Esialgne tõlge

EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

8. oktoober 2026(*)

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Artikli 3 lõiked 1 ja 3 ning lisa punkti 1 alapunkt e – Mõiste „ebaõiglane tingimus“ – Lepingutingimus, mille eesmärk või tagajärg on ülemäära suure hüvitussumma nõudmine tarbijalt, kes ei täida oma kohustusi – Artikli 4 lõige 2 – Lepingu põhiobjekti mõiste alla kuuluvad tingimused – Tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelised elektroonilise side teenuste osutamise lepingud – Lepingutingimus, mis näeb tarbijale ette trahvi iga maksmisega viivitatud päeva eest – Lepingutingimus, millega kohustatakse tarbijat maksma müüjale või teenuste osutajale järelejäänud perioodi eest tasumisele kuuluv summa, kui leping tarbijast tuleneval põhjusel enne kohustusliku minimaalse lepinguperioodi lõppemist üles öeldakse

Liidetud kohtuasjades C‑872/24 ja C‑909/24,

mille ese on kaks eelotsusetaotlust, mis esitati ELTL artikli 267 alusel Tribunalul Aradi (Aradi apellatsioonikohus, Rumeenia) 16. novembri 2024. aasta otsusega (kohtuasi C‑872/24) ja 5. novembri 2024. aasta otsusega (kohtuasi C‑909/24) ning mis saabusid Euroopa Kohtusse 16. detsembril 2024, menetlustes

Digi România SA

versus

VK (C‑872/24)

ja

Investcapital Ltd

versus

PN (C‑909/24),

EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: kohtunik S. Rodin koja presidendi ülesannetes, kohtunikud N. Piçarra (ettekandja) ja O. Spineanu‑Matei,

kohtujurist: D. Spielmann,

kohtusekretär: V. Di Bucci,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Investcapital Ltd, esindajad: avocaţi Y. Beşleagă, A. Stoica ja V. Stoica,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: A. Boitoş ja P. Kienapfel,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Eelotsusetaotlustes palutakse tõlgendada ELTL artiklit 56; nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 3 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 4 lõiget 2; selle direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e; Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367) artiklit 20 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (ELT 2018, L 321, lk 36), artikleid 101, 105 ja 107, VIII lisa A osa punkti 3 alapunkti iv ja IX lisa punkti 2.4.

2        Taotlused on esitatud kohtuvaidluses Rumeenia õiguse alusel asutatud ettevõtja Digi România SA ja tarbija VK vahel (kohtuasi C‑872/24) ning kohtuvaidluses Rumeenia õiguse alusel asutatud äriühingu Investcapital Ltd ja tarbija PNi (kohtuasi C‑909/24) vahel summade üle, mida nimetatud ettevõtjad nõuavad nende tarbijatega sõlmitud elektroonilise side teenuste osutamise lepingus sisalduvate tingimuste alusel.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Direktiiv 93/13

3        Direktiivi 93/13 kaheksandas ja üheksateistkümnendas põhjenduses on märgitud:

„ühenduse kahes tarbijate kaitse ja teavitamise poliitika programmis […] on rõhutatud, et on tähtis kaitsta tarbijaid ebaõiglaste lepingutingimuste eest; see kaitse tuleks sätestada ühenduse tasandil ühtlustatud või vahetult seal vastuvõetud õigusnormidega;

[…]

käesoleva direktiivi kohaldamisel ei hinnata ebaõigluse suhtes lepingu põhiobjekti ega tarnitava kauba või osutatavate teenuste kvaliteedi ja hinna suhtega seotud tingimusi; lepingu põhiobjekti ning hinna ja kvaliteedi suhte võib sellest hoolimata arvesse võtta muude tingimuste õigluse hindamisel […]“.

4        Direktiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

5        Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

b)      tarbija – füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus‑, majandus‑ ega kutsetegevusega;

c)      müüja või teenuste osutaja – füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus‑, majandus‑ või kutsetegevusega, olenemata sellest, kas ettevõte on era‑ või riigiomanduses.“

6        Direktiivi artiklis 3 on ette nähtud:

„1.      Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

[…]

3.      Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“

7        Direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud:

„Tingimuste õiglase või ebaõiglase iseloomu hindamine ei ole seotud lepingu põhiobjekti mõiste[ ega hinna ja tasu sobivusega vastusooritusena pakutavate teenuste või kauba eest], kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.“ [täpsustatud sõnastus]

8        Direktiivi artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on [….] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

9        Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

10      Direktiivi artiklis 8 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada asutamislepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase.“

11      Direktiivi 93/13 lisa „Tingimused, millele on viidatud artikli 3 lõikes 3“ punkti 1 alapunktis e viidatakse eeskätt tingimustele, mille eesmärk või tagajärg on „ülemäära suure hüvitussumma nõudmine tarbijalt, kes ei täida oma kohustust“.

 Direktiiv 2002/22

12      Direktiivi 2002/22, mis direktiivi 2018/1972 artikli 125 kohaselt alates 21. detsembrist 2020 kehtetuks tunnistati, põhjenduses 30 oli märgitud:

„[…] Lisaks käesoleva direktiivi sätetele kohaldatakse elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud tarbijatehingute suhtes lepingunõudeid, mis on sätestatud kehtivates ühenduse tarbijakaitset käsitlevates õigusaktides, eelkõige [direktiivis 93/13] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivis 97/7/EÜ (tarbijakaitse kohta seoses sidevahendi abil sõlmitud lepingutega) [(EÜT 1997, L 144, lk 19; ELT eriväljaanne 15/03, lk 319)]. […]“.

