ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda viieliikmelises koosseisus)

3. juuni 2026 ( *1 )

Digiteenused – Määrus (EL) 2022/1925 – Pääsuvalitseja määramine – Mõiste „põhiplatvormiteenus“ – Veebipõhine sotsiaalvõrguteenus – Numbrivaba isikutevahelise side teenus – Veebipõhine vahendusteenus – Võrdne kohtlemine – Määruse 2022/1925 artikli 3 lõiked 2 ja 5 – Ärikasutajate jaoks oluline juurdepääsutee lõppkasutajateni jõudmiseks – Eeldused – Eelduste ümberlükkamine – Määruse 2022/1925 artikli 17 lõiked 1 ja 3 – Turu-uuringu algatamise tingimused – Kaitseõigused – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑1078/23,

Meta Platforms, Inc., asukoht Menlo Park, California (Ameerika Ühendriigid), esindajad: barristers D. Jowell ja D. Bailey, solicitors J. Aitken ja S. Malhi ning avocats A. Pliego Selie, O. Brouwer, T. Janssens, T. Oeyen ja T. Lübbig,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Franchoo, P.‑J. Loewenthal, M. Mataija ja I. Naglis,

kostja,

keda toetab

Prantsuse Vabariik, esindaja: T. Lechevallier,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda viieliikmelises koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president M. van der Woude, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík, K. Kecsmár ja S. Kingston (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik A. Marghelis,

arvestades menetluse kirjalikku osa, eelkõige:

–

Üldkohtu 28. märtsi 2025. aasta kirjalikke küsimusi hagejale, komisjonile ja Prantsuse Vabariigile ning nende vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 23., 23. ja 18. aprillil 2025,

–

Üldkohtu 2. mai 2025. aasta kirjalikku küsimust hagejale ja komisjonile ning nende vastuseid, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 14. ja 13. mail 2025,

arvestades 3. juuni 2025. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1

Hageja Meta Platforms, Inc. palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada komisjoni 5. septembri 2023. aasta otsus C(2023) 6105 (final) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega Meta Platforms, Inc. määrati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/1925, mis käsitleb konkurentsile avatud ja õiglaseid turge digisektoris, artikli 3 alusel pääsuvalitsejaks.

Vaidluse taust

2

Hageja on Ameerika Ühendriikides 2004. aastal asutatud tehnoloogiasektori ettevõtja, kes haldab koos otseselt või kaudselt kontrollitavate äriühingutega (edaspidi koos „Meta“) veebipõhiseid sotsiaalvõrke Facebook ja Instagram ning muid teenuseid.

3

Hageja esitas 3. juulil 2023 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2022. aasta määruse (EL) 2022/1925, mis käsitleb konkurentsile avatud ja õiglaseid turge digisektoris ning millega muudetakse direktiive (EL) 2019/1937 ja (EL) 2020/1828 (ELT 2022, L 265, lk 1; edaspidi „digiturgude määrus“), artikli 3 lõike 3 esimese lõigu alusel Euroopa Komisjonile teate (edaspidi „teade“). Teates märkis hageja, et tema ühtset veebipõhist suhtlusvõrguteenust, mida rahastatakse internetireklaamist ning mis hõlmab Facebooki, Instagrami, Meta Adsi, Facebook Messengeri (edaspidi „Messenger“), Facebook Marketplace’i (edaspidi „Marketplace“), Facebook Datingut ja Facebook Gaming Playd, tuleb kvalifitseerida põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenusena digiturgude määruse tähenduses. Ta väitis Messengeri ja Marketplace’iga seoses, et ta ei ole täitnud digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud künnist, mistõttu ei saa teda igal juhul pidada digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 nõuetele vastavaks, selleks et teda saaks nende teenuste puhul määrata pääsuvalitsejaks. Samuti esitas ta digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 esimese lõigu alusel argumente ja tõendeid, millega lükata vajaduse korral ümber Messengeri ja Marketplace’i puudutavas osas digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eeldused.

4

Komisjon edastas 26. juuli 2023. aasta kirjas hagejale oma esialgse arvamuse Meta võimaliku määramise kohta pääsuvalitsejaks digiturgude määruse artikli 3 lõike 4 alusel muu hulgas järgmiste põhiplatvormiteenuste jaoks: veebipõhine sotsiaalvõrguteenus Facebook, numbrivaba isikutevahelise side teenus Messenger ja tema veebipõhine vahendusteenus.

5

Hageja vastas esialgsele arvamusele 3. augusti 2023. aasta kirjaga.

6

Komisjon võttis 5. septembril 2023 vastu vaidlustatud otsuse.

7

Vaidlustatud otsuses leidis komisjon esiteks, et:

–

Facebook on veebipõhine sotsiaalvõrguteenus digiturgude määruse artikli 2 punkti 7 tähenduses ja seega põhiplatvormiteenus digiturgude määruse artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses;

–

Messenger on veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook eraldiseisev ja iseseisev numbrivaba isikutevahelise side teenus digiturgude määruse artikli 2 punkti 9 tähenduses ning seega põhiplatvormiteenus digiturgude määruse artikli 2 punkti 2 alapunkti e tähenduses;

–

Marketplace on veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook eraldiseisev veebipõhine vahendusteenus digiturgude määruse artikli 2 punkti 5 tähenduses ja seega põhiplatvormiteenus digiturgude määruse artikli 2 punkti 2 alapunkti a tähenduses.

8

Teiseks märkis komisjon sisuliselt, et Meta täidab kõnealuste põhiplatvormiteenuste puhul eraldi võetuna kõiki digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud künniseid, mistõttu võib eeldada, et ta vastab kõigile digiturgude määruse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud tingimustele, selleks et teda saaks nende teenuste jaoks määrata pääsuvalitsejaks.

9

Kolmandaks leidis komisjon, et argumendid, mille hageja esitas vastavalt digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 esimesele lõigule, ei ole piisavalt põhjendatud, et digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eeldused Messengeri ja Marketplace’i puhul ilmselgelt kahtluse alla seada. Seetõttu lükkas ta need argumendid tagasi, ilma et ta oleks digiturgude määruse artikli 17 lõike 3 alusel algatanud turu-uuringut.

10

Vaidlustatud otsuse artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Määrata Meta pääsuvalitsejaks vastavalt [digiturgude määruse] artiklile 3.“

11

Vaidlustatud otsuse artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Meta järgmised [põhiplatvormiteenused] on ärikasutajate jaoks oluline juurdepääsutee lõppkasutajateni jõudmiseks [digiturgude määruse] artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses:

a)

Meta veebipõhine sotsiaalvõrguteenus Facebook;

[…]

e)

Meta numbrivaba isikutevahelise side teenus Messenger;

f)

Meta veebipõhine vahendusteenus Marketplace.“

Poolte nõuded

12

Hageja palub Üldkohtul:

–

tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles see näeb ette, et numbrivaba isikutevahelise side teenus Messenger ja veebipõhine vahendusteenus Marketplace on ärikasutajate jaoks olulised juurdepääsuteed lõppkasutajateni jõudmiseks (edaspidi „olulised juurdepääsuteed“) digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, või teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punktid e ja f;

–

tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles see näeb ette, et veebipõhine sotsiaalvõrguteenus Facebook on oluline juurdepääsutee digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, või teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt a, kumbki vähemalt osas, milles see põhiplatvormiteenus ei hõlma Messengeri;

–

mõista kohtukulud, sealhulgas võimalike menetlusse astujate kohtukulud, kes ei kanna ise oma kohtukulusid, välja komisjonilt.

13

Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

14

Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks kaks väidet, millest esimene puudutab õigusnormi rikkumist, ilmseid hindamisvigu, ebapiisavat põhjendamist ja/või olulise vorminõude rikkumist seoses Messengeri kvalifitseerimisega põhiplatvormiteenuseks, mis on digiturgude määruse artikli 3 lõike 9 kohaselt oluline juurdepääsutee, ning teine õigusnormi rikkumist, ilmseid hindamisvigu, ebapiisavat põhjendamist ja/või olulise vorminõude rikkumist seoses Marketplace’i kvalifitseerimisega põhiplatvormiteenuseks, mis on digiturgude määruse artikli 3 lõike 9 kohaselt oluline juurdepääsutee.

15

Enne hageja esitatud väidete analüüsimist tuleb kõigepealt analüüsida ühelt poolt hageja taotlust jätta teatavad andmed üldsusele avaldamata ja teiselt poolt küsimust, kas hagejale jääb põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles Marketplace on kvalifitseeritud põhiplatvormiteenuseks, mis on oluline juurdepääsutee.

Taotlus jätta andmed üldsusele avaldamata

16

Üldkohtu menetluses palus hageja sisuliselt Üldkohtu kodukorra artiklite 66 ja 66a alusel eraldi dokumentidega jätta üldsusele avaldamata teatavad andmed, eelkõige teave, mis puudutab esiteks 31. juulil 2023 tehtud Marketplace’i muudatusi, mida on kirjeldatud tagapool punktis 210, ja teiseks mõistet power sellers, mida Meta kasutab oma sisesüsteemis, et teha kindlaks Marketplace’i kasutajad, kes avaldavad suure hulga kuulutusi või teevad seda sagedasti.

17

Sellega seoses tuleb märkida, et sobitades omavahel kohtuotsuste avalikkuse nõuet ning õigust isikuandmete ja ärisaladuse kaitsele, peab kohus iga juhtumi asjaolusid arvestades selgitama välja õiglase tasakaalu, olles võtnud arvesse ka üldsuse õigust tutvuda kohtuotsustega vastavalt ELTL artiklis 15 sätestatud põhimõtetele (vt 27. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Sieć Badawcza Łukasiewicz – Port Polski Ośrodek Rozwoju Technologii vs. komisjon, T‑4/20, EU:T:2022:242, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Lisaks ei ole toimikus olevate andmete konfidentsiaalsus põhjendatud näiteks sellise teabe puhul, mis on juba avalik või millele üldsusel või teatavate spetsialistide ringkondadel võib olla juurdepääs; sellise teabe puhul, mis on esitatud ka toimiku muudes osades või dokumentides, mille puhul pool, kes soovib, et kõnealust teavet käsitletaks konfidentsiaalsena, jättis vastava taotluse esitamata; sellise teabe puhul, mis ei ole piisavalt spetsiifiline või täpne, et sellest saaks välja lugeda konfidentsiaalseid andmeid, või sellise teabe puhul, mis tuleneb suures osas või mida on võimalik tuletada muust teabest, mis on huvitatud isikutele kättesaadav (vt 14. märtsi 2022. aasta kohtumäärus Bulgarian Energy Holding jt vs komisjon, T‑136/19, EU:T:2022:149, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Lisaks, kui teave, mis oli salajane või konfidentsiaalne, on vähemalt viis aastat vana, peetakse seda üldjuhul aja möödumise tõttu vananenuks ja seepärast enam mitte salajaseks, välja arvatud juhul, kui sellele tuginev isik tõendab erandkorras, et vaatamata teabe vanusele on see endiselt oluline tema või mõne kolmanda isiku ärialase seisundi jaoks (vt 19. juuni 2018. aasta kohtuotsus Baumeister, C‑15/16, EU:C:2018:464, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Järelikult tuleb hageja taotlus võimalikult suures ulatuses rahuldada osas, milles see ei ole vastuolus üldsuse õigusega tutvuda kohtuotsustega.

21

Käesoleval juhul ei tule 31. juulil 2023 tehtud muudatusi puudutavaid andmeid tunnistada konfidentsiaalseks, kuna esiteks avalikustas hageja andmed nende muudatuste kohta oma veebilehel, mis on üldsusele kättesaadav, teiseks arutati neid andmeid kohtuistungil ja need võib tuletada vaidlustatud otsuse avaliku versiooni põhjendustest 241 ja 262 ning kolmandaks on nende mainimine põhjendatud nõudega anda arusaadav vastus poolte argumentidele.

22

Mis puudutab nõuet jätta Marketplace’i puhul mõiste power sellers üldsusele avaldamata, siis tuleb esimesena märkida, et selle mõistega seotud andmeid, nagu neid kasutatakse hageja sisemises süsteemis, ei ole käesolevas kohtuotsuses avalikustatud. Seega tuleb tõdeda, et nende andmete üldsusele avaldamata jätmise taotluse ese on ära langenud.

23

Teisena, mis puudutab väljendit power sellers kui sellist, siis esiteks ei ole hageja välja toonud põhjust, miks ta leiab, et seda väljendit tuleb käsitleda üldsuse suhtes konfidentsiaalsena. Käesolevas asjas piirdub hageja üldise väitega, et see väljend viitab tundlikele äriandmetele, mis puudutavad viisi, kuidas ta hindab siseselt teatud kasutajate kategooriaid, ning et nende andmete avalikustamine kahjustaks tõsiselt tema õiguspäraseid ärihuve. See põhjendus ei võimalda Üldkohtul aga mõista, kuidas väljendi power sellers avalikustamine kui selline, mis hageja sõnul viitab aegunud kontseptsioonile, mida ta ei kasutanud juba ammu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, võiks tõsiselt kahjustada tema õiguspäraseid ärihuve. Teiseks avalikustati see väljend kohtuistungil. Kolmandaks leiab Üldkohus, et selle väljendi avalikustamine on põhjendatud nõudega anda poolte argumentidele arusaadav vastus.

24

Seega tuleb hageja taotlus mitte avaldada üldsusele andmeid, mis puudutavad 31. juulil 2023 toimunud Marketplace’i muudatuste kirjeldust ja väljendit power sellers, jätta rahuldamata.

Hageja põhjendatud huvi säilimine vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles Marketplace on kvalifitseeritud põhiplatvormiteenuseks, mis on oluline juurdepääsutee

25

Tuleb uurida, kas pärast seda, kui komisjon võttis vastu 23. aprilli 2025. aasta otsuse C(2025) 2547 (vastu võetud digiteenuste määruse artikli 4 lõike 1 alusel) (juhtum DMA.100044 – Meta – veebipõhised vahendusteenused – Marketplace), mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT C, 2025/4223), millega komisjon tühistas vaidlustatud otsuse artikli 2 punkti f ja millega Marketplace määrati digiturgude määruse artikli 3 lõike 9 alusel põhiplatvormiteenuseks (edaspidi „muutmisotsus“), on hagejal endiselt põhjendatud huvi vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, mis puudutab Marketplace’i kvalifitseerimist põhiplatvormiteenuseks, mis on oluline juurdepääsutee.

26

Muutmisotsuses järeldas komisjon sisuliselt, et arvestades täiendavaid meetmeid, mille hageja kehtestas 2023. aasta detsembris ja 2024. aasta jaanuaris, tõendas hageja, et üks faktilistest asjaoludest, millel vaidlustatud otsus põhineb, on oluliselt muutunud digiturgude määruse artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses. Nimelt leidis komisjon sisuliselt, et digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b sätestatud kriteerium 10000 ärikasutaja kohta ei ole täidetud ja seega ei ole Marketplace enam oluline juurdepääsutee digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses, ilma et tal oleks vaja võtta seisukohta küsimuses, kas Marketplace oli muutmisotsuse vastuvõtmise ajal endiselt veebipõhine vahendusteenus digiturgude määruse artikli 2 punkti 5 tähenduses.

27

Vastuseks 2. mai 2025. aasta menetlust korraldavale meetmele, milles paluti kohtuasja pooltel võtta seisukoht küsimuses, kuidas mõjutab muutmisotsus teist väidet, märkis hageja, et ta jääb kogu selle väite juurde.

28

Komisjon ei vaielnud oma vastuses eespool punktis 27 nimetatud menetlust korraldavale meetmele vastu sellele, et hagejal on põhjendatud huvi. Kohtupraktikast tulenevalt (15. juuli 2025. aasta kohtuotsus EKP ja komisjon vs. Corneli, C‑777/22 P ja C‑789/22 P, EU:C:2025:580, punkt 98) peab Üldkohus enne tema menetluses oleva kohtuasja sisulist lahendamist siiski vajaduse korral omal algatusel kontrollima, kas hagejal on säilinud põhjendatud huvi.

29

Sellega seoses tuleb märkida, et hageja põhjendatud huvi ei kao tingimata asjaolu tõttu, et vaidlustatud akt ei tekita kohtumenetluse ajal enam tagajärgi. Nimelt võib isikul, keda akt puudutab, säilida huvi nõuda selle akti tühistamist tema olukorra ennistamiseks või selleks, et vaidlustatud akti vastuvõtja teeks tulevikus kohased muudatused ning seeläbi vältida vaidlustatud akti väidetava õigusvastasuse kordumise riski. Isegi juhul, kui asjaolude tõttu osutub võimatuks panna tühistatud akti välja andnud institutsiooni täitma kohustust võtta meetmeid, mis tulenevad akti tühistanud kohtuotsusest, võib tühistamishagi säilitada oma tähtsuse võimaliku vastutuse tuvastamise hagi alusena (vt 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Camerin vs. komisjon, C‑63/21 P, ei avaldata, EU:C:2022:516, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Mis puudutab eelkõige vaidlustatud otsuse või selle osa kehtetuks tunnistamist, siis võib hageja jätkuvalt tõendada oma huvi kehtetuks tunnistatud akti tühistamise vastu, kui kehtetuks tunnistamisel ei ole samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu võimalikul tühistamisel Üldkohtu poolt. Institutsiooni akti kehtetuks tunnistamine ei kujuta endast selle õigusvastasuse tunnistamist ja sellel on ex nunc mõju, samas kui akti tühistamisel on ex tunc mõju (vt 9. septembri 2011. aasta kohtuotsus Dow AgroSciences jt vs. komisjon, T‑475/07, EU:T:2011:445, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Käesolevas asjas tunnistati vaidlustatud otsus, eelkõige selle resolutsiooni artikli 2 punkt f, muutmisotsusega Marketplace’i puudutavas osas kehtetuks, mitte aga ei tühistatud. Seega mõjutas see õiguslikult hageja olukorda ajavahemikul, mis kestis kuni selle kehtetuks tunnistamiseni.

32

Nimelt, nagu ka pooled ise möönavad, pidi vastavalt digiturgude määruse artikli 3 lõikele 10 hageja täitma vaidlustatud otsuse vastuvõtmise tulemusel digiturgude määruse asjakohaseid kohustusi seoses Marketplace’iga kuue kuu jooksul alates selle vastuvõtmisest, st hiljemalt 7. märtsil 2024.

