Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JEAN RICHARD DE LA TOUR
esitatud 9. juulil 2026(1)
Kohtuasi C‑279/25
IC
versus
Land Baden-Württemberg,
menetlusosaline:
Vertreterin des Bundesinteresses beim Bundesverwaltungsgericht
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – ELTL artikli 21 lõige 1 – Õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil – Liidu kodanik, kel on sünnist saati kahe liikmesriigi kodakondsus – Liidu kodanik, kes liigub liikmesriikide vahel, mille kodanik ta on – Kolmanda riigi kodanikust pereliikme elamisõigus
I. Sissejuhatus
1. Kas isik, kel on kahe sellise liikmesriigi kodakondsus, mille vahel ta on liikunud, võib tugineda oma päritoluliikmesriigi A kodakondsusele oma päritoluliikmesriigi B ametiasutustes, väites, et ta on kasutanud talle liidu õigusest tulenevat õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, ning nõuda sellest lähtuva õigusraamistiku rakendamist(2)?
2. See küsimus on määrava tähtsusega. Kuigi varem suhtusid riigid topeltkodakondsusesse kahtlusega, sest kodakondsussuhe pidi olema eksklusiivne, on see staatus tänapäeval laialdaselt tunnustatud(3) ja nende liidu kodanike arv, kel on sünnist saati kahe liikmesriigi kodakondsus, üha kasvab. See olukord tuleneb isikute piiriülese liikuvuse suurenemisest Euroopa Liidus, kaherahvuseliste perekondade tekkimisest ja selliste riigisiseste õigusaktide vastuvõtmisest, millega liikmesriigid tunnustavad soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet kodakondsuse edasiandmisel ja lubavad omada mitut passi(4).
3. 2025. aastal oli 3 612 000 Saksamaa kodanikul topeltkodakondsus. Geograafilise läheduse, ajalooliste sidemete ning Saksamaa Liitvabariigi ja Poola Vabariigi vahelise tiheda koostöö tõttu oli Saksamaa territooriumil kõige suurem nende Saksamaa kodanike osakaal, kel oli ka Poola kodakondsus – neid oli 458 000, palju rohkem kui Saksamaa-Itaalia, Saksamaa-Rumeenia, Saksamaa-Kreeka ja Saksamaa-Prantsusmaa kodanikke(5). 22. märtsi 2024. aasta kodakondsusõiguse ajakohastamise seadus (Gesetz zur Modernisierung des Staatsangehörigkeitsrechts)(6), mis jõustus 27. juunil 2024. aastal, peaks seda nähtust tulevikus veelgi süvendama, sest see seadus lubab nüüd topeltkodakondsust sünnist saati ja annab naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise õiguse pärast riigis viis aastat elamist(7).
4. Käesolev eelotsusetaotlus on esitatud Alžeeria kodaniku IC ja Saksamaa ametiasutuste vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas otsus, millega need ametiasutused keeldusid andmast talle tuletatud elamisõigust, mida ta taotles Saksamaa ja Poola topeltkodakondsusega liidu kodaniku (edaspidi „asjaomane isik“) abikaasana, on õiguspärane. Saksamaa ametiasutused leidsid, et see liidu kodanik ei kasutanud Poolast Saksamaale minnes oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ELTL artikli 21 lõike 1 tähenduses.
5. Kuna topeltkodakondsust peetakse praegusel ajal liidu kodakondsuse Achilleuse kannaks(8), palutakse Euroopa Kohtul täpsustada oma kohtupraktikat ja eelkõige kindlaks määrata, kas liidu kodanikud, kel on kahe liikmesriigi kodakondsus ja kes viibivad neist liikmesriikidest ühe territooriumil, elavad seal liikmesriigi õiguse või liidu õiguse alusel, ning milliseid reegleid kohaldatakse sellest tulenevalt kolmandate riikide kodanike, kes on nende pereliikmed, liikmesriigis elamisele.
6. Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks ma leian, et liidu kodanik, kes – nagu asjaomane isik – on lahkunud liikmesriigist, mille territooriumil ta on sündinud ja mille kodakondsus tal sünnist saati olnud on, et minna teise liikmesriigi territooriumile, mille kodakondsus tal samuti sünnist saati olnud on ning kus ta on rajanud ja elanud oma perekonnaelu, ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ELTL artikli 21 lõike 1 tähenduses, hoolimata sellest, et ta ületas nende kahe riigi vahelise piiri. Eelkõige selgitan, et lahendus, mille Euroopa Kohus valis 14. novembri 2017. aasta kohtuotsuses Lounes(9), ei tundu olevat analoogia alusel kohaldatav, sest niisugune kodanik ei saa tugineda direktiivi 2004/38/EÜ alusel varem omandatud õigustele(10).
II. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimus
7. Kaebaja on Alžeeria kodanik, kes on elanud Saksamaal alates 2009. aastast. Kuna tema rahvusvahelise kaitse taotlus lükati tagasi, on tema riigis viibimine ebaseaduslik, kuid erandlike lubade alusel seda siiski talutakse. Ta on isa kolmele lapsele, kes sündisid Saksamaal vastavalt 2012., 2016. ja 2018. aastal ning kes elavad Saksamaa territooriumil. Tema laste emal, kellega ta abiellus 2017. aastal, on Saksamaa ja Poola kodakondsus. Pärast kuni 2008. aastani Poolas elamist asus ta 12-aastasena elama Saksamaale, kus tal oli tähtajatu elamisluba, enne kui tuvastati, et tal on põlvnemise alusel sünnist saati Saksamaa kodakondsus. Kui aeg-ajalt Poolas viibimine välja arvata, on ta sellest ajast alates elanud alaliselt Saksamaal.
8. Kaebaja suhtes on algatatud mitu kriminaalmenetlust ja teda on mitu korda – nii ajutiselt kui ka pärast süüdimõistmist – kinni peetud, samuti paigutatud psühhiaatrilisele sundravile(11). Kaebaja ja asjaomane isik lahutasid abielu 18. juunil 2021. aastal.
9. Selle aja vältel taotles kaebaja 2018. aastal elamisloakaardi väljastamist 30. juuli 2004. aasta seaduse Euroopa Liidu kodanike vaba liikumise kohta (Gesetz über die allgemeine Freizügigkeit von Unionsbürgern)(12) § 5 lõike 1 esimese lause alusel(13). Kuna elamisloakaardi väljastamisest keelduti, esitas kaebaja selle keeldumise peale kaebuse Verwaltungsgericht Sigmaringenile (Sigmaringeni halduskohus, Saksamaa), kes jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergile (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus, Saksamaa). Ka see kaebus jäeti 5. juuli 2023. aasta otsusega rahuldamata. Sisuliselt leidsid kohtud, et asjaomane isik, kaebaja abikaasa, ei kasutanud Poolast Saksamaale minnes oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ELTL artikli 21 lõike 1 tähenduses(14).
