Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANDREA BIONDI
esitatud 30. oktoobril 2025(1)
Liidetud kohtuasjad C‑440/24 P ja C‑441/24 P
Läti Vabariik
versus
Petr Aven (C‑440/24 P)
ja
Mikhail Fridman (C‑441/24 P)
Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega – Rahaliste vahendite külmutamine – Asjaomaste isikute, üksuste ja asutuste loetellu kandmine – Otsuse 2014/145/ÜVJP artikli 2 lõike 1 punktid a ja d – Tegevuse või poliitika toetamise kriteerium – Vastutavate Venemaa otsustusõiguslike isikute materiaalse või rahalise toetamise kriteerium – Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu saamise kriteerium – Tõhus kohtulik kaitse – Liidu kohtu täielik kontroll piiravate meetmete üle – Konteksti asjakohasus loetellu kandmise põhjuste põhjendatuse hindamisel – Distantseerumise puudumine
1. Käesolevad apellatsioonkaebused, mille esitas Euroopa Liidu Üldkohtus menetlusse astunud Läti Vabariik, annavad Euroopa Kohtule võimaluse korrata üle ja täpsustada veel kord Euroopa Liidu Nõukogu kaalutlusõiguse ulatust, temal lasuvat tõendamiskoormist ja kohtuliku kontrolli standardit, mille liidu kohus peab tagama.
2. Läti Vabariik palub sel moel tühistada kohtuotsused Aven vs. nõukogu(2) ja Fridman vs. nõukogu(3) (edaspidi koos „vaidlustatud kohtuotsused“), millega Üldkohus rahuldas vastavalt Petr Aveni ja Mikhail Fridmani hagid, milles mõlemas paluti esiteks tühistada otsus (ÜVJP) 2022/337(4) ja rakendusmäärus (EL) 2022/336(5) (edaspidi koos „vaidlusalused esialgsed aktid“) ning teiseks otsus (ÜVJP) 2022/1530(6) ja rakendusmäärus (EL) 2022/1529(7) (edaspidi koos „vaidlusalused loeteludesse jätmise aktid“) osas, milles need aktid (edaspidi koos „vaidlusalused aktid“) neid puudutavad.
3. P. Aven ja M. Fridman kanti nende isikute loetellu, kelle varad tuleb külmutada nõukogu 17. märtsi 2014. aasta otsuse 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2014, L 78, lk 16), mida on muudetud nõukogu 25. veebruari 2022. aasta otsusega (ÜVJP) 2022/329 (ELT 2022, L 50, lk 1), artikli 2 lõikes 1 sätestatud kahe kriteeriumi alusel. Nõukogu kandis nimelt P. Aveni ja M. Fridmani loetellu põhjusel, et ta leidis, et nad „on vastutavad sellise tegevuse või poliitika toetamise või elluviimise eest“, mis kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, või stabiilsust või julgeolekut Ukrainas (otsuse 2014/145 (muudetud redaktsioonis) artikli 2 lõike 1 punkt a; edaspidi „kriteerium a“); et nad andsid „materiaalset või rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele“ või et nad said „nende tegevusest kasu“ (otsuse 2014/145 (muudetud redaktsioonis) artikli 2 lõike 1 punkt d; edaspidi „kriteerium d“).
I. Vaidluse taust ja vaidlustatud kohtuotsused
4. Vaidluse tausta osas viitan kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktidele 2–14 ning kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktidele 2–14.
5. Üldkohtule esitatud hagis esitas P. Aven kaks väidet, millest esimese kohaselt oli nõukogu teinud hindamisvead, mille tõttu kanti ta ekslikult vaidlusalustesse loeteludesse ja jäeti sinna, ning millest teise, loetellu jätmise aktide peale esitatud väite kohaselt on rikutud kohustust tema olukord perioodiliselt läbi vaadata ja põhjendamiskohustust. Üldkohus analüüsis P. Aveni loeteludesse kandmise ja sinna jätmise põhjendatust kriteeriumide a ja d alusel, võttes eelkõige arvesse nõukogu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu väidetavat ekslikkust(8). Oma analüüsi tulemusel järeldas ta, et ükski tema ees vaidlustatud aktides esitatud põhjustest ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud ning et nii P. Aveni loeteludesse kandmine kui ka sinna jätmine ei olnud seega põhjendatud.(9) Seetõttu nõustus Üldkohus esimese väitega ja tühistas vaidlusalused aktid P. Avenit puudutavas osas.
6. Ka M. Fridman esitas samad kaks väidet Üldkohtus, kes analüüsis vaid esimest, mille kohaselt oli tehtud hindamisvigu. Analüüsides nõukogu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangu väidetavat ekslikkust, jõudis Üldkohus järeldusele, et ükski vaidlustatud aktides esitatud põhjustest ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud ning et M. Fridmani kandmine vaidlusalustesse loeteludesse ja sinna jätmine ei olnud põhjendatud.(10) Seetõttu nõustus Üldkohus esimese väitega ja tühistas vaidlusalused aktid M. Fridmani puudutavas osas.
II. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
7. Kohtuasjas C‑440/24 P palub Läti Vabariik Euroopa Kohtul tühistada kohtuotsus Aven vs. nõukogu ja jätta poolte kohtukulud nende endi kanda. P. Aven palub Euroopa Kohtul esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata; teise võimalusena palub ta jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja igal juhul mõista kohtukulud välja Läti Vabariigilt.
8. Kohtuasjas C‑441/24 P palub Läti Vabariik Euroopa Kohtul tühistada kohtuotsus Fridman vs. nõukogu ja jätta poolte kohtukulud nende endi kanda. M. Fridman palub Euroopa Kohtul esimese võimalusena jätta apellatsioonkaebus osaliselt ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu rahuldamata; teise võimalusena palub ta jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja igal juhul mõista kohtukulud välja Läti Vabariigilt.
9. Euroopa Kohtu presidendi 29. oktoobri 2024. aasta ja 6. novembri 2024. aasta otsustega anti Eesti Vabariigile ja Leedu Vabariigile luba astuda menetlusse Läti Vabariigi nõuete toetuseks nendes kohtuasjades, mis seejärel liideti suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides(11).
III. Apellatsioonkaebused
10. Läti Vabariik esitab mõlemas apellatsioonkaebuses neli sarnast väidet.
11. Esimese väite kohaselt on eiratud kohtuotsusest Kadi(12) tulenevat kohtupraktikat; teise väite kohaselt on moonutatud nõukogu esitatud tõendeid; kolmanda väite kohaselt on kriteeriumi d kohaldamisel rikutud õigusnorme ja neljanda väite kohaselt on rikutud õigusnorme, kuna Üldkohus ei kvalifitseerinud distantseerumise puudumist toetusena kriteeriumi a tähenduses.
A. Sissejuhatavad märkused
12. Soovin enne käesolevate apellatsioonkaebuste analüüsimist teha kaks sissejuhatavat märkust.
1. Kohtuliku kontrolli intensiivsus ja analüüsi raamistik
13. Käesolevate apellatsioonkaebuste raames esitatud eri väited võtab kokku üks küsimus: milline on selle kohtuliku kontrolli tase, mida liidu kohtud peavad teostama nõukogu võetud piiravate meetmete seaduslikkuse üle. See ei ole uus küsimus. Liidu kohtutelt oodatakse, et nad saavutaksid delikaatse, kuid lõpuks õiglase tasakaalu erinevate ja potentsiaalselt vastuoluliste põhimõtete ja normide vahel.
14. Kaalukaussidel on esiteks nõukogu pädevus piiravate meetmete võtmisel ja teiseks nende isikute õiguste kaitse, kelle vastu need meetmed on suunatud.
15. Samuti on võimatu jätta tähelepanuta asjaolu, et need apellatsioonkaebused on esitatud seoses sissetungiga Ukrainasse, rahvusvahelise õiguse ja ÜRO põhikirja(13) jämeda rikkumisega, mis on alates teise maailmasõja lõpust üks kõige tõsisemaid ohte Euroopa julgeolekule ja rahvusvahelisele korrale. See mureküsimus on Läti Vabariigi argumentides läbiv.
16. Nende eesmärkide tähtsust, mida nõukogu vastavalt ELL artiklis 21 nimetatud liidu välistegevuse eesmärkidele taotleb ja mis on hõlmatud üldisema eesmärgiga säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek, ning asjaolu, et nõukogu poolt vastuseks Venemaa Föderatsiooni poolsele Ukrainat destabiliseerivale tegevusele võetud piiravate meetmete hulk üha kasvab lähtuvalt nende tõhususest, on juba tunnustatud.(14) Vaidlusalustest aktidest tulenevate piiravate meetodite eesmärk on avaldada Venemaa Föderatsioonile maksimaalset survet, et muuta tegevus, mille eesmärk on kahjustada Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, tema jaoks kulukamaks.
17. Ei ole mingit kahtlust, et nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus piiravate meetmete vajalikkuse üle otsustamisel ja nende tingimuste kindlaksmääramisel. Lisan, et see kaalutlusruum laieneb nende meetmete rangusele ja laadile, millel ei ole tegelikult piiranguid, et teha kindlaks, kas need võivad aidata lõpetada rahvusvahelise õiguse äärmiselt raske rikkumise Venemaa Föderatsiooni poolt.
18. Selline kaalutlusruum ei saa siiski vabastada nõukogu kohustusest veenduda niisuguste põhjuste põhjendatuses, mis viisid selliste isikute loetellu kandmise ja sinna jätmiseni, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid – see tähendab selliste üksikotsuste põhjendatuses, mis mõjutavad neid väga negatiivselt –, ja seda tõendada.(15)
19. Sellega seoses märgin, et Üldkohus esitas enne P. Aveni ja M. Fridmani kriteeriumide a ja d alusel loetellu kandmise ja sinna jätmise põhjendatust sissejuhatavad märkused, mis kajastavad väga hästi analüüsi raamistikku, mille Euroopa Kohus on oma praktikas välja töötanud.
20. Vaid mõnda aega tagasi tuletas Euroopa Kohus veel kord meelde, et ühelt poolt nõuab „nende põhjenduste õiguspärasuse kontrollimisel, millel põhineb otsus kanda või jätta isiku nimi nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, […] Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus, et […] liidu kohus [tagab], et see otsus, mis puudutab seda isikut isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See hõlmab otsuse aluseks olevates põhjendustes väidetud asjaolude kontrollimist, mistõttu kohtulik kontroll ei piirdu esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida on peetud iseenesest selle otsuse argumenteerimiseks piisavaks, on tõendatud“(16).
21. Teiselt poolt kinnitas ta üle, et niisuguse hinnangu „andmisel [ei tule] tõendeid analüüsida mitte eraldatuna, vaid seostatuna nende kontekstiga, kuna nõukogu täidab oma tõendamiskoormise, kui ta viitab liidu kohtus piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumile, mis võimaldavad tõendada piisava seose olemasolu selle isiku, keda rahaliste vahendite külmutamise meede puudutab, ja taunitava režiimi vahel […]. Lisaks sellele peab vaidlustamise korral puudutatud isiku vastu kasutatud põhjenduste põhjendatust tõendama liidu pädev asutus, mitte puudutatud isik ise ei pea, vastupidi, tõendama nende põhjenduste alusetust. Kuigi ei ole nõutav, et see asutus esitaks liidu kohtule kogu teabe ja kõik tõendid, millel väidetud põhjendused põhinevad, on tähtis, et esitatud teave või tõendid toetavad puudutatud isiku vastu kasutatud põhjendusi“(17).
22. Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et piiravate meetmete üle kontrolli teostades peavad liidu kohtud vastavalt neile aluslepingutega antud pädevusele tagama liidu aktide põhimõtteliselt täieliku õiguspärasuse kontrolli, ja see kehtib ka aktide puhul, millega kehtestatakse piiravad meetmed.(18)
23. Seega tuleb käesolevaid apellatsioonkaebusi analüüsida seda analüüsi raamistikku silmas pidades.
2. Loetellu kandmise kriteeriumid
24. Järgmiseks tuleb lühidalt käsitleda kriteeriume, mille alusel nõukogu kandis P. Aveni ja M. Fridmani nimed nende isikute loeteludesse, kelle vara tuleb külmutada, ja jättis sinna.
25. Need kriteeriumid määratles nõukogu, kes kasutas selleks talle selles valdkonnas antud ulatuslikku kaalutlusõigust(19), mida käesolevas asjas ei ole vaidlustatud. Loetellu kandmise kriteeriume muudeti otsusega 2022/329 kontekstis, mida iseloomustas tungiv vajadus võtta olukorra tõsidust arvestades täiendavad piiravad meetmed.(20)
26. Üldkohus välistas sõnaselgelt võimaluse, et selline loeteludesse kandmine ja sinna jätmine – seega nii P. Aveni kui ka M. Fridmani puhul – võis põhineda muudel kriteeriumidel,(21) nagu nõukogu Üldkohtu menetluses mõista andis. Seda järeldust ei seatud käesolevates apellatsioonkaebustes kahtluse alla. Seega on analüüsi seisukohast asjakohased vaid kriteeriumid a ja d.
27. Kriteeriumist a nähtub seega, et selliste füüsiliste isikute rahalised vahendid ja majandusressursid,(22) kes „toetavad või viivad ellu“ sellist tegevust või poliitikat, mis kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust, või stabiilsust või julgeolekut Ukrainas, tuleb külmutada.
28. Kriteeriumi d eesmärk on omakorda külmutada füüsiliste isikute rahalised vahendid seetõttu, et nad annavad materiaalset või rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad nende tegevusest kasu.
29. Need aktid ei sisalda mõistete „toetus“, „materiaalne või rahaline toetus“, „Venemaa otsustusõiguslikud isikud“ ega „kasu saamine“ määratlust. Need ei sisalda rohkem teavet ka tõendamisviisi kohta.(23)
30. Vaidlustatud kohtuotsuste punktist 41 nähtub, et Üldkohus leidis, et kriteerium a „eeldab, et oleks tuvastatud otsene või kaudne seos […] isiku […] tegevuse või tegude ja piiravate meetmete võtmise tinginud olukorra vahel Ukrainas […] Need isikud peavad olema toetanud oma käitumisega isikuid, kes on vastutavad tegevuse või poliitika eest, mis kahjustab või ohustab Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust“.
31. Nende kohtuotsuste punktist 42 tuleneb, et Üldkohus otsustas, et kriteerium d „puudutab sihipäraselt ja valikuliselt füüsilisi isikuid […], kes – ehkki [neil] endil puudub iseenesest seos Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimisega – annavad materiaalset või rahalist toetust selle eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad nende tegevusest kasu“. Üldkohtu hinnangul koosneb kriteerium d kahest osast, nimelt materiaalsest või rahalisest toetusest annekteerimise või destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele ning viimaste tegevusest kasu saamisest. Need kaks kriteeriumi ei ole kumulatiivsed ning kasu saamiseks piisab sellest, kui asjaomane isik saab kasu Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest, ilma et oleks vaja tuvastada seost loetellu kantud isikute või üksuste saadava kasu ning Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise vahel.
B. Esimene väide kohtuasjades C‑440/24 P ja C‑441/24 P, mille kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus eiras kohtuotsusest Kadi tulenevat kohtupraktikat
1. Poolte argumentide kokkuvõte
32. Läti Vabariik, keda toetavad Eesti Vabariik ja Leedu Vabariik, esitab enne oma argumente rea üldisi märkusi vajaduse kohta luua ühtne kohtupraktika ning võtta arvesse Venemaa režiimi ja selle mõju laiemat konteksti. Sellise hinnangu andmisel tuleb tema sõnul arvesse võtta ELL artikli 3 lõigetest 1 ja 5 ning artikli 21 lõikest 1 ja lõike 2 punktidest a ja c tulenevaid nõudeid.
33. Üldkohus kohaldas vääralt vaidlustatud kohtuotsuste punktis 31 meenutatud kohtupraktikat, analüüsides pelgalt nõukogu esitatud tõendeid individuaalselt ja eraldiseisvalt, samas kui selle analüüsiga oleks pidanud kaasnema nende igakülgne analüüs kogumina, arvestades konteksti, millesse need tõendid kuuluvad.
34. Nii väidab Läti Vabariik, et piiravate meetmete kohtulik kontroll peaks toimuma kolmes etapis. Kõigepealt oleks Üldkohus pidanud analüüsima, kas mõni nõukogu esitatud põhjustest õigustas juba iseenesest loetellu kandmist. Kui ükski põhjus eraldi ei õigustanud loetellu kandmist, oleks Üldkohus pidanud tõendeid analüüsima koos. Seejärel oleks tulnud kasutada olemasolevat teavet, mida tõendid ei sisalda ning mis on piiravate meetmete õiguspärasuse hindamisel oluline element. Väliskontekst on Üldkohtu käsutuses olev vahend, mis võimaldab tal hinnata tõendeid, kui need on konkreetsest olukorrast(24) lahutamatud ja kui nõukogul on raskusi tõendite kogumisega, nagu see on Venemaa kontekstis. Tõendeid, mis puudutavad isiku lähedust valitsusele ja tema „oligarhi“ staatust autoritaarses režiimis, tuleks hinnata, pidades silmas seda konkreetset konteksti, sealhulgas ärimaailma allutatust kohustusele toetada autoritaarse režiimi poliitikat. Üldkohus ei võtnud arvesse seda konteksti selgitavat teavet, mille nõukogu esitas Üldkohtus vasturepliigis. Läti Vabariik viitab eelkõige ühele 2012. aasta ajakirjandusartiklile, Bank of Finland Institute for Emerging Economiesi aruandele ning P. Aveni avaldusele Venemaa majanduskeskkonna ja otsustusõiguslike isikute osalemise kohta selle arengus. Lõpuks, analoogia alusel kohtuotsusega nõukogu vs. Bamba(25) oleks Üldkohus pidanud järeldama, et arvestades konteksti, mis kinnitab lahutamatut seost Venemaa majanduskeskkonna ja poliitiliste juhtide vahel, on vaidlustatud aktide põhjendused piisavad.
35. Kõigepealt teevad P. Aven ja M. Fridman Euroopa Kohtule ettepaneku kasutada kodukorra artiklit 181. Lisaks väidavad nad esimese võimalusena, et Läti Vabariigi apellatsioonkaebuse esimese väite raames esitatud argumendid ei ole selged, ning leiavad, et need on vastuvõetamatud. Teise võimalusena leiavad nad, et apellandi argumentidega palutakse Üldkohtul asendada vaidlustatud akti vastuvõtja põhjendused enda omadega; see on aga kohtupraktika kohaselt välistatud.(26) Nõukogu põhjendusi tuleks hinnata üksnes nende asjaolude põhjal, millele nõukogu tugines oma otsuse tegemisel.(27) P. Aven ja M. Fridman väidavad, et Üldkohus ei saa Venemaa režiimi toimimise arvesse võtmiseks lähtuda muust kui nõukogu dokumentaalsest alusest. Igal juhul, isegi kui Üldkohus oleks pidanud sellise analüüsi läbi viima, ei oleks see järeldust kuidagi muutnud.
2. Analüüs
36. Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi sellele, mida väidavad P. Aven ja M. Fridman, ei ole käesolevad apellatsioonkaebused ilmselgelt vastuvõetamatud ega ilmselgelt põhjendamatud ning neid ei saa lahendada kodukorra artikli 181 alusel antud määrusega.
37. Samuti tuleb tagasi lükata etteheide, et esimene väide on vastuvõetamatu. Vastupidi sellele, mida väidavad P. Aven ja M. Fridman, on apellandi argumendid nimelt vägagi selged ja kergesti mõistetavad, millest annab muu hulgas tunnistust ka asjaolu, et P. Avenil ja M. Fridmanil õnnestus võtta seisukoht nimetatud väite sisu suhtes, et järeldada, et see on põhjendamatu.
38. Mis puudutab esimese väite sisulist analüüsi, siis soovib Läti Vabariik üldiselt vaidlustada viisi, kuidas Üldkohus oma analüüsi läbi viis. Ta heidab Üldkohtule ette, et viimane eraldas üksteisest loetellu kandmise põhjused ja tõendid, mis olid mõeldud neid toetama, samas kui ta oleks pidanud neid põhjusi ja tõendeid nende konteksti arvestades analüüsima igakülgselt kogumina. Selles mõttes on esimene väide tihedalt seotud tema esitatud teise väitega.
39. Teen ettepaneku koondada Läti Vabariigi argumendid selle esimese väite kohta kahte gruppi: esiteks piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide arvesse võtmise küsimus ja teiseks etteheide, et on eiratud kohtuotsusest Kadi tulenevat kohtupraktikat, kuna tõendeid uuriti eraldi ja ei võetud arvesse väliskonteksti.
40. Esiteks, mis puudutab Läti Vabariigi argumenti, et piiravate meetmete õiguspärasust tuleb hinnata ELL artiklitest 3 ja 21 tulenevaid nõudeid silmas pidades, siis ei ole mul kindlasti plaanis eitada piiravate meetmete tähtsust liidu eesmärkide saavutamiseks ja tegevuse elluviimiseks rahvusvahelisel areenil. Pean siiski vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et liidu kohtu teostatava kohtuliku kontrolli rangus, nagu see on määratletud Euroopa Kohtu praktikas, vastab samuti äärmiselt olulisele normatiivsele nõudele, kuna see tuleneb põhiõiguste harta artiklist 47. Teisisõnu, isegi kui tuginetakse ELL artiklitele 3 ja 21, jääb kohtulik kontroll täielikult tõhusaks.
41. Lisaks tuleb meenutada, et selle kohtuliku kontrolli eesmärk on tagada, et nõukogu on oma kohustused täitnud. Tuletan sellega seoses meelde, et nõukogu peab piiravate meetmete võtmisel järgima põhiõigusi(28), sealhulgas õigust heale haldusele, millest tuleneb igaühe õigus sellele, et tema küsimusi käsitletaks erapooletult ja õiglaselt(29).
42. Teiseks, mis puudutab Üldkohtu kohustusi siis, kui ta otsustab, kas põhjused, mille alusel isik kanti nende isikute loetellu, kelle varad tuleb külmutada, või jäeti sinna, on põhjendatud, siis tuletan meelde, et tema ülesanne on veenduda, et loetellu kandmise või loetellu jätmise otsused põhinevad piisavalt kindlal faktilisel alusel. Põhjendustes esitatud asjaolusid tuleb kontrollida ning piirduda ei tohi üksnes nende abstraktse tõenäosuse hindamisega. Nõukogu esitatud teave ja tõendid peavad suutma kinnitada vähemalt üht loetellu kandmise põhjust ning liidu kohus peab kontrollima nende sisulist õigsust ja hindama nende tõendusjõudu konkreetse juhtumi asjaolusid ja puudutatud isiku esitatud märkusi arvestades.
