EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)
9. november 2016 ( *1 )
„Eelotsusetaotlus — Direktiiv 2008/48/EÜ — Tarbijakaitse — Tarbijakrediit — Artikkel 1, artikli 3 punkt m, artikli 10 lõiked 1 ja 2, artikli 22 lõige 1 ja artikkel 23 — Väljendite „paberil“ ja „mõnel muul püsival andmekandjal“ tõlgendamine — Muule dokumendile viitav leping — „Kirjaliku vormi“ nõue siseriiklikus õiguses — Nõutava teabe märkimine viitega objektiivsetele parameetritele — Tähtajalises krediidilepingus märgitav teave — Kohustusliku teabe puudumise tagajärjed — Proportsionaalsus”
Kohtuasjas C‑42/15,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda esimese astme kohus, Slovakkia) 19. detsembri 2014. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. veebruaril 2015, menetluses
Home Credit Slovakia, a.s.
versus
Klára Bíróová,
EUROOPA KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja president L. Bay Larsen, kohtunikud M. Vilaras, J. Malenovský, M. Safjan (ettekandja) ja D. Šváby,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: ametnik M. Aleksejev,
arvestades kirjalikus menetluses ja 24. veebruari 2016. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
|
— |
Slovakkia valitsus, esindaja: B. Ricziová, |
|
— |
Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper, |
|
— |
Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja A. Tokár, |
olles 9. juuni 2016. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
|
1 |
Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66, ja parandused ELT 2009, L 207, lk 14; ELT 2010, L 199, lk 40 ja ELT 2011, L 234, lk 46 ja ELT 2015, L 36, lk 15), artiklit 1, artikli 3 punkti m, artikli 10 lõikeid 1 ja 2, artikli 22 lõiget 1 ja artiklit 23. |
|
2 |
Taotlus on esitatud Home Credit Slovakia, a.s. ja Klára Bíróová vahelises vaidluses seoses nõudega tasuda maksmata summad krediidi raames, mille see äriühing oli viimasele andnud ja mida ta tagasi ei maksnud. |
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
|
3 |
Direktiivi 2008/48 põhjendustes 7, 9, 10, 19, 30, 31 ja 47 on märgitud:
[…]
[…]
[…]
[…]
|
|
4 |
Direktiivi artiklis 1 „Sisu“ on sätestatud: „Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“ |
|
5 |
Direktiivi artikli 3 „Mõisted“ punkti m kohaselt: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: […]
|
|
6 |
Sama direktiivi artiklis 10 „Krediidilepingus sisalduv kohustuslik teave“ on sätestatud: „1. Krediidileping koostatakse paberil või mõnel muul püsival andmekandjal. Kõik lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega. 2. Krediidilepingus täpsustatakse selgelt ja kokkuvõtlikult järgmine:
3. Lõike 2 punkt i kohaldamisel teeb krediidiandja tarbijale tasuta mis tahes hetkel kogu krediidilepingu kestuse jooksul kättesaadavaks tagasimaksetabeli kujul esitatava loetelu. 4. Kui tegemist on krediidilepinguga, mille puhul tarbija maksete tagajärjel krediidi kogusumma vahetult ei vähene, vaid makseid kasutatakse laenu- või kõrvallepingus sätestatud aja jooksul ja tingimustel põhiosana, sisaldab vastavalt lõikele 2 nõutav teave selget ja kokkuvõtlikku kinnitust, et kõnealuse krediidilepinguga ei nõuta kolmandalt isikult krediidilepingu alusel kasutusse võetud krediidi kogusumma tagasimaksmise tagatist, välja arvatud juhul, kui selline tagatis antakse. […]“ |
|
7 |
Direktiivi 2008/48 artikli 14 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on ette nähtud: „Tarbija võib krediidilepingust taganeda neljateistkümne kalendripäeva jooksul põhjust esitamata. Kõnealuse taganemisõiguse tähtaeg algab:
|
|
8 |
