I.

Sissejuhatus

1.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 31 lõige 2 tagab õiguse tasulisele puhkusele, kuid ei määra kindlaks selle kestust. Kuidas tuleb seega hinnata uut õigusnormi, mis võimaldab liidu ametnikele tunduvalt vähem puhkust, kui nad varem said?

2.

See on käesoleva apellatsioonkaebuse keskne küsimus. Seejuures on ühest küljest tegemist põhiõiguse kontrolli meetodi ja ulatusega ning teisest küljest seadusandja kaalutluse kohtuliku kontrolliga.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Põhiõiguste harta

3.

Harta artikli 31 lõikes 2 on heade ja õiglaste töötingimuste kohta sätestatud järgmist:

4.

Vastavalt selgitustele põhiõiguste harta kohta ( 2 ) põhineb artikli 31 lõige 2 „direktiivil 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte, Euroopa sotsiaalharta artiklil 2 ning töötajate sotsiaalseid põhiõigusi käsitleva ühenduse harta punktil 8“.

B.

Euroopa sotsiaalharta

5.

Euroopa Nõukogu võttis 1961. aastal vastu Euroopa sotsiaalharta ( 3 ) ja see jõustus 1965. aastal. 1996. aasta muudetud redaktsioon ( 4 ) jõustus 1999. aastal. Kõik liikmesriigid on kinnitanud ühe neist redaktsioonidest ja mõlema redaktsiooni artikkel 2 sätestab õiguse iga-aastasele tasulisele puhkusele.

C.

Ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta

6.

Ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta ( 5 ) võttis 1989. aastal vastu Euroopa Liidu Nõukogu. ( 6 ) Sotsiaalseid põhiõigusi käsitlevas I jaos esitatud õigusnormide raames, mis puudutavad elu- ja töötingimuste parandamist, on punktis 8 sätestatud õigus tasulisele põhipuhkusele:

D.

Teisesed õigusaktid

1.

Personalieeskirjad

7.

Määruse nr 31 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade kohta ( 7 ) (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 1e lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

8.

Ametnike töötingimusi käsitlevas IV jaotises asuv peatükk 2 käsitleb ametnike puhkust. Artikli 57 esimene lõik sätestab:

9.

Personalieeskirjade X lisa sisaldab kolmandas riigis töötavate ametnike suhtes kohaldavaid erinorme. Kuni 31. detsembrini 2013 oli ametnikel õigus saada kalendriaasta jooksul iga teenistuses oldud kuu eest põhipuhkust kolm ja pool tööpäeva.

10.

22. oktoobri 2013. aasta määrusega nr 1023/2013 ( 8 ) muudeti X lisa artiklit 6 järgmiselt:

11.

Selle kohta on määruse nr 1023/2013 põhjenduses 27 märgitud:

12.

Personalieeskirjade X lisa artikli 8 kohaselt võib anda lisapuhkust:

2.

Tööaja direktiiv

13.

Direktiiv 93/104/EÜ, mis käsitleb tööaja korralduse teatavaid aspekte, ( 9 ) tunnistati tööaja direktiivi ( 10 ) vastuvõtmisega kehtetuks.

14.

Tööaja direktiivi neljandast põhjendusest nähtub, et töötajate tööohutuse, -hügieeni ja -tervishoiu parandamine on eesmärk, mida ei peaks allutama puhtmajanduslikele kaalutlustele.

15.

Tööaja direktiivi artikli 7 lõige 1 näeb ette vähemalt neljanädalase põhipuhkuse:

III.

Kohtuasja taust ja menetlus Üldkohtus

16.

Üldkohtule hagi esitanud F. Carreras Sequeros jt (edaspidi „hagejad“) on Euroopa Komisjoni ametnikud või lepingulised töötajad. Kõik nad töötasid kolmandas riigis ja seda juba enne 1. jaanuari 2014.

17.

Hagejatele anti 2014. aasta kohta vastavalt personalieeskirjade X lisa uue artikli 6 teise lõigu esimesele taandele 36 tööpäeva põhipuhkust eelnenud aasta 42 tööpäeva asemel. Hagejate kaebused, mille nad selle peale esitasid, jättis kas ametisse nimetav asutus või ametiisiku või töölepingute sõlmimise pädevusega asutus identselt sõnastatud otsustega rahuldamata.

18.

Seetõttu esitasid hagejad Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtule hagiavalduse, milles palusid tuvastada, et personalieeskirjade X lisa uus artikkel 6 on õigusvastane, ja tühistada otsused, mis käsitlevad nende põhipuhkuse vähendamist alates 2014. aastast.

19.

Kõnealune hagi anti hiljem üle Üldkohtule. Üldkohus andis Euroopa Liidu Nõukogule ja Euroopa Parlamendile loa astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

20.

Vaidlustatud 4. detsembri 2018. aasta kohtuotsusega Carreras Sequeros jt vs. komisjon (T‑518/16, EU:T:2018:873) tühistas Üldkohus otsused, millega vähendati hagejate põhipuhkust alates 2014. aastast.

21.

Seejuures tugines Üldkohus sellele, et oma olemuselt järgib harta artikli 31 lõikes 2 osutatud õigus saada põhipuhkust põhimõtteliselt eesmärki soodustada töötajate elamis- ja töötingimusi. ( 11 ) Põhipuhkuse pikkuse olulist lühendamist kolme aasta jooksul 42‑lt päevalt 24‑le ei saa pidada kooskõlas olevaks põhimõttega, mille eesmärk on parandada huvitatud isikute elamis- ja töötingimusi. ( 12 ) Seda ei korva asjaomaste isikute muud privileegid ( 13 ) ja see ei ole põhjendatud. ( 14 ) Mis puudutab viidet kulude vähendamisele, siis on juba sedastatud, et tugineda ei saa liidu finantshuvide kaitsmise kaalutlustele, et põhjendada harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud õiguse saada tasulist põhipuhkust rikkumist. ( 15 ) Samuti ei ole selge, et liidu seadusandja oleks püüdnud leida mõistlikku tasakaalu töötingimuste ajakohastamise eesmärgi ja asjaomaste isikute õiguste vahel. Järelikult ei saanud komisjon vaidlustatud otsuste vastuvõtmiseks õigustatult tugineda personalieeskirjade X lisa uuele artiklile 6. ( 16 )

IV.

Menetlus Euroopa Kohtus

22.

Vaidlustatud kohtuotsuse peale esitasid komisjon (kohtuasi C‑119/19 P) ja nõukogu (kohtuasi C‑126/19 P) apellatsioonkaebused, mille Euroopa Kohus liitis üheks kohtuasjaks. Lisaks enda apellatsioonkaebusele esitas nõukogu sellega sisu poolest identse vastuapellatsioonkaebuse seoses komisjoni apellatsioonkaebusega.

23.

Euroopa Kohtu president jättis 29. juuli 2019. aasta kohtumäärusega komisjon vs. Carreras Sequeros jt ja nõukogu vs. komisjon (C‑119/19 P ja C‑126/19 P, ei avaldata, EU:C:2019:658) rahuldamata Euroopa välisteenistuse menetlusse astumise avalduse.

24.

Euroopa Komisjon palub

–

tühistada 4. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Carreras Sequeros jt vs. komisjon (T‑518/16);

–

saata kohtuasi teise, kolmanda ja neljanda väite üle otsustamiseks tagasi Üldkohtusse;

–

otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

25.

Euroopa Liidu Nõukogu palub oma apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses

–

rahuldada tema apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus;

–

vaadata kohtuasi läbi ja jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–

mõista käesolevas menetluses nõukogul tekkivad kohtukulud välja esimese kohtuastme hagejatelt.

26.

Euroopa Parlament palub

–

rahuldada apellatsioonkaebused liidetud kohtuasjades C‑119/19 P ja C‑126/19 P.

27.

F. Carreras Sequeros jt paluvad seevastu

–

jätta komisjoni (C‑119/19 P) ja nõukogu (C‑126/19 P) apellatsioonkaebused ning nõukogu vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑119/19 P rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja komisjonilt ja nõukogult.

28.

Pooled esitasid kirjalikud seisukohad ja osalesid 3. veebruari 2020. aasta kohtuistungil.

V.

Hinnang

29.

Üldkohtule esitatud hagi käsitleb küll vormiliselt otsuseid, millega määrati kindlaks hagejate puhkusepäevade arv 2014. aastal. Need otsused tulenesid siiski imperatiivselt kolmandates riikides töötavate ametnike suhtes kohaldatavast puhkusekorrast, mis on kindlaks määratud personalieeskirjade X lisa artiklis 6. Seetõttu esitasid hagejad ELTL artikli 277 alusel uue õigusnormi õigusvastasust käsitleva vastuväite, mis oli poolte vahel vaidluse all Üldkohtus ja mis on ka käesolevate apellatsioonkaebuste ese.

30.

Järgmiseks selgitan kõigepealt, et nõukogu vastuapellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, ja käsitlen apellantide väiteid, mis puudutavad Üldkohtu pädevust. Seejärel analüüsin kriitikat vaidlustatud kohtuotsuse põhjendatuse kohta.

A.

Nõukogu vastuapellatsioonkaebuse vastuvõetavus

31.

Käesolevat kohtuasja iseloomustab eripära, et ühest küljest esitasid nii komisjon kui ka nõukogu apellatsioonkaebuse Üldkohtu vaidlustatud otsuse peale, mis tehti vahepeal liidetud kohtuasjades C‑119/19 P ja C‑126/19 P, teisest küljest esitas aga nõukogu kohtuasjas C‑119/19 P seoses komisjoni apellatsioonkaebusega veel ka vastuapellatsioonkaebuse, milles ta vaidlustab samade, koguni identselt sõnastatud väidetega Üldkohtu sellesama otsuse, mille peale ta oli ise juba esitanud apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑126/19 P.

32.

Võimalus esitada otsuse peale korraga apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus ei ole tõepoolest välistatud. ( 17 ) Kuna aga hiljem esitatud hagi, millel on juba menetluses oleva hagiga samad pooled, mis põhineb samadel väidetel ja milles taotletakse sama õigusakti tühistamist, tuleb menetluses olevast kohtuasjast tingituna vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, ( 18 ) saab kohtumenetluse pool esitada ainult sellise apellatsioonkaebuse, milles Üldkohtu otsus vaidlustatakse samade väidetega. ( 19 )

33.

Seega tuleb nõukogu vastuapellatsioonkaebus jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

B.

Üldkohtule esitatud hagi vastuvõetavus (nõukogu esimene väide)

34.

Esiteks väidab nõukogu, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi seoses oma pädevusega. Selle väitega heidab nõukogu Üldkohtule ühest küljest ette teatava korralduse andmist, teisest küljest kritiseerib ta ulatust, mille Üldkohus õigusvastasuse vastuväitele omistas.

1.

Üldkohtu väidetav korraldus

35.

Esimese väite esimese osaga vaidlustab nõukogu, keda toetavad komisjon ja parlament, asjaolu, et Üldkohus peab vaidlusalust otsust sisuliselt hagejate põhipuhkuse vähendamiseks. Puhkusepäevi ei vähendatud, vaid nende arv määrati kindlaks vastavalt kehtivatele õigusnormidele. Kõnealuse määratlusega annab Üldkohus komisjonile vaikimisi korralduse anda hagejatele teatud arv puhkusepäevi. Sellise korralduse andmiseks ei ole Üldkohtul aga pädevust.

36.

Nagu nõukogu siiski ise möönab, ei ole vaidlusalused otsused, mis puudutavad hagejate puhkusepäevade kindlaksmääramist 2014. aastal, kaheldavad. Olenemata tühistatud otsuste nimetusest tuleneb Üldkohtu otsuse mõju ELTL artikli 266 esimesest lõigust. Selle kohaselt peab komisjon põhikohtuasjas võtma – ei midagi rohkemat ega vähemat – kui Üldkohtu otsuse täitmiseks vajalikud meetmed. Kui vaidlustatud kohtuotsus jäetaks täielikult jõusse, ei võiks komisjon seega enam kohaldada hagejate suhtes puhkusekorra muudatusi ja peaks tegema nende suhtes otsused varasema korra alusel. ( 20 )

37.

Seetõttu ei puuduta see vastuväide tegelikult seda, et Üldkohus on oma pädevuse hindamisel väidetavalt rikkunud õigusnormi, vaid sellega vaidlustatakse sisuline otsustus ja eelkõige kaasneva nõudena vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 esitatud seisukoht, et komisjon ei tohtinud puhkusepäevade arvu kindlaksmääramisel tugineda personalieeskirjade X lisa uuele artiklile 6. Selle otsustuse kehtivust tuleb järgmisena analüüsida.

38.

Osas, milles nõukogu apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa on suunatud Üldkohtu väidetava korralduse vastu, põhineb see vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel ja tuleb seetõttu põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2.

Õigusvastasuse vastuväite ulatus

39.

Esimese väite teises osas väidab nõukogu, keda toetavad komisjon ja parlament, et Üldkohus on laiendanud ELTL artiklile 277 tuginevat vastuväidet kogu personalieeskirjade X lisa artiklis 6 kindlaksmääratud puhkusekorrale, seega ka 2015. ja 2016. aasta õigusnormidele, olgugi et hagi esemeks olid ainult 2014. aasta puhkusenõudeid käsitlevad otsused.

40.

ELTL artikli 277 eesmärk ei ole lubada kohtumenetluse poolel vaidlustada ükskõik millise akti õiguspärasust ükskõik millise hagiga. Pigem peab saama väidetavalt õigusvastast õigusnormi otseselt või kaudselt kohaldada asjaoludele, mis on hagi ese. ( 21 ) Üldkohus on seda õigesti täpsustanud nii, et õigusvastasuse vastuväite ulatus peab olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik. ( 22 )

41.

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 31 siiski seisukohale, et ELTL artiklit 277 tuleb tõlgendada piisavalt laiendavalt, et tagada tõhus kontroll institutsioonide üldkohaldatavate õigusaktide seaduslikkuse üle nende isikute huvides, kellel puudub õigus esitada hagi otse nende aktide peale. Lisaks peab ELTL artikli 277 kohaldamisala laienema ka neile institutsioonide aktidele, mis olid asjasse puutuvad tühistamishagi esemeks oleva otsuse vastuvõtmisel. Üldkohtu arvates on seetõttu piisav, et asjaomane otsus tugineb põhiliselt neile õigusaktidele, isegi kui need ei ole formaalselt selle õiguslikuks aluseks.

42.

Need sedastused ei ole päriselt vastavuses Euroopa Kohtu praktikaga. Euroopa Kohus peab tõhusat õiguspärasuse kontrolli ELTL artikli 277 alusel nõutavaks ainult juhul, kui tehakse hagejaid otseselt ja individuaalselt puudutavaid rakendusotsuseid. ( 23 )

43.

Selle kohtupraktika rangel kohaldamisel võiks õigusvastasuse vastuväide piirduda ainult personalieeskirjade X lisa artikli 6 teise lõigu esimeses taandes kehtestatud üleminekukorraga 2014. aasta kohta. Seda seetõttu, et vaidluse esemeks on üksnes selle aasta puhkusenõuete kindlakstegemine, mitte aga nende kindlakstegemine järgmisteks aastateks.

44.

Üldkohtu vaidlustatud otsuse punktides 32–35 esitatud argumendid, mille kohaselt õigustab üleminekukorra erinevate astmete ja lõpliku puhkusekorra vaheline seos seda, et õigusvastasuse vastuväide puudutab kõiki neid õigusnorme, ei ole minu arvates piisavad. Nimelt oleks tegelikult olnud probleemideta võimalik jätta kõnealune seos tähelepanuta ja piirata vastuväite kontrollimist üleminekukorra esimese astmega. See ei oleks muu hulgas takistanud selle eesmärgi raames arvesse võtmast seda, et tegemist on üleminekukorraga, ja seost lõpliku puhkusekorraga.

45.

Sellegipoolest pean Üldkohtu käsitusviisi lõppkokkuvõttes õigeks. Peab paika, et õigusvastasuse vastuväide ei saa viia selleni, et vormiliselt tühistatakse õigusnorm, mille rikkumist kaasnevalt ette heidetakse, ja samuti ei ole sellel õiguslikku mõju kohtumenetluse muude osaliste vahel. Ometi ei selgitaks ulatusliku hinnangu andmine käesolevas menetluses tegelikult küsimust, kas vaidlustatud õigusnormi saab kohaldada, mis tekitaks pretsedenti loova mõju sarnaste kohtuasjade jaoks. Samuti on ametisse nimetava asutuse huvides saada nii pea kui võimalik selgust uute puhkust käsitlevate õigusnormide õiguspärasuse kohta. Kui piirata õigusnormi 2014. aastaga, esineks seevastu uute pikaajaliste kohtuvaidluste oht järgmistel aastatel.

46.

Kogu korra kontrollimine ei vii ka selleni, et ületataks hagejate pädevust esitada kaasnevaid kaebusi. Uue korra ulatuslik kontroll ei lähe kaugemale hagejate väidetest ega kujuta endast uut väidet. Pigem on hagejad käesolevas menetluses järjekindlalt väitnud, et nad vaidlustavad uued puhkust käsitlevad õigusnormid järgmistel aastatel. Asjaolu, et kaks hagejat ei tööta praegu enam kolmandates riikides, ( 24 ) näib mulle seevastu tähtsusetu. Lisaks on muudes menetlustes vaidlustatud ka lõplik puhkusekord, kuna kaks 2019. aastat puudutavat menetlust on veel pooleli. ( 25 ) Hiljemalt neis menetlustes tuleks käsitleda uue korra lõppetappi.

47.

Seda arvestades pean asjakohatuks jaotada vaidlust puhkusenõuete uue korra üle üksikuteks menetlusteks. See raiskaks tarbetult liidu kohtute, aga ka menetluses osalejate ressursse. ( 26 )

48.

Järelikult tuleb ka nõukogu esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

49.

Juhul kui Euroopa Kohus minu seisukohaga ei nõustu, tuleks küll kõne alla võimalus kontroll siinkohal lõpetada ja saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse. Nimelt ei saa välistada, et Üldkohus oleks tulnud teistsugusele järeldusele, kui ta oleks kontrollinud ainult üleminekukorra esimest astet, seega puhkusenõuete vähendamist tunduvalt väiksemal määral.

50.

See käsitusviis ei ole minu arvates siiski mõttekas, kuna selle tõttu lükkuks kohtuasja aluseks oleva konflikti lahendamine vaid edasi. Seetõttu peaks Euroopa Kohus käsitlema ka muid väiteid. Selle kohta tuleb märkida, et seejärel esitatud kaalutlused on sisuliselt põhimõtteliselt kehtivad, olenemata sellest, kas Üldkohtule esitatud hagi on piiratud 2014. aasta üleminekukorraga. Oleks küll võimalik ette kujutada, et kaalutlus, kas järelejäänud puhkusenõuded on veel piisavad, viib uue korra eri astmetel erinevate tulemusteni, kuid järgmisena selgitan, et puudub alus mõnda astet küsimärgi alla seada. ( 27 )

C.

Üldkohtule esitatud hagi põhjendatus (komisjoni apellatsioonkaebus ning nõukogu teine ja kolmas väide)

51.

Uus õigusnorm ei ole Üldkohtu hinnangul kooskõlas põhiõigusega puhkusele. Seevastu jättis Üldkohus käsitlemata võrdse kohtlemise üldpõhimõtte, õiguspärase ootuse põhimõtte ning õiguse era- ja perekonnaelu austamisele, millele hagejad samuti tuginesid.

52.

Sellest tulenevalt kritiseerib komisjon mõlemas apellatsioonkaebuse väites teatud aspekte, mis puudutavad harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud põhiõiguseks oleva puhkuseõiguse kontrollimist, nimelt tööaja direktiivi ning asjaomaste isikute elu- ja töötingimuste parandamise põhimõtte arvessevõtmist, aga ka hagejate muude nõuete arvestamata jätmist ja seadusandja kaalutlusõiguse käsitlemist. Nõukogu apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide puudutavad sarnaseid küsimusi.

1.

Seos tööaja direktiiviga

53.

Komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa ja nõukogu apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa heidavad ette seda, et Üldkohus võttis arvesse tööaja direktiivi.

a)

Tööaja direktiivi kui sellise arvessevõtmine

54.

Nõukogu arvates on Üldkohus esiteks, jõudes otsusele, et teatud juhtudel on liidu institutsioonide vastu võimalik tugineda direktiivile (käesoleval juhul tööaja direktiiv), eiranud väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on direktiivid suunatud liikmesriikidele ja mitte liidu institutsioonidele või asutustele. Seetõttu ei saa lähtuda sellest, et direktiivi sätted panevad institutsioonidele kohustusi nende suhetes oma töötajatega.

55.

Hagejatega tuleb siiski nõustuda, et see väide on edutu. Selle väitega vaieldakse vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61 esitatud seisukohtadele, mis kohtuotsust ei põhjenda. Üldkohus on punktis 64 nimelt sõnaselgelt märkinud, et õigusvastasuse vastuväite esitamisel selleks, et tunnistada kohaldamatuks personalieeskirjade X lisa uus artikkel 6, ei saa tugineda tööaja direktiivile ei eraldi ega koos personalieeskirjade artikli 1e lõikega 2. ( 28 )

56.

See nõukogu väide tuleb seega tagasi lükata.

b)

Harta artikli 31 lõike 2 arvessevõtmine koostoimes tööaja direktiiviga

57.

Teiseks rikkus Üldkohus nõukogu ja komisjoni hinnangul õigusnormi, kui ta otsustas, et seadusandjale on tööaja direktiivi sisu siduv, kuna direktiivi on mainitud Euroopa Konvendi presiidiumi selgitustes põhiõiguste harta artikli 31 lõike 2 kohta.

58.

Tegelikult sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70, et personalieeskirjade X lisa uut artiklit 6 ei tule kohaldada juhul, kui see peaks olema vastuolus õigusega põhipuhkusele, mille olemus ja eesmärk tulenevad harta artikli 31 lõikest 2 koostoimes tööaja direktiiviga. Seejuures tugineb Üldkohus punktides 67–69 Euroopa Konvendi presiidiumi selgitustele, mille kohaselt on harta artikli 31 lõikes 2 nimelt sätestatud tööaja direktiivi sisu. Liidu seadusandja ei või jätta selle direktiivi sisu tähelepanuta.

59.

Nende kaalutluste puhul on rikutud õigusnormi, kuna need kirjeldavad vääralt harta artikli 31 lõike 2 ja tööaja direktiivi vahelist suhet.

60.

Euroopa Konvendi presiidiumi selgitustes harta artikli 31 lõike 2 kohta on tõepoolest märgitud, et see säte tugineb tööaja direktiivile. Samuti tuleb neid selgitusi vastavalt harta artikli 52 lõikele 7 ja ELi lepingu artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule nõuetekohaselt arvesse võtta. ( 29 )

61.

See ei vii siiski kohustuseni inkorporeerida kogu tööaja direktiiv harta artikli 31 lõikesse 2.

62.

Nagu komisjon õigesti märgib, on ainult õigus vähemalt neljanädalasele põhipuhkusele, mis on sätestatud tööaja direktiivi artiklis 7, sätestatud harta artikli 31 lõikes 2. ( 30 ) Täpsemalt on tööaja direktiivi artikli 7 puhul tegemist liidu õigusnormiga, mis määrab kindlaks harta artikli 31 lõikega 2 tagatud põhipuhkuse täpse kestuse. ( 31 )

63.

Selline täpsustus on vajalik, kuna harta artikli 31 lõige 2 ei määra kindlaks tasulise põhipuhkuse kestust, seega selle tagamise eeldust. Selle poolest erineb puhkuse kestus muudest artikli 31 lõikega 2 tagatud õigustest, mis puudutavad näiteks puhkusetasu maksmist või soodustatud isikute ringi, ning mis tulenevad põhiõigusest, ilma et neid oleks õigusnormides täiendavalt täpsustatud. ( 32 )

64.

Põhiõigus puhkusele sõltub seetõttu vähemasti tasulise põhipuhkuse kestuse seisukohast sellest, kas seda on õigusnormides täpsustatud.

65.

Kõnealune sõltuvus mõjutab seda, kuidas hinnata õigusnorme, mis – nagu vaidlusalune uus kord – määravad kindlaks tasulise põhipuhkuse kestuse. Kuna sellised õigusnormid on vajalikud, et anda põhiõiguseks olevale puhkuseõigusele soovitav toime, ei saa seda olemuslikult käsitada põhiõiguse piiranguna harta artikli 52 lõike 1 tähenduses, mistõttu ei saa selle suhtes vahetult kohaldada viidatud sättes nimetatud tingimusi.

66.

Olgugi et puhkusenõude kestuse määramist ei ole seega vaja vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 põhjendada, tuleb selle puhul siiski arvestada vähemalt proportsionaalsuse põhimõtet, mis kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka. Sellest tulenevalt ei või liidu institutsioonide tegevus minna kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega seatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ning seejuures tuleb arvesse võtta seda, et juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet ning tekitatud piirangud peavad olema vastavuses seatud eesmärkidega. ( 33 )

67.

Eelkõige kõnealuse kindlaksmääramise eesmärkide ja ebasoodsate tagajärgede lõplikul kaalumisel võivad rolli mängida lisaaspektid, näiteks minimaalne puhkus vastavalt tööaja direktiivi artiklile 7 või põhiõiguse saada tasulist põhipuhkust olemus. Direktiivil tervikuna ei ole siiski ka siinkohal mingit funktsiooni.

68.

Seega tuleb sedastada, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lähtus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68 ja 69 sellest, et liidu seadusandja peab seoses harta artikli 31 lõikega 2 tervikuna järgima tööaja direktiivi.

69.

Kõnealune õigusnormi rikkumine ei taga siiski komisjoni ja nõukogu väidete tulemuslikkust, sest see ei vii vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. Otsuse tegemisel ei tugine Üldkohus nimelt tööaja direktiiviga tagatud materiaalsete õiguste väidetavale rikkumisele. Pigem lükkab ta hagejate väite tööaja direktiivi erinevate sätete kohta lõppkokkuvõttes tagasi.

2.

Eesmärk parandada elu- ja töötingimusi

70.

Apellatsioonkaebuse esimese väite teises osas väidab komisjon, et harta artikli 31 lõike 2 tõlgendamisel on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus lähtub sellest, et põhipuhkuse vähendamine personalieeskirjade X lisa uue artikliga 6 ei ole kooskõlas põhimõttega, mille eesmärk on väidetavalt parandada asjaomaste isikute elu- ja töötingimusi. Sellisel põhimõttel puudub õiguslik alus.

71.

Ka nõukogu on oma apellatsioonkaebuse teise väite teises osas seisukohal, et Üldkohus on vääralt mõistnud harta artikli 31 lõike 2 eesmärki. Selle sätte eesmärk ei ole tema sõnul vastupidi Üldkohtu seisukohale parandada elu- ja töötingimusi, vaid tagada kõigile töötajatele liidus piisav kaitsetase.

72.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 sedastab Üldkohus, et oma olemuselt on harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud õigusel saada põhipuhkust põhimõtteliselt eesmärk soodustada töötajate elamis- ja töötingimusi. Lisaks on punktis 90 märgitud, et puhkusepäevade arvu vähendamist ei saa pidada kooskõlas olevaks põhimõttega, mille eesmärk on parandada huvitatud isikute elamis- ja töötingimusi.

73.

Komisjoni ja nõukogu väitega tuleb nõustuda selles, et harta artikli 31 lõikes 2 ega selgitustes harta kohta ei ole sellist põhimõtet sõnaselgelt nimetatud. Pigem märgib eelkõige nõukogu õigesti, et artikli 31 pealkiri on „Head ja õiglased töötingimused“.

74.

Üldkohus tugineb aga siiski liidu õigusele, sest vastavalt ELTL artikli 151 esimesele lõigule järgib liit muu hulgas eesmärki parandada elamis- ja töötingimusi. Tööaja direktiiv ja seega ka selle artikkel 7 järgivad oma õigusliku aluse tõttu, milleks on praegu ELTL artikkel 153, selle eesmärgi saavutamist. Lisaks on see eesmärk töötajate sotsiaalseid põhiõigusi käsitleva ühenduse harta alus. Selle punktis 8 sätestatud õigus tasulisele puhkusele paikneb jaotises „Elamis- ja töötingimuste parandamine“. Vastavalt selgitustele harta kohta tugineb põhiõigus puhkusele muu hulgas neile mõlemale dokumendile.

75.

Euroopa Kohus on igal juhul juba tunnistanud, et puhkusekorra eesmärk on parandada töötajate tervise ja ohutuse kaitset. ( 34 ) Seejuures on tegemist eriomaste elamis- ja töötingimustega.

76.

Mis puudutab just nimelt õigust puhkusele, siis rõhutavad hagejad õigesti, et puhkuse kestust tuleb vastavalt riigisisestele tavadele järk-järgult ühtlustada, ( 35 ) mis vaikimisi hõlmab parandamise eesmärki.

77.

Järelikult ei ole Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 esitatud sedastuse puhul, milles ta seostab õiguse põhipuhkusele eesmärgiga parandada elamis- ja töötingimusi, õigusnormi rikkunud.

78.

Seevastu läheb Üldkohus punktis 90 liiga kaugele, kui ta nimetab seda põhimõtteks, sest selle kui põhimõtte kohta puuduvad pidepunktid määrava tähtsusega dokumentides ja kohtupraktikas. Üldkohus omistas seega elamis- ja töötingimuste parandamise eesmärgile põhiõiguseks oleva puhkuseõiguse tõlgendamisel kaalu, mida sellel ei ole.

79.

Probleemne on aga eelkõige selle eesmärgi järgimise kontroll Üldkohtu poolt. Ka see eesmärk ei saa nimelt viia selleni, et puhkusenõuete vähendamist tuleb pidada harta artikli 31 lõikes 2 põhiõigusena sätestatud puhkuseõiguse piiranguks.

80.

Siinkohal võib jääda lahtiseks, kas elamis- ja töötingimuste parandamise eesmärk on ELTL artikli 151 alusel liidule tema teenistujate teenistustingimuste kindlaksmääramisel siduv. Seda seetõttu, et Üldkohus ei tugine personalieeskirjade X lisa artikli 6 kohaldamisel mitte ELTL artiklile 151, vaid ta kohaldab seda eesmärki seoses harta artikli 31 lõikega 2. Nimelt põhjendab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 põhiõiguseks oleva puhkuseõiguse piirangu tuvastamist ja seega põhjendatuse vajadust vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 sellega, et puhkusenõuete olulist vähendamist uue korra alusel ei saa pidada elamis- ja töötingimuste parandamiseks.

81.

Nagu märkisin siiski juba eespool, ei ole puhkuse kestuse täpsustamine õigusaktides põhiõiguseks oleva puhkuseõiguse piirang, mida tuleks vastavalt harta artikli 52 lõikele 1 põhjendada. Pigem tuleb vajalikku täpsustamist hinnata proportsionaalsuse põhimõtte alusel. ( 36 ) Selle põhimõtte raames muutub elamis- ja töötingimuste parandamise eesmärk oluliseks alles hiljem, nimelt siis, kui võrreldakse kõnealuse korra eesmärki ja sellega seotud kohustusi.

82.

Osas, milles harta artikli 31 lõikele 2 sellise tõlgenduse andmisega, et selles on sätestatud töötingimuste parandamise põhimõte, mistõttu tuleb igasugust töötingimuste halvendamist käsitada selle põhiõiguse piiranguna, on rikutud õigusnormi, ei vii siiski ainult see vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. Nimelt ei ole välistatud, et sellise riive põhjendatuse kontrollimine viib samasuguse tulemuseni nagu selle põhiõiguse täpsustamise proportsionaalsuse kontrollimine. Sel juhul piisaks Üldkohtu põhjenduse asendamisest.

3.

Muude aspektide arvessevõtmine seoses põhiõiguseks oleva puhkuseõiguse piiranguga

83.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kolmandas osas vaidleb komisjon vastu kaalutlustele, mida esitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91–96, et kummutada põhiõiguseks oleva puhkuseõiguse piirangu vastu esitatud argumendid. Ka nõukogu ja parlament vaidlustavad need sedastused.

84.

Ka sellega seoses tuleb märkida, et Üldkohtu kasutatud meetod põhiõiguse kontrollimiseks ei ole veenev. Seda, kas Üldkohtu kõnealused argumendid ja kaalutlused on asjakohased, tuleb eelkõige käsitada kaalumise puhul.

4.

Uue korra proportsionaalsus ja seadusandja kaalutlusõigus

85.

Seoses proportsionaalsuse kontrolliga ja eelkõige huvitatud isikute elamis- ja töötingimuste parandamise eesmärgiga on seetõttu eelkõige tähtsad komisjoni apellatsioonkaebuse teine väide ja nõukogu apellatsioonkaebuse teise väite teine osa ja kolmas väide.

a)

Kontrollikriteerium

86.

Komisjoni sõnul jätab Üldkohus tähelepanuta, et seadusandjal on personalieeskirjade muutmisel ulatuslik kaalutlusõigus ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist saab tuvastada ainult juhul, kui seadusandja on kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ületanud.

87.

Ka nõukogu rõhutab vajadust võimaldada seadusandjal teha kompromisse nii puhkuse, tasu kui ka tööaja osas, arvestades ühiskonnas toimuvaid muutusi, sotsiaalseid edusamme ning teaduse ja tehnoloogia arengut.

88.

Üldkohus tunnistab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100 siiski sõnaselgelt, et seadusandjal on suur otsustamisvabadus personalieeskirjade kohandamisel ning ametnike õiguste ja kohustuste muutmisel igal ajal ja isegi ebasoodsamas suunas. ( 37 )

89.

See kriteerium vastab väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb liidu seadusandliku tegevuse valdkonnas proportsionaalsuse põhimõtte rakendamise tingimuste kohtulikku kontrolli. Liidu seadusandjale on talle delegeeritud volituste teostamisel antud ulatuslik kaalutlusõigus valdkondades, milles tema tegevus nõuab nii poliitiliste kui ka majanduslike või sotsiaalsete otsuste tegemist ja milles ta peab tegelema kompleksse kontrollimise ja hindamisega. Tegemist ei ole seega mitte küsimusega, kas selles valdkonnas võetud meede oli ainus või parim võimalik; pigem on meede õigusvastane ainult juhul, kui see on ilmselgelt ebasobiv võrreldes pädevate institutsioonide püstitatud eesmärgiga. ( 38 )

90.

Üldkohus ei hinda aga uue õigusnormi sobivust, vaid on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 98 ja 100 analüüsinud, et seadusandja on kontrollinud, kas uus õigusnorm on tegelikult vastavuses taotletavate üldise huvi eesmärkidega ega kujuta selle eesmärgi seisukohast liigset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks sel viisil tagatud õiguste sisu. Üldkohus käsitleb eelkõige seda, kas seadusandja võtab kõiki fakte teades ning kõikide asjasse puutuvate asjaolude hoolika ja erapooletu analüüsimise järel seisukoha.

91.

Ka see on suures ulatuses vastavuses kohtupraktikaga, sest seadusandja peab lähtuma objektiivsetest kriteeriumidest. Lisaks peab ta erinevate võimalike meetmetega seotud negatiivse mõju hindamisel kontrollima, kas valitud meetmega taotletud eesmärgid kaaluvad üles ka olulise mõjuga negatiivsed tagajärjed huvitatud isikute jaoks. ( 39 )

92.

Siiski nõuab ka piiratud kohtulik kontroll, et liidu institutsioonid kui asjaomase akti andjad suudaksid Euroopa Kohtus tõendada, et nad on kõnealuse akti vastuvõtmisel ka tegelikult neile kuuluvat kaalutlus- või kujundusõigust teostanud, mis eeldab kõigi nende tegurite ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased. ( 40 ) Sellest tulenevalt peavad liidu institutsioonid olema vähemalt võimelised esitama selgelt ja üheselt mõistetaval viisil need lähteandmed, mida tuli kõnealuses aktis sisalduvate vaidlustatud meetmete võtmisel arvesse võtta ja millest sõltus nende kaalutlusõiguse teostamine. ( 41 )

b)

Määrava tähtsusega asjaolud

93.

Nende aspektide kontrollimine on lõppkokkuvõttes otsustava tähtsusega käesoleva apellatsioonkaebuse üle otsustamisel, sest vaidlustatud kohtuotsus põhineb peamiselt sellel, et Üldkohus lükkas tagasi institutsioonide asjaomase väited, nimelt nende argumendid, mis puudutavad kulutõhususe ja kulude vähendamise eesmärke, ajakohastamist, täiendavaid puhkusenõudeid vanuse ja ametiastme alusel, erilist lisapuhkust eriti raskete elamistingimuste korral ning teatud majanduslikke eeliseid, mida teenistujad kolmandates riikides saavad.

i)

Kulutõhusus ja kulude vähendamine

94.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 ei nõustu Üldkohus eesmärgiga tagada seoses kolmandasse riiki lähetatud ametnike ja töötajatega parem kulutõhusus kokkuhoiu teel. Seejuures tugineb Üldkohus tööaja direktiivi põhjendusele 4, mille kohaselt ei või töötajate tööohutuse, -hügieeni ja -tervishoiu parandamist allutada üksnes majanduslikele kaalutlustele. Lisaks tugineb Üldkohus sellele, et mingil juhul ei saa tugineda liidu finantshuvide kaitsmise kaalutlustele, et põhjendada harta artikli 31 lõikes 2 sätestatud õiguse saada tasulist põhipuhkust rikkumist.

95.

Mis puudutab põhiõiguseks oleva puhkuseõiguse rikkumist, siis eelkõige ei saa puhkuse kestuse kindlaksmääramist lugeda samaväärseks puhkusetasu maksmise piirangutega. Viimati nimetatu on põhiõiguseks oleva tasustatud puhkuse õiguse piirang, samal ajal kui esimesena nimetatu on – nagu ma juba märkisin ( 42 ) – põhiõiguse vajalik täpsustus. Seejuures vajaliku kaalumise puhul võivad rolli mängida reguleerimise eesmärgid, mis ei pruugi suuta piirangut põhjendada.

96.

Samal ajal kui põhiõigusega tagatud nõude puhul saada puhkuse ajal tasu ei saa tugineda rahalistele kaalutlustele, ( 43 ) peab puhkusenõuete ulatuse täpsustamisel saama eelkõige arvesse võtta tööandjate koormust. Seda seetõttu, et töösuhe, mille juurde kuuluvad puhkusenõuded, põhineb mõlemapoolsel kulude ja tulude analüüsil. Tööandja jaoks kuuluvad puhkusenõuded kulude hulka ja on seetõttu rahaline aspekt, mida ei saa ignoreerida.

97.

Tähtsam on töötajate ohutuse ja tervise tõhus kaitse, mida ei või allutada üksnes majanduslikele kaalutlustele. ( 44 ) Siiski ei saa väita, et puhkusenõuete igasugune vähendamine kahjustab paratamatult ohutuse ja tervise kaitset. See peab seda enam paika juhul, kui vähendatakse puhkusenõudeid, mille suurus ületab enam kui kahekordselt minimaalse puhkuse kestust vastavalt tööaja direktiivi artiklile 7 ja tunduvalt liidu ülejäänud teenistujate puhkusenõudeid.

98.

Seetõttu on kulutõhususe ja kulude vähendamise eesmärgi täieliku eitamisega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 rikutud õigusnormi.

ii)

Ajakohastamine

99.

Uue korra teine eesmärk on kolmandates riikides töötavate töötajate töötingimuste ajakohastamine.

100.

Sellega seoses lükkab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 tagasi kaalutluse, et lennuliikluse areng ja võimalus kasutada internetisidet laialdasemalt kui varem õigustavad puhkuse vähendamist. Lennuliikluse puhul saab see äärmisel juhul puudutada võimaldatud reisipäevi. Samuti puudub parematel sidevõimalustel seos puhkusenõudega.

101.

Sellega jätab Üldkohus siiski tähelepanuta, et huvitatud isikute puhul järgib puhkus veel suuremal määral kui muude liidu teenistujate puhul eesmärki säilitada side kodumaaga. Selles seisneb oluline erinevus üldisest kohtupraktikast puhkusekorra kohta. Nimetatud kohtupraktika lähtub sellest, et töötajad töötavad üldjuhul oma kodumaal ja saavad kasutada puhkust üksnes lõõgastumiseks ja vaba aja veetmiseks. Kodumaaga ühenduse pidamise seisukohast on igal juhul tähtis tiheda ja taskukohase lennuühenduse olemasolu. See võimaldab sagedamini kodumaale reisida. Lisaks võimaldab see – olenemata võimaldatud reisipäevadest – tegelikku reisiaega lühendada, mistõttu jääb rohkem aega tegelikuks puhkuseks.

102.

Samal kaalutlusel põhineb lõpuks internetisidet puudutav argument. Kui varem sõltuti kallist ja võimalik et ka halva kvaliteediga telefoniühendusest ja postisidest, saab tänapäeval tunduvalt parematel tingimustel pakutava internetiside abil säilitada ühendust kodumaaga ja teha näiteks videokõnesid. Lihtsustatud sidevõimalus ei suuda küll täielikult asendada isiklikku kontakti, kuid vähendab mõnevõrra selle vajadust.

103.

Nende kaalutluste täielik tagasilükkamine ei ole seetõttu veenev.

104.

Lisaks lükkab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 tagasi argumendi, et uus õigusnorm peab vastama liidu väikeste esinduste vajadustele, mille toimimisvõime satuks ohtu, kui teenistujad on puhkuse tõttu liiga pikka aega töölt eemal. Sellest ei nähtu, et seetõttu tuleks kõigi esinduste puhkusenõudeid vähendada, samuti ei ole märgitud, et puuduvad muud võimalused.

105.

Tegelikult moodustab asjaomaste teenistuste toimimisvõime aga alati ühe osa seoses puhkusenõuete ulatusega vajalikest kaalutlusest. Asjaolu, et väiksemaid esindusi mõjutab puhkuse tõttu töölt eemalolek eriti negatiivselt, ei saa seejuures kõnealuse kaalutluse puhul välistada.

106.

Seega on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106 ja 107 samuti rikutud õigusnormi.

iii)

Täiendavad puhkusenõuded vanuse ja palgaastme alusel

107.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 sedastas Üldkohus, et seadusandja ei võtnud ilmselt arvesse asjaolu, et personalieeskirjade artikli 57 kohaselt pikendatakse liidus töötavate ametnike ja muude teenistujate puhkust 24‑lt 30 tööpäevani olenevalt nende vanusest ja palgaastmest.

108.

Üldkohus lähtub sellega seoses ilmselt sellest, et kolmandates riikides töötavatel teenistujatel ei ole õigust esitada täiendavaid puhkusenõudeid.

109.

See vastab tõele niivõrd, et personalieeskirjade X lisa ei viita sõnaselgelt artiklile 57. Komisjoni esitatud artikli 57 rakendussätetest nähtub siiski, et huvitatud isikutele anti üleminekukorra lõppemisel 2016. aastal kõnealused täiendavad puhkusepäevad. ( 45 )

110.

Järelikult moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 esitatud sedastusega komisjoni väidet. Ka neid puhkusenõudeid oleks tulnud kaalumisel arvesse võtta.

iv)

Lisapuhkus eriti raskete elamistingimuste korral

111.

Üldkohus näib küll arvestavat, et puhkusenõude vähendamist saab põhimõtteliselt tasakaalustada võimalusega saada vastavalt personalieeskirjade X lisa artikli 8 esimeses lõigus ja artikli 9 lõikes 2 lisapuhkust kuni 15 päeva, kui elamistingimused ametniku teenistuskohas on eriti rasked. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 tegi Üldkohus aga kindlaks, et seadusandja ei ole ilmselt uurinud, kas lisapuhkus tagab tervise ja tööohutuse piisava kaitse. Seejuures näib Üldkohus eeldavat, et lisapuhkust võib anda üksnes erandjuhtudel ja selleks tuleb teha põhjendatud eriotsus.

112.

See eeldus moonutab siiski komisjoni esitatud teavet kõnealuse korra kohaldamise tingimuste kohta. Nimelt määratakse iga asukoha puhul kohalikke tingimusi arvesse võttes kindlaks, kui palju lisapuhkust tuleb anda. ( 46 )

113.

Kõnealuse korra kohaselt tuli näiteks 2013. aastal anda Afganistanis töötamise korral 15 päeva, Haitil töötamise korral 12 päeva ja Elevandiluurannikul töötamise korral 6 päeva lisapuhkust. ( 47 ) Lisaks võimaldatakse vähemalt kaks reisipäeva lisapuhkuse kohta ( 48 ) ja vastavalt lisapuhkuse kestusele lubatakse selle jaotamist kahele kuni viiele perioodile. Eespool nimetatud asukohtade sihtkoht on Brüssel. Kagu-Aasias asuvate teatavate asukohtade puhul on seevastu sihtkohaks määratud Tais asuv Phuket. Näib, et sihtkohad on tähtsad eelkõige reisikulude hüvitamise seisukohast, kuid teenistujad ei ole kohustatud lisapuhkust seal veetma. ( 49 )

114.

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 93 esitatud seisukohta, et lisapuhkus peab olema seotud erialase enesetäiendamisega, siis ei muuda see kõnealuse puhkuse iseloomu, sest vastavalt nõukogu esitatud andmetele korraldatakse täiendusõpet enne või pärast puhkust.

115.

Seega on tuvastatud, et vastupidi hagejate seisukohale võib lisapuhkus olla igal juhul vastavuses põhipuhkuse funktsioonidega. Üldkohus oleks pidanud seda uue korra hindamisel ja eelkõige ka kaalumisel arvesse võtma.

v)

Majanduslikud eelised

116.

Üldkohus toimis siiski õigesti, kui ta – vastupidi komisjoni, nõukogu ja parlamendi seisukohale – vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 95 eitas vajadust arvestada huvitatud isikute erinevaid majanduslikke eeliseid. Ka nende puhul on küll tegemist elamis- ja töötingimustega, kuid majanduslikud eelised ei korva siiski puhkusest loobumist. ( 50 ) Olgugi et puhkusetasu maksmine on tagatud põhiõigusega, tuleb töötajale anda tegelikku puhkust, et tagada tema turvalisuse ja tervise kaitse. ( 51 ) Rahaline hüvitis on tähtis ainult siis, kui töösuhte lõppemise tõttu ei ole puhkuse tegelik kasutamine enam võimalik. ( 52 )

c)

Vahejäreldus

117.

Seega tuleb sedastada, et Üldkohus jättis proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kontrollimisel tähelepanuta määrava tähtsusega aspektid. Need õigusnormi rikkumised puudutavad alust, millel põhineb Üldkohtu otsus personalieeskirjade X lisa artikli 6 ja vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse kohta.

118.

Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

VI.

Üldkohtule esitatud hagi

119.

Sel juhul võib Euroopa Kohus vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

120.

Mis puudutab Üldkohtu kontrollitud väidet, siis lubab menetlusstaadium teha lõpliku kohtuotsuse.

121.

Selles mõttes kujutavad eespool nimetatud aspektid, mille arvesse võtmata jätmisega rikkus Üldkohus õigusnormi, endast põhjenduse tähtsaid osi, mida seadusandja on uue korra põhjendamisel vähemasti üldjoontes maininud. Kohtumenetluses tõid osalevad institutsioonid kõnealuseid üldjoontes esitatud põhjendusi eespool nimetatud kohtupraktika ( 53 ) tähenduses piisaval määral esile.

122.

Kulutõhususe ja kulude vähendamise ning töötingimuste ajakohastamise eesmärgid on õiguspärased. Uus kord aitab neid eesmärke saavutada. Asjaomast isikut vähem koormav meede teadaolevalt puudub.

123.

Mis puudutab eeliste ja piirangute kaalumist, siis vähendavad asjaomaste teenistujate suhtes kehtivate piirangute raskust eespool juba käsitletud aspektid. ( 54 )

124.

Rõhutada tuleb personalieeskirjade X lisa artiklis 8 ette nähtud lisapuhkust, mis eelkõige võimaldab arvesse võtta suurenenud puhkusevajadust eriti raskete elamistingimuste tõttu. Lisaks tuleb arvestada, et järelejäänud puhkusenõuded on ikka veel tunduvalt suuremad kui minimaalne puhkus vastavalt tööaja direktiivi artiklile 7, ja on igal juhul osaliselt lisapuhkuse ja lisareisipäevade tõttu ka suuremad muude liidu teenistujate puhkusenõuetest, kes töötavad ju üldjuhul samuti väljaspool oma päritoluriike.

125.

Pealegi võimaldab uue korra astmeline kehtestamine kolme aasta jooksul selle mõjusid leevendada.

126.

Elu- ja töötingimuste parandamise eesmärk ei sea uue korra vastuvõetavust kahtluse alla. Üldkohus märgib küll õigesti, et puhkusenõuete vähendamist ei saa pidada asjaomaste isikute elu- ja töötingimuste parandamiseks.

127.

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 sedastab, ei saa seda eesmärki siiski mõista nii, et sellega on vastuolus igasugune töötajate õiguste vähendamine. Pigem tuleb elu- ja töötingimuste parandamise eesmärki mõista selles mõttes laiemalt, et töötajate õiguste tagamine sõltub lõpuks ka olukorrast tööturul tervikuna.

128.

Käesoleval juhul tuleb lisaks arvesse võtta, et asjaomaste isikute paremad elu- ja töötingimused saavutataks Euroopa maksumaksjate elu- ja töötingimuste arvelt. Neil on pealegi keskmiselt tunduvalt vähem puhkust.

129.

Seetõttu tuleb seadusandjale ka töötajate elu- ja töötingimuste eesmärgi elluviimisel anda suur otsustusõigus, mille puhul peavad liidu kohtud kontrollima üksnes seda, et ei ole tehtud ilmset hindamisviga. ( 55 )

130.

Neid kaalutlusi arvestades ei saa seadusandjale uue korraga kaasnevate piirangute ja selle korra eeliste kaalumisel ette heita ilmset hindamisviga.

131.

Seetõttu tuleb see väide tagasi lükata.

132.

Selle järelduseni jõutaks veelgi enam siis, kui õigusvastasuse vastuväite ese oleks piiratud uue korra esimese astmega, ( 56 ) seega personalieeskirjade X lisa uue artikli 6 esimese lõigu esimese taandega. Seda seetõttu, et selle kohaselt jääb asjaomastele isikutele 2014. aastal veel tunduvalt rohkem puhkusepäevi kui järgmistel aastatel.

133.

Nagu komisjon õigesti märgib, ei ole Üldkohus seevastu käesolevas menetluses ( 57 ) veel avaldanud seisukohta ülejäänud väidete kohta, seega selle kohta, kas uus kord arvestab võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, õiguspärase ootuse põhimõtet ning õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Seetõttu ei luba menetlusstaadium teha lõplikku kohtuotsust, mille tegemist nõuab põhjendamatult nõukogu, vaid asi tuleb vastavalt komisjoni taotlusele saata nende väidete üle otsustamiseks tagasi Üldkohtule.

VII.

Kohtukulud

134.

Vastavalt kodukorra artikli 184 lõikele 2 otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse. Kuna käesoleval juhul see nii ei ole, otsustatakse kohtukulude jaotus edaspidi.

VIII.

Ettepanek

135.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: