Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 10. septembril 2026(1)
Kohtuasjad C‑38/25 P, C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P
Euroopa Komisjon
versus
Aloe Vera of Europe BV (C‑38/25 P)
Aboca SpA Soc. agr.,
Coswell SpA,
Associação portuguesa de suplementos alimentares (Apard) (C‑48/25 P)
Ortis SA (C‑54/25 P)
Syndicat national des compléments alimentaires (Synadiet),
Asociación Española de Fabricantes de Preparados alimenticios especiales, dietéticos y plantas medicinales (Afepadi),
Be-Sup Asbl,
Fitoform SAS,
Laboratoires Diététique et Santé SASU,
Laboratoires Forte Pharma S.A.M,
Laboratoires Ilapharm SAS,
Laboratoires Ineldea SAS,
Laboratoires Juva Santé SASU,
Laboratoire Pionneau SAS,
Laboratoires Super Diet SASU,
Laboratoires Vitarmonyl SARL,
La Source SARLU,
Les Trois Chênes SA,
Naturenvie SAS,
Noria Distribution SAS,
Pharmanager Ingrédients SAS,
Plantex SASU,
Santé Verte SAS,
Thera-Sana SASU,
Vitamins SAS,
V.S. Vecteur Santé Laboratoires (C‑55/25 P)
Apellatsioonkaebus – Tarbijakaitse – Määrus (EÜ) nr 1925/2006 – Artikkel 8 – Ained, mille kasutamine on keelatud või piiratud, või ained, mis on liidus uurimisel/kontrollimisel – Määrus (EL) 2021/468 – Hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavatest taimeliikide osadest saadud „preparaatide“ keeld – Ainete keelamise, kasutamise piiramise või nende liidus uurimisele/kontrollimisele võtmise menetluse tingimused
I. Sissejuhatus
1. Kui mingi koostisosa toob kaasa rohkem probleeme kui kulinaarset väärtust, on aeg retsept üle vaadata.
2. Vastavalt määruse (EÜ) nr 1925/2006 (edaspidi „määrus nr 1925/2006“)(2) artiklile 8 on komisjoni ülesandeks põhimõtteliselt tuvastada nende probleemide põhjused ning otsustada, kas ja millises ulatuses on rahvatervise kaalutlustest lähtuvalt vaja reguleerida ja vajaduse korral keelata teatud ainete ja koostisosade lisamine toidule.
3. Käesolev apellatsioonkaebus puudutab nelja Üldkohtu otsust.(3) Neis tühistas nimetatud kohus määruse (EL) 2021/468 (edaspidi „vaidlusalune määrus“)(4) osas, millega rahvatervise kaalutlustel keelati või võeti uurimisele/kontrollimisele teatud hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavatest taimeliikidest, sealhulgas Aloe’st saadud ainete ja „preparaatide“ lisamine toidule.
4. Euroopa Komisjon esitas nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebused, väites sisuliselt, et Üldkohus tõlgendas valesti määruse nr 1925/2006 artikli 8 nõudeid ja selle aluseks olevat menetlust.
II. Käesolevate apellatsioonkaebuste õiguslik raamistik ja vaidluse taust
A. Määrus nr 1925/2006
5. Toidu üks põhiülesandeid on tagada toitumine, mis on vajalik kasvuks, arenguks ja tervena püsimiseks. Selleks peab toit olema ohutu. Seetõttu on ELi seadusandja kehtestanud tervikliku kogumi liidu määrusi, mis käsitlevad toidu toiteväärtust ja tervislikkust ning selle esitlemist ja reklaamimist.(5)
6. Sellesse raamistikku kuulub ka määrus nr 1925/2006. Selles määruses on selgitatud, et toitainete ja muude koostisosade lisamine toidule või nende kasutamine toidu valmistamisel toimub kas vabatahtlikult või kohustuslikult ja erinevatel eesmärkidel.(6) Seetõttu ja selleks, et hõlbustada sellise toidu vaba liikumist siseturul, püütakse selle määrusega ühtlustada vitamiinide, mineraaltoitainete ja muude ainete lisamist käsitlevaid erinevaid riigisiseseid eeskirju.(7)
7. Määruse nr 1925/2006 eesmärk on aga ka tagada tarbijate tervise kõrgetasemeline kaitse.(8) Sel eesmärgil püütakse sellega tagada, et toidule lisatavad ained oleksid ohutud.(9)
8. Määruse nr 1925/2006 seletuskirjas pööratakse sellele ohutuse tahule erilist tähelepanu olukorras, kus „vitamiinidest ja mineraaltoitainetest erinevaid aineid või koostisosi“ lisatakse „uuenduslikul viisil“. Nende „kasutamine tekitab üha enam muret […] peamiselt seetõttu, et puuduvad teaduslikud andmed, mis tõendaksid, et nende kasutamine suurtes kogustes, mis sageli oluliselt ületavad koguseid, milles neid aineid tavatoitumisega tarbitaks, ei kujuta endast mingit ohtu tervisele“.(10)
9. Seda arvesse võttes on määruses nr 1925/2006 selgitatud, et kuigi „normaalne ja vaheldusrikas toit sisaldab paljusid koostisosi, mis omakorda sisaldavad paljusid aineid [mille] tarbimine […] ei põhjusta ohtu ning seda ei ole vaja reguleerida“(11) „on olemas suur hulk mitmesuguseid toitaineid ja muid koostisosi, mida võib toidu valmistamisel kasutada, sealhulgas, kuid mitte ainult, vitamiinid, mineraaltoitained (sh mikroelemendid), aminohapped, asendamatud rasvhapped, kiudained ning mitmesugused taimed ja ürdiekstraktid“.(12) Seevastu „mõned ained, mis ei ole vitamiinid ega mineraaltoitained või neid sisaldavad koostisosad, lisatakse toidule ekstraktide või kontsentraatidena ning selle tulemusena võib tarbitav kogus osutuda oluliselt suuremaks piisava ja mitmekülgse toiduga manustatavast kogusest. Taolise toimimisviisi ohutus on mõnel juhul tõsiselt küsitav ning selle kasutegur ebaselge, mistõttu […] sellistel juhtudel on asjakohane, et toidukäitlejad vastutavad enda poolt turule viidava toidu ohutuse tõendamise eest.“(13)
10. Selleks on määruses ette nähtud kaks eraldi raamistikku.
11. Esimene raamistik reguleerib vitamiinide ja mineraaltoitainete toidule lisamise nõudeid, piiranguid ja tingimusi. See sisaldub määruse nr 1925/2006 artiklites 3–7. Need sätted näevad ette lubatud ainete loetelu nendest vitamiinide ja mineraaltoitainete liikidest, mida võib toidule lisada, ning nende vitamiinide ja mineraaltoitainete võimalikest vormidest,(14) samuti teatud piirangud(15) ja nõuded(16) seoses nende lisamisega toidule.
12. Teine raamistik käsitleb muude ainete kui vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamist. Käesolevate apellatsioonkaebuste kontekstis on huvipakkuv just see raamistik, mis on ette nähtud määruse nr 1925/2006 artiklis 8.
13. Selle määruse artikli 8 lõikes 1 on selgitatud, et selles artiklis sätestatud menetlust „järgitakse siis, kui ainet, mis ei ole vitamiin ega mineraaltoitaine, või koostisosa, mis sisaldab ainet, mis ei ole vitamiin ega mineraaltoitaine, lisatakse toidule või kasutatakse toidu valmistamisel nii, et selle tulemusena tarbitakse neid aineid tunduvalt suuremas koguses kui võiks arvata, et neid tarbitakse tavatingimustes tasakaalustatult ja vaheldusrikkalt toitudes ja/või mis kujutavad endast muul viisil tarbijale võimalikku riski“.(17)
14. Teisisõnu on artikli 8 lõikega 1 ette nähtud, et selles sätestatud menetlus algatatakse kolmel juhul: i) kui muude ainete kui vitamiinide ja mineraaltoitainetega rikastatud toitu tarbitakse „tunduvalt suuremas“ koguses kui normaaltingimustes; ii) kui selline tarbimine toimub ja kui esineb võimalus, et tarbitud kogused võivad kujutada endast toiduohutusega seotud riski tarbijatele; või iii) kui olenemata tarbimise kogusest on võimalik, et selle aine tarbimine võib kujutada endast toiduohutusega seotud riski tarbijatele.
15. Kui esineb üks neist olukordadest, on komisjon määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 kohaselt volitatud paluma Euroopa Toiduohutusametil (EFSA) hinnata „olemasolevat teavet“, mis on seotud kõnealuste muude ainete lisamisega toidule või nende kasutamisega toidu valmistamisel, ning vajaduse korral kandma aine kõnealuse määruse III lisasse. See lisa koosneb A osast („Keelatud ained“), B osast („Piiratud kasutusega ained“) ja C osast („Ained, mis on [ELis] uurimisel/kontrollimisel“). Aine või koostisosa III lisasse kandmise nõudeid on määruse artikli 8 lõike 2 punktides a ja b kirjeldatud järgmiselt:
„a) kui on tuvastatud oht tervisele, lisatakse aine ja/või ainet sisaldav koostisosa:
i) III lisa A osasse ja selle lisamine toidule või selle kasutamine toidu valmistamisel keelatakse; või
ii) III lisa B osasse ja selle lisamist toidule või selle kasutamist toidu valmistamisel lubatakse üksnes nimetatud lisas sätestatud tingimustel;
b) kui on tuvastatud ohtliku mõju võimalus tervisele, kuid see on teaduslikult tõendamata, lisatakse aine III lisa C osasse.“
16. Komisjon võib algatada eespool nimetatud menetluse omal algatusel või liikmesriikide esitatud teabe alusel.(18)
B. Vaidlusaluse määruse vastuvõtmiseni viinud sündmused
17. Hüdroksüantratseeni derivaadid moodustavad heterogeense ja erineva struktuuriga keemiliste ainete kategooria.(19) Neid kasutatakse laialdaselt toidulisandites ja taimsetes ravimites nende lahtistava toime tõttu.(20)
18. Üldkohtu hinnangul leidub hüdroksüantratseeni derivaate looduslikult erinevates taimeliikides, nagu teatavad perekonna Aloe liigid ning teatavad puu- ja köögiviljad.(21)
19. Aloe liikides(22) leidub hüdroksüantratseeni derivaate „peamiselt aaloe lateksis, eksudaadis, mis asub siselehe, st aaloelehe läbipaistvate tsentraalsete parenhümatoossete kudede, ja kesta vahel“.(23)
20. Komisjon algatas 29. juunil 2016 liikmesriikide tõstatatud probleemide tõttu omal algatusel määruse nr 1925/2006 artiklis 8 sätestatud menetluse, paludes EFSA‑l hinnata olemasolevat teavet mis tahes allikast pärit hüdroksüantratseeni derivaatide toidus kasutamise ohutuse kohta. Samuti palus ta esitada soovituse hüdroksüantratseeni derivaatide sellise päevadoosi kohta, millel ei ole ohtlikku mõju üldiselt kogu elanikkonna ja olenevalt asjaoludest selle haavatavate alarühmade tervisele.(24)
21. EFSA võttis 22. novembril 2017 vastu EFSA 2017. aasta arvamuse „Safety of hydroxyanthracene derivates for use in food“ (toidus kasutatavate hüdroksüantratseeni derivaatide ohutus). Kättesaadavate andmete põhjal järeldas EFSA, et hüdroksüantratseeni derivaadid „tuleks lugeda genotoksilisteks ja kantserogeenseteks“(25) ja et tal „ei olnud võimalik esitada arvamust küsimuses, milline on hüdroksüantratseeni derivaatide toidu kaudu omastatav kogus, millel ei ole ohtlikku mõju […] tervisele.“(26)
22. Toimiku kohaselt on EFSA nimelt seisukohal, et tal ei ole võimalik kehtestada hüdroksüantratseeni derivaatide ohutut päevadoosi, kuna genotoksilisuse kahtluse korral ei ole olemas taset, millest allpool võib kokkupuudet genotoksiliste ainetega pidada ohutuks, kuna isegi väikseim kokkupuude kujutab endast ohtu.(27) Seega „tervisepõhiste suunisväärtuste kehtestamist ei peeta asjakohaseks“.(28)
23. EFSA arvamust arvestades võttis komisjon 18. märtsil 2021 vastu vaidlusaluse määruse.
24. Määruses selgitab komisjon asjasse puutuvas osas, et EFSA „leidis, et hüdroksüantratseeni derivaadid aaloe-emodiin ja emodiin ning samasuguse struktuuriga aine dantroon on osutunud in vitro genotoksiliseks. Samuti on tõendatud, et aaloeekstraktid on in vitro genotoksilised kõige tõenäolisemalt ekstraktis sisalduvate hüdroksüantratseeni derivaatide tõttu. Lisaks tõendati, et aaloe-emodiin on in vivo genotoksiline. Tõendati, et kogu aaloelehe ekstrakt ja struktuuriline analoog dantroon on kantserogeensed.“(29) Seega järeldas komisjon, et „arvestades toidus hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavate aaloe-emodiini, emodiini, dantrooni ja aaloeekstraktide kasutamisega kaasnevat tõsist kahjulikku mõju tervisele ning seda, et hüdroksüantratseeni derivaatide sellist päevast tarbitavat kogust, mis ei kujuta ohtu inimeste tervisele, ei olnud võimalik määrata, tuleks sellised ained keelata“.(30) Lisaks „arvestades, et liikide Rheum, Cassia ja Rhamnus ning nendest valmistatud preparaatide kasutamine toidus võib avaldada kahjulikku mõju tervisele, kuigi puudub veel teaduslik kindlus selle kohta, kas sellised preparaadid sisaldavad [määruse nr 1925/2006] III lisa A osas loetletud aineid, tuleks need ained võtta liidu kontrolli alla ja seepärast tuleks need lisada [selle määruse] III lisa C ossa.(31)
25. Sellest tulenevalt muudab komisjon vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 1 alusel määruse nr 1925/2006 III lisa järgmiselt: A osasse lisatakse „aloe-emodiin ja kõik preparaadid, milles see aine esineb“, „emodiin ja kõik preparaadid, milles see aine esineb“, Aloe liikide lehtedest saadud preparaadid, mis sisaldavad hüdroksüantratseeni derivaate“ ja „dantroon ja kõik preparaadid, milles see aine esineb“.
