Sissejuhatus

1.

Selles eelotsusetaotluses, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsuse kassatsioonikohus), palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, ( 2 ) artikleid 1 ja 3. See eelotsusetaotlus on esitatud kassatsioonkaebuse raames, mille esitas Prantsusmaal vahistatud Hispaania kodanik, cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa) chambre de l’instructioni (eeluurimiskolleegium) otsuse peale, millega jäeti rahuldamata tema taotlus tühistada protokoll tema ülekuulamise kohta, mille viis läbi Prantsusmaa eeluurimiskohtunik Hispaania õigusasutuste tehtud Euroopa uurimismääruse täitmiseks.

2.

See kohtuasi võimaldab Euroopa Kohtul teha täpsustusi Euroopa uurimismääruse esemelise kohaldamisala kohta ja konkreetsemalt küsimuses, missugune on mõiste „uurimistoiming“ ulatus direktiivi 2014/41 eespool viidatud sätete tähenduses – uurimistoiming, mille tegemist võib selle määruse raames taotleda.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline vastastikust õigusabi kriminaalasjades käsitlev konventsioon

3.

Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist vastastikust õigusabi kriminaalasjades käsitleva konventsiooni ( 3 ) (edaspidi „29. mai 2000. aasta konventsioon“) artiklis 5 „Menetlusdokumentide saatmine ja kättetoimetamine“ on nähtud ette:

Direktiiv 2014/41

4.

Direktiivi 2014/41 artikli 1 „Euroopa uurimismäärus ja selle täitmise kohustus“ lõikes 1 on sätestatud:

5.

Selle direktiivi artikkel 3 „Euroopa uurimismääruse kohaldamisala“ on sõnastatud järgmiselt:

6.

Selle direktiivi artikli 9 „Tunnustamine ja täitmine“ lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette:

7.

Direktiivi artiklis 10 „Teist tüüpi uurimistoimingute kasutamine“ on sätestatud:

8.

Direktiivi 2014/41 artikli 24 „Videokonverentsi või muude audiovisuaalsete edastamisvahendite abil toimuv ülekuulamine“ lõikes 1 on nähtud ette:

9.

Direktiivi artikli 34 „Seos muude õigusaktide, lepingute ja kokkulepetega“ lõikes 1 on sätestatud:

Prantsuse õigus

10.

Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku (code de procédure pénale) ( 4 ) artiklis 694‑16 on sätestatud:

Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus

11.

Hispaania õigusasutused väljastasid 1. märtsil 2021 Prantsuse ametiasutustele Euroopa uurimismääruse (edaspidi „kõnesolev uurimismäärus“), milles palusid, et Prantsusmaal karistuse kandmiseks kinni peetud AK-le toimetataks kätte Juzgado Central de Instrucción no 4 de la Audiencia Nacionali (Madridi keskne 4. eeluurimiskohus, Hispaania) 30. septembril 2009. aastal tehtud süüdistuse esitamise määrus. ( 5 ) Selles määruses nõuti muu hulgas vahi alla võtmist ja kautsjoni maksmist. Kõnesoleva uurimismäärusega palusid Hispaania õigusasutused ka, et AK saaks oma advokaadi juuresolekul „anda asjaolude kohta ütlusi“.

12.

Eeluurimiskohtunik tribunal judiciaire de Paris’s (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) toimetas 19. juulil 2021 nimetatud süüdistuse esitamise määruse AK‑le tema advokaadi juuresolekul kätte, andis talle ja tema advokaadile selle otsuse hispaaniakeelse koopia, ning protokollis nende ütlused. ( 6 )

13.

Järgmisel päeval esitas AK cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegiumile taotluse selle ülekuulamise tühistamiseks, väites sisuliselt, et niisuguse süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamist, milles muu hulgas nõutakse vahi alla võtmist ja kautsjoni maksmist, ei saa taotleda Euroopa uurimismääruse raames.

14.

Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegium jättis selle taotluse 20. aprilli 2022. aasta kohtuotsusega rahuldamata. Ta tuvastas muu hulgas, et Hispaania õigusasutused ei taotlenud mitte ainult seda, et AK-le toimetatakse kätte süüdistuse esitamise määrus, vaid ka seda, et AK saaks „anda asjaolude kohta ütlusi“. Ta märkis ka esiteks, et Euroopa uurimismääruses on täpsustatud, et taotletavad toimingud moodustavad „osa toimepanemise kontrollimisest koos kõigi asjaoludega, mis võivad mõjutada selle kvalifikatsiooni ja kurjategijate süüd“, ning teiseks, et cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegium järeldas sellest, et kuigi Hispaania ametiasutused ei olnud vastaval vormil märgistanud kastikest „kahtlustatava või süüdistatava ärakuulamine“, olid nad selgelt palunud, et Prantsuse eeluurimiskohtunik võtaks AK-lt ütluseid tegude kohta, mille toimepanemises teda kahtlustatakse, ja protokolliks seda. Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegium järeldas sellest, et paludes huvitatud isikul täpsustada oma õigusnõustaja juuresolekul ja kaitseõigusi austades oma seisukohta faktiliste asjaolude kohta, taotlesid Hispaania ametiasutused uurimise läbiviimist, et saada tõendeid kuriteo kohta Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku artikli 694‑16 tähenduses.

15.

AK on esitanud selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et AK väidab, et Cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegium on 20. aprilli 2022. aasta kohtuotsusega eiranud direktiivi 2014/41 artiklit 1 ja Prantsuse kriminaalmenetluse seadustiku artiklit 694‑16. AK sõnul ei saa Euroopa uurimismääruse tegemise eesmärk olla „esitatud süüdistuse kättetoimetamine ja kohtu alla andmisest teavitamine“, sest need toimingud on hõlmatud teiste koostöövahenditega, eelkõige kriminaalmenetluse seadustiku artikliga 696‑44 ( 7 ).

17.

Teisalt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohtujurist, et kõnesolev uurimismäärus, mis käesoleval juhul sisaldab „uurimistoiminguid, mis on lahutamatult seotud [AK] süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamisega ja kohtuniku poolt temalt ütluste võtmisega advokaadi juuresolekul, et tagada kaitseõiguste austamine“, kujutab endast uurimise läbiviimist, mille eesmärk on koguda tõendeid kuriteo kohta.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus juhib tähelepanu, et Euroopa Kohus ei ole veel võtnud seisukohta Euroopa uurimismääruse esemelise kohaldamisala kohta ja konkreetsemalt küsimuses, kas see hõlmab või mitte niisuguse süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamist, millega muu hulgas nõutakse vahi alla võtmist ja kautsjoni maksmist. Ta kinnitab, et ei tundu mõeldav asuda seisukohale, et see, kuidas on liidu õigust õige kohaldada, on nii ilmselge, et ei jäta mingit mõistlikku kahtlust. Nendel asjaoludel otsustas Cour de cassation (Prantsuse kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

19.

AK, Prantsuse ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis vastuseks Euroopa Kohtu teabepäringule, et AK anti Hispaania ametiasutustele üle 9. septembril 2022 kolme kohtuotsuse täitmiseks, mille cour d’appel de Paris’ (Pariisi apellatsioonikohus) eeluurimiskolleegium tegi ( 8 ). Ta täpsustas ka, et AK 19. juuli 2021. aasta ülekuulamise protokoll oli nendele ametiasutustele edastatud.

Õiguslik analüüs

21.

Käsitletaval juhul tekib küsimus, kas liikmesriigi õigusasutused võivad Euroopa uurimismääruse kasutamisega taotleda teise liikmesriigi ametiasutustelt, et nad toimetaksid esiteks asjaomasele isikule kätte süüdistuse esitamise määrus, millega muu hulgas nõutakse vahi alla võtmist ja kautsjoni maksmist, ning teiseks viiksid läbi selle isiku ülekuulamise, et ta saaks oma advokaadi juuresolekul anda asjakohaseid ütlusi selles aktis esitatud asjaolude kohta. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha Euroopa uurimismääruse esemeline kohaldamisala ja seejärel kontrollida, kas eespool mainitud meetmed võivad kuuluda sellesse kohaldamisalasse.