13      Direktiivi 2002/22 algversioonis oli artikli 20 lõige 1 sõnastatud järgmiselt:

„Lõikeid 2, 3 ja 4 kohaldatakse, ilma et see piiraks tarbijakaitset käsitlevaid ühenduse eeskirju, eriti [direktiivi 97/7 ja direktiivi 93/13] ning ühenduse õigusnormidega kooskõlas olevaid siseriiklikke õigusnorme.“

 Direktiiv 2018/1972

14      Direktiivi 2018/1972 põhjenduses 258 on märgitud:

„[…] Lisaks käesolevale direktiivile kohaldatakse elektroonilise side võrkude ja teenustega seotud tarbijatehingute suhtes lepingunõudeid, mis on sätestatud kehtivas liidu tarbijakaitseõiguses, eelkõige [direktiivis 93/13] ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu [25. oktoobri 2011. aasta direktiivis 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64)]. […]“.

 Käibemaksudirektiiv

15      Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT 2006, L 347, lk 1; edaspidi „käibemaksudirektiiv“), artikli 2 lõikes 1 on sätestatud.

„Käibemaksuga maksustatakse järgmisi tehinguid:

[…]

c)      teenuste osutamine tasu eest liikmesriigi territooriumil maksukohustuslase poolt, kes sellena tegutseb;

[…]“.

 Rumeenia õigus

 Seadus nr 193/2000

16      6. novembri 2000. aasta seaduse nr 193/2000 ebaõiglaste tingimuste kohta müüjate või teenuse osutajate ja tarbijate vahel sõlmitud lepingutes (Legea nr. 193/2000 privind clauzele abuzive din contractele încheiate între profesioniști și consumatori) (avaldatud Monitorul Oficial al României’s, I osa, nr 543, 3.8.2012), millega võeti Rumeenia õigusesse üle direktiiv 93/13, artiklis 4 on sätestatud:

„1.      Lepingutingimust, mida ei ole tarbijaga eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see kutsub vastuolus heausksuse nõudega üksi või koos lepingu muude tingimustega esile lepingupoolte õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

[…]

4.      Lisa, mis on käesoleva seaduse lahutamatuks osaks, sisaldab näitlikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglaseks.“

17      Selle seaduse lisa punkti 1 alapunktis i on ette nähtud:

„Ebaõiglaseks tingimuseks peetakse lepingutingimust, mis kohustab tarbijat, kes ei täida oma lepingulisi kohustusi, maksma hüvitist, mis on võrreldes müüjale või teenuste osutajale tekitatud kahjuga ebaproportsionaalne“.

 Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

 Kohtuasi C‑872/24

18      VK sõlmis 5. septembril 2013 Digi Româniaga mobiiltelefoni‑ ja internetiteenuste osutamiseks elektroonilise side teenuste osutamise lepingu, mida pikendati 27. juuni 2016. aasta lepingulisaga. Kuna VK jättis kuumaksed tähtajaks tasumata, tugines Digi România lepingus sisalduvale automaatse lõpetamise tingimusele ning nõudis VK‑lt aastate 2019–2022 eest tähtaja ületanud ja tasumata arvete alusel põhivõlgnevusena 807,25 Rumeenia leud (RON) (ligikaudu 161,45 eurot), millele lisandus viivitustrahv 0,2% põhivõlgnevusest iga maksmisega viivitatud päeva eest.

19      Digi România esitas Judecătoria Aradile (Aradi esimese astme kohus, Rumeenia) VK vastu hagi, milles nõudis tasumata arvete alusel maksmisele kuuluva summa maksmist ning 289,92 leud (ligikaudu 57,98 eurot) hüvitisena teenuse aktiveerimise ja piiramatu Optimi paketi kasutamise eest.

20      Judecătoria Arad (Aradi esimese astme kohus) jättis 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsusega hagi osaliselt rahuldamata. Kohus leidis, et lepingutingimus, mis näeb ette viivitustrahvi 0,2% põhivõlgnevusest iga viivitatud päeva eest, on ebaõiglane, kuna selle kohaselt on tarbija kohustatud maksma lepinguliste kohustuste täitmata jätmise korral müüjal või teenuste osutajal tekkinud kahjuga võrreldes ilmselgelt ebaproportsionaalset hüvitist. Ta täpsustas, et aastases arvestuses oli viivitustrahv 73% põhivõlgnevusest, mis ületab märkimisväärselt seadusjärgset viivisemäära, mis on kindlaks määratud Banca Națională a României (Rumeenia keskpank) viiteintressimääraga, mida on suurendatud nelja protsendipunkti võrra.

 Kohtuasi C‑909/24

21      PN sõlmis ajavahemikul 23. novembrist 8. detsembrini 2017 Orange România S.A‑ga mobiiltelefoni‑ ja internetiteenuste osutamiseks neli elektroonilise side teenuste osutamise lepingut. Kuna PN jättis kuumaksed tähtajaks tasumata, tugines Orange România lepingutes sisalduvale automaatse lõpetamise tingimusele ning nõudis PNilt esiteks osutatud ja tasumata teenuste alusel põhivõlgnevusena 272,62 leud (ligikaudu 54,52 eurot), millele lisandus viivitustrahv 0,5% põhivõlgnevusest iga maksmisega viivitatud päeva eest, ning teiseks 5648,64 leud (ligikaudu 1129,72 eurot) hüvitisena lepingutes ette nähtud 24‑kuulise lepinguliste kohustuste täitmise tähtaja järgimata jätmise eest.

22      Pärast seda, kui eelmises punktis nimetatud lepingutest tulenev Orange România nõue PNi vastu läks 30. märtsil 2022 üle Investcapitalile, esitas viimane Judecătoria Aradile (Aradi esimese astme kohus) PNi vastu hagi, milles ta nõudis sellele nõudele vastavate summade tasumist koos seadusjärgse intressiga alates kohtu poole pöördumise kuupäevast.