26. Samamoodi lisas komisjon vaidlusaluse määruse artikli 1 punkti 2 alusel määruse nr 1925/2006 III lisa C osasse „liikide Rheum palmatum L. ja Rheum officinale Baillon ja nende hübriidide juurtest või risoomidest saadud preparaadid, mis sisaldavad hüdroksüantratseeni derivaate“, „liigi Cassia senna L. lehtedest või viljadest saadud preparaadid, mis sisaldavad hüdroksüantratseeni derivaate“ ja „liikide Rhamnus frangula L. ja Rhamnus purshiana DC. koorest saadud preparaadid, mis sisaldavad hüdroksüantratseeni derivaate“.
C. Menetlus Üldkohtus
27. Ajavahemikus 10. aprillist kuni 27. maini 2021 esitasid Aloe Vera of Europe BV (kohtuasjas T‑189/21), Ortis (kohtuasjas T‑271/21), Syndicat national des compléments alimentaires (Synadiet) jt (kohtuasjas T‑274/21) ning Aboca, Coswell ja Apard (kohtuasjas T‑302/21), kes kõik on sellised tootjad või tootjate esindajad, kes turustavad tooteid, mis sisaldavad hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavatest taimeliikidest saadud aineid, hagid, milles taotlesid vaidlusaluse määruse tühistamist.
28. Üldkohus tegi 13. novembril 2024 vaidlustatud kohtuotsused, milles ta nõustus esimese kohtuastme hagejate väidetega osas, milles nad väitsid, et on rikutud määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõudeid. Ta ei hinnanud nende poolte muid väiteid.
29. Seoses kohtuotsustega T‑302/21, T‑271/21 ja T‑274/21 leidis Üldkohus, et määruse nr 1925/2006 artikkel 8 ei võimalda lisada „preparaate“ selle määruse III lisa A ja C osa loeteludesse.(32) Lisaks sellele järeldusele leidis Üldkohus kohtuotsuste T‑189/21, T‑302/21, T‑271/21 ja T‑274/21 kohta samuti, et komisjon jättis ekslikult kehtestamata ohutuskünnise, mis keelab hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavate ainete lisamise toidule või nende kasutamise toidu valmistamisel vastavalt määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõigetele 1 ja 2.(33)
30. Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse asjasse puutuvates osades.
D. Menetlus Euroopa Kohtus
31. Nelja apellatsioonkaebusega palub komisjon Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsused, teha igas kohtuasjas lõplik otsus, jättes hagid Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 alusel rahuldamata, või teise võimalusena saata kohtuasjad tagasi Üldkohtusse, et ta vaataks läbi väited, mida ei ole veel hinnatud, ning mõista kohtukulud välja esimese kohtuastme hagejatelt või jätta kohtukulude üle otsustamine edaspidiseks, kui kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse.
32. Komisjoni toetab selles hagis EFSA, kellele on antud luba astuda menetlusse seoses kõigi apellatsioonkaebustega.(34)
33. Kohtuistungit ei peetud.
III. Analüüs
34. Minu ettepanek on üles ehitatud järgmiselt. Alustan argumendist, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et määruse nr 1925/2006 artikkel 8 ei luba kanda selle määruse III lisa loeteludesse muude ainete kui vitamiinide ja mineraaltoitainete „preparaate“ (A jagu). Seejärel asun käsitlema argumenti, et selle määruse artikli 8 lõigete 1 ja 2 aluseks olevaid tingimusi ei tohiks tõlgendada kumulatiivselt, mistõttu komisjon oleks pidanud kehtestama ohutuskünnise hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavate ainete toidule lisamiseks või nende kasutamiseks toidu valmistamisel (B jagu). Viimaseks käsitlen oma analüüsis argumenti, et kohtuotsuse põhjendused on puudulikud ja Üldkohus on ületanud oma kontrollipädevust (C jagu).
A. Apellatsioonkaebuse väide, mis käsitleb muid aineid kui vitamiine ja mineraaltoitaineid sisaldavate „preparaatide“ kandmist määruse nr 1925/2006 III lisasse
35. Kohtuasjades C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P esitatud esimeses väites vaidlustab komisjon Üldkohtu järelduse, et mõiste „preparaadid“ ei kuulu määruse nr 1925/2006 artikli 8 kohaldamisalasse. Kohtuasjades T‑302/21, T‑271/21 ja T‑274/21 tehtud kohtuotsustes leidis see kohus, et määruse nr 1925/2006 artikkel 8 viitab üksnes mõistetele „ained“, „koostisosad“ ja „koostisosa, mis sisaldab [seda] ainet“. Nii märkis ta, et määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti i kohaselt on selle määruse III lisa A osasse kandmise eesmärk keelata üksnes „aine“ või „[seda] ainet sisaldava koostisosa“ lisamine toidule või selle kasutamine toidu valmistamisel. Üldkohus leidis siiski, et mõiste „preparaadid“ ulatub mõlema nimetatud mõiste reguleerimisalast kaugemale. Samuti märkis see kohus, et kuna kõnealuse määruse artikli 8 lõike 2 punktis b viidatakse ainult „ainetele“ ja mitte „koostisosadele“, peab selle reguleerimisala olema kitsam kui sama määruse artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti i reguleerimisala. Seega võib III lisa C osasse lisada ainult „aineid“, mille puhul on kindlaks tehtud võimalik kahjulik mõju tervisele, kuid mille puhul esineb ebakindlus. Nende tõlgenduste põhjal leidis Üldkohus, et mõiste „preparaadid“ ei kuulu ei mõistete „ained“ ega „koostisosad“ alla; et see ei saa asendada kumbagi nimetatud mõistet ning et seega ei saanud komisjon tugineda nendele sätetele, et võtta vastu selle määruse A ja C osa muudatused vaidlusaluse määruse artikli 1 lõike 1 ja artikli 1 lõike 2 alusel.
36. Komisjon, keda toetab EFSA, vaidlustab selle järelduse. Need pooled väidavad, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas, et mõiste „preparaadid“ on laiem kui määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 kohaldamisala, st et see ei kuulu mõistete „ained“ või „koostisosad“ alla. Selle kohtu arutluskäik ei ole kooskõlas määruse artiklis 8 ette nähtud menetluse sõnastuse, konteksti ja eesmärgiga ega taga ka määruse kui terviku tõhusust.
37. Vastustajad vaidlevad sellisele argumentatsioonile vastu ja toetavad Üldkohtu arutluskäiku.
38. Nõustun komisjoni ja EFSA seisukohaga.
39. Määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 1 sõnastus rõhutab, et selle eesmärk on hõlmata olukordi, mille puhul „ainet, mis ei ole vitamiin ega mineraaltoitaine, või koostisosa, mis sisaldab ainet, mis ei ole vitamiin ega mineraaltoitaine, lisatakse toidule või kasutatakse toidu valmistamisel“.
40. Viidates eelkõige selle sätte grammatilisele tõlgendusele, leidis Üldkohus, et selles ette nähtud menetlus ei ole kohaldatav hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavate ainete „preparaatide“ lisamise suhtes.
41. Ma mõistan Üldkohtu rahulolematust sellise terminoloogiaga. Sõna „preparaadid“ ei ole määruse nr 1925/2006 artiklis 8 kasutatud ja seda ei kasutata ka selle määruse ülejäänud osas. Olenevalt sellest, kuidas seda sõna tõlgendatakse, võib selle kasutamist käsitada kõnealuse määruse reguleerimisalast väljapoole jäävana. Seda, miks komisjon pidas siiski vajalikuks kasutada rakendusmääruse resolutiivosas seda terminoloogiat, ja seega riskis sellega, et tema kavandatava määruse ulatust võidakse valesti mõista, ei ole toimikus selgitatud.
42. Komisjon ja EFSA ei ole selle kohta veenvat selgitust esitanud. Näiteks asjaolu, et EFSA kasutab 2009. aasta juhenddokumendis,(35) mis ei ole seotud käesoleva menetlusega, „ainete“ või „koostisosade“ asemel mõistet „preparaadid“, et anda oma analüüsile täiendavaid nüansse (mida tal on täielik õigus teha), on kindlasti kasulik, et mõista konteksti, milles seda mõistet kasutatakse. Siiski ei saa see kuidagi mõjutada kõrgemalseisva liidu õigusakti ulatust ega selles kasutatud terminoloogiat.
43. Samas ei tohi unustada, et kõigi ELi institutsioonide aktide suhtes kehtib üldine kehtivuse eeldus.(36) See tähendab, et neid akte tuleb tõlgendada nii palju kui võimalik viisil, mis järgib seda eeldust. Minu arvates tähendab see ka seda, et ainuüksi sellise sõna kasutamine rakendusakti resolutsioonis, mida ei ole alusaktis muul viisil kasutatud, ei saa iseenesest seda eeldust ümber lükata.
44. See kehtib eriti juhul, kui – nagu käesolevas menetluses – komisjon ja EFSA on nii Üldkohtus kui ka Euroopa Kohtus väitnud, et vaidlusaluses määruses kasutatud mõistet „preparaadid“ tuleks tõlgendada nii, et see hõlmab kõiki tootmisprotsessi sisendtooteid, mis sisaldavad ainet, mille puhul on kindlaks tehtud kahjulik mõju.
45. Teisisõnu rõhutavad nii komisjon kui ka EFSA, et mõistega „preparaadid“ sooviti vaidlusaluse määrusega hõlmata keelatud aine kaudset lisamist toidule või selle kasutamist toidu valmistamisel.
46. Nende poolte jaoks ei ole selline tõlgendus vastuolus määruse nr 1925/2006 artikli 8 kohaldamisala või eesmärgiga. Nad rõhutavad, et selle sätte grammatilisel tõlgendamisel jätab Üldkohus arvesse võtmata mitte ainult muud selles sättes sisalduvad grammatilised elemendid, nagu väljendid „lisatakse toidule“ ja „kasutatakse toidu valmistamisel“, vaid ka asjaolu, et olenevalt mõiste „koostisosad“ tõlgendusest on sellega võimalik hõlmata mitmesuguseid viise, kuidas aineid, mille kahjulik mõju on tuvastatud, toidule kaudselt lisatakse või toidu valmistamisel kasutatakse.
47. Minu arvates säilitaks tõlgendus, mille kohaselt mõiste „koostisosad“ all mõistetakse erinevaid kahjuliku aine toidule kaudse lisamise vorme ja viise, tõepoolest kõige paremini määruse nr 1925/2006 artikli 8 eesmärki.
48. Nagu ma selgitasin, on selle määruse eesmärk kehtestada raamistik, et kontrollida „mitmesuguseid toitaineid ja muid koostisosi, mida võib toidu valmistamisel kasutada“,(37) mille vabatahtlik lisamine võib põhjustada ohtu tarbijate tervisele.(38)
49. Määruse nr 1925/2006 artiklis 8 on seda tehtud muude ainete kui vitamiinide ja mineraaltoitainete puhul.(39)
50. Selle eesmärgi saavutamiseks ei tohiks olla oluline, kas kõnealune aine esineb puhtal kujul või on saadud varasemate protsesside käigus, lisamiseks otseselt või kaudselt „preparaadi“, segu või koostisosana, tingimusel et seda lisatakse toidule või kasutatakse toidu valmistamisel vabatahtlikult.
51. Nimelt, nagu EFSA selgitab, on oluline see, et lisatakse kahjulikku ainet, olenemata viisist, kuidas see lisamine toimub. Lõppude lõpuks sõltub kõnealuse määruse artiklis 8 sätestatud raamistiku edu või ebaedu sellest, kas komisjon suudab reguleerida seda lisamist seoses potentsiaalselt kahjulike ainetega.
52. Seega peab määruse nr 1925/2006 artikkel 8 hõlmama nii sellise aine võimalikke erinevaid vorme kui ka erinevaid viise, kuidas seda ainet võib toidule lisada või toidu valmistamisel kasutada.
53. Teistsugune tõlgendus, nagu see, millest lähtus Üldkohus, võib viia olukorrani, kus komisjon saaks tegelikult reguleerida näiteks aaloe-emodiini, emodiini või dantrooni otsest lisamist toidule, kuid mitte nende kaudset lisamist nende eelneva lisamisega preparaati enne nende lisamist toidule või kasutamist selle valmistamisel. Ma ei näe, kuidas see oleks loogiline või kooskõlas eesmärgiga kaitsta tarbijat toidu kahjulike lisandite eest.
54. Lisaks jätaks selline tõlgendus määruse nr 1925/2006 artiklis 8 kasutatud sõna „koostisosa“ selles sättes tegeliku toimeta.
55. Seega peab määruse artiklis 8 sätestatud kord hõlmama kõiki juhtumeid, olenemata sellest, kas ainet lisatakse toidule otse või kasutatakse toidu valmistamisel või segatakse see enne toidule lisamist või toidu valmistamisel kasutamist esmalt teiste ainetega.
56. Sama loogika peab tingimata kehtima ka määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 punkti b suhtes.
57. On tõsi, nagu rõhutavad vastustajad ja on rõhutatud vaidlustatud kohtuotsustes, et see säte viitab üksnes mõistele „ained“ ja mitte ühtlasi mõistele „koostisosad“. Selle põhjal on väidetud, et määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 punkti b kohaselt on liidus uurimisele/kontrollimisele lubatud võtta üksnes need ained, mida lisatakse toidule otse või mida kasutatakse toidu valmistamisel. Nagu ma aga selgitasin, oleks määruse nr 1925/2006 artikli 8 raamistiku kui tervikuga taotletavat eesmärki silmas pidades ebaloogiline seda protsessi vastavalt piirata ja välistada võimalus võtta uurimisele/kontrollimisele selliste ainete kaudne lisamine, mille puhul on kindlaks tehtud võimalik kahjulik mõju tervisele, kuid mille puhul esineb endiselt teaduslik ebakindlus.
58. Vastupidine tõlgendus ei ole mõistlik ka artikli 8 kontekstis: lõikes 5 ette nähtud kiirmenetluse kohaselt võib komisjon kanda „aine või koostisosa“ III lisa C osast üle A või B osasse. Seega selleks, et selline ülekandmine oleks tungiva kiireloomulisuse tõttu „koostisosade“ jaoks võimalik, peab C osa hõlmama ka „koostisosi“. See tähendab, et selle määruse artikli 8 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka „koostisosade“ kandmist nimetatud määruse III lisa C osasse. Seetõttu ja hoolimata asjaolust, et vastustaja argumendid ei ole uudsed,(40) ei saa need igal juhul takistada komisjonil reguleerimast niisuguste ainete lisamist toidule, mis võivad olla inimeste tervisele kahjulikud.
59. Kohaldatuna käesoleva menetluse asjaoludele tähendab see, et määruses nr 1925/2006 ei ole midagi, mis räägiks vastu sellele, et tõlgendada selle artiklis 8 sisalduvaid mõisteid „ained“ ja „koostisosad“ nii, et need viitavad muude ainete kui vitamiinide ja mineraaltoitainete kaudsele lisamisele toidule või nende ainete kasutamisele toidu valmistamisel „preparaatidena“. Seetõttu tegi Üldkohus vea, kui ta tõlgendas seda sätet nii, et see ei hõlma niisugust olukorda, ja kui ta tühistas vaidlusaluse määruse asjasse puutuvad osad muu hulgas just sellel alusel.
60. Eeltoodu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada komisjoni esimene apellatsioonkaebuse väide kohtuasjades C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P põhjendatuks.
B. Apellatsioonkaebuse väited, mis on seotud määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõigete 1 ja 2 aluseks olevate tingimustega
61. Vaidlustatud kohtuotsustes tõlgendas Üldkohus määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõikeid 1 ja 2 nii, et neis on sätestatud kaks kumulatiivset tingimust selleks, et komisjon saaks keelata aine või koostisosa lisamise toidule või kasutamise toidu valmistamisel: esiteks, et nende lisamise tulemusena tarbitakse neid aineid tunduvalt suuremas koguses kui võiks mõistlikult arvata, et neid tarbitakse tavatingimustes tasakaalustatult ja vaheldusrikkalt toitudes, ja/või mis kujutavad endast muul viisil tarbijale võimalikku riski (artikli 8 lõige 1), ning teiseks kui on tuvastatud oht tervisele (artikli 8 lõige 2). Selle põhjal ja leides, et komisjon ei ole kehtestanud hüdroksüantratseeni derivaatide koguse piirmäära tasakaalustatud ja mitmekesises toidus, nagu oleks nõutud selle määruse artikli 8 lõikes 1, tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse asjakohased osad.(41)
62. Kohtuasjas C‑38/25 P esitatud apellatsioonkaebuse esimese väitega ja kohtuasjades C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P esitatud apellatsioonkaebuse teise väitega vaidlustab komisjon need järeldused. EFSA toetusel väidab ta sisuliselt, et selleks, et keelata aine lisamine toidule või selle kasutamine toidu valmistamisel kas otse või seda ainet sisaldavate koostisosade kaudu, peab olema täidetud üksnes selle määruse artikli 8 lõike 2 punktis a ette nähtud tingimus, mis puudutab kahjuliku tervisemõju tuvastamist.(42)
63. Vastustajad vaidlevad sellisele argumentatsioonile vastu ja toetavad Üldkohtu arutluskäiku.
64. Nõustun komisjoni ja EFSA seisukohaga.
65. Nagu on selgitatud käesoleva ettepaneku punktis 14, on määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud kolm riskistsenaariumi, mille puhul on komisjonil õigus algatada menetlus teatud ainete ja/või koostisosade kandmiseks III lisasse: esiteks, kui tarbimine ületab normaalset ja tasakaalustatud toitumist; teiseks, kui selline tarbimine toimub ja esineb võimalik oht tarbijatele; või kolmandaks, kui olenemata tarbimise kogusest on võimalik, et selle aine/koostisosa lisamine kujutab endast võimalikku ohtu tarbijatele.
66. Need tingimused on selgelt eelnevad ja eraldiseisvad otsustusprotsessist, mis toimub määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 alusel, et reguleerida sel viisil tuvastatud ohtu. Seda otsustusprotsessi alustatakse alles pärast seda, kui komisjon on kas liikmesriikide tõstatatud probleemide põhjal või omal algatusel tuvastanud, et esineb vähemalt üks määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõikes 1 sätestatud risk.
67. Mulle on selge, et määruse nr 1925/2006 artikkel 8 koosneb kahest eraldiseisvast etapist: riski tuvastamise etapp (selle määruse artikli 8 lõike 1 alusel) ja selle riski juhtimise viisi üle otsustamise etapp (määruse artikli 8 lõike 2 alusel).
68. Teises etapis, mis on riski juhtimise etapp, peab komisjon tegema liidu seadusandja ette nähtud poliitiliste valikute vahel valiku seoses sellega, kuidas asjaomast ainet või koostisosa käsitleda.
69. Praegu ei ole määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõikes 1 sätestatud riski tuvastamise stsenaariumid asjakohased.
70. Nimelt, nagu on märgitud selle määruse artikli 8 lõikes 2, võib komisjon praegu olenevalt EFSA hinnangust, kui tuvastatakse kahjulik mõju, kanda aine või koostisosa A osasse ja seega keelata selle kasutamise täielikult (artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti i alusel) või kanda selle B osasse ja lubada selle lisamist teatud tingimustel (artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti ii alusel); või kui kahjulik mõju on tuvastatud, kuid see on teaduslikult tõendamata, kanda aine või koostisosa C osasse, lubada selle kasutamist ja allutada see uurimisele/kontrollimisele (artikli 8 lõike 2 punkti b alusel). Teisisõnu peab komisjon otsustama, milliseid konkreetseid meetmeid võtta, lähtudes teaduslikult tõendatud kahjuliku mõju tõenäosusest.
71. Saan aru, et käesoleva menetluse raames algatas komisjon määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud menetluse üksnes seetõttu, et hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavate ainete tarbimine võib kujutada ohtu tarbijate tervisele. Võttes arvesse EFSA esitatud hinnangut, milles leiti, et sellised ohud esinevad teatud ainete puhul,(43) toimis komisjon seejärel vastavalt määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunktis i sätestatud poliitilisele valikule.
72. Nagu nähtub selle sätte sõnastusest, peab komisjon juhul, kui ta teeb otsuse artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti i alusel, aine või koostisosa täielikult keelama ning tal ei ole seega kaalutlusõigust seda liiki aine tarbimiskünnise kehtestamisel (isegi kui see oleks genotoksiliste ainete puhul võimalik).(44) Kui komisjonile oleks selline kaalutlusõigus antud, oleks liidu seadusandja selle nii sõnastanud, nagu ta on teinud artikli 8 lõike 2 punkti a alapunkti ii alusel.(45)
73. Seega on selge, et Üldkohus eksis, kui ta leidis, et määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõiget 2 tuleb tõlgendada koostoimes selle määruse artikli 8 lõikega 1, mistõttu esineb kaks tingimust, mille komisjon peab täitma, enne kui ta kannab aine nimetatud määruse III lisasse.
74. Vastupidi sellele, mida väidavad vastustajad, ei võta eespool esitatud tõlgendus määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõikelt 1 selle funktsiooni. Minu arvates ajavad need pooled segi kaks erinevat mõistet, milleks on riski hindamine ja riski juhtimine.
75. Ühelt poolt on riski hindamine teaduslikult põhjendatud protsess, mis koosneb neljast osast: ohu kindlakstegemine, ohu kirjeldamine, kokkupuute hindamine ja riski kirjeldamine.(46) See protsess hõlmab aine või bioloogilise mõjuri ohutuse keerulist teaduslikku hindamist, mis põhineb kõigil asjakohastel teaduslikel ja tehnilistel andmetel, et teha kindlaks ja ennetada tekkivaid riske. ELi tasandil ja määruse nr 1925/2006 kohaldamisel täidab seda ülesannet EFSA. Teiselt poolt on riski juhtimine „riski hindamisest eristatav protsess, mis hõlmab huvitatud pooltega konsulteerides eri põhimõtete kaalumist, riski hindamise ja muude õiguspäraste tegurite arvestamist ning vajaduse korral asjakohaste ärahoidmis- või kontrollivõimaluste valimist“.(47) Alles siis, kui riskianalüüs on valmis, saavad asjaomased asutused otsustada, millised on asjakohased meetmed soovitud kaitsetaseme saavutamiseks.(48)
76. Kuigi määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõiget 1 võib mõista riski hindamise elemendina, on – nagu ma juba selgitasin – selle määruse artikli 8 lõikes 2 selgelt sätestatud erinevad võimalused, et juhtida EFSA poolt juba kindlaks tehtud, hinnatud ja iseloomustatud riski.(49) Käesoleval juhul juhtis komisjon EFSA tuvastatud riski määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõike 2 punkti a alapunktis i ette nähtud meetme abil: kandes kõnealuse aine nimetatud määruse III lisa nimekirja A ja keelates selle lisamise toidule või kasutamise toidu valmistamisel. Komisjon võib selle otsuse läbi vaadata üksnes juhul, kui tuvastatakse ilmne hindamisviga.
77. Eeltoodu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada komisjoni esimene apellatsioonkaebuse väide kohtuasjas C‑38/25 P ja teine apellatsioonkaebuse väide kohtuasjades C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P põhjendatuks.
C. Apellatsioonkaebuse väited Üldkohtu põhjendamiskohustuse ja kontrollipädevuse kohta
78. Kohtuasjas C‑38/25 P esitatud apellatsioonkaebuse teise väitega ja kohtuasjades C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P esitatud apellatsioonkaebuse kolmanda väitega väidab komisjon, keda toetab EFSA, et Üldkohus ei ole oma otsust põhjendanud(50) ja on ületanud oma kohtuliku kontrolli pädevust.(51)
79. Vastustajad leiavad, et komisjoni argumendid on vastuvõetamatud ning et igal juhul ei ole Üldkohus jätnud põhjendusi esitamata ega ületanud oma pädevust kontrolli ulatuse osas.
80. Nõustun vastustajatega.
81. Mis puudutab väidet, mille kohaselt jättis Üldkohus põhjendused esitamata, siis tuleb meenutada, et tuleb teha vahet ELTL artiklis 296 nõutud põhjenduse olemasolu ja selle vahel, kas need põhjendused on põhjendatud. ELTL artikli 296 alla saab subsumeerida üksnes argumendi, mis puudutab põhjenduste olemasolu.(52) Siiski on selge, et komisjon ei väida, et vaidlustatud kohtuotsustel puuduvad põhjendused. Selle asemel kritiseerib ta käsitletavates järeldustes esitatud põhjenduste sisu. Kuna seda liiki argumente ei saa subsumeerida ELTL artikli 296 alla, tuleb komisjoni argumendid selles osas vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
82. Mis puudutab väidet, et Üldkohus ületas oma kohtuliku kontrolli pädevust, siis esiteks ja vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei kontrollinud Üldkohus täielikult komisjoni faktilist hinnangut seoses määruse nr 1925/2006 artikliga 8 ning ületas seega oma kontrollipädevust teaduslike hinnangute osas.(53) See kohus kontrollis hoopis seda, kuidas komisjon tõlgendas määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõikeid 1 ja 2, mille puhul ta, nagu selgitatud, ekslikult eeldas, et nendes sätetes on kehtestatud kumulatiivsed tingimused. Kuna ELi kohtutel on täielik pädevus õigust tõlgendada, tuleb komisjoni argument selles osas põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Teiseks, kuivõrd komisjon leiab, et Üldkohus asendas EFSA põhjendused enda omadega, kui ta järeldas, et „2017. aasta teaduslikust arvamusest ega ühestki toimikus sisalduvast dokumendist [ei nähtu], et vaidlusaluse määruse asjaomased sätted oleks kehtestatud seetõttu, et kõnealused ained ja preparaadid võisid tarbijale võimalikku riski tekitada muudel põhjustel“,(54) on selge, et see järeldus kujutab endast faktilist hinnangut, mis piirdub sellega, mida Üldkohus pidas toimikus sisalduvaks. See väide ei kujuta endast teaduslikku hinnangut. Seega tuleb ka see väide lugeda vastuvõetamatuks, kuna sellega püütakse vaidlustada Üldkohtu faktilist järeldust, ilma et viidataks selle võimalikule moonutamisele.
83. Eeltoodu põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada komisjoni teine apellatsioonkaebuse väide kohtuasjas C‑38/25 P ja kolmas apellatsioonkaebuse väide kohtuasjades C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt põhjendamatuks.
IV. Tagajärjed
84. Apellatsioonkaebuse esimene väide kohtuasjas C‑38/25 P ning esimene ja teine apellatsioonkaebuse väide kohtuasjades C‑48/25 P, C‑54/25 P ja C‑55/25 P on põhjendatud. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsused tühistada. Kuna aga Üldkohus ei hinnanud kõiki esimeses kohtuastmes esitatud väiteid, ei ole Euroopa Kohtul võimalik teha lõplikku otsust ja ta peab saatma aluseks olevad kohtuasjad tagasi Üldkohtusse.(55)
V. Ettepanek
85. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– tühistada 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Aloe Vera of Europe vs. komisjon (T‑189/21, EU:T:2024:802), 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Aboca jt vs. komisjon (T‑302/21, EU:T:2024:808), 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Ortis vs. komisjon (T‑271/21, EU:T:2024:804) ning 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Synadiet jt vs. komisjon (T‑274/21, EU:T:2024:806);
– saata kohtuasi tagasi Üldkohtule ülejäänud väidete lahendamiseks ja
– otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.
1 Algkeel: inglise.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus vitamiinide, mineraaltoitainete ja teatud muude ainete toidule lisamise kohta (ELT 2006, L 404, lk 26).
3 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Aloe Vera of Europe vs. komisjon (T‑189/21, EU:T:2024:802) (edaspidi „kohtuotsus Aloe Vera of Europe vs. komisjon“); 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Aboca jt vs. komisjon (T‑302/21, EU:T:2024:808) (edaspidi „kohtuotsus Aboca jt vs. komisjon“); 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Ortis vs. komisjon (T‑271/21, EU:T:2024:804) (edaspidi „kohtuotsus Ortis vs. komisjon“) ja 13. novembri 2024. aasta kohtuotsus Synadiet jt vs. komisjon (T‑274/21, EU:T:2024:806) (edaspidi „kohtuotsus Synadiet jt vs. komisjon“) (koos „vaidlustatud kohtuotsused“).
4 Komisjoni 18. märtsi 2021. aasta määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1925/2006 III lisa seoses hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavate botaaniliste liikidega (ELT 2021, L 96, lk 6).
5 Vt eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta (ELT 2006, L 404, lk 9) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT 2011, L 304, lk 18).
6 Vt määruse nr 1925/2006 põhjendused 3 ja 4. Vt lisaks ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus vitamiinide, mineraaltoitainete ja teatud muude ainete toidule lisamise kohta, KOM(2003) 671 (lõplik) (edaspidi „määruse nr 1925/2006 ettepanek“), lk 3.
7 Vt selle kohta määruse nr 1925/2006 põhjendused 1, 2, 22 ning artikli 1 lõige 1 ja artikkel 10. Vt ka määruse nr 1925/2006 ettepanek, lk 1.
8 Vt selle kohta määruse nr 1925/2006 põhjendused 14 ja 22 ning artikli 1 lõige 1.
9 Vt määruse nr 1925/2006 põhjendus 12.
10 Vt määruse nr 1925/2006 ettepanek, punkt 21.
11 Vt määruse nr 1925/2006 põhjendus 20.
12 Vt määruse nr 1925/2006 põhjendus 1.
13 Vt määruse nr 1925/2006 põhjendus 20. Vt sarnast sõnastust ka selle määruse põhjenduses 2.
14 Vt määruse nr 1925/2006 artikli 3 lõige 1, milles on sätestatud, et „toidule tohib lisada ainult I lisas loetletud vitamiine ja/või mineraaltoitaineid II lisas loetletud ühenditena vastavalt käesolevas määruses sätestatud eeskirjadele.“
15 Vt määruse nr 1925/2006 artikkel 4, milles on sätestatud tootekategooriad, millele vitamiine ja mineraaltoitaineid lisada ei tohi.
16 Vt määruse nr 1925/2006 artikkel 6, milles on sätestatud tingimused, mille kohaselt võib toidule lisada vitamiine ja mineraaltoitaineid.
17 Vt direktiivi 1925/2006 artikli 8 lõige 1 (kohtujuristi kursiiv). Sarnast sõnastust on kasutatud määruse põhjenduses 2.
18 Vt määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõige 2.
19 Vt selle kohta Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punkt 4; Aboca jt vs. komisjon, punkt 5; Ortis vs. komisjon, punkt 3, ja Synadiet jt vs. komisjon, punkt 3.
20 Vt Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punkt 4; Aboca jt vs. komisjon, punkt 5; Ortis vs. komisjon, punkt 3, ja Synadiet jt vs. komisjon, punkt 3.
21 Vt Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punkt 4; Aboca jt vs. komisjon, punkt 5; Ortis vs. komisjon, punkt 3, ja Synadiet jt vs. komisjon, punkt 3.
22 Kohtuotsuse Aloe Vera of Europe vs. komisjon punktis 3 selgitab Üldkohus, et „Aloe vera on perekonda Aloe kuuluv liik, mille leht koosneb kolmest kihist, millest esimene on paks roheline väliskest, mis kaitseb taime ilmastiku eest; teine on vahekiht, mis koosneb hüdroksüantratseeni derivaate sisaldavast kollasest piimmahlast, ja kolmas on sisemine vesine ja läbipaistev geeljas kiht, milles on taime toitained […]“.
23 EFSA toidu lisaainete ja toidule lisatavate toitaineallikate komisjon, „Safety of hydroxyanthracene derivatives for use in food“ (toidus kasutatavate hüdroksüantratseeni derivaatide ohutus), EFSA Journal, kd 16, nr 1, 5090, 2018. Kättesaadav aadressil https://doi:10.2093/j.efsa.2018.5090 (edaspidi „EFSA 2017. aasta arvamus“), lk 19.
24 Vt selle kohta Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punkt 5; Aboca jt vs. komisjon, punkt 6; Ortis vs. komisjon, punkt 4, ja Synadiet jt vs. komisjon, punkt 4.
25 Vt EFSA 2017. aasta arvamus, lk 1.
26 Vt EFSA 2017. aasta arvamus, lk 69.
27 Vt selle kohta EFSA teaduskomitee, „Scientific Opinion on genotoxicity testing strategies applicable to food and feed safety assessment“ (Teaduslik arvamus toidu ja sööda ohutuse hindamise suhtes kohaldatavate genotoksilisuse katsestrateegiate kohta), EFSA Journal, 2011, kd 9, nr 9, 2379, 2011. Kättesaadav aadressil https://doi:10.2903/j.efsa.2011.2379. Vt eelkõige lk 9 ja punkt 4.2 kokkupuute kohta, lk 23–25.
28 EFSA teaduskomitee, „Clarification of some aspects related to genotoxicity assessment“ (Teaduslik arvamus genotoksilisuse hindamisega seotud teatavate aspektide selgitamise kohta), EFSA Journal, 2017, kd 15, nr 12, 5113, 2017, lk 1. Kättesaadav aadressil https://doi.org/10.2903/j.efsa.2017.5113. Vt ka lk 14 ja 15 seoses tervisepõhiste suunisväärtuste kehtestamisega genotoksilistele ainetele.
29 Vaidlusaluse määruse põhjendus 7.
30 Vaidlusaluse määruse põhjendus 9.
31 Vaidlusaluse määruse põhjendus 11.
32 Vt Aboca jt vs. komisjon, punkt 61; Ortis vs. komisjon, punkt 65, ja Synadiet jt vs. komisjon, punkt 57.
33 Vt selle kohta Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punktid 66 ja 67; Aboca jt vs. komisjon, punktid 90 ja 91; Ortis vs. komisjon, punktid 95 ja 96, ja Synadiet jt vs. komisjon, punktid 86 ja 87.
34 Samuti väärib märkimist, et Itaalia Vabariik esitas menetlusse astumise avalduse, et toetada vastustajate nõudeid kohtuasjas C‑48/25 P. Kuna see taotlus esitati siiski pärast Euroopa Kohtu kodukorra artikli 190 lõikes 2 ette nähtud tähtaja möödumist, kuid enne menetluse suulise osa avamise otsust, anti Euroopa Kohtu presidendi 23. mai 2025. aasta otsusega sellele poolele kodukorra artikli 194 alusel õigus esitada oma seisukohad kohtuistungil, kui see peaks toimuma.
35 EFSA teaduskomitee, „Guidance on safety assessment of botanicals and botanical preparations intended for use as ingredients in food supplements, on request of EFSA” (EFSA taotlusel koostatud juhised toidulisandite koostisosadena kasutamiseks mõeldud taimsete ainete ja taimsete preparaatide ohutuse hindamise kohta), EFSA Journal, kd 7, nr 9, 1249, 2009, lk 2. Kättesaadav aadressil https://doi:10.2093/j.efsa.2009.1249, lk 2.
36 Vt paljude hulgas 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Granaria (101/78, EU:C:1979:38, punkt 4) ja 27. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (kanepi ümberklassifitseerimine) (C‑271/23, EU:C:2026:45, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Vt määruse nr 1925/2006 põhjendus 1.
38 Vt selle kohta määruse nr 1925/2006 põhjendus 20. Komisjon leiab, et kahjulike ainete „tahtmatut“ esinemist toidus reguleerib nõukogu 8. veebruari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 315/93, milles sätestatakse ühenduse menetlused toidus sisalduvate saasteainete suhtes (EÜT 1993, L 37, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 204), mille kohaselt võib komisjon kehtestada saasteainete piirnormid toidus.
39 Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 11 selgitasin, on teine menetlus seotud vitamiinide ja mineraaltoitainete lisamisega.
40 Vt selle kohta määruse nr 1925/2006 ettepanek, mille punktis 21 on märgitud, et „mõnikord võib [teatud muude ainete kasutamine] ja nende esitus märgistusel tekitada küsimusi selle kohta, kas neid tuleks käsitleda toiduainete valmistamisel kasutatavate koostisosadena või tuleks neid pidada „lisatavateks“ aineteks. Olenemata sellele küsimusele antavast vastusest oleks asjakohane reguleerida selliste ainete või koostisosade ohutut kasutamist ja vajaduse korral keelata nende kasutamine käesoleva kavandatava määruse alusel.“
41 Vt selle kohta Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punktid 51 ja 59; Aboca jt vs. komisjon, punktid 75 ja 83; Ortis vs. komisjon, punktid 79 ja 87, ja Synadiet jt vs. komisjon, punktid 70 ja 78.
42 Kuigi vastustajad kohtuasjades C‑54/25 P ja C‑55/25 P väidavad, et see väide on vastuvõetamatu, kuna komisjon esitas selle esimest korda apellatsioonimenetluses, on selge, et komisjon on üksnes esitanud vaidlustatud kohtuotsustest tuleneva argumentatsiooni, mis puudutab määruse nr 1925/2006 artikli 8 lõigete 1 ja 2 aluseks olevate tingimuste laadi. Järelikult ei saa selle argumendiga nõustuda; vt analoogia alusel 29. novembri 2007. aasta kohtuotsus Stadtwerke Schwäbisch Hall jt vs. komisjon (C‑176/06 P, EU:C:2007:730, punkt 17) ja 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Siemens Österreich jt ning Siemens Transmission & Distribution jt vs. komisjon (C‑231/11 P – C‑233/11 P, EU:C:2014:256, punktid 101 ja 102).
43 Selle all mõeldakse aineid, mis on loetletud käesoleva ettepaneku punktis 25.
44 Nagu ma selgitan käesoleva ettepaneku punktis 22, leiab EFSA, et lihtsalt puudub künnis, millest allpool ei avalda genotoksiliste ainete tarbimine kahjulikku mõju ega ohusta inimeste tervist. Seetõttu on ta seisukohal, et ta ei saa kehtestada künnist genotoksilistele ainetele.
45 Olgu meenutatud, et selle sätte kohaselt peab komisjon kandma kõnealuse aine või seda sisaldava koostisosa III lisa B osasse ja täpsustama, et selle lisamine toidule või kasutamine toidu valmistamisel on lubatud ainult teatud tingimustel. Kuid isegi selles sättes ei ole ette nähtud tarbimiskünnist, millest allpool selle aine lisamine ei ohustaks inimeste tervist, isegi kui III lisa B osas loetletud ainete kohta kehtestatud „täiendavad nõuded“ sellise künnise sätestavad. Vt nt komisjoni 30. novembri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2340, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1925/2006 III lisa seoses (–)-epigallokatehhiin-3-gallaati sisaldavate rohelise tee ekstraktidega (ELT 2022, L 310, lk 7).
46 Vt selle kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruse (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse [EFSA] ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT 2002, L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463), artikli 3 punkt 11, milles määratletakse „riski hindamise“ mõiste kui „teaduslikult põhjendatud protsess, mis koosneb neljast osast: ohu kindlakstegemine, ohu kirjeldamine, kokkupuute hindamine ja riski kirjeldamine“. Vt analoogia alusel ka minu ettepanek liidetud kohtuasjades Prantsusmaa vs. komisjon ja komisjon vs. CWS Powder Coatings jt (C‑71/23 P ja C‑82/23 P, EU:C:2025:65, punktid 75 ja 76).
47 Vt määruse nr 178/2002 artikli 3 punkt 12. Kohtujuristi kursiiv.
48 Vt analoogia alusel ka komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatis ettevaatuspõhimõtte kohta, KOM(2000) 1 (lõplik), lk 15, milles on märgitud, et „[k]ui otsustajad saavad teada ohust keskkonnale või inimeste, loomade või taimede tervisele, millel võivad tegevusetuse korral olla tõsised tagajärjed, tekib küsimus asjakohaste kaitsemeetmete kohta. Otsustajad peavad saama struktureeritud lähenemisviisi abil võimalikult täieliku teadusliku hinnangu keskkonnale või tervisele avalduva ohu kohta, et valida kõige sobivam tegutsemisviis.“
49 Nagu ma olen varem selgitanud seoses aine klassifitseerimisega inimtervisele kahjulikuks, on komisjonil riskijuhtimismeetmete vastuvõtmisel seadusandja poolt sätestatud meetmetest väljaspool vaid vähene kaalutlusõigus. Vt ka minu ettepanek liidetud kohtuasjades Prantsusmaa vs. komisjon ja komisjon vs. CWS Powder Coatings jt (C‑71/23 P ja C‑82/23 P, EU:C:2025:65, punkt 78).
50 Komisjon esitab selle argumendi seoses väidetega, mis on esitatud kohtuotsuses Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punktid 58 ja 60; kohtuotsuses Aboca jt vs. komisjon, punktid 82 ja 84; kohtuotsuses Ortis vs. komisjon, punktid 86 ja 88, ja kohtuotsuses Synadiet jt vs. komisjon, punktid 77 ja 79.
51 Komisjon esitab selle argumendi seoses väidetega, mis on esitatud kohtuotsuses Aloe Vera of Europe vs. komisjon, punkt 60; kohtuotsuses Aboca jt vs. komisjon, punkt 84; kohtuotsuses Ortis vs. komisjon, punkt 88, ja kohtuotsuses Synadiet jt vs. komisjon, punkt 79.
52 Vt selle kohta 18. juuni 2015. aasta kohtuotsus Ipatau vs. nõukogu (C‑535/14 P, EU:C:2015:407, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt (C‑465/20 P, EU:C:2024:724, punkt 390 ja seal viidatud kohtupraktika).
53 Vt nt 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon ja komisjon vs. CWS Powder Coatings jt (C‑71/23 P ja C‑82/23 P, EU:C:2025:601, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).
54 Vt käesoleva ettepaneku punkt 78.
55 Vt selle kohta Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 61.