33

Eeltoodust tuleneb, et alates 23. aprillist 2025 Marketplace’i puudutavas osas vaidlustatud otsuse osaliselt kehtetuks tunnistamisega ei ennistatud hageja olukorda eespool punktides 29 ja 30 viidatud kohtupraktika tähenduses, mistõttu tal säilib põhjendatud huvi esitada hagi vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles Marketplace on kvalifitseeritud põhiplatvormiteenuseks, mis on oluline juurdepääsutee.

Esimene väide, mis puudutab Messengeri kvalifitseerimist põhiplatvormiteenuseks, mis on oluline juurdepääsutee

34

Esimene väide jaguneb neljaks osaks:

–

esimene osa, mille kohaselt komisjon jättis tunnistamata, et Messengeri iseloomulikke tunnuseid arvestades vastab see teenus põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook veebipõhisele vestlusfunktsioonile, mis on selle põhiplatvormiteenuse lahutamatu osa;

–

teine osa, mille kohaselt komisjon ei kohaldanud ega tõlgendanud digiturgude määruse sätteid õigesti, kui määras Messengeri kui põhiplatvormiteenusena toimiva numbrivaba isikutevahelise side teenuse veebipõhisest suhtlusvõrgust Facebook eraldiseisvaks ja iseseisvaks;

–

kolmas osa, mille kohaselt komisjon järeldas ekslikult, et Messenger on individuaalselt oluline juurdepääsutee, lükates tagasi argumendid ja tõendid, mille hageja esitas digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 alusel toimuvas haldusmenetluses, põhjusel, et need ilmselgelt ei sea kahtluse alla digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eeldusi, ning seda digiturgude määruse artikli 17 lõike 1 või 3 alusel turu-uuringut algatamata;

–

neljas osa, mille kohaselt komisjon esitas uusi tõendeid esimest korda alles vaidlustatud otsuses, rikkudes olulist vorminõuet.

Esimene osa, mis puudutab Messengeri konkreetset hindamist ja selle kvalifitseerimist põhiplatvormiteenusena toimivaks isikutevahelise side teenuseks

35

Esimeses väiteosas vaidleb hageja vastu komisjoni hinnangule, mille tulemusel viimane keeldus asumast seisukohale, et Messenger on lihtsalt põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook veebipõhine vestlusfunktsioon, mis on selle põhiplatvormiteenuse lahutamatu osa. See väiteosa jaguneb sisuliselt kolmeks etteheiteks.

– Esimene etteheide, et komisjon eiras, tõlgendas vääralt ja/või moonutas hageja esitatud tõendeid

36

Hageja väidab, et komisjon eiras, tõlgendas vääralt ja/või moonutas tõendeid, mis näitavad, et Messenger vastas üksnes põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook veebipõhisele vestlusfunktsioonile, mis on selle põhiplatvormiteenuse lahutamatu osa. Komisjon tegi hindamisvea, kui ta leidis, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal tema käsutuses olnud tõenditest nähtub, et Messenger on eraldiseisev teenus, mida lõppkasutajad võivad kasutada ja mida nad kasutavad Facebookist eraldi.

37

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

38

Digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt määratakse ettevõtja pääsuvalitsejaks, kui ta vastab kolmele kumulatiivsele tingimusele, sealhulgas selle määruse artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatud tingimusele pakkuda põhiplatvormiteenust, mis on oluline juurdepääsutee.

39

Digiturgude määruse artikli 2 punktis 2 on ette nähtud, et põhiplatvormiteenuse all mõeldakse ühte selles sättes loetletud teenustest, eelkõige veebipõhiseid sotsiaalvõrguteenuseid ja numbrivaba isikutevahelise side teenuseid.

40

Vaidlustatud otsuses järeldas komisjon, et võttes arvesse Messengeri omadusi, mida hinnatakse in concreto, kujutab see teenus endast iseseisvat põhiplatvormiteenusena toimivat numbrivaba isikutevahelise side teenust, mida ei saa pidada põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook pelgalt veebipõhiseks vestlusfunktsiooniks.

41

Selle kohta leidis komisjon, et Meta pakkus turul Messengeri Facebookist eraldiseisva teenusena ja et Messengeri kasutamine ei olnud tingitud veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook kasutamisest [konfidentsiaalne] ( 1 ) enamiku kasutajate jaoks.

42

Komisjon jõudis sellele järeldusele igati põhjendatult. Esiteks tugineb see järeldus asjaolule, et Meta töötas Messengeri puhul eelkõige mobiiliseadmete jaoks välja autonoomsed rakendused. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 märkis, on Facebookist eraldi mobiiliseadmete jaoks olemas Messengeri rakendus, mis tuleb alla laadida ja mille kasutajad peavad sõnumite lugemiseks või saatmiseks avama. Kuna Messengeri kasutamise osas domineerivad mobiiliseadmed, nagu on märgitud vaidlustatud otsuse 150. joonealuses märkuses ja mida hageja ei ole vaidlustanud, on see veebipõhisest suhtlusvõrguteenusest Facebook eraldiseisev mobiiliseadmete rakendus seega enamiku kasutajate [konfidentsiaalne] jaoks Messengeri sisenemise koht.

43

Teiseks võivad kasutajad, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 169, kui nad on Facebooki identifitseerimistunnuse abil kindlaks tehtud, kasutada Messengeri, olenemata sellest, kas nende Facebooki konto on aktiveeritud või deaktiveeritud ning kas nad on samal ajal veebipõhises suhtlusvõrgus Facebook aktiivsed või mitte, mis on asjakohane asjaolu hindamaks, kas Messenger ja Facebook on eraldiseisvad teenused.

44

Kolmandaks põhineb komisjoni hinnang õigesti ka asjaolul, et Meta pakub ja edendab Messengeri jaoks spetsiifilisi tööriistu, mis annavad ettevõtjatele võimaluse suhelda suure kasutajabaasiga, võimaldades neil näiteks luua prognoose, osutada klienditeenust ja kasutada klientide taaskaasamise süsteemi. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 181, näitab selliste tööriistade olemasolu, et Meta kavandab oma teenust Messengeri keskkonnas iseseisva platvormina.

45

Lisaks ei võimalda hageja esitatud argumendid, mis on esitatud tagapool punktis 46 ja sellele järgnevates punktides, seada kahtluse alla komisjoni järeldust, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal tema käsutuses olevad tõendid näitasid, et Messenger oli põhiplatvormiteenusena toimiv numbrivaba isikutevahelise side teenus, mis on põhiplatvormiteenusena toimivast veebipõhisest suhtlusvõrguteenusest Facebook eraldiseisev ja sõltumatu.

46

Esimesena vaidleb hageja vastu sellele, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval oli mobiiliseadmetes vaja Messengerile juurdepääsuks eraldi rakendust, nagu on märgitud eespool punktis 42. Ta väidab ühelt poolt, et hagiavalduse lisast A.26 on näha kuvatõmmised teatud hulgast olulistest funktsioonidest, mida Messenger haldab ja millele kasutajate on juurdepääs otse Facebooki rakendusest. Teiselt poolt ta märgib, et mobiiliseadmete kasutajatel, kes ei kasutanud Facebooki mobiilirakendust, vaid Facebooki veebiversiooni, oli Messengerile juurdepääs otse Facebooki kaudu, Messengeri rakendust kasutamata.

47

Sellega seoses ei ole vaja kindlaks teha, kas hageja esitas eespool punktis 46 mainitud argumendid juba haldusmenetluses või kas neid võiks pidada vastuvõetavaks, millele komisjon vastu vaidleb, juhul kui need oleks esitatud esimest korda Üldkohtus. Nimelt ei võimalda need argumendid mingil juhul ümber lükata eespool punktis 42 mainitud komisjoni järeldust, mille kohaselt viis, kuidas Messengeri pakutakse, viib selleni, et Messengeri rakendus on enamiku kasutajate [konfidentsiaalne] jaoks Messengeri sisenemise koht. Täpsemalt kujutavad need kaks olukorra kirjeldust, millele hageja tugineb, endast üksnes piiratud erandeid seoses juurdepääsuga Messengerile spetsiaalse rakenduse kaudu.

48

Nimelt, mis puudutab ühelt poolt hageja argumenti, et mõningaid sõnumeid on Messengeris võimalik saata Facebooki kaudu, ilma et Messengeri rakendus oleks avatud (eelkõige funktsioonid, mis seisnevad reel’i ehk lühivideo või story ehk järjestatud lühivideode või piltide jagamises), siis puudutab see üksnes neid hageja mainitud konkreetseid sidekanaleid, mille eesmärk on lihtsustada Facebooki sisu levitamist Messengeri kaudu, mitte aga muid tavapäraseid funktsioone, nagu need, mis võimaldavad sõnumit koostada, lugeda ja sellele vastata.

49

Mis puudutab teiselt poolt hageja argumenti et kõnealuste teenuste kasutajad on mobiiliseadmete abil alati saanud Messengeri kasutada Facebooki veebiversiooni kaudu ilma Messengeri rakendust avamata, siis on tegemist marginaalse olukorraga võrreldes [konfidentsiaalne] enamiku kasutajatega, kes kasutavad Messengeri spetsiaalse mobiilirakenduse kaudu, arvestades, et Messengeri kasutatakse valdavalt mobiilseadmetes – asjaolu, millele hageja vastu ei vaidle (vt eespool punkt 42).

50

Teisena viitab hageja asjaolule, et 100% Messengeri suhtlusest leiab aset Facebooki kasutajate vahel ning et 2022. aastal oli ühelt poolt [80–100]% Messengeri igakuistest aktiivsetest kasutajatest ka Facebooki muude funktsioonide igakuised aktiivsed kasutajad ning teiselt poolt [80–100]% Messengeri igapäevastest aktiivsetest kasutajatest kasutasid samal päeval ka teisi Facebooki funktsioone. Need andmed ei näita siiski, et Messengeri ja Facebooki tuleb digiturgude määruse tähenduses käsitada üheainsa põhiplatvormiteenusena, vaid üksnes seda, et hageja otsustas piirata Messengeri kasutamist kasutajatega, kellel on Facebooki kasutajatunnus. Sellegipoolest, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 182, võivad need kasutajad kasutada ja kasutavadki Messengeri sõltumatult veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook.

51

Kolmandana heidab hageja komisjonile ette, et viimane jättis vaidlustatud otsuse punktis 184 arvestamata hageja esitatud andmed Messengeri iganädalaste aktiivsete kasutajate kohta ilma neid andmeid nõuetekohaselt analüüsimata. Nimelt oleks komisjon pidanud paralleelselt võrdlema neid andmeid, mis puudutasid Messengeri ja Facebooki kasutamise vahelist seost, andmetega, mis puudutasid igakuiseid aktiivseid kasutajaid ja igapäevaseid aktiivseid kasutajaid, keda on mainitud eespool punktis 50. Komisjon oleks pidanud vähemalt selgitama põhjuseid, miks ta jättis esitatud arvandmed tähelepanuta.

52

Samas ei tähenda asjaolu, et komisjon ei maininud vaidlustatud otsuses sõnaselgelt hageja poolt haldusmenetluse käigus esitatud andmeid Messengeri igakuiste ja igapäevaste aktiivsete kasutajate kohta ega seostanud neid andmeid sõnaselgelt vaidlustatud otsuse punktis 184 analüüsitud andmetega Messengeri iganädalaste aktiivsete kasutajate kohta, et ta ei võtnud kõiki neid andmeid oma hindamisel arvesse.

53

Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 296 lõikes 2 nõutud põhjendus peab olema proportsionaalne asjaomase õigusakti laadi suhtes ning selles peab olema selgelt ja ühemõtteliselt esitatud õigusakti vastu võtnud institutsiooni põhjendused, et võimaldada huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada, kuid ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna küsimust, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele, tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt 29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Ryanair ja Laudamotion vs. komisjon, C‑591/21 P, ei avaldata, EU:C:2024:635, punkt 166 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuses aga välja toodud põhjused, miks komisjon ei pidanud Messengeri ja Facebooki kasutamise vahelist seost puudutavaid tõendeid veenvateks. Nii märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 182, et asjaolu, et kogu suhtlus Messengeri kaudu toimus Facebooki kontot omavate kasutajate vahel, oli lihtsalt selle teenuse ülesehituse tagajärg selle otsuse vastuvõtmise kuupäeval. Lisaks märkis komisjon selle otsuse põhjenduses 187, et Messengeri igakuiste aktiivsete lõppkasutajate osaline kattumine Facebooki kasutajatega ei olnud üllatav, arvestades Meta valikut kasutada Messengeri kasutajatunnusena Facebooki kasutajatunnust, mis ei võimalda seada kahtluse alla tema järeldust, et kasutajad kasutavad Messengeri eraldiseisvalt.

55

Neljandaks ei saa hageja heita komisjonile ette, et viimane ei võtnud nõuetekohaselt arvesse taotluse lisas A.27 esitatud uuringu sisu, mis väidetavalt kinnitab, et komisjoni määratud veebipõhiste sotsiaalvõrguteenuste kasutajad Euroopas peavad veebipõhise sotsiaalvõrgu vestlusfunktsiooni järjepidevalt selle sotsiaalvõrgu kasutajakogemuse põhielemendiks. Ilma et oleks vaja võtta seisukohta selle lisa vastuvõetavuse suhtes, ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse kõnealuse uuringu tulemusi, arvestades, et uuring viidi läbi pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Igal juhul ei anna asjaolu, et enamik sotsiaalmeedia kasutajaid peab sotsiaalmeedia ja privaatsõnumite funktsioonide integreeritust nende sotsiaalmeediavõrkude kasutamisel väga oluliseks ning võivad pettuda, kui need funktsioonid eraldatakse, mingit aimu sellest, kuidas Messengeri teenust kasutajatele pakutakse.

56

Viiendaks väidab hageja, et komisjon moonutas tema esitatud andmeid, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 185. Hageja on nimelt näidanud, et arvestades päeva esimest sisselogimisseanssi, sisenes Messengeri mobiilirakendusse Facebooki sisenemispunkti kaudu ligikaudu [10–20] miljonit mobiilikasutajat, mis moodustab [0–30]% Messengeri igapäevasest kasutajaskonnast. Komisjon järeldas sellest, et [70–100]% Messengeri igapäevasest kasutamisest ei olnud tingitud Facebooki kasutamisest. Hageja esitatud andmed puudutavad siiski üksnes kasutajate päeva esimest sisselogimisseanssi ja seda lisaks ainult ühes mobiiliseadmes. Seega ei kajasta need andmed Messengeri kõiki igapäevaseid kasutuskordi, mis on tingitud Facebooki kasutamisest.

57

Isegi kui eeldada, et komisjon tegi faktivea seoses Messengeri sellise igapäevase kasutamise protsendimääraga mobiiliseadmetes, mis ei ole tingitud Facebooki kasutamisest, ei võimalda hageja argumendid ümber lükata vaidlustatud otsuse põhjenduses 185 esitatud komisjoni väidet, et [konfidentsiaalne] enamiku Messengeri mobiilirakenduse kasutajate jaoks ei kasutatud Messengeri esimest korda päeva jooksul mitte Facebooki rakenduses asuval lingil klõpsates, vaid avades otse Messengeri rakenduse. Lisaks, kui komisjon palus haldusmenetluses hagejal esitada selle kohta üksikasjalikumad andmed, eelkõige nende kasutajate jaotust ajavahemikul 2020–2022, kes logisid Messengeri sisse Facebooki veebilehe, Facebooki rakenduse, Messengeri mobiilirakenduse või Facebook Messenger Chati pistikprogrammi (plugin) kaudu, vastas hageja, et tal selliseid andmeid ei ole.

58

Kuuendaks väidab hageja, et komisjon tõlgendas valesti või moonutas avalikult kättesaadavaid äridokumente, investoritele ja kasutajatele suunatud teadaandeid ning Meta finantsaruandeid, leides, et need dokumendid viitasid sellele, et Messenger ei vasta Facebooki veebivestlusfunktsioonile, mis moodustab põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook lahutamatu osa.

59

Komisjon järeldas eespool punktis 58 nimetatud dokumentidest siiski õigesti, et Meta kavandas, esitles ja käsitas Messengeri iseseisva teenusena, mis oli midagi enamat kui lihtsalt Facebooki vestlusfunktsioon. Seega, nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 180, viidates Meta Platformsi vormile „Form 10‑K“31. detsembril 2022 lõppenud majandusaasta kohta, eristab Meta oma finantsaruannetes oma „rakenduste tooteperekonna“ raames järgmist nelja teenust: Facebook, Instagram, Messenger ja WhatsApp. Muudes investoritele suunatud teadaannetes, näiteks see, millele komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduse 180158. joonealuses märkuses ja mis koosneb 26. oktoobril 2022 toimunud konverentskõne transkriptsioonist Meta 2022. aasta kolmanda kvartali tulemuste kohta, viitab viimane Messengeri kui sellise kasutamisele tulu teenimiseks ja märgib, et WhatsAppi ja Messengeri kaudu pakutav sõnumivahetus kujutab endast „olulist tulu teenimise võimalust“ tänu selliste toodete arendamisele nagu click-to-message-reklaamid (klõpsa sõnumi saatmiseks) ja tasuline sõnumivahetus.

60

On tõsi, et küsimust, kas Messenger on põhiplatvormiteenusena toimiv numbrivaba isikutevahelise side teenus või põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebooki lahutamatu osa, tuleb hinnata lõppkasutajate objektiivsest seisukohast. Kõnealust tüüpi dokumentide arvessevõtmine ei ole siiski sellise hindamise seisukohalt sugugi ebaoluline, kuna need võivad koos muude kooskõlaliste tõenditega anda teavet – nagu on käesoleval juhul eespool punktides 42–44 esitatud kaalutluste puhul – selle kohta, kuidas teenuseosutaja kujundab oma teenuseid nende kasutajate jaoks, ning seega ka selle kohta, kuidas need kasutajad neid teenuseid hiljem kasutavad.

61

Seega tuleb hageja argumendid ja seega esimene etteheide tervikuna tagasi lükata.

– Teine etteheide, mille kohaselt on Messengerile antud hinnang väidetavalt diskrimineeriv ja meelevaldne

62

Hageja väidab, et komisjoni hinnangus, mis käsitleb teiste, pääsuvalitsejateks määratud ettevõtjate poolt pakutavate veebipõhiste sotsiaalvõrguteenuste vestlusfunktsiooni, esineb ilmseid vasturääkivusi, mis muudavad vaidlustatud otsuse meelevaldseks ja diskrimineerivaks.

