ÜLDKOHTU OTSUS (esimene koda)

1. juuli 2026 ( *1 )

Euroopa Liidu disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Registreeritud Euroopa Liidu disainilahendus, milleks on lambivari – Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide patendikirjeldustes esitatud varasemad disainilahendused – Kehtetuse alus – Eristatavus – Varasemaid disainilahendusi sisaldavate patendikirjelduste elemendid, mida tuleb üldmulje hindamisel arvesse võtta – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b

Kohtuasjas T‑40/25,

DecoTrend GmbH, asukoht Weiden in der Oberpfalz (Saksamaa), esindaja: advokaat C. Klawitter,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: E. Nicolás Gómez,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli

B.K.Licht GmbH & Co. KG, asukoht München (Saksamaa), esindaja: advokaat M.‑H. Hoffmann,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president E. Buttigieg, kohtunikud J. Schwarcz ja E. Tichy-Fisslberger (ettekandja),

kohtusekretär: V. Di Bucci,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1

Hageja DecoTrend GmbH esitab ELTL artiklil 263 põhinevas hagis nõude tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kolmanda apellatsioonikoja 8. novembri 2024. aasta otsus (asi R 102/2023‑3) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

Vaidluse taust

2

Menetlusse astuja B.K.Licht GmbH & Co. KG esitas 12. jaanuaril 2022 EUIPO‑le taotluse tunnistada kehtetuks ELi disainilahendus, mis registreeriti numbri 4031 201‑0004 all 3. juunil 2017 esitatud taotluse alusel. Disainilahendust on kujutatud järgmistes vaadetes:

Image

Image

Vaade 4.1

Vaade 4.2

Image

Image

Vaade 4.3

Vaade 4.4

3

Tooted, mille jaoks kasutamiseks on kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev disainilahendus ette nähtud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkulepe (muudetud) klassidesse 26‑04 ja 26‑05 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

–

klass 26‑04: „Elektrilised dekoratiivtuled (jõulutuled)“;

–

klass 26‑05: „Lambivari“.

4

Kehtetuks tunnistamise taotluses tugineti nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 Euroopa Liidu disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 25 lõike 1 punktile b redaktsioonis, mis kehtis enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2024. aasta määruse (EL) 2024/2822 (ELT L, 2024/2822) jõustumist, koostoimes määruse nr 6/2002 artikliga 6.

5

Vormil, millega menetlusse astuja esitas kehtetuks tunnistamise taotluse, märkis menetlusse astuja, et see taotlus põhineb patendikirjeldusel nr CH 132939, mis esitati Šveitsi föderaalsele intellektuaalomandi instituudile (Institut Fédéral de la propriété Intellectuelle, IPI, Šveits) ja mis avaldati 16. juulil 1929. Ta märkis selles vormis veel, et tema esitatud kehtetuks tunnistamise taotlusel on mitu lisa, sealhulgas lisa 2, mis käsitleb taotluse põhjendamiseks viidatud kehtetuse alust (vt eespool punkt 4). Lisa 2 vastab asjaomasele patendikirjeldusele, milles on viis joonist, sealhulgas järgmine, mis on selles määratletud kui „Fig. 1“ (edaspidi „varasem disainilahendus D1“):

Image

6

Täpsemalt märkis menetlusse astuja eespool punktis 5 nimetatud vormis ka seda, et tema taotluse põhjendused on esitatud selle viies lisas, nimelt dokumendis „Begruendung Nichtigkeitsantrag.pdf“ (kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendus, edaspidi „põhjendav lisa“) ning lisades 1, 3, 4 ja 5.

7

Põhjendava lisa II punktis märkis menetlusse astuja järgmist:

„Vaidlusalune disainilahendus ei ole eristatav, kuna sellest jääb sama üldmulje kui varasemast disainilahendusest. Lisana 2 lisame Šveitsi patendikirjelduse nr 132939. […] Selles patendikirjelduses esitatud joonis 1 [(Fig. 1)] kujutab tähekujulist lambivarju ja on seega varasem disainilahendus [määruse nr 6/2002] artikli 6 tähenduses. Varasemast disainilahendusest jääv üldmulje vastab vaidlusalusest disainilahendusest jäävale üldmuljele.“

8

Põhjendava lisa III punktis märkis menetlusse astuja järgmist:

„Lisana 4 lisame Ameerika Ühendriikide patendikirjelduse nr 1653206 koopia […]. See patendikirjeldus avaldati 20. detsembril 1927. Selles kirjelduses esitatud joonisel 1 on kujutatud teist varasemat disainilahendust. See patendikirjeldus pärineb samalt leiutajalt kui Šveitsi patendikirjeldus. Ameerika Ühendriikide patendikirjelduse joonisel 1 esitatud kujutis on väga sarnane, kuid mitte täiesti identne. Samas on ka siin kujutatud täheke, mille üldmulje vastab vaidlusalusest disainilahendusest jäävale üldmuljele.“

9

See joonis 1 („Fig. 1“), mis on esitatud eespool punktis 8 mainitud Ameerika Ühendriikide patendikirjelduses (edaspidi „varasem disainilahendus D2“), on järgmine:

Image

10

Tühistamisosakond lükkas 17. novembril 2022 kehtetuks tunnistamise taotluse tagasi.

11

Menetlusse astuja esitas 16. jaanuaril 2023 EUIPO‑le tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

12

Apellatsioonikoda rahuldas kaebuse vaidlustatud otsusega, tühistas tühistamisosakonna otsuse ja saatis asja tühistamisosakonnale tagasi kehtetuks tunnistamise menetluse jätkamiseks. Nimelt leidis apellatsioonikoda muu hulgas, et tühistamisosakond eksis, kui ta tugines ühelt poolt vaidlusalusest disainilahendusest jäävat üldmuljet ja teiselt poolt varasematest disainilahendustest jäävat üldmuljet võrreldes eespool punktis 8 nimetatud patendikirjelduste muudele elementidele ja mitte varasematele disainilahendustele, see tähendab leiutiskirjeldusele ja muudele joonistele nendes patendikirjeldustes (vaidlustatud otsuse punktid 40–43 ja 50). Apellatsioonikoja sõnul oleks tühistamisosakond pidanud varasemaid disainilahendusi D1 ja D2 võrdlema üksnes neist endist lähtudes, kuna need olid ainsad joonised, millele menetlusse astuja oma kehtetuks tunnistamise taotluses viitas. Kui varasemad disainilahendused D1 ja D2 olid identsed, välja arvatud mõned väikesed erinevused halli värvuse toonides, siis teised kõnealustes patendikirjeldustes esitatud joonised erinesid selgelt varasematest disainilahendustest (vaidlustatud otsuse punktid 46, 47 ja 50). Varasemad disainilahendused D1 ja D2 olid mõistetavad, ilma et oleks vaja kasutada kõnealuste patendikirjelduste muid elemente, nimelt leiutiskirjeldust ja muid jooniseid. Neid varasemaid disainilahendusi, milleks on mitmeharuline täheke, olekski tulnud vaidlusaluse disainilahendusega võrdlemisel arvesse võtta (vaidlustatud otsuse punktid 48 ja 49). Seega kujutab tühistamisosakonna otsus endast „olulist menetlusnormi rikkumist“, mistõttu tuli see tühistada ja saata asi tagasi tühistamisosakonnale (vaidlustatud otsuse punktid 51–53).

Poolte nõuded

13

Hageja palub Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt ja vastavalt olukorrale menetlusse astujalt.

14

EUIPO palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista juhul, kui toimub kohtuistung, kohtukulud välja hagejalt.

15

Menetlusse astuja palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata ja tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks;

–

teise võimalusena jätta kaebus rahuldamata ja saata asi tagasi tühistamisosakonnale;

–

mõista kõik kehtetuks tunnistamise menetlusega seotud kulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

16

Hageja esitab sisuliselt kaks väidet, millest esimese kohaselt rikkus apellatsioonikoda õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb lähtuda üksnes varasematest disainilahendustest D1 ja D2, võtmata arvesse kõnealuste patendikirjelduste muid elemente, nimelt leiutiskirjeldust ja muid neis sisalduvaid jooniseid; teise väite kohaselt rikkus apellatsioonikoda õigusnormi, kui ta leidis esiteks, et ükski vastandatud disainilahendustest ei sisalda nõgusaid süvendeid ega kumeraid võlve, ning teiseks, et varasematest disainilahendustest D1 ja D2 ei nähtu volditavust.

Viide EUIPO menetluses esitatud kirjalikele dokumentidele

17

Kõigepealt tuleb märkida hageja viite kohta hagiavalduse punktis 63 EUIPO menetluses esitatud kirjalikele dokumentidele, et hagi on vastuvõetamatu osas, milles selles viidatakse sellistele dokumentidele, juhul kui selles sisalduv üldine viide ei ole seostatav hagiavalduses endas esitatud väidete ja argumentidega (vt 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Thun vs. EUIPO (kala), T‑604/17, ei avaldata, EU:T:2019:42, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Käesoleval juhul on hageja piirdunud üldise viitega kõigile kirjalikele dokumentidele, mille ta esitas EUIPO menetluses, ega ole täpselt märkinud, millised lõigud nendes menetlusdokumentides toetavad kõnealust hagiavalduses esitatud väidet või argumenti. Kuna see üldine viide ei ole niisiis seostatav hagiavalduses esitatud väidete ja argumentidega, on hagi vastuvõetamatu osas, milles hageja sellele viitab.

Esimene väide, mille kohaselt rikkus apellatsioonikoda õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb lähtuda üksnes varasematest disainilahendustest

19

Esimeses väites märgib hageja sisuliselt, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et vaidlusaluse disainilahenduse eristatavust tuleb hinnata üksnes varasemate disainilahenduste D1 ja D2 põhjal. Hageja leiab samuti kui tühistamisosakond, et apellatsioonikoda oleks pidanud arvesse võtma ka mõlemas asjaomases patendikirjelduses, mis sisaldavad varasemaid disainilahendusi, esitatud ülejäänud elemente, nimelt leiutiskirjeldust ja muid neis sisalduvaid jooniseid.

20

Hageja toob esile, et kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks ei ole menetlusse astuja viidanud mitte ainult varasematele disainilahendustele D1 ja D2, vaid eespool punktides 7 ja 8 vastavalt nimetatud Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide patentidele, mille kirjeldused ta esitas nimetatud taotluse lisadena 2 ja 4. Ent need patendikirjeldused ei sisalda mitte ainult kahte varasemat disainilahendust D1 ja D2, vaid ka muid asjaomase leiutise graafilisi kujutisi. Hageja väidab, et nendest varasematest disainilahendustest ei piisa kõnealuste patendikirjelduste esemeks oleva leiutise selgitamiseks. Tema sõnul märkis tühistamisosakond õigesti, et on vaja lisada leiutise nimetus ja kirjeldus ning vastavad graafilised kujutised, mis selgitavad leiutise eset ja kirjeldust muu hulgas varasemates disainilahendustes D1 ja D2 esitatud „kirjatähtedega märgistatud identifitseerimistunnuste“ abil, millele omakorda viidatakse leiutise selgituses, mis võimaldab asjaomaseid graafilisi kujutisi mõista.

21

Hageja väidab, et tõlgendada tuleb kõiki disainilahenduse registreerimisele esitatud vastulauses viidatud disainilahendusi ja varasemaid õigusi, et eelkõige saaks selgelt ja ühemõtteliselt kindlaks teha, milline on neist jääv tervikmulje. Kui varasem õigus, millele disainilahenduse registreerimise vastu tuginetakse, on selline tehniline intellektuaalomandi õigus nagu vaidlusalused patendid, siis tuleb lähtuda sellest, kuidas tajuvad seda asjakohase koolitusega eksperdid, mitte asjatundlik kasutaja. Täpsemalt peaks tehnilise intellektuaalomandi õiguse puhul „olema selge ja ühemõtteline, millele [kehtetuks tunnistamise] taotleja taotleb kaitset, millele saab tugineda disainilahenduse kaitsmiseks“. Seetõttu on vaja varasemat õigust täpselt analüüsida. Kui see varasem õigus on patent, ei tohiks selle patendiga kaitstud objektide kujutisi vaadelda eraldi, vaid alati asjaomase patendikirjelduse muude elementide kontekstis.

22

Nii nähtub kõnealustest patendikirjeldustest selgelt, et nende eesmärk on kaitsta „volditud tähekujulist valgustit“ või „volditud laternat“ ning et selliselt silmas peetud ese on oma volditavuse tõttu erikujuline. Ainult varasemate disainilahenduste D1 ja D2 alusel ei ole võimalik täielikult mõista asjaomaste patentidega kaitstud leiutist ning nende disainilahenduste kujutatud kuju sisuliseks tõlgendamiseks ja kindlaksmääramiseks on vaja tutvuda vastavate patendikirjeldustega. Need varasemad disainilahendused ei ole kõnealustes patendikirjeldustes esitatud kirjeldusest ja kõigist teistest graafilistest kujutistest sõltumatud.

23

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

24

Määruse nr 6/2002 artikli 52 lõikes 1 on sätestatud, et kui sama määruse artikli 25 lõigetest 2–5 ei tulene teisiti, võib iga füüsiline või juriidiline isik või vastavat volitust omav ametiasutus esitada EUIPO‑le registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.

25

Määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b kohaselt võib ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistada, kui see ei vasta sama määruse artiklites 4–9 sätestatud tingimustele.

26

Määruse nr 6/2002 artikli 4 lõige 1 sätestab, et disainilahendust kaitstakse ELi disainilahendusena juhul, kui see on uudne ja eristatav.

27

Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punkti b sõnastusest nähtub, et registreeritud ELi disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb lähtuda asjatundlikule kasutajale jäävast üldmuljest, mis peab erinema üldmuljest, mis jääb mis tahes disainilahendusest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne kuupäeva, mil esitati registreerimistaotlus, või kui nõutakse prioriteeti, enne prioriteedikuupäeva. Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõige 2 täpsustab, et eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.

28

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et disainilahenduse eristatavus tuleneb asjatundlikule kasutajale jäävast erinevast üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse selliseid erinevusi, mis – olgugi et tegemist ei ole täiesti tühiste detailidega – on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta kõnealust üldmuljet, kuid võttes arvesse erinevusi, mis on sedavõrd silmatorkavad, et tingivad erineva üldmulje (vt 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus Budziewska vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Puma (hüppav kaslane), T‑666/11, ei avaldata, EU:T:2013:584, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 kohaselt loetakse muu hulgas selle määruse artikli 6 kohaldamisel disainilahendus avalikkusele kättesaadavaks tehtuks, kui see on pärast registreerimist või muul ajal avaldatud trükis, seda on esitatud näitusel, kasutatud kaubavahetuses või see on muul viisil avalikustatud enne selle määruse artikli 6 lõike 1 punktis b nimetatud kuupäeva, välja arvatud juhul, kui Euroopa Liidus tegutsevad asjaomase sektori ringkonnad ei oleks mõistliku ootuse kohaselt pidanud sellest tavapärase majandustegevuse käigus teada saama.

30

Käesoleval juhul väidab menetlusse astuja vaidlusaluse disainilahenduse – mis on registreeritud ELi disainilahendus (vt eespool punkt 2) – kehtetuks tunnistamise taotluses, et registreerimistaotluse esitamise kuupäeval ei olnud vaidlusalune disainilahendus vastupidi määruse nr 6/2002 artikli 4 lõikele 1 ja artiklile 6 eristatav teatud disainilahendustest, mis olid juba avalikkusele kättesaadavaks tehtud (vt eespool punkt 4).

31

Selle kohta on juba otsustatud, et kuna komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 2245/2002, millega rakendatakse määrus nr 6/2002 (EÜT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14), artikli 28 lõike 1 punkti b alapunktist v tuleneb, et kui registreeritud ELi disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotlus põhineb asjaolul, et asjaomane disainilahendus ei vasta määruse nr 6/2002 artiklites 5 ja 6 osutatud nõuetele, siis peab kehtetuks tunnistamise taotlus sisaldama viidet varasematele disainilahendustele ja nende reproduktsioone, kui kõnealused varasemad disainilahendused võivad osutuda takistuseks registreeritud ELi disainilahenduse uudsusele või eristatavusele, ning dokumente, mis tõendavad selliste varasemate disainilahenduste olemasolu (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 58). Kehtetuks tunnistamise taotleja peab esitama tõendid selle kohta, et tegelikult on olemas määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktis b sätestatud kehtetuks tunnistamise alus, see tähendab alus, mis tõendab, et vaidlusalune disainilahendus ei vasta selle määruse artiklite 4–9 tingimustele (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punktid 59 ja 60).

32

Kohtupraktikast tuleneb samuti, et viidates üldmuljele, mis jääb asjatundlikule kasutajale „kõigist disainilahendusest“, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, tuleb määruse nr 6/2002 artiklit 6 tõlgendada nii, et disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb aluseks võtta üks või mitu konkreetset disainilahendust, mis on kõikide varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahenduste hulgas eristatavad, konkreetsed ja tuvastatavad (19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Karen Millen Fashions, C‑345/13, EU:C:2014:2013, punkt 25; vt analoogia alusel 21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 61).

33

Määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti 1 kohaselt on „disainilahendus“„toote või selle osa välimus, mis tuleneb toote enese ja/või selle kaunistuste omadustest, eelkõige joontest, piirjoontest, värvidest, kujust, faktuurist ja/või materjalist“. Sellest järeldub, et määrusega nr 6/2002 ette nähtud süsteemis on välimus disainilahenduse määrav element (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 62; 8. märtsi 2018. aasta kohtuotsus DOCERAM, C‑395/16, EU:C:2018:172, punkt 25, ja 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Ferrari, C‑123/20, EU:C:2021:889, punkt 30).

34

Seega on oluline, et EUIPO talitustel oleks varasema disainilahenduse kujutis, mis peab võimaldama tajuda selle toote välimust, milles disainilahendus sisaldub või mille jaoks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud, ning määratleda täpselt ja kindlalt varasem disainilahendus, et hinnata vastavalt määruse nr 6/2002 artiklitele 5–7 vaidlusaluse disainilahenduse uudsust ja eristatavust ning sellest lähtuvalt asjaomaseid disainilahendusi omavahel võrrelda. Selleks et kontrollida, kas vaidlustatud disainilahendusel tõepoolest puudub uudsus ja eristatavus, on vaja aluseks võtta varasem disainilahendus täpsel ja konkreetsel kujul (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 64).

35

Sellest järeldub, et kehtetuks tunnistamise taotluse esitanud pool peab esitama EUIPO‑le vajalikud andmed ning eelkõige määratlema täpselt ja konkreetselt selle disainilahenduse, mis väidetavalt on varasem, ning esitama vastava kujutise, et tõendada, et vaidlusaluse disainilahenduse registreering ei ole õiguspärane (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 65).

36

Seetõttu oli käesoleval juhul menetlusse astuja kui vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamist taotlenud poole ülesanne määratleda EUIPO jaoks täpselt ja konkreetselt see disainilahendus ning esitada kujutis, millele ta kavatses oma kehtetuks tunnistamise taotluses tugineda, et EUIPO saaks kontrollida tema väiteid, et vaidlusalune disainilahendus ei ole eristatav määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 tähenduses.

37

Nagu on meenutatud eespool punktides 5 ja 8, viitas menetlusse astuja kehtetuks tunnistamise taotluses eelkõige Šveitsi patendikirjeldusele ja mainis ka Ameerika Ühendriikide patendikirjeldust. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et need kaks patendikirjeldust puudutavad sama leiutist ja on vähemalt sisuliselt identsed.

38

Tuleb siiski meelde tuletada, et Münchenis (Saksamaa) 5. oktoobril 1973 alla kirjutatud Euroopa patentide väljaandmise konventsiooni artikli 52 lõikest 1 ning Marrakechis (Maroko) 15. aprillil 1994 alla kirjutatud ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1 C esitatud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (EÜT 1994, L 336, lk 214; ELT eriväljaanne 11/21, lk 205) artikli 27 lõikest 1 tuleneb, et patentida võib iga leiutist, nii tooteid kui ka meetodeid, kõigist tehnikavaldkondadest, tingimusel et see on uus ning omab leiutustaset ja on tööstuslikult kasutatav. Nimetatud patendikonventsiooni artikli 52 lõike 2 punkti b kohaselt ei loeta esteetilist loomingut leiutisteks selle konventsiooni artikli 52 lõike 1 tähenduses. Lisaks näeb sama konventsiooni artikkel 56 ette, et leiutis loetakse leiutustaset omavaks, kui see ei ole tehnikataset arvestades vastava ala asjatundja jaoks endastmõistetav.

39

Seega on EUIPO õigesti märkinud, et patent ei kaitse mitte toote välimust, vaid leiutist, ning toonud esile, et patendikirjeldustes esitatud joonised on toodud üksnes näitena ja näitavad selle leiutise üht või mitut vormi. Need joonised võivad seega näidata ka sama toote või isegi erinevate toodete erinevaid välisomadusi, mis võib kaitstud leiutist konkretiseerida ning mille eeliseid ja puudusi on nendes kirjeldustes selgitatud. Järelikult ei kajasta patendikirjelduses esitatud joonised tingimata sama disainilahendust. Seega peab kehtetuks tunnistamise taotleja, kes viitab registreeritud ELi disainilahenduse eristatavuse vaidlustamiseks patendikirjeldusele, määrama kirjelduses esitatud jooniste hulgast täpselt kindlaks, millistele varasematele disainilahendustele ta kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks tugineb.

40

Seevastu, arvestades määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punkti b sõnastust, millest tuleneb ühemõtteliselt, et üksnes teised varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud disainilahendused võivad osutuda takistuseks varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud registreeritud ELi disainilahenduse eristatavusele, ei saa registreeritud ELi disainilahenduse eristatavuse välistamiseks tugineda varem avalikkusele kättesaadavaks tehtud patendile või patendikirjeldusele kui sellisele. Nimelt, nagu menetlusse astuja sisuliselt märgib, võivad vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse kahtluse alla seada üksnes patendikirjelduses esitatud joonised, kuna selle küsimuse analüüsimine, kas niisugune disainilahendus on eristatav, eeldab selle välimuse võrdlemist konkreetse toote välimusega (vt selle kohta 21. mai 2015. aasta kohtuotsus Senz Technologies vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Impliva (vihmavarjud), T‑22/13 ja T‑23/13, EU:T:2015:310, punkt 24 (ei avaldata)). Kui need joonised kujutavad erinevaid viise asjaomase patendiga hõlmatud leiutise põhjal toote valmistamiseks, peab kehtetuks tunnistamise taotleja nende jooniste hulgast täpselt määratlema disainilahendused, millele ta kavatseb tugineda kui varasematele disainilahendustele määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punkti b tähenduses.

41

Käesoleval juhul nähtub eespool punktides 7 ja 8 tsiteeritud lausetest ning eelkõige põhjendava lisa II ja III punktist ühemõtteliselt, et menetlusse astuja leidis, et ainult need kaks joonist numbriga 1, mis sisalduvad asjaomastes patendikirjeldustes, kujutavad endast varasemaid disainilahendusi määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses. Nagu EUIPO ja menetlusse astuja õigesti märgivad, väitis menetlusse astuja üksnes nende jooniste kohta, et neist jääv üldmulje vastab vaidlusalusest disainilahendusest jäävale üldmuljele, mistõttu üksnes need joonised käsitlevad käesoleval juhul varasemaid disainilahendusi D1 ja D2 (vt eespool punktid 5 ja 9). Niisiis on menetlusse astuja täpselt määratlenud varasemad disainilahendused, millele ta kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks tugines.

42

Sellest järeldub, et tagasi tuleb lükata hageja argumendid, milles ta väidab, et menetlusse astuja ei viidanud kehtetuks tunnistamise taotluse toetuseks mitte ainult varasematele disainilahendustele D1 ja D2, vaid üldisemalt kõnealustele patendikirjeldustele, milles need sisalduvad, ning seega ka muudele neis sisalduvatele joonistele ja leiutiskirjeldusele.

43

Neil asjaoludel ei ole vastupidi hageja väidetele vaja käsitleda kõnealuste patentidega kaitstud leiutist, kuna menetlusse astuja ei ole nendele patentidele tuginenud varasemate disainilahendustena määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses ja igal juhul ei ole need kui sellised asjakohased (vt eespool punkt 40).

44

Samal põhjusel tuleb tagasi lükata ka hageja argument, mille kohaselt tuleb asjaomastest patentidest jääva üldmulje kindlaksmääramisel lähtuda sellest, kuidas asjakohase koolitusega eksperdid neid tajuvad. Menetlusse astuja ei tuginenud kehtetuks tunnistamise taotluses nendele patentidele kui sellistele, vaid üksnes varasematele disainilahendustele D1 ja D2, mille hindamisel tuleb lähtuda sellest, kuidas asjatundlik kasutaja neid tajub (vt eespool punkt 32).

45

Lõpuks olgu selle kohta, et hageja väidab, et varasemad disainilahendused D1 ja D2 ei ole „eristatavad“, tuginemata teistele joonistele ja selgitustele, mis on esitatud ka asjaomastes patendikirjeldustes, märgitud, et Üldkohus tõdes, et need varasemad disainilahendused, mis on esitatud eespool punktides 5 ja 9, kujutavad endast selgelt mitmeharulist tähekest, millest võib aru saada nii, et mõnel neist harudest on kolmnurkne põhi, samas kui teistel on ruudukujuline põhi. Neil disainilahendustel on kujutatud ka teatavate pindade viirutust ja punktiirjooni, mis ei ole ruumilise kujundi kujutiste puhul ebatavaline.

46

Vastab küll tõele, et viiteid varasemates disainilahendustes D1 ja D2 kirjatähtede abil esitatud selgitustele ei ole võimalik mõista, kasutamata selgitusi, mis on esitatud asjaomaste patendikirjelduste kirjeldavas osas, mitte aga varasemates disainilahendustes endis. Need viited ei takista siiski mingilgi moel mõista toote välimust, mis tuleneb konkreetselt toote enese või selle kaunistuse omadustest, eelkõige joontest, piirjoontest, värvidest, kujust, faktuurist või materjalist, ning seega disainilahendusest määruse nr 6/2002 artikli 3 punkti 1 tähenduses.

47

Kuna seetõttu on hageja poolt esimese väite toetuseks esitatud argumendid põhjendamatud, siis järeldub sellest, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb lähtuda üksnes varasematest disainilahendustest D1 ja D2 ning et arvesse ei saa võtta neid varasemaid disainilahendusi sisaldava kahe asjaomase patendikirjelduse ülejäänud elemente, nimelt leiutiskirjeldust ja muid selles sisalduvaid jooniseid.

48

Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

Teine väide, et rikutud on õigusnorme, kuna apellatsioonikoda leidis esiteks, et ükski vastandatud disainilahendustest ei sisalda nõgusaid süvendeid ega kumeraid võlve, ning teiseks, et varasematest disainilahendustest D1 ja D2 ei nähtu volditavus

49

Teises väites toob hageja esile, et apellatsioonikoda rikkus õigusnorme, kui ta leidis esiteks, et ükski vastandatud disainilahendustest ei sisalda nõgusaid süvendeid ega kumeraid võlve, ning teiseks, et varasematest disainilahendustest D1 ja D2 ei nähtu volditavus.

50

Hageja sõnul ei ole vaidlust selles, et vaidlusalusel disainilahendusel ei ole nõgusaid süvendeid ja et selle harud on „tasapinnalised“. Mis puutub varasematesse disainilahendustesse D1 ja D2, siis isegi kui ei viidata mitte patendikirjeldustele, milles need sisalduvad, vaid üksnes neile disainilahendustele, on raske mõista, miks apellatsioonikoda ei tahtnud näha neid nõgusaid süvendeid ega kumeraid võlve. Varasem disainilahendus D1 ei kujuta tähekest, vaid „volditud tähekujulist valgustit“, ning varasem disainilahendus D2 on selgelt „volditud latern“. Samas peavad ühel volditud tähekesel aga tingimata olema erilised konstruktsiooniomadused, mis võimaldavad seda voltida. Tehniline lahendus, mis on vajalik kuju „Annaberger Faltstern“ volditavuseks, millele on selgelt viidatud neid varasemaid disainilahendusi sisaldavates asjaomastes patendikirjeldustes, on äratuntav üksnes varasemate disainilahenduste D1 ja D2 põhjal, milles on esitatud erilised keskele suunduvad nooled ja jooned, mis on tähistatud n- ja o-tähtedega. N-täht tähistab viirutatud eenduvat haru, samas kui o-täht viitab n-tähega tähistatud eenduva haru süvendile. Tähekese kokkuvoltimise käigus kattuks see süvend täpselt eenduva haruga ja vastupidi, eenduv haru mahuks süvendisse, mis ainsana võimaldab tähekese kokkuvoltimist. Menetlusse astuja väide, et seal ei ole kujutatud nimetatud konkreetseid kuju omadusi, ei ole õige. Patenditud kuju „Annaberger Faltstern“ toimimiseks vajalikud sise- ja välisvoldid on nähtavad ka üksnes varasemaid disainilahendusi D1 ja D2 vaadeldes, tänu nooltele, viirutusele ja keskele suunatud joontele, ilma et oleks vaja viidata kõnealustele patendikirjeldustele. Vaidlusaluses disainilahenduses need eripärad puuduvad. Asjaolu, et need samad eripärad on sõnaselgelt märgitud tähtedega „n“ ja „a“, ajendab asjatundlikku vaatlejat lähemalt uurima varasemaid disainilahendusi D1 ja D2, mis kujutavad endast kuju „Annaberger Faltstern“. Isegi isikuid, kes ei tuleta ei jooniste eripäradest, mis on selgelt nähtavad, ega kirjatähtedega märgistamisest, et tegemist on süvendite ja võlvidega, ärgitab see asjaomaste patendikirjelduste vastu lähemalt huvi tundma ja nad mõistavad, et nende eesmärk on näidata kuju „Annaberger Faltstern“ volditavust.

51

Hageja sõnul esitas menetlusse astuja vastulause vaidlusalusele disainilahendusele vastavale kahele patendikirjeldusele, mille ese on „volditud tähekujuline valgusti“ või „volditud latern“. Asjaomase tähekese eriomadus ilmneb ühelt poolt varasemate disainilahenduste D1 ja D2 koostoimest ning märkega „Fig. 2“ (joonis 2) tähistatud joonistest, mis on samuti esitatud asjaomastes patendikirjeldustes. Varasemad disainilahendused D1 ja D2 üksi ei ole varasemad disainilahendused, vaid ainult osa nendest disainilahendustest.

52

Hageja lisab veel, et kuigi apellatsioonikoda ei analüüsinud oma otsuses paralleelses kohtuasjas, milles tehti 13. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Light Tec vs. EUIPO – DecoTrend (lambivari) (T‑10/23, ei avaldata, EU:T:2023:804), küll käesolevas asjas kõne all olevaid patendikirjeldusi, millele selles paralleelses asjas tugineti ka ühe teise ettevõtja poolt vaidlustatud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendamiseks, märkis ta siiski, et ei ole võimalik mõista, miks on väärad tühistamisosakonna kaalutlused selles kohtuasjas, mille kohaselt on vaidlusalune disainilahendus nendes patendikirjeldustes sisalduvatest disainilahendustest eristatav. Selle teise ettevõtja hagi apellatsioonikoja otsuse peale paralleelses asjas jäeti selle kohtuotsusega rahuldamata. Hageja sõnul tuleks käesolevas asjas kohaldada sama loogikat.

53

EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

54

Kõigepealt tuleb tagasi lükata EUIPO argument, et teine väide on tulemusetu, kuna esimese väite analüüsi arvestades oli apellatsioonikoja poolt vaidlustatud otsuses tehtud viide tühistamisosakonnale põhjendatud. Nimelt, nagu hageja õigesti märgib, on juhul kui apellatsioonikoda tagastab asja tühistamisosakonnale edasiseks menetlemiseks, viimati nimetatu määruse nr 6/2002 artikli 60 lõike 2 alusel seotud apellatsioonikoja õigusliku otsusega, kui faktid on samad.

55

Käesoleval juhul märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 45, et ta ei tuvastanud ei vaidlusaluses disainilahenduses ega varasemates disainilahendustes D1 ja D2 „nõgusaid süvendeid“ ning et ka nende varasemate disainilahenduste analüüsist ei nähtu, et kõnealused tähekesed oleksid „volditavad“. Ta saatis asja tühistamisosakonnale tagasi kehtetuks tunnistamise menetluse jätkamiseks, kuna ta leidis, et see võimaldab pooltel esitada talle kaebuse sisulise otsuse peale (vaidlustatud otsuse punktid 52 ja 53 ning resolutsiooni punkt 2). Kuigi vaidlustatud otsuse punktist 53 nähtub, et apellatsioonikoda leidis põhimõtteliselt, et kehtetuks tunnistamise taotluse sisu ei ole veel analüüsitud, võttis apellatsioonikoda selles punktis siiski lõpliku seisukoha „nõgusate süvendite“ nähtavuse ja „volditavuse“ kohta. Kuna faktilised asjaolud on samad, siis on määruse nr 6/2002 artikli 60 lõike 2 kohaselt mõlemad apellatsioonikoja järeldused tühistamisosakonnale siduvad.

56

Seejärel olgu märgitud vaidlusaluse disainilahenduse kohta, et nagu hageja õigesti märgib, on tõepoolest selge, et sellel ei ole „nõgusaid süvendeid“, nagu leidis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 45.

57

Varasemate disainilahenduste D1 ja D2 kohta tõdes Üldkohus, et ilmselgelt ei nähtu nendest varasematest disainilahendustest ei „nõgusaid süvendeid“ ega mis tahes „volditavust“.

58

On tõsi, et varasematel disainilahendustel D1 ja D2 on teatavatel pindadel viirutus, punktiirjooned ning viited joonte ja kirjatähtede kujul. Sellegipoolest ei ole ebatavaline, et ruumilise disainilahenduse puhul, nagu on selgelt varasemad disainilahendused D1 ja D2, on teatud pind viirutatud ja teatud jooned, mida ei ole kujutatud vaates näha, esile toodud punktiiriga just nimelt selleks, et muuta ruumilise eseme kujutis mõistetavamaks. Ühestki kujutise aspektist ei nähtu, et kujutatud ese sisaldab „nõgusaid süvendeid“ või et tegemist on esemega, mille kujutatud kuju saavutatakse tasapinnalise, kuid „volditava“ eseme voltimise teel.

59

Nagu EUIPO ja menetlusse astuja oma teise väite põhjendamiseks esitatud argumentides õigesti märgivad, soovib tegelikult hageja sisuliselt tugineda mitte üksnes varasematele disainilahendustele D1 ja D2, vaid pigem kõnealuste patendikirjelduste muudele elementidele, milles need esinevad, eelkõige teistele joonistele ja patendikirjeldusele, mida nendes kirjeldustes silmas peetakse. Eespool punktides 24–48 esitatud esimese väite analüüsist nähtub aga, et käesoleval juhul leidis apellatsioonikoda õigesti, et ei ole vaja tugineda kõnealuste patendikirjelduste muudele elementidele, mis ei ole seotud varasemate disainilahenduste D1 ja D2 kui sellistega.

60

Seega ei oma varasemate disainilahenduste D1 ja D2 puhul tähtsust hageja esile toodud asjaolud, mille kohaselt esiteks on need disainilahendused patendikirjelduste kohaselt kujundatud kui „volditud tähekujulised valgustid“ või „volditud laternad“, teiseks on nendes patendikirjeldustes silmas peetud kuju „Annaberger Faltstern“ ning kolmandaks sisaldavad need varasemad disainilahendused viiteid joonte ja kirjatähtede kujul samades patendikirjeldustes sisalduvatele selgitustele.

61

Sellest tuleneb, et apellatsioonikoda leidis õigesti, et varasemad disainilahendused D1 ja D2 ei sisalda „nõgusaid süvendeid“ ja et nendest ei nähtu ka „volditavust“.

62

Lõpuks, mis puudutab hageja viidet asjaomasele apellatsioonikoja otsusele, mille kohta tehti 13. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Lambivari (T‑10/23, ei avaldata, EU:T:2023:804), siis piisab, kui tõdeda samamoodi kui EUIPO ja menetlusse astuja, et apellatsioonikoda ei analüüsinud viidatud asjas käesolevas asjas käsitletavaid varasemaid disainilahendusi D1 ja D2 (mis vastavad disainilahendustele D4 ja D3 selles teises apellatsioonikoja otsuses).

63

Nimelt nähtub eespool punktis 62 mainitud apellatsioonikoja otsuse punktidest 25–27, et apellatsioonikoda jättis selles kõigepealt kõrvale käesolevas asjas kõne all olevad varasemad disainilahendused D1 ja D2 (mis teises apellatsioonikoja otsuses vastavad disainilahendustele D4 ja D3), leides, et neile tugineti hilinenult. Seejärel tõdes ta, et selles kohtuasjas ei esitanud kehtetuks tunnistamise taotleja argumente, mis lükkaksid ümber tühistamisosakonna hinnangu, mille kohaselt vaidlusalune disainilahendus on eristatav disainilahendustest D1 ja D2, nagu neid on nimetatud selles teises otsuses, kuigi ta oli esitanud argumendid üksnes käesolevas asjas käsitletavate varasemate disainilahenduste D1 ja D2 alusel (viidatud teises otsuses käsitletud disainilahendused D4 ja D3). Lõpuks tõdes ta, et ta ei näe ühtegi põhjust, miks peaks tühistamisosakonna seisukohta pidama ekslikuks, ning seetõttu kinnitas ta seda.

64

Sellest tuleneb seega ühemõtteliselt, et ainus tühistamisosakonna kaalutlus, millele apellatsioonikoda viitas – ja seega ainus, mida ta võis kinnitada –, on see, mis puudutab disainilahendusi D1 ja D2, nagu neid on nimetatud apellatsioonikoja teises otsuses, mis ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Mis puutub käesolevas asjas käsitletavatesse varasematesse disainilahendustesse D1 ja D2 (mis teises apellatsioonikoja otsuses vastavad disainilahendustele D4 ja D3), siis selles otsuses piirduti nende analüüsist kõrvalejätmisega ja tõdemisega, et selles kohtuasjas oli kehtetuks tunnistamise taotleja siiski piirdunud oma argumentides nende varasemate disainilahendustega. Vastupidi hageja väidetele ei võtnud apellatsioonikoda seega mingit seisukohta küsimuses, kas käesoleval juhul vaidlusalune disainilahendus on eristatav käesolevas asjas käsitletavatest varasematest disainilahendustest D1 ja D2 (viidatud teises otsuses käsitletud disainilahendused D4 ja D3).

65

Seega tuleb ka teine väide tagasi lükata.

Järeldus

66

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa ühegi hageja nõuete põhjenduseks esitatud väitega nõustuda ja hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

67

Mis puudutab menetlusse astuja esimest nõuet, siis tuleb märkida, et sellega palutakse Üldkohtul jätta hagi rahuldamata ja tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks. Seda nõuet võib mõista nii, et selle eesmärk on eelkõige see, et Üldkohus muudaks vaidlustatud otsust määruse nr 6/2002 artikli 61 lõike 3 tähenduses, võttes vastu otsuse, mille apellatsioonikoda oleks pidanud tegema vastavalt selle määruse sätetele.

68

Tuleb märkida, et Üldkohtu teostatav kontroll seisneb määruse nr 6/2002 artikli 61 kohaselt EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimises ja ta võib hagi esemeks oleva otsuse tühistada või seda muuta üksnes juhul, kui selle vastuvõtmise hetkel esines selle puhul mõni määruse artikli 61 lõikes 2 nimetatud tühistamis- või muutmisalustest. Järelikult ei saa Üldkohtu õigus muuta vaidlustatud otsust anda talle pädevust asendada apellatsioonikoja põhjendus enda omaga ega ka viia läbi hindamist, mille kohta see koda ei ole veel seisukohta võtnud. Muutmispädevuse teostamine peab seetõttu üldjuhul piirduma olukordadega, milles Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja antud hinnangu kontrollimist võimalik tuvastatud faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal kindlaks teha, millise otsuse oleks apellatsioonikoda pidanud tegema (13. mai 2015. aasta kohtuotsus Group Nivelles vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Easy Sanitairy Solutions (duši äravoolurenn), T‑15/13, EU:T:2015:281, punkt 89).

69

Käesoleval juhul tuleb märkida, et esiteks tuleneb eeltoodust, et vaidlustatud otsuses ei esine ühtegi määruse nr 6/2002 artikli 61 lõikes 2 sätestatud tühistamis- või muutmisalust, ning teiseks saatis apellatsioonikoda asja tühistamisosakonnale tagasi kehtetuks tunnistamise menetluse jätkamiseks, leides, et see võimaldab pooltel esitada talle kaebuse sisulise otsuse peale (vaidlustatud otsuse punktid 52 ja 53 ning resolutsiooni punkt 2). Seega leidis apellatsioonikoda sisuliselt, et ükski EUIPO talitus ei ole kehtetuks tunnistamise taotluse sisu veel analüüsinud.

70

Neil kaalutlustel ei ole Üldkohtu ülesanne hinnata kehtetuks tunnistamise taotlust sisuliselt vaidlustatud otsuse muutmise nõude raames, kuna apellatsioonikoda ei ole selle kohta veel seisukohta võtnud. Seega, kuna menetlusse astuja palub Üldkohtul tunnistada vaidlusalune disainilahendus kehtetuks, ei saa tema esimese nõudega nõustuda.

71

Lisaks, kuivõrd menetlusse astuja palub oma teises nõudes Üldkohtul saata asi tagasi tühistamisosakonnale, siis piisab, kui korrata, et kuna käesoleva kohtuotsusega jäetakse vaidlustatud otsuse peale esitatud hagi rahuldamata, reguleerib kehtetuks tunnistamise menetlust jätkuvalt selle otsuse resolutsiooni punkt 2.

Kohtukulud

72

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud kohtukulud hüvitama, kui vastaspool on seda nõudnud.

73

Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb menetlusse astuja kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt. Seoses menetlusse astuja nõudega, et hagejalt mõistetaks välja „kõik kehtetuks tunnistamise menetluse kulud“, tuleb korrata, et kuna käesoleva kohtuotsusega jäetakse vaidlustatud otsuse peale esitatud kaebus rahuldamata, on tühistamisosakonna menetluse ja apellatsioonikoja menetluse kulude suhtes jätkuvalt kohaldatavad selle otsuse resolutsiooni punktid 3 ja 4 (vt selle kohta 25. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Zielonogórski Klub Żużlowy Sportowa vs. EUIPO – Falubaz Polska (FALUBAZ), T‑703/21, ei avaldata, EU:T:2023:19, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Ent kuna EUIPO nõudis kohtukulude väljamõistmist hagejalt üksnes juhul, kui korraldatakse kohtuistung, siis tuleb EUIPO kohtukulud jätta tema enda kanda, sest kohtuistungit ei korraldatud.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

 

1.

Jätta hagi rahuldamata.

 

2.

Jätta DecoTrend GmbH kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja B.K.Licht GmbH & Co. KG kohtukulud.

 

3.

Jätta Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukulud tema enda kanda.

 

Buttigieg

Schwarcz

Tichy-Fisslberger

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 1. juulil 2026 Luxembourgis.

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.