43. Lisaks võib loetellu kandmise põhjuste õiguspärasust hinnata ka nii, et tõendeid analüüsitakse mitte eraldatuna, vaid seostatuna nende kontekstiga, kuna nõukogu täidab oma tõendamiskoormise, kui ta viitab liidu kohtus piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumile, mis võimaldavad tõendada piisava seose olemasolu selle isiku, keda rahaliste vahendite külmutamise meede puudutab, ja taunitava režiimi vahel.(30) Nii võimaldab kontekstile tuginemine nõukogul täita tõendamiskoormise olukordades, kus teavet on raske hankida, nagu see oli näiteks kohtuotsuse Anbouba vs. nõukogu(31) puhul.
44. Vaieldamatult võib konteksti kasutada selleks, et hinnata loetellu kandmise kriteeriumide õiguspärasust,(32) aga ka loetellu kandmise põhjuste põhjendatust. Ent kuigi kontekst võib alati mõnda põhjust või tõendit toetada, ei saa see seda kunagi asendada.
45. Kohtuotsuses Anbouba vs. nõukogu puudutasid asjaomase isiku loetellu kandmise põhjused teatud hulka kaudseid tõendeid, mis olid seotud eelkõige teatavate ülesannetega, mida asjaomane isik Süüria majanduses täitis. Need põhjused põhinesid loetellu kandmise hetkel tunnustatud ja asjakohastel asjaoludel. Eraldi vaadelduna ei nähtunud neist asjaoludest toetust režiimile; kogumis ja konteksti arvestades sai neist piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogum, mis võimaldas tõendada, et see isik toetas Süüria režiimi majanduslikult.(33)
46. Minu arvates seisneb käesolevate apellatsioonkaebuste puhul raskus selles, et P. Aveni ja M. Fridmani loetellu kandmise põhjused ning neid toetavad tõendid põhinesid asjaoludel, mis ei näita toetust kriteeriumi a või d tähenduses ega kasu saamist kriteeriumi d tähenduses. Teisisõnu ei olnud Üldkohtu analüüsi lõpus vaidlustatud kohtuotsustes enam midagi, mis oleks vajanud konteksti abil selgitamist.
47. Läti Vabariigi seisukoht on järgmine: kuna P. Aven ja M. Fridman on vene oligarhid, said nad sellise majandusliku edu saavutada üksnes Venemaa režiimi üldiselt ja V. Putinit konkreetsemalt toetades või nende toetusel, ehk saades nende tegevusest kasu.
48. On enam kui tõenäoline, et see väide on faktiliselt õige.
49. Kuid Euroopa kohtuliku kaitse standard on sellegipoolest nõudlikum, ning kuivõrd kontroll peab olema täielik, tuleb arvesse võtta loetellu kandmise kriteeriumide sisu ning veenduda, et loetellu kandmise põhjused on vastavuses neid toetavate tõendite ja kriteeriumi endaga. Täielik kontroll ei sobi kokku kontekstipõhise eelduse leidmisega.
50. Tõendite tõlgendamine konteksti arvestades ei saa olla niivõrd konstruktiivne, et see moonutab kriteeriumi ennast.
51. Lisaks ei saa Läti Vabariigi esitatud konteksti puudutavad asjaolud, mis kordavad osaliselt neid, mille nõukogu esitas oma vasturepliigis Üldkohtus, varjutada asjaolu, et seda konteksti ei ole vaidlusalustes aktides välja toodud.(34) Nõukogu oli seega kohustatud esitama täpsed ja konkreetsed põhjused – vajaduse korral konkreetsete, täpsete ja kokkulangevate kaudsete tõendite kogumi –, mis puudutavad faktilisi asjaolusid, mis võivad moodustada niisuguse tegevuse, nagu on silmas peetud kriteeriumides a ja d, nagu ma neid meenutasin analüüsi alguses.
52. Seega otsustas Üldkohus minu arvates õigesti, et vaidlustatud kohtuotsuste punktis 44 nimetatud eri põhjused tõendavad küll teatavad lähedust V. Putini või tema ümberkaudsetega, kuid ei võimalda tõendada, et P. Aven ja M. Fridman toetasid Ukrainat kahjustavat tegevust või poliitikat kriteeriumi a tähenduses, ega seda, et nad said nende otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu kriteeriumi d tähenduses.(35)
53. Kuna arvesse võetud kriteeriumid on üldist laadi ja neid kehtestavad sätted ei sisalda mingit määratlust selle kohta, mida tuleb mõista Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse või poliitika „toetamise“ all, „materiaalse või rahalise toetuse“ all „Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele“ või väljendi all „saada kasu“ nende otsustusõiguslike isikute tegevusest, ega ka ühtegi täpsustust nende tõendamise kohta, siis ei ole minu arvates põhjust kalduda kõrvale kohtupraktika suunast, mille kohaselt on siis, kui hinnatakse, kas isiku kandmine selliste isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on põhjendatud, alati tarvis tõendeid selle kohta, et asjaomane isik toetab režiimi materiaalselt või saab selle tegevusest kasu.(36) Nimelt ei tulene kriteeriumide a ja d sõnastusest, et eeldatakse Venemaa režiimi toetamist või Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu saamist ainuüksi P. Aveni ja M. Fridmani positsiooni tõttu Venemaa majanduses.(37)
54. Mis puudutab argumenti, et piiravate meetmete kohtulik kontroll on selline kolmeastmeline kontroll, nagu apellant kirjeldab, siis märgin, et seda ei toeta miski Euroopa Kohtu praktikas.
55. Eelkõige on väide, et kui ükski põhjus eraldivõetuna ei põhjenda loetellu kandmist, on Üldkohtu ülesanne analüüsida tõendeid kogumina, minu arvates raskesti ühitatav korduvalt esile toodud põhimõttega, mille kohaselt juhul, kui liidu kohus leiab, et vähemalt üks esitatud põhjustest on piisavalt täpne ja konkreetne, tõendatud ja iseenesest piisav alus selle otsuse põhjendamiseks, siis ei saa asjaolu, et teised asjaomased põhjendused seda ei ole, õigustada nimetatud otsuse tühistamist.(38) Kui piisab ainult ühest põhjusest, peab vähemalt üks põhjus olema põhjendatud. Kui aga ükski põhjus ei ole põhjendatud, ei saa neid kogumina analüüsides jõuda teistsugusele järeldusele.
56. Argument, mis põhineb kohtuotsusel National Iranian Oil Company vs. nõukogu(39), ei ole veenev. Läti Vabariik soovib väita, et Euroopa Kohus tunnistas selle kohtuotsuse punktis 78, et nn väliskontekst on midagi sellist, mis võimaldab Üldkohtul hinnata tõendeid, kui need on konkreetsest olukorrast lahutamatud ja kui nõukogul on raskusi tõendite kogumisega, nagu see on tema sõnul Venemaa kontekstis.
57. Kuid ühelt poolt tuleb märkida, et kui Euroopa Kohus tunnustab kohtuotsuse National Iranian Oil Company vs. nõukogu punktis 78 võimalust kasutada ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas vastu võetud otsuste tõlgendamisel konteksti, siis on see seotud loetellu kandmise kriteeriumide, mitte loetellu kandmise põhjusi toetavate tõendite õiguspärasusega. Teiselt poolt ei nähtu vaidlustatud kohtuotsustest, et nõukogu oleks soovinud tugineda raskustele tõendite kogumisel.(40)
58. Mis puudutab argumenti, et Üldkohus oleks pidanud arvesse võtma P. Aveni ja M. Fridmani suhtes võetud piiravate meetmete väliskonteksti ning et nõukogu poolt Üldkohtule vasturepliigis esitatud teavet oleks tulnud arvesse võtta kui midagi sellist, mis võib tõendada, et konteksti arvestades on vaidlustatud aktide põhjendused piisavad, siis aetakse ilmselgelt segamini ühelt poolt põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimine ja teiselt poolt loetellu kandmise põhjendatuse kontrollimine, mille puhul tuleb selgeks teha, kas nõukogu poolt loetellu kandmiseks esitatud asjaolud on tõendatud ja kas need õigustavad nende meetmete võtmist.(41) Üldkohtu kontroll kahes vaidlustatud kohtuotsuses puudutas aga üksnes viimati nimetatut.
59. Kõigil eeltoodud põhjustel teen ettepaneku esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
C. Teine väide kohtuasjades C‑440/24 P ja C‑441/24 P, mille kohaselt on moonutatud nõukogu esitatud tõendeid
1. Poolte argumentide kokkuvõte
60. Teises väites, mida ta peab esimesega tihedalt seotuks, väidab Läti Vabariik, keda toetavad menetlusse astujad, sisuliselt, et Üldkohus moonutas nõukogu esitatud tõendeid, sest ta ei analüüsinud neid nende kontekstis.
61. Mis puudutab kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punkti 74, siis tõendite nr 3 ja 7 tõlgendus läheb tema sõnul vastuollu nõukogu võetud meetmete eesmärgiga ning küsimus, kas Ameerika sanktsioonid lõpuks vastu võeti või mitte, ei oma tähtsust nende nõukogu esitatud tõendite tõendusjõu kindlaksmääramisel, millega sooviti rõhutada P. Aveni ja V. Putini vahelisi tihedaid suhteid ning asjaolu, et P. Aven oli muutunud Venemaa režiimi lahutamatuks osaks.
62. Tõendite nr 4 ja 12 osas tõlgendas Üldkohus faktilisi asjaolusid mehaaniliselt, samas kui nii uurimiskomisjon Salié kui ka V. Putini lobi Alfa Banki kasuks, mis on üks Venemaa peamisi eraõiguslikke panku, illustreerivad tihedaid, ammuseid ja erilisi suhteid P. Aveni ja Venemaa režiimi vahel ning vastastikust ja lahutamatut toetust.
63. Tõendid nr 10 ja 11 illustreerivad taas M. Aveni ja V. Putini lähedust, kuna need puudutavad viimase tütart.
64. Mis puudutab tõendeid nr 2 ja 3, siis need tõendavad P. Aveni osalemist Kremli püüdlustes tühistada lääne sanktsioonid ja P. Aveni osalemist mitmes arutelus Venemaa valitsusega.
65. Kõigist nendest tõenditest tuleneb, et P. Aven ei tegutse Venemaa valitsusest sõltumatult, vaid on vastupidi hoopis osa Venemaa režiimist, millega ta on lahutamatult seotud, ning et ta ei saa eirata selle režiimi poliitikat, suunda ja prioriteete, kuivõrd ta tegutses saadikuna. Seda tõendavad P. Avenile usaldatud vastutus ja ülesanded.
66. Mis puudutab tõendeid nr 8 ja 9, siis oleks nende tõendite analüüs nende kontekstis võimaldanud Üldkohtul tuvastada, et tegemist ei olnud pelgalt põhiseaduslikult tagatud õiguskaitsevahendi kasutamisega, arvestades õigusriigi õõnestumist, peaprokuröri sõltumatust ning võimu koondumist Venemaa presidendi kätte. Üldkohus näib olevat pigem veendunud sellise õigusliku arvamuse tõendusjõus, milles hinnatakse kirja, mille P. Aven saatis Venemaa presidendile, võtmata arvesse selle arvamuse saamise tingimusi.
67. Mis puudutab kohtuotsust Fridman vs. nõukogu, siis leiab Läti Vabariik, et Üldkohus eksis, kui ta eitas tõendi nr 7 tõendusjõudu; see tõend tõendab V. Putini lobi Alfa Group Turkey kasuks, millega premeeritakse Alfa Banki hõlmava 1989. aastal loodud konglomeraadi lojaalsust Venemaa režiimile. Selline lobi illustreerib selgelt M. Fridmani ja Venemaa režiimi vahelisi tihedaid, ammuseid ja erilisi suhteid. Vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktis 49, tuleks M. Fridmani loetellu kandmise põhjendamisel arvesse võtta 2005. aasta poliitilisel toetusel tuginevat põhjust.
