Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

RIMVYDAS NORKUS

esitatud 10. septembril 2026(1)

Kohtuasi C‑108/26 RX

D S.A.

versus

P S.A.

Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (T‑134/25, EU:T:2026:35) uuesti läbivaatamine – Eelotsusetaotlus – Lennutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Reisijatele lennu pikaajalise hilinemise korral hüvitise maksmine – Tingimused – Artikli 5 lõige 3 – Mõiste „erakorralised asjaolud“ – Lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus – Halbadest ilmastikutingimustest tingitud hilisemate väljumisteenindusaegade määramine






I.      Sissejuhatus

1.        Peakohtujuristi ettepanekul otsustas Euroopa Kohtu uuesti läbivaatamisega tegelev koda Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 62 teise lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 194 lõike 5 alusel vaadata uuesti läbi Euroopa Liidu Üldkohtu 21. jaanuari 2026. aasta otsuse D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (T‑134/25, edaspidi „uuesti läbivaadatav kohtuotsus“, EU:T:2026:35).

2.        Eespool viidatud otsuse resolutsiooni punktis 2 täpsustas Euroopa Kohus:

„Uuesti läbivaatamise esemeks on küsimus, kas eelkõige Euroopa Kohtu 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsust McDonagh (C‑12/11, EU:C:2013:43) ja 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsust Airhelp (C‑28/20, EU:C:2021:226) arvestades mõjutab [Üldkohtu kohtuotsus] liidu õiguse ühtsust või järjepidevust, kuna Üldkohus otsustas, et:

–        lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei ole oma olemuselt või päritolult osa asjaomase lennuettevõtja tavapärasest tegevusest, kuna nimetatud lennuettevõtja ei aidanud selle otsuse tegemisele kaasa, vaid see kuulub lennujuhtimisüksuse tegevuste ja pädevuse hulka;

–        niisugune otsus, sõltumata selle põhjusest, väljus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, tingimusel et lennuettevõtja ei aidanud kaasa selle otsuse tegemisele, ja

–        seetõttu tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91(2), artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et niisugune otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, sõltumata hilinemise kestusest ja selle aluseks olevast põhjusest, kui on tõendatud, et see otsus väljus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, eelkõige juhul, kui võib välistada, et nimetatud lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa.“

II.    Õiguslik raamistik

3.        Määruse nr 261/2004 põhjendused 1, 14 ja 15 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)      Õhutranspordi valdkonnas ühenduse võetava meetme eesmärk on muu hulgas tagada reisijate kaitstuse kõrge tase. Peale selle tuleks täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid.

[…]

(14)      Montreali konventsiooni [rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise kohta (Montréali konventsioon) (EÜT 2001, L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491)] alusel tuleks lennuettevõtjate kohustusi piirata või nad nende täitmisest vabastada juhul, kui juhtumi põhjuseks on erakorralised asjaolud, mida ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik sobivad meetmed. Sellised asjaolud võivad eelkõige esineda poliitiliselt ebastabiilsetes oludes, asjaomase lennu tegemiseks sobimatute ilmastikutingimuste tõttu, turvalisuse ohu, ettenägematute lennuohutusega seotud vajakajäämiste ning streikide korral, mis mõjutavad tegutseva lennuettevõtja toimimist.

(15)      Erakorralised asjaolud loetakse olemasolevaks, kui lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse mõju konkreetsele lennukile konkreetsel päeval põhjustab lennu pikaajalise hilinemise, lennu väljumise järgmisele päevale edasilükkamise või selle lennuki ühe või mitme lennu tühistamise, kuigi asjaomane lennuettevõtja on võtnud kõik mõistlikud meetmed hilinemiste või tühistamiste vältimiseks.“

4.        Selle määruse artikli 5 „Tühistamine“ lõike 1 punktis c ja lõikes 3 on sätestatud:

„1.      Lennu tühistamise korral:

[…]

c)      on asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7, välja arvatud juhul, kui neid on tühistamisest teavitatud;

[…]

3.      Tegutsev lennuettevõtja ei ole kohustatud maksma hüvitist vastavalt artiklile 7, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. […]“.

5.        Nimetatud määruse artikkel 7 „Õigus hüvitisele“ näeb reisijatele ette ühetaolise hüvitise, mille suurus sõltub eelkõige lennu pikkusest.

III. Uuesti läbivaadatava kohtuasja taust

A.      Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

6.        A oli reisija lennul LO 6110, mida pidi 25. juulil 2023 teostama lennuettevõtja P.

7.        Seda lendu teostama pidanud lennuk pidi İzmiri lennujaamast (Türgi) õhku tõusma kell 18.20 UTC ja maanduma Varssavis (Poola) kell 21.10 UTC.

8.        Tegelikkuses tõusis see lennuk õhku kell 21.40 UTC ja maandus järgmisel päeval kell 00.17 UTC, hilinedes saabumisel rohkem kui kolm tundi.

9.        Lennule LO 6110 eelnes lend LO 6111, mida teostati sama lennukiga nn rotatsiooni korras. Lendu LO 6111 teostama pidanud lennuk pidi Katowicest (Poola) õhku tõusma kell 14.55 UTC ja maanduma İzmiris kell 17.20 UTC. Kell 12.55 UTC sai asjaomane lennuettevõtja lennujuhtimisüksuselt teenindusaegade jaotamise teate (Slot Allocation Message; SAM), et lennule LO 6111 anti väljumiseks teenindusaeg kell 16.30. Selle otsuse põhjuseks oli lennuliiklusvoogude juhtimise (Air Traffic Flow Management; ATFM) meede, mis oli seotud Ungari ja Rumeenia õhuruumis halbade ilmastikutingimuste tõttu rakendatud piirangutega. Kell 15.04 UTC saatis sama lennuettevõtja sõnumi, milles teatas, et on valmis lennu sooritamiseks (Ready to depart, REA), ning taotles luba varasemaks õhkutõusuks. See teade ei viinud siiski selleni, et lennujuhtimisüksus oleks muutnud oma otsust teenindusaja määramise kohta, ega võimaldanud lennul LO 6111 varem väljuda. Lõpuks tõusis see lend õhku kell 16.02 UTC ja maandus kell 18.32 UTC, hilinedes saabumisel tund ja kaksteist minutit.

10.      Pärast maandumist İzmiris avastati lennukil tehniline rike. Selle parandamine kestis 2 tundi ja 8 minutit.

11.      26. juulil 2023 loovutas A oma õiguse kindlasummalisele hüvitisele D-le, kes on nõuete sissenõudmisele spetsialiseerunud äriühing.

12.      Seejärel esitas D Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawiele (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola) hagi nõudega mõista P-lt välja 400 eurot, millele lisanduvad seadusjärgsed viivitusintressid alates 17. augustist 2023 kuni tasumise kuupäevani.

13.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui asjaomasele lennuettevõtjale kehtestatud lennuliiklusvoogude juhtimise meetmetest tingitud ajakadu tuleks hilinemise kogukestusest maha arvata, oleks lennu LO 6110 hilinemine vähem kui kolm tundi. Ta kahtleb siiski võimaluses kvalifitseerida hilinenud teenindusaegade jaotamise otsused „erakorralisteks asjaoludeks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses.

14.      Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla m. st. Warszawy w Warszawie (Varssavi linna rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [määruse nr 261/2004] artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et mis tahes lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus, olenemata selle kestusest, isegi kui see ei too kaasa vähemalt kolmetunnist hilinemist, kujutab endast erakorralist asjaolu?

2.      Kui lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei kujuta endast erakorralist asjaolu, siis kas liikmesriigi kohus peab analüüsima lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse alust, näiteks ebasoodsaid ilmastikutingimusi, mis tõid kaasa sektorite läbilaskevõime vähenemise lennu trajektooril, ning kas sellel kohtul on seega õigus hinnata, kas tegemist oli erakorralise asjaoluga?

3.      Kas juhul, kui reisija lend hilineb rohkem kui kolm tundi, sealhulgas seetõttu, et reisija lennule vahetult eelneval lennul on tehtud lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus seoses lennu trajektooril olevate sektorite läbilaskevõime vähenemisega ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu, kujutab see lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus endast erakorralist asjaolu?

4.      Kas sellisel juhul peab lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus puudutama hilinenud lendu otseselt või võib see puudutada rotatsioonis eelnenud lendu?“

B.      Uuesti läbivaadatav kohtuotsus

15.      Uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses vastas Üldkohus kõigepealt esimesele ja teisele küsimusele, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, sõltumata hilinemise kestusest ja selle aluseks olevast põhjusest, kui on tõendatud, et see otsus väljus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, eelkõige juhul, kui võib välistada, et nimetatud lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus(3).

16.      Selle vastuse põhjenduseks välistas Üldkohus kõigepealt selle, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus kujutab endast kõigil juhtudel „erakorralist asjaolu“. See järeldus põhineb tõdemusel, et mõistet „erakorralised asjaolud“ tuleb tõlgendada kitsalt ning et selleks peavad olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust, mida tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Nende tingimuste kohaselt on sellisteks asjaoludeks sündmused, mis oma olemuselt või päritolult ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt(4).

17.      Seejärel hindas Üldkohus neid kahte kumulatiivset tingimust.

18.      Esimese tingimuse kohta leidis ta, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane, kuna niisugune otsus kuulub lennujuhtimisüksuse tegevuste ja pädevuse hulka(5).

19.      Teise tingimuse kohta leidis Üldkohus, et sõltumata selle põhjusest väljub niisugune otsus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, välja arvatud juhul, kui lennuettevõtja ise aitas kaasa selle otsuse tegemisele. Üldkohus täpsustas, et selles kontekstis ei ole asjakohane asjaolu mitte lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse põhjus, vaid otsus ise, kuna just see otsus mõjutab kavandatud lennu teostamist ettevõtteväliselt, välja arvatud juhul, kui lennuettevõtja aitas kaasa selle otsuse tegemisele(6).

20.      Üldkohus lisas veel, et selline sündmus nagu lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ isegi siis, kui see ei põhjustanud iseenesest vähemalt kolmetunnist hilinemist(7).

21.      Seejärel vastas Üldkohus kolmandale ja neljandale küsimusele, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui lisaks on tõendatud, et see otsus ei kuulu lennuettevõtja tegeliku kontrolli alla, võib ta selle sätte tähenduses „erakorralise asjaoluna“ tugineda lennuliikluse korraldamist käsitlevale otsusele, mis mõjutas eelnevat lendu, mida ta ise sama lennukiga teostas, tingimusel et selle asjaolu esinemise ja hiljem teostatud lennu hilinemise või tühistamise vahel on otsene põhjuslik seos, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes eelkõige arvesse seda, kuidas nimetatud lennuettevõtja kõnealust õhusõidukit käitab(8).

IV.    Õiguslik analüüs

A.      Sissejuhatavad märkused

22.      Käesoleval kohtuasjal on eriline institutsiooniline tähtsus, kuna see annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse kohaldada ELTL artikli 256 lõike 3 kolmandas lõigus ette nähtud uuesti läbivaatamise menetlust Üldkohtu sellise otsuse suhtes, mille Üldkohus tegi talle liidu õiguse teatavates konkreetsetes valdkondades üle antud eelotsusepädevust teostades Euroopa Liidu kohtusüsteemi ülesehituse viimase reformi raames(9). Nende konkreetsete valdkondade hulka kuulub reisist mahajätmise, reisijatele osutatava transporditeenuse hilinemise või ärajäämise korral reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine – valdkond, milles Euroopa Kohus on kujundanud ulatusliku kohtupraktika.

23.      Kohaldatavate sätete kohaselt peab määratud kohtujurist Üldkohtu otsust põhjalikult analüüsima, et anda Euroopa Kohtule selgitusi selle kohta, millised järeldused tuleb käesoleva uuesti läbivaatamise tulemusel teha. Sellega seoses tuleb rõhutada, et uuesti läbivaatamise menetlust ei saa käsitada tavapärase õiguskaitsevahendina, millega vaidlustatakse Üldkohtu otsuseid, mille ta on teinud talle üle antud pädevust teostades. Sellel menetlusel on konkreetne eesmärk võimaldada Euroopa Kohtul sekkuda juhul, kui uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses tõstatatakse küsimusi, mis võivad kahjustada liidu õiguse ühtsust või järjepidevust. Kuigi Üldkohus peab talle usaldatud valdkondades tegema otsuseid iseseisvalt, sealhulgas täpsustama ja edasi arendama nende valdkondade kohtupraktikat, peab ta seda õigusemõistmise autonoomiat teostama tingimata Euroopa Kohtu praktikat ja liidu õiguse üldist ülesehitust järgides.

24.      Uuesti läbivaatamise mehhanism on seega reformiga toimunud pädevuse osalise üleandmise järelm, kuna see võimaldab ühitada korrakohase õigusemõistmise eesmärgi liidu õiguse ühetaolise tõlgendamise nõudega. Selles raamistikus ei ole Euroopa Kohtu ülesanne teostada üldist kontrolli kõigi Üldkohtu antud hinnangute üle. Seevastu peab Euroopa Kohus kindlaks tegema, kas uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses tõstatatud küsimused on sellise tähtsusega, et need võivad õigustada tema sekkumist, lähtudes aluslepingus ette nähtud kriteeriumist, mille kohaselt peab olema tegemist liidu õiguse ühtsuse või järjepidevuse kahjustamisega, eelkõige juhul, kui küsimus on Euroopa Kohtu praktikas välja kujundatud oluliste põhimõtete järgimises. Euroopa Kohus sekkub seega üksnes viimase abinõuna, liidu õiguskorra nõuetekohase toimimise huvides.

25.      Seetõttu tuleb käesolevat uuesti läbivaatamist analüüsida kolmes etapis. Kõigepealt tuleb kindlaks teha uuesti läbivaadatava kohtuotsuse aspektid, mis võivad tekitada tõsiseid kahtlusi seoses Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3(10). Seejärel tuleb kindlaks teha, kas need aspektid võivad kahjustada liidu õiguse ühtsust või järjepidevust, eelkõige kas need väljendavad olulist kõrvalekaldumist selles kohtupraktikas välja kujundatud põhimõtetest(11). Lõpuks tuleb sellest teha järeldused seoses vastustega, millega Euroopa Kohtul tuleb vajaduse korral asendada Üldkohtu antud vastused(12). Neist põhimõtetest lähtudes tulebki uuesti läbivaadatavat kohtuotsust analüüsida.

B.      Euroopa Kohtu praktikas kohaldatav metoodika

26.      Kuna käesolevas asjas on küsimus selles, kas Euroopa Kohtu metoodika määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses „erakorraliste asjaolude“ esinemise hindamisel võib olla muutunud, pean selguse huvides otstarbekaks enne Üldkohtu otsuse üksikasjalikku analüüsimist lühidalt meenutada selle metoodika põhielemente. Lähtudes sellest ülevaatest asjaomases valdkonnas kohaldatavast õiguslikust raamistikust, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud, käsitlen seejärel uuesti läbivaadatava kohtuotsuse neid aspekte, mis minu arvates võivad tekitada tõsiseid kahtlusi selle liidu õigusele vastavuse suhtes.

27.      Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaselt ei ole tegutsev lennuettevõtja kohustatud maksma selle määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitist, kui ta tõendab, et lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise põhjustasid „erakorralised asjaolud“, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Euroopa Kohus tuletas sellest kaheetapilise analüüsiskeemi, millest esimene sisaldab omakorda kahte kumulatiivset tingimust(13).

28.      Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas sündmus, millele tuginetakse, kujutab endast „erakorralist asjaolu“. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis tuleneb eelkõige kohtuotsusest Wallentin-Hermann ja mida suurkoda seejärel kohtuotsuses Airhelp kordas, on see nii üksnes juhul, kui kõnealune sündmus ei ole esiteks oma olemuselt või päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja teiseks väljub tema tegeliku kontrolli alt. Kuna need kaks tingimust on kumulatiivsed, ei piisa sellest, et sündmus ei ole lennuettevõtja tegevusele omane või et lennuettevõtja ei saa seda praktikas kontrollida. Lisaks peavad need kaks tingimust olema samal ajal täidetud(14).

29.      Mis puudutab esimest tingimust, siis Euroopa Kohus annab hinnangu sündmuse laadi või päritolu alusel. Teisisõnu on selle eesmärk kindlaks teha, kas vaidlusalune olukord kuulub asjaomase lennuettevõtja tavapärase tegevuse hulka või erineb sellest tegelikult. Nii ei ole tavaline tehniline probleem isegi juhul, kui see on ettenägematu, põhimõtteliselt erakorraline, kuna see kuulub õhusõiduki tavapärase käitamisega lahutamatult seotud riskide hulka(15). Seevastu võivad teatavad ettevõtja tavapärase tegevusega mitteseotud sündmused, nagu kokkupõrge linnuga või vulkaanipurse, mille tõttu suletakse õhuruum, olla erakorralised(16).

30.      Teine tingimus puudutab lennuettevõtja tegeliku kontrolli puudumist. Euroopa Kohus eristab siin üsna selgelt lennuettevõtja sisesfääri kuuluvaid sündmusi ja väliste asjaolude tagajärjel tekkinud sündmusi. Kohtuotsuses Airhelp rõhutas Euroopa Kohus seda erinevust lennuettevõtja tegevuse suhtes „sisemiste“ ja „väliste“ sündmuste vahel(17). Seega võib sündmus olla ettenägematu, ilma et see oleks seetõttu erakorraline, kui see jääb seotuks ettevõtja organisatsiooni või toimimisega. Seevastu võib looduslikust põhjusest, kolmanda isiku sekkumisest või välise asutuse kehtestatud otsusest tulenevat sündmust olenevalt asjaoludest pidada lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt väljuvaks.

31.      Järgmiseks tuleb kontrollida, kas erakorralise asjaolu tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. See nõue on iseseisev. Seega ei piisa sellest, kui lennuettevõtja tõendab erakorralise sündmuse esinemist; lisaks peab ta tõendama, et ta võttis meetmed, millega oleks olnud võimalik lennu tühistamist või pikaajalist hilinemist vältida, või et tal ei olnud mõistlikult võimalik selliseid meetmeid võtta. Kohtuotsuses Wallentin-Hermann rõhutas Euroopa Kohus, et lennuettevõtja peab tõendama, et ta on võtnud olukorrale vastavad meetmed, ilma et temalt nõutaks seejuures oma ettevõtte suutlikkust arvestades vastuvõetamatute ohverduste tegemist(18).

32.      Lisaks tõlgendab Euroopa Kohus seda nõuet konkreetselt ja põhjuslikult. Kohtuotsuses Pešková ja Peška möönis Euroopa Kohus küll, et erakorraline sündmus, käesoleval juhul lennuki kokkupõrge linnuga, võib õigustada hüvitise maksmise kohustusest vabastamist, kuid täpsustas samuti, et tuleb täpselt kindlaks teha, kui suur osa hilinemisest oli tegelikult sellele sündmusele omistatav, ning hinnata, kas vaatamata võetud vajalikele meetmetele oli pikaajaline hilinemine siiski vältimatu(19). Seega ei saa lennuettevõtja tugineda erakorralisele asjaolule abstraktselt; ta peab tõendama konkreetset seost selle asjaolu, vaidlusaluse hilinemise ja selle tagajärgede vältimise võimatuse vahel.

33.      Lõpuks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et „erakorraliste asjaolude“ esinemine ei vabasta lennuettevõtjat kõigist temal lasuvatest kohustustest. Kohtuotsuses McDonagh leidis Euroopa Kohus, et vulkaanipurse ja õhuruumi sulgemine kujutasid endast küll „erakorralisi asjaolusid“, kuid määruses nr 261/2004 ette nähtud reisijate abistamise kohustused jäid siiski kehtima. Sellest tuleneb, et selle määruse artikli 5 lõige 3 vabastab üksnes kõnealuse määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest, kõrvaldamata iseenesest muid lennuettevõtjale pandud kohustusi(20).

34.      Eeltoodust tuleneb, et Euroopa Kohtu väljakujundatud metoodika kohaselt peab lennuettevõtja tõendama esiteks, et konkreetne sündmus ei olnud tema tavapärasele tegevusele omane ja väljus tema tegeliku kontrolli alt, ning teiseks, et selle sündmuse tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi siis, kui ta oleks võtnud kõik vajalikud meetmed. Mõistet „erakorralised asjaolud“ tuleb lisaks tõlgendada kitsalt, kuna see kujutab endast erandit reisijatele hüvitise maksmise põhimõttest.

C.      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse aspektid, mis tekitavad tõsiseid kahtlusi

1.      Lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse vaidlustatav samastamine asjaoluga, mis ei ole lennuettevõtja tegevusele omane

35.      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse esimene aspekt väärib erilist tähelepanu, kuna see puudutab määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaldamisel õiguslikult asjakohase asjaolu kindlakstegemist. Näib, et Üldkohus leidis sisuliselt, et kuigi iga lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei kujuta endast automaatselt „erakorralist asjaolu“, võib niisugune otsus siiski iseenesest kujutada endast asjaolu, mille suhtes tuleb analüüsida, kas viidatud sündmus on erakorraline(21). Selline lähenemine tähendab praktikas seda, et lennuliikluse korraldamise üksuste tehtud otsus muudetakse õigusliku kvalifitseerimise keskseks elemendiks, kuigi niisugune otsus võib olla üksnes sügavama faktilise olukorra operatiivne väljendus, mille analüüsimine võimaldab ainsana mõista vaidlusaluse häire tegelikku põhjust.

36.      See lähenemisviis tekitab tõsiseid kahtlusi. Juba määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 sõnastusest tuleneb, et hüvitise maksmise kohustusest vabastamine eeldab, et lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise „põhjustasid“ erakorralised asjaolud. Selline sõnastus suunab kindlaks tegema häire aluseks oleva konkreetse sündmuse või olukorra, mitte piirduma üksnes haldus- või operatiivmeetmega, mille kaudu see häire lennu teostamisel avaldub. Seetõttu näib mulle, et ei selle sätte sõnastus ega ülesehitus anna alust käsitada üksnes lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust õigusliku kvalifitseerimise peamise esemena. Teisisõnu ei peaks analüüs keskenduma kõigepealt mitte välise sekkumise vormile, vaid viidatud sündmuse tegelikule olemusele ja sellele, milline koht on sellel hilinemise või tühistamiseni viinud põhjuslikus ahelas(22).

37.      Tuleb selgelt eristada häire põhjust ja meedet, mille kaudu see häire avaldub lennu konkreetses kulgemises. Lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus kujutab endast enamasti reaktsiooni konkreetsele olukorrale – olgu selleks ilmastikutingimused, läbilaskevõime piirangud, õhuruumipiirangud või muud operatiivsed probleemid. Käsitades seda otsust ennast asjakohase asjaoluna, kaldub uuesti läbivaadatav kohtuotsus asendama häire tegeliku põhjuse selle regulatiivse tagajärjega(23). Lisaks näib mulle, et sellist lähenemist on raske ühitada nõudega tõlgendada mõistet „erakorralised asjaolud“ liidu õiguses autonoomselt ja ühetaoliselt(24). Kui selle mõiste hindamine sõltuks praktikas üksnes lennuliikluse korraldamise üksuste haldus- või operatiivmeetme olemasolust, tekiks oht, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaldamise määraksid vähem Euroopa Kohtu välja kujundatud sisulised kriteeriumid kui see väline vorm, mille lennuliikluse korraldamise süsteemi reaktsioon konkreetsel juhul võtab. Selline tõlgendus näib mulle seda vähem rahuldav, et see kaldub piirama põhjusliku ahela analüüsi, suunates tähelepanu selle viimasele lülile, mitte sündmusele, millele häire on tegelikult omistatav(25).

38.      Mulle näib nimelt raske vastu vaielda sellele, et lennuettevõtjad puutuvad oma igapäevases tegevuses korrapäraselt kokku lennuliikluse korraldamise üksuste otsustega. Teenindusaegade jaotamine, läbilaskevõime piirangud, lennuliiklusega seotud kohandused ning väljumiste ja saabumiste järjekorda ja sagedust mõjutavad otsused kuuluvad lennutranspordi tavapärase toimimise juurde ning on osa tavapärasest operatiivraamistikust, milles lennuettevõtjad tegutsevad(26). Ainuüksi asjaolu, et niisuguse otsuse teeb lennuettevõtjast väljaspool olev asutus, ei saa seega olla piisav selle tuvastamiseks, et see otsus ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane. Sellest järeldusest tulenevalt tuleb hoolikalt eristada ühelt poolt asjaolu, et lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse teeb lennuettevõtjast institutsionaalselt eraldiseisev üksus, ja teiselt poolt küsimust, kas olukord, millele see otsus reageerib, on oma olemuselt või päritolult lennuettevõtja tavapärasele tegevusele võõras. Nende kahe samastamine tähendaks, et esimese tingimuse kohaldamine sõltuks üksnes tõdemusest, et lennu konkreetse korraldamisega on seotud kolmas isik. Selline lähenemine võib aga nihutada analüüsi fookuse otsuse vahetule tegijale, selle asemel et keskenduda põhjenduseks toodud olukorra tegelikule olemusele(27).

39.      Lisaks näib selline lähenemine olevat teataval määral formalistlik, kuna selles omistatakse määrav tähtsus ainuüksi lennuliikluse korraldamise üksuste tehtud otsuse olemasolule, kuigi tegelikult kujutab niisugune otsus endast üksnes konkreetsele olukorrale reageerimiseks võetud haldus- või operatiivmeedet. Olukorrad, milles võib teha niisuguse otsuse, võivad aga olla äärmiselt erinevad ega pruugi tingimata olla erakorralised. Näib seega, et tõlgendus, mis põhineb üksnes sellel, et selline otsus on olemas, ei võimalda võtta piisavalt arvesse selle otsuse võimalike põhjuste mitmekesisust(28). Selline tõlgendus näib seda küsitavam, et kuigi Üldkohus võtab arvesse olukorda, kus lennuettevõtja ise on aidanud kaasa lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse tegemisele, käsitleb ta seda üksnes erandina sündmuse kvalifitseerimisest „sündmuseks, mis on tingitud ettevõttevälistest asjaoludest“, seadmata kahtluse alla analüüsi eelnevat nihutamist otsusele endale, mitte aga selle aluseks olevale faktilisele olukorrale(29).

40.      Lennuettevõtja ei otsusta küll sellise meetme võtmise üle ise. Sellest hoolimata võib lennuettevõtja võrgu operatiivse toimimise raames vähemalt kaudselt mõjutada tingimusi, milles selline otsus tehakse, eelkõige edastades õigel ajal täpset teavet lennu valmisoleku kohta. Samuti ei saa välistada, et lennuettevõtjale omistatav esialgne häire, näiteks tema enda tegevusest tingitud hilinemine, võis põhjustada selle, et asjaomase lennu suhtes kohaldati hiljem reguleerimis- või piirangumeedet. Sellisel juhul ei saa ainuüksi asjaolu, et otsuse teeb lõpuks lennuettevõtjast sõltumatu asutus, olla piisav selleks, et jätta kõnealune häire lennuettevõtja tegevussfäärist välja.

41.      Vastupidi sellele, mida võib järeldada osast liikmesriikide kohtupraktikast, millele on põhikohtuasja pooled viidanud muu hulgas oma kirjalikes seisukohtades, ei saa määruse nr 261/2004 põhjendusele 15 minu arvates tulemuslikult tugineda Üldkohtu valitud tõlgenduse toetuseks. See põhjendus viitab küll sõnaselgelt lennuliikluse korraldamist käsitlevatele otsustele. Näib, et sellest ei ole siiski võimalik järeldada, et sellist otsust tuleks iseenesest ja selle aluseks olevat põhjendust arvestamata kvalifitseerida „erakorraliseks asjaoluks“. Esiteks ei saa põhjendust tõlgendada nii, et selle tulemusel muutuksid normatiivses sättes endas ette nähtud tingimused sisutühjaks. Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõige 3 nõuab aga endiselt, et lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise põhjustaksid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Seega eeldab see sõnastus endiselt viidatud olukorra olemuse, päritolu ja selle konkreetse mõju hindamist asjaomasele lennule(30).

42.      Teiseks näib, et määruse nr 261/2004 põhjenduses 15 ei ole sätestatud üldreeglit, mille kohaselt kujutab iga lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus endast iseenesest erakorralist asjaolu. Sellega seoses tuleb märkida, et ka Üldkohus ei lähtu sõnaselgelt niisugusest automaatsest käsitlusest. Vastupidi, Üldkohus kirjeldab konkreetset olukorda, nimelt olukorda, kus konkreetset lennukit konkreetsel päeval puudutav otsus põhjustab pikaajalise hilinemise, järgmise päeva hilinemise või selle lennuki ühe või mitme lennu tühistamise, kuigi kõik vajalikud meetmed olid võetud. See sõnastus ei kinnista kaugeltki abstraktset ja automaatset kvalifikatsiooni, vaid viitab vastupidi kontekstipõhisele hindamisele, mis on seotud konkreetse kohtuasja eriliste asjaoludega.

43.      Kolmandaks tähendaks määruse nr 261/2004 põhjenduse 15 tõlgendamine viisil, mis toetaks Üldkohtu valitud lähenemist, lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse lahutamist selle aluseks olevast faktilisest olukorrast. Niisugune otsus on aga sageli üksnes operatiivne reaktsioon selle aluseks olevale tegelikule olukorrale, mis võib olenevalt juhtumist tuleneda kas tõeliselt erandlikust sündmusest või vastupidi lennuliikluse tavapärase toimimisega seotud tavalisematest piirangutest. Just seetõttu, et sama liiki otsused võivad olla tingitud väga erinevatest põhjustest, on raske nõustuda sellega, et niisugust otsust võiks iseenesest ja selle aluseks olevast põhjusest sõltumata süstemaatiliselt pidada erakorraliseks(31).

44.      Neljandaks näib, et määruse nr 261/2004 põhjenduse 15 lai tõlgendamine on raskesti ühitatav selle määruse eesmärgiga. Kuna kõnealuse määruse artikli 5 lõige 3 kujutab endast erandit reisijatele hüvitise maksmise põhimõttest, tuleb seda erandit jätkuvalt tõlgendada kitsalt. Kui möönda, et ainuüksi lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse olemasolust piisab põhimõtteliselt hüvitise maksmise kohustusest vabastamise võimaluse tekkimiseks, võib see märkimisväärselt laiendada selle erandi kohaldamisala ja seega vähendada hüvitise saamise õiguse soovitavat toimet. Määruse nr 261/2004 eesmärk on aga tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase, mis räägib selle põhjenduse 15 mõõduka ja kontekstipõhise tõlgendamise kasuks.

45.      Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus ei ole soovinud omistada määruse nr 261/2004 põhjenduses 14 nimetatud näidetele iseseisvat ega automaatselt kvalifitseerivat tähendust(32). Vastupidi, neil näidetel on üksnes suunav tähendus ning neid tuleb tõlgendada lähtudes üldistest kriteeriumidest, mille on Euroopa Kohus oma kohtupraktikas välja kujundanud selle määruse artikli 5 lõike 3 kohaldamiseks. Sama peab kehtima ka kõnealuse määruse põhjenduse 15 puhul, mida ei saa mõista nii, et see vabastaks kohustusest hinnata lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse tegemiseni viinud olukorra olemust või päritolu(33). Selline täpsustus näib seda vajalikum, et kõnealuse põhjenduse 15 laiemale tõlgendusele on liikmesriikide kohtupraktikas ja osas õiguskirjandusest(34) mõnel juhul tuginetud selleks, et põhjendada lennuliikluse korraldamist käsitlevate otsuste automaatsemat kvalifitseerimist.

46.      Seda tõlgendust kinnitab ka Euroopa Kohtu enda kohtupraktika. Kui Euroopa Kohtul tuleb hinnata lennuhäiret, mis väljendub operatiivtasandil lennuettevõtja suhtes välise meetmena, kaldub ta erakorraliste asjaolude esinemist hindama pigem selle aluseks oleva faktilise olukorra kui üksnes selle vahetuks tagajärjeks oleva meetme põhjal. Nii käsitles Euroopa Kohus Islandi vulkaani Eyjafjallajökulli purskele järgnenud õhuruumi sulgemise kontekstis olukorda kõnealuse loodusnähtuse ja selle tagajärgede põhjal, mitte üksnes õhuruumi sulgemise meetme kui sellise põhjal(35). Selline lähenemine nähtub ka kohtuotsusest Moens, milles vaatamata sellele, et lennuraja sulgemine tulenes lennujaama ametiasutuste otsusest, mis oli lennuettevõtjale siduv, analüüsis Euroopa Kohus kütuse esinemist lennurajal, selle lennuettevõtja suhtes välist päritolu ning asjaolu, et lennuradade hooldamine ei kuulunud lennuettevõtja pädevusse(36). Samalaadsest vaatenurgast kinnitab seda meetodit ka kohtuotsus Pešková ja Peška, milles erakorralise asjaolu kvalifikatsiooni hinnati viidatud konkreetse sündmuse, nimelt linnuga kokkupõrke, ning sellest tulenenud ohutusmeetmete põhjal(37). See suund kinnitab minu arvates, et isegi juhul, kui väline otsus mõjutab otseselt lennu teostamist, ei saa analüüsimisel jätta arvesse võtmata faktilist olukorda, mis viis selle otsuse tegemiseni.

47.      Sellest tuleneb, et määruse nr 261/2004 põhjendust 15 ei saa mõista nii, et see vabastab kohustusest hinnata lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse tegemiseni viinud olukorra olemust või päritolu. Koostoimes selle määruse artikli 5 lõikega 3 tõlgendatuna suunab see seega konkreetsele ja kõiki asjaolusid arvestavale hindamisele, mitte aga iga lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse abstraktsele kvalifitseerimisele. Sellest tuleneb üldisemalt, et ainuüksi lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse olemasolu ei võimalda veel järeldada, et kõnealune sündmus ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane. Niisugune otsus võib olenevalt asjaoludest olla üksnes sellise faktilise olukorra operatiivne tagajärg, mis tuleneb kas tõeliselt erandlikust sündmusest või vastupidi lennuliikluse tavapärase toimimisega seotud tavalisematest piirangutest. Seega tuleb just selle aluseks oleva olukorra olemust ja päritolu arvesse võttes hinnata, kas esimene kahest kumulatiivsest tingimusest on täidetud.

48.      Lisaks näib, et tõlgendus, milles omistatakse lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse olemasolule määrav tähtsus, on raskesti ühitatav määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikest 3 tuleneva tõendamiskoormise struktuuriga. Nimelt peab lennuettevõtja tõendama mitte üksnes „erakorraliste asjaolude“ esinemist, vaid ka seda, et nende tagajärgi ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed(38). Üldkohtu valitud lähenemine tooks aga kaasa selle tõendamiskoormise märkimisväärse kergendamise, kuna lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse olemasolu koos asjaoluga, et lennuettevõtja ei aidanud selle otsuse tegemisele kaasa, võiks praktikas osutuda piisavaks. Erakorralise sündmuse sisuline tõendamine võiks seega asenduda peamiselt formaalse elemendi esitamisega, nimelt lennu teostamist mõjutava välise meetme olemasolu tõendamisega(39).

49.      See esimene probleem annab põhjust laiemalt analüüsida, kuidas on uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses seostatud omavahel Euroopa Kohtu praktikas välja kujundatud kahte kumulatiivset tingimust.

2.      Euroopa Kohtu praktikast tuleneva kahe kumulatiivse tingimuse segiajamise tõenäosus

50.      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse teine aspekt nõuab eriti tähelepanelikku analüüsi, kuna see puudutab „erakorraliste asjaolude“ esinemist iseloomustava kahe kumulatiivse tingimuse omavahelist seost, nimelt esiteks seda, et sündmus ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane, ja teiseks seda, et viidatud sündmus väljub tema tegeliku kontrolli alt. Need kaks tingimust, nagu need tulenevad Euroopa Kohtu praktikast, lähtuvad erinevast loogikast ja täidavad kumbki määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 ülesehituses omaette ülesannet. Seetõttu näib mulle oluline tagada, et nende kohaldamisel hoitaks need kaks tingimust selgelt lahus(40).

51.      Esineb tõsiseid kahtlusi, kas Üldkohtu valitud arutluskäik säilitab nende kahe tingimuse iseseisvuse piisavalt selgelt. Näib, et uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses omistatakse tõepoolest määravat tähtsust asjaolule, et lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse teeb lennuettevõtjast väljaspool olev üksus ja et see otsus on lennuettevõtjale siduv. Selline kaalutlus on kahtlemata asjakohane teise tingimuse seisukohast, mis puudutab tegeliku kontrolli puudumist(41). Sellest kaalutlusest üksi ei saa siiski piisata, et tõendada, et kõnealune sündmus ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane. Asjaolu, et lennuettevõtjal puudub kontroll teatava sündmuse üle, ei tähenda veel, et see sündmus jääb oma olemuselt või päritolult väljapoole tema tegevuse tavapärast raamistikku.

52.      Sellega seoses näib, et kuna Üldkohus rõhutab sel viisil lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse välist päritolu, muudab ta esimese tingimuse vähemalt osaliselt pigem sõltuvaks teisest tingimusest. Selline tõlgendus on problemaatiline. Kui kolmanda isiku või välise asutuse sekkumisest praktikas piisaks selleks, et pidada viidatud sündmust lennuettevõtja tavapärasele tegevusele mitteomaseks, kaotaks esimene tingimus märkimisväärse osa oma iseseisvast tähendusest. Selle tingimuse eesmärk on aga just vältida seda, et iga kontrollimatu sündmus kvalifitseeritaks automaatselt erakorraliseks asjaoluks, kuigi see võib kuuluda tavapäraste piirangute hulka, millega lennutranspordi teostamine sunnib lennuettevõtjaid olemuslikult kokku puutuma.

53.      Selline areng võib märkimisväärselt nõrgendada kohtupraktikas välja kujundatud kontrolliskeemi ülesehitust. Paljud lennuettevõtjast sõltumatud sündmused võivad nimelt kuuluda nende tavapäraste piirangute hulka, millega lennuettevõtja lennuliikluse igapäevasel korraldamisel kokku puutub. Asjaolu, et need on väljastpoolt peale sunnitud, ei tähenda tingimata, et need oleksid oma olemuselt või päritolult võõrad sellele tavapärasele raamistikule, milles lennuettevõtja tegutseb. Seetõttu näib, et on vaja hoida need kaks kriteeriumi selgelt lahus: esimese tingimuse puhul tuleb hinnata viidatud olukorra olemust või päritolu, samas kui teine puudutab küsimust, kas see olukord väljus lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt(42).

54.      Lisaks näib mulle, et Üldkohtu valitud meetod kipub määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 alusel nõutava analüüsi eri etappe omavahel segama. Selle lähenemisviisi puhul näib, et asjakohase asjaolu kindlakstegemine, viidatud sündmuse lennuettevõtja tavapärasele tegevusele mitteomase olemuse hindamine, küsimus, kas see sündmus väljus lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, ning sellele järgnevas etapis vajalike meetmete analüüs ei ole üksteisest piisavalt selgelt eristatud. Euroopa Kohtu kasutatud meetod põhineb aga just nimelt nende erinevate asjaolude järjestikusel ja rangel hindamisel(43).

55.      Üksnes sellise eristamise korral on võimalik säilitada mõiste „erakorralised asjaolud“ kitsa tõlgendamise nõue, kuna see mõiste kujutab endast erandit reisijatele hüvitise maksmise põhimõttest. Kui need kaks tingimust omavahel seguneksid, võiks lennuettevõtjale ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest vabastamise kohaldamisala märkimisväärselt laieneda, kahjustades Euroopa Kohtu väljakujundatud metoodika järjepidevust ja üldisemalt määrusega nr 261/2004 kehtestatud korra tasakaalu.

56.      Eespool kirjeldatud segiajamine ilmneb eriti selgelt selles, millise tähtsuse omistab Üldkohus põhjusele, mille tõttu tehti lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus.

3.      Lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse põhjenduse ebapiisav arvessevõtmine

57.      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse kolmas aspekt nõuab tähelepanelikku analüüsi, kuna see puudutab tähtsust, mida Üldkohus omistab põhjusele, mille tõttu tehti lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus. Uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses näib selles küsimuses omistatavat määrav tähtsus otsusele endale, sõltumata selle aluseks olevast põhjusest. Selline arutluskäik näib problemaatiline, kuna see kaldub muutma tähtsusetuks elemendi, mis ei ole sugugi kõrvaline, vaid võib vastupidi osutuda otsustavaks selle hindamisel, kas vaidlusalune olukord on erakorraline või mitte.

58.      Selline lähenemine tekitab selles osas tõsiseid kahtlusi. Nimelt on raske ette kujutada, et lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse aluseks oleval põhjusel puuduks igasugune tähtsus selle hindamisel, kas kõnealune olukord on erakorraline. Sõltuvalt sellest, kas see otsus tuleneb erakorralisest loodusnähtusest, tõsisest ohust julgeolekule, ilmastikutingimustest, mis ei võimalda asjaomast lendu teostada, või vastupidi lennuliikluse tavapärase korraldamisega seotud tavalisemast piirangust, võib sündmuse olemuse või päritolu hindamine märkimisväärselt erineda. Just see olemus või päritolu võimaldab aga kindlaks teha, kas tegemist on määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses „erakorralise asjaoluga“ või mitte.

59.      Kui käsitada lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse põhjust põhimõtteliselt otsustava tähtsuseta asjaoluna, tähendaks see selliste olukordade asetamisest samale tasandile, millel ei ole selle sätte seisukohast siiski ei sama intensiivsust ega sama tähendust. Vulkaanipurske, õhuruumi erakorralise sulgemise või eriti raskete ilmastikutingimuste tõttu tehtud otsust ei saa ilma täiendava analüüsita samastada otsusega, mille on tinginud tavalisemad lennuliikluse reguleerimisega seotud piirangud(44). Kui otsuse põhjust ei võeta piisavalt arvesse, võib analüüs keskenduda üksnes sekkumise välisele vormile, jättes viidatud sündmuse tegeliku olemuse tagaplaanile.

60.      Sellega seoses tuleb rõhutada, et kõik lennuliikluse korraldamist käsitlevad otsused ei tulene erakorralist laadi olukordadest. Mõned neist võivad tuleneda lennutranspordisüsteemi tavapärastest piirangutest, nagu lennuliikluse ülekoormus, tavapärased läbilaskevõime kohandused või muud tavalised operatiivpiirangud. Teised võivad seevastu tuleneda tõeliselt erandlikest asjaoludest, nagu äärmuslikud ilmastikutingimused või erilised ohud julgeolekule. Kui otsuse aluseks olevat põhjust tuleks pidada otsustava tähtsuseta asjaoluks, nagu uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses näib kahe kumulatiivse tingimuse kohaldamisel olevat mööndud, ei oleks neid erinevaid olukordi enam võimalik rahuldavalt eristada. Selline eristamine näib aga olevat määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaldamiseks just hädavajalik.

61.      Ka otsuse põhjuse selline ebapiisav arvessevõtmine näib olevat raskesti ühitatav määruse nr 261/2004 eesmärgiga. Euroopa Kohus on nimelt korduvalt meenutanud, tuginedes eelkõige selle määruse põhjendusele 1, et määruse eesmärk on tagada lennureisijate kaitstuse kõrge tase(45). Kuna kõnealuse määruse artikli 5 lõige 3 kujutab endast erandit hüvitise maksmise põhimõttest, ei saa seda sätet mõista nii, et see võimaldaks lennuettevõtja liiga hõlpsasti hüvitise maksmise kohustusest vabastada ainuüksi lennuettevõtja suhtes formaalselt välise otsuse tõttu, ilma et selle otsuse tegemiseni viinud konkreetne põhjus oleks sisuliselt tõendatud. Sellise lähenemise tagajärjel laieneks selles sättes ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest vabastamise kohaldamisala ja vastavalt väheneks reisijatele tagatud kaitse ulatus.

62.      Sellest tuleneb, et lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse erakorralise laadi hindamist ei saa lahutada asjaoludest, mis viisid selle otsuse tegemiseni. Selle otsuse aluseks olev põhjus kujutab endast asjakohast, isegi vajalikku hindamiselementi, kuna just see võimaldab kindlaks teha, kas selle aluseks olev olukord on lennuettevõtja tavapärasele tegevusele võõras või mitte. Seega tuleb just neid asjaolusid arvestades, mitte üksnes lähtudes otsuse olemasolust kui lennuettevõtjast väljaspool oleva üksuse tehtud aktist, hinnata, kas kohtupraktikas sätestatud tingimused on täidetud(46).

63.      Lõpuks nõuavad need kaalutlused Üldkohtu valitud tõlgenduse üldisema ulatuse analüüsimist määruse nr 261/2004 ülesehituse seisukohast.

4.      Määruse nr 261/2004 üldise ülesehituse kontekstis valitud tõlgenduse ulatus

64.      Uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses tõstatatud küsimusi ei saa hinnata lahus määruse nr 261/2004 üldisest ülesehitusest. Selle määruse artikli 5 lõige 3 ei ole eraldiseisev säte, vaid vabastusklausel, mis piirab kõnealuse määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmise kohustust. Mõiste „erakorralised asjaolud“ valitud tõlgendus mõjutab seega ka sama määrusega kehtestatud süsteemi üldist ülesehitust. See on asjaolu, mida tuleb uuesti läbivaadatava kohtuotsuse analüüsimisel arvesse võtta.

65.      Lisaks tuleb vältida seda, et ainuüksi lennutranspordi tiheda seotuse tõttu välise reguleerimise süsteemiga tunnustataks lennuettevõtjate puhul de facto ulatuslikumat võimalust vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, kui tuleneb määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 erandlikust laadist. Asjaolu, et lennutranspordi teostamine toimub paratamatult keskkonnas, mida välised asutused ulatuslikult koordineerivad, ei saa iseenesest õigustada „erakorraliste asjaolude“ kategooria laiendamist. Vastupidisega nõustumine tähendaks, et sellele sektorile antaks erandiga seotud koormise osas eriline leevendus, kuigi seda koormist tuleb kõnealuse määrusega taotletavat kaitse-eesmärki arvestades jätkuvalt rangelt piiritleda.

66.      Seda järeldust kinnitab ka süstemaatiline tõlgendus. Liidu õiguses on ka muudes reisijateveo valdkondades, eelkõige raudtee-, mere- ja siseveetranspordis, ette nähtud kaitse- ja hüvitamismehhanismid, millega kaasnevaid erandeid tuleb tõlgendada kitsalt. Seetõttu oleks raske põhjendada seda, et ainuüksi lennutranspordi toimimine tiheda välise reguleerimise raamistikus tooks iseenesest kaasa määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 3 ette nähtud erandi ulatuse laiendamise(47).

67.      See kaalutlus on seda olulisem, et hüvitise maksmise kohustus on üks liidu seadusandja poolt lennureisijate kasuks kehtestatud kaitsesüsteemi põhielemente. Sellest tuleneb, et mõiste „erakorralised asjaolud“ tõlgendamine mõjutab otseselt hüvitise saamise õiguse praktilist ulatust ja seega määrusega nr 261/2004 kehtestatud korra üldist tasakaalu. Selle määruse artikli 5 lõike 3 tõlgendus, mille tulemusel tunnustataks lennuliikluse korraldamist käsitlevaid otsuseid liiga laialt „erakorraliste asjaoludena“, võiks märkimisväärselt laiendada lennuettevõtjale(48) ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest vabastamise kohaldamisala ja anda sellele sektorile seeläbi soodsama kohtlemise kui see, mida sisuliselt kohaldatakse teistes liidu õiguses kehtestatud reisijate kaitse süsteemides.

68.      Selline areng võib kahjustada liidu seadusandja taotletud tasakaalu reisijate kaitse ja lennuettevõtja kasuks tunnustatud hüvitise maksmise kohustusest vabastamise aluste vahel. Uuesti läbivaadatavast kohtuotsusest tulenevad probleemid ei piirdu seega õigusliku kvalifitseerimise konkreetse küsimusega. Laiemalt puudutavad need küsimust, kuidas tuleb määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tõlgendamisel säilitada selle määrusega kehtestatud süsteemi üldine järjepidevus. Ka sellest nõudest lähtudes tuleb hinnata Üldkohtu valitud lähenemisviisi kooskõla liidu õigusega.

5.      Vahejäreldus

69.      Eeltoodud arutluskäigust ilmneb käsitletud küsimuste mitmekesisusest hoolimata kaks peamist õigusnormi rikkumise rühma. Kuigi Üldkohus ei ole kinnitanud, et iga lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus kujutab endast automaatselt „erakorralist asjaolu“, ega jätnud arvesse võtmata võimalust, et lennuettevõtja võis sellise otsuse tegemisele kaasa aidata, on uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses siiski sisemine metoodiline pinge. Nimelt, kuigi Üldkohus välistab sõnaselgelt automaatse kvalifitseerimise, taastoodab ta osaliselt selle loogika, käsitades lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust ennast õiguslikult asjakohase asjaoluna.

70.      Esimene rikkumine seisneb seega määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaldamisel asjakohase asjaolu kindlakstegemises, kuna Üldkohus asendas sisuliselt häire põhjustanud faktilise olukorra lennuliikluse korraldamist käsitleva otsusega, mis kujutas endast üksnes selle vahetut operatiivset väljendust. Teine rikkumine seisneb Euroopa Kohtu poolt selle sätte tõlgendamiseks välja kujundatud metoodika kohaldamises, kuna uuesti läbivaadatav kohtuotsus kaldub hägustama nõutava analüüsi eri etappide eristamist ja nõrgendama „erakorralisi asjaolusid“ puudutava kahe kumulatiivse tingimuse omavahelist seost. Lisaks on need kaks peamist viga vastuolus Euroopa Kohtu välja kujundatud metoodikaga, kuna nende tulemusel omistatakse kõnealuse otsuse aluseks olevale põhjusele ebapiisav tähtsus ning need mõjutavad valitud tõlgenduse ulatust selle määruse üldises ülesehituses.

71.      Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et uuesti läbivaadatav kohtuotsus ei tekita üksnes mitut tõsist probleemi seoses sellega, kuidas Üldkohus on käsitanud mõistet „erakorralised asjaolud“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses. Üldkohtu valitud lähenemisviis näib mitmes omavahel tihedalt seotud aspektis olevat vastuolus Euroopa Kohtu poolt selle sätte kohaldamiseks välja kujundatud metoodikaga.

D.      Liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse kahjustamine

1.      Ettepanek käesoleva läbivaatamise raames kohaldatavate hindamiskriteeriumide kohta

72.      Olles tuvastanud uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses toime pandud õigusnormi rikkumised, tuleb analüüsida, kas need rikkumised on sellise raskusastmega, mis on nõutav, et tuvastada liidu õiguse ühtsuse või järjepidevuse kahjustamine. See hinnang on analüüsi autonoomne etapp, mis erineb üksnes õigusnormi rikkumise tuvastamisest. Nimelt ei saa käesoleva uuesti läbivaatamise raames ainuüksi sellise rikkumise tuvastamisest piisata Euroopa Kohtu sekkumise õigustamiseks. Lisaks peab Üldkohtu valitud tõlgendus olema oma ulatuse tõttu selline, mis võib väljaspool põhikohtuasja mõjutada laiemalt liidu õiguse ühetaolist kohaldamist või selle üldist järjepidevust.

73.      Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et ELTL artikli 256 lõike 3 kolmandas lõigus ette nähtud uuesti läbivaatamise mehhanismi eesmärk on sõnastatud väga sarnaselt ELTL artikli 256 lõikes 2 ette nähtud uuesti läbivaatamise mehhanismi eesmärgiga. See sõnastuse sarnasus peegeldab sügavamalt nende kahe mehhanismi sarnast ülesannet Euroopa Liidu kohtusüsteemi ülesehituses, kuna mõlema eesmärk on võimaldada Euroopa Kohtul sekkuda juhul, kui see osutub vajalikuks liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse säilitamiseks. Seejärel tuleb meenutada, et uuesti läbivaatamine on erandlik mehhanism, mille eesmärk ei ole parandada kõiki õigusnormi rikkumisi, vaid üksnes neid, mille ulatus võib kahjustada liidu õiguse ühtsust või järjepidevust.

74.      Seetõttu on ELTL artikli 256 lõikes 2 ette nähtud mehhanismi raames kujunenud kohtupraktika käesoleva uuesti läbivaatamise mehhanismi tõlgendamisel jätkuvalt selgelt asjakohane. Sellega seoses tuleb meenutada, et kuigi ELTL artikli 256 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud uuesti läbivaatamise mehhanisme käsitlevates sätetes ei ole liidu õiguse „ühtsuse“ ja „järjepidevuse“ mõisteid täpselt määratletud, suunab see kohtupraktika pigem eelistama mitmele asjaolule tuginevat hindamist, ilma et nende kahe mõiste vahel oleks vaja tõmmata jäika piiri. Need asjaolud puudutavad eelkõige tuvastatud õigusnormi rikkumiste raskust ja ulatust, nende võimet avaldada mõju väljaspool asjaomast vaidlust ning kõnealuse normi, põhimõtte või meetodi tähtsust liidu õiguskorras.

75.      Nii on Euroopa Kohus ELTL artikli 256 lõikes 2 ette nähtud uuesti läbivaatamise mehhanismi raames ning seoses Üldkohtu otsustega, mis on tehtud apellatsioonimenetluses liidu avaliku teenistuse vaidlustes, toonud sisuliselt välja neli peamist kriteeriumi, mille alusel teha kindlaks, kas võib esineda oht liidu õiguse ühtsusele või järjepidevusele: esiteks see, et Üldkohtu otsusest võib saada pretsedent tulevaste kohtuasjade jaoks; teiseks see, et Üldkohus ei ole järginud Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat; kolmandaks see, et Üldkohtu tehtud vead puudutavad mõistet, mis ei kuulu üksnes avaliku teenistuse õiguse valdkonda, vaid on kohaldatav olenemata vaidluse liigist, ning neljandaks see, et normid või põhimõtted, mida Üldkohus eiras, on liidu õiguskorras tähtsal kohal(49). Seetõttu on kohtujuristid neid kriteeriume mitmes kohtuasjas järjekindlalt üle võtnud ja kohaldanud(50).

76.      Samas ei saa neid kriteeriume käesolevale uuesti läbivaatamisele puhtmehaaniliselt üle kanda. ELTL artikli 256 lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud läbivaatamismehhanism nõuab vastupidi nende kriteeriumide kohandamist selle eripärale. See eripära tuleneb ühelt poolt asjaolust, et see puudutab Üldkohtu otsuseid, mis on tehtud eelotsuse tegemise pädevuse raames, mis on talle üle antud vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 256 lõike 3 esimesele lõigule ELi toimimise lepingu artiklis 267 osutatud menetluse raames. Teiselt poolt tuleneb see asjaolust, et kõnealune mehhanism kuulub uuenenud kohtuliku raamistiku konteksti, mida iseloomustab mitme liidu õiguse konkreetse valdkonna, mitte enam üksnes ühe spetsialiseeritud vaidlusvaldkonna üleandmine Üldkohtule(51). Erinevalt apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsustest ei piirdu selliste kohtuotsuste mõju asjaomase vaidluse pooltega, vaid ulatub sellest kaugemale seoses liidu õiguse tõlgendamise ja kohaldamisega liikmesriikide kohtute poolt.

77.      Just selles osas erineb see ELi toimimise lepingu artikli 256 lõikes 2 sätestatud läbivaatamismehhanismist. Kui Üldkohtu poolt apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsused puudutavad peamiselt pooltevahelises kohtumenetluses juba tehtud otsuse kontrollimist, siis eelotsusemenetluse eesmärk on oma olemuselt tagada liidu õiguse ühetaoline tõlgendamine kõigis liikmesriikides(52). Seetõttu võib Üldkohtu eelotsusetaotluse menetluses tehtud kohtuotsuses esinev õigusnormi rikkumine hõlpsamini avaldada mõju väljaspool põhikohtuasja laiemalt ning mõjutada liikmesriikide kohtute edasist praktikat.

78.      Sellest tuleneb, et ELTL artikli 256 lõike 3 kolmanda lõigu raames tuleb liidu õiguse ühtsuse või järjepidevuse kahjustamise esinemise hindamisel omistada erilist tähtsust asjaolule, et Üldkohtu otsus võib üleantud valdkonnas avaldada olulist suunavat mõju, et see kaldub kõrvale Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast või tema kinnistatud tõlgendamismeetoditest, et see puudutab mõistet, kriteeriumi või meetodit, millel on üleantud valdkonnas süsteemi kujundav tähtsus, ning et see mõjutab normi, põhimõtet või normatiivset tasakaalu, millel on liidu õiguskorras oluline koht.

79.      Sellega seoses tuleb täpsustada kriteeriumi ulatust, mis põhineb kõrvalekaldumisel Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast või tema kinnistatud tõlgendamismeetoditest. Seda kriteeriumi ei saa mõista nii, et liidu õiguse ühtsuse või järjepidevuse kahjustamise tuvastamine sõltuks igal juhul sellise vahetult kohaldatava varasema lahendi kindlakstegemisest, millest uuesti läbivaadatav kohtuotsus oleks kõrvale kaldunud. Nimelt, kuigi asjaomastes valdkondades ulatusliku kohtupraktika olemasolu oli üks asjaoludest, mis õigustas eelotsusepädevuse osalist üleandmist Üldkohtule(53), ei saa välistada, et neis valdkondades tekivad teatavad uued küsimused või et mõne konkreetse aspekti kohta puudub Euroopa Kohtu praktika, millest Üldkohus saaks otseselt juhinduda. Sellisel juhul tuleb kontrollida, kas Üldkohtu valitud arutluskäik on jätkuvalt kooskõlas nii Euroopa Kohtu kinnistatud tõlgendamismeetodite kui ka liidu õiguse üldise ülesehitusega.

80.      Neid kriteeriume tuleb hinnata tervikuna. Need ei ole kumulatiivsed, mistõttu ei ole liidu õiguse ühtsuse või järjepidevuse kahjustamise tuvastamiseks vajalik, et kõik need oleksid täidetud(54). Nende ülesanne on selgitada Euroopa Kohtu hinnangut nende õigusnormi rikkumiste raskusele ja ulatusele, mis on uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses tuvastatud. Neid kriteeriume silmas pidades tuleb järgnevas analüüsis hinnata, kas Üldkohtu otsuses esinevad õigusnormi rikkumised kujutavad endast sellist liidu õiguse ühtsuse või järjepidevuse kahjustamist.

2.      Käesolevas läbivaatamises esitatud kriteeriumide kohaldamine

a)      Üldkohtu otsus võib üleantud valdkonnas avaldada olulist suunavat mõju

81.      Esimene kriteerium puudutab Üldkohtu otsuse võimet avaldada üleantud valdkonnas olulist suunavat mõju. See kriteerium on käesoleval juhul täidetud(55). Nimelt ei piirdu uuesti läbivaadatav kohtuotsus vastusega, mis on tihedalt seotud põhikohtuasja konkreetsete asjaoludega, vaid selles nähakse ette üldise ulatusega analüüsiskeem selle kohta, kuidas tuleb määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 seisukohast käsitada lennuliikluse korraldamist käsitlevaid otsuseid. Seega ulatub see kaugemale üksnes käesoleva juhtumi lahendamisest ning võib üleantud valdkonnas suunata seda, kuidas tuleb hinnata, kas lennuhäire on erakorraline või mitte.

82.      See võime avaldada suunavat mõju tuleneb valitud tõlgenduse esemest endast. Uuesti läbivaadatav kohtuotsus ei puuduta mitte määrusega nr 261/2004 kehtestatud korra kõrvalist aspekti, vaid meetodit, mida tuleb järgida selle määruse artikli 5 lõike 3 seisukohast selliste olukordade kvalifitseerimisel, mis võivad lennutranspordi praktikas korduvalt ette tulla, nimelt olukordade puhul, kus lennu teostamist mõjutab lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus. Kuna tuleb kindlaks teha, kas sellist otsust võib iseenesest ja sõltumata selle aluseks olevast põhjusest käsitada „erakorralise asjaoluna“, võib uuesti läbivaadatav kohtuotsus olla metoodiliseks lähtepunktiks potentsiaalselt suure hulga hilisemate kohtuasjade puhul.

83.      Seda suunavat mõju näib tugevdavat eelotsusetaotluse enda olemus(56). Üldkohtu antud tõlgendus on mõeldud suunama liidu õiguse kohaldamist liikmesriikide kohtutes, kellel tuleb lahendada analoogseid küsimusi. Kui tegemist on nii sageli kohaldatava kriteeriumiga nagu „erakorralised asjaolud“, on liidu kohtu valitud analüüsimeetodil paratamatult oluline suunav mõju, seda enam, et uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses näib olevat kinnistatud põhimõtteline suund, mida võidakse järgida ka teistes üleantud valdkonda kuuluvates vaidlustes.

84.      Neil asjaoludel tuleb esimene kriteerium lugeda täidetuks.

b)      Üldkohtu otsus kaldub kõrvale Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast või tema kinnistatud tõlgendamismeetoditest

85.      Teine kriteerium puudutab kõrvalekaldumist Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast või tema kinnistatud tõlgendamismeetoditest. Ka see kriteerium on käesoleval juhul täidetud. Nagu eelnevast analüüsist nähtub, ei piirdu uuesti läbivaadatav kohtuotsus sellega, et kohaldab Euroopa Kohtu praktikat käesoleva asja konkreetseid asjaolusid arvestades küsitavalt, vaid selles järgitakse lähenemisviisi, mis kaldub sellest mitmes olulises küsimuses kõrvale ning mida tuleb nüüd üksikasjalikumalt analüüsida.

86.      Kõigepealt tuleb täpsustada, et Üldkohus ei ole väitnud, et iga lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus kujutab endast automaatselt „erakorralist asjaolu“, ega jätnud arvesse võtmata võimalust, et lennuettevõtja võis sellise otsuse tegemisele kaasa aidata. Need täpsustused ei kõrvalda siiski uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses esinevat metoodilist viga.

87.      Esiteks kaldub selline lähenemisviis kõrvale Euroopa Kohtu järgitavast meetodist, kuna selles kaldutakse häire põhjustanud faktilise olukorra analüüsimine asendama üksnes lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse arvessevõtmisega, kuigi see otsus kujutab endast vaid häire operatiivset väljendust. Üldkohtu viga seisneb seega selles, et kuigi ta välistab sõnaselgelt automaatse kvalifitseerimise, taastoodab ta osaliselt selle loogika, käsitades määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaldamisel õiguslikult asjakohase asjaoluna seda otsust ennast, mitte selle aluseks olevat faktilist olukorda(57). Euroopa Kohtu seda sätet käsitlev praktika põhineb aga viidatud sündmuse olemuse ja päritolu kindlakstegemisel, et hinnata, kas see sündmus ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja kas see väljub tema tegeliku kontrolli alt(58).

88.      Teiseks kaldub uuesti läbivaadatav kohtuotsus hägustama „erakorralisi asjaolusid“ puudutava kahe kumulatiivse tingimuse eristamist(59). Keskendudes peamiselt lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse välisele laadile ja asjaolule, et see on lennuettevõtjale siduv, omistab Üldkohus elementidele, mis kuuluvad eeskätt teise tingimuse alla – nimelt tegeliku kontrolli puudumist puudutava tingimuse alla –, sellise ulatuse, mis mõjutab ka esimese tingimuse hindamist ehk küsimust, kas sündmus on lennuettevõtja tavapärasele tegevusele mitteomane. Selline lähenemisviis kaldub kõrvale Euroopa Kohtu välja kujundatud metoodikast, mida iseloomustab kahe eraldiseisva tingimuse järjestikune ja põhjalik hindamine(60).

89.      Kolmandaks omistatakse uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses ebapiisav tähtsus põhjusele, mis viis lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse tegemiseni(61). Kuigi Üldkohus ei välista täielikult selle otsusega seotud asjaolude asjakohasust, kaldub ta kahe kumulatiivse tingimuse kohaldamisel siiski jätma selle aluseks oleva olukorra olemuse ja päritolu tagaplaanile. Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt nõuab määruse nr 261/2004 artikli 5 lõige 3 aga just viidatud sündmuse olemuse ja päritolu hindamist. Käsitades analüüsi keskse elemendina üksnes välist otsust, kaldub uuesti läbivaadatav kohtuotsus kaotama eristuse olukordade vahel, mis võivad oma konkreetse põhjuse tõttu kuuluda kas lennutranspordi tavapäraste piirangute või tõeliselt erakorraliste asjaolude hulka.

90.      Eeltoodust tuleneb, et uuesti läbivaadatav kohtuotsus ei kaldu Euroopa Kohtu praktikast kõrvale üksnes ühes eraldiseisvas küsimuses, vaid seab mitmes omavahel haakuvas aspektis kahtluse alla analüüsimeetodi, mille Euroopa Kohus on määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 kohaldamiseks kinnistanud. Seega tuleb asuda seisukohale, et ka teine kriteerium on täidetud.

c)      Üldkohtu otsus käsitleb üleantavat valdkonda struktureerivat kontseptsiooni, kriteeriumi või meetodit

91.      Kolmas kriteerium on see, et ülekantud valdkonna puhul on kõnealune kontseptsioon, kriteerium või meetod struktureeritud. Ka see kriteerium on käesoleval juhul täidetud. Uuesti läbivaadatav kohtuotsus ei puuduta mitte kõrvalise tähtsusega mõistet ega määrusega nr 261/2004 kehtestatud korra teisejärgulist aspekti, vaid nende tingimuste kindlaksmääramist, mille korral võib lennuettevõtja vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, tuginedes selle määruse artikli 5 lõike 3 tähenduses „erakorraliste asjaolude“ esinemisele.

92.      Selle mõiste suhtes kohaldatav analüüsimeetod on aga ilmselgelt struktureeriv. See määrab juba eelnevalt kogu arutluskäigu, mida kõnealust määrust kohaldavad kohtud peavad järgima, et teha kindlaks asjakohane sündmus, eristada tavapäraseid ja erakorralisi olukordi, seostada omavahel „erakorralisi asjaolusid“ puudutavad kaks kumulatiivset tingimust ning vajaduse korral hinnata lennu teostamist mõjutavate väliste otsuste ulatust. Seetõttu ei puuduta kõnealune küsimus määrusega nr 261/2004 kehtestatud korra teisejärgulist elementi, vaid selle kohtuliku kohaldamise raamistikku ennast sellistes vaidlustes, mis võivad korduvalt esile kerkida.

93.      See süsteemi kujundav tähtsus ilmneb seda selgemalt, et lennutranspordi tavapäraste piirangute ja tõeliselt erakorraliste asjaolude piiritlemine on selle määrusega ette nähtud korra kohaldamisel keskse tähtsusega. Kohtuotsus, mis muudab kas või kaudselt viisi, kuidas seda piiritlemist tuleb teha, mõjutab paratamatult asjaomase valdkonna süsteemi kujundavat elementi.

94.      Sellest järeldub, et ka kolmandat kriteeriumi tuleb pidada täidetuks.

d)      Üldkohtu otsus mõjutab õigusnormi, põhimõtet või normatiivset tasakaalu, millel on liidu õiguskorras oluline koht

95.      Neljas kriteerium puudutab seda, kui oluline koht on liidu õiguskorras normil, põhimõttel või normatiivsel tasakaalul, mida uuesti läbivaadatav kohtuotsus mõjutab. Ka see kriteerium on käesoleval juhul täidetud. Nimelt puudutab kõnealune tõlgendus määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3, milles on kindlaks määratud tingimused, mille korral võib lennuettevõtja selle määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest vabaneda.

96.      See säte on aga määruse nr 261/2004 ülesehituses kesksel kohal. Euroopa Kohtu praktika kohaselt annab see määrus reisijatele lennu tühistamise või saabumisel pikaajalise hilinemise korral õiguse kindlasummalisele ja standardiseeritud hüvitisele, kusjuures selle määruse artikli 5 lõige 3 kujutab endast üksnes sellest põhimõttest tehtud erandit, mida tuleb tõlgendada kitsalt(62).  See ei piirdu selle õigusaktiga kehtestatud korra teisejärgulise aspekti reguleerimisega, vaid määrab hüvitise maksmise kohustuse enda piiri ning seega piiri reisijatele tagatud kaitse ja lennuettevõtja kasuks tunnustatud hüvitise maksmise kohustusest vabastamise aluste vahel. Sama määruse artikli 5 lõike 3 tõlgendamine mõjutab seega otseselt normatiivset tasakaalu, mida liidu seadusandja on taotlenud lennureisijate kaitstuse kõrge taseme ja selliste tõeliselt erandlike asjaolude arvessevõtmise vahel, mis võivad õigustada hüvitise maksmise kohustusest vabastamist.

97.      Lisaks ei mõjuta uuesti läbivaadatav kohtuotsus üksnes konkreetset sätet, vaid puudutab selle tõlgendamise kaudu ka metoodilisi põhimõtteid, millel endil on liidu õiguskorras oluline koht. Tegemist on eelkõige kaitsekorrast tehtavate erandite kitsa tõlgendamisega, õiguslikult asjakohase sündmuse õige määratlemisega ning Euroopa Kohtu poolt liidu õiguse autonoomse mõiste kohaldamiseks välja töötatud analüüsimeetodi järgimisega. Seetõttu ei tule uuesti läbivaadatava kohtuotsuse mõju hinnata üksnes kohaldatud õigusakti põhjal, vaid ka arvestades metoodilist ja normatiivset tasakaalu, mida see võib mõjutada.

98.      See järeldus on seda põhjendatum, et mõiste „erakorralised asjaolud“ on arvukate kohtuvaidluste keskmes ning võib esile kerkida väga paljudes konkreetsetes olukordades. Selle mõiste tõlgenduse muutus, eriti kui see viib peamiselt formaalse lähenemisviisi kaudu lennuettevõtjale ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest vabastamise kohaldamisala laiendamiseni, võib seega avaldada märkimisväärset mõju määruse nr 261/2004 edasisele kohaldamisele.

99.      Sellest järeldub, et ka neljandat kriteeriumi tuleb pidada täidetuks.

3.      Vahejäreldus

100. Eespool nimetatud kriteeriumide kohaldamisest tuleneb, et uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses esinevad õigusnormi rikkumised on käesoleval juhul nõutava raskusastmega, et kujutada endast liidu õiguse ühtsuse või järjepidevuse kahjustamist. Üldkohtu otsus avaldab üleantud valdkonnas olulist suunavat mõju, kaldub kõrvale Euroopa Kohtu praktikast ja tema kinnistatud tõlgendamismeetoditest, puudutab meetodit, millel on asjaomases valdkonnas süsteemi kujundav tähtsus, ning mõjutab normatiivset tasakaalu, millel on määruse nr 261/2004 üldises ülesehituses keskne koht.

101. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tingimused, mis peavad olema täidetud, et õigustada Euroopa Kohtu sekkumist käesolevasse läbivaatamisse, on täidetud.

E.      Käesoleva läbivaatamise tagajärjed

102. Kuna tuleb tõdeda, et uuesti läbivaadatav kohtuotsus võib kahjustada liidu õiguse ühtsust ja järjepidevust, tuleb sellest teha järeldused. Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 62b teise lõigu kohaselt asendavad Euroopa Kohtu vastused uuesti läbivaatamise esemeks olevatele küsimustele Üldkohtu vastused, ilma et ELTL artikli 256 lõikes 3 ette nähtud mehhanismi raames oleks ette nähtud asja tagasisaatmist Üldkohtule. Seega tuleb Euroopa Kohtule välja pakkuda vastused, millega tuleb asendada Üldkohtu vastused eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustele.

1.      Vastused, mis tuleb anda Üldkohtu vastuste asemel

a)      Esimene ja teine küsimus

103. Esiteks tuleb kindlaks määrata vastus, mis tuleb anda esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele, mis moodustavad sisuliselt käesoleva uuesti läbivaatamise eseme. Nendele küsimustele tuleb vastata ühiselt. Need puudutavad sisuliselt küsimust, kas lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust võib sellisena ja sõltumata selle aluseks olevast põhjusest käsitada määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses „erakorralise asjaoluna“. Nagu eelnevast analüüsist nähtub, ei saa sellele küsimusele vastata, jättes arvesse võtmata sellise otsuse aluseks oleva faktilise olukorra.

104. Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõige 3 nõuab, et lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise põhjustaksid „erakorralised asjaolud“. Selline sõnastus nõuab häire põhjustanud konkreetse sündmuse või olukorra kindlakstegemist, mitte piirdumist üksnes haldus- või operatiivmeetmega, mille kaudu see häire lennu teostamisel avaldub. Lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus on enamasti konkreetse olukorra tegevuslik tagajärg. Seetõttu ei saa ainuüksi asjaolu, et see otsus on lennuettevõtja suhtes väline, olla piisav tuvastamaks, et see kuulub iseenesest mõiste „erakorralised asjaolud“ alla.

105. Sellest tuleneb, et sellist otsust saab määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 seisukohast arvesse võtta üksnes tingimusel, et analüüsitakse selle tegemiseni viinud põhjust ning laiemalt selle aluseks oleva olukorra olemust ja päritolu. Nimelt tuleb just seda olukorda arvestades hinnata, kas viidatud sündmus ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja kas see väljub tema tegeliku kontrolli alt.

106. Seetõttu tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust ei saa sellisena ja sõltumata selle aluseks olevast põhjusest käsitada selle sätte tähenduses „erakorralise asjaoluna“. Sellist otsust saab kõnealuse sätte kohaldamisel arvesse võtta üksnes niivõrd, kuivõrd see kujutab endast sellise olukorra operatiivset väljendust, mille puhul eelotsusetaotluse esitanud kohus peab selle olemust ja päritolu arvestades hindama, kas see olukord ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja kas see väljub tema tegeliku kontrolli alt.

b)      Kolmas ja neljas küsimus

107. Teiseks tuleb kindlaks teha vastus kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele. Sisuliselt puudutavad need küsimust, kas varasemat lendu mõjutanud lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust võib arvesse võtta seoses järgneva lennuga, mida sama lennuettevõtja teostab sama õhusõidukiga, ning kui jah, siis millistel tingimustel.

108. Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on otsustanud, et lennuettevõtja võib hüvitise maksmise kohustusest vabanemiseks tugineda „erakorralisele asjaolule“, mis mõjutas tema poolt sama õhusõidukiga teostatud varasemat lendu, tingimusel et selle asjaolu esinemise ja järgneva lennu pikaajalise hilinemise või tühistamise vahel on otsene põhjuslik seos, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes eelkõige arvesse asjaomase õhusõiduki käitamise viisi. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb seega, et „erakorraline asjaolu“ ei pea tingimata olema vaidlusalust lendu otseselt mõjutanud, tingimusel et selle mõju jätkub sama õhusõiduki käitamise raames(63).

109. Seega oli Üldkohtul põhimõtteliselt õigus sellele kohtupraktikale tugineda. Kolmandale ja neljandale küsimusele antavat vastust tuleb siiski täpsustada, lähtudes esimesele ja teisele küsimusele antud vastusest. Varasemat lendu mõjutanud lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust ei saa nimelt järgneva lennu puhul arvesse võtta ainuüksi seetõttu, et see puudutas sama õhusõidukiga teostatud sama lennuringi varasemat lendu. Lisaks peab kõigepealt olema tuvastatud, et see otsus kujutab endast sellise olukorra operatiivset väljendust, mille puhul on selle olemust ja päritolu arvestades tõendatud, et tegemist oli määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses „erakorraliste asjaoludega“.

110. Lisaks ei saa eeldada otsese põhjusliku seose olemasolu selle olukorra ning järgneva lennu pikaajalise hilinemise või tühistamise vahel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades hindama, kas esialgse häire mõju jätkus tegelikult asjaomase lennu puhul. Selleks tuleb eelkõige arvesse võtta asjaomase õhusõiduki käitamise viisi, lendude konkreetset järgnevust, kõnealuste lendude vahelist ajavahemikku ning küsimust, kas lennuettevõtjal oli käesoleva asja asjaoludel piisav tegutsemisruum, et piirata esialgse häire mõju temalt nõutavate vajalike meetmete abil(64).

111. Seetõttu tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lennuettevõtja võib järgneva lennu puhul tugineda lennuliikluse korraldamist käsitlevale otsusele, mis mõjutas sama õhusõidukiga teostatud varasemat lendu, tingimusel et see otsus kujutab endast sellise olukorra operatiivset väljendust, mida tuleb selle olemust ja päritolu arvestades käsitada „erakorraliste asjaoludena“, ning et selle olukorra ja järgneva lennu pikaajalise hilinemise või tühistamise vahel on otsene põhjuslik seos. Seda peab kõiki asjakohaseid asjaolusid arvestades hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes eelkõige arvesse asjaomase õhusõiduki käitamise viisi.

V.      Ettepanek

112. Eelnevaid kaalutlusi tervikuna arvesse võttes tuleks Euroopa Kohtule teha ettepanek tuvastada, et Euroopa Liidu Üldkohtu 21. jaanuari 2026. aasta otsus D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (T‑134/25, EU:T:2026:35) kahjustab liidu õiguse ühtsust ja järjepidevust, ning asendada Üldkohtu vastused järgmiste vastustega:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 5 lõiget 3

tuleb tõlgendada nii, et

–        lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust ei saa sellisena ja sõltumata selle aluseks olevast põhjusest käsitada selle sätte tähenduses „erakorralise asjaoluna“. Sellist otsust saab kõnealuse sätte kohaldamisel arvesse võtta üksnes niivõrd, kuivõrd see kujutab endast sellise olukorra operatiivset väljendust, mille puhul peab liikmesriigi kohus selle olemust ja päritolu arvestades hindama, kas see olukord ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja kas see väljub tema tegeliku kontrolli alt;

–        lennuettevõtja võib järgneva lennu puhul tugineda lennuliikluse korraldamist käsitlevale otsusele, mis mõjutas sama õhusõidukiga teostatud varasemat lendu, tingimusel et see otsus kujutab endast sellise olukorra operatiivset väljendust, mida tuleb selle olemust ja päritolu arvestades käsitada „erakorraliste asjaoludena“, ning et selle olukorra ja järgneva lennu pikaajalise hilinemise või tühistamise vahel on otsene põhjuslik seos, mida peab hindama liikmesriigi kohus, võttes eelkõige arvesse asjaomase õhusõiduki käitamise viisi ja kõiki asjakohaseid asjaolusid.


1      Algkeel: prantsuse.


2      ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10.


3      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punkt 41 ja resolutsiooni punkt 1.


4      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktid 17–25.


5      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktid 28–29.


6      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktid 33–36.


7      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punkt 40.


8      Uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktid 42–45.


9      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määrusega (EL, Euratom) 2024/2019, millega muudetakse protokolli nr 3 (Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta) (ELT L, 2024/2019), nähti ette Euroopa Kohtu eelotsusepädevuse osaline üleandmise Üldkohtule. See üleandmine hõlmab kuut konkreetset valdkonda, milleks on ühine käibemaksusüsteem, aktsiisid, tolliseadustik, kaupade tariifne klassifitseerimine, reisijatele hüvitise maksmine ja nende abistamine reisist mahajätmise, transporditeenuste hilinemise või tühistamise korral ning kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem.


10      Vt käesoleva ettepaneku punkt 35 jj.


11      Vt käesoleva ettepaneku punkt 72 jj.


12      Vt käesoleva ettepaneku punkt 102 jj.


13      Vt 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann (C‑549/07, edaspidi „kohtuotsus Wallentin-Hermann“, EU:C:2008:771, punktid 17–23).


14      Vt kohtuotsus Wallentin-Hermann (punkt 23); 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp (C‑28/20, edaspidi „kohtuotsus Airhelp“, EU:C:2021:226, punktid 23 ja 24) ning 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga) (C‑411/23, EU:C:2024:498, punkt 27).


15      Vt kohtuotsus Wallentin-Hermann (punktid 23–26); 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Germanwings (C‑501/17, EU:C:2019:288, punkt 22) ja 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga) (C‑411/23, EU:C:2024:498, punktid 31 ja 32).


16      Vt 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška (C‑315/15, EU:C:2017:342, punktid 23 ja 24) ning 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh (C‑12/11, EU:C:2013:43, punktid 29–34).


17      Vt kohtuotsused Airhelp (punktid 31, 39–41) ja 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus SATA International – Azores Airlines (tõrge tankimissüsteemis) (C‑308/21, EU:C:2022:533, punkt 25).


18      Vt kohtuotsus Wallentin-Hermann (punktid 39–41).


19      Vt 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška (C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 54).


20      Vt 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh (C‑12/11, EU:C:2013:43, punktid 38–44).


21      Vt kohtuotsused Wallentin-Hermann (punkt 23) ja Airhelp (punktid 23, 24 ja 31–45).


22      Vt selle kohta Schmid, R., teoses BeckOK Fluggastrechte-VO, 38. trükk, määruse (EÜ) nr 261/2004 artikkel 5, punkt 176, mille kohaselt tuleb lennuliikluse juhtimise teenistuste võetud meetmete kvalifitseerimist „erakorralisteks asjaoludeks“ alati hinnata igal üksikjuhtumil eraldi. Selle autori arvates on põhjendustel 14 ja 15 üksnes suunav tähendus, mistõttu peab asja menetleval kohtul olema võimalik teada ja hinnata konkreetseid põhjuseid, mis viisid lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse tegemiseni. Selliste meetmete aluseks olla võivate põhjuste mitmekesisus välistab seega üldise vastuse küsimusele, kas need kujutavad endast „erakorralisi asjaolusid“.


23      Vt kohtuotsus Wallentin-Hermann (punktid 23–26) ja 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moens (C‑159/18, EU:C:2019:535, punktid 17–20).


24      Vt sellega seoses kohtujurist Pikamäe ettepanek kohtuasjas Airhelp (C‑28/20, EU:C:2021:203, punkt 140).


25      Vt näiteks ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määruseid nr 261/2004 ja nr 2027/97 ning mille nõukogu võttis lõplikult vastu 13. juulil 2026 (PE-CONS 39/1/26 REV 1). Selle määrusega viiakse määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti r sisse mõiste „erakorralised asjaolud“ täpne määratlus, mis kordab neid kahte Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas kinnistunud kumulatiivset kriteeriumi. Lisaks nähakse ette mittetäielik loetelu nendest asjaoludest, mis lennuliikluskorralduse puhul puudutavad selle piiranguid, tingimusel et need tulenevad otsusest, mis väljus lendu teostava lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt (I lisa punkti 3 alapunkt d). Märkigem, et komisjoni algses ettepanekus (COM(2013) 130 (final)) olid lennuliikluskorralduse piirangud erakorraliste asjaolude nimekirjas, ilma et see kategooria iseenesest oleks lisas sisaldanud sellist eritingimust. Selline sõnastuse areng kinnitab seega, et ainuüksi lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse olemasolust ei piisa „erakorralise asjaolu“ tuvastamiseks ning et konkreetselt tuleb hinnata, kas selleks nõutavad tingimused on täidetud. See määrus ei ole põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav.


26      Vt selle kohta Bischof, C., „Slot Postponements as Extraordinary Circumstances of EU261“, Air and Space Law, 2023, 48. kd, nr 1, lk 85.


27      Vt kohtuotsus Airhelp (punktid 23, 24 ja 31–45).


28      Vt kohtuotsused Wallentin-Hermann (punkt 23) ja Airhelp (punktid 36–41).


29      Vt analoogia alusel 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moens (C‑159/18, EU:C:2019:535, punktid 18–20).


30      Vt 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus IATA ja ELFAA (C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 76) ja 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Krüsemann jt (C‑195/17, C‑197/17–C‑203/17, C‑226/17, C‑228/17, C‑254/17, C‑274/17, C‑275/17, C‑278/17–C‑286/17 ja C‑290/17–C‑292/17, EU:C:2018:258, punkt 34).


31      Vt kohtuotsused Wallentin-Hermann (punkt 23) ja Airhelp (punktid 23, 24 ja 36–41).


32      Vt 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Krüsemann jt (C‑195/17, C‑197/17–C‑203/17, C‑226/17, C‑228/17, C‑254/17, C‑274/17, C‑275/17, C‑278/17–C‑286/17 ja C‑290/17–C‑292/17, EU:C:2018:258, punkt 34).


33      Vt selle kohta Markova, P., „Consumer Protection while Travelling – Enforcement of Air Passenger Rights during „Extraordinary Circumstances“ in Light of Regulation (EC) No 261/2004“, Journal of European Consumer and Market Law, 2019, 8. kd, nr 3, lk 115; Pantazi, T, „„I Know that I Know Nothing“: Extraordinary Circumstances in Air Passenger Rights Regulation“, European Review of Private Law, 2020, 28. kd, nr 5, lk 1096 jj.


34      Vt näiteks Court of Appeal (England and Wales) (Inglismaa ja Walesi apellatsioonikohus), 6. veebruar 2019, Blanche vs. easyJet Airline Company Ltd (2019) EWCA Civ 69, milles peeti õigeks määruse nr 261/2004 põhjenduse 15 tõlgendust, mis soosib lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse kvalifitseerimist „erakorraliseks asjaoluks“.


35      Vt 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh (C‑12/11, EU:C:2013:43, punktid 29–34).


36      26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moens (C‑159/18, EU:C:2019:535, punktid 17–20).


37      Vt 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška (C‑315/15, EU:C:2017:342, punktid 23 ja 24).


38      Blankenburg, D., „10 Jahre Art. 5 Abs. 3 VO (EG) Nr. 261/2004 – bisherige und aktuelle Probleme im Rahmen der außergewöhnlichen Umstände“, ReiseRecht aktuell, 2015, lk 175, märgib, et tõendamiskoormist arvestades peab lennuettevõtja täpselt selgitama, millised erakorralised asjaolud on konkreetselt aset leidnud. Sellega seoses ei saa piisavaks pidada pelgalt viitamist lennujuhtimise korraldusele või otsusele.


39      Vt kohtuotsus Wallentin-Hermann (punktid 39–41) ja 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška (C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 54).


40      Vt kohtuotsused Wallentin-Hermann (punkt 23); Airhelp (punktid 23 ja 24) ning 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga) (C‑411/23, EU:C:2024:498, punktid 27 ja 28).


41      Vt kohtuotsus Airhelp (punktid 31–45).


42      Vt kohtuotsus Airhelp (punktid 23, 24 ja 36–41).


43      Vt kohtuotsus Wallentin-Hermann (punktid 22, 23 ja 40); 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška (C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 54) ja Airhelp (punktid 23 ja 24).


44      Vt 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh (C‑12/11, EU:C:2013:43, punktid 29–34) ning 4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška (C‑315/15, EU:C:2017:342, punktid 23 ja 24).


45      Vt 4. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Finnair (C‑22/11, EU:C:2012:604, punkt 23) ja 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga) (C‑411/23, EU:C:2024:498, punktid 26 ja 41). Vt ka minu ettepanek kohtuasjas Verein für Konsumenteninformation (vahendaja võetud vahendustasu) (C‑45/24, EU:C:2025:468, punkt 35).


46      Vt kohtuotsused Wallentin-Hermann (punkt 23); Airhelp (punktid 23, 24 ja 36–41) ning 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Krüsemann jt (C‑195/17, C‑197/17–C‑203/17, C‑226/17, C‑228/17, C‑254/17, C‑274/17, C‑275/17, C‑278/17–C‑286/17 ja C‑290/17–C‑292/17, EU:C:2018:258, punkt 34).


47      Vt raudteetranspordi kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/782 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT 2021, L 172, lk 1), eelkõige selle artikli 19 lõiked 1 ja 10, ning mere- ja siseveetranspordi kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT 2010, L 334, lk 1), eriti selle artikkel 19 ja selle artikli 20 lõige 4.


48      Delpech, X., „Retard de vol: une décision relative à la gestion du trafic aérien est susceptible de constituer une „circonstance extraordinaire““, Dalloz actualité, 10. veebruar 2026, märgib õigesti, et uuesti läbivaadatav kohtuotsus on lennuettevõtjale soodne.


49      Vt 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus (uuesti läbivaatamine) M vs. EMEA (C‑197/09 RX‑II, EU:C:2009:804, punktid 62–65); 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) (C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punktid 50–53) ja 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon (uuesti läbivaatamine) (C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2020:232, punktid 84–90).


50      Vt kohtujurist Mengozzi seisukoht kohtuasjas Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) (C‑334/12 RX‑II, EU:C:2012:733, punktid 69–76); kohtujurist Kokott’i seisukoht kohtuasjas komisjon vs. Strack (uuesti läbivaatamine) (C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:573, punkt 58); kohtujurist Wathelet’ seisukoht kohtuasjas Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (uuesti läbivaatamine) (C‑417/14 RX‑II, EU:C:2015:593, punkt 54) ja kohtujurist Sharpstoni ettepanek liidetud kohtuasjades Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon (uuesti läbivaatamine) (C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2019:977, punkt 144).


51      Vt käesoleva ettepaneku punkt 22.


52      Vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta arvamus nr 2/13 (Euroopa Liidu ühinemine Euroopa inimõiguste konventsiooniga) (EU:C:2014:2454, punkt 176) ja 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158, punkt 37); 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi (C‑561/19, EU:C:2021:799, punkt 27) ja 15. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus KUBERA (C‑144/23, EU:C:2024:881, punkt 35).


53      Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. aprilli 2024. aasta määruse (EL, Euratom) 2024/2019, millega muudetakse protokolli nr 3 Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta (ELT L, 2024/2019) põhjendus 6.


54      Vt seoses ELTL artikli 256 lõikes 2 sätestatud läbivaatamismenetlusega 28. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Arango Jaramillo jt vs. EIP (uuesti läbivaatamine) (C‑334/12 RX‑II, EU:C:2013:134, punktid 50–54); 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Strack (uuesti läbivaatamine) (C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:570, punkt 58) ja 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (uuesti läbivaatamine) (C‑417/14 RX‑II, EU:C:2015:588, punkt 57).


55      Heger, A., „Fluggastrechte: Entbindung von Ausgleichszahlungspflicht aufgrund Zuweisung verspäteter Zeitnische“, Europäische Zeitschrift für Wirtschaftsrecht, 2026, lk 306; Delpech, X., „Retard de vol: une décision relative à la gestion du trafic aérien est susceptible de constituer une „circonstance extraordinaire““, Dalloz actualité, 10. veebruar 2026. Õiguskirjanduses omistatakse uuesti läbivaadatavale kohtuotsusele märkimisväärne praktiline tähtsus ilmastikutingimuste tõttu kehtestatud lennuliiklusvoogude reguleerimise meetmete seisukohast. Rõhutatakse, et selles on täpsustatud mõistet „erakorralised asjaolud“ ning on antud vastus õigusküsimusele, mille üle on kohtupraktikas ja õiguskirjanduses pikka aega vaieldud.


56      Vt käesoleva ettepaneku punktid 76 ja 77.


57      Vt käesoleva ettepaneku punktid 35–37 ja punktid 69–71.


58      Vt käesoleva ettepaneku punktid 38–49 ja punktid 69–71.


59      Vt käesoleva ettepaneku punktid 49–55 ja punktid 69–71.


60      Vt selle kohta Bobek, M., „Preliminary Rulings before the General Court: What Judicial Architecture for the European Union?“, Common Market Law Review, 60. kd, nr 6, 2023, lk 1540. Erinevalt olukorrast, mida autor on käsitanud liidu kohtutes võimaliku juhtumina, ei seisne käesolevas kohtuasjas küsimus üksnes selles, kas teatav olukord, nagu ilmastikutingimused või tehnilised rikked, tuleb kvalifitseerida määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses „erakorraliseks asjaoluks“. Käesolevas läbivaatamises käsitletakse pigem sellise meetodi õiget kohaldamist, mis võimaldab just sellist kvalifitseerimist. Seega tõstatatakse siin põhimõtteline küsimus, mille peab Euroopa Kohus lahendama.


61      Vt käesoleva ettepaneku punktid 57–62 ja punktid 69–71.


62      Vt reisijate õiguse kohta saada lennu tühistamise või saabumisel pikaajalise hilinemise korral kindlasummalist ja standardiseeritud hüvitist ning määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 3 ette nähtud erandi kitsa tõlgendamise kohta kohtuotsus Wallentin-Hermann (punkt 23); 19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Sturgeon jt (C‑402/07 ja C‑432/07, EU:C:2009:716, punktid 51, 52 ja 61); 23. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Nelson jt (C‑581/10 ja C‑629/10, EU:C:2012:657, punktid 38–40); 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Rusu (C‑354/18, EU:C:2019:637, punkt 28); 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Transportes Aéreos Portugueses (C‑74/19, EU:C:2020:460, punkt 37); Airhelp (punktid 23 ja 24) ning 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga) (C‑411/23, EU:C:2024:498, punktid 25 ja 26).


63      Vt 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Transportes Aéreos Portugueses (C‑74/19, EU:C:2020:460, punktid 51–58), ja 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Austrian Airlines (C‑826/19, EU:C:2021:318, punktid 51–57).


64      Vt 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Transportes Aéreos Portugueses (C‑74/19, EU:C:2020:460, punktid 51–55).