–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë, H. Tserepa‑Lacombe ja C. Vang,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlus esitati purjeka laevakorpuse kindlustuslepingus kohtualluvuse kokkulepet sisaldava lepingutingimuse kehtivust puudutavas kohtuvaidluses füüsiliste isikute A1 ja A2, kelle mõlema elukoht on Taanis, ning Madalmaades asutatud kindlustusseltsi I (edaspidi „kindlustusselts I“) vahel.

Õiguslik raamistik

Määrus nr 1215/2012

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 15 ja 18 on märgitud:

4

Eeskirjad kohtualluvuse kindlaksmääramiseks kindlustusasjades, mis on reguleeritud määruse II peatüki 3. jaos, on sätestatud selle määruse artiklites 10–16.

5

Kõnealuse määruse artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

6

Sama määruse artikli 11 lõikes 1 on sätestatud:

7

Määruse nr 1215/2012 artiklis 15 on sätestatud:

8

Selle määruse artikli 16 kohaselt:

9

Määruse nr 1215/2012 põhjendusest 41 nähtub, et EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli (nr 22) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osalenud Taani Kuningriik selle määruse vastuvõtmisel ning see ei muutunud tema suhtes siduvaks ega kohaldatavaks. Siiski teatas see liikmesriik Euroopa Ühenduse ja Taani Kuningriigi vahelise kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades käsitleva lepingu (ELT 2005, L 299, lk 62) artikli 3 lõikele 2 vastavalt 20. detsembri 2012. aasta kirjaga Euroopa Komisjonile oma otsusest rakendada nimetatud määruse sisu, mille tagajärjel kohaldatakse määruse sätteid Euroopa Liidu ja Taani suhetes. Lepingu artikli 3 lõikest 6 tulenevalt luuakse Taani teatisega Taani ja liidu vahel vastastikused kohustused (ELT 2013, L 79, lk 4).

Direktiiv 2009/138

10

Direktiivi 2009/138 artiklis 13 on ette nähtud:

11

Selle direktiivi I lisa A osa 6. liik „Veesõidukid (mere-, järve- ja jõe- ning kanalilaevad)“ on sõnastatud järgmiselt:

–

jõe- ja kanalilaevad;

–

järvelaevad;

–

merelaevad.“

Otsus 2014/887/EL

12

Nõukogu 4. detsembri 2014. aasta otsuse 2014/887/EL kohtualluvuse kokkuleppeid käsitleva 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsiooni Euroopa Liidu nimel heakskiitmise kohta (ELT 2014, L 353, lk 5) põhjenduses 7 on tõdetud:

13

Otsuse 2014/887 I lisas olev „Deklaratsioon, mille Euroopa Liit esitab kohtualluvuse kokkuleppeid käsitleva 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsiooni […] heakskiitmise ajal kooskõlas [selle] konventsiooni artikliga 21“ on järgmine:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

14

15. oktoobril 2013 sõlmisid A1 ja A2 Ijmuidenis (Madalmaad) asutatud jaemüüjaga müügilepingu kasutatud purjeka ostmiseks hinnaga 315 000 eurot.

15

Samuti sõlmisid A1 ja A2 selle purjeka suhtes tsiviilvastutuskindlustus- ja laevakorpuse kindlustuslepingu kindlustusseltsiga I. Selle lepingu sõlmimisel, mis jõustus 1. novembril 2013, märkisid A1 ja A2 nimetatud äriühingu esitatud kindlustustaotluse vormil „Application form yacht insurance“ (jahi kindlustuse taotlusvorm), et kõnealuse purjeka kodusadam on Taanis ja seda kasutatakse üksnes era- ja puhkeotstarbel ega rendita või prahita.

16

Selle lepingu kindlustustingimuste ühe sätte kohaselt võis kindlustuspoliisi omanik pöörduda kõigis vaidlustes Madalmaade pädevasse kohtusse.

17

2018. aasta mais sõitsid A1 ja A2 oma purjekaga Soomes väidetavalt karile. Järgmise aasta kevadel avastasid nad kõnealuse purjeka kiilul ja kerel kahjustused. Seega teatasid nad 2019. aasta mais karilesõidust kindlustusseltsile I, kes pärast eksperthinnangut keeldus deklareeritud kahju hüvitamisest kahju laadi tõttu.

18

Pärast seda esitasid A1 ja A2 selle kindlustusseltsi vastu hagi Retten i Helsingørile (Helsingøri esimese astme kohus, Taani), nõudes, et kostjalt mõistetaks välja selle kahju kõrvaldamise kulu hinnanguliselt 300 000 Taani krooni (DKK) (ligikaudu 40 300 eurot) ulatuses. Kindlustusselts esitas nimetatud hagi kohta vastuvõetamatuse vastuväite, kuna vastavalt kõnealuse kindlustuslepingu kohtualluvuse kokkuleppe lepingutingimusele oleks pidanud selle hagi esitama Madalmaade kohtule.

19

19. mai 2020. aasta otsusega nõustus Retten i Helsingør (Helsingøri esimese astme kohus) selle vastuvõetamatuse vastuväitega.

20

A1 ja A2 esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Østre Landsretile (Taani idapiirkonna apellatsioonikohus) põhjendusega, et põhikohtuasjas kõne all olev purjekas ei kuulu lõbusõidulaevana määruse nr 1215/2012 artikli 16 punkti 5 kohaldamisalasse ja et neil oli seega õigus esitada oma hagi esimeses astmes Taani kohtusse, ning taotlesid esimese võimalusena kohtuasja saatmist tagasi Retten i Helsingørile (Helsingøri esimese astme kohus) ja teise võimalusena seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus lahendaks apellatsioonkaebuse sisuliselt.

21

Täpsemalt väidavad A1 ja A2, et „suure riskina“ selle sätte tähenduses tuleb määratleda üksnes kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavale kindlustatud laevale mainitud viisil kasutamisel tekkinud kahju. Selle sätte tõlgendus, mille kohaselt loetakse „suureks riskiks“ mis tahes laeva, sõltumata selle suurusest ja kasutusest, sealhulgas eraotstarbel kasutatav lõbusõidulaev, kõik kahjustused, on vastuolus määrusega nr 1215/2012 taotletavate eesmärkidega ja eelkõige eesmärgiga kaitsta lepingusuhte nõrgemat poolt.

22

Kindlustusselts I vaidleb A1 ja A2 argumentidele vastu. Kindlustusseltsi väitel sõlmisid A1 ja A2, kuigi nad on tarbijad, kindlustuslepingu, mis sisaldab siduvat kohtualluvuse kokkuleppe lepingutingimust, mille kohaselt on pädev kohus Madalmaade kohus. Selline lepingutingimus on määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 kohaselt lubatud, kuna selline laevakorpuse kindlustus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on hõlmatud suure riski mõistega nimetatud määruse artikli 16 punkti 5 tähenduses, tõlgendatuna koostoimes direktiivi 2009/138 artikli 13 punktiga 27.

23

Neil asjaoludel otsustas Østre Landsret (idapiirkonna apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

Eelotsuse küsimuse analüüs

24

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 koostoimes sama määruse artikli 16 punktiga 5 tuleb tõlgendada nii, et laevakorpuse kindlustusleping, mis on sõlmitud muul kui kaubanduslikul eesmärgil kasutatava lõbusõidulaeva suhtes, kuulub nimetatud artikli 15 punkti 5 kohaldamisalasse.

25

Kõigepealt tuleb sellele küsimusele vastamiseks meenutada, et määruse nr 1215/2012 II peatüki 3. jaos on sätestatud erireeglid kohtualluvuse kohta kindlustusasjades.

26

Nii on määruse nr 1215/2012 artikli 11 lõike 1 punktis b ette nähtud, et kindlustusandja vastu, kelle alaline asukoht on teatavas liikmesriigis, võib teises liikmesriigis nõude esitaja elu- või asukohajärgsesse kohtusse pöörduda siis, kui hagi esitab kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isik.

27

Siiski on määruses nr 1215/2012 sätestatud võimalus teha teatud juhtudel ja eelkõige selle määruse artikli 15 punkti 5 alusel erand nendest kohtualluvuse erieeskirjadest kokkuleppe alusel, mis puudutab kindlustuslepingut, juhul kui sellega on kaetud üks või mitu nimetatud määruse artiklis 16 loetletud riski.

28

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et arvestades põhikohtuasjas kõne all olevat kindlustuslepingut ja sellega kaetud riske, võib osutuda asjakohaseks üksnes määruse nr 1215/2012 artikli 16 punkt 5, mis puudutab suuri riske direktiivi 2009/138 tähenduses.

29

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. Samuti võib liidu õigusnormi kujunemislugu olla asjakohane normi tõlgendamisel (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid), C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Seetõttu tuleb selleks, et teada saada, kas muul kui kaubanduslikul eesmärgil kasutatava lõbusõidulaeva laevakorpuse kindlustuslepingu puhul võib määruses nr 1215/2012 sätestatud kindlustusasjade kohtualluvuse eeskirjadest kõrvale kalduda, tugineda kõnealuse määruse artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 vastavale sõnastusele ning neile direktiivi 2009/138 asjaomastele sätetele, millele on viidatud artikli 16 punktis 5, samuti nende eeskirjade ülesehitusele, tekkeloole ja nende taustal olevatele eesmärkidele (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Balta, C‑803/18, EU:C:2020:123, punkt 32 ja seal viidatud kohtpraktika).

31

Mis puudutab vaidlusaluste sätete grammatilist tõlgendust, siis määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 ja artikli 16 punkti 5 koos lugedes selgub, et „kõik „suured riskid“, mis on määratletud […] direktiivis 2009/138“ kuuluvad selles artikli 15 punktis 5 nimetatud riskide hulka.

32

Mõiste „suured riskid“ on määratletud nimetatud direktiivi artikli 13 punktis 27.

33

Esiteks on direktiivi artikli 13 punkti 27 alapunkti a kohaselt suured riskid need riskid, millega on tegemist direktiivi I lisa A osa liikide 4–7, 11 ja 12 puhul.

34

Teiseks kuuluvad artikli 13 punkti 27 alapunkti b kohaselt suurte riskide hulka I lisa A osa liikidega 14 ja 15 hõlmatud riskid sel juhul, kui kindlustusvõtja tegeleb tööstus-, kaubandus- või kutsetegevusega ja riskid on seotud selle tegevusega.

35

Kolmandaks on selle artikli 13 punkti 27 alapunktis c viidatud I lisa A osa liikidega 3, 8–10, 13 ja 16 hõlmatud riskidele, tingimusel, et kindlustusvõtja puhul on ületatud vähemalt kaks nimetatud punkti 27 alapunktis c sätestatud kriteeriumi piirmäära.

36

Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et direktiivi 2009/138 I lisa A osa liikidest, millele on viidatud selle direktiivi artikli 13 punkti 27 alapunktides a–c, võib olla asjakohane ainult liik 6, mida on nimetatud artikli 13 punkti 27 alapunktis a. See liik hõlmab jõe-, järve- ja meresõiduki mis tahes kaotust või kahjustusi.

37

Siiski ei sisalda nimetatud liik 6 ega direktiivi 2009/138 artikli 13 punkti 27 alapunkt a mingeid täiendavaid täpsustusi eeskätt sellise sõiduki kasutamise kohta, erinevalt artikli 13 punkti 27 alapunktidest b ja c, mis sisaldavad teavet kindlustusvõtja tegevuse või tema äriühingu bilansi, käibe või töötajate arvu kohta.

38

Seega võib grammatilist tõlgendamist kasutades direktiivi 2009/138 artikli 13 punkti 27 ja määruse nr 1215/2012 artikli 16 punkti 5 tõlgendada nii, et nendes sätetes nimetatud suur risk on jõe-, järve- ja meresõiduki mis tahes kahju, olenemata sellest, kas asjaomast sõidukit kasutatakse kaubanduslikul eesmärgil või mitte.

39

Mis puutub määruse nr 1215/2012 artikli 16 punkti 5 konteksti, siis tuleb märkida ühest küljest seda, et selle sätte regulatiivosale eelneb fraas „punktidest 1–4 olenemata“, millest võib järeldada, et selle artikli 16 punktid 1–4 kujutavad endast artikli 16 punkti 5 suhtes lex specialis’t ja järelikult on need punktid 1–4 neis konkreetselt reguleeritud olukordades ülimuslikud punkti 5 suhtes.

40

Teisest küljest on määruse nr 1215/2012 artikli 16 lõike 1 punktis a ammendavalt käsitletud eeskätt merelaevale tekitatud mis tahes kahju, mille on põhjustanud selle kaubanduslikul eesmärgil kasutamisega seotud sündmus.

41

Nagu komisjon õigesti märkis, tuleb siiski tõdeda, et kui meresõidukile – sõltumata selle kasutusest – tekitatud mis tahes kahju käsitataks suure riskina määruse nr 1215/2012 artikli 16 punkti 5 tähenduses, minetaks selle artikli 16 lõike 1 punkt a oma sisu seoses merelaevadega. Sama kehtib ka artikli 16 punktide 2–4 kohta, kuna need punktid käsitlevad artikli 16 lõike 1 punkti a kohaselt laevade kasutamisest või käitamisest tulenevaid riske ja samuti riske, mis kaasnevad kõnealuse määruse artikli 16 lõigetes 1–3 nimetatud mis tahes riskiga.

42

Selline tulemus oleks vastuolus liidu seadusandja kavatsusega anda määruse nr 1215/2012 artikli 16 punktidele 1–4 oma spetsiifiline sisu.

43

Nimelt on määruse nr 1215/2012 artikli 16 sõnastusega sisuliselt üle võetud määruse nr 44/2001 artikli 14 sõnastus. Selle artikli 14 punktid 1–4 – nüüd artikli 16 punktid 1–4 – ei sisaldunud siiski komisjoni ettepanekus nõukogu määruseks (EÜ) kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (KOM(1999) 348 (lõplik)), mis oli määruse nr 44/2001 alus, ja need lisati määrusesse alles seadusandliku menetluse käigus määruse nr 1215/2012 artikli 15 lõikes 5 osutatud riski mõiste täpsustamiseks.

44

Seega toetavad käesoleva kohtuotsuse punktides 39–43 esitatud kaalutlused määruse nr 1215/2012 artikli 16 lõike 5 kitsast tõlgendust, mille kohaselt ei hõlma see säte muul kui kaubanduslikul eesmärgil kasutatavate sõidukite kahjustusi, mistõttu muul kui kaubanduslikul eesmärgil kasutatava lõbusõidulaeva laevakorpuse kindlustusleping ei kuulu selle määruse artikli 15 punkti 5 kohaldamisalasse.

45

Seda tõlgendust toetavad ka muud kontekstil põhinevad kaalutlused. Nimelt tuleb esiteks märkida, et kindlustusasjade kohtualluvuse eeskirjadest tehtavaid erandeid – nagu määruse nr 1215/2012 artikli 15 punktis 5 lubatud erand – tuleb tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 12. mai 2005. aasta kohtuotsus Société financière et industrielle du Peloux, C‑112/03, EU:C:2005:280, punkt 31).

46

Teiseks tagab käesoleva kohtuotsuse punktis 44 esitatud tõlgendus kooskõla sellega, kuidas liit kohaldab sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppeid käsitlevat 30. juuni 2005. aasta Haagi konventsiooni.

47

Nimelt kohaldab liit seda konventsiooni vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 13 viidatud deklaratsiooni punkti 2 alapunkti d alapunkti i alapunktile a kindlustuslepingutele, kui kohtualluvuse kokkulepe puudutab kindlustuslepingut, mis hõlmab ühte või mitut suureks riskiks peetavat riski, nimelt eelkõige merelaevale tekitatud mis tahes kahju sellise sündmuse tagajärjel, mis on seotud sellise laeva kaubanduslikul eesmärgil kasutamisega. Sellest järeldub, et seda konventsiooni ei kohalda liit seevastu kindlustuslepingu suhtes, mis katab riski, mis tekib seoses merelaeva kasutamisega muul kui kaubanduslikul eesmärgil.

48

Kolmandaks tuleb seoses määrusega nr 1215/2012 taotletud eesmärkidega viimase asjana meenutada, et selle määruse põhjenduse 18 kohaselt iseloomustab kindlustusvaldkonna hagisid teatav tasakaalustamatus poolte vahel, mida selle määruse II peatüki 3. jao sätetega on soovitud korrigeerida nii, et nõrgemal poolel oleks võimalik kasutada enda huvide seisukohalt soodsamaid kohtualluvuse eeskirju kui üldised eeskirjad (vt 9. detsembri 2021. aasta kohtuotsus BT (kindlustatud isiku kaasamine), C‑708/20, EU:C:2021:986, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Seega on kõnealuses 3. jaos sisalduvate eeskirjade eesmärk tagada, et nõrgem pool, kes kavatseb esitada hagi tugevama poole vastu, saaks selle esitada liikmesriigi kohtusse, kuhu tal on lihtne pöörduda (vt selle kohta 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Allianz Elementar Versicherung, C‑652/20, EU:C:2022:514, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Kuigi suurt riski katva kindlustuslepingu pooled võivad, tuginedes määruse nr 1215/2012 artikli 15 punktile 5 koostoimes sama määruse artikli 16 punktiga 5, teha erandi kõnealuses 3. jaos sätestatud kohtualluvuse eeskirjadest, sõlmides vastava kokkuleppe, on selline võimalus kehtestatud juhuks, kui on vaja võtta arvesse asjaolu, et sellise kindlustuslepingu pooled on võrdses olukorras (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Balta, C‑803/18, EU:C:2020:123, punkt 39).

51

Nimelt ei ole eriline kaitse õigustatud siis, kui tegemist on suhetega selliste kindlustussektori majandus- või kutsetegevuses osalejate vahel, kellest mitte kellegi puhul ei saa eeldada, et ta on teistega võrreldes nõrgemal positsioonil (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Balta, C‑803/18, EU:C:2020:123, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Käesoleval juhul ei ole see nii selliste kindlustusvõtjate puhul, nagu põhikohtuasja hagejad, kes ei osale kutsetegevuses, vaid on sõlminud laevakorpuse kindlustuslepingu lõbusõidulaeva suhtes, mida kasutatakse era- ja meelelahutuslikel eesmärkidel, mitte kaubanduslikul eesmärgil.

53

Selles osas ei ole iga juhtumi puhul vaja eraldi hinnata, kas isikut saab pidada nõrgemaks osapooleks. Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, ohustaks selline hindamine õiguskindlust ja oleks vastuolus määruse nr 1215/2012 põhjenduses 15 määratletud eesmärgiga, mille kohaselt peavad kohtualluvuse eeskirjad olema hästi prognoositavad (27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Balta, C‑803/18, EU:C:2020:123, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Seetõttu on määruse nr 1215/2012 eesmärkidega kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 44 esitatud selle määruse artikli 15 lõike 5 tõlgendus, mille kohaselt ei kuulu muul kui kaubanduslikul eesmärgil kasutatava lõbusõidulaeva laevakorpuse kindlustusleping mainitud sätte kohaldamisalasse, kuna seda laadi kindlustuslepingu puhul on põhjendatud kindlustusvõtja eriline kaitse ja tagatud on kohtualluvuse eeskirjade prognoositavus.

55

Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 15 punkti 5 koostoimes sama määruse artikli 16 lõikega 5 tuleb tõlgendada nii, et muul kui kaubanduslikul eesmärgil kasutatava lõbusõidulaeva laevakorpuse kindlustusleping ei kuulu nimetatud artikli 15 lõike 5 kohaldamisalasse.

Kohtukulud

56

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.