10. Seetõttu esitas kaebaja Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) kassatsioonkaebuse, väites sisuliselt, et kuna asjaomane isik oli 12-aastasena kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, asudes elama Saksamaale, on tal tuletatud elamisõigus, mis tuleneb asjaomase isiku liidu kodaniku staatusest.
11. Kuna sel kohtul tekkis kahtlus ELTL artikli 21 lõike 1 ulatuse ja eelkõige Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Lounes välja toodud põhimõtete kohaldatavuse osas, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas ELTL artikli 21 lõige 1 on kohaldatav liidu kodaniku suhtes, kel on sünnist saati kahe liikmesriigi kodakondsus ja kes on elanud kuni 12-aastaseks saamiseni ühes ja seejärel teises neist kahest liikmesriigist, mille kodakondsus tal on, mistõttu võib selle liidu kodaniku kaudu saada tuletatud elamisõiguse kolmanda riigi kodanik, kellega ta on olnud mõnda aega abielus ja kellega koos elanud teises liikmesriigis, mille kodakondsus tal on?“
12. Kaebaja, Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Need pooled ja huvitatud isikud osalesid 22. aprillil 2026. aastal toimunud kohtuistungil, kus nad vastasid ka Euroopa Kohtu suulistele küsimustele.
13. Kohtuistungil aset leidnud aruteludest nähtub, et kaebaja viibib jätkuvalt ebaseaduslikult Saksamaa territooriumil, kuid tema viibimist talutakse endiselt. Ta abiellus uuesti ja sai neljanda lapse isaks.
III. Analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
14. Esitan enne eelotsuse küsimuse analüüsimist kaks sissejuhatavat tähelepanekut.
15. Esimene tähelepanek puudutab asjaomase isiku, kes on liidu kodanik, õiguslikku seisundit Saksamaa-Poola piiri ületamise hetkel. See tähelepanek on oluline, sest selle küsimuse vastusest tuleneb direktiivi 2004/38 kohaldatavus.
16. Bundesverwaltungsgericht (liitvabariigi kõrgeim halduskohus) lähtub oma eelotsusetaotluses sellest, et asjaomane isik, kes on liidu kodanik, sai sünnist saati kahe liikmesriigi kodakondsuse. See kajastub ka eelotsuse küsimuse sõnastuses. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis siiski küsimus, kas asjaolu, et asjaomase isiku Saksamaa kodakondsus selgus alles pärast tema Saksamaa territooriumile elama asumist, võib mõjutada hinnangut sellele, kuidas ta kasutas oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ELTL artikli 21 lõike 1 tähenduses.
17. Leian, et seda asjaolu ei tule eelotsuse küsimuse analüüsimisel arvesse võtta. Kuna kodakondsussuhte tunnustamine on deklaratiivne akt, on sel tunnustamisel tagasiulatuv mõju alates liidu kodaniku sünnist, mistõttu ei saa asjaomast isikut pidada „ainult Poola“ kodanikuks ajal, mil ta ületas Saksamaa Liitvabariigi piiri, nagu kaebaja väidab. Seetõttu, ja kuna asjaomane isik, kes on liidu kodanik, on elanud järjest kahes liikmesriigis, mille kodanik ta on, ei ole kunagi olnud kohaldatav direktiiv 2004/38, milles on ette nähtud piirangud ja tingimused, mis peavad olema täidetud, et liidu kodanikud saaksid kasutada ELTL artikli 21 lõikes 1 ette nähtud õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil(15). Seda asjaolu ei ole põhikohtuasjas vaidlustatud. Tuletan meelde, et selle direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi kõigi liidu kodanike suhtes, kes liiguvad liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole, ja nende pereliikmete suhtes, kes on nendega kaasas või ühinevad nendega. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole selle direktiivi eesmärk seega reguleerida liidu kodaniku pereliikmete tuletatud õigusi liikmesriigis, mille kodanik ta on(16).
18. Teine tähelepanek puudutab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika asjakohasust seoses takistustega liidu kodaniku õigusele vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, mis tulenevad liikmesriikide ametiasutuste keeldumisest tunnustada või muuta tema perekonnanime.
19. Eelotsusetaotluses ning kaebaja ja komisjoni seisukohtades viidatakse nimelt põhimõtetele, mille Euroopa Kohus on välja toonud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuses Garcia Avello(17), 8. juuni 2017. aasta kohtuotsuses Freitag(18) ja 25 . novembri 2025. aasta kohtuotsuses Wojewoda Mazowiecki(19). Nende menetluses osalevate isikute eesmärgid on siiski erinevad: kui eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib tuvastada seose liidu õigusega, siis kaebaja ja komisjon püüavad omalt poolt näidata ära ELTL artikli 21 kohaldatavust ja sellega kaasnevate õiguste kehtivust liidu kodanike puhul, kel on kahe liikmesriigi kodakondsus ja kes viibivad neist ühe territooriumil.
20. Minu arvates ei saa seda kohtupraktikat analoogia korras kohaldada. Nimelt taotlevad eeskirjad, mis reguleerivad liidu kodanike perekonnaseisu puudutavate andmete nagu perekonnanimede, soo või perekonnaseisu tunnustamist, transkriptsiooni või muutmist, ning eeskirjad, mis reguleerivad kolmandate riikide kodanike ja nende pereliikmete elamisõigust, erinevaid eesmärke, isegi kui need kõik aitavad kaasa liidus vaba liikumise ja elamise ala loomisele, ja neil on eripärad, mis tulenevad spetsiifilistest põhimõtetest.
21. Seetõttu keskendun oma analüüsis põhimõtetele, mille Euroopa Kohus on ELTL artikli 21 lõike 1 ulatuse kohta välja toonud üksnes seoses tuletatud elamisõiguste andmisega kolmandate riikide kodanikele, kes on liidu kodanike pereliikmed.
B. ELTL artikli 21 lõike 1 kohaldamisala analüüs
22. Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas liidu kodanik, kes on liikunud kahe liikmesriigi vahel, mille kodakondsus tal sünnist saati on, et asuda alaliselt elama ühte neist riikidest, on kasutanud talle ELTL artikli 21 lõikest 1 tulenevat õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, mistõttu võib kolmanda riigi kodanik, kellega ta on viimati nimetatud riigis loonud ja elanud perekonnaelu, tugineda liikmesriigi pädevates ametiasutustes liidu õiguse sätetele põhinevale tuletatud elamisõigusele.