Direktiivi artikkel 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ on sõnastatud järgmiselt: „1. Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid. […] 3. Liikmesriigid tagavad samuti, et nende poolt käesoleva direktiivi rakendamisel vastu võetud õigusnormidest ei saa mööda hiilida, kasutades selleks lepingute sõnastust, eelkõige lisades krediidi kasutusse võtmise või krediidilepingud, mis kuuluvad käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, krediidilepingutesse, mille olemus või eesmärk võimaldab direktiivi kohaldamist vältida. […]“ |
|
9 |
Direktiivi artiklis 23 „Karistused” on ette nähtud: „Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“ |
|
10 |
Direktiivi 2008/48 II lisa „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“ sisaldab punktis 2 „Krediiditoote kirjeldus“ rubriiki „Osamaksed ja vajaduse korral osamaksete tegemise järjekord“. Sellele rubriigile vastab järgmine kirjeldus: „Tasumisele kuulub: [Tarbija tehtavate maksete summa, arv ja sagedus] Intress ja/või tasud makstakse järgmiselt:“ |
Slovaki õigus
|
11 |
Direktiiv 2008/48 võeti Slovaki õigusesse üle seadusega Zákon č. 129/2010 Z. z. o spotrebiteľských úveroch a o iných úveroch a pôžičkách pre spotrebiteľov a o zmene a doplnení niektorých zákonov (tarbijakrediidi, muude krediitide ja tarbijalaenude seadus nr 129/2010, millega muudetakse mõningaid seadusi) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „seadus nr 129/2010“). |
|
12 |
Selle seaduse § 9 sätestab: „1. Tarbijakrediidileping koostatakse kirjalikus vormis. Iga lepingupool peab saama vähemalt ühe eksemplari paberil või muul püsival andmekandjal, mis on tarbijale kättesaadav. 2. Tarbijakrediidileping peab peale tsiviilseadustikus […] ette nähtud üldiste andmete sisaldama järgmisi andmeid: […]
[…]“ |
|
13 |
Selle seaduse § 11 lõige 1 sätestab: „Tarbijakrediit loetakse antuks ilma intressi ja lisatasudeta, kui:
|
|
14 |
Občiansky zákonník’i (tsiviilseadustik) § 40 näeb ette: „1. Tehing on kehtetu, kui see pole koostatud seaduses ette nähtud või poolte kokkulepitud vormis. […] 3. Kirjalikus vormis koostatud tehing on kehtiv, kui selle on allkirjastanud tehingu tegija; kui tehing on mitmepoolne, ei pea poolte allkirjad tingimata olema samal lehel, kui seadus ei sätesta teisiti. Allkirja võib juhtudel, kui see on kasutusvaldkonnas ette nähtud, asendada elektroonilise allkirjaga. 4. Kirjaliku vormi nõue on täidetud, kui tehing tehakse telegraafi, teleksi või elektroonilisel teel, mis võimaldavad tehingu sisu taasesitamise ja tehingu tegija tuvastamise. Kirjaliku vormi nõue on alati täidetud juhul, kui elektrooniliselt koostatud tehing on elektrooniliselt allkirjastatud. […]“ |
|
15 |
Tsiviilseadustiku § 46 lõikes 2 on sätestatud: „Lepingu sõlmimine kirjalikus vormis eeldab ainult pakkumuse ja kirjaliku aktsepti olemasolu. […]“ |
|
16 |
Obchodný zákonník’i (äriseadustik) § 273 on sõnastatud järgmiselt: „1. Osa lepingu sisust võib olla väljendatud ka viitena kutse- või huviühenduste poolt varem välja töötatud üldtingimustele, intressile või muudele tehingu tingimustele, mis on sõlmitava lepingu pooltele teada või on esitatud pakkumuse lisas. […] 3. Lepingu koostamisel võib kasutada majandustegevuses kasutatavaid tüüplepinguvorme.“ |
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
|
17 |
Krediidiandja Home Credit Slovakia ja krediidisaaja K. Bíróová sõlmisid 29. juunil 2011 krediidilepingu tüüplepinguvormil, mis sisaldas krediidi andmise kuupäeval täidetud väljasid. |
|
18 |
Eelotsusetaotlusest nähtub, et need väljad sisaldasid eelkõige krediidisaaja isikuandmete ja tema töö, sealhulgas töötasu teavet. Lisaks olid täpsustatud krediiti ja rahaliste vahendite käsutusse andmist puudutavad andmed, see tähendab muu hulgas krediidi kogusumma ja tarbija makstav kogusumma, kuumaksete suurus, kuumaksete arv ja krediidi tagasimaksete tähtajad, laenuintress ning krediidi täieliku tagasimaksmise tähtaeg, mis oli 36 kuud pärast selle andmist. Hinnanguline krediidi kulukuse aastamäär oli 35% ja 37,5% vahel, selle täpne suurus tuli kindlaks määrata pärast krediidi andmist. |