Euroopa uurimismääruse esemeline kohaldamisala

22.

Direktiivi 2014/41 artikli 1 lõikes 1 on „Euroopa uurimismäärus“ määratletud nii, et see on liikmesriigi õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse „uurimistoimingu“ tegemiseks teises liikmesriigis eesmärgiga „hankida tõendeid“ selle direktiivi kohaselt, sh neid, mis on juba täitjariigi pädevate asutuste valduses.

23.

Direktiivi 2014/41 artiklis 3, mis käsitleb Euroopa uurimismääruse kohaldamisala, on üldiselt sätestatud, et see „hõlmab kõiki uurimistoiminguid“. Selle artikliga on direktiivi kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud ainult ühise uurimisrühma loomine ja tõendite kogumine sellise rühma raames, kusjuures neid meetmeid käsitlevad 29. mai 2000. aasta konventsiooni artiklis 13 ja raamotsuses 2002/465 sätestatud erinormid. ( 9 )

24.

Nagu ilmneb direktiivi 2014/41 põhjendusest 8, soovis liidu seadusandja, et Euroopa uurimismäärusel oleks „horisontaalne kohaldamisala“ ja et seda kohaldataks „kõikide uurimistoimingute suhtes, mille eesmärk on tõendite kogumine“.

25.

Direktiivis 2014/41 ei ole mõiste „uurimistoiming“ määratlust ega sisalda see nende toimingute loetelu, mille tegemist võib Euroopa uurimismääruse abil taotleda. Selle artikli 10 lõikes 2 ja artiklites 24–31 on küll viidatud teatavatele uurimistoimingutele. Miski ei võimalda siiski asuda seisukohale, et need viited kujutavad endast niisuguste uurimistoimingute ammendavat loetelu, mille kohta võib uurimismääruse teha. Esimeses õigusnormis on näidatud uurimistoimingud, mida peab põhimõtteliselt alati saama täitjariigi õiguse alusel taotleda. ( 10 ) Direktiivi 2014/41 artiklites 24–31 on sätestatud erinormid teatavate uurimistoimingute kohta, eelkõige mis puudutab keeldumispõhjuseid. ( 11 )

26.

Märgin ka, et Euroopa uurimismäärus on vahend, mis põhineb vastastikuse usalduse põhimõttel ja vastastikuse tunnustamise põhimõttel, ( 12 ) mis võimaldab taotleval asutusel põhimõtteliselt lasta teha teise liikmesriigi territooriumil kui tema enda oma uurimistoimingud, mida ta vajalikuks peab. Direktiiviga 2014/41 loodud süsteem rajaneb muu hulgas ideel, et see asutus saab kõige paremini otsustada talle teadaolevate asjaomase uurimise üksikasjade põhjal, millist uurimistoimingut tuleb teha, kuid siiski tingimusel, et täitev asutus peaks saama kasutada muud liiki uurimistoimingut juhul, kui Euroopa uurimismääruses märgitud toimingut ei ole tema riigisiseses õiguses sätestatud või kui see ei ole sarnases riigisiseses asjas kasutatav. ( 13 )

27.

Eelneva põhjal nõustun Prantsuse valitsuse seisukohaga, et Euroopa uurimismäärus on vahend, millel on väga lai esemeline kohaldamisala, sest mõiste „uurimistoiming“ hõlmab „suur hulka toiminguid“. Sellegipoolest on Euroopa uurimismääruses ette nähtud uurimistoimingute täitmise ainsaks eesmärgiks – nagu väidavad kõik käesoleva Euroopa Kohtus toimuva menetluse osalised, sh Prantsuse valitsus – tõendite hankimine ( 14 ) ja kui selleks vajalikud tingimused on täidetud, nende tõendite edastamine taotlevale asutusele. ( 15 )

28.