63

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

64

Tasub meenutada, et komisjon on kohustatud analüüsima iga juhtumi konkreetseid asjaolusid eraldi, olemata seotud varasemate otsustega, mis puudutavad teisi ettevõtjaid või põhiplatvormiteenuseid (17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punktid 68 ja 375).

65

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 20 ja 21 tagatud võrdse kohtlemise põhimõte, mis on Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõte, nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud (vt 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus Sony Optiarc ja Sony Optiarc America vs. komisjon, C‑698/19 P, EU:C:2022:480, punkt 153 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Sellega seoses viitab hageja esimesena komisjoni 5. septembri 2023. aasta otsusele C(2023) 6100 (final) Apple’i määramise kohta pääsuvalitsejaks vastavalt digiturgude määruse artiklile 3 (juhtumid DMA.100013 Apple – online intermediation services – app stores, DMA.100025 Apple – operating systems ja DMA.100027 Apple – web browsers), mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT C, C/2023/548) (edaspidi „Apple’i määramise otsus“), milles komisjon leidis, et App Store on üks veebipõhise vahendusteenusena toimiv põhiplatvormiteenus, olenemata seadmest, milles seda kasutatakse. Komisjoni hinnang Messengerile ei ole aga vastuolus Apple’i määramise otsuses kasutatud hinnanguga. Nimelt ei jaganud komisjon Messengeri erinevateks põhiplatvormiteenusena toimivateks numbrivaba isikutevahelise side teenusteks vastavalt sellele teenusele juurdepääsuks kasutatava seadme tüübile, vaid kvalifitseeris Messengeri üheks põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks, olenemata sellest, kuidas kasutajad sellele juurde pääsevad.

67

Mis puudutab Apple’i iMessage’i teenust, millele hageja viitab teisena, siis tuleb märkida, et seda teenust ei osutata seoses põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenusega. Seega ei tekkinud küsimust numbrivaba isikutevahelise side teenuste ja veebipõhiste sotsiaalvõrguteenuste eristamise kohta Apple’i määramise otsuses, mistõttu ei ole see otsus siinkohal asjakohane.

68

Mis puudutab TikToki ja LinkedIni veebipõhiseid vestlusfunktsioone, millele hageja viitas kolmandana, siis tuleb märkida, et neil ei olnud samasuguseid omadusi nagu Messengeril, ja eelkõige, et neil ei olnud niisuguseid põhiomadusi, mille tõttu jõudis komisjon järeldusele, et Messenger on eraldiseisev ja iseseisev põhiplatvormiteenusena toimiv numbrivaba isikutevahelise side teenus, nagu esiteks asjaolu, et Messengeri saab kasutada väljaspool veebipõhist suhtlusvõrguteenust Facebook, eelkõige spetsiaalse rakenduse kaudu, ja teiseks asjaolu, et Messengeri saab kasutada ka deaktiveeritud Facebooki konto puhul.

69

Lisaks väitis hageja, vastates Üldkohtu 28. märtsi 2025. aasta küsimustele, et komisjon on asunud teistsugusele seisukohale oma 13. mai 2024. aasta otsuses C(2024) 3176 (final) digiturgude määruse artikli 3 kohase otsuse kohta (JUHTUM DMA.100019 – BOOKING – ONLINE INTERMEDIATION SERVICES – VERTICALS), mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT C, C/2024/4360) ja millega määrati Booking Holdings Inc. pääsuvalitsejaks, käsitledes Booking.com‑i ja RentalCars.com‑i teenuseid digiturgude määruse kohaldamisel ühe põhiplatvormiteenusena, hoolimata eraldiseisvate rakenduste ja veebisaitide olemasolust, kuna nendele teenustele oli juurdepääs ühe konto kaudu, nagu on ka Facebooki ja Messengeri puhul.

70

Vastupidi käesoleva juhtumi faktilisele olukorrale nähtub otsusest C(2024) 3176 (final), et kasutajatel oli juurdepääs kõigile asjaomastele teenustele, sealhulgas sõidukite rentimisele, ilma et nad kasutaksid eraldi sihtotstarbelist rakendust. Käesoleval juhul leidis komisjon, nagu eespool punktis 42 on märgitud, siiski õigesti, et Meta oli arendanud Messengeri jaoks eraldiseisvad rakendused ning et mobiiliseadmetel kasutatava rakenduse puhul oli see [konfidentsiaalne] enamiku kasutajate jaoks Messengeri sisenemise punktiks.

71

Seetõttu tuleb teine etteheide tagasi lükata.

– Kolmas etteheide, mille kohaselt on väidetavalt rikutud digiturgude määruse lisa

72

Hageja heidab komisjonile ette, et viimane tugines digiturgude määruse lisale, et asuda seisukohale, et Messenger on põhiplatvormiteenusena toimiv numbrivaba isikutevahelise side teenus, mis on põhiplatvormiteenusena toimivast veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook eraldiseisev ja sõltumatu. Sellega seoses väidab hageja, et isegi kui eeldada, et digiturgude määruse lisa on põhiplatvormiteenuste piiritlemisel asjakohane, millele ta vastu vaidleb, ei ole vaidlustatud otsuses seda lisa õigesti kohaldatud. Nimelt tuleks kõnealuse lisa punkti D alapunkti 2 kohaselt Messengeri käsitada osana põhiplatvormiteenusena toimivast veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook, kuna seda kasutatakse samadel eesmärkidel kui nimetatud veebipõhist sotsiaalvõrguteenust ehk selleks, et võimaldada Facebooki kasutajatel sisse logida ja omavahel suhelda, jagada sisu ning leida teisi kasutajaid ja muud sisu.

73

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

74

Mis puudutab kõigepealt digiturgude määruse lisa asjakohasust integreeritud põhiplatvormiteenuse piiritlemisel, siis tuleb märkida, et sellel on sama õigusjõud kui digiturgude määrusel endal ja see on selle määruse lahutamatu osa (vt selle kohta ja analoogia alusel 24. novembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, C‑40/10, EU:C:2010:713, punkt 61).

75

Digiturgude määruse lisa punkti A alapunkti 1 kohaselt on selle lisa eesmärk „täpsustada metoodikat, millega tehakse kindlaks ja arvutatakse iga artikli 2 punktis 2 loetletud põhiplatvormiteenuse aktiivsed lõppkasutajad ja aktiivsed ärikasutajad“, mille alusel saab ettevõtja hinnata, kas tema põhiplatvormiteenused vastavad artikli 3 lõike 2 punktis b osutatud kvantitatiivsetele künnistele ja vastaksid seega eeldatavasti artikli 3 lõike 1 punktis b sätestatud nõudele.

76

Kuna digiturgude määruse lisa eesmärk on võimaldada ettevõtjatel kindlaks teha iga digiturgude määruse artikli 2 punktis 2 loetletud põhiplatvormiteenuse aktiivsed lõppkasutajad ja aktiivsed ärikasutajad, siis tuleb tõdeda, et see sisaldab asjakohaseid andmeid ettevõtja poolt integreeritud põhiplatvormiteenuse piiritlemiseks. Kui komisjon kohaldaks põhiplatvormiteenuse piiritlemisel muid kriteeriume kui need, mida ettevõtjad kohaldavad oma põhiplatvormiteenuse aktiivsete lõppkasutajate ja ärikasutajate arvutamisel, et hinnata, kas digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b sätestatud künnised on täidetud, ei oleks ettevõtjatele tagatud digiturgude määruse lisas ette nähtud õiguskindlus, mis on ette nähtud selle määruse põhjenduses 20.

77

Neil asjaoludel tuleb digiturgude määruse tähenduses põhiplatvormiteenuste hindamisel ja piiritlemisel arvesse võtta ka digiturgude määruse lisas sisalduvaid juhiseid juhtumite kohta, mil ettevõtja osutatavaid teenuseid tuleb käsitada eraldiseisvate põhiplatvormiteenustena, eelkõige juhul, kui neid pakutakse integreeritult.

78

Täpsemalt tuleb digiturgude määruse lisa punkti D alapunkti 2 arvesse võtta selleks, et hinnata, millistel asjaoludel tuleb ettevõtjate osutatavaid põhiplatvormiteenuseid pidada üheks teenuseks või eraldiseisvateks teenusteks.

79

Digiturgude määruse lisa punkti D alapunktis 2 on „aktiivsete lõppkasutajate“ ja „aktiivsete ärikasutajate“ arvu kindlakstegemiseks ette nähtud järgmist:

„c)

Ühte või mitut põhiplatvormiteenust osutav ettevõtja liigitab eraldiseisvaks sellised põhiplatvormiteenused, mida asjaomane ettevõtja pakub integreeritult, kuid

i)

mis ei kuulu artikli 2 punkti 2 kohaselt samasse põhiplatvormiteenuste kategooriasse või

ii)

mida kasutavad nende lõppkasutajad või ärikasutajad või mõlemad erinevatel eesmärkidel, isegi kui nende lõppkasutajad ja ärikasutajad võivad olla samad ning isegi kui need kuuluvad artikli 2 punkti 2 kohaselt samasse põhiplatvormiteenuste kategooriasse.“

80

Seega kinnitab digiturgude määruse lisa punkti D alapunkti 2 alapunkti c alapunkt i vaidlustatud otsuse põhjenduses 172 sisalduvat komisjoni hinnangut, mille kohaselt tuleb Messengeri kui põhiplatvormiteenusena toimivat numbrivaba isikutevahelise side teenust pidada eraldiseisvaks veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook, millesse see on integreeritud, kuna need teenused ei kuulu samasse põhiplatvormiteenuse kategooriasse.

81

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, et digiturgude määruse lisa punkti D alapunkti 2 alapunkti c alapunkti ii kohaselt võib asjaomaseid põhiplatvormiteenuseid käsitada eraldiseisvate põhiplatvormiteenustena, kui neid kasutatakse erinevatel eesmärkidel, samas kui Messengeril ja Facebookil on samad kasutuseesmärgid. Nimelt on kõnealuste teenuste kasutamise eesmärki puudutav kriteerium digiturgude määruse lisa punkti D alapunkti 2 alapunkti c sõnastuse kohaselt alternatiivne kriteerium võrreldes sellega, mida kohaldati käesolevas asjas, mistõttu ei saa hageja sellele sättele oma argumendis tugineda.

82

Järelikult tuleb kolmas etteheide ja seega esimese väite esimene osa tagasi lükata.

Teine osa, mis puudutab õiguslikke kriteeriume, mida kohaldatakse sellise teenuse nagu Messenger kvalifitseerimisel põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks

83

Hageja väidab, et komisjon ei tõlgendanud ega kohaldanud õigesti digiturgude määruse artikli 2 punkte 7 ja 9, artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõiget 9, kui kvalifitseeris Messengeri põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks. Täpsemalt öeldes ei vaidle hageja vastu sellele, et Messenger vastab numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT 2018, L 321, lk 36; edaspidi „elektroonilise side seadustik“), tähenduses. Samas heidab ta komisjonile ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et teenus, mis vastab selles seadustikus ette nähtud numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusele, tuleb tingimata kvalifitseerida põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks digiturgude määruse tähenduses. Hageja sõnul võib selline teenus nagu Messenger, mis on lihtsalt veebipõhise suhtlusvõrgu veebipõhine vestlusfunktsioon, a priori kuuluda kahte erinevasse põhiplatvormiteenuse kategooriasse, nimelt põhiplatvormiteenusena toimiva numbrivaba isikutevahelise side teenuse ja põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse kategooriasse, mille osa see teenus on. Seega tuleb seda teenust konkreetselt hinnata tõendite põhjal, et teha kindlaks, millisele põhiplatvormiteenusele selline teenus kõige paremini vastab.

84

Esiteks väidab hageja oma argumentide põhjendamiseks, et lähenemisviis, mille komisjon võttis vaidlustatud otsuses, eirab digiturgude määruse artikli 2 punktis 7 sätestatud põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse määratlust, mis nõuab sõnaselgelt veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse veebipõhise suhtlusfunktsiooni lisamist põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse tegevusvaldkonna hulka.

85

Teiseks väidab hageja, et kui asuda seisukohale, nagu tegi komisjon vaidlustatud otsuses, et teenus ei saa kuuluda põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse hulka, kui see juba vastab numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusele, siis tähendaks see digiturgude määruses sätestatud veebipõhise suhtlusvõrgu autonoomse määratluse eiramist, kuna see määrus ei näe ette, et elektroonilise side seadustikus sisalduva põhiplatvormiteenusena toimiva numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlus sõltub digiturgude määruse artikli 2 lõikes 9 sätestatud numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusest.

86

Kolmandaks väidab hageja, et komisjon kasutas ebajärjekindlat ja diskrimineerivat lähenemisviisi, kuna ta hindas teiste veebipõhiste sotsiaalvõrguteenuste nagu TikTok veebipõhiseid vestlusfunktsioone erinevalt. Nimelt oma 5. septembri 2023. aasta otsuses C(2023) 6102 (final) digiturgude määruse artikli 3 kohase otsuse kohta (JUHTUM DMA.100040 – BYTEDANCE – ONLINE SOCIAL NETWORKING SERVICES), mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT C, C/2023/552) ja millega määrati ByteDance pääsuvalitsejaks, möönis komisjon, et teenus võib a priori vastata mitme põhiplatvormiteenuse määratlusele, ning eelkõige hindas nõuetekohaselt, kas TikTok vastab videojagamisplatvormi teenusele või veebipõhisele sotsiaalvõrguteenusele.

87

Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

88

Nagu on märgitud eespool punktis 39, näeb digiturgude määruse artikli 2 punkt 2 ette, et põhiplatvormiteenuse all mõeldakse ühte selles sättes loetletud teenustest, eelkõige veebipõhiseid sotsiaalvõrguteenuseid ja numbrivaba isikutevahelise side teenuseid.

89

Digiturgude määruse artikli 2 punktis 9 on täpsustatud, et numbrivaba isikutevahelise side teenus on „[elektroonilise side seadustiku] artikli 2 punktis 7 määratletud numbrivaba isikutevahelise side teenus“.

90

Elektroonilise side seadustiku artikli 2 punktis 7 on numbrivaba isikutevahelise side teenus määratletud kui „isikutevahelise side teenus, mis ei ühendu avalikult eraldatud numeratsiooniressursside abil, nimelt riigi või rahvusvahelisse numbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbrite abil, või mis ei võimalda sidet riigi või rahvusvahelisse numbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbritega […]“.

91

Selleks, et saada aru mõistest „numbrivaba isikutevahelise side teenus“, tuleb arvesse võtta ka sama seadustiku artikli 2 punktis 5 sätestatud „isikutevahelise side teenuse“ määratlust, mis on „tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis võimaldab elektroonilise side võrkude kaudu isikutevahelist otsest ja interaktiivset teabevahetust lõpliku arvu isikute vahel ning mille puhul side algatanud või selles osalevad isikud määravad kindlaks teabe saaja(d), see ei hõlma teenuseid, mis võimaldavad isikutevahelist ja interaktiivset suhtlust teise teenusega lahutamatult seotud vähemolulise lisavõimalusena“.

92

Esimesena tuleb märkida, et käesolevas asjas hindas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 165 ja 166, kas Messenger vastab digiturgude määruses ette nähtud numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusele, ning leidis, et vastab, kohaldades digiturgude määruses viidatud elektroonilise side seadustikus ette nähtud kriteeriume.

93

Nimelt märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 166, et Messenger vastab isikutevahelise side teenuse ja numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlustele, mis on ette nähtud elektroonilise side seadustiku artikli 2 punktides 5 ja 7, kuna see teenus võimaldab isikutevahelist ja interaktiivset teabevahetust piiratud arvu isikute vahel ega ühenda avalikult eraldatud numeratsiooniressursse.

94

Nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 167, ei vaidlustanud hageja haldusmenetluses ka seda, et Messenger vastab elektroonilise side seadustiku artikli 2 punktides 5 ja 7 ette nähtud määratlustele, mida ta kordas oma menetlusdokumentides ja vastuseks Üldkohtu küsimusele kohtuistungil.

95

Teisena tuleb märkida, et komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjendustes 169 ja 172 õigesti, et asjaolu, et Messengeri puhul võib asuda seisukohale, et seda osutatakse integreeritult põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenusega Facebook, kuna see kujutab endast selle sotsiaalvõrgu vestlusfunktsiooni, ei takista käsitamast seda teenust põhiplatvormiteenusena toimiva numbrivaba isikutevahelise side teenusena, mis on sellest veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest eraldatud.

96

Kõigepealt, nagu on märgitud eespool punktis 79, on digiturgude määruse lisa punkti D alapunkti 2 alapunkti c alapunktis i ette nähtud, et ühte või mitut põhiplatvormiteenust osutaval ettevõtjal tuleb liigitada eraldiseisvaks sellised teenused, mida asjaomane ettevõtja pakub integreeritult, kuid mis ei kuulu artikli 2 punkti 2 kohaselt samasse põhiplatvormiteenuste kategooriasse.

97

Lisaks ei ole digiturgude määrusega vastuolus asjaolu, et sellist numbrivaba isikutevahelise side teenust nagu Messenger võib pidada eraldiseisvaks põhiplatvormiteenuseks, kuigi seda pakutakse teataval määral koos teiste põhiplatvormiteenustega.

98

Sellega seoses tuleb märkida, et liidu seadusandja pidas silmas just seda tüüpi lahendust. Nimelt on digiturgude määruse põhjenduses 64 märgitud, et pääsuvalitsejad pakuvad numbrivaba isikutevahelise side teenuseid sageli oma platvormi ökosüsteemi osana, mis süvendab veelgi selliste teenuste alternatiivsete osutajate turule sisenemise tõkkeid ning suurendab lõppkasutajate jaoks platvormi vahetamise kulusid. Seega oli liidu seadusandja täiesti teadlik teatavate platvormide ökosüsteemide koosseisu keerukusest, sealhulgas täiendavatest teenustest, mis võivad kattuda või olla omavahel seotud, ning konkreetselt asjaolust, et sellist numbrivaba isikutevahelise side teenust nagu Messenger osutati sageli selliste ökosüsteemide raames.

99

Seega leidis komisjon õigesti, et asjaolu, et võib leida, et Messengeri pakutakse põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguga Facebook integreeritult, kuna see kujutab endast viimati nimetatu vestlusfunktsiooni, ei takista seda käsitamast põhiplatvormiteenusena toimiva numbrivaba isikutevahelise side teenusena, mis on sellest veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest eraldiseisev.

