I.

Sissejuhatus

1.

Käesoleva tühistamishagiga vaidlustab Hispaania nõukogu otsuse, millega see määras Hispaaniale trahvi ebaõige teabe esitamise eest eelarvepuudujääki käsitlevate andmete kohta Valencia autonoomses piirkonnas. ( 2 ) Nõukogu pädevus selliseid trahve määrata tuleneb määruse (EÜ) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal artikli 8 lõikest 1. ( 3 )

2.

Viimati nimetatud määrus on osa niinimetatud kuuspakist, mis on teiseste õigusaktide kogum, mille eesmärk oli eelkõige kõrvaldada stabiilsuse ja kasvu pakti nõrgad küljed, mis tulid ilmsiks võlakriisi tõttu. Määrus annab nõukogule erinevaid õigusi määrata karistusi eesmärgiga suurendada liidu eelarvejärelevalve raamistiku usaldusväärsust. Selle raamistiku esmasest õigusest tuleneva aluse moodustavad ELTL artiklid 126 ja 136.

3.

Eelarvejärelevalve eesmärk on järgida riigieelarve puudujäägi ja riigivõla kontrollväärtusi, mis on kindlaks määratud protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta artiklis 1. ( 4 ) Vastavalt protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta artiklile 3 esitavad liikmesriigid komisjonile korrapäraselt aruandeid oma puudujäägi ning oma võla taseme kohta.

4.

Eelarvejärelevalve tõhususe jaoks on tingimata vajalik, et liikmesriikide esitatud andmed oleksid informatiivsed. See seab eelkõige tingimuseks, et liikmesriigid kohaldavad Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (ESA) ( 5 ) arvepidamiseeskirju. Määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 eesmärk on hoida ära nende arvepidamiseeskirjade rikkumine kas tahtlikult või raske hooletuse tõttu.

5.

Käesolev juhtum on eriti tähtis seetõttu, et nõukogu kasutas esimest korda ( 6 ) õigust määrata trahvi eelarvepuudujäägi või võla kohta ebaõigete andmete esitamise eest.

6.

See seletab tõstatatud küsimuste laia spektrit. Need puudutavad lisaks küsimusele, kas Euroopa Kohus on pädev käesolevat asja lahendama, ka menetlusõiguste järgimist, trahvi määramise konkreetseid tingimusi ja selle arvutamist. Seoses menetlust puudutavate küsimustega on võimalik tugineda Euroopa Kohtu olemasolevale praktikale. Muus osas tuleb astuda tundmatule maale.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Euroopa Kohtu põhikiri

7.

Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 51 määrab kindlaks Euroopa Kohtu ja Üldkohtu pädevuse:

–

[…]

–

[…]

–

nõukogu tegevuse suhtes, millega nõukogu rakendab kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 lõikega 2 rakendamisvolitusi;

8.

Need eeskirjad kehtestati esmakordselt nõukogu 26. aprilli 2004. aasta otsusega. ( 7 ) Selle otsuse põhjenduse 4 kohaselt kantakse „pädevus lahendada asjad esimese astmena märkimisväärsel määral üle esimese astme kohtule ning pädevuse jagamise kriteeriumid peavad olema nii selged, et institutsioonid ja liikmesriigid mõistaksid neid üheselt.“

9.

Üldkohtu pädevust rakendamisvolituste vastu esitatud hagide puhul selgitatakse põhjenduses 5:

B.

Määrus nr 479/2009

10.

Liikmesriikide kohustust edastada andmeid valitsemissektori eelarve puudujäägi ja valitsemissektori võla kohta täpsustab määruse (EÜ) nr 479/2009 ( 8 ) ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust käsitleva protokolli kohaldamise kohta artikkel 3:

11.

Määruse nr 479/2009 artikli 6 lõige 1 puudutab juba esitatud andmete muudatusi:

12.

Vastavalt määruse nr 479/2009 artikli 8 lõike 1 esimesele lausele hindab komisjon (Eurostat) korrapäraselt nii liikmesriikide esitatud tegelike andmete kui ka nende aluseks olnud ESA 1995 alusel kogutud valitsemissektori arvepidamise andmete kvaliteeti. Selleks annab artikli 11 lõige 1 komisjonile (Eurostatile) uurimisvolitused:

13.

Määruse nr 479/2009 artikkel 11a täpsustab dialoogkülastuste eesmärki:

14.

Määruse nr 479/2009 artikli 11b lõiked 1 ja 2 kirjeldavad, miks ja millal toimuvad metodoloogilised külastused:

C.

Määrus nr 1173/2011

15.

Määruse nr 1173/2011 põhjenduses 25 on selgitatud, miks on määruses ette nähtud karistuste määramise õigus nõukogul:

16.

Nõukogu õigus määrata trahvi statistika manipuleerimise eest ning komisjoni ja Euroopa Kohtu õigused sellega seoses on kindlaks määratud määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõigetes 1, 3 ja 5:

17.

Määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõige 4 annab komisjonile õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad uurimismenetlust (kaasa arvatud asjaomase liikmesriigi kaitseõigused) ja trahvisumma kehtestamist. Seda õigust kasutas komisjon delegeeritud otsuse 2012/678/EL ( 9 ) vastuvõtmisel.

18.

Vastavalt määruse nr 1173/2011 artiklile 14 jõustus nimetatud määrus kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Määrus avaldati 23. novembril 2011.

D.

Delegeeritud otsus 2012/678

19.

Delegeeritud otsuse 2012/678 uurimiste ja trahvide kohta statistika manipuleerimise korral, millele on osutatud määruses (EL) nr 1173/2011, põhjenduses 8 on esitatud pidepunkte selle kohta, kuidas peab komisjon jõudma kindlale veendumusele, et on tõsiseid viiteid statistika manipuleerimise kohta:

20.

Delegeeritud otsuse 2012/678 põhjenduses 9 on täpsustatud, millistel juhtudel ei tule lähtuda ebaõigete andmete esitamisest:

21.

Delegeeritud otsuse 2012/678 põhjenduse 10 teises lauses on määratletud raske hooletuse mõiste:

22.

Delegeeritud otsuse 2012/678 põhjenduses 15 on selgitatud:

23.

Delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõikest 1 tuleneb, millise teabe peab komisjon andma uurimise alguses liikmesriigi käsutusse, keda ta kahtlustab statistika manipuleerimises:

24.

Delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõige 3 puudutab põhjendust 8:

25.

Delegeeritud otsuse 2012/678 artiklid 6, 10 ja 11 annavad asjaomasele liikmesriigile õiguse anda selgitusi, tutvuda toimikuga ning õiguse õigusabile.

26.

Delegeeritud otsuse 2012/678 artikkel 14 käsitleb määratud trahvisumma arvutamist:

27.

Vastavalt delegeeritud otsuse 2012/678 artiklile 16 jõustus nimetatud otsus kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Otsus avaldati 6. novembril 2012.

III.

Vaidluse taust ja vaidlustatud määrus

28.

Hispaania teavitas 30. märtsil 2012 komisjoni ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames oma valitsussektori tegeliku ja eeldatava eelarvepuudujäägi suurusest aastatel 2008–2012.

29.

Hispaania muutis 17. mail 2012 märtsis 2012 esitatud andmeid eelarvepuudujäägi kohta, sest mõne autonoomse piirkonna kulud olid aastatel 2008–2011 suuremad, kui oli teatatud siseriiklikule pädevale asutusele. Vahe oli kokku 4,5 miljardit eurot (ligikaudu 0,4% sisemajanduse koguproduktist); sellest moodustas ainuüksi Valencia autonoomse piirkonna osa 1,9 miljardit eurot.

30.

Komisjon külastas järgnevalt neli korda Hispaaniat: 2012. aasta mais, juunis ja septembris ning 2013. aasta septembris.

31.

Komisjon algatas 11. juuli 2014. aasta otsusega uurimise, mis puudutas statistika võimalikku manipuleerimist Valencia autonoomses piirkonnas.

32.

Komisjon sedastas oma 7. mai 2015. aasta uurimisaruandes, ( 10 ) et Valencia autonoomse piirkonnas ei olnud tervishoiukulud paljude aastate vältel nõuetekohaselt dokumenteeritud. Valencia autonoomse piirkonna kontrollikoda oli oma aastaaruannetes korduvalt osutanud dokumenteerimata jäetud kuludele. Sellest hoolimata ei asunud pädev piirkondlik asutus tegutsema. Komisjon tegi sellest järelduse, et andmed, mille Hispaania 2012. aasta märtsis valitsemissektori eelarvepuudujäägi esitas, olid ebaõiged, ja seetõttu on Hispaania süüdi raskes hooletuses. Seetõttu soovitas ta nõukogul määrata Hispaania Kuningriigile trahv vastavalt määruse (EL) nr 1173/2011 artikli 8 lõikele 1.

33.

Nõukogu järgis soovitust ja määras vaidlustatud otsusega 18,93 miljoni euro suuruse trahvi.

34.

Otsus tehti Hispaaniale teatavaks 20. juulil 2015 ja avaldati 28. juulil 2015 Euroopa Liidu Teatajas.

35.

Hispaania esitas 29. septembril 2015 käesoleva hagi. 2015. aasta novembris parandas nõukogu vaidlustatud otsuse pealkirja nii, et sõna „otsus“ asendati sõnaga „rakendusotsus“. ( 11 )

IV.

Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

36.

Hispaania palub

–

tühistada nõukogu 13. juuli 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/1289,

–

teise võimalusena piirata trahvi arvutamise seisukohast määrava tähtsusega perioodi ajaga, mis järgneb määruse nr 1173/2011 jõustumisele, ja vähendada vastavalt trahvi, ning

–

mõista kohtukulud välja nõukogult.

37.

Nõukogu palub

–

tuvastada, et hagi lahendamiseks on pädev Üldkohus, ja suunata kohtuasi sellele,

–

teise võimalusena jätta hagi rahuldamata ja

–

mõista kohtukulud välja Hispaanialt.

38.

Komisjon astus menetlusse nõukogu toetuseks. Pooled esitasid oma seisukohad kirjalikult ja 4. aprillil 2017 toimunud kohtuistungil.

V.

Õiguslik hinnang

39.

Tühistamishagi tugineb neljale väitele: esiteks arvab Hispaania, et komisjon eiras uurimise raames Hispaania kaitseõigusi (selle kohta allpool punkt B). Teiseks väidab Hispaania, et rikutud on õigust heale haldusele (selle kohta allpool punkt C). Kolmandaks on Hispaania seisukohal, et trahvi määramise materiaalõiguslikud tingimused ei ole täidetud (selle kohta allpool punkt D). Neljandaks vaidlustab Hispaania määratud trahvi arvutamise (selle kohta allpool punkt E).

40.

Enne neile väidetele sisulise hinnangu andmist tuleb siiski käsitleda küsimust, kas Euroopa Kohus on pädev käesolevat hagi lahendama (selle kohta allpool punkt A).

A.

Euroopa Kohtu pädevus

41.

Nõukogu ja komisjon on arvamusel, et käesolev menetlus kuulub Üldkohtu, mitte Euroopa Kohtu pädevusse. Kui Euroopa Kohtus tuvastab, et hagi kuulub Üldkohtu pädevusse, siis suunab ta kohtuasja vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 54 teise lõigu teisele osalausele Üldkohtusse.

42.

Euroopa Kohtu pädevus ei tulene määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 5 esimesest lausest. Selle kohaselt on Euroopa Liidu Kohtul tõepoolest täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega nõukogu on määranud trahve vastavalt lõikele 1. Euroopa Liidu Kohtu mõistet kasutatakse siinjuures siiski samamoodi kui ELi lepingu artikli 19 lõike 1 esimeses lauses üldmõistena, mis ei luba seega järeldada, kas asja läbivaatamiseks on pädev Euroopa Kohus või Üldkohus. ( 12 ) Samuti ei saaks määrus nr 1173/2011 kehtestada aluslepingutest ja Euroopa Kohtu põhikirjast erinevat kohtualluvust. Seetõttu on määrava tähtsusega üldised pädevust käsitlevad eeskirjad.

1.

Pädevus vaidlustada rakendusmeetmeid

43.

Vastavalt ELTL artikli 256 lõike 1 esimesele lausele on Üldkohus pädev arutama ja lahendama esimese astmena artiklis 263 osutatud hagisid. Erandid sellest põhimõttest määrab kindlaks Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu punkt a: Euroopa Kohtule jääb pädevus tühistamishagide puhul, kui hagi esitajaks on liikmesriik ja hagi esitatakse muu hulgas nõukogu tegevuse vastu. Sellest on vastavalt artikli 51 esimese lõigu punkti a kolmandale taandele omakorda välja arvatud hagid, mis esitatakse nõukogu tegevuse suhtes, millega see rakendab kooskõlas ELTL artikli 291 lõikega 2 rakendamisvolitusi; nende hagide puhul on pädev Üldkohus.

44.

Käesoleval juhul esitab liikmesriik, Hispaania, hagi nõukogu tegevuse vastu, mille käigus see tegi 13. juuli 2015. aasta otsuse karistuse määramise kohta. Nõukogu ja komisjon on seisukohal, et määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikest 1 nõukogule tulenev õigus määrata liikmesriigile trahv ebaõigete statistiliste andmete esitamise eest kujutab endast rakendamisvolitust ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses. Kui see leiaks kinnitust, siis tuleks jätta Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu punkti a kolmandas taandes sätestatud erand kohaldamata, mistõttu oleks Hispaania hagi puhul pädev Üldkohus ja Euroopa Kohus peaks kohtuasja talle suunama.

45.

Nõukogu otsuse õigusliku liigitamise seisukohalt ei saa olla tähtis, kuidas nõukogu otsust vormiliselt nimetab. ( 13 ) Asjaolu, et nõukogu lisas selleks, et otsus vastaks ELTL artikli 291 lõikes 4 sätestatud nõuetele, vaidlustatud otsuse pealkirja tagantjärele sõna „rakendus-“, ei anna seetõttu alust oletuseks, et tegemist on rakendusaktiga nimetatud sätte tähenduses või Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu punkti a kolmanda taande tähenduses.

46.

Ümberpöördult ei välista asjaolu, et määruses nr 1173/2011 ei ole ELTL artiklile 291 viidatud, seda, et nimetatud määruse artikli 8 lõikes 1 ette nähtud otsustusõigus on suunatud rakendusaktile, kui see tuleneb määruse muudest osadest. ( 14 ) Seda tõendab asjaolu, et põhjenduses 25 on sõnaselgelt antud pädevus nõukogule, nagu see on vastavalt ELTL artikli 291 lõikele 2 nõutav. Otsustava tähtsusega on siiski see, kas nõukogu õigus määrata karistusi tuleb materiaalõiguslikus mõttes liigitada rakendamisvolituseks.

47.

Mõiste „rakendamine“ hõlmab ühtaegu nii rakendamisnormide väljatöötamist kui ka (teisese õiguse) normide kohaldamist konkreetsetele juhtumitele üksikaktide abil. ( 15 ) Seega näib, et trahvi määramine on rakendusmeede ja vastav pädevus on rakendamisvolitus.

48.

Sellega ei ole vastuolus ka see, et käesolev üksikakt ei ole suunatud mitte üksikisikule ega ettevõtjale, vaid liikmesriigile. Arvestades seda, et selliseid üksikotsuseid liikmesriikide kohta tehakse sageli, tuleb lähtuda sellest, et neid on ELTL artikli 291 lõike 2 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu punkti a kolmanda taande sõnastamisel arvesse võetud. Eelkõige Euroopa Kohtu põhikirja asjakohase sätte puhul on nende otsuste arvessevõtmine mõistetav ka seetõttu, et nende ese on hagid, mille liikmesriigid on esitanud nõukogu vastu. Sellised hagid on eriti tõenäolised juhul, ( 16 ) kui nõukogu võtab liikmesriigi suhtes individuaalse rakendusmeetme.

2.

Liigitamine majanduspoliitika kooskõlastamise juurde

49.

Määruse nr 1173/2011 põhjendus 25 seob vaidlusaluse õiguse määrata karistusi siiski liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamisega, millega nõukogu tegeleb vastavalt ELTL artikli 121 lõikele 1. Sellele vastavalt on kõnealused üksikotsused lahutamatud järelmeetmed meetmetele, mille nõukogu on võtnud vastavalt ELTL artiklitele 121 ja 126 ning määrustele nr 1466/97 ja nr 1467/97.

50.

Nõukogule ELTL artiklitest 121 ja 126 tulenevad õigused ei ole rakendamisvolitused ELTL artikli 291 lõike 2 tähenduses, sest need delegeeritakse nõukogule vahetult asutamislepinguga. Seetõttu tuleb oletada, ( 17 ) et liikmesriikide hagide puhul on vastavalt nende esitamisele põhikirja artikli 51 esimese lõigu punkti a alusel pädev Euroopa Kohus, mitte Üldkohus.

51.

Seega kerkib küsimus, kas „lahutamatud järelmeetmed“ meetmetele, mida saab vaidlustada ainult Euroopa Kohtus, peavad samuti kuuluma Euroopa Kohtu pädevusse.

52.

Selle seisukoha toetuseks saab lisaks sisulisele lähedusele nimetatud pädevusega esitada väite, et ELTL artiklis 291 ei ole rakendamisvolituste delegeerimist ammendavalt kindlaks määratud. ( 18 ) Seetõttu võiks ette kujutada, et vaidlusalused karistused on omalaadsed rakendusmeetmed, mis ei kuulu selle õigusnormi kohaldamisalasse, ja järelikult ei ole need hõlmatud ka Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu punktiga a.

3.

Süstemaatilised kaalutlused

53.

Lisaargument Euroopa Kohtu pädevuse poolt näib – esmapilgul – see, et karistuse määramise menetlus sarnaneb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega, mis on kindlaks määratud ELTL artiklites 258–260 ja kuulub endiselt Euroopa Kohtu ainupädevusse. ( 19 ) Aga ka selles menetluses võib komisjon teha kitsastes piirides otsuseid, mida asjaomane liikmesriik saab Üldkohtus vaidlustada. ( 20 ) Sellest ilmneb, et pädevuste piiritlemist Üldkohtu ja Euroopa Kohtu vahel ei saa üldiste kaalutluste alusel eirata.

54.