23      Judecătoria Arad (Aradi esimese astme kohus) leidis 22. veebruari 2024. aasta kohtuotsuses samadel põhjustel nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsuses, et lepingutingimus, millega nähakse ette viivitustrahv 0,5% põhivõlgnevusest iga maksmisega viivitatud päeva eest, on ebaõiglane. Kohus leidis samuti, et lepingutingimus, mille kohaselt võib müüja või teenuste osutaja nõuda kahjuhüvitist juhul, kui tarbijast tuleneval põhjusel öeldakse enne tähtaega üles leping, mis näeb ette 24‑kuulise kohustusliku perioodi, on ebaõiglane, kuna esiteks ei ole seda tingimust tarbijaga eraldi kokku lepitud ja teiseks kohustati tarbijat maksma hüvitist summas, mis ületab müüjale või teenuste osutajale lepingu ülesütlemisega tekitatud kahju suuruse.

24      Eelotsusetaotluse esitanud kohus Tribunalul Arad (Aradi apellatsioonikohus, Rumeenia), kellele Investcapital ja Digi România esitasid apellatsioonkaebused vastavalt 22. veebruari ja 21. märtsi 2024. aasta kohtuotsuste peale, peab esiteks vajalikuks kindlaks teha, kas direktiiv 93/13 on kohaldatav – ja kui on, siis millises ulatuses kohaldatav – põhikohtuasjades kõne all olevates elektroonilise side teenuste osutamise lepingutes sisalduvate tingimuste suhtes, millega nähakse ette viivitustrahv, arvestades, et selles tegevusvaldkonnas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid, samamoodi nagu viivitusintresse üldiselt reguleerivad õigusnormid ei sätesta erinevalt näiteks pangandusteenuste suhtes kohaldatavatest riigisisestest õigusnormidest mingeid piiranguid tarbijale määratavate viivitustrahvide suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et neid lepingutingimusi võib analüüsida direktiivi 93/13 alusel, ning soovib teada, kas selle direktiiviga on võimalik kõnesolevates lepingutingimustes ette nähtud viivitustrahve vähendada.

25      Teiseks, mis puudutab kohtuasjas C‑909/24 sõlmitud elektroonilise side teenuste osutamise lepingutes sisalduvat tingimust, mille kohaselt on tarbija kohustatud temast tuleneval põhjusel lepingu enne tähtaega ülesütlemise korral maksma hüvitist, mis vastab summale, mida ta oleks pidanud maksma järelejäänud kohustusliku perioodi eest, siis on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas asjaolu, et Euroopa Kohus on sellise summa lugenud tasuks „teenuste eest, mida osutatakse tasu eest“, käibemaksudirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses, tähendab, et lepingutingimus, milles on selline summa ette nähtud, tuleb lugeda tingimuseks, mis on seotud lepingu põhiobjekti mõistega direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt ning seega ei saa artikli 4 lõike 2 kohaselt viimati nimetatud direktiivi alusel hinnata, kas selline lepingutingimus on ebaõiglane.

26      Neil asjaoludel otsustas Tribunalul Arad (Aradi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kohtuasjas C‑872/24 järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas asjaolu, et liikmesriigi õigusnormidel – millega kehtestatakse õigussuhetele, mis ei tulene ettevõtja tegevusest, teatav viivitusintressi piirang – on ettevõtja tegevusest tulenevate õigussuhete puhul erinev normatiivne sisu, mistõttu nendega ei kehtestata piiranguid vastavatele karistustele, mida kohaldatakse elektroonilise side teenuste (mobiiltelefoni‑ ja internetiteenus) osutaja ja tarbija vahelistele õigussuhetele, kuid kehtestatakse sellised piirangud muudele suhetele, näiteks pangandustegevusele, tuleb pidada [ELTL] artiklis 56 ja sellele järgnevates artiklites sätestatud teenuste osutamise vabaduse osaks, kuna seda õigust reguleeritakse elektroonilise side valdkonnas direktiiviga [2002/2002] ja direktiiviga [2018/1972], või vastupidi, kas direktiivi [93/13] artikli 3 lõike 3 ja eelkõige selle direktiivi lisa [punkti 1 alapunkti e] alusel, mille kohaselt võib ebaõiglaseks pidada tingimust, mis annab müüjale või teenuseosutajale õiguse nõuda tarbijalt, kes ei täida oma kohustusi, ülemäära suurt hüvitussummat, võib kohaldatavate karistuste piiramist tarbijate kasuks nõuda kohtu kaudu?

2.      Kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 3 ja eelkõige selle direktiivi lisa [punkti 1 alapunkti e] tõlgendamine ja kohaldamine tähendab, et kui analüüsitakse potentsiaalselt ebaõiglast leppetrahvi tingimust, millega määratakse kindlaks selle kahjutasu suurus, mida tarbija peab maksma selle tõttu, et ta ei tasunud tähtajaks elektroonilise side teenuste (mobiiltelefoni‑ ja internetiteenuse) osutamise eest esitatud arveid ([0,2]% iga hilinetud päeva kohta), siis

–        on kohtul kohustus viidata nimetatud kahju summale, mis on arvutatud ühe aasta kohta, st [73]% aastas, mistõttu saab nende karistuste ebaõiglase laadi kindlaks teha üksnes siis, kui neid võrreldakse seadusjärgse intressiga, mis oleks kohaldatav juhul, kui pooled ei ole ise viivitusintressi summat kindlaks määranud,

või

–        kas kohus on kohustatud arvesse võtma ka tegelikku ajaperioodi, mille eest [0,2]% suurust leppetrahvi taotletakse, st selle nõudega seotud päevade arvu, ning võtma oma hinnangus arvesse leppetrahvina nõutava summa tegelikku suurust võrreldes põhivõlgnevuse summaga?