|
19 |
Krediidi kogusumma oli 700 eurot, leping nägi ette tarbijapoolse tagasimakse kogusumma 1087,56 eurot. |
|
20 |
Veel nägi leping ette, et lepingu lahutamatuks osaks on dokument „Äriühingu Home Credit Slovakia, a.s. krediidilepingute tingimused. Laen“ (edaspidi „üldtingimused“). |
|
21 |
Home Credit Slovakia ja K. Bíróová allkirjastasid selliselt koostatud krediidilepingu. Lisaks kinnitas viimati nimetatu selle lepingu kohaselt oma allkirjaga, et talle on üldtingimused teatavaks tehtud, ta on nendega tutvunud, üldtingimustes sisalduvad tingimused on selged ja piisavalt täpsed, ning väljendas üldtingimuste siduvuse suhtes oma tahet. |
|
22 |
Üldtingimusi krediidilepingu pooled aga ei allkirjastanud. |
|
23 |
Üldtingimuste kohaselt on krediidisaajal õigus küsida krediidiandjalt igal ajal krediidilepingu kehtivuse jooksul tasuta väljavõtet tagasimaksetabelist, milles on märgitud võlgnetavad summad ning selliste summade tagasimaksetähtajad ja ‑tingimused, sealhulgas iga tagasimakse jaotus krediidi põhiosa, intressi ja võimalike lisatasude vahel. |
|
24 |
Üldtingimustes ei ole aga täpsustatud, kuidas jaotatakse krediidisaaja laenu igakuine tagasimakse ühelt poolt intressi ja lisatasude ning teiselt poolt krediidi põhiosa tagasimaksete vahel. |
|
25 |
Pärast kahe kuumakse tasumist lõpetas K. Bíróová antud krediidi tagasimaksmise. Seetõttu palus Home Credit Slovakia krediit tervenisti ennetähtaegselt tagastada ning palus K. Bíróovál maksta põhiosa koos intressiga ja krediidilepingus ette nähtud viivitusintress. |
|
26 |
Kuna Home Credit Slovakiale neid summasid ei makstud, esitas ta eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi, et võlg sisse nõuda. Kuna sellel kohtul on kahtlusi krediidilepingu kehtivuse suhtes, kuna pooled ei ole üldtingimustele alla kirjutanud, siis on ta seisukohal, et vaidluse lahendus sõltub direktiivi 2008/48 tõlgendamisest. |
|
27 |
Neil asjaoludel otsustas Okresný súd Dunajská Streda (Dunajská Streda esimese astme kohus, Slovakkia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
|
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene ja teine küsimus
|
28 |
Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikeid 1 ja 2 koostoimes selle direktiivi artikli 3 punktiga m tuleb tõlgendada nii, et esiteks peab kogu direktiivi artikli 10 lõikes 2 viidatud krediidilepingu teave sisalduma ühes dokumendis, teiseks peab paberil koostatud krediidileping olema poolte allkirjastatud ning kolmandaks on allkirjastamise nõue kohaldatav sellise lepingu igasuguse teabe suhtes. |
|
29 |
Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 esimese lõigu kohaselt koostatakse krediidileping paberil või mõnel muul püsival andmekandjal. |
|
30 |
Kuid mitte miski selles direktiivis ei viita sellele, et selles sättes silmas peetud krediidilepingud peavad olema koostatud ühes dokumendis. |
|
31 |
Nagu nähtub direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikest 2 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 31, on nõue täpsustada selles sättes loetletud andmed paberil või mõnel muul püsival andmekandjal koostatud lepingus selgelt ja kokkuvõtlikult vajalik selleks, et tarbijal oleks võimalik teada oma õigusi ja kohustusi. |
|
32 |
See nõue aitab kaasa direktiiviga 2008/48 taotletava eesmärgi saavutamisele, mis on näha tarbijakrediidi valdkonnas mitmes põhiküsimuses ette täielik ja imperatiivne ühtlustamine, mida on vaja selleks, et tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästi toimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (vt selle kohta kohtuotsus, 21.4.2016, Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 61). |
|
33 |
Kuigi kõik direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 loetletud andmed ei pea seda eesmärki arvestades olema tingimata ühes dokumendis, tuleb siiski märkida, et selle artikli lõiget 1 silmas pidades peavad kõik lõikes 2 loetletud andmed olema koostatud paberil või mõnel muul püsival andmekandjal ja moodustama krediidilepingu lahutamatu osa. |
|
34 |
Kuna direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 viidatud teave peab olema täpsustatud selgelt ja kokkuvõtlikult, on vaja, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 52 sisuliselt märkis, et krediidileping peab sisaldama selget ja täpset viidet seda teavet sisaldavatele muudele paberkandjatele ja muudele püsivatele andmekandjatele, mis tarbijale enne lepingu sõlmimist esitati, et tal oleks tegelikult võimalik teada kõiki oma õigusi ja kohustusi. |
|
35 |
Nimelt, viidates muu hulgas direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis m sisalduvale mõistele „püsiv andmekandja“, leidis Euroopa Kohus, et see andmekandja peab tagama tarbijale analoogselt paberkandjaga selle, et tema käsutuses on selles sättes ette nähtud teave oma õiguste vajaduse korral maksmapanemiseks. Selles suhtes on oluline, et tarbijal on võimalik isiklikult talle suunatud teavet säilitada, et oleks tagatud selle sisu muutumatus ja et teavet on võimalik muutmata kujul taasesitada (vt selle kohta seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiiviga 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral (EÜT 1997, L 144, lk 19; ELT eriväljaanne 15/03, lk 319) kohtuotsus, 5.7.2012, Content Services, C‑49/11, EU:C:2012:419, punktid 42–44). |
|
36 |
Mis puudutab teiseks küsimust, kas paberil koostatud krediidilepingu peavad pooled olema allkirjastanud asjaomase liikmesriigi õiguses ette nähtud korra kohaselt, siis tuleb märkida, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 esimene lõik ei viita siseriiklikule õigusele ja et seega on selles sättes viidatud mõisted „paber“ või „püsiv andmekandja“ autonoomsed mõisted. Nende tõlgendamist ei määra krediidilepingute koostamise vormi käsitlevad siseriiklikud õigusnormid. |
|
37 |
Kuigi mõiste „paber“ ei ole selles direktiivis määratletud, näeb direktiivi artikli 3 punkt m ette, et „püsiv andmekandja“ on vahend, mis võimaldab tarbijal säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada. |
|
38 |
Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 sõnastusest endast nähtub, et mõiste „paber“ viitab vahendile, millel on krediidileping koostatud, ilma et oleks nõutud sellise andmekandja allkirjastamine. Samas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt selgitada, kas direktiiviga on vastuolus, et liikmesriik näeb sellise nõude ette oma siseriiklikes õigusnormides. |
|
39 |
Sellega seoses on oluline meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei piira selle artikli kohaldamine krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas liidu õigusega. |
|
40 |
Nõue, et pooled allkirjastaksid paberil koostatud krediidilepingu, mis – nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktist 26 – on põhikohtuasjas ajassepuutuvas siseriiklikus õiguses ette nähtud lepingu kehtivuse tingimusena, kuulub direktiivi 2008/48 selle sätte tähenduses krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate siseriiklike õigusnormide alla. |
|
41 |
Ent see nõue ei ole vastuolus ei direktiiviga 2008/48, mille eesmärk on näha tarbijakrediidi valdkonnas mitmes põhiküsimuses ette täielik ja imperatiivne ühtlustamine, mida on vaja selleks, et tagada kõikidele liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästi toimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (vt selle kohta kohtuotsused, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 42; 18.12.2014, CA Consumer Finance, C‑449/13, EU:C:2014:2464, punkt 21, ning 21.4.2016, Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 61), ega liidu õigusega üldiselt. |
|
42 |
Mis puudutab kolmandaks küsimust, kas siseriiklikes õigusnormides ette nähtud allkirjastamise nõue võib olla kohaldatav selliste lepingute kogu teabele, siis tuleb märkida, et „krediidilepingus“ direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti c tähenduses, mis on direktiivi artikli 10 lõike 1 kohaselt koostatud paberil või mõnel muul püsival andmekandjal, tuleb selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustada direktiivi artikli 10 lõikes 2 loetletud teave. |
|
43 |
Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 35, on kogu selle teabe lepingus esitamine järelikult kohustuslik. |
|
44 |
Neil asjaoludel, kui liikmesriik näeb oma siseriiklikes õigusaktides ette, et allkirjastamise nõue on kohaldatav lepingu kogu teabe suhtes – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ei ole see nõue vastuolus direktiiviga 2008/48 ega liidu õigusega üldiselt. |
|
45 |
Kõiki neid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikeid 1 ja 2 koosmõjus selle direktiivi artikli 3 punktiga m tuleb tõlgendada nii, et
|
Kolmas ja neljas küsimus
|
46 |
Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti h tuleb tõlgendada nii, et on vaja, et krediidilepingus oleks märgitud tarbija poolt tehtava iga makse täpne kuupäev või on piisav, kui leping sisaldab üldist viidet, mis võimaldab nende maksete kuupäevad kindlaks teha. |
|
47 |
Sellega seoses olgu meenutatud, et selles sättes on ette nähtud, et krediidilepingus täpsustatakse selgelt ja kokkuvõtlikult tarbija poolt tehtavate maksete summa, arv ja sagedus ning vajaduse korral tagasimaksete sooritamise järjekord erineva laenuintressiga laenujääkide puhul. |
|
48 |
Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 55, on selle sätte eesmärk tagada, et tarbija teab, millal on krediidi tagasimakse tähtajad. |
|
49 |
Järelikult on see eesmärk täidetud, kui lepingutingimused võimaldavad tarbijal raskusteta ja kindlalt tagasimaksete tähtajad kindlaks teha. |
|
50 |
Neil asjaoludel tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti h tuleb tõlgendada nii, et ei ole vaja, et krediidilepingus oleks märgitud tarbija poolt tehtava iga makse täpne kuupäev, kui lepingu tingimused võimaldavad tarbijal raskusteta ja kindlalt maksete kuupäevad kindlaks teha. |
Viies ja kuues küsimus
|
51 |
Viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi artikli 10 lõike 2 punkte h ja i tuleb tõlgendada nii, et tähtajalises krediidilepingus, mis näeb ette põhiosa tagasimaksmise järjestikuste maksetega, tuleb tagasimaksetabeli kujul täpsustada, milline osa igast maksest on põhiosa katteks, ning kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis kas direktiivi artikli 22 lõiget 1 arvestades on nende sätetega vastuolus, kui liikmesriik sellise kohustuse oma õigusnormides ette näeb. |
|
52 |
Nendele küsimustele vastamiseks tuleb märkida, et nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, näeb direktiivi artikli 10 lõike 2 punkt h ette, et krediidilepingus täpsustatakse ainult tarbija tehtavate maksete summa, arv ja sagedus ning vajaduse korral tagasimaksete sooritamise järjekord erineva laenuintressiga laenujääkide puhul. |
|
53 |
Direktiivi artikli 10 lõike 2 punktist i ja lõikest 3 nähtub, et krediidiandja on kohustatud esitama tasuta tagasimaksetabeli kujul esitatava loetelu ainult tarbija taotluse korral mis tahes hetkel kogu krediidilepingu kestuse jooksul. |
|
54 |
Nende sätete selget sõnastust arvestades tuleb tõdeda, et direktiiv 2008/48 ei näe ette kohustust lisada krediidilepingusse tagasimaksetabeli kujul esitatav loetelu. |
|
55 |
Seoses liikmesriikide õigusega selline kohustus oma siseriiklikes õigusnormides ette näha tuleb rõhutada, et direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse kuuluvate lepingute puhul ei tohi liikmesriigid kehtestada lepingupooltele kohustusi, mida selles direktiivis ei ole ette nähtud, kui direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid nende kohustustega seotud valdkonnas (vt analoogia alusel kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punktid 63 ja 64). |
|
56 |
Tuleb aga tõdeda, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõige 2 ühtlustab teabe, mille märkimine krediidilepingus on kohustuslik. |
|
57 |
On tõsi, et direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti u kohaselt täpsustatakse krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult vajaduse korral muud lepingutingimused. Kuid selle sätte eesmärk on kehtestada kohustus esitada paberil või mõnel muul püsival andmekandjal koostatud lepingus kõik poolte vahel krediiti puudutava lepingulise suhte raames kokku lepitud tingimused. |
|
58 |
Seda sätet ei saa siiski tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel oma siseriiklikes õigusnormides ette näha kohustuse lisada krediidilepingusse muud kui direktiivi artikli 10 lõikes 2 loetletud teavet. |
|
59 |
Seega tuleb viiendale ja kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkte h ja i tuleb tõlgendada nii, et tähtajalises krediidilepingus, mis näeb ette põhiosa tagasimaksmise järjestikuste maksetega, ei tule tagasimaksetabeli kujul täpsustada, milline osa igast maksest on põhiosa katteks. Nende sätetega, koosmõjus direktiivi artikli 22 lõikega 1, on vastuolus, kui liikmesriik sellise kohustuse oma õigusnormides ette näeb. |
Seitsmes küsimus
|
60 |
Seitsmenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik näeb siseriiklikes õigusnormides ette, et kui krediidilepingus ei ole täpsustatud kõik direktiivi artikli 10 lõikes 2 nõutud andmed, siis loetakse, et krediit on antud ilma intressi ja lisatasudeta. |
|
61 |
Sellega seoses tuleb kohe meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 23 kohaselt kehtestavad liikmesriigid eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. |
|
62 |
Direktiivi põhjendusest 47 nähtub siiski, et kuigi liikmesriikidele jääb karistuste valikul otsustusõigus, peavad karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad (vt selle kohta kohtuotsus, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 43). |
|
63 |
Euroopa Kohus on juba leidnud, et karistuste rangus peab vastama nende rikkumiste raskusele, mille eest neid määratakse, eelkõige tagades tegeliku hoiatava mõju ja järgides samas proportsionaalsuse üldpõhimõtet (vt kohtuotsus, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). |
|
64 |
27. märtsi 2014. aasta kohtuotsuses LCL Le Crédit Lyonnais (C‑565/12, EU:C:2014:190) Euroopa Kohus juba hindas küsimust, kas on kinni peetud piiridest, mis on kehtestatud liikmesriigi ette nähtud karistuste korra suhtes, mille kohaselt kõnealusel juhul, kui krediidiandja rikub direktiivi 2008/48 artiklis 8 ette nähtud lepingueelset kohustust kontrollida tarbija krediidivõimelisust, kaotab ta põhimõtteliselt täielikult oma õiguse saada lepingujärgseid intresse. |
|
65 |
Võttes arvesse tarbijakaitse eesmärgi olulisust, mis on lahutamatu krediidiandja kohustusest kontrollida krediidisaaja krediidivõimelisust, leidis Euroopa Kohus, et kui intresside kaotamise karistus osutub nõrgaks, kui mitte lausa olematuks, siis järeldub sellest paratamatult, et karistus ei ole tegelikult hoiatav (vt selle kohta kohtuotsus, 27.3.2014, LCL Le Crédit Lyonnais, C‑565/12, EU:C:2014:190, punktid 52 ja 53). |
|
66 |