Oletuse vastu, et pädev on Euroopa Kohus, räägib lisaks see, et selle pädevus vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu punktile a kujutab endast erandit Üldkohtu pädevuse üldpõhimõttest vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1, mistõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt. ( 21 ) Sellistest eranditest tehtavaid erandeid, see tähendab Üldkohtu pädevust vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 51 esimese lõigu punkti a esimesele kuni kolmandale taandele ei või seevastu just nimelt tõlgendada kitsalt, sest need erandid põhjustavad tagasipöördumise üldpõhimõtte juurde. ( 22 )

55.

Seda hinnangut kinnitavad eesmärgid, mida järgib põhikirja artikkel 51, mis käsitleb pädevust. Otsuse nr 2004/407 põhjenduse 4 kohaselt kantakse pädevus lahendada asjad esimese astmena märkimisväärsel määral üle esimese astme kohtule ning pädevuse jagamise kriteeriumid peavad olema nii selged, et institutsioonid ja liikmesriigid mõistaksid neid üheselt. Euroopa Kohtu pädevuse loomine selle alusel, et teatud meetmed sarnanevad teiste meetmetega, mille vaidlustamise kuuluks tõenäoliselt Euroopa Kohtu pädevusse, ei oleks selguse nõudega kooskõlas.

56.

Üldkohtu pädevuse aluspõhimõtte järgimise kasuks räägib muu hulgas ka see, et asjaomane liikmesriik saab sel viisil lisaks kohtuastme, mis loodi veel selleks, et parandada seoses hagidega, mis nõuavad keeruliste asjaolude põhjalikku uurimist, kohtulikku kaitset. ( 23 ) Rikkumised, mille eest karistatakse määruse nr 1173/2011 artikli 8 alusel, on aga sageli tegelikult väga keerulised, eelkõige juhul, kui liikmesriik vaidlustab – erinevalt käesolevast kohtuasjast – faktide tuvastamise.

57.

Lõpuks kuulub karistuste määramise õigus vastavalt määruse nr 1173/2011 artiklile 8 küll nende meetmete konteksti, mis on kindlaks määratud ELTL artiklitega 121 ja 126, kuid määruses ette nähtud võimalikud karistused määratakse täiesti teistsugustes menetlustes kui nendes, kus võetakse meetmed asutamislepingu alusel. Seetõttu on välistatud, et nimetatud määruse alusel määratud karistuste üle ja asutamislepingu alusel võetud meetmete üle tuleks otsustada ühe ja sellesama vaidluse raames. Nende pädevuste sisuline sarnasus ei nõua seetõttu ühtset kohtualluvust.

4.

Vahekokkuvõte

58.

Seega on Hispaania hagi esitatud nõukogu tegevuse vastu, millega see kasutas vastavalt ELTL artikli 291 lõikele 2 rakendamisvolitusi. Järelikult on vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 ja põhikirja artikli 51 esimese lõigu punkti a kolmandale taandele pädev Üldkohus ning Euroopa Kohus peab kohtuasja vastavalt põhikirja artikli 54 teisele lõigule suunama Üldkohtusse.

59.

Juhuks, kui Euroopa Kohus selle seisukohaga ei nõustu, analüüsin ma siiski järgnevalt teise võimalusena Hispaania väiteid.

B.

Hispaania kaitseõiguste tagamine (esimene väide)

60.

Esimeses väites märgib Hispaania, et vaidlustatud otsus põhineb teabel, mille komisjon Hispaania kaitseõigusi eirates sai oma külastuste ajal aastatel 2012 ja 2013. Sel ajal uuris komisjon juba seda, kas Hispaania on esitanud ebaõiget teavet eelarvepuudujäägi kohta. Nimetatud uurimine enne ametliku uurimismenetluse algatamist 2014. aasta juulis ei olnud hõlmatud määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikega 3 ega delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõikega 3. Seega toimus see uurimine väljaspool selleks ette nähtud raamistikku, millega järgitakse just nimelt ka eesmärki tagada asjaomase liikmesriigi kaitseõiguse järgimine. Eelkõige jättis komisjon vastuolus delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõikega 1 Hispaaniale teatamata, et ta heidab sellele ette ebaõigete statistiliste andmete esitamist ja selle, milliste pidepunktide alusel ta seda teeb. Ta korraldas uurimist justkui salaja.

61.

See väide tuleb kõigepealt liigitada menetluse sellesse etappi, mis eelnes karistuse määramise otsusele (selle kohta allpool punkt 1), enne kui käsitleda Hispaania kaitseõigusi kui selliseid (selle kohta allpool punkt 2).

1.

Menetluse käik

a)

Määruse nr 1173/2011 ja delegeeritud otsuse 2012/678 normatiivne sisu

62.

Kõigepealt tuleb tõdeda, et Hispaania mõistab määruse nr 1173/2011 ja delegeeritud otsuse 2012/678 normatiivset sisu vääriti.

63.

Vastavalt määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 3 esimese lõigu teisele lausele võib komisjon teha otsuse algatada uurimine, kui tal on tõsiseid viiteid selle kohta, et teavet eelarvepuudujäägi või võla kohta on manipuleeritud. See ametlik uurimismenetlus korraldatakse vastavalt määruse artikli 8 lõikele 3 ning eelkõige vastavalt delegeeritud otsuse 2012/678 artiklitele 2–12.

64.

Kuna määruse kohaselt ei piisa pelgast kahtlusest, vaid nõutavad on tõsised viited ebaõige teabe esitamise kohta, siis määrus mitte ainult ei luba korraldada uurimist enne ametliku uurimismenetluse algatamist, vaid koguni nõuab seda – ja seda nimelt asjaomase liikmesriigi kaitseks. Liikmesriiki tuleb avalikult süüdistada ebaõige teabe esitamise eest eelarvepuudujääki käsitlevate andmete kohta alles pärast seda, kui selle kohta on kogunenud piisavalt pidepunkte.

b)

Määruse nr 479/2009 tähtsus

65.

Komisjoni vajalikud uurimisvolitused enne ametliku uurimismenetluse algatamist tulenevad määruse nr 479/2009 artiklist 11 ja sellele järgnevatest artiklitest, nagu näitab selle määruse sisuline seos määrusega nr 1173/2011.

66.

Andmete puhul, mille ebaõige esitamise eest määratakse määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 alusel karistus, on nimelt tegemist nende eelarvepuudujääki ja võlga käsitlevate andmetega, mille liikmesriigid peavad komisjonile vastavalt määruse nr 479/2009 artiklile 3 esitama. Kui esitatud andmete kvaliteedi suhtes esineb kahtlusi, siis on komisjonil vastavalt eespool nimetatud määruse artikli 11 lõike 1 teisele lausele õigus korraldada asjaomases liikmesriigis dialoogkülastusi ja erandjuhtudel ( 24 ) metodoloogilisi külastusi. Need on ette nähtud selleks, et leida üles võimalikud vead andmete kogumisel ja edastamisel ( 25 ) ning toetada asjaomast liikmesriiki nende vigade parandamisel. Sel eesmärgil võib komisjon anda soovitusi.

67.

Sellele tuginevad delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõige 3 ja põhjendus 8, milles on rõhutatud võimalust korraldada enne ametliku uurimismenetluse alustamist metodoloogiline kontrollkäik. Need sätted ei piira seega komisjoni uurimisvolitusi enne ametliku uurimismenetluse algatamist, vaid vastupidi kohustavad komisjoni täielikult ära kasutama määruses nr 479/2009 ette nähtud meetmeid. Seda kinnitab delegeeritud otsuse põhjendus 15, sest selle kohaselt ei puuduta otsus komisjoni õiguste kasutamist vastavalt määrusele nr 479/2009.

68.

Alates määruse nr 1173/2011 jõustumisest järgib menetlus vastavalt määruse nr 479/2009 artiklile 11 ja sellele järgnevatele artiklitele seega ka eesmärki kindlaks teha, kas ametliku uurimismenetluse algatamise tingimused vastavalt määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 3 esimese lõigu teisele lausele on täidetud.

69.

Hispaania esitab tõepoolest vastuväite ka selle kohta, et komisjon korraldas külastusi, mida ei ole määruses nr 479/2009 ette nähtud, nimelt tehnilisi külastusi, neile eelnenud dialoogkülastuse ja selleks otstarbeks korraldatud külastuse. ( 26 ) Hoolimata nimetatud külastustest ei nähtu siiski, et komisjon oleks neil külastustel kasutanud oma uurimisvolitusi, mis oleksid ulatunud kaugemale artiklites 11a ja 11b määratletud külastuste raamidest.

70.

Ka Hispaania esitatud viide Eurostati dokumendile ( 27 ) ei vii teistsuguse järelduseni. Selles dokumendis esitab Eurostat küll ettepaneku lisada „eelnevad dialoogkülastused“ sõnaselgelt määrusesse nr 479/2009, kuid ühtlasi on selles märgitud, et tegemist on ainult juba ette nähtud dialoogkülastuste erivormiga.

71.

Vastupidi Hispaania arvamusele ei olnud nende külastuste puhul seega tegemist uurimisega, millel puudub õiguslik alus.

c)

Vahejäreldus: uurimismenetluse kaheks osaks jaotamine

72.

Kokkuvõttes võib tõdeda järgmist: uurimismenetlus, milles käsitletakse statistika manipuleerimist, jaguneb kaheks menetlusetapiks, mida tuleb üksteisest eristada.

73.

Esimene menetlusetapp algab niipea, kui komisjon võtab kahtluse tõttu, et on esitatud ebaõiget teavet eelarvepuudujääki või võlga käsitlevate andmete kohta, meetmed olukorra väljaselgitamiseks, ning lõpeb asjaomase liikmesriigi jaoks ebasoodsal juhul otsusega algatada ametlik uurimismenetlus. Juba eeluurimismenetluse eesmärk on kindlaks teha, kas esineb tõsiseid viiteid selle kohta, et on esitatud ebaõiget teavet eelarvepuudujääki käsitlevaste andmete kohta. Sellise uurimise õigusliku aluse moodustavad määruse nr 479/2009 artikkel 11 ja sellele järgnevad artiklid.

74.

Teine menetlusetapp ulatub otsuse tegemisest ametliku uurimismenetluse algatamise kohta kuni otsuseni esitada nõukogule soovitus määrata trahv. Ametliku uurimise eesmärk on välja selgitada, kas eelarvepuudujääki käsitlevate andmete kohta on tõepoolest esitatud ebaõiget teavet määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 tähenduses. See menetlusetapp on kindlaks määratud nimetatud määruse artikli 8 lõikes 3 ja delegeeritud otsuse 2012/678 artiklites 2–12.

75.

Asjaolu, et delegeeritud otsus 2012/678 ei olnud külastuste ajal 2012. aasta mais, juunis ja septembris veel jõustunud, ei ole eespool esitatut arvestades tähtis. Seda seetõttu, et eelneva uurimismenetluse suhtes kehtivad määruse nr 479/2009 artikkel 11 ja sellele järgnevad artiklid.

2.

Kaitseõigused

76.

Kõiges selles ei seisne siiski ka Hispaania esitatud väidete peamine sisu. Selleks on pigem etteheide, et komisjon ei teavitanud Hispaaniat juba seoses aastatel 2012 ja 2013 toimunud külastustega, vaid alles ametliku uurimismenetluse algatamisel 2014. aasta juulis sellest, et ta kahtlustab Hispaaniat ebaõigete statistiliste andmete esitamises, ega sellest, milliste pidepunktide alusel ta seda teeb. Sellega rikkus komisjon delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõiget 1 ning Hispaania kaitseõigusi.

77.

Hispaania mõistab siiski delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõike 1 normatiivset sisu vääriti. See artikkel kohustab komisjoni teatama asjaomasele liikmesriigile ametliku uurimise algatamisest ja ühtlasi avalikustama, millised pidepunktid on tal statistika manipuleerimise kohta. Nende nõuete järgimine on vaieldamatu.

78.

Tegelikult ei väida Hispaania, et rikutud on delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõiget 1, vaid seda, et rikutud on tema õigust saada juba eelnevas uurimismenetluses teavet kahtluse kohta, et tegemist on manipulatsiooniga, ja faktide kohta, millele komisjon selle kahtluse puhul tugineb.

79.

Kas selline õigus on siiski üleüldse olemas?

80.

Eelneva uurimismenetluse jaoks määrava tähtsusega määrusest nr 479/2009 tuleneb ainult üks pidepunkt õiguse kohta olla ära kuulatud. Vastavalt artikli 13 esimesele osalausele esitab komisjon majandus- ja rahanduskomiteele aruanded, mis käsitlevad järeldusi dialoogkülastuste ja metodoloogiliste külastuste kohta, kaasa arvatud asjaomase liikmesriigi mis tahes kommentaare nende järelduste kohta. Komisjoni kohustust teatada liikmesriigile kahtlusest, et see on esitanud ebaõiget teavet eelarvepuudujääki käsitlevate andmete kohta, sellest sättest aga ei tulene.

81.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale kujutab isiku kaitseõiguste tagamine tema suhtes algatatud menetluses, mis võib viia selle isiku kahjuks tehtud otsuseni, endast liidu õiguse aluspõhimõtet, mis peab olema tagatud isegi menetlust puudutavate eeskirjade puudumisel. ( 28 )

82.

Käesolevas menetluses antakse asjaomasele liikmesriigile küll ulatuslikud kaitseõigused, kuid seda siiski alles teises menetlusetapis, see tähendab ametliku uurimise etapis.

83.

Nüüd võiks oletada, et ulatuslike kaitseõiguste andmine ametlikus uurimismenetluses kompenseerib selle, et eeluurimismenetluses puudus õigus teabega tutvuda. Seejuures jääks ikkagi arvesse võtmata asjaolu, et eelneva uurimismenetluse kulg võib mõjutada kaitsevõimalusi ametlikus uurimismenetluses. Konkurentsiõigust puudutavate menetluste puhul on Euroopa Kohus sellise võimaliku mõju olemasolu tunnistanud.

84.

Uurimismenetlus seoses ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumisega jaguneb samamoodi kui käesolev menetlus kahte etappi: need on eelnev uurimismenetlus ja ametlik uurimismenetlus. ( 29 ) Viimane algab vastuväiteteatise esitamisega asjaomasele ettevõtjale. ( 30 ) Selles mõttes on olemas paralleel määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikega 3 ja delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõikega 1.

85.

Konkurentsiõigust puudutava menetluse kohta on Euroopa Kohus eelkõige rõhutanud, et teavet, mis on saadud eelneva uurimise ajal kontrollimise käigus, see tähendab eelkõige läbiotsimistel ja ülekuulamistel, võib kasutada ettevõtjate kaitseõiguste kaitseks ainult kontrollimisülesandes või uurimisotsuses esitatud eesmärkidel. ( 31 ) Seda võiks mõista nii, et ka eelneval uurimisel tuleb seoses karistuse määramisega selle eest, et on esitatud ebaõiget teavet eelarvet käsitlevate andmete kohta, see eesmärk asjaomastele isikutele teatavaks teha.

86.

Teisest küljest on Euroopa Kohus tõdenud ka seda, et komisjon võib algatada uue uurimismenetluse, et kontrollida varasemal uurimisel juhuslikult saadud teabe õigsust või seda täiendada, kui see teave viitab tegevustele, mis rikuvad aluslepingutes sätestatud konkurentsieeskirju. ( 32 )

87.

Esmapilgul näib, et neid kaalutlusi saab menetluste ülesehituse sarnasuse tõttu käesoleval juhul vastavalt kohaldada. Sellest seisukohast võib tõepoolest esineda probleem. Pooled vaidlevad käesoleval juhul nimelt selle üle, kas komisjon andis oma kahtlusest teada juba 2013. aasta septembris või alles 2014. aasta juulis. Vaidlust ei ole aga selle üle, et 2012. aastal toimunud külastuse ajal ei olnud karistuse määramise menetlusest veel juttu.

88.

Siiski esinevad eelneva uurimise tasandil suured erinevused võrreldes konkurentsiõigusega, mis seavad ülekandmisele piirid.

89.

Samal ajal kui konkurentsiõiguses eeldab juba eelnev uurimine põhjust, mille saab asjaomastele ettevõtjatele ka teatavaks teha, siis on liikmesriigid ja komisjon eelarveseisundi üle järelevalve teostamisel pidevas dialoogis vastavalt määrusele nr 479/2009. Selle eesmärk hõlmab seda, et selle raames saadakse võimalikke pidepunkte igasuguse ebaõige teabe esitamise kohta määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 tähenduses. ( 33 ) Sellega peavad liikmesriigid ka põhimõtteliselt arvestama. See kehtib eelkõige käesoleval juhul Hispaania kohta, sest see liikmesriik avastas probleemid ja teavitas nendest komisjoni.

90.

Seevastu ei ole ühtegi pidepunkti selle kohta, et komisjon peaks pidevalt kontrollima, kas võimalikke pidepunkte on kogunenud nii palju, et liikmesriiki on vaja täiendavalt hoiatada.

91.

Nõukogu ja komisjoni väidete kohaselt, mida ei ole vaidlustatud, kontrollis ja kinnitas komisjon ametlikus uurimismenetluses muu hulgas kõiki dialoogi põhjal saadud andmeid, mis olid karistuse määramise seisukohalt olulised, enne kui nõukogu võttis selle teabe karistuse määramisel aluseks. Selles mõttes sarnanevad käesoleva juhtumi asjaolud juhuslike leidudega konkurentsiõiguses.

92.

Isegi kui oletada, et komisjonil on kohustus teha hoiatus, ei väida Hispaania piisavalt põhjendatult, mil määral kahjustas avalikustamise kuupäev tema kaitseõigusi. Pigem esitab ta ainult väite selle kohta, et selline kahjustamine on aset leidnud, ilma et ta esitaks selle kohta ühtegi põhjendust. ( 34 )

93.

Mis puudutab Hispaania väidet selle kohta, et Hispaania asutused andsid komisjonile süüdistavat materjali ainult seetõttu, et nad ei teadnud midagi kahtlusest manipuleerimise esinemise suhtes, siis mõistetakse selle väitega kaitseõiguste funktsiooni vääriti. Seda seetõttu, et need ei hõlma õigust saada varakult kahtlusest teada, selleks et sihipäraselt hoiduda komisjonile teabe andmisest. ( 35 ) See kehtib liikmesriikide kohta eriti suurel määral. Nimelt ei tohi kohustada ettevõtjaid andma vastuseid, millega nad peaksid tunnistama rikkumise toimumist. ( 36 ) Seevastu on liikmesriigid juhul, kui neid kahtlustatakse ebaõige teabe esitamises eelarvepuudujääki või võlga käsitlevate andmete kohta, kohustatud tegema koostööd ka siis, kui nad end ise seeläbi süüga koormavad. See tuleneb liikmesriikide kohustusest teha liiduga lojaalset koostööd vastavalt ELi lepingu artikli 4 lõikele 3. ( 37 )

3.

Vahekokkuvõte

94.

Seega tuleb esimene väide tagasi lükata.

C.

Õiguse heale haldusele tagamine (teine väide)

95.

Hispaania teise väite kohaselt on rikutud õigust heale haldusele, mis tuleneb põhiõiguste harta artiklist 41. Hispaania kahtleb uurimiskomitee erapooletuses, sest sellesse kuulusid ka isikud, kes olid osalenud enne ametliku menetluse algatamist toimunud uurimistes.

1.

Võimalus kohaldada harta artiklit 41

96.

Nõukogu vaidlustab võimaluse kohaldada harta artiklit 41 liikmesriikide kasuks, kuigi ta tunnistab, et need võivad tugineda erapooletuse nõudele. Komisjon läheb isegi sammu võrra kaugemale, kui ta kahtleb seoses liikmesriikide endiga selle nõude kohaldatavuses või vähemalt selle normatiivses sisus.

97.

Hoolimata sellest, kas liikmesriik saab tugineda harta artiklile 41, on siiski kindel, et erapooletuse nõue kehtib õiguse heale halduse üldpõhimõtte väljendusena liikmesriikide kasuks. ( 38 )

2.

Erapooletuse nõude piirang

98.

Erapooletuse nõue hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjassepuutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlusi. ( 39 )

99.

Hispaania märgib kriitiliselt, et kolm neljast töötajast, kes juhtisid ametlikku uurimist, olid osalenud aastatel 2012 ja 2013 toimunud külastustel. Nõukogu vastuväide, et Hispaania peab põhjendama ja tõendama, et uurimiskomitee liikmed olid tõepoolest erapoolikud, näib esmapilgul õigustatud selles mõttes, et sellest väitest ei ilmne subjektiivset erapoolikust. Hispaania etteheide puudutab siiski ainult seda, et rikutud on objektiivse erapooletuse nõuet.

100.

Kui Hispaania väidab, et rikkumise suhtes ei või algatada menetlust ja rakendada sanktsioone sama asutus, keda rikkumine on mõjutanud, ( 40 ) siis tuleb möönda järgmist: Eurostat on ühest küljest adressaat, kellele esitatakse eelarvepuudujääki ja võlga käsitlevad andmed, teisest küljest kontrollib Eurostat esitatud andmete kvaliteeti ja korraldab uurimise, kui esineb kahtlus, et statistilisi andmeid on manipuleeritud. Siiski on raske käsitada Eurostati võimaliku rikkumise „ohvrina“.

101.

Siiski tuleb selle väite puhul nõustuda sellega, et komisjoni tegevus ei taganud maksimaalset erapooletust. Paljud asjaolud annavad tõepoolest tunnistust sellest, et isikud, kes korraldasid juba eelneva uurimise ning tegid komisjonile ettepaneku algatada ametlik uurimismenetlus, ei tegutse viimati nimetatud menetluses enam täielikult erapooletult.

102.

Olgu lisatud, et kohtuistungi ajal tekitas komisjon täiendavaid kahtlusi erapooletuse suhtes, kui ta vastas Euroopa Kohtu esitatud küsimusele nii, et ametliku uurimise eesmärk oli hoiatamine. See vastus annab alust karta, et vähemalt seda menetlusetappi ei korraldatud enam erapooletult.

103.

Tegelikult on võimalik ette kujutada palju meetmeid, millega oleks saanud erapooletu uurimise tagada tunduvalt paremini. Selle takistamine, et eelnevas uurimises osalenud isikud ei võtaks osa ametlikust uurimisest, oleks olnud üksnes kõige lihtsam variant. Samuti oleks mõeldav teha ametlik uurimine ülesandeks mõnele muule komisjoni talitusele kas Eurostatis või väljaspool seda peadirektoraati, näiteks mõnele majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi või OLAFi (Euroopa Pettustevastase Ameti) talitusele. Uurimise sõltumatus oleks isegi veel selgem juhul, kui selle ülesande võtaks enda peale mõni muu institutsioon, näiteks kontrollikoda või EKP (Euroopa Keskpank).

104.

Uurimise erapooletuse sedalaadi tugevdamise ajend võiks olla liikmesriikide eelarvealase suveräänsuse austamine. See on juba niigi märkimisväärselt piiratud järelevalvega, mida teostab liit, ja veelgi rohkem karistuse määramisega ebaõige teabe esitamise eest eelarvet käsitlevate andmete kohta. Sellega on ka seletatav, miks on ebaõige teabe esitamisega seotud uurimiseks kindlaks määratud erimenetlus ja karistuse määramine on tehtud ülesandeks nõukogule. Seetõttu oleks loogiline oletada, et selles erimenetluses võetakse ka erimeetmeid sõltumatu uurimise tagamiseks.

3.

Erapooletuse tugevdamisest loobumise õigustatus

105.

Siiski saab erapooletuse tugevdamisest loobumist hoolimata neist kaalukatest huvidest õigustada. Samamoodi kui vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 on see nii juhul, kui see on lubatud seadusega ning arvestades erapooletuse põhimõtte olemust. Lisaks võib proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

106.

Mis puudutab seaduslikku alust, siis tuleneb komisjoni pädevus korraldada ametlikku uurimist määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikest 3. Vastavalt delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 2 lõikele 2 korraldab uurimist Eurostat, seega peadirektoraat, kes korraldab ka eelnevat uurimist vastavalt määrusele nr 479/2009. Selles, et uurimisega tegelenud töötajad olid vastavalt Eurostati sise-eeskirjadele selleks pädevad, ei ole kahtlust. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et erapooletuse nõude riive põhineb piisaval seaduslikul alusel.

107.

Erapooletuse nõude olemust ei mõjutanud see põhikohtuasjas juba seetõttu, et karistuse määramise otsuse tegi teine institutsioon, nimelt nõukogu. Pealegi tegi nõukogu otsuse komisjoni soovituse põhjal, mille üle ei teinud lõppkokkuvõttes otsust mitte Eurostati asjaomased töötajad, vaid volinike kolleegium. Nõukogu juhib sellele täiesti õigesti tähelepanu.

108.

Otsustava tähtsusega on seetõttu komisjoni tegevuse proportsionaalsus.

109.

Proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et meede on „sellega järgitava eesmärgi suhtes sobiv, vajalik ja proportsionaalne.“ ( 41 ) Seda eesmärki peab liit tunnustama ja see peab täitma üldise huvi eesmärki või olema vajalik teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitseks.

110.

Mis puutub uurimise erapooletuse tugevdamiseks võetud lisameetmetest loobumise õiguspärastesse eesmärkidesse, siis nimetab nõukogu komisjoni piiratud ressursse ja spetsialiseerumise vajadust. Seega on tegemist õiguspärase eesmärgiga piirata uurimiskulusid ( 42 ) ja samal ajal tagada nende kvaliteet.

111.

Komisjoni tegevus oli nende eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik. Materjali keerukust arvestades oli koguni väga otstarbekas rakendada eelneval uurimisel ja ametlikus uurimismenetluses samu isikuid. Oletatavasti kiirendab see praktikas ka uurimist ning aitab saavutada hea halduse veel ühte eesmärki.

112.

Viimaks leian ma, et komisjoni tegevus on proportsionaalne ka erapooletuse nõude riive suhtes. Seda seetõttu, et nende isikute osavõtu eesmärk, kes osalesid juba eelnevas uurimises, ei teeni mitte üksnes komisjoni huve menetluse tõhususe vastu, vaid ka Hispaania kui asjaomase liikmesriigi huve, keda uurimine puudutab. Need isikud võivad nimelt olude tundmise põhjal kaasa aidata uurimisel – ka Hispaania kahjuks esinevate – vigade vältimisele ning uurimise käigu kiirendamisele.

113.

Lõppkokkuvõttes võib küsimuse, mis puudutab ühe ja sama isikkoosseisu eeliseid ja sellega seotud erapooletuse nõrgenemist, käesolevas asjas siiski kõrvale jätta, sest Hispaania õigustatud huvi juhtumi erapooletu hindamise vastu tagatakse rohkem kui piisavalt sellega, et kõigepealt otsustab komisjoni kolleegium nõukogule soovituse andmise üle ning alles nõukogu võib teha otsuse trahvi määramise kohta. Kumbki neist ei ole vahetult seotud uurimisega.

114.

Lisaks on huvi erapooletuse vastu tagatud õiguskaitsega, mida annavad samuti erapooletult otsustavad liidu kohtud ja mida Hispaania käesoleval juhul ka kasutab. Nagu nõukogu ja komisjon õigesti rõhutavad, ulatub see õiguskaitse eriti kaugele, sest vastavalt määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikele 5 on liidu kohtutel täielik pädevus vaadata läbi otsused, millega nõukogu on määranud trahve.

115.

Järelikult ei ole komisjon rikkunud erapooletuse nõuet ja see väide tuleb tagasi lükata.

D.

Trahvi määramise tingimused (kolmas väide)

116.

Kolmandaks väidab Hispaania, et täitmata on trahvi määramise tingimused, mis on kindlaks määratud määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikes 1. Seejuures vaidlustab Hispaania esiteks ebaõige teabe esitamise, kuna see parandati õigel ajal; teiseks on Hispaania seisukohal, et esitatud andmed ei olnud olulised ELTL artiklite 121 ja 126 või protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta kohaldamiseks, kuna nende kiire parandamise tõttu ei võtnud komisjon neid järelevalve teostamisel arvesse; kolmandaks vaidlustab Hispaania selle, et võimalikku rikkumist loetakse raskeks.

1.

Ebaõige teabe esitamine (kolmanda väite esimene osa)

117.

Eelkõige väidab Hispaania, et ta ei esitanud ebaõigeid andmeid. 2012. aasta märtsis esitatud andmed ei olnud valed ega õiged, vaid esialgsed. Andmete parandamisega 2012. aasta mais ajakohastas Hispaania oma andmed. Seejuures oli tegemist tavapärase muudatusega. Nagu tuleneb määruse nr 479/2009 artiklist 6 ja delegeeritud otsuse 2012/678 põhjendusest 9, ei kohaldata sellise juhtumi suhtes määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõiget 1.

118.

Selle väitega ei saa nõustuda.

119.

Parandused, mis on vajalikud arvepidamiseeskirjade ebaõige rakendamise tõttu, kujutavad endast küll muudatusi määruse nr 479/2009 artikli 6 tähenduses, kuid ei välista ebaõige teabe esitamist määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 tähenduses.

120.

Määruse nr 479/2009 artikkel 6 sätestab liikmesriikide kohustuse teatada komisjonile igast olulisest muudatusest nende poolt juba esitatud andmetes. Muudatused ei ole mitte ainult lubatavad, vaid on nõutavad. Eelarvejärelevalve tõhususe jaoks on tingimata vajalik, et komisjoni käsutuses on õiged arvud. Muudatuste vajaduse põhjus ei saa selles kontekstis mängida mingit rolli. See, et komisjon ise nimetas kõnealust tegevust muudatuseks ja avaldas muudetud andmed ilma reservatsioonita, on seega selle määrusega kooskõlas.

121.

Sellest hoolimata võivad muudatused tõendada ebaõige teabe esitamist määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 tähenduses. Seda illustreerib delegeeritud otsuse 2012/678 põhjenduse 9 teine lause, kus on esitatud loetelu juhtumitest, mil juba esitatud andmeid tuleb küll parandada, kuid mida ei tule käsitada ebaõige teabe esitamisena, mille eest tuleb määrata karistus.

122.

Siiski ei saa delegeeritud otsus 2012/678 olla otsustava tähtsusega määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 normatiivse sisu seisukohast. Seda seetõttu, et komisjoni õigus võtta vastu õigusakte vastavalt artikli 8 lõikele 4 ei hõlma õigust määrata karistusi. Näib, et selline delegeerimine ei ole muu hulgas ka kooskõlas ELTL lepingu artikli 290 lõike 1 teise lõiguga, mille kohaselt ei või valdkonna olemuslikke aspekte delegeerida komisjonile. Delegeeritud otsus võib siiski selgitada komisjoni arvamust määruse sisu kohta.

123.

Komisjon lähtub delegeeritud otsuse 2012/678 põhjenduse 9 teises lauses sellest, et muudatusi, mida selgitatakse selgelt ja piisavalt, ei tule käsitada ebaõige teabe esitamisena. Vastupidi Hispaania arvamusele ei ole sellega mõeldud, et ebaõige teabe esitamise eest, mis on avastatud ja välja selgitatud, ei või karistust määrata. Pigem võtab komisjon arvesse asjaolu, et lõplikud andmed eelarvepuudujäägi ja võla kohta jõuavad tema käsutusse sageli viivitusega ning seetõttu sisaldavad ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames esitatud teatised alati ka hinnangutel põhinevaid andmeid. ( 43 ) Selliste hinnangute muudatused peavad olema lubatud, kui nende kohta antakse vastavad selgitused. Peale selle märgib komisjon sõnaselgelt, et muudatuste veel ühe põhjusena on lubatud andmete kogumise metoodika tagasiulatuv muutmine.

124.

Komisjonile 2012. aasta märtsis esitatud andmete parandamine ei olnud aga tingitud andmete esialgsest iseloomust ega muudetud meetoditest. See oli pigem vajalik seetõttu, et Valencia autonoomne piirkond oli rikkunud ESA 1995 arvepidamiseeskirju. Rikkumine oli seisnenud selles, et tervishoiukulud olid paljude aastate vältel osalt üldse dokumenteerimata jäetud, osalt oli seda tehtud hilinemisega. ( 44 ) Piirkonna tasandil oli seega tehtud rohkem kulutusi, kui riigi pädevale asutusele teatati. See viis tagajärjeni, et siseriiklik asutus oli kogu riigi 2008.–2011. aasta eelarvepuudujäägi arvutamisel lähtunud ebaõigetest arvudest ning märkinud 2012. aasta märtsis esitatud teatises, mis koostati ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse raames, liiga väikese eelarvepuudujäägi.

125.

Hispaania ei vaidlusta seda, et arvepidamiseeskirjade rikkumine Valencia autonoomses piirkonnas tingis muudatuste tegemise 2012. aasta mais. Samaaegne tuginemine komisjonile esitatud andmete esialgsele iseloomule selleks, et õigustada nende andmete parandamist, on seda arvestades vastuoluline. Valencia autonoomse piirkonna kulude suurus oli, igal juhul piirkonna tasandil, kindel; need olid üksnes nõuetekohaselt dokumenteerimata.

126.

Seega võib tõdeda, et Hispaania esitas ebaõige teabe, kui ta teatas 2012. aasta märtsis arvud, mis põhinesid arvepidamiseeskirjade rikkumisel ning olid seetõttu ebaõiged. Asjaolu, et ta parandas esitatud andmed 2012. aasta mais ise, ei muuda selles suhtes midagi, sest seda tegevust ei saa liigitada mittesüüliseks muudatuseks. See, kas Hispaania selgitas muudatust selgelt ja piisavalt, ei ole seetõttu määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 rikkumise tuvastamise seisukohalt tähtis.

127.

Ainult muuseas olgu märgitud, et Hispaania käitumise hindamise seisukohast ei ole tähtis, kuidas toimivad teised liikmesriigid. Seda seetõttu, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei või liikmesriik liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist õigustada sellega, et teised liikmesriigid on samuti jätnud oma kohustused täitmata. ( 45 )

128.

Hispaania esitatud kolmanda väite esimene osa tuleb seetõttu tagasi lükata.

2.

Andmed, mis on olulised ELTL artiklite 121 ja 126 või protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta kohaldamiseks (kolmanda väite teine osa)

129.

Teise võimalusena väidab Hispaania juhuks, kui Euroopa Kohus tuvastab ebaõigete andmete esitamise, et need andmed ei mõjutanud eelarvejärelevalvet. Seda seetõttu, et esiteks parandas Hispaania oma andmed nii kiiresti, et komisjon sai oma aruannetes arvesse võtta õigeid andmeid. Teiseks moodustas 2011. aasta (Hispaania arvates ainsa asjassepuutuva aasta) andmete muudatus üksnes 0,9 miljardit eurot (0,08% sisemajanduse koguproduktist) ega viinud 3% künnise ületamiseni.

130.

Ka see väide tuleb tagasi lükata. See põhineb määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 vääral tõlgendusel.

131.

Vastupidi nõukogu arvamusele ei ole määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 tõlgendamise seisukohast tõepoolest tähtis, et vastavalt delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõikele 3 muutuvad ebaõige teabe esitamise tagajärjed karistuse arvutamisel oluliseks. Nagu eespool juba märgitud, ei olnud komisjonil võimalik karistuse kohaldamise tingimusi kindlaks määrata ning seda ka mitte kaudselt nii, et ta oleks määranud kindlaks karistuse määramise tingimused, mis nõukogu arvates ei ole enam karistuse elluviimisel olulised.

132.

Lisaks olgu märgitud, et ka määruse nr 1173/2011 vastuvõtmist ettevalmistavad materjalid ei anna täiendavaid viiteid karistuse määramise asjaolude tõlgendamiseks. Komisjoni esialgne ettepanek ( 46 ) ei sisaldanud karistuse kohaldamise asjaolusid, vaid need esitati esimest korda – juba lõplikus sõnastuses, kuid ilma täiendavate selgitusteta – nõukogu 16. juuni 2011. aasta eelnõus. ( 47 ) Sel kujul võeti see kommentaarideta üle ka parlamendi seisukohta, ( 48 ) hoolimata sellest, et ettekandja eelnõus ( 49 ) ei olnud selle kohta veel midagi märgitud.

133.

Siiski on juba määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 sõnastusest võimalik järeldada, et trahvi määramisel ei ole otsustava tähtsusega, milline on ebaõige teabe esitamise võimalik mõju eelarvejärelevalvele. Selle sätte kohaselt peab ebaõige teabe esitamise korral olema tegemist eelarvepuudujääki ja võlga käsitlevate andmetega, mis on olulised ELTL artiklite 121 ja 126 või protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta kohaldamiseks. Seetõttu on piisav, kui andmete esitamise eesmärk on võimaldada teostada eelarvejärelevalvet.

134.

Sõnastust järgiv tõlgendus vastab ka määruse nr 1173/2011 põhjenduses 13 esitatud eesmärkidele. Vastavalt nimetatud põhjenduse esimesele lausele on selleks, et tõhustada euroalal eelarvejärelevalve rakendamist, vaja täiendavaid karistusi. Teise lause kohaselt peavad need karistused suurendama liidu eelarvejärelevalve raamistiku usaldusväärsust. Kummagi eesmärgi kohaselt ei ole ette nähtud karistuste määramine küll tingimata nõutav, kuid neid eesmärke toetatakse veelgi rohkem, kui juba ebaõige teabe esitamise eest võib karistuse määrata.

135.

Seega tuleb tõdeda, et ainuüksi juba selle eest, kui esitatakse ebaõigeid andmeid, mis on olulised ELTL artiklite 121 ja artikli 126 või protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta kohaldamiseks, tuleb määrata karistus, kui seda tehakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Käesoleval juhul kõne all olevad andmed kujutavad endast selliseid andmeid, sest liikmesriigid peavad need vastavalt määruse nr 479/2009 artiklile 3 esitama komisjonile, et neid saaks sihipäraselt kasutada eelarvejärelevalve teostamiseks.

136.

Vastupidi Hispaania seisukohale on ka kõnealused summad piisavalt suured, et õigustada määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 kohaldamist. Seda, et eelarvepuudujäägi kohta esitatud ebaõige teave puudutab andmeid 1,9 miljardi euro suuruses summas, mis viib karistuse määramise korral peaaegu 100 miljoni euro suuruse võrdlussummani, ei saa tähelepanuta jätta.

137.

Ka kolmanda väite teine osa tuleb järelikult tagasi lükata.

3.

Raske hooletus (kolmanda väite kolmas osa)

138.

Seega on otsustava tähtsusega see, kas Hispaania esitas ebaõiget teavet raske hooletuse tõttu. Hispaania vaidlustab selle eelkõige seetõttu, et see probleem puudutab ainult ühte piirkonda.

a)

Pidepunkt rasket hooletust puudutava etteheite esitamiseks

139.

Rasket hooletust puudutava etteheite esitamise pidepunktiks on tegevus, mille eest võib määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõike 1 kohaselt määrata karistuse. Kõnealune tegevus seisneb selles, et komisjonile esitatud teatises ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta on esitatud ebaõiget teavet. Pealkiri „Karistused statistika manipuleerimise korral“ loob tõepoolest seose liidu õiguses kindlaks määratud arvepidamiseeskirjade rikkumisega. See rikkumine on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse teatises ebaõige teabe esitamise põhjus ja seda saab plakatlikult sõnastada. Pealkiri ei muuda aga seda, et trahvi ei määrata mitte arvepidamiseeskirjade rikkumise tõttu, vaid komisjonile ebaõige teabe esitamise eest. ( 50 ) See tuleneb karistuse eesmärgist. Karistuse eesmärk on tõhustada liidu eelarvejärelevalve rakendamist. ( 51 ) Oht liidu eelarvejärelevalvele tekib aga alles siis, kui komisjonile teatatakse ebaõiged andmed. Enne seda on tegemist üksnes siseriikliku probleemiga, mille liikmesriik saab veel kõrvaldada ja peab seda tegema.

140.

Sellest hoolimata on arvepidamiseeskirjade väär rakendamine tähtis pidepunkt, mis lubab oletada määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikes 1 märgitud subjektiivse komponendi olemasolu. Seda seetõttu, et isik, kes rikub raske hooletuse tõttu arvepidamiseeskirju ega paranda seda viga kuni ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse teatise esitamiseni, esitab komisjonile raske hooletuse tõttu ebaõiget teavet.

141.

Seega tuleb kontrollida, kas Hispaania rikkus enne ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse teatise esitamist 2012. aasta märtsis raske hooletuse tõttu arvepidamiseeskirju.

b)

Võimalus panna tegevus süüks nii siseriiklikule kui ka piirkondlikule asutusele

142.

Komisjon on delegeeritud otsuse 2012/678 põhjenduse 10 teises lauses märkinud, et raske hooletusena tuleks käsitada seda, kui valitsemissektori eelarve puudujääki ja valitsemissektori võlga käsitlevate andmete eest vastutav isik ei täida ilmselt oma hoolsuskohustust. Komisjon seostab selle õigesti eelarve puudujääki ja võlga käsitlevate andmete kogumise ülesandega, ilma et ta käsitleks üksnes andmete kogumist kogu riigi kohta või looks muidu seose siseriikliku korraga. ( 52 )

143.

Teistsugune järeldus oleks vastuolus põhimõttega, mille kohaselt ei saa liikmesriik tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, sealhulgas selle riigi konstitutsioonilist korda puudutavas osas, et õigustada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste järgimata jätmist. ( 53 ) Mis puudutab kohustusi seoses riigieelarve üle järelevalve teostamisega, siis on see põhimõte sõnaselgelt sätestatud protokolli nr 12 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta artiklites 2 ja 3. ( 54 ) Käesolevas asjas kõne all olev kohustus seisneb selles, et komisjonile tuleb esitada õige teave eelarvepuudujääki ja võlga käsitlevate andmete kohta. Kui piirkondlik asutus esitab siseriiklikule asutusele ebaõiget teavet, ei vabasta see asjaomast liikmesriiki süüst.

144.

Hispaania peab seega vastutama nii pädeva siseriikliku asutuse kui ka Valencia autonoomse piirkonna pädeva asutuse väära käitumise eest.

c)

Raske hooletuse esinemine

145.

Pooled vaidlevad selle üle, kas siseriiklik asutus teadis või oleks pidanud enne 2012. aasta maid rikkumistest teadma. Sellest hoolimata ei tule seda küsimust põhjalikumalt käsitleda.

146.

Seda seetõttu, et Hispaania ei vaidlusta seda, et pädev piirkondlik asutus ei täitnud ilmselt oma hoolsuskohustust, kui ta jättis tervishoiukulud suures ulatuses üldse dokumenteerimata või dokumenteeris need hilinemisega ning edastas siseriiklikule asutusele ebaõiged andmed sellest hoolimata, et piirkondlik kontrollikoda oli juba varakult juhtinud tema tähelepanu vea esinemisele.

147.

Samuti ei pea selleks, et tuvastada piirkondliku asutuse rasket hooletust, tuginema tegevusele, mis leidis aset enne määruse nr 1173/2011 jõustumist 13. detsembril 2011. Pigem saab tugineda asjaolule, et piirkondlik asutus ei parandanud oma viga õigel ajal enne teatise esitamist 2012. aasta märtsis. Seetõttu ei kerki tagasiulatuva kohaldamisega seotud probleemid, millele Hispaania on viidanud.

148.

Sellega, et piirkondlik asutus jättis andmed parandamata, rikkus ta oma hoolsuskohustust sama selgelt kui arvepidamiseeskirjade väära rakendamisega. Asjaolu, et parandamata jätmist puudutav etteheide hõlmab lühemat perioodi, ei õigusta teistsugust hinnangut.

149.

Hispaania vastuväide, et komisjon ja nõukogu jätsid tähelepanuta asjaolu, et Hispaania avastas rikkumise 2012. aasta mais, teavitas sellest komisjoni ning tegi temaga äärmise hoolsusega ja lojaalselt koostööd, ei ole tulemuslik.

150.

Määrava tähtsusega kuupäev selleks, et otsustada, kas määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikes 1 märgitud subjektiivsed tingimused on täidetud, on asjaomase teo toimepanemise aeg, see tähendab andmete komisjonile edastamise aeg. ( 55 ) Pärast seda aset leidnud tegevus ei ole küsimuse jaoks, kas tuleb määrata trahv, tähtis. Nii nagu seda tegelikult on tehtud, saab seda arvesse võtta üksnes delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõike 3 punkti e kohaselt trahvi arvutamisel.

d)

Vahejäreldus kolmanda väite kolmanda osa kohta

151.

Eelnevat arvestades võib tõdeda järgmist: Valencia autonoomse piirkonna pädev asutus jättis pädeva siseriikliku asutuse raske hooletuse tõttu teavitamata arvepidamiseeskirjade väärast rakendamisest minevikus ja selle tulemusel tekkinud olukorrast, kus kõnealusele asutusele esitati ebaõiget teavet. Hispaania peab laskma selle käitumise endale süüks panna, mistõttu ta esitas komisjonile 2012. aasta märtsis esitatud teatises ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta raske hooletuse tõttu ebaõiget teavet eelarvepuudujääki käsitlevate andmete kohta.

152.

Seega on kolmanda väite kolmas osa samuti põhjendamata.

4.

Vahekokkuvõte kolmanda väite kohta

153.

Järelikult tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

E.

Määratud trahvi korrektne arvutamine (neljas väide)

154.

Neljanda väitega heidab Hispaania nõukogule ette, et see lähtus trahvisumma arvutamisel liiga suurest võrdlussummast. Juhuks, kui Euroopa Kohus peab trahvi määramist õigustatuks, taotleb Hispaania seetõttu trahvi vähendamist 18,93 miljonilt eurolt 8,62 miljoni euroni. Põhjenduseks tugineb Hispaania delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõikele 2 ja sellele, et eelarvepuudujäägi kohta ebaõige teabe esitamise eest on sanktsioonid ette nähtud alles 2011. aasta lõpust. Oma repliigis selgitab Hispaania, et ta tugineb tagasiulatuva jõu puudumisele. Enne nende argumentide käsitlema asumist tuleb kõigepealt kirjeldada, kuidas jõudis nõukogu võrdlussummani, millest ta tuletas trahvi, ja seda, millist arvutamist Hispaania nõuab.

1.

Võrdlussumma arvutamine

155.

Vastavalt delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõike 1 teisele lausele lähtutakse trahvisumma kindlaksmääramisel võrdlussummast, mida kohandatakse, võttes arvesse lõikes 3 osutatud eriasjaolusid. Seda, et nõukogu vähendas summat ühe viiendikuni võrdlussummast, ei sea Hispaania kahtluse alla.

156.

Vastavalt delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõikele 2 on võrdlussumma 5% suurimast kahjusummast, mis on seotud ebaõige teabe esitamisega kas valitsemissektori eelarvepuudujäägi või võla kohta asjakohaste aastate lõikes, mida teatis hõlmab seoses ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusega.

157.

Teatis, mis esitati 2012. aasta märtsis, oli koostatud kooskõlas määruse nr 479/2009 artikli 3 lõike 2 punktiga a aastate 2008–2012 kohta.

158.

Dokumenteerimata kulud olid 2008. aastal 29 miljonit eurot, 2009. aastal 378 miljonit eurot, 2010. aastal 624 miljonit eurot ja 2011. aastal 862 miljonit eurot, kokku seega 1,893 miljardit eurot.

159.

Nõukogu arvutas dokumenteerimata kulude kogusumma alusel 94,65 miljonit euro suuruse võrdlussumma ja määras sellest ühe viiendiku trahvisummaks.

160.

Hispaania esitab selle kohta vastuväite, et nõukogu oleks võinud arvesse võtta üksnes 2011. aasta kohta dokumenteerimata jäetud kulud. See oleks viinud 43,1 miljoni euro suuruse võrdlussummani ja 8,62 miljoni euro suuruse trahvisummani.

2.

Delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõike 2 tõlgendus

161.

Mis puudutab seda, et Hispaania tugineb delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõikele 2, siis põhineb see käsitus sellel, et nimetatud sätte kohaselt on otsustava tähtsusega „suurim kahjusumma“. Sellest järeldab Hispaania, et arvestada võib ainult seda aastat, mil esines kõige suurem erinevus esitatud andmete ja tegelike andmete vahel.

162.

See seisukoht ei ole veenev, sest delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõikes 2 kasutatud mõiste „suurim kahjusumma“ ei puuduta erinevust ühel aastal, vaid on seotud mõjuga, mida avaldab ebaõige teabe esitamine eelarvepuudujääki või võlga käsitlevate andmete kohta. Seda seetõttu, et võrdlussumma on 5% suurimast kahjusummast, mis on seotud ebaõige teabe esitamisega kas valitsemissektori eelarvepuudujäägi või võla kohta asjakohaste aastate lõikes.

163.

Enamikus keeleversioonides ( 56 ) ei ole seejuures määrava tähtsusega just nimelt suurim kahjusumma, vaid suurem kahjusumma. Kuna iga teatis puudutab mitut aastat, siis tuleks iga-aastaste erinevuste võrdlemisel aga oodata, et on olemas mitu suuremat kahjusummat. Nii oli käesoleval juhul kahjusumma igal aastal suurem kui sellele eelneval aastal. Delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõike 2 kohaldamine seab aga tingimuseks, et otsustava tähtsusega summa saaks selgelt kindlaks määrata.

164.

Lisaks näitab selle tunnuse asend otsuse enamikus keeleversioonides, et see puudutab võimalikke erinevusi eelarvepuudujääki ja võlasummasid puudutavates kõrvalekalletes, kuid mitte erinevusi iga-aastaste summade vahel. Saksakeelses versioonis on kasutatud selle selgitamiseks koguni kiillauset, mis on pigem ebatavaline stiilivõte. Muudes keeleversioonides, eelkõige hispaania keeles ja keeltes, kus on kasutatud ülivõrret, tuleneb see tähtsus loomulikul viisil lause struktuurist.

165.

Sõnastusel põhinev tõlgendus vastab muu hulgas ka eesmärgile määrata proportsionaalne karistus. Kui ebaõige teabe esitamine puudutab ainult ühte aastat, siis on selle raskusaste ilmselt väiksem kui juhul, kui see puudutab mitut aastat. Järelikult oleks ebaproportsionaalne käsitleda mõlemat juhtumit sarnaselt, kui karistuse arvutamisel võetakse arvesse ainult ühte teatud aastat.

166.

Kuna käesoleval juhul on tegemist ainult ühe ebaõige teatisega, siis ei ole muu hulgas tarvis selgitada, kuidas tuleks võrdlussumma vastavalt delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõike 3 punktile d arvutada juhul, kui ebaõigeid arve teatataks korduvalt.

3.

Tagasiulatuva kohaldamise keeld

167.

Teiseks esitab Hispaania argumendi tagasiulatuva jõu puudumise kohta. Kuna määrus nr 1173/2011 jõustus alles 13. detsembril 2011, siis ei saa arvesse võtta Hispaania tegevust aastatel 2008–2010.

168.

Ka need argumendid ei ole tulemuslikud.

169.

Olenemata sellest, kas liikmesriigid saavad tugineda harta artikli 49 lõike 1 esimesele lausele, kus on sätestatud karistuste tagasiulatuva kohaldamise keeld, ei pea nad mingil juhul leppima karistusnormidega, millel on tagasiulatuv jõud. ( 57 ) Teistsugune hoiak ei oleks õigusel rajanevas liidus aktsepteeritav.

170.

Käesoleval juhul on karistuste tagasiulatuva kohaldamise keelu rikkumist puudutav etteheide siiski põhjendamatu.

171.

Nagu eespool juba märgitud, määratakse trahv vastavalt määruse nr 1173/2011 artikli 8 lõikele 1 selle eest, et komisjonile on esitatud ebaõiget teavet, mitte ebaõige teabe eest enne selle esitamist.

172.

Hispaania esitas karistuse esemeks oleva teatise ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta 2012. aasta märtsis ja seega pärast määruse nr 1173/2011 jõustumist. Selles märgitud andmed eelarvepuudujäägi kohta aastatel 2008‑2011 olid nende esitamise kuupäeval ebaõiged. Asjaolu, et arvepidamiseeskirjade väär kohaldamine, mis viis ebaõige teatiseni ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta, oli alanud ammu enne 13. detsembrit 2011, seda ei muuda.

173.

Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte rikkumisega oleks tegemist ainult siis, kui nõukogu oleks delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõike 3 punkti d alusel võtnud trahvi arvutamisel arvesse, et teatistes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta aastatel 2008–2011 esitati samuti ebaõiged andmed. Seda seetõttu, et sellega oleks ta nende teatiste esitamise eest kaudselt karistuse määranud, kuigi määrus nr 1173/2011 jõustus alles pärast nende teatiste esitamist. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 11 kohaselt ei võtnud aga nõukogu ebaõigeid teatisi, mis olid esitatud aastate 2008–2011 kohta, just nimelt arvesse.

4.

Vahekokkuvõte

174.

Seega arvutas nõukogu võrdlussumma õigesti. Ta ei mõistnud valesti delegeeritud otsuse 2012/678 artikli 14 lõikes 2 sätestatud nõudeid ega rikkunud ka tagasiulatuva kohaldamise keeldu.

175.

Neljas väide on järelikult samuti põhjendamatu.

F.

Kokkuvõte

176.

Kuna ühegi Hispaania esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb hagi jätta juhul, kui Euroopa Kohus ei suuna vaidlust tagasi Üldkohtusse, põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata.

VI.

Kohtukulud

177.

Kui Euroopa Kohus järgib minu arvamust ja suunab hagi tagasi Üldkohtusse, ei tule veel teha otsust kohtukulude kandmise kohta.

178.

Kui Euroopa Kohus teeb selles vaidluses siiski otsuse, siis on vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna minu esitatud lahenduse kohaselt võidab kohtuvaidluse nõukogu, tuleb kohtukulud välja mõista Hispaanialt.

179.

Siiski on kodukorra artikli 140 lõikes 1 kindlaks määratud, et menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid kannavad ise oma kohtukulud. Seetõttu kannab komisjon ise oma kohtukulud.

VII.

Ettepanek

180.

Eeltoodut arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

181.

Juhuks kui Euroopa Kohus seda ettepanekut ei järgi, teen ma teise võimalusena ettepaneku jätta hagi rahuldamata ja jätta kohtukulud Hispaania kanda, välja arvatud komisjoni kohtukulud, sest komisjon peab need ise kandma.