eri vahendajate teenuste vahel, et kontsern „ei näinud mõnda teist potentsiaalset partnerit [peale Google’i], kes võinuks pakkuda [talle] paremat otsingutoodet ja tekitada rohkem tulusid otsingupõhisest reklaamist“. Ta täpsustas ka, et kui oleks muu teenus, mis pakuks sama raha teenimise potentsiaali, oleksid vahendaja vahetamise kulud madalad või ei oleks neid isegi üldse.

500

Lõpuks märgib Google, et kontsern [konfidentsiaalne] märkis vastuseks 31. juuli 2015. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 9.7, miks ta ainuõiguslikkuse tingimusega nõustus, et see võimaldab tal vahetada vahendajat veebiotsingute puhul, mis tehakse mobiilseadmes, mille alal oli Prantsusmaal 2014. aastal alternatiive Google’ile, ning et „kuna Google on oma valdkonnas liider, tagab [see tingimus talle] […] kõige parema raha teenimise võimaluse vähemalt arvutis tehtavate otsingute puhul“.

501

Selles küsimuses ilmneb nendest vastustest sisuliselt, et need kõikide saitide otsesed partnerid leidsid, et Google on turuliider ja et AFS tagab neile parema raha teenimise võimaluse kui Google’iga konkureerivad teenused. Piisab aga, kui tuvastada, nagu on märgitud eespool punktides 464–466, et niisugusest asjaolust, mis on seletatav vähemalt osaliselt Google’i turgu valitsevat seisundit iseloomustavate võrguefektidega, ei piisa selle tõendamiseks, et nendel otsestel partneritel ei olnud mingit ärihuvi hankida reklaame –vähemalt osa oma vajaduste ulatuses – konkureerivatelt vahendajatelt.

502

Niisugustel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et need vastused ei saa seada kahtluse alla komisjoni järeldust, et ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame teistelt vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

503

Kõigepealt väidab Google, et [konfidentsiaalne] täpsustas vastuseks 22. detsembri 2010. aasta teabenõudes esitatud küsimusele 5.2.a „miks valisite […] vahendaja, kellega praegu töötate“, et „Google valiti esialgu […], võttes arvesse seda, kui suure osa turust ta katab ja milline on tema tulu tekitamise võime“; et „Yahoo valiti vahendajaks 2008. aastal, sest Yahoo pakkus võimalust rühmitada tema sponsitud linke ja linke, mida turustas [konfidentsiaalne], kolmandatele isikutele kuuluvate reisisaitide linkidega“; et Yahoo tagas ka samasuguse raha teenimise võimaluse nagu Google [ning et] [konfidentsiaalne] vahetas ta uuesti Google’i vastu välja 2009. aasta jaanuarikuus, sest Yahoo ei suutnud teenida talle raha samal tasemel nagu Google“. Google märgib ka, et [konfidentsiaalne] teatas vastuseks selles teabenõudes esitatud küsimusele 5.2.d, et „ta otsustaks vahendajat vahetada või tõenäolisemalt teise vahendaja juurde võtta, kui oleks kindel, et viimane parendab tema toodet või suurendab tema teenitavat tulu“. Lõpuks tõdeb Google, et vastuseks selles teabenõudes esitatud küsimusele 8.5 märkis [konfidentsiaalne], et tema „reklaamistrateegiat ainuõiguslikkuse tingimused ei mõjutanud“.

504

Komisjon väidab, et [konfidentsiaalne] vastused kinnitavad, et ainuõiguslikkuse tingimus pärssis kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid. Ta tsiteerib sellega seoses ilma edasiste selgitusteta [konfidentsiaalne] küsimusele 5.2.d antud vastust, millele Google tugineb ja mida on mainitud eespool punktis 503, samuti küsimusele 8.6 antud vastust, mille kohaselt „[nõustus] [konfidentsiaalne] esialgu ainuõiguslikkuse tingimustega, sest Google nõudis nende kohaldamist lepingu sõlmimise eeltingimusena“.

505

Eespool punktis 530 tsiteeritud [konfidentsiaalne] vastustest ilmneb, et erinevalt teistest kõikide saitide otsestest partneritest märkis [konfidentsiaalne] selgelt, et tema „reklaamistrateegiat ainuõigustingimused ei mõjutanud“.

506

Seejärel tuleb juhtida tähelepanu, nagu teeb ka Google, et kontsern [konfidentsiaalne] teatas vastuseks 22. detsembri 2010. aasta teabenõudele, et tema „reklaamistrateegiat ei mõjutanud“ ainuõiguslikkuse tingimus ja et „[selle tingimuse puudumise korral] ei kaasaks [ta] reklaame, mis pärinevad rohkem kui ühelt pakkujalt, ja et [tal] ei takistatud kuvada oma veebisaitidel reklaame, mis ei ole veebiotsingupõhised“.

507

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et [konfidentsiaalne] ja kontserni [konfidentsiaalne] vastused kinnitavad Google’i argumenti, et ainuõiguslikkuse tingimus ei pärssinud nende kõikide otseste partnerite soovi hankida reklaame mõnelt teiselt vahendajalt vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses – millele komisjon vastu ei vaidle.

508

Tuleb tuvastada, et Surfboardi peadirektor selgitas kirjas, mis oli nimeliselt adresseeritud komisjonile, kuid mille oli viimasele edastanud Google vastuväiteteatisele antud vastuse lisana, et ainuõiguslikkuse tingimus ei olnud avaldanud mõju Surfboardi käitumisele. Ta oli märkinud selles küsimuses, et asjaomast tingimust sisaldavat teenuslepingut kohaldati tema „peamiste“ veebisaitide suhtes seepärast, et tulud, mida tekitas AFS, olid „oluliselt suuremad“ tuludest, mida tekitasid Yahoo! teenused. Ta oli seevastu ka täpsustanud, et teatavad teised veebisaidid, sh sait www.ixquick.eu, ei olnud selle teenuslepinguga hõlmatud.

509

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 370 leidis komisjon, et Surfboardi peadirektori kirja tõenduslik väärtus on piiratud kahel põhjusel. Esiteks teatas Surfboard varem vastuseks ühele teabenõudele, et hõlmab üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega. Teiseks ei saanud komisjon teada, kuidas oli see kiri Google’i kätte sattunud.

510

Surfboard heidab komisjonile ette, et viimane ei võtnud arvesse tema peadirektori kirja, mis oli komisjonile edastatud vastuväiteteatisele antud vastuse lisana. Selles kirjas oli selgitatud, et Surfboard oli kasutanud Yahoo! teenuseid ühel oma veebisaitidest. Lisaks väidab ta, et valis AFSi oma peamistel veebisaitidel tehnilistel ja rahalistel kaalutlustel.

511

Komisjon väidab, et Surfboard viitab ainult ühele veebisaidile, mida tema teenuslepinguga ei hõlmatud. Ta tuvastab lisaks, et Surfboardi peadirektori kiri, mille Google talle edastas, on mitmeti mõistetav. Ta väidab ka, et selle kirja tõenduslik väärtus on piiratum kui Surfboardi teabenõudele antud vastusel, millega ta teatas, et hõlmas üldiselt kõik oma veebisaidid kõnesoleva teenuslepinguga. Esiteks ei ole teada kontekst, milles see kiri Google’i kätte sattus. Teiseks võis Surfboard anda selles kirjas ebaõiget või moonutatud teavet, riskimata sellega, et talle määratakse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti a alusel trahv.

512

Selles küsimuses tuleb meenutada, et liidu õiguse kohaselt haldusmenetluses antud tagatiste hulgas on ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EU:T:2012:478, punkt 170).

513

Esimesena on vaja märkida, et erinevalt komisjonist ei olnud Google’il määrusega nr 1/2003 ette nähtud uurimis‑ ja karistamisvolitusi ning seega pidi ta paratamatult tuginema otseste partnerite vabatahtlikule koostööle teabe hankimisel muu hulgas veebisaitide kohta, mida nad ei olnud oma teenuslepingutega hõlmanud, et end käesoleva asja raames kaitsta. Sellest ei saa siiski järeldada, et Google’i kogutud teave ei puutu tingimata asjasse sel põhjusel, et selle tõenduslik väärtus on piiratum.

514

Muide, tuleb tõdeda, et komisjon märgib ainult, et ei tea, kuidas talle adresseeritud Surfboardi peadirektori kiri sattus Google’i kätte, kuid ei sea kahtluse alla selle kirja ehtsust ega väida, et sellel ei ole üldse mingit tõenduslikku väärtust. On vaja ka juhtida tähelepanu, et komisjon võis määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel küsida Surfboardilt otse täiendavat teavet, kui ta leidis, et see kiri ei ole kooskõlas viimase vastusega varasemale teabenõudele.

515

Teisena on tarvis märkida, et vastupidi komisjoni väitele ei ole Surfboardi peadirektori kiri mitmeti mõistetav. Sellest ilmneb nimelt selgelt, et Surfboard ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite kõnesoleva teenuslepinguga.

516

Kolmandana, nagu ka Surfboard, tuleb juhtida tähelepanu sellele, et asjaolu, et ta teatas vastuseks ühele komisjoni teabenõudele, et on hõlmanud kõik oma veebisaidid üldiselt kõnesoleva teenuslepinguga, ei välista seda, et mõned tema veebisaidid võisid olla jäänud hõlmamata. Seega on vaja tuvastada, et Surfboardi peadirektori kiri ja Surfboardi vastus ühele komisjoni teabenõudele ei olnud omavahel vastuolus.

517

Nendel asjaoludel oleks komisjon pidanud asuma seisukohale, et Surfboardi kiri, milles viimane märkis, et ainuõiguslikkuse tingimus ei mõjutanud tema käitumist, seab kahtluse alla, kas see tingimus pärssis kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame mõnelt teiselt vahendajalt vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

518

Eelneva põhjal tuleb märkida, et põhjendatud oli see, kui komisjon võttis asjaoludena, mis võivad kinnitada tema hinnangut, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida nende soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses, arvesse vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 esitatud näiteid otseste partnerite vastustest. Seevastu, teatavate teiste kõikide saitide otseste partnerite või nende kontsernide vastused, kuhu need partnerid kuulusid, ei saanud – nagu on märgitud eespool punktides 503–517 – niisugust hinnangut kinnitada.

