NICHOLAS EMILIOU
esitatud 11. juulil 2024 ( 1 )
Kohtuasi C‑237/22 P
Mylan IRE Healthcare Ltd
versus
Euroopa Komisjon
Apellatsioonkaebus – Inimtervishoius kasutatavad ravimid – Määrus (EÜ) nr 141/2000 – Harvikravimid – Märkimisväärne kasu – Toimeainet tobramütsiini sisaldava ravimi Tobi Podhaler turustamise ainuõigus – Ravimi Tobramycin VVB ja sarnaste nimetuste hilisem müügiluba – Esimese ravimi turustamise ainuõiguse erand – Teise ravimi kliiniline paremus – Kriteeriumid
I. Sissejuhatus
|
1. |
Harvikravimid on ravimid, mida kasutatakse suhteliselt harva esinevate haiguste (tuntud ka kui harvikhaigused) raviks; see asjaolu muudab nende arendamise ja kasumliku turustamise keeruliseks. Selleks et lahendada probleeme, mis tulenevad ravimite piiratud kättesaadavusest harvikhaigusi põdevatele patsientidele, on liidu seadusandja võtnud vastu õigusraamistiku, mille eesmärk on soodustada nende ravimite tootmist. See raamistik, mis sisaldab eelkõige määrust (EÜ) nr 141/2000 ( 2 ) ja määrust (EÜ) nr 847/2000, ( 3 ) pakub ravimitööstusele mitmesuguseid stiimuleid, sealhulgas „tasu“ mitme aasta pikkuse turustamise ainuõiguse kujul. |
|
2. |
Harvikravimiks (ehk harva kasutatavaks ravimiks) nimetamiseks ja turustamise ainuõiguse saamiseks peab ravim muu hulgas tooma märkimisväärset kasu võrreldes heakskiidetud ravimeetoditega. |
|
3. |
Turustamise ainuõigus ei ole siiski absoluutne. Sellest võidakse teha erand muu hulgas siis, kui sarnane ravim on ohutum, tõhusam või muul viisil kliiniliselt parem kui harvikravimiks nimetatud ravim. |
|
4. |
Käesolev kohtuasi puudutab peaasjalikult kahte ravimit: Tobi Podhaler – tobramütsiin (edaspidi „Tobi Podhaler“) ning Tobramycin VVB ja sarnased nimetused (edaspidi „Tobramycin VVB“). Mõlemad ravimid on näidustatud bakteri Pseudomonas aeruginosa põhjustatud kopsuinfektsiooni raviks 6aastastel ja vanematel tsüstilise fibroosiga patsientidel. |
|
5. |
Tobi Podhaler nimetati harvikravimiks ning seejärel anti sellele müügiluba ja sellest tulenevalt ka turustamise ainuõigus. Hiljem sai selle müügiloa omanikuks Mylan IRE Healthcare Ltd (edaspidi „Mylan“). |
|
6. |
Turustamise ainuõiguse perioodil sai aga üks teine äriühing – UAB VVB (edaspidi „VVB“) – müügiloa ravimile Tobramycin VVB, mis on Tobi Podhaleriga sarnane ravim. Selleks taotles VVB erandit ravimi Tobi Podhaler turustamise ainuõigusest ja Euroopa Komisjon tegigi selle erandi. |
|
7. |
Komisjoni otsus vaidlustati Üldkohtus, kuid hagi jäeti rahuldamata. Käesolevas apellatsioonkaebuses soovib Mylan vaidlustada selle, mida ta nimetab nende kriteeriumide vääraks tõlgenduseks, mis võimaldab teha erandit harvikravimite turustamise ainuõigusest. |
II. Õigusraamistik
A. Määrus nr 141/2000
|
8. |
Määruse nr 141/2000 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud: „Ravim nimetatakse harva kasutatavaks ravimiks, kui tema sponsor tõendab:
|
|
9. |
Määruse nr 141/2000 artiklis 8 on sätestatud: „1. Kui harva kasutatavale ravimile antakse müügiluba vastavalt määrusele (EMÜ) nr 2309/93 või kui kõik liikmesriigid on andnud müügiload vastavalt direktiivi 65/65/EMÜ artiklites 7 ja 7a või ravimpreparaatidega seotud ning õigus- ja haldusnormidega kehtestatud sätete ühtlustamise kohta vastuvõetud nõukogu 20. mai 1975. aasta direktiivi 75/319/EMÜ artikli 9 lõikes 4 sätestatud vastastikuse tunnustamise korrale ning piiramata intellektuaalomandiõigust või ühtki muud ühenduse õiguse sätet, ei või ühendus ega liikmesriigid 10 aasta jooksul vastu võtta uut sama näidustusega sarnase ravimi müügiloa taotlust ega anda müügiluba või vastu võtta olemasoleva müügiloa pikendamise taotlust. […] 3. Erandina lõikest 1 ja piiramata intellektuaalomandiõigust või ühtki teist ühenduse õiguse sätet võib sama näidustusega sarnasele ravimile anda müügiloa juhul, kui:
|
B. Määrus nr 847/2000
|
10. |
Määruse nr 847/2000 artikli 3 lõikes 2 on sätestatud: „[Määruse nr 141/2000] artikli 3 rakendamisel kohaldatakse järgmist määratlust:
|
|
11. |
Määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punktis d on sätestatud: „kliiniline paremus – ravim annab võrreldes lubatud harva kasutatava ravimiga tõestatult märkimisväärseid ravi- või diagnostikaeeliseid ühel või mitmel järgmisel viisil:
|
III. Faktilised asjaolud ja komisjoni otsus
|
12. |
Faktilised asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse ( 4 ) punktides 1–38. Käesolevas ettepanekus täpsustaksin järgmist. |
|
13. |
Novartis Pharmaceuticals UK sai 1999. aastal müügiloa ravimile TOBI, mis on näidustatud bakteri Pseudomonas aeruginosa põhjustatud kopsuinfektsiooni raviks vähemalt 6aastastel tsüstilist fibroosi põdevatel patsientidel. ( 5 ) Kui TOBI sai müügiloa, ei olnud määrus nr 141/2000 veel jõustunud. |
|
14. |
2003. aastal, kui kõnealune määrus oli jõus, nimetati harvikravimiks ravim Tobramycin (inhalatsioonipulber) (vastab ravimile Tobi Podhaler), ( 6 ) mis on samuti näidustatud kopsuinfektsiooni raviks vähemalt 6aastastel tsüstilise fibroosiga patsientidel. Kuna see ravim on TOBIga sarnane, pidi Tobi Podhaleri sponsor harvikravimi nimetuse saamiseks tõendama, et Tobi Podhaler toob TOBIga võrreldes märkimisväärset kasu. See tingimus täideti, sest Tobi Podhalerit oli märksa hõlpsam manustada. |
|
15. |
Kõnealune harvikravimi nimetus anti hiljem üle äriühingule Novartis Europharm Ltd. |
|
16. |
Kui komisjon andis 2011. aastal Tobi Podhalerile müügiloa, ( 7 ) algas selle otsusega 10aastane turustamise ainuõiguse periood, mida pikendati kahe aasta võrra ( 8 ). Põhimõtteliselt takistab see turustamise ainuõiguse periood sarnaste ravimite turule sisenemist asjaomasel ajavahemikul, välja arvatud teatavate erandite korral, sealhulgas juhul, kui sarnane ravim on kliiniliselt parem. |
|
17. |
Tuginedes sellele erandi tegemise alusele, andis komisjon 2016. aastal VVB-le ravimi Tobramycin VVB müügiloa. Selle otsuse (edaspidi „vaidlusalune otsus“) ( 9 ) vastuvõtmisel tugines komisjon kooskõlas vastavate eeskirjadega inimravimite komitee teaduslikule arvamusele, milles järeldati, et Tobramycin VVB on Tobi Podhalerist kliiniliselt parem, kuna see on ohutum märkimisväärsele osale populatsioonist, sest lihtsamalt öeldes kaasneb selle tarvitamisega väiksem köha esinemissagedus ja vajadus ravi katkestada. ( 10 ) |
IV. Vaidlustatud kohtuotsus ja menetlus Euroopa Kohtus
|
18. |
Novartis Europharm esitas 2016. aastal hagi, milles ta palus inter alia tühistada vaidlusaluse otsuse, sealhulgas põhjusel, et väidetavalt rikuti sellega tema turustamise ainuõigust. |
|
19. |
Komisjon, keda toetas VVB, palus Üldkohtul jätta hagi rahuldamata. |
|
20. |
Pärast ravimi Tobi Podhaler müügiloa üleandmist Mylanile anti sellele äriühingule luba astuda Üldkohtu menetluses Novartis Europharmi asemele. |
|
21. |
Üldkohus jättis hagi vaidlustatud kohtuotsusega ( 11 ) rahuldamata. |
|
22. |
Mylan (edaspidi „apellant“) palub 4. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul esiteks tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks. Teiseks palub ta Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus. Kolmandaks palub ta Euroopa Kohtul tühistada vaidlusalune otsus, kui menetlusstaadium seda võimaldab, või teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse. Neljandaks palub Mylan Euroopa Kohtul mõista tema kohtukulud nii Üldkohtu kui ka Euroopa Kohtu menetluses välja komisjonilt. Lõpuks palub ta Euroopa Kohtul jätta VVB mõlema menetlusetapi kohtukulud VVB enda kanda. |
|
23. |
Komisjon ja VVB esitasid 15. juunil 2022 oma vastused, milles nad paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt. |
|
24. |
Pärast Euroopa Kohtult selleks loa saamist esitas Mylan 22. augustil 2022 repliigi. Komisjon ja VVB esitasid 3. oktoobril 2022 oma vasturepliigid. |
|
25. |
Vahepeal rahuldas Euroopa Kohus Euroopa Ravimiameti (edaspidi „EMA“) taotluse astuda menetlusse komisjoni toetuseks. ( 12 ) Menetlusse astuja seisukohtades palus EMA Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja jätta apellandi kohtukulud tema enda kanda. Mylan ja komisjon esitasid EMA menetlusse astuja seisukohtade suhtes oma seisukohad vastavalt 14. ja 6. detsembril 2022. |
|
26. |
Mylan, VVB, komisjon ja EMA esitasid oma suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 20. septembril 2023. |
V. Hinnang
|
27. |
Käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks on kaks väidet. Esiteks väidab Mylan, et Üldkohus tõlgendas vääralt väljendit „kliiniliselt parem“ määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punkti c tähenduses. Teiseks väidab Mylan, et põhjenduste ebapiisavuse tõttu on rikutud õigusnormi. |
|
28. |
Euroopa Kohtu palvel käsitlen ma käesolevas ettepanekus ainult esimest väidet. Sel eesmärgil ja võttes arvesse käesoleva kohtuasja tehnilisust, selgitan kõigepealt kohaldatava õigusraamistiku asjakohaseid elemente ja seostan need kohtuasja põhiliste faktiliste asjaoludega (A). Sellest lähtuvalt esitan seejärel põhjused, mille alusel ma järeldan, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleks tagasi lükata (B). |
A. Asjakohased õigusnormid ja põhilised faktilised asjaolud
|
29. |
Määruse (EÜ) nr 141/2000 artikli 3 lõikest 1 tuleneb, et ravimit saab käsitada harvikravimina siis, kui see on kavandatud Euroopa Liidus mitte rohkemat kui viit inimest kümnest tuhandest mõjutava eluohtliku või jäävalt invaliidistava haigusseisundi raviks (levimuse kriteerium), või kui (olenemata asjaomase haigusseisundi levimusest) ilma soodustusteta ei ole tõenäoline, et ravimi turustamine annaks piisavat tulu vajaliku investeeringu õigustamiseks (investeeringutasuvuse kriteerium). |
|
30. |
Sama sätte kohaselt võidakse ravim nimetada harvikravimiks kahe stsenaariumi korral. |
|
31. |
Esimese stsenaariumi korral tõendab ravimi sponsor, et kõnealuse haigusseisundi diagnoosimiseks, vältimiseks või ravimiseks ei ole rahuldavat meetodit. Siiski võib niisuguse meetodi olemasolu korral nimetada ravimi harvikravimiks, kui sponsor tõendab, et see ravim toob kõnealuse haigusseisundi tõttu kannatajatele märkimisväärset kasu (teine stsenaarium). |
|
32. |
Käesolevas kohtuasjas on tegemist viimati nimetatud stsenaariumiga. |
|
33. |
Tobi Podhaler on TOBIga sarnane ravim. Harvikravimiks nimetamiseks pidi ravimi sponsor seega tõendama märkimisväärset kasu võrreldes müügiluba juba omavate ravimitega, nagu TOBI. |
|
34. |
Määruse nr 847/2000 artikli 3 lõikes 2 on mõiste „märkimisväärne kasu“ määratletud kui „kliiniline eelis või oluline panus patsientide hooldamisel“. |
|
35. |
Käesolevas kohtuasjas seisnes Tobi Podhalerist tulenev märkimisväärne kasu asjaolus, et see ravim kujutab endast „olulist panust patsientide hooldamisel“ määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 2 tähenduses, sest võrreldes TOBIga vähendab see oluliselt manustamisaega ning seda saab kasutada kaasaskantava manustamissüsteemiga, mis suurendab mugavust patsientide jaoks ja võib parandada ravile allumist. ( 13 ) Nimelt, nagu nähtub kohtuasja toimikust ja nagu Mylan käesolevas menetluses selgitas, on TOBI vedel ravim, mida inhalatsiooniravis manustatakse nebulisaatoriga ehk 1,5–2 kg kaaluva seadmega, samas kui Tobi Podhaler on kuivpulber, mille manustamiseks kasutatakse 20 grammi kaaluvat kaasaskantavat inhalaatorit. Lisaks kulub TOBI manustamiseks rohkem aega võrreldes Tobi Podhaleriga. |
|
36. |
Tuleks lisada, et andmetest, mis koguti Tobi Podhalerist tuleneva märkimisväärse kasu tõendamiseks (harvikravimiks nimetamise ja seejärel harvikravimina müügiloa saamise eesmärgil), ( 14 ) nähtub ka see, et Tobi Podhaleriga kaasneb TOBIga võrreldes suurem köha esinemissageduse risk ja kõrgem ravi katkestamise määr kõigis asjaomastes vanuserühmades (lapsed, noorukid, täiskasvanud). See talumatus oli selles etapis teada ja seda nimetati Tobi Podhaleri omaduste kokkuvõttes, mis sisaldas sellekohast hoiatust ja soovitust kasutada talumatuse korral ravimit TOBI. ( 15 ) Sellele kahjulikule toimele vaatamata tehti järeldus, et Tobi Podhaler on tõhususe ja ohutuse poolest TOBIga võrreldav ( 16 ) ning et – nagu Üldkohus sisuliselt märkis – „tõhusus- ja ohutusprofiilid leiti populatsiooni kui terviku puhul olevat võrreldavad või sarnased“ ( 17 ). |
|
37. |
Mis puudutab turustamise ainuõigust – nagu see, mis anti seoses Tobi Podhaleri nimetamisega harvikravimiks (ja sellele müügiloa andmisega) –, siis nagu on juba märgitud, ei ole see absoluutne. See tuleneb määruse nr 141/2000 artikli 8 lõikest 3, milles on sätestatud, et sama näidustusega sarnasele ravimile võib anda müügiloa muu hulgas siis, kui „teine taotleja“ (nagu VVB) suudab tõestada, et tema ravim (nagu Tobramycin VVB), „kuigi juba loa saanud harva kasutatava ravimiga [nagu Tobi Podhaler] sarnane, on ohutum, tõhusam või muul viisil kliiniliselt parem“ ( 18 ). |
|
38. |
Just sellele kliinilise paremuse põhjusele tuginedes tehti VVB kasuks erand Tobi Podhalerile antud turustamise ainuõigusest ja VVB-le anti Tobramycin VVB müügiluba. Selles osas järeldas komisjon, et Tobramycin VVB on Tobi Podhalerist kliiniliselt parem, kuna seda iseloomustab „suurem ohutus sihtpopulatsiooni märkimisväärses osas“. Tegemist on konkreetse kliinilise paremuse kriteeriumiga, mis on sõnaselgelt sätestatud määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d alapunktis 2 (milles koos artikli 3 lõike 3 punkti d alapunktidega 1 ja 3 selgitatakse määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punkti c sätteid ja mida ma kommenteerin põhjalikumalt käesolevas ettepanekus allpool). |
|
39. |
Seda silmas pidades võib käesolev kohtuasi näida mõnevõrra keerukas, sest Tobramycin VVB on tegelikult TOBI geneeriline ravim, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsusest ( 19 ) ja nagu on käesolevas menetluses korduvalt esile toodud. See asjaolu võimaldas VVB-l tugineda varem TOBI kohta kogutud andmetele, sealhulgas andmetele, mida kasutati varem TOBI ja Tobi Podhaleri võrdlemiseks. ( 20 ) Need andmed võimaldasid järeldada, et sarnaselt TOBI-le on Tobramycin VVB sihtpopulatsiooni ühe osa jaoks Tobi Podhalerist ohutum ja seega on see kliiniliselt parem kui Tobi Podhaler, sest sellega ei kaasne kahjulikku toimet köha näol ega ravi katkestamist. |
|
40. |
Eeltoodust lähtudes võib tunduda arusaamatu, et järeldus, et Tobramycin VVB on Tobi Podhaleriga võrreldes kliiniliselt parem, kuna see on märkimisväärse osa sihtpopulatsiooni jaoks ohutum, tehti alles pärast seda, kui oli jõutud järeldusele, et Tobi Podhaleri ohutus- (ja tõhusus)profiil on samaväärne TOBI omaga, sest sama peab kehtima Tobramycin VVB kohta, kuna viimane on TOBI geneeriline ravim. |
|
41. |
Üldkohus käsitles kohtuasja seda aspekti ja leidis, et „see, et Tobi Podhalerist tuleneb populatsiooni kui terviku jaoks märkimisväärne kasu, mis seisneb olulises panuses patsientide hooldamisel ja mis kaalub üles kõrvalnähtude ohu, ei ole vastuolus asjaoluga, et samal ajal ja samade andmete põhjal on Tobramycin VVB ohutum patsientide jaoks, kes Tobi Podhalerit potentsiaalselt ei talu ja kes moodustavad märkimisväärse osa sihtpopulatsioonist“. ( 21 ) Selle põhjal lükkas ta tagasi Mylani väite, et komisjoni järeldus Tobramycin VVB kliinilise paremuse kohta võrreldes Tobi Podhaleriga oli vastuoluline. |
|
42. |
Käesolevas menetluses väidab Mylan, et ravimit ei saa pidada teise ravimiga võrreldes „märkimisväärset kasu“ toovaks, kui ta on samal ajal kliiniliselt halvem. Apellatsioonkaebuse esimese väite põhisisu seisneb etteheidetes selle kohta, kuidas Üldkohus tõlgendas määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punktis c sätestatud kliinilise paremuse tingimust; nimelt ei kohaldanud see kohus apellandi sõnul „kõikehõlmavat“ lähenemisviisi kolmele selle tingimuse aluseks olevale (alternatiivsele) kriteeriumile (kokkuvõtlikult on need: suurem tõhusus, suurem ohutus sihtpopulatsiooni märkimisväärse osa jaoks või oluline panus patsientide hooldamisel). ( 22 ) |
|
43. |
Järgmisena selgitan, miks see väide ja seega ka apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata. |
B. Põhjused, miks apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata
|
44. |
Apellant vaidleb sisuliselt vastu Üldkohtu seisukohale vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132. |
|
45. |
Selles punktis võttis Üldkohus seisukoha mõiste „kliiniline paremus“ kohta ja keskendus konkreetsemalt kriteeriumile „suurem [ohutus] sihtpopulatsiooni(de) märkimisväärses osas“. Tuletaksin meelde, et tegemist on kliinilise paremuse konkreetse kriteeriumiga, mis on sätestatud määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d alapunktis 2 (mis täpsustab määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punktis c sätestatud reeglit), ( 23 ) ja millele komisjon käesolevas asjas tugines, et anda VVB-le Tobramycin VVB müügiluba, tehes erandi Tobi Podhaleri turustamise ainuõigusest. |
|
46. |
Selles kontekstis sedastas Üldkohus nimetatud punktis, et „määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d alapunktis 2 on sõnaselgelt sätestatud kriteerium „suurem [ohutus] sihtpopulatsiooni(de) märkimisväärses osas““, ning järeldas, et „seda kliinilise paremuse kriteeriumi tuleb hinnata individuaalselt, määramata kindlaks üleüldist kasu/riski suhet populatsiooni puhul tervikuna, nagu seda tehakse märkimisväärse kasu korral“. |
|
47. |
Apellant leiab, et see seisukoht on vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 esitatud seisukohaga. |
|
48. |
Selles punktis kommenteeris Üldkohus (peamiselt) mõistet „märkimisväärne kasu“, märkides muu hulgas, et kriteeriume, millel põhineb märkimisväärse kasu hindamine, tuleb hinnata tervikuna, lähtudes kasu/riski suhte kaalumisest ja igakülgsest hindamisest. |
|
49. |
Põhjus, miks apellant leiab, et punktis 132 esitatud seisukoht (millega ta ei ole nõus) on vastuolus punktis 124 esitatud seisukohaga (millega apellant minu arusaamist mööda nõustus), seisneb selles, et apellandi arvates põhinevad need kaks mõistet (märkimisväärne kasu ja kliiniline paremus) samadel kriteeriumidel (tõhusus, ohutus ja oluline panus patsientide hooldamisel) ning on seega vastastikku asendatavad ja seega tuleb neid hinnata samal viisil. |
|
50. |
Üldkohus aga kohaldas apellandi sõnul vääralt „individuaalset“ lähenemisviisi mõistele „kliiniline paremus“, mis tähendab, et ta järeldas, et vastavus ainuüksi ühele kriteeriumile kolmest – käesoleval juhul suurem ohutus sihtpopulatsiooni märkimisväärse osa jaoks – on kliinilise paremuse tingimuse täitmiseks piisav (ilma kõigi kriteeriumide üleüldist suhet hindamata). Teiselt poolt nõudis Üldkohus (apellandi sõnul õigesti) mõiste märkimisväärse kasu puhul samade kriteeriumide „kõikehõlmavat“ hindamist, st et märkimisväärse kasu tingimuse täitmiseks peab kolme kriteeriumi üleüldine suhe olema positiivne. |
|
51. |
Niisugune diferentseeritud lähenemisviis tähendab apellandi arvates seda, et kliinilise paremuse suhtes kehtivad vähem ranged tingimused kui märkimisväärse kasu suhtes, see aga ei ole õigustatud ja toob kaasa olukorra, mis ei ole kooskõlas määruse nr 141/2000 artikli 8 lõikes 3 kehtestatud erandirežiimi teleoloogilise tõlgendusega ega patsientide huvidega. |
|
52. |
Nende argumentide analüüsimisel kommenteerin esmalt lühidalt apellandi eeldust, et mõlemad kõnealused mõisted on vastastikku asendatavad, ning asjakohaste kriteeriumide olemust (1). Seejärel selgitan, et apellandi seisukoht tugineb vaidlustatud kohtuotsuse eespool viidatud punktide ekslikule tõlgendusele (2), ja lõpetuseks selgitan, et vastupidi apellandi väitele on tulemus, milleni Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses jõudis, määrusega nr 141/2000 taotletava eesmärgiga kooskõlas (3). |
1. Kõnealused mõisted ja asjakohaste kriteeriumide olemus
|
53. |
Esiteks on arutelu käesolevas kohtuasjas keerelnud suuresti ümber küsimuse, kas mõisted „märkimisväärne kasu“ ja „kliiniline paremus“ on vastastikku asendatavad (nagu väidab Mylan) või on nad erinevad (nagu väidavad VVB, komisjon ja EMA). |
|
54. |
Olen seisukohal, et käesoleva kohtuasja puhul võib seda küsimust käsitleda üsna lühidalt. Kuigi samad kolm kriteeriumi (suurem ohutus, suurem tõhusus ja oluline panus patsientide hooldamisel) on mõlema mõiste puhul asjasse puutuvad, nagu Üldkohus sisuliselt märkis, ja ilma et selles küsimuses vastu vaieldaks, ei tähenda see, et need mõisted oleksid vastastikku asendatavad, vastupidi sellele, mida väidab Mylan. |
|
55. |
Märgin sellega seoses, et nende kolme kriteeriumi käsitlemise viisis esineb tekstilisi erinevusi. Nimelt on „märkimisväärse kasu“ määratlus määruse nr 847/2000 artikli 3 lõikes 2 palju lahtisem, kuna konkreetsete ohutuse ja tõhususe kriteeriumide asemel kasutatakse selles üldisemat terminit „kliiniline eelis“. ( 24 ) Lisaks nähtub eelmises punktis esitatud selgitusest, et need kaks mõistet esinevad erinevas kontekstis ja neil on seega erinev eesmärk. ( 25 ) |
|
56. |
Vastab tõele, et üsna segadusttekitavalt on määruse nr 141/2000 põhjenduses 8 viidatud märkimisväärsele kasule, kuigi erand turustamise ainuõigusest (mida see põhjendus käsitleb) tugineb kliinilisele paremusele. ( 26 ) Ma ei ole kindel, kuidas seda ebakõla selgitada, ning ka travaux préparatoires ei anna heida sellele mingit valgust. ( 27 ) Sellegipoolest ei ole ma apellandiga nõus, et see annab tunnistust kõnealuste mõistete vastastikusest asendatavusest. Küsimust sellest, kas need mõisted on vastastikku asendatavad, tuleb hinnata lähtuvalt asjakohasest sõnastusest, eesmärgist ja kontekstist, kus need esinevad. Kuigi põhjendused on siinkohal kasulikud tõlgendamisvahendid, ei saa need asendada õigusakti põhiteksti. Sellega seoses olen ma juba põgusalt selgitanud, mil viisil see õigusakt mõlemat mõistet erinevalt esitab. |
|
57. |
Teiseks on käesolevas kohtuasjas oluline osa arutelust keerelnud ka küsimuse ümber, kas kolm asjaomast kriteeriumi (suurem ohutus, suurem tõhusus ja oluline panus patsientide hooldamisel) on kõnealuste mõistete vastavas kontekstis alternatiivsed või kumulatiivsed. |
|
58. |
Mis puudutab mõistet „märkimisväärne kasu“, siis vaidlustatud kohtuotsuses ei viita miski sellele, et Üldkohus nõuaks kõnealuste kriteeriumide kumulatiivset kohaldamist. Üldkohus osutas üsna selgelt, et need kriteeriumid ei ole kumulatiivsed. ( 28 ) Samas ei ole käesolevas apellatsioonkaebuses vaidlustatud selle mõiste tõlgendust kui niisugust. |
|
59. |
Oluline on see, et Üldkohus jõudis mõiste „kliiniline paremus“ kontekstis (mille tõlgendus on käesolevas apellatsioonkaebuses kõne all) nende kriteeriumide puhul samale järeldusele. ( 29 ) See järeldus on minu arvates täielikult kooskõlas määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d selge sõnastusega (viidatud eespool punktis 11) ja eelkõige selles sättes esitatud määratluses kasutatud sidesõnaga „või“. ( 30 ) Asjaolu, et üks kolmest selles sättes nimetatud kliinilise paremuse kriteeriumist (suurem tõhusus või suurem ohutuse sihtpopulatsiooni märkimisväärse osa jaoks või oluline panus patsientide hooldamisel) on täidetud, on piisav järeldamaks, et ravim on võrdluse esemeks olevast harvikravimist kliiniliselt parem. |
|
60. |
Apellant selgitab siiski, et ta ei väida, et kliinilise paremuse kolm kriteeriumi on kumulatiivsed, vaid leiab, et hinnata tuleb nende kriteeriumide üleüldist suhet ja see peaks olema positiivne, et saaks teha erandi harvikravimi turustamise ainuõigusest. Tema argumentidest, nagu mina neid mõistan, nähtub, et „kõikehõlmav hindamine“ oleks käesoleval juhul eeldanud Tobramycin VVB suurema tõhususe tõendamist (lisaks suuremale ohutusele populatsiooni märkimisväärse osa jaoks). |
|
61. |
See väide tähendab siiski, et kahte kõnealuse kliinilise paremuse kriteeriumi – suuremat ohutust ja tõhusust – tuleks tegelikult kohaldada kumulatiivselt (kuigi apellant väidab vastupidist). Nagu eespool juba selgitasin, räägib määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d sõnastus sellele seisukohale vastu. |
|
62. |
Lõpetuseks, vastupidi sellele, mida annab mõista apellant, ei näe ma, kuidas määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punktis d esitatud mõiste „kliiniline paremus“ määratluses kasutatud sõnad „võrreldes“ ja „eeliseid“ mõjutab minu eespool esitatud järeldust. Nõustun VVB-ga, et see argument ei ole piisavalt põhjendatud. Igal juhul tuleneb eespool viidatud sättest, et „eelised“ peavad ilmnema ühel kolmest järgmisena täpsustatud viisist, nimelt suuremas tõhususes või suuremas ohutuses sihtpopulatsiooni märkimisväärse osa jaoks või olulises panuses patsientide hooldamisel. Sõnad „võrreldes“ ja „eeliseid“ ei mõjuta seega nende kriteeriumide alternatiivset olemust. |
|
63. |
Samas tundub mulle, et apellandi vahetegemine nn „kõikehõlmava“ ja „individuaalse“ lähenemisviisi vahel, mida Üldkohus väidetavalt kohaldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124 ja 132, tuleneb vastavalt sellest, et apellant on vääralt tõlgendanud Üldkohtu viiteid ühelt poolt kasu/riski suhte igakülgsele hindamisele (punkt 124 seoses märkimisväärse kasuga), ning teiselt poolt sellele, et puudub vajadus määrata kindlaks kasu/riski üleüldine suhe populatsiooni puhul tervikuna (punkt 132 seoses kliinilise paremusega). |
|
64. |
Käsitlen nüüd seda küsimust. |
2. Vaidlustatud kohtuotsuse asjakohaste punktide väär tõlgendamine
|
65. |
Möönan, et käesoleva ettepaneku punktis 63 osutatud vahetegemise tähendus ei pruugi olla kohe arusaadav. See muutub siiski selgemaks, kui asetada kõnealused punktid õigesse konteksti. |
|
66. |
Sarnaselt VVB-le väitsid komisjon ja EMA muu hulgas kohtuistungil, et viide märkimisväärse kasu tingimusega seotud „kasu/riski suhte igakülgsele hindamisele“ (vaidlustatud kohtuotsuse punkt 124) on vastuseks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122 ja 123 esitatud selgitusele. |
|
67. |
Nendest punktidest nähtub selgelt, et kuna märkimisväärse kasu olemasolu väite aluseks käesolevas asjas oli oluline panus patsientide hooldamisel kogu sihtpopulatsiooni puhul, nõudsid EMA ja harva kasutatavate ravimite komitee protsessi käigus, mille tulemusena Tobi Podhaler nimetati harvikravimiks, et selle ravimi ohutus ja tõhusus oleksid vähemalt samaväärsed (TOBI omaga). ( 31 ) Arvestades seda nõuet (mis iseenesest ei ole käesolevas asjas kõne all) ja asjaolu, et märkimisväärse kasu olemasolu väideti kogu sihtpopulatsiooni puhul, nagu juba märgitud, siis – nagu ma aru saan – sel põhjusel oli vaja viia läbi kasu/riski suhte igakülgne hindamine (hõlmates kogu sihtpopulatsiooni). |
|
68. |
Seevastu käesolevas asjas käsitletava Tobramycin VVB väidetud kliinilise paremuse aluseks oli suurem ohutus sihtpopulatsiooni märkimisväärses osas. See on määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d alapunktis 2 sätestatud sõnaselge alus kliinilise paremuse tuvastamiseks, nagu ma juba selgitasin ja nagu VVB rõhutab. |
|
69. |
Tuletaksin meelde, et kolme kõnealuse ravimi sihtpopulatsioon on 6aastased ja vanemad patsiendid, kes põdevad bakteri Pseudomonas aeruginosa põhjustatud tsüstilist fibroosi. Tobi Podhaleri hindamisel võrdluses TOBIga täheldati kahjulikku toimet köha näol kõigis asjaomastes rühmades, nimelt laste, noorukite ja täiskasvanute seas. Sihtpopulatsiooni osa nimetatud sätte tähenduses – patsiendid kõigis asjaomastes vanuserühmades, kes kannatasid kõnealuse kahjuliku toime all – määratleti seega alamrühmana, mille puhul Tobramycin VVBd peeti Tobi Podhalerist kliiniliselt paremaks. |
|
70. |
Minu arvates selgitab just see konkreetne aspekt, miks Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 järeldusele, et kõnealust kliinilise paremuse kriteeriumi („suurem ohutus sihtpopulatsiooni märkimisväärses osas“) ( 32 ) tuleb hinnata individuaalselt, määramata kindlaks üleüldist kasu/riski suhet populatsiooni puhul tervikuna, nagu seda tehakse märkimisväärse kasu korral. ( 33 ) |
|
71. |
Nimelt tuli Tobramycin VVB kliinilist paremust võrreldes Tobi Podhaleriga tõendada ainult seoses suurema ohutusega sihtpopulatsiooni antud alamrühma puhul (nagu seda lubasid kohaldatavad õigusnormid, nimelt määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d alapunkt 2), samas kui Tobi Podhalerist tulenevat märkimisväärset kasu võrreldes TOBIga (ja seega ka Tobramycin VVBga), mis seisneb manustamise lihtsuses, ning ohutuse ja tõhususe samaväärsust tuli tõendada kogu sihtpopulatsiooni silmas pidades. |
|
72. |
Seda arvestades ei leia ma, et määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punktis c ette nähtud ja määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punktis d üksikasjalikumalt sätestatud kliinilise paremuse tingimuse tõlgendamisel rikkus Üldkohus õigusnormi. Eeltoodust tuleneb, et on tõepoolest võimalik järeldada, et eespool kirjeldatud sihtpopulatsiooni konkreetse alamrühma puhul on Tobramycin VVB ohutum kui Tobi Podhaler, sest see ei kutsu esile kõnealust kahjulikku toimet, ning see ei ole vastuolus järeldusega, et Tobi Podhaleri ohutusprofiil on samaväärne TOBI/Tobramycin VVB ohutusprofiiliga, kui võtta arvesse kogu sihtpopulatsiooni. Nagu Üldkohus sedastas ja nagu VVB märkis, ei tähenda asjaolu, et kahe ravimi ohutusprofiilid on populatsiooni kui terviku puhul võrreldavad, et need oleksid selle populatsiooni kõigi alarühmade puhul samaväärsed. ( 34 ) |
|
73. |
Vastupidi Mylani väidetule on see järeldus minu arvates ka täielikult kooskõlas määruse nr 141/2000 eesmärgiga. Käsitlen nüüd käesoleva kohtuasja seda viimast aspekti. |
3. Määruse nr 141/2000 eesmärki puudutavad kaalutlused
|
74. |
Apellant esitab kaks argumenti, mis seisnevad väites, et vaidlustatud kohtuotsus takistab saavutamast määruse nr 141/2000 eesmärki, milleks on tagada sobiva ravi kättesaadavus harvikhaigusi põdevatele patsientidele, kelle ravivajadused ei ole täidetud ( 35 ). |
|
75. |
Esiteks väidab apellant, et kui Üldkohus kliinilise paremuse suhtes „kõikehõlmavat lähenemisviisi“ ei kohalda, on see vastuolus patsientide huvidega, kuna selle tulemusena võidakse turule lasta ravimeid, mille kasu/riski üleüldine suhe on negatiivne. Nii oleks see juhul, kui ravim A (millega vaidlustatakse harvikravimi B turustamise ainuõigus) osutub 10% sihtpopulatsiooni jaoks ohutumaks, kuid ülejäänud 90% jaoks vähem ohutuks kui ravim B. |
|
76. |
Märgin, et sellele väitele vastamiseks on põhimõtteliselt vaja täpsustada, kas sõltumata kliinilise paremuse kriteeriumist, millele tuginetakse, peab kahe ülejäänud kriteeriumi hindamise tulemus olema vähemalt samaväärne. EMA selgitas kohtuistungil üksikasjalikult, et sellises kontekstis läbi viidavast hindamisest tuleneb orgaaniliselt jaatav vastus ohutuse ja tõhususe kriteeriumide puhul. |
|
77. |
Ma ei arva siiski, et käesoleva apellatsioonkaebuse aluseks olevate asjaolude puhul oleks vaja seda küsimust põhjalikult analüüsida. Kui ravimi suurem ohutus sihtpopulatsiooni märkimisväärses osas leiab tõendamist, ei pruugi see siiski anda vastust küsimusele, kas selle ravimi ohutusprofiil on ülejäänud populatsiooni puhul vähemalt samaväärne. Ma saan siiski aru, et käesoleval juhul eeldati sellist samaväärsust. Eespool toodud selgitustest ilmneb, et kuna Tobramycin VVB on TOBI geneeriline ravim ning kuna on kindlaks tehtud, et TOBI ja Tobi Podhaleri tõhusus- ja ohutusprofiilid on võrreldavad, on keeruline mõista, kuidas kõnealuse otsusega oleks saadud anda luba ravimile (Tobramycin VVB), mis on nende omaduste osas halvem kui Tobi Podhaler. |
|
78. |
Teiseks väidab apellant, et järeldus, mille kohaselt geneeriline ravim (nagu Tobramycin VVB) on kliiniliselt parem kui harvikravim (nagu Tobi Podhaler), tähendab seda, et turustamise ainuõigusest saab teha erandeid ilma igasuguse investeerimiseta teadusuuringutesse. Ma saan sellest argumendist aru nii, et kuna geneerilise ravimi väljatöötamine ei nõua investeeringuid teadusuuringutesse, välistab see apellandi arvates võimaluse lasta geneeriline ravim turule erandina harvikravimile antud turustamise ainuõigusest. Lisaks mõistan ma seda argumenti nii, et kuna määrusega nr 141/2000 taotletud eesmärk on ka tasustada ravimitootjaid harvikravimite väljatöötamiseks tehtavatesse teadusuuringutesse investeerimise eest, siis ei saa selles määruses ette nähtud tasu anda ettevõtjatele, kes niisuguseid investeeringuid ei tee. |
|
79. |
Tuletaksin siinkohal meelde, et võimaluse saada harvikravimiks nimetatud ravimile müügiluba ja sellest tulenevalt ka turustamise ainuõigus oli liidu seadusandja kavandanud rahalise hüvitusena ravimitööstusele otsuse eest hakata viima ellu äritegevust, mis prima facie näib mittekasumlik. |
|
80. |
Seevastu määruse nr 141/2000 artikli 8 lõige 3, mis näeb ette võimaluse saada erand harvikravimi turustamise ainuõigusest, ei põhine sellel loogikal. Nimelt ei mõelnud liidu seadusandja seda võimalust mitte tasuna teadusuuringutesse investeerimise eest, vaid sellise tasu piiranguna, mis on selgelt patsientide huvides, nagu nähtub selle määruse põhjendusest 8. ( 36 ) |
|
81. |
Märgiksin, et harvikravimiks nimetamise taotluse positiivne tulemus võib viia (kunstlikult ja tahtlikult loodud) monopolini ravimiturul ning see võib ajutiselt takistada patsientidele sarnaste ravimite kättesaadavust, sealhulgas selliste olemasolevate ravimite geneeriliste ravimite, millega võrreldes harvikravimiks nimetatud ravim on tõendatult toonud märkimisväärset kasu. ( 37 ) Seda silmas pidades on liidu seadusandja otsustanud niisugust monopoli piirata, säilitades võimaluse lasta turule kliiniliselt paremaid ravimeid, sealhulgas – nagu käesoleval juhul – ravimeid, mis on kliiniliselt paremad märkimisväärse osa sihtpopulatsiooni jaoks. See, kas selles kontekstis võimaldab märkimisväärselt paremat ravi ravim, mille väljatöötamiseks ei olnud vaja investeerida teadusuuringutesse, ei puutu minu arvates asjasse. Oluline on see, kas sellise ravimi turustamine vastab kohaldatavatele tingimustele ja on seega kooskõlas eespool nimetatud rahvatervise eesmärgiga tagada asjaomast harvikhaigust põdevatele patsientidele märkimisväärselt parema ravi kättesaadavus. Selles kontekstis ei tohiks unustada, et harvikravimeid reguleeriva raamistiku üldeesmärk on rahuldada selliste patsientide täitmata vajadusi. |
|
82. |
Lõpetuseks olgu märgitud, et samadest põhjendustest lähtudes ei saa ma nõustuda apellandi argumendiga, et määruse nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d alapunktis 2 kliiniilist paremust määratledes muutis komisjon määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punkti c ulatust. Olenemata selle argumendi vastuvõetavusest, mis tõstatati repliigis ja mis otsesõnu ei tõstata õigusvastasuse vastuväidet, leian ma, et eespool esitatud argumentidest järeldub piisavalt, et määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punktis c määratletud mõiste ulatuse muutmise asemel on direktiivi nr 847/2000 artikli 3 lõike 3 punkti d alapunktis 2 toodud asjaomase mõiste määratlus täielikult kooskõlas liidu seadusandja taotletava eesmärgiga, millele on viidatud eespool. |
|
83. |
Seetõttu olen seisukohal, et määruse nr 141/2000 eesmärgiga seotud kaalutlused ei mõjuta järeldust, milleni ma jõudsin eespool punktis 72. |
VI. Ettepanek
|
84. |
Neil põhjustel ja ilma et see piiraks apellatsioonkaebuse teise väite analüüsimist, teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et Üldkohus ei teinud viga Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1999. aasta määruse (EÜ) nr 141/2000 harva kasutatavate ravimite kohta artikli 8 lõike 3 punkti c kohase mõiste „kliiniline paremus“ tõlgendamisel ja et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb seega tagasi lükata. |
( 1 ) Algkeel: inglise.
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1999. aasta määrus harva kasutatavate ravimite kohta (EÜT 2000, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 21).
( 3 ) Komisjoni 27. aprilli 2000. aasta määrus, millega kehtestatakse ravimi harva kasutatavaks ravimiks nimetamise kriteeriumi rakendussätted ja mõistete „sarnane ravim“ ning „kliiniline paremus“ määratlused (EÜT 2000, L 103, lk 5; ELT eriväljaanne 15/05, lk 71).
( 4 ) 26. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Mylan IRE Healthcare vs. komisjon (T‑303/16, EU:T:2022:25) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“).
( 5 ) Tsüstiline fibroos on geneetiline haigus, mis soodustab kroonilise kopsuinfektsiooni teket, kusjuures enamasti on tegemist bakterist Pseudomonas aeruginosa tingitud kroonilise infektsiooniga. „See võib põhjustada kopsukoe kahjustusi ja eluohtlikku hingamispuudulikkust.“Public summary of opinion on orphan designation Tobramycin (inhalation powder) for the treatment of Pseudomonas aeruginosa lung infection in cystic fibrosis (avalik kokkuvõte arvamusest: tsüstilise fibroosi korral Pseudomonas aeruginosa’st põhjustatud kopsuinfektsiooni raviks näidustatud Tobramycini (inhalatsioonipulber) nimetamine harvikravimiks), Euroopa Ravimiamet (EMA), 6. veebruar 2015, EMA/COMP/4684/2003 Rev.3.
( 6 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 3–6.
( 7 ) Rakendusotsus K(2011) 5394 (lõplik) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 726/2004 alusel müügiloa andmise kohta inimtervishoius harva kasutatavale ravimile Tobi Podhaler – tobramütsiin.
( 8 ) Tunnustamaks heakskiidetud pediaatrilise uuringu programmi järgimist. Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1901/2006 (pediaatrias kasutatavate ravimite ning määruse (EMÜ) nr 1768/92, direktiivi 2001/20/EÜ, direktiivi 2001/83/EÜ ja määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta) (ELT 2006, L 378, lk 1) artikkel 37. Kõnealune turustamise ainuõigus lõppes seega 2023. aasta juulis, nagu Mylan ka kohtuistungil märkis. Käesolev kohtuvaidlus puudutab siiski sellele kuupäevale eelnenud asjaolusid.
( 9 ) Komisjoni 4. aprilli 2016. aasta rakendusotsus C(2016) 2083 (final), milles käsitletakse toimeainet tobramütsiini sisaldavate inimtervishoius kasutatavate ravimite „Tobramycin VVB ja seonduvate nimedega ravimid“ müügilube vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/83/EÜ artiklile 29.
( 10 ) Vt eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktid 18 ja 137.
( 11 ) Sellele on viidatud 4. joonealuses märkuses.
( 12 ) Euroopa Kohtu presidendi 22. septembri 2022. aasta kohtumäärus Mylan IRE Healthcare vs. komisjon (C‑237/22 P, EU:C:2022:726).
( 13 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 4.
( 14 ) Tuleb lisada, et ravimi nimetamine harvikravimiks ei võimalda seda automaatselt turule viia. Selleks peab ravimi sponsor taotlema ja saama müügiloa. Vt määruse nr 141/2000 artikli 5 lõige 1. Tegemist on kahe eri etapiga, nagu on selgitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 jj.
( 15 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktid 137 ja 138.
( 16 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 122 in fine ja punkt 135.
( 17 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 136.
( 18 ) Määruse nr 141/2000 artikli 8 lõike 3 punkt c. Kohtujuristi kursiiv.
( 19 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 58 ja 59.
( 20 ) Mylan vaidlustas selle aspekti Üldkohtu menetluses, kuid tema väide lükati tagasi ja see ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse ese.
( 21 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 141. Kohtujuristi kursiiv.
( 22 ) Märgin, et vastuvõetamatuse vastuväidet formaalselt esitamata osutab komisjon sellele, et apellandi poolt Üldkohtus ja apellatsioonimenetluses esitatud argumendid kattuvad. Kuigi ma olen kattuvuse osas komisjoniga nõus, ei arva ma, et see tooks kaasa esimese väite vastuvõetamatuse, nagu Mylan sisuliselt väidab. Apellant selgitab, miks põhineb Üldkohtu järeldus tema arvates kõnealuse õigusmõiste vääral tõlgendusel. Vt selle kohta 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Acino vs. komisjon (C‑269/13 P, EU:C:2014:255, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
( 23 ) Vt punkt 11 eespool.
( 24 ) Märgin, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 120 sedastas Üldkohus, et märkimisväärse kasu ja kliinilise paremuse tuvastamisel lähtutakse samadest kriteeriumidest, nimelt suurema tõhususe, suurema ohutuse või patsientide hooldamisel olulise panuse tõendamisest. Nagu äsja märgitud, olen nõus, et need kriteeriumid on kõnealuse kahe mõiste puhul üldiselt asjasse puutuvad, kuid ma ei ole kindel, et mõiste „märkimisväärne kasu“ lai määratlus võimaldab järeldada, et see mõiste on piiratud nende kriteeriumidega. Vt ka komisjoni teatis harva kasutatavaid ravimeid käsitleva määruse (EÜ) nr 141/2000 artiklite 3, 5 ja 7 kohaldamise kohta (ELT 2016, C 424, lk 3), lk 5.
( 25 ) VVB, komisjon ja EMA kommenteerisid põhjalikult nende kahe mõiste erinevusi, muu hulgas seoses hindamise ulatusega või tagajärgedega, mis kaasnevad, kui märkimisväärse kasu või kliinilise paremuse tingimus ei ole täidetud. Kui kasulik see selgitus võib üldiselt ka olla, ei pea ma käesoleva kohtuasja puhul vajalikuks neid erinevusi täies ulatuses käsitleda.
( 26 ) Selle põhjenduse viimases lauses on märgitud, et „patsientide huvides ei tohiks [harvikravimile] antud ainuõigus turul takistada turustamast sarnast ravimit, millest võib olla märkimisväärset kasu selle haigusseisundi all kannatajatele“. Kohtujuristi kursiiv.
( 27 ) Vt ajaloolise konteksti kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktid 116 ja 117 ning muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus harva kasutatavate ravimite kohta (COM/99/0298 (final)).
( 28 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 121.
( 29 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 131.
( 30 ) Ja sõnastusega, mille kohaselt see, et „ravim annab võrreldes lubatud harva kasutatava ravimiga tõestatult märkimisväärseid ravi- või diagnostikaeeliseid“, peab ilmnema „ühel või mitmel järgmisel viisil“. Kohtujuristi kursiiv.
( 31 ) Juhin tähelepanu, et käesoleva ettepaneku 24. joonealuses märkuses viidatud komisjoni teatises (lk 6) on märkimisväärse kasu kontekstis märgitud, et „selleks, et ravimit saaks vaadelda patsientide raviks olulisena, peaksid selle tõhusus ja ohutus ning kasu/riski suhe olema müügiloaga ravimitega võrreldes vähemalt samal tasemel“.
( 32 ) Kohtujuristi kursiiv.
( 33 ) Kohtujuristi kursiiv.
( 34 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 136.
( 35 ) Vt määruse nr 141/2000 põhjendus 2, mille kohaselt „haruldaste haigusseisundite all kannatavatel patsientidel peaks olema õigus samaväärsele ravile kui teistel patsientidel; seetõttu on vaja ergutada farmaatsiatööstuses sobivate ravimite uuringuid, arendamist ja turuletoomist […]“.
( 36 ) Vt eespool 26. joonealune märkus.
( 37 ) Vt selle kohta eespool 24. joonealuses märkuses viidatud komisjoni teatis, lk 6, osa 6, eelviimane lõik. Tõenäoliselt just sel põhjusel on Üldkohus korduvalt otsustanud, et harvikravimiks nimetamise kriteeriumid on ranged. Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika ning 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus CSL Behring vs. komisjon ja EMA (T‑264/07, EU:T:2010:371, punkt 94). Vt ka eespool 24. joonealuses märkuses viidatud komisjoni teatis, lk 5, osa 5.