Krediidilepingus krediidi tagasimaksmise tingimusi ja lisatasusid puudutava teatava teabe märkimata jätmise kohta leidis Euroopa Kohus samuti, et arvestades eesmärki, mida taotletakse nõukogu 22. detsembri 1986. aasta direktiiviga 87/102/EMÜ tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1987, L 42, lk 48; ELT eriväljaanne 15/01, lk 326), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiviga 98/7/EÜ (EÜT 1998, L 101, lk 17; ELT eriväljaanne 15/04, lk 36) (edaspidi „direktiiv 87/102“), kaitsta tarbijat ebaõiglaste krediiditingimuste eest ja tagada talle täielik teave sõlmitud lepingu edaspidise täitmise tingimustest lepingu sõlmimisel, nõudis direktiivi artikli 4, et krediidisaajale peab teatavaks tegema kogu teabe, mis võib mõjutada tema kohustuse ulatust (vt kohtuotsus, 9.7.2015, Bucura, C‑348/14, ei avaldata, EU:C:2015:447, punkt 57). |
|
67 |
Näiteks peeti direktiivi 87/102 kontekstis olulist tähtsust omavaks krediidi kulukuse aastamäära märkimist krediidilepingus, kuna eelkõige võimaldab see tarbijal hinnata oma kohustuse ulatust (vt selle kohta kohtumäärus, 16.11.2010, Pohotovosť, C‑76/10, EU:C:2010:685, punktid 70 ja 71). |
|
68 |
Ent direktiivi 87/102 tõlgendati nii, et selle kohaselt oli liikmesriigi kohtul lubatud omal algatusel kohaldada selle direktiivi artikli 4 siseriiklikusse õigusesse ülevõtvaid sätteid, mis nägid ette, et krediidi kulukuse aastamäära tarbijakrediidilepingus märkimata jätmise korral loetakse krediit antuks ilma intresside ja lisatasudeta (vt selle kohta kohtumäärus, 16.11.2010, Pohotovosť, C‑76/10, EU:C:2010:685, punkt 76). |
|
69 |
Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 63–68 viidatud kohtupraktikat, tuleb tõdeda, et direktiivi 2008/48 kontekstis olulise tähtsusega kohustuse rikkumist krediidiandja poolt võib karistada siseriiklike õigusnormide kohaselt sellega, et krediidiandja kaotab õiguse intressidele ja lisatasudele. |
|
70 |
Niisuguse olulise tähtsusega on kohustus täpsustada krediidilepingus muu hulgas selline teave nagu krediidi kulukuse aastamäär, millele on viidatud direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis g, maksete arv ja sagedus direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti h kohaselt ning kohaldataval juhul avaldus, et tasumisele kuuluvad notaritasud, nõutavad tagatised ja kindlustus, nagu on ette nähtud direktiivi artikli 10 lõike 2 punkides n ja o. |
|
71 |
Kuna nende andmete krediidilepingus märkimata jätmine võib kahtluse alla seada tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust, tuleb siseriiklikes õigusnormides ette nähtud karistust, mille kohaselt kaotab krediidiandja oma õiguse saada intresse ja lisatasusid, pidada direktiivi 2008/48 artikli 23 ja käesoleva kohtuotsuse punktis 63 meenutatud kohtupraktika tähenduses proportsionaalseks. |
|
72 |
Kuid proportsionaalseks ei saa pidada siseriiklike õigusnormide kohaselt niisuguse karistuse kohaldamist, mis tekitab krediidiandjale tõsiseid tagajärgi, niisuguse teabe märkimata jätmise korral nagu direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 viidatud teave, mis oma olemuselt ei mõjuta tarbija suutlikkust hinnata oma kohustuse ulatust, nagu eelkõige direktiivi artikli 10 lõike 2 punktis v viidatud pädeva järelevalveasutuse nimi ja aadress. |
|
73 |
Neil asjaoludel tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriik näeb oma siseriiklikes õigusnormides ette, et juhul, kui krediidilepingus ei ole täpsustatud kogu direktiivi artikli 10 lõikes 2 nõutud teavet, loetakse, et leping on sõlmitud ilma intressi ja lisatasudeta, tingimusel et tegemist on teabega, mille puudumine võib kahtluse alla seada tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse ulatust. |
Kohtukulud
|
74 |
Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. |
|
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: |
|
|
|
|
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: slovaki.