I.

Sissejuhatus

1.

Eelotsusetaotlus on esitatud Regione Veneto (Veneto maakond, Itaalia; edaspidi „maakond“) ja äriühingu Plan Eco Srl vahelises kohtuvaidluses selle üle, et maakond on vastu jäätmete vedamisele teise liikmesriiki.

2.

Taotlus puudutab sisuliselt seda, kuidas tõlgendada määrust (EÜ) nr 1013/2006 ( 2 ) koostoimes direktiiviga 2008/98/EÜ ( 3 ), ja peamiselt küsimust, kas Euroopa jäätmeloendi tähenduses segaolmejäätmete liigitamine ühes liikmesriigis pärast mehaanilist töötlemist, mis ei ole nende jäätmete algseid omadusi oluliselt muutnud, mõjutab nende jäätmete teise liikmesriiki saatmist käsitlevate Euroopa Liidu õigusnormide kohaldamist või mitte.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus

1.

Direktiiv 2008/98

3.

Direktiivi 2008/98 artikliga 41 tunnistati direktiiv 2006/12/EÜ ( 4 ) alates 12. detsembrist 2010 kehtetuks ja viiteid teisena nimetatud direktiivile tuleb mõista viidetena direktiivile 2008/98.

4.

Direktiivi 2008/98 põhjendus 33 on sõnastatud nii:

5.

Selle direktiivi artiklis 1 „Sisu ja kohaldamisala“ on sätestatud:

6.

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on esitatud järgmised direktiivis kasutatavad mõisted:

7.

Sama direktiivi artikli 7 „Jäätmenimistu“ lõige 1 näeb ette:

8.

Direktiivi 2008/98 artikkel 13 „Inimese tervise ja keskkonna kaitse“ on sõnastatud järgmiselt:

9.

Direktiivi III peatükk, mis sisaldab artikleid 15–22, kannab pealkirja „Jäätmekäitlus“. Artiklist 16 „Iseseisvuse ja läheduse põhimõtted“ tuleneb:

10.

Direktiivi II lisa „Taaskasutamistoimingud“ sisaldab punktis R 1 järgmist määratlust: „[k]asutamine peamiselt kütusena või muul viisil energiaallikana“ ( 5 ).

2.

Määrus nr 1013/2006

11.

Määruse nr 1013/2006 põhjendustes 7 ja 20 on märgitud:

12.

Määruse artiklis 1 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

13.

Määruse II jaotis „Saadetised [liidu] piirides otse või transiidina läbi kolmandate riikide“ hõlmab artikleid 3–32. Sama määruse artikli 3 „Üldine menetlusraamistik“ lõikes 5 on ette nähtud:

14.

Määruse nr 1013/2006 artikli 4 „Teatamine“ esimeses lõigus on sätestatud:

15.

Määruse artikli 11 „Vastuväited kõrvaldamiseks määratud jäätmesaadetistele“ lõikes 1 on sätestatud:

16.

Määruse artikli 12 „Vastuväited taaskasutamiseks määratud jäätmesaadetistele“ lõikes 1 on ette nähtud:

3.

Jäätmenimistu ja Euroopa jäätmeloend

17.

Otsusega 94/3/EÜ ( 6 ) koostati direktiivi 75/442/EMÜ ( 7 ) artikli 1 punkti a teise lõigu kohaselt jäätmete nimistu. See nimistu on sellele otsusele lisatud.

18.

Otsuse 94/3 lisa punkt 2 näeb ette, et jäätmete nimistut nimetatakse tavaliselt „Euroopa jäätmeloendiks“.

19.

Selle lisa punktis 3 on täpsustatud, et „[Euroopa jäätmeloend] on ühtlustatud ja mittetäielik nimekiri, st nimistu, mida vaadatakse korrapäraselt läbi“.

20.

Otsus 94/3 asendati otsusega 2000/532/EÜ ( 8 ), millega muudeti Euroopa jäätmeloendit.

21.

Otsusele lisatud jäätmenimistu 19. peatüki „Jäätmekäitlusettevõtete […] jäätmed“ jaos 19 12 „Jäätmete mehaanilise töötlemise jäätmed (nt sortimis-, purustamis-, kokkupressimis- või granuleerimisjäätmed), nimistus mujal nimetamata“ on koodinumber 19 12 12: „Muud jäätmete mehaanilise töötlemise jäägid (sh materjalisegud), mida ei ole nimetatud koodinumbriga 19 12 11[ ( 9 )]“.

22.

Selle nimistu 20. peatüki „Olmejäätmed (kodumajapidamisjäätmed ja samalaadsed kaubandus-, tööstus- ja ametiasutusjäätmed), sh liigiti kogutud jäätmed“ alajaotises 20 03 „Muud olmejäätmed“ on koodinumber 20 03 01: „segaolmejäätmed“.

B.

Itaalia õigus

23.

3. aprilli 2006. aasta seadusandliku dekreedi nr 152 keskkonnaeeskirjade kohta (decreto legislativo n. 152 – Norme in materia ambientale) ( 10 ) artikli 182bis lõikes 1 on ette nähtud:

24.

Seadusandliku dekreedi nr 152/2006 D lisas on ära toodud koodid, mis tuleb anda eri liiki jäätmetele, nagu need on kehtestatud Euroopa jäätmeloendiga.

III.

Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

25.

Veoettevõtja Plan Eco esitas maakonnale eelneva nõusoleku taotluse, et eksportida Sloveenias asuvasse tsemenditehasesse koospõletamiseks 2000 tonni segaolmejäätmeid, mida äriühing Futura töötles mehhaaniliselt ja liigitas pärast töötlemist Euroopa jäätmeloendi koodinumbriga 19 12 12 (edaspidi „kõnealused jäätmed“).

26.

Maakond oli 22. aprilli 2016. aasta otsusega kavandatud saadetise vastu, nimelt määruse nr 1013/2016 artikli 12 lõike 1 punktide b ja g alusel esiteks põhjusel, et kõnealused jäätmed olid algul segaolmejäätmed ja Futura tehtud töötlemistoimingud ei olnud muutnud nende olemust, kuna Euroopa jäätmeloendi koodinumbri 19 12 12 andmine ei ole selles suhtes määrav; teiseks, et seadusandliku dekreedi nr 152/2006 kohaselt tuleb need segaolmejäätmed taaskasutada ühes sobivatest rajatisest, mis on jäätmetekke- või -kogumiskohale kõige lähemal; kolmandaks, et tema territooriumil on olemas niisuguste rajatiste võrgustik, mis suudab vastata Plan Eco vajadustele, ning et käesoleval juhul oli üks maakonna rajatis teatanud, et ta saab nimetatud segaolmejäätmed vastu võtta.

27.

Plan Eco esitas selle otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Venetole (Veneto maakonna halduskohus, Itaalia), kes 15. novembri 2016. aasta kohtuotsusega tühistas selle otsuse põhjendusel, et saadetis välismaale puudutas Euroopa jäätmeloendi koodinumbriga 19 12 12 liigitatud erijäätmeid ning et seetõttu ei ole olmejäätmete käitlemiseks ette nähtud iseseisvuse, läheduse ja territoriaalse piirangu põhimõte kohaldatavad.

28.

Maakond esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes pärast seda, kui oli kontrollinud eeskätt seda, et kõnealuseid jäätmeid töödeldi nii, et nende algsed omadused olmejäätmetena oluliselt ei muutunud, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

29.

Itaalia valitsus ja komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad.

IV.

Õiguslik analüüs

A.

Sissejuhatavad kaalutlused

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud eelotsuse küsimus koosneb sisuliselt kahest küsimusest, mida ma analüüsin järgmiseks:

–

esimene puudutab küsimust, kas direktiivi 2008/98 põhjendust 33 ja artiklit 16 tuleb tõlgendada nii, et need lubavad lähtekoha pädeval ametiasutusel keelata segaolmejäätmete saatmist teise liikmesriiki nende kasutamiseks kaaspõletamise eesmärgil, kuigi need jäätmed on mehaanilise töötlemise tulemusel, mis ei ole siiski nende algseid omadusi oluliselt muutnud, liigitatud Euroopa jäätmeloendi koodinumbriga 19 12 12;

–

teine, kõrvalküsimus on, kas Euroopa jäätmeloend on normatiivakt või kujutab endast vastupidi „üksnes tehnilist sertifitseerimist, mis võimaldab kõigi jäätmete ühtset jälgitavust“.