23. Allpool esitatud põhjustel arvan, et ELTL artikli 21 lõige 1 ei ole sellises olukorras kohaldatav. Isegi kui kaebaja ja komisjon soovivad näidata, et lahendust, mille Euroopa Kohus valis kohtuotsuses Lounes seoses liidu kodanikuga, kes sai teise kodakondsuse vastuvõtvas liikmesriigis naturalisatsiooni korras, võib laiendada ka liidu kodanikule, kel on sünnist saati kahe liikmesriigi kodakondsus, siis mina näitan, et nende kahe olukorra vahel on olulised erinevused, mis ei anna Euroopa Kohtule minu arvates võimalust sellist ettepanekut järgida.
1. Kohtuotsuses McCarthy välja töötatud põhimõtted
24. Tuletan meelde, et 5. mai 2011. aasta kohtuotsuses McCarthy(20)otsustas Euroopa Kohus sisuliselt, et ELTL artikkel 21 ei ole kohaldatav liidu kodaniku suhtes, kes ei ole kunagi kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja kes on alati elanud liikmesriigis, mille kodanik ta on, ning kel on lisaks mõne muu liikmesriigi kodakondsus. Kohtuasjas, milles see otsus tehti, esitas liidu kodanik Shirley McCarthy taotluse liidu õiguse alusel elamisõiguse saamiseks Ühendkuningriigile, mille kodakondsus tal oli ja kus ta oli alati elanud. Tal oli ka Iirimaa kodakondsus. Selle taotluse eesmärk oli anda kolmanda riigi kodanikule G. McCarthyle direktiivi 2004/38 alusel elamisõigus tema pereliikmena, sest Ühendkuningriigi immigratsioonieeskirjadest ei tulenenud samasugust elamisõigust(21).
25. Euroopa Kohus tuletas oma otsuses kõigepealt meelde, et asutamislepingu sätteid, mis käsitlevad isikute vaba liikumist, ja nende rakendamiseks vastu võetud õigusakte ei saa kohaldada olukordadele, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid mis tahes liidu õiguses käsitletud olukorraga ja mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed(22). Sellega seoses tuletas ta samuti meelde, et ainuüksi asjaolust, et liidu kodanikul on kahe liikmesriigi kodakondsus, ei piisa selleks, et järeldada, et tema olukord kuulub ELTL artikli 21 kohaldamisalasse(23). Selleks et hinnata, kas olukorras, kus S. McCarthy ei olnud kasutanud oma õigust vabalt liikuda, on olemas seos liidu õigusega, analüüsis Euroopa Kohus, kas tema abikaasale elamisõiguse andmisest keeldumine takistaks tal kasutada oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ning laiemalt õigusi, mis on seotud tema liidu kodaniku staatusega(24). Kuna sellist riivet ei olnud, järeldas kohus, et tema olukorras ei esinenud ühtki tegurit, mis seoks neid mis tahes liidu õiguses käsitletud olukorraga ja mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed(25).
26. Kas käesoleval juhul muudab seda järeldust asjaolu, et asjaomane isik liikus kahe liikmesriigi vahel, mille kodakondsus tal on? Minu arvates mitte.
27. Vaidlust ei ole selles, et asjaomasel isikul kui kahe liikmesriigi – nimelt Poola Vabariigi, mille territooriumil ta sündis ja elas kuni 12-aastaseks saamiseni, ning Saksamaa Liitvabariigi, mille territooriumile ta elama asus ja kus ta rajas oma perekonnaelu – kodanikul on liidu kodaniku staatus. ELTL artikli 20 lõikes 1 on sätestatud, et igal isikul, kel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on see staatus, mis täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust(26). Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu kodaniku staatus kõigi liikmesriikide kodanike põhistaatus(27). Seetõttu võib asjaomane isik tugineda nii Saksamaa Liitvabariigi kui ka Poola Vabariigi suhtes selle staatusega kaasnevatele õigustele, sealhulgas ELTL artikli 21 lõikest 1 tulenevale õigusele vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil(28).
28. Kuigi asjaomane isik on näidanud ära teatava liidu piires liikumise, ei ole ma siiski veendunud, et see piiriülene liikumine liikmesriikide vahel, mille kodanik ta on olnud sünnist saati, on iseenesest piisav, et järeldada, et ta on kasutanud talle ELTL artikli 21 lõikest 1 tulenevat õigust, sest toimikus ei viita miski sellele, et ta oleks liikunud või elanud mõne teise liikmesriigi territooriumil peale Poola Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi.
29. Üks liidu õiguse põhireegleid liikumis- ja elamisvabaduse valdkonnas on see, et sellele vabadusele saab põhimõtteliselt tugineda üksnes liikmesriigi kodanik, kes on liidu kodanikuna liikunud ja elanud liikmesriigis, mis ei ole tema päritoluliikmesriik, vastavalt ELTL artiklile 21 ja direktiivis 2004/38 sätestatud tingimustele. Euroopa Kohus on seega sõnaselgelt leidnud, et „õiguse vabalt liikuda alla kuulub […] Euroopa Liidu kodaniku õigus siseneda muusse kui oma päritoluliikmesriiki“(29). See on kooskõlas põhimõttega, et liidu kodakondsus on liikmesriigi kodakondsusest tuletatud, mis viitab õiguslikule ja poliitilisele staatusele, mis on antud liikmesriigi kodanikele väljaspool nende riigi poliitilist ühiskonda(30). Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et sellele õigusele võivad kehtida EL toimimise lepingus ja selle rakendamiseks vastu võetud sätetes ette nähtud piirangud ja kitsendused, rõhutades oma 17. novembri 2011. aasta kohtuotsuses Gaydarov(31) seega sõnaselgelt, et see õigus „ei ole […] tingimusteta“(32).
30. Seega ei hõlma ELTL artikkel 21 liidu õiguse praeguses seisus liidu kodanike õigust siseneda oma päritoluliikmesriigi territooriumile ja seal elada, sest see õigus on seotud nende kodanikustaatusega. Nad tuletavad selle õiguse mitte liidu õigusest, vaid oma riigisisesest õigusest. Erinevalt liidu kodaniku staatusega seotud õigusest vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, ei tohi seda õigust mingil viisil piirata ega kitsendada. Euroopa Kohus on seega korduvalt otsustanud, et rahvusvahelises õiguses kehtiva põhimõtte kohaselt ei saa liikmesriik keelata omaenda kodanikel oma territooriumile siseneda ja sinna jääda ning neil on seal seega tingimusteta elamisõigus(33).
31. Kohtuotsuses McCarthy järeldas Euroopa Kohus seega, et kuna õigust elada liikmesriigis, mille kodanik ta on, ei saa siduda tingimustega, ei saa liidu kodaniku suhtes, kel on tingimusteta elamisõigus, kohaldada direktiivi 2004/38, mis käsitleb liikmesriikide territooriumil vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamise tingimusi, kohaldada liidu kodaniku suhtes, kel on tingimusteta elamisõigus seetõttu, et ta elab liikmesriigis, mille kodanik ta on(34). Minu arvates kehtib see arutluskäik ka ELTL artikli 21 lõikele 1, millel see põhineb.