519

Tuleb ka juhtida tähelepanu, et kuigi Google vaidleb vastu sellele, et mõned vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 tsiteeritud vastused, nimelt kontsernide [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] vastused, peegeldavad ainuõiguslikkuse tingimuse kohaselt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses ainult Google’ilt reklaame hankinud otseste partnerite seisukohta, tuleneb punktist 455 eespool, et teiste otseste partnerite või nende kontsernide vastuseid, kuhu nad kuulusid, tuleb käsitada vastustena, mille on andnud kõikide saitide otsesed partnerid. Konkreetselt kontserni [konfidentsiaalne] kohta on vaja märkida, et Google vaidleb vastu ainult sellele, et üks sellesse kontserni kuuluv äriühing, nimelt [konfidentsiaalne], oli kõikide saitide otsene partner, aga ta ei vaidle vastu sellele, et üks teine sellesse kontserni kuuluv äriühing, st [konfidentsiaalne], hankis reklaame ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses. Nendel asjaoludel ja isegi eeldusel, et Google’i argumendid võivad anda tulemusi – st ka Google’ile kõige soodsamal juhul –, ei mõjuta need komisjoni valitud tõendeid, mida on meenutatud punktis 457, mis puudutab [konfidentsiaalne] ja kontserni [konfidentsiaalne], ning eespool punktides 459–467 ja 473–482, mis kalduvad kinnitama ühe asjakohase asjaoluna teiste hulgas, et ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida kõikide saitide otseste partnerite soovi hankida reklaame teistelt vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid.

520

Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et Yahoo! oli teinud aastatel 2006–2015 märkimisväärseid kapitaliinvesteeringuid oma üldotsingu teenusesse. Ta tuvastas otsuse põhjenduses 402, et „Google’i 2006. aasta sisedokument“ kinnitab, et nende investeeringute tase oli „sarnane“ Google’i investeeringute tasemele.

521

Google väidab, et nagu ta haldusmenetluse käigus tõendas, oli AFS parem teenus kui tema konkurentide teenused seetõttu, et konkurendid ei olnud oma teenustesse piisavalt investeerinud. Muu hulgas ei olnud Yahoo! ja Microsoft sisuliselt teinud „tõhusaid investeeringuid“ tehnoloogia arendamisse ja lokalisatsiooni. Ta märgib ka, et vaidlustatud otsuses valitud Yahoo! investeeringute summa puhul võeti arvesse kinnisasjade ostu ja müüki. Ta järeldab sellest, et see summa ei võimaldanud hinnata, kui suuri investeeringuid tegi Yahoo! konkreetselt oma veebiotsingu teenusesse.

522

Komisjon väidab, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 401 ja 402 – mille sisule ei ole vastu vaieldud – ilmneb, et Yahoo! oli aastatel 2006–2015 teinud oma üldveebiotsingu teenusesse märkimisväärseid investeeringuid, mis olid võrreldavad Google’i omadega. Ta lisab, et Google’i repliigis esitatud argument, et need investeeringud kujutasid endast kinnisasjade ostu ja müüki, on esitatud liiga hilja ja seega vastuvõetamatu.

523

Sellega seoses tuleb märkida, et Google oli kirjeldanud komisjonile oma vastuses vastuväiteteatisele põhjuseid, miks ta leiab, et avaldajad pidasid AFSi paremaks teenuseks kui Yahoo! ja Microsofti teenused. Esimesena oli ta märkinud, et tehnoloogia, mis oli eelkäijaks, mille oli välja arendanud Overture ja mille Yahoo! oli 2003. aastal ostnud, ei olnud välja töötatud selleks, et kasutada seda laialdaselt, ja see oli märgatavalt aeglasem kui Google’i tehnoloogia, et võimaldada iga veebisaidil kuvatava reklaami käsitsi kontrolli. Teisena oli ta maininud Yahoo! ostetud tehnoloogia väljaarendamises osalenud meeskondade lõimumisraskusi, mis olid viinud mitme engineering chief’i (peainseneri) lahkumiseni. Kolmandana oli ta märkinud, et Yahoo! hakkas selleks, et teha kindlaks reklaamid, mis vastuseks veebiotsingule kuvatakse, klõpsude määri arvesse võtma alles alates 2007. aastast, samas kui repliigi lisa C.1 dokumendist nr 36, millele on vastuses vastuväiteteatisele viidatud, ilmneb, et Google oli selle omaduse välja arendanud juba 2002. aastal. Ta oli ka märkinud, et hoolimata sellest arengust oli Yahoo! avalikult nõustunud 2008. aastal, et AFS võimaldab ikka veel paremini teenida, sest erinevust AFSi ja Yahoo! teenuse vahel oli viimase sõnul vähendatud ainult 30% võrra. Neljandana oli Google märkinud, et Yahoo! ja Microsofti partnerlussuhte elluviimine käis aeglaselt. Ta oli nimelt tõdenud, et see partnerlussuhe sõlmiti 2009. aastal, kuid et [konfidentsiaalne]. Viiendana oli ta täheldanud, et selle partnerlussuhtega ei saavutatud selle eesmärke. Ta juhtis tähelepanu, et Yahoo! oli avalikult maininud Microsofti platvormi „tehnilisi piiranguid“ 2011. aastal, et Yahoo! ja Microsofti meeskondades, kes tegelesid avaldajatega EMPs, oli vastavalt alla 20 inimese, samas kui Google’i omades oli umbes 300 inimest, ning et Yahoo! ja Microsoft olid viivitanud oma veebiotsingupõhise reklaami teenuste kohandamisega igale liikmesriigile, võttes arvesse netikasutajate asukohta.

524

Komisjon ei vaielnud Google’i väidetele vastu. Ta piirdus vaidlustatud otsuse põhjendustes 401 ja 402 sellega, et määras esiteks kindlaks iga-aastase summa, mille Yahoo! investeeris oma üldotsingu teenusesse ajavahemikul 2006–2016, ja teiseks tsiteeris väljavõtteid Google’i 2006. aasta sisedokumendist ning asus seisukohale, et Yahoo! ja Google’i investeeringute tase oli sarnane.

525

Isegi eeldusel – nagu väidab komisjon –, et iga-aastane summa, mille Yahoo! investeeris oma üldotsingu teenusesse aastatel 2006–2016, on asjakohane selle hindamisel, kui palju ta investeeris oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenusesse, tuleb siiski märkida, et üksnes vaidlustatud otsuses viidatud Google’i 2006. aasta sisedokumendist ei saa tuleneda, et Google’i ja Yahoo! investeeringute summad olid sarnased kogu ajavahemikul 1. jaanuarist 2006 kuni 31. märtsini 2016. Kuigi selles dokumendis mainiti juba Microsofti ja Yahoo! „ühinemist“ ja selle ühinemise võimalikku mõju investeerimisele, tuleb eelkõige märkida, et selle dokumendi autor ei saanud näha ette hilisemaid sündmusi, millele Google on tuginenud ja mida on mainitud eespool punktis 523.

526

Seega, ilma et oleks vaja võtta seisukoht nende Google’i argumentide vastuvõetavuse kohta, millega püütakse seada Yahoo! investeeringute täpne summa kahtluse alla, on vaja juhtida tähelepanu, et ei ole tõendatud, et need investeeringud olid sarnased Google’i investeeringutele.

527

Eelnevat arvestades tuleb märkida, et olenemata küsimusest, kas ja mil määral oli Yahoo! investeeringute summa sarnane Google’i investeeringute summale, ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 401, et Yahoo! investeeringute summa oli igal juhul märkimisväärne. Komisjon lükkas seega vaidlustatud otsuses põhjendatult tagasi Google’i argumendi, et Yahoo!‑l puudus ligipääs olulisele osale turust ebapiisavate investeeringute, mitte ainuõiguslikkuse tingimuse tõttu.

528

Lisaks ilmneb vaidlustatud otsuse tabelist nr 8, et Yahoo! turuosa veebiotsingupõhise reklaami turul vähenes märgatavalt aastatel 2006–2008, s.o ajavahemikul, mil teenuslepingu tüüpvormil oli see ainuõiguslikkuse tingimus.

529

Seega ei piisa asjaolust – isegi kui see on tõendatud –, et Yahoo! investeeringud ei võimaldanud tal välja arendada sama tõhusat veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenust nagu AFS, selle tõendamiseks, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus ei avaldanud neile pärssivat mõju.

530

Komisjon selgitas vaidlustatud otsuses esiteks, et kõikide saitide otseste partnerite puhul ei kujutanud veebilepingud endast alternatiivi teenuslepingutele. Tuginedes selles küsimuses Google’i tookordse [konfidentsiaalne] [konfidentsiaalne] 2. ja 3. mai 2012. aasta ärakuulamistele FTCs ning Google’i sisejuhistele, leidis ta, et veebilepingud on standardsed lepingud, mis ei võimaldanud rahuldada nende otseste partnerite „konkreetseid vajadusi“.

531

Teiseks märkis komisjon, et veebipartnerite käitumise analüüs ei ole asjakohane, sest nende vajadused ja otseste partnerite vajadused on erinevad. Ta järeldas, et uuring, mille Google haldusmenetluse käigus esitas ja mis näitab, et veebipartnerid kasutasid oma veebilepingutega hõlmatud veebisaitidel peaaegu eranditult AFSi hoolimata sellest, et nende lepingutes ei ole ainuõiguslikkuse tingimust, ei ole asjakohane.

532

Google väidab, et ainuõiguslikkuse tingimus ei saanud avaldada väljatõrjuvat mõju, sest enamik otseseid partnereid soovis hankida reklaame ainult ühelt vahendajalt korraga. Selles küsimuses tugineb ta esiteks eespool punktis 531 mainitud uuringule, millest ilmneb, et ainult [konfidentsiaalne] protsendis valdkondadest, mis vastasid veebipartnerite veebisaitidele, mis tekitasid EMPs tulu, kasutati samal ajal AFSi ja Yahoo! või Microsofti teenuseid. Teiseks märgib ta, et otseste partnerite vastused komisjoni eri teabenõuetele kinnitavad, et selle tingimuse puudumise korral oleksid otsesed partnerid otsustanud reklaame hankida ainult ühelt vahendajalt.