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimunud menetluses väitis maakond peamiselt, et kõnealustele jäätmetele, mis jäävad olmejäätmeteks vaatamata sellele, et neid on mehaaniliselt töödeldud, kehtivad seadusandliku dekreedi nr 152/2006 artikli 182 bis lõikes 1 sätestatud iseseisvuse põhimõte ja läheduse põhimõte ning et Euroopa jäätmeloend on tehniline kinnitus, kuid see ei kujuta endast normatiivakti.

32.

Plan Eco väitis seevastu sisuliselt, et kõnealused jäätmed on „erijäätmed“, st jäätmed, mida on töödeldud mehaaniliselt, mille tõttu anti Euroopa jäätmeloendi koodinumber 19 12 12.

33.

Euroopa Kohtus väidab Itaalia valitsus, et kõnealused jäätmed jäid sellele töötlemisele vaatamata – ja kuigi selle töötlemise järel Euroopa jäätmeloendi koodinumbri 19 12 12 andmine on õige – olemuselt mitteohtlikeks segaolmejäätmeteks direktiivi 2008/98 põhjenduse 33 tähenduses. Seega kehtivad määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõike 5 alusel nende jäätmete suhtes kõrvaldamiseks mõeldud jäätmesaadetisi käsitlevad õigusnormid ja nimelt selle määruse artikli 12 lõike 1 punkt b, samuti selle direktiivi artikli 16 lõikes 1 osutatud läheduse põhimõte.

34.

Komisjon omakorda leiab, et määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõike 5 alusel kehtivad kõnealustele jäätmesaadetisele, mis jäävad olemuselt segaolmejäätmeteks, isegi kui need on mõeldud taaskasutamiseks, mitte kõrvaldamiseks, samad sätted nagu kõrvaldamiseks mõeldud jäätmete saadetisele ning järelikult ka selle määruse artikli 11 lõike 1 punkt a, mis võimaldab pädevatel asutustel esitada saadetisele põhjendatud vastuväiteid, mis põhinevad eelkõige läheduse ja iseseisvuse põhimõttel. Seda järeldust ei sea kahtluse alla viide Euroopa jäätmeloendi koodile 20 nimetatud määruse artikli 3 lõikes 5, kuna viimati nimetatud säte on väidetavalt kohaldatav olmejäätmetele, mis sisaldavad teistsuguseid jäätmeid. Sama järeldust kinnitab väidetavalt ka direktiivi 2008/98 põhjendus 33, milles on kinnitatud, et segaolmejäätmed jäävad segaolmejäätmeteks isegi siis, kui neid on töödeldud viisil, mis ei ole nende omadusi oluliselt muutnud, ning direktiivi artikli 7 lõige 1, mille kohaselt on jäätmenimistu kohustuslik üksnes ohtlike jäätmete kindlaksmääramisel. Lõpuks ei ole komisjoni sõnul kõnealuste jäätmete laadi kindlaksmääramisel otsustav mitte Euroopa jäätmeloendi koodi määramine, vaid asjaolu, et need jäätmed jäävad töötlemisele vaatamata segaolmejäätmeteks.

35.

Esitatud küsimuste tehnilist laadi arvestades näib mulle enne analüüsi alustamist tarvilik esitada ülevaade jäätmesaadetist reguleerivast õiguslikust raamistikust ning kõnealuste jäätmete liigitamisest.

1.

Jäätmesaadetisi käsitlev õiguslik raamistik

36.