3.      Kas siis, kui direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 3 ja eelkõige selle direktiivi lisa [punkti 1 alapunkti e] tõlgendamisel ja kohaldamisel toimuva hindamise käigus tehakse kindlaks, et leppetrahvi tingimus, millega määratakse kindlaks selle kahjutasu suurus, mida tarbija peab maksma selle tõttu, et ta ei tasunud tähtajaks elektroonilise side teenuste (mobiiltelefoni‑ ja internetiteenuse) osutamise eest esitatud arveid (0,5% iga hilinetud päeva kohta), võib olla ebaõiglane, peab kohus lisaks tarbija poolt tasumisele kuuluvatele summadele arvesse võtma ka müüjale või teenuseosutajale tekitatud võimalikku kahju, mis omakorda põhineb õigussuhetel, mille raames ta võtab analoogseid kohustusi seoses hüvitise summaga, mida ta peab maksma oma maksekohustuste täitmata jätmise tõttu?

4.      Kas konkreetselt kindlaks määratud viivitusintressi summat võib pidada ebaõiglaseks, kui see ületab tarbija põhivõlgnevuse summat?“

27      Kohtuasjas C‑909/24 otsustas Tribunalul Arad (Aradi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust, mis on identsed kohtuasjas C‑872/24 esitatud küsimustega, ning viienda kuni seitsmenda eelotsuse küsimuse, mis on järgmised:

„5.      Kas Euroopa Kohtu 22. novembri 2018. aasta kohtuotsuses MEO – Serviços de Comunicações e Multimédia (C‑295/17, EU:C:2018:942)] summa – mis on eelnevalt kindlaks määratud ja mille ettevõtja saab, kui leping, milles on kokku lepitud kohustuslik minimaalne periood, öeldakse kliendi poolt või kliendist tuleneval põhjusel enne tähtaega üles, ning mis vastab sellele summale, mille see ettevõtja oleks saanud juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud, ülejäänud perioodi jooksul – kvalifitseerimine nii, et nimetatud summa kujutab endast tasu teenuste eest, mida osutatakse tasu eest ning mis sellistena on käibemaksuga maksustatavad, on olemuselt autonoomne, mistõttu on see kvalifitseerimine asjakohane üksnes käibemaksudirektiivide tõlgendamisel ja kohaldamisel, või võib seda arvesse võtta ka direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tõlgendamisel ja kohaldamisel, selleks, et jätta viimati nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja lepingutingimus, millega sätestatakse sellised kulud, kvalifitseerides selle tingimuse nii, et see on seotud lepingu eseme määratlemisega ning hinna ja tasu ning nende eest pakutavate või tarnitavate teenuste või kaupade sobivusega, kui leitakse, et see tingimus on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles?

6.      Juhul kui [eelmisele] küsimusele vastatakse, et tõlgendus, mille Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses andis, on autonoomne ja seega kohaldatav üksnes käibemaksudirektiivide suhtes, siis kas tõlgendus koostoimes direktiivi 93/13 artikli 3 lõigetega 1 ja 3, [direktiivi 2002/22] artikliga 20, direktiivi 2018/1972 artiklitega 101, 105 ja 107 ning selle direktiivi VIII lisa A osa punkti 3 alapunkti iv ja IX lisa punkti 2.4 sisuga võimaldab lugeda ebaõiglaseks lepingutingimuse, mis sisaldub direktiivi 2002/22 või direktiivi 2018/1972 kohaldamisalasse kuuluvate elektroonilise side teenuste (mobiiltelefoni‑ ja internetiteenuse) osutamise lepingus, milles on kindlaks määratud summa, mida ettevõtja võib nõuda hüvitisena ja mis vastab summale, mille kõnealune ettevõtja oleks juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud, saanud ülejäänud perioodi jooksul, olukorras, kus tarbija poolt või tarbijast tuleneval põhjusel öeldakse enne tähtaega üles leping, milles on ette nähtud kohustuslik minimaalne periood vastavalt selle lepingu kestusele direktiivi 2018/1972 artiklis 105 ette nähtud 24‑kuulise tähtaja jooksul:

–        seoses selle summa suurusega ja lähtudes hinnangust, et see on ebaproportsionaalne sideteenuse osutajale tekitatud kahjuga, või

–        tuginedes järeldusele, et poolte õiguste ja kohustuste vahel on õiguslik tasakaalustamatus, mis tuleneb asjaolust, et sellist leppetrahvi nõutakse ainult tarbijalt, mitte aga ka sideteenuste osutajalt, olukorras, kus sama lepingu kohaselt on teenuseosutaja kohustatud maksma hüvitist, mis on võrdne tasuga osutamata või mittenõuetekohaselt osutatud teenuse eest, kui see ei vasta eelnevalt kindlaks määratud kvaliteediparameetritele?

7.      Milline tähtsus on eelmise küsimuse analüüsimisel asjaolul, et tarbija, kes on sõlminud vähemalt 24 kuuks lepingu elektroonilise side teenuste (mobiiltelefoni‑ ja internetiteenuse) saamiseks, on saanud seadme või teenuste ostmisel hinnaalandustes seisnevaid teatavaid sooduspakkumisi, kui käesolevas asjas tuvastatud faktilisest olukorrast nähtub, et allahindluste väärtus sisaldub kogu lepinguperioodi kohta arvutatud abonenttasus?“

28      Euroopa Kohtu presidendi 7. veebruari 2025. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑872/24 ja C‑909/24 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

 Eelotsuse küsimuste analüüs

 Esimene kuni neljas küsimus

29      Alustuseks tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelise koostöö menetluse raames on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimati nimetatul tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Lisaks võib Euroopa Kohtul olla vaja arvesse võtta liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud ja mille arvessevõtmine võib muuta nendes küsimustes nimetatud teatavate liidu õigusnormide tõlgendamise ülearuseks (vt selle kohta 20. märtsi 1986. aasta kohtuotsus Tissier, 35/85, EU:C:1986:143, punkt 9, ja 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Alace ja Canpelli, C‑758/24 ja C‑759/24, EU:C:2025:591, punkt 44).

