(1)

Nõukogu 27. novembri 1992. aasta direktiivi 92/102/EMÜ loomade identifitseerimise ja registreerimise kohta (2) on korduvalt (3) oluliselt muudetud. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)

Vastavalt nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiivi 90/425/EMÜ (milles käsitletakse ühendusesiseses kaubanduses teatavate elusloomade ja toodete suhtes seoses siseturu väljakujundamisega kohaldatavaid veterinaar- ja zootehnilisi kontrolle) (4) artikli 3 lõike 1 punktile c tuleb ühendusesisese kaubandusega hõlmatud loomad identifitseerida vastavalt ühenduse eeskirjadele ja registreerida viisil, mis võimaldab tuvastada päritolu- ja vahemajandi, keskuse või organisatsiooni. Enne 1. jaanuari 1993 need identifitseerimis- ja registreerimissüsteemid laienevad ka loomade liikumisele iga liikmesriigi territooriumil.

(3)

Nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/496/EMÜ (millega nähakse ette kolmandatest riikidest ühendusse toodavate loomade veterinaarkontrolli põhimõtted) (5) artiklis 14 on sätestatud, et nende loomade direktiivi 90/425/EMÜ artikli 3 lõike 1 punktiga c ette nähtud identifitseerimine ja registreerimine toimub pärast kõnesolevat kontrolli, välja arvatud tapaloomade ja registreeritud kabjaliste puhul.

(4)

Käesoleva direktiivi õigeks kohaldamiseks tuleb tagada liikmesriikide kiire ja tõhus infovahetus. Ühenduse sätted sätestati nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (6) ning nõukogu 21. novembri 1989. aasta direktiiviga 89/608/EMÜ liikmesriikide haldusasutuste vastastikuse abi ning liikmesriikide haldusasutuste ja komisjoni koostöö kohta veterinaar- ja zootehnikaküsimusi käsitlevate õigusaktide nõuetekohase kohaldamise tagamiseks. (7)

(5)

Loomapidajad peaksid säilitama ajakohaseid andmeid loomade kohta oma majandites. Loomakaubandusega tegelevad isikud peaksid säilitama andmed oma tehingute kohta. Pädeval asutusel peaks olema juurdepääs nimetatud andmetele, kui ta seda taotleb.

(6)

Võimaldamaks loomade liikumise kiiret ja täpset tuvastamist, peaks olema võimalik loomi identifitseerida. Edaspidi tuleks võtta otsus märgistuse laadi kohta ning kuni nimetatud otsuse võtmiseni tuleks riikide siseturuga piirduva liikumise puhul säilitada siseriiklikud identifitseerimissüsteemid.

(7)

Tuleks ette näha võimalus loobuda märgistusnõuetest loomade osas, kes liiguvad talumajapidamisest otse tapamajja. Need loomad tuleks igal juhul identifitseerida nii, et nende päritolutalumajapidamist on võimalik tuvastada.

(8)

Tuleks ette näha võimalus loobuda kohustusest registreerida isiklikul otstarbel loomi pidavad loomapidajad ning, võtmaks arvesse teatavaid konkreetseid juhtumeid, registripidamise korrast.

(9)

Loomadele, mille märgistus on muutunud loetamatuks või kadunud, tuleks kinnitada uus märgistus, mis võimaldab seose kindlakstegemist varasema märgistusega.

(10)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada konkreetseid nõudeid, mis on sätestatud komisjoni 13. veebruari 1989. aasta otsuses 89/153/EMÜ jääkaineuuringuteks võetud proovide korrelatsiooni kohta loomade ja nende päritolutalumajapidamiste vahel, (8) ega asjakohaseid rakenduseeskirju, mis on kehtestatud kooskõlas direktiiviga 91/496/EMÜ.

(11)

Tuleks ette näha juhtimiskomitee menetlus käesoleva direktiivi vajalike rakenduseeskirjade vastuvõtmiseks.

(12)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtaegadega,

a)

„loom” – mis tahes sigalaste sugukonda kuuluv mis tahes loom, välja arvatud uluksiga, nagu see on määratletud nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/89/EÜ (ühenduse meetmete kohta sigade klassikalise katku tõrjeks) (9) artikli 2 punktis b;

b)

„majand” – ettevõtte, rajatise või vabaõhufarmi puhul koht, kus hoitakse, peetakse või käideldakse loomi;

c)

„loomapidaja” – füüsiline või juriidiline isik, kes kas või ajutiselt vastutab loomade eest;

d)

„pädev asutus” – liikmesriigi keskasutus, mis on pädev sooritama veterinaarkontrolli, või keskasutuse poolt käesoleva direktiivi rakendamiseks volitatud muu asutus;

e)

„kaubandus” – kaubandus, nagu see on määratletud direktiivi 90/425/EMÜ artikli 2 punktis 3.