1.

ELTL artikli 258 teise lõigu alusel esitatud hagis palub Euroopa Komisjon Euroopa Kohtul sisuliselt kinnitada, et Itaalia Vabariik on jätnud täitmata oma kohustuse 1) tagada, et piima ja piimatoodete lisatasu võetakse nõuetekohaselt selle eest vastutavate tootjate arvelt; ja 2) tagada, et selle tasu maksavad tootjad ja kokkuostjad, kes vastutavad siseriiklikul tasandil selle maksmise eest, ning kui see ei õnnestu, saama selle tasu kätte siseriiklikul tasandil kasutada olevate asjakohaste meetmete abil igal üksikjuhul ajavahemikus 1995/1996–2008/2009.

2.

Esimene piimatoodete maks (endises) Euroopa Majandusühenduses kehtestati määrusega nr 1079/77. ( 2 ) See oli vormiliselt ühisvastutusmaks suuruses 1,5–4% piima sihthinnast, mida pidid maksma piima tootjad ajavahemiku suhtes alates 16. septembrist 1977 kuni piimandusaasta 1979/1980 lõpuni. ( 3 )

3.

Määruse nr 856/84 ( 4 ) põhjendustes on märgitud, et ühisvastutusmaksu kehtestamisest olenemata suurenesid tarnitavad piimakogused sellise kiirusega, et ülejääkidest vabanemine tekitas kulusid ja tururaskusi, mis ohustasid ühise põllumajanduspoliitika tulevikku. ( 5 ) Nende probleemide lahendamiseks kehtestati nimetatud määruse artikliga 1 piima ja piimatoodete lisatasu (edaspidi „tasu“) piima ja piimaekvivalendi ( 6 ) kogustelt, mida tarnitakse üle kindlaksmääratava kvoodi. Tasu pidid maksma tootjad või kokkuostjad viie järjestikuse 12kuulise ajavahemiku suhtes alates 1. aprillist 1984.

4.

Rakendusmääruse nr 857/84 ( 7 ) kohaselt pidid liikmesriigid jaotama piimaostjatele ja ‑tootjatele individuaalsed kvoodid vastavalt 1981. aastal ostetud, tarnitud või müüdud kogustele. Tasu üle kvoodi tarnitud piima eest pidid kokkuostjad ja tootjad maksma siseriiklikele ametiasutustele kvartaalsetes osamaksetes. Kogutud tasu summa tuli ühendusele üle kanda. ( 8 )

5.

Määrusega nr 1109/88 ( 9 ) suurendati selle tasuga maksustamise perioodide arvu viielt kaheksale ning määrusega nr 816/92 ( 10 ) üheksale.

6.

Rakendusmääruse nr 1546/88 ( 11 ) artiklitest 15 ja 16 tulenevalt olid vastavalt kokkuostjad ja tootjad kohustatud esitama pädevale siseriiklikule asutusele tasu kohta aruandeid iga 12kuulise perioodi kohta kolme kuu jooksul pärast selle perioodi lõppu. Selle määruse artikli 19 lõikes 1 oli muu hulgas sätestatud, et liikmesriigid peavad võtma mis tahes vajalikud lisameetmed tasu laekumise tagamiseks.

7.

Määrusega nr 3950/92 ( 12 ) tunnistati kehtetuks ja asendati kehtivad sätted, et lihtsustada ja selgitada tasuga seotud korda eesmärgiga tagada õiguskindlus tootjate ja teiste asjaomaste isikute jaoks. ( 13 ) Artiklist 1 tulenevalt pidid tootjad maksma lisatasu piimakoguste eest, mis tarniti kokkuostjatele või müüdi otse tarbimiseks lisaks kindlaksmääratavale kogusele. Tasu pidi kehtima seitse järjestikust 12kuulist perioodi alates 1. aprillist 1993. Artiklis 2 oli ette nähtud tasu jagamine tootjate vahel, kes ületootmises osalevad, kusjuures üldjuhul pidi kokkuostja maksma tasu summa (mille ta pidi maha arvama hinnast, mida ta maksis piima eest tootjatele, kes selle tasu võlgnesid) liikmesriigi pädevale asutusele.

8.

Määruses nr 536/93 ( 14 ) nähti ette üksikasjalikud määruse nr 3950/92 rakenduseeskirjad. Artiklites 3 ja 4 oli sätestatud, et kokkuostjad ja tootjad olid vastavalt kohustatud maksma pädevale asutusele maksmisele kuuluva summa igal aastal enne 1. septembrit. Artikli 5 lõige 2 kohustas liikmesriike „võtma vajalikud lisameetmed“, et tagada ühendusele maksmisele kuuluvate tasude maksmine ette nähtud tähtaja jooksul. Artikli 7 kohaselt pidid nad võtma kõik kontrollimeetmed, et tagada tasu maksmine, ja kehtestama nõuded seoses kokkuostjate ja tootjate heakskiitmisega.

9.

Määrusega nr 1256/1999 ( 15 ) pikendati tasu kehtivusaega veel kaheksaks järjestikuseks 12kuuseks perioodiks kuni aprillini 2008.

10.

Rakendusmääruse nr 1392/2001 ( 16 ) artikli 11 lõigetega 1 ja 2 seati sisse rangemad menetlused eesmärgiga anda liikmesriikidele olulisem osa kontrollis ja karistustes, mida nad pidid tasu nõuetekohase laekumise tagamiseks kehtestama. ( 17 )

11.

Määrusega nr 1788/2003 ( 18 ) tehti tasu süsteemis mitu muudatust. Artikli 1 kohaselt pidi selle määrusega kehtestatud maks kehtima 11 järjestikust 12kuulist perioodi alates 1. aprillist 2004.

12.

Eelnenud õigusaktidega oli kehtestatud tasu maksmise kohustus tootjatele ja liikmesriigid pidid edastama kogutud summad ühenduse eelarvesse, ( 19 ) nimetatud määruse artikkel 3 aga täiendas seda süsteemi, kehtestades liikmesriikidele endile kohustuse tasu ühenduse eelarvesse maksta. Lõikes 1 oli sätestatud:

13.

Artiklis 4 oli sätestatud:

14.

Rakendusmääruse nr 595/2004 ( 21 ) artikkel 15 kohustas kokkuostjaid ja tootjaid maksma tasu pädevale asutusele igal aastal enne 1. septembrit ( 22 ) ning liikmesriike teatama EPATFile määruse nr 1788/2003 artikli 3 kohaldamisest tulenevad summad. Sama määruse artikli 17 kohaselt pidid liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada tasu nõuetekohane sissenõudmine ületurustanud tootjatelt.

15.

Määrus nr 1234/2007 ( 23 ) (mida on nimetatud ka „ühise turukorralduse ühtseks määruseks“) asendas rea eraldi määrusi ( 24 ) ühe seadusandliku aktiga, muutmata siiski piimakvootide tasu süsteemi sisulist poliitilist külge või selle tasu maksmise korda.

16.

Selle määruse I jaotise III peatüki III jao pealkiri oli „Piim“. III jao III alajagu „Kvootide ületamine“ sisaldas artikleid 78–84. Artiklis 78 oli ette nähtud, et üle siseriikliku kvoodi turustatud piima‑ ja piimatoodete eest tuleb maksta tasu. Liikmesriigid pidid ühenduse ees vastutama selle tasu maksmise eest ning võlgnetav summa tuli 99% ulatuses maksta Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondile.

17.

Sama määruse artikli 79 kohaselt tuli tasu täielikult jaotada nende tootjate vahel, kes on iga siseriiklike tootmiskvootide ületamise põhjustanud. Need tootjad olid kohustatud maksma liikmesriigile oma osa makstavast tasust „üksnes asjaolu tõttu, et nad on ületanud oma kasutada olevaid kvoote“.

18.

Artikli 80 lõikes 3 oli ette nähtud, et iga tootja osa makstavast tasust kehtestatakse liikmesriigi otsusega pärast seda, kui tarnete jaoks eraldatud tootmiskvoodi kasutamata osa on või ei ole ümber jaotatud, proportsionaalselt iga tootja individuaalsete kvootidega või liikmesriikide kehtestatavate objektiivsete kriteeriumide järgi.

19.

Sama määruse artiklist 83 tulenevalt tuli otseturustamise korral kehtestada iga tootja osa makstavast tasust liikmesriigi otsusega pärast seda, kui otseturustamise jaoks eraldatud tootmiskvoodi kasutamata osa on asjakohasel territoriaalsel või riiklikul tasandil ümber jaotatud või mitte. Komisjon pidi kindlaks määrama kvoodiületamise tasu liikmesriigi pädevale asutusele maksmise viisi ja aja. ( 25 )

20.

Määruse nr 1034/2008 ( 26 ) artikliga 1 muudeti määrust nr 885/2006, ( 27 ) lisades muu hulgas uue artikli 5b. Selles oli sätestatud:

21.

Määruse nr 1308/2013 ( 29 ) artikli 230 lõikega 1 kaotati tasu alates 31. märtsist 2015.

22.

Otsuse 2003/530 ( 30 ) põhjendustes 2–5 ja 8 oli märgitud:

23.

Sama otsuse artiklis 1 oli sätestatud:

–

võlg makstakse täies ulatuses võrdse suurusega aastaste osamaksete kujul;

–

võla maksetähtaeg ei ületa 14 aastat alates 1. jaanuarist 2004.“

24.

Otsuses 2013/665 ( 32 ) märkis komisjon, et Itaalia on kehtestanud õigusakte, millega on pikendatud teatavate otsuses 2003/530 osutatud osamaksete maksetähtaega, seega rikkudes sama otsuse artiklis 1 sätestatud tingimust, et võlg tuleb tagasi maksta võrdses suuruses osamaksete kujul. Otsuse 2013/665 artiklites 1 ja 2 märgiti, et kõnealune maksetähtaja edasilükkamine kujutab endast siseturuga kokkusobimatut riigiabi, ning kohustati Itaaliat see kokkusobimatu abi edasilükkamisega seotud abisaajatelt tagasi nõudma.

25.

Selles valdkonnas asjassepuutuvate Itaalia õigusaktide kohta täieliku ülevaate andmiseks ei ole siinkohal ruumi. Järgneb olude sunnil lühike kokkuvõte.

26.

Kuigi piimatootmise maks kehtestati ühenduse tasandil algselt 1984. aastal, on Euroopa Kohtu otsuses Lattepiù ( 33 ) registreeritud, et asjassepuutuv seadusandlik kord Itaalia osas võeti esimest korda vastu 1992. aastal. ( 34 ) Näib, et see kord kehtestati ebaõnnestunult, kuivõrd ühelt poolt oli Itaalia ametiasutuste eraldatud individuaalsetes kvootides arvukalt vigu, mis oli muu hulgas tingitud sellest, et tootjad ise need kinnitasid, ( 35 ) ja teiselt poolt kuulutas Corte costituzionale (Itaalia konstitutsioonikohus) need kehtetuks. ( 36 )

27.

Seaduse nr 5/98 artikkel 2 andis Azienda di Stato per gli interventi nel mercato agricolole (riigi põllumajandusturu sekkumise amet, edaspidi „AIMA“) arvukalt volitusi piimatoodete tasu süsteemi haldamiseks, sealhulgas kvootide määramiseks ja nende teatamiseks tootjatele. ( 37 )

28.

Valitsuse uurimiskomisjoni ettekande järel võeti vastu veel mitu õigusakti, nende seas dekreetseadus nr 43/99 (millest sai muudetud redaktsioonis 27. aprilli 1999. aasta seadus nr 118; edaspidi „seadus nr 118/1999“). Selle dekreetseaduse artikliga 1 anti AIMA‑le 60 päeva aega asjakohaste siseriiklike kohanduste tegemiseks piimandusperioodide 1995/1996 ja 1996/1997 suhtes. Sama sätte kohaselt pidid individuaalsed kvoodid, mida AIMA on vajaduse korral korrigeerinud, tasu maksmise suhtes lõplikud. ( 38 )

29.

28. märtsi 2003. aasta dekreetseaduses nr 49/2003 (millest sai muudetud redaktsioonis seadus nr 119/2003) sätestati, et tasu süsteemi järgimise seirega ja tasu sundtäitmise kaudu sissenõudmisega seotud kohustused asetatakse maakondadele ja autonoomsetele provintsidele. Siseriikliku reservi haldamise ning asjakohaste koguste ja võlgnetavate summade arvutamise eest pidi ainuvastutama Agenzia per le Erogazioni in Agricoltura (põllumajandusmaksete amet, edaspidi „AGEA“ ( 39 )).

30.

Seaduse nr 231/2005 artikli 3 lõigetega 5duodecies ja 5terdecies keelati tasaarvestused akrediteeritud makseasutuste poolt taotlejatele määruse nr 1663/95 ( 40 ) kohaselt võlgnetavate summade osas.

31.

Seaduse nr 33/2009 artikliga 8quinquies (muu hulgas) lisati dekreetseadusesse nr 49/2003 uued sätted seoses tasu ajatatud maksmisega. ( 41 ) Võlgnikud said taotleda AGEAst ajatamist kuni 30 aasta peale, kui nad nõustuvad loobuma kõikidest pooleliolevatest kohtumenetlustest, mis võivad olla nende taotlusel algatatud. Kui tootja ei esitanud ette nähtud tähtaja jooksul taotlust uues korras osalemiseks, lakkas selles osalemast või jättis oma kohustuseks oleva makse tähtpäevaks tegemata, muutus tema võlg kohe sissenõutavaks kuningliku dekreediga nr 639/1910 ette nähtud täitemenetluses.

32.

Seadusega nr 228/2012 ( 42 ) muudeti seaduse nr 33/2009 artiklit 8quinquies oluliselt. AGEA jäi küll esmaselt vastutavaks maksmata tasude sissenõudmise eest, kuid pidi seda tegema hindamismenetluse kaudu Equitalia ( 43 ) kontserni liikmete ja Guardia di Finanza (maksu‑ ja finantspolitsei) abiga.

33.

Reas kirjavahetustes juulist 2008 juulini 2012, enamasti EU Pilot menetluse raames, püüdis komisjon saada Itaalialt teavet tasu jaotamise kohta nende vahel, kes selle maksmise eest vastutasid, ja maksmata tasu korral selle tagasinõudmiseks astutud sammude kohta. Komisjon väljendas muret seoses arvatava suurte summade maksmata jäämisega.

34.

Kuna komisjon ei olnud Itaalia antud teabega rahul, saatis ta nimetatud liikmesriigile 21. juunil 2013 ametliku märgukirja, paludes Itaalial esitada selle kohta seisukohad. Itaalia vastas rea kirjadega, mis olid dateeritud 23. septembril 2013 ja hiljem.

35.

Komisjon, lähtudes sellest, mida ta nimetas „sissenõudemenetluste püsivaks seisakuks ja suurte summade maksmata jäämiseks“, esitas 10. juulil 2014 põhjendatud arvamuse. Itaalia palus vastuse andmiseks ajapikendust, mispeale seati tähtpäevaks 11. oktoober 2014. Itaalia esitas vastuse 13. oktoobril 2014.

36.

Asudes seisukohale, et Itaalia ei ole esitanud teavet, mis oleks andnud vastuse komisjoni muredele, esitas komisjon 6. augustil 2015 hagi käesolevas asjas.

37.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–

tuvastada, et jättes tagamata, et lisatasu, mida tuli tasuda Itaalias üle riigisisese kvoodi toodetud kogustelt esimese aasta eest, mil lisatasu Itaalias tegelikult kehtima hakkas (1995/1996), kuni viimase aastani, mil Itaalias toimus ületootmine (2008/2009), maksavad tegelikult need individuaalsed tootjad, kes on osalenud konkreetsetes ületootmise juhtudes, ja et selle maksab kokkuostja või otseturustamise korral tootja õigel ajal pärast seda, kui ta on saanud teate maksmisele kuuluva summa kohta, või kui tasu ei makstud ettenähtud tähtaja jooksul, oleks see registreeritud ja võimaluse korral nõutud nendelt kokkuostjatelt või tootjatelt sisse sundtäitmise korras, rikkus Itaalia liidu õigusnormides, mida tuli kohaldada asjassepuutuvate aastate suhtes, ette nähtud liikmesriigi kohustusi, muu hulgas: 1) määruse nr 3950/92 artikleid 1 ja 2; 2) määruse nr 1788/2003 artiklit 4; 3) määruse nr 1234/2007 artikleid 79, 80 ja 83, ning seoses komisjoni rakendussätetega 4) määruse nr 536/1993 artiklit 7, määruse nr 1392/2001 artikli 11 lõikeid 1 ja 2, ning viimaseks 5) määruse nr 595/2004 artikleid 15 ja 17; ja

–

mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

38.

Itaalia Vabariik palub Euroopa Kohtul:

–

jätta hagi rahuldamata, ja

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

39.

Kohtuistungil, mis peeti 8. septembril 2016, esitasid komisjon ja Itaalia oma suulised seisukohad ning vastasid Euroopa Kohtu küsimustele.

40.

Ehkki Itaalia ei ole esitanud vormilist väidet vastuvõetamatuse kohta, väidab ta kostja vastuses, et komisjonil ei ole põhjendatud huvi käesolevas asjas hagi esitada, sest tasu on nüüdseks kaotatud. ( 44 ) Kui selle argumendiga nõustuda, oleks kohtuasi vastuvõetamatu ning see, et Itaalia ei ole esitanud sellekohast vormilist väidet, ei ole oluline, sest Euroopa Kohus võib omal algatusel kontrollida, kas ELTL artiklis 258 sätestatud tingimused liikmesriigi kohustuste rikkumise kohta hagi esitamiseks on täidetud. ( 45 )

41.

Arvan siiski, et Itaalia argumendiga ei saa nõustuda.

42.

Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumine tuvastada olukorra alusel, mis valitses liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemise hetkel. ( 46 ) Nii jätab Euroopa Kohus hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kui asjaomane liikmesriik on väidetava rikkumise enne selle tähtaja lõppu heastanud. ( 47 ) Euroopa Kohus aga ei toimi nii, kui rikkumine on lõppenud alles pärast selle tähtaja lõppu. Selle kohta on Euroopa Kohus märkinud, et hagi esitamise eesmärk võib olla muu hulgas teha kindlaks liikmesriigi võimalik vastutus nende isikute suhtes, kellele tekib õigusi liikmesriigi kohustuste rikkumisest. ( 48 )

43.

Sama põhjenduskäik kehtib minu arvates ka juhul, kui põhjendatud arvamuses käsitletud õigusnormid on pärast selles määratud tähtaega kehtetuks tunnistatud, nagu käesolevas asjas. ( 49 ) Nagu komisjon õigesti märgib, on tasu maksma kohustatutelt tasu kogumata jätmine tekitanud kahju nendele tootjatele, kes tasu kohustuse tekkides selle tegelikult ära maksid, sest nad jäid majanduslikult ebasoodsamasse olukorda võrreldes nendega, kes tasu ei maksnudki või maksid selle suure hilinemisega. Niisugune olukord põhjustab paratamatult (ja võib seetõttu ka jääda põhjustama) konkurentsimoonutusi, mis ei ole põhjendatud, võides mõjutada mitte ainult Itaalias endas asuvaid tootjaid, vaid ka tootjaid kogu Euroopa Liidus. Komisjonil on põhjendatud huvi esitada käesolevas asjas hagi, mis on seega vastuvõetav.

44.

Pooled vaidlevad selle üle, millises summas täpselt on tasu jäänud sisse nõudmata.

45.

Ehkki komisjon ei nimetanud oma nõuetes ühtegi arvu, märkis ta hagiavalduses, et põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpu seisuga ( 50 ) oli Itaalias sisse nõutava tasu summa ligikaudu 2305 miljonit eurot. See arv on liigendatud järgmiselt:

–

sisse nõutud tasu summa on ligikaudu 282 miljonit eurot (see summa ei sisalda ajatatud maksete 2003. aasta skeemi ( 51 ) kaudu saadud summasid, mida oli ligikaudu 469 miljonit eurot);

–

võlgnetav summa pärast mõlema nimetatud summa mahaarvamist on 1554 miljonit eurot;

–

sellest tuleb maha arvata ligikaudu 211 miljonit eurot seoses summadega, mida ei ole enam võimalik sisse nõuda, näiteks tootja maksejõuetuse tõttu või seetõttu, et kohus on maksekohustuse tühistanud; seega jääb alles ligikaudu 1343 miljonit eurot;

–

see arv sisaldab summasid, mille üle on käimas menetlused Itaalia kohtutes ja mille suhtes need kohtud on määrustega peatanud maksekohustuse; komisjon hindab selleks summaks ligikaudu 500 miljonit eurot;

–

seni kätte saadud summa moodustab pärast sissenõutamatuteks muutunud summade mahaarvamist 21% kogusummast, mis on seni kätte saamata. ( 52 )

46.

Itaalia lähenemisviis on teistsugune. Ta nõustub komisjoni esitatud arvudega, millele on viidatud eespool. Ent tema väitel ei tule punktis 45 viidatud 1343 miljonit eurot arvesse võtta, sest see sisaldab summasid, mida ei ole võimalik maksed peatanud kohtumääruste tõttu kätte saada. Ta on seisukohal, et maksmata summaks tuleb määrata 827,39 miljonit eurot. Seda tuleks eristada 962 miljoni euro suurusest summast, mis sisaldab: 1) tähtpäevaks tagasi saadud summasid, sealhulgas summasid, mis saadi kätte ajatatud maksete skeemide ja tasaarvestuse kaudu; 2) ajatatud maksete skeemide kaudu „kättesaamisel olevaid“ summasid; ja 3) summasid, mida ei ole võimalik tootjate maksejõuetuse, maksekohustuse tühistanud kohtumääruste tõttu või muudel põhjustel kätte saada. Sellest lähtudes väidab Itaalia, et kätte saadud või „kättesaaduks peetav“ summa moodustab 42% kogu 2289,77 miljoni euro suurusest tasu summast; 21,85% sellest summast ei kuulu praegu tasumisele ning sissenõudmise sundtäitemenetlused on pooleli sellest summast 36,13% suhtes.

47.

Komisjoni esitatud arvusid võib nimetada eksitavaks niivõrd, kuivõrd juhul, kui ajatatud maksete skeemide alusel kätte saadud või kätte saamata summasid arvesse ei võeta, on võimatu Itaalia õigusrikkumise ulatusest „tegelikku“ pilti saada. Ent ka Itaalia kirjelduse kohta võib öelda sama, sest 1) ta arvab maha summad, mis on muutunud seaduslikult sissenõutamatuteks, kui Itaalia nõuetekohase hoolsuse korral ei oleks seda – vähemalt osaliselt – juhtunud; ja 2) (võib väita, et) kui Itaalia oleks nõuetekohaselt korraldanud tasu kättesaamise, ei oleks ajatatud maksete skeeme vajagi olnud.

48.

Ma ei pea vajalikuks nende argumentide kohta põhjendatud seisukohta võtta. Nagu olen märkinud, ei ole komisjon oma nõuetes ühtki arvu nimetanud. ( 53 ) Kuigi mõlema poole esitatud statistilised andmed võivad olla üldisel tasandil informatiivsetena huvipakkuvad, ei ole võlgnetava summa täpne väljaarvutamine käesolevas asjas kummagi poole väidete seisukohast määrav. Käesolevas asjas vajab otsustamist küsimus, kas komisjon on oma väited Itaalia õigusrikkumise kohta tõendanud ja kui on, siis kas Itaalia on esitanud kehtivad vastuargumendid. Järgnevas analüüsis nendele aspektidele keskendungi. Vahekokkuvõtteks märgin lihtsalt, et arvutamise alusest olenemata on selge, et Itaalia on jätnud tasu põhjendatud arvamuses määratud tähtpäevaks suurtes summades sisse nõudmata.

49.

Itaalia on esitanud kaks üldist vastuväidet, millest kummagi paikapidavuse korral peaks Euroopa Kohus hagi rahuldamata jätma. Sellepärast käsitlen neid enne komisjoni väidete üksikasjalikku käsitelu.

–

Ne bis in idem’i põhimõtte rikkumine

50.

Itaalia väitel rikub komisjon rikkumismenetluse algatamisega ne bis in idem’i põhimõtet. Itaalia on rajanud selle argumendi tasu üldskeemile, mis seati sisse määrusega nr 1788/2003. Enne selle määruse jõustumist oli liidu seadusandja näinud sõnaselgelt ette ainult selle, et kokkuostjad ja tootjad peavad arvestama ja maksma tasu pädevale siseriiklikule asutusele. Ehkki liikmesriigid pidid tagama tasu kogumise, ( 54 ) ei olnud nad sõnaselgelt kohustatud tasu tervikuna ühendusele maksma. Nõustumata komisjoni argumendiga, et niisugune kohustus võib olla kaudne, otsustas Euroopa Kohus 2001. aastal, et liikmesriigid olid kohustatud tegema kõik jõupingutused tasu komisjonile maksmiseks, kuid neil ei olnud kohustust saavutada konkreetne tulemus. ( 55 ) Selle tagajärjel võeti vastu määrus nr 1788/2003, mille artikli 3 lõikega 1 kehtestati liikmesriikidele lisakohustus maksta tasu Euroopa Liidule (nagu seda praegu nimetatakse). ( 56 )

51.

Itaalia ei eita kohustust tasu siseriiklikul tasandil koguda ja Euroopa Liidule maksta. Ta pakub hoopis välja, et ühise põllumajanduspoliitika raames võlgnetavate summade finantskorrektsiooni menetluses kajastubki karistus, mida liikmesriikide suhtes selle kogumata jätmise eest rakendatakse, kuna sellel kogumata jätmisel on paratamatult mõju iga niisuguse liikmesriigi eelarvele, kes tasu täielikult sisse ei nõua. Karistada Itaaliat veelgi tema vastu rikkumismenetluse algatamisega oleks vastuolus ne bis in idem’i põhimõttega ja ebaproportsionaalne. ( 57 )

52.

Minu arvates ei saa see argument paika pidada.

53.

Esiteks, nagu komisjon õigesti märgib, on Euroopa Kohus EPATFiga seotud eeskirjade kohase aruannete kontrollimise ja heakskiitmise menetlusega seotud liikmesriigi kohustuste kontekstis otsustanud, et sellel menetlusel on teistsugune eesmärk kui rikkumismenetlusel. Esimesel juhul on menetluse eesmärk tagada liidu eelarve nõuete täitmine ja karistuse küsimust ei tekigi. ( 58 ) Teisel juhul on tegu menetlusega, kus taotletakse selle tuvastamist, et liikmesriik on jätnud täitmata liidu õigusest tulenevad kohustused. Mulle tundub selge, et käesolevas asjas on kohane see lähenemisviis. On selge, et rikkumismenetlusel võib olla liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelist suhet puudutavas osas muidki eesmärke peale pelgalt olukorra tuvastamise. Nagu olen juba märkinud, ( 59 ) võib niisugune menetlus olla muu hulgas sobiv selleks, et teha kindlaks, millisel alusel põhineb liikmesriigi võimalik vastutus nende isikute suhtes, kellele tekib õigusi liikmesriigi kohustuste rikkumisest, ja heastada ebaõiglasi konkurentsimoonutusi, mis võivad olla kurdetava rikkumise tõttu tekkinud. Ent mulle näib, et need ei kujuta endast „karistust“ selle mõiste tavapärases tähenduses.

54.

Pealegi tähendaks see, kuidas Itaalia tõlgendab liikmesriikide kohustusi seoses tasuga, et kohustus nõuda tasu sisse riigi tasandil oleks õigupoolest vabatahtlik. Ehkki Euroopa Kohus on küll märkinud, et tasul oli majanduslik eesmärk – hankida ühendusele vajalikud rahalised vahendid tootjate poolt üle lubatud kvoodi toodetud piima realiseerimiseks –, on ta samal ajal toonitanud, et tasu „ilmne eesmärk“ oli sundida piimatootjaid kinni pidama neile määratud kvootidest. ( 60 ) See mõtteavaldus on selgelt vastuolus Itaalia seisukohaga ning ka seetõttu tuleb nimetatud liikmesriigi argument tagasi lükata. Kui Itaalia „absorbeerib“ tasu majandusliku mõju, keeldudes seda asjaomastelt ettevõtjatelt sisse nõudmast, ei avalda tasu soovitud mõju piimaturu toimimisele.

–

Väidetav rikkumismenetluse asjakohatus riigiabi korral

55.

Itaalia ise näib nõustuvat punkti 53 lõpuosas kirjeldatud põhjenduskäiguga, märkides, et kui liikmesriik jätab tasu skeemi siseriiklikul tasandil rakendamata, võib see viia ebaausa konkurentsini nende tootjate poolt, kes tasu ei maksnud. Ta väidab siiski, et niisugustel asjaoludel on kohane õiguskaitsevahend see, kui komisjon algatab ELTL artikli 108 alusel menetluse ebaseadusliku riigiabi suhtes. Seetõttu toimis komisjon rikkumismenetlust algatades valesti, sest seda menetlust ei saa kasutada juhtudel, kui selle asemel saab kohaldada teisi õiguskaitsevahendeid.

56.

Selle argumendi saab kiiresti ümber lükata, sest see on otseses vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Nimelt:

57.

Seda arvestades tuleb Itaalia teine üldine kaitseväide tagasi lükata.

58.

Komisjon oma nõudes palub Euroopa Kohtult kokkuvõttes kinnitust, et Itaalia on jätnud täitmata oma kohustused, mis tulenevad piima tasu suhtes kohaldatavatest liidu seadusandlikest aktidest:

–

ajavahemiku suhtes alates aastast 1995/1996, mil tasu Itaalias tegelikult kehtima hakkas, kuni aastani 2008/2009, mil selles liikmesriigis esines viimast korda ületootmist;

–

jättes tagamata, et 1) tegelikult maksavad tasu need individuaalsed tootjad, kes on osalenud ületootmises, mille tõttu tekkis tasu maksmise kohustus, 2) tasu maksab kokkuostja või otseturustamise korral tootja õigel ajal, ja 3) kui tasu ei makstud ette nähtud tähtaja jooksul, pööratakse maksekohustus siseriiklikus õigussüsteemis asjakohases sissenõudemenetluses nõuetekohaselt sundtäitmisele.

59.

Komisjoni väite põhisisu seisneb selles, et Itaalia jättis siseriiklikul tasandil häbiväärselt – rohkem kui 14 järjestikuse arvestusperioodi vältel – täitmata tasuga seotud kohustused tervikuna. Itaalia kohustuste kohta maksta Euroopa Liidule määruse nr 1788/2003 artikli 3 ja sellele järgnenud õigusaktide kohaselt tasule vastav summa ei ole väiteid esitatud ja selle üle vaidlust ei ole.

60.

Kuna komisjoni väited on omavahel tihedalt seotud, käsitlen neid koos.

61.

Kõigepealt, Euroopa Kohus on tasu jaotamist käsitledes lugenud hädavajalikuks, et liikmesriigid jaotaksid tasu tootjate vahel, sest see samm on lahutamatu osa tasu maksmiseni viivast protsessist. ( 62 )

62.

Mis puudutab komisjoni väidetes käsitletava ajavahemiku algusetappe, näib olevat selge, et Itaalia on seda kohustust mõnelgi korral mitte just õnnestunult kohaldanud. Näiteks märkis Euroopa Kohus oma otsuses Lattepiù, et talle esitatud eelotsusetaotluse järgi „oli Itaalia ametiasutuste poolt algselt eraldatud individuaalsetes kvootides arvukalt vigu, muu hulgas seetõttu, et tegeliku toodangu, mille põhjal need kvoodid eraldati, olid kinnitanud tootjad ise. Niisuguste tuvastatud vigade hulgas leidis valitsuse uurimiskomisjon, et rohkem kui 2000 majandis, kes olid teatanud piimatootmisest, ei olnud ühtegi lehma“. ( 63 ) Samas kohtuasjas märkis Euroopa Kohus, et põhikohtuasja kaebajad olid neile eraldatud kvootidest teada saanud alles 1999. aastal. ( 64 )

63.

Üldisemalt juhib komisjon tähelepanu statistilistele andmetele, mis käsitlevad tasu sissenõudmist Itaalias. ( 65 ) Seejärel esitab ta mitu konkreetset väidet.

64.

Komisjon kurdab, et tasu käsitlevad siseriiklikud õigusaktid olid läbi mõtlemata või halvasti koostatud ja sellele ebaõnnestumisele lisandus saamatu kohaldamine siseriiklike ametiasutuste poolt, millest tekkisid menetlused siseriiklikes kohtutes. Ta lähtub nendes väidetes teabest, mida esitas Avvocatura Generale dello Stato (riigi peaadvokatuur) vastuseks teabenõuetele, mida komisjon esitas Itaaliale. Ta viitab selles suhtes konkreetselt:

–

seadusele nr 118/1999, mille siseriiklikud kohtud lugesid esialgse õiguskaitse menetlustes õigusvastaseks niivõrd, kui sellega jaotati tasu tagasiulatuvalt ja jaotatud summadest ei olnud nõuetekohaselt teatatud;

–

seadusele nr 5/98, mis siseriiklikes kohtutes edukalt vaidlustati, sest sellega oli tasu jaotamise aluseks ette nähtud (ebausaldusväärsed) tuletatud statistilised andmed;

–

et menetlusi siseriiklikes kohtutes põhjustas ka see, et pädevad asutused kasutasid siseriiklikke kvoote, mis olid ja on jätkuvalt seoses aastatega 1995/1996–1999/2000 vaidlustatud. Selle kohta märkis ( 66 ) Corte dei conti (kontrollikoda), et „[seaduse nr 118/99] nõrkus seisneb selles, et seal on ikka ja jälle kasutatud arvutusmenetlusi ja ‑meetodeid, mis põhiseaduslikkuse järelevalve menetlustes ja kohtute otsustega tühistati“.

65.

Edasi märgib komisjon, et algne seadusandlik segadus näib olevat põhjustanud kohtumenetlusi, mille tulemusel tehti vähemalt sel ajal, kui tasu Itaalias kehtestati, otsuseid siseriiklikke õigusnorme vaidlustanud isikute kasuks ja mille tõttu pädevad asutused ei saanud oma ülesandeid täita. Arvestades Itaalia kohtusüsteemile iseloomulikke pikki viivitusi, jäi tasu sissenõudmine seisakusse. Komisjon osutab selles suhtes AGEA 2010. aasta märkusele, et „ebakindlus, mis tekkis peatamisest esimeses astmes, mida kaebajad taotlesid ja asja menetlev kohus kiiresti ka tegi […], ning jõustunud apellatsiooniastme otsus tekitavad pikaajalise katkestuse, mis seab ohtu piimakvootide süsteemi“.

66.

Samuti märgib komisjon, et riigi peaadvokatuur teatas oma esimeses vastuses ametlikule märgukirjale, et siseriiklike õigusaktide ebakindluse tõttu ta siseriiklike kohtute peatavaid otsuseid ei vaidlustanud ning teatavatel juhtudel ei esitanud ta kaitseväiteid juhtumi sisulise lahendamise kohta, kuna ootas „pidevalt muutuvate seadus‑ ja määrusandlike sätete konsolideerimist“. Teises vastuses ametlikule märgukirjale viitas riigi peaadvokatuur kõnealuse õigusakti ebaselgusele ja keerukusele, mis oli vaieldamatult aidanud kaasa arvukate menetluste algatamisele siseriiklikes kohtutes, mille tagajärjel ei esitatud peatamismeetmete taotlemise suhtes kaitseväiteid.

67.

Komisjon väidab ka, et Itaalia ei kasutanud otstarbekalt ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate summade tasaarvestamises seisnevat õiguskaitsevahendit. Selle kohta märgib ta, et 29. oktoobril 2008 jõustunud määruse nr 1034/2008 artikkel 1 lausa kohustas liikmesriike tasaarvestama abisaajalt seni laekumata võla, mis on siseriikliku õiguse kohaselt kindlaks määratud, edaspidiste maksetega, mis võlgade sissenõudmise eest vastutav makseasutus teeb samale abisaajale. ( 67 ) Üldisemalt märgib komisjon, et Itaalia kontrollikoda väljendas seisukohta, ( 68 ) et tasaarvestuste tegemist takistasid „segased ja ebaselged õigusaktid“ ning see, et maksmise eest vastutas üks asutus (AGEA), sissenõudmisega aga tegelesid teised (maakonnad ja autonoomsed provintsid) ning seetõttu oli tasaarvestus siseriikliku õiguse kohaselt takistatud.

68.

Neid raskusi arvestades sõlmisid Ministero delle Politiche Agricole Alimentari e Forestali (põllumajandus‑, toitlustus‑ ja metsanduspoliitika ministeerium), maakonnad ja autonoomsed provintsid 2006. aastal omavahelise lepingu eesmärgiga kohaldada nende juhtumite suhtes tasaarvestust. See katse aga luhtus. Kätte saadi kokku kõigest 118 miljonit eurot tasu osas aastate 1995/1996–2008/2009 eest võlgnetavatest summadest, s.o vaevalt üheksandik sellesse sektorisse aastatel 2010–2013 makstud rahast.

69.

Komisjoni sõnul oli see ebaõnnestumine tingitud osalt sellest, et nimetatud menetlus seati sisse hilja ja vastuoluliselt. Teabe järgi, mille andsid talle Itaalia ametiasutused, vaidlustasid paljud tootjad tasaarvestuse siseriiklikes kohtutes ja jällegi andsid kohtud esialgse õiguskaitse, seeläbi takistades selle õiguskaitsevahendi kasutamist. Suur osa sellest vastuseisust näib olevat põhinenud sellel, et kõnealune tasaarvestus rajanes riigi ja maakondade vahelisel lepingul, mitte riigi õigusaktidel. Sellest lähtudes väideti, et leping on õigusvastane.

70.

Veel üks takistus tekkis tasaarvestuse ette siis, kui võeti vastu seadus nr 231/2005, mille artikli 3 lõigetes 5duodecies ja 5terdecies oli ette nähtud, et liidu makseasutuste makstavaid summasid ei saa kinni pidada, arestida ega kaitsemeetmetele allutada. Codice civile (Itaalia tsiviilkoodeks) artikli 1246 lõikest 3 tulenevalt ei tohi tasaarvestamiseks kasutada summasid, mida ei saa arestida. Pärast AGEA ja komisjoni vahelist arutelu võeti vastu seaduse nr 33/2009 artikkel 8ter, et õigusaktis kinnitada käesoleva ettepaneku punktis 68 viidatud lepinguga silmas peetud tasaarvestuse tegemise õigust. Ent kuna artikli 3 lõikeid 5duodecies ja 5terdecies samal ajal kehtetuks ei tunnistatud, on segadus õigusaktides edasi kestnud, kuna need õigusnormid on tänaseni jõus.

71.

Seaduse nr 33/2009 artikli 8bis lõikega 2 lisati seadusesse nr 119/2003 uus artikkel 10bis, et jaotada määrustega nr 248/2008 ( 69 ) ja 72/2009 ( 70 ) Itaaliale võimaldatud suurendatud piimakvoot. Selles artiklis on ette nähtud prioriteedi andmine nendele tootjatele, kes ületasid aastal 2007/2008 oma individuaalseid kvoote. Komisjon ei saa aru, miks oli vaja nii teha ja miks reegleid rikkunud tootjatelt kvoote ära ei võetud.

72.

Seaduse nr 33/2009 artikli 8quinquies lõigete 2 ja 10 koostoimest tulenevalt peatusid sissenõudemenetlused (olenemata sellest, kas need seisnesid tasaarvestuses, kohturegistrisse kandmises või sundtäitmises), mis olid juba algatatud ajatatud maksete 2009. aasta skeemis osalevate võlgnike vastu, ning kui nad maksekava ei järgi, tuleb uus sissenõudemenetlus läbi viia mitte presidendi dekreedi nr 602/1973 alusel, nagu varem, vaid (palju varasema) kuningliku dekreedi nr 639/1910 alusel. Selle seaduse kohased menetlused on palju pikemad ja keerukamad kui hiljutisema seaduse kohased ning menetlusi haldav pädev asutus on AGEA, mitte Equitalia kaudu tegutsev maakond ega autonoomne provints.

73.

Käesoleval juhul näib, et seaduse nr 33/2009 jõustumisega peatusid kõik sissenõudemenetlused olenemata sellest, kas võlgnik oli ajatatud maksete 2009. aasta skeemiga liitunud või mitte. Komisjoni 2011. aasta novembri teabenõudele vastas AGEA, et selles osas, mis puudutab tootjaid, kes ei olnud makseskeemiga liitunud, oli ta palunud Equitalial menetlusi jätkata, kuid too oli vastanud, et see on nimetatud seaduse artikli 8quinquies lõike 10 sõnastuse tõttu võimatu ja sestpeale on ainult AGEA pädev seda tegema. Nendel asjaoludel oli vaja majandus‑ ja rahandusministeeriumi dekreeti, et anda AGEA‑le vajalikud volitused. Hoolimata komisjoni korduvatest palvetest olukorda muuta, ei võetud seda dekreeti vastu enne kui 12. novembril 2012, s.o umbes kolm aastat pärast seaduse nr 33/2009 jõustumist. Itaalia ametiasutused ise möönsid, et see seadus on tekitanud „sissenõudmise seisukohast tõsise patiseisu“.

74.

Komisjon heidab ette, et teabest, mida Itaalia andis EU Pilot menetluse käigus, ( 71 ) enne kui juunis 2013 esitati ametlik märgukiri, selgus, et AGEA, kes vastutas muu hulgas tasu skeemi kohaselt maksmisele kuuluvate summade jälgimise eest, oli siseriiklikes kohtutes vaidluse all olevaid summasid üle hinnanud. Kui piim meiereidesse tarniti, olid need kohustatud osa hinnast kinni pidama ja registreerima kinnipeetud summad nn kollektiivses teates, millest pidi nähtuma iga tootja maksta olev tasu. Nagu ilmneb, peatas AGEA süstemaatiliselt kõikide selles teates registreeritud summade sissenõudmise, ehkki kõigest üks tootja oli pöördunud kohtusse ja saanud esialgse õiguskaitse. Selle praktika tõttu jäid sisse nõudmata suured summad. Komisjonile teatati selle praktika lakkamisest alles esimeses, 13. oktoobri 2014. aasta vastuses põhjendatud arvamusele.

75.

Vähem kui poolteist kuud pärast seda, kui oli heaks kiidetud määrusandlik akt, mida oli vaja sissenõudemenetluste jätkamiseks vastavalt kuninglikule dekreedile nr 639/1910, ( 72 ) muudeti 2013. aasta stabiilsuse seadusega ulatuslikult õigusakte, mis reguleerisid tasu sissenõudmist. Selle seadusega tunnistati kehtetuks seaduse nr 33/2009 artikli 8quinquies lõige 10 ning asendati see uute lõigetega 10, 10bis ja 10ter. Nende uute sätete kohaselt pidi AGEA‑le jääma lõplik vastutus sissenõudmise eest, kuid ta pidi andma vastutuse süsteemi korraldamise eest üle Equitaliale, andes talle sissenõudmise sundtäitemenetluste kohta teavet, mida pidi kasutatama makseteadete koostamisel. Equitalia pidi AGEAga sõlmitava ad hoc-lepingu kohaselt need teated välja trükkima, misjärel pidi maksu‑ ja finantspolitsei need võlgnikele esitama. Seda lepingut AGEA ja Equitalia vahel ei sõlmitud enne kui 11. novembril 2013.

76.

Kõnealuse seaduse tõhususe teemal märkis Itaalia kontrollikoda ühes oma 2014. aasta oktoobri aruandes, ( 73 ) et „kaks aastat pärast n‑ndat [!] uut seadust sissenõudemenetluste kohta ei ole neid veel algatatudki“. Samas aruandes on ka märgitud, et „tasu sissenõudmine sundtäitmise teel ei ole alates seaduse nr 33/2009 kehtestamisest edenenud“. Komisjon on enda sõnul võimetu aru saama, miks – kui seadust nr 33/2009 oli vaja reformida – ei pandud Equitaliale vastutust võla sissenõudmise eest, nagu oli olnud seaduse nr 119/2003 kohaselt, vastavalt presidendi dekreedis nr 602/1973 ette nähtud korrale, vaid anti see ülesanne hoopis AGEA‑le, „keda pidid toetama Equitalia ja Guardia di Finanza“. ( 74 ) Sissenõuded olid kuni asjaomaste poolte vahelise lepingu sõlmimiseni paratamatult tõkestatud. Oma 2014. aasta juuli põhjendatud arvamuses (s.o rohkem kui poolteist aastat pärast 2013. aasta stabiilsuse seaduse jõustumist) palus komisjon teavet sissenõuete kohta, mis on uue korra kohaselt tegelikult läbi viidud. Vastust ei tulnud; esimeses ja teises vastuses põhjendatud arvamusele on viidatud üksnes nendele sissenõudemenetlustele, mis olid läbiviimiseks valmis, kuid mitte veel käimas.

77.

Kas eespool kirjeldatud väited, arvestades käesoleva ettepaneku punktides 44–48 viidatud arvusid tasu sissenõudmise kohta, muudavad komisjoni nõuded esmapilgul piisavalt veenvaks?

78.

Minu arvates jah. Lisaksin siiski järgmised tähelepanekud.

79.

Esiteks, nagu eespool punktis 59 märkisin, seisneb komisjoni väite sisu Itaalia häbiväärses saamatuses tasu käsitlevate õigusaktide järgimisel. Komisjon juhib selles aspektis eriti tähelepanu võrdväärsuse põhimõttele ja tõhususe põhimõttele.

80.

Nagu hästi teada, eeldab esimene nimetatud põhimõte seda, et siseriiklikud menetlusnormid, mis käsitlevad õigussubjektidele liidu õigusega antud õiguste kaitset, ei oleks ebasoodsamad kui samasuguste siseriiklikul õigusel põhinevate hagide puhul. ( 75 ) Ent komisjon piirdub selles aspektis osutamisega ühest küljest tasu sissenõudmise viletsale tasemele Itaalias ja teisest küljest selgitamisele, mida ta peab selles suhtes „erimenetlusteks“. Kuna puuduvad asjakohased viited, mis hõlmaksid piisava üksikasjalikkusega vastavaid siseriiklikke menetlusi, näib mulle, et seda väidet ei saa arvestada.

81.

Tõhususe põhimõtet on väga sageli kirjeldatud kui reeglit, mille kohaselt need siseriiklikud menetlusnormid ei tohi muuta liidu õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist võimatuks ega ülemäära raskeks. ( 76 ) Sellestki põhimõttest ei leia ma käesolevas asjas kasutatavaid suuniseid.

82.

Mulle näib hoopis, et mõlemale nimetatud põhimõttele tuginemisega juhitakse tähelepanu kõrvale käesolevas asjas põhiküsimuse kaalumiselt, mis on see, kas Itaalia on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi seoses tasu maksmise ja sissenõudmisega.

83.

Teiseks, mis puudutab komisjoni kriitilisi märkusi tasaarvestamise teemal, ( 77 ) niivõrd kui need põhinevad määrusel nr 1034/2008, siis tuleb tähele panna, et see määrus jõustus alles 29. oktoobril 2008 ega ole kohaldatav enne nimetatud kuupäeva toimunule. Samuti on vaja selgust selle määruse kohaldamisala suhtes. Määruses on ette nähtud kohustus tasaarvestada „abisaajalt seni laekumata võlad […] edaspidiste maksetega, mis võlgade sissenõudmise eest vastutav makseasutus teeb samale abisaajale“. See kehtib ainult siis, kui asjaomasel võlgnikul on kõnealune võlg makseasutuse ees. ( 78 ) Niisiis ei kehti see juhul, kui makseasutus ei ole sama üksus, kellele võlgu ollakse, nagu näib olevat faktiliselt olnud käesolevas asjas, vähemalt alates seaduse nr 119/2003 vastuvõtmisest. ( 79 )

84.

Samas väärib siiski märkimist selle määruse põhjendus 3, kus on viidatud tasaarvestamise kohustusele kui „tõhus[ale] ja kulutasuv[ale] viisile“, mille abil liikmesriigid võivad võlgnetavad summad sisse nõuda. Niivõrd kui komisjon väidab, et kui Itaalia oleks struktureerinud võlgniku ja võlausaldaja vahelise suhte nii, et tasaarvestust saanuks õiguspäraselt rakendada, oleksid tal olnud paremad võimalused võlgnetavate suurte summade sissenõudmiseks, või teise võimalusena, et sama tulemus oleks saavutatud siis, kui Itaalia oleks kehtestanud siseriiklikul tasandil õigusakte, mis võimaldanuksid teha õigel ajal tõhusaid tasaarvestusi ka võlgniku ja võlausaldaja vahel otsese suhte puududes, ei vaidle ma komisjoni seisukohale vastu.

85.

Kolmandaks, mis puudutab väidet, et AGEA peatas õigusvastaselt summade sissenõudmise, kui ta seda tegema ei kohustanud, ( 80 ) tuleb küsimust, kas kohustusi on täitmata jäetud, analüüsida lähtudes olukorrast, milles liikmesriik põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpus oli. ( 81 ) Komisjoni väidetes ei ole osutatud, nagu oleks kõnealune olukord pärast seda kuupäeva jätkunud. Niisiis ei saa seda väidet arvesse võtta Itaalia olukorra hindamisel seoses sellega, et ta väidetavalt ei järginud vaidlusaluseid õigusakte.

86.

Mulle näib siiski, et ükski minu märkus käesoleva ettepaneku punktides 79–85 ei kahanda oluliselt komisjoni nõuete sisu.

87.

Laiemas kontekstis on Euroopa Kohus märkinud, et rikkumismenetlus on olemuselt objektiivne ja „seetõttu, kui liikmesriik oma kohustusi ei täida […], esineb rikkumine olenemata etteheidetavate asjaolude sagedusest või ulatusest“. ( 82 ) Samuti tuleb tähele panna, et Euroopa Kohtu sõnade kohaselt on tasuga seotud õigusaktides ette nähtud tähtajad kohustuslikud ( 83 ) ja liikmesriikidele on tasu kogumisel siduv nõuetekohase hoolsuse kohustus, mis tuleneb nüüd ELL artikli 4 lõikest 3. ( 84 )

88.

Olen juba märkinud, et võlgnetava summa arvutamise alusest olenemata on selge, et Itaalia on jätnud tasu põhjendatud arvamuses määratud tähtpäevaks suurtes summades sisse nõudmata. ( 85 ) Samuti olen järeldanud, et Itaalia esitatud kaks üldist kaitseväidet tuleb tagasi lükata. ( 86 )

89.

Jääb siiski küsimus, kas Itaalia esitatud konkreetsetest kaitseväidetest ühestki piisab hagi tervikuna või osaliselt rahuldamata jätmiseks. Nende juurde nüüd asungi.

90.

Itaalia on vastuseks esitanud sisuliselt neli argumenti. Esiteks väidab ta, et komisjon ei ole tõendanud, et Itaalia on rikkunud talle pandud kohustust teha „kõik jõupingutused“. Ta väidab, et kriteerium ei seisne selles, kas ta on tasu täielikult sisse nõudnud, vaid selles, kas ta on püüdnud saavutada sissenõudmises seisnevat eesmärki nõuetekohase hoolsusega.

91.

Teiseks märgib ta (vahest veidi üllatuslikult), et riigiabi suhtes asjakohast põhimõtet, mille kohaselt liikmesriik võidakse liidu õigusest tulenevatest kohustustest vabastada, kui ta tõendab, et sissenõudmine on objektiivselt ja täiesti võimatu, ei ole käesolevas asjas võimalik kohaldada.

92.

Sellest tuleneb Itaalia sõnul, et tema sissenõudemenetlusi on alati kohandatud pidevate muutustega liidu seadusandlikus raamistikus, mida ta nimetab „keerukaks ja muutlikuks“. Siseriiklikes kohtumenetlustes on järgitud sama kurssi ning haldusasutuste ja seadusandja pideva töö tulemusel on raskused selles valdkonnas ajapikku lahendatud. Praegu on tasu skeemi kohaselt kätte saamata veel ainult 21,85% kõnealusteks aastateks kehtestatud tasude kogusummast. Seetõttu ei saa Itaaliat süüdistada raskes hooletuses liidu õigusega kehtestatud kohustuste rakendamisel nii, nagu väidab komisjon.

93.

Täpsemalt pühendab Itaalia suure osa oma vastusest tasuga seotud liidu ja siseriiklike õigusaktide (vaieldamatult keeruka) kujunemisloo ümberjutustamisele. Selles aspektis väidab ta, et Euroopa Kohus on kahel korral lugenud Itaalia siseriiklikud seadused tollal jõus olnud liidu õigusaktide nõuetele vastavaks, nimelt 2004. aastal tehtud kohtuotsustes Gerekens ja Procola ( 87 ) ning Lattepiù. ( 88 ) Samuti juhib Itaalia tähelepanu sellele, mida ta peab seaduse nr 119/2003 jõustumisele järgnenud sissenõuete taseme reljeefseks tõusuks, mis olevat tulenenud sellekohase vastutuse üleandmisest maakondadele. Sama ei saaks öelda tasaarvestusmenetluste kohta, sest tootjal oli ajend neid menetlusi kohtulikult vaidlustada. See oli Itaalia sõnul põhjustatud „selguse puudumisest [asjakohastes liidu] õigusaktides“, sest tasaarvestamise nõue kehtestati nendes õigusaktides alles määruse nr 1034/2008 vastuvõtmisega. Edasisi täiustusi tehti eesmärgiga kiirendada sissenõudmist ja lahendada siseriiklike kohtute menetluses olevad vaidlused, mis, nagu Itaalia tunnistab, olid „suureks takistuseks“, seadusega nr 33/2009, eeskätt veel ühe ajatatud maksete skeemi kaudu, mis selle seadusega sisse seati ja milles osalemise tingimus oli kohtumenetlusest loobumine. Selle asjade korralduse edu on tunnistanud ka komisjon ise oma põhjendatud arvamuses, kus on nimetatud „peatamiste etapi suhtes toimunud tõelist pööret haldusasutuste kasuks“.

94.

Kolmandaks juhib Itaalia tähelepanu sellele, et suur on selliste juhtumite osakaal, kus sissenõudemenetlus on vaidlustatud siseriiklikes kohtutes, kes on tasu maksmise kuni vaidluse lahendamiseni ajutiselt peatanud. Itaalia hinnangul ei saa tema niisugustel asjaoludel summade maksmata jäämises süüdi olla.

95.

Neljandaks väidab Itaalia, et otsust 2003/530 ei oleks olnud võimalik vastu võtta, kui Itaalia oleks liidu õigusest tulenevaid kohustusi tasu sissenõudmise osas rikkunud. Institutsioon ei saa riigiabi meedet heaks kiita, kui liikmesriik oma kohustusi rikub.

96.

Käsitlen neid vastuväiteid järjest.

97.

Esiteks, mis puudutab Itaalia argumente seoses kohustusega teha „kõik jõupingutused“, siis märkis Euroopa Kohus oma otsuses Prantsusmaa vs. komisjon ( 89 ) tõepoolest, et liikmesriikidele määruse nr 1546/88 artikliga 19 pandud kohustus tagada tasu kogumine tähendas kohustust teha kõik jõupingutused, mitte kohustust saavutada konkreetne tulemus. ( 90 ) See kohtuotsus oli mõistagi sõnastatud nende õigusaktide põhjal, mis olid jõus enne reformi, mis korraldati määrusega nr 1788/2003, millega kehtestati liikmesriikidele seoses tasu maksmisega uusi kohustusi. Ent ka siis, kui (küllap õigesti) eeldada, et sissenõudmisega seotud kohustuste üldine suund nende reformide tulemusel ei muutunud, osutaksin, ( 91 ) et kohustus teha kõik jõupingutused on igal juhul kaalukas. Kui kättesaamata tasu summa oleks vaieldamatult väike, võiks Itaalia kaitseväiteid tõsiselt kaaluda. Olles eespool märkinud, et seni maksmata summa on suur, ( 92 ) ei pea ma neid põhjendatuks.

98.

Teiseks, mis puudutab Itaalia argumente seoses (sisuliselt) liidu õigusaktide struktuuri pideva muutumisega ning seejärel nende muutustega kohanemiseks tehtavate halduslike ja õiguslike jõupingutustega, siis märgiksin kõigepealt, et ma ei leia kummastki Itaalia viidatud kohtuotsusest midagigi, mis tema argumente toetaks. Kohtuotsus Gerekens ja Procola käsitles Luksemburgi kohtu esitatud eelotsusetaotlust, mis puudutas selle liikmesriigi õigusakte seoses kõnealuse tasuga. Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigil ei ole keelatud võtta esialgsete, Euroopa Kohtus diskrimineerivaks tunnistatud õigusnormide asemele vastu uusi õigusnorme, mida kohaldatakse tagasiulatuvalt tootmisele, mis ületas algseid tootmiskvoote, kuid oli kooskõlas asendatud siseriiklike õigusnormidega. ( 93 ) Miski selles kohtuotsuses ei toeta kuidagi vastavaid Itaalia väiteid. Oma otsuses Lattepiù ( 94 ) märkis Euroopa Kohus tõepoolest, et asjassepuutuval ajal Itaalias kehtinud õigusaktid ei olnud tollal kehtinud ühenduse õigusaktidega vastuolus, kuid tegi seda põhjusel, et liikmesriigi õigusaktid, millega korrigeeriti vigaseid individuaalseid kvoote eesmärgiga tagada tasu kehtestamise korra nõuetekohane rakendamine, tuleb jätta kehtima. Need õigusaktid olid sellele vastavalt proportsionaalsed. ( 95 ) Euroopa Kohus ei teinud seejärel sedalaadi järeldusi, millele Itaalia viitab.

99.

Üldisemalt ei ole tasu käsitlevate liidu õigusaktide kujunemislugu tõepoolest olnud kaugeltki lihtne, nagu nähtub ka eespool käesolevas ettepanekus kirjeldatud taustast. Euroopa Kohus on siiski korduvalt toonitanud, et liikmesriik ei saa toetuda oma õiguskorras eksisteerivatele sätetele, tavale või olukorrale, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist. ( 96 ) See, et tasu haldamine liidu tasandil näib olevat osutunud probleemseks, ei anna liikmesriikidele vaba voli selle tõhususe vähendamiseks riigi tasandil.

100.

Kolmandaks jääb siiski küsimus, kas see põhjenduskäik laieneb liikmesriikide vastutavaks muutmisele siseriiklike kohtute otsuste eest. Mulle näib, et paljudel juhtudel liikmesriigid selle eest ei vastuta. Need kohtud on ju täitevvõimust sõltumatud. Liikmesriigid ei saa takistada ühte oma kodanikku taotlemast õiguskaitset, mille saamise õiguse ta arvab enesel olevat. On märgitud, et selles kontekstis liikmesriigi vastu rikkumismenetluse algatamisel tuleks olla vägagi ettevaatlik. ( 97 )

101.

Euroopa Kohus on siiski nõustunud, et võib esineda erandeid sellest üldisest seisukohast. Juba 1970. aastal otsustas ta, et põhimõtteliselt saab liikmesriigi kohustuste täitmata jätmise tuvastada „olenemata sellest, millise riigiorgani tegevus või tegevusetus on kohustuste täitmata jätmise põhjustanud, isegi kui tegemist on põhiseaduse kohaselt sõltumatu institutsiooniga“. ( 98 ) Seda praktikat kohaldas ta kohtuasjas komisjon vs. Itaalia, kus ta tuvastas, et nimetatud liikmesriik on jätnud täitmata asutamislepingutest tulenevaid kohustusi, pärast rida Itaalia kohtute otsuseid, mille tagajärjel oli (tollase) ühenduse õigusnorme, mis käsitlesid ühenduse õigusega vastuolus olevate maksude tagasisaamise õigust, praktikas võimatu või äärmiselt raske teostada. Euroopa Kohus märkis, et üksikuid või selgelt vähemuses olevaid kohtulahendeid ei saa selles kontekstis arvesse võtta ning siseriiklikud õigusnormid peavad olema piisavalt selged, et tagada nende kohaldamine kooskõlas ühenduse õigusega. Märkimist väärib Euroopa Kohtu otsuse resolutsioon. Euroopa Kohus otsustas, et Itaalia on rikkunud asutamislepingust tulenevaid kohustusi mitte oma siseriiklike kohtute otsuste tõttu, vaid seetõttu, et jättis muutmata vaidlusalused siseriiklikud õigusnormid, mida ametiasutused ja suur osa kohtuid olid tõlgendanud ja kohaldanud nii, et asjassepuutuvate maksude tagasisaamine oli muudetud maksukohustuslase jaoks ülemäära raskeks. ( 99 )

102.

Minu arvates kehtivad käesolevas asjas samalaadsed printsiibid. Liikmesriigipoolse rikkumise tuvastamise üheks aluseks ei peaks olema siseriiklike kohtute otsused ega nende otsuste otsesed tagajärjed. Küsimus on hoopis selles, kas liikmesriik jättis esmalt vastu võtmata piisavalt selged õigusnormid liidu õiguse rakendamiseks või astumata sammud oma siseriiklike õigusnormide muutmiseks, arvestades siseriiklikus kohtusüsteemis tehtud ebasoodsaid otsuseid. Itaalia tegevust tasuga seotud õigusnormide vastuvõtmisel ja rakendamisel selle mõõdupuu järgi hinnates näib mulle selge, et seda ei ole tehtud.

103.

Neljandaks, mis puudutab seda, et nõukogu kiitis otsuses 2003/530 heaks riigiabi meetmed, tuleb minu arvates lähtuda eeldusest, et liidu institutsioon ei kiida kunagi teadlikult heaks meetmeid, mille suhtes liikmesriik on liidu õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Ent mulle näib, et Itaalia argument rajaneb eeldusel, et tema tegevuse õiguspärasuse suhtes võivad olla (ja käesoleval juhul olidki) vahekohtunikuks teisedki liidu institutsioonid peale Euroopa Kohtu. Nii ei saa see olla. See funktsioon on reserveeritud üksnes Euroopa Kohtule. Seetõttu lükkan selle Itaalia argumendi tagasi.

104.

Seetõttu olen arvamusel, et ükski Itaalia konkreetne kaitseväide ei saa edukas olla.

105.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Olen seisukohal, et kuna Euroopa Kohus peaks komisjoni nõuded rahuldama, peab kohtukulud hüvitama Itaalia.

106.

Kõikidel nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku:

–

et lisatasu, mida tuli tasuda Itaalias üle riigisisese kvoodi toodetud kogustelt esimese aasta eest, mil lisatasu Itaalias tegelikult kehtima hakkas (1995/1996), kuni viimase aastani, mil Itaalias toimus ületootmine (2008/2009), maksavad tegelikult need individuaalsed tootjad, kes on osalenud konkreetsetes ületootmise juhtudes,

–

ja et tasu maksab kokkuostja või otseturustamise korral tootja õigel ajal pärast seda, kui ta on saanud teate maksmisele kuuluva summa kohta,

–

või kui tasu ei makstud ette nähtud tähtaja jooksul, et see oleks registreeritud ja võimalusel nõutud nendelt kokkuostjatelt või tootjatelt sisse sundtäitmise korras,