68. Tõendite nr 1 ja 2 puhul, mis käsitlevad asjaolu, et M. Fridman on Alfa Banki miljardärist aktsionär, jättis Üldkohus jällegi tähelepanuta laiema konteksti, mida ta oli kohustatud arvesse võtma(42), samas kui need tõendid tõendavad M. Fridmani seisundit Venemaa majanduses.
69. M. Fridmani lähedust Venemaa presidendiga illustreerivad veel tõendid nr 5 ja 6.
70. Tõendist nr 2 nähtub selgelt, et M. Fridman osales Kremli jõupingutustes lääne sanktsioonide tühistamiseks. On tõendatud, et M. Fridman ei tegutse Venemaa valitsusest sõltumatult, vaid on hoopis osa Venemaa režiimist, millega ta on lahutamatult seotud. Ta ei saa eirata selle režiimi poliitikat, suunda ja prioriteete, kuivõrd ta tegutses selle saadikuna. M. Fridmanile antud vastutus ja ülesanded kinnitavad V. Putini ja M. Fridmani vahelisi tihedaid ja lahutamatuid suhteid.
71. Kokkuvõttes uuriti vääralt kõiki tõendeid, sest Üldkohus analüüsis neid läbi oluliselt moonutava prisma.
72. P. Aven ja M. Fridman paluvad esimese võimalusena tunnistada teine väide vastuvõetamatuks ja teise võimalusena tunnistada see ilmselgelt põhjendamatuks.
2. Analüüs
73. Tuleb meenutada Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, mille kohaselt saab vastavalt ELTL artikli 256 lõikele 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesele lõigule apellatsioonkaebuse esitada ainult õigusküsimustes. Ainult Üldkohus on pädev ühelt poolt faktilisi asjaolusid tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb talle esitatud toimikumaterjalidest, ja teiselt poolt neid faktilisi asjaolusid ja tõendeid hindama. Välja arvatud juhul, kui faktilisi asjaolusid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks sellisena Euroopa Kohtu poolt läbivaatamisele apellatsioonimenetluses. Lisaks tuleb märkida, et kui apellant väidab, et Üldkohus on faktilisi asjaolusid või tõendeid moonutanud, peab ta täpselt osutama tõenditele, mida kohus on väidetavalt moonutanud, ning hindamisvigadele, mis on tema arvates põhjustanud moonutamise Üldkohtu poolt. Lõpuks peab moonutamine selgelt näitama, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on väär, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata.(43)
74. Vastupidi sellele, mida väidavad P. Aven ja M. Fridman, on teine väide vastuvõetav, kuna Läti Vabariigi argumendid vastavad eespool meenutatud nõuetele, sest Läti Vabariik väidab täpselt ja üksikasjalikult, et mitut tõendit on moonutatud seetõttu, et Üldkohus ei võtnud arvesse nende konteksti.
a) Väide, et P. Avenit puudutavaid tõendeid on moonutatud
75. Mis puudutab tõendeid nr 3 ja 7, siis analüüsis Üldkohus põhjust, mille kohaselt P. Aven kohtus 2016. aastal V. Putiniga, kes hoiatas teda võimaluse eest, et Ameerika Ühendriigid kohaldavad talle või Alfa Bankile täiendavaid sanktsioone. Üldkohus asus seisukohale, et nende tõenditega püüti näidata, et P. Aven sai kasu Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest kriteeriumi d tähenduses.(44) Üldkohus leidis siiski kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 74, et kuigi P. Aven ei ole faktilisi asjaolusid vaidlustanud, ei nähtu tõenditest, et Ameerika Ühendriikide täiendavad sanktsioonid oleks lõpuks vastu võetud.
76. Kuid pelka võimalusest teavitamist ilma konkreetse kasuta ei peetud selliseks, mis tõendaks kasu saamist, ning konteksti arvesse võtmine ei muuda seda järeldust. Kriteerium d ei ole sõnastatud nii, et see hõlmaks ka kasu saamise pelka võimalust. Tuleb tõdeda, et järeldus, millele Üldkohus jõudis kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 74, ei ole ilmselgelt väär ega kujuta endast seega moonutamist.
77. Nagu väidab Läti Vabariik, oleks küll tõepoolest võimalik väita, et piiravate meetmete tõhususe suurendamine ja nendega taotletavate eesmärkide kiirem täitmine nõuavad isikute loetellu kandmise lubamist ka sellistel juhtudel. Selle kriteeriumi seda lubavalt sõnastamine on siiski nõukogu ülesanne.
78. Mis puudutab tõendeid nr 4 ja 12, siis heidab Läti Vabariik Üldkohtule ette, et viimane tõlgendas faktilisi asjaolusid mehaaniliselt. Mul on raske mõista, kuidas saab faktiliste asjaolude mehhaaniline – st asjaoludele liiga lähedane – tõlgendamine olla ilmselgelt väär.
79. Igal juhul ja esiteks tuleb seoses põhjusega, et V. Putini premeeris Alfa Groupi, mille oluline aktsionär on P. Aven, selle lojaalsuse eest, toetades 2005. aastal poliitiliselt kontserni investeerimiskavasid Türgis, märkida, et Üldkohus asus seisukohale, et selle põhjuse eesmärk oli tõendada, et P. Aven sai kasu Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest kriteeriumi d tähenduses. Üldkohus leidis, et Venemaa otsustusõiguslikud isikud, kelle tegevusest selle kriteeriumi tähenduses kasu saadi, pidid olema alustanud ettevalmistusi Krimmi annekteerimiseks ja Ukraina destabiliseerimiseks, et saaks asuda seisukohale, et sellise kasu saajad ei saanud olla teadmatuses nende otsustusõiguslike isikute osalemisest neis ettevalmistustes. Arvestades, et seda poliitikat ja tegevust rakendati alates 2014. aasta veebruari lõpust, otsustas Üldkohus, et 2005. aastal saadud poliitilise toetuse põhjust ei saa arvesse võtta. Küsimus, kas kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktist 48 tulenev Üldkohtu hinnang on põhjendatud, on õigusküsimus, mida käsitleb kolmas väide ja mida ma analüüsin selle väite raames. Mis puudutab tõendi nr 12 ülejäänud hindamist, siis ei ole ilmnenud mingit moonutamist konteksti arvesse võtmata jätmise tõttu.
80. Teiseks leidis Üldkohus samuti, et põhjusega, mille kohaselt P. Aven aitas V. Putinit uurimiskomisjoni Salié raames, sooviti tõendada materiaalset või rahalist toetust Venemaa otsustusõiguslikele isikutele kriteeriumi d tähenduses.
81. Tõdedes, et faktilised asjaolud leidsid aset 1991. ja 1992. aastal, lükkas Üldkohus selle põhjuse tagasi põhjendusel, et tegemist on P. Aveni loetellu kandmisest ja sinna jätmisest ajaliselt liiga kauge asjaoluga, et seda saaks arvesse võtta, eelkõige seetõttu, et sellel kuupäeval ei olnud veel alustatud ettevalmistusi Krimmi annekteerimiseks ja Ukraina destabiliseerimiseks. Konteksti arvesse võtmine ei saa seda järeldust muuta.
82. Ilma et see piiraks kolmanda väite analüüsi, tuleb järeldada, et tõendeid nr 4 ja 12 ei ole moonutatud.
83. Mis puudutab tõendeid nr 8 ja 9, siis tuleb kohe alustuseks märkida, et Üldkohtu analüüs ei puudutanud tõendit nr 9.(45)
84. Mis puudutab põhjust, et P. Aven kirjutas V. Putinile kirja, et kaevata Moskva vahekohtu otsuse kohta, mis tehti tema ettevõtte huve puudutavas menetluses, ja et V. Putini andis Venemaa peaprokurörile korralduse seda juhtumit uurida, siis leidis Üldkohus, et selle eesmärk oli tõendada, et P. Aven sai Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu kriteeriumi d tähenduses.(46)
85. Tõend nr 8 on 2019. aastal ühel veebisaidil avaldatud artikkel, mille sisu on üksikasjalikult kirjeldatud kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 62. Selle kohtuotsuse järgmisest punktist nähtub, et P. Aven ei vaidlusta seda teavet.
86. Üldkohus ei asunud siiski seisukohale, et selline asjaolu iseloomustab kasu saamist kriteeriumi d tähenduses, kuna võimalus pöörduda Venemaa presidendi poole neil asjaoludel ja sel eesmärgil on põhiseaduses ette nähtud ning tõend nr 8 ei võimaldanud tõendada, et P. Aven sai sellest toimingust konkreetselt kasu.
87. Võib tunduda naiivne leida, et tõendis nr 8 esitatud asjaolud ei ole lõpuks midagi muud kui õiguskaitsevahendi kasutamine, samas kui Venemaa Föderatsioon ei ole õigusriik. Ma mõistan väga hästi seda, mida Läti Vabariik oma argumentides kaitsta püüab. See muudab aga nõukogu tegematajätmise minu arvates veelgi ilmsemaks. Nagu apellant sõnas, pidi ta seda põhjust kinnitama, kasutades tõendeid võimude lahususe puudumise, kohtusüsteemi sõltumatuse puudumise või õigusriigi õõnestumise kohta, mida tal oleks olnud tõenäoliselt lihtne teha.
88. Seega ei ole Üldkohtu hinnang tõendile nr 8 selle moonutamine.
89. Lõpuks, mis puudutab P. Aveni esitatud õigusliku arvamuse tõendusjõudu, siis tuleb tõdeda, et Läti Vabariik tõlgendab kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punkti 66 valesti, kuna sellest punktist tuleneb lihtsalt, et ainuüksi asjaolu, et üks pool esitas dokumendi enda kaitseks, ei võta sellelt kogu tõendusjõudu. Teistsugune seisukoht vähendaks märkimisväärselt asjaomaste isikute kaitsevahendeid. Sellisel dokumendil on suhteline tõendusjõud, mida Üldkohus täielikult tunnistas. Igal juhul ei järeldanud Üldkohus ainuüksi selle arvamuse põhjal, et see põhjus ei ole põhjendatud. Üldkohus leidis nimelt, et nõukogu tõendatud asjaolud ei olnud piisavad näitamaks, et P. Aveni kaebus ja sellest tulenevad tagajärjed kujutasid endast sellist kasu, mis ületab tavapärase õiguskaitsevahendi kasutamisest saadava kasu, mitte ainult esitatud õigusliku arvamuse, vaid ka Venemaa eesistumise veebisaidil kättesaadava teabe tõttu.(47) Tõendit nr 8 kõrvutati vastupidiste tõenditega, mis on kaitseõiguste põhimõtte sisu, kuid seda ei ole siiski moonutatud.
90. Mis puudutab tõendeid nr 10 ja 11, siis nendega sooviti toetada põhjust, mille kohaselt olid Alfa Groupi ja V. Putini vahel seosed viimase tütre kaudu.(48)
91. Nendest tõenditest nähtub, et V. Putini vanim tütar juhtis heategevuslikku projekti, mida viis ellu teaduskeskus, kus ta oli doktorant, ja mille eesmärk oli aidata haigeid lapsi. Seda projekti rahastas Alfa Bank.(49)
92. Üldkohus ei moonutanud neid tõendeid, kui ta leidis, et need ei ole piisavad selleks, et tuvastada materiaalset või rahalist toetust või kasu saamist P. Aveni poolt oma suhetes V. Putiniga kriteeriumi d tähenduses,(50) ega selleks, et tõendada toetust kriteeriumi a tähenduses,(51) kuna võimalikud suhted V. Putini tütrega saavad parimal juhul tõendada P. Aveni teatavat lähedust viimasega. Kriteeriumist a ega kriteeriumist d ei tulene aga, et pelk lähedus Venemaa otsustusõiguslike isikutega oleks loetellu kandmise põhjus.
93. Mis puudutab tõendeid nr 2 ja 3,(52) siis väidab Läti Vabariik sisuliselt, et need tõendid näitavad, et P. Aven ei tegutse sõltumatult Venemaa valitsusest, kuhu ta väidetavalt kuulub, kuna ta on sellega lahutamatult seotud.
94. Need argumendid ei veena tõendite nr 2 ja 3 moonutamises, kuna P. Aveni loetellu kandmise põhjuseks ei ole mitte asjaolu, et ta kuulub Venemaa valitsusse, ega ka asjaolu, et tal on viimasega sedavõrd tihe seos, et ta on sellest lahutamatu. Tuletan meelde, et ainsad kriteeriumid, mida Üldkohus analüüsis kohtuotsuses Aven vs. nõukogu, on kriteeriumid a ja d ning et seotus on neist erinev õiguslik alus.(53)
95. Lisaks nähtub tõendist nr 2, et koosolek Washingtonis toimus 2018. aastal ehk neli aastat enne esialgsete aktide vastuvõtmist. Arvestades ajalist eraldatust selle sündmuse ja P. Aveni esmakordse loetellu kandmise vahel,(54) ei saa ainuüksi see asjaolu tõendada ette heidetud tegevuse aktuaalsust loetellu kandmise hetkel.(55)
96. Seega tuleb järeldada, et P. Avenit puudutavaid tõendeid ei ole moonutatud.
b) Väide, et M. Fridmani puudutavaid tõendeid on moonutatud
97. Seoses etteheidetega, et on moonutatud tõendeid nr 7, 5 ja 6, viitan mutatis mutandis oma analüüsile nende tõendite kohta P. Avenit puudutavas osas.
98. Mis puudutab tõendeid nr 1 ja 2, siis väidab Läti Vabariik, et oli tõendatud, et M. Fridman on miljardärist aktsionär. Üldkohus jättis eelkõige kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktis 53 tähelepanuta konteksti, millest tuleneb, et ainuüksi sellest asjaolust piisab, et tõendada poliitilise tegevuse toetamist kriteeriumi a tähenduses või Venemaa otsustusõiguslike isikute toetamist või nende tegevusest kasu saamist kriteeriumi d tähenduses. Need tõendid näitavad M. Fridmani staatust Venemaa majanduses ja tema kohta Venemaa režiimis.
99. Need argumendid kajastavad selgelt esimest väidet, mille analüüsile ma seega viitan.
100. Kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktist 51 nähtub, et tõendid nr 1 ja 2 näitavad, et M. Fridman on Alfa Groupi oluline aktsionär; Alfa Groupi kuulub ka Alfa Bank, mille aktsionär M. Fridman samuti on. M. Fridmani on nimetatud üheks kontserni miljardäriks ja üheks Alfa Groupi juhiks.
101. Üldkohus järeldas nendest tõenditest – ilma neid moonutamata –, et need näitavad, et M. Fridman oli Alfa Groupi oluline aktsionär,(56) ning ta kõrvutas neid moonutusteta loetellu kandmise kriteeriumidega järeldamaks, et need ei võimalda tõendada, et M. Fridman toetas tegevust või poliitikat kriteeriumi a tähenduses või andis Venemaa otsustusõiguslikele isikutele materiaalset või rahalist toetust või sai nende tegevusest kasu kriteeriumi d tähenduses(57). Nimelt, kuna vaidlusalustes aktides puuduvad tõendid, mis näitaksid seost ärimehe positsiooni Venemaa majanduses ja selle vahel, et sellele positsioonile jõudmiseks ja sinna jäämiseks on tingimata vaja toetust, siis ei kinnita tõendid nr 1 ja 2 loetellu kandmise põhjusi ega ole seotud kriteeriumidega a ja d, mis on ainsad, millega põhjendati M. Fridmani kandmist nende isikute loetellu, kelle varad tuleb külmutada.
102. Kogu eelnevast analüüsist tuleneb, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
D. Kolmas väide kohtuasjades C‑440/24 P ja C‑441/24 P, mille kohaselt on kriteeriumi d tõlgendamisel ja kohaldamisel rikutud õigusnormi
103. Läti Vabariik, keda toetavad Eesti Vabariik ja Leedu Vabariik, jagab kolmanda väite kahte ossa. Esimeses osas heidetakse Üldkohtule ette, et viimane otsustas, et kriteeriumi d saab kohaldada üksnes tingimusel, et Venemaa otsustusõiguslikud isikud on juba alustanud ettevalmistusi Krimmi annekteerimiseks või Ukraina destabiliseerimiseks. Teise osa kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus ei võtnud arvesse lahutamatut seost Venemaa režiimi ja oligarhide vahel.
1. Kolmanda väite esimene osa
104. Läti Vabariik väidab sisuliselt, et Üldkohus tõlgendas kohtuotsust Rotenberg vs. nõukogu(58) liiga kitsalt, mis on vastuolus loetellu kandmise põhjuste kehtivuse hindamist käsitleva kohtupraktikaga. Viimati nimetatud hindamisel tuleb tõendeid uurida nende kontekstis. Sellest kohtupraktikast tuleneb lisaks, et nõukogu täidab temal lasuva tõendamiskoormise, kui ta viitab piisavalt konkreetsete, täpsete ja kokkulangevate kaudsete tõendite kogumile, mis tõendavad piisava seose olemasolu asjaomase isiku ja režiimi vahel.(59) Kui tõendeid võetaks arvesse alles sellest hetkest alates, mil otsustusõiguslikud isikud alustasid ettevalmistusi Krimmi annekteerimiseks või Ukraina destabiliseerimiseks, ei võetaks piiravate meetmete konteksti arvesse. Kriteeriumi d kohane tegevus ja poliitika kavandati enne 2014. aastat. Lisaks ei ole alust kohaldada kohtuotsust Rotenberg vs. nõukogu meetmete suhtes, mis võeti pärast 22. veebruari 2022. Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse oli asjakohane kriteerium „aktiivne toetus“. Otsusega 2022/329 muudeti kriteeriumi, mis seisneb nüüd lihtsalt toetuses. Eespool viidatud kohtupraktika puudutab seega erinevat loetellu kandmise kriteeriumi.
105. P. Aven ja M. Fridman väidavad, et esimene väiteosa on osaliselt vastuvõetamatu, kuna Läti Vabariik ei ole seni kunagi väitnud, et Venemaa poliitika ja tegevus olid kavandamisel juba enne 2014. aasta veebruari lõppu. Ülejäänud osas väidavad P. Aven ja M. Fridman, et see väiteosa on põhjendamatu.
106. Argument esimese väiteosa vastuvõetamatuse kohta tuleb tagasi lükata, sest Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et apellandil on õigus esitada apellatsiooniastmes väiteid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse pinnalt ja mille eesmärk on selle kohtuotsuse õigsust õiguslikult kritiseerida.(60) Seega võib asuda seisukohale, et apellandi kriitika eesmärk on vaidlustada tõlgendus, mille Üldkohus andis kohtuotsusele Rotenberg vs. nõukogu kriteeriumi d ulatuse väljaselgitamiseks.
107. Sisulisest küljest leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 48, et selleks, et kohaldada kriteeriumi d, peavad Venemaa otsustusõiguslikud isikud, kelle tegevusest asjaomased isikud kasu saavad, olema vähemalt alustanud ettevalmistusi Krimmi annekteerimiseks või Ida-Ukraina destabiliseerimiseks. Üldkohus leidis, et alles alates hetkest, mil otsustusõiguslikud isikud neid ettevalmistusi alustavad, võib asuda seisukohale, et nende tegevusest kasu saajad olid teadlikud otsustusõiguslike isikute osalemisest ja võisid eeldada, et nende vahendite suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, et takistada neid otsustusõiguslikke isikuid toetamast. Tuginedes kohtuotsusele Rotenberg vs. nõukogu, mille kohaselt rakendati kõnealust poliitikat ja tegevusi alates 2014. aasta veebruari lõpust, järeldas Üldkohus sellest, et V. Putini 2005. aasta poliitilisele toetusele tuginevat põhjust, isegi kui see osutuks tõendatuks, ei saa arvesse võtta, et põhjendada P. Aveni ja M. Fridmani kandmist vaidlusalustesse loeteludesse.(61)
108. Kriteeriumi d sõnastusest nähtub, et selles peetakse silmas eelkõige füüsilisi isikuid, „kes annavad materiaalset või rahalist toetust Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele või saavad nende tegevusest kasu“. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste punktis 42 otsustas, „[on] see kriteerium suunatud sihipäraselt ja valikuliselt füüsilistele isikutele […], kes – isegi kui nad ei ole iseenesest seotud Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimisega“ – annavad sellist toetust või saavad nende otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu, kusjuures need kaks elementi ei ole kumulatiivsed. Üldkohus leidis samuti õigesti, et see kriteerium „ei nõua, et isikud […] saaksid isiklikult kasu Krimmi annekteerimisest või Ukraina destabiliseerimisest“,(62) vaid et piisab, kui nad saavad kasu mõne nende sündmuste eest vastutava Venemaa otsustusõigusliku isiku tegevusest, ilma et oleks vaja tõendada seost kasu ja nimetatud sündmuste vahel.
109. Kriteeriumi d määratlus Üldkohtu poolt on õige.
110. Kriteeriumi d sõnastusest tuleneb, et materiaalset ja rahalist toetust tuleb anda Krimmi annekteerimise või Ukraina destabiliseerimise eest vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele. Kasu peab olema saadud nendesamade otsustusõiguslike isikute tegevusest. Selleks et neid otsustusõiguslikke isikuid, kes on pealegi määratlemata, saaks pidada vastutavaks, on tõepoolest vaja, et sündmus, mille eest nad vastutavad, oleks tegelikult aset leidnud.
111. Tuginedes kohtuotsusele Rotenberg vs. nõukogu, otsustas Üldkohus, et kriteeriumiga d hõlmatud „poliitikat ja tegevust“ rakendati alates 2014. aasta veebruari lõpust,(63) ilma et ta oleks võtnud seisukohta kuupäeva kohta, millest alates võib asuda seisukohale, et Venemaa otsustusõiguslikud isikud tegid ettevalmistusi Krimmi annekteerimiseks ja Ukraina destabiliseerimiseks. Kuid kuna Üldkohus leidis, et asjaolud, mis on seotud uurimiskomisjoniga Salié (P. Aveni puhul) ja V. Putini poolt 2005. aastal Alfa Groupi välismaistele investeeringutele antud poliitilise toetusega (seoses P. Aveni ja M. Fridmaniga), ei saanud toetada P. Aveni ja M. Fridmani loetellu kandmist selle kriteeriumi alusel, kuna need leidsid aset kuupäeval, mil ei olnud veel alustatud ettevalmistusi Krimmi annekteerimiseks ja Ukraina destabiliseerimiseks, leidis Üldkohus vältimatult, et Krimmi annekteerimist ja Ukraina destabiliseerimist hakati ette valmistama pärast 2005. aastat.
112. Ilma et Euroopa Kohtul oleks minu arvates vaja teha otsust nende sündmuste ettevalmistamise täpse alguskuupäeva kohta, tuleb märkida järgmist.
113. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et „nõukogu [võib] selleks, et hinnata, kas isik vastab niisugusele loetellu kandmise kriteeriumile nagu kriteerium a või kriteerium d, võtta arvesse teavet või tõendeid, mis puudutavad piiravaid meetmeid kehtestavast või need kehtima jätvast aktist ajaliselt varasemaid asjaolusid, kui see teave või need elemendid toetavad akti aluseks olevaid põhjendusi ja aitavad tõendada, et vaatamata aja möödumisele ja võttes arvesse iga juhtumi kõiki olulisi asjaolusid, vastab asjaomane isik kõnealusele loetellu kandmise kriteeriumile […]. Eelkõige ei saa välistada, et sellist teavet ja tõendeid võib arvesse võtta, et tuvastada asjaomast loetellu kandmise kriteeriumi arvestades järjepidevus ühelt poolt asjaomase isiku varasema olukorra ja teiselt poolt tema praeguse olukorra vahel“(64).
114. Seega võib piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogum, mis võimaldab tuvastada piisava seose selle isiku, kelle suhtes kohaldatakse rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, ja taunitava režiimi vahel, millele nõukogu saab tugineda, loomulikult põhineda vanadel tõenditel, mis on varasemad loetellu kandmise aktide vastuvõtmisest, tingimusel et igal juhul on tõendatud ka järjepidevus nende tõendite ja loetellu kandmise päeva olukorra vahel.
115. Lisan, et nagu märkis Üldkohus kriteeriumi a kohta,(65) eeldab kriteerium d kindla kõneviisi oleviku kasutamise tõttu seda, et loetellu kandmise ja sinna jätmise päeval antakse vastutavatele Venemaa otsustusõiguslikele isikutele materiaalset või rahalist toetust. Sama kehtib kasu saamise kohta.
116. Seega, isegi kui V. Putini poolt 2005. aastal Alfa Groupile välisinvesteeringute tegemiseks antud poliitilist toetust oleks tulnud pidada toimunuks ajal, mil olid alanud ettevalmistused Krimmi annekteerimiseks ja Ukraina destabiliseerimiseks, oleks nõukogu siiski pidanud tõendama, et hoolimata aja möödumisest said P. Aven ja M. Fridman sellest jätkuvalt kasu kriteeriumi d tähenduses hetkel, mil nad loetellu kanti ja sinna jäeti.
117. Seega on kolmanda väite esimene osa minu arvates tulemusetu.
2. Kolmanda väite teine osa
118. Käesoleva väite teises osas väidab Läti Vabariik sisuliselt, et Üldkohus tõlgendas kriteeriumiga d seotud väljendit „kasu saama“ liiga kitsalt. Lähedus Venemaa otsustusõiguslike isikutega on Venemaa kontekstis juba iseenesest kasu saamine, kuna Venemaa valitsus ja Venemaa eliit on omavahel lahutamatult seotud. Venemaa majanduskeskkond ning näited P. Aveni ja M. Fridmani koostööst V. Putiniga on kaks kaudset tõendit selle olukorra kohta. Seda, et Venemaa majanduskeskkond ja poliitilised juhid ei ole üksteisest lahutatavad, rõhutas nõukogu Üldkohtus esitatud kostja vastuse punktides 89 ja 91 ning Üldkohtule esitatud vasturepliigi punktides 14 ja 16. Tõendid, mida uuriti koos kontekstist saadud teabega, kinnitavad lahutamatut seost P. Aveni ja M. Fridmani ning Venemaa otsustusõiguslike isikute vahel. See lähedus ilmneb eelkõige vaidlustatud kohtuotsuste punktist 45 ja seda seal ka tunnustatakse. Seda kinnitab ka pikaajaline tegevus, mis toetab või soodustab V. Putinit, nagu näitavad tõendid nr 3, 4, 10 ja 11 seoses P. Aveniga ning tõendid nr 2, 5 ja 6 seoses M. Fridmaniga. P. Aveni ja M. Fridmani poolne V. Putinit soodustav tegevus võimaldas neil saada sooduskohtlemist. Isegi kui tõend nr 12 seoses P. Aveniga ja tõend nr 7 seoses M. Fridmaniga puudutavad asjakohatut ajavahemikku, annavad need teavet nende suhete seisu kohta Vene otsustusõiguslike isikutega, nende läheduse kohta viimastele ja kasu kohta, mida nad sellest saavad. See pikk ja hoolikalt säilitatav lähedus võimaldas saada toetust investeeringutele, aidata korraldada pooleliolevat tegevust ning saada V. Putinilt nõu ja teavet.
119. P. Aven ja M. Fridman leiavad omalt poolt, et kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 84 ja kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktis 66 järeldas Üldkohus üksnes, et üks väide on kriteeriumi d seisukohast põhjendamatu, olles eelnevalt tagasi lükanud selle väite põhjendatuse kriteeriumi a seisukohast. Ülejäänud osas ei sisalda see väiteosa mingit õiguslikku kriitikat ja selle eesmärk on lihtsalt nõuda Euroopa Kohtult, et ta hindaks faktilisi asjaolusid uuesti.
120. Osas, milles Läti Vabariik soovib uuesti käsitleda P. Avenit puudutavate tõendite nr 3, 4, 10, 11 ja 12 ning M. Fridmani puudutavate tõendite nr 2, 5, 6 ja 7 hindamist, viitan teise väite analüüsile.
121. Ülejäänud osas meenutan, et kriteeriumiga d on kehtestatud loetellu kandmise alus kasu tõttu, mida asjaomane isik peab saama Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest ja mille konkreetsust tuleb tõendada. Apellandi argumendid seisnevad väites, et asjaolusid, mis tõendavad P. Aveni ja M. Fridmani lähedust nende otsustusõiguslike isikutega, tuleb käsitada kasu saamisena kriteeriumi d tähenduses. Tuletan sellega seoses meelde, et kriteeriumi d sõnastusest ei nähtu, et lähedus oleks loetellu kandmise põhjus. See ei ilmne ka seda kriteeriumi ette nägeva sätte vahetust normatiivsest keskkonnast.
122. Kuna kriteerium d on sõnastatud üldiselt ega sisalda rohkem täpsustusi nende asjaolude tõendamise viiside kohta, nõuab selle hindamine, kas isiku kandmine nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on põhjendatud, alati nende asjaolude tõendamist, mis võimaldavad näidata, et asjaomane isik on saanud Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu.(66)
123. Vastupidi sellele, mida väidab Läti Vabariik, ei ole selle kriteeriumi sõnastuses mingit eeldust, et lähedus Venemaa otsustusõiguslike isikutega toob tingimata kaasa kasu saamise kriteeriumi d tähenduses. Läti Vabariigi argumentide eesmärk on veenda, et seos Venemaa valitsuse ja Venemaa majanduseliidi vahel, mis võib olla Venemaal juhtival majanduslikul positsioonil oleval isikul režiimiga, on lahutamatu.(67) Kuid nõukogu tõendamiskoormis ei puudutanud sellist lahutamatut seost. Nõukogu ülesanne oli esitada asjakohast ajavahemikku puudutavad tõendid, mis näitavad, et P. Aven ja M. Fridman said individuaalset kasu Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest.
124. Ent nõukogu poolt Üldkohtule kohtuasjas Aven vs. nõukogu esitatud kostja vastuse punktis 89(68) on tõendiks nr 1 oleva artikli sisu kirjeldatud kostja vastuse niisuguses osas, mis käsitleb tõendite usutavust ja usaldusväärsust. Vaidlustatud kohtuotsuste punktist 21 nähtub, et selles artiklis on tõendatud, et P. Aven ja M. Fridman kontrollivad Alfa Groupi ning et neile on esitatud süüdistus korruptsioonis ja õigusvastases käitumises. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata tõendi nr 1 sellist kirjeldust. Kontroll Alfa Groupi üle ja viited korruptsioonile või õigusvastasele käitumisele ei ole iseenesest sellised, mis iseloomustaks Venemaa otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu saamist kriteeriumi d tähenduses.
125. Mis puudutab nõukogu poolt kohtuasjas Aven vs. nõukogu Üldkohtule esitatud kostja vastuse punkti 91,(69) siis see viitab P. Aveni poolt Üldkohtule esitatud hagiavalduse lisale A.23 ja selles kohtuasjas nõukogu poolt esitatud kostja vastuse lisale B.13,(70) milles kirjeldatakse P. Aveni ja M. Fridmani majanduslikku või isegi poliitilist võimu, esitades jällegi üldisi väiteid, mis ei puuduta loetellu kandmisele lähedast ajavahemikku.
126. Mis puudutab kohtuasjades Aven vs. nõukogu ja Fridman vs. nõukogu Üldkohtule esitatud nõukogu vasturepliigi punkte 14 ja 16, siis need sisaldavad üldsõnalisi väiteid Kremli ja Vene oligarhide vaheliste seoste kohta, mis vaatamata sellele, et need on välja öelnud P. Aven,(71) ei ütle midagi tema saadud kasu konkreetse ja individuaalse laadi kohta. Sama järeldus tuleb teha ka vasturepliigi punkti 16 kohta.
127. Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas, et teatud põhjused võisid küll tõendada P. Aveni ja M. Fridmani lähedust vastutavate Venemaa otsustusõiguslike isikutega – mida mõnikord isegi ei vaidlustatud –, ilma et need võimaldaksid samas tõendada, et nad said nende Vene otsustusõiguslike isikute tegevusest kasu kriteeriumi d tähenduses.
128. Kui otsustatakse teisiti, st kui kasu saamine peaks tingimata tulenema isiku positsioonist Venemaa majanduses ilma muude tõenditeta, võib tekkida küsimus, mis vahe on kriteeriumil d ja kriteeriumil g.(72)
129. Mis puudutab viidatud lahutamatust, siis mulle näib, et ka see puudutab üht teist kriteeriumi, mille Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustes kõrvale jättis, ilma et seda oleks apellatsioonkaebustes vaidlustatud.(73)
130. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada teine väiteosa põhjendamatuks ja seega tunnistada kolmas väide põhjendamatuks.
E. Neljas väide kohtuasjades C‑440/24 P ja C‑441/24 P, mille kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus ei analüüsinud distantseerumise puudumise väidet selle kontekstis
131. Läti Vabariik, keda toetavad Eesti Vabariik ja Leedu Vabariik, väidab sisuliselt, et Üldkohus tõlgendas vääralt kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 82 ja kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktis 64 viidatud kohtupraktikat,(74) kuna ta ei analüüsinud nõukogu väidet, mille kohaselt P. Aven ja M. Fridman ei distantseerunud Venemaa režiimist muude tõendite kontekstis. Isiku distantseerumine Venemaa režiimist on tema sõnul üks vahenditest, mille abil isik, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, saaks nende kohaldamist piirata. Distantseerumise mõju õigustab selle ranget käsitust, st igasuguse toetuse või koostöö lõpetamist asjaomase režiimiga, mis tuleneb selle isiku valikust, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ja mille tagajärjed on lähitulevikus pöördumatud. Ehkki Läti Vabariik möönab, et ainuüksi distantseerumise puudumine ei saa õigustada piiravate meetmete kehtestamist, väidab ta, et Üldkohtu praktika möönab teatavaid erijuhtumeid. Nõukogu esitatud tõendid näitavad niivõrd tihedat seost P. Aveni ja M. Fridmani ning režiimi vahel, et piiravaid meetmeid on võimatu tühistada, kui režiimist ei distantseeruta. Üldkohus ei hinnanud seega asjaolu, et P. Aven ja M. Fridman ei distantseerunud Venemaa režiimist, niisuguste isikute erilisest olukorrast lähtudes, kellel on režiimi raames eristaatus, ning Venemaa poliitilise ja majandusliku režiimi lahutamatuse kontekstis. Selliste isikute tegevusetust ei saa pidada muuks kui režiimi toetamiseks. Läti Vabariik lisab, et arvesse tuleb võtta ka P. Aveni osalemist pärast sissetungi Ukrainasse toimunud oligarhide koosolekul, mille V. Putin 24. veebruaril 2022 kokku kutsus. Läti Vabariik kutsub liidu kohtuid üles mõistma praeguse geopoliitilise olukorraga seotud probleemi ulatust ja tõdema, et üksnes olukorra ainuüksi formaalne ja kontekstist eraldatud hindamine ei ole selle probleemi puhul sobiv.
132. Olles meenutanud, et nad kuuluvad niisuguste väheste Venemaa ettevõtjate hulka, kes võtsid avalikult sõjavastase seisukoha, väidavad P. Aven ja M. Fridman esiteks, et kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 82 ja kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktis 64 viidatud kohtuotsus ei pane mingit kohustust analüüsida nõukogu argumenti, et nad ei distantseerunud Venemaa režiimist. Nendest samadest punktidest nähtuvat, et Üldkohus analüüsis siiski nõukogu argumenti ja järeldas sellest, et väidetavat seisukoha võtmata jätmist sissetungi vastu Ukrainasse ei saa pidada toetuseks kriteeriumi a tähenduses. Igal juhul peavad P. Aven ja M. Fridman neljandat väidet täiendavaks, kuna nõukogu kriitika, millele on vastatud vaidlustatud kohtuotsuste punktides 82 ja 64, ei saa seada kahtluse alla Üldkohtu hinnangut tõendile, mis puudutab nende osalemist Washingtoni saadetud delegatsioonis. Kuna ülejäänud väide seisneb üksnes Euroopa Kohtule uuesti esitatud üleskutses faktilisi asjaolusid veel kord analüüsida, paluvad P. Aven ja M. Fridman jätta see väide osaliselt vastuvõetamatuna läbi vaatamata ja see osaliselt ilmselgelt põhjendamatuna tagasi lükata.
133. P. Aveni ja M. Fridmani esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb kohe tagasi lükata. Läti Vabariik ei palu nimelt Euroopa Kohtul faktilisi asjaolusid uuesti analüüsida. Neljas väide puudutab õigusküsimust, kas distantseerumise puudumist võib pidada „toetamiseks“ nende isikute loetellu kandmise põhjendatuse kontrollimisel, kelle suhtes kohaldatakse kriteeriumi a alusel piiravaid meetmeid.(75) Kuna tegemist on sellise tegevusetuse õigusliku kvalifitseerimisega kriteeriumi a alusel, siis tuleb väide tunnistada vastuvõetavaks.
134. Sisulisest küljest nähtub vaidlustatud kohtuotsustest, et Üldkohus analüüsis nõukogu argumenti, et P. Aven ja M. Fridman ei võtnud kindlat seisukohta sissetungi vastu Ukrainasse, analüüsides põhjust, et nad osalesid Kremli jõupingutustes Lääne sanktsioonide tühistamiseks, osaledes 2018. aasta mais toimunud Atlantic Councili koosolekul. Tuletan meelde, et Üldkohus leidis, et see osalemine ei kujutanud endast esialgsete aktide vastuvõtmise päeval P. Aveni ja M. Fridmani toetust(76) Ukraina suveräänsust kahjustavale tegevusele ja poliitikale.
135. Üldkohus tuletas meelde, et distantseerumise puudumine võib olla asjaolu, mida tuleb arvesse võtta „piiravate meetmete kehtima jätmise põhjendamiseks“(77), tingimusel et see tegevusetus on vaid üks kaudsete tõendite kogumiku omadest, millele nõukogu tugineb. Euroopa Kohtu hiljutine otsus kohtuasjas Timchenko vs. nõukogu(78) näib seda toetavat. Üldkohtu analüüsi selles staadiumis ei olnud aga ükski analüüsitud põhjus põhjendatud. Seega, kui oleks otsustatud teisiti, kui seda tegi Üldkohus kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 82 ja kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punktis 64, oleks see vältimatult tähendanud seda, et distantseerumise puudumine kujutaks endast isiku käitumist, mis on samaväärne positiivse ja praeguse toetamisega. Kriteeriumi a ulatus ei ole aga selline ja Läti Vabariik teab seda(79).
136. Nõukogu argument distantseerumise puudumise kohta ei saa pikendada väidetava 2018. aasta toetuse mõju loetellu kandmise päevani.
137. Ehkki ma saan aru apellandi pühendumisest piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide saavutamisele, mida ta siin kordab, ei saa nende saavutamine õigustada seda, et asjaolu, et ei ole distantseerutud taunitavast režiimist või olukorrast, tõendab automaatselt per se süüd või igal juhul toetamist kriteeriumi a tähenduses, eelkõige seetõttu, et niisugust režiimi iseloomustavad tavaliselt mis tahes erineva arvamuse väljendamise jõhker mahasurumine.
138. Lisaks ei ole faktiline alus, mis seisneb ainult distantseerumise puudumises, minu arvates piisavalt kindel ega vasta kohtupraktikas kehtestatud standarditele.(80)
139. Lõpuks, mis puudutab P. Aveni osalemist 24. veebruaril 2022 Kremlis toimunud koosolekul, siis vaidlusaluste aktide põhjustes ei ole seda mainitud. Tõendina oleks see võinud toetada põhjust, mis puudutab P. Aveni oligarhi staatust(81) tulenevalt lähedusest Kremlile ning poliitilise ja majandusliku sfääri kollusiooni, mida see illustreerib, kuid tõendada tuli toetamist. Sellel koosolekul osalemine annab samuti alust arvata, et P. Aven on seotud isikutega, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, kuid Üldkohus leidis, et vaidlusaluste aktide põhjendustest nähtub, et ainsad kriteeriumid, mille alusel otsustati P. Aven ja M. Fridman loetellu kanda, on kriteeriumid a ja d.(82) Eelkõige nähtub nõukogu poolt Üldkohtus esitatud kostja vastuse punktist 144, et nõukogu viitas P. Aveni osalemisele 24. veebruari 2022. aasta koosolekul peamiselt selleks, et lükata ümber viimase vastuväited, millega P. Aven soovis eitada oma kuulumist 50 oligarhi rühma.
140. Teen seega ettepaneku neljas väide põhjendamatuna tagasi lükata.
F. Kokkuvõtvad märkused
141. Minu analüüsist nendes liidetud kohtuasjades esitatud apellatsioonkaebuste kohta nähtub, et need tuleks jätta rahuldamata. Seega tuleb tõdeda, et nagu Üldkohus otsustas, kanti P. Aven ja M. Fridman alusetult nende isikute loeteludesse, kelle suhtes kohaldatakse vaidlusaluste aktidega piiravaid meetmeid, ning seejärel jäeti nendesse loeteludesse.
142. Liidu õiguse, sellega loodud õigusel rajaneva ühenduse ja sellega hõlmatud liidu väärtuste esimust tuleb järeleandmatult korrata, kui seisame silmitsi sõjaka meelega.
143. Tuleb selgelt öelda, et see, mida nõukogult oodati, ei ole ülemäärane ega selle tõendamine võimatu.(83) Üldkohtu analüüs vaidlustatud kohtuotsustes on kooskõlas Euroopa Kohtu poolt kohtuotsusest Kadi alates võetud kohustusega teostada piiravate meetmete üle täielikku kontrolli ja säilitada õiglane tasakaal. Kui tehakse üksikotsus, millega kehtestatakse isiku suhtes piiravad meetmed, praguneb nende meetmete poliitiline lakk, et liidu õiguses isikutele pakutav kaitse saaks täies ulatuses toimida. Kaitse ulatus ei tohi varieeruda sõltuvalt asjaomaste isikute majanduslikust või poliitilisest tähtsusest ega ka mängus olevatest huvidest.(84)
IV. Kohtukulud
144. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
145. Kuna P. Aven ja M. Fridman on nõudnud kohtukulude väljamõistmist Läti Vabariigilt, tuleb kohtukulud liidetud kohtuasjades C‑440/24 P ja C‑441/24 P mõista välja Läti Vabariigilt.
146. Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, kannavad Eesti Vabariik ja Leedu Vabariik ise oma kohtukulud.
V. Ettepanek
147. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:
1. Jätta apellatsioonkaebused rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud nendes liidetud kohtuasjades välja Läti Vabariigilt.
3. Jätta Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.
1 Algkeel: prantsuse.
2 10. aprilli 2024. aasta kohtuotsus (T‑301/22, edaspidi „kohtuotsus Avenvs. nõukogu“, EU:T:2024:214).
3 10. aprilli 2024. aasta kohtuotsus (T‑304/22, edaspidi „kohtuotsus Fridmanvs. nõukogu“, EU:T:2024:215).
4 Nõukogu 28. veebruari 2022. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 59, lk 1).
5 Nõukogu 28. veebruari 2025. aasta rakendusmäärus, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 58, lk 1).
6 Nõukogu 14. septembri 2022. aasta otsus, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 239, lk 149).
7 Nõukogu 14. septembri 2022. aasta rakendusmäärus, millega rakendatakse määrust (EL) nr 269/2014, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega (ELT 2022, L 239, lk 1).
8 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 39 jj.
9 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 87.
10 Vt kohtuotsus Fridman vs. nõukogu, punkt 69.
11 Vastavalt Euroopa Kohtu presidendi 31. jaanuari 2025. aasta otsusele.
12 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, edaspidi „kohtuotsus Kadi“, EU:C:2013:518).
13 Vt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee 1. märtsi 2022. aasta resolutsioon „Ukraina agressioon“ (A/ES-11/L.1).
14 Vt 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus VTB Bank vs. nõukogu (C‑729/18 P, EU:C:2020:499, punktid 59 ja 82).
15 Nii on Euroopa Kohus otsustanud – ehkki väga erinevas valdkonnas –, et „ka piiratud kohtulik kontroll [nõuab], et liidu institutsioonid kui asjaomase akti andjad suudaksid Euroopa Kohtus tõendada, et kõnealune akt on vastu võetud neile kuuluva kaalutlusõiguse teostamise raames, mis eeldab kõigi nende elementide ja asjaolude arvessevõtmist, mis on kõnealuse akti reguleerimiseseme valdkonnas asjakohased. Sellest tulenevalt peavad institutsioonid olema igal juhul võimelised esitama selgelt ja üheselt mõistetaval viisil need lähteandmed, mida tuli kõnealuses aktis sisalduvate vaidlustatud meetmete võtmisel arvesse võtta ja millest sõltus nende kaalutlusõiguse teostamine“ (3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. parlament ja nõukogu, C‑482/17, EU:C:2019:1035, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).
16 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu (C‑702/23 P, EU:C:2025:605, punkt 38). Vt selle kohta ka vaidlustatud kohtuotsuste punkt 30.
17 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu (C‑702/23 P, EU:C:2025:605, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta ka vaidlustatud kohtuotsuste punktid 31–33.
18 Vt hiljutine kinnitus 3. juuli 2025. aasta kohtuotsuses Grodno Azot ja Khimvolokno Plant vs. nõukogu (C‑326/24 P, EU:C:2025:522, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Vt muu hulgas 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika); 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Akhras vs. nõukogu (C‑193/15 P, EU:C:2016:219, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 17. septembri 2020. aasta kohtuotsus Rosneft jt vs. nõukogu (C‑732/18 P, EU:C:2020:727, punktid 91 ja 105).
20 Vt otsuse 2022/329 põhjendused 8–11. Kriisiolukorra kohta vt ka kohtujurist Medina ettepanek kohtuasjas Khudaverdyan vs. nõukogu (C‑704/23 P, EU:C:2025:410, punkt 84).
21 Vt vaidlustatud kohtuotsuste punkt 27.
22 Edaspidi pean „rahaliste vahendite külmutamisega“ silmas rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamist.
23 See näib olevat nõukogu tavapärane praktika selles valdkonnas: vt nt 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu (C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punkt 42).
24 Läti Vabariik viitab siinkohal 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsusele National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus (C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punktid 59–62).
26 P. Aven ja M. Fridman tuginevad siin eelkõige 4. juuni 2020. aasta kohtuotsusele Ungari vs. komisjon (C‑456/18 P, EU:C:2020:421, punktid 70–73) ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusele World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon (C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793, punkt 70).
27 P. Aven ja M. Fridman tuginevad siin 6. septembri 2013. aasta kohtuotsusele Bateni vs. nõukogu (T‑42/12 ja T‑181/12, EU:T:2013:409, punktid 47–56).
28 Vt eelkõige 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 27); 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu (C‑416/18 P, EU:C:2019:602, punkt 28) ja 26. septembri 2019. aasta kohtuotsus Klymenko vs. nõukogu (C‑11/18 P, EU:C:2019:786, punkt 22).
29 Vt 29. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bank Tejarat vs. nõukogu (C‑248/17 P, EU:C:2018:967, punkt 85).
30 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu (C‑702/23 P, EU:C:2025:605, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Vt 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus (C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punkt 46).
32 Vt 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128, punkt 78).
33 Vt 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu (C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punkt 51).
34 Ühe teise piiravate meetmete korra raames oli kontekst nõukogu aktides välja toodud, et selgitada kriteeriumi enda sisu. Liidu kohus sai seega tookord konteksti arvesse võtta. Euroopa Kohus otsustas sel moel, et sellest kriteeriumist koostoimes aktis viidatud kontekstiga ei tulene, et nõukogu oli kohustatud tõendama seost juhtiva ettevõtja staatuse ja Süüria režiimi vahel: vt 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu (C‑241/19 P, EU:C:2020:545, punkt 69).
35 Vt vaidlustatud kohtuotsuste punkt 45.
36 Vt analoogia alusel 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu (C‑241/19 P, EU:C:2020:545, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Vt analoogia alusel 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu (C‑241/19 P, EU:C:2020:545, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Vt 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Manufacturing Support & Procurement Kala Naft (C‑348/12 P, EU:C:2013:776, punkt 72).
39 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsus National Iranian Oil Company vs. nõukogu (C‑440/14 P, EU:C:2016:128).
40 Need raskused, kui neile tuginetaks, võiksid täiesti õigustada nõukogul lasuva tõendamiskoormise teatavat kohandamist, kuna piiravad meetmed paiknevad üldisel kitsal eraldusjoonel ning pidevalt püüeldakse teatava tasakaalu poole ühelt poolt rahu säilitamise ja rahvusvahelise julgeoleku ning teiselt poolt loetellu kantud isikute ja üksuste põhiõiguste ja -vabaduste kaitse vahel (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 131). Tõendamiskoormise kohandamise lubatavuse kohta vt kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjades Anbouba vs. nõukogu (C‑605/13 P ja C‑630/13 P, EU:C:2015:2, punkt 204 jj). Sellega seoses on huvitav märkida, et apellant ise möönis, et Süürias valitsev olukord „muudab […] tõendite kogumise keeruliseks“ (vt selle ettepaneku punkt 204). Euroopa Kohus võttis seda olukorda pealegi arvesse, kui ta hindas, kas nõukogu täitis tal sel ajal lasuva tõendamiskoormise (21. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Anbouba vs. nõukogu, C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punkt 52).
41 Vt eelkõige 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba (C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 61). Sellest kohtuotsusest nähtub, et Euroopa Kohus tugines puudutatud isiku suhtes võetud piiravate meetmete kontekstile, nagu seda kirjeldas nõukogu oma apellatsioonkaebuse lisas, et hinnata nende meetmete põhjenduste piisavust (vt 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba, C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 62).
42 Tuginedes kohtupraktikale, mis tuleneb 20. juuli 2017. aasta kohtuotsusest Badica ja Kardiam vs. nõukogu (T‑619/15, EU:T:2017:532).
43 Vt 28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Yieh United Steel vs. komisjon (C‑79/20 P, EU:C:2022:305, punktid 52 ja 53) ning 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Shuvalov vs. nõukogu (C‑271/24 P, EU:C:2025:180, punktid 33 ja 34).
44 Näib, et Üldkohus järgis selles osas nõukogu juhiseid, kes määras ise Üldkohtule esitatud kostja vastuses kindlaks, millisele kriteeriumile vastab iga põhjus.
45 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 21.
46 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 61.
47 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 63.
48 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 58.
49 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 57.
50 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punktid 58 ja 59.
51 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 60.
52 Vt vastavalt kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktid 77 ja 72.
53 Vt käesoleva ettepaneku punkt 26. Seotuse kriteerium on sätestatud otsuse 2014/145 (muudetud redaktsioonis) artikli 2 lõike 1 lõpus.
54 Vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi (C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 156).
55 Vt seevastu Üldkohtu analüüs RT France’i vastu esitatud tõendite kohta 27. juuli 2022. aasta kohtuotsuses RT France vs. nõukogu (T‑125/22, EU:T:2022:483, punktid 176–188).
56 Vt kohtuotsus Fridman vs. nõukogu, punkt 52.
57 Vt kohtuotsus Fridman vs. nõukogu, punkt 53.
58 30. novembri 2016. aasta kohtuotsus (T‑720/14, edaspidi „kohtuotsus Rotenberg vs. nõukogu“, EU:T:2016:689).
59 Apellant viitab siinkohal eelkõige 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsusele Anbouba vs. nõukogu (C‑605/13 P, EU:C:2015:248, punktid 50–52) ja 21. aprilli 2015. aasta kohtuotsusele Anbouba vs. nõukogu (C‑630/13 P, EU:C:2015:247, punktid 51–53).
60 Vt 11. juuni 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Deutsche Telekom (C‑221/22 P, EU:C:2024:488, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Vt vaidlustatud kohtuotsuste punkt 49.
62 Vt vaidlustatud kohtuotsuste punkt 42.
63 Vt vaidlustatud kohtuotsuste punkt 48. Viidates „poliitikale ja tegevusele“, on see punkt seotud pigem kriteeriumi a kui kriteeriumi d leksikaalse kohaldamisalaga; ometigi oli analüüsi esemeks kriteerium d.
64 Vt 13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Shuvalov vs. nõukogu (C‑271/24 P, EU:C:2025:180, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
65 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 80, ja kohtuotsus Fridman vs. nõukogu, punkt 62.
66 Vt analoogia alusel 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu (C‑241/19 P, EU:C:2020:545, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Vt analoogia alusel 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu (C‑241/19 P, EU:C:2020:545, punkt 63).
68 Sellele vastab nõukogu poolt kohtuasjas Fridman vs. nõukogu Üldkohtule esitatud kostja vastuse punkt 87.
69 Sellele vastab nõukogu poolt kohtuasjas Fridman vs. nõukogu Üldkohtule esitatud kostja vastuse punkt 89.
70 Sellele vastab M. Fridmani poolt kohtuasjas Fridman vs. nõukogu Üldkohtule esitatud hagiavalduse lisa A.23 ja nõukogu poolt esitatud kostja vastuse lisa B.6.
71 Nõukogu väidete kohaselt: vt nõukogu poolt esitatud vasturepliigi punkt 14.
72 Tuletan meelde, et kriteeriumis g peetakse silmas „juhtivaid ettevõtjaid või juriidilisi isikuid, üksuseid või asutusi, kes on seotud majandussektoritega, mis on suur sissetulekuallikas Krimmi annekteerimise ja Ukraina destabiliseerimise eest vastutava Venemaa Föderatsiooni valitsuse jaoks“. Nõukogu poolt tõendatud seost juhtivate ettevõtjate ja Venemaa režiimi vahel on täpsustatud nõukogu 13. mai 2025. aasta otsuses 2025/904, millega muudetakse otsust 2014/145/ÜVJP (ELT 2025, L 904, lk 1) (vt eelkõige selle otsuse põhjendused 1 ja 2).
73 Vt käesoleva ettepaneku punkt 26.
74 Nimelt 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Ilunga Luyoyo vs. nõukogu (T‑108/21, EU:T:2022:253).
75 Vt selle kohta 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu (C‑702/23 P, EU:C:2025:605, punkt 27) ja kohtujurist Medina ettepanek selles kohtuasjas (C‑702/23 P, EU:C:2025:273, punkt 33).
76 Kohtuotsuse Aven vs. nõukogu punktis 81 sisalduv viide aktiivsele toetamisele tekitab kahetsusväärset segadust, kuna kriteeriumi a ajaloolisest analüüsist ilmneb, et selline sõnakasutus kaotati P. Aveni suhtes piiravate meetmete võtmise ajal. Kohtuotsuse Fridman vs. nõukogu punkt 63 ei viita aktiivsele toetamisele.
77 Vt kohtuotsus Aven vs. nõukogu, punkt 82, ja kohtuotsus Fridman vs. nõukogu, punkt 64. Distantseerumise puudumist võib arvesse võtta ka esmakordsel loetellu kandmisel.
78 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Timchenko vs. nõukogu (C‑702/23 P, EU:C:2025:605, punkt 36). Lisaks on see nii ka õigusvastaste kartellide valdkonnas, kus ettevõtjapoolse avaliku distantseerumise puudumine „on vaid üks asjaoludest, mida tuleb arvesse võtta, et tuvastada, kas ettevõtja tegelikult jätkas rikkumises osalemist või vastupidi lõpetas osalemise“ (vt 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total Marketing Services vs. komisjon (C‑634/13 P, EU:C:2015:614, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika)).
79 Vt apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑440/24 P, punkt 76, ja apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑441/24 P, punkt 66.
80 Vt eeskätt 19. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Azarov vs. nõukogu (C‑530/17 P, EU:C:2018:1031, punkt 28).
81 Pean silmas põhjenduste sissejuhatavaid kaalutlusi, st nelja esimest lauset.
82 Vt käesoleva ettepaneku punkt 26.
83 Märgin, et nõukogu 14. märtsi 2025. aasta määrusega (EL) 2025/527, millega rakendatakse määrust nr 269/2014 (ELT 2025, L 527, lk 1), on praegu P. Avenit ja M. Fridmani puudutavaid põhjuseid märkimisväärselt ajakohastatud ja täiendatud.
84 Ma ei oskaks öelda paremini, kui seda tegi hiljuti meie omast ometigi erinevas õiguskorras Lord Leggatt oma eriarvamuses Ühendkuningriigi ülemkohtu 29. juuli 2025. aasta otsuse kohta kohtuasjas Shvidler vs. Secretary of State for Foreign, Commonwealth and Development Affairs (2025) UKSC 30): „[t]he courts are failing in their duty if they simply rubber-stamp assertions made by the executive to justify invading individual liberties without subjecting those assertions to critical scrutiny“ (vaba tõlge: „Kohtud ei täida oma ülesandeid, kui nad piirduvad sellega, et kinnitavad järele mõtlemata hinnanguid, mille täitevvõim on esitanud isikuvabaduste riive põhjendamiseks, ilma neid hinnanguid kriitiliselt analüüsimata“).