32. Käesoleval juhul lahkus asjaomane isik, kes on liidu kodanik, Poola Vabariigi territooriumilt, mille kodanik ta on, et minna Saksamaa Liitvabariigi territooriumile, mille kodanik ta samuti on, ja seal elada, mitte selleks, et kasutada oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, mis talle ELTL artikli 21 lõikest 1 tuleneb, vaid tema kodakondsusest tuleneva iseseisva ja tingimusteta riiki sisenemise ja seal elamise õiguse alusel(35). Kuna selline eesmärk puudus ja kuna kolmandate riikide kodanikele antud võimalikud õigused ei ole nende endi õigused, vaid liidu kodanike õigustest tulenevad õigused(36), ei saa Saksamaa Liitvabariigilt nõuda, et ta annaks kaebajale kui liidu kodaniku pereliikmele vahetult ELTL artikli 21 lõikel 1 põhineva elamisõiguse, kui kõik asjakohased aspektid piirduvad selle liikmesriigi territooriumiga, sest paar kohtus ja rajas oma perekonnaelu Saksamaa territooriumil, enne kui ta seda seal elas ja selle sealsamas ka lõpetas.
33. Seega – vaatamata asjaomase isiku piiriülesele liikumisele – ei ole see liidu kodanik, kes on liikunud niisuguste liikmesriikide vahel, mille kodakondsus tal on olnud sünnist saati ja mille territooriumil ta on alati elanud, kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ELTL artikli 21 lõike 1 tähenduses, nii et kaebaja ei saa tugineda elamisõigusele, mis tuleneks vahetult sellest sättest.
34. Lisaks ei saa kaebaja minu arvates tugineda ka ELTL artikli 20 kohasele tuletatud elamisõigusele. Nagu Euroopa Kohus on märkinud, seisneb liidu kodaniku õigustest tulenevate õiguste eesmärk ja põhjendus tõdemuses, et nende õiguste tunnustamata jätmine võib eelkõige riivata liidu kodaniku liikumis- ja elamisvabadust(37). Ma ei arva, et küsimuse all olev olukord oleks võrreldav väga eriliste olukordadega, kus liikmesriigid on kohustatud tunnustama sellist elamisõigust vaatamata liidu kodaniku piiriülese liikumise puudumisele, sest vastasel juhul jääks liidu kodanik ilma tegelikust võimalusest kasutada oma liidu kodaniku staatusest tulenevaid põhilisi õigusi(38).
35. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, nagu Euroopa Kohus sedastas 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsuses Ruiz Zambrano(39), on tõepoolest olemas olukordi, kus „hoolimata sellest, et kolmandate riikide kodanike elamisõigust käsitlev teisene õigus ei ole kohaldatav ja asjaomane liidu kodanik ei ole kasutanud oma liikumis- ja elamisvabadust, tuleb tuletatud elamisõigus ELTL artikli 20 alusel siiski anda kolmanda riigi kodanikule, kes on nimetatud liidu kodaniku pereliige, kuna muidu kaotaks liidu kodakondsus oma soovitava toime, sest elamisloa andmisest keeldumise tagajärjena oleks see kodanik de facto kohustatud lahkuma kogu liidu territooriumilt, mille tagajärjel jääks ta ilma võimalusest tegelikult kasutada tema [liidu kodaniku] staatusest tulenevaid põhilisi õigusi“(40).
36. Nagu Euroopa Kohus kohtuotsuses Safi märkis, iseloomustab neid olukordi asjaolu, et isegi kui neid reguleerivad a priori liikmesriikide pädevusse kuuluvad õigusnormid, see tähendab õigusnormid, mis puudutavad kolmandate riikide kodanike sisenemis- ja elamisõigust olukorras, mis jääb väljapoole liidu tuletatud õiguse sätete kohaldamisala, on need olukorrad siiski olemuslikult seotud liidu kodaniku liikumis- ja elamisvabadusega, mis tähendab, et nendel kolmanda riigi kodanikel ei saa keelata kasutada õigust siseneda liidu kodaniku elukohaliikmesriiki, sest vastasel korral oleks seda vabadust riivatud(41). Sellise elamisõiguse andmisest keeldumine võib aga liidu kodakondsuse soovitava toime kahtluse alla seada üksnes juhul, kui kolmanda riigi kodaniku ja tema liidu kodanikust pereliikme vahel on sõltuvussuhe, mille tõttu oleks liidu kodanik sunnitud asjaomase kolmanda riigi kodanikuga kaasa minema ja lahkuma kogu liidu territooriumilt(42).
37. Erinevalt olukorrast, mida käsitleti kohtuasjades, milles tehti 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ruiz Zambrano(43)või 10. mai 2017. aasta kohtuotsus Chavez-Vilchez jt(44) ning 8. mai 2018. aasta kohtuotsus K. A. jt (perekonna taasühinemine Belgias)(45), ei näita ükski asjaomase isiku olukorda puudutav eelotsusetaotluses kirjeldatud asjaolu, et kaebajale elamisõiguse andmisest keeldumine võiks jätta asjaomase isiku või tema alaealised lapsed ilma tõelisest võimalusest kasutada nende liidu kodaniku staatusest tulenevaid põhilisi õigusi(46). Nimelt ei viita miski sellele, et nad oleksid niisuguse keeldumise tõttu olnud sunnitud liidu territooriumilt lahkuma või et nende õigusele vabalt liikuda ja elada teiste liikmesriikide territooriumil, mille kodakondsust neil ei ole, oleks seatud takistusi. Haldusasutused on kaebaja Saksamaa territooriumil viibimist alati talunud ja vaatamata tema elamisloa taotluse rahuldamata jätmisele on tema pereliikmed alati Saksamaal elanud. Lisaks võib selle ohu praeguseks mõistlikult välistada, sest esiteks nähtub eelotsusetaotlusest, et paar lahutas oma abielu 2021. aastal, teiseks nähtub Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergi (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus) järeldustest, et kaebaja ning tema ja asjaomase isiku kooselust sündinud laste vahel ei ole tegelikku sõltuvussuhet(47), ja kolmandaks märkis kaebaja esindaja kohtuistungil, et ta on nüüd loonud uue perekonna.
38. Järelikult ei saa küsimuse all olevat olukorda kvalifitseerida „väga eriliseks olukorraks“, mis õigustaks seda, et Saksamaa Liitvabariik annaks erandkorras tuletatud elamisõiguse kolmanda riigi kodanikule, kes on liidu kodaniku pereliige ELTL artikli 20 alusel, et tagada liidu kodakondsuse soovitav toime.
2. Kohtuotsuses Lounesvälja töötatud põhimõtted
39. Lahendus, mille Euroopa Kohus valis kohtuotsuses Lounes(48) ja mida kinnitati hiljem kohtuotsuses Chief Appeals Officer jt, ei ole minu arvates praeguses olukorras kohaldatav.
40. Pean möönma , et mõte selle lahenduse laiendamisest tuleb faktilise analoogia tõttu pähe üsna spontaanselt. See analoogia tuleneb sellest, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Lounes, liikus liidu kodanik – nagu põhikohtuasjas – kahe liikmesriigi vahel, mille kodakondsus tal oli ajal, mil ta lõi ja elas oma perekonnaelu kolmanda riigi kodanikuga.
41. Kohtuasi, milles tehti kohtuotsus Lounes, puudutas täpsemalt Hispaania kodaniku P. N. Ormazabali olukorda, kes pärast seda, kui ta oli kasutanud oma liikumisvabadust ja elanud vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikele 1 või artikli 16 lõikele 1 alusel mitu aastat Ühendkuningriigi territooriumil, mille kodakondsust tal ei olnud, sai naturalisatsiooni korras selle riigi kodakondsuse, ilma et ta oleks Hispaania kodakondsusest loobunud. Mitu aastat hiljem abiellus ta kolmanda riigi kodanikuga, kes taotles Ühendkuningriigi ametiasutustelt ELTL artikli 21 alusel tuletatud elamisõigust.
42. Selles olukorras leidis Euroopa Kohus, et peab olema võimalik, et liidu kodanik „saaks vastuvõtvas liikmesriigis jätkata [ELTL artikli 21 lõikest 1] tulenevate õiguste kasutamist ka pärast seda, kui ta on […] omandanud selle liikmesriigi kodakondsuse“(49) kolmel põhjusel: tagada liidu kodanike integreerimise loogikal põhineva süsteemi ühtsus, tagada ELTL artikli 21 soovitav toime ja edendada liidu kodanike võrdset kohtlemist.
43. Täpsemalt leidis Euroopa Kohus, et ELTL artiklis 21 soodustatud järkjärgulise lõimumise loogikaga oleks vastuolus see, kui niisugune kodanik, kes on saanud selle artikli alusel õigused oma liikumisvabaduse kasutamise tõttu, peaks neist õigustest, sealhulgas õigusest elada perekonnaelu vastuvõtvas liikmesriigis, loobuma põhjusel, et ta on püüdnud selle liikmesriigi ühiskonda naturalisatsiooni teel veelgi tihedamalt lõimuda(50). Euroopa Kohus rõhutas seega, et liidu kodaniku õigused vastuvõtvas liikmesriigis, eelkõige õigus elada perekonnaelu kolmanda riigi kodanikuga, väheneksid vastavalt tema lõimumisele selle liikmesriigi ühiskonda ja seoses tema kodakondsuste arvuga(51).
44. Euroopa Kohus märkis ka seda, et liidu kodanikele ELTL artikli 21 lõikega 1 antud õiguste soovitav toime eeldab, et niisuguses olukorras olev kodanik saaks vastuvõtvas liikmesriigis sellest sättest tulenevate õiguste kasutamist jätkata pärast seda, kui ta on lisaks oma päritolukodakondsusele omandanud selle liikmesriigi kodakondsuse, ning täpsemalt seda, et ta saaks elada perekonnaelu oma kolmanda riigi kodanikust abikaasaga tänu abikaasale antavale tuletatud elamisõigusele(52). Seega, kuigi Euroopa Kohus nõuab, et kolmanda riigi kodanik oleks oma päritoluliikmesriiki tagasi pöörduva liidu kodanikuga kaasas, ei kohalda ta käesoleval juhul sellist nõuet, sest liidu kodanik võib kasutada direktiiviga 2004/38 antud õigusi isegi siis, kui ta loob ja elab oma perekonnaelu alles pärast saabumist selle liikmesriigi territooriumile, mille kodakondsuse ta on omandanud(53).
45. Viimaks märkis Euroopa Kohus, et vastasel juhul koheldaks liidu kodanikku, kes on kasutanud liikumisvabadust ja omandanud lisaks oma päritolukodakondsusele ka vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, perekonnaelu osas vähem soodsalt kui liidu kodanikku, kes on samuti seda vabadust kasutanud, kuid kel on ainult oma päritolukodakondsus(54).
46. Minu arvates ei ole see kohtupraktika analoogia alusel kohaldatav niisuguse liidu kodaniku olukorrale, kel on sünnist saati selle liikmesriigi kodakondsus, mille territooriumil ta elab.
47. Esiteks eeldaks selline ulatuse laiendamine nõustumist sellega, et ELTL artiklis 21 sätestatud õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil hõlmaks ka liidu kodanike õigust siseneda oma päritoluliikmesriiki ja seal elada. Tuletan aga meelde, et võttes arvesse kodakondsussuhte laadi ja ulatust, ei saa oma liikmesriiki sisenemise ja seal elamise õigusele kohaldada „piiranguid ja tingimusi“, millele on sõnaselgelt viidatud nii ELTL artikli 20 lõikes 2 kui ka artikli 21 lõikes 1(55).
48. Teiseks piiraks selline tõlgendus veelgi liikmesriikide pädevust seoses liidu kodaniku pereliikmetest kolmandate riikide kodanike riigis elamise tingimustega ning viiks lõpuks liidu kodakondsusega kaasnevate õiguste piiramatu tunnustamiseni, samas kui ükski aluslepingute säte ei näe seda sõnaselgelt ette, sest liidu kodakondsus on ELTL artikli 20 lõike 1 tähenduses liikmesriigi kodakondsusest tuletatud ja täiendab seda. Selle tõlgenduse kohaselt oleksid liikmesriigid nimelt ainuüksi ELTL artikli 21 lõike 1 alusel, isegi kui seda tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 7 kontekstis, kohustatud andma oma kodanikele, kel on ka mõne teise liikmesriigi kodakondsus, õigusi ja eeliseid, mis on seotud liikmesriikide territooriumil vabalt liikumise ja elamise õiguse kasutamisega, mille hulka kuulub tuletatud elamisõigus, samas kui direktiiv 2004/38 ei ole iialgi kohaldatav olnud.
49. Minu arvates peitub just siin kõige olulisem erinevus võrreldes kohtuasjadega, milles tehti kohtuotsused Lounes ja Chief Appeals Officer jt, ning selles seisneb ka peamine raskus, mis takistab nõustumist nendes kohtuasjades Euroopa Kohtu valitud lahenduse laiendamisega.
50. Nimelt „aktiveeris“ liikmesriigi kodanik kõigi nende kohtuasjade puhul enne vastuvõtvas liikmesriigis naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamist liidu kodakondsuse mõju, kasutades oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil direktiivis 2004/38 sätestatud tingimustel. Selle tulemusel kuulus tema õiguslik staatus, eelkõige tema isiklik ja perekondlik olukord, ab initio liidu õiguse kohaldamisalasse, sest talle hakkasid kohalduma uued liidu õigusest tulenevad õigused(56). Õiguskirjanduse kohaselt loob liidu kodakondsus liikmesriigi kodanike jaoks seega täiendava õiguste ringi. See lisab liikmesriigi kodaniku esimesele kodakondsusega seotud õiguste rühmale teise uute õiguste ringi, millest kõigi liikmesriikide kodanikud aluslepingute sätete kohaselt osa saavad(57) P. N. Ormazabal omandas Ühendkuningriigi kodakondsuse seega just tänu sellele, et ta kasutas direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustel oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, ja sellest tulenenud „järkjärgulisele lõimumisele“ vastuvõtvas liikmesriigis, ning Euroopa Kohus tõdes üksnes seoses varem omandatud õigustega, et seda direktiivi „kohaldatakse analoogia alusel“ tema Ühendkuningriigis elamise suhtes(58). Sellest tulenevalt oli Euroopa Kohtu jaoks oluline, et õigused, mille ta oli selle direktiivi alusel varem omandanud – eelkõige õigus perekonna taasühinemisele – säiliksid Ühendkuningriigi territooriumil ELTL artikli 21 lõike 1 kaudu. Ei olnud oluline, kas asjaomase isiku puhul võeti arvesse Hispaania või Ühendkuningriigi kodakondsust, sest ta oli esmajoones liidu kodanik, kes oli kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil ning kellele antud perekonna taasühinemise õigust tuli kaitsta(59). See ei puudutanud mitte ainult ELTL artikli 21 lõike 1 soovitavat toimet, vaid ka liidu õiguskorra autonoomiat ja autoriteeti.
51. Kuid sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa liidu kodanik iialgi nõuda varem direktiivi 2004/38 „aktiveerimise“ tulemusel omandatud õiguste kasutamist, sest – nagu Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud – see direktiiv ei ole tema suhtes iialgi kohaldatav olnud, sest ta liigub ja elab selliste liikmesriikide territooriumil, mille kodakondsus tal on. Kuna tal ei ole võimalik neid õigusi omandada, ei saa ta neid ka säilitada(60).
52. Kehtiva liidu õiguse kohaselt ja juhul, kui ELTL artikli 21 lõike 1 kohaldamisala ei soovita laiendada, on asjaomane isik seega oma kolmanda riigi kodanikust pereliikme riigis elamise tingimuste osas õiguslikus olukorras, mis on võrreldav „paikse“ Saksa kodanikuga, kes on alati elanud Saksamaal ning on selles riigis loonud ja elanud oma perekonnaelu.
53. On tõsi, et selline lahendus toob kaasa kahe liikmesriigi kodakondsusega liidu kodanike erineva kohtlemise sõltuvalt sellest, kuidas neile see topeltkodakondsus anti. Ühelt poolt on olemas liidu kodanik, kel on sarnaselt asjaomase isikuga sünnist saati kahe liikmesriigi kodakondsus ja keda tuleb pidada „paikseks“, sest ta on alati liikunud ja elanud liikmesriikides, mille kodakondsus tal on. Teiselt poolt on olemas liidu kodanik, kes, nagu P. N. Ormazabal, on saanud naturalisatsiooni korras teise liikmesriigi kodakondsuse ja keda tuleb pidada „liikuvaks“. Tema esimesele kodakondsusele lisandus teine, mille ta sai tänu sellele, et kasutas oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil(61).
54. Siiski tuleb eristada asjaomase isiku ja P. N. Ormazabali õiguslikku olukorda, sest üksnes viimane neist on kasutanud direktiivist 2004/38 tulenevaid õigusi.
55. Seega tundub niisugune erinev kohtlemine mulle võrreldav sellega, mis on lubatud alati oma päritoluliikmesriigis elanud „paikse“ kodaniku ja „liikuva“ kodaniku vahel, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, minnes oma päritoluliikmesriigist muusse liikmesriiki.
56. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu otsuses Lounesvälja töötatud lahenduse laiendamine tooks kaasa riigi kodanike erineva kohtlemise sõltuvalt sellest, kas neil on mõni muu kodakondsus või mitte. Nimelt kuulub „paikne“ kodanik, kel on ainult selle liikmesriigi kodakondsus, mille territooriumil ta on alati koos oma perekonnaga elanud, üksnes riigisiseste rändealaste õigusaktide kohaldamisalasse, samas kui kodanik, kel on kahe liikmesriigi kodakondsus ja kes on sarnaselt asjaomase isikuga rajanud ja elanud oma perekonnaelu samal territooriumil, võiks tugineda soodsamatele sisenemis- ja elamisõiguse sätetele. Kolmandate riikide kodanikest pereliikmete riiki sisenemise ja seal elamise õigust käsitlevate õigusnormide seisukohast tundub nende kodanike isiklik ja perekondlik olukord minu arvates täiesti võrreldav. Selline tõlgendus võiks seega olla vastuolus kodakondsuse Euroopa konventsiooni artikli 17 lõike 1 sõnastusega, mille kohaselt „osalisriigi kodanikel, kel on mõni muu kodakondsus, peavad selle osalisriigi territooriumil, kus nad elavad, olema samasugused õigused ja kohustused kui teistel selle osalisriigi kodanikel“.
57. Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes leian, et ELTL artikli 21 lõige 1 ei ole kohaldatav liidu kodaniku olukorra suhtes, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustel, liikudes kahe liikmesriigi vahel, mille kodakondsus tal on sünnist saati, ja kes on elanud oma perekonnaelu kolmanda riigi kodanikuga, olles samal ajal juba asunud ühe nimetatud riigi territooriumile püsivalt elama. Käesoleval juhul ei ole selle artikliga seega vastuolus see, kui Saksamaa haldusasutused vaatavad kaebaja esitatud elamisõiguse taotluse läbi vastavalt riigisisestele õigusnormidele, mis reguleerivad asjaomase isiku kolmanda riigi kodanikust pereliikme elamisõigust.
58. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et ELTL artikli 21 lõige 1 ei ole kohaldatav liidu kodaniku suhtes, kes on alati elanud mõnes liikmesriikidest, mille kodakondsus tal sünnist saati on, ega ole seega kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, tingimusel, et selle kodaniku olukord ei too kaasa niisuguste liikmesriigi meetmete kohaldamist, mille tagajärjel ta jääks ilma tegelikust võimalusest kasutada oma liidu kodaniku staatusest tulenevaid põhilisi õigusi või mis takistaksid tal selle õiguse kasutamist.
IV. Ettepanek
59. Võttes arvesse kõiki eeltoodud kaalutlusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesverwaltungsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
ELTL artikli 21 lõige 1 ei ole kohaldatav liidu kodaniku suhtes, kes on alati elanud mõnes liikmesriigis, mille kodakondsus tal sünnist saati on, ega ole seega kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, tingimusel, et selle kodaniku olukord ei too kaasa niisuguste liikmesriigi meetmete kohaldamist, mille tagajärjel ta jääks ilma tegelikust võimalusest kasutada oma liidu kodaniku staatusest tulenevaid põhilisi õigusi või mis takistaksid tal selle õiguse kasutamist.
1 Algkeel: prantsuse.
2 Prantsuse õiguses on väljend, mille kohaselt „mitte keegi ei saa tugineda oma välismaisele päritolule“. See tähendab, et Prantsusmaa kodanik ei saa muule kodakondsusele viidates vältida oma õiguslikke kohustusi Prantsusmaal.
3 Ajaloolise lähenemisviisi kohta vt Kochenov, D., „Double Nationality in the EU: An Argument for Tolerance“, European Law Journal, nr 3, Blackwell, Oxford, 2011, lk 323–343, eriti lk 326 jj.
4 Vt de Groot, D., „Free Movement of Dual EU Citizens“, teoses Cambien, N., Kochenov, D., ja Muir, E., European Citizenship under Stress: Social Justice, Brexit and Other Challenges, Brill Nijhoff, Leiden, 2020, lk 67–109.
5 Vt dokumenti, mille koostas Destatis, Statistisches Bundesamt, Saksamaa föderaalne statistikaamet, mis kannab pealkirja „Population in private households by migrant back ground and dual citizenship“, kättesaadav aadressil: https://www.destatis.de/EN/Themes/Society-Environment/Population/Migration-Integration/Tables/migrant-status-dual-citizenships.html. Saksamaa-Itaalia kodanike arv oli 194 000, Saksamaa-Rumeenia kodanike arv 151 000, Saksamaa-Kreeka kodanike arv 104 000 ja Saksamaa-Prantsusmaa kodanike arv 91 000.
6 BGBl. 2024 I, nr 104 ja muudatus BGBl. 2025 I, nr 98.
7 Vt selle reformi põhipunktide kohta täpsemalt aadressil: https://www.bundesregierung.de/breg-de/aktuelles/droit-nationalite-2254386.
8 Vt Szpunar, M., ja Blas López, M. E., „Some Reflections on Member State Nationality: A Prerequisite of EU Citizenship and an Obstacle to Its Enjoyment“, teoses Kochenov, D., EU Citizenship and Federalism: The Role of Rights, Cambridge University Press, Cambridge, 2017, lk 107–124, eriti lk 108 ja 122. Liikmesriigi kodakondsuse ja liidu kodakondsuse vahelise suhte kohta vt kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas Rottmann (C‑135/08, EU:C:2009:588, punkt 23).
9 C‑165/16, edaspidi „kohtuotsus Lounes“, EU:C:2017:862.
10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46, parandus ELT L, 2026/90104).
11 Riikliku toimiku materjalidest nähtub, et kaebaja kandis ajavahemikul 2012. aasta juunist kuni 2022. aasta septembrini vanglakaristusi seitsme kriminaalkaristuse tõttu, mis määrati talle kuritegude eest, mis seisnesid varalise kahju tekitamises, varguses, tahtlikus kehavigastuste tekitamises, pettuses, seksuaalses rünnakus osalemises, ebaseaduslikus kauplemises narkootiliste ainetega ja juhiloata juhtimises. Väljasaatmismenetlus, mille Saksamaa ametiasutused 2016. aasta mais algatasid, peatati perekondlikel põhjustel 2020. aasta veebruaris.
12 BGBl. 2004 I, lk 1986.
13 Seaduse 20. aprilli 2023. aasta redaktsioonis (BGBl. 2023 I, lk 106). Selle seaduse § 5 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et „[v]aba liikumise õigusega pereliikmetele, kes ei ole liidu kodanikud, väljastatakse kuue kuu jooksul pärast seda, kui nad on esitanud nõutava teabe, ex officio liidu kodaniku pereliikme elamisloakaart, mis kehtib viis aastat“.
14 Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg (Baden-Württembergi kõrgeim halduskohus) leidis oma 5. juuli 2023. aasta otsuses, et kaebaja ja tema laste vahel puudus tegelik sõltuvussuhe (punkt 25).
15 Vt 22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Direcţia pentru Evidenţa Persoanelor şi Administrarea Bazelor de Date (C‑491/21, EU:C:2024:143, punkt 27).
16 Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt (C‑488/21, edaspidi „kohtuotsus Chief Appeals Officer jt“, EU:C:2023:1013, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
17 C‑148/02, EU:C:2003:539.
18 C‑541/15, EU:C:2017:432.
19 C‑713/23, EU:C:2025:917.
20 C‑434/09, edaspidi „kohtuotsus McCarthy“, EU:C:2011:277.
21 Vt kohtuotsus McCarthy (punkt 23).
22 Vt kohtuotsus McCarthy (punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Vt kohtuotsus McCarthy (punkt 54).
24 Vt kohtuotsus McCarthy (punktid 46 ja 48–54).
25 Vt kohtuotsus McCarthy (punkt 55).
26 Vt ka ELL artikkel 9.
27 Vt 4. juuni 2026. aasta kohtuotsus Safi (C‑147/24, edaspidi „kohtuotsus Safi“, EU:C:2026:442, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Vt kohtuotsus Lounes (punkt 51). Hiljuti kinnitas Euroopa Kohus seda põhimõtet uuesti seoses liidu kodanike perekonnaseisuandmete tunnustamise, transkriptsiooni või muutmisega. Vt eelkõige 12. märtsi 2026. aasta kohtuotsus Shipova(C‑43/24, EU:C:2026:183, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Vt 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Gaydarov (C‑430/10, EU:C:2011:749, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtujuristi kursiiv.
30 Vt selle kohta M. Szpunari ja M. E. Blas Lópezi mõtted, op. cit., ning ka kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas Rottmann (C‑135/08, EU:C:2009:588, punkt 23).
31 C‑430/10, EU:C:2011:749.
32 Vt 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Gaydarov (C‑430/10, EU:C:2011:749, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle kohta ka kohtuotsus Safi (punkt 33).
33 Vt 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade kodanikust alaealise lapse Tai kodanikust ema) (C‑459/20, EU:C:2023:499, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika), samuti kohtuotsus Chief Appeals Officer jt (punkt 43). Vt ka kohtuotsus Safi (punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 Vt kohtuotsus McCarthy (punkt 34).
35 Kohus tuletas oma 29. aprilli 2025. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Malta (investoritele kodakondsuse andmine) (C‑181/23, EU:C:2025:283) meelde, et liikmesriigi kodakondsussuhe põhineb „erilisel solidaarsus‑ ja lojaalsussuhtel selle riigi ja tema kodanike vahel ning vastastikustel õigustel ja kohustustel“ (punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt ka Kochenov, D., „Double Nationality in the EU: An Argument for Tolerance“, op. cit.
36 Vt kohtuotsus Safi (punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Vt kohtuotsus Safi (punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Vt kohtuotsus Safi (punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
39 C‑34/09, EU:C:2011:124. Kohtuasi, milles see kohtuotsus tehti, puudutas alaealiste Belgia kodanike vanemale tehtud Belgia territooriumilt lahkumise ettekirjutust ja pädevad asutused jätsid rahuldamata tema tööloa taotluse. Euroopa Kohus leidis, et nende otsuste tagajärjel oleks Gerardo Ruiz Zambrano lapsed jäänud ilma võimalusest tegelikult kasutada ELTL artiklist 20 tulenevaid õigusi. Selles kohtuasjas käsitletud otsuste tagajärjel oleks liidu kodanikest lapsed pidanud liidu territooriumilt lahkuma (punktid 43 ja 44).
40 Kohtuotsus Safi (punkt 41). Vt ka 8. mai 2025. aasta kohtuotsus Stadt Wuppertal (C‑130/24, EU:C:2025:340, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Vt kohtuotsus Safi (punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
42 Vt kohtuotsus Safi (punktid 43–47). Vt ka 8. mai 2025. aasta kohtuotsus Stadt Wuppertal (C‑130/24, EU:C:2025:340, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 C‑34/09, EU:C:2011:124.
44 C‑133/15, EU:C:2017:354.
45 C‑82/16, EU:C:2018:308.
46 Vt ka 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus Iida (C‑40/11, EU:C:2012:691, punkt 71); 8. mai 2013. aasta kohtuotsus Ymeraga jt (C‑87/12, EU:C:2013:291, punkt 36); 10. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Alokpa ja Moudoulou (C‑86/12, EU:C:2013:645, punkt 32); 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín (C‑165/14, EU:C:2016:675, punkt 74) ja 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus CS (C‑304/14, EU:C:2016:674, punkt 29).
47 Vt käesoleva ettepaneku joonealune märkus 14.
48 Vt selle kohtuotsuse kommentaaride kohta eelkõige Benlolo Carabot, M., „Cour de justice, gde ch., 14 novembre 2017, Toufik Lounes c/ Secretary of State for the Home Department, aff. C‑165/16, ECLI:EU:C:2017:862“, Jurisprudence de la CJUE 2017: décisions et commentaires, Bruylant, Brüssel, 2018, lk 255–266.
49 Vt kohtuotsus Lounes (punkt 60). Kohtujuristi kursiiv.
50 Vt kohtuotsus Lounes (punkt 58).
51 Vt kohtuotsus Lounes (punkt 59).
52 Vt kohtuotsus Lounes (punkt 60). Vt ka kohtuotsus Chief Appeals Officer jt (punkt 45).
53 Liidu kodanike päritoluriiki tagasipöördumist käsitleva kohtupraktika kohta vt muu hulgas olukorrad, millele on viidatud 11. detsembri 2007. aasta kohtuotsuses Eind (C‑291/05, EU:C:2007:771); 12. märtsi 2014. aasta kohtuotsus O. ja B. (C‑456/12, EU:C:2014:135) ning 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Altiner ja Ravn (C‑230/17, EU:C:2018:497). Kohtuasjad, milles need kohtuotsused tehti, puudutasid nimelt sellise liidu kodaniku olukorda, kes pöördus tagasi oma päritoluliikmesriiki pärast seda, kui ta oli direktiivis 2004/38 ette nähtud tingimustel reaalselt elanud liikmesriigis, mille kodakondsust tal ei olnud, ja alustanud või tugevdanud seal perekonnaelu kolmanda riigi kodanikuga. Niisugustel juhtudel on Euroopa Kohus otsustanud, et asjaomasele liidu kodanikule ELTL artikli 21 lõikest 1 tulenevate õiguste soovitav toime nõuab, et perekonnaelu, mis arenes vastuvõtvas liikmesriigis liikumis- ja elamisvabaduse kasutamise käigus, saaks jätkuda tema tagasipöördumisel liikmesriiki, mille kodakondsus tal on, kohustades seda liikmesriiki seega andma asjaomasele pereliikmele, kes on kolmanda riigi kodanik, tuletatud elamisõiguse. Euroopa Kohus leidis, et sellise elamisõiguse puudumisel võib see pärssida liidu kodaniku tahet lahkuda oma päritoluliikmesriigist, et kasutada oma õigust elada teises liikmesriigis, või pöörduda pärast selle õiguse kasutamist tagasi päritoluliikmesriiki, sest ta ei ole kindel, et ta saab selles liikmesriigis jätkata perekonnaelu, mida ta on vastuvõtvas liikmesriigis alustanud või tugevdanud.
54 Vt kohtuotsus Lounes (punkt 59).
55 Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.
56 Vt Closa, C., „Citizenship of the Union and nationality of member States“, Common Market Law Review, nr 2, Wolters Kluwer, Leiden, 1995, lk 487–518, eriti lk 487.
57 Vt Closa, C., op. cit., eriti lk 493 ja 494.
58 Vt kohtuotsus Lounes (punktid 56 ja 57).
59 Heymann, J., „Citoyenneté de l’Union et conflit positif de nationalités“, Revue Trimestrielle de Droit européen, nr 3, Dalloz, Pariis, 2018, lk 587–596, eriti punkt 13.
60 Vt David de Grooti 2024. aasta novembris Euroopa Parlamendi jaoks koostatud töödokument „Right to return and dual citizens in free movement case law“.
61 Strasbourgis Euroopa Nõukogus 6. novembril 1997. aastal allkirjastatud ja 1. märtsil 2000. aastal jõustunud kodakondsuse Euroopa konventsiooni, millega paljud liikmesriigid on ühinenud, artikli 5 lõikes 2 on sätestatud, et „[i]ga osalisriik peab juhinduma oma kodanike mittediskrimineerimise põhimõttest, olenemata sellest, kas nad on sünnijärgsed kodanikud või on omandanud selle riigi kodakondsuse hiljem“. Siiski, nagu nähtub konventsiooni seletuskirjast, puudutab see artikkel üksnes kodakondsusnormide kohaldamist sünnijärgsetele kodanikele ja teistele kodanikele, sealhulgas naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanud isikutele (seletuskirja punkt 46).