Kõigepealt tõden, et vastavalt direktiivi 2008/98 artiklile 1 kehtestatakse direktiiviga meetmed, mille eesmärk on kaitsta keskkonda ja inimeste tervist sellega, et ühelt poolt välditakse või vähendatakse jäätmete tekitamise ja käitlemise ebasoodsat mõju ning teiselt poolt vähendatakse ressursside kasutamise üldmõju ja suurendatakse sellise kasutamise tõhusust.

37.

Direktiivi artiklis 16 on sätestatud, et liikmesriikidel tuleb luua ühtne ja sobiv võrgustik, mis koosneb jäätmekõrvaldusrajatistest ja kogutud segaolmejäätmete töötlemiseks mõeldud rajatistest, võttes arvesse parimat võimalikku tehnikat ja kujundades võrgustiku eelkõige nii, et liikmesriigid individuaalselt liiguksid iseseisva jäätmetöötlemise poole ning et jäätmetöötlus võiks toimuda ühes nende tekkimise kohale lähimatest sobivatest rajatistest. Selles artiklis on muu hulgas ette nähtud, et liikmesriigid võivad piirata jäätmete väljavedu määruses nr 1013/2006 sätestatud keskkonnakaalutlustel.

38.

Seejärel märgin, et vastavalt määruse nr 1013/2006 artikli 1 lõikele 1 kehtestatakse selles menetlused ja kontrollimeetmed jäätmesaadetistele olenevalt nende päritolust, sihtkohast ja marsruudist, veetavate jäätmete liigist ja käitlusviisist sihtkohas ning et vastavalt selle määruse artikli 1 lõikele 2 kohaldatakse seda määrust jäätmesaadetistele eelkõige liikmesriikide vahel, välja arvatud erijuhtude või erinormide alla kuuluvad jäätmesaadetised, mis on loetletud sama artikli lõikes 3 ja millega ei ole põhikohtuasjas tegemist.

39.

Määruse artiklist 3 tuleneb, et liikmesriikidevahelistele jäätmesaadetistele kohaldatakse kas kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust, mis on reguleeritud sama määruse artiklites 4–17, mida kohaldatakse kõrvaldamistoiminguteks määratud jäätmetele ja taaskasutamiseks määratud ohtlikele jäätmetele, või määruse artiklis 18 kindlaks määratud selliseid üldnõudeid teabele, mis üldjuhul puudutavad üksnes taaskasutamiseks määratud mitteohtlikke jäätmeid. ( 11 )

40.

Lisaks on määruse nr 1013/2006 artiklite 11, 12 ja 18 kohaselt liikmesriikidel erinevad õigused või kohustused esiteks kõrvaldamiseks määratud jäätmete liikmesriikidevahelistel vedudel ning teiseks taaskasutamiseks määratud jäätmete vedudel. Lisaks tuleneb määruse artikli 3 lõikest 5, et taaskasutus- või kõrvaldamiskohta saadetavad segaolmejäätmed, mis on kogutud eramajapidamistest, kaasa arvatud teistelt jäätmetekitajatelt, on allutatud samadele sätetele kui kõrvaldamiseks mõeldud jäätmesaadetised ( 12 ).

41.

Täpsemalt, mis puutub kõrvaldamiseks määratud jäätmetesse ja segaolmejäätmetesse, siis tuleneb selle määruse artikli 11 lõike 1 punktist a – koostoimes sama määruse põhjendusega 20 – ning direktiivi 2008/98 artiklist 16, et liikmesriigid võivad nende jäätmete liikmesriikidevaheliste vedude piiramiseks võtta üldkohaldatavad meetmed, keelates jäätmesaadetised üldiselt või osaliselt, selleks et rakendada läheduse, taaskasutuse eelistamise ja iseseisvuse põhimõtet vastavalt sellele direktiivile. ( 13 )

2.

Kõnealuste jäätmete liigitamine

42.

Käesoleval juhul tuletan kõigepealt meelde, et kõnealused jäätmed, mille eksportimiseks esitati eelneva nõusoleku taotlus, olid algul segaolmejäätmed, mis ei sisaldanud ohtlikke jäätmeid.

43.

Lisaks ei ole vaidlust selles, et kõnealuseid jäätmeid töödeldi mehaaniliselt neist energia tootmiseks taaskasutamise eesmärgil ja et töötlemise tulemusel nende liigitamist Euroopa jäätmeloendi järgi muudeti. Need jäätmed liigitati seega selle loendi koodinumbri alla 19 12 12, mis vastab järgmisele määratlusele: „muud jäätmete mehaanilise töötlemise jäägid (sh materjalisegud), mida ei ole nimetatud koodinumbriga 19 12 11“, samas kui otseses mõttes „segaolmejäätmed“ on selles loendis liigitatud koodinumbri alla 20 03 01. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastas siiski, et see töötlemine ei olnud nende jäätmete algseid omadusi oluliselt muutnud, need jäid segaolmejäätmeteks.

44.

Lõpuks ei ole vaidlust ka selles, et kavandatav saadetis puudutas „taaskasutamiseks“ mõeldud jäätmeid, st neid, mis olid mõeldud kasutamiseks energiatootmise vahendina ( 14 ), ja et maakonna territooriumil oli olemas rajatiste võrgustik, mis oli võimeline neid jäätmeid vastu võtma.

B.

Esimene eelotsuse küsimus

45.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas käesoleval juhul on kohaldatav direktiivi 2008/98 põhjendus 33 ja artikkel 16 ning kuidas mõjutab kõnealuste jäätmete liigitamine Euroopa jäätmeloendi järgi nende sätete kohaldamist.

46.

Sellega seoses on minu arvates oluline kõigepealt märkida, et selline jäätmesaadetis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub määruse nr 1013/2006 kohaldamisalasse, mis selle pealkirja kohaselt on kohaldatav konkreetselt jäätmesaadetistele ( 15 ). Täpsemalt käsitleb selle määruse artikli 3 lõige 5 just segaolmejäätmete saadetisi ja selles on sätestatud, et nende saadetiste suhtes kohaldatakse samu sätteid nagu kõrvaldatavate jäätmete saadetiste suhtes ja seega nende jäätmete saatmisele vastuväidete osas määruse artiklit 11. Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu osutatud direktiivi 2008/98 põhjenduses 33 ja artiklis 16 viidatud samale määrusele.

47.

Leian seega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb esimest eelotsuse küsimust mõista nii, et see puudutab lisaks direktiivile 2008/98 ka ja peamiselt määruse nr 1013/2006 asjakohaseid sätteid.

48.

Seega tekib küsimus, kas kõnealustele jäätmesaadetistele kohaldatakse määruse nr 1013/2006 artiklis 11 ette nähtud õiguslikku korda selle määruse artikli 3 lõikes 5 tehtud viite alusel, kuigi viimati nimetatud sättes on nimetatud Euroopa jäätmeloendi koodinumbrit 20 03 01 ( 16 ), samas kui need jäätmed liigitati teisiti, nimelt selle loendi koodinumbriga 19 12 12 ( 17 ).

49.

Leian, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, sest mulle näib, et käesoleva juhtumi asjaoludel ei saa kõnealuste jäätmete liigitamine Euroopa jäätmeloendi järgi mõjutada liikmesriikidevaheliste jäätmesaadetiste eeskirjade kohaldamist.

50.

Järgnevalt selgitan seda seisukohta üksikasjalikult, analüüsides esiteks Euroopa jäätmeloendi järgi liigitamise õiguslikke tagajärgi ja teiseks määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõikes 5 sisalduvat viidet selle loendi koodinumbrile 20 03 01.

51.

Esiteks, jäätmete liigitamise õiguslike tagajärgede kohta märgin, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sellesse loendisse kantud jäätmete nimekiri üksnes näitlik ( 18 ). Pealegi on direktiivi 2008/98 artikli 7 lõikes 1 sätestatud, et jäätmenimistu on siduv selliste jäätmete määratlemiseks, mida loetakse ohtlikeks jäätmeteks ( 19 ), millega käesolevas asjas tegemist ei ole ( 20 ).

52.

Pealegi tuleneb nimelt otsuse 94/3 lisas esitatud jäätmenimistu sissejuhatava märkuse punktist 3, et selle otsusega lisatud Euroopa jäätmeloendi näol on tegemist ühtlustatud ja mittetäieliku jäätmenimistuga ning et asjaolu, et materjal on sellesse kantud, ei tähenda, et see on igal juhul jääde, kuna sellesse nimistusse kandmisel on õiguslikud tagajärjed vaid juhul, kui see materjal vastab jäätmete määratlusele. Selle sissejuhatava märkuse punktis 5 on muu hulgas täpsustatud, et see loend „on mõeldud standardnomenklatuurina, milles esitatakse ühtne terminoloogia, mis kehtib kogu [liidus] jäätmekäitlustegevuse tõhususe parandamiseks“ [mitteametlik tõlge].

53.

Seetõttu näib mulle, et kõnealuste jäätmete liigitus Euroopa jäätmeloendi järgi ei ole põhikohtuasjas kõne all olevale saadetisele kohaldatavate eeskirjade osas siduv.

54.

Teiseks, mis puutub asjaolusse, et määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõikes 5 on sõnaselgelt nimetatud koodinumbrit 20 03 01, siis mulle näib, et see märge on tehtud üksnes näitlikult.

55.

Nimelt tuleb osutada sellele, et vastavalt määruse nr 1013/2006 põhjendusele 7 korraldatakse ja reguleeritakse jäätmesaadetiste järelevalvet ja kontrolli viisil, mis võtab eelkõige arvesse vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna ja inimeste tervise kvaliteeti, ning, nagu Euroopa Kohus on kinnitanud, on selle määruse eesmärk kehtestada ühtlustatud menetluste süsteem, millega võib keskkonnakaitse tagamiseks jäätmete liikumist piirata. ( 21 ) Selleks on nimetatud määrusega kehtestatud erinev kord ühelt poolt kõrvaldamiseks määratud jäätmete ja segaolmejäätmete saatmiseks liikmesriikide vahel ning teiselt poolt taaskasutamiseks mõeldud jäätmesaadetiste jaoks. ( 22 ) Mis täpsemalt segaolmejäätmetesse puutub, siis nähtub sama määruse ettevalmistavatest materjalidest, et liidu seadusandja soovis saavutada eesmärki piirata kodumajapidamistest pärinevate segaolmejäätmete hulka kuuluvat jäätmete saatmist rangelt vajalikuga ning julgustada liikmesriike, kes peavad vastutama nende mittehomogeensete jäätmete eest, lahendama oma majapidamisjäätmetega seotud probleeme iseseisvalt, andes neile nii võimaluse kõrvaldamiseks mõeldud jäätmeid käsitlevate õigusnormide kohaselt majapidamisjäätmete saatmise vastu olla, välistamata koostööd naaberriikidega. ( 23 )

56.

Nendest kaalutlustest järeldan, et jäätmesaadetistele kohaldatav õiguslik kord sõltub jäätmesaadetiste sisulisest olemusest, mitte formaalsest liigitusest Euroopa jäätmeloendi järgi.

57.

Lisaks on direktiivi 2008/98 põhjenduses 33 selgelt ja üheselt märgitud, et selles sättes silmas peetud segaolmejäätmete selline liigitus säilib, olenemata sellest, kas neid on töödeldud jäätmekäitlustoimingus, kui see ei ole nende omadusi „oluliselt muutnud“. Kuigi liidu õigusakti põhjendustel ei ole iseenesest õiguslikku väärtust või õigustloovat iseloomu, võivad need olla tõlgendamise abivahendiks, mis võimaldavad tuletada liidu seadusandja tahet. ( 24 ) Kuigi käesoleval juhul ei kuulu see põhjendus määrusesse nr 1013/2006, viitab see sõnaselgelt selle määruse artikli 3 lõikele 5 ja on seega abiks selle sätte tõlgendamisel, kinnitades kaudselt, et koodinumbrile 20 03 01 viitamine on üksnes näitlik, kuna selle määruse artikli 3 lõiget 5 kohaldatakse sõltuvalt jäätmete olemusest, mis on käesoleval juhul jäänud muutumatuks.

58.

Neil asjaoludel leian, et olenemata liigitusest Euroopa jäätmeloendi järgi kuuluvad kõnealused jäätmesaadetised määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõike 5 kohaldamisalasse ning nende suhtes kehtivad seega selle määruse artikli 11 sätted, mis lubavad lähtekoha pädevatel ametiasutustel nende jäätmete saatmisele vastu seista, tuginedes eelkõige läheduse põhimõttele ja iseseisvuse põhimõttele vastavalt direktiivile 2008/98. ( 25 )

59.

Mis puutub selle direktiivi artiklisse 16, millele tuginesid maakond ja Itaalia valitsus, siis tuleb täpsustada, et selle artikli lõike 1 teise lõigu viimane lause lubab liikmesriikidel piirata jäätmete eksporti „[määruses nr 1013/2006] sätestatud keskkonnakaitselistel põhjustel“ ning käesoleva kohtuasja suhtes kohaldatavas osas viitab see säte seega ise sellele määrusele. Kõnealune säte on siiski nimetatud määruse artikli 11 lõike 1 punkti a tõlgendamise vahend, kuna selles on selgitatud iseseisvuse põhimõtet ja läheduse põhimõtet, millele viimati nimetatud säte viitab. ( 26 )

60.

Lisaks näib mulle tarvilik täpsustada, et määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõikes 5 tehtud sõnaselge viite alusel on käesolevas asjas kohaldatav selle määruse artikkel 11, mis käsitleb kõrvaldamiseks määratud jäätmesaadetisi, mitte aga selle määruse artikkel 12, millele viitab Itaalia valitsus ja mis puudutab taaskasutamiseks määratud jäätmesaadetisi. Seega ei ole oluline, et kõnealused jäätmed olid mõeldud kasutamiseks energia tootmise vahendina ja seega „taaskasutamiseks“ ( 27 ).

61.

Pealegi ei ole direktiivi 2008/98 artikkel 13, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ilma muu selgituseta, käesoleval juhul asjakohane, kuna selles on üksnes üldsõnaliselt märgitud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete käitlemine viisil, mis ei sea ohtu inimese tervist ega kahjusta keskkonda.

62.

Seepärast näib mulle, et kõnealuse jäätmesaadetise suhtes kohaldatakse määruse nr 1013/2006 artikli 3 lõike 5 tähenduses sätteid, mis käsitlevad kõrvaldamiseks määratud jäätmesaadetisi, see tähendab selle määruse artikli 11 lõiget 1 ( 28 ) koostoimes direktiivi 2008/98 artikliga 16, vaatamata asjaolule, et neid jäätmeid töödeldi nii, et see nende algseid omadusi küll oluliselt ei muutnud, kuid selle tõttu muudeti koodinumbriga liigitamist Euroopa jäätmeloendi tähenduses. Selles osas leian, et see loend ja sellega kehtestatud liigitus ei mõjuta käesolevas asjas kohaldatavaid liidu õigusnorme jäätmesaadetiste kohta.

C.

Teine eelotsuse küsimus

63.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Euroopa jäätmeloend on normatiivakt või kujutab see endast üksnes tehnilist sertifitseerimist, mis võimaldab kõigi jäätmete ühtset jälgitavust.

64.

Vastus sellele küsimusele nähtub eelnevast analüüsist ja eelkõige käesoleva ettepaneku punktidest 51–53.

65.

Seega tuleb järeldada, et Euroopa jäätmeloendis sisalduv jäätmenimistu ei ole normatiivne ega kohustuslik, vaid – nagu on täpsustatud jäätmenimistu sissejuhatava märkuse punktis 5 selle kehtestamise hetkel – see on mõeldud standardnomenklatuurina, milles esitatakse ühtne terminoloogia, mis kehtib kogu liidus jäätmekäitlustegevuse tõhususe parandamiseks. ( 29 )

V.

Ettepanek

66.

Esitatud argumente arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Itaalia) eelotsuse küsimustele järgmiselt: