1. 

Kas Prantsusmaal kehtestatud süsteemiga, mis näeb ette laiendatud tootjavastutuse tekstiilitoodetest, kodutekstiilist ja jalatsitest (edaspidi „tekstiilitooted ja jalatsid“) tekkivate jäätmete käitlemise eest, on kehtestatud riigiabikava ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses?

2. 

Nii võib sisuliselt sõnastada küsimuse, mille Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) on esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotlusega, mida käesolevas ettepanekus käsitletakse.

3. 

Käesolevas kohtuasjas tuleb Euroopa Kohtul esimest korda käsitleda küsimust, kuidas suhestuvad omavahel riigiabieeskirjad ja laiendatud tootjavastutuse süsteem, mis kehtestati liidu õiguses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiviga 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid. ( 2 )

4. 

Laiendatud tootjavastutuse süsteem, mis on ELTL artikli 191 lõikes 2 ette nähtud keskkonnaalase aluspõhimõtte „saastaja maksab“ väljendus, kujutab endast liidu jäätmekäitlusnormide nurgakivi. See süsteem sisaldab meetmete kogumit, mis on võetud selleks, et tagada toodete tootjate rahaline ja vajaduse korral ka korralduslik vastutus toote olelusringi jäätmeetapi haldamise eest. ( 3 ) See on üks vahendeid, et aidata Euroopa Liidul liikuda lähemale „ringlussevõtuühiskonnale“, kus püütakse vältida jäätmeteket ja kasutatakse jäätmeid ressursina, ( 4 ) võttes suuna ringmajanduse loomisele. ( 5 )

5. 

Käesolevas kohtuasjas seatakse mitme eri Prantsusmaal kehtestatud laiendatud tootjavastutuse reeglistiku ( 6 ) hulgast tekstiilitooteid ja jalatseid puudutavad normid kahtluse alla nende kokkusobivuse aspektist liidu riigiabieeskirjadega. Äriühing Eco TLC, kes on Prantsusmaal ainus taaskasutusorganisatsioon, kellel on tegevusluba selleks, et täita tekstiili- ja jalatsitootjate eest nende seadusest tulenev kohustus töödelda neist toodetest tekkivaid jäätmeid, esitas Conseil d’État’le kaebuse, paludes tühistada ministri 2017. aasta määruse, millega muudeti ühe sellise toetuse summat, mida see äriühing peab maksma temaga lepingu sõlminud sortimisettevõtjatele. Eco TLC väidab, et selle laiendatud vastutuse süsteemiga on kehtestatud meede, mis kujutab endast ebaseaduslikku riigiabi.

6. 

Seega palutakse Euroopa Kohtul hinnata, kas see normistik on kooskõlas ELTL artikli 107 lõikega 1. Selles kontekstis puudutab kõige problemaatilisem küsimus seda, kas sortimisettevõtjatele kõnealuse süsteemi kohaselt makstavaid vahendeid saab kvalifitseerida „riigi ressurssideks“. Niisiis annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse selgitada põhjalikumalt oma kohtupraktikat, mis puudutab mõistet „riigi ressursid“.

7.

Direktiivi 2008/98 artikli 8 „Tootja laiendatud vastutus“ lõikes 1 on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid võivad korduskasutamise ning jäätmete vältimise, ringlussevõtu ja muu taaskasutamise hoogustamiseks võtta regulatiivseid või mitteregulatiivseid meetmeid tagamaks, et igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes oma majandus- või kutsetegevuses töötab välja, toodab, töötleb, müüb või impordib tooteid (toote tootja), on tootja laiendatud vastutus“.

8.

Sama direktiivi artikkel 8a, mis lisati direktiiviga 2018/851 ja mille pealkiri on „Tootja laiendatud vastutuse süsteemide suhtes kehtivad üldised miinimumnõuded“, näeb lõike 1 punktis a ette, et liikmesriigid „määravad selgelt kindlaks kõigi asjaosaliste, sealhulgas liikmesriigi turule tooteid laskvate tootjate, nende nimel tootja laiendatud vastutuse kohustust täitvate organisatsioonide, avaliku ja erasektori jäätmekäitlejate, kohalike omavalitsuste ning vajaduse korral korduskasutamise ja korduskasutamiseks ettevalmistamisega tegelevate ettevõtjate ning sotsiaalsete ettevõtete ülesanded ja kohustused“.

9.

Sama artikli lõikes 5 on muu hulgas ette nähtud, et „[l]iikmesriigid kehtestavad asjakohase seire- ja nõuete täitmise tagamise raamistiku, millega tagatakse, et toodete tootjad ja organisatsoonid, kes täidavad nende nimel tootja laiendatud vastutuse kohustusi, tõepoolest täidavad – ka kaugmüügi korral – tootja laiendatud vastutuse kohustusi, et rahalisi vahendeid kasutatakse nõuetekohaselt ning kõik tootja laiendatud vastutuse süsteemi rakendamises osalejad esitavad usaldusväärseid andmeid“.

10.

Prantsusmaal näeb keskkonnaseadustiku (code de l’environnement) artikkel L. 541‑10‑3 ette laiendatud tootjavastutuse põhimõtte, mis kehtib tootjatele, kes viivad kodumaisele turule kodumajapidamiste jaoks mõeldud tekstiilitooteid ning jalatseid. Nii on tekstiilitoodete ja jalatsite tootjad, importijad ja turustajad (edaspidi „turuleviijad“) kohustatud maksma neist tekstiilitoodetest ja jalatsitest tekkinud jäätmete ringlussevõtu ja töötlemise eest või selle ise korraldama.

11.

Selle seadusliku kohustuse täitmiseks pakub keskkonnaseadustiku artikkel L. 541‑10‑3 tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijatele valiku:

12.

Keskkonnaseadustiku artikli L. 541‑10‑3 viimases lõigus on ette nähtud, et seda seaduslikku kohustust puudutavate sätete konkreetse rakendamise tingimused, „sealhulgas tasu arvutusviis, tööturul raskustes olevate isikute integreerimise soodustamise tingimused ning sanktsioonid [tekstiilitoodete- ja jalatsite turuleviijate seadusliku kohustuse] täitmata jätmise korral kehtestatakse Conseil d’État’ (Prantsusmaa riiginõukogu) dekreediga“.

13.

Taaskasutusorganisatsioonide kohta on keskkonnaseadustiku artiklis R. 543‑214 ette nähtud, et need saavad tegevusloa kuni kuueks aastaks. Lisaks peab taaskasutusorganisatsioon oma loataotluses tõendama oma tehnilist ja rahalist suutlikkust viia nõuetekohaselt lõpule toimingud, mida on vaja, et soodustada tema sõlmitavate lepingute ja tema kogutavate tasude edasijaotamise abil tekstiili- ja jalatsijäätmete korduskasutust, ringlussevõttu, materjalina taaskasutamist ja töötlemist. Ta peab ka märkima, millistel tingimustel ta kavatseb selle tegevusloa juurde kuuluva tehnilise kirjelduse punkte täita.

14.

Keskkonnaseadustiku artiklis R. 543‑218 on samuti ette nähtud, et tegevusloa saavate organisatsioonide tehnilises kirjelduses on täpselt ette nähtud muu hulgas: esiteks sorditud, korduskasutatavate, ringlusse võetavate või taaskasutatavate jäätmete koguselised eesmärgid; teiseks tööturul raskustes olevate isikute kaasamise soodustamise eesmärgid; kolmandaks tingimused, mille juures tegevusloa omanik sõlmib iga sortimisettevõtjaga lepingu, et aidata katta nende jäätmete ringlussevõtu- ja töötlemiskulusid, mida pärast sortimist korduskasutusse ei võeta, ning sortimisettevõtjale tehtava makse vähendamine juhul, kui see ei täida nende isikute kaasamise miinimumeesmärki.

15.

Selle seadustiku artikli R. 543‑215 esimeses lõigus on ka sätestatud, et tegevusloaga organisatsioonid määravad tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijatelt kogutavate tasude kogusumma kindlaks nii, et see kataks igal aastal tehnilise kirjelduse kohaldamisest tulenevad kulud.

16.

Keskkonnaministri ja tööstusministri 3. aprilli 2014. aasta määrusega ( 7 ) (edaspidi „2014. aasta määrus“) avaldati esiteks tehniline kirjeldus, millele organisatsioon, kelle eesmärk on osaleda tekstiili- ja jalatsijäätmete töötlemises, peab ajavahemikul 2014–2019 vastama, ning teiseks anti Eco TLC-le luba koguda tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijatelt neist toodetest tekkivate jäätmete töötlemise eest tasu ning maksta see rahaliste toetuste vormis edasi sortimisettevõtjatele, järgides seda tehnilist kirjeldust.

17.

Taaskasutusorganisatsiooni tegevusloaga seotud tehnilises kirjelduses, mis oli lisatud 2014. aasta määrusele, on esiteks kindlaks määratud eesmärgid, mille tegevusloaga organisatsioon peab saavutama, ja tema ülesanded (I peatükk).

18.

Teiseks on seal ette nähtud finantskorralduse eeskirjad, sealhulgas see, et tegevusloaga taaskasutusorganisatsiooni juhatusse kuulub riiklik kontrolör (II peatükk), samuti eeskirjad, mis puudutavad suhteid avaliku võimuga (VII peatükk).

19.

Kolmandaks reguleerib see tehniline kirjeldus suhteid tegevusloaga taaskasutusorganisatsiooni ja tasu maksjate ehk tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate vahel, kes soovivad selle organisatsiooniga liituda (III peatükk). Selle raames on sätestatud ka eeskirjad arvutusmeetodi kohta, mille taaskasutusorganisatsioon käesoleva ettepaneku punktis 15 mainitud tasu arvutamiseks kehtestab.

20.

Neljandaks on tehnilises kirjelduses ette nähtud eeskirjad tegevusloaga taaskasutusorganisatsiooni ja sortimisettevõtjate vaheliste suhete kohta (VI peatükk). Konkreetsemalt on seal sätestatud tulemuslikkuse ja jälgitavuse kriteeriumid, mille järgimisest sõltub, kas ettevõtja on lepingu sõlmimiseks ja toetuse saamiseks kõlblik; eelkõige on seal toetuse maksmise tingimuseks kehtestatud materjali taaskasutuse ja ringlussevõtu miinimummäär. Seal on ette nähtud kolm eri tüüpi rahalist toetust, mida võib lepingulistele sortimisettevõtjatele maksta: tegevuse püsimise toetus, materjali sortimise toetus ja arengutoetus.

21.

Tehnilise kirjelduse III lisas „Aastal N+1 aasta N eest lepingu alusel töötavatele sortimisettevõtjatele makstud rahaliste toetuste (Sn) arvutusmeetod“ on kindlaks määratud nende eri tüüpi rahaliste toetuste arvutusviis. Konkreetsemalt tegevuse püsimise toetuse summa (Snp) kohta selgub sellest lisast, et see võrdub jäätmete materjalina taaskasutamise (Snpvm), energiakasutuse (Snpve) ja kõrvaldamise (Snpe) eest antavate tegevuse püsimise toetuste summaga (Snp = Snpvm + Snpve + Snpe). Materjalina taaskasutamise eest antav tegevuse püsimise toetus (Snpvm) arvutatakse, rakendades „sorditud ja materjalina taaskasutusse läinud (korduskasutus + ringlussevõtt + muud materjali taaskasutuse viisid) kogustele“ koefitsienti, milleks on määratud 65 eurot tonni kohta.

22.

19. septembri 2017. aasta määrusega, millega muudeti 2014. aasta määrust (edaspidi „vaidlusalune määrus“), ( 8 ) suurendati tegevuse püsimise toetuse summat. Selle määruse artiklis 1 on ette nähtud, et 2014. aasta määrusega kehtestatud koefitsienti, mida rakendatakse materjalina taaskasutamise eest antavale tegevuse püsimise toetusele (Snpvm), mis oli 65 eurot tonni kohta, tõstetakse toetuste puhul, mida makstakse alates 1. jaanuarist 2018, 82,5 eurole tonni kohta.

23.

2017. aasta novembris esitas Eco TLC Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebuse vaidlusaluse määruse tühistamiseks võimu kuritarvitamise tõttu. Eco TLC väidab muu hulgas, et selle määrusega on kehtestatud meede, mis kujutab endast uut ebaseaduslikku riigiabi, kuna sellest ei ole eelnevalt Euroopa Komisjonile teatatud, ning seega on rikutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõiget 1.

24.

Selle kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et ükski tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviija ei ole loonud individuaalset jäätmete ringlussevõtu- ja töötlemissüsteemi ning et Eco TLC on ainus taaskasutusorganisatsioon, kellel on tekstiili- ja jalatsisektoris avaliku võimu organite antud tegevusluba.

25.

Teiseks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sortimisettevõtjatele Eco TLC poolt makstavate rahaliste toetuste arvutusmeetod kehtestati 2014. aasta määrusega, lähtudes jäätmete taaskasutamisega ja sotsiaalsetes raskustes olevate isikute tööhõivega seotud eesmärkidest. Ta märgib, et selle määruse kohaselt peab Eco TLC kohandama turuleviijatelt sissenõutavate tasude summat nii, et see oleks täpselt nii suur, kui on vajalik tema kohustuste täitmiseks, see tähendab rahaliste toetuste maksmiseks sortimisettevõtjatele vastavalt määruses kehtestatud arvutusmeetodile ning mitmesuguseks teadlikkuse tõstmise alaseks ja ennetustegevuseks, ilma et ta võiks saada kasumit või kahjumit või tegutseda teistes valdkondades.

26.

Kolmandaks ja viimaseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Eco TLC juhatuse koosolekutel osaleb riigi määratud riiklik kontrolör, omamata siiski hääleõigust, teda teavitatakse selle äriühingu kavandatavate investeeringute tingimustest enne, kui juhatus need kinnitab, ning ta võib lasta endale edastada kõik selle äriühingu finantshaldusega seotud dokumendid, et ta saaks hea finantshalduse eeskirjade rikkumise korral teatada sellest pädevatele riigiasutustele, kes võivad määrata kuni 30000 euro suuruse trahvi või siis otsustada selle tegevusloa peatada või lausa ära võtta. See kohus märgib, et nende tingimuste piires teeb Eco TLC oma haldusalaseid valikuid oma äranägemise järgi ning et eelkõige ei ole tal maksete tegemiseks ette nähtud vahendite suhtes mingit konkreetset hoiustamiskohustust.

27.

Kuna küsimus, kas kõnealune süsteem on ELTL artikliga 107 kooskõlas, on Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluses oleva vaidluse lahendamiseks otsustava tähtsusega, otsustas Conseil d’État neil asjaoludel menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [ELTL] artiklit 107 tuleb tõlgendada nii, et süsteemi, […] milles avaliku võimu organite väljastatud tegevusloaga eraõiguslik mittetulunduslik taaskasutusorganisatsioon nõuab konkreetse tootekategooria turuleviijatelt, kes on temaga sõlminud vastava lepingu, sisse tasu teenuse eest, mis seisneb selles, et nende asemel tagatakse nendest toodetest tekkivate jäätmete töötlemine, ja maksab nende jäätmete sortimise ja taaskasutusega tegelevatele ettevõtjatele toetusi, mille summa on tegevusloas kindlaks määratud, arvestades keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid eesmärke, tuleb lugeda selle artikli tähenduses riigiabiks?“

28.

Oma eelotsuse küsimusega soovib Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Euroopa Kohtult teada, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellist turuleviijate laiendatud vastutuse süsteemi, nagu on Prantsuse õiguses loodud tekstiili- ja jalatsisektoris, tuleb käsitada meetmena, millega kehtestatakse selle artikli tähenduses riigiabi.

29.

Sellele küsimusele vastamiseks pean kõigepealt vajalikuks esitada eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjelduse põhjal lühidalt eelotsuse küsimuses käsitletava süsteemi põhilised omadused ning seejärel teha mõned sissejuhatavad märkused.

30.

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust selgub, et Prantsusmaal kehtestatud tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate laiendatud vastutuse süsteemi iseloomulikud omadused on järgmised.

31.

Esiteks on tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijatel seadusest tulenev kohustus maksta neist toodetest tekkinud jäätmete ringlussevõtu ja töötlemise eest või see ise korraldada. De jure on neil valida, kas maksta rahalist tasu avalikult võimult tegevusloa saanud taaskasutusorganisatsioonile, kes maksab selle edasi sortimisettevõtjatele, või luua nende jäätmete ringlussevõtuks ja töötlemiseks individuaalne süsteem, millel on samuti vaja avaliku võimu heakskiitu. ( 9 )

32.

Kohtutoimikust ilmneb siiski, et ükski tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviija ei ole individuaalset süsteemi loonud ning et kõik need turuleviijad on otsustanud liituda ainsa moodustatud ja tegevusloa saanud taaskasutusorganisatsiooniga, see tähendab Eco TLCga.

33.

Teiseks reguleerivad keskkonnaseadustik ja tehniline kirjeldus, mis kuulub selle seadustiku kohaselt tegevusloa andmist käsitleva määruse – käesoleval juhul 2014. aasta määruse – juurde, üksikasjalikult taaskasutusorganisatsiooni tegevust, mis tuleneb talle antud tegevusloas ette nähtud ülesannetest. Selle tehnilise kirjelduse kohaselt on tegevusloaga taaskasutusorganisatsiooni peamine eesmärk tagada turuleviijate laiendatud tootjavastutusest tulenevate kohustuste täitmine ning aidata kaasa tekstiili- ja jalatsisektori jätkusuutlikkusele ja arengule.

34.

Kolmandaks saab taaskasutusorganisatsioon oma ülesande täitmiseks tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijatelt tasu (edaspidi „sissemaksed“). Taaskasutusorganisatsioon ise kehtestab nende sissemaksete summa („sissemaksete arvutusmeetodiga“), ( 10 ) määrates selle nii suureks, nagu on vaja, et ta saaks täita sortimisettevõtjatele rahalise toetuse maksmise kohustust ning katta oma tegevuskulud. Taaskasutusorganisatsiooni kogutavaid sissemakseid tuleb täies ulatuses kasutada tema ülesannete täitmiseks ja nendega seotud tegevuskulude katteks, kuna tegevus, mille jaoks taaskasutusorganisatsioon on tegevusloa saanud, on mittetulunduslik.

35.

Neljandaks sõlmib taaskasutusorganisatsioon nõuetele vastavate sortimisettevõtjatega lepinguid ja maksab neile „väljamaksetena“ rahalist toetust vastavalt sorditud tekstiili- ja jalatsijäätmete kogusele tonnides. Selles 2014. aasta määrusele lisatud tehnilises kirjelduses on ette nähtud, et rahaline toetus, mida tuleb sortimisettevõtjatele maksta, koosneb kolmest komponendist: esiteks tekstiili- ja jalatsijäätmete käitlemise valdkonna püsimise toetus, mis aitab katta nende jäätmete käitluskulusid, teiseks materjali sortimise toetus ning kolmandaks selle valdkonna arengutoetus. Selle määruse III lisas antud tehnilises kirjelduses on keskkonna- ja sotsiaaleesmärkidest lähtuvalt kindlaks määratud ka sortimisettevõtjatele makstava rahalise toetuse arvutamise eeskirjad ning kohaldatav arvutusmeetod (edaspidi „väljamaksete arvutusmeetod“. ( 11 )

36.

Viiendaks võtab taaskasutusorganisatsioon oma juhatusse riigi määratud riikliku kontrolöri. See kontrolör võib osaleda taaskasutusorganisatsiooni juhatuse koosolekutel, ilma et tal oleks seal siiski hääleõigust. Talle teatatakse selle äriühingu kavandatavate investeeringute tingimused enne, kui juhatus need kinnitab, ning ta võib lasta endale edastada kõik selle äriühingu finantshaldusega seotud dokumendid, et ta saaks hea finantshalduse eeskirjade rikkumise korral teatada sellest pädevatele ametiasutustele, kes võivad määrata trahvi või otsustada selle tegevusloa peatada või lausa ära võtta.

37.

Lisaks peab taaskasutusorganisatsioon teavitama talle tegevusloa andnud ministeeriume regulaarselt oma tegevusest ning oma finantskohustuste ja ‑prognooside täitmisest. Ta peab edastama pädevatele ministritele kõik muud nende nõutud dokumendid ja andmed.

38.

Selles kontekstis on minu arvates kõigepealt otstarbekas täpsustada Conseil d’État’ esitatud eelotsuse küsimuse ulatust.

39.

Kui tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijad otsustavad selleks, et täita oma seadusest tulenevat kohustust korraldada neist toodetest tekkinud jäätmete töötlemine, kasutada taaskasutusorganisatsiooni abi, on süsteemis, mille põhiomadusi ma just selgitasin, ette nähtud kaks rahavoogu: sissemaksed, mida teevad taaskasutusorganisatsioonile tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijad, ning rahaline toetus, mida taaskasutusorganisatsioon maksab välja temaga lepingu sõlminud sortimisettevõtjatele.

40.

Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ilmneb aga, et kuigi Conseil d’État’ eelotsuse küsimus on esitatud vaidlusaluse süsteemi kui terviku kohta, puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused ELTL artikli 107 lõike 1 tõlgendamise suhtes selle süsteemi väljamaksete osa. Niisiis on Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) sisuliselt esitanud eelotsuse küsimuse selle kohta, kas sortimisettevõtjatele makstav rahaline toetus, mis määratakse kindlaks 2014. aasta määruses ette nähtud ja vaidlusaluse määrusega muudetud arvutusmeetodi alusel, kujutab endast neile sortimisettevõtjatele antavat riigiabi. See-eest ei ole Conseil d’État’l (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) mingit kahtlust küsimuse suhtes, kas „abiks“ saaks kvalifitseerida taaskasutusorganisatsioonile tasutavaid sissemakseid. ( 12 ) Seega tuleb eelotsuse küsimust minu arvates mõista nii.

41.

Seoses sellega tasub märkida, et selleks, et abi võiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerida, peavad olema täidetud neli tingimust: tegemist on riigi sekkumisega või riigi ressursside abil sekkumisega, see sekkumine võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, see annab abisaajale valikulise eelise ning kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi. ( 13 )

42.

Lisaks on mõiste „riigiabi“ nii, nagu see on määratletud aluslepingus, Euroopa Kohtu praktika kohaselt õigusliku tähendusega ning seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes. ( 14 )

43.

Pean siiski kohaseks märkida, et kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne siis, kui ta on saanud eelotsusetaotluse, selgitada liikmesriigi kohtule liidu õigusnormide ulatust, et tollel kohtul oleks võimalik neid norme talle esitatud faktiliste asjaolude suhtes õigesti kohaldada, ning Euroopa Kohtu ülesanne ei ole ise asjaomaseid norme kohaldada, kuna tal ei pruugi olla kogu vajalikku teavet. ( 15 )

44.

Selles suhtes on Euroopa Kohus olnud järjekindlalt seisukohal, et liikmesriikide kohtud võivad mõistet „riigiabi“ tõlgendada ja kohaldada ning et seda, kas ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud nõuded on täidetud, tuleb neil oma menetluses olevates vaidlustes endal kontrollida. ( 16 )

45.

Seega asun ma neid „riigiabi“ mõiste kumulatiivseid kriteeriume, millele on viidatud eespool punktis 41, kohtutoimiku materjalide põhjal analüüsima, võttes arvesse seda „tööjaotust“ ( 17 ) Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel. Lõplik otsus selle üle, kas kõnealust süsteemi saab kvalifitseerida riigiabiks, tuleb siiski teha eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kelle käsutuses on täieliku analüüsi tegemiseks vajalikud andmed ja muu faktiteave, võttes arvesse Euroopa Kohtu antavaid suuniseid ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduse ja ulatuse kohta.

46.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad eelised selleks, et neid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abiks, esiteks olema otse või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema riigile omistatavad. ( 18 )

47.

Kõnealuse süsteemi riigile omistatavuse tingimuse kohta ilmneb kohtupraktikast, et selle hindamiseks tuleb analüüsida, kas avaliku võimu organid on osalenud asjaomase meetme võtmises. ( 19 )

48.

Käesoleval juhul ei ole selles, et tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate laiendatud vastutuse süsteem on omistatav riigile, aga mingit kahtlust. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 10 ja järgmistest punktidest, kehtestas riik selle süsteemi keskkonnaseadustiku ja selle rakendusmäärustega, täpsemalt 2014. aasta määruse ja vaidlusaluse määrusega. Seega tuleb kõnealust meedet lugeda riigile omistatavaks.

49.

See aga, kas ressursse, mida taaskasutusorganisatsioon kasutab sortimisettevõtjatele rahalise toetuse maksmiseks, tuleb kvalifitseerida „riigi ressurssideks“, on käesolevas kohtuasjas kõige keerulisem küsimus.

50.

Selle küsimuse analüüsimiseks pean vajalikuks kõigepealt viidata põhimõtetele, mis on kohtupraktikas seoses „riigi ressursside“ mõistega välja kujunenud, ning seejärel analüüsida kõnealust süsteemi neist kohtupraktika põhimõtetest lähtuvalt.

51.

Kõigepealt tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt tuleb ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks lugeda üksnes neid eeliseid, mis on otse või kaudselt antud riigi ressurssidest või mis kujutavad endast riigile lisakohustust. Nimelt tuleneb selle sätte sõnastusest endast ja ELTL artiklis 108 kehtestatud menetlusnormidest, et muudest kui riigi ressurssidest antud eelised ei kuulu nende sätete kohaldamisalasse. ( 20 )

52.

Lisaks hõlmab ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud keeld Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nii riigi antavat või riigi ressurssidest antavat abi kui ka abi, mida antakse avalik-õiguslike või eraõiguslike asutuste kaudu, kelle riik on selle haldamiseks asutanud või määranud. ( 21 )

53.

Asjaolu, et selles sättes on eraldi nimetatud „riigi antavat abi“ ja „riigi ressurssidest“ antavat abi, ei tähenda, et kõik riigi antavad eelised kujutaksid endast abi, olgu see siis riigi ressurssidest rahastatud või mitte, vaid selle eesmärk on üksnes hõlmata selle mõistega nii vahetult riigi antavaid eeliseid kui ka neid eeliseid, mida antakse riigi määratud või asutatud avalik-õigusliku või eraõigusliku asutuse kaudu. ( 22 )

54.

Riigist eraldiseisvate üksuste kaudu antavate eeliste arvamisega ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse püütakse kaitsta riigiabi keelu soovitavat toimet. ( 23 ) Euroopa Kohus on nimelt täpsustanud, et liidu õiguse kohaselt ei ole lubatav, et riigiabieeskirjadest saaks kõrvale hoida lihtsalt sel teel, et asutatakse iseseisvaid institutsioone, kes vastutavad abi andmise eest. ( 24 )

55.

Samuti ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et selleks, et ühele või mitmele ettevõtjale antud eelist saaks pidada ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabiks, ei ole vaja kõigi juhtumite puhul tuvastada, et toimunud on riigi ressursside ülekandmine. ( 25 )

56.

ELTL artikli 107 lõige 1 hõlmab nimelt kõiki rahalisi vahendeid, mida ametivõimud saavad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, sõltumata sellest, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigivara hulka. Isegi kui abimeetmele vastavad summad ei ole alaliselt riigikassa valduses, piisab nende riigi ressurssideks kvalifitseerimiseks asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevate riigiasutuste käsutuses. ( 26 )

57.

Teisisõnu võib isegi eraisikutelt pärinevaid vahendeid käsitada riigi ressurssidena, kui neid kogub riik või kogutakse neid riigi nimel või riigi sekkumise teel ning need antakse liikmesriigi pädevate asutuste käsutusse, kelle pädevuses on otsustada nende lõpliku kasutamise üle. ( 27 )

58.

Täpsemalt on Euroopa Kohus leidnud, et riigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest saadavaid vahendeid, mida hallatakse ja jagatakse vastavalt neile õigusnormidele, võib pidada ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigi ressurssideks, isegi kui neid haldavad üksused ei ole avaliku võimu organid. ( 28 )

59.

Sel juhul on määrav asjaolu, et riik on volitanud need üksused riigi ressurssi haldama, mitte ei ole kehtestanud neile lihtsalt ostukohustust, mida nad peaksid omaenda rahalistest vahenditest täitma. ( 29 )

60.

Selle kohta on Euroopa Kohus siiski ka selgitanud, et selle kindlakstegemiseks, kas abisaajale antud eelis koormab riigieelarvet, tuleb kontrollida, kas esineb piisavalt otsene seos ühelt poolt selle eelise ja teiselt poolt riigieelarve vähenemise või eelarvel lasuvate kohustuste piisavalt konkreetse majandusliku riski vahel. ( 30 )

61.

Seda, kas vahendeid, mida Eco TLC taoline taaskasutusorganisatsioon kasutab Conseil d’État’ menetluses käsitletava süsteemi raames sortimisettevõtjatele rahalise toetuse maksmiseks, tuleb käesoleval juhul kvalifitseerida riigi ressurssideks, on vaja hinnata kohtupraktikast tulenevate põhimõtete alusel, mida kirjeldati eelmises jaos.

62.

Selle kohta märgin kõigepealt, et see süsteem ei sarnane ühegi kavaga, mida Euroopa Kohus on oma võrdlemisi ulatuslikus riigi ressursside mõistet puudutavas kohtupraktikas analüüsinud.

63.

Niisiis erineb see süsteem kavadest, mis kehtestavad taastuvatest energiaallikatest toodetava energia riiklike toetusmeetmete raames eraettevõtjatele elektri ostmise kohustuse ja mille kohta Euroopa Kohus leidis kohtuasjades PreussenElektra ( 31 ) ja ENEA ( 32 ), et nendega ei ole ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi kehtestatud. ( 33 ) See süsteem erineb aga ka energiasektoris kehtestatud riigisisestest kavadest, mida Euroopa Kohus analüüsis teistes kohtuasjades, näiteks Essent Netwerk Noord jt ( 34 ), Association Vent De Colère! ( 35 ) ja Achema ( 36 ), kus ta leidis seevastu, et kõnealuseid vahendeid saab pidada selle sätte tähenduses riigi ressurssideks.

64.

Prantsusmaal kehtiv tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate laiendatud vastutuse süsteem ei sarnane ka meetmetega, mida Euroopa Kohus käsitles kohtuasjades Pearle jt ( 37 ) ja Doux Élevage ( 38 ) ning mille kohta ta leidis, et need ei kujuta endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi. Nendes kohtuasjades oli tegemist teatavatelt ettevõtjatelt nõutavate kohustuslike maksetega, mis olid seadusega kehtestatud ning mida kogusid ja haldasid üksused, kellele riik oli andnud teatavad volitused. Need maksed olid siiski kehtestatud eraõiguslike ettevõtjate algatusel, kes otsustasid ka nende lõppkasutamise üle, ning neid ei tohtinud kasutada ametiasutuste kindlaks määratud avalike huvide edendamiseks. ( 39 )

65.

Kõik need kohtuasjad annavad siiski teatava taustsüsteemi, et hinnata kõnealuse liikmesriigis kehtiva süsteemi kõiki eri omadusi hõlmava analüüsi põhjal, kas need vahendid tuleb „riigi ressurssideks“ kvalifitseerida.

66.

Käesoleval juhul on konkreetsemalt kõne all tasu, mida ettevõtjad, kellel on seadusest tulenev kohustus korraldada jäätmete töötlemine, maksavad riigi antud tegevusloaga eraõiguslikule üksusele, kes maksab selle edasi ettevõtjatele, kes on temaga teatud tingimustel lepingu sõlminud.

67.

Selles kontekstis käsitlen eespool viidatud kohtupraktika põhjal esiteks küsimust, kas sissemaksed, mida tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijad taaskasutusorganisatsioonile teevad, on kohustuslikud. Teiseks analüüsin seda, kui suur kontroll on avalikul võimul kõnealuses liikmesriigi süsteemis taaskasutusorganisatsiooni ning nende vahendite üle. Kolmandaks analüüsin küsimust, kas väidetava eelise ja riigieelarve vähemalt potentsiaalse vähenemise vahel on piisavalt otsene seos.

68.

Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktis 58 viidatud kohtupraktikast, võib riigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest saadavaid vahendeid pidada ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigi ressurssideks.

69.

Seega on vaja hinnata, kas tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate sissemaksed taaskasutusorganisatsioonile võivad olla kohustuslikud.

70.

Selle kohta ilmneb käesoleva ettepaneku punktidest 10 ja 11, et keskkonnaseadustiku sätete kohaselt on tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijad kohustatud korraldama neist toodetest tekkinud jäätmete töötlemise. Seega on neil selline seaduslik kohustus, mis tuleneb muu hulgas liidu õigusnormidest, nimelt direktiivist 2008/98.

71.

Nimetatud seadustiku asjakohased sätted annavad neile siiski selle seadusjärgse kohustuse täitmiseks valikuvõimaluse: kas luua nende jäätmete ringlussevõtuks ja töötlemiseks individuaalne süsteem või sõlmida leping taaskasutusorganisatsiooniga, kellele nad annavad oma seadusest tuleneva kohustuse üle, makstes selle eest tasu. Seega muutub taaskasutusorganisatsioonile tasu maksmine turuleviijale õiguslikult kohustuslikuks, kui ta otsustab selle organisatsiooniga liituda, et täita oma seadusest tulenev jäätmete töötlemise kohustus.

72.

Sellises kontekstis ning võttes arvesse valikuvõimalust, mida seadus turuleviijatele pakub, tuleb nentida, et tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate tehtavad maksed Eco TLC‑le ei ole de jure kohustuslikud.

73.

Komisjon peab oma seisukohtades siiski vajalikuks küsida, kas de facto kohustuslikku tasu ei peaks käsitama nii, et see toob kaasa samad tagajärjed, mis de jure kohustuslik tasu. See institutsioon arvab, et kui peaks järeldatama, et maksed, mida turuleviijad teevad Eco TLC‑le – ainsale taaskasutusorganisatsioonile, kellel on Prantsusmaal tekstiili- ja jalatsisektoris tegevusluba –, on de facto kohustuslikud, sest alternatiivne võimalus ehk individuaalse süsteemi rajamine on „puhtteoreetiline, kuna see on praktikas teostamatu“, siis tuleks neist maksetest tulenevaid ressursse lugeda „riigi ressurssideks“. ( 40 )

74.

Sellega seoses olen ma teadlik vajadusest, mida komisjon oma seisukohtades rõhutas, et olukorrad, kus liikmesriigi ettenähtud valikuvõimalus on puhtteoreetiline, ei jääks riigiabi mõiste alt välja. Sellistel juhtudel esineb nimelt oht, et liikmesriigid saaksid liidu riigiabinormidest mööda hiilida, nähes oma õigusnormidega asjaomastele ettevõtjatele ette valikuvõimalused, mis on juriidiliselt olemas, kuid de facto teostamatud.

75.

Olen siiski seisukohal, et kui analüüsist peaks tehtama järeldus, et liikmesriigi õigusnormides ette nähtud seaduslik valikuvõimalus on teostamatuse tõttu „puhtteoreetiline“, siis peab see analüüs tingimata olema väga põhjalik, sest muidu tekib meelevaldsuse oht.

76.

Niisuguse analüüsi tegemiseks tuleb minu arvates esiteks kontrollida, kas õiguslikust vaatepunktist on valikuvõimalus tegelikult olemas. Seda ei pruugi olemas olla näiteks siis, kui ametiasutused ei ole kahest alternatiivsest võimalusest ühe realiseerimiseks õiguslikku raamistikku kehtestanudki. Käesoleval juhul paistab tekstiili- ja jalatsijäätmete ringlussevõtu ja töötlemise individuaalsete süsteemide rajamist võimaldav õiguslik raamistik olevat siiski loodud, isegi kui see on väidetavalt kehtestatud hilinemisega. ( 41 )

77.

Teiseks ei piisa selleks, et valikuvõimalus oleks „puhtteoreetiline, kuna see on praktikas teostamatu“, sellest, et see on lihtsalt kulukam või majanduslikult vähem soodne. See võimalus peab olema nii kulukas või keeruline, et seda tuleb lugeda de facto teostamatuks.

78.

Kolmandaks tuleb enne järeldamist, et juriidiliselt eksisteeriv valikuvõimalus on puhtteoreetiline, arvesse võtta kõiki huvitatud ettevõtjate käsutuses olevaid võimalusi. Nii ei saa käesoleval juhul näiteks välistada, et isegi kui individuaalse süsteemi rajamine oleks de facto võimatu, saavad turuleviijad ikkagi luua oma jäätmetöötluskohustuse täitmiseks muu taaskasutusorganisatsiooni kui Eco TLC. ( 42 ) Kui selline võimalus oleks turuleviijatele alternatiivina lubatud, ( 43 ) tuleks analüüsimisel kaaluda ka sellise valikuvõimaluse olemasolu, enne kui saaks järeldada, et nendele turuleviijatele pakutav võimalus, mis oleks Eco TLC‑le tasu maksmise alternatiiv, on „puhthüpoteetiline“.

79.

Igatahes ei anna Euroopa Kohtu käsutuses olev toimik minu arvates kõiki vajalikke faktiandmeid, et seda lõplikult hinnata. Niisiis tuleb see, kas tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate makstav tasu Eco TLC‑le võib olla kohustuslik, teha kindlaks eelotsusetaotluse esitanud kohtul, lähtudes Euroopa Kohtu antavatest suunistest. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks jõudma järeldusele, et see nii ei ole, siis tuleb välistada, et kõnealused vahendid kujutavad endast riigi ressursse.

80.

Käesoleva ettepaneku punktides 56 ja 59 viidatud kohtupraktikast nähtub, et tegemaks kindlaks, kas riigi õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest saadavad vahendid saavad kuuluda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi mõiste alla, on kindlasti vaja kontrollida, kas nende õigusnormide kohaselt vahendeid haldavast avaliku võimu organist eraldiseisev üksus on saanud riigilt riigi ressursside haldamiseks volituse. „Riigi ressurssideks“ kvalifitseerimise jaoks ei ole vaja, et vahendid kuuluksid püsivalt riigi vara hulka, vaid piisab sellest, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega liikmesriigi pädevate ametiasutuste käsutuses.

81.

Käesoleval juhul tuleb niisiis seda kohtupraktikat arvestades kontrollida, kas Eco TLCd võib pidada üksuseks, keda riik on volitanud haldama ressursse, mis on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega selle riigi ametiasutuste käsutuses.

82.

Seoses sellega tuleb küsimuse kohta, kas tegemist on vahendeid haldavast avaliku võimu organist eraldiseisva üksusega, esiteks märkida, et käesoleval juhul ei ole mingit kahtlust, et Eco TLC ei ole avalik-õiguslik üksus, vaid eraõiguslike ettevõtjate asutatud eraõiguslik äriühing, kelle suhteid reguleerib eraõigus.

83.

Sellest vaatevinklist tunduvad käesoleva kohtuasja asjaolud olevat pigem sarnased nende kohtuasjade omadega, milles tehti kohtuotsused Pearle jt ja Doux Élevage, ( 44 ) milles Euroopa Kohus välistas eraettevõtjate hallatavate rahaliste vahendite kvalifitseerimise „riigi ressurssideks“, mitte nende kohtuasjade asjaoludega, milles tehti kohtuotsused Association Vent De Colère! ( 45 ) ja Achema ( 46 ), kus Euroopa Kohus tunnistas asjaomased vahendid riigi ressurssideks. Käesolev kohtuasi erineb siiski viidatud kohtuasjadest Pearle jt ning Doux Élevage selle poolest, et nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 64 märkisin, kasutati neis kahes kohtuasjas ressursse eesmärkide saavutamiseks, mis ei olnud mitte avalikes huvides, vaid olid asjaomaste eraõiguslike ettevõtjate kindlaks määratud. ( 47 )

84.

Teiseks tuleb eespool punktis 80 viidatud kohtupraktikast tulenevate põhimõtete kohaselt siiski kontrollida, kas vahendeid, mida taaskasutusorganisatsioon kasutab kõnealuse süsteemi raames sortimisettevõtjatele rahalise toetuse maksmiseks, saab pidada pidevalt avaliku kontrolli all olevaks.

85.

Selle kohta märgin, et kõnealuseid vahendeid maksavad eraõiguslikud üksused (turuleviijad) eraõiguslikule üksusele (Eco TLC), kes maksab neid edasi teistele eraõiguslikele üksustele (sortimisettevõtjad). Need maksed jäävad seega eraõiguslikuks kogu oma teekonna jooksul. ( 48 ) Kõnealuse süsteemiga loodud mehhanism ei hõlma riigi tulu otsest ega kaudset üleandmist, neist maksetest moodustunud summad ei liigu kordagi riigieelarve ega mõne muu avalik-õigusliku üksuse kaudu ega käi kordagi avaliku võimu organite käest läbi. ( 49 ) Pealegi ei ole avalikul võimul kordagi olnud neile ressurssidele tegelikku juurdepääsu. ( 50 )

86.

Lisaks peab taaskasutusorganisatsioon tasu maksmata jätmise korral selle sissenõudmiseks järgima tavapärast tsiviil- või kaubanduskohtumenetlust ja tal puuduvad riigile omased eesõigused. ( 51 )

87.

Isegi kui avaliku võimu organitel puudub neile vahenditele juurdepääs, on neil sellegipoolest oluline roll nende sihtotstarbe ja summa kindlaksmääramisel, mistõttu komisjon leidis Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades, et riik säilitab sisuliselt range kontrolli neid vahendeid puudutava raharingluse üle. ( 52 )

88.

Selles kontekstis tuleb kolmandaks kontrollida, kas hoolimata sellest, et avaliku võimu organitel puudub neile vahenditele juurdepääs, on vahendid siiski nende kontrolli all, kuna neil on õigus neid käsutada.

89.

Mis puutub kriteeriumi, millest sellise hinnangu andmisel tuleb lähtuda, siis tuleneb kohtupraktikast, et ei piisa sellest, kui kõnealuse meetme asjasse puutuvad omadused tõendavad üksnes seda, et riigil on selle süsteemiga kehtestatud mehhanismidele teatav mõju. Vaja on hoopis, et neist asjaoludest saaks järeldada, et riigil on õigus riigivõimu organitest eraldiseisva üksuse hallatavaid ja juhitavaid vahendeid käsutada. ( 53 )

90.

Selles mõttes on oluline kaaluda, kui iseseisev see eraldi üksus nende vahendite haldamisel liikmesriigi õigusnormide kohaselt on. Eelkõige tuleb kontrollida, ega põhikohtuasjas käsitletavad õigusnormid ei anna pädevale asutusele õigust juhtida või mõjutada nende rahaliste vahendite haldamist, ning samuti tuleb hinnata, mis laadi ja kui suur kontroll avalikul võimul selle eraldiseisva üksuse üle on. ( 54 )

91.

Selles kontekstis on minu arvates kõnealuse süsteemi puhul asjakohased järgmised kaalutlused.

92.

Esiteks, mis puutub sellesse, kelle algatusel toimub rahaliste vahendite maksmine, siis kuigi on kindel, et nende kasutamisel on konkreetsed avaliku võimu organite seatud ja kindlaks määratud poliitilised eesmärgid ( 55 ) ning et jäätmete käitlemise kohustus pärineb otse riigi käest, ei algata tasu maksmist mitte riik otse, vaid see tuleneb turuleviijate otsusest liituda taaskasutusorganisatsiooniga. ( 56 )

93.

Teiseks, mis puutub rahaliste vahendite suunamisse üksnes avaliku võimu organi määratud eesmärkide saavutamiseks, siis on Euroopa Kohus juba leidnud, et kuigi see on üks kriteeriumidest, mida arvesse võtta, ( 57 ) ei piisa sellest üksi järeldamiseks, et riik saab neid vahendeid käesoleva ettepaneku punktis 56 viidatud kohtupraktika tähenduses käsutada. ( 58 ) Euroopa Kohus on hoopis leidnud, et muude vastupidiste asjaolude puudumisel tõendab seadusest tulenev vahendite sihtotstarbelise kasutamise põhimõte pigem seda, et riigil just ei ole võimalik neid vahendeid käsutada, see tähendab, määrata neile asjaomastes õigusnormides ettenähtust teistsugust sihtotstarvet. ( 59 )

94.

Kolmandaks, mis puutub taaskasutusorganisatsiooni iseseisvusse vahendite haldamisel, siis käesoleval juhul on väljaspool kahtlust, et riigil on nende vahenditega seotud rahavoogudele teatav mõju. Nimelt avaldab ta „väljamaksete arvutusmeetodit“ kehtestades otsustavat mõju sortimisettevõtjatele makstava rahalise toetuse summale. Lisaks sõltub „sissemaksete arvutusmeetod“, millega määratakse kindlaks tasu, mida turuleviijad peavad taaskasutusorganisatsioonile maksma, suurel määral neist summadest, kuna tegevus, mille jaoks taaskasutusorganisatsioon on tegevusloa saanud, peab olema mittetulunduslik.

95.

Siiski juhtis Prantsuse valitsus Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades tähelepanu tervele hulgale asjaoludele, mis paistavad andvat tunnistust teatavast iseseisvusest, mis taaskasutusorganisatsioonil kõnealuse süsteemi raames on, eriti mis puutub vahenditesse.

96.

Nii kehtestab sissemaksete arvutusmeetodi taaskasutusorganisatsioon ise ja selleks ei ole vaja mitte avaliku võimu heakskiitu, vaid selle suhtes kehtib üksnes teavitamiskohustus. Nagu ma aga märkisin, sõltuvad selle meetodiga kindlaksmääratavad tasusummad suurel määral sortimisettevõtjatele makstavate toetuste summast, mis määratakse kindlaks väljamaksete arvutusmeetodiga. Lisaks peab taaskasutusorganisatsioon kohandama turuleviijatelt sissenõutavat tasusummat nii, et see oleks täpselt nii suur, kui on tema kohustuste täitmiseks vaja. ( 60 ) Tundub siiski, et rahalise toetuse summa ei ole ainus tegur, mis sissemaksete arvutusmeetodi kindlaksmääramist mõjutab, kuna sissemaksed sõltuvad tegelikult ka teistest teguritest, millele taaskasutusorganisatsioonil on Prantsuse valitsuse sõnul oma mõju: näiteks sõltuvad need tema halduskuludest ja meetodi kohandamisest ökodisaini kriteeriumide järgi. ( 61 )

97.

Samuti väidab Prantsuse valitsus, et tegevusloaga taaskasutusorganisatsioonil on ülekaalukas roll ka väljamaksete arvutusmeetodi kindlaksmääramisel. See meetod vastab nimelt sortimise keskmisele netokulule, mille määrab kindlaks avaliku võimu organ, lähtudes ettepanekutest aastaaruandes, mille koostab tekstiili- ja jalatsijäätmete sortimise ja taaskasutamise keskkonna-, majandus- ja sotsiaalseirekeskus (Observatoire environnemental, économique et social du tri et de la valorisation des déchets de TLC), mille on rajanud tegevusloaga taaskasutusorganisatsioon. ( 62 )

98.

On oluline ka märkida, et mis puudutab seda, mille alusel valitakse välja sortimisettevõtjad, kellel on õigus sõlmida leping taaskasutusorganisatsiooniga ning kes on juhul, kui tegemist peaks olema riigiabiga, selle abi saajad, siis 2014. aasta määrusele lisatud tehnilises kirjelduses on kindlaks määratud kriteeriumid, mida need ettevõtjad peavad täitma, et nad saaksid lepingu sõlmida. ( 63 ) Prantsuse valitsus väidab siiski, et taaskasutusorganisatsioon võib kõlblikkuse kriteeriume ise lisada, mida ta ka tegi, kehtestades sortimisettevõtja suuruse kriteeriumi ning muid lepingulisi kohustusi, mida need ettevõtjad peavad täitma. Seega tundub, et erinevalt kavadest, mida uuriti kohtuasjades, kus Euroopa Kohus tunnistas kõnealused vahendid riigi ressurssideks, ( 64 ) on üksusel praegusel juhul rahalise toetuse saajate kindlaksmääramisel teatav autonoomia.

99.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas kõik need Prantsuse valitsuse mainitud asjaolud annavad in concreto taaskasutusorganisatsioonile tegelikult vahendite suhtes teatava autonoomia, millest piisab selle välistamiseks, et avaliku võimu organil oleks pädevus rahaliste vahendite haldamist juhtida ja mõjutada.

100.

Neljandaks, mis puutub selle kontrolli määra, mida avaliku võimu organid taaskasutusorganisatsiooni üle teostavad, siis see toimub kahes etapis. Tegevusloa andmisel näib see kontroll olevat üsna põhjalik, kuna taaskasutusorganisatsioon peab selle tegevusloa saamiseks suutma täita kõik tehnilises kirjelduses täpsustatud tingimused. Järgmiseks, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 18, 26, 36 ja 37, seisneb see kontroll peamiselt selles, et riiklik kontrolör osaleb tegevusloaga taaskasutusorganisatsiooni juhatuse koosolekutel, ja selles, et organisatsioon on kohustatud teavitama ametiasutusi, et neil oleks võimalik kontrollida, kas tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate laiendatud vastutuse süsteemiga seotud nõudeid on järgitud.

101.

Märgin selle kohta esiteks, et nagu märkis kohtujurist oma ettepanekus Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluses oleva kohtuasja kohta, ( 65 ) ei ole see kontroll kindlasti samastatav riigiasutuse üle tehtava järelevalvega või õigustega, mille annab oluline osalus äriühingu kapitalis. Nimelt on juhul, kui kontrolör teatab õigusnormide rikkumisest, riigi käsutuses enda maksmapanekuks üksnes oma politseivõim ja karistamisõigus.

102.

Teiseks tuleb ka märkida, et liidu õigus, eriti direktiiv 2008/98, kohustab ise liikmesriike kehtestama laiendatud tootjavastutuse süsteemi kohaldamise seireks ja kontrolliks asjakohast raamistikku. ( 66 )

103.

Nagu on märgitud eespool punktis 60, tuleb selle kindlakstegemiseks, kas abisaajale otse või kaudselt riigi ressurssidest antav või endast riigile lisakohustust kujutav eelis koormab riigieelarvet, kontrollida, kas selle eelise ja riigieelarve vähenemise või eelarvel lasuvate kohustuste piisavalt konkreetse majandusliku riski vahel on piisavalt otsene seos.

104.

Selle kohta on Euroopa Kohus selgitanud, et ei ole vaja, et selline vähenemine või isegi selline risk vastaks mainitud eelisele või oleks sellega võrdväärne, ega et selle vastusoorituseks oleks selline vähenemine või selline risk, ega et see oleks samalaadne riigi ressursside kaasamisega, millest see tuleneb. ( 67 ) Siiski on vaja vähemalt seda, et oleks piisavalt konkreetne oht, et riigile tekib tulevikus lisakohustus. ( 68 )

105.

Käesoleval juhul ei ilmne Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust siiski, et eelis, mida kujutab endast sortimisettevõtjatele makstav rahaline toetus, oleks riigieelarve vähenemisega või eelarvel lasuva kohustuse piisavalt konkreetse majandusliku riskiga seotud.

106.

Selle kohta märgin esiteks, et tasu, mida turuleviijad taaskasutusorganisatsioonile maksavad, ei sarnane olemuselt lõivu või maksuga. See ei kujuta endast seadusega ühepoolselt kehtestatud makseid, mida need turuleviijad on kohustatud tasuma. ( 69 )

107.

Selle kohta tasub märkida, et nagu juba osutatud, ( 70 ) on Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) ise oma kohtupraktikas täpsustanud – kuigi ta tegi seda laiendatud tootjavastutuse süsteemide kohta muudes sektorites kui tekstiilitoodete ja jalatsite oma –, kujutavad keskkonnakaitseorganisatsioonile tehtud maksed endast otsest vastutasu osutatud teenuse eest ning seetõttu ei saa neid pidada avaliku võimu kehtestatud maksu taoliseks makseteks.

108.

Teiseks ei nähtu toimikust, et oleks olemas liikmesriigi kehtestatud ja reguleeritav mehhanism tekstiili- ja jalatsijäätmete töötlemise kohustusest tulenevate kulude hüvitamiseks, millega riik tagaks turuleviijatele nende kulude täieliku katmise, nagu see on olnud näiteks mõnes teises Euroopa Kohtu lahendatud kohtuasjas. ( 71 ) Süsteem ei kohusta ka neid turuleviijaid taaskasutusorganisatsioonile tasuna makstud summasid lõppklientide kanda jätma. ( 72 )

109.

Nendest kaalutlustest tulenevalt ja Euroopa Kohtu käsutuses olevas toimikus sisalduva teabe põhjal tundub esiteks, et kõnealuse süsteemiga ei kaasne riigi loobumist mis tahes vormis ressurssidest, olgu need siis maksud, lõivud, maksed või muud vahendid, mis oleks liikmesriigi õigusnormide kohaselt tulnud tasuda riigieelarvesse, ( 73 ) ning et seega ei saa see välistada liikmesriigi tuludesse teatud vahendite laekumist ja niiviisi tema eelarvet vähendada ( 74 ). Teiseks ei paista see süsteem ka tekitavat piisavalt konkreetset ohtu, et tulevikus tekib riigile lisakohustus.

110.

Kokkuvõttes kaldun ma kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt arvama, et vahendid, mida Eco TLC taoline taaskasutusorganisatsioon kasutab tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate laiendatud vastutuse süsteemi raames sortimisettevõtjatele rahalise toetuse maksmiseks, ei ole riigi ressursid.

111.

Nagu on käesoleva ettepaneku punktis 45 märgitud, tuleb selle kohta lõplik otsus teha siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kelle käsutuses on täieliku analüüsi tegemiseks vajalikud andmed ja muu faktiteave. Selleks peab ta Euroopa Kohtu antud suuniste alusel konkreetsemalt kontrollima esiteks, kas tekstiilitoodete ja jalatsite turuleviijate maksed Eco TLC‑le on de facto kohustuslikud; teiseks, kas vaatamata sellele, et kõnealuseid vahendeid haldab Eco TLC, tuleb need vahendid lugeda siiski pideva avaliku kontrolli all ning selle liikmesriigi pädevate võimuorganite käsutuses olevaks, võttes arvesse Eco TLC sõltumatuse puudumist nende vahendite suhtes ja avaliku võimu kontrolli ulatust nende üle; ning kolmandaks, kas kõnealuse eelise ja riigieelarve vähemalt potentsiaalse vähenemise vahel on piisavalt otsene seos.

112.

Käesoleva ettepaneku punktis 41 nimetatud tingimuste hulgast asun nüüd analüüsima seda, mis puudutab majandusliku eelise olemasolu.

113.

Selle kohta tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi loetakse riigiabiks sekkumine, mis võib oma vormist sõltumata otse või kaudselt seada mõne ettevõtja soodsamasse olukorda või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja ei oleks tavalistes turutingimustes saanud. ( 75 )

114.

Seega loetakse eelkõige abiks mitmesuguses vormis sekkumisi, mis leevendavad ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll subsiidiumid selle sõna kitsas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga. ( 76 ) Eelisega on tegemist iga kord, kui ettevõtja finantsseisund on paranenud riigi sekkumise tagajärjel, mis on toimunud tavalistest turutingimustest erinevatel tingimustel. ( 77 )

115.

Käesoleval juhul tundub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtuvate asjaolude põhjal, et eri rahalised toetused, mida Eco TLC maksab lepingu sõlminud sortimisettevõtjatele, ei vasta tingimata tekstiilitoodetest ja jalatsitest tekkinud jäätmete sortimise ja ringlussevõtu turuhinnale. ( 78 )

116.

Nagu komisjon märkis, ei ole sortimisettevõtjatele toetuse andmise eesmärk seega nähtavasti osutatud teenuse eest tasu maksmine, vaid nagu ilmneb tehnilisest kirjeldusest, ( 79 ) on selle eesmärk „nii jäätmekäitluse sektori tuleviku kindlustamine, aidates selle käitluse kulusid katta, kui ka selle tulemuslikkuse parandamine nii sorditavate koguste suurendamise kui ka taaskasutuseta kõrvaldatavate jäätmekoguste vähendamise aspektist“. Finantstoetusel on seega peamiselt keskkondlik eesmärk, nimelt pärssida tekstiili- ja jalatsijäätmete kõrvaldamist ilma taaskasutuseta. Sellel toetusel on ka sotsiaalne eesmärk: anda eelis ettevõtjatele, kes võtavad tööle rohkem inimesi, kellel on raske tööturule pääseda.

117.

Teiseks ei põhine tehnilises kirjelduses sisalduvad toetuse arvutamise valemid sortimise ja ringlussevõtu teenuste maksumusel. ( 80 ) Nendes ei võeta arvesse ei teenuse osutamise kulusid ega turuhinda. Arvutamine põhineb hoopis ettevõtja tegevusel kui tervikul ja selles võetakse arvesse muid tegureid, mis võivad kujutada endast majanduslikku eelist.

118.

Nii täiendab näiteks arengutoetus tegevuse püsimise toetust ja selle eesmärk on muu hulgas katta investeeringud, mille sortimisasutused on teinud uute sortimiskeskuste loomiseks või laiendamise jaoks. Nende investeerimiskulude katmine, mis ei ole seotud Eco TLC vastusooritusega, näib tõesti andvat lepingu sõlminud sortimisettevõtjatele majandusliku eelise.

119.

Lisaks, kuna töötajate töötasuga seotud kulud koormavad olemuslikult ettevõtjate eelarvet, on nende katmine Euroopa Kohtu praktika kohaselt majanduslik eelis. ( 81 ) Samuti võib endast sellist eelist kujutada sotsiaalsetes raskustes olevate isikute töölevõtmise kulude katmine.

120.

Eeltoodust nähtub, et rahalise toetuse kindlaksmääramiseks kasutatud arvutusvalemi tõttu ja arvutamisel muude tegurite kui kõnealuste jäätmete ringlussevõtu- ja töötlemiskulude arvessevõtmise tõttu võib seda rahalist toetust, mida Eco TLC maksab põhikohtuasjas kõne all oleva süsteemi kohaselt sortimisettevõtjatele, käsitada – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollidest ei tulene teisiti – neile ettevõtjatele majandusliku eelise andmisena, mida neil puhtalt turutingimustel ei oleks. ( 82 )

121.

Seoses valikulisuse tingimusega tuleb meenutada, et selleks, et asjaomane meede kuuluks ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse, peab see andma teatavatele ettevõtjatele või ettevõtjate kategooriatele või teatud majandussektoritele valikulise eelise, asetades nad soodsamasse olukorda kui teised. ( 83 )

122.

Eelise valikulisuse tingimuse hindamiseks tuleb kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on liikmesriigi meede selline, et see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on asjaomase abikava eesmärki arvestades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras ning keda koheldakse erineval viisil, mida võib sisuliselt pidada diskrimineerivaks. ( 84 ) Riigiabi mõiste ei hõlma riigipoolseid meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, ja mis on seega a priori valikulised, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad. ( 85 )

123.

Meetme valikulisuse küsimuse analüüs langeb seega sisuliselt kokku selle küsimuse analüüsiga, kas seda meedet kohaldatakse kõigi nende ettevõtjate suhtes mittediskrimineerivalt. Seega on valikulisuse kontseptsioon seotud diskrimineerimise kontseptsiooniga. ( 86 )

124.

Ent kuigi on tõsi, et nagu väidab komisjon oma seisukohtades, on meede ette nähtud ainult tekstiili- ja jalatsisektori sortimisettevõtjatele, on Euroopa Kohus siiski selgitanud, et meede, mida kohaldatakse ainult ühel tegevusalal või sel alal ainult osa ettevõtjate suhtes, ei ole tingimata valikuline. Nagu ilmneb kahes eelmises punktis esitatud kaalutlustest, on meede nimelt valikuline vaid siis, kui konkreetse õiguskorra raames kaasneb meetmega eelis teatud ettevõtjate jaoks, võrreldes teistega, kes tegutsevad muudel tegevusaladel või samas sektoris ning kes asuvad nimetatud korraga taotletavat eesmärki arvesse võttes võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. ( 87 )

125.

Käesoleval juhul tuleb lepingu sõlminud sortimisettevõtjatele antud võimaliku eelise valikulisuse tuvastamiseks seega kontrollida, kas kõnealuses süsteemis tehakse vahet ettevõtjatel, kes on asjaomaste õigusnormidega taotletavat eesmärki silmas pidades võrreldavas faktilises ja õiguslikus olukorras. ( 88 )

126.

Kõigepealt tuleb liikmesriigi süsteemi kohta, mis näeb ette laiendatud tootjavastutuse tekstiili- ja jalatsijäätmete käitlemise eest, märkida, et selle süsteemi esmane eesmärk on kindlustada neist toodetest tekkivate jäätmete käitlemise sektori tulevikku ja seda sektorit arendada, mis soodustab eelkõige ja vastavalt direktiivis 2008/98 määratletud jäätmetöötlusviiside hierarhiale ( 89 ) nende taaskasutamist materjalina, nimelt korduskasutamist ja ringlussevõttu. ( 90 )

127.

Selle kohta tuleb märkida, et nagu on näha käesoleva ettepaneku punktidest 4 ja 7–9, on laiendatud tootjavastutuse süsteemi kehtestamine esiteks liidu enda õiguses ette nähtud ja teiseks langeb kõnealuse süsteemi esmane eesmärk kokku liidu jäätmenormide eesmärgiga ja üldisemalt liidu esmase eesmärgiga edendada jätkusuutlikku majanduskasvu. Seoses sellega täpsustas Prantsuse Vabariik oma seisukohtades, et Prantsuse seadusandja kehtestas kõnealuse õigusraamistiku just direktiivis 2008/98 kindlaks määratud eesmärkide ja kohustuste täitmiseks.

128.

Järgmiseks, kuigi kõnealune süsteem ei ole formaalses mõttes erand asjaomasest õiguslikust raamistikust, jäävad selle tagajärjel siiski rahalise toetuse saajate hulgast välja sortimisettevõtjad, kes nimetatud süsteemi raames kindlaks määratud tingimustele ei vasta. ( 91 ) Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõikes 1 on riigi sekkumised määratletud olenevalt nende tagajärgedest, sõltumata kasutatud meetoditest. ( 92 )

129.

Seega ei saa a priori välistada, et selline süsteem võimaldab tegelikult ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses soosida „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“, andes neile kõnealust rahalist toetust.

130.

Selle kohta nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust siiski, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud kontrollist ei tulene teisiti, siis tundub, et võimalus sõlmida taaskasutusorganisatsiooniga leping ja saada seega kõnealuses süsteemis ette nähtud rahalist toetust on kättesaadav kõigile selle sektori ettevõtjatele kogu Euroopa Liidu territooriumil.

131.

Seega näib, et põhimõtteliselt ei diskrimineeri kõnealune süsteem selle sektori ettevõtjaid kõnealuses süsteemis ette nähtud rahalise toetuse kättesaadavuse osas kuidagi.

132.

Sellegipoolest on tehnilises kirjelduses selleks, et sortimisettevõtja saaks taaskasutusorganisatsiooniga lepingu sõlmida ja seega vastata rahalise toetuse saamise nõuetele, ette nähtud, et ettevõtja peab täitma kahte liiki tingimusi. ( 93 ) Esiteks peab ta järgima liikmesriigi keskkonnakaitsealaseid ning jäätmete vedamise, komplekteerimise, sortimise ja töötlemise alaseid õigusnorme või teiste liidu riikide samaväärseid õigusnorme. Teiseks peavad tema sortimiskeskused järgima iga aasta kohta tulemuslikkuse ja jälgitavuse kriteeriume, mille eesmärk on edendada esmajärjekorras materjalina taaskasutamist (korduskasutamine, ringlussevõtt ja muud materjali taaskasutamise viisid).

133.

Konkreetsemalt tuleb tehnilise kirjelduse kohaselt esiteks vähemalt 90% tekstiili- ja jalatsijäätmete materjalist taaskasutada (korduskasutada, ringlusse võtta ja muudel viisidel taaskasutada), teiseks tuleb vähemalt 20% sorditud jäätmetest ringlusse võtta (kiududeks purustades ja/või puhastuslappidena), et aidata kaasa selle täiendava lahenduse arendamisele korduskasutuse kõrval, ning kolmandaks võib kõrvaldada maksimaalselt 5% jäätmeid.

134.

Seoses sellega ei saa eitada, et kuna selliste objektiivsete tingimustega püütakse suurel määral soodustada materjali taaskasutamist ja eriti ringlussevõttu, ning pärssida tekstiili- ja jalatsijäätmete kõrvaldamist taaskasutamiseta, on need kooskõlas eespool punktides 122 ja 123 nimetatud eesmärkidega, mida taotletakse liidu jäätmealaste ja laiendatud tootjavastutust puudutavate õigusnormidega, mille rakendamiseks on kõnealust süsteemi kehtestavad Prantsuse õigusnormid vastu võetud. ( 94 )

135.

Sellisel juhul on selliste kriteeriumide sätestamise tulemuseks vahetegemine ettevõtjatel, kes ei ole neid kriteeriume kehtestavate õigusnormide eesmärke silmas pidades sarnases olukorras. ( 95 )

136.

Sortimisettevõtjad, kelle tehniline suutlikkus ja/või organisatsiooni struktuur ei võimalda selliseid tingimusi täita, on piisavalt erinevas faktilises olukorras, et nende eesmärkide seisukohalt ei ole põhjust lugeda neid võrreldavaks ettevõtjatega, kes on seevastu nende tingimuste täitmiseks võimelised. Kui neil ettevõtjatel ei ole võimalik saada põhikohtuasjas käsitletavas süsteemis ette nähtud rahalist toetust, ei ole seega tegemist nende erineva kohtlemisega, mida saaks sisuliselt „diskrimineerivaks“ kvalifitseerida.

137.

Järelikult ei anna kõnealune süsteem valikulist majanduslikku eelist sortimisettevõtjatele, kes saavad tänu sellele, et nad suudavad täita tehnilises kirjelduses kehtestatud objektiivseid kriteeriume, sõlmida kokkuleppe taaskasutusorganisatsiooniga ja saada niiviisi rahalist toetust.

138.

Sellega seoses pean siiski veel märkima, et nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 98, saab taaskasutusorganisatsioon kõnealuses süsteemis nähtavasti ise kehtestada täiendavaid kriteeriume, mida sortimisettevõtjad peavad temaga lepingu sõlmimiseks täitma. Selles kontekstis tasub märkida, et tehnilise kirjelduse kohaselt on just taaskasutusorganisatsioon see, kes määrab tegevusloataotluses ning tema enda ja sortimisettevõtjate vahel sõlmitavas tüüplepingus kindlaks, millised on sorditavate jäätmete sortimiseelse teekonna jälgitavuse eeskirjad.

139.

Kuna Euroopa Kohtul ei ole nende asjaolude kohta piisavalt teavet, tuleb seda, kas need tingimused põhjustavad erinevat kohtlemist, mida võib kõnealuse süsteemi eesmärki silmas pidades sisuliselt „diskrimineerivaks“ kvalifitseerida, hinnata eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

140.

Mis puudutab eespool punktis 41 nimetatud kahte teist tingimust, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigi meetme riigiabiks lugemiseks ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid tuleb üksnes hinnata, kas abi võib seda kaubandust kahjustada ja konkurentsi moonutada. ( 96 )

141.

Siiski ei saa liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine olla pelgalt oletuslik või eeldatav. Niisiis tuleb kindlaks teha, kuidas asjaomase meetme prognoositav toime võib liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada. ( 97 )

142.

Sellega seoses tuleb konkurentsi moonutamist puudutava tingimuse kohta märkida, et kui kõnealune süsteem annab lepingu sõlminud sortimisettevõtjatele eelise, mida neil tavalistes turutingimustes ei oleks ja mis võib olla suurem kui kõnealuste jäätmete ringlussevõtu- ja töötlemiskulude katmiseks vaja, võiks see eelis parandada nende ettevõtjate konkurentsipositsiooni, võrreldes teiste konkureerivate ettevõtjatega. Seega paistab olevat väljaspool kahtlust, et seda tingimust tuleb lugeda täidetuks.

143.

Mis puutub liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimusse, siis tuleb esiteks märkida, et rahaline toetus puudutab üksnes Prantsusmaalt pärit jäätmeid. Nii mõjutab see süsteem lepingu sõlminud sortimisettevõtjaid tegelema üksnes Prantsuse kaubaga, kahjustades liidusisest kaubandust. Teiseks, kui Eco TLCga lepingu sõlmimine on tekstiili- ja jalatsijäätmete sortimise ja ringlussevõtu Prantsuse turule sisenemise eeldus, võib see asjaolu muuta sellele turule sisenemise teiste liikmesriikide ettevõtjate jaoks raskemaks. Neil asjaoludel leian, et kõnealust süsteemi võib pidada selliseks, mis võib oma prognoositava toimega liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada.

144.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) eelotsuse küsimusele järgmiselt.