Niisugust hinnangut kinnitavad mitu asjaolu direktiivis 2014/41. Näiteks artikli 1 lõikes 1 esitatud mõiste „Euroopa uurimismäärus“ määratluses endas on asetatud rõhk asjaolule, et taotletav eesmärk on võimaldada taotleval liikmesriigil „hankida tõendeid“. Selle põhjendused 7 („tõendite kogumise eesmärgil“), 8 („mille eesmärk on tõendite kogumine“), 11 („kõnealuste tõendite kogumiseks“), 24 („tõendite hankimise“) ja 38 („tõendite saamise eesmärgil“) kõnelevad sama. Lisaks ilmneb selle direktiivi artiklist 13, et tõendid, mille täitjariigi asutused on Euroopa uurimismääruse täitmise tulemusena saanud, on mõeldud edastamiseks taotlevale riigile. ( 16 ) Sama artikli lõikes 4 on need tõendid kindlaks määratud nii, et need on „esemed, dokumendid või andmed“. ( 17 ) Tuleb ka märkida, et direktiivi 2014/41 artikli 10 lõikes 2 ja artiklites 24–31 nimetatud kõikide eri uurimistoimingute ( 18 ) eesmärk on koguda teavet, mis tõendab näiteks teatava faktilise asjaolu või teo olemasolu, teatava faktilise asjaolu asetleidmise või teo toimepanemise asjaolusid ja teo toimepanija isikut või seisundit.

29.

Eelneva jätkuks juhin tähelepanu nagu ka Prantsuse ja Madalmaade valitsus, et direktiivi 2014/41 põhjenduses 34 on märgitud, et „mis tahes esemete, sealhulgas rahaliste vahendite suhtes võib kriminaalmenetluse käigus võtta erinevaid kriminaalasja tagamise meetmeid mitte üksnes tõendite kogumiseks, vaid ka konfiskeerimiseks“, kuid ainult meetmed, millega taotletakse esimest eesmärki, kuuluvad direktiivi kohaldamisalasse. ( 19 )

30.

Veel ühe veenva asjaolu võib leida direktiivi 2014/41 artikli 22 lõikest 1 ja artikli 23 lõikest 1, millest ilmneb, et Euroopa uurimismääruse võib koostada vahistatud isiku ajutiseks üleviimiseks vastavalt taotlevasse riiki või täitjariiki, kuid ainult selleks, et „tõendite kogumise eesmärgil teha uurimistoiming, mille puhul on nõutav isiku viibimine [selle] riigi territooriumil“, kuhu üleviimist taotletakse. Direktiivi põhjenduses 25 on selles küsimuses täpsustatud, et „[k]ui aga selline isik tuleb viia teise liikmesriiki selleks, et esitada talle süüdistus ning alustada tema suhtes kohtumenetlust eesmärgiga mõista tema üle kohut, tuleks teha Euroopa vahistamismäärus vastavalt nõukogu [13. juuni 2002. aasta] raamotsusele 2002/584/JSK [Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34)]“. Euroopa Kohus rõhutas oma kohtuotsuses Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused) ( 20 ), et direktiivis 2014/41 reguleeritud Euroopa uurimismääruse eesmärk kriminaalmenetluses on erinev raamotsusega 2002/584 reguleeritud Euroopa vahistamismääruse eesmärgist selles mõttes, et kui Euroopa vahistamismääruse eesmärk on raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 1 kohaselt tagaotsitava vahi alla võtmine ja üleandmine kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, on Euroopa uurimismääruse eesmärk direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 järgi ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemine eesmärgiga hankida tõendeid.

31.