30      Käesoleval juhul leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus õigesti, et vaidlusaluseid lepingutingimusi, mis näevad ette viivitustrahvid, võib analüüsida direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 3, täpsemalt selle direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e alusel, et teha kindlaks, kas nende eesmärk või tagajärg on ebaproportsionaalselt suure hüvitise kehtestamine tarbijale, kes ei täida oma kohustusi, ning kas jaatava vastuse korral on võimalik selle suurust vähendada. Need sätted koostoimes direktiivi artikli 1 lõikega 1, artikli 2 punktidega b ja c, artikli 6 lõikega 1 ning artikli 7 lõikega 1, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole oma esimeses kuni neljandas küsimuses viidanud, on sellele kohtule tarviliku vastuse andmiseks piisavad, ilma et oleks vaja tõlgendada ELTL artiklit 56.

31      Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et esimese kuni neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 3 ja selle direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e koostoimes artikli 1 lõikega 1, artikli 2 punktidega b ja c, artikli 6 lõikega 1 ning artikli 7 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud elektroonilise side teenuste osutamise lepingus sisalduv tingimus, millega kehtestatakse tarbijale teatavas suuruses viivitustrahv, isegi kui selles tegevusvaldkonnas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid ei näe erinevalt teisi majandussektoreid reguleerivatest õigusnormidest ette mingit piirangut nende trahvide suurusele. Jaatava vastuse korral küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, milliseid kriteeriume tuleb arvesse võtta, et hinnata, kas tarbijale lepinguga kehtestatud leppetrahvi suurus võib olla ebaproportsionaalne, ja teiselt poolt, kas see direktiiv lubab liikmesriigi kohtul seda suurust vähendada.

32      Esiteks, nagu Euroopa Kohus on varem rõhutanud, on direktiiv 93/13 tarbijakaitse ülddirektiiv. Vastavalt direktiivi artikli 1 lõikele 1, arvestades direktiivi kaheksandat põhjendust, kohaldatakse seda direktiivi artikli 2 punktis b määratletud müüja või teenuste osutaja ja artikli 2 punktis c määratletud tarbija vahel sõlmitud lepingutes sisalduvate ebaõiglaste tingimuste suhtes, olenemata asjaomasest majandussektorist (vt selle kohta 20. märtsi 2025. aasta kohtuotsus Arce, C‑365/23, EU:C:2025:192, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

33      Seega kohaldatakse direktiivi 93/13 selliste müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud elektroonilise side teenuste lepingute suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjades, ilma et seda võiks kuidagi mõjutada asjaolu, et selles tegevusvaldkonnas on sätestatud riigisisesed õigusnormid, mis ei näe ette mingit ülempiiri viivitustrahvile, mida võidakse tarbijalt nõuda. Järelikult seda, kas sellistes lepingutes sisalduvad tingimused on ebaõiglased, võib hinnata muu hulgas kõnealuse direktiivi artikli 3 ja direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e alusel.

34      Seda järeldust kinnitab lisaks nii direktiivi 2002/22 artikli 20 lõige 1, arvestades direktiivi põhjendust 30, kui ka direktiivi 2018/1972 põhjendus 258, millest tuleneb sõnaselgelt, et direktiivi 93/13 sätteid kohaldatakse elektroonilise side võrkude ja teenustega seotud tarbijatehingute suhtes.

35      Direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 kohaselt loetakse tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingu tingimus ebaõiglaseks, kui selle suhtes ei ole eraldi kokku lepitud ja kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

36      Selli direktiivi artikli 3 lõike 3 kohaselt sisaldab direktiivi lisa soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks ning mille hulgas on lisa punkti 1 alapunktis e loetletud tingimused, mille eesmärk või tagajärg on kehtestada tarbijale, kes ei täida oma kohustusi, ebaproportsionaalselt suur hüvitis.

37      Euroopa Kohus on siinjuures rõhutanud, et hüvitise suurus peab olema tarbija kohustuste rikkumise laadiga proportsionaalne (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus Topaz, C‑211/17, EU:C:2019:906, punktid 58 ja 59).

38      Selleks, et hinnata, kas viivitustrahvi sätestavas lepingutingimuses kehtestatud viivisemäär on sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ega lähe vajalikust kaugemale, peab pädev kohus lisaks võtma arvesse muu hulgas riigisiseseid õigusnorme, mida kohaldatakse pooltevahelise kokkuleppe puudumise korral, ning eelkõige võrdlema lepingus ette nähtud viivisemäära seadusjärgse viivisemääraga (vt selle kohta 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 74).

39      Sellega seoses tuleb lisada, et liikmesriigid võivad vastavalt direktiivi 93/13 artiklile 8, mis võimaldab neil direktiivi reguleerimisalas vastu võtta või säilitada aluslepingule vastavad rangemad sätted, et tagada tarbijate kaitstuse kõrgem tase, kehtestada ebaõiglaseks peetavate lepingutingimuste riigisisese loetelu (vt selle kohta 21. septembri 2023. aasta kohtuotsus mBank (Poola õigusvastaste tingimuste register), C‑139/22, EU:C:2023:692, punktid 39, 40 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

40      Kui liikmesriigid laiendavad nõnda direktiivi 93/13 artikli 3 lõigetes 1 ja 3 ning direktiivi lisas ette nähtud kaitset ja tunnistavad lisa punktis 1 loetletud tüüptingimused üldiselt ebaõiglaseks, ei ole vaidlusalust lepingutingimust vaja direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel täiendavalt hinnata, kui selline tingimus on eelkõige selle tagajärgi arvestades riigisiseses loetelus nimetatud tingimusega sisuliselt samaväärne (vt selle kohta 21. septembri 2023. aasta kohtuotsus mBank (Poola õigusvastaste tingimuste register), C‑139/22, EU:C:2023:692, punktid 42 ja 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Eelotsusetaotlusest nähtub, et seaduse nr 193/2000 artikli 4 lõike 4 ja selle seaduse lisa eesmärk on kehtestada ebaõiglaseks peetavate lepingutingimuste riigisisene loetelu (vt selle kohta 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Matei, C‑143/13, EU:C:2015:127, punkt 61). Nimetatud lisas loetletud tüüptingimuste hulgas on punkti 1 alapunktis i sätestatud tingimus, mille kohaselt peab tarbija, kes ei täida oma lepingulisi kohustusi, maksma müüjal või teenuste osutajal tekkinud kahjuga võrreldes ebaproportsionaalset hüvitist.

42      Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud kohtupraktikale ei ole seega direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel vaja täiendavalt hinnata lepingutingimusi, millega kehtestatakse põhikohtuasjades kõne all olevad kohustused täitmata jätnud tarbijale viivis, kui kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades on need tingimused eelkõige nende tagajärgi arvestades sisuliselt samaväärsed seaduse nr 193/2000 lisa punkti 1 alapunktis i sätestatuga. Sellega seoses peab asjaomasel müüjal või teenuste osutajal olema võimalus vaidlustada see samaväärsus pädevas kohtus võistlevas menetluses vastavalt riigisisestes menetlusnormides selleks ette nähtud korrale (vt selle kohta 18. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Getin Noble Bank jt (lepingutingimuste ebaõigluse kontrollimine kohtu omal algatusel), C‑531/22, EU:C:2024:58, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

43      Teiseks, mis puudutab küsimust, kas juhul, kui liikmesriigi kohus tuvastab, et lepingutingimus, millega kehtestatakse viivitustrahv, kuid ei nähta ette selle ülempiiri, on ebaõiglane, võib ta direktiivi 93/13 alusel trahvi suurust vähendada, nähtub selle direktiivi artikli 6 lõikest 1, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole asjaomase liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustel tarbijale siduvad. Sama sätte teises lauseosas on täpsustatud, et leping jääb „muus osas“ pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka „ilma ebaõiglaste tingimusteta“.

44      Euroopa Kohus on kõnealuse direktiivi artikli 6 lõike 1 sõnastusest järeldanud, et liikmesriigi kohtud peavad jätma ebaõiglase lepingutingimuse kohaldamata, et sellel ei oleks tarbijale siduvat toimet – välja arvatud juhul, kui tarbija sellele vastu vaidleb –, kuid neil ei ole õigust muuta lepingutingimuse sisu. Leping peab üldjuhul kehtima jääma ilma ühegi muudatuseta, välja arvatud see, mis tuleneb ebaõiglase tingimuse kõrvalejätmisest, kui riigisiseste õigusnormide kohaselt on lepingu selline jätkamine õiguslikult võimalik (vt selle kohta 3. septembri 2024. aasta kohtumäärus Investcapital, C‑658/23, EU:C:2024:716, punktid 48, 52 ja 56).

45      Seda tõlgendust kinnitavad direktiivi 93/13 eesmärk ja üldine ülesehitus. Arvestades, kui oluline on tarbijatele, kes on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omavad vähem teavet, tagatud kaitse aluseks olev avalik huvi, peavad liikmesriigid selle direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt ette nägema piisavad ja tõhusad vahendid, „et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“ (vt selle kohta 3. septembri 2024. aasta kohtumäärus Investcapital, C‑658/23, EU:C:2024:716, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

46      Kui liikmesriigi kohus saaks muuta sellistes lepingutes sisalduvate ebaõiglaste tingimuste sisu, võiks selline õigus kahjustada artikli 7 pikaajalist eesmärki, kuna see nõrgendaks hoiatavat mõju, mida avaldatakse müüjatele või teenuste osutajatele pelgalt sellega, et tarbija suhtes ei kohaldata ebaõiglasi tingimusi (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Järelikult tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 koostoimes artikli 7 lõikega 1 tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus on tuvastanud, et müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv viivitustrahvi tingimus on ebaõiglane, ei või ta piirduda sellega, et vähendab selle tingimusega tarbijale kehtestatud trahvi suurust, isegi see on riigisisese õiguse kohaselt lubatud, vaid ta peab jätma kõnealuse tingimuse tarbija suhtes täielikult kohaldamata (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 3. septembri 2024. aasta kohtumäärus Investcapital, C‑658/23, EU:C:2024:716, punkt 58).

48      Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele kuni neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 3 lõiget 3 ja direktiivi lisa punkti 1 alapunkti e koostoimes direktiivi artikli 1 lõikega 1, artikli 2 punktidega b ja c, artikli 6 lõikega 1 ning artikli 7 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et

–        selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud elektroonilise side teenuste osutamise lepingus sisalduv tingimus, millega kehtestatakse tarbijale teatavas suuruses viivitustrahv ning mille võib ebaõiglaseks tunnistada, isegi kui selles tegevusvaldkonnas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid ei näe erinevalt teisi majandussektoreid reguleerivatest õigusnormidest ette mingit piirangut selle trahvi suurusele;

–        kui riigisiseses õiguses kvalifitseeritakse sõnaselgelt ebaõiglaseks lepingutingimus, mille eesmärk või tagajärg on ülemäära suure hüvitussumma nõudmine tarbijalt, kes ei täida oma kohustusi, võidakse tunnistada ilma direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel täiendavat analüüsi tegemata ebaõiglaseks lepingutingimused, mis on eelkõige nende tagajärgi arvestades sisuliselt samaväärsed riigisiseses õiguses ette nähtud tingimusega – see asjaolu tuleb kindlaks teha müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelises võistlevas menetluses vastavalt riigisisestes menetlusnormides selleks ette nähtud korrale;

–        liikmesriigi kohus peab jätma sellised tingimused kohaldamata, ilma et ta võiks vähendada nendes ette nähtud viivitustrahvi suurust.