533

Google väidab sisuliselt, et otsestel partneritel, sh kõikide saitide otsestel partneritel, oli võimalus sõlmida veebilepingud ja et nad sõlmisidki tegelikkuses veebilepinguid, mistõttu võisid avaldajad olla korraga nii otsesed partnerid kui ka veebipartnerid. Ta lisab, et „väidetavad erinevused“ otseste partnerite ja veebipartnerite vajadustes, mis on vaidlustatud otsuses välja toodud, ei mõjutanud viimaste otsust hankida reklaame ainult ühelt vahendajalt korraga või samal ajal mitmelt vahendajalt. Ta leiab seega, et veebipartnerite käitumine oli asjakohane selle käitumise hindamisel, mille kõikide saitide otsesed partnerid oleksid valinud ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral ajavahemikel, mil need otsesed partnerid olid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega.

534

Surfboard väidab, et avaldajad võisid sõlmida veebilepinguid veebisaitide osas, mille puhul ei pidanud Google vastama konkreetsetele nõuetele. Ta lisab, et läbirääkimiste pidamine teenuslepingu üle võimaldas tal saavutada paremad tingimused, kui pakuti veebilepinguga.

535

Komisjon vaidleb Google’i ja Surfboardi argumentidele vastu.

536

Selles küsimuses ilmneb hagiavalduse lisast A.42, et olulised avaldajad, kellest mõned olid vaidlustatud otsuses välja toodud kõikide saitide otsesed partnerid, olid kasutanud oma teatavate veebisaitide puhul teenuslepinguid ja teiste puhul veebilepinguid. Komisjon ei vaidle selle lisa sisule vastu, nagu ta kohtuistungil kinnitas.

537

Esimesena tuleb aga siiski tõdeda, et vaidlustatud otsuses ei tuvastatud mingit turgu valitseva seisundi kuritarvitamist veebipartnerite osas.

538

Teisena on vaja märkida, et kuigi hagiavalduse lisas A.42 on mainitud veebisaite, mis kuuluvad olulistele avaldajatele ja mis olid hõlmatud veebilepingutega, ei sisalda see mingit teavet, mis võimaldaks teha kindlaks veebiotsingupõhisest reklaamist saadava tulude osa, mida need veebisaidid tekitasid võrreldes samade avaldajate saitidega, mis olid hõlmatud teenuslepingutega. Selles ei ole täpsustatud ka aega, mille jooksul olid need saidid veebilepingutega hõlmatud.

539

Kolmandana tuleb juhtida tähelepanu, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 76 ja põhjenduse 371 punktidest 1 ja 2 – mille sisule ei ole Google vastu vaielnud – tuleneb, et teenuslepingute üle pidas iga avaldaja individuaalselt läbirääkimisi ja need olid põhimõtteliselt mõeldud olulisematele avaldajatele, kes võisid tekitada piisavalt suure käibe, mis õigustas Google’i personalikulusid ja otseste partneritega seoses osutatavate abiteenuste kulusid. Google väidab ka, et teenuslepingud nägid ette soodsama tulude jaotuse avaldajatele kui veebilepingud, mis olid standardlepingud ja mille üle läbirääkimisi ei peetud. Ka Surfboard kinnitab, et teenuslepingu sõlmimine võimaldas tal saavutada soodsamad tingimused, kui pakkus veebileping.

540

Nendel asjaoludel oli esiteks nii, et kuigi kõik avaldajad võisid – nagu väidab Google – sõlmida veebilepingu, määras Google ise kindlaks avaldajad, kes said sõlmida teenuslepingu. Teiseks, kuigi avaldajatel oli valik, kas sõlmida teenusleping või veebileping, oli nende huvides põhimõtteliselt sõlmida pigem teenusleping kui veebileping.

541

Sellest järeldub, et kuna Google ei ole andnud täiendavaid selgitusi, tuleb hagiavalduse lisas A.42 mainitud näiteid otseste partnerite kohta, kes sõlmisid teataval hetkel ja oma teatavate veebisaitide kohta ka veebilepingu, käsitada juhuslike näidetena, mis ei peegelda tingimata otseste partnerite käitumist tervikuna.

542

Seega on vaja asuda seisukohale, et otsesed partnerid ja veebipartnerid on põhimõtteliselt kaks eraldi avaldajate kategooriat, mistõttu ei kujuta veebipartnerite käitumine endast piisavalt usaldusväärset näitajat selle kindlakstegemisel, kas ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral oleksid kõikide saitide otsesed partnerid hankinud reklaame ainult Google’ilt.

543

Sellest tuleneb, et komisjon leidis põhjendatult, et uuring, mille Google haldusmenetluse käigus esitas, ei puutu asjasse.

544

Google väidab, et paljud otsesed partnerid teatasid vastuseks komisjoni eri teabenõuetele, et nad ei soovi kasutada samal ajal konkureerivaid veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuseid. Ta täpsustab selles küsimuses, et komisjon ei ole väitnud, et kõikide saitide otsesed partnerid käitusid teisiti kui muud otsesed partnerid.

545

Surfboard kinnitab, et eri vahendajatelt saadavate reklaamide kuvamine samal lehel ei olnud äriliselt huvipakkuv ja et minevikus oli ta eelistanud töötada ainult ühe vahendajaga korraga. Ta täpsustab, et tihe koostöö ühelt poolt vahendaja ning teiselt poolt tema kirjutamisbüroo ja selle tootmisdirektori vahel oli vajalik ning et eri teenuste kasutamine samal ajal suurendas ohtu, et kuvatakse üksteist kordavaid ja kehva kvaliteediga reklaame. Ta lisab ka, et enamik vahendajaid nõuavad, et kasutatavat reklaamipinda kasutataks ainult tema tarbeks, et rahuldada reklaamijate nõudeid. Seega ei tulene ainuõiguslikkuse tingimus Google’i turujõust, vaid reklaamijate soovist, et nende käsutuses oleks kvaliteetne reklaamipind.

546

Komisjon vaidleb Google’i ja Surfboardi argumentidele vastu.

547

Kõigepealt tuleb meenutada, et komisjon tuvastas ainuõiguslikkuse tingimuse pärssiva mõju ainult seoses kõikide saitide otseste partneritega. Sellest järeldub, et üksnes nende otseste partnerite vastused on asjakohased selle kindlakstegemisel, kas ajavahemikul, mil nad olid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega, oleksid needsamad otsesed partnerid reklaame hankinud vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid. Asjaolu – mida Google argumendina kasutab –, et komisjon ei ole tõendanud, et need otsesed partnerid käitusid teisiti kui teised otsesed partnerid, ei puutu seejuures asjasse.

548

Seejärel tuleb sarnaselt Google’iga esimesena märkida, et [konfidentsiaalne] teatas vastuseks ühele komisjoni teabenõudele, et ta „otsustas töötada igat liiki reklaamide puhul ühe pakkujaga, sest ta ei usu, et teise [vahendaja] lisamine parandaks [tema] toodet või võimaldaks teenida suuremat tulu“.

549

Sellest järeldub, et [konfidentsiaalne] ei soovinud hankida reklaame samal ajal eri vahendajatelt. Viimati tuvastatut ei sea kahtluse alla asjaolu, mida komisjon on juba argumendina kasutanud ja mida on meenutatud eespool punktis 504, st et [konfidentsiaalne] nõustus ainuõiguslikkuse tingimusega seepärast, et Google nõudis selle kohaldamist teenuslepingu sõlmimise „eeltingimusena“.

550

Komisjon väidab küll, et [konfidentsiaalne], kes on [konfidentsiaalne] tütarettevõtja, vastas talle, et töötab suure hulga vahendajatega.

551

Esiteks tuleb siiski tuvastada, et [konfidentsiaalne] oli sõnaselgelt oma vastuses täpsustanud, et vahendajad, kellele ta viitab, on meediaagentuurid, mitte veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste pakkujad. Teiseks on vaja tuvastada, et [konfidentsiaalne] märkis komisjonile, et hangib tekstireklaame ainult Google’ilt, kusjuures need reklaamid vastavad, nagu tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 137, „üldiselt“ veebiotsingupõhistele reklaamidele.

552

Eelnevast tuleneb, et vastupidi sellele, mida näib tahtvat öelda komisjon, ei näita [konfidentsiaalne] vastus, et kõikide saitide otsesed partnerid soovisid hankida reklaame samal ajal mitmelt vahendajalt.

553

Teisena tuleb sarnaselt Google’iga märkida, et [konfidentsiaalne] teatas vastuseks ühele komisjoni teabenõudele, et „[t]avaliselt võimaldab ainult ühe pakkuja väljavalimine seadmeliigi kohta saavutada paremad rahalised tingimused“ ning et „[k]õikidel juhtudel ei ole mitmel veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuse pakkujal samal ajal samal lehel/samas seadmeliigis kaubanduslikust seisukohast tegelikult mõtet“.

554

Vastupidi sellele, mida näib väitvat komisjon, kaldub asjaolu, et [konfidentsiaalne] teatas sisuliselt, et rahaliselt on soodsam hankida iga veebisaidi puhul reklaame ainult ühelt vahendajalt, kinnitama asjaolu, et kõikide saitide otsesed partnerid, kes olid otsustanud hõlmata üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega, ei oleks ainuõiguslikkuse tingimuse puudumise korral hankinud ühe oma vajaduste osa ulatuses reklaame teistelt vahendajatelt.

555

Kolmandana tuleb märkida, et Surfboard väidab, et tal ei olnud ärihuvi kuvada eri vahendajatelt pärinevaid reklaame samal lehel ja et minevikus oli ta eelistanud töötada ühe vahendajaga korraga.

556

Vastupidi sellele, mida näib tahtvat öelda komisjon, ei näita asjaolu, et ainuõiguslikkuse tingimus pärssis nende teiste kõikide saitide otseste partnerite soovi, kelle vastuseid on tsiteeritud vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368, hankida reklaame teistelt vahendajatelt, et selle tingimuse puudumise korral oleks Surfboard hankinud reklaame teistelt vahendajatelt. Ka asjaolu, et Google oli sõlminud kõikide saitide otseste partneritega ainuõiguslikkuse tingimust sisaldavad teenuslepingud ja et see asjaolu kujutab endast märki sellest, et Google leidis, et nendel otsestel partneritel on ärihuvi hankida reklaame teistelt vahendajatelt, ei võimalda Surfboardi väiteid kahtluse alla seada.

