KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PRIIT PIKAMÄE

esitatud 9. septembril 2021(1)

Kohtuasi C‑213/19

Euroopa Komisjon

versus

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – ELL artikli 4 lõige 3 – ELTL artikli 310 lõige 6 ja artikkel 325 – Pettustevastane võitlus – Tõhususe põhimõte – Omavahendite liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemise kohustus – Liikmesriikide rahaline vastutus – Tolliliit – Määrus (EMÜ) nr 2913/92 – Ühenduse tolliseadustik – Määrus (EL) nr 952/2013 – Liidu tolliseadustik – Tollimaksud – Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite import – Laiaulatuslik ja süstemaatiline pettus – Organiseeritud kuritegevus – Kättesaamatud importijad – Tolliväärtus – Väärtuse alahindamine – Riskianalüüsil põhinev tollikontroll – Kauba vabastamisele eelnev kontroll – Tagatise esitamine – Kontrolli puudumine – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 16 ja 17 – Euroopa Liidu omavahendid – Otsused 2007/436/EÜ ja 2014/335/EL – Määrused (EÜ, Euratom) nr 1150/2000 ja nr 609/2014 – Tollivõla tuvastamine – Euroopa Liidule kättesaadavaks tegemise kohustus – Laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamine – Korrigeeritud keskmisel hinnal ja vähimal aktsepteeritaval hinnal põhinev statistiline meetod – Käibemaks – Direktiiv 2006/112/EÜ – Käibemaksuga maksustatav väärtus – Käibemaksust laekuvad omavahendid

Sisukord

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Komisjon esitanud ELTL artikli 258 alusel Suurbritannia ja Põhja‑Iirimaa Ühendkuningriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esiteks seetõttu, et 2011. aasta novembri ja 2017. aasta 11. oktoobri (kaasa arvatud) vahelisel perioodil (edaspidi „rikkumise periood“) ei teinud viimane Hiinast pärit teatud tekstiilitoodete ja jalatsite importimisega seoses tollimaksude kohta õigeid arvestuskandeid ega teinud nõuetekohaselt kättesaadavaks traditsioonilisi omavahendeid ega käibemaksu‑omavahendeid, ning teiseks põhjusel, et ta ei andnud kogu teavet, mida komisjon nõudis selleks, et kindlaks teha laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite maht(2).

2.        Komisjoni hinnangul rikkus liikmesriik seeläbi kohustusi, mis tulenevad ELL artikli 4 lõikest 3, kus on sätestatud lojaalse koostöö põhimõte, ELTL artikli 310 lõikest 6 ja artiklist 325 ning tervest reast teisese õiguse sätetest, mis puudutavad liidu tolliõigust, traditsioonilisi omavahendeid ja käibemaksu.

3.        Niisiis annab see kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse edasi arendada kohtupraktikat, mis puudutab eelmises punktis osutatud sätetest tulenevate pettustevastase võitluse ja liidu finantshuvide kaitsega seotud kohustuste ulatust, ning seda olukorras, kus komisjon väidab, et asjaomane liikmesriik ei määranud õigesti imporditud kaupade tolliväärtust, kuna tõhusate kontrollimeetmete puudumise tõttu oli nende kaupade väärtust alahinnatud. See kohtuasi tõstatab põhimõttelisi küsimusi, nagu see, millised on komisjoni võimalused hinnata laekumata jäänud omavahenditega seotud nõude summat olukorras, kus asjaomane liikmesriik ei ole kaupade väärtust õigesti hinnanud ja komisjon on lähtunud statistilisest meetodist ehk kogu liitu imporditud kaupade korrigeeritud keskmisest hinnast. Viimaks tuleb Euroopa Kohtul lahendada küsimus, kas impordiliikmesriik peab hüvitama laekumata jäänud käibemaksu‑omavahendid sellise tolliprotseduuri korral, kus tollimaksud tasutakse impordil, ent käibemaks tuleb tasuda hiljem sihtkohaks olevas liikmesriigis.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Traditsiooniliste omavahendite valdkonna õigus

1.      Omavahendite süsteemi puudutavad otsused

4.        Vastavalt alates 1. jaanuarist 2014 kohaldatava otsuse 2014/335/EL, Euratom(3) artikli 2 lõike 1 punktidele a ja b, mille sõnastus on sisuliselt samasugune nagu nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsuse 2007/436/EÜ, Euratom, Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta(4) artikli 2 lõikel 1, käsitatakse liidu eelarvesse kavandatud omavahenditena tulu, mille allikaks on vastavalt „traditsioonilised omavahendid, mis koosnevad järgmisest: […] ühise tollitariifistiku tollimaksud ja muud tollimaksud, mille liidu institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes“ ning „ühtse määra kohaldamine kõigi liikmesriikide ühtlustatud käibemaksu arvestusbaaside suhtes, mis määratakse kindlaks kooskõlas liidu eeskirjadega“.

5.        Nimetatud otsuste artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud, et liikmesriigid nõuavad ühise tollitariifistiku tollimaksud kui traditsioonilised omavahendid sisse vastavalt riigisisestele õigusnormidele, mida kohandatakse vajaduse korral nii, et need vastaksid liidu eeskirjade nõuetele. Otsuse 2007/436 artikli 8 lõike 1 kolmandas lõigus ja otsuse 2014/335 artikli 8 lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid annavad artikli 2 lõike 1 punktides a–c ette nähtud vahendid komisjoni käsutusse.

2.      Omavahendite käsutusse andmise meetodeid ja menetlust käsitlevad määrused

6.        Rikkumise perioodi esimese osa suhtes kohaldatav nõukogu 22. mai 2000. aasta määrus nr 1150/2000 (EÜ, Euratom), millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728(5), asendati 1. jaanuaril 2014 nõukogu 26. mai 2014. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 609/2014 meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised, käibemaksupõhised ja kogurahvatulul^[(6)^] põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta(7). Määruse nr 609/2014 artikli 2 lõikes 1, mille sisu vastab sisuliselt määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõikele 1, on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel loetakse [otsuse 2014/335] artikli 2 lõike 1 punktis a osutatud liidu traditsiooniliste omavahendite nõue kindlaksmääratuks niipea, kui tollieeskirjades ette nähtud tingimused seoses nõude arvestuskande tegemise ja võlgniku teavitamisega on täidetud.“

7.        Määruse nr 609/2014 artikli 6 lõige 1 ja lõike 3 esimene ning teine lõik, mis kordavad sisuliselt määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõiget 1 ja lõike 3 punkte a ja b, on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Omavahendite raamatupidamisarvestust peab iga liikmesriigi riigikassa või iga liikmesriigi määratud asutus ning see jaguneb vastavalt vahendite liigile.

[…]

3.      Vastavalt artiklile 2 kindlaks määratud nõuded tuleb käesoleva lõike teise lõigu alusel kanda raamatupidamisarvestusse [n-ö „A-arvestus“] hiljemalt esimesel tööpäeval pärast nõude kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu üheksateistkümnendat kuupäeva.

Kindlaksmääratud nõuded, mis ei ole esimeses lõigus osutatud raamatupidamisarvestusse kantud, sest need on veel sisse nõudmata, ning millele ei ole antud tagatist, kantakse esimeses lõigus ette nähtud aja jooksul eraldi raamatupidamisarvestusse [n-ö „B-arvestus“]. Liikmesriigid võivad kasutada seda korda juhul, kui kindlaksmääratud nõuded, millele on antud tagatis, vaidlustatakse ning need võivad vaidluste lahendamise tulemusena muutuda.

[…]“.

8.        Määruse nr 609/2014 artikli 9 lõike 1 esimeses lõigus, mille sõnastus vastab määruse nr 1150/2000 artikli 9 lõike 1 esimese lõigu omale, on sätestatud:

„Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklis 10 sätestatud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.“

9.        Alates 1. oktoobrist 2016 muudeti seda sätet nõukogu määruse (EL, Euratom) 2016/804(8) artikli 9 lõikega 1, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklites 10, 10a ja 10b sätestatud korras kontole, mis on avatud komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või riigi keskpangas. Ilma et see piiraks kolmandas lõigus osutatud negatiivse intressi kohaldamist, võib seda kontot debiteerida ainult komisjoni korraldusel.“

10.      Määruse nr 609/2014 artikli 10 lõige 1, mille sisu vastab sisuliselt määruse nr 1150/2000 artikli 10 lõikele 1, on sõnastatud järgmiselt:

„Pärast sissenõudmiskulude mahaarvamist vastavalt [otsuse 2014/335] artikli 2 lõikele 3 ja artikli 10 lõikele 3 tehakse kanne kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 1 punktis a osutatud traditsiooniliste omavahendite kohta hiljemalt sellele kuule järgneva teise kuu üheksateistkümnendale kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval, mil nõue käesoleva määruse artiklis 2 ette nähtud korras kindlaks määrati.

Käesoleva määruse artikli 6 lõike 3 teise lõigu alusel eraldi raamatupidamisarvestusse kantavate nõuete puhul tuleb kanne teha siiski hiljemalt nõude sissenõudmise kuule järgneva teise kuu üheksateistkümnendale kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.“

11.      Määruse nr 609/2014 artikli 12 lõigete 1 ja 3 algne sõnastus, mis oli sisuliselt samasugune nagu määruse nr 1150/2000 artikli 11 lõigetel 1 ja 3, oli järgmine:

„1.      Mis tahes hilinemise eest summade kandmisel artikli 9 lõikes 1 osutatud kontole peab asjaomane liikmesriik maksma viivist.

[…]

3.      Majandus- ja rahaliitu mittekuuluvate liikmesriikide puhul võrdub viivise intressimäär määraga, mida liikmesriikide keskpangad kohaldasid oma põhiliste refinantseerimistehingute suhtes kõnealuse kuu esimesel kuupäeval ning mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra, või liikmesriikide puhul, kelle keskpanga intressimäär ei ole teada, keskpanga intressimäärale kõige paremini vastava intressimääraga, mida kohaldatakse liikmesriigi rahaturul kõnealuse kuu esimesel kuupäeval ning mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra.

Intressimäärale lisandub 0,25 protsendipunkti iga viivitatud kuu kohta. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.“

12.      Alates määruse 2016/804 jõustumisest 1. oktoobril 2016 asendati määruse nr 609/2014 artikli 12 lõige 3 artikli 12 lõikega 5, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Majandus- ja rahaliitu mittekuuluvate liikmesriikide viivisemäär võrdub määraga, mida keskpangad kohaldasid kõnealuse kuu esimesel päeval oma põhiliste refinantseerimistehingute suhtes, või 0 protsendiga, olenevalt sellest, kumb on suurem, ning mida on suurendatud 2,5 protsendipunkti võrra. Liikmesriikide puhul, kelle kohta keskpanga määr ei ole kättesaadav, võrdub viivisemäär määraga, mis on kõige lähemal määrale, mida kohaldati kõnealuse kuu esimesel päeval liikmesriigi rahaturul, või 0 protsendiga, olenevalt sellest, kumb on suurem, ning mida on suurendatud 2,5 protsendipunkti võrra.

Kõnealusele määrale lisandub 0,25 protsendipunkti iga viivitatud kuu kohta.

Esimese ja teise lõigu kohane suurendamine kokku ei tohi ületada 16 protsendipunkti. Suurendatud määra kohaldatakse kogu viivitusaja suhtes.“

13.      Määruse nr 609/2014 artikli 13 lõigetes 1 ja 2, mis kordavad sisuliselt määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikeid 1 ja 2, on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada artikli 2 kohaselt kindlaks määratud nõuetele vastavate summade komisjonile kättesaadavaks tegemine käesolevas määruses ette nähtud korras.

2.      Liikmesriigid on järgmistel tingimustel vabastatud artikli 2 kohaselt kindlaks määratud nõuetele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest, kui neid ei ole võimalik sisse nõuda:

a)      vääramatu jõu tõttu;

b)      muudel liikmesriikidest mittesõltuvatel põhjustel.

Pädev haldusasutus kuulutab kindlaksmääratud nõuetele vastavad summad oma otsusega sissenõudmisele mittekuuluvateks, kui ta leiab, et neid ei ole võimalik sisse nõuda.

Kindlaksmääratud nõuetele vastavad summad kuulutatakse sissenõudmisele mittekuuluvateks hiljemalt viis aastat pärast kuupäeva, mil summa kooskõlas artikliga 2 kindlaks määrati, ning halduskaebuse või kohtumenetluse korral pärast lõpliku otsuse tegemise, avaldamise või sellest teatamise kuupäeva.

[…]“.

3.      Määrus (EL, Euratom) nr 608/2014

14.      Perioodi osas pärast 1. jaanuari 2014 on nõukogu 26. mai 2014. aasta määruse (EL, Euratom) nr 608/2014, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed,(9) artiklis 2 „Kontrolli- ja järelevalvemeetmed“ sätestatud:

„1.      Otsuse [2014/335] artikli 2 lõikes 1 osutatud omavahendeid kontrollitakse käesolevas määruses sätestatu kohaselt, ilma et see piiraks [määruse nr 1553/89(10)] […] kohaldamist.

2.      Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada otsuse 2014/335[…] artikli 2 lõikes 1 osutatud omavahendite kättesaadavaks tegemine komisjonile.

3.      Kui kontrolli- ja järelevalvemeetmed käsitlevad otsuse 2014/335[…] artikli 2 lõike 1 punktis a osutatud traditsioonilisi omavahendeid, siis:

a)      liikmesriigid kontrollivad ja teevad järelepärimisi seoses nende omavahendite kindlaksmääramise ja kättesaadavaks tegemisega;

[…]

c)      komisjoni nõudmise korral kaasavad liikmesriigid komisjoni oma kontrollimistesse. Kui komisjon on kontrollimisse kaasatud, on tal käesoleva määruse kohaldamiseks vajalikus ulatuses juurdepääs tõendavatele dokumentidele, mis käsitlevad omavahendite kindlaksmääramist ja kättesaadavaks tegemist, ning nende dokumentidega seotud muudele asjakohastele dokumentidele;

d)      komisjon võib ise teostada kohapealseid kontrolle. Komisjonilt selliseks kontrolliks volituse saanud esindajatel on samasugune juurdepääs dokumentidele kui punktis c osutatud kontrollide puhul. Liikmesriigid aitavad korraldada selliseid kontrolle;

[…]“.

15.      Määruse nr 608/2014 artikli 5 „Aruandlus traditsiooniliste omavahendite nõuetega seotud pettusjuhtumite ja eeskirjade eiramise kohta“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriik saadab kahe kuu jooksul pärast iga kvartali lõppu komisjonile kirjelduse nende avastatud pettusjuhtumite ja eeskirjade eiramiste kohta, millega seotud nõuete suurus on üle 10 000 euro otsuse 2014/335[…] artikli 2 lõike 1 punktis a osutatud traditsiooniliste omavahendite puhul.

Esimeses lõigus osutatud ajavahemiku jooksul esitab iga liikmesriik üksikasjalikud andmed nende pettusjuhtumite ja eeskirjade eiramiste olukorra kohta, millest on komisjonile juba teatatud, kuid millega seoses ei ole varem sissenõudmisest, tühistamisest või sissenõudmisest loobumisest teatatud.“

4.      Määrus nr 1553/89

16.      Määruse nr 1553/89 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käibemaksu-omavahendite baas määratakse kindlaks [nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ (kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT 1977, L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23)] […] artiklis 2 nimetatud maksustatavate tehingute põhjal […]“.

17.      Nimetatud määruse artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks artiklite 5 ja 6 kohaldamist, arvutatakse antud kalendriaasta käibemaksu-omavahendite baas nii, et liikmesriigis kõnealusel aastal laekunud käibemaksu netotulu kogusumma jagatakse sel aastal kohaldatud käibemaksumääraga.“

B.      Tolliõigus

1.      Ühenduse tolliseadustik

18.      Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik(11), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 648/2005(12) (edaspidi „ühenduse tolliseadustik“), artiklis 13 oli sätestatud:

„1.      Toll võib vastavalt kehtivates õigusaktides ettenähtud tingimustele teha mis tahes vajalikke kontrolle, et tagada tollieeskirjade ning teiste ühenduse ja kolmandate riikide vahel liikuvate kaupade sisenemist, väljumist, transiiti, edasitoimetamist ja eesmärgipärast kasutamist ning ühenduse staatust mitteomavate kaupade olemasolu reguleerivate õigusaktide nõuetekohane kohaldamine. Ühenduse õigusaktide nõuetekohase kohaldamise eesmärgil võib tollikontrolli läbi viia kolmandas riigis, kui rahvusvaheline leping näeb nii ette.

2.      Tollikontroll, välja arvatud pisteline kontroll, põhineb riskianalüüsil ja kasutab automatiseeritud andmetöötluse meetodit eesmärgiga teha kindlaks ja määratleda risk ning arendada vajalikud meetmed selle hindamiseks siseriiklikul, ühenduse ja kus võimalik, rahvusvahelisel tasandil arendatud kriteeriumite põhjal.

Ühise riskijuhtimise raamistiku kindlaks määramiseks ning ühiste kriteeriumite ja esmatähtsate kontrollitavate piirkondade kehtestamiseks kasutatakse komiteemenetlust.

Liikmesriigid kehtestavad koostöös komisjoniga elektroonilise süsteemi riskijuhtimise rakendamiseks.

3.      Kui kontrolle teevad peale tolli ka teised asutused, tuleb neid teha tihedas koostöös tolliga, võimaluse korral samal ajal ja samas kohas.

[…]“.

19.      Ühenduse tolliseadustiku II jaotise 3. peatükis „Kauba tolliväärtus“ sisaldusid artiklid 28–36.

20.      Selle seadustiku artiklis 29 oli sätestatud:

„1.      Imporditud kauba tolliväärtus on tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 ja 33 […]:

[…]

2.      a)      Lõike 1 kohaldamisel tehinguväärtuse aktsepteeritavust kindlaks määrates ei ole asjaolu, et ostja ja müüja on teineteisega seotud, iseenesest piisav põhjus tehinguväärtuse aktsepteerimata jätmiseks. Vajaduse korral uuritakse müügiga seotud asjaolusid ja tehinguväärtus aktsepteeritakse, kui ostja ja müüja seotus ei ole mõjutanud hinda. […]

[…]

3.      a)      Tegelikult makstud või makstav hind on kogu tasu, mida ostja on maksnud või maksab imporditud kauba eest müüjale või tema kasuks ja mis hõlmab kõiki tegelikult makstud või makstavaid tasusid, mida ostja on maksnud või maksab müüjale imporditud kauba müügi eeldusena või mida ostja on maksnud või maksab kolmandale isikule müüja kohustuse täitmiseks. […]

[…]“.

21.      Nimetatud seadustiku artiklis 30 oli sätestatud:

„1.      Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata artikli 29 alusel, siis tuleb selle määramiseks kohaldada lõike 2 punktidest a, b, c ja d järjestuses esimest punkti, mille alusel saab tolliväärtust määrata […].

2.      Käesoleva artikli alusel määratud tolliväärtus on:

a)      identse kauba tehinguväärtus, mis on ühendusse eksportimiseks müüdud ja eksporditud samal ajal või ligikaudu samal ajal, kui see kaup, mille väärtust määratakse;

b)      sarnase kauba tehinguväärtus, mis on ühendusse eksportimiseks müüdud ja eksporditud samal ajal või ligikaudu samal ajal, kui see kaup, mille väärtust määratakse;

c)      väärtus, mis põhineb ühikuhinnal, millega imporditud kaupa või identset või sarnast imporditud kaupa on müüdud ühenduse piires kõige suuremas üldkoguses isikule, kes ei ole müüjaga seotud;

d)      arvutatud väärtus […]

[…]“.

22.      Ühenduse tolliseadustiku artikkel 31 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui imporditud kauba tolliväärtust ei ole võimalik määrata artiklite 29 või 30 alusel, määratakse see ühenduses kättesaadavate andmete alusel, kasutades meetodeid, mis on kooskõlas järgmiste põhimõtete ja üldsätetega:

–        1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikli VII rakendamise leping,

–        1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artikkel VII,

–        käesolev peatükk.

2.      Tolliväärtuse määramisel lõike 1 alusel ei tohi lähtuda:

a)      ühenduses toodetud kauba müügihinnast ühenduses;

b)      süsteemist, mis näeb ette kõrgema tolliväärtuse valiku kahest võimalikust väärtusest;

c)      kauba hinnast ekspordiriigi siseturul;

d)      muudest tootmiskuludest peale arvutatud väärtuste, mis on määratud identsele või sarnasele kaubale kooskõlas artikli 30 lõike 2 punktiga d;

e)      kauba hinnast eksportimisel riiki, mis ei ole ühenduse tolliterritooriumi osa;

f)      minimaalsest tolliväärtusest;

g)      suvalisest või fiktiivsest väärtusest.“

23.      Selle seadustiku artiklis 68 oli sätestatud:

„Et aktsepteeritud tollideklaratsioone kontrollida, võib toll:

a)      vaadata läbi tollideklaratsiooni ja selle lisaks olevad dokumendid. Toll võib nõuda, et deklarant esitaks tollideklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimiseks muid dokumente;

b)      vaadata läbi kauba ja võtta sellest analüüsiks või üksikasjalikuks läbivaatamiseks proove ja näidiseid.“

24.      Kõnealuse seadustiku artikkel 71 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.      Tollideklaratsiooni kontrollimise tulemusi kasutatakse, kohaldades sätteid, millega reguleeritakse tolliprotseduuri, millele kaup on suunatud.

2.      Kui tollideklaratsiooni ei kontrollita, kohaldatakse lõikes 1 nimetatud sätteid kõnealuse tollideklaratsiooni andmete alusel.“

25.      Ühenduse tolliseadustiku artiklis 217 oli sätestatud:

„1.      Iga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa […] arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne).

[…]

2.      Liikmesriigid määravad tollimaksu summa kohta arvestuskande tegemise üksikasjaliku korra. Selles korras võib olla erinevusi vastavalt sellele, kas silmas pidades asjaolusid, mis tõid kaasa tollivõla tekkimise, on toll sellest tuleneva maksusumma tasumises kindel või mitte.“

26.      Selle seadustiku artikli 218 lõikes 1 oli sätestatud:

„Kui tollivõlg tekib kauba mingile muule tolliprotseduurile kui osalise imporditollimaksudest vabastamisega ajutise impordi protseduurile suunatud kauba tollideklaratsiooni aktsepteerimisel või mõne muu samaväärse õigusliku mõjuga toimingu tagajärjel, tehakse tollivõlast tuleneva maksusumma kohta arvestuskanne niipea, kui see summa on arvutatud, ja hiljemalt teisel kauba vabastamisele järgneval päeval.“

27.      Nimetatud seadustiku artikli 220 lõikes 1 oli sätestatud:

„Kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei ole arvestuskannet tehtud kooskõlas artiklitega 218 ja 219 või kanne on tehtud tollivõla tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata (järelarvestuskanne). Tähtaega võib kooskõlas artikliga 219 pikendada.“

28.      Sama seadustiku artiklis 221 oli sätestatud:

„1.      Niipea kui arvestuskanne on tehtud, teatatakse võlgnikule tollimaksu summa vastava korra kohaselt.

[…]

3.      Võlgnikule ei teatata tollimaksu summat pärast seda, kui tollivõla tekkimise kuupäevast on möödunud kolm aastat. See ajavahemik katkestatakse artikli 243 kohase kaebuse esitamise hetkest kaebuse menetlemise ajaks.

4.      Kui tollivõlg on tekkinud sellise toimingu tagajärjel, mis selle tegemise ajal oleks võinud kaasa tuua kriminaalmenetluse, võib kehtivate õigusaktidega ettenähtud tingimustel teatada võlgnikule summa pärast lõikes 3 nimetatud kolmeaastase ajavahemiku lõppemist.“

2.      Liidu tolliseadustik

29.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik(13) (edaspidi „liidu tolliseadustik“), artiklis 3 on sätestatud:

„Toll vastutab eelkõige liidu rahvusvahelise kaubanduse järelevalve eest ning aitab seeläbi kaasa õiglase ja avatud kaubanduse arendamisele, siseturu välisaspektide, ühise kaubanduspoliitika ja liidu muude kaubandusega seotud ühiste poliitikate rakendamisele ning üldise tarneahela turvalisuse tagamisele. Toll võtab meetmeid, mille eesmärk on eelkõige järgmine:

a)      kaitsta liidu ja selle liikmesriikide finantshuve;

b)      kaitsta liitu ebaausa ja ebaseadusliku kaubanduse eest, toetades samal ajal seaduslikku ettevõtlust;

c)      tagada liidu ja tema residentide turvalisus ja julgeolek ning keskkonnakaitse, asjakohasel juhul tihedas koostöös teiste ametiasutustega; ning

d)      säilitada sobiv tasakaal tollikontrolli ja seadusliku kaubanduse hõlbustamise vahel.“

30.      Liidu tolliseadustiku artikkel 46 „Riskijuhtimine ja tollikontroll“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Toll võib läbi viia mis tahes tollikontrolle, mida ta peab vajalikuks.

Tollikontroll võib eelkõige seisneda kauba läbivaatamises, proovide ja näidiste võtmises, deklaratsioonis või teatises esitatud teabe õigsuse ja täielikkuse kontrollimises ning dokumentide olemasolu, autentsuse, õigsuse ja kehtivuse kontrollimises, ettevõtjate raamatupidamise ja muude dokumentide läbivaatamises, veovahendite kontrollis, pagasi ja muu isikute poolt või isikutega kaasas või nende juures oleva kauba läbivaatamises, ametlike päringute tegemises ning muudes sellistes tegevustes.

2.      Tollikontroll, välja arvatud pisteline kontroll, peab peamiselt põhinema elektrooniliste andmetöötlusvahendite abil läbi viidud riskianalüüsidel, mille eesmärk on määrata kindlaks ja hinnata riske ning välja arendada siseriiklikul, liidu ja võimaluse korral rahvusvahelisel tasandil väljatöötatud kriteeriumide põhjal vajalikud vastumeetmed.

3.      Tollikontrollid toimuvad ühtse riskijuhtimise raamistikus, mis põhineb tolliametite vahelisel riskialase teabe vahetusel ja riskianalüüsi tulemustel ning millega määratakse kindlaks ühtsed riskikriteeriumid ja standardid, kontrollimeetmed ja kontrolli eelisvaldkonnad.

Sellisel teabel ja kriteeriumidel põhinevaid kontrolle viiakse läbi ilma, et see piiraks teiste kontrollide läbiviimist kooskõlas lõikega 1 või muude kehtivate sätetega.

4.      Tolliasutused tegelevad riskijuhtimisega, et eristada tollikontrolli või ‑järelevalve alla kuuluva kaubaga seotud riski taset ning otsustada, kas kaup peab läbima vastava tollikontrolli, ja kui see on nii, siis määrama kindlaks selle toimumise koha.

Riskijuhtimine hõlmab selliseid rahvusvahelistel, liidu ja siseriiklikel allikatel ning strateegiatel põhinevaid tegevusi nagu andmete ja teabe kogumine, riski hindamine ja analüüsimine, meetmete määramine ja võtmine ning protsessi ja selle tulemuste korrapärane jälgimine ja läbivaatamine.

5.      Tolliasutused vahetavad riskiteavet ja riskianalüüside tulemusi, kui:

a)      tolliasutuse hinnangul on riskid olulised ja tollikontroll vajalik ning kontrolli tulemused näitavad, et riski põhjustav sündmus on toimunud; või

b)      kontrolli tulemused ei näita, et riski põhjustav sündmus on toimunud, kuid asjaomane tolliasutus leiab, et oht kujutab endast suurt riski mujal liidus.

6.      Lõikes 3 osutatud ühiste riskikriteeriumide ja ‑standardite, kontrollimeetmete ja kontrolli eelisvaldkondade kehtestamisel võetakse arvesse kõiki järgmisi punkte:

a)      proportsionaalsus riskiga;

b)      kontrolli kohaldamise vajaduse pakilisus;

c)      tõenäoline mõju kaubavoole, üksikutele liikmesriikidele ja kontrollimisressurssidele.

7.      Lõikes 3 osutatud ühised riskikriteeriumid ja ‑standardid sisaldavad kõiki järgmisi punkte:

a)      riskide kirjeldus;

b)      riskifaktorid või ‑näitajad, mida kasutatakse kaupade või ettevõtjate tollikontrolliks valimisel;

c)      tolliasutuste läbiviidava tollikontrolli olemus;

d)      punktis c osutatud tollikontrolli kohaldamise kestus.

8.      Kontrolli eelisvaldkonnad hõlmavad teatavaid tolliprotseduure, kaubaliike, marsruute, transpordiliike või ettevõtjaid, kelle suhtes rakendatakse teatava ajavahemiku jooksul ulatuslikumat riskianalüüsi ja tollikontrolli, ilma et see mõjutaks muid tolli poolt läbiviidavaid tavapäraseid kontrolle.“

31.      Liidu tolliseadustiku artikli 53 „Valuuta konverteerimine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Pädevad asutused avaldavad ja/või teevad internetis kättesaadavaks kohaldatava vahetuskursi, kui valuuta konverteerimine on vajalik ühel järgmistest põhjustest:

a)      kauba tolliväärtuse määramiseks kasutatavad tegurid on avaldatud muus vääringus kui selle liikmesriigi vääring, kus tolliväärtus määratakse;

b)      kauba tariifse klassifikatsiooni ning impordi- ja eksporditollimaksu suuruse, sealhulgas ühises tollitariifistikus esitatud piirväärtuste määramiseks nõutakse euro väärtust omavääringus.“

32.      Selle seadustiku artiklites 70 ja 74 sisalduvad kaupade tolliväärtust puudutavad normid, mis vastavad sisuliselt neile, mis sisaldusid ühenduse tolliseadustiku artiklites 29–31.

33.      Liidu tolliseadustiku artikli 101 lõike 1 kohaselt määrab toll, kes vastutab koha eest, kus tollivõlg tekib või loetakse tekkinuks kooskõlas selle seadustiku artikliga 87, tasumisele kuuluva impordi- või eksporditollimaksu summa niipea, kui on saanud vajaliku teabe.

34.      Kõnealuse seadustiku artikli 103 „Tollivõlaga seotud piirangud“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.      Ühestki tollivõlast ei teatata võlgnikule pärast tollivõla tekkimise kuupäevale järgneva kolmeaastase perioodi lõppu.

2.      Kui tollivõlg tekib sellise toimingu tagajärjel, mille alusel võis selle toimingu tegemise ajal algatada kriminaalasja, pikendatakse lõikes 1 sätestatud kolmeaastast tähtaega kooskõlas siseriiklike õigusaktidega minimaalselt viie aastani ja maksimaalselt kümne aastani.“

35.      Liidu tolliseadustiku artikli 105 „Arvestuskande tegemise aeg“ lõikes 3 on sätestatud:

„Kui tollivõlg tekib lõikes 1 sätestamata juhtudel, tehakse tasumisele kuuluva impordi- või eksporditollimaksu summa arvestuskanne 14 päeva jooksul alates kuupäevast, mil tollil on võimalik määrata kõnealuse impordi- või eksporditollimaksu summa ja teha otsus.“

36.      Selle seadustiku artiklis 188 „Tollideklaratsiooni õigsuse kontrollimine“ on sätestatud:

„Toll võib aktsepteeritud tollideklaratsiooni andmete õigsuse kontrollimiseks:

a)      vaadata läbi tollideklaratsiooni ja selle lisadokumendid;

b)      nõuda deklarandilt muude dokumentide esitamist;

c)      vaadata läbi kaupa;

d)      võtta kauba analüüsiks või üksikasjalikuks läbivaatamiseks proove.“

37.      Nimetatud seadustiku artiklis 191 „Õigsuse kontrollimise tulemused“ on sätestatud:

„1.      Tollideklaratsiooni õigsuse kontrollimise tulemusi kasutatakse seda tolliprotseduuri reguleerivate sätete kohaldamiseks, millele kaup on suunatud.

2.      Kui tollideklaratsiooni õigsust ei kontrollita, kohaldatakse lõiget 1 kõnealuses tollideklaratsioonis esitatud andmetest lähtudes.

3.      Tolli poolt läbiviidava õigsuse kontrollimise tulemustel on ühesugune tõenduslik jõud kogu liidu tolliterritooriumil.“

3.      ÜTSi rakendussätted

38.      Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse nõukogu määruse nr 2913/92 rakendussätted(14), mida on muudetud komisjoni 25. juuli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2003(15) (edaspidi „ÜTSi rakendussätted“), artiklis 181a on sätestatud:

„1.      Toll ei pea importkauba tolliväärtust tehinguväärtuse meetodil kindlaks määrama, kui kooskõlas lõikes 2 ettenähtud korraga kahtleb toll põhjendatult selles, kas deklareeritud väärtus väljendab seadustiku artiklis 29 osutatud makstud või makstavat kogusummat.

2.      Kui tollil on lõikes 1 kirjeldatud kahtlus, võib ta paluda lisateavet vastavalt artikli 178 lõikele 4. Kui need kahtlused püsivad, peab toll enne lõpliku otsuse tegemist teatama asjaomasele isikule, soovi korral kirjalikult, nende kahtluste põhjendused ning andma talle vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse. Lõplik otsus ja selle põhjendused saadetakse asjaomasele isikule kirjalikult.“

39.      ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõikes 1 on sätestatud:

„Kauba vabastamisel tehakse deklaratsioonis esitatud andmete põhjal kindlaksmääratud imporditollimaksude kohta arvestuskanne. Kui toll on seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa, nõuab toll tagatise esitamist, mis on piisav deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva lõppsumma vahe tasumiseks. Deklarant võib siiski nõuda, et tagatise esitamise asemel tehakse tollimaksu arvestuskanne viivitamata selle tollimaksu summa kohta, mis võib hiljem tasumisele kuuluda.“

4.      LTSi rakendusmäärus

40.      Komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (edaspidi „LTSi rakendusmäärus“)(16), artikli 48 „Tariifide vahetuskurssi käsitlevad sätted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui see on tolliseadustiku artikli 53 lõike 1 punkti b kohaselt vajalik, fikseeritakse euro väärtus kord kuus.

Kasutatav vahetuskurss on viimane Euroopa Keskpanga poolt enne kuu eelviimast päeva kindlaksmääratud valuutakurss ja seda kohaldatakse kogu järgneva kuu jooksul.

Kui aga kuu alguses kohaldatav kurss erineb rohkem kui 5% võrra Euroopa Keskpanga poolt enne sama kuu 15. kuupäeva kindlaksmääratud valuutakursist, kohaldatakse alates 15. kuupäevast kuni kuu lõpuni viimatinimetatud kurssi.“

41.      LTSi rakendusmääruse artiklis 140 „Deklareeritud tehinguväärtuste aktsepteerimata jätmine“, millega rakendatakse liidu tolliseadustiku artikli 70 lõiget 1, on sätestatud:

„1.      Kui tollil on põhjendatud kahtlus, kas deklareeritud tehinguväärtus väljendab tolliseadustiku artikli 70 lõikes 1 osutatud makstud või makstavat kogusummat, võib ta paluda deklarandil esitada täiendavat teavet.

2.      Kui kahtlusi ei hajutatud, võib toll otsustada, et kauba väärtust ei saa määrata vastavalt tolliseadustiku artikli 70 lõikele 1.“

42.      LTSi rakendusmääruse artiklis 144 „Varumeetod“, millega rakendatakse liidu tolliseadustiku artikli 74 lõiget 3, on sätestatud:

„1.      Tolliväärtuse määramisel tolliseadustiku artikli 74 lõike 3 kohaselt võib tolliseadustiku artiklis 70 ja artikli 74 lõikes 2 sätestatud meetodite kohaldamisel kasutada mõistlikku paindlikkust. Sel viisil kindlaksmääratud väärtus peaks võimalikult suures ulatuses põhinema varem määratud tolliväärtustel.

2.      Kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata lõike 1 alusel, tuleb kasutada muid sobivaid meetodeid. Sel juhul ei määrata tolliväärtust ühelgi järgmisel alusel:

a)      liidu tolliterritooriumil toodetud kauba müügihind liidu tolliterritooriumil;

b)      süsteem, mille puhul kasutatakse tolliväärtuse määramiseks kahe võimaliku väärtuse hulgast kõrgemat;

c)      kauba hind ekspordiriigi siseturul;

d)      muud tootmiskulud peale arvutatud väärtuste, mis on määratud identsele või sarnasele kaubale kooskõlas tolliseadustiku artikli 74 lõike 2 punktiga d;

e)      kauba hind selle eksportimisel kolmandasse riiki;

f)      minimaalsed tolliväärtused;

g)      suvalised või fiktiivsed väärtused.“

43.      LTSi rakendusmääruse artiklis 244 „Tagatise esitamine“, millega rakendatakse liidu tolliseadustiku artiklit 191, on sätestatud:

„Kui toll leiab, et tollideklaratsiooni õigsuse kontrollimisest tulenev impordi- või eksporditollimaksu või muude tasutavate maksude summa võib olla suurem kui tollideklaratsiooni andmetest tulenev summa, võib kauba vabastamine sõltuda tagatise esitamisest, mis on piisav deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva lõppsumma vahe tasumiseks.

Deklarant võib siiski nõuda, et tagatise esitamise asemel teatatakse viivitamata kauba pealt hiljem tasumisele kuuluda võivast tollivõlast.“

C.      Käibemaksuõigus

44.      Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi(17), mida on muudetud nõukogu 25. juuni 2009. aasta direktiiviga 2009/69/EÜ(18) (edaspidi „direktiiv 2006/112“), artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käibemaksuga maksustatakse järgmisi tehinguid:

[…]

b)      kaupade ühendusesisene soetamine tasu eest liikmesriigi territooriumil:

i)      maksukohustuslase poolt, kes sellena tegutseb, või mittemaksukohustuslasest juriidilise isiku poolt, kui müüja on maksukohustuslane ja tegutseb sellena […]

[…]

d)      kaupade import.“

45.      Selle direktiivi artikli 73 kohaselt „on maksustatavaks väärtuseks kõik tasuna käsitatav, mille tarnija või teenuse osutaja soetajalt, teenuse saajalt või kolmandalt isikult nimetatud tehingute eest on saanud või saab“.

46.      Selle direktiivi artiklis 83 on sätestatud:

„Kaupade ühendusesisese soetamise korral määratakse maksustatav väärtus kindlaks samade näitajate põhjal, mida 2. peatüki kohaselt kasutatakse maksustatava väärtuse kindlaksmääramiseks samade kaupade liikmesriigi territooriumil toimuva tarne puhul. Selliste tehingute korral, mida loetakse artiklites 21 ja 22 nimetatud kaupade ühendusesisese soetamisega samaväärseteks, moodustab maksustatava väärtuse kaupade või muude sarnaste kaupade ostuhind või ostuhinna puudumisel omahind, mis määratakse kindlaks nende tehingute toimumise ajal.“

47.      Direktiivi 2006/112 artikkel 85 on sõnastatud järgmiselt:

„Kaupade impordil moodustab maksustatava väärtuse ühenduse kehtivate õigusaktide kohaselt kindlaksmääratud tolliväärtus.“

48.      Selle direktiivi artikli 86 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Maksustatava väärtuse hulka arvatakse, juhul kui need juba ei sisaldu maksustatavas väärtuses:

a)      väljaspool impordi liikmesriiki ning seoses impordiga tasutavad maksud, tollimaksud, lõivud ja muud tasud, välja arvatud tasumisele kuuluv käibemaks;

b)      kõrvalkulud, nagu komisjoni-, pakkimis-, veo- ja kindlustuskulud, mis on tekkinud enne kaupade jõudmist esimesse sihtkohta impordi liikmesriigi territooriumil, ja kõrvalkulud, mis on tekkinud seoses veoga teise ühenduses asuvasse sihtkohta, kui see koht on maksustatava teokoosseisu tekkimise hetkel teada.“

49.      Direktiivi 2006/112 artiklis 87 on sätestatud:

„Maksustatava väärtuse hulka ei arvata:

a)      varase maksmise puhul tehtavaid hinnaalandusi;

b)      soetajale võimaldatud hinnaalandusi ega maksevähendeid, mille ta sai impordi ajal.“

50.      Selle direktiivi artiklis 138 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid vabastavad käibemaksust kaubatarned, mille müüja, soetaja või nende nimel tegutsev isik lähetab või veab sihtkohta väljaspool enda territooriumi, kuid ühenduse territooriumil, teisele maksukohustuslasele või mittemaksukohustuslasest juriidilisele isikule, kes sellena tegutseb, muus liikmesriigis kui kaupade lähetamise või veo alguse liikmesriigis.

2.      Lisaks lõikes 1 nimetatud tarnetele vabastavad liikmesriigid käibemaksust järgmised tehingud:

[…]

c)      kaubatarne, mis seisneb kaupade teise liikmesriiki üleviimises, millele oleks kohaldatud lõikes 1 ja punktides a ja b sätestatud maksuvabastust, kui see oleks sooritatud teise maksukohustuslase eest.“

51.      Kõnealuse direktiivi artiklis 143 on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid vabastavad käibemaksust järgmised tehingud:

[…]

d)      kui kolmandalt territooriumilt lähetatud või veetud kaubad imporditakse muusse liikmesriiki kui lähetamise või veo sihtliikmesriiki, siis liikmesriigid vabastavad sellise impordi käibemaksust juhul, kui selliste kaupade tarne artiklis 201 määratletud või tunnustatud importija poolt, kes on kohustatud käibemaksu tasuma, on käibemaksust vabastatud vastavalt artiklile 138;

[…]

2.      Lõike 1 punktiga d ette nähtud maksuvabastust kohaldatakse juhul, kui kaupade importimisele järgneb artikli 138 lõike 1 ja lõike 2 punkti c kohaselt käibemaksust vabastatud kaubatarne, kuid üksnes siis, kui importija on importimisel impordiliikmesriigi pädevatele asutustele esitanud vähemalt järgmise teabe:

a)      importijale impordiliikmesriigis väljastatud käibemaksukohustuslasena registreerimise number või tema maksuesindajale, kes on kohustatud käibemaksu tasuma, impordiliikmesriigis väljastatud käibemaksukohustuslasena registreerimise number;

b)      sellise kliendi, kellele kaubad vastavalt artikli 138 lõikele 1 tarnitakse, teises liikmesriigis väljastatud käibemaksukohustuslasena registreerimise number, või importija enda käibemaksukohustuslasena registreerimise number, mis on väljastatud kaupade lähetamise või veo sihtliikmesriigis, kui kaubad viiakse üle vastavalt artikli 138 lõike 2 punktile c;

c)      tõend, et imporditud kaubad kavatsetakse vedada või lähetada impordiliikmesriigist teise liikmesriiki.

Liikmesriigid võivad siiski sätestada, et punktis c nimetatud tõend esitatakse pädevatele asutustele üksnes nende taotluse korral.“

III. Asjaolud ja kohtueelne menetlus

A.      Vaidluse asjaolud

52.      Euroopa Liit kaotas 2005. aasta 1. jaanuarist kõigist Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriikidest, sealhulgas Hiinast, pärit tekstiilitoodete ja rõivaste suhtes kohaldatavad impordikvoodid.

53.      Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) saatis 20. aprillil 2007 liikmesriikidele vastastikuse abi teate 2007/015, teavitamaks neid Hiinast imporditud tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamise riskidest.

54.      Ühelt poolt kutsus OLAF selles teates kõiki liikmesriike üles väärtuse alahindamisele viidata võivate märkide avastamiseks analüüsima eelkõige Hiinast saabuvate tekstiilitoodete ja jalatsite importi ning teiselt poolt tegema sellise impordi tollivormistuse käigus kohaseid kontrolle.

55.      Aitamaks liikmesriikidel alahinnatud väärtusega tekstiilitoodete ja jalatsite saadetisi avastada, töötas OLAF seepeale koostöös komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskusega (edaspidi „JRC“) välja kogu liitu hõlmavatel andmetel põhineva riskihindamise meetodi (edaspidi „OLAFi metoodika“). Selle meetodi puhul arvutatakse kõigepealt välja kõigi Hiinast imporditud ja tollitariifistiku kombineeritud nomenklatuuri gruppidesse 61–64 kuuluvate tekstiilitoodete ja jalatsite(19) korrigeeritud keskmised hinnad. Korrigeeritud keskmised hinnad arvutatakse, lähtudes Hiinast pärit asjaomaste toodete impordi kuuhindadest 48‑kuulise perioodi jooksul, mis võetakse statistika‑andmekogust Comext, mis on Eurostati hallatav rahvusvahelise kaubanduse võrdlusandmete kogu. Need hinnad väljendavad kombineeritud nomenklatuuri kõigi 495 asjasse puutuva kaheksakohalise kaubakoodi lõikes kauba väärtust kilogrammi kohta, täpsustades päritoluriigi ja sihtkohariigi liidus. Seejärel arvutatakse 28 liikmesriigi korrigeeritud keskmiste hindade aritmeetilise keskmise (kaalumata keskmise) leidmise teel kogu liidu keskmine (EL‑28 korrigeeritud keskmine hind)(20). Nende keskmiste hindade arvutamisel ei võeta arvesse äärmuslikke ehk tavatult kõrgeid ja madalaid väärtusi, mistõttu nimetatakse neid „korrigeeritud“ keskmisteks hindadeks. Viimaks arvutatakse väärtus, mis vastab 50%-le keskmisest korrigeeritud hinnast ning mis on kilogrammi hinnana väljendatud „minimaalne aktsepteeritav hind“, mida kasutatakse lävendina, millest lähtudes saavad liikmesriigid tuvastada impordil deklareeritud eriti madalad väärtused ja seega kõrge riskiga impordid.

56.      Vastastikuse abi teade AM/2009/001, mille OLAF saatis 23. jaanuaril 2009, puudutas operatsiooni Argus ehk üht kuuekuulist operatsiooni, mille raames oli OLAF otsustanud jälgida kolmandatest riikidest, ent põhiliselt Aasiast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite tarneid ning edastada liikmesriikidele kord kuus loetelu tolliväärtuse seisukohast kahtlastena tuvastatud eelmise kuu importidest. Selles teates palus OLAF, et liikmesriigid annaksid talle nelja kuu jooksul teada kahtlaste tarnete tuvastamise meetmete võtmisest, tuvastaksid kõrge riskiga tarned ning teeksid OLAFi teatiste alusel tollivormistusjärgseid kontrolle.

57.      Komisjoni maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi juhtimisel ning kõigi liikmesriikide, sealhulgas Ühendkuningriigi osalusel 2011. aastal läbi viidud prioriteetse kontrollimeetme Discount (edaspidi „prioriteetne kontrollimeede Discount“) raames kasutati minimaalseid aktsepteeritavaid hindasid kahtlustäratavalt madala tolliväärtusega Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite importide tuvastamiseks ja kontrollimiseks.

58.      OLAF juhtis 2014. aastal ühist tollioperatsiooni nimega Snake, mille operatiivetapp toimus 17. veebruarist kuni 17. märtsini 2014 ja milles osalesid kõik liikmesriigid ning Hiina tolliasutused. Viimased kaasati selleks, et saada ekspordideklaratsioonid, mis võimaldaksid asjaomaste toodete liitu importimisel deklareeritud väärtust kontrollida. Operatsiooni Snake lõpparuandes kutsuti liikmesriike üles jätkama selle operatsiooni käigus kasutatud minimaalsetel aktsepteeritavatel hindadel põhinevate riskiprofiilide kasutamist.

59.      Selle operatsiooni raames kõnealuste riskiprofiilide põhjal läbi viidud kontrollide tulemusel tuvastasid Ühendkuningriigi asutused 24 ettevõtja puhul täiendava tollimaksukohustuse seoses 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelise kolmeaastase perioodi jooksul toimunud importidega.

60.      Ühendkuningriigis 27.–31. oktoobrini 2014 läbi viidud kontrollkäigu 14‑11‑1 raames uuris komisjon riskianalüüsi vorme, vastastikuse abi teatisi ja 24 juhuslikult valitud imporditehingut, millest 23 olid kantud B-arvestusse.

61.      2014. aasta novembri ja 2015. aasta veebruari vahelisel ajal tegid Ühendkuningriigi asutused 24 maksusumma tagantjärgi sissenõudmise korraldust, edastades asjaomastele ettevõtjatele makseteatised, mille kohta kasutatakse nimetust „makseteatis C18“ (edaspidi „Snake C18 makseteatis“), mis hiljem tühistati.

62.      OLAF algatas 16. jaanuaril 2015. aastal juurdluse, mis keskendus konkreetselt teatud liikmesriikidele, sealhulgas Ühendkuningriigile, ning hõlmas ajavahemikku alates 2013. aastast.

63.      Aastatel 2013–2016 viisid Her Majesty’s Revenue and Customs (Ühendkuningriigi maksu- ja tolliamet, edaspidi „HMRC“) ning Ühendkuningriigi piiripolitsei läbi operatsiooni Badminton. See peamiselt käibemaksupettusi puudutanud operatsioon kasvas välja ühest kriminaalmenetlusest, mis puudutas nelja suurt ettevõtjat, kes importisid Hiinast pärit asjaomaseid tooteid „tolliprotseduuri 42“ alusel ehk sellise protseduuri alusel, mille puhul tasutakse tollimaksud importimisel, ent käibemaks tuleb tasuda hiljem sihtliikmesriigis (edaspidi „tolliprotseduur 42“)(21).

64.      Ühendkuningriik osales 2015. aasta veebruari ja 2016. aasta juuli vahelisel ajal kümnel OLAFi korraldatud nõupidamisel, mis puudutasid Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamist.

65.      OLAF korraldas 19. ja 20. veebruaril 2015 esimese kahepoolse nõupidamise HMRCga, et arutada operatsiooni Snake järeltegevusi ning korrigeeritud keskmiste hindade kasutamist alahinnatud tolliväärtuse riski indikaatorina. Selle nõupidamise käigus avaldas OLAF, et võimaliku pettuse teel alahinnatud väärtusega kaupade impordimaht ei ole vähenenud ning statistikast ilmneb, et teistes liikmesriikides võetud meetmete tõttu tõmbab Ühendkuningriik ligi veelgi rohkem pettusega seotud tarneid. HMRC märkis omalt poolt, et nad plaanivad operatsiooni Snake käigus ja nende endi analüüsi põhjal tuvastatud ettevõtjatele teha korraldused, millega nõutakse neilt sisse kokku enam kui 800 miljoni naelsterlingi (GBP) ulatuses käibemaksu ja tollimakse, mille tasumisest nad on kõrvale hoidnud.

66.      Kavatsust need maksusummad sisse nõuda kordas Ühendkuningriik OLAFi korraldusel ja liikmesriikide asutuste osavõtul 25. ja 26. veebruaril 2015. aastal toimunud ad hoc nõupidamisel, kus käsitleti „väärtuse alahindamises seisnevaid pettusi“. Sellel nõupidamisel andis OLAF eelkõige „tungiva soovituse“, et liikmesriigid kasutaksid võimalike alahinnatud väärtusega saadetiste tuvastamiseks kohaseid riskifiltreid, nõuaksid kahtlasena tuvastatud saadetiste puhul tagatisi ning viiksid tolliväärtuse tuvastamiseks läbi uurimisi. Samuti kirjeldas OLAF võimalike alahinnatud väärtusega kaupade impordi tõttu ja eelkõige Ühendkuningriigi kaudu toimunud impordiga seoses kogu liidu lõikes potentsiaalselt laekumata jäänud omavahendite mahtu(22).

67.      OLAF edastas 16. juunil 2015 vastastikuse abi teate 2015/013, milles palus liikmesriikidel võtta tarvitusele kõik vajalikud ettevaatusabinõud, et kaitsta liidu finantshuve Hiinast pärit alahinnatud väärtusega tekstiilitoodete ja jalatsite impordi riski vastu.

68.      Ühendkuningriik käivitas 2015. aasta mais väärtuse alahindamises seisnevate pettustega võitlemiseks operatsiooni nimega Breach. Ühendkuningriigi sõnul oli üheks selle operatsiooni eesmärgiks määrata pärast 24 Snake C18 makseteatise tühistamist operatsiooni Snake käigus avastatud alahinnatud väärtusega kaupade tolliväärtus ja nõuda sisse traditsiooniliste omavahendite summad, mille tasumisest oli kõrvale hoitud. See operatsioon hõlmas eelkõige kahtlaste saadetistega seotud kauba vabastamisele eelnevaid kontrolle ja järelkontrollkäike, dokumentide analüüsi, auditeid ja kontrolle, asjaomaste müügitehingute ärilise sisu hindamist ning importija, ekspediitorite ja teiste ettevõtjate omavaheliste sidemete uurimist, aga ka pettuste tuvastamise eesmärgil importijate teadlikkuse tõstmisele suunatud meetmeid. Väidetavalt viidi läbi umbes kolmkümmend kauba vabastamisele eelnevat kontrolli ning võeti proove. Koostati mitu C18 makseteatist. Kohtuistungil kinnitas Ühendkuningriik, et selle operatsiooni raames käivitatud meetmeid rakendatakse jätkuvalt.

69.      OLAF korraldas 28. juulil 2015 teise kahepoolse nõupidamise HMRCga. Viimane märkis eelkõige, et ta jätkab – vajaduse korral kohtus – menetlust enam kui 800 miljoni naelsterlingi sissenõudmiseks ning on operatsiooni Breach raames pannud kokku erinevate valdkondade ekspertidest koosneva töörühma, mille eesmärk on uurida pettusi hõlmavate tehingutega seotud importijate olukorda. HMRC sõnul takistanuks aga keskmistel hindadel põhinevate riskiindikaatorite kasutamine Ühendkuningriigi impordimahtusid arvesse võttes eesmärgi saavutamist ja olnuks ebaproportsionaalne.

70.      OLAF korraldas 3. veebruaril 2016 kolmanda kahepoolse nõupidamise HMRCga, kes avaldas, et Ühendkuningriik kontrollis operatsiooniga Snake seotud 16 konkreetset ettevõtjat. OLAF soovitas veel kord HMRC‑l kasutada minimaalsel aktsepteeritaval hinnal põhinevaid üleliidulisi riskiindikaatoreid. Ta rõhutas alahinnatud väärtusega kaupadena käsitatavate kaupade suurt osakaalu Ühendkuningriigi impordis, mis tingib arvestatavas mahus tollimaksude laekumata jäämise.

71.      OLAF korraldas 22. ja 23. märtsil 2016 neljanda kahepoolse nõupidamise HMRCga. OLAF kinnitas veel kord üleliiduliste riskiindikaatorite kui impordiga seotud ennetusmeetme rakendamise kasulikkust ning pakkus välja praktilisi võimalusi, kuidas Ühendkuningriigi asutused neid järk‑järgult rakendada saaksid. OLAF osutas veel kord toonasele olukorrale, millest nähtus, et laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite maht suurenes Ühendkuningriigis peamiselt tolliprotseduuri 42 kuritarvitamisest tingituna.

72.      Ühel 2016. aasta juulis toimunud kahepoolsel nõupidamisel tutvustas OLAF aruannet, kust nähtus, et laekumata jäävate traditsiooniliste omavahendite maht Ühendkuningriigis kasvab.

73.      Prantsusmaa asutused tutvustasid ühel 18. ja 19. septembril 2016. aastal toimunud mitmepoolsel nõupidamisel nende poolt kümne liikmesriigi (sh Ühendkuningriigi) osalusel ja OLAFi abiga läbi viidud operatsiooni Octopus tulemusi. Selle operatsiooni lõpparuandest tuleneb, et väärtuse alahindamises seisnenud pettuste taga olid organiseeritud kuritegelikud võrgustikud. Tollideklaratsioonides oli kauba saajana peaaegu alati märgitud mõni kohustusi rikkuv ettevõtja või n‑ö fööniksettevõtja. Samuti leidsid Prantsusmaa asutused, et enamiku veetud kaupade puhul, mida Prantsusmaal eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriumide alusel kontrolliti, oli Ühendkuningriigis tolliprotseduuril 42 kauba väärtust pettuse teel alahinnatud.

74.      2016. aasta oktoobris viisid Ühendkuningriigi asutused läbi katselise operatsiooni, millele pandi nimeks Samurai ja mille fookuses olid kahe ettevõtja imporditehingud, kusjuures need ettevõtjad lõpetasid oma tegevuse kohe, kui HMRC nende tollideklaratsioonide õigsuse kahtluse alla seadis.

75.      1. märtsil 2017 lõpetas OLAF Ühendkuningriiki imporditud kaupade väärtuse alahindamist puudutava juurdluse ja koostas aruande (edaspidi „OLAFi aruanne“), mille kohaselt hoidsid Ühendkuningriiki kaupu importijad võltsitud arveid, fiktiivseid arveid ja ebaõigete andmetega tollideklaratsioone esitades kõrvale suurte tollimaksusummade tasumisest. OLAF tõi esile, et aastatel 2013–2016 kasvas Ühendkuningriiki läbivate kaupade puhul väärtuse alahindamisega seotud petuskeemide maht oluliselt. See ajavahemik langes kokku ajaga, mil teistes liikmesriikides rakendati vastavalt OLAFi soovitusele korrigeeritud keskmiste hindade meetodil põhinevaid riskiprofiile.

76.      Selle aruande kohaselt kasvas ebapiisava kontrolli tõttu kõnealusel ajavahemikul Ühendkuningriigi kaudu toimuvate impordipettuste hulk märkimisväärselt. 2016. aastal deklareeriti 50% Ühendkuningriiki imporditud Hiinast pärit tekstiilitoodetest ja jalatsitest minimaalsetest aktsepteeritavatest hindadest madalama tolliväärtusega, ning samas oli 80% laekumata jäänud omavahendite mahust tingitud Ühendkuningriiki imporditud tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamisest.

77.      Lisaks sellele on OLAFi aruandes täpsustatud, et selle pettuse taga olid kogu liidus tegutsenud organiseeritud kuritegelikud ühendused. Enamik Ühendkuningriiki imporditud kaubast seondus tarnetega, mis olid mõeldud tekstiilitoodete ja jalatsite mustale turule teistes liikmesriikides. Valdav osa sellise kauba impordist toimus tolliprotseduuri 42 kuritarvitamise teel(23). Niisiis leidis OLAF, et olulises mahus hoiti kõrvale ka kaupade lõppsihtkohaks olevates liikmesriikides, eelkõige Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias, tasumisele kuuluva käibemaksu tasumisest. OLAF rõhutas, et Ühendkuningriik ei kohaldanud minimaalsetel aktsepteeritavatel hindadel põhinevaid riskiprofiile, nagu ta oli soovitanud, ning teostas impordil kohast tollikontrolli üksnes ühe kuu jooksul operatsiooni Snake käigus(24).

78.      Selle aruande kohaselt lubas Ühendkuningriik seega alahinnatud väärtusega Hiinast pärit tekstiilitooted ja jalatsid ilma tollikontrolli tegemata vabasse ringlusesse, mistõttu oluline osa tollimaksust jäi kogumata ja liidu eelarvesse üle kandmata. OLAF arvutas oma aruandes välja sellest tingituna aastatel 2013–2016 laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu(25). Konkreetsemalt määras ta kõigi asjasse puutuvate toodete kombineeritud nomenklatuuri koodide lõikes kindlaks alahinnatud väärtusega kaupade (milleks loeti kaubad, mille tolliväärtus oli deklareeritud asjaomasest minimaalsest aktsepteeritavast hinnast madalamana) koguse (kilogrammides) ning kõnealuse toote deklareeritud väärtuse ja asjaomase korrigeeritud keskmise hinna (EL‑28 korrigeeritud keskmine hind) vahe, misjärel kohaldas selle vahe suhtes kehtivat tollimaksumäära. Selles kontekstis soovitas OLAF HMRC‑l võtta kõik kohased meetmed kõnealuse summa sissenõudmiseks ja kohaldada riskiindikaatoreid.

79.      Komisjoni volitatud ametnikud viisid 2016. aasta novembri ja 2018. aasta oktoobri vahelisel ajal traditsiooniliste omavahendite üle tehtavat kontrolli ja järelevalvet käsitleva määruse nr 608/2014 sätete alusel läbi viis kontrolli, mis puudutasid eelkõige väärtuse alahindamist.

80.      Kontrolli 16‑11‑1 käigus, mis toimus 14.–18. novembrini 2016, tegi komisjon – olles enne tuvastanud, et B‑arvestuses tühistatud tollimaksusummad vastasid neile täiendavatele maksuvõlgadele, mille sissenõudmiseks oli algul esitatud 24 operatsiooni Snake raames tuvastatud alahinnatud väärtusega importi käsitlevat Snake C18 makseteatist, mis aga hiljem kehtetuks tunnistati – Ühendkuningriigi asutustele ettepaneku määrata kindlaks kõigi asjaomaste impordideklaratsioonide tolliväärtus, arvutada ümber neilt väärtustelt tasumisele kuuluvad täiendavad maksusummad, kanda vastavad võlad B‑arvestusse ning nõuda asjaomased summad võimalikult kiiresti sisse.

81.      Samuti küsis ta nimetatud asutustelt, kas nad kasutasid alahinnatud väärtusega kaupade impordi tuvastamiseks OLAFi välja töötatud korrigeeritud keskmiste hindade meetodit, kas nad teostasid tollivormistuse käigus kauba füüsilist kontrolli ja kas nad nõudsid süstemaatiliselt tasumisele kuuluda võivaid maksusummasid hõlmava tagatise esitamist vastavalt ÜTSi tolliseadustiku rakendussätete artikli 248 lõikele 1.

82.      8.–12. mail 2017 läbi viidud kontrolli 17‑11‑1 käigus valis komisjon kohapealse kontrolli tarbeks välja 12 impordideklaratsiooni, mis olid esitatud 2017. aasta esimese kvartali jooksul ning kus oli näidatud kauba eriliselt madal väärtus. Uurimine kinnitas, et nende deklaratsioonidega hõlmatud 12 kaubapartiid olid liidus vabasse ringlusesse lubatud ilma neid kontrollimata ja ilma tagatiseta. Ühendkuningriigi asutused kinnitasid, et OLAFi poolt 2014. aastal pärast operatsiooni Snake ning hiljem uuesti kontrolli 16‑11‑1 aruandes nõutud meetmeid nad ei rakendanud. Nad selgitasid, et see oli põhiliselt tingitud nende õigusnõustajate hinnangust, mille kohaselt ei olnud ühtki aktsepteeritavat hindamismeetodit võimalik kasutada. Sellegipoolest uuris kõnealuseid importe operatsiooni Breach raames moodustatud töörühm.

83.      13.–17. novembril 2017 toimunud kontrolli 17‑11‑2 käigus uuris komisjon viit eriti madala väärtusega ning juba operatsiooni Snake raames võimalike pettuse toimepanijatena tuvastatud importijat puudutavat impordideklaratsiooni, võttes aluseks ühe 24st selle operatsiooni tulemusel väljastatud ja kokku 62 003 024,23 naelsterlingi suurust summat puudutavast Snake C18 makseteatisest. Erinevatele impordideklaratsioonidele vastavate võlgade tuvastamine osutus aga võimatuks, millega oli HMRC hinnangul põhjendatav nende võlgade tühistamine.

84.      Selle kontrolli käigus teatasid Ühendkuningriigi asutused komisjoni ametnikele, et HMRC käivitas alates 12. oktoobrist 2017 operatsiooni Swift Arrow. Ühendkuningriik selgitas, et selle operatsiooni raames kasutatavate riskiprofiilide aluseks ei olnud OLAFi määratletud lävendid, vaid HMRC poolt üksnes Ühendkuningriigi impordi alusel kehtestatud lävendid või riskiprofiilid. Neid profiile kasutati siiski üksnes mõnede eelnevalt pettustega seotud äritegevuses osalejatena tuvastatud ettevõtjate suhtes. Nende riskiprofiilide alusel tuvastatud konteinereid kontrollivad Ühendkuningriigi asutused tollivormistuse käigus füüsiliselt. Kui need asutused leiavad, et deklareeritud väärtus ei ole põhjendatud, nõuavad nad enne kauba vabastamist tagatise maksmist.

85.      Kontrolli 18‑11‑1 käigus, mis viidi läbi 16.–20. aprillil 2018, kontrollisid komisjoni ametnikud 25 impordideklaratsiooni, mis puudutasid perioodi 12. oktoobrist 2017 – mil algas operatsioon nimega Swift Arrow – kuni 31. detsembrini 2017. Tõdeti, et HMRC välja töötatud riskiprofiilide alusel tuvastati 25st äärmiselt madalat väärtust kajastavast deklaratsioonist üksnes seitse ning ülejäänud 18 konteinerit lubati vabasse ringlusesse ilma tolliväärtust kahtluse alla seadmata. Ühendkuningriigi asutused märkisid, et pärast operatsiooni Swift Arrow käivitamist on riskiprofiili kohandatud nii, et see hõlmaks rohkem ettevõtjaid, kombineeritud nomenklatuuri koode ja tolliterritooriumile sisenemise kohti, mis tähendab, et kui asjaomane import oleks toimunud 2018. aasta aprillis, oleks profiili alusel tuvastatud veel üksteist deklaratsiooni.

86.      Lisaks väitsid need asutused, et mitmed väljavalitud ettevõtjad katkestasid importimise kohe, kui nad riskiprofiilidesse lisati, nende kaupa enne selle vabastamist kontrolliti ja neilt enne kauba vabastamist tagatise maksmist nõuti.

87.      Need asutused keeldusid aga avaldamast operatsiooni Swift Arrow raames nõutud tagatiste suuruse kindlaks määramisel ja tollimaksu tollivormistusjärgseks sissenõudmiseks tehtavate korralduste ehk Snake C18 makseteatiste koostamisel HMRC kasutatava arvutusmeetodi üksikasju.

88.      Operatsiooni Breach raames koostas Ühendkuningriik 2018. aasta mais C18 makseteatisi (edaspidi „Breach C18 makseteatis“) kogusummas 25 miljonit naelsterlingit perioodi kohta, mis ulatus aastani 2015.

89.      Kontrolli 18‑11‑2 käigus, mis viidi läbi 8.–12. oktoobril 2018, keeldusid Ühendkuningriigi asutused sellest jätkuvalt. Seevastu kinnitasid nad, et nad olid 2018. aasta aprillis tuvastanud kokku 19 434 197,73 naelsterlingi ulatuses täiendava maksu tasumise kohustuse seitsme ettevõtja puhul, kellest enamikku oli vaadeldud juba operatsiooni Snake käigus.

B.      Kohtueelne menetlus

90.      24. märtsi ja 28. juuli 2017. aasta kirjades päris komisjon Ühendkuningriigilt aru OLAFi aruande pinnalt võetavate meetmete kohta. Komisjon märkis, et ta ei ole Ühendkuningriigilt saanud konkreetset täiendavat teavet ning miski ei anna alust arvata, et liikmesriik on võtnud kohased meetmed aruandes tuvastatud väärtuse alahindamises seisnevate pettuste tõkestamiseks. Komisjon märkis, et vastupidise teabe puudumisel on tal kohustus nõuda, et Ühendkuningriik teeks kättesaadavaks traditsiooniliste omavahendite summa, mis vastab OLAFi kindlaks määratud laekumata jäänud vahendite mahule (millest on maha arvatud sissenõudmiskulud).

91.      Ühes kolmest 28. juuli 2017. aasta kirjast palus komisjon end teavitada meetmetest, millega Ühendkuningriigi asutused on reageerinud kontrolli 16‑11‑1 aruandele, korrates seejuures oma taotlust teha talle kättesaadavaks 24 Snake C18 makseteatise tühistamiseni viinud õiguslik hinnang ning kõigi nende 24 toimikuga seotud maksuarvestus, sealhulgas tollivõlgade tuvastamiseks tehtud arvutused.

92.      Ühendkuningriik vastas neile kirjadele 8. augusti ja 12. oktoobri 2017. aasta kirjadega. OLAFi raporti kohta märkis Ühendkuningriik kõigepealt, et väärtuse alahindamisega seotud probleemiga võitlemiseks on võetud selliseid meetmeid nagu operatsiooni Breach käivitamine. Pealegi ei nõua liidu õigus mingisuguse konkreetse kontrollimudeli kasutamist, mistõttu peab iga liikmesriik ise otsustama, kuidas seaduse täitmine tagada. Lisaks sellele ei ole kauba vabastamisele eelneva kontrolli meetmed, sealhulgas tagatiste nõudmine, iseenesest tõhusamad kui sellised tollivormistusjärgsed meetmed, mis on välja töötatud Ühendkuningriigis. Kuivõrd OLAFi metoodika aluseks on kogu liitu hõlmavad andmed, ei ole see metoodika Ühendkuningriigi jaoks ei usaldusväärne ega sobiv. See mudel on kritiseeritav, mistõttu on Ühendkuningriik välja töötanud oma lähenemisviisi, mille puhul OLAFi metoodika vigu ei esine. Reageerimise kohta kontrolli 16‑11‑1 aruandele märkis Ühendkuningriik järgmiseks, et 24 Snake C18 makseteatise tühistamise ja vastavate summade B-arvestusest kustutamise põhjuseks oli see, et ta ei suutnud imporditud kaupade tegelikku väärtust tõendada, ent eksperdirühm tegeleb selle probleemi lahendamisega operatsiooni Breach raames. Viimaks kordas Ühendkuningriik, et ta ei saa rahuldada Snake C18 makseteatiste tühistamiseni viinud HMRC õigusliku hinnangu kättesaadavaks tegemise taotlust, osutades seejuures advokaadi ja kliendi vahelise kutsesaladuse kaitse ja konfidentsiaalsusega seotud põhjustele.

93.      Komisjon saatis 9. märtsil 2018 Ühendkuningriigile ametliku kirja.

94.      Ühendkuningriik vastas sellele 22. juuni 2018. aasta kirjaga. Viimati nimetatud kirja lisas palus liikmesriik, et talle edastataks OLAFi aruande täielik versioon, kuna temal oli sellest aruandest üksnes mittetäielik versioon, ning et komisjon vastaks tema üksikasjalikele küsimustele, mis puudutasid nõutavate traditsiooniliste omavahendite summa arvutamiseks kasutatud meetodit.

95.      Komisjon esitas Ühendkuningriigile 24. septembril 2018 põhjendatud arvamuse, milles ta vastas eelkõige selle liikmesriigi 22. juuni 2018. aasta kirja lisas esitatud taotlustele ning määras vastamiseks kahekuulise tähtaja.

96.      Kuna komisjon ette nähtud tähtaja jooksul Ühendkuningriigilt põhjendatud arvamuse kohta vastust ei saanud, tegi ta 19. detsembril 2018 otsuse esitada Euroopa Kohtule käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, olles Ühendkuningriigile 18. detsembril 2018. aastal teatanud, et teeb selle otsuse järgmisel päeval.

97.      9. jaanuaril 2019. aastal toimus Ühendkuningriigi asutuste ja komisjoni tehniline koosolek, mille käigus tutvustas üks nõustamisettevõtja oma järeldusi, mis sisaldusid Ühendkuningriigi tellitud aruandes.

98.      Põhjendatud arvamusele esitas Ühendkuningriik komisjonile 11. veebruaril 2019. aastal vastuse, mis koosnes kaaskirjast ja lisast, mis sisaldas ühe nõustamisettevõtja aruannet.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

99.      Leides, et Ühendkuningriigi esitatud argumendid ei lükka ümber põhjendatud arvamuses esitatud etteheiteid, esitas komisjon 7. märtsil 2019 käesoleva hagi.

100. Belgia Kuningriik, Eesti Vabariik, Kreeka Vabariik, Läti Vabariik, Portugali Vabariik ja Slovakkia Vabariik (edaspidi „menetlusse astujad“) esitasid menetlusse astujate seisukohad Ühendkuningriigi toetuseks.

101. Ühendkuningriik esitas 6. juuni 2020. aasta kirjas taotluse menetlustoimingute tegemiseks või menetlust korraldavate meetmete võtmiseks, et Euroopa Kohus kohustaks komisjoni vastama reale küsimustele, millest mõned olid esitatud juba teabetaotlustes, mille Ühendkuningriik oli komisjonile saatnud 22. juuni 2018. aasta ja 22. märtsi 2019. aasta kirjades. 11. aprilli 2019. aasta kirjas taotles Ühendkuningriik, et Euroopa Kohus nõuaks komisjonilt vastamist 22. märtsi 2019. aasta taotluses (edaspidi „ümbersõnastatud teabetaotlus“)(26) esitatud küsimustele.

102. Euroopa Kohus esitas 14. oktoobri 2020. aasta kirjas komisjonile ja Ühendkuningriigile küsimused, millele palus vastata kirjalikult. Pooled vastasid sellele 16. novembri 2020. aasta kirjalikes avaldustes.

103. 8. detsembril 2020. aastal toimus kohtuistung, kus esitasid oma suulised seisukohad ühelt poolt Ühendkuningriik, keda toetasid Eesti Vabariik, Läti Vabariik ja Portugali Vabariik, ning teiselt poolt komisjon. Pooltel paluti kohtukõnes keskenduda käesoleva ettepaneku eelmises punktis mainitud vastuste sisule.

V.      Poolte nõuded

104. Hagis palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et

–        kuna Ühendkuningriik ei kajastanud raamatupidamisarvestuses tollimaksu täpseid summasid ega teinud kättesaadavaks traditsiooniliste omavahendite ja [käibemaksupõhiste] omavahendite täpset summat seoses teatavate tekstiilitoodete ja jalatsite impordiga Hiinast, rikkus ta otsuse 2014/335 artiklitest 2 ja 8, otsuse 2007/436 artiklitest 2 ja 8, määruse nr 609/2014 artiklitest 2, 6, 9, 10, 12 ja 13, määruse nr 1150/2000 artiklitest 2, 6, 9, 10, 11 ja 17, määruse nr 1553/89 artiklist 2 ning liidu tolliseadustiku artikli 105 lõikest 3 ja ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõikest 1 tulenevaid kohustusi;

–        tingituna ELL artikli 4 lõikest 3, ELTL artiklist 325 ja artikli 310 lõikest 6, liidu tolliseadustiku artiklitest 3 ja 46, ühenduse tolliseadustiku artiklist 13, ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõikest 1, LTSi rakendusmääruse artiklist 244 ning direktiivi 2006/112 artikli 2 lõike 1 punktidest b ja d, artiklitest 83 ja 85–87 ning artikli 143 lõike 1 punktist d ja lõikest 2 tulenevate kohustuste rikkumisest

–        [on [laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite maht], mis tuleb liidu eelarve jaoks kättesaadavaks teha (millest on maha arvatud sissenõudmiskulud):

–        2017. aastal (kuni 11. oktoobrini 2017 kaasa arvatud) 496 025 324,30 eurot;

–        2016. aastal 646 809 443,80 eurot;

–        2015. aastal 535 290 329,16 eurot;

–        2014. aastal 480 098 912,45 eurot;

–        2013. aastal 325 230 822,55 eurot;

–        2012. aastal 173 404 943,81 eurot;

–        2011. aastal 22 777 312,79 eurot;](27)

–        kuna Ühendkuningriik ei esitanud kogu teavet, mida komisjon vajas laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summa kindlaksmääramiseks, ega esitanud HMRC õigustalituse õigusliku arvamuse sisu, mida temalt taotleti, ega selle otsuse põhjendusi, mille tulemusena tühistati kindlakstehtud tollivõlad, siis rikkus ta ELL artikli 4 lõikest 3 ning määruse 608/2014 artikli 2 lõikest 2 ja lõike 3 punktist d tulenevaid kohustusi ning

–        mõista kohtukulud välja Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigilt.

105. Ühendkuningriik palub Euroopa Kohtul:

–        tunnistada hagi täielikult või osaliselt vastuvõetamatuks;

–        teise võimalusena tuvastada, et

–        Ühendkuningriik ei ole rikkunud pettustega võitlemise kohustust ei traditsiooniliste omavahendite ega lojaalse koostööga seoses;

–        Ühendkuningriigi võetud meetmed ei mõjutanud liidu eelarvet, mistõttu ei pea Ühendkuningriik liidule mis tahes summat hüvitama;

–        kolmanda võimalusena – kui Euroopa Kohus tuvastab, et mõne konkreetse kohustuse rikkumine tõi liidu jaoks kaasa vahendite laekumata jäämise – anda Ühendkuningriigile võimalus hinnata ja deklareerida tema vastutuse tuvastamisest tulenevate täiendavate traditsiooniliste omavahendite maht, määramata ise kindlaks laekumata jäänud vahendite mahule vastavat summat;

–        neljanda võimalusena – juhul kui Euroopa Kohus otsustab laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahtu puudutava taotluse läbi vaadata – käsitleda Ühendkuningriigi poolt sellele mahule antud hinnangut;

–        viienda võimalusena – juhul kui Euroopa Kohus Ühendkuningriigi valitud metoodikat heaks ei kiida – „asuda seisukohale, et hinnangu andmisel laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahule peab komisjon lähtuma liikmesriigi vastu esitatavate kahju hüvitamise hagide suhtes kohaldatavast tõendamisstandardist, mida ta teinud ei ole“;

–        jätta käibemaksu-omavahenditega seotud nõue rahuldamata, kuna selle esitamiseks puudub õiguslik alus ja nõutava summa suuruse arvestus ning

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

106. Kõik menetlusse astunud liikmesriigid paluvad sisuliselt hagi rahuldamata jätta. Slovakkia Vabariik ja Portugali Vabariik paluvad lisaks sellele mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

VI.    Hagi

107. Enne komisjoni poolt hagi põhjendustes esitatud väidete käsitlemist tuleb võtta seisukoht Ühendkuningriigi poolt kostja vastuses esitatud vastuvõetamatuse väidete kohta (jagu A). Sisulistes küsimustes jaguneb see hagi põhimõtteliselt neljaks väiteks. Esiteks väidab komisjon, et rikkumise perioodi jooksul ei võtnud Ühendkuningriik meetmeid liidu finantshuvide kaitseks ning sellise tegevusetusega rikuti nii liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitlusega seotud üldisi kohustusi kui ka tolliasutuste kohustust võtta meetmed liidu finantshuvide kaitseks, teostada kontrolle lähtuvalt riskianalüüsist ja nõuda tagatiste andmist (jagu B). Teiseks leiab komisjon, et Ühendkuningriik on rikkunud omavahendeid käsitlevate õigusaktide sätteid, kuivõrd imporditud kaupade tollimaksusid ei arvestatud õigesti ning neile maksudele vastavaid omavahendite summasid ei määratud kindlaks ega tehtud liidu eelarve jaoks kättesaadavaks siis, kui seda oleks tulnud teha (jagu C). Kolmandaks tuleb käsitleda ELL artikli 4 lõikes 3 nimetatud lojaalse koostöö kohustuse rikkumist puudutavat argumenti (jagu D). Neljandaks väidab komisjon sisuliselt, et kuna Ühendkuningriik ei määranud tõhusate kontrollimeetmete puudumisest tingituna alahinnatud väärtusega kaupade importimisel õigesti nende tolliväärtust, rikkus ta käibemaksualaseid õigusakte ega teinud liidu eelarve jaoks kättesaadavaks kõiki käibemaksu-omavahendeid (jagu E).

A.      Vastuvõetavus

108. Kostja vastuses on Ühendkuningriik esitanud viit liiki vastuvõetamatuse väited, mis puudutavad esiteks kaitseõiguste rikkumist kohtueelses ja Euroopa Kohtu menetluses, teiseks kohtueelse menetluse normide rikkumist ja hagiavalduse nõuetele mittevastavust seoses käibemaksu arvestamisega tolliprotseduuri 42 alusel(28), kolmandaks komisjonipoolset õiguspärase ootuse, õiguskindluse, estoppel’i ja lojaalse koostöö põhimõtete rikkumist, neljandaks seda, et ELTL artikli 258 alusel ei ole võimalik nõuda summade kättesaadavaks tegemist, ning viiendaks seda, et 1. mai 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelise perioodi osas on hagi esitamine ennatlik.

109. Viies vastuvõetamatuse väide on olemuslikult seotud tollimaksule vastavate omavahendite summade ette nähtud tähtaja jooksul kindlaks määramist ja liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemist puudutava teise väite sisuliste argumentide käsitlemisega. Selle vastuvõetamatuse väite raames esitatud Ühendkuningriigi argumentidega, mis puudutavad seda, et 1. mai 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelist perioodi puudutavas osas on hagi esitatud ennatlikult, soovitakse tegelikult vaidlustada teiste väite raames ette heidetavat rikkumist ning vähendada nende traditsiooniliste omavahendite mahtu, mille laekumata jäämise tuvastamist komisjon taotleb. Niisiis panen ette analüüsida viiendat vastuvõetamatuse väidet teise sisulise väite käsitlemise raames.

110. Seega tuleb kõigepealt käsitleda nelja esimesse liiki kuuluvaid vastuvõetamatuse väiteid, et teha kindlaks, kas käesolev komisjoni esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on vastuvõetav.

1.      Vastuvõetamatuse väide, mis puudutab Ühendkuningriigi kaitseõiguste väidetavat rikkumist kohtueelses ja Euroopa Kohtu menetluses

111. Ühendkuningriik väidab sisuliselt, et käesolev hagi on vastuvõetamatu, kuna nii kohtueelses menetluses kui Euroopa Kohtu menetluses on rikutud tema kaitseõigusi.

112. Kõigepealt tuleb ühelt poolt tähele panna, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt on kohtueelse menetluse eesmärk anda asjaomasele liikmesriigile ühtaegu võimalus täita liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja esitada komisjoni etteheidetele tõhusalt vastuväiteid(29). Selle menetluse nõuetekohasus on EL toimimise lepinguga taotletud oluline tagatis mitte üksnes asjaomase liikmesriigi õiguste kaitseks, vaid ka tagamaks, et võimaliku kohtumenetluse vaidluse ese oleks selgelt määratletud(30).

113. Pealegi, kuigi põhjendatud arvamuses tuleb seostatult ja üksikasjalikult esitada põhjused, mis viisid komisjoni järeldusele, et asjaomane liikmesriik on jätnud täitmata aluslepingust tulenevad kohustused, ei saa sellised ranged üksikasjalikkuse nõuded kehtida ametliku kirja suhtes, sest see võib sisaldada ainult etteheidete esialgset lühikokkuvõtet. Miski ei takista komisjonil põhjendatud arvamuses üksikasjalikult esitamast etteheiteid, mida ta on ametlikus kirjas palju üldisemalt juba maininud(31).

114. Kohtumenetlusega seoses tuleneb teisalt väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 258 alusel esitatud hagis tuleb väited esitada ühtselt ja täpselt, et liikmesriik ja Euroopa Kohus saaksid täpselt aru liidu õiguse väidetava rikkumise ulatusest, mis on vajalik tingimus selleks, et nimetatud riik saaks tulemuslikult esitada oma vastuväited ja Euroopa Kohus saaks väidetud rikkumise esinemist kontrollida(32). Konkreetsemalt peab komisjoni hagi sisaldama selget ja üksikasjalikku kirjeldust põhjustest, mis on viinud komisjoni veendumuseni, et liikmesriik on rikkunud mõnda aluslepingutest tulenevat kohustust(33).

115. Sellest kohtupraktikast lähtudes tuleb kindlaks teha, kas komisjon on kohtueelses menetluses ja käesolevas menetluses Ühendkuningriigi kaitseõiguste järgimise taganud.

116. Esiteks leiab Ühendkuningriik, et tema kaitseõigusi rikuti, kuna komisjon ei rahuldanud piisavas ulatuses ei tema esimest teabetaotlust(34) ega ümbersõnastatud teabetaotlust, eelkõige mis puudutab teavet, mis oli vajalik selleks, et see liikmesriik saaks kontrollida, kuidas on arvutatud traditsiooniliste omavahendite summa, mida komisjon hagiga nõuab.

117. Vasturepliigis leiab Ühendkuningriik, et ka komisjoni repliigis esitatud üksikasjalikud tehnilised andmed ei võimalda tal ikkagi selle summa arvestust kontrollida. Jätkuvalt on olulisi küsitavusi, mis puudutavad komisjoni poolt andmete korrigeerimiseks kasutatud meetodit ja seda, kas Ühendkuningriigile kättesaadavad koondamata andmed on vastavuses päeva kaupa koondatud andmetega, mida on laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvestamisel kasutanud komisjon, ehk andmekogu Surveillance 2 andmetega.

118. Ühendkuningriik leiab, et esitades ühe osa nõutud andmetest hilinenult alles koos repliigiga, on komisjon rikkunud tema kaitseõigusi ja lojaalse koostöö põhimõtet. Samuti vaidlustab ta selle, et komisjon keeldus talle andmast teavet teiste liikmesriikide poolt kõnealuste väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu võitlemiseks võetud meetmete kohta. Need andmed oleksid olnud talle vajalikud, et kaitsta end komisjoni väidete vastu, et teistes liikmesriikides võeti kohased meetmed, mis andsid tulemusi alahinnatud väärtusega kaupade impordi vastu võitlemisel. Samuti oleksid need andmed olnud asjasse puutuvad selleks, et teha kindlaks, kas Ühendkuningriik on meetmete võtmisel oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ja kas need meetmed kujutavad endist mõistlikku lähenemisviisi asjaomaste pettustega võitlemiseks ning selleks, et esitada oma argumendid Ühendkuningriigi asutuste eksliku tegevuse ja traditsiooniliste omavahendite puuduliku arvestamise vahelise põhjusliku seose kohta.

119. Teiseks heidab Ühendkuningriik komisjonile ette seda, et viimane võttis temalt võimaluse tutvuda kõigi enda kaitsmiseks vajalike andmetega, kuivõrd komisjon ei esitanud liikmesriigile nõutavat teavet oma arvutuste kohta, mis puudutasid traditsioonilisi omavahendeid aastatel 2011–2014.

120. Minu arvates tuleb need argumendid tagasi lükata.

121. Seoses vastuvõetamatuse väitega, mis puudutab 22. juuni 2018. aasta ametlikule kirjale saadetud vastusele lisatud teabetaotlusele vastamata jätmist, tuleb tõdeda, et 23. septembri 2018. aasta põhjendatud arvamuses(35) on komisjon sellele taotlusele sõnaselgelt vastanud.

122. Vastuses ametlikule kirjale heitis liikmesriik komisjonile konkreetsemalt ette seda, et 1. märtsi 2017. aasta OLAFi aruande lisa 2 ei olnud täielik ja sellest puudus mitu lehekülge. Sellega seoses selgitas komisjon põhjendatud arvamuses, et see lisa asendati OLAFi 1. märtsi 2017. aasta aruande lisaga 7, kus sisaldus kogu OLAFi kasutatud metoodikat puudutav teave. Komisjon lisas, et lisa 2 aluseks olid dokumendid, mis anti liikmesriigile 28. juulil 2015 toimunud OLAFi ja Ühendkuningriigi nõupidamisel. Põhjendatud arvamuses kajastas komisjon OLAFi metoodikat niisiis kahe OLAFi aruande lisas 7 esitatud dokumendi(36) kujul, kusjuures need dokumendid olid lisatud ka Euroopa Kohtule esitatud hagiavaldusele.

123. Sellest järeldub, et põhjendatud arvamus sisaldas kõiki seda lisade asendamist puudutavaid selgitusi ning minu hinnangul ei muutunud selle asendamise tõttu põhjendatud arvamuses Ühendkuningriigi vastu esitatud väited arusaamatuks. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et see takistas nimetatud liikmesriigil kaitseõiguste teostamist.

124. Lisaks sellele väidab Ühendkuningriik, et tema kaitseõigusi rikuti seeläbi, et komisjon ei vastanud tema ümbersõnastatud teabetaotlusele, mis esitati komisjonile pärast käesoleva hagi esitamist ehk pärast 7. märtsi 2019. See väide jaguneb sisuliselt neljaks etteheiteks.

a)      Korrigeeritud keskmist hinda, minimaalset aktsepteeritavat hinda ja laekumata jäänud omavahendite hinnangulist mahtu puudutavate arvutustega seotud andmete edastamine

125. Selle esimese etteheitega heidab Ühendkuningriik ette seda, et komisjon ei andnud talle korrigeeritud keskmist hinda, minimaalset aktsepteeritavat hinda ja laekumata jäänud omavahendite hinnangulist mahtu puudutavate arvutuste tegemisel kasutatud andmeid ega arusaadavat teavet selle kohta, kuidas ta neid andmeid kasutas.

126. Sellega seoses tuleb tõdeda, et vastused ümbersõnastatud teabetaotluses sisalduvatele küsimustele, mis puudutasid korrigeeritud keskmise hinna ja minimaalsete aktsepteeritavate hindade ning laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite hinnangulise mahu arvutamist, on komisjon andnud oma repliigis. Nimelt selgitab komisjon seal, et kõik EL‑28 korrigeeritud keskmise hinna ja laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite hinnangulise mahu välja selgitamiseks kasutatud andmed, eelkõige allalaetud andmestik DL 53, on Ühendkuningriigile JRC veebisaidi Theseus(37) kaudu kogu aeg kättesaadavad olnud, kuna nimetatud liikmesriigil oli täielik juurdepääs sellele saidile juba 2010. aastal, kuivõrd ta tegi selle alusel simulatsioone(38). Konkreetsemalt on OLAFi aruande lisas 7 sisalduvates aruannetes(39) esiteks selgitatud korrigeeritud keskmise hinna ja minimaalse aktsepteeritava hinna arvutamisel kasutatud metoodikat ja eelkõige andmete „puhastamist“, samuti laekumata jäänud summa hindamist (st hinnaerinevust deklareeritud hinna ja korrigeeritud keskmise hinna vahel), teiseks on seal esitatud loetelu korrigeeritud keskmistest hindadest, mida kasutati iga konkreetse tootekategooria puhul, kolmandaks on seal antud ülevaade sellest, kuidas saada veebisaidilt Theseus teave EL‑28 korrigeeritud keskmiste hindade kohta ning neljandaks on seal esile toodud põhjused, miks otsustati määrata minimaalseks aktsepteeritavaks hinnaks 50% keskmisest korrigeeritud hinnast. Lisaks sellele on OLAFi aruande lisa 7 lisatud hagiavaldusele lisana 35(40) ning komisjon on sellele viidanud oma põhjendatud arvamuses. Seega ilmneb, et need andmed ja dokumendid olid Ühendkuningriigile teada ning tal oli vajaduse korral võimalik nende alusel komisjoni tehtud arvutusi kontrollida. Laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamisel aluseks võetud kaubamahtudega seoses palus Ühendkuningriik koopiat kõigist andmekogu Surveillance 2 andmetest, et ta saaks need laekumata jäänud summad ise välja arvutada. Tegemist on, nagu komisjon selgitas, komisjoni välja töötatud andmekoguga, kus süstematiseeritakse eelkõige kaubamahtusid puudutavaid andmeid, mille on esitanud liikmesriigid ise. Komisjon selgitas repliigis, et need andmed põhinevad eranditult Ühendkuningriigi poolt komisjoni talitustele edastatud impordiandmetel, mis on lihtsalt kantud sellesse andmekogusse(41).

127. Vasturepliigis möönis Ühendkuningriik, et teave, mille komisjon repliigis esitas, annab piisava vastuse neile kahele teabetaotlusele. Sellegipoolest on ta kriitiline selle teabe sedavõrd hilise esitamise suhtes. Sellega seoses tuleb eelmises punktis esitatud selgitusi arvesse võttes tõdeda, et teave selle kohta, kuidas komisjon korrigeeritud keskmisi hindasid ja minimaalseid aktsepteeritavaid hindasid arvutas, samuti selle kohta, kuidas ta hindas laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahtu, oli Ühendkuningriigile edastatud (ning seega talle teada), nagu ilmneb OLAFi aruande lisas 7 sisalduvatest selgitustest. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et repliigiga seotud teabe näol on tegemist uue teabega.

128. Seega, kuna komisjoni kasutatud andmed sisaldusid Ühendkuningriigile kättesaadavates dokumentides ning komisjon on käesoleva kohtumenetluse käigus ja enne seda selgitanud, kuidas on sellel liikmesriigil võimalik need andmed kätte saada ja komisjoni arvutusi kontrollida, tuleb asuda seisukohale, et kogu teave, mida Ühendkuningriik oma ümbersõnastatud teabetaotluses EL‑28 korrigeeritud keskmiste hindade, minimaalsete aktsepteeritavate hindade ja laekumata jäänud omavahendite mahu kohta nõudis, oli talle juba kättesaadav.

b)      Snake C18 makseteatiste alusel aastate 2011–2014 kohta tehtud arvutusi puudutavad andmed

129. Selle teise etteheitega heidab Ühendkuningriik kostja vastuses komisjonile ette seda, et talle ei olnud kättesaadavad kõik enda kaitsmiseks vajalikud andmed, kuivõrd 2014. aastast varasemad tollideklaratsioonid olid hävitatud, sest neid säilitati vaid neli aastat. Lisaks sellele nõudis Ühendkuningriik ümbersõnastatud teabetaotluses teavet, mis puudutas komisjoni poolt aastate 2011–2014 kohta tehtud arvutusi.

130. Tuleb aga märkida, et oma vasturepliigi lisas(42) on Ühendkuningriik esitanud Euroopa Kohtule tabeli 23 tema poolt tehtud Snake C18 makseteatiste kohta, koopiad neist teatistest ning tema arvutusi sisaldavad arvutustabelid. Vastuvõetamatuse väide, mis puudutab aastate 2011–2014 kohta Snake C18 makseteatiste alusel tehtud arvutustega seotud teavet, ei saa seega põhjendatud olla. Peale selle, kuigi Ühendkuningriik soovib vaidlustada makseteatiste alusel tehtud komisjoni arvutuste põhjendatust, püüab ta tegelikult kahtluse alla seada hinnangut, mille komisjon andis selle perioodiga seotud laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahule. See leiab aga käsitlemist käesoleva hagi teise väite raames, mis puudutab traditsiooniliste omavahendite ja nende hindamisega seotud sätete rikkumist.

c)      Teadlikkus OLAFi metoodika kasutamist puudutavast teiste liikmesriikide praktikast

131. Selle kolmanda etteheitega soovib Ühendkuningriik teada, milline on teiste liikmesriikide praktika OLAFi metoodika kasutamisel riskianalüüsi vahendina selleks, et otsustada, kas kaupa enne selle vabastamist kontrollida (või mitte).

132. Kuigi teiste liikmesriikide tegevuse võrdlev analüüs võiks osutuda huvipakkuvaks Ühendkuningriigi valikute mõistlikkuse hindamisel, ei saa teiste liikmesriikide sellekohase praktika analüüs mõjutada Ühendkuningriigi kaitseõiguste teostamist ega käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi tulemust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik nimelt EL toimimise lepingust tulenevate kohustuste rikkumist põhjendada asjaoluga, et ka teised liikmesriigid on oma kohustusi rikkunud või neid jätkuvalt rikuvad(43). Käesoleva, Ühendkuningriigi vastu esitatud hagi vastuvõetavust ei vääraks ka see, kui ilmneks, et teiste liikmesriikide praktika, mis puudutab OLAFi metoodika kasutamist riskianalüüsi vahendina selleks, et otsustada, kas kaupa enne selle vabastamist kontrollida (või mitte), osutub erinevaks.

d)      Alahinnatud väärtusega kaupade laadi ja nende sihtkohaliikmesriiki puudutavate tõendite taotlus

133. Selle neljanda etteheitega taotleb Ühendkuningriik alahinnatud väärtusega kaupade laadi ja nende sihtkohaliikmesriiki puudutavate tõendite esitamist.

134. Seejuures näib, et Ühendkuningriik soovib selle etteheitega tegelikult vaidlustada vastavalt omavahendite mahu hindamist ja käibemaksu-omavahendeid käsitlevate sätete rikkumist puudutava teise ja kolmanda väite põhjendatust. Nimelt seatakse selles etteheites tegelikult kahtluse alla komisjoni seisukoht osas, mis puudutab tema hinnangute andmisel aluseks võetud kaupade laadi ja nende võimalikku sihtkohariiki. Lisaks sellele tuleb minu arvates nõustuda komisjoniga, kes väidab käesolevas menetluses arvesse võetud kaupade laadi ja mahtu puudutavate andmete puudumisega seotud etteheite ümber lükkamiseks, et andmed, mille komisjon põhjendatud arvamuses ja hagis aluseks võttis, on Ühendkuningriik ise andmebaasi Surveillance 2 esitanud(44). Seetõttu ei ole võimalik tuvastada mingisugust kaupade laadi ja nende sihtkohaks olevat liikmesriiki puudutavate andmete puudumisega seotud kaitseõiguste rikkumist.

135. Eeltoodut silmas pidades tuleb Ühendkuningriigi esimene vastuvõetamatuse väide, mis puudutab kaitseõiguste rikkumist nii kohtueelses menetluses kui Euroopa Kohtu menetluses, tagasi lükata.

2.      Vastuvõetamatuse väide, mis puudutab kohtueelse menetluse normide rikkumist ja hagiavalduse nõuetele mittevastavust seoses tolliprotseduuriga 42

136. Ühendkuningriik leiab, et kuna komisjon ei edastanud talle ei kohtueelses menetluses ega hiljem hagiavalduses üksikasjalikku teavet väidetavate – eelkõige tolliprotseduuri 42 kasutamist puudutavate – rikkumiste faktilise aluse kohta, ei andnud komisjon talle võimalust neid etteheiteid mõista ning takistas tal seeläbi kas oma kohustuste täitmist või kaitse väljatöötamist. Ühendkuningriik rõhutab, et mis tahes teavet ei esitatud käibemaksuna laekumata jäänud omavahendite summade, asjasse puutuvate ettevõtjate ja sihtkohaliikmesriikide kohta ega ka meetmete kohta, mida viimased võtsid nende ettevõtjate poolt tasumisele kuuluva käibemaksu sissenõudmiseks. Ühendkuningriik järeldab sellest, et vastavas osas on nõue vastuvõetamatu.

137. Märgin kõigepealt siiski, et see vastuvõetamatuse väide puudutab komisjoni poolt tema taotluse põhjendusena esile toodud faktilisi asjaolusid puudutavate tõendite sisu ja piisavust. Mulle näib aga, et need asjaolud on seotud pigem väidetava rikkumise põhjendatuse, mitte kohtueelse menetluse normide rikkumise ja hagiavalduse nõuetekohasuse hindamisega(45). Ka komisjoni edastatud teabe ebapiisavust puudutavaid argumente tuleb minu meelest käsitleda siis, kui Euroopa Kohus analüüsib komisjoni esitatud tõendeid.

138. Eeldades järgmiseks, et Euroopa Kohus asub seisukohale, et tegemist on vastuvõetamatuse väitega, ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et andmed, mis edastati kohtueelses menetluses toimunud teabevahetuse käigus ja mida korrati hagiavalduses, olid piisavad, et Ühendkuningriigil oleks võimalik end kaitsta. OLAFi aruandest, millele komisjon tugineb, tuleneb nimelt, et enamiku alahinnatud väärtusega kaupade sihtkohaks – kuivõrd need imporditi tolliprotseduuri 42 alusel ja nende sihtkoht oli võimalik kindlaks teha – ei olnud Ühendkuningriik, vaid teised liikmesriigid, mis tingis märkimisväärse käibemaksu laekumata jäämise kaupade sihtliikmesriikides(46). Samuti on OLAF märkinud, et kõnealuses petuskeemis suunati suur osa kaupadest mustale turule, nii et käibemaksu ei tasutud üldse. Hiljem on need väited esitatud põhjendatud arvamuses ning neid on korratud hagiavalduses. Neid andmeid silmas pidades leian, nagu komisjon oma repliigis, et andmed, millest teavitati kohtueelses menetluses ja mida käsitleti seejärel hagiavalduses, ei takistanud Ühendkuningriigil enda kaitsmist kõnealuste laekumata jäänud summadega seotud väidete vastu.

139. Seetõttu teen ettepaneku Ühendkuningriigi teine vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

3.      Vastuvõetamatuse väide, mis puudutab komisjoni poolt õiguspärase ootuse, õiguskindluse, estoppel’i ja lojaalse koostöö põhimõtete rikkumist

140. Ühendkuningriik leiab, et osas, milles hagi puudutab perioodi kuni 2015. aasta veebruari lõpuni, tuleks see läbi vaatamata jätta, kuna selle esitamine rikub õiguspärase ootuse, õiguskindluse, estoppel’i ja lojaalse koostöö põhimõtteid. Ühendkuningriik leiab, et tal tekkis õiguspärane ootus tulenevalt mitmest OLAFi poolt 2014. ja 2015. aastal tehtud ja 2017. aasta märtsikuu aruandes sisaldunud avaldusest(47). Nimelt tuleneb OLAFi aruandest, et enne operatsiooni Snake operatiivetapi lõppu 2014. aasta märtsis(48) ei osutanud OLAF kordagi sellele, et Ühendkuningriik oleks liidu õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Konkreetsemalt viitab Ühendkuningriik kolmele väidetavalt komisjoni ja OLAFi poolt rikkumise perioodi jooksul antud konkreetsele kinnitusele, millest nähtub, et nende hinnangul ei rikkunud see liikmesriik esiteks liidu finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitlevatest liidu õigusnormidest tulenevaid kohustusi ning teiseks, et kõnealuse liikmesriigi suhtes ei alustata liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust. Seetõttu ei tohiks komisjonil lubada neist kolmest kinnitusest lähtuva seisukoha muutmist.

141. Kõigepealt tuleneb selle liikmesriigi esindajate aruandest, et 13. juunil 2014. aastal OLAFiga toimunud nõupidamisel jäi viimane „rahule Ühendkuningriigi tehtud edusammudega ning selleks ajaks juba võetud ja edasiseks kavandatud meetmetega“. Tegemist on ühemõttelise kinnitusega, et OLAF ei leia, et Ühendkuningriik liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitlusega seotud kohustusi rikub(49).

142. Sellele järgnes üks teine, 2014. aasta oktoobris ühe komisjoni ametniku poolt tehtud avaldus, milles teavitati Ühendkuningriiki sellest, et tema osalemine prioriteetses kontrollimeetmes Discount oli „rahuldav“ ning et selle operatsiooni läbiviimiseks vajalikud tegevused „toimusid õigeaegselt ja tõhusalt“, mis oli selgeks ja ühemõtteliseks kinnituseks selle kohta, et kõnealuses projektis osalemisega seoses Ühendkuningriik liidu õigusest tulenevaid kohustusi ei rikkunud(50). Komisjoni vastuargumendi kohta, et see kinnitus puudutas ainult ühte prioriteetse kontrollimeetme Discount raames kontrollitud juhtumit, leiab Ühendkuningriik, et komisjon ei saa seada kõnealust kinnitust kahtluse alla seetõttu, et ta käesoleval ajal leiab, et üheainsa juhtumi kontrollimine on sellise kinnituse põhjendamiseks ebapiisav, muutes oma algset otsust võtta Ühendkuningriigile selle kinnituse andmisel aluseks vaid üks juhtum.

143. Viimaks viitab Ühendkuningriik esimesele OLAFi ja HMRC vahelisele kahepoolsele nõupidamisele, mis toimus 19. ja 20. veebruaril 2015 ja mille käigus avaldas üks OLAFi ametnik – vastavalt selle nõupidamise protokollile, mille koostasid Ühendkuningriigi ametnikud –, et „senini“ oli see liikmesriik „teinud, mis vaja“. Ühendkuningriigi hinnangul puudutas see viimane kinnitus kõiki tema poolt kuni selle ajani võetud meetmeid ja mitte üksnes Snake C18 makseteatiste koostamise küsimust.

144. See, et komisjon käesoleval ajal need kolm kinnitust tagasi võtab, ei ole vastuolus mitte üksnes õiguspärase ootuse põhimõttega, vaid ka õiguskindluse põhimõttega, millele liikmesriigid tugineda võivad(51), venire contra factum proprium nemini licet’i põhimõttega ning ELL artikli 4 lõikes 3 sõnastatud lojaalse koostöö põhimõttega(52). Nimelt selles osas, millised meetmed tuleb võtta, et võidelda selliste pettustega nagu käesoleval juhul, võimaldavad tolliõiguse sätted teatud paindlikkust ega nõua sõnaselgelt tuvastusfiltritel ja kauba vabastamisele eelneval kontrollil rajanevat kontrollisüsteemi, mistõttu said komisjon ja OLAF Ühendkuningriigile kinnitada, et kuni 2015. aasta veebruarini oli tema tollikontrollisüsteem liidu õigusega kooskõlas.

145. Ühendkuningriigi argumentide käsitlemiseks tuleb kõigepealt üle korrata, et õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele on igal isikul, kelles liidu institutsioon on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud ootusi(53). Kuigi see on üks liidu õiguse üldpõhimõtteid, mis annab õigusi üksikisikutele(54), on Euroopa Kohus laiendanud selle kohaldamisala ka komisjoni ja liikmesriikide vahelistele suhetele(55).

146. Õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele eeldab siiski seda, et liidu pädevad asutused on puudutatud isikule andnud täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi, mis pärinevad volitatud ja usaldusväärsetest allikatest. Nimelt on see õigus igal õigussubjektil, kellele liidu institutsioon, organ või asutus on konkreetseid kinnitusi andes tekitanud põhjendatud lootusi(56), ning seega tuleb liikmesriigi poolt esitatud õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist puudutava vastuvõetamatuse väite puhul viimasel reus in exceptione fit actor’i põhimõtte kohaselt tõendada, et seda põhimõtet on rikutud(57).

147. Käesoleval juhul nähtub minu arvates toimikust, et Ühendkuningriik ei saanud komisjonilt ega OLAFilt selliseid kinnitusi, millest tal saanuks tekkida õiguspärane ootus.

148. Mis puudutab konkreetsemalt neid kolme kinnitust, millele Ühendkuningriik viitab, siis ükski neist ei ole minu meelest käsitatav täpse ja tingimusteta kinnitusena, et Ühendkuningriigi tegevus ja tegevusetus olid liidu õigusega kooskõlas või et see liikmesriik ei ole liidu õigust rikkunud. Ühelt poolt on 13. juunil 2014 toimunud nõupidamisel tehtud väidetav OLAFi ametniku avaldus(58) liiga üldine selleks, et selle pinnalt saanuks tekkida õiguspärane ootus selle kohta, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi ei esitata. Lisaks sellele tuleb seda avaldust käsitada kontekstis, millest ilmneb, et see tehti OLAFi ja Ühendkuningriigi vahelisel nõupidamisel, mis puudutas operatsiooni Snake, ning nimelt ühe diskussiooni raames, mis puudutas Snake C18 makseteatiste võimalikku koostamist selle liikmesriigi poolt. Vaidlust pole siiski selles, et pärast seda nõupidamist tunnistas Ühendkuningriik need kehtetuks, nii et see avaldus, milles tõdeti selle liikmesriigi tehtud edusamme, kaotas suurema osa oma väärtusest. Samamoodi on OLAFi poolt 19. ja 20. veebruari 2015. aasta nõupidamisel tehtud avaldustega, mis lähtusid eeldusest, et Ühendkuningriik on need makseteatised koostanud(59). Mis puudutab teisalt 2014. aasta oktoobris tehtud märkust, mille kohaselt leidis OLAF, et Ühendkuningriigi osalemine prioriteetses kontrollimeetmes Discount oli rahuldav ja selle operatsiooni läbiviimiseks vajalikud tegevused „toimusid kohaselt ja tõhusalt“(60), siis tuleb tõdeda, et see ei ole käsitatav hinnanguna sellele, et see liikmesriik on järginud liidu finantshuvide kaitset puudutavaid liidu õigusnorme, kuna see puudutas üksnes ühtainust prioriteetse kontrollimeetme Discount raames kontrollitud juhtumit ega peegelda tingimata kõigi sel ajal liikmesriigi ning komisjoni ja OLAFi vahel tehtud avalduste sisu.

149. Sellest järeldub, et neid kolme avaldust või kinnitust, millele Ühendkuningriik tugineb, ei saa käsitada „täpsete, tingimusteta ja ühtelangevate kinnitustena“ seda enam, et need tehti ühelt poolt OLAFi ja komisjoni talituste ning teiselt poolt Ühendkuningriigi vahelise intensiivse ja võrdlemisi pikka aega väldanud dialoogi kontekstis. Nagu komisjon väidab, tehti need OLAFi tegevuse(61) raames, mille eesmärk oli veenda liikmesriike kasutama selliseid kauba vabastamisele eelnevaid ja riskianalüüsil põhinevaid tollikontrollimeetmeid nagu minimaalsetel aktsepteeritavatel hindadel põhinev lävend. Sellest kontekstist tuleneb selgelt, et ei OLAF ega komisjon selliseid kinnitusi ei andnud.

150. Igal juhul ei saa sellised avaldused või kinnitused välistada liikmesriigi kohustuste täitmata jätmise objektiivset tuvastamist ELTL artiklis 258 sätestatud menetluses. Nimelt on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse aluseks liidu õigusest tulenevate liikmesriigi kohustuste täitmata jätmise objektiivne tuvastamine ja liikmesriik ei või sellises olukorras tugineda õiguspärase ootuse ja lojaalse koostöö põhimõttele, et takistada sellist objektiivset tuvastamist, sest sellise õigustuse lubamine oleks vastuolus kõnealuse menetluse eesmärgiga(62). Mis puudutab konkreetsemalt komisjoni talituste seisukohamuutust ja selle võimalikku mõju Ühendkuningriigile kohustuste rikkumise kohta tehtud etteheidete põhjendatusele, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon ei ole pädev andma tagatisi konkreetse tegevuse kooskõla kohta liidu õigusega ning ühelgi juhul ei ole tema pädevuses selle õigusega vastuolus oleva tegevuse lubamine(63). Minu meelest tuleneb sellest, et sellise süsteemi puhul, kus liikmesriigid vastutavad liidu tolliõiguse nõuetekohase rakendamise eest oma territooriumil, ei saa liikmesriigid vabaneda vastutusest endapoolse võimaliku liidu õiguse rikkumise eest, väites, et komisjon ei ole neile seda rikkumist mingisugusel teatud ajahetkel ette heitnud.

151. Viimaks piisab tõdemusest, et Ühendkuningriigi kostja vastusest nähtuvalt ei ole mingisugust eraldiseisvat sisu õiguskindluse, estoppel’i põhimõtte ning komisjoni ja Ühendkuningriigi vahelise lojaalse koostöö puudumise kohta esitatud väidetel. Nimelt ei ole Ühendkuningriik oma vastuses sisuliselt esitanud põhjendusi, miks neid põhimõtteid rikutud on(64), mistõttu sõltuvad need väited eespool analüüsitud õiguspärase ootuse rikkumist puudutavatest argumentidest ning need tuleb tagasi lükata samadel nimetatud analüüsi raames esitatud põhjustel.

152. Seega tuleb see vastuvõetamatuse väide minu arvates tagasi lükata.

4.      Vastuvõetamatuse väide, mis puudutab seda, et ELTL artikli 258 alusel ei ole võimalik nõuda summade kättesaadavaks tegemist

153. Ühendkuningriik leiab, et hagi on vastuvõetamatu, kuivõrd selle eesmärgiks on peamiselt see, et nimetatud liikmesriik maksaks liidu eelarvesse konkreetsed ja erakordselt suured summad.

154. Konkreetsemalt leiab Ühendkuningriik Euroopa Kohtu praktikale tuginedes(65), et vastuvõetamatu on see osa hagiavalduses esitatud nõuetest, mis puudutab konkreetse, umbes 2,7 miljardi euro suuruse traditsiooniliste omavahendite summa liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemist, kuna ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames ei saa Euroopa Kohus panna liikmesriigile kohustust kanda liidu eelarvesse konkreetseid omavahendite summasid, mida liikmesriigile ette heidetavate rikkumiste tõttu tasutud ei ole. Seetõttu on hagiavalduse punktis 370 sõnastatud esimese nõude kolmas lõik vastuvõetamatu seda enam, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab Euroopa Kohus sellise hagi lahendamisel üksnes tuvastada, et liikmesriik on liidu õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud, ent ei saa panna sellele liikmesriigile mingisuguste konkreetsete meetmete võtmise kohustust.

155. Ühendkuningriik lükkab ümber ka komisjoni argumendid, mille kohaselt on viimane käesolevas kohtuasjas oma hagiavalduses esitatud nõuded hoolikalt „struktureerinud“, et vältida kahes eespool nimetatud kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa tehtud viga. Tegemist on knihviga, mille eesmärk on eirata Euroopa Kohtu pädevuse puudumist, kuna komisjon soovib teistsugust sõnastust kasutades saavutada sama eesmärki, mida ta soovis neis kahes kohtuasjas.

156. Lisaks sellele võtab komisjoni samm Ühendkuningriigilt ELTL artiklist 260 tuleneva võimaluse kõik ELTL artikli 258 alusel tuvastatud rikkumised heastada ning eirab niisiis liidu aluslepingust tulenevat komisjoni, Euroopa Kohtu ja liikmesriikide pädevusjaotust.

157. Käesolev kohtuasi erineb kohtuasjast, milles tehti 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani(66). Seal Euroopa Kohus tõepoolest rahuldas hagi, milles paluti tuvastada, et asjaomane liikmesriik oli rikkunud kohustust konkreetne omavahendite summa liidule kättesaadavaks teha, ent nagu viidatud kohtuotsuse punktist 56 nähtub, ei olnud selles kohtuasjas tollivõla olemasolu ega laekumata jäänud omavahendite summa vaidluse all.

158. Leian, et nende argumentidega ei saa nõustuda. Esimese nõude kolmandast lõigust tuleneb, et komisjoni hagiavalduses perioodidel 2011–2017 laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summade loetlemise eesmärk on rikkumise ulatuse kirjeldamine, näidates ära laekumata jäänud summade suuruse. Kuigi see kolmas lõik sisaldab Ühendkuningriigi kriitika pälvinud väljendit „liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemisele kuuluvate laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite maht“(67), näib mulle, et seda osa lausest ei tule mõista mitte nõudena panna käesoleva hagi raames liikmesriigile kohustus kõnealused summad tasuda, vaid selle eesmärk on rikkumise kvantitatiivne kirjeldamine, et näidata ära konkreetsed summad, mida see liikmesriik liidu eelarve jaoks kättesaadavaks ei teinud.

159. Seoses argumentidega, mis puudutavad kahte kohtuasja, milles tehti kohtuotsused komisjon vs. Saksamaa(68), piisab minu arvates tõdemusest, et neis kohtuasjades erines komisjoni nõuete sõnastus, millele Euroopa Kohus neis kohtuotsustes oma kriitilise hinnangu andis, kõnealuse nõude sõnastusest käesolevas menetluses. Nimelt palus komisjon neis kohtuasjades Euroopa Kohtul panna kostjaks olevale liikmesriigile summade tasumise kohustus, kui ta tuvastab, et see liikmesriik on liidu õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud(69). Neis kahes kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et komisjon ei taotlenud mitte asjaomase liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamist, vaid selle liikmesriigi kohustamist teatud konkreetsete meetmete võtmiseks(70). Minu arvates tuleneb sellest, et ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi lahendamisel piirdub Euroopa Kohtu pädevus liikmesriigile ette heidetava liidu õiguse rikkumise tuvastamisega ning ta ei saa panna asjaomasele liikmesriigile kohustust astuda samme selle rikkumise kõrvaldamiseks. Selline järeldus tuleneb lisaks sellele praegu ELTL artiklis 260 sisalduvast sättest, mille kohaselt „[r]ikkumise tuvastamine kohustab […] asjaomast liikmesriiki võtma Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks vajalikud meetmed“(71). Seega on ELTL artikli 258 alusel toimuv menetlus Euroopa Kohtus kohustuste rikkumise tuvastamise, mitte rahasumma tasumiseks kohustamise menetlus.

160. Kuivõrd ELTL artiklis 258 sätestatud menetlus rajaneb liikmesriigi poolt liidu õigusest tulenevate kohustuste rikkumise objektiivsel tuvastamisel, on selle sätte alusel tehtavad Euroopa Kohtu otsused juba oma olemuselt tuvastusotsused(72) ning seega võib Euroopa Kohus ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi lahendamisel tuvastada need traditsiooniliste omavahendite summad, mille liikmesriik on liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemata jätnud(73). Vastupidi Ühendkuningriigi väidetule tuleneb see järeldus ka kohtuotsusest komisjon vs. Taani(74), kus Euroopa Kohus tunnistas vastuvõetavaks taotluse, millega paluti Euroopa Kohtul tuvastada, et Taani asutused rikkusid oma kohustusi, jättes komisjonile kättesaadavaks tegemata teatud omavahendite ja nendega seotud viiviste summad. Lisaks leidis Euroopa Kohus ühes hiljutises kohtuotsuses(75), et „keeldudes 2 120 309,50 euro ulatuses traditsiooniliste omavahendite kättesaadavaks tegemisest, […] rikkus Itaalia Vabariik [liidu õigusest tulenevaid] kohustusi“. Minu meelest järeldub sellest, et Euroopa Kohus võib tunnistada vastuvõetavaks komisjoni hagiavalduse nõuete hulgas sisalduva taotluse, mille eesmärk on ära näidata konkreetne, tema hinnangul laekumata jäänud omavahendite summa.

161. Seda järeldust ei lükka ümber Ühendkuningriigi argument, mille kohaselt tuleb eelviidatud kohtupraktika puhul vaadata ka seda, kas liikmesriik, keda ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puudutab, on rikkumisega seoses laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu vaidlustanud või mitte. Minu arvates on selle vaidlustamine või mittevaidlustamine asjassepuutumatu juba tulenevalt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse laadist, kuna selles menetluses on liikmesriigil õigus seada Euroopa Kohtus kahtluse alla nii komisjoni hagi aluseks olevad faktilised asjaolud kui ka hagi õiguslikud põhjendused, mis hõlmab loogiliselt ka laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahtu. See tuleneb komisjoni õigusest tuua liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames Euroopa Kohtusse hindamiseks liikmesriigiga tekkinud erimeelsus, mis puudutab viimase kohustust kanda teatud summa liidu omavahendeid üle nimetatud institutsioonile, mis on lahutamatu osa praegu liidu õiguses ette nähtud omavahendite süsteemist(76). Pealegi rahuldas Euroopa Kohus hiljutises sellekohases kohtupraktikas ühe komisjoni taotluse, milles paluti tuvastada liidu õiguse rikkumine põhjusel, et konkreetne omavahendite summa oli jäetud liidule kättesaadavaks tegemata, olgugi et asjaomane liikmesriik vaidlustas liidu õiguse sellele summale(77).

162. Lisaks sellele tuleb tagasi lükata Ühendkuningriigi vastuväide, mille kohaselt käesolev hagi on vastuvõetamatu seetõttu, et selle näol on tegemist „varjatud“ kahju hüvitamise hagiga ja et selle eesmärk on liikmesriigilt summa välja mõistmine põhjusel, et ta ei ole konkreetseid summasid liidu eelarve jaoks kättesaadavaks teinud. Omavahenditega seotud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puhul on ilmne, et tegemist on rahaliste kohustustega ning ükski liidu õigusnorm ei keela komisjonil väidetava rikkumisega seoses neile osutada. Selles konkreetses valdkonnas pöördutaksegi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga Euroopa Kohtusse just seepärast, et liikmesriigid ei nõustu kohustusega komisjoni poolt nõutavad summad liidu eelarve jaoks kättesaadavaks teha.

163. Viimaks tuleb märkida, et komisjon rõhutab oma repliigis, et esimese nõude kolmandat lõiku tuleb mõista taotlusena, mis puudutab teatud konkreetseid summasid, mida Ühendkuningriik liidu eelarve jaoks kättesaadavaks ei teinud. Tuleb tõdeda, et komisjon ise möönab, et „käesolev hagi ei ole kahju hüvitamise hagi“, vaid selle eesmärk on tuvastada, et Ühendkuningriik on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi, jättes eelkõige teatud konkreetsed summad liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemata, ning selline sõnastus on, nagu eespool märgitud, kooskõlas ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid puudutava kohtupraktikaga.

164. Pidades silmas eelmainitud kohtupraktikat ja komisjoni esitatud täpsustusi, leian, et esimese nõude kolmandat lõiku tuleb mõista soovina, et Euroopa Kohus tuvastaks, et Ühendkuningriik on liidu õigust rikkudes jätnud teatud konkreetsed summad liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemata ning et seda kohtupraktikat silmas pidades on niisugune taotlus vastuvõetav.

165. Teise võimalusena leiab Ühendkuningriik, et juhul kui Euroopa Kohus otsustab liidule kättesaadavaks tegemisele kuuluva summa kindlaks määrata, peaks ta eelistama Ühendkuningriigi hinnangut, kuna tasumisele kuuluva summa hindamine on liikmesriigi pädevuses. Ühendkuningriigi meelest jaguneb laekumata jäänud omavahendite summa kindlakstegemine põhimõtteliselt korrektse lähenemisviisi korral kolmeks etapiks, mis komisjoni esitatud hagis on aga omavahel segi aetud (see tähendab liikmesriigi kohustuste rikkumine, põhjuslik seos ja rikkumisega seotud summa tõendamine).

166. Selles osas tuginevad Ühendkuningriigi argumendid eeldusele, et komisjon peab tõendama, et liikmesriigi võetud meetmed olid ilmselgelt asjakohatud. Nende argumentide hindamine seondub aga esimese ja teise väite põhjendatusega.

167. Eeltoodut silmas pidades teen Euroopa Kohtule ettepaneku Ühendkuningriigi esimene kuni neljas vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

B.      Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohustuste ning liidu tolliõigusest tulenevate kohustuste rikkumine

168. Esimeses väites väidab komisjon sisuliselt, et rikkumise perioodil ei võtnud Ühendkuningriik hoolimata pettuste ohtu puudutavatest komisjoni ja OLAFi korduvatest hoiatustest ja nõudmistest meetmeid liidu finantshuvide kaitseks. Ühelt poolt on selline tegevusetus käsitatav ELTL artikli 310 lõikes 6 ja artiklis 325 sätestatud üldiste liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitlusega seotud kohustuste rikkumisena. Teiselt poolt rikub see tolliasutuste kohustust esiteks võtta meetmed liidu finantshuvide kaitseks vastavalt liidu tolliseadustiku artiklile 3 koosmõjus ELL artikli 4 lõikega 3, teiseks teostada kontrolle, lähtudes riskianalüüsist vastavalt ühenduse tolliseadustiku artiklile 13 ja liidu tolliseadustiku artiklile 46, ning kolmandaks nõuda tagatiste maksmist vastavalt ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõikele 1 ja LTSi rakendusmääruse artiklile 244.

169. Enne komisjoni esitatud konkreetsete etteheidete analüüsimist käsitlen esmalt kohustusi, mis lasuvad liikmesriikidel vastavalt ELTL artikli 310 lõikele 6 ja ELTL artiklile 325, millele komisjon oma hagis tugineb, ning eelkõige nende eesmärke ja vastava valdkonna kohtupraktikat. Seejärel tuleb hinnata nende sätete ning eelmises punktis mainitud teisese õiguse sätete pinnalt esitatud etteheidete põhjendatust.

1.      Liikmesriikide kohustus võidelda liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu

170. Kuivõrd ELTL artikli 310 lõige 6, kus on sätestatud, et „[l]iit ja liikmesriigid võitlevad pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu kooskõlas artikliga 325“, on pelgalt viitenorm ELTL artiklile 325, tuleb asuda seisukohale, et komisjoni selle väitega – niivõrd kui see puudutab esmase õiguse sätete rikkumist – soovitakse tegelikult Ühendkuningriigile ette heita ELTL artiklist 325 tulenevate kohustuste rikkumist. See artikkel on pettustevastast võitlust puudutav keskne säte esmase õiguse tasandil(78), kuna seal on määratletud liidu ja liikmesriikide kohustused selles valdkonnas ning nende ulatus, mida on omakorda teisese õiguse tasandil täpsustatud liidu tolliseadustikus, ühenduse tolliseadustikus, ÜTSi rakendussätetes ja LTSi rakendusmääruses.

171. Liidu finantshuvide kaitse on juba aastaid liikmesriikide ja liidu tähelepanu all olev prioriteet(79), kuna traditsioonilisi omavahendeid (mis koosnevad tollimaksudest ja suhkrumaksudest) koguvad liidu eest liikmesriigid(80). 2017. aastal jätsid liikmesriigid sissenõudmiskuludena endale 20% traditsioonilistest omavahenditest(81). Tollipettused on kasvav nähtus, mis takistab maksude sissenõudmist ja kahjustab seeläbi liidu finantshuve. Selliste pettuste tõttu laekumata jäänud summa oli 2013. aastal antud hinnangu kohaselt 185 miljonit eurot aastas(82). Tollipettuste laastavad tagajärjed ulatuvad liidu eelarvega seotud finantshuvide valdkonnast kaugemale, laienedes ka majandus- ja finantspoliitikale, ning mõjutavad otseselt siseturu toimimist(83).

172. Selles kontekstis ei piirdu ELTL artikli 325 lõiked 1 ja 2 liikmesriikidele üksnes abstraktse pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevusega võitlemise kohustuse sätestamisega(84), vaid seal on ette nähtud miinimumnõuded meetmetele, mida need liikmesriigid pettuste vastu võitlemiseks ja sellise tegevuse ennetamiseks rakendama peavad. Eelkõige on selle sätte kohaselt nõutav, et liidu finantshuve kahjustava õigusvastase tegevuse vastu võitlemiseks võetavad liikmesriigi meetmed oleksid ühelt poolt – vastavalt selle artikli lõikele 1 – tõkestavad ja tõhusad, ning teiselt poolt, et need – vastavalt selle artikli lõikele 2 – ei erineks meetmetest, mida need liikmesriigid võtavad omaenda finantshuve kahjustavate pettuste vastu.

173. Neile nõuetele on tähelepanu juhitud ka kohtupraktikas, millest tuleneb eelkõige, et ELTL artikli 325 lõiked 1 ja 2 panevad liikmesriikidele saavutatava tulemuse osas täpse kohustuse, millega ei kaasne ühtki täiendavat tingimust(85). Kuivõrd tõkestavate ja tõhusate meetmete abil toimuv võitlus liidu finantshuve kahjustava õigusvastase tegevuse vastu hõlmab tollimaksude kogumist ning neile vastavate traditsiooniliste omavahendite summade liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemist, toob iga lünk nimetatud maksude kogumises potentsiaalselt kaasa nende vahendite vähenemise. Seega tuleb liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed, et tollimaksud saaksid tegelikult ja täies ulatuses kogutud, mis eeldab, et tollikontrolli tehakse nõuetekohaselt(86). Lisaks sellele tuleb tähele panna, et vastavalt ELL artikli 4 lõike 3 teisele lõigule on liidu liikmesriigid kohustatud võtma kõik asjakohased üld- või erimeetmed, et tagada aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmine(87). Põllumajandust reguleerivaid norme käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast tuleneb seejuures, et liikmesriikidele pandud kohustus võtta kõik vajalikud meetmed liidu finantshuvide tõhusaks kaitseks on liikmesriikidel lasuva üldise lojaalse koostöö kohustuse – mis praegu on sätestatud ELTL artikli 4 lõikes 3 – konkreetne väljendus(88). Analoogselt on ELL artikli 4 lõikes 3 sõnastatud lojaalse koostöö põhimõtte konkreetseks väljenduseks tollipettuste vastase võitluse valdkonnas minu meelest ELTL artikkel 325, mida on liidu tolliõiguses omakorda konkretiseeritud tolliseadustiku sätetega(89). Sellest järeldub, et ELL artikli 4 lõikes 3 sõnastatud lojaalse koostöö põhimõttele eraldiseisvalt tollipettuste vastase võitluse valdkonnas tugineda ei saa(90).

174. Eelnimetatud kohtupraktikast võib teha kaks järeldust. Ühelt poolt ei kohaldata eelnimetatud kohtupraktikast tulenevaid nõudeid üksnes liikmesriikide kohustuse suhtes näha pettuste ja muude liidu finantshuve kahjustavate tegevuste vastu võitlemiseks ette piisavad sanktsioonid vastavalt ELTL artikli 325 lõikele 1, vaid ka liikmesriikide haldustegevuse suhtes, kuivõrd kohustused, mille nad on aluslepingute kohaselt võtnud, on neile tervikuna siduvad(91).

175. Teiselt poolt ilmneb sellest kohtupraktikast, et ELTL artikli 325 lõigetega 1 ja 2 on liikmesriikidele pandud siduvad kohustused saavutada tulemused, mis puudutavad eelkõige selles sättes nimetatud eesmärke ja konkreetsemalt neile pandud kohustust võidelda pettuste ja liidu finantshuve kahjustava tegevusega nii, et minimeerida võimalikku kahju liidu rahandusele tervikuna. See tähendab, et kuivõrd selle sätte eesmärk on selle võitluse pidamine tulemuslike meetmetega, saab konkreetse meetme või meetmete kogumi tõhususe kindlaks teha vaid väga konkreetse olukorra kontekstis, mitte abstraktselt. Kuritegevus, sealhulgas eriti ohtlik osa sellest ehk pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava tegevusega seotud organiseeritud kuritegevus, on olemuselt arenev nähtus, mis kohandub vastavalt ümbritsevale kontekstile. Meetmed, mille liikmesriigid selle nähtusega võitlemiseks võtavad, peavad niisiis olema sellised, mis tagavad pideva suutlikkuse vastutegevuseks. Kui veel hiljuti liikmesriikide poolt liidu finantshuve kahjustavate tegevuste vastu võetud meetmeid võis pidada piisavaks, on võimalik, et praeguses kontekstis see nii enam ei ole. Seetõttu ei nõua tulemuse saavutamise kohustust hõlmavad ELTL artikli 325 lõiked 1 ja 2 liikmesriigilt mitte üksnes liidu finantshuve kahjustavate tegevuste ennetamiseks ühekordselt meetmete võtmist, vaid nende pidevat arendamist ja kohandamist nende meetmete tõhususe tagamiseks aja jooksul.

176. Neil põhjustel ei saa ühelgi juhul nõustuda Ühendkuningriigi kaitseargumendiga, mille kohaselt on liikmesriikidel tolli ja omavahendite valdkonnas liidu finantshuvidega vastuolus olevate ebaseaduslike tegevuste ennetamiseks rakendatavate vahendite osas avar kaalutlusõigus. Ühendkuningriik näib nimelt leidvat, et kuivõrd liikmesriigid vastutavad tolliprotseduuride läbiviimise ja tollimaksude kogumise eest oma riigisiseste asutuste kaudu, on viimastel tollipettustevastase võitluse raames avar kaalutlusõigus ka ennetavate meetmete rakendamise osas.

177. Sellist lähenemisviisi saab minu meelest kritiseerida kahel põhjusel. Esiteks on liidu õiguses ühelt poolt liikmesriikide kaudu toimuva tollimaksude kogumise ja teiselt poolt liidu omavahendite vahel otsene seos, mida ei näi Ühendkuningriik eitavat(92). Teiseks, kuigi liikmesriikidel on pettuste ja liidu finantshuvide kahjustamise vastu võitlemise meetmete osas tõesti teatud valikuvabadus, on samavõrd tõsi, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt(93) ei ole see kaalutlusõigus piiramatu ning peab olema kooskõlas tõhususe põhimõttega, mis nõuab, et võetud meetmed oleksid tõhusad ja tõkestavad ning konkreetsemalt sellised, mis tagavad liidu omavahendite – milleks on eelkõige ühise tollitariifistiku järgsed tollimaksud – tõhusa kogumise tingimusel, et nõuetekohaselt järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“) tagatud põhiõigusi ja liidu õiguse üldpõhimõtteid(94). Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et kui liikmesriik nõustub teatud meetmetega, loobudes üldiselt ja eristamatult käibemaksu kogumisest, olgugi et tal on kohustus tagada kõigi tema territooriumil tasumisele kuuluvate käibemaksusummade ning liidu omavahendite tõhus kogumine, on ta liidu õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud(95).

178. Samuti leiab Ühendkuningriik, et liidu õiguse rakendamine liikmesriigi poolt rikub tõhususe põhimõtet vaid juhul, kui „esineb ilmne ja suur karistamatuse oht“ või kui see viib karistuse puudumiseni(96). Olen aga arvamusel, et sellise tõlgenduse lükkab ümber kohtupraktika, millest ilmneb, et liidu finantshuvide kaitse tõhusus on liikmesriikide kaalutlusõiguse ees esimuslik(97).

179. Tagasi tuleb lükata ka Ühendkuningriigi argumendid, mis puudutavad ühelt poolt seda, et kohustus tagada omavahendite sissenõudmine nõuab lihtsalt mõistlike pingutuste tegemist nende vahendite allikaks olevate maksudega seotud kohustuste täitmise kontrollimiseks ja maksude sissenõudmiseks, ning teiselt poolt, et liikmesriigid peavad tõendama, et nad on omavahendite sissenõudmisel olnud „hoolsad“(98). Nimelt tuleneb käesolevast ettepanekust(99), et liidu finantshuvide kaitseks võetud meetme tõhusust saab hinnata üksnes konkreetsete asjaolude kontekstis, millest lähtudes tuleb kindlaks teha, kas selle eesmärgi saavutamiseks tehtud pingutused on olnud mõistlikud ja hoolsad. On iseenesestmõistetav, et laiaulatuslik ja organiseeritud tollipettus nõuab liikmesriigilt aluslepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks tavaliste asjaoludega võrreldes rohkemate vahendite kasutamist(100).

180. Nõustuda ei saa ka Ühendkuningriigi argumendiga, et komisjon peab tõendama lisaks sellele, et pettuste vastu võitlemiseks võetud liikmesriigi meetmed ei olnud tõhusad, ka seda, et liikmesriik on süüdi ettevaatamatus või meelevaldses tegevuses. Seejuures on Ühendkuningriik vääralt mõistnud enda poolt osutatud kohtupraktikat(101), millest ei tulene kuidagi, et komisjon peaks rikkumise esinemise tõendamiseks tõendama, et liikmesriik on tegutsenud ettevaatamatult või meelevaldselt. Vastupidi, minu arvates tuleb seda kohtupraktikat mõista nii, et liikmesriik ei saa meelevaldselt ühepoolselt vabaneda kohustusest tollivõla summa kindlaks määrata ja see omavahenditena komisjoni arvele kanda(102).

181. Mõistagi tuleb Ühendkuningriigi eeskujul möönda, et kõnealused aluslepingute sätted ei pane sõnaselgelt absoluutse tulemuse saavutamise kohustust ega nõua, et tollikontrolli meetmed kõrvaldaksid kõikvõimalikud liidu omavahenditega seotud pettused. Eelviidatud kohtupraktika kohaselt tuleneb ELTL artiklist 325 siiski, et ühenduse tolliseadustiku või liidu tolliseadustiku sätete alusel võetavad meetmed peavad olema tõhusad. Esmase õiguse tasandil sätestatud tõhususe põhimõtet ei saa tolliseadustiku kontekstis tõlgendada nii, et see nõuab igasuguste tollipettuste toimepanemise täielikku välistamist, kuna selline nõue ei oleks realistlik, võttes arvesse, et pettuste toimepanemine, sealhulgas tollivaldkonnas, on alati osaks ühiskonnaelust. Sellegipoolest tuleneb sellest põhimõttest kohustus liidu finantshuve ähvardavaid ohtusid kontrollida ning ettenähtavatele ja juba ilmnenud ohtudele kohaselt reageerida.

182. Kuivõrd liikmesriikide poolt aluslepingutega võetud kohustustest tuleneb, nagu eespool märgitud, et nende võetavad meetmed peavad olema taotletavate eesmärkide saavutamiseks tõhusad, ning kuigi liikmesriikidel on võetavate meetmete osas teatud kaalutlusruum, piirab seda eelnimetatud tõhususe põhimõte, mis tähendab, et nende meetmete tõhusust ei saa hinnata abstraktselt, vaid seda tuleb teha konkreetse olukorra kontekstis. Järgmiseks tuleb hinnata Ühendkuningriigile rikkumise perioodi osas tehtud etteheidete põhjendatust.

2.      Meetmed, mida tuleb kõnealuse pettuse kontekstis tollialaste õigusnormide kohaselt liidu finantshuvide kaitseks võtta

183. Hagis heidab komisjon Ühendkuningriigile sisuliselt ette seda, et viimane ei maandanud tollipettuste riske ega võtnud tõhusaid meetmeid nende riskide vastu võitlemiseks. Käesoleva hagi põhjendatuse osas seisukoha võtmiseks tuleb sissejuhatuseks tähelepanu juhtida sellele, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale peab komisjon liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste raames tõendama liikmesriigi kohustuste väidetava rikkumise ning esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumise tuvastada, ilma et komisjon võiks seejuures toetuda lihtsalt oletustele(103). Käesoleval juhul on küsimus selles, kas komisjon on piisavalt tõendanud, et meetmed, mille Ühendkuningriik rikkumise perioodil imporditavate kaupade väärtuse alahindamises seisnevate pettustega võitlemiseks võttis, ei olnud kõigi tollimaksudes seisnevate liidu omavahendite sissenõudmiseks tõhusad, hoolimata asjaolust, et Ühendkuningriigi asutused olid tema piiridel pidevalt toime pandavate pettuste sisulistest tunnustest ja ulatusest teadlikud(104).

a)      Importijate poolt pidevalt toime pandud pettuste tunnused ja nende pettuste teatavaks saamine Ühendkuningriigi asutustele

184. Komisjon ja Ühendkuningriik näivad olevat üht meelt selles, et enne rikkumise perioodi ja selle ajal pandi selles liikmesriigis toime suures ulatuses organiseeritud pettusi. Vaidlust ei ole ka selles, et asjaomased pettused seisnesid selles, et importijad deklareerisid imporditud kauba väärtuse äärmiselt madalana, kusjuures nendeks importijateks olid võrgustikuna tegutsenud Hiina kuritegelikud ühendused, kes kasutasid n-ö fööniksühinguid ehk üksnes pettuse toimepanemiseks loodud ja äärmiselt kasinate vahenditega ettevõtjaid, mis likvideeriti või mis kadusid kohe, kui tolliasutused deklareeritud väärtuse õigsuse kahtluse alla seadsid, muutes tollimaksude sissenõudmise pärast kauba vabastamist ebatõenäoliseks või lausa võimatuks(105). Tegemist oli ühtaegu liikuva ja väga reaktiivse pettusega selles mõttes, et pettusega seotud imporditud kaubad viidi vähimagi liikmesriigi asutuste poolset kontrolli puudutava teate peale kiiresti ühest liikmesriigist teise või ühe liikmesriigi piires ühest sadamast teise. Pettus hõlmas väga suuri kaubakoguseid, mida oli võimalik liigutada võrdlemisi nõrga kontrollimehhanismiga liikmesriikidesse.

185. Seejuures on kõnekas, et kuigi Ühendkuningriik leiab, et ta ei ole liidu õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud, tunnistab ta põhjendatud arvamusele esitatud 11. veebruari 2019. aasta vastusele lisatud aruandes, et „kahtlemata toimusid [Ühendkuningriigis] komisjoni poolt käsitletaval perioodil pettused, mis seisnesid Hiina päritolu imporditud tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamises“(106). Selles aruandes tunnistati ka, et „pettuste toimumises polnud mingisugust kahtlust ning seaduslikult tegutsevate turuosaliste kaitseks tuli võtta pettuse lõpetamisele ja ausa kaubanduse soodustamisele suunatud vastumeetmeid“(107). Kostja vastuses leiab Ühendkuningriik, et tema on pettuse tõttu kannatanu ning tal ei ole mis tahes huvi võimaldada selle kuritegeliku tegevuse jätkumist või laienemist.

186. Niisiis ilmneb toimikust, et kohtueelses ja kohtumenetluses on Ühendkuningriik siiski möönnud pettuste toimumist, väites kostja vastuses mitu korda, et sai neist pettustest teadlikuks üksnes järk-järgult(108). Ühendkuningriigi hinnangul ei olnud komisjonil ega liikmesriikidel 2011. aasta novembris ja detsembris prioriteetse kontrollimeetme Discount käigus ilmselgelt selget ettekujutust sellest, et imporditud kaupade väärtuse alahindamises seisnevad pettused on sedavõrd ulatuslikud, võttes arvesse, et selle operatsiooni eesmärk oli „kontrollida [asjaomaste toodete] väärtuse alahindamise riski“. Ühendkuningriik leiab, et pettustega seotud tegevust, millega nad silmitsi seisid, hakkasid OLAF ja mõned asjasse puutuvad liikmesriigid paremini aduma kõige varem 2014. aasta lõpus ja operatsiooni Snake käigus. OLAFi aruandes on seejuures üksnes märgitud, et Ühendkuningriik teadis pettustest piisavalt juba 2014. aastast alates. Pärast seda operatsiooni süvenesid liikmesriikide teadmised pettustest ning eelkõige nende tegelikust ulatusest ja üle-Euroopalisest mõõtmest veelgi eelkõige 2015. aasta alguses(109) ja 2017. aasta jooksul(110).

187. Portugali Vabariik toetab seda Ühendkuningriigi kaitseargumenti, leides sisuliselt, et OLAFi poolt 2015. aastal saadetud ametliku vastastikuse abi teate saamisel ei olnud Ühendkuningriigi asutused teadlikud tollideklaratsioonides valeandmete esitamise üldisest praktikast(111). Lisaks sellele ei andnud asjaolu, et liikmesriik oli alates 2012. aasta märtsist teadlik variettevõtjate osalusel toimunud ja väärtuse alahindamises seisnenud pettuste asetleidmisest, talle konkreetset teavet temapoolset süstemaatilist kontrolli nõudvate ebatäpsete andmetega tollideklaratsioonide olemasolu kohta.

188. Käesoleval juhul ilmneb toimikust, et Ühendkuningriik oli rikkumise perioodil täiesti teadlik väärtuse alahindamises seisnenud pettustest ja nende eelnimetatud tunnustest, samuti vajadusest võtta tõhusaid meetmeid nende pettustega võitlemiseks. Nimelt osutas OLAF juba 2007. aasta aprillis ühes vastastikuse abi teates riskile, mida kätkevad endas Hiinast pärit tekstiilitooted ja jalatsid, ning kirjeldas nende riskidega seotud üksikasju(112). Selles teates kutsus OLAF kõiki liikmesriike üles ühelt poolt analüüsima eelkõige Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite importe, et avastada võimalikke märke alahinnatud väärtusega kaupade impordi kohta, ning teiselt poolt tegema selliste kaupade impordi puhul kohaseid kontrolle kauba vabastamisel(113). Võttes arvesse nende impordipettuste eelnimetatud tunnuseid, täpsustas OLAF juba siis, et see võib puudutada kõiki liikmesriike, rõhutades, et on oht, et pettused liiguvad teistesse liidu sadamatesse(114). Sellest järeldub, et OLAF oli juba 2007. aastal pettusega seotud kaubandustehinguid puudutavad olulised asjaolud tuvastanud ning kohe neile ka liikmesriikide tähelepanu juhtinud.

189. Lisaks sellele väidab Ühendkuningriik kostja vastuses, et 2009. aastal osutas komisjon Belgias ja Madalmaades, mitte aga Ühendkuningriigis tuvastatud õigusvastasele tegevusele. Siinkohal tuleb tõdeda, et kõnealuses komisjoni poolt liikmesriikidele saadetud vastastikuse abi teates oli sõnaselgelt märgitud, et „see [puudutab] kõiki liikmesriike“, ning selles kutsuti neid üles „võtma kohaseid meetmeid, et võidelda väärtuse alahindamise kui laialt levinud nähtuse vastu“(115). Mõistagi tuleb tähele panna, et selliste vastastikuse abi teadete(116) eesmärk oli teabe edastamine ning nendega ei saa panna tollikontrolli tegemise kohustust, kuna viimati nimetatu eest vastutavad liikmesriigi asutused(117). Siiski on need teated käsitatavad dokumentidena, milles sai paluda Ühendkuningriigil rakendada konkreetseid meetmeid pettuste vastu võitlemiseks ja liidu finantshuvide kaitseks(118).

190. Vastupidi Ühendkuningriigi väidetule ei ilmne toimikust seega, et OLAF ja liikmesriigid hakkasid kõnealuste pettuste toimimisest tõeliselt aru saama alles operatsiooni Snake lõpus. Ühelt poolt on selline ühine tollioperatsioon nagu Snake reaktsiooniks mingisugusele liidu tasandil varem selgelt tuvastatud probleemile(119). Seda operatsiooni puudutava lõpparuande kohaselt oli nimetatud operatsiooni ettevalmistamise aluseks OLAFi poolt varem läbi viidud „väärtuse alahindamises seisnenud tollipettustest tingitud [liitu] ähvardavate ohtude põhjalik hinnang, [mis] kinnitas, et märkimisväärselt puudutas väärtuse alahindamine […] tekstiilisektorit [ning] kõige rohkem [oli see] seotud KN gruppidega 61–64“. Teiselt poolt ilmneb ühest kontrollikoja aruandest, et komisjon oli andnud „liikmesriikidele selged suunised selle kohta, kuidas võidelda kaupade väärtuse alahindamise vastu Hiinast pärit tekstiiltoodete ja jalanõude väärtuse alahindamist puudutanud [prioriteetse kontrollimeetme Discount] rakendamisel“(120). Sellest järeldub, et 2011. aastal, mil viidi läbi prioriteetne kontrollimeede Discount, olid liikmesriigid pettusest ja selle vastu võitlemise vahenditest igati teadlikud(121).

191. Tõendamaks, et pettuste esinemine tuli esimest korda ilmsiks ühise tollioperatsiooni käigus, osutab Portugali Vabariik viimaks kontrollikoja 2015. aasta eriaruandele(122). Piisab, kui tõdeda, et selle aruande kohaselt leiti OLAFi ühise tollioperatsiooni tulemusel, et „40% tolliprotseduuri 42 alusel vabasse ringlusesse lubatud [Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite] maksumus oli näidatud tegelikust väiksemana“, ning selle operatsiooni eesmärk oli kirjeldada juba olemasolevat probleemi ja vajalikke meetmeid. See väide ei kajasta mitte tõdemust, et väärtuse alahindamises seisnenud tollipettustega võitlemine oli uueks probleemiks, vaid kinnitab, et tegemist oli ühe väärtuse alahindamise olulise põhjusega.

192. Eeltoodust tuleneb, et rikkumise perioodil ja eelkõige juba selle perioodi algusest peale oli Ühendkuningriik pettuste olulistest tunnustest ja nende pettuste vastu võitlemiseks võetavatest võimalikest meetmetest täielikult teadlik. See teadlikkus sai liikmesriigi tolliasutustes tekitada kahtlusi. Neid asjaolusid arvesse võttes tekib küsimus, milliseid vastumeetmeid pidid tolliasutused liidu õiguse kohaselt võtma.

b)      Riskianalüüsi läbiviimise ja kauba vabastamisele eelneva kontrolli tegemise kohustus ja tagatiste esitamise vajalikkus

193. Komisjon heidab ette seda, et Ühendkuningriik ei võtnud esimesel võimalusel teatud hulka kontrollimeetmeid, kuigi pettuste risk oli tuvastatud ning kinnitust oli leidnud, et need pettused on laialt levinud. Komisjon väidab, et palus korduvalt liikmesriikidel kasutada väärtuse alahindamise riski indikaatoritena lävendväärtusi, kontrollida minimaalsest aktsepteeritavast hinnast madalama väärtusega deklareeritud kaubasaadetisi füüsiliselt, seada vajaduse korral deklareeritud tolliväärtus kahtluse alla ning nõuda enne kaupade vabasse ringlusesse lubamist võimalikke täiendavaid tollimaksusummasid hõlmavate tagatiste esitamist. Konkreetsemalt oleks sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas olnud vältimatult vajalik kauba vabastamisele eelneva kontrolli tegemine, kuna pettusega seotud ettevõtjateks olid äriühingud, mis kadusid kohe, kui deklaratsioonide õigsus kahtluse alla seati, mis muutis võimatuks tollimaksude sissenõudmise pärast imporditud kaupade vabasse ringlusesse lubamist. Pealegi oleks alles tollijärelevalve all olevate kaupade füüsiline kontrollimine võimaldanud kaupade tolliväärtuse määramiseks nende kvaliteeti hinnata. Ühendkuningriik aga selliseid meetmeid ei võtnud, välja arvatud operatsiooni Snake käigus.

194. Kutsudes liikmesriike üles kasutama ennetusmeetmeid võimalike impordipettuste tuvastamiseks, pakkus komisjon liikmesriikidele võimalike meetmete hulgas välja OLAFi metoodika, mis seisnes sisuliselt iga asjasse puutuva kombineeritud nomenklatuuri (kaheksakohalise) kaubakoodi puhul väärtuse alahindamise riskilävendi ehk minimaalse aktsepteeritava hinna välja arvutamises, lähtudes korrigeeritud keskmisest hinnast ehk 28 liikmesriiki iga vastava kaubakoodiga imporditud kaupade deklareeritud väärtuste aritmeetilisest (kaalumata) keskmisest nelja-aastase perioodi jooksul(123). Korrigeeritud hinnaga on tegemist selles tähenduses, et ekslikuna näivaid äärmiselt madalaid ja äärmiselt kõrgeid väärtusi arvesse ei võeta. Seejärel arvutatakse minimaalne aktsepteeritav hind, milleks on 50% korrigeeritud keskmisest hinnast erinevate kaubakoodide lõikes. Komisjon põhjendab seda metoodikat kohtuotsusega EURO 2004. Hungary(124), leides, et sealt tuleneb, et kui kaupade „deklareeritud hinnad on statistilisest keskmisest [enam kui] 50% võrra“ ja seega minimaalsetest aktsepteeritavatest hindadest madalamad, on tõsiselt põhjust kahelda kõnealuste deklaratsioonide õigsuses ning kaupu ei tohiks ilma eelnevalt kontrollimata vabasse ringlusesse lubada. Samuti osutab komisjon kohtuotsusele komisjon vs. Portugal(125), kus Euroopa Kohus märkis, et tollideklaratsiooni tuleb kontrollida, eelkõige juhul kui tolliasutustel on konkreetseid viiteid sellele, et deklaratsioon on ebatäpne.

195. Samuti heidab komisjon ette, et Ühendkuningriik ei nõua tagatiste esitamist kõigi selliste tollideklaratsioonide puhul, milles deklareeritud väärtust võis pidada ebanormaalselt madalaks ning mida seetõttu tuleb kontrollida. LTSi rakendusmääruse artikli 244 ja ÜTSi rakendussätete artikli 248 kohaselt peavad tollideklaratsiooni esitamisel tollimaksud enne kauba vabastamist olema tasutud või tagatisega kaetud. Neid sätteid rikkudes ei nõudnud Ühendkuningriik aga tagatiste esitamist tasumisele kuuluda võivate imporditollimaksude kogusumma ulatuses.

196. Ühendkuningriik vastab sisuliselt, et komisjoni ülesanne on tõendada, et tema valikud pettustevastaste meetmete osas olid ilmselgelt ebasobivad või täiesti ebamõistlikud. Ta leiab, et ei pidanud kontrolli läbi viima või tagatisi nõudma kõigi selliste tollideklaratsioonide puhul, kus väärtus oli madalam kui 50% OLAFi poolt kindlaks tehtud keskmisest hinnast(126). Kohtuotsuses EURO 2004. Hungary(127) olevat Euroopa Kohus selgitanud, et liikmesriigi tolliasutused võivad hinnaerinevusele tuginedes deklareeritud väärtusega mitte nõustuda, ent nad ei pea seda tegema. Seoses kohtuotsusega komisjon vs. Portugal(128) väidab Ühendkuningriik, et komisjon hägustab piiri, mis eristab ühelt poolt põhjuseid, mille tõttu võib kontrollimine LTSi rakendusmääruse ja ÜTSi rakendussätete kohaselt põhjendatud olla, ja teiselt poolt hetke, kus kontrollimine muutub eelnimetatud kohtuotsuse mõistes vajalikuks.

197. Ühendkuningriik leiab, et tema ise oli pettuste tõttu kannatanu ning et tal ei olnud mis tahes huvi sellise kuritegevuse jätkumist võimaldada. Tema hinnangul oli neid pettusi väga keeruline kontrollida, mistõttu vajas ta aega neile igakülgse hinnangu andmiseks ja nendega võitlemiseks parimate meetmete määratlemiseks. Ta leiab, et ta täitis kõnealuste pettuste vastu võitlemise kohustuse, osaledes aktiivselt kahes OLAFi korraldatud pettustevastases operatsioonis, milleks olid prioriteetne kontrollimeede Discount 2011. aastal ja operatsioon Snake 2014. aastal. Pealegi asus Ühendkuningriik 2015. aastal väärtuse alahindamises seisnenud pettuste vastu võitlema operatsiooniga Breach, mille raames tegid asutused mitu C18 makseteatist, mis puudutasid ligi 35 miljoni naelsterlingi ulatuses tollimakse. Lisaks sellele käivitati 2016. aastal operatsioon Samurai, mis hõlmas eelkõige kauba vabastamisele eelnevat kontrolli ja koolitustegevusi seoses tolliprotseduuriga 42. Viimastest operatsioonidest saadud andmetele tuginedes käivitas Ühendkuningriik 2017. aasta oktoobris operatsiooni Swift Arrow.

198. Tagatiste esitamisega seoses leiab Ühendkuningriik ühelt poolt, et sedavõrd üldine käsitlus nagu komisjon nõutavate tagatistega seoses välja pakub, rikub lubamatult importijate varalisi õigusi, mis on tagatud nii harta artiklitega 16 ja 17 kui ka Pariisis 20. märtsil 1952. aastal allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli (edaspidi „esimene protokoll“) artikliga 1, ning teiselt poolt, et selleks, et tagatise nõue oleks õiguspärane, peab see rajanema kaupade tegeliku väärtuse määramiseks sobival alusel. OLAFi metoodika kohaselt kaubakoodide kaupa keskmiste hindade kasutamine tooks liikmesriikide jaoks kaasa ohtralt ettevõtjate kaebusi.

1)      Sissejuhatavad märkused

199. Poolte kirjalikest avaldustest ilmneb, et komisjon ei eita seda, et Ühendkuningriik rakendas rikkumise perioodil teatud meetmeid, mille eesmärk oli võitlus pettuse teel toimuva väärtuse alahindamise vastu, ent leiab, et mõned kasutatud meetmetest ei olnud liidu finantshuvide kaitseks tõhusad ning teisi ei kohaldatud üldse. Niisiis tuleb hagi esimeses väites esitatud etteheidetele hinnangu andmiseks kindlaks teha liidu tolliõiguse kohaselt liikmesriikidel lasuvate kohustuste eesmärgid ja ulatus, mis annab võimaluse hinnata, kas Ühendkuningriigi rakendatud meetmed olid tõhusad (või ei olnud)(129).

200. Siinkohal tuleb tähele panna, et kuivõrd liidu finantshuvide tõhusaks kaitseks võib kaaluda väga erinevaid meetmeid, võib nende võrdlemine tõhususe seisukohast osutuda sellisel juhul nagu käesolevas asjas keeruliseks, kuna liidu õigus annab liikmesriikidele nende meetmete valiku osas teatud kaalutlusruumi(130). Mittetõhusatena tuleb minu meelest siiski käsitada selliseid meetmeid, mis konkreetse olukorra eripära arvesse võttes ilmselgelt liidu esmase ja teisese õigusega taotletavaid eesmärke saavutada ei võimalda. Seejuures tuleb nõustuda ühega käesolevas menetluses esitatud Ühendkuningriigi kaitseargumentidest, mille kohaselt on komisjoni ülesanne tõendada eelkõige, et meetmed, mida see liikmesriik enda väitel rikkumise perioodil kõnealuste pettuste ennetamiseks rakendas, olid kõigi tollimaksudes seisnevate liidu omavahendite sissenõudmiseks ilmselgelt mittetõhusad(131). Ühendkuningriigile ette heidetava rikkumise kestust silmas pidades tuleb minu meelest arvesse võtta seda, et liikmesriigis rakendatud mingisuguse meetme tõhusus saab ilmneda vaid selle meetme üksikasjalikul analüüsimisel. Vältimaks liikmesriigi asetamist tagantjärgi ebasoodsamasse olukorda, lähtudes hiljem saadud teadmistest, saab reaalselt kohaldatud meetmete mittetõhusust ette heita vaid ex ante ehk lähtudes nendest teadmistest, mis olid liikmesriigi pädevatel asutustel nende meetmete rakendamise ajal. Teisiti on see siiski juhul, kui liidu õigus paneb liikmesriikidele imperatiivse kohustuse teatud kindlate meetmete võtmiseks. Sellisel juhul peaks asjaomase meetme tõhusust olema kaalunud juba liidu seadusandja ise, nii et selle meetme rakendamata jätmine kujutab endast liidu õiguse rikkumist.

2)      Riskianalüüsi kasutamise kohustus

201. Nii ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõige 2 kui ka liidu tolliseadustiku artikli 46 lõiked 2 ja 4, mis kuuluvad kohaldamisele vastavalt enne 1. juunit 2016 ja pärast seda, panevad liikmesriigi asutustele kohustuse teha „riskianalüüsil“ põhinevat tollikontrolli ja rakendada „riskijuhtimist“. Määrusega (EÜ) 648/2005(132) ja selle rakendussätetega(133) on loodud liidu ühine riskijuhtimise süsteem, mille kohaselt põhineb tollikontroll eelkõige automatiseeritud andmetöötluse meetodit kasutaval riskianalüüsil(134). Praegu on riskijuhtimise normid sätestatud liidu tolliseadustiku artiklis 46, mille lõige 2 kordab sisuliselt ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõiget 2. Viimases, mis on kohaldatav eelkõige rikkumise perioodi alguse suhtes (ehk 2011. aasta novembrist kuni 2016. aasta juunini), oli sätestatud, et tollikontroll, välja arvatud pisteline kontroll, „põhineb riskianalüüsil ja kasutab automatiseeritud andmetöötluse meetodit eesmärgiga teha kindlaks ja määratleda risk ning arendada vajalikud meetmed selle hindamiseks“(135). Seega, sisuliselt panevad need sätted liikmesriikidele kohustuse kasutada tavalise tollikontrolli tegemiseks riskijuhtimissüsteemi(136).

202. Riskijuhtimine on tollikontrolli valdkonnas muutunud üleilmselt oluliseks vahendiks(137) ja selle kohta on tehtud palju uuringuid(138). Sellekohaste ühenduse normide puudumisel lisas komisjon määruse (EÜ) 648/2005 ettepanekusse(139) „riskijuhtimise“ mõiste definitsiooni, mille kohaselt on see „kõigi selliste meetmete süstemaatiline kindlaksmääramine ja rakendamine, mis on vajalikud ohutegurite vähendamiseks“, kusjuures see mõiste hõlmab „selliseid tegevusi nagu andmete ja teabe kogumine, riskide analüüs ja hindamine, meetmete välja töötamine ja rakendamine ning protsesside ja nende tulemuste regulaarne kontroll ja hindamine rahvusvaheliste, ühenduse ja liikmesriigi allikate ja strateegiate alusel“(140). Mõiste „riskianalüüs“ lisati ühenduse tolliseadustikku määrusega nr 648/2005, millega muudeti selle artiklit 13. Komisjon selgitas täiendust vajadusega „sätestada liikmesriikidele riskianalüüsi tehnikate kasutamise kohustus“, täpsustades, et „ühenduse või rahvusvaheliste kriteeriumite puudumisel kohaldatakse riigisiseseid kriteeriume (nagu see oli selle ettepaneku vastuvõtmise ajal)“(141). Selle uue sätte puhul oli komisjoni eesmärk välja töötada „ühine riskijuhtimise raamistik“, võimaldades siiski liikmesriikide riskianalüüsi süsteemide ja riigisiseste kriteeriumide jätkuvat kasutamist(142).

203. Seega toetab liidu tolliõiguse kontekstist lähtuv analüüs ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõike 2 ning liidu tolliseadustiku artikli 46 lõigete 2 ja 4 grammatilisel tõlgendusel põhinevat järeldust, mille kohaselt on süstemaatilisel andmete analüüsimisel põhineva riskianalüüsi ja ‑hindamise rakendamine ühenduse ja liidu tolliõiguse kohaselt liikmesriikide jaoks kohustus ja mitte võimalus. Rakendatavate tollikontrollimeetmete aluseks peab olema aga riskianalüüs, mis tähendab, et need meetmed tuleb valida, lähtudes riskide hindamise käigus tuvastatud riskidest, ja need peavad olema sellised, mis need riskid neutraliseerivad. Nagu eespool selgitatud(143), tuleb ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõiget 2 ja liidu tolliseadustiku artikli 46 lõiget 2 ELTL artiklist 325 lähtudes tõlgendatuna mõista nii, et eelkõige tuleneb neist liikmesriikide kohustus pidevalt riskianalüüsi vahendeid kohandada, et need hõlmaksid kogu aeg tollikontrolli käigus tuvastatud riske ja võtaksid pidevalt arvesse nende arenguid. See tähendab, et muu hulgas peaks liikmesriikide tehtav riskianalüüs ära näitama, milliseid kaupu ja millisel viisil kontrollida tuleb.

204. Käesoleva kohtuasja kontekstis tuleneb eeltoodust, et alates hetkest, mil liidu tasandil oli teada, et kogu liidu tolliterritooriumil esineb Hiinast imporditud tooteid puudutav suur tollipettuste risk, pidid liikmesriigid eelkõige vastavalt ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõikele 2 (ja hiljem liidu tolliseadustiku artikli 46 lõikele 2) kohandama oma riigisiseseid tollialaseid riskijuhtimismeetodeid. Nagu eespool juba märgitud(144), olid Ühendkuningriigi tolliasutused kõnealusest riskist täiesti teadlikud, mis tähendab, et ka nemad oleksid pidanud kättesaadavat teavet arvesse võttes ja vajalikke tollikontrolle läbi viies mõistliku aja jooksul oma riskianalüüsi meetodeid kohandama(145). Võttes arvesse, et toimikust nähtuvalt oli Ühendkuningriik tollipettuste skeemiga seotud asjaoludest teadlik 2007. aastal ning et hiljem hoiti teda eelkõige komisjoni vahendusel regulaarselt kursis selle arengutega, on minu meelest raske nõustuda kostja argumendiga, et ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõikega 2 oli kooskõlas see, et riskianalüüsi vahendi kasutamist ei olnud otsustatud ega seda rakendatud rikkumise perioodi alguseks 2011. aasta novembris ehk neli aastat pärast seda, kui nimetatud liikmesriigi asutused asjasse puutuva teabe said.

205. Ühendkuningriigi kirjalikest avaldustest ilmneb, et sisuliselt ei vaidle ta vastu sellele, et ta rikkumise perioodil väärtuse alahindamises seisnenud tollipettuste tuvastamiseks riskianalüüsi meetodit ei kasutanud. Vastuseks komisjoni väidetele selgitab Ühendkuningriik siiski, et eelkõige kõnealuse pettuse keerukast laadist tingituna võttis sobiva riskianalüüsi meetodi väljatöötamine teatud aja(146), samas kui OLAFi metoodika ei olnud Ühendkuningriigi erilist olukorda silmas pidades sobiv. Mõistagi on tõsi, nagu ka kostjaks olev liikmesriik väidab, et liidu tolliseadustiku artiklid 3 ja 46 (viimane vastab ühenduse tolliseadustiku artiklile 13) ei nõua liikmesriikidelt teatud kindlat liiki riskihindamise meetodite rakendamist ega välista niisiis kuidagi seda, et liikmesriik ei lähtu väärtuse alahindamises seisnevate tollipettuste tuvastamisel statistilistest keskmistest hindadest, vaid kasutab meetodit, mis keskendub konkreetsetele seda liiki pettuste toimepanemisele spetsialiseerunud ettevõtjatele, nagu tegid lõpuks Ühendkuningriigi tolliasutused operatsiooni Swift Arrow raames. Nii toimides tunnistas Ühendkuningriik tegelikult kaudselt seda, et rikkumise perioodil ei olnud tal riskianalüüside läbiviimiseks sobivat meetodit. Selline põhjendus ei ole minu meelest aga ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõikes 2 ja liidu tolliseadustiku artikli 46 lõikes 2 sätestatud kohustust silmas pidades asjasse puutuv.

206. Seda järeldust toetab toimikus sisalduvate ja Ühendkuningriigi poolt rikkumise perioodil läbi viidud tollikontrollioperatsioone puudutavate tõendite analüüs, millest ilmneb eelkõige, et riskianalüüsi vahendeid kasutasid selle liikmesriigi asutused üksnes operatsiooni Snake käigus, mille operatiivetapp leidis aset 2014. aasta 17. veebruarist 17. märtsini ja mille raames soovitas komisjon liikmesriikidele muude meetmete hulgas riskiindikaatoritena lävendväärtuste kohaldamist(147). Vaidlust ei ole selles, et Ühendkuningriik osales selles operatsioonis, kasutades riskilävendina OLAFi soovitatud riskiprofiile ehk OLAFi metoodikat ning viis selle operatsiooni käigus läbi kohaseid kontrolle. Nagu aga ka komisjon väidab, ilma et Ühendkuningriik selles osas vastu vaidleks, kestsid need meetmed vaid kuu aega ehk nimetatud protsessi operatiivetapi jooksul. Teisisõnu ei viinud Ühendkuningriigi asutused lisaks nimetatud operatiivetapile läbi riskianalüüsil põhinevat kontrolli ja kontrollisid sel perioodil importijaid pärast kauba vabastamist, et esitada neile nõuded tagantjärele(148).

207. Vastuseks komisjoni väidetele, mis puudutavad eelkõige riskianalüüsi rakendamata jätmist, kaitseb Ühendkuningriik end lisaks väitega, et selle tegematajätmise põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et OLAFi metoodika ei võta arvesse Ühendkuningriigi turu eripärasid ning toob kaasa selle, et alahinnatud väärtusega kaupadena tuvastataks suur hulk õiguspäraselt imporditud kaupasid(149). Siinkohal tuleb märkida, et see kriitika tugineb ekslikule eeldusele, et liidu õiguse rikkumiseks on see, et Ühendkuningriik ei näinud ette mingisugust konkreetset komisjoni või OLAFi soovitatud tollikontrolli vormi(150). Hagi esimese väite esemeks oleva rikkumise kirjeldusest ning komisjoni ülejäänud kirjalikest avaldustest ilmneb aga, et ta heidab Ühendkuningriigile ette seda, et viimane ei kasutanud mis tahes riskianalüüsi meetodit. Nagu eeltoodud analüüsist ilmneb, tuleneb liidu tolliseadustiku artiklist 3 ja artikli 46 lõikest 2 ning ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõikest 2 liikmesriikidele kohustus näha ette tollikontrolli raames riskianalüüs, mis tähendab, et isegi kui Ühendkuningriik mingisugustel vaid talle endale teadaolevatel põhjustel komisjoni meetodi kohaldamist sobivaks ei pidanud, ei takistanud see tal endal tollikontrolli meetmete väljatöötamist ja rakendamist(151). Seetõttu leian, et Ühendkuningriigi kriitika, mis puudutab OLAFi metoodikat kui riskide tuvastamise vahendit, on asjassepuutumatu.

208. Käesoleva ettepaneku täielikkuse huvides tuleb aga tähelepanu juhtida sellele, et ELTL artikli 28 lõike 1 kohaselt hõlmab liit „tolliliitu, mis laieneb kogu kaubavahetusele ning millega kaasneb impordi- ja ekspordimaksude ja kõigi samaväärse toimega maksude keelustamine liikmesriikide vahel, samuti ühise tollitariifistiku vastuvõtmine nende suhetes kolmandate riikidega“, ning et ELTL artikli 3 lõike 1 punkt a omistab tolliliidu valdkonnas ainupädevuse liidule(152). Selle pädevuse teostamisel on liidu tollialased õigusnormid vastavalt ELTL artikli 2 lõikele 1 koondatud liidu tolliseadustikku (ning ÜTSi rakendussätetesse ja LTSi rakendusmäärusesse) ning liikmesriikides vahetult kohaldatavad(153). Liikmesriikide pädevuses on vastavalt ELTL artiklile 291 nende õigusnormide rakendamine(154). Kuigi tollimaksude kogumise eest vastutavad liikmesriigid(155), nõuab selle ülesande täitmine tihedat koostööd viimaste ja liidu institutsioonide vahel(156). Ühelt poolt on komisjonile ja eelkõige OLAFile antud pettustevastase võitluse valdkonnas ELTL artikli 325 alusel(157) teatud hulk kontrolli- ja uurimisvolitusi(158). Teisalt, mis puudutab riskijuhtimist, siis on liit tollivaldkonnas riskijuhtimise ja kontrolliga seotud miinimumnõuete järgimise tagamiseks vastu võtnud strateegia(159), nähes ette, et liikmesriikide tolliasutused võtavad meetmeid kaupade suhtes tehtavaid kontrolle puudutavate kontrollimenetluste, ‑meetodite ja ‑vahendite põhjalikuks uuendamiseks(160). Võttes arvesse eelnimetatud sätteid ning pidades silmas komisjonile ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt pandud üldiste huvidega seotud ülesandeid(161), leian, et komisjonil oli õigus välja töötada sellised mittesiduvad kriteeriumid nagu OLAFi metoodika, et anda liikmesriikidele võimalus tollikontrolli raames riskianalüüsi tegemiseks, seda enam, et käesoleval juhul puudutasid kõnealused tollipettused liitu tervikuna ning et liikmesriikide ja komisjoni vaheliste koostöövormide kataloog ei ole piiratud(162). Siinkohal tuleb rõhutada, et kuigi komisjon täpsustas oma teatistes riskijuhtimise eesmärke(163), oli ja on liikmesriikidel riskianalüüsi meetoditega seotud ühtlustatud normide puudumisel(164) vabadus valida rikkumise perioodil(165) konkreetsed riskijuhtimise vahendid, nagu möönis komisjon liiati ka oma kirjalikes avaldustes ja kohtuistungil.

209. Mis puudutab käesoleval juhul OLAFi metoodika kui riskianalüüsi vahendi materiaalseid kriteeriume, siis tuleb märkida, et nagu ilmneb ka komisjoni vastustest Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, toimus selle metoodika kui tollipettuste tuvastamise instrumendi üle põhjalik liikmesriikidevaheline debatt. Järelikult toimus selle kui riskianalüüsi vahendi kasutusele võtmine nende konsensusliku otsuse alusel(166). Komisjoni antud selgitused, mille kohaselt arvutati iga asjasse puutuva kombineeritud nomenklatuuri (kaheksakohalise) kaubakoodi puhul väärtuse alahindamise riskilävend (minimaalne aktsepteeritav hind), lähtudes korrigeeritud keskmisest hinnast ehk nelja-aastase perioodi jooksul iga nimetatud kaubakoodiga 28 liikmesriiki imporditud kaupade deklareeritud väärtuste aritmeetilisest (kaalumata) keskmisest, annavad tunnistust sellest, et see metoodika ei olnud meelevaldne. Pealegi tuleneb kohtupraktikast, et deklareeritud tolliväärtuse õigsuse kahtluse alla seadmiseks kasutatavad statistilised andmed – ehk see, et deklareeritud tolliväärtus on korrigeeritud keskmisest hinnast üle 50% madalam – kinnitavad väärtuse alahindamises seisneva pettuse esinemist, mis võib tekitada kahtlusi(167). Seega näib mulle, et riskianalüüsi vahendina põhineb OLAFi metoodika objektiivsetel ja neutraalsetel kriteeriumidel.

210. Viimaks leian, et tagasi tuleb lükata Ühendkuningriigi argument, mille kohaselt toob OLAFi metoodika kaasa selle, et kahtlastena tuvastatakse suur hulk õiguspäraselt imporditud kaupasid, mis võib asjaomaste ettevõtjate jaoks kujutada endast vastavalt ettevõtlusvabadust ja omandiõigust käsitlevate harta artiklite 16 ja 17 rikkumist. Kuna ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõikes 2 ja liidu tolliseadustiku artikli 46 lõikes 2 ette nähtud riskianalüüsi näol on tegemist abstraktse riskijuhtimisega, mille raames hinnatakse tolliriske ja planeeritakse vajalikke vastumeetmeid ehk tollikontrolli meetmete rakendamise tegevuskavaga, ei näe ma, kuidas selline juhtimine saaks neis harta sätetes osutatud põhiõigusi rikkuda.

3)      Kauba vabastamisele eelneva kontrolli tegemise kohustus

211. Rikkumise perioodi alguse suhtes kohaldamisele kuuluva ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõikes 1 oli sätestatud, et „[t]oll võib vastavalt kehtivates õigusaktides ettenähtud tingimustele teha mis tahes vajalikke kontrolle“(168). Sellele järgnenud liidu tolliseadustiku artikli 46 lõike 1 esimeses lõigus sisaldub sarnane säte ning teise lõiku on lisatud mitteammendav loetelu erinevatest tollikontrolli meetmetest, mida liikmesriigid kasutada võivad. Minu meelest tuleneb nende sätete sõnastusest ja konkreetsemalt tegusõna „võib“ kasutamisest, et nende sätetega ei ole soovitud kehtestada erinevat liiki tollikontrolli meetmete tähtsusjärjestust(169). Minu arvates järeldub sellest, et nimetatud sätted annavad liikmesriikide tolliasutustele tollikontrolli tegemisel teatud kaalutlusõiguse(170) selles osas, millised tollikontrolli meetmed valida ja kuidas neid rakendada. Liiati toetavad sellist tõlgendust kauba vabastamist puudutavad sätted(171).

212. Ent nagu eespool ELTL artiklis 325 sätestatud kohustuste tõlgendamisega seoses juba selgitatud(172), piirab liikmesriikide tolliasutuste kaalutlusõigust tollikontrolli meetmete valikul liidu finantshuvide tõhusa kaitse tagamise nõue. Lisaks, nagu juba märgitud, on liikmesriikide tolliasutustel liidu tolliseadustiku artikli 3 lõike 1 punkti a kohaselt kohustus võtta meetmeid, mille eesmärk on „kaitsta liidu ja selle liikmesriikide finantshuve“. Selle eesmärgi olulisust liidu tolliseadustikus rõhutab selle sätte paiknemine seadustiku päris alguses ning seega peavad liikmesriigid tagama selle ülesande täitmise(173). Kokkuvõttes, kuigi ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõiked 1 ja 2 ning liidu tolliseadustiku artikli 46 lõiked 1 ja 2 panevad tollikontrolli meetodite rakendamise ja valiku ülesande liikmesriikide asutustele, kellel on selles osas teatud kaalutlusõigus, ei tohi valitud meetmed olla ebatõhusad.

213. Leian niisiis, et sellised tollikontrolli meetmed nagu käesoleval juhul käsitletavad on liidu finantshuvide kaitse eesmärgiga kooskõlas siis, kui need võimaldavad liidu finantshuvide kaitse eesmärgil tõhusalt juhtida tõsiseid ning käesoleva ettepaneku eelmistes punktides kirjeldatud riskianalüüsi alusel konkreetsel ajal ja kohas tuvastatud riske. Nagu rikkumise perioodil mitu korda ka esile toodi, oli rikkumise perioodil põhiliseks liidu finantshuve ohustavaks riskiks Hiinast pärit alahinnatud väärtusega tekstiilitoodete ja jalatsite massiline import, mida iseloomustas ühelt poolt süstemaatiline ja tahtlik kaupade väärtuse deklareerimine tegelikust väärtusest madalamana ning teiselt poolt sellega seotud ettevõtjate ebausaldusväärsus, kuna üldreeglina olid need äriühingud asutatud üksnes selle pettuse toimepanemiseks ning need likvideeriti kohe, kui liikmesriigi tolliasutused nende esitatud tollideklaratsiooni õigsuse kahtluse alla seadsid. Selle tollipettuse skeemi tõttu väheneb märkimisväärselt vabasse ringlusesse lubatud kaupadelt sissenõudmisele kuuluvate tollimaksude laekumine. Seda faktilist olukorda arvesse võttes tuleb hinnata Ühendkuningriigi poolt rikkumise perioodil võetud tollikontrolli meetmete tõhusust võrreldes nende meetmetega, mille rakendamata jätmist komisjon sellele liikmesriigile ette heidab.

214. Siinkohal ei näi olevat vaidlust selles, et kuni operatsiooni Swift Arrow alguseni 2017. aasta oktoobris ei võtnud Ühendkuningriik üldreeglina enne kauba vabastamist selliseid tollikontrolli meetmeid nagu kauba vabastamisele eelnev kauba kontroll või proovide võtmine, välja arvatud meetmed, mis võeti 2014. aasta alguses operatsiooni Snake käigus ja 2016. aasta septembris operatsiooni Samurai käigus. Seda asjaolu kahtluse alla seadmata ning leides, et OLAFi poolt välja pakutud riskide hindamise meetod ei sobinud väärtuse alahindamises seisnenud pettuste esemeks olevate imporditud kaupade tuvastamiseks, väidab Ühendkuningriik, et tema oli valinud strateegia, mis seisnes kauba vabastamisele järgnevate kontrollide tegemises, mille peamiseks näiteks on 2015. aastal alanud operatsioon Breach(174). Kauba vabastamisele järgnevate tollikontrollide hulgas loetleb Ühendkuningriik kahtlaste saadetistega seotud järelkontrollkäike, dokumentide analüüsi, auditeid ja kontrolle, asjaomaste müügitehingute ärilise sisu hindamist ning importija, ekspediitori ja teiste ettevõtjate omavaheliste sidemete uurimist, aga ka pettuste tuvastamise eesmärgil importijate teadlikkuse tõstmisele suunatud meetmeid.

215. Seoses Ühendkuningriigi kaitseargumentidega, mis puudutavad seda, et kauba vabastamisele eelnevat kontrolli ei olnud võimalik teha OLAFi metoodika ebasobivuse tõttu, tuleb märkida, et nagu käesolevas ettepanekus juba esile toodud(175), oli liikmesriikidel igal juhul – kuigi nad ei pidanud kasutama komisjoni välja pakutud riskianalüüsi meetodit – ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõikes 2 ja liidu tolliseadustiku artikli 46 lõikes 2 sätestatud kohustus näha ette riskianalüüsil põhinevad kontrollimeetmed. Põhjendades kauba vabastamisele eelneva kontrolli puudumist kohase riskianalüüsi meetodi puudumisega, tunnistab Ühendkuningriik seega sisuliselt selliste kontrollimeetmete ette nägemise kohustuse rikkumist. Lisaks tuleb minu meelest nõustuda komisjoni argumendiga, et ühelgi juhul ei saa Ühendkuningriigi loetletud kauba vabastamisele järgneva kontrolli meetmeid pidada tõhusateks. Leian, et on raske mõista, kuidas saaks selle liikmesriigi valitud järelkontrolli strateegiat pidada liidu finantshuvide kaitse eesmärki silmas pidades tõhusaks olukorras, kus tollipettused seisnesid imporditud tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamises ehk nende väärtuse teadlikus deklareerimises tegelikust madalamana. Minu meelest ei ole mõeldav, et Ühendkuningriigi kirjeldatud meetmed võimaldaksid tagada tasumisele kuuluvate tollimaksude sissenõudmise, kui Ühendkuningriik ei ole imporditud kaupu eelnevalt tõhusalt tuvastanud, mis eeldab tingimata kaupade füüsilist kontrollimist enne nende vabastamist ja proovide võtmist enne kõnealuste kaupade vabasse ringlusesse lubamist(176). Kauba vabastamisele eelneva tollikontrolli tegemine näib vältimatu, kui tolliasutustel on kahtlusi tollideklaratsiooni õigsuses, ent see osutub seda enam vajalikuks juhul, kui ettevõtjate ainsaks eesmärgiks on pettuste toimepanemine. Seejuures olid Ühendkuningriigi tolliasutused, nagu juba näidatud, tolliväärtuse alahindamises seisnevatest pettustest täiesti teadlikud ning osaledes operatsioonis Snake, kinnitasid nad empiiriliselt vajadust võtta tõhusaid meetmeid (sealhulgas enne kauba vabastamist rakendatavaid meetmeid) nende vastu võitlemiseks. Eeltoodust tuleneb, et Ühendkuningriigi asutused olid rikkumise perioodi algusest saati teadlikud asjaomase tollipettuse laadist, mida silmas pidades oleks neil pidanud tekkima tõsised kahtlused ülalnimetatud kauba vabastamise järgse kontrolli tõhususes.

216. Samuti leiab Ühendkuningriik, et kohtuotsuses komisjon vs. Portugal(177) märkis Euroopa Kohus, et tolliasutused peavad täiendava kontrolli läbi viima vaid juhul, kui neil on „konkreetsed viited“ tollideklaratsiooni ebaõigsusele. See kaitseargument rajaneb minu meelest nimetatud kohtuotsuse vääriti mõistmisel. Märkides, et „tollialaste õigusnormide õige kohaldamise tagamiseks tuleb tollideklaratsiooni kontrollida [kõnealusest] miinimumist põhjalikumalt eelkõige juhul, kui tolliasutustel on konkreetseid viiteid sellise deklaratsiooni ebaõigsusele“, ei piiranud Euroopa Kohus minu meelest kuidagi seda, millisest allikast tollideklaratsiooni ebaõigsust puudutav teave pärineb. Võttes eelkõige arvesse liidu tolliseadustiku artikli 3 lõike 1 kohaselt liikmesriigi tollil lasuvaid ülesandeid, on viimase kohustus reageerida tollipettustele ka siis, kui tollideklaratsioonide ebaõigsust puudutav teave jõuab nendeni komisjoni või teiste liikmesriikide vahendusel. Seda tõlgendust toetab liidu tolliliidu väljendusena liidu tolliseadustiku artikli 46 lõikes 3 ette nähtud liikmesriikide vaheline teabevahetuse süsteem(178). Pidades silmas, et Ühendkuningriigi tolliasutused teadsid suurest, käesolevas ettepanekus kirjeldatud tollipettuste riskist, nõustun komisjoniga, et Ühendkuningriik ei saa käesoleval juhul deklareeritud väärtustega seoses väita, et tema tolliasutustel ei olnud konkreetseid viiteid tollideklaratsiooni sellise ebaõigsuse kohta nagu see, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus komisjon vs. Portugal(179).

4)      Tagatiste nõudmise kohustus

217. Vastavalt ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõikele 1 ja LTSi rakendusmääruse artikli 244 lõikele 1(180) tuleb tollideklaratsiooni esitamise korral enne kauba vabastamist tasumisele kuuluvad maksud kas tasuda või esitada neid kattev tagatis. Kui toll on seisukohal, et tollideklaratsiooni kontrolli tulemusel kujuneb nõutavate impordimaksude (või ka muude maksude) summa deklaratsioonis arvutatust suuremaks, vabastatakse kaup pärast nende summade vahe katmiseks piisava tagatise esitamist.

218. Mis puudutab seejuures küsimust, kas ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõige 1(181)nõuab tagatise esitamist, tuleb märkida, et minu uuritud keeleversioonides kasutatud sõnastus näib osutavat sellele, et tagatise esitamine on kauba vabastamise kohustuslik eeltingimus(182). Ent LTSi rakendusmääruse artikli 244 lõike 1, mis sisuliselt vastab ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõikele 1, erinevad keeleversioonid erinevad üksteisest. Saksa- ja eestikeelne versioon lubavad mõista, et tagatise esitamine on võimalus, samas kui teised eelviidatud keeleversioonid näivad osutavat sellele, et tegemist on kohustusega(183). LTSi rakendusmääruse artikli 244 lõike 1 keeleversioonide vahelisi erinevusi arvesse võttes ei võimalda selle sõnastus minu meelest üheselt järeldada, kas see säte nõuab tagatise esitamist kauba vabastamise tingimusena või on liikmesriigi tolliasutustel teatud kaalutlusõigus tulenevalt iga konkreetse olukorra eripäradest(184). Liidu õigusakti erinevate keeleversioonide erinevuse korral tuleb asjaomase sätte tõlgendamisel lähtuda selle regulatsiooni üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, mille osaks see on. Leian, et eelnimetatud sätteid ümbritseva kontekstiga seoses tuleb ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõike 1 ja ühenduse tolliseadustiku artikli 74 lõike 1 tõlgendamisel arvesse võtta seda, et „[tollideklaratsiooni] esemeks olevad kaubad võib vabastada üksnes juhul kui tollivõlg on tasutud või tagatud“(185). Mis puudutab LTSi rakendusmääruse artiklit 244, siis on selle seadustiku artiklis 89 ja sellele järgnevates sätetes üksikasjalikult käsitletud erinevaid olukordi, mil tuleb tagatise esitamist nõuda, ning lisaks sellele täpsustatud, millistel juhtudel tagatist esitada ei tule(186). Käesoleva väite puhul järeldub sellest, et kuigi liikmesriigi tolliasutustel on tagatise esitamise nõudmisel teatav kaalutlusõigus, piirab seda minu arvates käesolevas ettepanekus(187) juba esile toodud liidu finantshuvide tõhusa kaitse kohustus ELTL artikli 325 tähenduses. Pealegi tuleneb liidu ja liikmesriikide finantshuvide kaitse vajadus LTSi rakendusmääruse põhjendusest 27, kus on eelkõige märgitud, et „[v]õttes arvesse vajadust tagada liidu ja liikmesriikide finantshuvide nõuetekohane kaitse ning ettevõtjate võrdsed võimalused, on vaja sätestada menetluseeskirjad seoses tagatise esitamise[ga]“, ning liidu tolliseadustiku põhjendustest 36 ja 37(188). Leian seetõttu, et nõustuda tuleb komisjoni lähenemisviisiga, mille kohaselt tuleb tollikontrolli meetmete rakendamisse ja tagatiste esitamise nõudmisesse suhtuda erinevalt sõltuvalt sellest, kas tegemist on tuntud ettevõtjatega, millel on vara(189), või on tegemist – nagu käesoleval juhul – n‑ö fööniksühingutega, mille ainsaks eesmärgiks on pettuse toimepanemine ja mis likvideeritakse kohe pärast nende deklareeritud kauba vabasse ringlusesse lubamist.

219. Mis puudutab käesoleval juhul tõendeid selle kohta, et Ühendkuningriik rikkumise perioodil tagatiste esitamist ei nõudnud, siis neid on käesolevas ettepanekus juba hinnatud riskianalüüsi kasutamise ja kauba vabastamisele eelneva kontrollimise kohustust puudutavas osas, nii et käesolevas osas seda uuesti teha vaja ei ole(190).

220. Lisaks sellele väidab Ühendkuningriik ühelt poolt, et sedavõrd üldine käsitlus, nagu komisjon nõutavate tagatistega seoses välja pakub, rikub lubamatult importijate varalisi õigusi, mis on tagatud nii harta artikliga 17 kui ka esimese protokolli artikliga 1, ning teiselt poolt, et Ühendkuningriigi asutustel ei olnud tõendeid, mille alusel oleks olnud võimalik määrata kaupade asendusväärtus selliselt, et nad oleksid saanud nõuda tagatiste esitamist asendusväärtusest lähtudes.

221. Minu arvates tuleb need argumendid tagasi lükata.

222. Seoses Ühendkuningriigi argumendiga, mille kohaselt ei võimalda harta artiklis 17 nimetatud omandiõigus tolliasutustel importijatelt üldiselt tagatisi nõuda, märgin, et nimetatud liikmesriik ei selgita, millistel põhjustel täpselt tagatise esitamise nõudmine seda õigust rikuks. Actor incumbit probatio, reus in excipiendo fit actor’i põhimõtte kohaselt aga peab liikmesriik tõendama väidet, millega ta soovib vaidlustada tagatiste esitamise kohustuse, millele komisjon tugineb(191).

223. Igal juhul näib mulle esmapilgul, et Ühendkuningriik ei väida, et ÜTSi rakendussätete artikkel 248 ja LTSi rakendusmääruse artikkel 244 ise oleksid harta artiklis 17 nimetatud põhiõigustega vastuolus. Lisaks sellele tuleb teha lühike ülevaade nendest esimese protokolli artikliga 1 seotud kriteeriumidest, mida on kirjeldatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) praktikas, mida tuleb harta artikli 52 lõikes 3 sisalduva ühtluse tingimuse kohaselt harta artikli 17 tõlgendamisel arvesse võtta(192). Selle kohtupraktika kohaselt on maksustamine põhimõtteliselt käsitatav omandiõiguse riivena(193), ent selline riive on põhjendatav vastavalt nimetatud artikli 1 teisele lõigule, kus on sõnaselgelt sätestatud erand, mis puudutab maksude ja muude maksete tasumist(194). Selles kontekstis on oluline rõhutada, et liikmesriikidel on maksupoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel avar kaalutlusõigus(195). Lisaks sellele on tollitagatise esitamine, nagu komisjon väidab, üksnes ajutise iseloomuga, ning tagatis vabastatakse kohe, kui õige tollimaksusumma on tasutud või kui importija on tõendanud, et tegemist ei olnud väärtuse alahindamisega. Mulle näib, et väites, et tolliasutused ei saa valida sedavõrd üldist käsitlust, nagu komisjon nõutavate tagatistega seoses välja pakub, seab Ühendkuningriik kahtluse alla selle institutsiooni poolt heaks kiidetava halduspraktika kooskõla harta artiklis 17 nimetatud omandipõhiõigusega. On tõsi, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi, ning liidu õiguse rakendamine võib hõlmata sellist halduspraktikat(196) nagu käesoleval juhul(197). Sellegipoolest näib Ühendkuningriigi esitatud eelnimetatud vastuväide olevat käesoleva kohtuasja asjaoludel hüpoteetiline, sest liikmesriigi asutuste otsuste ja tegevuse kooskõla hartaga ei saa hinnata abstraktselt, vaid ainult konkreetse haldusakti või toimingu kontekstis. Kuna Ühendkuningriik ei ole esile toonud ühtki konkreetset juhtumit, mil tagatise esitamine vastavalt liidu õiguse sätetele oleks kaasa toonud asjaomase ettevõtja hartaga tagatud põhiõiguse rikkumise, ei ole Euroopa Kohtul minu arvates vaja seda kaitseargumenti käsitleda.

224. Mis puudutab Ühendkuningriigi argumenti, et tema asutustel ei olnud võimalik tagatisi nõuda seetõttu, et neil puudusid tõendid, mille alusel nad oleksid saanud kindlaks määrata imporditud kaupade asendusväärtuse, siis näib mulle, et Ühendkuningriik põhjendab ühe tollimeetme rakendamata jätmist teise meetme võtmata jätmisega ehk kauba vabastamisele eelneva kontrolli tegemata ja proovide võtmata jätmisega. Konkreetsemalt oli nende tegematajätmiste tagajärjeks see, et liikmesriigil ei olnud võimalik vastavalt liidu tolliseadustiku artiklitele 70 ja 74 asjaomaste kaupade väärtust määrata, mis on aga vajalik tagatise nõudmiseks. Viimaks tuleb tähelepanu juhtida ebakõlale Ühendkuningriigi kaitseargumentides, kuna viimane väidab sisuliselt, et olukorras, kus tema tolliasutused ei olnud nõuetekohaselt kohaldanud kõnealuse kauba tolliväärtuse määramist käsitlevaid liidu tolliseadustiku sätteid, olnuks ikkagi võimalik – nagu Ühendkuningriik ka operatsiooniga Breach näitas(198) – kindlaks teha, mil määral erineb kaupade väärtus, mille alusel tollimakse tasuti, nende tegelikust väärtusest.

3.      Kokkuvõte Ühendkuningriigi kahjuks rääkivatest asjaoludest

225. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et meetmeid, mille Ühendkuningriik rikkumise perioodil võttis, ei saa käsitada tõhusate meetmetena ELTL artikli 325 ja tollivaldkonna teisese õiguse sätete tähenduses. Leian nimelt, et asjaomaste kaupade suhtes ei teinud Ühendkuningriik rikkumise perioodil riskianalüüsil põhinevat tollikontrolli, ei kontrollinud kaupu enne nende vabastamist ega nõudnud enne kaupade vabasse ringlusesse lubamist tagatiste esitamist. Kauba vabastamisele järgnevad kontrollimeetmed ei olnud nende sätete tähenduses ei piisavad ega tõhusad. Seega, võttes arvesse asjaomaste pettuste tunnuseid ja teadmisi, mis olid Ühendkuningriigi asutustel nende kohta rikkumise perioodil, olid Ühendkuningriigi võetud meetmed ilmselgelt ebatõhusad.

226. Selline järeldus tuleneb ka komisjoni esitatud statistilistest andmetest, kust ilmneb, et kui OLAFi metoodika alusel arvutatuna deklareeriti 2013. aastal minimaalsest aktsepteeritavast hinnast madalam väärtus 32,44% imporditud kaupade puhul, siis 2016. aastal tõusis see 50,50%-ni(199). Ühendkuningriik tunnistab, et HMRC välja töötatud lähenemisviisi alusel oli 35,2% kõigist Hiinast pärit ja gruppidesse 61–64 kuuluvatest imporditud kaupadest alahinnatud väärtusega, samas kui OLAFi metoodikat kasutades oleks see number 44,8%(200). Tuleb aga tõdeda, et pooled on ühel meelel selles, et alahinnatud väärtusega kaupade maht vähenes operatsiooni Swift Arrow tagajärjel, kuna 2017. ja 2018. aasta esimese kvartali numbrid näitavad, et minimaalsest aktsepteeritavast hinnast madalama väärtusega kaupade maht oli väga väike(201). Pooled nõustuvad samuti, et selle operatsiooni tollikontrollid olid riskianalüüsil põhinevad kauba vabastamisele eelnevad kontrollid, millega kaasnes proovide võtmine. Need andmed lubavad minu meelest järeldada, et väärtuse alahindamises seisnenud pettuste ja liikmesriigi rakendatavate tollikontrollimeetmete vahel on otsene seos, mis tähendab seda, et rikkumise perioodil toime pandud kõnealused väärtuse alahindamises seisnenud massilised pettused ei olnud vältimatud. Seetõttu tuleb minu meelest tagasi lükata Ühendkuningriigi keskne kaitseargument, mille kohaselt ei saa operatsiooni Swift Arrow tulemuste pinnalt järeldada, et varem võetud meetmed olid ilmselgelt sobimatud, sest eespool käsitletud empiirilised andmed kinnitavad täpselt vastupidist.

227. Ühendkuningriigi poolt rikkumise perioodil väärtuse alahindamises seisnenud pettuste vastu võitlemiseks võetud meetmete ebapiisavuse osas ei väära eeltoodud järeldust ka argument, mis puudutab seda, et Ühendkuningriik osales kõigis komisjoni läbi viidud operatsioonides ning algatas neid ka ise, kusjuures komisjon on lisaks kinnitanud, et Ühendkuningriik astus sellega seoses kõik nõutud sammud(202). Nagu Ühendkuningriik isegi väidab, on liidu tolliõiguse kohaldamise eest hoolitsemine liikmesriikide ülesanne, mis tähendab, et nemad vastutavad kohaste tollikontrollide tegemise ning liidu finantshuvide tõhusa kaitsmise eest. Nende ülesannete täitmine eeldab neilt asutustelt ühelt poolt pidevat, sidusat ja süstemaatilist tööd liidu tollipiiri kaitsel, mis ei saa piirduda hoolika osalemisega tollioperatsioonides, mille mõjud saavad olla üksnes ajutised.

4.      Liikmesriikide kohustus määrata kindlaks tollimaksusummad ja teha vastavad arvestuskanded

228. Komisjon leiab, et Ühendkuningriik pani toime liidu tolliseadustiku artikli 105 lõike 3 ja sellele vastava ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 1 vältava rikkumise, kuna ei teinud kõnealuste väärtuse alahindamises seisnenud impordipettuste tõttu tasumata jäänud tollivõlgade kohta arvestuskandeid kohe, kui tolliasutused nende võlgade kindlaksmääramisega päädivast olukorrast teada said.

229. Ühendkuningriik seevastu leiab sisuliselt, et kuivõrd ta ei pidanud kõnealuseid tollideklaratsioone kontrollima ega täiendavaid tollimakse välja arvutama, ei olnud tal mis tahes kohustust ka kõnealuste tollivõlgade kohta arvestuskandeid teha.

230. Kõigepealt on liidu tolliseadustiku artikli 104 lõikes 1 ja sellele vastavas ühenduse tolliseadustiku artikli 218 lõikes 1 sätestatud, et toll teeb vastavalt liikmesriigi õigusaktidele arvestuskande tasumisele kuuluva impordi- või eksporditollimaksu summa kohta. Kuigi neis sätetes ette nähtud arvestuskande tegemine kaasneb eelkõige määruste nr 1150/2000 ja nr 609/2014 sätetest tuleneva liidu traditsiooniliste omavahendite kindlaksmääramise ja liidu käsutusse andmise kohustustega, mida analüüsitakse käesolevas ettepanekus teise väite käsitlemise raames(203), tekib see kohustus ühelt poolt eelnimetatud kohustustest sõltumatult(204) ning seda tuleb neist seega eristada(205). Teisalt on eelviidatud sätete kohaselt maksusummade kohta arvestuskannete tegemise kohustus käesoleva kohtuasja puhul tagajärjeks, mis kaasneb otseselt ja vältimatult selliste tollimeetmete võtmisega nagu juba varem käsitletud riskianalüüsi kasutamine ja kauba vabastamisele eelnevate tollikontrollide tegemine, mis tähendab, et nende meetmete võtmata jätmisega kaasneb tingimata ka kõnealuste summade kohta arvestuskande tegemata jätmine. Seetõttu leian, et asjaomaste summade kohta arvestuskannete tegemata jätmist puudutavat etteheidet tuleb käsitleda koos etteheidetega, mis puudutavad käesoleva väite raames juba arutlusel olnud vajalike tollimeetmete võtmise kohustuse rikkumist.

231. Sisulise poole pealt tuleneb kohtupraktikast, et tollimaksusummade kohta arvestuskande tegemine kujutab endast tolliasutuste poolt arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale tasumisele kuuluva summa märkimist, kui tollil on võimalik õigusaktide kohaselt tasumisele kuuluv summa välja arvutada ja võlgnik kindlaks teha(206). See tähendab, et kui tolliasutus tuvastab, et tollivõlg ei ole kas osaliselt või täielikult tasutud, ning tal on võimalik selle tollivõla summa välja arvutada ning võlgnik kindlaks teha, peab ta eelviidatud sätete kohaselt tegema selle summa kohta arvestuskande. Käesoleval juhul oli Ühendkuningriik, nagu juba märgitud, kaupade väärtuse alahindamises seisnenud pettustest teadlik, mis tähendab, et lisaks õige tolliväärtuse määramise ja tollideklaratsioonide kontrollimise kohustusele oli Ühendkuningriigi tolliasutustel kohustus määrata kõnealuste kaupade impordiga seotud summad ja teha nende kohta arvestuskanded vastavalt liidu tolliseadustiku artikli 105 lõikele 3 ning sellele vastavale ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõikele 1(207). Kuivõrd Ühendkuningriik neid summasid ei määranud ega teinud arvestuskandeid, tuleks neid sätteid puudutavat etteheidet – millel tegelikult eraldiseisvat sisu ei ole – pidada põhjendatuks, kuna see on käesoleva ettepaneku eelmistes punktides käsitletud rikkumiste otsene tagajärg. Jättes võtmata meetmed, mis olid vajalikud vastavalt eelnevalt viidatud ühenduse tolliseadustiku ja liidu tolliseadustiku asjasse puutuvatele sätetele koosmõjus ELTL artiklist 325 tuleneva tõhususe põhimõttega, ei määranud Ühendkuningriik paratamatult kindlaks ka kõnealuste kaupade impordiga seotud summasid ega teinud nende kohta arvestuskandeid vastavalt liidu tolliseadustiku artikli 105 lõikele 3 ja sellele vastavale ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõikele 1.

232. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimene väide on põhjendatud osas, milles see puudutab ELTL artiklist 325, ühenduse tolliseadustiku artiklist 13 ja artikli 220 lõikest 1, liidu tolliseadustiku artiklitest 3 ja 46 ning artikli 105 lõikest 3, ÜTSi rakendussätete artikli 248 lõikest 1 ja LTSi rakendusmääruse artiklist 244 tulenevaid kohustusi.

C.      Omavahenditega seotud liidu õiguse rikkumine ja laekumata jäänud tollimaksudes seisnevate traditsiooniliste omavahendite mahu hindamine

233. Komisjon leiab, et Ühendkuningriik rikkus traditsiooniliste omavahenditega seotud õigusnorme ja eelkõige otsuste 2007/436 ja 2014/335 artikleid 2 ja 8 ning määruse nr 1150/2000 artikleid 2, 6, 9, 10, 11 ja 17, millele vastavad vastavalt määruse nr 609/2014 artiklid 2, 6, 9, 10, 12 ja 13. Komisjoni hinnangul ei teinud liikmesriik rikkumise perioodil kohast tollikontrolli, mistõttu ei deklareeritud pettuse teel alahinnatud väärtusega kaupu tollis õigesti. Tulenevalt ebaõige väärtuse määramisest ei arvutatud õigesti neilt kaupadelt tasumisele kuuluvaid tollimakse ega määratud kindlaks traditsiooniliste omavahendite summasid, mis oleks tulnud kindlaks määrata, ega tehtud neid liidu eelarve jaoks kättesaadavaks ajal, mil seda oleks tulnud teha. Samuti heidab komisjon Ühendkuningriigile ette seda, et Ühendkuningriigi asutused tuvastasid ja seejärel tühistasid teatud alahinnatud väärtusega kaupade impordiga seotud tollivõlad, tehes nii haldusvea. Kokkuvõttes leiab komisjon, et Ühendkuningriik vastutab sellega kaasnenud traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämise eest.

234. Enne käesoleva väite põhjendatuse analüüsimist on vajalik täpsustada traditsiooniliste omavahendite käsutusse andmist puudutava õigusliku regulatsiooniga seonduvat, et teha kindlaks, millised kohustused liikmesriikidel selles valdkonnas on (jagu 1). Selle väite sisu puhul tuleb kõigepealt käsitleda komisjoni argumenti, et kuna Ühendkuningriigi asutused ei võtnud kohaseid meetmeid pärast seda, kui nad olid kindlaks teinud teatud alahinnatud väärtusega kaupadega seotud täiendava tollivõla tekkimise 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelisel perioodil, ning kuna nad selle täiendava tollivõla tühistasid, panid nad toime haldusvea, mille eest Ühendkuningriik rahaliselt vastutab (jagu 2). Seejärel tuleb analüüsida keerukat probleemistikku, mis puudutab etteheidetava rikkumise tõttu saamata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramist (jagu 3), ning viimaks, teise võimalusena, neid Ühendkuningriigi kaitseargumente, mis puudutavad viivist (jagu 4).

1.      Tasumisele kuuluvate summade kohta arvestuskannete tegemise ja traditsiooniliste omavahendite kättesaadavaks tegemise õiguslik regulatsioon

235. Tollitariifistiku tollimaksudest saadavad tulud on otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 punktide a ja b ning otsuse 2014/335 artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt liidu omavahendid(208). Neid määratletakse kui „ühendusele lõplikult eelarve rahastamiseks antud maksutulu, millele tal on õigus, ilma et oleks vajalik pädevate riigisiseste asutuste hilisem otsus“ [mitteametlik tõlge](209). Kuigi nimetatud otsuste artikli 8 lõike 1 kohaselt on liidu omavahendite sissenõudmine liikmesriikide ülesanne, on nad siiski kohustatud need liidule kättesaadavaks tegema ega või sellest keelduda(210).

236. Traditsiooniliste omavahendite liidule kättesaadavaks tegemise kohustuslikkus tuleneb määrusest nr 609/2014(211), mis käsitleb traditsiooniliste omavahendite kättesaadavaks tegemise meetodeid ja menetlust(212). Määruse nr 609/2014 artikli 2 lõike 1(213) kohaselt loetakse liidu traditsiooniliste omavahendite nõue kindlaksmääratuks niipea, kui tollieeskirjades ette nähtud tingimused seoses nõude arvestuskande tegemise ja võlgniku teavitamisega on täidetud(214), ning selle määruse artikli 13 lõike 1 kohaselt(215) peavad liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada kindlaksmääratud nõuetele vastavate summade komisjonile kättesaadavaks tegemine. Lisaks sellele on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et see säte on konkreetseks väljenduseks ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevatele lojaalse koostöö nõuetele, mille kohaselt peavad liikmesriigid esiteks edastama komisjonile ühenduse õiguse kohaldamisel tekkinud probleemid(216).

237. Võttes arvesse, et ühtede traditsiooniliste omavahendite puudujääki tuleb kompenseerida kas teiste omavahenditega või kulude korrigeerimisega, on liikmesriikidel kohustus liidu traditsiooniliste omavahendite nõue kindlaks määrata, sest vastasel juhul tuleks nõustuda sellega, et ühe liikmesriigi tegevus kahjustab kogu liidu finantstasakaalu(217). Omavahendite kättesaadavaks tegemiseks paneb määruse nr 609/2014 artikli 9 lõige 1 igale liikmesriigile kohustuse kanda omavahendid artiklis 10 sätestatud korras selleks komisjoni nimel avatud kontole(218). Määruse nr 609/2014 artikli 6 lõikes 1 on seejuures sätestatud, et omavahendite raamatupidamisarvestust peab pidama liikmesriigi riigikassa või liikmesriigi poolt määratud asutus. Kui tollivõla kindlaksmääramise tingimused on täidetud, peavad liikmesriigid selle kandma raamatupidamisarvestusse vastavalt selle määruse artikli 6 lõike 3 esimesele lõigule (A‑arvestus) või juhul, kui täidetud on ad hoc tingimused, peavad nad selle nõuetekohaselt kandma määruse artikli 6 lõike 3 teises lõigus nimetatud raamatupidamisarvestusse (B‑arvestus)(219).

238. Seejuures tuleb täpsustada, et liidu finantshuvide üldine kaitse on EL toimimise lepingu kuuenda osa II jaotises (rahandussätted) nimetatud autonoomne eesmärk, mis ei ole seotud ELTL liidu poliitikat puudutava kolmanda osa II jaotise esimeses peatükis sätestatud tolliliiduga(220). Nagu kohtujurist Trstenjak aga märkis(221), on tollisätete ja ühenduse omavahendeid käsitlevate sätete vahel seos selles mõttes, et riigi pädevad tolliasutused peavad tollisätete alusel hindama, kehtestama ja koguma omavahenditena tollimakse(222). Euroopa Kohus on seejuures leidnud, et liidu omavahendite kindlaksmääramise, ette nähtud tähtaja jooksul komisjoni kontole kandmise ja viivise maksmise kohustused on omavahel lahutamatult seotud(223). Viivist tuleb liiati tasuda sõltumata vahendite komisjoni kontole kandmise viivituse tinginud põhjusest(224).

239. Euroopa Kohus on eelnimetatud sätete tõlgendamisel olnud eriti tähelepanelik, juhtides tähelepanu eelkõige sellele, et liidu õiguse rahandussätted kuuluvad liidu õiguskorra alusnormide hulka, mille range järgimine on vältimatu selle tõhusa toimimise tagamiseks(225). Võttes arvesse, et omavahendid peavad liidule olema kättesaadavad „võimalikult headel tingimustel“(226), juhtis Euroopa Kohus tähelepanu sellele, et erinevate tollimaksude sissenõudmist käsitlevate sätete eesmärk on tagada tollialaste sätete hoolas ja ühetaoline kohaldamine selleks, et liidu omavahendid tehtaks kiiresti ja reaalselt kasutatavaks(227). Niisiis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et see, kui liikmesriigi tolli tehtud vea tõttu liidu omavahendeid sisse ei nõutud, ei väära kõnealuse liikmesriigi kohustust maksta kindlaksmääratud makse ja viivist(228). Näiteks on tagasi lükatud liikmesriigi esitatud põhjendused, mis puudutasid vigasid riigiasutuse raamatupidamisarvestuses(229), asjaomase liikmesriigi esile toodud sisulise ja õigusliku vea eristamist või seda, et summade komisjoni kontole kandmisega viivitamine ei olnud tahtlik(230). Sellest tuleneb, et liikmesriik, kes jätab liidu omavahendite nõude kindlaks määramata ja vastavad summad komisjoni käsutusse andmata, ilma et mõni määruse nr 609/2014 artikli 13 lõikes 2 sätestatud tingimustest täidetud oleks, rikub liidu õigusest tulenevaid kohustusi(231).

240. Neid tähelepanekuid silmas pidades saan üksnes nõustuda komisjoni seisukohaga, et liidu õiguse kohaselt liikmesriigil lasuvate liidu finantshuvide kaitse ja pettuste vastu võitlemise ning riskianalüüsil põhineva tollikontrolli tegemise ja tagatiste esitamise nõudmise kohustuste rikkumisega, mis käesolevas ettepanekus tuvastamist leidis, kaasneb tingimata ka liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemisele kuuluvate traditsiooniliste omavahendite väärarvestus, nende kindlaks määramata jätmine ja liidule kättesaadavaks tegemata jätmine ajal, mil need oleks tulnud kättesaadavaks teha.

2.      Ühendkuningriigi poolt operatsiooni Snake raames kindlaks määratud tollimaksusummadele vastavate summade komisjonile kättesaadavaks tegemise kohustuse rikkumine

241. Eeltoodud kaalutlustest ilmneb, et vastavalt määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõikele 1, millele vastab määruse nr 609/2014 artikli 2 lõige 1, pidi Ühendkuningriik liidu omavahendite olemasolu kindlaks määrama ja need vastavalt nende kahe määruse artiklitele 6, 9 ja 10 liidu käsutusse andma. Hagiavalduses heidab komisjon oma esimese etteheitega sisuliselt Ühendkuningriigi asutustele ette suurte tollimaksusummade tühistamist B‑arvestuses. Need summad vastavad täiendavatele tollimaksudele, mille tasumise kohustus tehti kindlaks 2014. aastal operatsiooni Snake tulemusena ning mille kohta esitasid Ühendkuningriigi asutused Snake C18 makseteatised, mille nad aga 2015. aasta juuni- ja novembrikuu vahelisel ajal kehtetuks tunnistasid(232). Komisjoni hinnangul tegid need asutused haldusvea, jättes pärast täiendava tollivõla kindlakstegemist võtmata sobivad tollimeetmed ning tühistades need võlad, ja selle eest peaks Ühendkuningriik kandma rahalist vastutust.

242. Liikmesriik kritiseerib käesolevat etteheidet sisuliselt kahel põhjusel. Ühelt poolt väidab ta, et Snake C18 makseteatiste väljastamise ajal puudus mis tahes metoodika alahinnatud väärtusega kaupade tolliväärtuse kindlaksmääramiseks pärast kauba vabastamist. Teiselt poolt leiab Ühendkuningriik, et kõnealused summad osutusid nende sätete tähenduses sellisteks, „mida ei ole võimalik sisse nõuda“ Ühendkuningriigi asutustest mittesõltuvatel põhjustel, kuivõrd importijad, keda need 23 Snake C18 makseteatist puudutasid, olid fööniksühingud ehk äriühingud, mis kadusid kohe pärast kaupade vabasse ringlusesse lubamist. Seega oli asjaomaste maksude sissenõudmine temast mittesõltuvatel põhjustel lõplikult võimatu määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõike 2 ja määruse nr 609/2014 artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses. Sellest tulenevalt oli Ühendkuningriik kindlaks tehtud tollimaksudele vastavate summade liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemise kohustusest vabastatud.

243. Seega on käesoleva etteheite puhul küsimus selles, kas Ühendkuningriik toimis vastuolus määruste nr 1150/2000 ja nr 609/2014 eelnimetatud sätetega, kui ei asunud Snake C18 makseteatistega kindlaks määratud maksusummasid sisse nõudma.

244. Seejuures tuleneb määruse nr 609/2014 artikli 13 lõikest 1 ja määruse nr 1150/2000 sellele vastava artikli 17 lõikest 1, et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kindlaks määratud nõuetele vastavate summade liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemine. Käesoleval juhul tuleb tähele panna, et Ühendkuningriigi asutused leidsid, et mõnede operatsiooni Snake raames kontrollitud imporditud kaupade väärtus oli alahinnatud, et nad tegid kõnealuste summade kohta arvestuskanded, väljastasid ettevõtjatele 23 C18 makseteatist ning tegid kindlaks vastava tollivõla suuruse. Vastavalt määruste nr 1150/2000 ja nr 609/2014 artikli 6 lõikele 3 kanti neile tollivõlgadele vastavad summad algul B‑arvestusse kui kindlaksmääratud nõuded, mis on sisse nõudmata ning millele ei ole antud tagatist. Seejärel Ühendkuningriik tühistas need.

245. Selles kontekstis tuleb tähele panna, et määruse nr 609/2014 artikli 13 lõike 2 ning määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõike 2 kohaselt on liikmesriigid vabastatud kindlaksmääratud nõuetele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest üksnes siis, kui neid ei ole võimalik sisse nõuda kas vääramatu jõu tõttu või kui ilmneb, et nende sissenõudmine on lõplikult muutunud võimatuks liikmesriikidest mittesõltuvatel põhjustel. Samuti tuleb tähele panna, et Euroopa Kohus on mõisteid „vääramatu jõud“ ja „muud liikmesriikidest mittesõltuvad põhjused“ tõlgendanud kitsalt. Näiteks ei nõustunud Euroopa Kohus sellega, et ettenähtavat streiki võiks käsitada asjaoluna, millega on põhjendatav viivitus vahendite ülekandmisel(233), ega sellega, et liikmesriik võiks hinnata, kas vahendite ennetava ülekandmise taotluse täitmine on vajalik(234). Lisaks sellele lükkas Euroopa Kohus tagasi liikmesriigi põhjenduse, mis puudutas tolliametnikepoolset pettust(235).

246. Eelmainitud kohtupraktikat silmas pidades näib mulle, et käesoleval juhul ei saa Ühendkuningriigi kaitseargumentidega nõustuda. Esiteks ei ole vaidlust selles, et liikmesriik ei tugine Snake C18 makseteatiste tühistamist põhjendades vääramatule jõule, vaid piirdub pigem väitega, et talle ei saa panna vastutust neis makseteatistes nõutud täiendavate tollimaksude laekumata jäämise eest. Kuigi tollivõlgniku maksejõuetus kujutab endast esmapilgul liikmesriigi tahtest mittesõltuvat asjaolu, tuleb silmas pidada, et käesoleval juhul heidab komisjon ette seda, et Ühendkuningriik ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid selleks, et liidu omavahendite nõuetele vastavad summad saaksid liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tehtud. Poolte kirjalikest avaldustest ilmneb, et nende vahel ei ole vaidlust selles, et täiendavate tollimaksude tasumise kohustus tehti kindlaks, võttes arvesse, et Ühendkuningriigi asutused tuvastasid kaubad, mis olid juba vabasse ringlusesse lubatud, ega selles, et asjaomastelt importijatelt ei olnud nõutud tagatiste esitamist tasumisele kuuluvate summade täieliku sissenõudmise tagamiseks(236). Oluline on rõhutada, et sel ajal olid Ühendkuningriigi asutused täiesti teadlikud kõnealusest petuskeemist, mis seisnes eelkõige selles, et kõnealuste äriühingute igasugune tegevus lõppes esmakordsel kaupade importimiseks esitatud deklaratsiooni õigsuse kahtluse alla seadmisel. Minu meelest on seega põhjendamatu Ühendkuningriigi argument, et Snake C18 makseteatistes osutatud täiendavate tollivõlgade sissenõudmine oli võimatu seetõttu, et neid nõudeid ei olnud võimalik täitmisele pöörata. Vastavalt kehtivatele ühenduse tolliseadustiku ja liidu tolliseadustiku sätetele, tõlgendatuna lähtudes ELTL artiklis 325 nimetatud liidu finantshuvide tõhusa kaitse põhimõttest, oleks see liikmesriik nimelt pidanud pärast täiendava tollimaksukohustuse kindlakstegemist nõudma tasumisele kuuluva summa katmiseks piisavate tagatiste esitamist(237). Seega näib mulle, et selline tollivõlgnike maksejõuetus, millele Ühendkuningriik osutab, ei ole iseenesest põhjus, mis saaks liikmesriigi vabastada kohustusest see tollivõlg kõnealuste sätete kohaselt sisse nõuda.

247. Lisaks sellele tuleb tagasi lükata Ühendkuningriigi argument, et Snake C18 makseteatiste tühistamine oli vältimatu, kuna puudus mis tahes metoodika kaupade õige tolliväärtuse määramiseks. Konkreetsemalt väidab liikmesriik, et tema asutused tunnistasid Snake C18 makseteatised kehtetuks pärast seda, kui mõned ettevõtjad olid need vaidlustanud põhjusel, et OLAFi metoodika, mida need asutused operatsiooni Snake käigus vaidluse alla sattunud alahinnatud väärtusega kaupade õige tolliväärtuse kindlaksmääramiseks kasutanud olid, oli imporditud kaupade „ümberhindamiseks“ sobimatu. Ühendkuningriigi hinnangul pidid tema asutused Snake C18 makseteatised kehtetuks tunnistama, kuivõrd need olid väljastatud üksnes OLAFi metoodikast lähtudes.

248. Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on tolliväärtuse määramist käsitlevate liidu õigusnormide eesmärk kehtestada tolliväärtuse õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, mis välistab suvaliste ja fiktiivsete tolliväärtuste kasutamise(238). Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et ühenduse tolliseadustiku artiklitest 29–31 (hilisemad liidu tolliseadustiku artiklid 70–74) tuleneb, et neis sätetes sisalduvad tolliväärtuse määramise meetodid on sätestatud hierarhilises järjestuses ja on omavahel subordinatiivses suhtes, nii et alles siis, kui tolliväärtuse määramine konkreetse sätte alusel ei õnnestu, tuleb kohaldada järjekorras sellele vahetult järgnevat sätet(239). Käesoleval juhul tuleb tähele panna, et toimiku kohaselt oli OLAFi metoodika – nagu ilmnes ka esimese väite käsitlemisel(240) – põhimõtteliselt mõeldud kasutamiseks üksnes riskianalüüsi vahendina tolli igapäevatöös. Pealegi ei märkinud OLAF – vastupidi Ühendkuningriigi väidetule – sugugi mitte alles 20. veebruari 2015. aasta nõupidamisel esimest korda, et korrigeeritud keskmisi hindasid ei peaks kasutama „ümberhindamisel“, vaid liikmesriike teavitati juba prioriteetse kontrollimeetme Discount alguses sellest, et OLAFi metoodika eesmärk on pettuste avastamine. Seega, kui Ühendkuningriigi asutused kasutasid OLAFi metoodikal põhinevaid korrigeeritud keskmisi hindasid Snake C18 makseteatistega nõutavate täiendavate tollimaksude arvutamiseks(241), siis ei kasutanud nad seda metoodikat eesmärgil, milleks see mõeldud oli. Jagan seega komisjoni seisukohta(242), et pärast pettuse teel alahinnatud väärtusega kaupade tuvastamist oleksid Ühendkuningriigi asutused pidanud määrama õige tolliväärtuse, vastavalt ühenduse tolliseadustikus ja liidu tolliseadustikus sätestatud eelnimetatud omavahelises järjekorras olevatele tolliväärtuse määramise meetoditele, võttes arvesse asjaolu, et tegemist oli tollikontrolli esemeks olevate imporditud kaupadega.(243). Seetõttu näib, et kuna operatsiooni Snake raames alahinnatud väärtusega kaupadena tuvastatud kaupade puhul Ühendkuningriik kohaldamisele kuuluvate ja eelmises punktis osundatud tollisätete kohaselt tolliväärtuse määramisega seotud etappe ei läbinud, vaid kohaldas nende sätete asemel OLAFi metoodikat, ei järginud ta liidu tolliõigust ning seega ei kajastanud Snake C18 makseteatistes määratud summad neid summasid, mille need ettevõtjad tegelikult tasuma oleksid pidanud.

249. Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb tõesti, et Ühendkuningriigi asutused andsid endale aru täiendavate summade määramisel tehtud vigadest(244), ent selle asemel, et need vead parandada ja maksude tasumiseks uued korraldused anda, otsustasid nad Snake C18 makseteatised lõplikult tühistada. Ühendkuningriik väidab, et aktsepteeritava metoodika puudumisel oli võlgade tühistamine eelistatud lahendus(245). Nagu ka komisjon leiab, oli Ühendkuningriigil võimalik väljastada uued makseteatised, mida ta otsustas mitte teha.

250. Eeltoodut silmas pidades leian, et pärast seda, kui Ühendkuningriik oli 23 Snake C18 makseteatisega nõutavad tollimaksud kindlaks määranud, nende kohta arvestuskanded teinud ja need võlgnikele teatavaks teinud, rikkus ta kohustusi, mis tulenevad määruse nr 609/2014 artikli 13 lõikest 1 ja määruse nr 1150/2000 sellele vastava artikli 17 lõikest 1, mille kohaselt tuleb liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et kindlaks määratud maksusummad liidu eelarve jaoks kättesaadavaks teha. Nende makseteatiste ning nendega seotud varasemate otsuste tühistamist tuleb käsitada Ühendkuningriigi asutuste haldusveana, mille tõttu jäid liidu traditsioonilised omavahendid sisse nõudmata. Lisaks sellele jagan komisjoni seisukohta, et Ühendkuningriik eelistas Snake C18 makseteatistega nõutavate ja B‑arvestusse kantud summade tühistamist, selle asemel et järgida määruse nr 609/2014 artiklis 13 ja sellele vastavas määruse nr 1150/2000 artiklis 17 sätestatud korda, mis võimaldab liikmesriikidel vabaneda kohustusest teha liidu eelarve jaoks kättesaadavaks need maksudele vastavad summad, mille sissenõudmine osutub võimatuks. Sellest järeldub, et neil asjaoludel ei saa Ühendkuningriik tugineda määruse nr 609/2014 artikli 13 lõikes 2 ja sellele vastavas määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikes 2 sätestatud erandile, kuna kirjeldatud haldusvead ei ole sellest liikmesriigist mittesõltuvad asjaolud. Sellest järeldub, et väljakujunenud kohtupraktikast(246) tulenevalt rikub liikmesriik liidu õigusest tulenevaid kohustusi, kui ta on liidu omavahendite nõude kindlaks määranud, ent jätab vastava summa komisjonile kättesaadavaks tegemata, ilma et mõni ülalnimetatud sätetes ette nähtud tingimustest täidetud oleks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et 23 Snake C18 makseteatise tühistamise ning nendega seotud summade kättesaadavaks tegemata jätmise tõttu jäid 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelist perioodi puudutavad traditsioonilised omavahendid liidu eelarvesse laekumata.

3.      Laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamine

251. Käesolevas hagis Ühendkuningriigile ette heidetavate liidu õiguse rikkumise tõttu liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamisel tugineb komisjon käesoleval juhul OLAFi metoodikale ja talle kättesaadavatele andmetele. Sel alusel leiab ta, et 2011. aasta novembrist kuni 11. oktoobrini 2017 väldanud perioodi puhul oleks komisjonile tulnud traditsiooniliste omavahenditena kättesaadavaks teha 2 679 637 088,86 eurot (brutosumma, millest on maha arvatud sissenõudmiskulud).

252. Ühendkuningriik seevastu ei nõustu oma kaitseargumentides ei kasutatud metoodika ega komisjoni poolt välja arvutatud summaga. Ühendkuningriigi enda hinnangu alusel määras ta Hiinast pärit alahinnatud väärtusega kaupadega seotud täiendavate omavahendite summaks rikkumise perioodil 217 646 623 naelsterlingit(247), mida ta repliigis korrigeeris, vähendades seda 123 819 268 naelsterlingini. Mulle näib, et kuigi liikmesriik vaidleb talle etteheidetavale rikkumisele jätkuvalt vastu, tunnistab ta seeläbi tegelikult kaudselt teatud määral seda, et kaupade väärtuse alahindamises seisnevate tollipettuste vastu võitlemiseks temapoolsete tõhusate meetmete võtmata jätmisega kaasnes traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämine liidu eelarvesse(248). Seega on käesoleva väite keskne küsimus selles, kuidas määrata kindlaks kõnealuste laekumata jäänud vahendite maht.

253. Enne selle küsimuse sisulist käsitlemist tuleb minu meelest teha mõned tähelepanekud seoses Ühendkuningriigi esitatud esmaste vastuväidetega, mis puudutavad ühelt poolt komisjoni ja Euroopa Kohtu pädevust traditsiooniliste omavahendite mahu hindamisel ja kindlaksmääramisel, kuna see on liikmesriikide pädevuses (jagu 1), ning teiselt poolt seda, et käesolev hagi on oma laadilt tegelikult kahju hüvitamise hagi, mistõttu on komisjonil kohustus tõendada, et esineb otsene põhjuslik seos liikmesriigi konkreetse rikkumise ja sellega põhjustatud kahju vahel (jagu 2).

a)      Sissejuhatavad märkused

1)      Komisjoni pädevus hinnata laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahtu ja Euroopa Kohtu pädevus selle üle otsustada

254. Ühendkuningriik leiab, et juhul kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata liidu tolliseadustiku artiklites 70–74(249) sisalduvas meetodite järjestuses eespool olevate meetodite kohaselt(250), on liikmesriigi ainupädevuses rakendada tehinguväärtusel põhineva tavameetodi asemel alternatiivset meetodit(251), mis on ette nähtud liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 3 ja ühenduse tolliseadustiku artiklis 31, ning määrata seeläbi asjaomaste kaupade tolliväärtus kättesaadavate andmete alusel ja „kohaseid meetodeid“ kasutades(252). Selline tolliväärtuse määramine nõuab liikmesriigi asutustelt, kellel on selles osas avar kaalutlusõigus, teatud hulga keeruliste otsuste ja raskete metoodiliste valikute tegemist.

255. Selle tollisätete kohaldamist puudutava kaitseargumendiga ma ei nõustu, kuna leian komisjoni eeskujul, et laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamise meetodina OLAFi metoodika kasutamise eesmärk ei ole kaupade tolliväärtuse määramine nende sätete tähenduses, mis kuulub liikmesriikide ainupädevusse(253). Liidu tolliseadustiku artiklite 69–74 kohaselt peab liikmesriik määrama kaupade tolliväärtuse ning kasutama vajaduse korral selleks teiseseid meetodeid(254). Käesoleval juhul oli Ühendkuningriigi ülesanne määrata Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite tolliväärtus, võttes arvesse konkreetseid märke, millest nähtus, et nende kaupade väärtust on alahinnatud. Nagu käesoleva hagi esimese väite analüüsist ilmneb, siis käesoleval juhul sellist tolliväärtuse määramist ei toimunud. Sellest järeldub, et kui asjaomane liikmesriik ülalnimetatud meetodeid kasutades seda hinnangut andnud ei ole, ei saa komisjon seda teha tema asemel. Liiati ei ole tolliväärtuse selline määramine enam kuidagi võimalik. See asjaolu on lahutamatult seotud sellega, et laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamise meetodina on OLAFi metoodika statistilist laadi ning selle eesmärk on statistiliste andmete alusel kindlaks teha, kui ulatuslik on kahju, mis tekkis seetõttu, et Ühendkuningriik rikkus traditsioonilisi omavahendeid puudutavaid liidu õiguse sätteid, kuivõrd tema asutused ei teinud kõnealuste kaupade suhtes kohast tollikontrolli(255), mistõttu ei arvutatud õigesti neilt kaupadelt tasumisele kuuluvaid tollimakse.

256. Eespool viidatud väljakujunenud kohtupraktikast(256) tuleneb, et üldreeglina on liikmesriigile ette heidetaval liidu tolliõiguse rikkumisel otsene seos selle tagajärjel liidu eelarvesse traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämisega. Selles kontekstis on Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon(257), juba leidnud, et liidu omavahendite süsteemiga, nii nagu see on praegu liidu õiguses välja arendatud, on lahutamatult seotud komisjoni õigus esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames Euroopa Kohtule hindamiseks tema ja liikmesriigi vaheline vaidlus, mis puudutab liikmesriigi kohustust teha teatav liidu omavahendite summa sellele institutsioonile kättesaadavaks(258).

257. Leian, et kuivõrd Ühendkuningriik otsustas käesoleval juhul põhjendatud arvamuses määratud tähtaja jooksul kõnealust traditsiooniliste omavahendite summat komisjonile kättesaadavaks mitte teha, vaid piirdus sellega, et vaidlustas komisjoni seisukoha, mis puudutas tema kohustust see summa üle kanda, tegi see institutsioon õigesti, kui asus seisukohale, et liikmesriik on rikkunud traditsioonilisi omavahendeid puudutavatest õigusnormidest tulenevaid kohustusi, ning otsustas esitada seetõttu liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi. Selles kontekstis peab komisjon tõendama väidetavat liikmesriigi kohustuste rikkumist ning esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumise tuvastada, ilma et komisjon toetuks seejuures suvalistele oletustele(259). Seega tuleb Euroopa Kohtul kontrollida, kas komisjon on nõude aluseks olevat rikkumise perioodi eest laekumata jäänud omavahendite summat piisavalt õiguslikult tõendanud. Sellest tulenevalt tuleb tagasi lükata Ühendkuningriigi argument, mis puudutab metoodikate käsitlemise järjekorda ja mille kohaselt peab Euroopa Kohus esmalt käsitlema selle liikmesriigi pakutud hinnangut.

258. Peale selle leiab Ühendkuningriik, et kui Euroopa Kohus peaks esmalt otsustama, et komisjon on piisavalt tõendanud, et Ühendkuningriik on pettuste vastu võitlemise kohustust rikkunud(260), peab komisjon seejärel tõendama, et tasumisele kuuluvate täiendavate omavahendite mahu kindlaksmääramiseks Ühendkuningriigi pakutud metoodika aluseks on sellised valikud ja tõenditele antud hinnangud, mis on ilmselgelt ebamõistlikud. Konkreetsemalt tuleneb Ühendkuningriigi hinnangul ELTL artiklitest 258 ja 260, et hõlmates oma hagi esemega ka laekumata jäänud traditsioonilisi omavahendeid puudutava küsimuse, on komisjon ületanud ELTL artiklis 258 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi piire, kuna selline hagi peab piirduma küsimusega, kas liikmesriik on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Sellisel juhul peaks komisjon olema kohustatud tõendama teist liiki õigusvastase tegevuse ehk selle, et Ühendkuningriigi poolt tasumata maksudele antud hinnang oli ilmselgelt ebamõistlik.

259. Märgin sellega seoses, et see argument ei arvesta asjaoluga, et käesoleva hagi eesmärgiks on, et Euroopa Kohus tuvastaks eelkõige, et Ühendkuningriik rikkus liidu õigusest tulenevaid omavahenditega seotud kohustusi, mis eeldab tingimata seda, et komisjon näitab ära, millises mahus need vahendid rikkumise tõttu laekumata jäid ja milline oli rikkumise ulatus. Sellise hinnangu andmine ei piira võimalust kasutada ELTL artiklis 260 sätestatud menetlust, kui liikmesriik ei tasu põhisummat või intresse pärast võimalikku kohtuotsust, millega on tuvastatud omavahendite regulatsioonist tulenevate kohustuste rikkumine. Igal juhul ei teki käesoleval juhul küsimust, kas liikmesriik tegutses alahinnatud väärtusega kaupu „ümber hinnates“ mõistlikult. Nimelt puudutab kohtupraktika, millele Ühendkuningriik oma „ümberhindamisega“ seotud teesi põhjendusena osutab, kohustusi, mis on liikmesriigil siis, kui ta asub tollikontrolli raames tekkinud kahtluse korral imporditud kaupade tolliväärtust määrama(261). Ent nagu juba rõhutatud, peab komisjon teise väite raames silmas mitte konkreetsete kaupade tolliväärtuse määramist, vaid laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu määramist statistiliste andmete alusel.

260. Lisaks sellele palus Ühendkuningriik 22. juuni 2018. aasta ja 22. märtsi 2019. aasta teabetaotluses komisjonil anda talle teavet 2 679 637 088,86 euro suuruse mahuga laekumata jäänud omavahendite arvutamise kohta, et ta saaks selle summa üle arvutada. Tõden sellega seoses, et oma repliigis selgitas komisjon, et selle summa arvutamiseks kasutatud metoodika ja andmed olid Ühendkuningriigile kogu aeg teada, võttes arvesse, et eelkõige oli tegemist teabega, mis oli Surveillance 2 andmekogu kaudu saadud sellelt liikmesriigilt endalt.

2)      Väidetav kahju ja põhjusliku seose tõendamise kohustus ning vastupidine stsenaarium

261. Ühendkuningriik leiab, et komisjon peab oma taotlust põhjendama vastavalt vastutusmenetluse standarditele, kuna ta taotleb, et Euroopa Kohus kohustaks liikmesriiki hüvitise ja intressi tasumiseks. Käesoleval juhul ei ole komisjon aga suutnud tõendada ühelt poolt konkreetse ja mõõdetava kahju tekkimist ega teiselt poolt otsest põhjuslikku seost Ühendkuningriigi poolt toime pandud rikkumise ja selle kahju vahel.

262. Sellega seoses tuleb kõigepealt tähele panna, et ELTL artikli 258 kohaselt toimuv menetlus Euroopa Kohtus on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus, mitte aga vastutus- ega hüvitamismenetlus. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis tuleb komisjonil seega tõendada, et Ühendkuningriik on rikkunud liidu õigusest tulenevaid kohustusi(262). Kuivõrd käesoleva hagiga ei soovita seda, et Euroopa Kohus mõistaks kostjaks olevalt liikmesriigilt välja hüvitise ja intressi, ei pea Euroopa Kohus analüüsima neid Ühendkuningriigi poolt esile toodud asjaolusid, mis puudutavad kahju tekkimist ja põhjuslikku seost tollialase rikkumise ja väidetava kahju vahel. See Ühendkuningriigi argument tuleb igal juhul tagasi lükata, pidades silmas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat, millest tuleneb, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on objektiivset laadi(263). Nimelt kujutab liidu õigusnormiga kehtestatud kohustuse täitmata jätmine endast iseenesest kohustuse rikkumist ning tähtsust ei oma asjaolu, et selline täitmata jätmine ei ole kaasa toonud negatiivseid tagajärgi(264). Seega olen arvamusel, et liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi tunnuste tõttu ei ole käesoleva hagi eesmärgiks see, et Euroopa Kohus mõistaks kostjaks olevalt liikmesriigilt välja hüvitise ja intressi.

263. Tuleb aga märkida, et ühelgi juhul ei ole komisjon hagiavalduses taotlenud kahju hüvitamist. Ühendkuningriigi seisukoht, et komisjon peab tõendama, et on tekkinud „kahju“, mille suurus on võimalik kindlaks teha alles pärast seda, kui enne on tõendatud, et see on põhjuslikus seoses liikmesriigi õigusvastase tegevusega, tugineb minu arvates hagiavalduse ja teiste kõnealuses menetluses esitatud kirjalike avalduste vääritimõistmisele. Konkreetsemalt ilmneb esimese nõude kolmandast lõigust, et komisjon heidab ette, et Ühendkuningriik ei teinud liidu eelarve jaoks kättesaadavaks õigeid traditsiooniliste omavahendite summasid, millega kaasnes nende omavahenditega seotud sätete rikkumine. Nagu juba märgitud, peavad liikmesriigid vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklitele 9 ja 10, millele vastavad vastavalt määruse nr 609/2014 artiklid 9 ja 10, koosmõjus otsuste 2007/436 ja 2014/335 artiklitega 2 ja 8, määrama liidu traditsiooniliste omavahendite nõude kindlaks niipea, kui tollieeskirjades ette nähtud tingimused, mis puudutavad tollimaksu kohta arvestuskande tegemist ja võlgniku teavitamist, on täidetud.

264. Seetõttu tuleneb hagiavaldusest ja eelkõige seal osundatud liidu õiguse sätetest üheseltmõistetavalt, et komisjon heidab Ühendkuningriigile ette õigesti arvutatud traditsiooniliste omavahendite summa liidule kättesaadavaks tegemata jätmist, mitte aga liidule kahju tekitamist. Hagiavalduse petitium’is (ja eelkõige selle osas „kuna ta ei arvestanud õigesti teatud […] tollimaksusummasid ega teinud kättesaadavaks õiget traditsiooniliste omavahendite […] summat“) esitatud rikkumise kirjeldus on seega oma olemuselt käsitatav taotlusena tuvastada liikmesriigil lasuva tegutsemiskohustuse rikkumine ehk see, et liikmesriik ei täitnud liidu õigusest tulenevaid kohustusi, mitte aga selle liikmesriigi poolt kahju tekitamine.

265. Mis puudutab järgmiseks Ühendkuningriigi argumenti seoses liikmesriigi konkreetse rikkumise ja omavahendite laekumata jäämise vahelise põhjusliku seose tõendamise vajalikkusega, siis on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et tollimaksutulude kogumise ja vastavate vahendite liidu eelarve käsutusse andmise vahel on „otsene seos“(265). Olen aga arvamusel, et sellest kohtupraktikast tuleneb, et kui liikmesriigi tolli tehtud vea tõttu jäävad tollimaksud sisse nõudmata, ei väära see liikmesriigi kohustust summad, mis oleks tulnud kindlaks määrata, kättesaadavaks teha ning viivist tasuda. Kuigi liikmesriigipoolse tollialaste õigusnormide rikkumise ja liidu eelarvesse üle kandmata jäänud omavahendite summa vahel on sine qua non seos, sest esimene neist mõjutab vältimatult teist, ei tähenda see, et neid kahte elementi tuleks käsitleda nii, nagu oleks tegemist liikmesriigi õigusvastase tegevusega tekitatud kahjuga. Liikmesriik, kes jätab liidu omavahendite nõude kindlaks määramata ja vastava summa komisjonile kättesaadavaks tegemata ilma, et mõni määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikes 2 või määruse nr 609/2014 artikli 13 lõikes 2 sätestatud tingimustest täidetud oleks, rikub liidu õigusest ja eelkõige otsuste 2000/597 ja 2007/436 artiklitest 2 ja 8 tulenevaid kohustusi(266). Seda järeldust toetab Ühendkuningriigi poolt kostja vastuses osutatud kohtupraktika, millest tuleneb, et tolli vead tasumisele kuuluvate tollimaksude arvutamisel toovad vältimatult kaasa traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämise, mille eest vastutab liikmesriik(267). Selles kontekstis on asjassepuutumatud Ühendkuningriigi osutatud ELTL artikkel 340 ja sellega seotud kohtupraktika.

266. Lisaks sellele näib mulle, et teistsugust järeldust ei saa teha ka kohtuasjast, milles tehti kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik(268), millele tuginevad Ühendkuningriik ja menetlusse astujad, kuivõrd nimetatud kohtuasi puudutas teistsugust olukorda kui see, millest on tekkinud käesolev vaidlus. Selles kohtuasjas oli tegelikult küsimus selles, kas Ühendkuningriik vastutab Anguilla – mis on ülemeremaa ja ‑territoorium (ÜMT) – ametiasutuste poolt nii-öelda ÜMT otsust rikkudes väljastatud EXP sertifikaatide eest. Komisjon väitis nimelt, et liikmesriigina pidi Ühendkuningriik kandma vastutust Anguilla ametiasutuste poolt seda otsust rikkudes vastu võetud õigusaktide ja tehtud vigade eest, võttes arvesse Ühendkuningriigi erilist sidet oma ÜMTga, mis ei ole iseseisev riik. Ühendkuningriik leidis, et ükski liidu õigusakt ei võimalda panna Anguillale liidu ees vastutust Anguilla asutuste poolt selle otsuse kohaldamisel tehtud vigade ega sellega kaasneva omavahendite laekumata jäämise eest, mistõttu ei saa selliste vigade eest vastutavaks pidada ka Ühendkuningriiki üksnes põhjusel, et tema on Anguillaga seotud liikmesriigiks(269). Kõnealuses kohtuasjas puudutas keskne probleem seega liidu liikmesriigi vastutust temaga eriliselt seotud ÜMT asutuste tegevuse eest, mis oli vastuolus liidu õigusega ja millega kaasnes omavahendite laekumata jäämine. Kuivõrd käesolev kohtuasi puudutab Ühendkuningriigi enese ja mitte mõne muu üksuse vastutust, siis ei ole nimetatud kohtuotsuses tehtud järeldused, erinevalt sellest, mida see liikmesriik leiab, käesolevale kohtuasjale üle kantavad.

267. Viimaks esitab Ühendkuningriik vastuvõetamatuse vastuväitena argumendi, et komisjon ei ole tõendanud, et meetmed, mille see liikmesriik väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu võitlemiseks valis, tõid tegelikult kaasa traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämise liidu eelarvesse(270). Tema hinnangul eeldab komisjoni tees, mille kohaselt oli väärtuse alahindamises seisnevate pettuste jätkumine tingitud riskianalüüside ja kauba vabastamisele eelnevate tõhusate kontrollide puudumisest, tingimata seda, et selliste meetmete olemasolul oleksid kaubandustehingud ja sellega seotud traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämine lakanud. Teisisõnu, kui ta oleks võtnud pettuste vastu võitlemiseks meetmed, mida komisjon kohaseks peab, oleks alahinnatud väärtusega kaupade import lõppenud, millest järeldub, et mingisuguseid märkimisväärseid täiendavaid tollimakse ei oleks liidu eelarvesse tasuda tulnud. Ühendkuningriik väidab, et talle saab vastutuse panna üksnes selle liidu eelarvesse laekumata jäänud summa eest, mis vastab vastupidise stsenaariumi korral tema poolt tasumisele kuuluvate traditsiooniliste omavahendite ja tema poolt tegelikult liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tehtud traditsiooniliste omavahendite vahele.

268. Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et olukorras, kus traditsioonilised omavahendid jäävad laekumata liikmesriigi asutuste haldusveast tingituna varem aset leidnud sündmuste tõttu, ei ole oluline, kas olnuks võimalik, et need sündmused oleksid aset leidnud ilma selle veata ja seega ilma, et omavahendid oleksid laekumata jäänud(271). Täielikkuse huvides tuleb märkida, et lisaks pistelistele kontrollidele(272) ei teinud Ühendkuningriik rikkumise perioodil praktiliselt ühtki kontrolli. Nii toimides tekitas ta pöördumatu olukorra, mille tagajärjeks oli traditsiooniliste omavahendite märkimisväärne laekumata jäämine, mis tuleb minu arvates tuvastada. Olen arvamusel, et sellises kontekstis ei ole Euroopa Kohtu ülesanne hakata spekuleerima selle üle, mis oleks juhtunud siis, kui Ühendkuningriik oleks liidu õigusest tulenevad kohustused täitnud. Nimelt ei saaks vastupidisel stsenaariumil põhinev analüüs, mida Ühendkuningriik soovitab, kahtluse alla seada asjaolu, et vastavad summad tegelikult laekumata jäid, ega asjaolu, et seda oleks olnud võimalik vältida, kui Ühendkuningriigi tolliasutused oleksid enne kõnealuse kauba vabasse ringlusesse lubamist kohaseid kontrolle teinud. Selline argument on nimelt alusetu, kuna arvesse tuleb võtta seda faktilist olukorda, mis tekkis liidu õiguse rikkumise tõttu, mitte aga seda, kui suures mahus oleks alahinnatud väärtusega kaupu imporditud juhul, kui liikmesriik oleks hüpoteetiliselt tal liidu õigusest tulenevalt lasuvad kohustused täitnud. Niisiis leian, et selline vastupidine stsenaarium ei ole omavahendite laekumata jäämise küsimuses asjakohane.

b)      Sisu

1)      OLAFi metoodika ülevaade ja selle kasutamine laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamisel

269. Komisjon leiab, et kuivõrd alahinnatud väärtusega kaupade õiget tolliväärtust ei ole üht või teist ühenduse tolliseadustikus ja liidu tolliseadustikus ette nähtud meetodit kasutades enam võimalik määrata, tuleb laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlakstegemiseks kasutada kogu kättesaadaval teabel põhinevat hindamist. Võttes arvesse Ühendkuningriigi‑poolse koostöö puudumist, ei ole ühegi otsese tõendiga võimalik asjaomaste kaupade tolliväärtust tõendada. Niisiis leidis komisjon laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite hinnangulise mahu, lähtudes OLAFi metoodikast, mille aluseks on statistilised andmed ja kõnealuste liitu imporditud kaupade hindade korrigeeritud keskmine.

270. Konkreetsemalt toimub OLAFi metoodika kasutamine laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramiseks järgmise skeemi järgi. Kõigepealt loetakse alahinnatud väärtusega kaupadeks need imporditud kaubad, mis jäävad allapoole minimaalse aktsepteeritava hinna (lowest acceptable price) lävendit, mis, juhin tähelepanu, arvutatakse nii, et see moodustab 50% korrigeeritud keskmisest hinnast liidu lõikes (cleaned average price). Alahinnatud väärtusega kaupade hulka loetakse need kombineeritud nomenklatuuri gruppidesse 61–64 kuuluvates kaubakategooriates imporditud kaubad (kombineeritud nomenklatuuri 8-kohaliste kaubakoodide kaupa)(273), mille päevane koondväärtus (päeva kaalutud keskmine väärtus) on andmekogust Surveillance 2 saadud ja andmekogus Comext kasutusel olevate andmete alusel asjaomase kaubakoodi minimaalsest aktsepteeritavast hinnast madalam(274). Teises etapis arvutatakse alahinnatud väärtusega kaubakoguste puhul nende deklareeritud väärtuse ja korrigeeritud keskmise väärtuse vahe alusel välja täiendavalt tasumisele kuulunud tollimaksude summas väljenduv laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite maht.

271. Asjasse puutuval perioodil Ühendkuningriiki imporditud alahinnatud väärtusega kaupade koguseid ja laadi puudutava mis tahes otsese teabe puudumisel on hagis aluseks võetud alahinnatud väärtusega kaupade mahtu hinnatud, lähtudes põhimõtteliselt erinevate kaubakoodidega kaupade minimaalsest aktsepteeritavast hinnast (50% korrigeeritud keskmisest hinnast)(275), ja alahinnatud väärtusega kaubakoguste väärtus on arvutatud, lähtudes keskmisest korrigeeritud hinnast. Kuigi selliselt kirjeldatud metoodika tugineb liikmesriikide poolt ülalnimetatud andmekogude kaudu komisjonile esitatud asjasse puutuvatele andmetele, on sel moel OLAFi metoodika alusel arvutatud summade näol tegemist tagasivaates antud hinnanguga liidu eelarvesse laekumata jäänud vahendite kohta, mitte aga otsese tõendiga summade kohta, mis vastavad kindlaksmääratud nõuetele, mille see liikmesriik oleks pidanud rikkumise perioodil(276) liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegema, kui kauba vabastamisel oleks korralikult kontrolli tehtud.

272. Ühendkuningriik, keda toetavad selles küsimuses ka menetlusse astujad, leiab, et komisjon ei või laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamiseks OLAFi metoodikat kasutada, rõhutades, et see on üksnes riskianalüüsi vahend. Ühendkuningriik ja menetlusse astujad leiavad, et komisjon on hagiavalduses kasutanud OLAFi metoodikat alahinnatud väärtusega imporditud kaupade õige tolliväärtuse määramiseks.

273. Minu arvates ei saa selle argumendiga nõustuda.

274. Ühelt poolt ei ole – pidades silmas imporditud kaupade laadi ja seda, et Ühendkuningriigi tolliasutused jätsid asjaomase tollikontrolli tegemata – kõigepealt kahtlust selles, et pärast seda, kui liikmesriigi tolliasutused on kaubad liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusesse lubanud, ei ole objektiivselt enam võimalik neid kaupu tollikontrolli eesmärgil tagasi kutsuda isegi siis, kui pärast nende vabastamist ilmneb, et tollikontrolli ei tehtud või et seda tehti vigaselt. Selle järelduse vastu ei näi vaidlevat ka Ühendkuningriik(277). Seetõttu saan ainult jagada komisjoni seisukohta, et ei ole ühtki otsest tõendit, mis võimaldaks asjaomaste kaupade kogust või tolliväärtust tõendada. Teisalt, kuigi on õige, et OLAFi metoodika oli algul mõeldud ja liikmesriikide poolt üksmeelselt heaks kiidetud kui riskianalüüsi vahend, aitamaks liikmesriikide tolliasutustel tuvastada võimalikke alahinnatud väärtusega kaupu, on samuti tõsi, et see võimaldab ühelt poolt liikmesriikide poolt komisjonile esitatud statistiliste tolliandmete alusel kindlaks teha riskilävendist madalama väärtusega deklareeritud importkaupade kogused ning teiselt poolt, kasutades samast metoodikast lähtudes välja töötatud kriteeriumina asjaomaste toodete korrigeeritud keskmist hinda liidu lõikes, hinnata omavahendite summat, mille liikmesriik oleks kogunud ja liidu eelarve jaoks kättesaadavaks teinud, kui ta oleks traditsioonilisi omavahendeid puudutavatest õigusnormidest tulenevad kohustused täitnud. Seetõttu olen arvamusel, et mitte millegagi ei ole vastuolus see, et OLAFi metoodika, mis oli küll algul mõeldud tolliriskide analüüsivahendina, võib olla ka laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamise aluseks, kui vahendite liidu eelarvesse laekumata jäämine väljendub selles, et kaubad on liidu tolliterritooriumil lubatud vabasse ringlusesse neid vabastamisel kohaselt kontrollimata.

2)      Kohtuotsuse komisjon vs. Portugal kohaldamine

275. Komisjoni hinnangul toetab statistilistel andmetel põhinevat ja laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamise meetodi puhul kasutatud lähenemisviisi kohtuotsus komisjon vs. Portugal(278).

276. Jagan komisjoni seisukohta, et laekumata jäänud omavahendite hindamine statistilistest andmetest lähtudes ei ole Euroopa Kohtu jaoks põhimõtteliselt terra incognita. Komisjoni osutatud kohtuasi, milles tehti kohtuotsus komisjon vs. Portugal(279), puudutas banaanide vabasse ringlusesse lubamise tolliprotseduuri mõnedes Portugali tollipunktides. Hagis palus komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna tolliasutused aktsepteerisid aastatel 1998–2002 süstemaatiliselt värskete banaanide vabasse ringlusesse lubamiseks esitatud tollideklaratsioone, kuigi nad teadsid või pidid mõistlikult teadma, et banaanide deklareeritud mass ei vastanud nende tegelikule massile, ja kuna Portugali asutused keeldusid laekumata jäänud tuludele ja tasumisele kuuluvale viivisele vastavate omavahendite kättesaadavaks tegemisest, rikkus Portugali Vabariik liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Euroopa Kohus leidis, et võttes arvesse seda, et ühenduse omavahendite nõuetele vastavad summad oleks olnud võimalik kaupade importimist puudutavate toimingute tegemise ja sellele järgnenud kaupade vabastamise ajal õigesti kindlaks määrata, kui liikmesriigi asutused oleksid vajalikku kontrolli teinud, siis tuleb Portugali Vabariik vaidlusaluse perioodi osas asetada olukorda, mis on samaväärne sellega, milles ta oleks olnud, kui ta oleks tollimaksud õigesti määranud ja nende kohta raamatupidamisarvestusse arvestuskanded teinud(280).

277. Tuleb rõhutada, et Euroopa Kohus lükkas ühemõtteliselt tagasi Portugali Vabariigi kaitseargumendi, et kõne all olevatel aastatel nõuetekohaselt kindlaks määramata jäänud omavahendite summa välja arvutamine oli välistatud, kuna Portugali asutuste tegevusetuse paratamatu tagajärjena ei olnud asjaomaste kaupade puudumise tõttu võimalik neid kontrollida. Euroopa Kohus leidis, et selle võimaluse puudumisel ei olnud sobimatu arvutada selles kohtuasjas kõne all olevatel aastatel ehk aastatel 1998–2002 nõuetekohaselt kindlaks määramata jäänud omavahendite summat, lähtudes hiljem ehk 2003. aasta 1. augusti ja 31. oktoobri vahelisel ajal tehtud kontrollide tulemustest(281). Tuleb siiski märkida, et lõpuks jättis Euroopa Kohus komisjoni taotluse tolli õigusvastasest tegevusest tulenevate omavahendite summa kindlaksmääramiseks rahuldamata, kuna välja pakutud statistilises meetodis kasutati selle kindlaksmääramiseks vale võrdlusraamistikku(282).

278. Lahendus, mille Euroopa Kohus kohtuotsuses komisjon vs. Portugal(283) valis, kinnitab niisiis ühelt poolt seda, et kui tegemist on sellise liikmesriigipoolse tolliõiguse rikkumisega, millega seotud kaubad on juba liidu territooriumil vabasse ringlusesse lubatud, ei ole välistatud, et komisjon võib etteheidetavat rikkumist iseloomustavatele teatud statistilistele andmetele tugineda eelkõige selle rikkumise tõttu liidu eelarvesse laekumata jäänud omavahendite mahu tagantjärele kindlaksmääramiseks. Teiselt poolt tuleb tõdeda, et kohtuasi, milles see kohtuotsus tehti, puudutas väga konkreetselt piiritletud tollirikkumist ehk banaanide deklareeritud massi ja kasti tegeliku massi erinevuse aktsepteerimist, mille kohta oli selle sama rikkumisega seotud hilisemate kontrollide käigus kogutud täpsete andmete alusel võimalik võrdlemisi lihtsalt teha statistilisi järeldusi rikkumise perioodil imporditud kaupade deklareeritud massi ja nende tegeliku massi võimaliku erinevuse kohta. Käesoleval juhul iseloomustab laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamiseks kasutatud metoodikat aga see, et see hõlmab mitut asjasse puutuvat näitajat, nagu pettuse teel alahinnatud väärtusega kaupade kogus kõigi rikkumise perioodil imporditud kaupade hulgas ning neile imporditud kaupadele omistatav „õiglane (tolli)väärtus“. Seega iseloomustavad need näitajad kaupade väärtuse alahindamises seisnevate pettuste mõju liidu eelarvele ning üldisemalt Ühendkuningriigile ette heidetava rikkumise mahtu, andes samas laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahuga seotud teavet kaudsemalt kui kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus komisjon vs. Portugal(284), kõne all olnud statistilised andmed.

3)      Laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamiseks komisjoni poolt pakutud lähenemisviisi põhimõtteline lubatavus

279. Liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramiseks komisjoni poolt välja pakutud OLAFi metoodika näib – nagu ka eelnevast analüüsist ilmneb – minevat Euroopa Kohtu poolt juba lahendatud traditsiooniliste omavahendite mahu kokku arvutamisega seotud õiguslikest probleemidest kaugemale. Tegemaks kindlaks, kas ja kuivõrd vastab komisjoni poolt välja pakutud metoodika ELTL artikli 258 alusel esitatava liikmesriigi kohustuste rikkumise hagiga seotud kriteeriumidele, tuleb minu meelest vaadelda ühelt poolt Euroopa Kohtu praktikast tulenevaid tõendamiskoormust puudutavaid kriteeriume ja teiselt poolt selle metoodilise lähenemisviisi põhilisi tunnuseid.

280. Klassikalise kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 258 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi eesmärk liikmesriikide kohustuste rikkumiste ja nende tagajärgede tõhus kõrvaldamine(285). Nagu käesolevas ettepanekus juba osutatud(286), tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et selles sättes nimetatud menetlus seisneb liikmesriigi poolt EL toimimise lepingust või mis tahes teisese õiguse aktist tulenevate kohustuste rikkumise objektiivses tuvastamises(287). Siinkohal tuleb tähele panna, et rikkumiseks kõnealuse sätte tähenduses on ka omavahenditega seotud meetmete võtmata jätmine(288). Lisaks sellele – nagu juba osutatud – peab komisjon, kelle ülesanne on väidetav rikkumine tõendada, esitama ELTL artiklis 258 sätestatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldaksid kohtul rikkumise tuvastada, ilma et komisjon võiks seejuures toetuda suvalistele oletustele(289). Üksnes juhul, kui komisjon on esitanud „piisavalt tõendeid asjaolude kohta“, millest nähtub kostjaks oleva liikmesriigi rikkumine, „peab liikmesriik sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama selliselt esitatud asjaolud ja nende tagajärjed“(290).

281. Minu arvates tuleneb eeltoodust, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, kus komisjon heidab liikmesriigile ette eelkõige traditsiooniliste omavahendite kogumise ja teatud summade liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tegemisega seotud liidu õigusest tulenevate kohustuste rikkumist, peab komisjon esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, et viimane saaks kontrollida, kas etteheide, et Ühendkuningriik on rikkunud kohustust teha teatud omavahendite summa liidule kättesaadavaks, on põhjendatud, kusjuures komisjon ei või tugineda oletustele. See tähendab ka, et laekumata jäänud omavahendite mahu kindlakstegemisel ei pea Euroopa Kohus valima poolte pakutud erinevate metoodiliste lähenemisviiside vahel, nagu näib kostja vastuses soovitavat Ühendkuningriik, vaid andma hinnangu üksnes komisjoni poolt hagi põhjendamisel pakutud OLAFi metoodikale.

282. Võttes seejuures arvesse, millist laadi on käesoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse esimese väite esemeks olev Ühendkuningriigile ette heidetav liidu tolliõiguse rikkumine, ei saa Euroopa Kohus tähelepanuta jätta kohtuasja neid faktilisi asjaolusid, mida on käsitletud selle väite raames(291) ja millest ilmneb, et olles küll täiesti teadlik liidu tollipiiridel Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamises seisnenud pettuste massilisest toimumisest ja nende laadist, ei võtnud Ühendkuningriik rikkumise perioodil tõhusaid meetmeid selliste tollipettuste vastu võitlemiseks, eelkõige jättes läbi viimata riskianalüüsid, tegemata kauba füüsilised läbivaatused ja nõudmata importijatelt tagatiste esitamist. Seejuures ei võtnud Ühendkuningriik kaubast proove, et määrata väärtuse alahindamise kahtlusega imporditud kaupade õige tolliväärtus vastavalt ühenduse tolliseadustikule ja liidu tolliseadustikule. Seega muutis eelkirjeldatud rikkumine võimatuks ka väärtuse alahindamises seisnevate pettuste esemeks olevate kaupade osakaalu kindlakstegemise rikkumise perioodil ja nende „õige“ tolliväärtuse määramise.

283. Komisjon rõhutab oma kirjalikes menetlusdokumentides niisiis õigesti, et määravaks teguriks, mis tingib liidu eelarvesse laekumata jäänud omavahendite mahu hindamise seda kaudselt iseloomustavate statistiliste andmete ex post analüüsi alusel, on ühenduse tolliseadustikus ja liidu tolliseadustikus ette nähtud üksteisele järgnevate tolliprotseduuride kohaldamata jätmine. Seda, milline olnuks konkreetsete pettustega seotud kaupade puhul liidu tolliõigusega kooskõlas olev olukord, ei ole seega võimalik tagantjärgi kindlaks teha, sest nii Ühendkuningriigi kui komisjoni pädevatel asutustel puudub eelkõige võimalus õige tolliväärtuse määramiseks liidu tollialastes õigusaktides ette nähtud hindamisreeglite alusel. Kuivõrd see olukord on objektiivselt tingitud sellest, et liikmesriik ise tollialaseid sätteid rikkus, peab ta selle rikkumise tuvastamise korral kandma vastutust nende liidu eelarvesse laekumata jäänud summade eest, mis määratakse kindlaks üksnes andmete „kaudse“ analüüsi alusel ja sel moel kindlaksmääramisega paratamatult seotud kõige suurema tõenäosuse alusel. Seetõttu leian, et põhimõtteliselt ei ole välistatud, et komisjon tõendab ELTL artiklis 258 nimetatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses liidu omavahenditega seotud õiguse rikkumise ulatust statistilistel andmetel põhineva metoodika abil, kui selle kontrollimise võimatuks osutumine on vältimatult tingitud liikmesriigi tolliasutuste tegevusetusest. Seda tõlgendust toetab ka ELTL artiklist 325 tulenev liikmesriigi kohustus kaitsta liidu finantshuve.

284. Tulenevalt statistilistel andmetel põhineva OLAFi metoodika laadist, ei saa siiski alahinnata sellega seotud tõendusväärtust puudutavaid probleeme(292). Ei saa nimelt eitada, et võimalike eelarvesse laekumata jäänud vahendite mahu mõõtmiseks saab kasutada erinevaid meetodeid ja need võivad tulemuseks anda erinevaid summasid. Käesolev kohtuasi on selle kohta eriti heaks näiteks, võttes arvesse, et hageja ja kostja on laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu mõõtmiseks esitanud radikaalselt erinevad lähenemisviisid. Komisjon ise ei eita nende laekumata jäänud summade hindamiseks võimalike meetodite paljusust, märkides Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele antud vastustes, et põhimõtteliselt võiks kõnealuse rikkumise tagajärge põhjendada ka muude selliselt laekumata jäänud vahendite mahu hindamise meetoditega. Kuigi mul on tõsiseid kahtlusi OLAFi metoodika väidetavate eeliste ehk selle „lihtsakoelisuse“ osas, mida komisjon oma kirjalikes menetlusdokumentides korduvalt esile toob(293), on tegemist statistliste meetodite tõendusväärtuse hindamise seisukohast asjasse puutuva kriteeriumiga ning tuleb tõdeda, et sel viisil hinnatuna sõltub laekumata jäänud eelarvevahendite maht suuresti konkreetsest valitud meetodist.

285. Lisaks sellele tuleb meeles pidada seda, et kui laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahtu arvutatakse, lähtudes andmekogudes Surveillance 2 (kombineeritud nomenklatuuri gruppidesse 61–64 kuuluvate Hiinast pärit kaupade impordiga seotud andmed) ja Comext (korrigeeritud keskmiste hindade arvutamine) sisalduvatest andmetest, mis on oma olemuselt faktilisi asjaolusid kajastavad andmed, sõltub lõplik summa ka metoodilistest valikutest, nagu see, milliste kriteeriumide alusel määratakse kindlaks alahinnatud väärtusega kaupade kogus, ja see, kuidas määratletakse nende kaupade väärtuse „ümberhindamiseks“ kasutatav võrdlusväärtus. Need metoodilised valikud on oma olemuselt pigem normatiivsed kriteeriumid, kuivõrd need sõltuvad kõnealust metoodikat kasutava institutsiooni tehtud valikutest. Seega saan vaid nõustuda Ühendkuningriigi argumendiga, et OLAFi arvutuste aluseks olev tehniline aruanne on põhjendatud üksnes mingisuguse enne EL-28 tasandil määratletud „õiglase hinna“ (fair price) kontekstis(294). Probleem, mis puudutab hindamiskriteeriumide varieeruvust ja nende mõju laekumata jäänud summa suurusele, tuleb eelkõige esile komisjoni poolt Euroopa Kohtu küsimustele antud kirjalikust vastusest, kust ilmneb, et lõpliku arvutuse tulemus erineb muu hulgas sõltuvalt minimaalsest aktsepteeritavast hinnast (10–50% keskmisest hinnatasemest)(295) ning komisjon „kaalus seda lähenemisviisi“. Kuigi komisjon leiab, et juhul, kui minimaalseks aktsepteeritavaks hinnaks oleks loetud 10% korrigeeritud keskmisest hinnast, oleks Ühendkuningriigi asutustele ette heidetavate rikkumiste tõttu liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite kogumahuks 2 092 703 277,93 eurot, on sellest hoolimata tõsi, et see summa vastab 78,1%-le summast, mida komisjon käesolevas kohtuasjas nõuab, olles aluseks võtnud minimaalse aktsepteeritava hinna, milleks on 50% korrigeeritud keskmisest hinnast, mida minu meelest ei saa tähelepanuta jätta. Seega tuleb tunnistada, et statistilistel andmetel põhineva metoodika kasutamisega kaasneb võimalus valida erinevad, ent ühtmoodi pädevad võrdlusalused, mis seavad tulemuse sõltuvusse sellest metoodikast.

286. Eeltoodut silmas pidades leian, et ELTL artikli 258 alusel toimuvas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses ei ole välistatud, et juhul kui otsesed tõendid puuduvad liikmesriigi tegevusetuse tõttu, tugineb komisjon hagis kõnealuse liikmesriigi rikkumise tõttu liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamisel statistilistel andmetel põhinevale metoodikale. Selleks, et mitte hälbida liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse eesmärkidest, saab laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamiseks sellise metoodika kasutamine olla aktsepteeritav vaid siis, kui konkreetse meetodi valik on põhjendatav käsitletava juhtumi eripäradega, kui selles kasutatavad võrdlusalused ei ole meelevaldsed ega kallutatud ning kui selle meetodi kasutamine kujutab endast kõigil kättesaadavatel ja asjasse puutuvatel andmetel põhinevat sidusat kvantitatiivset analüüsi. Pealegi tuleb selles metoodikas kasutatavate normatiivsete kriteeriumide valikul olla seda ettevaatlikum, mida vähem on kõnealuse metoodikaga seotud alusandmeid toetavaid otseseid tõendeid. See aspekt on seda olulisem, et ELTL artikli 258 alusel toimuvas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses on laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite hindamise eesmärk asetada liikmesriik vaidlusaluse perioodi osas samaväärsesse olukorda nagu see, milles ta oleks olnud, kui ta oleks tollimaksud õigesti kindlaks määratud ja need raamatupidamisarvestusse kandnud(296). Viimaks suurendab etteheidetava rikkumise tõttu laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite kindlaksmääramiseks valitud metoodika usaldusväärsust see, kui kasutatud metoodika valiku juures on esitatud täpsustused võimalike alternatiivsete meetodite, nende kasutamise korral saadavate tulemuste ning põhjuste kohta, miks komisjon otsustas valida just konkreetse metoodika.

4)      Statistilistel andmetel põhineva metoodika kasutamine käesoleval juhul

287. Kõigepealt tuleb märkida, et poolte kirjalikest avaldustest ning toimikust tervikuna ilmneb, et tulenevalt tolliõiguse sätete rikkumise laadist on laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamiseks kogutud vähe selliseid tõendeid, mis puudutavad rikkumise perioodil Ühendkuningriiki imporditud kaupu. Konkreetsemalt piirduvad need tõendid peaasjalikult Ühendkuningriigi tolliasutuste poolt 2017. aastal laboris analüüsitud 12 artikliga(297) ning Hiina tollilt saadud kontrollitulemustega(298). Sellised tõendid ei ole aga kõnealuste imporditud kaupade õige tolliväärtuse ning kõnealuste imporditud kaupade väärtuse alahindamises seisnenud pettuste tõttu liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamiseks esinduslikud(299). Nagu käesolevas ettepanekus juba korduvalt märgitud, on laekumata jäänud summade väljaarvutamise võimatus tingitud käesoleval juhul objektiivsetest asjaoludest ehk Ühendkuningriigi tegevusetusest talle teada olnud väärtuse alahindamise riski juhtimisel. Nõustun seetõttu komisjoni seisukohaga, et kuivõrd alahinnatud väärtusega kaubad on liidu tolliterritooriumil juba vabasse ringlusesse lubatud, ei ole enam võimalik nende tegelikku väärtust kindlaks teha, nii et liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu saab arvutada üksnes stricto sensu tagasivaatelise hinnangu andmise teel. Mulle näib, et seda lähtekohta Ühendkuningriik tegelikult ei vaidlusta, kuna ta on esitanud – juhuks, kui talle esimeses väites ette heidetav rikkumine peaks kinnitust leidma – võimalike laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramiseks omaenda statistilise meetodi.

288. Selles kontekstis tuleb märkida, et neile kättesaadavate andmete alusel on pooled ühel meelel selles, et Hiinast pärit kaupade väärtuse alahindamise tõttu toimus Ühendkuningriigi territooriumil rikkumise perioodil tollipettus, ning selles, et alahinnatud väärtusega kaupade import kasvas märkimisväärselt aastatel 2012–2016(300). Samamoodi ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kui võrrelda 2017. aasta esimese kuue kuu andmeid 2018. aasta esimese kuue kuu andmetega, siis operatsiooni Swift Arrow tagajärjel(301) vähenes märkimisväärselt Ühendkuningriiki imporditud ja pettuse teel alahinnatud tolliväärtusega asjaomaste kaupade kogus, samas kui õiguspäraselt imporditud kaupade kogus jäi võrreldavale tasemele. Kuigi pooled on eri meelt selles, milline tõlgendus neile asjaoludele anda, nõustuvad nad asjaolude kui sellistega. Pooled ei vaidle ka selle üle, et tollipettuse tõttu laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamiseks on põhimõtteliselt sobiv kasutada sellist statistilistel andmetel põhinevat metoodikat, mis hõlmab kõigepealt rikkumise perioodil pettuse teel alahinnatud väärtusega kaupade koguse kindlaksmääramist ja siis nende kaupade „õige“ tolliväärtuse määramist. Seejärel arvutatakse deklareeritud väärtuse ja selle „õige“ väärtuse vahest lähtudes välja täiendavate tollimaksude summa.

289. Seevastu on poolte vahel tõsine erimeelsus laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamiseks kasutatavas metoodikas aluseks võetavate asjaolude osas. Mis puudutab esiteks alahinnatud väärtusega kaupade koguse kindlakstegemist, siis komisjoni hinnangul tuleb arvesse võtta EL‑28 tasandil keskmise väärtuse alusel määratud minimaalsest aktsepteeritavast hinnast madalama väärtusega imporditud kaupade kogust ja andmekogus Surveillance 2 sisalduvaid päeva-koondandmeid, samas kui Ühendkuningriik leiab, et selle koguse kindlakstegemiseks tuleb kasutada üksnes Ühendkuningriiki importimisel deklareeritud väärtustest lähtudes kindlaks määratud „kontroll-lävendit“, millest väiksema väärtusega asjaomaste imporditud kaupade väärtust võib olla alahinnatud(302). Teiseks, mis puudutab alahinnatud väärtusega kaupade „ümberhindamiseks“ kasutatavat võrdlusväärtust, siis komisjoni hinnangul tuleb lähtuda deklareeritud väärtuse ning EL‑28 korrigeeritud keskmise hinna vahest, samas kui Ühendkuningriik leiab, et „kontroll-lävendist“ madalama väärtusega artiklid saab „ümber hinnata“, arvutades välja (konkreetse artikli) deklareeritud väärtuse ja nimetatud lävendi väärtuse vahe. Nende metoodiliste lähenemisviiside erinevuse tagajärjeks on väga suur erinevus laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamise tulemuses. OLAFi metoodika alusel hindab komisjon traditsiooniliste omavahendite summaks, mis oleks komisjonile tulnud kättesaadavaks teha, 2 679 637 088,86 eurot (brutosumma, millest tuleb maha arvata sissenõudmiskulud). Ühendkuningriik aga hindab selle summa suuruseks esmalt 217 646 623 naelsterlingit(303), enne kui teha mahaarvamised vastavalt Breach C18 makseteatistele(304). Teisel korral korrigeeris ta seda numbrit ja vähendas 143 115 553 naelsterlingini, millest tuleb Breach C18 makseteatiste alusel maha arvata 44 296 285 naelsterlingit. Kokkuvõttes seisneb üks suuremaid erinevusi poolte esile toodud meetodite vahel selles, et kui komisjoni lähenemisviis tugineb keskmistele hindadele kogu liidu lõikes, siis Ühendkuningriigi meetodi aluseks on üksnes Ühendkuningriigi andmete kasutamine.

290. Järgmiseks tuleb üksteise järel käsitleda laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamisel komisjoni poolt aluseks võetud meetodi kahte etappi ehk alahinnatud väärtusega kaupade koguse ja nende imporditud kaupade „ümberhindamiseks“ kasutatava võrdlusväärtuse kindlaksmääramist.

i)      Alahinnatud väärtusega kaupade koguse kindlaksmääramine

291. Ühendkuningriik väidab ühelt poolt, et ei ole ühtki veenvat põhjendust, miks kasutada rikkumise perioodil alahinnatud väärtusega kaupade koguse kindlaksmääramiseks EL‑28 keskmistest hindadest tuletatud minimaalseid aktsepteeritavaid hindasid. Teisalt leiab see liikmesriik, et hagiavaldusest ja kohtueelse menetluse käigus komisjoni koostatud dokumentidest ilmneb, et 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelisel perioodil piirdusid laekumata jäänud traditsioonilised omavahendid nende täiendavate tollimaksudega, mille tasumist nõudsid Ühendkuningriigi asutused Snake C18 makseteatistes ja mis tühistati.

292. Ühendkuningriigi eelnimetatud kaitseargumente arvesse võttes tuleb rikkumise perioodil alahinnatud väärtusega imporditud kaupade koguse kindlaksmääramise problemaatikat uurida kahes etapis, võttes esiteks seisukoha 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelise perioodi kohta ja seejärel komisjoni hinnangute kohta, mis puudutavad perioodi 1. jaanuarist 2015 kuni 11. oktoobrini 2017.

–       2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vaheline periood

293. 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelist perioodi puudutava taotluse eseme kohta on komisjon eelkõige Euroopa Kohtu küsimustele antud vastuses täpsustanud, et heidab Ühendkuningriigile ette traditsiooniliste omavahendite regulatsioonist tulenevate kohustuste rikkumist ning nõuab sellest tulenevalt alahinnatud väärtusega imporditud kaupadega seotud ja OLAFi metoodika alusel kindlaks määratud summasid.

294. Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 120 ja sellega seotud kohtupraktikast tuleneb, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade selle aluseks olevatest fakti- ja õigusväidetest ning et see peab olema piisavalt selge ja täpne, võimaldamaks kostjal enda kaitseks valmistuda ning Euroopa Kohtul oma kontrolli teha. Sellest tuleneb, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagiavaldus toetub, peavad ilmnema ühtselt ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast ning nõuded peavad olema esitatud üheselt mõistetavalt, et vältida seda, et Euroopa Kohus otsustab ultra petita või jätab mõne etteheite kohta seisukoha võtmata(305). Eelkõige peab komisjoni hagiavaldus sisaldama selget ja üksikasjalikku kirjeldust põhjustest, mis on viinud komisjoni veendumuseni, et liikmesriik on rikkunud mõnda aluslepingutest tulenevat kohustust. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendamiseks esitatud komisjoni väite sõnastuse vastuolulisus ei vasta järelikult seatud nõuetele(306).

295. Käesoleval juhul märgin, et mis puudutab hagiavalduses esitatud hinnangut laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahule, siis on komisjon sõnaselgelt märkinud, et 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vaheline periood „kuulub siia hulka võlgade tõttu, mille Ühendkuningriik ise kindlaks määras ja seejärel tühistas“. Lisaks sellele esitab komisjon rikkumise kirjeldust puudutavas hagiavalduse osas pikki mõttearendusi, iseloomustamaks rikkumist, mille tingis Snake C18 makseteatiste tühistamise käigus tehtud haldusviga(307). Komisjoni hinnangul põhjustas Ühendkuningriik selle haldusveaga, mille eest lasub finantsvastutus tema asutustel, traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämise liidu eelarvesse. Mulle näib, et seeläbi on hagiavalduses tõendatud seos ühelt poolt Ühendkuningriigile ette heidetava haldusvea ja teiselt poolt selle liikmesriigi poolt komisjonile kättesaadavaks tegemisele kuuluvate traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämise vahel. Repliigis lisab komisjon, et „käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puudutab Ühendkuningriigi enda poolt [operatsiooni] Snake raames kindlaks määratud tollivõlgasid“.

296. Neist viidetest näib mulle, et sellist sõnastust kasutades on komisjon selle perioodi osas ise teise väite eset piiranud selliselt, et see hõlmab vaid neid laekumata jäänud traditsioonilisi omavahendeid, mille eest Ühendkuningriik vastutab tulenevalt võlgadest, mille liikmesriik ise operatsiooni Snake käigus kindlaks määras, väljastades eelkõige ettevõtjatele 23 Snake C18 makseteatist, mis hiljem tühistati. Sellist tõlgendust toetavad minu arvates ka ametlikus kirjas ja põhjendatud arvamuses sõnastatud komisjoni etteheited. Ametlikust kirjast tuleneb, et „asjaomase perioodi (2011–2014) puhul kuuluvad omavahenditena tasumisele summad, mille aluseks on 24 kindlaks määratud ja hiljem tühistatud võlga“(308). Samuti on oluline rõhutada, et esiteks sisaldab põhjendatud arvamus sama sõnastust, mis sisaldub hagiavalduses, ja teiseks on seal ühemõtteliselt täpsustatud, et „kuivõrd Ühendkuningriigi selle argumendi eesmärgiks on rikkumise ajalise ulatuse piiramine, siis tuleb märkida, et 2011. aasta ja 2014. aastal [operatsiooni] Snake lõpu vahelise perioodi osas puudutab komisjoni nõue summasid, mida käsitleti neis kauba vabastamisele järgnevates sissenõudmiskorraldustes, mille Ühendkuningriigi toll väljastas pärast seda operatsiooni ja mille ta seejärel tühistas“(309).

297. Eeltoodud põhjendustest tuleneb, et 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelise perioodi osas piirdub teise väite ese nende traditsiooniliste omavahenditega, mille eest vastutab Ühendkuningriik tulenevalt täiendavatest tollivõlgadest, mis määrati kindlaks operatsiooni Snake käigus, ja eelkõige 23 Snake C18 makseteatisega, mis sellele liikmesriigile süüks arvatavate haldusvigade tõttu tühistati(310).

–       1. jaanuari 2015 ja 11. oktoobri 2017 vaheline periood

298. Mis puudutab 1. jaanuari 2015 ja 11. oktoobri 2017 vahelist perioodi, siis on komisjon laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summade ja eelkõige alahinnatud väärtusega imporditud kaupade koguste kindlakstegemiseks hagiavalduses kasutanud OLAFi metoodikat. Komisjoni lähenemisviis on, et laekumata jäänud summad, mis vastavad traditsioonilistele omavahenditele, mille Ühendkuningriik oleks kogunud ja liidu käsutusse andnud, kui ta oma kohustused täitnud oleks, määratakse kindlaks, lähtudes keskmisest korrigeeritud hinnast 50% moodustavast riskilävendist madalama väärtusega deklareeritud imporditud kaupade kogusest. Ühendkuningriigi hinnangul on komisjoni selline valik meelevaldne. Ta vaidlustab lähenemisviisi, mille kohaselt loetakse kõik sellest lävendist madalama väärtusega kaupade deklaratsioonid automaatselt alahinnatud väärtusega deklaratsioonideks, ning leiab, et tegemist on üksnes asjaoluga, millega saab põhjendada kahtlust, mis võib kaasa tuua täiendava kontrollimise.

299. Siinkohal tuleb märkida, et komisjon nõustub põhimõtteliselt lähenemisviisiga, mille kohaselt kõiki imporditud kaupu, mille deklareeritud väärtus on samasse kategooriasse kuuluvate kaupade keskmisest hinnast madalam, ei saa põhimõtteliselt käsitada automaatselt alahinnatud väärtusega kaupadena, väites, et OLAFi metoodikat ei kohaldatud kõigi Ühendkuningriiki imporditud ja korrigeeritud keskmisest hinnast vähemalt 50% madalama väärtusega deklareeritud kaupade suhtes, vaid et ta kasutas päeva koondandmeid. Päeva koondandmete kasutamise tulemuseks on väidetavalt see, et kui teatud kaubapartiide väärtus on madalam kui 50% keskmisest korrigeeritud hinnast ja teiste partiide pinnalt on võimalik saada keskmine, mis on EL‑28 lõikes konkreetse päeva minimaalsest aktsepteeritavast hinnast kõrgem, on päeva koondandmete keskmine minimaalsest aktsepteeritavast hinnast kõrgem, mistõttu ei võeta neid alahinnatud väärtusega partiisid hõlmavaid päeva koondandmeid laekumata jäänud vahendite arvutamisel arvesse(311). See institutsioon väidab, et kuigi päeva-koondandmete kasutamisel on oht, et minimaalsest aktsepteeritavast hinnast madalama väärtusega deklareeritud importkaupade koguse hulka loetakse ka mõned õiguspäraselt imporditud kaubad, jätab OLAFi metoodika teatud osa alahinnatud väärtusega kaupadest välja. Mulle näib, et Euroopa Kohtu küsimustele antud kirjalikes vastustes loobub Ühendkuningriik oma varasemast positsioonist ning nõustub tegelikult komisjoni selle argumendiga, kuivõrd ta märgib, et ainus põhjus, miks komisjoni arvutatud traditsiooniliste omavahendite maht on palju suurem Ühendkuningriigi meetodit kasutades arvutatud mahust, on see, et OLAFi meetodi puhul kasutatakse palju kõrgemaid „ümberhindamise“ hindasid(312).

300. Kokkuvõttes võib poolte lähenemisviiside erinevus, mis puudutab rikkumise perioodil alahinnatud väärtusega imporditud kauba kogust, mida laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamisel arvesse võetakse, ilmsesti olla selgitatav sellega, et pooled on valinud erinevad lävendid. Nimelt, kui OLAFi metoodika aluseks on minimaalne aktsepteeritav hind, milleks on 50% EL‑28 korrigeeritud keskmisest hinnast, siis Ühendkuningriik soovib alahinnatud väärtuse lävendi kindlaks määrata, lähtudes arvutustest, mille aluseks on üksikud Ühendkuningriigi tolliasutustele esitatud impordideklaratsioonid(313). Võttes arvesse nende kriteeriumide erinevusi ja asjaolu, et nii OLAFi metoodika kui ka Ühendkuningriigi pakutu eesmärk on hinnata sama laekumata jäänud summat, ent erineval tasandil ehk vastavalt liidu kui terviku vaatepunktist ja asjaomase liikmesriigi vaatepunktist, olen arvamusel, et Ühendkuningriigi pakutud metoodika võiks olla kohaseks võrdlusaluseks, et hinnata kriitiliselt rikkumise perioodil alahinnatud väärtusega imporditud kaupade koguseid, mis on arvutatud OLAFi metoodika alusel. Vastates Euroopa Kohtu küsimustele selle kohta, kuidas mõjutaks laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summat see, kui komisjon oleks alahinnatult imporditud kaupade võrdlusväärtusena minimaalse aktsepteeritava hinna asemel kasutanud Ühendkuningriigi alahinnatud väärtuse lävendit, märkis Ühendkuningriik, et kuigi ta ei suuda selle institutsiooni arvutusi täpselt taasesitada, olnuks laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summa hinnanguliselt 4,4–4,7% väiksem. Niisiis, nagu ka Ühendkuningriik õigesti märkis, olen seisukohal, et tohutu erinevus komisjoni ja Ühendkuningriigi poolt käesolevas kohtuasjas laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahule antud hinnangute vahel on peamiselt selgitatav alahinnatud väärtusega kaupade „ümberhindamisel“ kasutatava võrdlusväärtuse, mitte niivõrd nende kogusega(314).

301. Eeltoodust tuleneb, et komisjoni meetod ei ülehinda ilmselgelt rikkumise perioodil alahinnatud väärtusega kaupade kogust. Perioodi pikkust ja pettuste laadi arvesse võttes näib, et selles osas ei erine poolte seisukohad märkimisväärselt, kuna vastavalt komisjoni ja Ühendkuningriigi antud hinnangute vaheline 5protsendiline erinevus jääb mõistlikesse piiridesse. Seega tuleb nõustuda laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramise aluseks olevale alahinnatud väärtusega kaupade kogusele antud hinnanguga, mille on oma hagis esitanud komisjon.

ii)    Laekumata jäänud omavahendite mahu kindlaksmääramiseks kasutatav võrdlusväärtus

302. Nagu käesolevas ettepanekus juba märgitud, lahknevad poolte seisukohad põhiliselt küsimuses, millist hinnataset tuleb kasutada alahinnatud väärtusega kaupadena käsitatavate kaupade „ümberhindamisel“, et arvutada välja täiendav tollimaks ja määrata kindlaks liidu eelarvesse laekumata jäänud vahendite maht. Komisjoni hinnangul tuleb need parandused teha, lähtudes korrigeeritud keskmistest hindadest, kuna ühelt poolt ei varieeru tekstiilitoodete ja jalatsite hinnad aja jooksul märkimisväärselt ning teiselt poolt tuleb olukorras, kus Ühendkuningriigi tolliasutused ei teostanud kauba läbivaatust ega proovide võtmist statistiliselt esinduslikus ulatuses, eeldada, et alahinnatud väärtusega kaubad jagunesid hinna ja kvaliteedi lõikes samamoodi nagu väärtuse alahindamisega mitte seotud kaupade hinnad. Ühendkuningriik seevastu leiab, et see metoodiline valik ei ole põhjendatud, kuna mitte ükski tõend ei kinnita hüpoteesi, et alahinnatud väärtusega deklareeritud kaubad on hinna ja kvaliteedi poolest samasuguste omadustega kui teised Hiinast imporditud kaubad. Vastupidi, kogutud andmed näivad viitavat sellele, et alahinnatud väärtusega kaupade puhul peeti silmas odavate toodete segmenti Ühendkuningriigi turul.

303. Seejuures, nagu ma juba rõhutasin, ei tohi võrdlusväärtus kui normatiivne kriteerium olla meelevaldne ning selle eesmärk on asetada liikmesriik vaidlusaluse perioodi osas samasugusesse olukorda nagu see, kus ta olnuks siis, kui ta oleks tollimaksud õigesti kindlaks määranud ja need raamatupidamisarvestusse kandnud. Leian nimelt, et võrdlusväärtus peab olema kooskõlas kõigi kõnealuse rikkumisega seotud faktiliste ja õiguslike asjaoludega, kuna tegemist on ühe laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramise põhialusega(315).

304. Kõigepealt ilmneb komisjoni analüüsist, mida Ühendkuningriik liiati sisuliselt vaidlustanud ei ole, et kogusest rääkides rakendati valdava osa Hiinast pärit alahinnatud väärtusega imporditud tekstiilitoodete ja jalatsite suhtes tolliprotseduuri 42, mis tähendab, et nende sihtkohaks olid teised liikmesriigid liidu tolliterritooriumil. Näiteks tuleneb OLAFi aruandest, et 2016. aastal rakendati 87% Ühendkuningriiki saabunud madala väärtusega tekstiilitoodete ja jalatsite suhtes tolliprotseduuri 42, samas kui tolliprotseduuri 40 rakendati samal perioodil üksnes 13% Hiinast pärit imporditud tekstiilitoodete ja jalatite suhtes. See erinevus kinnitab minu meelest, et pettustega seotud tehingud, mille puhul olid sihtkohaks teised liikmesriigid, viidi üle Ühendkuningriiki(316). Minu arvates leiab komisjon ka õigesti, et tollimaksude kogumisega seoses ei tule nende kahe tolliprotseduuri kohaldamisalasse kuuluvaid kaupu teineteisest eristada, kuivõrd ülejäänud 13% imporditud kaupadest, mis deklareeriti tolliprotseduurile 40, oleks olnud võimalik pärast nende vabastamist Ühendkuningriigis edasi saata teistesse liikmesriikidesse. Sellest järeldub, et suur enamus alahinnatud väärtusega imporditud kaupadest suunati otseselt või kaudselt tekstiilitoodete ja jalatsite turule liidus tervikuna, mitte konkreetselt Ühendkuningriigi turule, mistõttu ei ole ühtki mõistlikku põhjust nende „ümberhindamiseks“ mingisuguse muu võrdlusväärtuse alusel peale selle, mis iseloomustab asjaomaste kaupade hinnataset liidus tervikuna.

305. Järgmiseks ilmneb menetlusdokumentidest, et Ühendkuningriik kritiseerib liidu lõikes keskmisi hindasid aluseks võtvatel korrigeeritud keskmistel hindadel põhineva võrdlusväärtuse kasutamist, kuna see ei võta arvesse asjaomaste kaupade kvaliteeti ega sisenemiskohaks olevat liikmesriiki, seda enam, et komisjon ei ole esitanud tõendeid kõnealuste kaupade väärtuse kohta. Niisiis tuleks neile liidu korrigeeritud keskmistele hindadele eelistada Ühendkuningriiki ennast puudutavaid andmeid. Nagu käesolevas ettepanekus juba märgitud(317), on selles osas komisjonile raske ette heita, et ta alahinnatud väärtusega kaupade väärtusega seotud otseseid tõendeid esitanud ei ole, kuivõrd selle tegemata jätmine on Ühendkuningriigi tolliasutuste tegevusetuse tagajärg. Olen arvamusel, et asjaomaste kaupade väärtust puudutavate otseste tõendite puudumisel on ELTL artikli 258 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis lubatav liidu eelarvesse laekumata jäänud vahendite mahtu tõendada sellise statistilistel andmetel põhineva tõendiga nagu käesolevas asjas.

306. Lisaks sellele tuleb selle kriitikaga seoses tähele panna, et käesoleval juhul peab laekumata jäänud omavahendite mahu kindlakstegemise eesmärk olema kindlaks teha, milline oleks pidanud olema rikkumise perioodil toimunud tollimaksudega maksustamisega kaasnev asjaomase liikmesriigi panus liidu eelarvesse siis, kui käesoleva hagi esimeses väites kirjeldatud rikkumised ei oleks aset leidnud. Tollimaksude näol on tegemist, nagu juba märgitud(318), liidu traditsiooniliste omavahenditega, mille liikmesriigid peavad liidu käsutusse andma vastavalt määruste nr 1150/2000 ja nr 609/2014 sätetele nende koosmõjus(319). Imporditollimaksudega maksustamisele eelneb kaupade tolliväärtuse määramine ja nendega seotud tollimaksude arvutamine, need kaks etappi eelnevad imporditud kaupade liidu tolliterritooriumil vabasse ringlusesse ja lõplikult tarbimiseks lubamisele. Tollimaksudega seoses ei saa niisiis tollikontrolli puudumise tõttu liidu eelarvesse laekumata jäänud vahendite mahu hindamise aluseks olla see, kuhu peaksid asjaomased kaubad paigutuma konkreetse liikmesriigi turul, eelkõige kas selle turu madalamatesse või kõrgematesse kvaliteedisegmentidesse, mis on otseste tõendite puudumisel spekulatiivset laadi asjaolu, võttes arvesse, et liitu imporditud kaupade tolliväärtuse määravad pädevad tolliasutused. Seetõttu saan vaid nõustuda Ühendkuningriigi argumendiga, et kaupade tolliväärtus vastab nende eksportijalt soetamise maksumusele ning selle väärtuse määravad kindlaks kaupade laad ja kvaliteet, mitte nende sihtkoht(320). Sellest järeldub, et kaupade tolliväärtuse määramiseks liidu tolliterritooriumile sisenemisel ei ole kaupade sihtkohaks oleva liikmesriigi tuvastamine asjasse puutuv, mistõttu tegi komisjon õigesti, kui ei eristanud kaupade väärtuse alahindamises seisnenud tollipettuse tõttu laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlakstegemisel mis tahes moel kõnealuseid kaupasid, lähtudes nende sihtkohast liidu sees(321).

307. Mis puudutab veel seda, et liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamisel kasutatavaks võrdlusväärtuseks valiti EL‑28 korrigeeritud keskmine hind, siis ühelt poolt moodustab liit, nagu käesolevas ettepanekus juba märgitud(322), ühtse tolliliidu, kusjuures tollialaste õigusnormide kehtestamine kuulub liidu ainupädevusse. Teiselt poolt määrab kolmandatest riikidest pärit imporditud kaupadelt arvutatud tollimaksudega maksustamine kindlaks liidu eelarve suuruse. Järeldan sellest, et sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus liikmesriigi asutuste tegevusetusest tingituna ei ole otseseid tõendeid, mis võimaldaksid laekumata jäänud omavahendite mahu kindlaks teha, tuleb nõustuda komisjonipoolse ühtsel võrdlusalusel põhineva metoodilise lähenemisviisiga, võtmata arvesse selliseid iga liikmesriigi eripärasid nagu rahvastiku elatustase ja ostujõud, millest võib sõltuda asjaomaste kaupade müügihind igas liikmesriigis eraldivõetuna. Neil põhjustel olen arvamusel, et õigeks tuleb pidada komisjoni lähenemisviisi, mille puhul kasutatakse võrdlusväärtusena korrigeeritud keskmisi hindasid liidu lõikes, kuna nende aluseks on ühises andmekogus Surveillance 2 liikmesriikide poolt deklareeritud väärtused(323). See võrdlusväärtus on niisiis väärtus, millest oleks liidu käsutusse antavate traditsiooniliste omavahendite arvutamisel lähtutud, kui liidu tolliõigust oleks õigesti kohaldatud. Kuivõrd selle metoodika aluseks on deklareeritud hindade keskmine, peegeldab see väärtus kõigi rikkumise perioodil imporditud kaupade laadi ja kvaliteeti, eelistamata mis tahes moel neid turusegmente, kuhu asjaomased kaubad kuuluvad. Võttes arvesse, et pooled ei vaidlusta eeldust, et asjaomaste Hiinast pärit tekstiilikaupade ja jalatsite puhul on tegemist kaupadega, mille hinnad on üsna stabiilsed(324), tuleb minu arvates asuda seisukohale, et korrigeeritud keskmised hinnad liidu lõikes on liidu eelarvese laekumata jäänud omavahendite mahu hindamisel võrdlusväärtusena sobivad ega ole meelevaldsed(325).

5)      Kokkuvõte seoses traditsiooniliste omavahendite mahu hindamisega

308. Esitatud kaalutlusi silmas pidades leian, et komisjoni poolt hagiavalduses esitatud argumendid ei võimalda Euroopa Kohtul võtta kindlat seisukohta käesolevas hagis käsitletavate laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite täpse mahu osas.

309. Esiteks, nagu käesolevas ettepanekus eespool märgitud(326), piirdub hagi ese 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelise perioodi osas Snake C18 makseteatistele vastavate võlgadega. Laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahuks, mille tuvastamist komisjon taotleb, peab loogiliselt võttes olema summa, mis jäi laekumata nende makseteatiste tühistamise tõttu, ega saa olla sellest suurem. Hagiavalduses on komisjon aga sõnastanud taotluse, mis puudutab eelnimetatud perioodil liidu traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämist 1 001 511 991,60 euro ulatuses(327). Seejuures ei ole see summa – nagu Ühendkuningriik minu arvates õigesti märgib – kooskõlas komisjoni argumentidega, mille kohaselt hõlmab tema taotlus eelnimetatud perioodi puhul neid summasid, mis on seotud Ühendkuningriigi tolli väljastatud Snake C18 makseteatistega, mis hiljem tühistati. Tuleb rõhutada, et ehkki toll määras operatsiooni Snake raames alahinnatud väärtusega kaupadena tuvastatud kaupade tolliväärtuse, lähtudes korrigeeritud keskmistest hindadest liidu lõikes – mille puhul oli tegemist Ühendkuningriigi haldusveaga(328) –, ei oleks Snake C18 makseteatistega seotud laekumata jäänud omavahendite hinnanguline maht saanud ühelgi juhul olla suurem kui 357 miljonit naelsterlingit(329). Pealegi oli Ühendkuningriigi väitel ettevõtjatele teatavaks tehtud Snake C18 makseteatistest tulenevaks summaks 192 568 694,30 naelsterlingit(330). Selline vastuolu hagi nõudes nimetatud summade ja rikkumise perioodil laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu tuvastamise nõude põhjenduste vahel on minu meelest selgitatav üksnes sellega, et komisjon on valesti valinud võrdlusaluse, võttes lisaks Snake C18 makseteatiste sissenõudmisega seotud summadele arvutamisel arvesse kõik kõnealusel perioodil statistiliste andmete alusel alahinnatud väärtusega imporditud kaubad. Leian, et kuna käesoleval juhul on 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelise perioodi eest liidu eelarvesse laekumata jäänud omavahenditena komisjoni poolt nõutava summa täpsus olulisel määral ebaselge, ei ole komisjon selle summa õigsust piisavalt tõendanud.

310. Teiseks tuleneb eeltoodust, et OLAFi metoodika, mida komisjon kasutas 1. jaanuari 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelisel perioodil laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamiseks, on sobiv ega ole meelevaldne ning seda võib kasutada rikkumise perioodil alahinnatud kaupade koguste kindlakstegemiseks ning nende „ümberhindamiseks“ kasutatava võrdlusväärtuse määramiseks.

311. Kuigi Euroopa Kohus saab põhimõtteliselt rahuldada komisjoni taotluse teha kindlaks laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summa osas, mis puudutab 1. jaanuari 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelist perioodi, tekib siiski küsimus, kas hinnates summat, mille tuvastamist komisjon taotleb, tuleb 1. mai 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelise perioodi puhul „arvesse võtta“ ka alates 2018. aasta maist operatsiooni Breach raames väljastatud Breach C18 makseteatiste esemeks olevad summad. Ühendkuningriik väidab seejuures, et on 27 ettevõtjalt nõudnud kokku 25 miljonit naelsterlingit tollimakse ja kandnud vastavad summad(331) B‑arvestusse(332). Konkreetsemalt väidab Ühendkuningriik, et kuigi komisjon oli kaheksast sellisest makseteatistest teadlik juba 2018. aasta maikuust saati(333), ei lahutanud ta nimetatud makseteatistele vastavaid summasid oma laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite hinnangulisest summast maha. Otsust need summad arvestusse kanda ei vaidlustatud ei põhjendatud arvamuses ega hagiavalduses, samas kui kaheksa Breach C18 makseteatise puhul toimus B-arvestusse kandmine 2018. aasta mais, nii et komisjon oli sellest kohtueelses menetluses teadlik. Komisjon aga kostab vastu, et Ühendkuningriik ei nõustunud kogu kohtueelse ja kohtumenetluse kestel teatama oma arvutuste üksikasju (ja eelkõige näitama ära deklaratsioone, koguseid ja „ümberhindamisel“ kasutatud väärtusi), mistõttu ei olnud komisjonil võimalik eristada neid imporditud kaupasid andmekogu Surveillance 2 päeva-koondandmetel põhineva lähenemisviisiga hõlmatud kogustest.

312. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib ELTL artikli 258 alusel esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi juhul, kui asjaomane liikmesriik ei ole põhjendatud arvamust selles määratud tähtaja jooksul järginud(334). Liikmesriigi kohustuste rikkumise olemasolu tuleb seega hinnata põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel liikmesriigis valitsenud olukorrast lähtuvalt(335). Käesoleval juhul ilmneb kostja vastusest, ilma et komisjon sellele asjaolule vastu vaidleks, et Ühendkuningriik väljastas 2018. aasta maikuus ja seega enne 24. septembri 2018. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppu, kaheksa Breach C18 makseteatist, mis puudutasid perioodi alates 1. maist 2015. Võttes arvesse, et komisjon oli sellest enne põhjendatud arvamuse esitamist teadlik, oleks ta pidanud vastavate summadega 24. septembri 2018. aasta põhjendatud arvamuses arvestama. Seega saab Ühendkuningriik 1. mai 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelist perioodi puudutava lõpliku summa arvutamisel nõuda üksnes kaheksa Breach C18 makseteatise mahaarvamist. Tegemaks kindlaks, kas neile kaheksale makseteatisele vastavaid summasid tuleb arvesse võtta käesolevas kohtuasjas, tuleb – nagu käesolevas ettepanekus korduvalt märgitud – pidada silmas määruse nr 609/2014 artikli 13 lõiget 1 ja määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõiget 1, mis panevad liikmesriigile kohustuse kõik kindlaksmääratud maksudele vastavad summad komisjonile kättesaadavaks teha(336). Toimikust ei nähtu aga, ning ka pooled ei väida, et kõnealused kaheksa Breach C18 makseteatist oleksid muutunud sissenõudmisele mittekuuluvateks määruse nr 609/2014 artikli 13 lõike 2 teise ja kolmanda lõigu kohaselt või et tegemist oleks aegunud nõuetega liidu tolliseadustiku artikli 103 tähenduses(337). Sellest järeldub, et praegu tuleks neile kaheksale makseteatisele vastavad summad põhimõtteliselt perioodi 2015–2017 traditsiooniliste omavahendite hinnangulisest summast maha arvata, seda enam, et kirjalikus vastuses Euroopa Kohtu küsimustele esitas Ühendkuningriik selle mahaarvamise tegemiseks vajalikud andmed(338). Olen siiski arvamusel, et ELTL artikli 258 alusel toimuva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses ei saa Euroopa Kohus asuda komisjoni asemele, arvutades ise välja kõnealusele kaheksale Breach C18 makseteatisele vastava täpse summa, ega seda „maha arvata“ summast, mida komisjon liidu eelarvesse laekumata jäänud omavahenditena nõuab.

313. Eeltoodud kaalutluste põhjal jõuan järeldusele, et teise väitega tuleb nõustuda osas, milles sellega soovitakse tuvastada, et Ühendkuningriik on rikkunud eelnimetatud traditsioonilisi omavahendeid puudutavaid sätteid, ent komisjoni taotlus traditsiooniliste omavahendite summa kindlaksmääramiseks tuleb rahuldamata jätta.

314. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et 2011. aasta novembri ja 2014. aasta novembri vahelisel perioodil ei teinud Ühendkuningriik kättesaadavaks õiget traditsiooniliste omavahendite summat, mis seondus tema poolt operatsiooni Snake raames tuvastatud impordipettuste ning seejärel tühistatud Snake C18 makseteatistega, ning seeläbi rikkus ta otsuste 2007/436 ja 2014/335 artikleid 2 ja 8 ning määruse nr 1150/2000 artikleid 2, 6, 9, 10, 11 ja 17, millele vastavad vastavalt määruse nr 609/2014 artiklid 2, 6, 9, 10, 12 ja 13. Teen aga Euroopa Kohtule ettepaneku jätta seda perioodi puudutavas osas täielikult rahuldamata hagiavalduse esimese nõude kolmandas lõigus esitatud taotlus, kuna komisjon ei ole tõendanud seal näidatud summade õigsust.

315. 1. jaanuari 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelise perioodi osas olen seisukohal, et Ühendkuningriik rikkus eelnimetatud sätetest tulenevaid kohustusi, jättes kättesaadavaks tegemata summad, mille ta oleks pidanud kättesaadavaks tegema. Kuivõrd aga kaheksale Breach C18 makseteatisele vastav summa tuleks traditsiooniliste omavahendite summast maha arvata ning kuna Euroopa Kohus ei saa seda summat komisjoni asemel kindlaks määrata, ei ole käesoleva hagi lahendamisel võimalik 1. jaanuari 2015. aasta ja 11. oktoobri 2017. aasta vahelise perioodi traditsiooniliste omavahendite summat kindlaks määrata.

316. Kui Euroopa Kohus teise väite osas minu ettepanekut järgib, muutub laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summa arvutamisel kasutatavat vahetuskurssi puudutav küsimus ainetuks. Seega käsitlen selle argumendi põhjendatust lühidalt vaid teise võimalusena ning üksnes juhuks, kui Euroopa Kohus peaks otsustama komisjoni poolt traditsiooniliste omavahenditena nõutava summa kindlaks määrata.

4.      Viivis

317. Mis puudutab Ühendkuningriigi esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, et komisjoni poolt määruse nr 609/2014 artikli 12 alusel esitatud viivise nõue on vastuvõetamatu, kuna põhjendatud arvamuses ei osutanud komisjon mitte ühelegi viivise maksmisega seotud rikkumisele, siis märgin, et selles arvamuses on sõnaselgelt mainitud eelkõige selle määruse artiklit 12(339), mis vastab määruse nr 1150/2000 artiklile 11. Seega ei ole hagiavalduses, vastupidi liikmesriigi väidetule, põhjendatud arvamuses kindlaks määratud vaidluse eset laiendatud, mistõttu tuleb see vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

318. Komisjon leiab, et võttes arvesse lahutamatut seost ühelt poolt liidu omavahendite kindlaksmääramise ja ette nähtud tähtaja jooksul nende komisjoni kontole kandmise kohustuste ning teiselt poolt viivise maksmise kohustuse(340) vahel, peab Ühendkuningriik maksma viivist vastavalt määruse nr 609/2014 artiklile 12. Selle sätte sõnastusele viidates leiab komisjon, et viivise summa arvutatakse pärast seda, kui Ühendkuningriik on põhisumma kättesaadavaks teinud, lõpetades seeläbi kõnealuste traditsiooniliste omavahendite summa sellele kontole kandmisega viivitamise. Ühendkuningriik leiab seevastu, et viivise nõue on vastuvõetamatu, kuivõrd sellise nõude esitamine on ennatlik, pidades silmas, et viivise tasumise kohustus tekib alles tulevikus. Nagu juba eespool selgitatud(341), on Euroopa Kohtu praktikas tõdetud, et ühelt poolt liidu omavahendite kindlaksmääramise ja ette nähtud tähtaja jooksul komisjoni kontole kandmise kohustus ning teiselt poolt viivise maksmise kohustus on omavahel lahutamatult seotud. Kohustus kanda omavahendid kontole ja kohustus tasuda kontole viivitusega ülekandmise eest viivist on omavahel seotud kui põhikohustus ja kõrvalkohustus(342). Sellest tuleneb, et kui Euroopa Kohus nõustub teise väitega ja asub seisukohale, et Ühendkuningriik on rikkunud omavahendite kindlaksmääramise ja ülekandmisega seotud kohustusi, järeldub sellest, et see liikmesriik on kohustatud maksma viivist. Täielikkuse huvides märgin, et pooled näivad olevat ühel meelel selles, et kui Ühendkuningriik asjaomased summad tasub, tuleb kohaldada määruse 2016/804 artikli 1 lõikes 6 sätestatud 16protsendilist piirmäära(343).

D.      ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva lojaalse koostöö kohustuse rikkumine

319. ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva lojaalse koostöö kohustuse rikkumist puudutavat etteheidet tuleb minu meelest käsitleda eraldi osas, milles see seondub komisjoni väidetega teabe esitamata jätmise kohta(344). Nimelt heidab komisjon selle etteheitega ette seda, et Ühendkuningriik keeldus talle esitamast ühelt poolt koopiat õiguslikust hinnangust või mis tahes muid andmeid selle Snake C18 makseteatiste tühistamiseni viinud hinnangu sisu kohta ning teiselt poolt kõiki selle tõttu laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlakstegemiseks vajalikke andmeid. Need väited aga on sõltumatud komisjoni esimese väite raames esitatud argumendist, mille kohaselt kujutab tollikontrollimeetmete võtmata jätmine endast tolliasutustel lasuva liidu finantshuvide kaitsele suunatud meetmete võtmise kohustuse rikkumist.

320. Kõigepealt tuleb tähelepanu juhtida sellele, et ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest tuleneb, et liikmesriigid on kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et saavutada liidu õiguse täielik toime ja tõhusus(345). Tuleb rõhutada, et ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid aitama komisjonil täita tema ülesandeid, milleks on ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt eelkõige aluslepingute ja institutsioonide poolt aluslepingute alusel võetud meetmete rakendamise tagamine(346).

321. Mis puudutab esiteks komisjoni esimest etteheidet(347), siis nähtub käesoleval juhul toimikust, et see institutsioon palus Ühendkuningriigil esitada koopia asjaomasest õiguslikust hinnangust, millega oli põhjendatav Snake C18 makseteatiste tühistamine(348). Ametlikule kirjale 22. juunil 2018. aastal antud vastuses märkis Ühendkuningriik, et nende võlgade tühistamise otsustas järelevalvet teinud ametnik(349) sõltumatult ja tuginemata mis tahes õiguslikule hinnangule, kusjuures see liikmesriik väitis, et sellist hinnangut ei ole isegi olemas. Selle asemel esitasid liikmesriigi asutused vaid mitme väljastatud tühistamiskirja koopiad. Ühendkuningriik rõhutab, et kõnealune õiguslik hinnang puudutas teatud ettevõtjate suhtes algatatud likvideerimismenetlusi, ent see ei viinud Snake C18 makseteatiste tühistamiseni.

322. Sellega seoses tuleb märkida, et konkreetselt tollidokumentide avalikustamise kontekstis peavad liikmesriigid selleks, et aidata komisjoni tema ülesandes valvata asutamislepingu täitmise järele, andma talle eelkõige tarvilikku teavet omavahendite nõuetekohase sissemaksmise kontrollimiseks(350). Minu meelest järeldub sellest, et isegi juhul, kui asjaomane õiguslik hinnang ei olnud järelevalvet tegeva ametniku tehtud tühistamisotsuse õigusliku aluse hindamise seisukohast asjasse puutuv, oli komisjonil õigus nõuda, et liikmesriik selle dokumendi esitaks, kuivõrd toimikust nähtub, et see liikmesriik tunnistas mitu korda selle olemasolu(351). Samuti tuleb rõhutada, et kuigi põhjuseks, miks komisjon hakkas tajuma seda õiguslikku hinnangut Snake C18 makseteatiste tühistamise alusena, olid Ühendkuningriigi antud selgitused, siis selle dokumendi saamiseks esitas ta taotluse selle tõttu, et nende teatiste kohaselt tasumisele kuuluvaid summasid, mis puudutasid liidu traditsioonilisi omavahendeid ja seega liidu eelarvet, sisse ei nõutud. Asjaolu, et hiljem ilmnes, et Snake C18 makseteatiste tühistamise tingisid muud põhjused, ei muuda minu arvates kuidagi komisjoni poolt ülalnimetatud ülesande täitmise raames esitatud taotluse põhjendatust.

323. Märgin, et poolte vahel ei ole põhimõtteliselt vaidlust selles, et Ühendkuningriik kõnealust õiguslikku hinnangut ei esitanud. Viimane, eitamata selle esitamata jätmist, väidab aga, et isegi juhul, kui Snake C18 makseteatised oleksid tühistatud kõnealuse õigusliku hinnangu, mitte järelevalvet tegeva ametniku sõltumatu otsuse alusel, laieneks sellele hinnangule igal juhul ametisaladuse kaitse ning erandi tegemine selle konfidentsiaalsuse kaitsest ei oleks võimalik. Ühendkuningriigi väitel tuleb kasutatud dokumendid komisjonile kättesaadavaks teha „mõistlikel tingimustel“(352), mistõttu ei pidanud ta seda dokumenti komisjonile edastama.

324. Selle argumentatsiooniga ei saa minu arvates nõustuda. Leian siinkohal, et see kohustus tuleneb, nagu ka komisjon õigesti rõhutas, Ühendkuningriigi poolt osundatud kohtuotsuse komisjon vs. Itaalia(353) ekslikust tõlgendamisest. Nimelt ilmneb, et selles kohtuasjas nõudis komisjon Itaalia Vabariigilt kõiki asjaomaseid summasid põhjendavat ülevaadet koos viidetega kõigile aluseks olevatele tollidokumentidele. Seda, et kui komisjon dokumente nõuab, peab ta seda tegema mõistlikel tingimustel, märkis Euroopa Kohus vastuseks liikmesriigi argumendile, et komisjoni taotlus nõuab „märkimisväärset vajalikku eeltööd“, mistõttu ei saa ta seda rahuldada „määratud tähtaja jooksul“(354). Seetõttu näib mulle, et see kohtuotsus ei ole käesolevas kohtuasjas asjasse puutuv, ning märgin, et see ei seondu ametisaladusega kaitstud dokumentide avaldamise problemaatikaga.

325. Mis puudutab eelkõige Ühendkuningriigi kaitseargumenti, mille kohaselt laieneb kõnealusele õiguslikule hinnangule „ametisaladuse“ kaitse, mille tõttu on tegemist konfidentsiaalse dokumendiga, siis leian, et viimane ei ole käesoleval juhul ära näidanud, miks ei saanud dokumenti, mille koostasid HMRC teenistused järelevalvet tegeva ametniku isikus, kes näib samuti kuuluvat selle asutuse koosseisu(355), komisjonile avaldada, isegi kui tegemist oli ametisaladusega. Nimelt, kuivõrd kõnealuse õigusliku hinnangu adressaadiks oli sama asutuse teenistus, näib selle suhtes olevat kohaldatav in-house-arvamusi puudutav Euroopa Kohtu praktika(356). Lisaks sellele on oluline tähele panna, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liikmesriik tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, tavadele või olukordadele, et põhjendada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist(357). Sellest järeldub, et Ühendkuningriik ei saa eelnimetatud koostöökohustuse täitmata jätmise põhjendamisel tugineda sedalaadi raskustele ega põhjendada nendega oma otsust komisjonile Snake C18 makseteatistega seotud dokumente mitte avaldada.

326. Mis puudutab teist komisjoni poolt lojaalse koostöö kohustuse rikkumisega seoses esitatud etteheidet(358), mille kohaselt ei esitanud Ühendkuningriik komisjoni korduvatest nõudmistest hoolimata kogu teavet, mis oli vajalik Snake C18 makseteatiste tõttu laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramiseks, siis näib mulle, et tegelikult see liikmesriik neile väidetele vastu ei vaidle. Lisaks sellele nähtub toimikust, et Ühendkuningriik on neile väidetele vastanud alles kohtumenetluses. Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb seega sedastada, et Ühendkuningriik rikkus lojaalse koostöö põhimõttest tulenevaid kohustusi.

327. Eeltoodud kaalutlusi silmas pidades olen arvamusel, et jättes komisjonile edastamata kõnealuse õigusliku hinnangu ja Snake C18 makseteatistest tulenevate laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramiseks kogu vajaliku teabe, rikkus Ühendkuningriik ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevaid kohustusi.

E.      Käibemaksu ja käibemaksu-omavahenditega seotud õigusnormidest tulenevate kohustuste rikkumine

328. Kolmandas väites leiab komisjon, et Ühendkuningriik rikkus ELL artikli 4 lõikest 3, ELTL artikli 310 lõikest 6 ja artiklist 325 ning direktiivi 2006/112 artikli 2 lõike 1 punktidest b ja d, artiklitest 83, 85–87 ja artikli 143 lõike 1 punktist d tulenevaid kohustusi. Seda väidet põhjendades leiab komisjon sisuliselt, et nii tolliprotseduuri 40 kui tolliprotseduuri 42 esemeks olnud imporditud kaupade tolliväärtuse ebaõige määramise tagajärjel vähenes käibemaksuga maksustatav väärtus, mistõttu jäi liit ühest osast omavahenditest ilma.

329. Tolliprotseduuri 40 osas rõhutab komisjon, et direktiivi 2006/112 artikli 2 lõike 1 punkti d ja artiklite 85–87 kohaselt on käibemaksuga maksustamine impordi liikmesriigi ülesanne ning selle maksuga maksustatav väärtus hõlmab tolliväärtust, tollimaksusid ja kõrvalkulusid. Komisjon leiab, et kuna käibemaksuga maksustamisel ei võetud arvesse imporditud kaupade õiget tolliväärtust, ei arvestatud vastavate summadega käibemaksust laekuvate omavahendite baasi kindlaksmääramisel.

330. Tolliprotseduuri 42 kohta märgib komisjon kõigepealt, et OLAFi aruande kohaselt imporditi 2016. aastal 87% kaupadest Ühendkuningriigi kaudu teistesse liikmesriikidesse. Järgnevalt toob ta esile, et tolliprotseduuri 42 esemeks olnud kaupade puhul moodustab direktiivi 2006/112 artikli 83 kohaselt käibemaksuga maksustatava väärtuse kaupade või muude sarnaste kaupade ostuhind või ostuhinna puudumisel omahind, mis määratakse kindlaks tarnimise aja seisuga. Viimaks leiab ta, et kui imporditud kaupade tolliväärtus on vale, arvutatakse seetõttu valesti ka käibemaks, millega kaupade või veo sihtkohaks olev liikmesriik need maksustama peab.

331. Komisjon järeldab kõigist neist asjaoludest, et jättes võtmata meetmed imporditud kaupade tolliväärtuse alahindamise pärssimiseks, rikkus Ühendkuningriik ELL artikli 4 lõikest 3 ning ELTL artikli 310 lõikest 6 ja artiklist 325 tulenevaid kohustusi, ning jättes tagamata kõigi käibemaksutulude kogumise, jättis ta liidu osaliselt ilma sellest maksust laekuvatest omavahenditest. Konkreetsemalt lisab komisjon, et direktiivi 2006/112 artikli 143 lõige 2, kus on sätestatud tolliprotseduuri 42 alusel toimuva impordi suhtes kohaldatavad tingimused, paneb liikmesriikidele kohustuse võtta kõik käibemaksuga maksustamise tagamiseks asjakohased meetmed. Jätnud sellised meetmed võtmata, kahjustas Ühendkuningriik seega teiste liikmesriikide võimet käibemaksu koguda ning peaks selle olukorra eest vastutust kandma.

332. Ühendkuningriik seevastu leiab, et komisjoni nõudel puudub igasugune õiguslik alus. Seejuures toob ta esile, et ei direktiivi 2006/112 sätted ega ELTL artikli 4 lõige 3 ei pane liikmesriigile vastutust teises liikmesriigis laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite või käibemaksu-omavahendite eest. Ta lisab, et komisjon, kes tugineb vaid üldistele lojaalse koostöö ja pettustevastase võitluse kohustustele, ei suuda täpsustada, millisel õiguslikul alusel on ühel liikmesriigil väljaspool oma piire kohustus vastutada käibemaksu kogumise eest teises liidu liikmesriigis. Samuti märgib ta, et komisjoni käsitlusega nõustumise korral ei oleks võimalik mõõta, mil määral vastutab üks liikmesriik teises liikmesriigis esimese kohustuste rikkumise tõttu laekumata jäänud omavahendite eest.

333. Peale selle rõhutab Ühendkuningriik, et direktiivi 2006/112 artikli 83 kohaselt on tolliprotseduuri 42 esemeks olevate imporditud kaupade käibemaksuga maksustatava väärtuse määramise aluseks sihtkohaks olevas liikmesriigis asuvale kauba lõplikule saajale esitatud arvel kajastuv ostuhind. Ta märgib, et see teine liikmesriik peab kontrollima ja tagama, et kauba soetamisel oleks käibemaks õigesti deklareeritud. Ta järeldab sellest, et väidetav põhjuslik seos, millele komisjon osutab, ei ole tõendatud. Viimaks väidab Ühendkuningriik, et ühestki komisjoni poolt esile toodud faktilisest asjaolust ei tulene, et ta oleks oma tegevusega takistanud teistel liikmesriikidel käibemaksuga maksustamist.

334. Nendest argumentidest lähtudes tuleb kõigepealt teha mõned täpsustused, mis puudutavad käibemaksu-omavahendite õiguslikku regulatsiooni (jagu 1), ning seejärel analüüsida üksteise järel etteheiteid, mis puudutavad tolliprotseduure 40 (jagu 2) ja 42 (jagu 3).

1.      Käibemaksu vahendite liidu käsutusse andmise õiguslik regulatsioon

335. Tagamaks sellise siseturu loomise, kus konkurentsi ei moonutata ning kus on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine, on liidu seadusandja püüdnud käibega seotud makse ühtlustada käibemaksu kui enamikku majanduse aspekte hõlmava tarbimismaksu süsteemi kaudu. Sellest tulenevalt on direktiivis 2006/112 sätestatud maksustatava väärtuse määramise ühtne norm. Konkreetsemalt on selle direktiivi artikli 73 kohaselt maksustatavaks väärtuseks, mille suhtes käibemaksumäära kohaldatakse, „kõik tasuna käsitatav, mille tarnija või teenuse osutaja soetajalt, teenuse saajalt või kolmandalt isikult nimetatud tehingute eest on saanud või saab, kaasa arvatud nimetatud tehingute hinnaga otseselt seotud toetused“(359). Lisaks sellele põhimõttele reguleerivad maksustatavat väärtust erinormid eelkõige kaupade ühendusesisese soetamise(360) ja kaupade impordi korral(361).

336. Pealegi kuulub otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 punkti b ja otsuse 2014/335 artikli 2 lõike 1 punkti b kohaselt liidu omavahendite hulka lisaks traditsioonilistele omavahenditele ka tulu, mille allikaks on ühtse määra(362) kohaldamine kõigi liikmesriikide ühtlustatud käibemaksu arvestusbaaside suhtes, mis määratakse kindlaks kooskõlas liidu eeskirjadega. See ühtne määr kujutab endast nende vahendite „sissenõudmismäära“, mitte aga maksumäära, kuna see ei pane maksukohustusi maksukohustuslastele, vaid paneb üksnes liikmesriikidele kohustuse eraldada liidule tasumisele kuuluv summa ükskõik millisest oma eelarve allikast(363).

337. Seoses nende omavahendite arvestusbaasiga, mis erineb direktiivis 2006/112 sätestatud maksustatavast väärtusest, on määruse nr 1553/89 artiklis 3 sisuliselt sätestatud, et käibemaksust laekuvate omavahendite baas saadakse nii, et liikmesriigis kõnealusel aastal laekunud käibemaksu netotulu kogusumma jagatakse kas sel aastal kohaldatud käibemaksumääraga või kaalutud keskmise käibemaksumääraga, kui liikmesriigis kohaldatakse rohkem kui üht käibemaksumäära(364).

338. Sellise omavahendite süsteemi eesmärk käibemaksu-omavahendite osas on panna liikmesriikidele kohustus anda liidu käsutusse omavahenditena osa neist summadest, mida nad käibemaksuna koguvad(365).

339. Seega esineb otsene seos kohaldatavat liidu õigust järgides käibemaksutulude kogumise ja vastavate käibemaksu-omavahendite liidu eelarve käsutusse andmise vahel, kuna iga lünk esimesena nimetatud tulude kogumises kajastub potentsiaalselt teisena nimetatud vahendite vähenemises(366). Seetõttu on liikmesriigid kohustatud tagama liidu omavahendite tõhusa kogumise, nõudes sisse omavahenditele vastavad summad, mis pettuste tõttu on jäänud liidu eelarvesse kandmata(367).

340. Siinkohal tuleb tähele panna, et käibemaksu puhul tuleneb eelkõige direktiivi 2006/112 artiklitest 2 ja 273, koosmõjus ELL artikli 4 lõikega 3, et lisaks üldisele kohustusele võtta kõik seadusandlikud ja haldusmeetmed kogu oma territooriumil tasumisele kuuluva käibemaksu sissenõudmiseks, on liikmesriikidel ka pettuste vastu võitlemise kohustus(368). Pealegi tuleneb ELTL artiklist 325, nagu eespool rõhutatud(369), liikmesriikidele kohustus võidelda tõkestavate ja tõhusate meetmetega liidu finantshuve kahjustava õigusvastase tegevuse vastu, ja eelkõige kohustus võtta liidu finantshuve kahjustavate pettuste(370) vastu võitlemiseks samu meetmeid, mida nad võtavad omaenda finantshuve kahjustavate pettuste vastu(371).

341. Eeltoodud mõttearendust silmas pidades ei kahtle ma selles, et käesoleval juhul pettuste riskiga võitlemiseks ja imporditud kaupade õige väärtuse hindamiseks sobivate meetmete puudumine(372) on käibemaksust laekuvate omavahendite vaatenurgast käsitatav ELL artikli 4 lõiget 3 konkretiseeriva ELTL artikli 325(373) rikkumisena, mis võib kahjustada liidu finantshuve. Eelnevalt viidatud kohtupraktikast tuleneb seejuures, et liikmesriigi poolt käibemaksust laekuva tulu sissenõudmine ja käibemaksust laekuvate vahendite liidu eelarve käsutusse andmine on omavahel seotud üksnes potentsiaalselt. Leian, et seetõttu tuleb mõlemat käesoleval juhul kohaldatud tolliprotseduuri puudutavatest normidest lähtudes kontrollida, kas Ühendkuningriigi asutuste tegevusetuse tõttu tollikontrolli tegemisel, mida on käsitletud esimese väite raames, jäi liidu eelarve konkreetselt ilma ühest osast käibemaksu-omavahenditest.

2.      Etteheide, mis puudutab käibemaksu-omavahendite laekumata jäämist tolliprotseduuri 40 kohaldamisel

342. Tolliprotseduur 40 vastab olukorrale, kus kolmandast riigist imporditud kaubad lubatakse kohe vabasse ringlusesse(374). Direktiivi 2006/112 artikli 2 lõike 1 punkti d kohaselt on kaupade import käibemaksuga maksustatavate tehingute hulgas. Selle direktiivi artiklis 85 on sätestatud, et „[k]aupade impordil moodustab maksustatava väärtuse ühenduse kehtivate õigusaktide kohaselt kindlaksmääratud tolliväärtus“. Seda maksustatavat väärtust korrigeeritakse vastavalt direktiivi 2006/112 artiklites 86 ja 87 sätestatud normidele(375). Lisaks sellele on liidu tolliseadustiku(376) artikli 70 lõikes 1 täpsemalt defineeritud kaupade tolliväärtus, milleks on „tehinguväärtus, milleks on liidu tolliterritooriumile eksportimiseks müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind“. Sellest tuleneb, et koosmõjus liidu tolliseadustiku artikli 70 lõikega 1 on direktiivi 2006/112 artikli 85 eesmärk arvata maksustatava väärtuse hulka kõik see, mis kujutab endast kauba väärtust selle lõpliku omandaja jaoks(377).

343. Neil asjaoludel on kindel, et tollipettuste vastu võitlemiseks mõeldud kohaste meetmete puudumine ei võimaldanud Ühendkuningriigil käibemaksuga maksustatava väärtuse kindlaksmääramise norme tolliprotseduuri 40 esemeks olevate kaupade impordil kohaldada. Veel tuleb aga kindlaks teha, kas see asjaolu mõjutas konkreetselt sellest maksust laekuvaid omavahendeid. Komisjon, kellel on väidetava rikkumise tõendamise kohustus(378), väidab selles osas üldiselt, et käibemaksust laekuvate omavahendite vähenemine tuleneb ipso facto imporditud kaupade tolliväärtuse alahindamisest.

344. Ma ei arva siiski, et selle argumendiga leiaks piisavalt kinnitust otsene seos Ühendkuningriigi tegevusetuse ja käibemaksu-omavahendite võimaliku vähenemise vahel. Nimelt, nagu ma juba märkisin(379), tuleneb määruse nr 1553/89 artiklist 3, et käibemaksu-omavahendite baas arvutatakse nii, et liikmesriigis kõnealusel aastal laekunud käibemaksu netotulu kogusumma jagatakse sel aastal kohaldatud käibemaksumääraga. Imporditud kaupade puhul ei sõltu aga see netotulu üksnes kaupade tolliväärtusest, vaid ka kaupade lõplikule omandajale väljastatud arvel kajastatud müügihinnast. Seega jääb käibemaksu-omavahendite tulu samaks, kui lõplik omandaja tasub ostuhinna, mis on võrdne kauba tegeliku tolliväärtusega. Sellest tuleneb, et pelgalt tõdemusega, et imporditud kaupade tolliväärtus oli alahinnatud, ei kaasne automaatselt käibemaksu-omavahendite arvutamise aluseks oleva baasi vähenemist.

345. Neil asjaoludel leian, et ainuüksi see üldist laadi põhjendus, millele tuginedes komisjon väidab, et tolliprotseduuri 40 kohaldamisalasse kuuluvate kaupade impordil jäi liit osast käibemaksu-omavahenditest ilma, ei saa piisavalt tõendada selle etteheite põhjendatust. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku komisjoni nõue selles osas rahuldamata jätta.

3.      Etteheide, mis puudutab käibemaksu-omavahendite laekumata jäämist tolliprotseduuri 42 kohaldamisel

346. Esmalt on kohane tähelepanu juhtida sellele, et OLAFi aruande kohaselt imporditi 87% kaupadest 2016. aastal tolliprotseduuri 42 alusel(380).

347. Nagu käesolevas ettepanekus juba selgitatud, vastab tolliprotseduur 42 olukorrale, kus importimise hetkel on kindel, et imporditud kaupade sihtkohaks on teine liikmesriik(381). Sel juhul kuulub käibemaks tasumisele kaupade lõppsihtkohaks olevas liikmesriigis, mitte impordi liikmesriigis. Konkreetsemalt tuleneb see maksuvabastus direktiivi 2006/112 artikli 143 lõike 1 punktist d, mille kohaselt vabastavad liikmesriigid impordi käibemaksust, kui kolmandalt territooriumilt lähetatud või veetud kaubad imporditakse muusse liikmesriiki kui lähetamise või veo sihtliikmesriiki, juhul kui selliste kaupade tarne kõnealuse direktiivi artiklis 201 määratletud või tunnustatud importija poolt, kes on kohustatud käibemaksu tasuma, on käibemaksust vabastatud vastavalt sama direktiivi artiklile 138. Teisisõnu on direktiivi 2006/112 artiklis 143 sätestatud maksuvabastuse aluseks asjaolu, et impordile järgneb ühendusesisene kaubatarne, mis ise on selle direktiivi artikli 138 kohaselt maksuvaba.

348. Lisaks sellele tuleneb direktiivi 2006/112 artiklist 68, et käibemaksuga maksustatav teokoosseis tekib hetkel, mil on toimunud kaupade ühendusesisene soetamine ehk selle artikli teise lõigu kohaselt „hetkel, mil sarnased kaubatarned loetakse liikmesriigi territooriumi siseselt toimunuks“. Euroopa Kohus on selle kohta leidnud, et mõiste „kaubatarne“ ei viita omandi üleminekule kehtiva riigisisese õigusega ette nähtud vormis, vaid hõlmab kõiki materiaalse vara üleminekuga seotud tehinguid, millega üks pool annab teisele poolele õiguse käsutada vara nii, nagu ta oleks selle omanik(382).

349. Viimaks tuleneb direktiivi 2006/112 artiklitest 76 ja 83, et kauba ühendusesisese soetamise puhul moodustab maksustatava väärtuse kaupade või muude sarnaste kaupade ostuhind või ostuhinna puudumisel omahind, mis määratakse kindlaks tarne toimumise aja seisuga.

350. Käesoleval juhul on minu meelest raske nõustuda komisjoni väitega, et see, et Ühendkuningriik määras imporditud kaupade tolliväärtuse valesti, mõjutas liidu eelarve jaoks kättesaadavaks tehtud käibemaksu-omavahendite summat. Tolliprotseduuri 42 esemeks olevate tehingute suhtes kohaldatavaid eelviidatud norme silmas pidades ei ole see otsene seos – mida komisjon pealegi oma menetlusdokumentides täiendavalt põhjendanud ei ole – minu meelest tõendatud kahel põhjusel. Ühelt poolt ei ole selle tolliprotseduuri esemeks olevate kaupade käibemaksuga maksustatav väärtus seotud mitte imporditud kaupade tolliväärtusega, vaid nende kaupade ostuhinnaga lõplikuks sihtkohaks olevas liikmesriigis. Teiselt poolt tuleb tolliprotseduuri 42 puhul kogu käibemaks arvestada ja tasuda selles liikmesriigis, kuhu kaubad lõpuks tarnitakse.

351. Lisan, et käibemaksu-omavahendite laekumata jäämise eest vastutuse panemine ainult ühele liikmesriigile on keelatud ka tulenevalt süsteemsetest probleemidest tolliprotseduuriga 42. Märgin siinkohal, et tolliprotseduuri 42 käsitlevas kontrollikoja eriaruandes nr 13/2011 tõdeti, et selle tolliprotseduuri rakendamine põhjustas märkimisväärse saamata jäänud tulu, mille suuruseks hindas ta umbes 2200 miljonit eurot(383), ning avaldati kahetsust, et seitsmes uuringusse valitud liikmesriigis oli kontroll ebapiisav(384). Kontrollikoda soovitas eelkõige parandada põhiandmete edastamist liikmesriikides ja nende vahel, julgustada kasutama käibemaksukohustuslasena registreerimise numbrite automaatset kontrolli ning luua tolliprotseduuri 42 alusel imporditavate kaupade jaoks liidu tasandil ühtne riskiprofiil(385). Ühendusesisese käibemaksupettuse vastast võitlust käsitlevas eriaruandes nr 24/2015 rõhutas kontrollikoda probleemide jätkumist, märkides, et „[t]olliprotseduuri 42 alal ja kontrollikoja eriaruandes nr 13/2011 tehtud soovituste elluviimisel õigusloome valdkonnas tehtud edusammud on küll positiivsed, ent pettustevastast võitlust takistab nende puudulik rakendamine ja liikmesriikides käesoleva auditi käigus täheldatud mittevastavuse juhtumid“(386). Seejuures rõhutas kontrollikoda ka ühelt poolt, et enamikus külastatud liikmesriikidest puuduvad tolli- ja maksuandmete vahelised mõjusad ristkontrollid, ning teiselt poolt, et probleeme on liikmesriikide maksuametite vahel vahetatava käibemaksuteabe täpsuse, täielikkuse ja õigeaegsusega(387). Ka neist tõdemustest tulenevalt ei saa ma nõustuda komisjoni väitega, et Ühendkuningriik takistas oma tegevusetusega teistel liikmesriikidel käibemaksu täielikku kogumist.

352. Neil asjaoludel ei ole, hoolimata Ühendkuningriigi tegevusetusest asjaomaste kaupade tolliväärtuse määramisel, võimalik arvata sellele liikmesriigile süüks tolliprotseduuri 42 esemeks olevatelt tehingutelt käibemaksu-omavahendite laekumata jäämist, kuna otsene seos puudub. Seetõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku jätta sellekohane komisjoni nõue rahuldamata.

353. Kõiki neid põhjendusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kolmas väide tagasi nii osas, milles see puudutab käibemaksu-omavahendite laekumata jäämist tolliprotseduuri 40 rakendamisel, kui osas, milles see puudutab käibemaksu-omavahendite laekumata jäämist tolliprotseduuri 42 rakendamisel.

VII. Kohtukulud

354. Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 138 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kui see on aga konkreetse asja asjaoludest tingituna põhjendatud, võib Euroopa Kohus jätta poole kohtukulud tema enda kanda ja mõista lisaks sellele poolelt välja ka osa teise poole kohtukuludest. Kuna komisjon on taotlenud kohtukulude väljamõistmist Ühendkuningriigilt ning valdavas osas on viimane kohtuvaidluse kaotanud, tuleb käesoleva asja asjaolusid silmas pidades jätta Ühendkuningriigi kulud tema enda kanda ja mõista temalt välja neli viiendikku komisjoni kuludest. Üks viiendik komisjoni kuludest jääb komisjoni enda kanda.

355. Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mille kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud, jäävad Belgia Kuningriigi, Eesti Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Läti Vabariigi, Portugali Vabariigi ja Slovakkia Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

VIII. Ettepanek

356. Käesolevas ettepanekus esitatud põhjustel teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku:

1.      Kuna Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ei võtnud rikkumise perioodil meetmeid liidu finantshuvide kaitseks ega teinud teatud Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite importimisega seotud tollimaksusummade kohta õigeid arvestuskandeid, rikkus ta ELTL artiklist 325, nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 1. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 648/2005, artiklist 13 ja artikli 220 lõikest 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik, artiklitest 3 ja 46 ning artikli 105 lõikest 3, komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse nõukogu määruse nr 2913/92 rakendussätted, mida on muudetud komisjoni 25. juuli 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1335/2003, artikli 248 lõikest 1 ja komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/2447, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artiklist 244 tulenevaid kohustusi.

2.      Kuna Ühendkuningriik ei andnud liidu käsutusse nende kaupade importimisega seotud õiget traditsiooniliste omavahendite summat, rikkus ta nõukogu 26. mai 2014. aasta otsuse 2014/335/EL, Euratom, Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta ja nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsuse 2007/436/EÜ, Euratom, Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta artiklitest 2 ja 8, nõukogu 26. mai 2014. aasta määruse (EL, Euratom) nr 609/2014 meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised, käibemaksupõhised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta, artiklitest 2, 6, 9, 10, 12 ja 13 ning nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse nr 1150/2000 (EÜ, Euratom), millega rakendatakse ühenduste omavahendite süsteemi käsitlev otsus 94/728, artiklitest 2, 6, 9, 10, 11 ja 17 tulenevaid kohustusi.

3.      Kuna Ühendkuningriik ei edastanud Euroopa Komisjonile Her Majesty’s Revenue and Customsi (Ühendkuningriigi maksu- ja tolliamet) õigustalituse õiguslikku hinnangut ega kõiki operatsiooni Snake raames tagantjärele esitatud makseteatistest tulenevate ja laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite summa kindlaksmääramiseks vajalikke andmeid, rikkus ta ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevast lojaalse koostöö põhimõttest tulenevaid kohustusi.

4.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

5.      Jätta Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja neli viiendikku Euroopa Komisjoni kohtukuludest.

6.      Jätta üks viiendik Euroopa Komisjoni kohtukuludest komisjoni enda kanda.

7.      Jätta Belgia Kuningriigi, Eesti Vabariigi, Kreeka Vabariigi, Läti Vabariigi, Portugali Vabariigi ja Slovakkia Vabariigi kohtukulud nende endi kanda.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Pean rõhutama, et vastavalt nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT 2020, L 29, lk 1) heaks kiidetud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7) artiklile 86 on Euroopa Kohus pädev lahendama kõiki hagisid, mis on esitatud selle liikmesriigi poolt või tema vastu enne üleminekuperioodi lõppu ehk enne 1. jaanuari 2021.

3      Nõukogu 26. mai 2014. aasta otsus Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (ELT 2014, L 168, lk 105).

4      ELT 2007, L 163, lk 17.

5      EÜT 2000, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169.

6      Kogurahvatulu.

7      ELT 2014, L 168, lk 39.

8      17. mai 2016. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 609/2014 (ELT 2016, L 132, lk 85).

9      ELT 2014, L 168, lk 29.

10      Nõukogu 29. mai 1989. aasta määrus (EÜ, Euratom) käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta (EÜT 1989 L 155, lk 9; ELT eriväljaanne 01/01, lk 197).

11      EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307.

12      EÜT 2005, L 117, lk 13.

13      ELT 2013, L 269, lk 1.

14      EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3.

15      ELT 2003, L 187, lk 16; ELT eriväljaanne 02/13, lk 463.

16      ELT 2015, L 343, lk 558.

17      ELT 2006, L 347, lk 1, ja parandus ELT 2007, L 335, lk 60.

18      ELT 2009, L 175, lk 12.

19      Edaspidi „asjaomased tooted“ või „Hiinast pärit tekstiilitooted ja jalatsid“.

20      Tuleb täpsustada, et rikkumise periood jäi väljaastumislepingu jõustumisele eelnenud aega (vt käesoleva ettepaneku 2. joonealune märkus), mil liitu kuulus 28 liikmesriiki. Käesolevas ettepanekus viidatakse seega EL-28‑le.

21      LTSi rakendusmääruse lisa B II jaotise „Deklaratsioonide ja teatiste ühiste andmenõuetega seotud koodid“ punktist 1/10 „Protseduur“ tuleneb, et importija peab tollideklaratsiooni esitamisel märkima neljakohalise koodi, mille kaks esimest numbrit on nõutava protseduuri kohta. „Kood 40“ tähistab kauba üheaegset vabasse ringlusesse lubamist ja kodumaist kasutamist (edaspidi „tolliprotseduur 40“), kood 42 aga käibemaksuvabalt teise liikmesriiki tarnitava kauba üheaegset vabasse ringlusesse ja kodumaiseks kasutamiseks lubamist.

22      See „võimalik laekumata jäänud vahendite maht“ oli 2013. aasta mai ja 2015. aasta märtsi vahelisel perioodil 589 676 121 eurot ligi pooleteise miljardi kilogrammi asjaomaste toodete kohta.

23      Aruandest ilmneb, et 2016. aastal imporditi 87% madala väärtusega tekstiilitoodetest ja jalatsitest Ühendkuningriiki tolliprotseduuri 42 alusel, samas kui kõigis EL-28 liikmesriikides kokku oli samal perioodil registreeritud Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite impordil selle protseduuri kasutamise osakaal vaid 15%. OLAFi hinnangul kinnitab see erinevus pettustega seotud tehingute üleviimist teistest liikmesriikidest Ühendkuningriiki.

24      Vt käesoleva ettepaneku punkt 58.

25      OLAF määras laekumata jäänud kogusummaks 1 987 429 507,96 eurot ja jaotas selle järgmiselt: 325 230 822,55 eurot aastal 2013, 480 098 912,45 eurot aastal 2014, 535 290 329,16 eurot aastal 2015 ja 646 809 443,80 eurot aastal 2016.

26      Märgin, et Euroopa Kohus ei ole sellele veel vastanud.

27      Käesolevas hagis esitatud nõuete sõnastuse osas tuleb märkida, et need on esitatud kahes kohas: hagiavalduse alguses ja lõpus. Nõuete sõnastus ei ole aga ühesugune. Nurksulgudes oleva osa (edaspidi „esimese nõude kolmas lõik“) ei sisaldu küll hagiavalduse alguses esitatud petitum’is, ent see on lisatud hagiavalduse lõpus (punkt 370) sisalduvasse nõudesse ning seda on korratud komisjoni repliigis (punkt 285).

28      Tolliprotseduuri 42 puhul peab kaupade importija käibemaksuvabastuse saamiseks märkima ühtses haldusdokumendis koodi, mis algab numbritega 42. Seda kohaldatakse juhul, kui ühte liikmesriiki väljastpoolt liitu imporditud kaubad on mõeldud vedamiseks teise liikmesriiki. Direktiivi 2006/112 artikli 143 kohaselt vabastatakse import selle tolliprotseduuri kasutamise korral käibemaksust saabumiskohaks olevas liikmesriigis, ent see tuleb maksustada kaupade sihtkohaliikmesriigis.

29      Vt eelkõige 8. detsembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg (C‑33/04, EU:C:2005:750, punkt 70); 31. mai 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑526/16, ei avaldata, EU:C:2018:356, punkt 49) ja 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rumeenia (C‑301/17, ei avaldata, EU:C:2018:846, punkt 32).

30      Vt 19. septembri 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (registreerimismaks) (C‑552/15, EU:C:2017:698, punktid 28 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

31      Vt selle kohta 8. aprilli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑337/05, EU:C:2008:203, punkt 23) ja 13. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑530/11, EU:C:2014:67, punkt 40).

32      Vt 11. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑356/15, EU:C:2018:555, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Vt 11. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑356/15, EU:C:2018:555, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

34      22. juuni 2018. aasta ametlikule kirjale antud vastusele lisatud taotlus.

35      Vt põhjendatud arvamuse punktid 301–326.

36      Nendeks on ühelt poolt JRC tehniline aruanne „The estimation of fair prices of traded goods from outlier-free trade data“ (äärmuslikke väärtusi mitte hõlmavate äriandmete alusel antav hinnang müüdavate kaupade õiglasele väärtusele) ja teiselt poolt OLAFi dokument „La sous-évaluation des importations de produits textiles et de chaussures: méthode de calcul des pertes estimées en matière de droits de douane“ (imporditud tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamine: hinnanguliselt laekumata jäänud tollimaksu arvestusmeetod).

37      Mis puudutab liidu eelarvesse laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite hinnangulist mahtu, siis allalaetud andmestik (nimega DL 53), mida OLAF selle arvutamiseks kasutas, oli veebisaidil Theseus kättesaadav juba 1. märtsil 2017, mil OLAF oma aruande avaldas, ning hiljem. See oli lisatud ka OLAFi aruande lisasse 7. Vastuseks Ühendkuningriigi küsimustele on komisjon sellele viidanud põhjendatud arvamuse punktides 307 ja 308.

38      Vt hagiavalduse lisa A.32, kus on ära toodud 11. veebruari 2019. aasta vastusele lisatud aruande lisas D sisalduvad tabelid.

39      Aruanded „La sous-évaluation des importations de produits textiles et de chaussures: méthode de calcul des pertes estimées en matière de droits de douane“ (imporditud tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamine: hinnanguliselt laekumata jäänud tollimaksu arvestusmeetod) ja „The estimation of fair prices of traded goods from outlier-free trade data“ (äärmuslikke väärtusi mitte hõlmavate äriandmete alusel antav hinnang müüdavate kaupade õiglasele väärtusele) (lisa A.35).

40      Sellest lisast ilmneb, et korrigeeritud keskmised hinnad arvutati 48-kuulist perioodi hõlmavate andmete alusel, mis võeti statistika-andmekogust Comext. Tegemist on Eurostati peetava rahvusvahelise kaubavahetuse võrdleva andmekoguga. Sellele on viidatud põhjendatud arvamuse punktis 309.

41      Komisjoni väitel saab Ühendkuningriik koondamata andmetega tutvuda rakenduse SurvRecapp kaudu. Seega saab ta erinevate tema enda valduses olevate andmetega tutvuda, neid sisestada, uuendada või kustutada.

42      Vt lisa D.5, lk 149–1332.

43      Vt 18. novembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑48/10, EU:C:2010:704, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Vt käesoleva ettepaneku punkt 126.

45      Vt selle kohta 15. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑372/05, EU:C:2009:780, punkt 33.

46      Vt käesoleva ettepaneku punkt 77.

47      Vt kostja vastuse punkt 116 jj.

48      Vt selle aruande punkt 28.

49      Selle esimese kinnitusega anti heakskiit ka Ühendkuningriigi poolt kuni 2014. aasta juunini nende edusammude tegemiseks tehtud jõupingutustele ja võetud meetmetele, mitte üksnes selle liikmesriigi poolt kavandatavatele tulevastele projektidele, nagu komisjon ekslikult väidab.

50      Ühendkuningriigi sõnul oli komisjon tol ajal aga täiesti teadlik asjaolust, et prioriteetse kontrollimeetme Discount raames teostasid Ühendkuningriigi asutused dokumentide kontrolli koos kontrollkäikudega pärast kauba vabastamist, ent ei teinud kauba vabastamisele eelnevaid kontrolle, ei võtnud proove ega nõudnud tagatisi.

51      Vt 26. mai 1982. aasta kohtuotsus Saksamaa ja Bundesanstalt für Arbeit vs. komisjon (44/81, EU:C:1982:197, punktid 16–18).

52      Seda väidet ei saa kahtluse alla seada Euroopa Kohtu praktikas sõnastatud põhimõte, mille kohaselt ei saa õiguspärane ootus põhineda seadusega vastuolus oleval taval (11. aprilli 2018. aasta kohtuotsus SEB bankas, C‑532/16, EU:C:2018:228, punkt 50) ja mille kohaselt ei saa õiguspärasele ootusele tugineda liidu õigusakti üheselt mõistetava sätte vaidlustamisel (7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Sony Supply Chain Solutions (Europe), C‑153/10, EU:C:2011:224, punkt 47).

53      Vt selle kohta 11. märtsi 1987. aasta kohtuotsus Van den Bergh en Jurgens ja Van Dijk Food Products (Lopik) vs. EMÜ (265/85, EU:C:1987:121, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon (C‑321/09 P, EU:C:2011:218, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Vt selle kohta 19. mai 1992. aasta kohtuotsus Mülder jt vs. nõukogu ja komisjon (C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:1992:217, punkt 15).

55      Vt selle kohta 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon (C‑373/99, EU:C:2001:662, punkt 56); 24. aprilli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑523/04, EU:C:2007:244, punkt 28); 1. juuni 2016. aasta kohtuotsus Ungari vs. komisjon (T‑662/14, EU:T:2016:328, punkt 57) ning 23. märtsi 2011. aasta kohtumäärus Eesti vs. komisjon (C‑535/09 P, ei avaldata, EU:C:2011:171, punktid 72 ja 73).

56      Vt eelkõige 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon (C‑321/09 P, EU:C:2011:218, punkt 25) ja 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt (C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 62).

57      Vt analoogia alusel seoses rikkumise õigeaegse lõpetamisega kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa (C‑536/07, EU:C:2009:340, punkt 39).

58      Vt esimene kinnitus, millele Ühendkuningriik tugineb, mida on kajastatud käesoleva ettepaneku punktis 141.

59      Vt esimene kinnitus, millele Ühendkuningriik tugineb, mida on kajastatud käesoleva ettepaneku punktis 140.

60      Vt teine kinnitus, millele Ühendkuningriik tugineb, mida on kajastatud käesoleva ettepaneku punktis 142.

61      Vt eelkõige 20. aprilli 2007. aasta vastastikuse abistamise teade AM 2007/015 ja 2011. aasta prioriteetse kontrollimeetme Discount suunised.

62      Vt selle kohta analoogia alusel 24. aprilli 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑523/04, EU:C:2007:244, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑562/07, EU:C:2009:614, punkt 18).

63      Vt selle kohta 15. juuni 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs Saksamaa (C‑348/97, EU:C:2000:317, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

64      Vt eelkõige kostja vastuse punktid 114, 115 ja 131.

65      Vt 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑104/02, EU:C:2005:219, punktid 48–51) ja 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑105/02, EU:C:2006:637, punktid 43–45).

66      C‑392/02, EU:C:2005:683.

67      Ingliskeelses versioonis on kasutatud tulevikku.

68      Kostja vastuse punkt 237, kus tsiteeritakse 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsust komisjon vs. Saksamaa (C‑104/02, EU:C:2005:219, punktid 48–51) ja 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsust komisjon vs. Saksamaa (C‑105/02, EU:C:2006:637, punktid 43–45).

69      Konkreetsemalt palus komisjon Euroopa Kohtul neis kohtuasjades tuvastada, et Saksamaa Liitvabariik on kohustatud vastavalt „maksma ühenduse eelarvesse intressi, mis kuulub tasumisele arvestuskande tegemisel viivituse korral“ (14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑104/02, EU:C:2005:219, punkt 1), ning „viivitamata kandma komisjoni kontole omavahendid, mis on jäänud tasumata eespool 1. ja 2. taandes nimetatud rikkumiste tõttu“ (5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑105/02, EU:C:2006:637, punkt 1).

70      14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑104/02, EU:C:2005:219, punktid 49 ja 50) ning 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑105/02, EU:C:2006:637, punktid 44 ja 45).

71      14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑104/02, EU:C:2005:219, punkt 49) ja 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑105/02, EU:C:2006:637, punkt 44).

72      Vt von Bardeleben, E., Donnat, F. ja Siritzky, D., „La Cour de justice de l’Union européenne et le droit du contentieux européen“, La Documentation française, Paris, 2012, lk 196, ning kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Tšehhi Vabariik (rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise ajutine mehhanism) (C‑719/17, EU:C:2019:917, punkt 100).

73      Vt näiteks 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (68/88, EU:C:1989:339); 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑392/02, EU:C:2005:683); 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑60/13, ei avaldata, EU:C:2014:219) ning hiljutisem 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine) (C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601).

74      15. novembri 2005. aasta kohtuotsus (C‑392/02, EU:C:2005:683, punktid 31–34).

75      11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine) (C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601, punkt 76 ja resolutsioon).

76      Vt 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon (C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 68).

77      Vt 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine) (C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601).

78      Vaja on tähele panna, et ELTL artiklile 325 eelnes koos Amsterdami lepinguga 1999. aastal jõustunud EÜ artikkel 280, mis oli ise edasiarendus varasemast, 1992. aasta Maastrichti lepingu artiklist 209A.

79      Liikmesriigid määravad traditsioonilised omavahendid kindlaks ja teatavad kindlaksmääratud summa komisjonile. Nõukogu 26. juuli 1995. aasta aktiga (nõukogu 26. juuli 1995. aasta akt, millega koostatakse Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon, EÜT 1995, C 316, lk 48) koostati Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsioon.

80      Need summad teatatakse komisjonile A-arvestuse kuuaruannetes. Eraldi arvestuses kajastatakse sellised kindlaks määratud maksusummad, mida A-arvestusse ei kanta, kuna liikmesriik ei ole neid sisse nõudnud ja nendega seoses ei ole esitatud mingisugust tagatist (või isegi kui tagatis on esitatud, siis juhul kui maksusumma on vaidlustatud). Neilt maksusummadelt arvestatakse kulumit vastavalt liikmesriikide poolt igal aastal edastatavale teabele.

81      Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ja kontrollikojale – Euroopa Liidu konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanne 2017 (ELT 2018, C 348, lk 1).

82      SWD(2013) 483 (final).

83      Vt Djurdjevic, Z., „Fraud adversely affecting the budget of the European Union: the forms, methods and causes“, Financial Theory and Practice, 2006, vol. 30, lk 254 ja 255.

84      Mõistete „pettused“ ja „muu ebaseaduslik tegevus“ ELTL artikli 325 tähenduses ja nende eristamise kohta vt kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Scialdone (C‑574/15, EU:C:2017:553, punkt 65 jj). Selle sätte ajaloolise arengu kohta enne Lissaboni lepingut (EÜ artikkel 209 A) vt kohtujurist Jacobsi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. EKP (C‑11/00, EU:C:2002:556).

85      Vt eelkõige 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Taricco jt (C‑105/14, EU:C:2015:555, punktid 50 ja 51) ning 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:936, punkt 38). Lisaks sellele on Euroopa Kohus osutanud sellele, et kuigi liikmesriigid on kohustatud võtma tõhusad meetmed, mis võimaldavad tagasi saada liidu eelarvest osaliselt rahastatud toetuse saajale alusetult makstud summad, ei kehtesta ELTL artikkel 325 neile seevastu mingeid kohustusi – peale selle, et meetmed peavad olema tõhusad – menetluse suhtes, mis peab võimaldama sellisele tulemusele jõuda (1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Úrad špeciálnej prokuratúry (C‑603/19, EU:C:2020:774, punkt 55)).

86      Vt selle kohta 8. septembri 2015. aasta kohtuotsus Taricco jt (C‑105/14, EU:C:2015:555, punkt 51); 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:936, punkt 38) ja 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt (C‑612/15, EU:C:2018:392, punktid 51–53).

87      Vt eelkõige 31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑391/17, EU:C:2019:919, punkt 70).

88      Vt 11. oktoobri 1990. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon (C‑34/89, EU:C:1990:353, punkt 12); 21. veebruari 1991. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑28/89, EU:C:1991:67, punkt 31) ja 21. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑54/95, EU:C:1999:11, punkt 66).

89      Vt eelkõige kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Scialdone (C‑574/15, EU:C:2017:553, punkt 75 jj). ELTL artikli 325 lõikes 2 kehtestatud kohustuste ja ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte sisulise kattumise juured on esimesena nimetatud sätte kujunemisloos. Teatavas mõttes kujutab ELTL artikli 325 lõige 2 endast lojaalse koostöö põhimõtet käsitleva Euroopa Kohtu praktika valdkonnaspetsiifilist kodifitseeringut. Lisaks sellele tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui liidu õigusnormides ei ole nende normide rikkumise eest sanktsiooni ette nähtud või kui seal viidatakse selles osas liikmesriigi õigus- ja haldusnormidele, on liikmesriigid ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt kohustatud võtma kõik sobivad meetmed liidu õiguse kohaldamise ja tõhususe tagamiseks (vt näiteks 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (68/88, EU:C:1989:339, punkt 23) ja 15. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Penycoed (C‑230/01, EU:C:2004:20, punkt 36)).

90      Nii ei ole see aga selle põhimõtte kohaldamise puhul seoses komisjoni etteheitega, mis puudutab dokumentide ja teabe edastamist selleks, et ta saaks kõnealuse summa kindlaks teha. Neid etteheiteid käsitletakse käesoleva ettepaneku jaos D.

91      Vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 39).

92      Vt analoogia alusel 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 26), kus Euroopa Kohus leidis, et ühtlustatud käibemaksubaasi ühtse määraga maksustamisest saadava tulu ja omavahendite vahel on „otsene seos“, mistõttu iga lünk nende tulude kogumises võib tuua kaasa omavahendite vähenemise.

93      Kohtupraktikast tuleneb, et kuigi liikmesriigid on kohustatud tagama käibemaksukohustuslaste poolt nendele pandud kohustuste täitmise ja liikmesriikidel on selleks teatud kaalutlusruum, eriti selle üle otsustamisel, kuidas kasutada nende käsutuses olevaid vahendeid, piirab seda kaalutlusõigust eelkõige kohustus tagada ühenduse omavahendite tõhus kogumine (17. juuli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑132/06, EU:C:2008:412, punktid 21 ja 37–39). Vt lisaks sellele liidu tolliseadustiku artikli 3 punktid a–d.

94      Vt eelkõige 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Degano Trasporti (C‑546/14, EU:C:2016:206, punktid 20 ja 21); 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:936, punktid 33–36) ning 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Dzivev jt (C‑310/16, EU:C:2019:30, punktid 27, 30 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika).

95      Vt 17. juuli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑132/06, EU:C:2008:412) ja 11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑174/07, ei avaldata, EU:C:2008:704), kus Euroopa Kohus leidis, et Itaalia Vabariik oli rikkunud kuuenda direktiivi 77/388 artiklitest 2 ja 22 ning EÜ artiklist 10 (praegu ELL artikli 4 lõige 3) tulenevaid kohustusi. Nimelt, kui liidu õigusnormides ei ole nende normide rikkumise eest sanktsiooni ette nähtud või kui viidatakse liikmesriigi õigus- ja haldusnormidele, on liikmesriigid ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt kohustatud võtma kõik sobivad meetmed liidu õiguse kohaldamise ja tõhususe tagamiseks (väljakujunenud kohtupraktika alates 21. septembri 1989. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (68/88, EU:C:1989:339, punkt 23)).

96      Kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:564, punkt 83).

97      5. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:936) punktidest 34 ja 35 ilmneb nimelt, et sõltumata liikmesriikidele karistusmehhanismide valiku osas jäetud kaalutlusõigusest, peavad nad liidu finantshuvide tõhusaks tagamiseks ette nägema, et rasked pettused on kuriteona karistatavad. Nii leidis kohtujurist Bot Ühendkuningriigi poolt osundatud ettepanekus, et õigus on tegelik vaid juhul, kui selle rikkumine on karistatav, mistõttu peab käibemaksupettuste eest karistamist käsitlev riigisisene raamistik olema karistamatuse ohu vastu piisav (kohtujurist Boti ettepanek kohtuasjas M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:564, punktid 82–87)). Tõhususe põhimõtte kohta vt ka kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas Scialdone (C‑574/15, EU:C:2017:553, punkt 77).

98      Vt 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 49).

99      Vt käesoleva ettepaneku punkt 175.

100      Sel põhjusel jääb 20% tollimaksudest sissenõudmiskuludena liikmesriikidele vastavalt otsuse 2014/335 artikli 2 lõikele 3. Otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 3 kohaselt oli see osakaal 25%.

101      Vt 16. mai 1991. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑96/89, EU:C:1991:213, punkt 37); 15. juuni 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑348/97, EU:C:2000:317, punkt 64) ja 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑19/05, EU:C:2007:606, punkt 18).

102      Kohtupraktikast tuleneb, et kohustus määrata kindlaks tollivõla olemasolu ja kohustus kanda see, vajaduse korral koos viivisega, õigeks ajaks komisjoni arvele on omavahel lahutamatult seotud ning selline lahutamatu seos sõltub omavahendite kindlaksmääramisest ja see ei saa sõltuda liikmesriigi meelevaldsusest või hooletust suhtumisest, nagu rõhutas kohtujurist Geelhoed kohtuasjas komisjon vs. Taani tehtud ettepanekus (C‑392/02, EU:C:2005:142, punkt 57). Lisaks sellele peavad liikmesriigid nõuded kindlaks määrama isegi siis, kui nad need vaidlustavad. Nõuete kindlaks määramata jätmise korral võib liikmesriigi käitumine kahjustada, kas või ajutiselt, liidu finantstasakaalu (vt selle kohta 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani, C‑19/05, EU:C:2007:606; 16. mai 1991. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑96/89, EU:C:1991:213, punkt 38, ning 15. juuni 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑348/97, EU:C:2000:317, punkt 11). Minu arvates tuleneb sellest, et liikmesriik ei saa ühepoolselt hoiduda nõuete kindlaksmääramisest.

103      Vt 12. mai 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑287/03, EU:C:2005:282, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 19. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Malta (C‑376/09, EU:C:2011:320, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

104      Vt selle kohta 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punkt 54), kust tuleneb mutatis mutandis, et tollipettuste riskide maandamata ja nende riskidega seotud meetmete võtmata jätmist saab liikmesriigile ette heita vaid juhul, kui liikmesriigi asutused olid rikkumise perioodil neist riskidest teadlikud.

105      OLAFi aruanne, kokkuvõte ja punkt 6.

106      Vt Ühendkuningriigi 11. veebruari 2019. aasta vastusele lisatud nõustamisettevõtja aruande punkt 2.6.

107      Ühendkuningriigi 11. veebruari 2019. aasta vastusele lisatud nõustamisettevõtja aruande punkt 2.4.

108      Samuti leiab Ühendkuningriik, et Euroopa Kohus peaks tagasi lükkama kõik väited, mis puudutavad kohustuste rikkumist perioodil, mis eelnes 2015. aasta juunikuule, võttes arvesse, et alles siis, kui OLAF saatis liikmesriikidele ametliku vastastikuse abistamise teate (16. juuni 2015. aasta teade AM/2015/013), soovitades võtta nende pettuste vastu võitlemiseks teatud kontrollimeetmed, sai Ühendkuningriik kõnealustest pettustest piisavalt teadlikuks.

109      Eelkõige 25. ja 26. veebruaril 2015 komisjoni korraldatud ad hoc nõupidamisel. Sellel nõupidamisel andis OLAF eelkõige „tungiva soovituse“, et liikmesriigid kasutaksid kohaseid riskifiltreid võimalike alahinnatud väärtusega kaubasaadetiste tuvastamiseks, nõuaksid kahtlasena tuvastatud kaubasaadetiste puhul tagatiste esitamist ning viiksid läbi uurimisi tolliväärtuse tuvastamiseks.

110      Ehk operatsiooni Octopus käigus.

111      Selle liikmesriigi hinnangul ilmneb 16. juuni 2015. aasta vastastikuse abistamise teatest AM/2015/013, mis on OLAFi poolt liikmesriikidele saadetud ametlik vastastikuse abistamise teade, ning Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 24/2015 „Võitlus ühendusesisese käibemaksupettusega: vajatakse täiendavaid jõupingutusi“ punktist 83, et Ühendkuningriigi asutused ei olnud ebaõigeid andmeid sisaldanud tollideklaratsioone puudutavast üldisest praktikast teadlikud.

112      Vt 20. aprilli 2007. aasta vastastikuse abistamise teade AM 2007/015. Lisaks sellele osutati selles vastastikuse abistamise teates pärast esmast juurdlust selle probleemi esinemise tuvastamisele 2005. aastal Saksamaal.

113      Juba selles vastastikuse abistamise teates kutsuti „kõiki liikmesriike“ üles otsima „viiteid [Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsitega seotud] kunstlikult madala hinnaga arvetele“, „määrama kindlaks [selliste alahindamise märkidega] kaupade tegeliku […] väärtuse“, „viima [selliste importide puhul] tulevikus läbi kohaseid kontrolle kauba vabastamisel“ ning „võtma kohaseid kaitsemeetmeid“.

114      Vt 20. aprilli 2007. aasta vastastikuse abistamise teade AM 2007/015, eelkõige punkt 12.

115      Vt 23. jaanuari 2009. aasta vastastikuse abistamise teade AM 2009/001, eelkõige punktid 10–12. Seejuures juhiti selles liikmesriikide tähelepanu ka nõuannetele, mille OLAF oli andnud juba 20. aprilli 2007. aasta vastastikuse abistamise teates AM 2007/015. Konkreetsemalt paluti selles kõigil liikmesriikidel „tuvastada kõrge riskiga kaubasaadetised“ ning „kontrollida importijate olemasolu“. Lisaks sellele tuleb rõhutada, et vastastikuse abistamise teates AM 2015/013, millele osutab menetlusse astuja seisukohtades eelkõige Portugali Vabariik, juhiti tähelepanu hoiatustele, mille OLAF saatis liikmesriikidele teadetes AM 2007/015 ja AM 2009/001.

116      Tegemist on instrumentidega, mis on sätestatud nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruses (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT 1997, L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 217) artikli 17 lõikes 2 ja artikli 18 lõikes 1. Nimetatud artikli 17 lõikes 2 on sätestatud, et „[k]omisjon edastab iga liikmesriigi pädevatele asutustele mis tahes teabe, mis aitaks neil tolli- või põllumajandusalaseid õigusakte täide viia, niipea kui kõnealune teave osutub neile kättesaadavaks“. Artikli 18 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]omisjon edastab [teabe, mille on edastanud liikmesriigi pädevad asutused, kes on tuvastanud tegevuse, mis kujutab endast või nende arvates ilmselt kujutab endast ühenduse tasandil eriti olulist tolli- või põllumajandusalaste õigusaktide rikkumist] teiste liikmesriikide pädevatele asutustele“.

117      Liidu pädevuse kohta tolliliidu valdkonnas ja kontrollifunktsioonide teostamise kohta liikmesriigi asutuste poolt, vt Albert, J.‑L., „Section 1 – Un pluralisme national préservé“, Le droit douanier de l’Union européenne, Bruxelles, Bruylant, 2019, lk 466–473, ja Natarel, V. E., „Le phénomène douanier dans le marché intérieur: à propos de l’exemple français“, Revue des affaires européennes, 2005, nr 4, lk 637.

118      Väites, et ei OLAF ega liikmesriigid ei adunud 2012. aasta märtsis täielikult nende pettuste ulatust, osutab Ühendkuningriik ka tolliseadustiku komitee 9. märtsi 2012. aasta nõupidamise järelduste kokkuvõttele. Sellest dokumendist ilmneb, et seal sisalduvat teavet üksnes korrati. Vt tolliseadustiku komitee 9. märtsi 2012. aasta nõupidamise järelduste kokkuvõtte punkti 5 alapunkt b.

119      Ühised tollioperatsioonid, nagu operatsioon Snake, kujutavad endast „erijärelevalvet“ nõukogu määruse nr 515/97 artikli 7 tähenduses ning täpsemalt selle artikli punktis c nimetatud erijärelevalvet selliste kaupade liikumise üle, millele on osutatud kui tollialaste õigusaktide potentsiaalse rikkumise objektile. Sellise operatsiooni eesmärk on eelkõige koordineerida liikmesriikide tegevust liidu tasandil selleks, et paremini võidelda teatavate konkreetsete pettustega.

120      Vt kontrollikoja eriaruanne nr 19/2017 „Impordiprotseduurid: puudused õigusraamistikus ja ebatõhus rakendamine mõjutavad ELi finantshuve“, punkt 94.

121      Seega tuleb tagasi lükata Ühendkuningriigi argument, mille kohaselt palus OLAF 16. juunil 2015, kui ta pöördus liikmesriikide poole vastastikuse abi teatega AM 2015/013, esimest korda, et viimased võtaksid konkreetseid meetmeid väärtuse alahindamises seisnevate pettuste vastu võitlemiseks.

122      Eriaruanne nr 24/2015, millele on viidatud käesoleva ettepaneku 111. joonealuses märkuses. See liikmesriik osundab nimetatud aruande punktile 83, kus kontrollikoda märgib, et OLAFiga koostöös läbi viidud ühise tollioperatsiooni tulemusel leiti, et „40% tolliprotseduuri 42 abil vabasse ringlusesse lubatud [Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite] maksumus oli näidatud tegelikust väiksemana“.

123      OLAFi metoodika kasutab liikmesriikide hindade keskmist 48-kuulise perioodi jooksul.

124      16. juuni 2016. aasta kohtuotsus, C‑291/15, EU:C:2016:455, punktid 38 ja 39.

125      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus, C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punktid 50 ja 54.

126      Vt käesoleva ettepaneku punkt 55.

127      16. juuni 2016. aasta kohtuotsus, C‑291/15, EU:C:2016:455.

128      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus, C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punktid 50 ja 54.

129      Märgin, et hagiavalduses viitab komisjon esimese väite õigusliku alusena muidugi ELL artikli 4 lõikes 3 nimetatud üldise lojaalse koostöö kohustuse rikkumisele. Nagu aga juba käesoleva ettepaneku punktis 174 märgitud, tuleb ELTL artiklit 325 ja asjaomaseid tolliõiguse sätteid käsitada selle üldpõhimõtte konkreetse väljendusena, mistõttu ei tule üldise lojaalse koostöö kohustuse rikkumist käesoleva väite raames käsitleda.

130      Vt käesoleva ettepaneku punktid 175–177.

131      Mulle näib, et ühelt poolt nõustub komisjon selle liikmesriigi kaitseargumendiga, mööndes, et tema peab hagiavalduses tõendama, et Ühendkuningriigi võetud meetmed ei olnud tõhusad. Teiselt poolt vaidleb komisjon vastu Ühendkuningriigi argumendile, mille kohaselt peab komisjon tõendama, et nimetatud riigi võetud võimalikud meetmed olid ilmselgelt ebasobivad. Võttes aga arvesse ELTL artiklis 325 nimetatud pettustevastase võitluse eesmärki, öeldakse nende argumentidega tegelikult sama asja erinevas sõnastuses.

132      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 2913/92 (ELT 2005, L 117, lk 13).

133      Komisjoni 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1875/2006, millega muudetakse määrust nr 2454/93 (ELT 2006, L 360, lk 64).

134      Tegemist on 1. jaanuaril 2011. aastal jõustunud impordikontrollisüsteemiga „Import Control System“ (ICS). Selle regulatsiooniga rakendatakse konkreetselt algul Ameerika Ühendriikide ja seejärel 2005. aastal Maailma Tolliorganisatsiooni poolt käivitatud rahvusvahelist programmi („Customs Trade Partnership Against Terrorism“), millega loodi eelkõige õigusnormide raamistik „SAFE“, mille eesmärk on muuta kaubavahetus turvalisemaks, kahjustamata selle sujuvust, ennetades pädevatele asutustele andmete saatmist.

135      Kohtujuristi kursiiv. Lisaks sellele on liidu tolliseadustiku artikli 46 lõikes 2 sätestatud, et „[t]ollikontroll, välja arvatud pisteline kontroll, peab peamiselt põhinema elektrooniliste andmetöötlusvahendite abil läbi viidud riskianalüüsidel, mille eesmärk on määrata kindlaks ja hinnata riske ning välja arendada […] vajalikud vastumeetmed“ (kohtujuristi kursiiv).

136      Mõistete „riskijuhtimine“ ja „riskianalüüs“ eristamise kohta vt Drobot, E. ja Klevleeva, A., „Risk management in customs control“, Munich Personal RePEc Archive, 2016. Liidu tolliseadustiku artikli 46 sätteid ja ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõike 2 ettevalmistavaid materjale arvesse võttes peetakse minu meelest väljendi „riskijuhtimine“ all silmas riigisisest või ühist (liidu tasandil toimuvat) riskide juhtimist. Mõiste „riskianalüüs“ viitab minu meelest konkreetselt liikmesriikide poolt tollikontrolli raames läbi viidavale analüüsile, mille eesmärk on „määrata kindlaks ja hinnata riske ning välja arendada […] vajalikud vastumeetmed“.

137      Vt Widdowson, D., „Managing risk in the customs context“, De Wolf, L. ja Sokol, J. B., (toim) „Customs Modernization Handbook“, World Bank, Washington D. C., lk 91–99.

138      Vt Widdowson, D., op.cit. Vt ka, Dunne, M. „À propos de la gestion des risques“, OMD Actualité, juuni 2010, ning Jacob, C. ja Zaharia, S., „Risk management – a new priority system customs and its consequences“, Munich Personal RePEc Archive  Paper 39352, avaldatud 17. juunil 2012.

139      Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2913/92 (KOM(2003) 0452 (lõplik)), vt artikli 4 muudatus.

140      Mulle teadaolevalt liidu õiguses mõiste „riskianalüüs“ definitsiooni siiski ei ole. Maailma Tolliorganisatsioon käsitab sellena „teabe süstemaatilist kasutamist selleks, et teha kindlaks, millise sagedusega teatud riskid realiseeruvad ja kui ulatuslikud on nende võimalikud tagajärjed“. Vt Berr, C., Répertoire de droit commercial, Douanes, Dalloz, jaanuar 2013 (ajakohastatud märtsis 2019), punkt 68. Vt ka Maailma Tolliorganisatsiooni tollialast riskijuhtimist käsitlev kogumik WHO Customs Risk Management Compendium, mis on kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/taxation_customs/general-information-customs/customs-risk-management/international-cooperation_fr#heading_2.

141      Vt ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust nr 2913/92, (KOM(2003) 0452 (lõplik)), seletuskirja punkt 3. Vt ka pressiteade IP/03/1100. Euroopa Parlament kiitis need ettepanekud heaks, nii et määrus nr 648/2005 avaldati Euroopa Liidu Teatajas 4. mail 2005 (ELT 2005, L 117, lk 13) ning jõustus 11. mail 2005.

142      Vt ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust nr 2913/92.

143      Vt käesoleva ettepaneku punkt 175.

144      Vt käesoleva ettepaneku punktid 188–190.

145      Lisaks osutab komisjon sellele, et Ühendkuningriik on rikkunud kohustust otsustada riskianalüüsi vahendite kasutamine mõistliku aja jooksul, rõhutades, et see liikmesriik oleks pidanud neid vahendeid kasutama hakkama varem.

146      Ühendkuningriik rõhub sellele, et ta pidi „leidma või ehitama väljaspool sadamaid kauba vabastamisele eelneva kontrollimise süsteemi väljaarendamiseks ja selliste kontrollide teostamiseks vajalikud rajatised“, „kulutama pettuste ulatust silmas pidades märkimisväärse hulga vahendeid ja aega ettevalmistavatele tegevustele, kauba vabastamisele eelnevate kontrollide suhtes kohaldatavate protsesside väljatöötamisele ja katsetamisele, ent ka vastavate tegevussuuniste kehtestamisele, väärtuse alahindamisega seotud pettuse kahtlusega kaubasaadetistelt tagatiste nõudmist puudutavate strateegiate ja protsesside väljatöötamisele riigisisesel tasandil, kahtlaste ettevõtjate ja nende tarneahelate seireprogrammi väljatöötamisele ning ettevõtjate koolitamise programmi käivitamisele“.

147      Vaidlust ei ole selles, et 2011. aasta novembris ja detsembris toimunud prioriteetse kontrollimeetme Discount raames Ühendkuningriik riskianalüüsi ei kasutanud, kuigi selle operatsiooni suunistes oli muu hulgas kaupade hindade suhtes riskilävendi kohaldamine ette nähtud. Operatsioon Samurai, mis toimus 2016. aasta septembris ja mille raames Ühendkuningriik väidetavalt kauba vabastamisele eelnevat kontrolli ja koolitustegevusi läbi viis, oli piiratud ulatusega, hõlmates konkreetselt vaid kahte importijat. Alates 2015. aasta maikuust toimuv operatsioon Breach, mis Ühendkuningriigi poolt kohtuistungil väidetu kohaselt jätkuvalt käimas on, hõlmas vaid selliseid meetmeid, mille eesmärk oli seada tagantjärgi kahtluse alla väärtused, mida peeti liiga madalaks selleks, et need usaldusväärsed oleksid (vt OLAFi aruande punkt 2 ja eelkõige alapunktid 2.1.6 ja 2.3, samuti dokumendi „Guidelines for preventing and Detecting Irregularities (under-invoicing) in imports of textiles and footwear“, punktid 5–9).

148      HMRC ja OLAFi vahel 13. juunil 2014. aastal toimunud nõupidamise protokollist ilmneb, et Ühendkuningriik plaanis läbi viia juurdlused seoses importijatega, kes võisid olla kaupade väärtust alahinnanud. Rõhutati, et kuivõrd Ühendkuningriigi asutused võtsid kauba vabastamisele järgseid meetmeid, oli „ebatõenäoline […] mis tahes võlasumma sissenõudmine“.

149      Käesoleva väite raames tuleb analüüsida kriitikat, mis puudutab OLAFi metoodikat kui riskide tuvastamise vahendit, samas kui seda metoodikat kui laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvestamise alust analüüsitakse käesoleva hagi teise väite käsitlemisel.

150      Ühendkuningriigi kriitika, mis puudutab sama meetodi kasutamist saamata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamisel, analüüsitakse hagi teise väite käsitlemise raames.

151      Pärast operatsiooni Snake tulemuste analüüsimist otsustas teatud hulk liikmesriike, ehk Tšehhi Vabariik, Ungari, Poola Vabariik, Sloveenia Vabariik ja Slovakkia Vabariik, välja töötada oma aktsepteeritavate lävendhindade süsteemi ning seda eelkõige tingituna Tšehhi Vabariigi vastuväitest, et selles liikmesriigis on kaupade keskmised hinnad märkimisväärselt madalamad. Komisjon lisab, et Poola Vabariik tõstatas OLAFi metoodikat puudutanud küsimused, küsides selle metoodika kohta täiendavaid dokumente JRC-lt. See asjaolu kinnitab minu arvates, et komisjon ei pidanud seda metoodikat kunagi liikmesriikidele kohustuslikuks hindamismeetodiks.

152      Selle pädevuse väline külg on ühine kaubanduspoliitika, mille osas on liidul samuti ainupädevus vastavalt ELTL artikli 3 lõike 1 punktile e, kuna teisese õiguse sätete õiguslikuks aluseks on muu hulgas seda poliitikat käsitlev ELTL artikkel 207. Mis puudutab kõnealuse tollipettuse algeks olevat tolliväärtuse määramist, siis on ühenduse tolliseadustiku ja liidu tolliseadustiku sätete eesmärk Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu lisas 1A sisalduva 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VII artikli rakendamise lepingu rakendamine ning ka need normid kuuluvad liidu ainupädevusvaldkonda (vt eelkõige 15. novembri 1994. aasta arvamus 1/94 (WTO lepingule lisatud lepingud) (EU:C:1994:384, punkt 34) ja Fabio, M., Customs Law of the European Union, 4. trükk, Wolters Kluwer, 2012, punkt 4.01).

153      Liidu tolliseadustiku õiguslikuks aluseks on ELTL artiklid 33, 114 ja 207.

154      Pädevusjaotuse kohta pärast Lissaboni lepingut vt Grave J.‑M., „The Impact of the Lisbon Treaty on Customs Matters: A Legal Assessment“, Global Trade and Customs Journal, vol. 5, nr 3, 2010, lk 110. Mõiste „rakendusföderalism“ kohta vt Limbach, K., „Uniformity of Customs Administration in the European Union“, Bloomsbury Publishing, London, november 2015, lk 132.

155      Tollikontrolli valdkonnas on liikmesriikidele sageli jäetud teatud pädevus, nii et õiguskirjanduses osutatakse liikmesriikide „täiendavale pädevusele“ tollivaldkonnas (vt eelkõige Albert, J.‑L., „L’Union douanière, les apparences d’une solidarité européenne historique“, Gestion & finances publiques, vol. 4, nr 4, 2017, lk 59–69, ja Natarel, E., „Le phénomène douanier dans le marché intérieur: à propos de l’exemple français“, Revue des affaires européennes, nr 4, 2005, lk 637). Liikmesriikide traditsioonilise tollialase pädevuse liidu asutustele „loovutamise“ kohta vt eelkõige Soulard, C., „Union douanière – Taxation des marchandises“, JurisClasseur Europe, vihik nr 500, 2016, punktid 35 ja 58.

156      Seetõttu on ELTL artiklis 33 sätestatud õiguslik alus liikmesriikide ja komisjoni vaheliseks koostööks. Pettuste valdkonnaga seotud tegevuse kooskõlastamise osas tuleb lisada, et ELTL artikli 325 lõikes 3 on sätestatud, et liikmesriigid kooskõlastavad oma meetmeid, mille eesmärk on kaitsta liidu finantshuve pettuste eest, organiseerides koos komisjoniga tiheda ja regulaarse koostöö pädevate asutuste vahel.

157      Varasem EÜ artikkel 280.

158      Vt näiteks nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340), nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrus (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT 1996, L 292, lk 2; ELT eriväljaanne 09/01, lk 303), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT 1999, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91).

159      Vt eelkõige komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteele tolli riskijuhtimise ja tarneahela turvalisuse kohta, COM/2012/0793 final.

160      Konkreetsemalt tolliregulatsiooni osas on liidu seadusandja ette näinud kohustuse kasutada „siseriiklikul, ühenduse ja kus võimalik, rahvusvahelisel tasandil arendatud kriteeriumide[l]“ põhinevat riskianalüüsi. Vt ühenduse tolliseadustiku artikli 13 lõike 2 ja liidu tolliseadustiku artikli 46 lõike 2 sõnastust.

161      ELL artikli 17 lõikest 1 tuleneb, et komisjon „edendab liidu üldisi huve“, „teostab järelevalvet liidu õiguse kohaldamise üle“ ja „teostab vastavalt aluslepingutes sätestatud tingimustele koordineerivaid, täitev- ja juhtimisfunktsioone“. Selle sätte rakendamise kohta tollivaldkonnas vt Lyons, T., EC Customs Law, Oxford University Press, Oxford, 2018, lk 138.

162      Vt Lyons, T., op.cit., lk 147.

163      Komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „Tollivaldkonna riskijuhtimist käsitlev ELi strateegia ja tegevuskava: riskide ohjamine, tarneahela turvalisuse tugevdamine ja kaubanduse soodustamine“ COM(2014) 527 rõhutas komisjon, et „[k]aupade liikumist […] hõlmava riskijuhtimise eesmärk on tuvastada kõik kaupade ja nende liikumisega seotud võimalikud ohud ja riskid, neid hinnata ja analüüsida“, kusjuures sellises riskijuhtimises „tuleb võtta arvesse riskide mitmekesisust […] ning riskide mõju ja tagajärgi nende realiseerumise korral, et võtta riskivähendamis- ja tõrjemeetmeid kõige vajalikumal ajal ja tarneahela kõige õigemas kohas“ (vt teatise lisa I punkt).

164      Vt Charroux, G. ja Woerth, E., „Rapport sur l’évaluation de l’action de la douane dans la lutte contre les fraudes et trafics“, 3. juuni 2015 aruanne, mis on koostatud Prantsusmaa Rahvusassamblee riiklike strateegiate hindamise ja kontrolli komisjoni jaoks.

165      Kuigi riskianalüüs lisati ühenduse tolliseadustikku 2005. aastal, läks 9 aastat enne, kui komisjon võttis vastu 163. joonealuses märkuses viidatud teatise, kus esitati tolliasutuste riskijuhtimispoliitika rakendamist puudutav analüüs ja pakuti välja vastava valdkonna strateegia. Vt eelkõige selle dokumendi lisa „Tollivaldkonna riskijuhtimist käsitlev ELi strateegia“, mis on kättesaadav aadressil https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:52014DC0527&from=EN.

166      Komisjon lisas, et pärast prioriteetse kontrollimeetme Discount tegevuste lõpetamist tema poolt läbi viidud järelhindamise käigus (2011. aasta novembris ja detsembris) tekkis kõigi liikmesriikide vahel laialdane üksmeel selles, et õiglaste lävendhindade kasutamist tuleks jätkata. Seetõttu lähtuti 2014. aastal operatsiooni Snake raames uuesti minimaalsetest aktsepteeritavatest hindadest, milleks võeti 50% korrigeeritud keskmisest hinnast. Operatsiooni Snake tulemuste analüüsimisel ei olevat liikmesriigid tõstatanud selle lävendi muutmise küsimust. Komisjon kinnitab aga, et ükski liikmesriik ei palunud minimaalse aktsepteeritava hinna langetamist.

167      Vt 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus EURO 2004. Hungary (C‑291/15, EU:C:2016:455). Selle kohtuotsuse punktis 38 pidas Euroopa Kohus vajalikuks rõhutada, et „toll [leidis, et] imporditud kaupade deklareeritud tehinguväärtus oli võrreldes sarnaste imporditavate kaupade hindade statistilise keskmisega erakordselt madal“, kinnitades nii, et deklareeritud tolliväärtuse kahtluse alla seadmiseks võib kasutada „statistilist keskmist [hinda]“.

168      Sellises sõnastuses on see lõige olnud vastuvõtmisest alates (vt ettepanek: nõukogu määrus (EMÜ), millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (KOM/90/71 (lõplik); EÜT 1990, C 128, lk 1) ning praegu on see sarnases sõnastuses sätestatud liidu tolliseadustiku artikli 46 lõikes 1. Selle sätte kujunemisloo kohta vt käesoleva ettepaneku punkt 202.

169      Lisaks sellele märgin, et liidu tolliseadustiku artikli 5 lõike 3 kohaselt on mõistega „tollikontroll“ hõlmatud „tolliasutuste eritoimingud, mille eesmärk on tagada kooskõla tollialaste õigusaktide ja muude õigusaktidega, mis käsitlevad liidu tolliterritooriumi ja sellest territooriumist väljaspool asuvate riikide või territooriumide vahel liikuva kauba sisenemist, väljumist, transiiti, liikumist, ladustamist ja lõppkasutust ning liiduvälise kauba ja lõppkasutusprotseduurile suunatud kauba liidu tolliterritooriumil liikumist ja olemasolu“.

170      Vt eelkõige Albert, J.‑L., Le droit douanier de l’Union européenne, Bruxelles, Bruylant, 2019, lk 525.

171      Vt eelkõige liidu tolliseadustiku artikkel 73 ja kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas Codirex Expeditie (C‑542/11, EU:C:2013:123, punkt 51 jj).

172      Vt käesoleva ettepaneku punktid 175–177.

173      Sellest sättest tuleneva tolliasutuste missiooni kohta vt Lyons, T., op.cit, lk 72 jj.

174      Ühendkuningriik väidab, et operatsioon Breach hõlmas ka kauba vabastamisele eelnevaid kontrolle. Tuleb siiski märkida, et ühelt poolt ei ole Ühendkuningriik täpsustanud, milles need kontrollid seisnesid, ning teiselt poolt vältas selle operatsiooni sekkumisetapp ainult kaks päeva. Vt 3. veebruari 2016. aasta nõupidamise protokoll.

175      Vt käesoleva ettepaneku punktid 175–177.

176      Võetud meetmete ebatõhusust ja nende puudumist kinnitavad sel perioodil läbi viidud kontrollkäikude aruanded. Komisjon märgib, et tuvastas asjaomasel perioodil mitu konkreetset kaubasaadetist, mille deklareeritud väärtus oli väga madal. Näiteks ilmneb kontrollkäigu 17‑11‑1 aruandest, et Ühendkuningriigi asutused kinnitasid, et nad ei rakendanud meetmeid, mida OLAF palus rakendada pärast 2014. aasta operatsiooni Snake ja mille rakendamist nõudis ta uuesti kontrollkäigu 16‑11‑1 aruandes. Lisaks sellele ilmneb kontrollkäigu 17‑11‑2 aruandest, et viie komisjoni ametnike poolt valitud 29. septembri 2017 impordipartii puhul oli keskmiselt deklareeritud väärtuseks ainult 3,3% korrigeeritud keskmisest hinnast. HMRC kinnitas, et selle ettevõtja poolt hiljem deklareeritud kaubasaadetised peeti kinni ning tehti täiendava tollimaksu tasumise korraldused operatsiooni Swift Arrow raames.

177      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punkt 50.

178      Nagu ka liidu tolliseadustikust ilmneb, soodustab liidu tolliõigus sellist teabevahetust. Konkreetsemalt tuleneb selle seadustiku artikli 46 lõikest 3, et tollikontrollid toimuvad ühtse riskijuhtimise raamistikus, mis põhineb tolliametitevahelisel riskialase teabe vahetusel ja riskianalüüsi tulemustel ning millega määratakse kindlaks ühtsed riskikriteeriumid ja standardid, kontrollimeetmed ja kontrolli eelisvaldkonnad. Märgin, et sarnased kohustused on sätestatud selle artikli lõigetes 4 ja 5.

179      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160.

180      ÜTSi rakendussätete artikkel 248 kordab suures ulatuses komisjoni 17. detsembri 1981. aasta direktiivi 82/57/EMÜ, millega kehtestatakse mõned rakendussätted nõukogu direktiivile 79/695/EMÜ kaupade vabasse ringlusesse lubamise protseduuri ühtlustamise kohta (EÜT 1982, L 28, lk 38), artikli 20 sõnastust, samas kui LTSi rakendussätete artikli 244 eesmärk on rakendada liidu tolliseadustiku V jaotise 3. peatüki, 1. jao „Õigsuse kontrollimine“ sätteid.

181      Säte, mis kehtis rikkumise perioodi algusest kuni 1. maini 2016.

182      Rakendusmääruse artikli 248 hispaania-, saksa-, eesti-, inglis-, prantsus- ja itaaliakeelne versioon näivad osutavat sellele, et tagatise andmine on kauba vabastamise kohustuslik eeltingimus.

183      Saksakeelses versioonis: „Sind die Zollbehörden der Auffassung, dass aufgrund einer Überprüfung der Zollanmeldung höhere Einfuhr- oder Ausfuhrabgaben oder andere Abgaben zu entrichten sein könnten als aufgrund der Angaben in der Zollanmeldung, so kann die Überlassung der Waren von einer Sicherheitsleistung abhängig gemacht werden, die die Differenz zwischen dem aufgrund der Angaben in der Zollanmeldung ermittelten Betrag und dem Betrag abdeckt, der letztlich zu entrichten sein könnte“. Eestikeelses versioonis: „Kui toll leiab, et tollideklaratsiooni õigsuse kontrollimisest tulenev impordi- või eksporditollimaksu või muude tasutavate maksude summa võib olla suurem kui tollideklaratsiooni andmetest tulenev summa, võib kauba vabastamine sõltuda tagatise esitamisest, mis on piisav deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva lõppsumma vahe tasumiseks.“ (Kohtujuristi kursiiv.)

184      Vt eelkõige kohtuotsus Profisa (C‑63/06, EU:C:2007:233, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

185      Vt 1. veebruari 2001. aasta kohtuotsus D. Wandel (C‑66/99, EU:C:2001:69, punkt 36) ja 16. septembri 2014. aasta kohtumäärus Kyocera Mita Europe vs. komisjon (T‑35/11, ei avaldata, EU:T:2014:795, punktid 41 ja 42). Märgin, et sarnased kohustused on sätestatud liidu tolliseadustiku artiklis 194.

186      Vt Lyons, T., op.cit., lk 462 ja 463.

187      Vt käesoleva ettepaneku punkt 177.

188      Nimetatud põhjendustes 36 ja 37, mis puudutavad tagatiste esitamist, tuuakse esile eelkõige eesmärk „liidu ja liikmesriikide finantshuvide kaitsmiseks ja pettuste tõkestamiseks“ ja täpsustatakse, et arvesse tuleb võtta riski suurust ja asjasse puutuvate ettevõtjate konkreetset olukorda.

189      Seda teesi, mis puudutab ettevõtjate erinevat kohtlemist sõltuvalt nende „tegevuse õiguspärasusest“, toetab minu meelest ka see, et liidu tolliseadustikus on ette nähtud volitatud ettevõtja eristaatus (artikkel 38 jj).

190      Vt käesoleva ettepaneku punktid 201–216.

191      Vt analoogia alusel 15. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑372/05, EU:C:2009:780, punktid 72–77).

192      Vastavalt selgitustele harta kohta vastab see artikkel 17 esimese protokolli artiklile 1 (ELT 2007, C 303, lk 17).

193      EIK on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et esimese protokolli artikkel 1, mis sisuliselt tagab omandiõiguse, sisaldab kolme erinevat normi: esimeses, mis väljendub esimese lõigu esimeses lauses ja mis on üldnormiks, on sätestatud omandiõiguse kaitse põhimõte; sama lõigu teises lauses sisalduv teine norm käsitleb omandi äravõtmist ja seab sellele teatud tingimused; kolmandas, mis sisaldub teises lõigus, tunnustatakse aga osalisriikide õigust muu hulgas reguleerida vara kasutamist lähtudes avalikest huvidest, kehtestades seadusi, mida nad sel eesmärgil vajalikuks peavad. Tegemist ei ole siiski normidega, mis ei ole omavahel seotud. Teine ja kolmas neist käsitlevad konkreetseid omandiõiguse piiramise näiteid; seega tuleb neid tõlgendada, lähtudes esimeses normis sõnastatud põhimõttest (vt eelkõige EIK 21. veebruari 1986. aasta otsus James jt vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1986:0221JUD000879379, punkt 37) ja EIK 16. juuni 2015. aasta otsus Sargsyan vs. Aserbaidžaan (CE:ECHR:2015:0616JUD004016706, punkt 217)).

194      Vt eelkõige EIK 29. aprilli 2008. aasta otsus Burden vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2008:0429JUD001337805, punkt 59).

195      Vt EIK 23. oktoobri 1997. aasta otsus National & Provincial building society, Leeds permanent building society ja Yorkshire building society vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1997:1023JUD002131993, punkt 80).

196      Vt näiteks 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Okrazhna prokuratura – Haskovo ja Apelativna prokuratura – Plovdiv (C‑393/19, EU:C:2021:8, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

197      Abstraktse näitena, mil maksude või osamakse tasumisega seotud finantskohustus võib rikkuda omandiõigust, vt EIK 3. juuli 2003. aasta otsus Buffalo s.r.l. (likvideerimisel) vs. Itaalia (CE:ECHR:2003:0703JUD003874697, eriti punktid 36 ja 37).

198      Ühendkuningriik rõhutab, et selle operatsiooni raames tuvastati 239 kõrge riskiga ettevõtjat ning mitmetele neist tehti maksususumma tagantjärgi sissenõudmise korraldused (C18 makseteatis). See liikmesriik väidab, et selle operatsiooni käigus „viidi läbi ka umbes kolmkümmend eelkontrolli ning võeti proove“, täpsustamata siiski, millal ja kui palju proove võeti ning miks ta eelistas loobuda enne kaupade vabastamist tagatiste nõudmisest, kuigi maksusummade tagantjärgi sissenõudmine on praktilistel põhjustel vähem tõhus meede.

199      OLAFi aruanne, punkt 2.1.4.

200      Komisjoni kirjalike avalduste kohaselt ei saa ta seda Ühendkuningriigi poolt nimetatud arvu kinnitada.

201      Komisjoni väitel ei näita need andmed mitte üksnes seda, et Ühendkuningriik vastutab selle eest, et Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite väärtuse alahindamise tõttu jäi traditsioonilistest omavahenditest laekumata 2015. aastal 74,60%, 2016. aastal 79,15% ja 2017. aastal 66,90%, vaid ka seda, et pärast operatsiooni Swift Arrow käivitamist ja selle järkjärgulist laiendamist langes see number märkimisväärselt, kuivõrd näiteks 2017. aasta novembris oli see 33,86% ja 2018. aastal 4,73% (andmekogu Surveillance 2 andmed Hiinast pärit tekstiilitoodete ja jalatsite impordi kohta). Samuti selgitab komisjon, et kuigi Ühendkuningriik võttis võrdlemisi piiratud meetmeid (kontrollides lävendväärtuste põhjal vaid üksikuid ettevõtjaid ainult mõnes sadamas), oli alahinnatud väärtusega importkaupade mahu vähenemine silmapaistev ja peaaegu kohene (90protsendiline vähenemine kolme kuuga ja 96protsendiline vähenemine ühe aastaga).

202      Ühendkuningriik viitab eelõige operatsioonidele prioriteetne kontrollimeede Discount, Snake, Breach ja Samurai.

203      Vt käesoleva ettepaneku punktid 235–240.

204      Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigid on kohustatud liidu omavahendid kindlaks määrama siis, kui tolliasutustel on võimalik arvutada tollivõlast tulenev maksusumma ja määrata võlgnik (23. veebruari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania, C‑546/03, ei avaldata, EU:C:2006:132, punkt 29; 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani, C‑392/02, EU:C:2005:683, punktid 59 ja 61; 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑423/08, EU:C:2010:347, punkt 40, ja 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punkt 59), ega ole vajalik, et arvestuskanne oleks tõepoolest tehtud (vt selle kohta 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani, C‑392/02, EU:C:2005:683, EKL I-9811, punkt 58), mis tähendab, et tegemist on kahe erineva õigusliku režiimiga.

205      9. juuli 2008. aasta kohtumäärus Gerlach & Co. (C‑477/07, ei avaldata, EU:C:2008:390, punkt 22).

206      Vt eelkõige 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Distillerie Smeets Hasselt jt (C‑126/08, EU:C:2009:470, punkt 22), 8. novembri 2012. aasta kohtuotsus KGH Belgium (C‑351/11, EU:C:2012:699, punkt 21) ning 9. juuli 2008. aasta kohtumäärus Gerlach & Co. (C‑477/07, ei avaldata, EU:C:2008:390, punkt 17), mis puudutavad ühenduse tolliseadustiku 217 lõiget 1 ja artikli 220 lõiget 1.

207      Vt 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑423/08, EU:C:2010:347, punkt 37 jj).

208      Vt 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑60/13, ei avaldata, EU:C:2014:219, punkt 40). Omavahendite regulatsiooni kohta ülevaate saamiseks vt Albert, J.‑L., Le droit douanier de l’Union européenne, Bruylant, Bruxelles, 2019, lk 132–144; Berlin, D., Politiques de l’Union européenne, Bruylant, Bruxelles, 2016, lk 53–64, ja Aubert, M.‑H., „Rapport: Système des ressources propres des Communautés européennes“, Assemblée nationale (documents d’information de l’Assemblée nationale. Onzième législature, n° 3436), Paris, 2001.

209      Euroopa Komisjon, Les finances publiques de l’Union européenne, Euroopa Liidu Ametlike Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2007, lk 143.

210      Potteau, A., „Budget de l’Union européenne – Contenu du budget“, JurisClasseur Europe Traité, vihik nr 198, 4. november 2016, punkt 33.

211      See säte vastab määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõikele 1.

212      Vt Berlin, D., op.cit., punkt 34.

213      See säte asendas määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõike 1.

214      Euroopa Kohus on juba leidnud, et „nõue on kindlaks määratud niipea, kui vastav võlakohustus on nõuetekohaselt tuvastatud“ (22. veebruari 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, 54/87, EU:C:1989:76). Hilisema näitena vt 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑60/13, ei avaldata, EU:C:2014:219, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks sellele leidis kohtujurist Sharpston, et selles osas ei ole liikmesriikidel mis tahes kaalutlusõigust (ettepanek kohtuasjas Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:205, punkt 43).

215      See säte asendas määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõike 1.

216      Vt selle kohta 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑105/02, EU:C:2006:637, punkt 87.

217      Euroopa Kohus on juba leidnud, et varasemat sätet ehk määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid ei saa hoiduda nõudeid kindlaks määramast, isegi kui nad need vaidlustavad, sest vastasel juhul nõustutaks sellega, et liikmesriigi käitumine kahjustab, kas või ajutiselt, liidu finantstasakaalu (17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punkt 58). Vt ka 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑392/02, EU:C:2005:683, punktid 54 ja 60) ning 7. aprilli 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Soome (C‑405/09, EU:C:2011:220, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

218      Vt 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 67).

219      Euroopa Kohus on juba selgitanud, et määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punktide a ja b alusel on liikmesriigid kohustatud vastavalt sama määruse artiklile 2 kindlaksmääratud maksud kandma A‑arvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva, välistamata siiski õigust kanda sama tähtaja jooksul B‑arvestusse kindlaksmääratud maksud, mis „on veel sisse nõudmata“ ning mille kohta „ei ole antud tagatist“, ning kindlaksmääratud maksud, „mille kohta on antud tagatis, [kuid mis on] vaidlustat[ud] ning [mis] võivad vaidluste lahendamise tulemusena muutuda“ (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

220      Vt selle kohta Lyons, T., op.cit., lk 52 ja 53.

221      Vt kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Itaalia (C‑275/07, EU:C:2008:334, punkt 82 ja 39. joonealune märkus).

222      Vt eelkõige 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑68/88, EU:C:1989:339, punkt 17); 16. mai 1991. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑96/89, EU:C:1991:213, punkt 38) ning 12. juuni 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑363/00, EU:C:2003:335, punkt 43).

223      Vt eelkõige 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine) (C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

224      Vt käesoleva ettepaneku 222. joonealuses märkuses osundatud kohtupraktika.

225      Vt selle kohta kohtujurist Lenzi ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Kreeka (70/86, EU:C:1987:250).

226      Määruse nr 609/2014 põhjendus 3 ja 22. veebruari 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (54/87, EU:C:1989:76).

227      Vt selle kohta 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑275/04, EU:C:2006:641, punkt 68); 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑312/04, EU:C:2006:643, punkt 54); 5. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑377/03, EU:C:2006:638, punkt 69) ning 19. märtsi 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑275/07, EU:C:2009:169, punkt 84).

228      Vt 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine) (C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601, punkt 61).

229      Vt eelkõige 22. veebruari 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (54/87, EU:C:1989:76).

230      Vt selle kohta 12. juuni 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑363/00, EU:C:2003:335, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

231      Vt selle kohta 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑60/13, ei avaldata, EU:C:2014:219, punkt 50); 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine) (C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601, punkt 61).

232      Mis puudutab operatsiooni Snake raames väljastatud C18 makseteatiste hulka, siis ilmneb Ühendkuningriigi poolt repliigi lisa D.5 kohta antud selgitustest ja Ühendkuningriigi vastustest Euroopa Kohtu esitatud küsimustele, et need asutused väljastasid 23 C18 makseteatist kogusummas umbes 201 828 809,62 naelsterlingit ning seda arvu on repliigis korrigeeritud ja vähendatud 192 568 694,30 naelsterlingini, kuna kõik kaubad, mida need makseteatised puudutasid, ei ole käesoleva rikkumise esemeks.

233      Vt 17. septembri 1987. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (70/86, EU:C:1987:374).

234      Vt selle kohta 18. detsembri 1986. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (93/85, EU:C:1986:499).

235      Vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414). Kommentaarina vt Potteau, A., „Les finances publiques de l’Union européenne en 2008–2009“, Revue trimestrielle de droit européen, nr 2, 2010, lk 380.

236      Vt käesoleva ettepaneku punktid 201–216 ja 219.

237      Vt käesoleva ettepaneku punktid 217–224.

238      Vt 15. juuli 2010. aasta kohtuotsus Gaston Schul (C‑354/09, EU:C:2010:439, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

239      Vt selle kohta 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus EURO 2004. Hungary (C‑291/15, EU:C:2016:455, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

240      Vt käesoleva ettepaneku punktid 193–210.

241      Repliigi lisa D.5.

242      Seda seisukohta on komisjon väljendanud alates operatsioonist Snake (vt hagiavalduse lisas A.16 sisalduva kontrolli 16-11-1 aruande punkt 3.1.1.).

243      Snake C18 makseteatiste puhul tuli kindlaks teha konkreetsete imporditud kaupade tolliväärtus, mitte aga hinnata laekumata jäänud omavahendite mahtu. Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 206.

244      Vt 20. veebruari 2015. aasta nõupidamise kokkuvõte, kostja vastuse lisa B.2.

245      Ühendkuningriigi 22. juuni 2018. aasta vastus, punkt 147.

246      Vt eelkõige 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine) (C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601).

247      Seda summat tuleks vähendada umbes 25 miljoni naelsterlingi võrra ehk B-arvestusse kantud summa võrra, mis vastas operatsiooni Breach raames väljastatud C18 makseteatistega nõutud ning 2015. aasta mai ja 2017. aasta oktoobri vahelist perioodi puudutanud summale.

248      Ühendkuningriik möönab seda üksnes täiendavalt, kuivõrd tema kaitse rajaneb sellele, et esimeses väites kirjeldatud rikkumised ei ole aset leidnud, pakkudes teise väite raames välja oma metoodika laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu hindamiseks.

249      Varem ühenduse tolliseadustiku artiklid 29–31.

250      Väljend „kohased meetodid“ tähendab Ühendkuningriigi hinnangul seda, et tegemist on otsustega, mille liikmesriik peab tegema oma ainupädevuse raames, ning meetodite valikul ja hinnangute andmisel tuleb talle jätta väga avar kaalutlusõigus. Ühendkuningriik leiab, et tal ei ole vaja tõendada, et tema antud hinnang on täpselt õige, vaid üksnes, et see on mõistlik. Seda, et see ei ole mõistlik, peab täielikult tõendama komisjon.

251      Märgin, et liidu tolliseadustiku artiklis 74 (varasem ühenduse tolliseadustiku artikkel 31) on sätestatud, et kui tolliväärtust ei ole võimalik määrata liidu tolliseadustiku artikli 70 alusel, tuleb järjekorras pöörduda järgnevalt ette nähtud meetodite poole, kusjuures iga sellist meetodit võib kasutada üksnes siis, kui nende meetodite esitamise järjekorras sellele eelnev meetod osutub kasutuskõlbmatuks, sätestades nii meetodite hierarhia. Artikli 74 lõikes 3 sätestatud meetodit ehk nii-öelda viimast võimalust, mis rajaneb „kohastel meetoditel“, võib kasutada, kui eelmistes lõigetes nimetatud meetodeid kasutada võimalik ei ole. Vt eelkõige Albert, J.-L., „Section 3 – La valeur en douane“, Le droit douanier de l’Union européenne, Bruxelles, Bruylant, 2019, lk 255–280.

252      Ühendkuningriik märgib, et teatud kohtuasjades on Euroopa Kohus laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite konkreetse summa kindlaks määranud, ent näib, et neil juhtudel ei esitatud hagi nõuetele mingisuguseid vastuväiteid ja/või ei olnud kõnealuste summade osas vaidlust: vt näiteks 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (C‑68/88, EU:C:1989:339). Käesoleval juhul on olukord hoopis teistsugune.

253      Vt selle kohta 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus EURO 2004. Hungary (C‑291/15, EU:C:2016:455).

254      Sel põhjusel tuleb minu meelest tagasi lükata ka need argumendid, mis puudutavad liidu tolliseadustiku artikli 74 lõikes 3 sätestatud alternatiivset meetodit.

255      Vt käesoleva ettepaneku punktid 193–216 ja 225–227.

256      Vt käesoleva ettepaneku punkt 177 ning 92. ja 265. joonealune märkus.

257      C‑575/18 P, EU:C:2020:530.

258      Vt selle kohtuotsuse punkt 68.

259      Vt eelkõige 27. aprilli 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑441/02, EU:C:2006:253, punkt 48) ja 2. mai 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Horvaatia (Biljane Donje prügila) (C‑250/18, ei avaldata, EU:C:2019:343, punkt 33).

260      Ühendkuningriik on ka arvamusel, et lisaks pettusele tuleb komisjonil esimeses etapis tõendada ka põhjuslik seos selle rikkumise ja kahju vahel ning liidule konkreetse summa tasumise nõude vastuvõetavus.

261      Vt 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus EURO 2004. Hungary (C‑291/15, EU:C:2016:455, punktid 23 ja 36).

262      Vt käesoleva ettepaneku punktid 159–162 ja seal viidatud kohtupraktika.

263      Vt eelkõige 17. novembri 1993. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑73/92, EU:C:1993:891, punkt 19).

264      Vt eelkõige 21. septembri 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑392/96, EU:C:1999:431, punktid 60 ja 61); 26. juuni 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (C‑233/00, EU:C:2003:371, punkt 62) ja 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑36/05, EU:C:2006:672, punkt 38).

265      Vt selle kohta 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Kolev jt (C‑612/15, EU:C:2018:392, punktid 51 ja 52).

266      Vt selle kohta 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑392/02, EU:C:2005:683, punkt 68); 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑19/05, EU:C:2007:606, punkt 32) ning 3. aprilli 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑60/13, ei avaldata, EU:C:2014:219, punkt 50). Õiguskirjandusest vt Meisse, E., „Application du système des ressources propres des Communautés“, Europe, nr 346/2006, lk 9.

267      Kõigepealt väidab Ühendkuningriik seoses 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160), et Euroopa Kohus on märkinud, et kostjaks olev liikmesriik vastutab „sellega kaasnenud tulude laekumata jäämise eest“ ning et tema vastutus tekib, „kui tolli vea […] tagajärjel jäid tollimaksud sisse nõudmata“ (punktid 57 ja 61). Mis puudutab 8. juuli 2010. aasta kohtuotsust komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414), siis leiab Ühendkuningriik, et kostjaks olevale liikmesriigile pandi vastutus traditsiooniliste omavahendite laekumata jäämise eest, mille tingis tema asutuste ekslik tegevus, kuna need väljastasid ühele äriühingule õigusvastaselt loa kohaldada teatud kaupade suhtes tollimaksuvabastust võimaldavat protseduuri, kuigi harilikult kuulusid need kaubad tollimaksuga maksustamisele (punkt 40). Viimaks väidab Ühendkuningriik seoses 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Taani (C‑19/05, EU:C:2007:606), et miski ei viidanud sellele, et kui Taani asutused ei oleks teinud viga, mis seisnes asjaomaste kaupade tollimaksust vabastamises, ehk juhul kui nad oleksid eesmärgipärase kasutuse tolliprotseduuri ulatust õigesti tõlgendanud, oleks kogutud ja arvestuskannetes kajastatud tollimaksusumma olnud samasugune.

268      31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑391/17, EU:C:2019:919), see kohtuasi lahendati samal ajal kohtuasjaga, milles tehti 31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑395/17, EU:C:2019:918).

269      Vt eelkõige 31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑391/17, EU:C:2019:919, punktid 92–102). Küsimust, kas liikmesriik vastutas liidu ees tulenevalt tal kui liikmesriigil ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt lasuvatest kohustustest ning kas ta peab selle sätte kohaselt asjaomase summa hüvitama, pidas Euroopa Kohus vajalikuks käsitleda niisiis selleks, et teha kindlaks, kas liikmesriigil oli tekkinud vastutus tulenevalt ÜMT tegevusest, mille tõttu omavahendid liidu eelarvesse laekumata jäid.

270      See on neljanda väite raames teise võimalusena esitatud vastuvõetamatuse vastuväide.

271      Vt selle kohta 18. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani (C‑19/05, EU:C:2007:606, punkt 34).

272      Neid on mainitud eelkõige käesoleva ettepaneku punktis 197.

273      Vt eelkõige hagiavalduse lisas A.34 olevas tabelis „UK [Lowest Acceptable Price] Quantities of imports“ sisalduvad Surveillance 2 andmed, mis kajastavad 2015. aasta jaanuarist kuni 2018. aasta augustini Hiinast pärit ja kombineeritud nomenklatuuri gruppidesse 61–64 kuuluvate minimaalsest aktsepteeritavast hinnast kõrgema ja madalama hinnaga imporditud kaupade koguseid.

274      Vt käesoleva ettepaneku 40. joonealune märkus.

275      OLAFi aruanne, lk 8 ja 9.

276      See järeldus tuleneb otseselt komisjoni seisukohtadest, mis on esitatud hagiavalduses, repliigis ning komisjoni vastustes Euroopa Kohtu küsimustele.

277      Ühendkuningriik on käesolevas kohtumenetluses esitanud samuti statistilistel andmetel põhineva metoodika.

278      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160).

279      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160).

280      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punkt 63).

281      Konkreetsemalt märkis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 66, et kõnealustel aastatel nõuetekohaselt kindlaks määramata jäänud traditsiooniliste omavahendite summa väljaarvutamiseks rikkumise perioodist hiljem 2003. aasta 1. augusti ja 31. oktoobri vahelisel ajal läbi viidud kontrollide tulemusel saadud andmetest lähtudes pidi komisjon võrdlema nimetatud kontrollide käigus tuvastatud banaanikasti keskmist massi samal perioodil deklareeritud keskmise massiga.

282      Ühenduse eelarve jaoks kättesaadavaks tegemisele kuuluva summa arvutamise meetod seisnes selles, et kontrolliti kõiki värskete banaanide imporditehinguid 1. augustist kuni 31. oktoobrini 2003. aastal ning seejärel arvutati selle kontrolli tulemustest lähtudes välja aastatel 1998–2002 imporditud banaanide keskmine mass (selle kohtuotsuse punkt 30). Komisjoni väitel oli aastatel 1998–2002 ühenduse eelarve käsutusse andmisele kuulunud summaks 16 087 604,41 eurot (kõnealuse kohtuotsuse punkt 29).

283      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160).

284      17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160).

285      Vt eelkõige 12. juuli 1973. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (70/72, EU:C:1973:87, punkt 13) ja 16. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Ungari vs. Slovakkia (C‑364/10, EU:C:2012:630, punkt 68).

286      Vt käesoleva ettepaneku punkt 160.

287      Vt eelkõige 10. novembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (PM10 piirtasemed) (C‑644/18, EU:C:2020:895, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

288      Sellega seoses on Euroopa Kohus eelkõige leidnud, et kui liikmesriik jätab kuuendast direktiivist 77/388 tulenevaid nõudeid eirates teatud liiki tehingu käibemaksuga maksustamata, võib see kaasa tuua ka selle, et nimetatud liikmesriik rikub kohustust teha komisjonile kättesaadavaks käibemaksuvahendid, mis vastavad maksusummale, mis neilt tehingutelt koguda tulnud oleks (vt eelkõige 12. septembri 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa (C‑276/97, EU:C:2000:424, punktid 49, 56, 61 ja 70); komisjon vs. Iirimaa (C‑358/97, EU:C:2000:425, punktid 58, 65, 69 ja 78) ning komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑359/97, EU:C:2000:426, punktid 70, 77 ja 87)).

289      Vt käesoleva ettepaneku punktid 183 ja 257.

290      Vt eelkõige 26. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑494/01, EU:C:2005:250, punkt 44) ja 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (reovee kogumise ja töötlemise süsteem) (C‑427/17, ei avaldata, EU:C:2019:269, punkt 39).

291      Vt käesoleva ettepaneku punktid 184–227.

292      Statistiliste andmete tõendusväärtuse küsimus ei ole õigusvaidlustes võõras. Dumpinguvastaste meetmete valdkonnas leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses GLS (C‑338/10, EU:C:2012:158, punkt 30), et kaupade hariliku väärtuse kindlaksmääramisel kasutatava võrdlusriigi tuvastamiseks on liidu institutsioonidel kohustus hinnata nõutud hoolsusega neile kättesaadavaid andmeid, mille hulgas on eelkõige Eurostati statistika, et uurida, kas on võimalik leida võrdlusriiki. Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Bricmate (C‑569/13, EU:C:2015:572, punktid 65 ja 68) asus Euroopa Kohus seisukohale, et „liidu institutsioonid ei ole vajaliku hoolsusega kontrollinud Eurostati statistikas sisalduvatest andmetest tulenevaid asjaolusid“. See küsimus tekib ka kaudse diskrimineerimise valdkonnas, kus Euroopa Kohus on selle valdkonna alusdirektiividele viidates juhtinud tähelepanu sellele, et „kaudset diskrimineerimist saab tuvastada mis tahes vahenditega, sealhulgas statistiliste andmete põhjal“ (vt eelkõige 24. septembri 2020. aasta kohtuotsus YS (juhtivtöötajate tööandjapension) (C‑223/19, EU:C:2020:753, punkt 50) ning 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Schuch‑Ghannadan (C‑274/18, EU:C:2019:828, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika)).

293      Komisjon rõhutab ka valitud meetodi teaduslikku laadi, täpsustamata siiski, milles see seisneb.

294      Nõustamisettevõtja aruanne hagiavalduse lisas A.32 ja kostja vastuse lisas B.5, punkt 2.12.

295      Vt komisjoni vastuste lisa E.4.

296      Vt 17. märtsi 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑23/10, ei avaldata, EU:C:2011:160, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

297      Vt kostja vastuse lisa B.32.

298      OLAFi aruande lisa 6 on lisatud hagiavalduse lisasse A.36.

299      Siinkohal tuleb nõustuda komisjoni seisukohaga, et Ühendkuningriigi tolliasutuste võetud proovid, mis puudutasid 2017. aastast hilisemat perioodi, ei ole käesoleva kohtuasja seisukohast asjasse puutuvad, kuna need ei puuduta hagis käsitletavat rikkumise perioodi.

300      Vt Ühendkuningriigi kirjalikud vastused Euroopa Kohtu küsimustele.

301      Vt käesoleva ettepaneku punkt 226.

302      Selle meetodi puhul vaadeldakse, kuhu „paigutuvad“ (kogusest lähtuvalt) erinevad „kaubakogumid“ põhigrupi madalaid hindasid kajastava „piigi“ lõpp-punkti väärtuse suhtes.

303      Täpsemad selgitused selle arvu kohta, vt käesoleva ettepaneku punkt 252.

304      Vt käesoleva ettepaneku 247. joonealune märkus.

305      Vt selle kohta 14. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tšehhi Vabariik (C‑343/08, EU:C:2010:14, punkt 26); 15. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (C‑211/08, EU:C:2010:340, punkt 32) ja 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (C‑34/11, EU:C:2012:712, punkt 44).

306      Vt 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑233/14, EU:C:2016:396, punkt 35) ja 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik (rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise ajutine mehhanism) (C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17, EU:C:2020:257, punkt 116).

307      Komisjon rõhutab eelkõige, et kui Ühendkuningriigi asutused leidsid, et kindlaks määratud võlgadele vastavad summad ei ole õiged, oleksid nad pidanud tegema ad hoc parandused ja väljastama uued makseteatised.

308      Vt ametliku kirja punkt 178.

309      Vt eelkõige lisas A.31 sisalduva põhjendatud arvamuse punktid 243 ja 338.

310      Vt käesoleva ettepaneku punktid 241–243.

311      Nagu komisjon selgitab, siis juhul kui EL‑28 korrigeeritud keskmine hind oleks mingisuguse konkreetse kombineeritud nomenklatuuri kaheksakohalise koodi puhul 15 naelsterlingit kilogrammi kohta, oleks minimaalne aktsepteeritav hind seega 7,50 naelsterlingit kilogrammi kohta. Komisjon jätkab selgitades, et kui konkreetsel päeval imporditakse 9 juhul õiguspäraselt madala väärtusega kaupu, mille väärtus on 10 naelsterlingit kilogrammi kohta, ja ühel juhul alahinnatud väärtusega kaupu väärtusega 1 naelsterling kilogrammi kohta, saadakse päeva koondandmete pinnalt tulemuseks keskmine hind 9,1 naelsterlingit kilogrammi kohta. Võttes arvesse, et see hind on kõrgem kui minimaalne aktsepteeritav hind 7,50 naelsterlingit kilogrammi kohta, ei võeta seda alahinnatud väärtusega saadetist hõlmavate päeva-koondandmete pinnalt saadud tulemust laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite arvutamisel arvesse.

312      Kohtuistungil väitis komisjon, et nõustamisettevõtja aruande (hagiavalduse lisa A.32 ja kostja vastuse lisa B.5) punktist 1.12 tuleneb, et Ühendkuningriik möönab, et alahinnatud väärtusega kaubad moodustavad vähemalt 35% kõigist rikkumise perioodil Ühendkuningriiki imporditud kaupadest.

313      Vt eelkõige nõustamisettevõtja aruanne hagiavalduse lisas A.32 ja kostja vastuse lisas B.5, punkt 3.5.

314      Euroopa Kohtu küsimustele antud vastuses osutab Ühendkuningriik ka „koguse ühisosale“ ehk imporditud kaupade kogusele, mida käsitataks alahinnatud väärtusega kaupadena mõlema meetodi kohaselt. Tema hinnangul oli aastatel 2015–2017 „koguse ühisosa“ 992 326 582 kg.

315      Nagu nõustamisettevõtja aruandest nähtub, on laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu erinevus 80% ulatuses tingitud võrdlusväärtusest (OLAFi metoodika kohaselt oleks see 2,26–141,95 naelsterlingit, samas kui Ühendkuningriigi välja töötatud „vastavuslävendite“ kasutamise korral oleks see 0,10–8,90 naelsterlingit; kostja vastuse lisa B.5, punkt 3.3.)

316      OLAFi aruande punkt 2.1.5.

317      Vt käesoleva ettepaneku punkt 274.

318      Vt käesoleva ettepaneku punkt 235, kus viidatakse eelkõige otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 punktidele a ja b ning otsuse 2014/335 artikli 2 lõike 1 punktile a.

319      Vt eelkõige nende määruste artiklid 2, 9 ja 10 ning käesoleva ettepaneku punktid 236–240.

320      Vt nõustamisettevõtja lisaaruanne kostja vastuse lisas B.6, punktid 2.25–2.26.

321      Asjasse puutuv on ka komisjoni väide, et 2016. aastal imporditi 87% tekstiilitoodetest ja jalatsitest Ühendkuningriiki tolliprotseduuri 42 alusel, mis tähendab, et nende kaupade sihtkohaks olid teised liikmesriigid, samas kui samal perioodil imporditi tolliprotseduuri 40 kasutades üksnes 13% neist kaupadest, mis võisid jääda Ühendkuningriigi turule või mis võidi suunata teistesse liikmesriikidesse.

322      Vt käesoleva ettepaneku punkt 208.

323      Vt käesoleva ettepaneku punkt 126.

324      OLAFi aruanne, punkt 2.1.2.

325      Vt mutatis mutandis 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus EURO 2004. Hungary (C‑291/15, EU:C:2016:455, punkt 23). Peale selle tuleb ümber lükata komisjoni esitatud argument, et selle kohtuotsuse kohaselt on lubatav kasutada liidu lõikes arvutatud asjaomaste toodete keskmisi hindu alahinnatud väärtusega imporditud kaupade „ümberhindamise“ alusena ja sellest tulenevalt laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu arvutamiseks. Euroopa Kohus leidis selles kohtuasjas lihtsalt, et kui deklareeritud tehinguväärtust peetakse ebanormaalselt madalaks võrreldes keskmiste ostuhindadega, mille aluseks on sarnaste kaupade importimisel tavapäraste hindade statistilised keskmised, tuleb asuda seisukohale, et selline hindade erinevus näib olevat piisav, et anda alust tolli kahtlustele ja sellele, et ta kõnealuste kaupade deklareeritud tolliväärtusega ei nõustunud. Seega ei ole Euroopa Kohus võtnud seisukohta küsimuses, milline asjaomaste kaupade hinnatase peaks olema võrdlusväärtuseks sobiva tolliväärtuse määramisel.

326      Vt käesoleva ettepaneku punktid 295–297.

327      See summa jaguneb järgmiselt: 2014. aastal 480 098 912,45 eurot, 2013. aastal 325 230 822,55 eurot, 2012. aastal 173 404 943,81 eurot ja 2011. aastal 22 777 312,79 eurot.

328      Vt Snake C18 makseteatiste tühistamise kohta käesoleva ettepaneku punktid 241–250.

329      Meeles tuleb pidada sedagi, et nagu juba osutatud, arvutasid Ühendkuningriigi asutused selle summa valest alusest lähtudes (vt käesoleva ettepaneku punktid 247–249).

330      Vastuses Euroopa Kohtu küsimustele selgitas Ühendkuningriik, et põhjuseks, miks nõuti Snake C18 makseteatistega 201 828 809,62 naelsterlingi suurust summat, ent oma repliigis osutab Ühendkuningriik veidi üle 192 568 694,30 naelsterlingi suurusele summale, on see, et viimase arvu puhul ei ole arvesse võetud kaupu, mis imporditi teistest riikidest peale Hiina, ega muude kui tekstiilikaupade ja jalatsite kaubakoodidega imporditud kaupu, mis ei ole käesoleva hagi esemeks. Lisaks sellele leiab Ühendkuningriik, et seda 192 568 694,30 naelsterlingi suurust summat tuleb veelgi vähendada umbes 25 miljoni naelsterlingini. Nimelt tuleks aluseks võtta Ühendkuningriigi metoodikas kasutatud lävendväärtused, mitte aga korrigeeritud keskmised hinnad liidu lõikes, ning korrigeerida neist lävenditest lähtudes „ümberhindamisele“ kuuluvate alahinnatud väärtusega kaupade koguseid, kuna need kogused on OLAFi metoodika alusel arvutatud kogustega võrreldes väiksemad (vt repliigi lisad D.5 ja D.10).

331      Kostja vastuses väidab Ühendkuningriik, et on selle vastuse esitamise ajaks väljastanud 27 Breach C18 makseteatist ning vastavad summad on kantud B-arvestusse ja neist teatistest kaheksa puhul toimus kande tegemine 2018. aasta mais. Repliigis märgib Ühendkuningriik, et nimetatud sissenõudmisteatistega nõutav kogusumma on vahepeal suurenenud ning et selleks summaks on 45 882 997,46 naelsterlingit (summa, mida korrigeeriti täiendava analüüsi järel 44 296 285,04 naelsterlingini).

332      See tähendab, et tollimaksud on kindlaks määratud, ent ei ole kantud A-arvestusse, kuna need on veel sisse nõudmata ja nende kohta ei ole antud tagatist (vt määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõige 1 ja lõike 3 punktid a ja b).

333      Kuupäev, mis jääb kohtueelse menetluse aega pärast ametliku kirja esitamist 9. märtsil 2018 ning enne 24. septembri 2018. aasta põhjendatud arvamuses näidatud kahekuulise tähtaja lõppu.

334      Põhjendatud arvamus esitati 24. septembril 2018 ning see tähtaeg lõppes kaks kuud hiljem.

335      Vt eelkõige 4. mai 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg (C‑274/15, EU:C:2017:333, punkt 47); 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑620/16, EU:C:2019:256, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik (rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise ajutine mehhanism) (C‑715/17, C‑718/17 ja C‑719/17, EU:C:2020:257, punkt 54).

336      Vt käesoleva ettepaneku punkt 236.

337      Vt Snake C18 makseteatiste analüüsimisel esitatud argumendid.

338      Märgin siiski, et vastupidi Ühendkuningriigi seisukohale ei too nende summade arvesse võtmine kaasa hagi vastuvõetamatust 1. mai 2015 ja 11. oktoobri 2017 vahelise perioodi osas, kuna see puudutab üksnes laekumata jäänud traditsiooniliste omavahendite mahu kindlaksmääramist.

339      Vt põhjendatud arvamus, õiguslik raamistik, punkt 272 ja resolutiivosa.

340      Vt hagiavalduse punkt 338.

341      Vt käesoleva ettepaneku punkt 238.

342      Vt kohtujurist Trstenjaki ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Itaalia (C‑275/07, EU:C:2008:334, punkt 89).

343      Määruse 2016/804 artikli 2 kolmandas lõigus on sätestatud: „Artikli 1 punkti 6 kohaldatakse nende omavahendite hilinenud maksete eest viivise arvutamise suhtes, mille maksetähtpäev on pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva. Sellegipoolest kohaldatakse viivisemäära summaarse kasvu piiramist 16 protsendipunktiga […] üksnes nende erikorrigeerimistest tulenevate summade kontole kandmise hilinemistega komisjoni poolt võetud meetmete kohaselt kindlaks määratud kuupäeval ka nende omavahendite hilinenud maksete eest viivise arvutamisel, mille maksetähtpäev oli enne käesoleva määruse jõustumise kuupäeva ning millest komisjon või asjaomane liikmesriik sai teada alles pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva.“ (kohtujuristi kursiiv).

344      Märgin, et tollisätteid puudutava esimese nõude teises lõigus on mainitud ELL artikli 4 lõikest 3 tulenevat lojaalse koostöö kohustust ning esimene väide sisaldab selle põhimõtte rikkumist puudutavat osa (vt käesoleva ettepaneku punkt 173). Märgin ka, et teises nõudes on viidatud määruse nr 608/2014 artikli 2 lõikele 2 ja lõike 3 punktile d, ilma et komisjon oleks hagi põhjendustes esile toonud, kuidas liikmesriik seda sätet rikkunud on, mistõttu tuleb kõnealuse sätte rikkumist puudutav väide tagasi lükata.

345      Vt selle kohta 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka (68/88, EU:C:1989:339, punkt 23) ja 31. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑391/17, EU:C:2019:919, punkt 93).

346      Vt eelkõige 25. mai 1982. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (96/81, EU:C:1982:192, punkt 7) ja 12. septembri 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad (C‑408/97, EU:C:2000:427, punkt 16). Sellest vaatenurgast tuleb arvesse võtta asjaolu, et teatud valdkondades, nagu asjaomane maksumenetlus, sõltub komisjon suuresti asjaomase liikmesriigi esitatud andmetest (vt selle kohta 12. septembri 2000. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑408/97, EU:C:2000:427, punkt 17).

347      Vt käesoleva ettepaneku punkt 319.

348      Kõnealust õiguslikku hinnangut küsiti komisjoni kontrollkäikudel 16‑11‑1, 17‑11‑1 ja 17‑11‑2. Lisaks nähtub kontrollkäigu 17‑11‑2 aruandest, et selle käigus ei olnud võimalik tuvastada erinevatele impordideklaratsioonidele vastavaid võlgu, millega olevat põhjendatav nende makseteatiste tühistamine. Selle aruande kohaselt palus komisjon, et talle antaks koopia HMRC õiguslikust hinnangust, mille tõttu Snake C18 makseteatised tühistati, ning Ühendkuningriigi asutused keeldusid väidetavalt selle dokumendi esitamisest, väites, et see on konfidentsiaalne ja selle suhtes kehtib advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse kaitse.

349      Tegutsedes vastavalt 2003. aasta maksude seaduse (Finace Act 2003) artikli 33E lõikele 5.

350      Vt eelkõige 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑10/00, EU:C:2002:146) ja kohtujurist Ruiz-Jarabo Colomeri ettepanek kohtuasjades komisjon vs. Soome (C‑284/05, C‑294/05, C‑372/05, C‑387/05, C‑409/05, C‑461/05 ja C‑239/06, EU:C:2009:67, punkt 168).

351      Vt kontrollkäigu 16‑11‑1 aruanne, punkt 3.1.2., ja kontrollkäigu 17-11-1 aruanne, punkt 3.1.2., mis sisalduvad vastavalt hagiavalduse lisades A.16 ja A.15.

352      Vt 7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑10/00, EU:C:2002:146, punkt 91).

353      7. märtsi 2002. aasta kohtuotsus (C‑10/00, EU:C:2002:146, punkt 91).

354      Vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (C‑10/00, EU:C:2002:146, punkt 44).

355      Vt kostja vastuse punkt 144.

356      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liidu õigus kaitseb advokaadi ja tema kliendi kirjaliku teabevahetuse konfidentsiaalsust, kui tegemist on kliendi kaitseõiguse teostamise raames või sel eesmärgil toimunud teabevahetusega ning teabevahetuse pooleks on sõltumatu advokaat (vt selle kohta 18. mai 1982. aasta kohtuotsus AM & S Europe vs. komisjon (155/79, EU:C:1982:157, punktid 21 ja 27) ning 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt (C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 70)).

357      Vt eelkõige 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuulepark) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

358      Vt käesoleva ettepaneku punkt 319.

359      Maksustatavat väärtust puudutavate üksikasjade kohta vt Berlin, D., „Taxe sur le chiffre d’affaires – Fonctionnement de la taxe – Régimes spéciaux“, JurisClasseur Europe Traité, vihik nr 1640, veebruar 2021, punkt 16 jj.

360      Direktiivi 2006/112 artiklid 83 ja 84.

361      Direktiivi 2006/112 artiklid 85–87.

362      Selleks ühtseks määraks on otsustega 2007/436 ja 2014/335 kehtestatud 0,30%.

363      Vt Potteau, A., „Budget de l’Union européenne – Contenu du budget“, JurisClasseur Europe Traité, vihik nr 198, 4. november 2016, punkt 21.

364      Potteau, A. leiab, et määruse nr 1553/89 kohaselt ei ole käibemaksust saadavate vahendite ja maksukohustuslaste vahel mingisugust otsest seost, kuna ainsa meetodina on selles määruses ette nähtud tulumeetod, mis seisneb lihtsalt statistilise arvutuse tegemises (vt käesoleva ettepaneku 210. joonealune märkus).

365      Vt 15. novembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa (C‑539/09, EU:C:2011:733, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

366      Vt selle kohta 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:936, punkt 31); 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Degano Trasporti (C‑546/14, EU:C:2016:206, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 26. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

367      Vt 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:936, punkt 32).

368      Vt käesoleva ettepaneku punktides 172–175 viidatud kohtupraktika.

369      Vt käesoleva ettepaneku punktid 172 ja 173.

370      Pettuste mõju kohta vt Boerselli F., „Pragmatic Policies to tackle VAT fraud in the European Union“, 2008, International VAT monitor, vol. 19, nr 5, 2008, lk 333.

371      Vt selle kohta 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B. (C‑42/17, EU:C:2017:936, punkt 30); 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci (C‑524/15, EU:C:2018:197, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 2. mai 2018. aasta kohtuotsus Scialdone (C‑574/15, EU:C:2018:295, punkt 27).

372      Vt käesoleva ettepaneku punkt 225.

373      Vt käesoleva ettepaneku punkt 173.

374      Vt käesoleva ettepaneku 21. joonealune märkus.

375      Direktiivi 2006/112 artikli 86 lõike 1 kohaselt arvatakse maksustatava väärtuse hulka väljaspool impordi liikmesriiki ning seoses impordiga tasutavad maksud, tollimaksud, lõivud ja muud tasud. Sinna hulka arvatakse ka kõrvalkulud, nagu pakkimis-, veo- ja kindlustuskulud, mis on tekkinud enne kaupade jõudmist esimesse sihtkohta impordi liikmesriigi territooriumil, ja kõrvalkulud, mis on tekkinud seoses veoga teise ühenduses asuvasse sihtkohta, kui see koht on maksustatava teokoosseisu tekkimise hetkel teada.

376      Säte, mis vastab ühenduse tolliseadustiku artikli 29 lõikele 1.

377      Imporditud kaupade hindamise üksikasjaliku tutvustusena vt Bieber, T., „Customs Valuation and Import VAT“, Global Trade and Customs Journal, vol. 14, nr 2, lk 73.

378      Vt selle kohta 18. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (ühenduste läbipaistvus) (C‑78/18, EU:C:2020:476, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

379      Vt käesoleva ettepaneku punkt 337.

380      Vt käesoleva ettepaneku 23. joonealune märkus.

381      Vt käesoleva ettepaneku 21. joonealune märkus.

382      Vt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus Evita‑K (C‑78/12, EU:C:2013:486, punkt 33) ja 21. novembri 2013. aasta kohtuotsus Dixons Retail (C‑494/12, EU:C:2013:758, punkt 20).

383      Vt aruande 13/2011 kokkuvõtte punkt VI.

384      Vt aruanne 13/2011, punkt 26 jj.

385      Vt aruanne 13/2011, punkt 55.

386      Vt eriaruanne nr 24/2015, punkt 85, lk 34, millele on viidatud käesoleva ettepaneku 111. joonealuses märkuses.

387      Vt selle aruande kokkuvõtte punkt IV, lk 9.