 Viies küsimus

49      Viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellise lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamine, mille kohaselt on tarbija juhul, kui teenuste osutamise leping, milles on ette nähtud kohustuslik minimaalne periood, temast tuleneval põhjusel enne tähtaega üles öeldakse, kohustatud maksma asjaomasele müüjale või teenuste osutajale järelejäänud kuumaksete summas hüvitist, ehkki Euroopa Kohus on lugenud sellise hüvitise käibemaksudirektiivi kohaldamisel „tasuks teenuste eest, mida osutatakse tasu eest“, selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses.

50      Vastavalt direktiivi 93/13 artikli 4 lõikele 2 koostoimes direktiivi üheksateistkümnenda põhjendusega ei ole lepingutingimuste ebaõigluse hindamine seotud muu hulgas lepingu põhiobjekti mõistega, kui kõnealused tingimused on koostatud lihtsas ja arusaadavas keeles.

51      See säte näeb seega ette erandi nimetatud direktiiviga rakendatud tarbijakaitsesüsteemi raames ette nähtud ebaõiglaste tingimuste sisulisest kontrollist ja sellisena tuleb seda tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasud – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 30).

52      Lepingutingimusi, mis kuuluvad mõiste „lepingu põhiobjekti“ alla direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses, tuleb mõista tingimustena, mis määravad kindlaks lepingujärgsed põhikohustused ja mis lepingut sellisena iseloomustavad. Seevastu tingimused, mis on lepingulise suhte põhiolemust määratlevate tingimustega võrreldes kõrvalist laadi, ei saa kuuluda mõiste „lepingu põhiobjekt“ alla (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus D.V. (advokaaditasud – tunnitasu põhimõte), C‑395/21, EU:C:2023:14, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et kohtuasjas C‑909/24 kõne all olev lepingutingimus ei määra kindlaks lepingujärgseid põhikohustusi, st elektroonilise side teenuste osutamist ja hinda, mida tarbija peab nende teenuste eest maksma, vaid selle eesmärk on karistada tarbija tegevuse eest, kui leping enne kohustusliku minimaalse lepinguperioodi lõppemist tarbijast tuleneval põhjusel üles öeldakse. Neil asjaoludel, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei kuulu see tingimus mõistega „lepingu põhiobjekt“ seotud lepingutingimuste kategooria alla, kuna selle eesmärk on karistada lepingulise kohustuse rikkumise eest, mitte määrata kindlaks selle sisu (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Vicente (advokaaditasu maksmise kohustus), C‑335/21, EU:C:2022:720, punktid 78 ja 79).

54      Selle tingimuse ebaõiglast laadi saab seega hinnata direktiivi 93/13 alusel. Siinkohal ei oma tähtsust asjaolu, et 22. novembri 2018. aasta kohtuotsuses MEO – Serviços de Comunicações e Multimédia (C‑295/17, EU:C:2018:942, punkt 57) luges Euroopa Kohus käibemaksudirektiivi kohaldamisel „tasuks teenuste eest, mida osutatakse tasu eest“, selle direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses summa, mis on eelnevalt kindlaks määratud ja mille tarbija peab ettevõtjale maksma, kui teenuste osutamise leping, milles on ette nähtud minimaalne kohustuslik periood, tarbijast tuleneval põhjusel enne tähtaega üles öeldakse.

55      Sellist järeldust kinnitavad direktiivi 93/13 ja käibemaksudirektiivi erisugused eesmärgid. Direktiivi 93/13 eesmärk on nimelt tagada avalik huvi, mis seisneb tarbijate kaitsmises müüjate või teenuste osutajatega sõlmitavates lepingutes sisalduvate ebaõiglaste tingimuste eest (vt selle kohta 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 75), samas kui käibemaksudirektiivi eesmärk on kehtestada käibemaksusüsteem, mis ei moonuta konkurentsitingimusi ega takista kaupade ja teenuste vaba liikumist (1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Galerie Karsten Greve, C‑433/24, EU:C:2025:600, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

56      Arvestades, et vastavalt eelmises punktis meelde tuletatud direktiivi 93/13 eesmärgile loetakse käesoleva kohtuotsuse punktis 41 mainitud Rumeenia õigusnormides sõnaselgelt ebaõiglaseks kõik lepingutingimused, mis kohustavad tarbijat, kes ei täida oma lepingulisi kohustusi, maksma müüjal või teenuste osutajal tekkinud kahjuga võrreldes ebaproportsionaalset hüvitist, kaotaksid need sätted suures osas oma soovitava toime, kui direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 alusel ei oleks pädevatel kohtutel võimalik hinnata sellise lepingutingimuse ebaõiglast laadi, nagu on kõne all kohtuasjas C‑909/24 (vt selle kohta 26. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Matei, C‑143/13, EU:C:2015:127, punktid 60 ja 61).

57      Eeltoodut arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellise lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamine, mille kohaselt on tarbija juhul, kui teenuste osutamise leping, milles on ette nähtud kohustuslik minimaalne periood, temast tuleneval põhjusel enne tähtaega üles öeldakse, kohustatud maksma asjaomasele müüjale või teenuste osutajale järelejäänud kuumaksete summas hüvitist, ehkki Euroopa Kohus on lugenud sellise hüvitise käibemaksudirektiivi kohaldamisel „tasuks teenuste eest, mida osutatakse tasu eest“, viimati nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses.

 Kuues ja seitsmes küsimus

58      Nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, võib Euroopa Kohus ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses arvesse võtta liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud ja mille arvessevõtmine võib muuta selles küsimuses nimetatud liidu õigusnormide tõlgendamise ülearuseks.