100

Hageja väidab siiski, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi, kuna komisjon jättis tähelepanuta asjaolu, et teenus, mis vastab elektroonilise side seadustikus ette nähtud numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusele, võib vastata ühtaegu nii põhiplatvormiteenusena toimiva numbrivaba isikutevahelise side teenuse kui ka põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse määratlusele, moodustades selle sotsiaalvõrguteenuse lahutamatu osa, ning et teha kindlaks, millisele põhiplatvormiteenusele see kõige paremini vastab, tuli konkreetselt hinnata selle numbrivaba isikutevahelise side teenuse osutamise tingimusi. Kui komisjon oleks tõlgendanud õigesti digiturgude määruses põhiplatvormiteenuste piiritlemiseks ette nähtud õiguslikke kriteeriume, oleks ta Messengeri selliselt hinnanud.

101

Vaidlustatud otsusest nähtub siiski, et käesolevas asjas ei piirdunud komisjon pelgalt järeldusega, et Messenger vastab numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusele elektroonilise side seadustiku tähenduses, järeldamaks, et see teenus tuleb kvalifitseerida põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks. Nimelt, olles vaidlustatud otsuse põhjenduses 166 tuvastanud, et Messenger vastab numbrivaba isikutevahelise side teenuse määratlusele elektroonilise side seadustiku tähenduses, ja täpsustanud sellega seoses vaidlustatud otsuse põhjendustes 167–169 põhjuseid, miks ta ei saanud kuuluda erandi alla, mis on ette nähtud teenustele, mis võimaldavad isikutevahelist ja interaktiivset suhtlemist üksnes väheolulise kõrvalfunktsioonina, mis on lahutamatult seotud teise teenusega, jätkas komisjon hindamist, analüüsides eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 176–190 konkreetselt neid tingimusi ja asjaolusid, millistel Messengeri pakuti.

102

Nii märkis komisjon kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjenduses 177, et Messengeri osutamise viisist ja eelkõige asjaolust, et Meta oli mobiilseadmete puhul välja töötanud eraldiseisva ja iseseisva rakenduse, mis oli [konfidentsiaalne] enamiku kasutajate jaoks Messengeri sisenemise koht, nagu on märgitud eespool punktis 42, nähtub, et seda teenust arendati eesmärgiga pakkuda kasutajale Facebookist eraldiseisvat kogemust ja muuta see iseseisvaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks. Seejärel leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 177–180, et Meta teated oma investoritele, üldsusele suunatud kommertsteadaanded, teadaanded kasutajatele ja finantsaruanded kinnitavad, et Meta ise pidas Messengeri iseseisvaks teenuseks, nagu on märgitud eespool punktis 59. Lõpuks tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 181, et pakkudes ja edendades konkreetseid tööriistu, mis võimaldavad ettevõtjatel Messengeris kasutajatega suhelda, töötas Meta Messengeri välja iseseisva platvormina oma ökosüsteemis, nagu on märgitud eespool punktis 44.

103

Komisjon järeldas, et Messenger on eraldiseisev teenus, mida tarbijad saavad kasutada ja mida nad kasutavad eraldi, mistõttu tuleb see kvalifitseerida põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks, mis on veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook eraldiseisev ja iseseisev.

104

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et isegi eeldusel, et eespool punktis 100 esitatud hageja argumendid on põhjendatud, ei saa need argumendid käesolevas asjas kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist käesoleva hagi raames, kuna komisjon on igal juhul konkreetselt analüüsinud Messengeri pakkumise tingimusi ja asjaolusid.

105

Pealegi vaidleb hageja esimese väite esimeses osas vastu konkreetsele hinnangule nende tingimuste kohta, millistel Messengeri kasutajatele pakuti.

106

Järelikult tuleb eespool punktis 100 esitatud hageja põhiargumente ja nende põhjendamiseks esitatud argumente pidada tulemusetuks.

107

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese väite teine osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

Kolmas osa, mis puudutab niisuguse eelduse kahtluse alla seadmist, mille kohaselt on Messenger oluline juurdepääsutee

108

Hageja väidab, et isegi kui komisjon ei oleks vääralt kvalifitseerinud Messengeri põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks, ei tõlgendanud ega kohaldanud ta õigesti digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 punkti b ja lõiget 9, kui ta järeldas, et see teenus on eraldivõetuna oluline juurdepääsutee.

109

Kolmas osa jaguneb kolmeks etteheiteks.

– Esimene etteheide, mis puudutab digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eelduse ümberlükkamist

110

Hageja väidab, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tõendanud, et Messenger on oluline juurdepääsutee digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 punkti b tähenduses. Sellega seoses väidab ta eelkõige, et komisjon jättis põhjendamatult tähelepanuta või lükkas tagasi tõendid, mille ta esitas digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eelduse ümberlükkamiseks.

111

Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

112

Nagu on märgitud eespool punktis 38, määratakse digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt ettevõtja pääsuvalitsejaks, kui ta vastab kolmele kumulatiivsele tingimusele, sealhulgas tingimusele pakkuda põhiplatvormiteenust, mis on oluline juurdepääsutee.

113

Digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punkti b kohaselt loetakse, et ettevõtja osutab põhiplatvormiteenust, mis on oluline juurdepääsutee, kui tema osutatud põhiplatvormiteenusel oli viimasel majandusaastal kuus vähemalt 45 miljonit aktiivset lõppkasutajat, kelle tegevus- või asukoht on liidus, ning aastas vähemalt 10000 aktiivset ärikasutajat, kelle tegevuskoht on liidus.

114

Digiturgude määruse artikli 3 lõikes 5 on ette nähtud, et digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud eeldused võib ümber lükata, kui ettevõtja „oma teatega esita[b] piisavalt põhjendatud argumendid selle kohta, et olukorras, milles asjaomast põhiplatvormiteenust osutatakse, ei vasta ta erandlikult [digiturgude määruse artikli 3] lõikes 1 esitatud tingimustele, kuigi ta täidab kõik lõikes 2 esitatud künnised“.

115

Käesolevas asjas tuleb analüüsida, kas komisjon järeldas ekslikult, nagu väidab hageja, et tema esitatud argumendid ei olnud digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 tähenduses piisavalt põhjendatud, et digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eeldust ilmselgelt kahtluse alla seada.

116

Esimesena märgib hageja, et ta tõendas haldusmenetluses, et Messenger hõlmas Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ainult [0–5]% business-to-consumer’i (edaspidi „B2C“) sideliiklusest, kusjuures peamised vahendid, mida ärikasutajad lõppkasutajatega ühenduse võtmiseks kasutavad, on telefon ja e‑post. Sellele asjaolule vaidlustatud otsuses antud hinnang on ilmselgelt väär ega ole piisavalt põhjendatud.

117

Esiteks tuleb selle kohta märkida, et digiturgude määruse artikli 3 lõige 5 ei näe ette ammendavat loetelu andmetest, mida esitada selleks, et lükata ümber selle artikli lõikes 2 nimetatud eeldust, vaid piirdub viitamisega „olukorra[le], milles asjaomast põhiplatvormiteenust osutatakse“ (vt selle kohta 17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 50). Lisaks on digiturgude määruse põhjenduses 23 täpsustatud, et „[digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 esimese lõigu alusel] [e]sitatud tõendite ja väidete hindamisel peaks komisjon võtma arvesse üksnes neid elemente, mis on kvantitatiivsete künnistega vahetult seotud, nimelt põhiplatvormiteenuseid osutava ettevõtja selline mõju siseturule, mis ületab tema tulusid või turukapitalisatsiooni, näiteks ettevõtja suurus absoluutarvudes ning nende liikmesriikide arv, kus ta tegutseb; määr, mille võrra ärikasutajate ja lõppkasutajate tegelik arv ületab künniseid, ning ettevõtja osutatava põhiplatvormiteenuse tähtsus, võttes arvesse asjaomase põhiplatvormiteenuse üldist ulatust; ning see, mitme aasta jooksul on künniseid täidetud“. Nende asjaolude loetelu, mida võib arvesse võtta, ei ole ammendav (vt selle kohta 17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 49).

118

Teiseks nähtub digiturgude määruse põhjendusest 23, et selleks, et argumente ja tõendeid arvesse võetaks, peaksid need olema „kvantitatiivsete künnistega vahetult seotud“, kusjuures tuleb täpsustada, et mõiste „kvantitatiivsed künnised“ viitab digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 määratud kvantitatiivsetele künnistele (17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 47). Need argumendid ja asjaolud on otseselt seotud nimetatud kvantitatiivsete künnistega, kui nende eesmärk on konkreetselt ümber lükata just ühte digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud kolmest eeldusest (vt selle kohta 17. juuli 2024. aastaBytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 326).

119

Seega ei saa a priori välistada, et tõendid Messengeri olulisuse kohta kõigis B2C sidekanalites on asjakohased, et tõendada selle põhiplatvormiteenuse toimimise asjaolusid, tingimusel et need tõendid on digiturgude määruse põhjenduse 23 tähenduses „otseselt seotud“ selle määruse artikli 3 lõike 2 punktis b sätestatud kvantitatiivsete künnistega.

120

Tuleb siiski tõdeda, et komisjon analüüsis hageja argumente Messengeri väidetava väheolulisuse kohta kogu B2C suhtluses EMP-s ja järeldas õigesti, et need argumendid ei olnud piisavalt põhjendatud, et digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eeldust ilmselgelt kahtluse alla seada.

121

Seega on liidu seadusandja ise kindlaks määranud digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eelduste kahtluse alla seadmiseks vajalikud tõendamisnõuded, nõudes, et ettevõtja, kellel lasub tõendamiskoormis, esitaks piisavalt põhjendatud argumendid, mis seavad need eeldused ilmselgelt kahtluse alla (17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 61). Sellega seoses nähtub sõnadest „erandlikult“ ja „ilmselgelt“, mida on kasutatud digiturgude määruse artikli 3 lõikes 5, vähimagi kahtluseta, et ettevõtjale esitatud tõendamisnõuded on kõrged selles mõttes, et tema esitatavad argumendid peavad suure usutavusega tõendama, et digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eeldused on kahtluse alla seatud (17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 71).

122

Käesolevas asjas leidis komisjon, et hageja poolt haldusmenetluses esitatud argumendid ei olnud veenvad selles osas, et arvnäitaja, millele hageja tugines ja mida on mainitud eespool punktis 116, põhines arvutusmeetodil, mida komisjon kasutas konkurentsiõiguse valdkonnas, selgitamata selle asjakohasust kõnealuse eelduse ümberlükkamise kontekstis. Seega ei teinud komisjon hindamisviga, kui ta märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 226, et hageja ei ole esitanud andmeid ega selgitusi, et põhjendada oma sellekohaseid argumente.

123

Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 227 õigesti, et eespool punktis 116 mainitud argumendid lükkab ümber asjaolu, et hageja pakkus vahendeid, mida ärikasutajad laialdaselt kasutasid, et võtta lõppkasutajatega ühendust Messengeri kaudu, mis tõendab Messengeri tähtsust B2C sidekanalina.

124

Lisaks tuleb sarnaselt komisjoni märkusele vaidlustatud otsuse põhjenduses 220 märkida, et Messenger ületas märkimisväärselt ärikasutajatega seotud künnise, mis on ette nähtud digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b, kuna seda teenust kasutavate ettevõtjate arv oli ajavahemikus 2020–2022 igal aastal suurem kui [konfidentsiaalne] miljonit, samas kui künniseks oli määratud 10000. Digiturgude määruse põhjenduse 23 kohaselt on see, mil määral ärikasutajate arv seda künnist ületab, asjakohane ettevõtja nende argumentide analüüsimisel, millega soovitakse seada kahtluse alla digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktist b tulenev eeldus.

125

Lõpuks tuleb seoses hageja poolt selles kontekstis tõstatatud väidetava põhjenduste puudumisega märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduste punktides 226–228 on esitatud selgitused, milles on selgelt ja ühemõtteliselt välja toodud komisjoni põhjendused hageja väidete tagasilükkamiseks. Seega vastab see põhjendus ELTL artiklist 296 tulenevatele nõuetele, mida on meenutatud eespool punktis 53.

126

Teisena väidab hageja, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et isegi „veebipõhiste sõnumiteenuste“ kitsamas kategoorias oli palju muid teenuseid peale Messengeri, nagu sotsiaalvõrguteenused (TikTok, X ja Snapchat), kaugkonverentsiteenused (Microsoft Teams, Zoom) ja numbrivaba isikutevahelise side teenused (WhatsApp, Signal ja Telegram). Ta rõhutab ka mitme platvormi samaaegset kasutamist, kuna 73% lõppkasutajatest kasutab rohkem kui ühte veebipõhist sõnumiteenust. Kui järgida komisjoni lähenemisviisi, mis seisneb selles, et arvesse võetakse üksnes teenuseid asjaomase põhiplatvormiteenuse kategoorias, st käesoleval juhul numbrivaba isikutevahelise side teenuse kategoorias, ei võetaks arvesse asjaolu, et Messengeri tegevust varjutab e‑kirjaga seotud tegevus, kusjuures tuleb täpsustada, et eelkõige aastal 2020 toimus e‑kirja teel iga päev 67 miljonit B2C vestlust, samas kui Messengeri vahendusel toimus ainult [0–5] miljonit B2C vestlust.

127

Sellega seoses tuleb meenutada, et tõendamiskoormis digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eelduste ümberlükkamiseks lasub hagejal. Viimase esitatud argumendid ja tõendid puudutasid aga üksnes muude teenuste olemasolu ja ka mitme platvormi kasutamist üldiselt. Eelkõige ei toetanud neid argumente konkreetsed andmed nende erinevate teenuste kasutamise ning mitme platvormi samaaegse kasutamise spetsiifiliste ja konkreetsete omaduste kohta, nimelt eelkõige samaaegse kasutamise intensiivsuse kohta, see tähendab aega, mida kasutaja kulutas igale asjaomasele teenusele. Mis puudutab hageja viidatud arvandmeid mitme platvormi kasutamise kohta, st asjaolu, et 73% lõppkasutajatest kasutab rohkem kui ühte veebipõhist sõnumiteenust, siis võis komisjon asuda seisukohale, et see ei ole piisavalt põhjendatud, et seada digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eeldust ilmselgelt kahtluse alla, kuna mainitud number puudutas üksnes kasutajaid Saksamaal konkreetsel aastal, st 2021. aastal, ega olnud seega piisav, et hinnata olukorda liidus tervikuna.

128

Lisaks, mis puudutab hageja viidatud e‑posti teenuste, nagu Microsoft Outlooki ja Gmaili kasutamise taseme asjakohasust, siis ei ole hageja sellekohased argumendid piisavad, et seada kahtluse alla nende teenuste ja Messengeri vahelised erinevused. Eelkõige ei võimalda hageja numbrivaba isikutevahelise side teenus ärikasutajatel ega lõppkasutajatel vabalt suhelda teiste teenuste kasutajatega, erinevalt e‑kirjast, mis võimaldab saata ja vastu võtta selle teenuse teistelt pakkujatelt pärit sõnumeid.

129

Kolmandana väidab hageja, et Messenger on teenus, mida kasutatakse laialdaselt consumer-to-consumer’i (edaspidi „C2C“) kontekstis, mis seab kahtluse alla eelduse, et see on oluline juurdepääsutee.

130

Sellega seoses nähtub digiturgude määruse põhjendusest 15, et asjaolu, et on võimalik, et põhiplatvormiteenuseid osutav ettevõtja tegutseb lisaks ärikasutajate ja lõppkasutajate vahendamisele ka vahendajana lõppkasutajate vahel, näiteks numbrivaba isikutevahelise side teenuste puhul, ei välista järeldust, et selline ettevõtja on või võib olla oluline juurdepääsutee.

131

Järelikult ei võimalda ainuüksi asjaolu, et põhiplatvormiteenusel on lisaks B2C tunnustele ka C2C tunnused, nagu käesoleval juhul, välistada selle kvalifitseerimist oluliseks juurdepääsuteeks.

132

Neljandaks väidab hageja, et B2C suhtlust Messengeris saavad alustada üksnes lõppkasutajad, mistõttu ärikasutajad ei saa kasutada Messengeri kui olulist juurdepääsuteed nende kasutajateni jõudmiseks.

133

Tuleb märkida, et hageja tugineb sellega seoses hagiavalduse lisale A.28 väitmaks, et lõppkasutajad peavad andma oma nõusoleku ärikasutajate sõnumite vastuvõtmiseks. Kuid nagu hageja kohtuistungil kinnitas, esitati see lisa esimest korda alles hagiavalduses ja seda ei esitatud komisjonile haldusmenetluses. Järelikult ei saa ettevõtja digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eelduste ümberlükkamiseks esitada esimest korda Üldkohtus digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 alusel argumente või tõendeid, mida ta ei esitanud haldusmenetluses (17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 234). Seega on hagiavalduse lisa A.28 vastuvõetamatu.

134

Igal juhul ei tähenda digiturgude määruse artikli 3 lõike 1 punktis b ette nähtud võimalus „lõppkasutajateni jõudmiseks“, et ärikasutajatel peab tingimata olema võimalus nende kasutajatega kontakteeruda. Digiturgude määruse artikkel 3 ega digiturgude määruse lisa punktis E ette nähtud aktiivsete ärikasutajate määratlus, mis puudutab ettevõtjaid, „kes vähemalt üks kord aastas kasutasid numbrivaba isikutevahelise side teenuse kaudu lõppkasutajaga otseside pidamiseks ärikontot või algatasid selleks teenuse kaudu muul viisil side või osalesid selles“, ei nõua niisuguse võimaluse esinemist.

135

Seda enam, et nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 222 märkis, pakub Messenger võimalust alustada vestlust vastusena reklaamile, kasutades klõpsuga sõnumi saatmise funktsiooni, mis võimaldab „suunata Messengeris toimuvasse vestlusesse“, kuna selline vahend võib ajendada lõppkasutajaid võtma ühendust ärikasutajatega.

136

Viiendaks väidab hageja, et Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ameti (BEREC) 11. märtsi 2021. aasta aruande eelnõus digitaalsete pääsuvalitsejate eelneva regulatsiooni kohta tehti ettepanek, et numbrivaba isikutevahelise side teenuseid ei käsitata veel pääsuvalitsejate pakutavate põhiplatvormiteenustena.

137

See dokument ei käsitle siiski konkreetselt Meta juhtumit ja asjaomaseid teenuseid, mistõttu ei sea see kahtluse alla vaidlustatud otsuses Metale ja nendele teenustele antud individuaalset hinnangut. Igal juhul ei sisalda selle aruande lõppversioon enam reservatsioone seoses numbrivaba isikutevahelise side teenuste kvalifitseerimisega olulisteks juurdepääsuteedeks.

138

Kuuendaks seab hageja kahtluse alla mõned vaidlustatud otsuse põhjendustes 222 ja 227 esitatud komisjoni täiendavad argumendid, mis puudutavad sisuliselt ärikasutajatele kättesaadavaks tehtud täiendavate ühendusvahendite asjakohasust Messengeri vahendusel lõppkasutajatega suhtlemiseks.

139

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 222 nähtub, et asjaolu, et ettevõtja pakub selliseid täiendavaid vahendeid, ei pidanud komisjon iseenesest määravaks, vaid see kujutas endast üksnes argumenti, mis toetab hageja poolt digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eelduse ümberlükkamise raames esitatud argumentide ja tõendite tagasilükkamist vaidlustatud otsuse põhjendustes 220–223.

140

Lisaks ei vaidle hageja vastu sellele, et Meta pakub ärikasutajatele eespool nimetatud vahendeid. Ühelt poolt piirdub ta väitega, et nimetatud ettevõtjad ei saa Messengeris vestlust alustada. See argument on aga juba eespool punktides 133–135 tagasi lükatud. Teiselt poolt väidab ta, et selliseid vahendeid pakuvad tavaliselt teised sotsiaalvõrguteenused oma veebipõhiste vestlusfunktsioonide jaoks. Ent hageja ei täpsusta, kuidas ainuüksi asjaolu, et teised ettevõtjad pakuvad sarnaseid vahendeid, võimaldab digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eelduse ümber lükata.

141

Seitsmendaks toob komisjoni lähenemine kaasa Messengeri ebavõrdse kohtlemise võrreldes teiste ettevõtjate ja nende teenustega, kelle suhtes kohaldati samuti digiturgude määruses sätestatud menetlusi, nagu Samsungi veebilehitseja teenus ja Apple’i iMessage’i teenus, kuna nende teenuste osas nõustus komisjon argumentidega, mis on sarnased hageja esitatud argumentidega. Alphabeti Gmaili ja Microsofti Outlooki teenuste osas on komisjoni lähenemine vastuoluline, kuna komisjon leidis, et nende teenuste kohta esitati piisavalt põhjendatud argumendid, et lükata ümber digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eeldus, hoolimata asjaolust, et nendel teenustel oli mitu miljonit ärikasutajat ja lõppkasutajat.

142

Kõigepealt ei ole hageja endiselt selgitanud, kuidas on tema olukord Messengeri puhul võrreldav teist liiki põhiplatvormiteenust osutavate ettevõtjate olukorraga, nagu Samsungi olukord seoses tema veebilehitsejaga.

143

Seejärel, mis puudutab Apple’i iMessage’i, Alphabeti Gmaili ja Microsofti Outlooki teenuseid, siis ei ole hageja tõendanud, et peale selle, et tegemist oli sama liiki põhiplatvormiteenustega, oli nende olukord Messengeriga võrreldav. Lisaks põhineb hageja võrdlus Alphabeti Gmaili ja Microsofti Outlooki teenustega üksnes asjaolul, et need teenused hõlmasid teatud hulka ärikasutajaid ja lõppkasutajaid, ilma et oleks arvesse võetud kõiki nende teenuste osutamise asjaolusid.

144

Eelnevat arvestades tuleb argumendid, mille hageja esitas digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis c ette nähtud eelduse ümberlükkamiseks, tagasi lükata.

145

Järelikult tuleb esimese väite kolmanda osa esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

– Teine etteheide, mis puudutab nõuet, et Messenger peab olema „eraldi võetuna“ oluline juurdepääsutee

146

Hageja väidab, et digiturgude määruse artikli 3 lõikes 9 tähendab mõiste „eraldi võetuna“, et iga põhiplatvormiteenust tuleb hinnata eraldi ja üksikult, sealhulgas mis puudutab lõppkasutajate arvu kindlakstegemist digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud künniste hindamisel. Ta väidab sisuliselt, et komisjon oli seega kohustatud kohaldama Messengeri lõppkasutajate arvutusmeetodit, mis võtab arvesse üksnes lõppkasutajaid, kes kasutasid seda teenust viisil, mis erines selle kasutamisest Facebooki veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse vestlusfunktsioonina. Teistsugune lähenemine, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuses, tähendaks teise põhiplatvormiteenuse kasutajate lisamist ja viiks seega kasutajate topeltarvestuseni.

147

Lisaks ei saanud komisjon aktiivseid ärikasutajaid puudutava arvu osas tugineda üksnes 2020. aasta ühe nädala andmetele.

148

Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

149

Nagu on märgitud eespool punktis 113, loetakse digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punkti b kohaselt ettevõtja põhiplatvormiteenuse pakkumise tingimusele vastavaks, kui sellel põhiplatvormiteenusel on viimasel majandusaastal kuus vähemalt 45 miljonit aktiivset lõppkasutajat, kelle tegevus- või asukoht on liidus, ning aastas vähemalt 10000 aktiivset ärikasutajat, kelle tegevuskoht on liidus.

150

Digiturgude määruse artikli 3 lõikes 9 on märgitud, et „[i]ga ettevõtja puhul, kes on lõike 4 või 8 kohaselt määratud pääsuvalitsejaks, loetleb komisjon määramisotsuses asjaomased põhiplatvormiteenused, mida ettevõtja osutab ja mis on eraldi võetuna olulised juurdepääsuteed, mille abil ärikasutajad jõuavad lõppkasutajateni, nagu on osutatud lõike 1 punktis b“.

151

Esimesena tuleb märkida, et digiturgude määruse artikli 3 lõikes 9 kasutatud mõiste „eraldi võetuna“ ei tähenda, et komisjon oli kohustatud kohaldama Messengeri lõppkasutajate arvutusmeetodit, milles võeti arvesse üksnes lõppkasutajaid, kes kasutasid seda teenust muul viisil kui veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebooki veebipõhise vestlusfunktsioonina.

152

Digiturgude määruse artikli 2 punktis 20 on nimelt ette nähtud, et „lõppkasutaja“ on „füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab põhiplatvormiteenuseid muul viisil kui ärikasutajana“. Sama artikli punkti 21 kohaselt on ärikasutaja „füüsiline või juriidiline isik, kes tegutseb äri- või kutsetegevuse raames ja kasutab põhiplatvormiteenuseid lõppkasutajatele kaupade või teenuste pakkumiseks või selle käigus“.

153

Digiturgude määruse põhjenduses 20 on märgitud, et:

„[…] Aktiivsed lõppkasutajad ja ärikasutajad tuleks kindlaks teha ja neid tuleks arvestada viisil, mis kajastab adekvaatselt asjaomase konkreetse põhiplatvormiteenuse rolli ja ulatust. Selleks et tagada pääsuvalitsejate jaoks õiguskindlus, tuleks tegurid, mille põhjal määratakse kindlaks aktiivsete lõppkasutajate ja ärikasutajate arv põhiplatvormiteenuse kohta, esitada käesoleva määruse lisas. […]“.

154

Mis puudutab numbrivaba isikutevahelise side teenuse aktiivseid lõppkasutajaid, siis on digiturgude määruse lisa punktis E „Erimõisted“ esitatud tabelis täpsustatud, et nimetatud kasutajad on need, „kes vähemalt üks kord kuus algatasid numbrivaba isikutevahelise side teenuse kaudu sidesessiooni või selles mis tahes viisil osalesid“.

155

Seega piisab vastavalt digiturgude määruse lisas ette nähtud numbrivaba isikutevahelise side teenuse „lõppkasutaja“ määratlusele Messengeri kasutamise faktist ehk vähemalt üks kord kuus Messengeri kaudu sidesessiooni algatamisest või selles osalemisest, olenemata mis tahes muu teenuse või põhiplatvormiteenuse kasutamisest, et teda saaks pidada aktiivseks lõppkasutajaks digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punkti b tähenduses. Kui võtta arvesse neist kasutajatest ainult ühte osa, nagu soovitab hageja, eelkõige neid, kelle Facebooki konto on deaktiveeritud, või neid, kes on kasutanud „ainult Messengeri“, ei võimaldaks see Messengeri rolli ja ulatust arvestada viisil, mis „kajastab adekvaatselt [Messengeri] rolli ja ulatust“, nagu on ette nähtud digiturgude määruse põhjenduses 20.

156

Teisena nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 197, et komisjon võttis arvesse Messengeri aktiivsete lõppkasutajate arvu kuus. Seega võttis komisjon arvesse kasutajaid, kes olid Messengeri kasutanud, ja asjaolu, et nad võisid kasutada ka muud teenust, eelkõige veebipõhist sotsiaalvõrguteenust Facebook, ei olnud oluline.

157

Nagu on märgitud eespool punktis 98, on digiturgude määruse põhjenduses 64 sõnaselgelt viidatud asjaolule, et pääsuvalitsejad pakuvad numbrivaba isikutevahelise side teenuseid sageli oma platvormi ökosüsteemi osana. Võib ka olla, et numbrivaba isikutevahelise side teenust pakutakse integreeritult koos põhiplatvormiteenusena toimiva veebipõhise sotsiaalvõrguteenusega ning sellisel juhul kasutab osa lõppkasutajatest mõlemat põhiplatvormiteenust. Sellest hoolimata kohustab digiturgude määruse lisa punkti D alapunkti 2 alapunkti c alapunkt i põhiplatvormiteenuseid osutavaid ettevõtjaid käsitama teenuseid, mida nad pakuvad integreeritult, kuid mis ei kuulu digiturgude määruse artikli 2 punktis 2 määratletud samasse põhiplatvormiteenuse kategooriasse, eraldiseisvate põhiplatvormiteenustena (vt eespool punkt 79). Lisaks näeb digiturgude määruse lisa punkti A alapunkt 3 ette, et „sama füüsiline või juriidiline isik võib samal ajal olla eri põhiplatvormiteenuste aktiivne lõppkasutaja või aktiivne ärikasutaja“. Seega kohaldas komisjon neid sätteid õigesti, võttes arvesse Messengeri aktiivseid lõppkasutajaid, kuid ei arvestanud asjaolu, kas samad kasutajad kasutasid samal ajal ka põhiplatvormiteenusena toimivat veebipõhist sotsiaalvõrguteenust Facebook.

158

Kolmandana, mis puudutab hageja argumenti, et komisjon ei saanud Messengeri aktiivsete ärikasutajate arvu kindlaksmääramisel piirduda sellega, et ta tugineb selle teenuse ärikasutajate arvule 2020. aasta ühe nädala jooksul, siis tuleb märkida, et nagu nähtub digiturgude määruse lisa punkti A alapunktist 1, peab asjaomane ettevõtja kindlaks tegema ja arvutama aktiivsete lõppkasutajate ja aktiivsete ärikasutajate arvu. Nagu on täpsustatud komisjoni 14. aprilli 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/814, milles käsitletakse üksikasjalikku korda teatavate menetluste kohta, mida komisjon viib ellu digiturgude määruse alusel (ELT 2023, L 102, lk 6), I lisa punktides 4.1 ja 4.2, tuli need andmed lisada teatesse. Lisaks, kuigi esmajärjekorras on asjaomane ettevõtja see, kellel tuleb anda parim võimalik hinnang ärikasutajate ja lõppkasutajate arvu arvutamise kohta, ei takista miski komisjonil nõuda põhiplatvormiteenuseid osutavalt ettevõtjalt, et ta esitaks kogu teabe, mis on vajalik aktiivsete ärikasutajate või aktiivsete lõppkasutajate kindlakstegemiseks ja nende arvu kindlaksmääramiseks.

159

Käesolevas asjas esitas hageja ise koos oma teatega kõnealused 2020. aasta septembri andmed, mis kanti komisjoni palvel üldistatult üle aastate 2020–2022 kohta. Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 199, et hageja ei esitanud ühtegi muud hinnangut ega muid andmeid, millele see hinnang võiks tugineda.

160

Eeltoodut arvestades leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 202 õigesti, et Messengeri aktiivsete ärikasutajate arvu kindlakstegemine põhines parimal võimalikul hinnangul ning selle põhjal võis tuvastada, et digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud künnis oli ärikasutajate puhul saavutatud.

161

Neljandaks tuleb tagasi lükata hageja argument väidetava tehnoloogilise heidutuse kohta. Hageja väidab selle kohta, et meetod, mida komisjon kasutas Messengeri aktiivsete lõppkasutajate arvu arvutamiseks, pärsib täiendavate iseseisvate funktsioonide arendamist teenuse siseselt, kuna neid saab kvalifitseerida eraldiseisvateks põhiplatvormiteenusteks, millele laienevad digiturgude määruses sätestatud kohustused. Hageja ei selgita siiski õiguslikult piisavalt põhjuseid, miks sellist heidutavat mõju – eeldusel, et see on tõendatud – tuleks arvesse võtta menetluses, millega määratakse ettevõtja pääsuvalitsejaks digiturgude määruse tähenduses. On tõsi, nagu nähtub eelkõige digiturgude määruse põhjendusest 107, et digiturgude määruse eesmärk on tagada konkurentsile avatus ja õiglus digisektoris üldiselt ja eelkõige põhiplatvormiteenuste puhul, et soodustada eelkõige innovatsiooni. Tuleb siiski tõdeda, et digiturgude määruse artikkel 3, mis käsitleb pääsuvalitsejate määramist, ei näe määramise kriteeriumide hulgas ette tehnoloogilise innovatsiooni arvessevõtmist.

162

Järelikult tuleb esimese väite kolmanda osa teine etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

– Kolmas etteheide, et komisjon jättis põhjendamatult turu-uuringu algatamata

163

Hageja väitel ei olnud komisjonil võimalik ilma digiturgude määruse artikli 17 lõigete 1 või 3 alusel turu-uuringut algatamata järeldada, et Messenger on oluline juurdepääsutee. Hageja on seisukohal, et kuna ta esitas piisavalt põhjendatud argumendid, millest nähtus, et Messenger ei ole eraldi võetuna oluline juurdepääsutee, siis kohustasid digiturgude määrus ja hea halduse põhimõte komisjoni analüüsima põhjalikumalt kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid. Lisaks rikkus komisjon õigusnormi ja tegi hindamisvea, kui ta leidis, et digiturgude määruse artikli 17 lõike 1 eesmärk on algatada turu-uuring üksnes olukordades, kus põhiplatvormiteenus ei vasta digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud kvantitatiivsetele künnistele.

164

Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

165

Digiturgude määruse artikli 17 lõike 1 kohaselt võib komisjon „teha turu-uuringu, et selgitada välja, kas põhiplatvormiteenuseid osutav ettevõtja tuleks määrata artikli 3 lõike 8 kohaselt pääsuvalitsejaks, või selleks, et teha kindlaks põhiplatvormiteenused, mis loetletakse määramisotsuses artikli 3 lõike 9 kohaselt“, ja „[ta] püüab oma turu-uuringu lõpule viia 12 kuu jooksul pärast [turu-uuringu algatamise] kuupäeva“.

166

Digiturgude määruse artikli 17 lõikes 3 on märgitud, et „[k]ui põhiplatvormiteenuseid osutav ettevõtja vastab artikli 3 lõikes 2 sätestatud künnistele, kuid on artikli 3 lõike 5 kohaselt esitanud sellised piisavalt põhjendatud argumendid, mis seavad ilmselgelt kahtluse alla artikli 3 lõikes 2 sätestatud eelduse, püüab komisjon viia turu-uuringu lõpule viie kuu jooksul alates [selle turu-uuringu algatamise] kuupäevast“.

167

Eespool punktides 165 ja 166 nimetatud sätete sõnastusest tuleneb, et need puudutavad erinevaid olukordi.

168

Digiturgude määruse artikli 17 lõikes 1 osutatud juhul tuleb uurida, kas ettevõtja tuleb määrata digiturgude määruse artikli 3 lõike 8 kohaselt, või teha kindlaks põhiplatvormiteenused, mis loetletakse määramisotsuses digiturgude määruse artikli 3 lõike 9 kohaselt, olenemata sellest, et see ettevõtja või asjaomased põhiplatvormiteenused ei vasta digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud künnistele. Sama määruse artikli 17 lõikes 1 sisalduv viide digiturgude määruse artikli 3 lõikele 9 hõlmab seega olukordi, kus ettevõtja teatavad põhiplatvormiteenused vastavad nendele künnistele, samas kui teised põhiplatvormiteenused mitte. Sellistel juhtudel on komisjonil õigus algatada digiturgude määruse artikli 17 lõike 1 alusel turu-uuring, et hinnata, kas need teenused vastavad digiturgude määruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõuetele.

169

Seevastu digiturgude määruse artikli 17 lõikes 3 sätestatud juhtum on kohaldatav põhiplatvormiteenuseid pakkuvate ettevõtjate suhtes, kes vastavad digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud künnistele. Sellisel juhul tuleb analüüsida, kas ettevõtja esitas digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 alusel piisavalt põhjendatud argumendid, st argumendid, millega ta soovis tõendada, et kuigi ta erandkorras vastab kõigile kõnealuses sättes ette nähtud künnistele, ei vasta ta digiturgude määruse artikli 3 lõikes 1 loetletud nõuetele.

170

Seega ei kuulu põhiplatvormiteenuseid pakkuvad ettevõtjad, kes vastavad digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud künnistele, nagu hageja Messengeri puhul, digiturgude määruse artikli 17 lõike 1 kohaldamisalasse.

171

Mis puudutab argumenti, et komisjon oleks pidanud algatama digiturgude määruse artikli 17 lõike 3 alusel turu-uuringu, siis tuleb tõdeda, et nagu nähtub esimese väite kolmanda osa esimese ja teise etteheite analüüsist, leidis komisjon õigesti, et hageja ei esitanud piisavalt põhjendatud argumente tõendamaks, et kuigi ta täitis kõiki digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud künniseid, ei vastanud ta erandkorras asjaolude tõttu, millistes tegutses Messenger, digiturgude määruse artikli 3 lõikes 1 loetletud nõuetele. Seega ei olnud digiturgude määruse artikli 17 lõikes 3 turu-uuringu algatamiseks ette nähtud tingimused igal juhul täidetud ja hageja argument tuleb seega tagasi lükata.

172

Mis puudutab vaidlustatud otsuse väidetavat põhjendamata jätmist, kuna ei ole selgitatud põhjusi, miks komisjon turu-uuringut ei algatanud, siis tuleb seoses digiturgude määruse artikli 17 lõike 1 kohaldamisega märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 215–218 selgitas komisjon põhjuseid, miks ta ei olnud kohustatud algatama turu-uuringut selle sätte alusel, mis ei laienenud Messengeri juhtumile, nagu on kinnitatud eespool punktis 170. Mis puudutab komisjoni otsust mitte algatada digiturgude määruse artikli 17 lõike 3 alusel turu-uuringut, siis vaidlustatud otsuse põhjendustes 215–232 hindas komisjon – nagu on märgitud eespool punktides 115–144 – hageja poolt digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 alusel esitatud argumente ja järeldas, et need argumendid ei ole piisavalt põhjendatud, et digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eeldused ilmselgelt kahtluse alla seada, ning et need võib seega tagasi lükata, ilma et oleks algatatud turu-uuringut digiturgude määruse artikli 17 lõike 3 alusel. Kuna need selgitused on eespool punktis 53 viidatud kohtupraktika kohaselt selged ja ühemõttelised, tuleb hageja argumendid tagasi lükata.

173

Lisaks tuleb tagasi lükata hageja argumendid Microsofti teenuste Bing, Edge ja Microsoft Advertising ning Apple’i teenuse iMessage väidetava ebavõrdse kohtlemise kohta otsustes algatada nende suhtes digiturgude määruse artikli 17 lõike 3 alusel turu-uuring.

174

Nagu eespool punktides 64 ja 65 on märgitud, on komisjon esiteks kohustatud analüüsima iga juhtumi konkreetseid asjaolusid eraldi, ilma et ta oleks seotud varasemate otsustega, mis puudutavad teisi ettevõtjaid või muid põhiplatvormiteenuseid, ning teiseks on võrdse kohtlemise üldpõhimõte kohaldatav sarnastele olukordadele.

175

Käesolevas asjas nähtub aga kõigepealt digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 sõnastusest, et komisjon „võib“ algatada turu-uuringu digiturgude määruse artikli 17 lõikes 3 ette nähtud asjaoludel, mis tähendab, et tal on selles osas kaalutlusruum.

176

Edasi, mis puudutab teenuseid Bing, Edge ja Microsoft Advertising, mis pealegi ei kuulu Messengeriga samasse põhiplatvormiteenuse kategooriasse, siis ei ole hageja selgitanud põhjuseid, miks need on Messengeriga sarnases olukorras.

177

Lõpuks, mis puudutab iMessage’i teenust, siis tuleb märkida, et komisjon otsustas algatada selle teenuse suhtes turu-uuringu pärast seda, kui ta oli järeldanud, et Apple oli esitanud piisavalt põhjendatud argumendid, mis seavad digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eeldused ilmselgelt kahtluse alla. Ent nagu on märgitud eespool punktides 115–144, ei ole hageja selliseid argumente esitanud.

178

Seega tuleb kolmas etteheide ja seega esimese väite kolmas osa tagasi lükata.

Neljas osa, mis puudutab kaitseõiguste rikkumist

179

Hageja väidab, et komisjon rikkus tema kaitseõigusi, kui ta esitas uusi tõendeid, millele ta vaidlustatud otsuses tugines, ega andnud talle võimalust anda nende kohta haldusmenetluses selgitusi.

180

Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, vaidleb hageja argumentidele vastu.

181

Hoolimata asjaolust, et digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 teise lõigu alusel vastu võetud otsuseid, nagu vaidlustatud otsus, ei ole mainitud digiturgude määruse artikli 34 „Õigus olla ära kuulatud ja juurdepääs toimikule“ lõikes 1, peab liidu kohus tagama pääsuvalitsejate kõik kaitseõigused, sealhulgas õiguse olla ära kuulatud (vt selle kohta 17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punktid 340–343).

182

Õigus olla ära kuulatud tagab igaühele võimaluse teha haldusmenetluses enne, kui tehakse mis tahes otsus, mis võib tema huve kahjustada, tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht (vt 17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 344 ja seal viidatud kohtupraktika).

183

Seega ei saa komisjon väita, et lisades esialgsesse arvamusse „peamised lahkarvamused teatavates teates sisalduvates võtmeküsimustes“ ja „peamised argumendid, mille alusel [tema] esialgsed järeldused […] erinesid nendest, mille [hageja] esitas oma teates“, ületas ta digiturgude määruses ette nähtud õiguse olla ära kuulatud kaitse taset. Kuna õigus olla ära kuulatud laieneb kõikidele faktilistele või õiguslikele asjaoludele, mis on otsuse aluseks, siis tuli komisjonil hageja nendes küsimustes ära kuulata.

184

Kuigi õigus olla ära kuulatud laieneb kõikidele faktilistele või õiguslikele asjaoludele, mis on otsuse aluseks, ei laiene see lõplikule seisukohale, mille haldusasutus kavatseb võtta (vt 17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 349 ja seal viidatud kohtupraktika).

185

Käesolevas asjas nähtub toimikust, et enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kuulati hageja mitu korda ära. Kõigepealt toimus juba enne teate esitamist hageja ja komisjoni vahel vähemalt kuus koosolekut, mis toimusid 26. oktoobril, 8. ja 15. detsembril 2022 ning 9. jaanuaril, 16. mail ja 6. juunil 2023. Lisaks nähtub toimikust, et nimetatud teate esitamisele eelnenud ajavahemikul saadeti hagejale vähemalt seitse teabenõuet. Seejärel edastas komisjon hagejale pärast 3. juulil 2023 teate esitamist 26. juulil 2023 esialgse arvamuse ja andis talle võimaluse esitada oma seisukoht, mida viimane tegi vastavalt 3. ja 13. augustil 2023 saadetud kahe kirjaga.

186

Hageja väidab siiski, et vaatamata eespool punktis 185 mainitud kirjavahetusele ei olnud tal võimalust esitada oma märkusi argumentide ja tõendite kohta, mis sisalduvad vaidlustatud otsuse 144.–148., 151., 154., 158. ja 193.–195. joonealuses märkuses, mis on selle otsuse põhjenduste 177, 179, 180, 221 ja 222 aluseks.

187

Esimesena mainis komisjon vaidlustatud otsuse 144.–148. ja 151. joonealuses märkuses, mis asuvad selle otsuse põhjenduses 177, argumente ja tõendeid, mille eesmärk oli toetada tema seisukohta, et Messengeri arendati nii, et sellest sai veebipõhisest sotsiaalvõrguteenusest Facebook eraldiseisev põhiplatvormiteenusena toimiv numbrivaba isikutevahelise side teenus. Nii märkis komisjon nimetatud joonealustes märkustes, et Messengerist eraldiseisvad rakendused on välja töötatud iOS‑i ja Androidi operatsioonisüsteeme kasutavatele mobiiliseadmetele (144. joonealune märkus), Windowsile ja iMacile (145. joonealune märkus), iPadidele (146. joonealune märkus), hageja liitreaalsusseadmetele (147. joonealune märkus) ning et hagejal on olemas Messengerile pühendatud veebisait (148. joonealune märkus). Lisaks tsiteeris komisjon 151. joonealuses märkuses hageja juhatuse esimehe ja tegevjuhi avalikku pöördumist, milles viimane tõi näitena Messengeri, selgitamaks oma väidet, et Facebooki teatavad funktsioonid olid kujunenud „eraldiseisvateks teenusteks“.

188

Vaidlustatud otsuse põhjendus 177 on osa komisjoni hinnangust, mille kohaselt on Messenger põhiplatvormiteenusena toimiv numbrivaba isikutevahelise side teenus, mitte lihtsalt veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook veebipõhine vestlusfunktsioon. Täpsemalt leidis komisjon selles põhjenduses, et Messenger arenes nii, et sellest sai sotsiaalvõrguteenusest Facebook eraldiseisev põhiplatvormiteenusena toimiv numbrivaba isikutevahelise side teenus.

189

Haldusmenetluses arutati aga küsimust, kuidas Messenger kujuneb eraldiseisvaks põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks. Eelkõige lisati vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 esitatud argumendid esialgse arvamuse punkti 39 alapunkti d. Hageja vastas neile argumentidele eelkõige oma 3. augusti 2023. aasta kirja punkti 3.9 alapunkti a alapunktis ii. Seega oli hagejal võimalus esitada oma märkused komisjoni seisukoha kohta, mida toetavad eelkõige 144.–148. ja 151. joonealuses märkuses sisalduvad asjaolud, mille kohaselt oli Messenger tegelikult kujundatud eraldiseisvaks põhiplatvormiteenuseks.

190

Igal juhul on kõnealused joonealused märkused täiendavat laadi võrreldes tõenditega, mille eesmärk oli näidata, et Messenger oli kujundatud eraldiseisvaks põhiplatvormiteenuseks. Nimelt väitis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 176–182, et Messenger on eraldiseisev põhiplatvormiteenus, tuginedes muudele argumentidele ja tõenditele, mille kohta hageja ei väida, et tal ei olnud võimalust esitada oma märkusi, eelkõige nendele, mida on mainitud vaidlustatud otsuse 149., 150., 152., 153., 155., 157. ja 160. joonealuses märkuses ning selle otsuse põhjendustes 176–182.

191

Teisena viitas komisjon vaidlustatud otsuse 154. joonealuses märkuses, mis on esitatud selle põhjenduses 179, oma argumendina Facebooki veebisaidile, mis puudutab võimalust kasutada Instagramis suhtluskanalina Messengeri asemel Instagram Directi funktsiooni.

192

Vaidlustatud otsuse põhjendus 179 on osa komisjoni hinnangust, mille kohaselt Meta kavandas, esitles ja käsitas Messengeri nii oma kommertsteadaannetes kui ka investoritele ja kasutajatele suunatud teadaannetes eraldiseisva põhiplatvormiteenusena. Täpsemalt märkis komisjon selles põhjenduses, et nendest teadetest nähtus, et Messengeri ja veebipõhise sotsiaalvõrguteenuse Facebook vaheline väidetavalt olemuslik seos ei olnud erinevalt sellest, mida väitis hageja, nii oluline, arvestades selle numbrivaba isikutevahelise side teenuse ja Meta muude teenuste, eelkõige Messengeri ja Instagrami vahelisi sarnaseid seoseid.

193

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et Messengeri ja Facebooki vahelist seost on haldusmenetluses arutatud. Nimelt seadis komisjon esialgse arvamuse punkti 39 alapunkti d lõpuosas hageja väite selle seose kohta kahtluse alla. Lisaks esitas komisjon 9. märtsi ja 30. mai 2023. aasta teabenõuetega hagejale küsimusi võimaluse kohta kasutada Messengeri Instagramis. Seega oli hagejal võimalus esitada oma seisukohad vaidlustatud otsuse põhjenduses 179 esitatud faktiliste järelduste kohta, mis puudutavad võimalust kasutada Messengeri suhtluseks Instagramis ning järeldusi, mida sellest võib teha Messengeri ja Facebooki vahelise seose kohta.

194

Teiseks põhines komisjoni järeldus põhjenduses 179, et seos Facebooki ja Messengeri vahel ei olnud nii oluline, nagu hageja seda väitis, muudele argumentidele ja tõenditele, mille kohta hageja ei väida, et tal ei olnud võimalust esitada oma seisukohti, eelkõige neile, mis on esitatud vaidlustatud otsuse 152., 153., 155. ja 156. joonealuses märkuses.

195

Kolmandaks, nagu nähtub 9. märtsi 2023. aasta teabenõudele antud vastuse punktist 23 ja 30. mai 2023. aasta teabenõudele antud vastuse punkti 23 alapunktist c, ei vaielnud hageja haldusmenetluses vastu sellele, et Messengeri on Instagramis võimalik kasutada suhtluskanalina Instagram Directi funktsiooni asemel.

196

Kolmandana tsiteeris komisjon vaidlustatud otsuse 158. joonealuses märkuses, mis asub selle otsuse põhjenduses 180, tõendina hageja avalikku pöördumist, mis pärines majandustulemusi käsitlevast konverentskõnest (earnings call), milles mainiti, et Messenger kujutab endast olulist tulu teenimise võimalust.

197

Vaidlustatud otsuse põhjendus 180 on samuti osa komisjoni hinnangust, mille kohaselt Meta oma kommertsteadaannetes ning investoritele ja kasutajatele suunatud teadetes kavandas, esitles ja käsitas Messengeri eraldiseisva põhiplatvormiteenusena. Täpsemalt tõdes komisjon selles põhjenduses muu hulgas, et investoritele suunatud teadetes rõhutas hageja Messengeri teenuse kui sellise kaudu tulu teenimise võimalusi, viidates reklaamivahenditele, mis võimaldavad klõpsuga sõnumit saata, ja tasulisele sõnumi saatmise teenusele.

198

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et haldusmenetluses arutati Messengeri eraldiseisva teenusena käsitamise strateegia küsimust, mis tulenes eelkõige Meta teadetest investoritele. Nimelt tuvastas komisjon esialgse arvamuse punkti 39 alapunktis d, et Meta oli välja töötanud strateegia, mille eesmärk oli käsitada Messengeri eraldiseisva teenusena, tuginedes Messengeri äri- ja finantsteadetele oma kasutajatele ja investoritele. Nii viitas komisjon esialgse teate 59. joonealuses märkuses sellise teate näidisele, nimelt vormile 10‑K 31. detsembril 2022 lõppenud maksustamisaasta kohta, mida on samuti mainitud vaidlustatud otsuse 157. joonealuses märkuses. Hageja vastas sellele argumendile eelkõige oma 3. augusti 2023. aasta kirja punktis 3.9.

199

Teiseks väitis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 180, et Meta oli oma strateegias liigitanud Messengeri eraldiseisvaks põhiplatvormiteenuseks, tuginedes vaidlustatud otsuse 157. joonealuses märkuses mainitud tõendile, mille kohta hageja ei väida, et tal ei olnud võimalust esitada oma märkusi.

200

Kolmandaks, nagu nähtub hageja 3. augusti 2023. aasta kirja punktist 3.9, ei vaielnud ta haldusmenetluses vastu sellele, et Meta oli välja töötanud strateegia, mis seisnes Messengeri käsitamises eraldiseisva teenusena, vaid seadis üksnes kahtluse alla selle strateegia arvessevõtmise asjakohasuse Messengeri kvalifitseerimisel numbrivaba isikutevahelise side teenuseks digiturgude määruse tähenduses.

201

Neljandaks tsiteeris komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 221 sisalduvas 193. joonealuses märkuses tõendina Statista uuringut ning BERECi aruannet Euroopa Liidu tarbijate arusaamade ja käitumise kohta digitaalsetel suhtlusplatvormidel. Mis puudutab Statista uuringut, siis väidab hageja, et komisjon – andmata talle võimalust esitada oma märkusi – kasutas seda tõendit näitamaks, et Messenger ületas „väga suurel määral“ kvantitatiivseid künniseid, mille alusel toimub määramine oluliseks juurdepääsuteeks.

202

Vaidlustatud otsuse põhjendus 221 on digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eelduse ümberlükkamise analüüsi osa, võttes arvesse, et komisjon tuvastas, et Messenger on üks liidus enim kasutatavatest veebipõhistest sideteenustest.

203

Kõigepealt arutati sellega seoses haldusmenetluses küsimust, milline roll on Messengeril võrreldes teiste sideteenustega. Nimelt märkis komisjon esialgse arvamuse punkti 47 alapunktis b, et avalike aruannete ja muude avalikult kättesaadavate allikate kohaselt oli Meta liidus üks enim kasutatav sideteenuste osutaja. Lisaks viitas komisjon esialgse arvamuse 77. joonealuses märkuses BERECi aruandele, mida on mainitud vaidlustatud otsuse 193. joonealuses märkuses. Hageja esitas selle tõendi kohta märkused, eelkõige oma 3. augusti 2023. aasta kirja punktis 3.17.

204

Seejärel tõendavad selle teenuse ärikasutajaid ja lõppkasutajaid puudutavad andmed, mille hageja on komisjonile edastanud, asjaolu, et Messenger ületas kvantitatiivseid künniseid „väga suurel määral“, kusjuures Statista aruanne on mõeldud üksnes nende muude tõendite kinnitamiseks. Lisaks ei põhine see, et komisjon lükkas tagasi hageja argumendi, mille kohaselt Messenger ei olnud oluline juurdepääsutee, üksnes asjaolul, et nimetatud teenus ületas märkimisväärselt kohaldatavaid künniseid, vaid ka argumentidel ja tõenditel, eelkõige BERECi aruandel, mille kohta hageja ei väida, et tal ei olnud võimalust esitada oma märkusi, mis tõendab, et Messenger on vaadeldavates riikides teine enim levinud siderakendus pärast WhatsAppi, ning Messengeri märkimisväärsel levikul lõppkasutajate seas liidus.

205

Viiendaks, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust 222, mis põhineb selle otsuse 194. ja 195. joonealuses märkuses sisalduvatel tõenditel, siis tuleb märkida, et see on samuti osa digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eelduse ümberlükkamise analüüsist. Eelkõige leidis komisjon, et Messenger pakkus ärikasutajatele vahendeid, et nad saaksid lõppkasutajatega suhelda. 194. joonealuses märkuses viitas komisjon Meta veebisaidile, mis kinnitas, et kõnealuseid vahendeid pakuti. Komisjon tuvastas samuti, et Meta pakkus ettevõtjatele reklaamivahendeid, mille eesmärk oli suunata kasutajaid Messengeris vestlema, ja et sellised kampaaniad on Meta jaoks oluline tuluallikas. Toetamaks järeldust, et Messengeri reklaamivahendid, mis võimaldavad klõpsuga sõnumit saata, olid Meta jaoks oluline tuluallikas, viitas komisjon 195. joonealuses märkuses avalikule pöördumisele, mis pärines majandustulemuste konverentskõnest, ning hageja tegevjuhi avaldusele ajakirjandusartiklis.

206

Sellega seoses arutati esiteks haldusmenetluses nende vahendite küsimust, mida Meta pakub Messengeris ärikasutajatele. Nimelt oli komisjon esialgse arvamuse punkti 47 alapunktides a ja b juba märkinud, et hageja pakub Messengeris ärikasutajatele vahendeid. Hageja vastas sellele tähelepanekule eelkõige oma 3. augusti 2023. aasta kirja punkti 3.16 alapunktis d.

207

Teiseks ei väida hageja, et tal ei olnud võimalust esitada oma märkusi vaidlustatud otsuse põhjenduse 222 sisu kohta, mille kohaselt ta pakkus täiendavaid vahendeid sõnumiteenusega ühendumiseks.

208

Kolmandaks, nagu nähtub tema 3. augusti 2023. aasta kirja punkti 3.16 alapunktist d, vaidlustas hageja haldusmenetluses üksnes selle asjaolu arvessevõtmise asjakohasuse, et ta pakkus ärikasutajatele Messengeris vahendeid, mitte aga nimetatud asjaolu ennast.

209

Eeltoodut arvestades tuleb järeldada, et hageja õigust olla ära kuulatud ei ole rikutud. Seega tuleb esimese väite neljas osa ja järelikult esimene väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

Teine väide, mis puudutab Marketplace’i kvalifitseerimist põhiplatvormiteenusena toimivaks oluliseks juurdepääsuteeks

210

Teine väide jaguneb viieks osaks:

–

esimene väide, et komisjon ei tõlgendanud ega kohaldanud õigesti digiturgude määruse artikli 2 lõiget 5, kui ta määras Marketplace’i põhiplatvormiteenusena toimivaks veebipõhiseks vahendusteenuseks, võttes eelkõige arvesse veebipõhise vahendusteenuse mõiste hindamise õiguslikku kriteeriumi, mille komisjon on sõnastanud vaidlustatud otsuse põhjenduses 266, mille kohaselt on teenuse kõnealuse määratluse alla kuulumiseks vajalik, et ettevõtjatel on „praktikas võimalus“ pakkuda tarbijatele kaupu või teenuseid;

–

teine väide, et isegi kui Üldkohus peaks esimese väiteosa raames leidma, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 266 nimetatud õiguslik kriteerium on õige, ei tõenda see otsus, et Marketplace vastas sellele kriteeriumile, eelkõige seetõttu, et komisjon jättis vääralt arvesse võtmata 30. jaanuaril 2023 tehtud muudatused, millega Meta lõpetas Prantsusmaal ja Saksamaal ettevõtjatele antud võimaluse kasutada oma Facebooki lehte, et avaldada Marketplace’is teatavate kaubakategooriate, nimelt sõidukite ja kinnisvara müügikuulutusi;

–

kolmas väide, et komisjon ei võtnud arvesse 31. juulil 2023 tehtud muudatusi, mille kohaselt said Marketplace’i kasutajad avaldada igas „tarbekaupade“ kategoorias ühe kuu jooksul kokku kuni 20 kuulutust ja kategooriates „Sõidukid“, „Autoosad ja ‑tarvikud“ ning „Müügiks või üürile antav kinnisvara“ igaühes kuni 5 kuulutust (edaspidi „31. juuli 2023.aasta muudatused“), millest hageja teavitas komisjoni enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist;

–

neljas väide, et komisjon järeldas ekslikult, et Marketplace on eraldi võetuna oluline juurdepääsutee, lükates tagasi argumendid ja tõendid, mille hageja esitas digiturgude määruse artikli 3 lõike 5 kohases haldusmenetluses, kuna need ei sea ilmselgelt kahtluse alla digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud eeldusi, ning seda digiturgude määruse artikli 17 lõike 1 või lõike 3 alusel turu-uuringut algatamata;

–

viies väide, et komisjon esitas uusi tõendeid esimest korda vaidlustatud otsuses, rikkudes olulist vorminõuet.

211

Üldkohus peab otstarbekaks alustada nende argumentide analüüsimisest, mis puudutavad ajalist raamistikku, mida komisjon võttis vaidlustatud otsuses arvesse selleks, et kvalifitseerida Marketplace veebipõhiseks vahendusteenuseks, ja vaidlustatud otsuse ebapiisavat põhjendust 31. juuli 2023. aasta muudatuste osas.

212

Teise väite teises ja kolmandas osas leiab hageja eelkõige, et kuna vaidlustatud otsuses ei ole arvesse võetud Marketplace’i puudutavaid asjakohaseid fakte, mis leidsid aset 2023. aasta jaanuarist kuni vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni, eelkõige 30. jaanuaril 2023 tehtud muudatusi ja 31. juuli 2023. aasta muudatusi, või vähemalt ei omistanud neile piisavat tähtsust, siis on vaidlustatud otsuses rikutud õigusnorme ja tehtud ilmseid hindamisvigu.

213

Nimelt leidis komisjon ekslikult, et ta ei olnud kohustatud arvesse võtma Marketplace’i tehtud muudatusi, mis viidi ellu 2023. aastal, s.o enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, et teha kindlaks, kas Marketplace’i võis määrata põhiplatvormiteenusena toimivaks veebipõhiseks vahendusteenuseks. Seda lähenemisviisi rakendades rikkus komisjon õigusnormi, kuna digiturgude määruse artikli 2 punkte 2 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et nende sätete kohaldamine peab põhinema kõigil loetellu kandmise ajal olemas olnud tõenditel. Lisaks rikkus komisjon oma kohustust uurida toimikut hoolsalt ja erapooletult, et tal oleks otsuse tegemisel võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid.

214

Pealegi väidab hageja, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab Marketplace’i määramist põhiplatvormiteenusena toimivaks veebipõhiseks vahendusteenuseks. Lisaks väidab ta, et kuna komisjon ei võtnud arvesse 31. juuli 2023. aasta muudatusi, rikkus ta oma hea halduse kohustust. Vastuseks 28. märtsi 2025. aasta menetlust korraldavale meetmele, millega Üldkohus palus pooltel võtta seisukoht küsimuses, kas vaidlustatud otsust on 31. juuli 2023. aasta muudatuste osas piisavalt põhjendatud, lisas hageja, et vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi tõsiseltvõetavat põhjendust, mis selgitaks, miks komisjon pärast 31. juuli 2023. aasta muudatusi leidis, et Marketplace’il võib endiselt olla märkimisväärne arv ärikasutajaid, rääkimata sellest, miks või millises ulatuses õigustas selliste ettevõtjate arv kõnealuse teenuse käsitlemist nende jaoks olulise juurdepääsuteena.

215

Lisaks väidab hageja, et 31. juuli 2023. aasta muudatuste tagajärjel ei saa enam ühtegi Marketplace’i kasutajat kvalifitseerida power seller’iks selle näitaja tähenduses, mida vaidlustatud otsuses kasutati, et teha kindlaks Marketplace’i ärikasutajad, st selle kasutaja tähenduses, kes on asutatud või asub liidus, kes on majandusaasta ühe kuu jooksul avaldanud vähemalt 28 müügikuulutust ja kelle kuulutustest vähemalt 80% kuulub samasse kategooriasse (edaspidi power seller). Nimelt oli muudatuste tulemusel kuulutuste arv piiratud samas kategoorias kahekümnega ja kategooriates „Sõidukid“, „Autoosad ja ‑tarvikud“ ja „Müügiks või üürile antav kinnisvara“ samal kuul igaühes viiega. Seega ei olnud Marketplace’il vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval enam ärikasutajaid vastavalt komisjoni lähenemisviisile, mis põhineb power seller’eid puudutaval näitajal, millele ta ise otsustas tugineda. Seega ei ole vaidlustatud otsus õiguslikult piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab Marketplace’i B2C kasutamist pärast neid muudatusi.

216

Mis puudutab ajalist raamistikku, mida kohaldati, et kvalifitseerida Marketplace veebipõhiseks vahendusteenuseks, siis jäi komisjon kostja vastuses vaidlustatud otsuse põhjenduses 256 väljendatud seisukoha juurde, mis on esitatud selle otsuse punktis 5.6.1, mis käsitleb Marketplace’i kvalifitseerimist ja piiritlemist ning mille kohaselt tuli tal digiturgude määruse artikli 3 kohase määramise korral arvesse võtta teavet kolme viimase majandusaasta kohta, mis eelnesid vaidlusalusele loetellu kandmise aastale, st aastaid 2020–2022. Järelikult ei mõjutanud selle põhjenduse kohaselt asjaolu, et Meta oli 2023. aasta jaanuaris viinud sisse muudatused ja et ta kavatses rakendada muid muudatusi, mille kõigi eesmärk oli piirata võimalust, et Marketplace’i võiksid kasutada ärikasutajad, kuidagi komisjoni järeldust, et Marketplace ei ole üksnes C2C platvorm.

217

Lisaks märkis komisjon, et ta võttis arvesse kõiki tõendeid, mis olid tema käsutuses vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, ja eelkõige 31. juuli 2023. aasta muudatusi, et kontrollida, kas Marketplace on digiturgude määruse artikli 2 punkti 5 kohaselt veebipõhine vahendusteenus. Seega on hageja argumendid, mis puudutavad põhiplatvormiteenuse kvalifitseerimise hindamise asjakohast ajalist raamistikku, tulemusetud.

218

Mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendusi 31. juuli 2023. aasta muudatuste kohta, siis väidab komisjon, et ta esitas vaidlustatud otsuses piisavalt oma seisukohta selgitavad põhjused. Eelkõige väitis komisjon vastuseks 28. märtsi 2025. aasta menetlust korraldavale meetmele, et selle otsuse põhjendustes 256–262 on esitatud põhjused, miks 31. juuli 2023. aasta muudatused ei muutnud kuidagi tema hinnangut selle kohta, et hageja võimaldas ärikasutajatel kasutada Marketplace’i, et pakkuda tarbijatele tooteid, ega seega asjaolu kohta, et Marketplace on veebipõhine vahendusteenus.

219

Digiturgude määruse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud, et pääsuvalitsejaks määratakse ettevõtja, kui ta vastab järgmisele kolmele kumulatiivsele tingimusele:

„a)

tal on märkimisväärne mõju siseturule;

b)

ta osutab põhiplatvormiteenust, mis on oluline juurdepääsutee […]; […]

c)

tal on oma tegevuses kindel ja püsiv positsioon või on tõenäoline, et ta saavutab sellise positsiooni lähitulevikus.“

220

Digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punkti b kohaselt eeldatakse ettevõtja vastavust selle artikli lõike 1 punktis b sätestatud nõudele, kui tema osutatud põhiplatvormiteenusel oli viimasel majandusaastal kuus vähemalt 45 miljonit aktiivset lõppkasutajat, kelle tegevus- või asukoht on liidus, ning aastas vähemalt 10000 aktiivset ärikasutajat, kelle tegevuskoht on liidus ning kes on kindlaks tehtud ja arvestatud vastavalt digiturgude määruse lisas esitatud metoodikale ja näitajatele.

221

Digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punkti c kohaselt eeldatakse ettevõtja vastavust selle artikli lõike 1 punktis c sätestatud nõudele, kui selle artikli lõike 1 punktis b nimetatud künnised on täidetud igal kolmel viimasel majandusaastal.

222

Eespool viidatud sätteid arvestades on tõsi, nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 265 sisuliselt märgib, et küsimus, kas ettevõtja täidab digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis c ette nähtud künnised, nõuab tagasiulatuvat analüüsi, mis hõlmaks määramisele eelnenud kolme viimast majandusaastat.

223

Sellega seoses tuleks meelde tuletada, et digiturgude määruses on ette nähtud ex ante-regulatsioonisüsteem, mille kohaselt tuleks pääsuvalitsejate osutatavate põhiplatvormiteenuste ärikasutajatele ja lõppkasutajatele tagada asjakohased regulatiivsed kaitsemeetmed (vt selle kohta digiturgude määruse põhjendus 7). Digiturgude määruse artikli 3 lõike 10 kohaselt peab pääsuvalitsejaks määratud ettevõtja täitma artiklites 5–7 sätestatud kohustused kuue kuu jooksul pärast seda, kui põhiplatvormiteenus on loetletud määramisotsuses.

224

Küsimus põhiplatvormiteenuse kvalifitseerimise kohta digiturgude määruse artikli 2 punkti 2 tähenduses, mis sisaldab põhiplatvormiteenuse laadiga seotud kvalitatiivset hinnangut, erineb aga küsimusest, kas ettevõtja täidab digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 selle teenuse osas ette nähtud kvantitatiivseid künniseid, mis – juhul, kui need on täidetud – võimaldavad eeldada, et täidetud on selle artikli lõikes 1 ette nähtud nõuded.

225

Nimelt ei ole liidu seadusandja sätestanud – erinevalt sellest, mis on ette nähtud selle hindamiseks, kas digiturgude määruse artikli 3 lõikes 2 ette nähtud kvantitatiivsed künnised on täidetud –, et põhiplatvormiteenuse kvalifitseerimise hindamine digiturgude määruse artikli 2 punkti 2 alusel peab toimuma teabe põhjal, mis puudutab määramisele eelnevat ajavahemikku.

226

Kuna teenuse kvalifitseerimiseks selline ajaline piirang puudub, tuleb märkida, et liidu õigusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle vastuvõtmise kuupäeval kehtinud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel (vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Schindler Holding jt vs. komisjon, C‑501/11 P, EU:C:2013:522, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus García Fernández jt vs. komisjon ja SRB, C‑541/22 P, EU:C:2024:820, punkt 327 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks on komisjon hea halduse huvides kohustatud viima oma uurimise läbi hoolikalt ja erapooletult, et lõpliku otsuse tegemisel oleks tal selleks võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid (vt selle kohta analoogia alusel 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Agrobet CZ, C‑446/18, EU:C:2020:369, punktid 43 ja 44 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Valencia Club de Fútbol, C‑211/20 P, EU:C:2022:862, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

227

Nimelt täpsustas komisjon kohtuistungil Üldkohtu sellekohastele küsimustele vastates, et tema arvates olid muudatused, mis tehti Marketplace’is alates 2023. aasta jaanuarist ja enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, tõepoolest asjakohased küsimuses, kas Marketplace kujutas endast veebipõhist vahendusteenust. Ta märkis seetõttu, et ei jää enam seisukohale, mis on kokku võetud eespool punktis 216 ja mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjenduses 256 esitatud asjakohast ajalist raamistikku põhiplatvormiteenuse kvalifitseerimise hindamisel.

228

Tuleb lisada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 256 esitatud komisjoni esialgne seisukoht ei ole pealegi kooskõlas rakendusmääruse 2023/814 artikli 3 lõikega 3, milles on muu hulgas ette nähtud teavitava ettevõtja kohustus teate läbivaatamise ajal edastada põhjendamatu viivituseta komisjonile võimalikult kiiresti teave teates esitatud asjaolude oluliste muudatuste kohta.

229

Sellistel asjaoludel tuleb kõigepealt järeldada, et vaidlustatud otsuses kohaldas komisjon õiguslikult ebaõiget ajavahemikku hindamaks, kas Marketplace tuleks liigitada põhiplatvormiteenusena toimivaks veebipõhiseks vahendusteenuseks, kuna vaidlustatud otsuse põhjenduses 256 esitatud seisukohas on aetud omavahel segamini ajavahemik, mida tuleb arvesse võtta, et kontrollida, kas on täidetud digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis c nimetatud künnis, mis piirdub määramisele eelneva kolme majandusaastaga, ning asjaomane ajavahemik, mis on oluline põhiplatvormiteenuse liigitamise hindamisel vastavalt digiturgude määruse artikli 2 lõikele 2, mille puhul ELi seadusandja ei ole sellist analüüsi tagasiulatuvalt ette näinud.

230

Seejärel tuleb analüüsida selle õigusnormi rikkumise mõju vaidlustatud otsuse õiguspärasusele, kuna komisjon väidab teise võimalusena, et ta siiski võttis arvesse 31. juuli 2023. aasta muudatusi, kui ta järeldas, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kujutas Marketplace endast põhiplatvormiteenusena toimivat veebipõhist vahendusteenust digiturgude määruse artikli 2 punkti 2 tähenduses.

231

Kohtupraktika kohaselt ei too viga vaidlustatud akti arutluskäigus kaasa selle akti tühistamist, kui juhtumi konkreetsetel asjaoludel ei saanud sellel veal olla määravat mõju tulemusele (vt 17. juuli 2024. aasta kohtuotsus Bytedance vs. komisjon, T‑1077/23, edasi kaevatud, EU:T:2024:478, punkt 112 ja seal viidatud kohtupraktika).

232

Sellega seoses tuleb analüüsida teise väite kolmandas osas tõstatatud küsimust, kas vaidlustatud otsuses 31. juuli 2023. aasta muudatuste kohta esitatud põhjendused on piisavad (vt eespool punktid 214–215).

233

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 247 märkis komisjon, et digiturgude määruse artikli 2 punktis 5 on veebipõhised vahendusteenused määratletud kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT 2019, L 186, lk 57), artikli 2 punktis 2 määratletud veebipõhised vahendusteenused. Viimati nimetatud sätte kohaselt peab teenus selleks, et vastata veebipõhise vahendusteenuse määratlusele, võimaldama ärikasutajatel pakkuda kaupu ja teenuseid eesmärgiga hõlbustada otsetehingute algatamist ärikasutajate ja tarbijate vahel olenemata sellest, kus tehingud lõpuks sooritatakse (edaspidi „veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teine tingimus“).

234

Kui komisjon kvalifitseeris Marketplace’i veebipõhiseks vahendusteenuseks digiturgude määruse artikli 2 punkti 5 tähenduses, kasutas ta Marketplace’i ärikasutajate tuvastamiseks power seller’ite näitajat.

235

Nii selgitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 258, et selle otsuse vastuvõtmise kuupäeval võisid ärikasutajad tegutseda kaubandus- või kutsetegevuse raames, avaldades oma isikliku Facebooki profiili kaudu Marketplace’is tarbijatele suunatud toodete ja teenuste kuulutusi. Kuigi hageja ei ole neid kasutajaid „ametlikult identifitseerinud“, leidis komisjon, et suur hulk sama liiki kuulutusi võib viidata sellele, et kasutaja tegutseb kutse- või kaubandustegevuse raames ning et neid kasutajaid tuleb samuti pidada ärikasutajateks. Sellega seoses märkis komisjon, et hageja kasutas siseotstarbel power seller’ite näitajaga sarnast näitajat, et teha kindlaks kasutajad, kes avaldavad suure arvu kuulutusi või teevad seda sagedasti, ning lisas, et hageja esitatud arvandmete kohaselt oli nende ärikasutajate arv hageja esitatud andmete kohaselt 2020. aastal [> 100000], 2021. aastal [> 100000] ja 2022. aastal [> 100000].

236

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 259 leidis komisjon, et hageja argument, mille kohaselt võivad lõppkasutajad sama kuu jooksul õiguspäraselt avaldada suure hulga kuulutusi samas kategoorias mittekaubanduslikel põhjustel, ei ole asjakohane, kuna see ei välista igal juhul seda, et ärikasutajad kasutavad Marketplace’i oma isikliku profiili kaudu, et avaldada reklaamkuulutusi kaubandus- või kutsetegevuse raames. Komisjon tuvastas, et isegi kui eeldada, et teatavad lõppkasutajad võivad avaldada suure hulga kuulutusi mittekaubanduslikel põhjustel, on hageja sisesüsteemis kasutatud puhverserveritel põhinevates andmetes kindlaks tehtud kasutajate arv, mis ületas oluliselt digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b sätestatud aktiivsete ärikasutajate künnist aastas.

237

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 260 märkis komisjon, et järelikult ei mõjutanud muudatused, mille hageja tegi Marketplace’is alates 2023. aasta jaanuarist, asjaolu, et ärikasutajad võisid endiselt tegutseda Marketplace’is oma isikliku profiili kaudu. Komisjoni sõnul kehtib see järeldus isegi siis, kui muudatuste tagajärjel oleks teatav hulk ärikasutajaid, kes avaldasid kuulutusi oma Facebooki äriprofiili kaudu, platvormilt lahkunud või avaldanud oma kuulutused isikliku profiili kaudu. Igal juhul leiab ta, et valdav osa Marketplace’i ärikasutajaid avaldas kaubakuulutusi oma isikliku profiili kaudu.

238

Lisaks tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 261 välja kolm kuvatõmmist, mis tema arvates kujutavad endast hiljutisi näiteid ärikasutajate poolt oma isikliku profiili kaudu Marketplace’is avaldatud kuulutustest.

239

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 262 märkis komisjon, et küsimus, kas kasutajat tuleb tema Marketplace’is avaldatud reklaamide arvu ja sageduse tõttu pidada ärikasutajaks, sõltub iga juhtumi asjaoludest. Komisjon märkis sellega seoses, et kasutajaid, kes avaldavad ühes kuus 20 kuulutust mööbli või 5 kuulutust müüdava või üürileantava kinnisvara kategoorias, võib vastavalt Meta rakendatavatele piirangutele olenevalt faktilistest asjaoludest siiski pidada ärikasutajateks.

240

Nagu on märgitud eespool punktis 53, peab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ELTL artikli 296 teises lõigus nõutud põhjendus vastama asjaomase akti laadile, sellest peab selgelt ja üheselt mõistetavalt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtuasutusel teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 teise lõigu nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades.

241

Kohtupraktikast nähtub ka, et Euroopa Liidu institutsiooni või organi otsuse põhjendused peavad eelkõige olema vastuoludeta, et võimaldada huvitatud isikutel teada saada otsuse tegelikke põhjuseid, et kaitsta oma õigusi pädevas kohtus, ning et viimane saaks teostada kontrolli (vt 22. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Norddeutsche Landesbank – Girozentrale vs. SRB (2022. aasta ex ante osamaksed), T‑407/22, ei avaldata, EU:T:2025:56, punkt 193 ja seal viidatud kohtupraktika).

242

Neid kaalutlusi arvestades tuleb analüüsida, kas vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused 31. juuli 2023. aasta muudatuste kohta on piisavad.

243

Esimesena tuleb tõdeda, et 31. juuli 2023. aasta muudatusi on vaidlustatud otsuses käsitletud parimal juhul teisejärgulisena.

244

Esiteks on vaidlustatud otsuse põhjenduses 262 esitatud arutluskäik ebamäärane ja hüpoteetiline. Nimelt, olles viidanud tulevastele piirangutele, mida Meta hetkel rakendab seoses Facebooki kasutajate võimalusega kasutada oma isiklikku profiili kaubanduseesmärgil – mida tuleb komisjoni arvates mõista viitena 31. juuli 2023. aasta muudatustele –, märgib komisjon, et neid kasutajaid „võib olenevalt faktilistest asjaoludest siiski pidada ärikasutajateks“.

245

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 262 ei esita komisjon aga 31. juuli 2023. aasta muudatuste konkreetset analüüsi, et põhjendada oma järeldust, et Marketplace vastas veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teisele tingimusele, hoolimata nende muudatuste kehtestamisest.

246

Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 262, et küsimus, kas kasutajat tuleks pidada ärikasutajaks tema avaldatud kuulutuste arvu ja sageduse tõttu, „sõltub iga juhtumi asjaoludest“. Komisjon ei täpsusta aga asjaolusid, mida ta pidas käesolevas asjas asjakohasteks, et välistada 31. juuli 2023. aasta muudatuste mõju, mistõttu on tema põhjendus endiselt puudulik.

247

Teiseks märkis hageja oma 3. augusti 2023. aasta vastuses esialgsele arvamusele ja Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides, ilma et komisjon oleks talle selles osas vastu vaielnud, et 31. juuli 2023. aasta muudatuste tagajärjel ei olnud enam ühtegi Marketplace’i ärikasutajat, kes oleks kindlaks tehtud komisjoni kasutatud power seller’ite näitaja alusel.

248

Nagu on märgitud eespool punktis 215, nägid 31. juuli 2023. aasta muudatused ette nende kuulutuste arvu piiramise, mida kasutaja võis avaldada, st maksimaalselt 20 kuulutust samas kategoorias ühe kuu jooksul, kusjuures maksimaalne reklaamide arv on väiksem kui künnis, millest alates selline kasutaja loeti power seller’iks.

249

Nagu on märgitud eespool punktis 234, otsustas komisjon ise tugineda power seller’ite näitajale, et teha kindlaks Marketplace’i ärikasutajad.

250

Seega ei võimalda vaidlustatud otsuse põhjendus 262 selgelt ja ühemõtteliselt mõista põhjusi, miks komisjon järeldas, et veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teine tingimus, mis puudutab teenuse kasutamist ärikasutajate poolt, oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval täidetud.

251

Kolmandaks käsitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduse 262 kohaselt 31. juuli 2023. aasta muudatusi „tulevaste piirangutena, mida Meta hetkel rakendab“.

252

Sellega seoses nähtub toimikust, et haldusmenetluses teavitas hageja nõuetekohaselt komisjoni 31. juuli 2023. aasta muudatuste laadist ja ulatusest ning nende mõjust kriteeriumile, millele komisjon oli otsustanud tugineda Marketplace’i ärikasutajate kindlakstegemiseks.

253

Nimelt teatas hageja oma 3. juuli 2023. aasta teates komisjonile, et ta rakendab otsust piirata reklaamide arvu, mida lõppkasutaja võis avaldada Marketplace’is ühe kuu jooksul, maksimaalselt 20 kuulutusega kategoorias „Tarbekaubad“ ja 5 kuulutusega kategooriates „Sõidukid“ ja „Müügiks või üürile antav kinnisvara“. Seetõttu ei ole tema sõnul pärast neid muudatusi Marketplace’is enam power seller’eid.

254

Seejärel teavitas hageja oma 3. augusti 2023. aasta vastuses esialgsele arvamusele komisjoni nende muudatuste laadist ja täpsest ulatusest, mida ta oli äsja 31. juulil 2023 rakendanud.

255

Järelikult oli komisjoni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval teavitatud asjaolust, et 31. juuli 2023. aasta muudatused ei olnud tulevased piirangud, mida Meta hetkel rakendab, vaid piirangud, mida Meta juba oli rakendanud pärast seda, kui ta oli need oma teates teatavaks teinud. Ent nagu on tuvastatud eespool punktides 219–229, oli komisjon kohustatud neid arvesse võtma.

256

Vaidlustatud otsuses ei ole aga arutluskäiku, mis võimaldaks mõista, miks sellele teabele vaatamata käsitas komisjon neid muudatusi selle otsuse põhjenduses 262 „tulevaste piirangutena, mida Meta hetkel rakendab“.

257

Kõigil neil põhjustel ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendusest 262 selgelt ja ühemõtteliselt põhjused, miks komisjon pärast 31. juuli 2023. aasta muudatusi leidis, et Marketplace vastab veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teisele tingimusele.

258

Teisena, vastupidi sellele, mida väidab komisjon vastuseks 28. märtsi 2025. aasta menetlust korraldavale meetmele, ei korva vaidlustatud otsuse muud põhjendused seda ebapiisavat põhjendust.

259

Oma vastuses 28. märtsi 2025. aasta menetlust korraldavale meetmele väidab komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 256–261 on esitatud põhjused, miks 31. juuli 2023. aasta muudatused ei muutnud kuidagi tema seisukohta, et Meta võimaldas ärikasutajatel kasutada Marketplace’i, et pakkuda tarbijatele tooteid, ja seega vastas Marketplace veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teisele tingimusele.

260

Pelk väide, et kasutaja võib tegutseda kaubanduseesmärkidel, avaldades oma isikliku Facebooki profiili kaudu Marketplace’is kuulutusi, ei võimalda isegi koos kahe kuvatõmmisega, mis on tehtud pärast 31. juuli 2023. aasta muudatusi, siiski selgelt ja ühemõtteliselt mõista, miks pärast 31. juuli 2023. aasta muudatusi leidis komisjon, et Marketplace vastab veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teisele tingimusele.

261

Lisaks ei saa nõustuda komisjoni väitega, et ta oli oma esialgses arvamuses juba teavitanud hagejat 31. juuli 2023. aasta muudatusi puudutavast seisukohast, kuigi neid muudatusi ei olnud veel rakendatud. Komisjon märkis selles arvamuses, et muudatused, mida Meta kavatses rakendada, et takistada ärikasutajatel Marketplace’i kasutamist, ei näi muutvat Marketplace’i kvalifitseerimist veebipõhiseks vahendusteenuseks, kuna need „ei takistanud kasutajatel oma isiklikke profiile kasutada kaubandus- või kutsealastel eesmärkidel, et pakkuda või püüda pakkuda lõppkasutajatele kaupu või teenuseid“. Tuleb aga märkida, et samadel põhjustel, mis on eespool punktis 260 esitatud järelduse aluseks, ei ole selles arvamuses esitatud põhjendus selge ja ühemõtteline põhjendus, mis võimaldaks hagejal ja Üldkohtul mõista, miks pärast 31. juuli 2023. aasta muudatusi oli veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teine tingimus täidetud.

262

Seega tuleb järeldada, et hagejal ei ole võimalik teada, miks kvalifitseeriti Marketplace veebipõhiseks vahendusteenuseks pärast 31. juuli 2023. aasta muudatusi, ning et liidu kohtul ei ole võimalik teostada selle üle kontrolli, mistõttu ei vasta vaidlustatud otsuse põhjendused selles küsimuses eespool punktides 240 ja 241 meenutatud kohtupraktika nõuetele.

263

Komisjoni muud argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

264

Esiteks väidab komisjon, et olenevalt asjaoludest võib kasutajat pidada ärikasutajaks, kuna ta saaks 31. juuli 2023. aasta muudatustega kehtestatud kuulutuste arvu piirangut järgides avaldada samas kategoorias 240 uut kuulutust aastas. Lisaks võib üks pakkumine hõlmata mitme toote või ühe toote erinevate variantide müüki.

265

Siiski ei ole vaidlustatud otsuses mainitud ei kasutaja võimalust avaldada samas kategoorias 240 reklaami aastas ega hüpoteetilist väidet, et olenevalt asjaoludest võib kasutaja olla ärikasutaja, avaldades üheainsa teadaande suure hulga toodete müügipakkumise kohta. Igal juhul, nagu on märgitud eespool punktis 247, märkis hageja, ilma et komisjon talle selles osas vastu vaidleks, et 31. juuli 2023. aasta muudatuste tagajärg oli see, et Marketplace’il ei olnud enam ühtegi ärikasutajat power seller’ite näitaja alusel, mida komisjon ise oli otsustanud nende identifitseerimiseks kasutada. Seega ei sea see argument kahtluse alla eespool punktis 262 esitatud järeldust, et vaidlustatud otsuse põhjendus 31. juuli 2023. aasta muudatuste arvessevõtmise kohta ei vasta eespool punktides 240 ja 241 meenutatud kohtupraktika nõuetele.

266

Teiseks, kuigi on tõsi, nagu väidab komisjon, et ärikasutajatele kohaldatavate tingimuste pelgalt formaalsest muutmisest üldjuhul ei piisa selleks, et välistada, et teenus kujutab endast veebipõhist vahendusteenust, ei vabasta see asjaolu komisjoni kohustusest esitada asjakohased ja piisavad põhjendused selgitamaks, kuidas ta sellist muudatust arvesse võttis, seda enam, et nagu on märgitud eespool punktis 247, on hageja seisukohal, ilma et komisjon talle selles osas vastu vaidleks, et nende muudatuste tulemusel ei olnud Marketplace’il ühtegi ärikasutajat selle näitaja alusel, mida komisjon vaidlustatud otsuses nende identifitseerimiseks kasutas.

267

Kolmandaks väidab komisjon, et digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b sätestatud 10000 ärikasutaja künnis oli kõigil kolmel viimasel loetellu kandmisele eelnenud majandusaastal suurel määral täidetud. Seega ei ole komisjoni arvates selge, kas pelgalt piirang, mille kohaselt on igas „tarbekaupade“ kategoorias lubatud avaldada 20 kuulutust kuus ning kategooriates „Sõidukid“, „Autoosad ja -tarvikud“ ning „Müügiks või üürile antav kinnisvara“ igaühes maksimaalselt 5 kuulutust, suudaks Marketplace’ist kõrvaldada nii palju ärikasutajaid, et nende arv ei ületaks enam eespool nimetatud 10000 künnist.

268

Ent komisjoni ülesanne oli vaidlustatud otsuses selgitada, kuidas sai Marketplace’i pärast 31. juuli 2023. aasta muudatusi pidada teenuseks, mis vastab veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teisele tingimusele. Nagu on märgitud eespool punktides 244 ja 245, ei nähtu vaidlustatud otsusest siiski, et komisjon oleks konkreetselt neid muudatusi analüüsinud. Lisaks, nagu on leitud eespool punktides 219–229, ei saanud komisjon Marketplace’i kvalifitseerimisel põhiplatvormiteenusena toimivaks veebipõhiseks vahendusteenuseks piirduda teabega määramisele eelnenud kolme viimase majandusaasta kohta. Seega ei ole asjaolu, et kõnealune künnis neil majandusaastatel suurel määral ületati, piisav põhjus, mis võiks põhjendada järeldust, et Marketplace vastas vaidlustatud otsuse tegemise kuupäeval veebipõhise vahendusteenusena määratlemise teisele tingimusele.

269

Järelikult tuleb komisjoni täiendavad argumendid tagasi lükata.

270

Kõike eeltoodut arvestades tuleb nõustuda ühelt poolt teise väite teise ja kolmanda osaga selles osas, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta määras kindlaks kohaldatava ajalise raamistiku, et kvalifitseerida Marketplace veebipõhiseks vahendusteenuseks, kuna ta leidis, et oli kohustatud arvesse võtma teavet üksnes määramisele eelnenud viimase kolme majandusaasta kohta, ning teiselt poolt teise väite kolmanda osaga selles osas, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust seoses Marketplace’i veebipõhiseks vahendusteenuseks kvalifitseerimise põhjendamisega, vaatamata 31. juuli 2023. aasta muudatustele.

271

Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 punkt f tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida hageja poolt teise väite põhjendamiseks esitatud muid argumente, ning jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

Kohtukulud

272

Kodukorra artikli 134 lõige 3 täpsustab, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

273

Kuna käesoleval juhul on mõlemad pooled kohtuvaidluse osaliselt kaotanud, leiab Üldkohus, et asjaolusid õiglaselt hinnates tuleb jätta kummagi poole kohtukulud nende endi kanda.

274

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seega kannab Prantsuse Vabariik ise oma kohtukulud.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda viieliikmelises koosseisus)

otsustab:

 

1.

Tühistada komisjoni 5. septembri 2023. aasta otsuse C(2023) 6105 (final), millega määratakse Meta Platforms, Inc. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/1925, mis käsitleb konkurentsile avatud ja õiglaseid turge digisektoris, artikli 3 alusel pääsuvalitsejaks, artikli 2 punkt f.

 

2.

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 

3.

Jätta Meta Platforms, Inc., Euroopa Komisjoni ja Prantsuse Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

 

van der Woude

De Baere

Petrlík

Kecsmár

Kingston

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. juunil 2026 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

 

Vaidluse taust

 

Poolte nõuded

 

Õiguslik käsitlus

 

Taotlus jätta andmed üldsusele avaldamata

 

Hageja põhjendatud huvi säilimine vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles Marketplace on kvalifitseeritud põhiplatvormiteenuseks, mis on oluline juurdepääsutee

 

Esimene väide, mis puudutab Messengeri kvalifitseerimist põhiplatvormiteenuseks, mis on oluline juurdepääsutee

 

Esimene osa, mis puudutab Messengeri konkreetset hindamist ja selle kvalifitseerimist põhiplatvormiteenusena toimivaks isikutevahelise side teenuseks

 

– Esimene etteheide, et komisjon eiras, tõlgendas vääralt ja/või moonutas hageja esitatud tõendeid

 

– Teine etteheide, mille kohaselt on Messengerile antud hinnang väidetavalt diskrimineeriv ja meelevaldne

 

– Kolmas etteheide, mille kohaselt on väidetavalt rikutud digiturgude määruse lisa

 

Teine osa, mis puudutab õiguslikke kriteeriume, mida kohaldatakse sellise teenuse nagu Messenger kvalifitseerimisel põhiplatvormiteenusena toimivaks numbrivaba isikutevahelise side teenuseks

 

Kolmas osa, mis puudutab niisuguse eelduse kahtluse alla seadmist, mille kohaselt on Messenger oluline juurdepääsutee

 

– Esimene etteheide, mis puudutab digiturgude määruse artikli 3 lõike 2 punktis b ette nähtud eelduse ümberlükkamist

 

– Teine etteheide, mis puudutab nõuet, et Messenger peab olema „eraldi võetuna“ oluline juurdepääsutee

 

– Kolmas etteheide, et komisjon jättis põhjendamatult turu-uuringu algatamata

 

Neljas osa, mis puudutab kaitseõiguste rikkumist

 

Teine väide, mis puudutab Marketplace’i kvalifitseerimist põhiplatvormiteenusena toimivaks oluliseks juurdepääsuteeks

 

Kohtukulud


( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.

( 1 ) Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.