557

Nendel asjaoludel tuleb märkida, et Google on suutnud tõendada, et ainult [konfidentsiaalne], kontsern [konfidentsiaalne] ja Surfboard eelistasid hankida reklaame ainult ühelt vahendajalt korraga. Küll aga ei võimalda nende vastused seada kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 esitatud näiteid kõikide saitide otseste partnerite vastustest, mis – nagu on nenditud eespool punktides 518 ja 519 – võisid kinnitada komisjoni hinnangut, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida nende partnerite soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

558

Kõikidest eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et kui kõigi teiste asjakohaste tingimuste ja eelkõige ainuõiguslikkuse tingimuse kohaldamise kestuse analüüsist (vt punkt 562 tagapool) ei tulene teisiti, leidis komisjon põhjendatult, et see tingimus, millega kõikide saitide otsestel partneritel keelati kuvada nende teenuslepingutega hõlmatud veebisaitidel konkureerivaid reklaame, võis pärssida nendest mõne soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

559

Kõigepealt tuleb esimesena märkida, et nagu on mainitud eespool punktis 518, võttis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 367 ja 368 esitatud näiteid kõikide otseste partnerite vastustest põhjendatult arvesse asjaoludena, mis võivad kinnitada tema hinnangut, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis pärssida nende soovi hankida reklaame vahendajatelt, kes olid Google’i konkurendid, vähemalt ühe oma vajaduste osa ulatuses.

560

Teisena tuleb juhtida tähelepanu, nagu seda tegi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 230, 276 ja 364, et Google’i turuosad olid ajavahemikul 2006–2016 suurenenud enamikul kõnesolevatel veebiotsingupõhise reklaami riiklikel turgudel ja veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul. Nii ei jäänud 2016. aastaks Google’ile peaaegu üldse konkurente nendel turgudel. Lisaks iseloomustasid neid turge suured sisenemis‑ ja laienemistõkked ning reklaamijate ja avaldajate tasakaalustava ostujõu puudumine. Konkreetselt muutsid mastaabi‑ ja võrguefektid uute konkurentide esilekerkimise raskeks.

561

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vastupidi Google’i väitele ei piisa ainuüksi asjaolust, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus avaldas mõju üksnes osa otseste partnerite käitumisele, selle tõendamiseks, et nimetatud tingimus ei saanud piirata konkurentsi.

562

Järelikult tuleb tõdeda, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimusel võis olla võime avaldada vaidlustatud otsuses tuvastatud väljatõrjuvat mõju. Nagu on aga meenutatud eespool punktides 389, 399 ja 400, sõltub vastus küsimusele, kas nimetatud tingimusel oli see võime, ka kõikide muude asjakohaste asjaolude ja muu hulgas selle aja analüüsist, mille jooksul olid need otsesed partnerid nimetatud tingimust arvestades kohustatud hankima reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest, nagu komisjon on vaidlustatud otsuse põhjenduses 364 muide põhjendatult märkinud.

563

Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus tõkestas Google’i konkurentide juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust EMPs. Ta nentis sellega seoses esimesena, et brutotulud, mida need teenuslepingud tekitasid, moodustasid märkimisväärse osa sellest turust. Teisena tuvastas ta, et Google lisab teenuslepingutesse süstemaatiliselt ainuõiguslikkuse tingimuse, mis tekitab talle kõige enam tulusid. Kolmandana märkis ta, et nende otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutega hõlmatud veebisaitidel tehtavate otsingute arv on märkimisväärne, arvestades konkureerivate üldotsinguteenuste abil tehtavate otsingute arvu. Neljandana leidis ta, et aeg, mille jooksul kohustas see ainuõiguslikkuse tingimus neid otseseid partnereid hankima reklaame Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest, oli pikk. Viiendana märkis ta, et asjaolu, et see tingimus tõkestas konkureerivate vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale sellest turust, peegeldus Google’i turuosade muutuses. Kuuendana tuvastas ta, et seda tingimust kohaldati teatavate EMPs kõige enam külastatavate veebisaitide suhtes. Seitsmendana leidis ta, et 69 muu otsese partneriga, kes ei olnud saanud talle kinnitada, kas nad olid või mitte hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid nende teenuslepingutega, sõlmitud teenuslepingus sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus oli takistanud konkureerivatel vahendajatel pakkuda oma teenuseid nende teenuslepingutega hõlmatud veebisaitidel.

564

Google väidab esimesena, et ainuõiguslikkuse tingimust ei kohaldatud veebiotsingupõhise reklaami kõikide vormingute suhtes. Teisena vaidleb ta vastu hinnangule selle kohta, mil määral kattis kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud lepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu. Kolmandana heidab ta komisjonile ette, et viimane ei ole tõendanud, et see tingimus võis sama tõhusa konkurendi nagu tema välja tõrjuda. Neljandana väidab ta, et komisjon ei võtnud arvesse kõikide saitide otseste partnerite võimalust hankida reklaame konkureerivatelt vahendajatelt iga oma teenuslepingu lõppedes ja nende lepingute võimalikul pikendamisel, samuti siis, kui oli ette nähtud õigus leping ühepoolselt lõpetada.

565

Google’i iga argumenti tuleb analüüsida eraldi.

566

Google väidab, et ainuõiguslikkuse tingimus ei takistanud otsestel partneritel kuvada muid veebiotsingupõhise reklaami vorminguid, näiteks product listing ad’id (tootereklaamide loetelud, edaspidi „PLA“) ja reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised.

567

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

568

Esiteks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 28 – mille sisule ei ole Google vastu vaielnud –, et PLAd kuuluvad spetsialiseeritud otsingu tulemuste hulka. Tuleb aga märkida, et Google ei väida ega ammugi ei tõenda, sh esimese väite raames, et spetsialiseeritud otsingu tulemused ja veebiotsingupõhised reklaamid olid osa samast turust. Seega on vaja asuda seisukohale, et Google ei tõenda ka, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenused ja spetsialiseeritud otsingu tulemustega seotud teenused olid osa samast turust.

569

Lisaks ei selgita Google, milliseid muid veebiotsingupõhiste reklaamide vorminguid peale PLA võisid otsesed partnerid kuvada, ja ta ei ole tõendanud, et need vormingud kuulusid samale turule, kuhu veebiotsingupõhised reklaamid.

570

Teiseks on vaja ka tuvastada, et nagu tuleneb punktist 305 eespool, ei ole Google tõendanud, et kaks kõnesolevat reklaamiliiki, st veebiotsingupõhised reklaamid ja reklaamid, mis ei ole veebiotsingupõhised, olid osa samast turust, mistõttu ei ole ta ka tõendanud, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenused ja teenused, mis ei ole seotud veebiotsinguga, kuulusid samale turule.

571

Seega tuleb tõdeda, et asjaolu, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust ei kohaldatud veebiotsingupõhiste reklaamide teatavate vormingute suhtes, sh PLAd, ega reklaamide suhtes, mis ei ole veebiotsingupõhised, ei võimalda seada kahtluse alla asjaolu, et nimetatud tingimus tõkestas Google’i konkurentide ligipääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust.

572

Komisjon leidis vaidlustatud otsuses esimesena kõigepealt, et aastatel 2006–2009 moodustasid brutotulud, mida tekitasid kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingud, [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust EMPs. Ta täpsustas selles küsimuses, et [konfidentsiaalne]ga (kes kuulusid kontserni [konfidentsiaalne] ja kes koos moodustavad ühe kõikide saitide otsese partneri, kelle komisjon välja tõi), [konfidentsiaalne]ga, [konfidentsiaalne]ga ning [konfidentsiaalne]ga sõlmitud teenuslepingud hõlmasid juba üksi [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% sellest turust. Seejärel tuvastas ta, et aastatel 2010–2012 moodustasid brutotulud, mida tekitasid kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingud, [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% sellest turust ja et nende brutotulude osakaal, mida tekitasid asukohatingimust sisaldavad teenuslepingud, oli muutunud [konfidentsiaalne] protsendilt [konfidentsiaalne] protsendile samal turul. Lõpuks märgib ta, et aastatel 2013–2015 moodustasid brutotulud, mida tekitasid kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingud, vähemalt [konfidentsiaalne]% kõnesolevast turust, nagu ta kohtuistungil kinnitas, ning et brutotulud, mida tekitasid asukohatingimust sisaldavad teenuslepingud, moodustasid vähemalt [konfidentsiaalne]% sellest.

573

Teisena leidis komisjon, et Google oli süstemaatiliselt lisanud ainuõiguslikkuse tingimuse teenuslepingutesse, mis tekitasid talle kõige enam tulusid. Ta märkis selles küsimuses, et aastatel 2006–2009 ja 2010–2012 andsid kõikide saitide otsesed partnerid vastavalt [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% ning [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% brutotuludest, mida tekitasid kõik otsesed partnerid.

574

Kolmandana tuvastas komisjon, et kuigi EMPs on veebiotsingute arv kõikide saitide otseste partnerite veebisaitidel suur võrreldes Google’i konkurentide üldotsinguteenuse abil tehtavate veebiotsingute arvuga, on see siiski tühine võrreldes Google’i üldotsingu teenuse abil tehtavate veebiotsingute arvuga.

575

Neljandana märkis komisjon, et Google’i turuosa muutusest veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul EMPs tuleneb, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus tõkestas konkureerivate vahendajate juurdepääsu märkimisväärsele osale sellest turust.

576

Viiendana märkis komisjon, et nagu tuleneb uuringust, mille edastas 2011. aastal ja mida ajakohastas 2013. aastal Microsoft (edaspidi „Microsofti uuring“), kes on üks kaebuse esitajaid käesolevas asjas, kohaldati kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust teatavate kõige enam külastatavate veebisaitide suhtes. Konkreetsemalt tuvastas ta, et Google osutas veebiotsingupõhise reklaami teenuseid [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne] protsendil Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias ja Ühendkuningriigis 2010. aastal kõige enam külastatavatest domeeninimedest.

577

Kuuendana meenutas komisjon, et aastatel 2006–2009 oli ainuõiguslikkuse tingimus sätestatud ka teenuslepingutes, mis olid sõlmitud 69 muu otsese partneriga, kes ei olnud saanud kinnitada, kas nad olid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega. Ta järeldab sellest, et see tingimus oli takistanud Google’i konkurente pakkuda veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuseid nende teenuslepingutega hõlmatud veebisaitide puhul sellel ajavahemikul.

578

Google väidab, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse turu kaetuse analüüs, mis põhines nimetatud teenuslepingutest tulenevate tulude suurusel, ei puutu asjasse selle tõendamisel, et see ainuõiguslikkuse tingimus avaldas väljatõrjuvat mõju. Lisaks heidab ta komisjonile esiteks ette seda, et viimane leidis, et mõned nendest otsestest partneritest hankisid reklaame ainult temalt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest; teiseks seda, et komisjon võttis arvesse niisuguste otseste partnerite tulusid, kes ei olnud kõikide saitide otsesed partnerid; kolmandaks seda, et komisjon valis ainuõiguslikkuse tingimuse puhul lähenemise, mis oli ebaloogiline, arvestades asukohatingimuse ja eelneva loa tingimuste puhul valitud lähenemist; neljandaks seda, et ta kombineeris määra, mille ulatuses kattis turgu ainuõiguslikkuse tingimus, määraga, mille ulatuses katsid turgu asukohatingimus ja eelneva loa tingimus, ning viiendaks seda, et ta ei teinud kindlaks, kui suure osa turust katsid kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingud 2016. aastal.

579

Google väidab, et otsesed partnerid võisid vabalt valida veebisaidid, mille nad soovisid oma teenuslepingutega hõlmata. Nende teenuslepingutega kaetuse määra tagantjärele analüüs näitab seega tema sõnul saavutuspõhise konkurentsi tulemust, aga ei tõenda ainuõiguslikkuse tingimuse väljatõrjuvat mõju.

580

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

581

Selles küsimuses tuleb meenutada nagu ka komisjon, et ainuõiguslike hankimiskohustuste eesmärk on võtta ostjalt võimalus valida tarneallikaid või seda võimalust piirata ja selles mõttes takistada ostjaid tegemast ostutehinguid konkureerivate tootjatega (vt selle kohta 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, 85/76, EU:C:1979:36, punkt 90).

582

Käsitletaval juhul tuleb märkida – nagu on mainitud eespool punktis 414 –, et kui otsene partner oli juba otsustanud hõlmata ühe oma veebisaitidest oma teenuslepinguga, pidi ta tingimata hankima reklaame ainult Google’ilt, et katta oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused seoses selle veebisaidiga. Seejärel on vaja juhtida tähelepanu, et kui avaldaja oli otsustanud hõlmata kõik oma veebisaidid oma teenuslepinguga, pidi ta ainuõiguslikkuse tingimuse kohaselt hankima reklaame ainult Google’ilt, et katta oma veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste vajadused selle lepingu kestuse jooksul. Seega ei olnud Google’i konkurentidel võimalust osutada oma teenuseid asjaomasele avaldajale selle ajavahemiku jooksul.

583

Nendel asjaoludel tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida näib väitvat Google, võis asjaolu, et tulud, mida tekitasid teenuslepingud, millega otsesed partnerid olid üldiselt hõlmanud kõik oma veebisaidid, moodustasid märkimisväärse osa veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust, esile kutsuda ELTL artikliga 102 vastuolus oleva väljatõrjuva mõju teiste vahendajate suhtes, kes olid Google’i konkurendid, isegi kui need otsesed partnerid olid ise esialgu välja valinud veebisaidid, mille nad oma teenuslepingutega hõlmavad.

584

Google väidab, et isegi eeldusel, et vaidlustatud otsuses välja toodud kõikide saitide otsesed partnerid hankisid reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärne osa neist, võttis komisjon ekslikult arvesse mitte üksnes tulusid, mida tekitasid nende otseste partneritega sõlmitud teenuslepingud, vaid ka tulusid, mida tekitasid lepingud, mis ei sisaldanud ainuõiguslikkuse tingimust ja mille olid sõlminud nende kontsernide muud üksused, kuhu nad kuulusid. Sellest tuleneb tema sõnul, et komisjon suurendas kunstlikult määra, mille ulatuses kattis kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu.

585

Näitena mainib Google, et vaidlustatud otsuse kohaselt olid [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kes kuulusid samas kontserni [konfidentsiaalne], kumbki eraldi otsesed partnerid, kes kuulusid kõikide saitide otseste partnerite hulka. Ta tõdeb siiski, et selle kontserni muud üksused, nende hulgas [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], olid sõlminud temaga lepingud AFSi osutamise kohta ja et komisjon oli tulusid, mida need lepingud tekitasid, arvesse võtnud, kui arvutas tulusid, mida kõikide saitide otseste partnerite sõlmitud teenuslepingud tekitasid.

586

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

587

Selles küsimuses tuleb märkida nagu ka komisjon, et Google ei esita midagi, mis kinnitaks tema väidet, et vaidlustatud otsuses on kontserni [konfidentsiaalne] tekitatud tulude arvutamisel arvesse võetud tulusid, mida tekitasid [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]ga sõlmitud lepingud.

588

Konkreetsemalt tuleb märkida, et vastuseks ühele menetlust korraldavale meetmele, millega Google’il paluti esitada lepingud, mille ta oli sõlminud [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]ga AFSi osutamise kohta, teatas Google ainult, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] ei olnud sõlminud temaga teenuslepinguid. Ta ei tõendanud siiski, et [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] olid tõesti kasutanud AFSi näiteks veebilepingute kaudu. Ta ei tõendanud seega, et need lepingud olid tekitanud tulusid, mida komisjon oli hiljem ekslikult arvesse võtnud selle määra kindlaksmääramisel, mille ulatuses kattis kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu.

589

Nendel asjaoludel ja et Google ei tugine muudele näidetele, mis võiksid tõendada, et komisjon kasutas andmeid tulude kohta, mida tekitasid niisuguste avaldajatega sõlmitud lepingud, kes ei olnud kõikide saitide otsesed partnerid, tuleb asuda seisukohale, et Google’il ei ole alust komisjonile ette heita, et viimane võttis arvesse tulusid, mida tekitasid niisugused lepingud.

590

Google heidab komisjonile ette, et viimane võttis kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse mõju hindamisel arvesse tulusid, mida tekitasid asukohatingimust ja eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud, sh pealegi veel juhul, kui need teenuslepingud sõlminud otsesed partnerid ei olnud hõlmanud nendega kõiki oma veebisaite.

591

Nagu tuleneb punktist 572 eespool, võttis komisjon vaidlustatud otsuses arvesse brutotulusid, mida tekitasid asukohatingimust sisaldavad teenuslepingud, ning asus seisukohale, et brutotulud, mida tekitasid kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingud, moodustasid märkimisväärse osa veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust.

592

Google heidab komisjonile ette, et viimane võttis teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse väljatõrjuva mõju iseloomustamisel arvesse tulusid, mida tekitasid asukohatingimust ja eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud. Ta täpsustab sellega seoses, et kuna komisjon tegi vaidlustatud otsuses kindlaks ELTL artikli 102 kolm eraldi rikkumist, mis tulenevad kolme tingimuse, st vastavalt ainuõiguslikkuse tingimuse, asukohatingimuse ja eelneva loa tingimuse lisamisest, pidi komisjon arvesse võtma määra, mille ulatuses kattis turgu igaüks nendest tingimustest.

593

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

594

Esimesena tuleb täpsustada, et vastupidi sellele, mida näib väitvat Google, ei võtnud komisjon konkreetselt arvesse tulusid, mida tekitasid eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud, ehkki ei ole vaieldud vastu sellele, et kõik eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud sisaldasid – nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduse 630 punktis 4 – ka asukohatingimust.

595

Teisena tuleb tuvastada, et nagu ilmneb punktidest 107 ja 390 eespool, pidi komisjon oma ainuõiguslikkuse tingimuse mõju hindamises arvesse võtma käsitletava juhtumi kõiki asjaolusid ja muu hulgas määra, mille ulatuses kattis ainuõiguslikkuse tingimus turgu (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 139).

596

Lisaks ei saa turgu valitseva seisundiga ettevõtja poolt turu olulisele osale juurdepääsu piiramist ju õigustada sellega, et näidatakse, et hõivatav osa turul on veel piisav, et teha ruumi piiratud arvule konkurentidele. Esiteks peab klientidel, kes asuvad piiratud juurdepääsuga turu osas, olema võimalus saada kasu igasugusest konkurentsitasemest, mis on turul võimalik, ning konkurentidel peab olema võimalik pakkuda konkurentsi saavutuspõhiselt kogu turul, mitte ainult selle ühel osal. Teiseks ei ole turgu valitsevas seisundis ettevõtja ülesanne kindlaks määrata, mitmel elujõulisel konkurendil lubatakse temaga veel hõivatava nõudluseosa pärast konkureerida (19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punkt 42).

597

Niisuguses kontekstis pidi komisjon selleks, et teha kindlaks, kas määr, mille ulatuses ainuõiguslikkuse tingimus turgu kattis, oli käsitletava juhtumi asjaoludel piisav, et see tingimus võiks avaldada väljatõrjuvat mõju, tingimata välja selgitama veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu osa, millele oleks Google’i konkurentidel olnud juurdepääs selle tingimuse puudumise korral.

598

Esiteks leidis komisjon aga – nagu on sisuliselt märgitud eespool punktides 78–82 –, et asukohatingimus võis tekitada väljatõrjuva mõju, piirates vähemalt teataval määral otseste partnerite võimet kuvada konkureerivaid veebiotsingupõhiseid reklaame.

599

Konkreetsemalt tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 630, et ainuõiguslikkuse tingimus ja asukohatingimus täiendavad teineteist, sest need kalduvad pärssima otseste partnerite soovi hankida konkureerivaid reklaame ja tõkestama vahendajatel, kes on Google’i konkurendid, juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust EMPs. Ta meenutas ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 335 ja 467, põhjenduse 630 punktis 2 ning põhjendustes 712 ja 718, et Google oli ise nimetanud asukohatingimust paindlikumaks ainuõiguslikkuse tingimuseks. Ta leidis seega, et nimetatud tingimus võib piirata turuosa, millel Google ja tema konkurendid võivad üksteisega konkureerida.

600

Sellest järeldub, et asukohatingimus võis komisjoni hinnangul piirata veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu osa, millele Google’i konkurentidel võis olla juurdepääs.

601

Teiseks ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 89 ja 335, et Google oli juba alates 2009. aasta märtsikuust hakanud ainuõiguslikkuse tingimust järk-järgult oma teenuslepingutes asendama asukohatingimusega ning seega võisid need tingimused samal ajal katta veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu erinevaid osasid ja kattusid vähemalt osaliselt ajavahemikul 2009. aasta märtsist kuni 31. märtsini 2016.

602

Google’i väide, et komisjon oleks sisuliselt pidanud analüüsima teineteisest eraldi määra, mille ulatuses kattis turgu kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus, ja määra, mille ulatuses kattis turgu asukohatingimus, viib aga selleni, et see veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu kaetuse analüüs jaotatakse kunstlikult osadeks olenevalt praktikatest, mida Google’ile ette heidetakse, eirates faktilist ja õiguslikku konteksti, millesse need asetuvad ja mida iseloomustab muu hulgas ainuõiguslikkuse tingimuse järkjärguline asendamine asukohatingimusega. Niisuguse osadeks jaotamise aritmeetiline tulemus on nimelt madalam määr, mille ulatuses kattis kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu viimastel aastatel, mil seda tingimust kohaldati, kuid tähelepanuta jäetakse asjaolu, et samadel aastatel oli asukohatingimus kiiresti ületanud selle ainuõiguslikkuse tingimuse turuosa alates muudatusest, mis teenuslepingu tüüpvormil 2009. aasta märtsis tehti. Niisugune osadeks jaotamine ei peegelda nimelt selle turu majanduslikku tegelikkust aastatel 2009–2016.

603

Nendel asjaoludel ja ilma et see piiraks analüüsi kolmanda väite raames tõstatatud küsimuses, kas asukohatingimus võis tõesti avaldada ELTL artikliga 102 vastuolus olevat väljatõrjuvat mõju, ei saa asuda seisukohale, et komisjon on rikkunud õigusnormi ainuüksi sel põhjusel, et ta võttis arvesse määra, mille ulatuses asukohatingimus turgu kattis, et teha kindlaks, kas määr, mille ulatuses kattis turgu ainuõiguslikkuse tingimus, oli olnud piisav, et tõkestada Google’i konkurentide juurdepääsu märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust.

604

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 523 ja 593 selgitas komisjon, et vähendas 34‑ni nende otseste partnerite arvu, kellest ta arvab, et nad hankisid reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest, samas kui veel 69 otsest partnerit (keda on mainitud punktis 563 eespool) olid hõlmanud vähemalt mõned oma veebsaidid, millel kuvati veebiotsingupõhiseid reklaame, oma ainuõiguslikkuse tingimust sisaldavate teenuslepingutega. Ta järeldas sellest, et Google’il ei ole alust heita talle ette, et ta võttis arvesse kõiki asukohatingimust ja eelneva loa tingimust sisaldavaid teenuslepinguid, mitte ainult teenuslepinguid, millega otsesed partnerid olid üldiselt hõlmanud kõik oma veebisaidid.

605

Google väidab, et komisjoni analüüs oli ebaloogiline. Ta tõdeb nimelt, et komisjon leidis, et ainuõiguslikkuse tingimus on ELTL artikliga 102 vastuolus ainult niivõrd, kuivõrd see tingimus oli sätestatud kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes, samas kui asukohatingimus ja eelneva loa tingimus leiti olevat selle õigusnormiga vastuolus, kui need olid teenuslepingus sätestatud, ükskõik missuguse teenuslepinguga oli tegemist. Ta heidab komisjonile ette ka seda, et viimane võttis selle määra hindamisel, mille ulatuses kattis kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu, arvesse tulusid, mida tekitasid kõik asukohatingimust ja eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud, sh need, millega otsesed partnerid ei ole hõlmand üldiselt kõiki oma veebisaite.

606

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

607

Esimesena tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 349 ilmneb, et 69 otsest partnerit, kellele komisjon selle otsuse põhjendustes 523 ja 593 viitab, on otsesed partnerid, kes ei saanud kinnitada, kas nad hõlmasid või mitte üldiselt kõik oma veebisaidid, millel kuvati veebiotsingupõhiseid reklaame, oma teenuslepingutega. Tegemist on seega otseste partneritega, kelle puhul ei suutnud komisjon 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tuleneva kohtupraktika kohaselt tõendada, et nad hankisid reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest.

608

Seega, kui komisjon selgitas vaidlustatud otsuse põhjenduses 349, et valis ettevaatliku ja Google’ile soodsa lähenemise, siis ainult seepärast, et oli võimalik, et suurem arv otseseid partnereid said reklaame hankida ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest. Seevastu ei saa sellest põhjendusest tuleneda, et komisjon leidis põhjendatult, et ainuõiguslikkuse tingimus teenuslepingutes, millega ei olnud otsesed partnerid üldiselt hõlmanud kõiki oma veebisaite, on 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tuleneva kohtupraktika kohaselt ELTL artikliga 102 vastuolus.

609

Sellest järeldub, et olenemata küsimusest, kas komisjoni lähenemine oli „liiga ettevaatlik ja Google’ile soodne“ – nagu ta oma kostja vastuse punktis 49 tähendab –, ei leidnud komisjon sellegipoolest, et eespool punktis 607 nimetatud 69 otsese partneriga sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus on ELTL artikliga 102 vastuolus.

610

Teisena tuleb märkida, nagu märkis ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 455, et asukohatingimus ja eelneva loa tingimus olid otsestele partneritele vähem piiravad kui ainuõiguslikkuse tingimus, sest need lubasid neil vähemalt teataval määral kasutada oma teenuslepingutega hõlmatud veebisaitidel samal ajal AFSi ja konkureerivat veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenust. Lisaks meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 335 ja 467, põhjenduse 630 punktis 2 ning põhjendustes 712 ja 718 Google’i avaldust, milles asukohatingimust nimetati paindlikumaks ainuõiguslikkuse tingimuseks.

611

Nendel asjaoludel tuleb märkida nagu ka Google, et vaidlustatud otsuses eksisteerib mõistagi teatav asümmeetria, sest komisjon leidis, et ainuõiguslikkuse tingimus on ELTL artikliga 102 vastuolus ainult niivõrd, kuivõrd see on sätestatud kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes, ning samal ajal, et asukoha‑ ja eelneva loa tingimus on selle õigusnormiga vastuolus, kui neid kohaldati kõigi otseste partnerite suhtes, kelle teenuslepingud sisaldasid neid tingimusi.

612

Tuleb siiski juhtida tähelepanu, et tegemaks kindlaks, kas ainuõiguslikkuse tingimus on ELTL artikliga 102 vastuolus, ei olnud komisjon kohustatud tõendama, et see tingimus kohustas tõesti kõikide saitide otseseid partnereid hankima reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsusest Hoffmann-La Roche vs. komisjon (85/76, EU:C:1979:36) tuleneva kohtupraktika tähenduses.

613

Eespool punktis 108 meenutatud kohtupraktika kohaselt võis komisjon eelkõige piirduda selle tõendamisega, et ainuõiguslikkuse tingimus võis avaldada väljatõrjuvat mõju.

614

Selleks pidi komisjon eespool punktis 595 meenutatud kohtupraktika kohaselt arvesse võtma käsitletava juhtumi kõiki asjaolusid. Tegemaks kindlaks, kas määr, mille ulatuses kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu kattis, oli piisav, et see tingimus võiks piirata konkurentsi, võis komisjon asjakohase asjaoluna arvesse võtta asjaolu, et veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu osa, mida see tingimus ei katnud, kattis osaliselt asukohatingimus – mis piiras Google’i konkurentidest vahendajate võimalusi sellele turule pääseda.

615

Selles olukorras tuleb märkida, et asjaolu, et komisjon leidis ainuõiguslikkuse tingimuse ELTL artikliga 102 vastuolus olevat ainult niivõrd, kuivõrd see tingimus oli sätestatud kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes, ei takistanud komisjonil võtta seisukohta, et asukohatingimus ja eelneva loa tingimus olid samuti selle õigusnormiga vastuolus, kui neid kohaldati kõikide otseste partnerite suhtes, kelle teenuslepingud neid sisaldasid.

616

Esiteks tuleneb sellest, et vaidlustatud otsust ei saa käsitada nii, et see sisaldab vastuolu ainuüksi sel põhjusel, et komisjon leidis, et ainuõiguslikkuse tingimus on ELTL artikliga 102 vastuolus niivõrd, kuivõrd see tingimus on sätestatud kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes, samas kui ta leidis, et asukohatingimus ja eelneva loa tingimus olid samuti selle õigusnormiga vastuolus, kui neid kohaldati kõikide otseste partnerite suhtes, kelle teenuslepingud neid sisaldasid.

617

Teiseks ja ilma et see piiraks analüüsi kolmanda väite raames tõstatatud küsimuse kohta, kas asukohatingimus võis tõesti avaldada ELTL artikliga 102 vastuolus olevat väljatõrjuvat mõju, tuleb asuda seisukohale, et Google’il ei ole alust väita, et komisjon võttis selle määra hindamisel, mille ulatuses ainuõiguslikkuse tingimus turgu kattis, ekslikult arvesse asukohatingimust sisaldavaid teenuslepinguid, sh neid, millega otsesed partnerid ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite.

618

Google vaidleb vastu nimetusele „kõikide saitide otsesed partnerid“, mille komisjon teatavatele ettevõtjatele andis. Ta väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsuses välja toodud kõikide saitide otsesed partnerid olid hõlmanud kõik oma veebisaidid oma teenuslepingutega ja et nad olid seega reklaame hankinud ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest. Ta järeldab, et komisjon hindas üle tulusid, mida tekitasid teenuslepingud, mis olid sõlmitud otseste partneritega, kes hankisid reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest. Ta väidab ka, et isegi tuginedes vaidlustatud otsuses esitatud andmetele, oleks komisjon pidanud arvesse võtma asjaolu, et oluline osa tuludest EMPs, mis saadi veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenustest, jäi ka teistele vahendajatele „kättesaadavaks“.

619

Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 395 leidis komisjon, et küsimus, kas „märkimisväärsed“ tulud EMPs, mida saadi veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenustest, jäid ka Google’i konkurentidele „kättesaadavaks“, ei puutu asjasse. Ta asus nimelt seisukohale, et brutotulud, mida tekitasid kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingud, moodustasid märkimisväärse osa nende teenuste turust aastatel 2006–2015.

620

Esimesena tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida näib väitvat Google, ei jäänud veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu osa, mida ei katnud kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus, tingimata Google’i konkurentidele kättesaadavaks. On vaja juhtida tähelepanu, et nagu komisjon vaidlustatud otsuses tuvastas, kattis seda turgu alates 2009. aasta märtsist osaliselt asukohatingimus, mis asendas alates sellest kuupäevast järk-järgult ainuõiguslikkuse tingimuse. Nagu aga tuleneb punktist 598 eespool ja punktist 767 tagapool, olid asukohatingimuse kohaselt tulemustelehtede kõige nähtavamad asukohad reserveeritud Google’i reklaamidele.

621

Teisena tuleb tuvastada, et nagu on meenutatud eespool punktis 596, ei saa seda, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja sulgeb ühe olulise osa turust, õigustada selle tõendamine, et see osa turust, mille saab veel vallutada, on piisav, et seal oleks kohta piiratud arvule konkurentidele.

622

Seega, nagu väidab komisjon, võis asjaolu, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus kattis märkimisväärse osa veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust, põhimõtteliselt olla piisav, et avaldada väljatõrjuvat mõju.

623

Sellega seoses tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse tabelis nr 13, et määr, mille ulatuses kattis vaidlustatud otsuses välja toodud kõigi kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sõlmitud ainuõiguslikkuse tingimus turgu, oli järgmine:

624

Nagu on märgitud eespool punktis 450, väidavad Google ja Surfboard, et 11 kõikide saitide otsest partnerit 34-st, kes on vaidlustatud otsuses välja toodud, ei hankinud reklaame ainult Google’ilt vähemalt oma vajaduste märkimisväärse osa ulatuses. Tegemist on [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], Surfboardi, [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne]ga.

625

Menetlusökonoomia huvides tuvastab Üldkohus, et Google’ile soodsaimal juhul, st eeldusel, et vaidlustatud otsuses tuvastatud turu kaetuse määrast tuleks maha arvata määr, mis vastab Google’i ja Surfboardi nimetatud 11 otsese partneriga sõlmitud teenuslepingutele, tuleneks vaidlustatud otsuse tabelist nr 13, et määr, mille ulatuses kattis turgu vaidlustatud otsuses välja toodud teiste kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sõlmitud ainuõiguslikkuse tingimus, oleks järgmine:

626

Selles küsimuses tuleb tuvastada, et niisugusel Google’ile soodsaimal juhul tuleneb suhteliselt madal määr, mille ulatuses kattis turgu kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sõlmitud ainuõiguslikkuse tingimus, eelkõige alates 2010. aastast, eespool punktis 601 esitatud kaalutlusi arvestades eelkõige sellest, et ainuõiguslikkuse tingimus asendati teenuslepingutes teenuslepingu tüüpvormil 2009. aasta märtsis tehtud muudatuse tulemusena järk-järgult asukohatingimusega.

627

Lisaks on selge, et brutotulud, mida tekitasid teenuslepingud, mis sisaldasid asukohatingimust, mis oli lisatud alles alates 2009. aasta märtsist, moodustasid [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust EMPs aastatel 2009–2015.

628

Komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse tabelis nr 25, et kombineeritud määr, mille ulatuses katsid turgu esiteks vaidlustatud otsuses välja toodud kõigi kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus ja teiseks asukohatingimus, oli järgmine:

629

Tuginedes siiski Google’ile soodsaimale juhtumile, milleks on juhtum, kui määr, mille ulatuses kattis turgu vaidlustatud otsuses välja toodud kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus, oli aastatel 2006–2012 niisugune, nagu on näidatud eespool punktis 625, ja aastatel 2013–2015 oli see 0 – mida Google siiski väitnud ei ole –, tuleneb vaidlustatud otsuse tabelist nr 24, et määr, mille ulatuses kattis turgu asukohatingimus kombineerituna ainuõiguslikkuse tingimusega, oleks olnud järgmine:

630

Sellest järeldub, et isegi Google’ile soodsaimate andmete põhjal oli esiteks teenuslepingutesse asukohatingimuse lisamisele eelnenud ajavahemikul, st aastatel 2006–2008, määr, mille ulatuses kattis turgu ainuõiguslikkuse tingimus teenuslepingutes, millega otsesed partnerid olid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid, [konfidentsiaalne]% 2007. aastal ja [konfidentsiaalne]% 2008. aastal. Teiseks oli asukohatingimuse kohaldamise perioodil, st ajavahemikul 2009–2015, kombineeritud määr, mille ulatuses need kaks tingimust turgu katsid, [konfidentsiaalne]% 2009. aastal ja [konfidentsiaalne]% 2012. aastal.

631

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et isegi Google’ile soodsaimal juhul võis kombineeritud määr, mille ulatuses katsid turgu esiteks ainuõiguslikkuse tingimus teenuslepingutes, millega olid otsesed partnerid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid, ja teiseks asukohatingimus, olla piisav, et need tingimused suutnuks avaldada ajavahemikul 2006–2015 väljatõrjuvat mõju.

632

Sellest järeldub, et Google’i väide, et ainuõiguslikkuse tingimus teenuslepingutes, millega otsesed partnerid olid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid, ei saanud avaldada väljatõrjuvat mõju ainuüksi seetõttu, et need tingimused ei katnud olulist osa veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust ajavahemikul 2006–2015, ei ole põhjendatud.

633

Google heidab komisjonile ette, et viimane ei hinnanud määra, mille ulatuses katsid turgu kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus ning asukohatingimus ja eelneva loa tingimus 2016. aastal.

634

Esiteks väidab komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjendustest 388 ja 457 ning tabelist nr 15 ilmneb, et [konfidentsiaalne], kes oli üks kolmest kõige olulisemast otsesest partnerist vaidlustatud otsuses välja toodud 34 kõikide saitide otsese partneri hulgas, jäi ainuõiguslikkuse tingimust sisaldava teenuslepingu pooleks kuni 31. märtsini 2016. Teiseks märgib ta, et selle otsuse põhjendustest 99–106, 564 ja 633 tuleneb, et Google informeeris 6. septembril 2016 oma viimast otsest partnerit oma otsusest loobuda asukohatingimuse kohaldamisest. Ta lisas, et teatav hulk otseseid partnereid, sh olulisemad otsesed partnerid, olid seda tingimust sisaldava teenuslepingu pooled kuni 3. juunini 2016.

635

Selles küsimuses tuleb meenutada – nagu on märgitud eespool punktis 594 –, et komisjon ei võtnud selle määra hindamisel, mille ulatuses kattis turgu kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus, konkreetselt arvesse tulusid, mida tekitasid eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud, ehkki ei ole vaieldud vastu sellele, et kõik eelneva loa tingimust sisaldavad teenuslepingud sisaldasid – nagu Google selgitab – ka asukohatingimust.

636

Küll aga tuleb märkida nagu ka Google, et vaidlustatud otsuses ei ole tehtud kindlaks veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turu osa, mida katsid esiteks kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus ja teiseks asukohatingimus, 2016. aasta suhtes, samas kui selles on leitud, et kumbki tingimus kujutas endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, esimene kuni 31. märtsini 2016 ja teine kuni 6. septembrini 2016.

637

Kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse kohta tuleb tuvastada, et komisjon piirdub viitamisega vaidlustatud otsuse põhjendustele, millest ilmneb, et viimane seda tingimust sisaldav teenusleping, millega need otsesed partnerid, st [konfidentsiaalne], olid üldiselt hõlmanud kõik oma veebisaidid, lõppes 31. märtsil 2016.

638

Kuigi komisjon kinnitab kostja vastuses, et [konfidentsiaalne] oli „üks kolmest kõige olulisemast [otsesest partnerist]“ kõikide saitide otseste partnerite hulgas, piisab siiski, kui märkida, et ta ei ole esitanud vaidlustatud otsuses asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata, kui suured olid tulud, mida tekitas selle otsese partneriga konkreetselt 2016. aasta kohta sõlmitud asjaomane teenusleping. Konkreetselt täpsustas ta ainult, et [konfidentsiaalne] veebisaidid moodustasid keskmiselt [konfidentsiaalne]% brutotuludest, mida Google sai veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste EMP turul aastatel 2006–2012, ehkki ta märkis ka, et ainuõiguslikkuse tingimust oli kohaldatud nende veebisaitide suhtes ajavahemikul 15. maist 2003 kuni 31. märtsini 2016.

639

Nendel asjaoludel on nii, et kuna komisjon ei ole välja toonud ühtegi teist otsest partnerit peale [konfidentsiaalne], kes oli üldiselt hõlmanud kõik oma veebisaidid ainuõiguslikkuse tingimust sisaldava teenuslepinguga ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2016, tuleb tuvastada, et ta ei ole ka tõendanud, et määra tõttu, mille ulatuses see tingimus turgu kattis, võis see avaldada sel perioodil väljatõrjuvat mõju, olenemata sellest, kas see tingimus niisugusena, nagu see oli vaidlustatud otsuse põhjenduses 348 mainitud teenuslepingutes sõnastatud, kohustas [konfidentsiaalne] hankima reklaame ainult Google’ilt, et katta kõik oma vajadused või märkimisväärse osa nendest.

640

Asukohatingimuse kohta tuleb märkida, et komisjon piirdus vaidlustatud otsuses ainult selle tuvastamisega, et Google oli teatanud talle esiteks 28. mail 2016, et kavatseb seda tingimust muuta, ja teiseks 9. septembril 2016, et oli saatnud [konfidentsiaalne] kirjad selle kohta kõikidele otsestele partneritele. Komisjon ei esitanud selles otsuses siiski asjaolusid, mis võimaldaksid hinnata, mil määral katsid seda tingimust sisaldavad teenuslepingud turgu 2016. aasta puhul. Sellega seoses tuleb tuvastada, et komisjoni kostja vastuses esitatud väide, et üheksa otsese partneri suhtes kehtisid niisugused teenuslepingud veel kuni 3. juunini 2016, ei sea viimati tuvastatut kahtluse alla.

641

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole tõendanud, et ainuõiguslikkuse tingimus ja asukohatingimus võisid takistada vahendajatel, kes olid Google’i konkurendid, pääseda ligi märkimisväärsele osale veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust EMPs 2016. aastal.

642

Google väidab, et eespool punktis 576 mainitud Microsofti uuring ei võimalda hinnata kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimuse mõju, sest esiteks ei kohaldatud teatavate selles uuringus välja toodud veebisaitide suhtes seda tingimust ning teiseks olid uuritav periood ja liikmesriikide arv piiratud. Ta kinnitab ka, et veebisaidi külastuste arv ei kujuta endast tingimata usaldusväärset näitajat, mis peegeldaks sellel veebisaidil tehtud otsingute arvu ja seega selle tulusid veebiotsingupõhisest reklaamist. Ta märgib, et nimetatud uuringu hilisemast ajakohastamisest ilmneb, et Microsofti teenuseid kasutavaid veebisaite külastati rohkem kui Google’i teenuseid kasutavaid veebisaite.

643

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

644

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 390 tuvastas komisjon Microsofti uuringu põhjal, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus kattis „teatavaid“ EMPs kõige enam külastatavaid veebisaite.

645

Selles küsimuses tuleb märkida, et nagu ilmneb punktist 623 eespool, määras komisjon vaidlustatud otsuses kindlaks täpse määra, mille ulatuses kattis turgu ainuõiguslikkuse tingimus teenuslepingutes, millega olid otsesed partnerid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid, brutotulude põhjal, mida need teenuslepingud tekitasid.

646

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 390 mainitud Microsofti uuringus on tehtud kindlaks, et Google pakkus veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuseid [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne] protsendile kõige enam külastatavatest domeeninimedest Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Ühendkuningriigis 2010. aastal. See uuring puudutab küll – nagu märgib Google – ainult ühte aastat rikkumisperioodist ja viit liikmesriiki. Samuti on põhjendatud Google’i märkus, et see uuring ei võimalda teha kindlaks liiklust, mida tekitasid konkreetselt kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimusega hõlmatud veebisaidid. Lõpuks märgib ta õigustatult, et veebisaidi külastuste arv ei ole tingimata veebiotsingupõhisest reklaamist saadavate tulude usaldusväärne näitaja.

647

Sellegipoolest kujutab Microsofti uuring endast siiski täiendavat näitajat, mis võimaldab hinnata Google’i osutatud veebiotsingupõhise reklaami vahendamise teenuste osakaalu ja määra, mille ulatuses kattis veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turgu see tingimus, sest kõigepealt on tegemist viie suurima EMP riigiga, seejärel ei ole vaieldud vastu sellele, et vähemalt teatavate selles uuringus uuritud veebisaitide suhtes kohaldati kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust, ning lõpuks esineb veebisaidi külastuste arvu ja veebiotsingupõhisest reklaamist saadavate tulude vahel teatav vastavus.

648

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et komisjon võis tugineda Microsofti uuringule kui kaudsele tõendile, mis kinnitab turu kaetuse määra analüüsi, ilma et oleks vaja võtta seisukoht Google’i argumentide kohta, millele komisjon on vastu vaielnud.

649

Nii või teisiti ei rajanud komisjon oma selle määra arvutust, mille ulatuses kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu kattis, Microsofti uuringule, mistõttu isegi eeldusel, et Google’i argumendid selles küsimuses on põhjendatud, ei mõjuta need määra arvutamist komisjoni poolt.

650

Eelneva põhjal tuleb asuda seisukohale, et isegi Google’ile soodsaimal juhul võis komisjon põhjendatult asuda seisukohale, et võttes eespool punktis 602 meenutatud asjaoludest lähtudes arvesse määra, mille ulatuses asukohatingimus turgu kattis, võis määr, mille ulatuses kattis turgu ainuõiguslikkuse tingimus teenuslepingutes, millega olid otsesed partnerid hõlmanud üldiselt kõik oma veebisaidid, olla piisav selleks, et see viimane tingimus võis avaldada väljatõrjuvat mõju ajavahemikul 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2015. Küll aga tuleb tuvastada, et komisjon ei ole tõendanud, et ainuõiguslikkuse tingimus võis määra tõttu, mille ulatuses see turgu kattis, sellist mõju avaldada ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. märtsini 2016.

651

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 433 märkis komisjon, et kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus võis välja tõrjuda võimaliku vähemalt sama tõhusa konkurendi nagu Google. Esiteks moodustasid tulud, mida need teenuslepingud tekitasid aastatel 2006–2009, [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turust EMPs. Teiseks moodustasid tulud, mida tekitasid need teenuslepingud ja asukohatingimust sisaldavad teenuslepingud, aastatel 2009–2015 [konfidentsiaalne]–[konfidentsiaalne]% sellest turust. Kolmandaks kuulus Google’ile aastatel 2006–2016 „väga suur“ turuosa. Neljandaks avaldusid sellel turul võrguefektid.

652

Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 434, et on „vähetõenäoline“, et võimalik sama tõhus vahendaja nagu Google võinuks esile kerkida ajavahemikul, mil kohaldati kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust. Lõpuks leidis ta, et küsimus, kas Google oli järginud strateegiat, mille eesmärk oli sama tõhusad konkurendid välja tõrjuda, ei puutugi asjasse.

653

Google väidab, et komisjon ei ole tõendanud, et sama tõhus konkurent nagu tema ei oleks saanud veebiotsingupõhise reklaami vahendamise turul esile kerkida, ega seda, et niisuguse konkurendi sai sellelt turult välja tõrjuda. Surfboard lisab, et see tingimus ei takistanud tal hankida konkureerivaid reklaame, kui ta leidis, et konkureeriva vahendaja teenused on atraktiivsed. Ta märgib, et ühe oma veebisaidi puhul hankis ta muide reklaame Yahoo!‑lt.

654

Google väidab, et komisjon piirdus põhjendamatult ainult märkusega, et on „vähetõenäoline“, et võimalik sama tõhus vahendaja nagu Google võinuks esile kerkida ajavahemikul, mil kohaldati kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust. Ta leiab, et komisjon oleks pidanud tõendama, et konkurentsipiirang oli „tõenäoline“.

655

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

656

Sellega seoses tuleb märkida, et komisjon järeldab vaidlustatud otsuse põhjenduses 433 nelja eespool punktis 651 loetletud teguri põhjal, et ainuõiguslikkuse tingimusel oli „võime“ välja tõrjuda sama tõhusa konkurendi nagu Google, ning selle otsuse põhjenduses 434 märgib ta samade tegurite põhjal, et oli „vähetõenäoline“, et niisugune konkurent võinuks esile kerkida ajavahemikul, mil kohaldati kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimust.

657

Nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Google’i argumendid on puhtalt terminoloogilised ja et komisjonile ei saa ette heita, et ta märkis, et tegevus, millel oli „võime“ välja tõrjuda sama tõhus konkurent nagu Google, muutis niisuguse konkurendi esilekerkimise „vähetõenäoliseks“.

658

Google väidab, et ükski vaidlustatud otsuse põhjenduses 433 mainitud teguritest ei võimalda tõendada, et sama tõhusal konkurendil oli „peaaegu võimatu“ käsitletaval juhul esile kerkida või et ta võidi välja tõrjuda. Esimesena leiab ta, et määr, mille ulatuses kõikide saitide otseste partneritega sõlmitud teenuslepingutes sätestatud ainuõiguslikkuse tingimus turgu kattis, ei võimaldanud iseenesest kindlaks teha, kas niisugune konkurent suutis konkurentsi pakkuda „kasumlikult“, ja et igal juhul võis see konkurent igal hetkel ligi pääseda märkimisväärsele osale asjaomasest turust. Teisena väidab ta, et komisjon suurendas seda turu kaetuse määra kunstlikult, võttes arvesse nende otseste partnerite tulusid, kelle suhtes kohaldati asukohatingimust ja kes ei olnud hõlmanud kõiki oma veebisaite oma teenuslepingutega. Kolmandana heidab ta komisjonile ette esiteks seda, et viimane hindas tema turuosasid üle, ning teiseks seda, et ta ei tõendanud põhjuslikku seost tema turuosade, „sama tõhusate konkurentide seisundi“ ja selle ainuõiguslikkuse tingimuse vahel. Neljandana leiab ta, et komisjon ei ole tõendanud, et asjaolu, et asjaomasel turul avaldusid võrguefektid, võimaldab tõendada, et sama tõhus konkurent nagu Google ei saanud sinna siseneda.

659

Komisjon vaidleb Google’i argumentidele vastu.

660

Selles küsimuses tuleb meenutada, et sama tõhusa konkurendi test seisneb selle kontrollimises, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtja hinnastamistegevus ähvardab turult välja tõrjuda sama tõhusa konkurendi kui kõnealune ettevõtja (vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Post Danmark, C‑23/14, EU:C:2015:651, punkt 53). See mõiste tähistab erinevaid teste, mille ühine eesmärk on hinnata tegevuse võimet tekitada konkurentsivastast väljatõrjuvat mõju, võttes aluseks turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga kulustruktuuri poolest sama tõhusa hüpoteetilise konkurendi võime pakkuda klientidele piisavalt soodsat hinda, et innustada neid tarnijat vahetama hoolimata ebasoodsast olukorrast, mis neil võib tekkida, ilma et see viiks niisuguse konkurendi kahjumiga kauplemiseni. See võime määratakse üldjuhul kindlaks turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda kulustruktuuri alusel (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 56).

661

Seda laadi test võib aga olla sobimatu, eriti kui tegevus ei ole hindadega seotud, näiteks tarnimisest keeldumine, või kui asjaomasel turul on suured sisenemistõkked. Pealegi on selline test vaid üks meetod paljudest, mille abil tegevuse väljatõrjuvat mõju hinnata, ning selles võetakse ka arvesse üksnes hinnakonkurentsi. Kui aga turgu valitsevas seisundis ettevõtja kasutab vahendeid, mis erinevad toote omadustel põhinevas konkurentsis kättesaadavatest vahenditest, võib juba sellest üksi teatud juhul piisata, et tuvastada niisuguse kuritarvitamise esinemine (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 57).

662

Samas ei saa selle testi asjakohasust välistada ka tegevuste korral, mis ei ole seotud hindadega. Seda liiki test võib osutuda otstarbekaks siis, kui vaadeldava tegevuse tagajärgi saab mõõta. Nimelt võib ainuvarustustingimuste puhul sellist testi teoreetiliselt kasutada selleks, et kindlaks teha, kas hüpoteetiline konkurent, kelle kulustruktuur on sarnane turgu valitsevas seisundis ettevõtja omaga, saaks pakkuda oma tooteid või teenuseid teisiti kui kahjumi või ebapiisava marginaaliga, kui ta peaks enda kulude hulka arvama hüvitised, mida edasimüüjad peaksid tarnija vahetamise eest maksma, või kahju, mis neil pärast varem saadud allahindluste lõppemist tekib (19. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Unilever Italia Mkt. Operations, C‑680/20, EU:C:2023:33, punkt 59).