59      Käesoleval juhul on see nii, kuna direktiivi 93/13 lisa punkti 1 alapunkti e – mida ei ole kuuendas küsimuses mainitud – arvessevõtmine selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada, muudab kuuendas küsimuses mainitud direktiivi 2018/1972 artiklite 101, 105 ja 107 ning VIII lisa A osa punkti 3 alapunkti iv ja IX lisa punkti 2.4 tõlgendamise ülearuseks.

60      Neil asjaoludel tuleb kuuendat ja seitsmendat küsimust, mida saab analüüsida koos, mõista selliselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi lisa punkti 1 alapunktiga e tuleb tõlgendada nii, et nende alusel võib tunnistada ebaõiglaseks vähemalt 24 kuuks sõlmitud elektroonilise side teenuste lepingus sisalduva tingimuse, mille kohaselt peab tarbija juhul, kui leping temast tuleneval põhjusel enne tähtaega üles öeldakse, maksma müüjale või teenuste osutajale hüvitisena järelejäänud perioodi eest tasumisele kuuluva summa, mille arvutamisel võetakse arvesse tarbijale pakutud teenuste ja kaupade eest tehtud allahindlusi.

61      Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 37–41, tuleneb direktiivi 93/13 artikli 3 lõikest 3 koostoimes selle direktiivi lisa punkti 1 alapunktiga e, et lepingutingimus, millega kohustatakse tarbijat, kes ei täida oma kohustusi, maksma müüjale või teenuste osutajale ebaproportsionaalselt suurt hüvitist, kuulub soovituslikku ja mittetäielikku loetellu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglaseks, seevastu seaduse nr 193/2000 artikli 4 lõike 4 ja selle seaduse lisa punkti 1 alapunkt i kohaselt tuleb tarbijatele suurema kaitse tagamiseks lugeda selline tingimus ebaõiglaseks, ilma et kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel oleks vaja teha täiendavat analüüsi.

62      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt tunnistab, tuleb selle kriteeriumi järgi seega hinnata kohtuasjas C‑909/24 kõne all oleva lepingutingimuse ebaõiglast laadi käesoleva kohtuotsuse punktis 42 meelde tuletatud tingimuste kohaselt.

63      Eeltoodut arvestades tuleb kuuendale ja seitsmendale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi lisa punkti 1 alapunktiga e tuleb tõlgendada nii, et nende alusel võib tunnistada ebaõiglaseks vähemalt 24 kuuks sõlmitud elektroonilise side teenuste lepingus sisalduva tingimuse, mille kohaselt peab tarbija temast tuleneval põhjusel lepingu enne tähtaega ülesütlemise korral maksma müüjale või teenuste osutajale hüvitiseks järelejäänud kohustusliku lepinguperioodi eest tasumisele kuuluva summa, mille arvutamisel võetakse arvesse tarbijale pakutud teenuste ja kaupade eest tehtud allahindlusi.

 Kohtukulud

64      Kuna põhikohtuasjade poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

1.      Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 3 lõiget 3 ja lisa punkti 1 alapunkti e koostoimes selle direktiivi artikli 1 lõikega 1, artikli 2 punktidega b ja c, artikli 6 lõikega 1 ning artikli 7 lõikega 1

tuleb tõlgendada nii, et

–        selle direktiivi kohaldamisalasse kuulub müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud elektroonilise side teenuste osutamise lepingus sisalduv tingimus, millega kehtestatakse tarbijale teatavas suuruses viivitustrahv ning mille võib ebaõiglaseks tunnistada, isegi kui selles tegevusvaldkonnas kohaldatavad riigisisesed õigusnormid ei näe erinevalt teisi majandussektoreid reguleerivatest õigusnormidest ette mingit piirangut selle trahvi suurusele;

–        kui riigisiseses õiguses kvalifitseeritakse sõnaselgelt ebaõiglaseks lepingutingimus, mille eesmärk või tagajärg on ülemäära suure hüvitussumma nõudmine tarbijalt, kes ei täida oma kohustusi, võidakse tunnistada ilma direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel täiendavat analüüsi tegemata ebaõiglaseks lepingutingimused, mis on eelkõige nende tagajärgi arvestades sisuliselt samaväärsed riigisiseses õiguses ette nähtud tingimusega – see asjaolu tuleb kindlaks teha müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelises võistlevas menetluses vastavalt riigisisestes menetlusnormides selleks ette nähtud korrale;

–        liikmesriigi kohus peab jätma sellised tingimused kohaldamata, ilma et ta võiks vähendada nendes ette nähtud viivitustrahvi suurust.

2.      Direktiivi 93/13 artikli 4 lõiget 2

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus sellise lepingutingimuse ebaõiglase laadi hindamine, mille kohaselt on tarbija juhul, kui teenuste osutamise leping, milles on ette nähtud kohustuslik minimaalne periood, temast tuleneval põhjusel enne tähtaega üles öeldakse, kohustatud maksma asjaomasele müüjale või teenuste osutajale järelejäänud kuumaksete summas hüvitist, ehkki Euroopa Kohus on lugenud sellise hüvitise nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, kohaldamisel „tasuks teenuste eest, mida osutatakse tasu eest“, viimati nimetatud direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti c tähenduses.

3.      Direktiivi 93/13 artikli 3 lõikeid 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi lisa punkti 1 alapunktiga e

tuleb tõlgendada nii, et

nende alusel võib tunnistada ebaõiglaseks vähemalt 24 kuuks sõlmitud elektroonilise side teenuste lepingus sisalduva tingimuse, mille kohaselt peab tarbija temast tuleneval põhjusel lepingu enne tähtaega ülesütlemise korral maksma müüjale või teenuste osutajale hüvitiseks järelejäänud kohustusliku lepinguperioodi eest tasumisele kuuluva summa, mille arvutamisel võetakse arvesse tarbijale pakutud teenuste ja kaupade eest tehtud allahindlusi.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: rumeenia.