Lisaks on Euroopa Kohus mitu korda otsustanud, et direktiivi 2014/41 eesmärk on asendada piiriülese mõõtmega kriminaalasjades tõendite hankimise killustatud ja keeruline raamistik. Sellega püütakse hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd seeläbi, et kehtestatakse lihtsustatud ja tõhusam süsteem, mis põhineb ühtsel vahendil, mida nimetatakse Euroopa uurimismääruseks, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, ning mille aluseks on kõrgendatud usaldus, mis peab liikmesriikide vahel olema. ( 21 ) Sama mõtet väljendades lisaksin, et Stockholmi programmis, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 10. ja 11. detsembril 2009 ja millele on direktiivi 2014/41 põhjenduses 6 viidatud, on märgitud, et „uues süsteemis“, mida tõendite hankimise alal püüti leida ja millest hiljem sai Euroopa uurimismäärus, tuli muu hulgas arvesse võtta „õigusabi traditsioonilise süsteemi paindlikkust“, „sellise uue süsteemi kohaldamisala [võiks] olla laiem“ ja „see peaks hõlmama võimalikult paljusid tõendite liike“. ( 22 )

32.

Lõpuks ilmneb direktiivi 2014/41 artikli 34 lõikest 1, et selle direktiiviga on asendatud üksnes kolme selles õigusnormis viidatud konventsiooni, sh 29. mai 2000. aasta konventsiooni „vastavad sätted“. See puudutab niisiis ainult nende konventsioonide sätteid, mis reguleerivad samu valdkondi nagu direktiiv, mis näitab – nagu märgib Madalmaade valitsus –, et see ei hõlma kõiki võimalikke õigusabipalveid. Nende konventsioonide muid sätteid kohaldatakse liikmesriikide vahel edasi.

Küsimus, kas niisuguseid meetmeid nagu põhikohtuasjas saab Euroopa uurimismääruse raames taotleda

33.

Kõnesoleva uurimismääruse esimese osa kohta leian nagu ka AK, Madalmaade valitsus ja komisjon, et sellise uurimismääruse tegemisega ei saa taotleda süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamist. Meetme eesmärk ei ole selgelt koguda tõendeid või – kui kasutada Madalmaade valitsuse väljendit – hankida ese, dokument või andmed kasutamiseks kriminaalmenetluse raames. See kujutab endast menetlustoimingut, mis tehakse pärast uurimismenetluse lõppu ja on mõeldud selleks, et teatada menetlusele allutatud isikule ametlikult, et ta on tunnistatud süüdistatavaks, milles teda süüdistatakse ja et tema asi on saadetud kohtusse.

34.

Süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamist teises liikmesriigis direktiiv 2014/41 seega ei reguleeri ja see kuulub teise kriminaalasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitleva õigusakti nimelt 29. mai 2000. aasta konventsiooni ( 23 ) ja täpsemalt selle artikli 5 kohaldamisalasse. Nagu märgib Prantsuse valitsus, ilmneb seda konventsiooni selgitavast aruandest ( 24 ), et väljendit „menetlusdokumendid“, mida selles konventsioonis määratletud ei ole, tuleb tõlgendada „laias tähenduses“ nii, et see hõlmab näiteks „kohtukutseid ja ‑otsuseid“. Et direktiivis 2014/41 ei ole 29. mai 2000. aasta konventsiooni artiklile 5 vastavat sätet, mis käsitleks menetlusdokumentide kättetoimetamist, jääb see artikkel 5 direktiivi artikli 34 lõike 1 järgi täielikult kohaldatavaks.

35.

Võib mõistagi nõustuda, et menetlusdokumendi kättetoimetamine toimub – nagu väidavad nii AK kui ka Prantsuse valitsus – Euroopa uurimismääruse raames juhul, kui need on osa selle uurimistoimingu menetluslikust läbiviimisest, mille eesmärk on uurimismääruses nimetatud tõendite hankimine ja mis on selle uurimistoimingu tegemiseks hädavajalikud. Niisugune lahendus vastab paindlikkuse vajadusele, millest on õigusabisüsteemi puhul soovitatud lähtuda ja mis võimaldab vältida seda, et pädevad asutused on sunnitud tegema kaks eraldi taotlust, ühe direktiivi 2014/41 ja teise 29. mai 2000. aasta konventsiooni artikli 5 alusel – mis oleks vastuolus selle direktiiviga taotletava tõhususe eesmärgiga. Nõnda on Euroopa õigusalase koostöö võrgustik oma 7. detsembril 2018 avaldatud järeldustes Euroopa uurimismääruse kohta märkinud, et „üldiselt nõustutakse“, et direktiivi 2014/41 kohaldamisala ei hõlma eelkõige „menetlusdokumentide kättetoimetamist ja saatmist (v.a juhul, kui need on osa uurimistoimingust [Euroopa uurimismääruse] raames“) [mitteametlik tõlge]. ( 25 ) Ka Eurojusti 2020. aasta novembrikuu aruandest Euroopa uurimismääruse kohta selgub, et menetlusdokumendi kättetoimetamiseks ja saatmiseks tuleks esitada eraldi õigusabipalve, v.a juhul kui „selle dokumendi üleandmine kujutab endast [Euroopa uurimismääruse] raames taotletava uurimistoimingu vahendit“ [mitteametlik tõlge]. ( 26 ) Sama mõtet on väljendatud ka käesoleva ettepaneku 23. joonealuses märkuses viidatud Eurojusti ja Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ühises teatmikus, milles on märgitud, et „üldiselt nõustutakse, et direktiiv [2014/41] ei hõlma […] menetlusdokumentide kättetoimetamist ja saatmist, v.a juhul, kui dokumendi üleandmine on hädavajalik seoses [Euroopa uurimismääruses] taotletava uurimistoiminguga“ [mitteametlik tõlge]. Nimetatud ameti ja võrgustiku hinnangul „tuleb nendel juhtudel ilmutada paindlikkust selle kaasamisel [Euroopa uurimismäärusesse], nagu on nähtud ette direktiivi [2014/41] artikli 9 lõikes 2“ [mitteametlik tõlge]. ( 27 )

36.

Olen siiski nagu ka AK arvamusel, et käesoleva ettepaneku punktis 35 kirjeldatud juhtumit tuleb käsitada kui erandit põhimõttest, et menetlusdokumentide kättetoimetamine ei kuulu Euroopa uurimismääruse kohaldamisalasse. Seda tuleb seega tõlgendada kitsalt, et võimaldada liidu kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö eri vahenditel koos eksisteerida nii, et üks ei tungi teise kohaldamisalasse ega selles ette nähtud menetlustesse, tagatistesse ja eritingimustesse. See juhtum võib hõlmata näiteks olukorda, kus niisuguse uurimistoimingu tegemiseks nagu läbiotsimine asjaomase isiku kodus on vaja kohtu otsust, millega antakse selleks toiminguks luba ja mis tuleb asjaomasele isikule eelnevalt kätte toimetada.

37.

Küll aga näib mulle, et nagu väidab AK, ei saa niisuguse juhtumiga olla tegemist süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamise puhul. Selle uurimismenetluse lõpul tehtava kriminaalmenetlustoimingu ( 28 ) eesmärk on esitada faktilised asjaolud, milles asjaomast isikut süüdistatakse, ja nende õiguslik kvalifikatsioon ning tuvastada juba selles etapis, et on olemas piisavad tõendeid isikule süüdistuse esitamiseks ja asja kohtusse saatmiseks. ( 29 ) Nagu õigesti rõhutavad AK ja Madalmaade valitsus, on süüdistuse esitamise määrus üldjuhul eraldi toiming kriminaalmenetluses, mis võib asjaomasele isikule kaasa tuua tõsiseid tagajärgi. Ma ei mõista, kuidas saaks niisuguse menetlusakti kättetoimetamine talle olla niisuguse uurimistoimingu vahend, mille eesmärk on tõendite hankimine, või olla selliseks toiminguks vajalik. Kui võtta uuesti vaatluse alla juhtum, mille kohta on esitatud eelotsusetaotlus, siis mulle näib, et nagu väidab AK, ei sõltu menetlusele allutatud isiku ülekuulamine tõendite kogumiseks –ilma et see piiraks analüüsida küsimust, kas põhikohtuasjas oli ülekuulamise taotluse ese tegelikult see, – ( 30 ) süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamisest.

38.

Mis puudutab asjaolu, et süüdistuse esitamise määruses nõutakse ka kautsjoni maksmist, siis see ei muuda minu meelest midagi järelduses, et niisuguse süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamist ei saa taotleda Euroopa uurimismääruse raames. Ilmselgelt ei kujuta niisugune korraldus, mis pealegi on ainult täiendav, endast uurimistoimingut, mille eesmärk oleks hankida tõendeid direktiivi 2014/41 tähenduses. ( 31 )

39.

Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada ka asjaolu, et süüdistuse esitamise määrus sisaldab niisugust vahi alla võtmise korraldust nagu põhikohtuasjas. Peale juba vahistatud isikute uurimistoimingu tegemise eesmärgil ajutise üleviimise erijuhtumi, mida on nimetatud direktiivi 2014/41 artiklites 22 ja 23, ei saa Euroopa uurimismäärus sisaldada taotlust, mille eesmärk on isik vahistada või tema vahistuse kestust pikendada. ( 32 ) Ajutise üleviimise juhtum ei hõlma niisugust olukorda nagu käsitletaval juhul, kus asjaomase isiku vahi alla võtmisel ei ole mingit tõendite kogumise eesmärki, vaid seda taotletakse ainult selleks, et tagada isiku ilmumine süüdistuse esitamise järel taotleva riigi pädevasse kohtusse.

40.

Kõnesoleva uurimismääruse teise osa kohta, milleks on menetlusele allutatud isiku ülekuulamine, et ta saaks anda talle kätte toimetatud süüdistuse esitamise määruses mainitud asjaolude kohta ütlusi, märkisin juba, et direktiivi 2014/41 artikli 10 lõike 2 punktis c ja artikli 24 lõike 1 teises lõigus on uurimistoimingute hulgas, mida uurimismääruse raames võib taotleda, sõnaselgelt ette nähtud kahtlustatava või süüdistatava ülekuulamine.

41.

Sellegipoolest saab niisugune ülekuulamistaotlus – nagu komisjon õigesti märgib – Euroopa uurimismääruse kohaldamisalasse kuuluda ainult juhul, kui selle eesmärk oli tõesti hankida tõendeid. Nii ei saa see olla juhul, kui ülekuulamistaotluse eesmärk oli tegelikult ainult võimaldada menetlusele allutatud isikul kasutada oma kaitseõigusi oma seisukohtade esitamisega tema suhtes alustatud menetluse kohta, milles ta on süüdistatav. Selles küsimuses tõden, et AK ja Prantsuse valitsus on eri arvamustel küsimuses, missugune oli kõnesolevas uurimismääruses taotletava ülekuulamise eesmärk. Kui Prantsuse valitsus leiab, et sellest uurimismäärusest ilmneb vaieldamatult, et selle taotluse eesmärk oli koguda tõendeid, siis AK kinnitab, et ülekuulamise ainus eesmärk oli tagada tema kaitseõigused seoses talle esitatud süüdistusega. ( 33 )

42.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on teha kindlaks põhikohtuasjas käsitletava ülekuulamistaotluse täpne eesmärk. Kui ta peaks tuvastama, et selle taotluse eesmärk ei ole hankida tõendeid, siis tuleb järeldada, et nii see taotlus kui ka süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamise taotlus jäävad väljapoole Euroopa uurimismääruse kohaldamisala. Kui ta peaks aga tuvastama, et ülekuulamistaotluse tegelik eesmärk on tõesti koguda tõendeid, võib ta minu arvates Euroopa uurimismääruse selle osa kinnitada, kuid ainult juhul, kui on järgitud direktiivis 2014/41 ette nähtud tingimusi, mis käsitlevad uurimismääruse sisu ja vormi, ning muid direktiivis nõutavaid formaalsusi. ( 34 ) Mulle tundub, et täielik keeldumine Euroopa uurimismääruse täitmisest põhjendusel, et see ei saa hõlmata süüdistuse esitamise määruse kättetoimetamise taotlust, oleks ülemäärane ja vastuolus direktiiviga taotletava tõhususe eesmärgiga.

Ettepanek

43.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour de cassationi (Prantsuse kassatsioonikohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt: