Esialgne tõlge

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

8. oktoober 2026(*)

Euroopa Liidu Üldkohtu 21. jaanuari 2026. aasta otsuse D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (T‑134/25, EU:T:2026:35) uuesti läbivaatamine – Eelotsusetaotlus – Lennutransport – Määrus (EÜ) nr 261/2004 – Reisijatele lennu pikaajalise hilinemise eest hüvitise maksmine – Tingimused – Artikli 5 lõige 3 – Mõiste „erakorralised asjaolud“ – Lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus – Teenindusaegade jaotamine halbade ilmastikutingimuste tõttu hilinevatele väljumistele – Liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse mõjutamine

Kohtuasjas C‑108/26 RX,

mille ese on ELTL artikli 256 lõike 3 kolmanda lõigu alusel järgmise kohtuotsuse uuesti läbivaatamine: Euroopa Liidu Üldkohtu 21. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (T‑134/25, EU:T:2026:35), millega Üldkohus lahendas ELTL artikli 267 alusel Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola) 21. novembri 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotluse, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. veebruaril 2025, menetluses

D S.A.

versus

P S.A.

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president K. Jürimäe (ettekandja), Euroopa Kohtu president K. Lenaerts teise koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud Z. Csehi, M. Gavalec ja F. Schalin,

kohtujurist: R. Norkus,

kohtusekretär: V. Di Bucci,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        D S.A., esindaja: adwokat P. P. Gad,

–        P S.A., esindaja: adwokatka E. Uznańska,

–        Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja D. Lutostańska,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: B. Sasinowska ja N. Yerrell,

arvestades Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklites 62a ja 62b sätestatut,

olles 10. septembri 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

kohtuotsuse

1        Käesoleva menetluse ese on järgmise kohtuotsuse uuesti läbivaatamine: Euroopa Liidu Üldkohtu 21. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (T‑134/25, edaspidi „uuesti läbivaadatav kohtuotsus“ EU:T:2026:35), millega Üldkohus lahendas Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola) 21. novembri 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotluse, mis saabus Euroopa Kohtusse 12. veebruaril 2025.

2        Uuesti läbivaatamine puudutab küsimust, kas eelkõige Euroopa Kohtu 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsust McDonagh (C‑12/11, EU:C:2013:43) ja 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsust Airhelp (C‑28/20, EU:C:2021:226) arvestades mõjutab uuesti läbivaadatav kohtuotsus liidu õiguse ühtsust või järjepidevust, kuna Üldkohus otsustas, et:

–        lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei ole oma olemuselt ega päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane, kuna see otsus ei ole osa asjaomase lennuettevõtja tegevusest, vaid kuulub lennujuhtimisüksuse tegevuste ja pädevuse hulka;

–        niisugune otsus, sõltumata selle aluseks olevast põhjusest, väljub lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, tingimusel et lennuettevõtja ei aidanud selle otsuse tegemisele kaasa, ning

–        seetõttu tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10; parandus ELT 2018, L 155, lk 35), artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, sõltumata sellega põhjustatud hilinemise kestusest ja selle aluseks olevast põhjusest, kui on tõendatud, et see otsus väljus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, eelkõige juhul, kui võib välistada, et nimetatud lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa.

 Õiguslik raamistik

3        Määruse nr 261/2004 põhjendustes 1, 2, 14 ja 15 on märgitud:

„(1)      Õhutranspordi valdkonnas ühenduse võetava meetme eesmärk on muu hulgas tagada reisijate kaitstuse kõrge tase. Peale selle tuleks täielikult võtta arvesse kõiki tarbijakaitse üldisi nõudeid.

(2)      Lennureisist mahajätmine ning lendude tühistamine või pikaajaline hilinemine põhjustab reisijatele tõsiseid raskusi ja ebamugavust.

[…]

(14)      [Montréalis 28. mail 1999 sõlmitud rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, millele Euroopa Ühendus kirjutas alla 9. detsembril 1999 ja mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT 2001, L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491),] alusel tuleks lennuettevõtjate kohustusi piirata või nad nende täitmisest vabastada juhul, kui juhtumi põhjuseks on erakorralised asjaolud, mida ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik sobivad meetmed. Sellised asjaolud võivad eelkõige esineda poliitiliselt ebastabiilsetes oludes, asjaomase lennu tegemiseks sobimatute ilmastikutingimuste tõttu, turvalisuse ohu, ettenägematute lennuohutusega seotud vajakajäämiste ning streikide korral, mis mõjutavad tegutseva lennuettevõtja toimimist.

(15)      Erakorralised asjaolud loetakse olemasolevaks, kui lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse mõju konkreetsele lennukile konkreetsel päeval põhjustab lennu pikaajalise hilinemise, lennu väljumise järgmisele päevale edasilükkamise või selle lennuki ühe või mitme lennu tühistamise, kuigi asjaomane lennuettevõtja on võtnud kõik mõistlikud meetmed hilinemiste või tühistamiste vältimiseks.“

4        Määruse artikli 5 „Tühistamine“ lõike 1 punktis c ja lõikes 3 on sätestatud:

„1.      Lennu tühistamise korral:

[…]

c)      on asjaomastel reisijatel õigus saada tegutsevalt lennuettevõtjalt hüvitist vastavalt artiklile 7, välja arvatud juhul, kui [neid on tühistamisest teavitatud];

[…]

[…]

3.      Tegutsev lennuettevõtja ei ole kohustatud maksma hüvitist vastavalt artiklile 7, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.“

5        Määruse artiklis 7 „Õigus hüvitisele“ on reisijatele ette nähtud ühetaoline ühekordne hüvitis, mille suurus määratakse kindlaks eelkõige lähtuvalt lennu pikkusest.

 Uuesti läbivaadatava kohtuasja taust

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

6        A oli reisija lennul LO 6110, mida pidi 25. juulil 2023 teostama lennuettevõtja P.

7        Seda lendu teostama pidanud lennuk pidi İzmiri lennujaamast (Türgi) õhku tõusma kell 18.20 UTC ja maanduma Varssavis (Poola) kell 21.10 UTC.

8        Tegelikkuses tõusis lennuk õhku kell 21.40 UTC ja maandus järgmisel päeval kell 00.17 UTC, hilinedes saabumisel rohkem kui kolm tundi.

9        Lennule LO 6110 eelnes lend LO 6111, mida teostati sama lennukiga nn rotatsiooni korras. Lendu LO 6111 teostama pidanud lennuk pidi tõusma Katowicest (Poola) õhku kell 14.55 UTC ja maanduma İzmiris kell 17.20 UTC. Kell 12.55 UTC sai lennuettevõtja lennujuhtimisüksuselt teenindusaegade jaotamise teate (Slot Allocation Message; SAM), et lennule LO 6111 anti väljumiseks teenindusaeg kell 16.30 UTC. Selle otsuse põhjus oli lennuliiklusvoogude juhtimise (Air Traffic Flow Management; ATFM) meede, mis oli seotud Ungari ja Rumeenia õhuruumis halbade ilmastikutingimuste tõttu rakendatud piirangutega. Kell 15.04 UTC saatis lennuettevõtja teate, et ta on valmis lendu teostama (Ready to depart; REA), ja palus luba tõusta õhku varem. Selle teate tulemusel lennujuhtimisüksus oma otsust teenindusaegade jaotamise kohta siiski ei muutnud ja lend LO 6111 varem ei väljunud. Lõpuks väljus lend LO 6111 kell 16.02 UTC ja saabus kell 18.32 UTC, hilinedes saabumisel ühe tunni ja 12 minutit.

10      Pärast maandumist İzmiris avastati lennukil tehniline rike. Selle parandamine kestis kaks tundi ja kaheksa minutit.

11      26. juulil 2023 loovutas A oma õiguse kindlasummalisele hüvitisele D‑le, kes on nõuete sissenõudmisele spetsialiseerunud äriühing.

12      Seejärel esitas D Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawiele (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis) hagi nõudega mõista P‑lt välja 400 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis alates 17. augustist 2023 kuni selle summa tasumise kuupäevani.

13      See kohus tõdes, et kui asjaomasele lennuettevõtjale kehtestatud lennuliiklusvoogude juhtimise meetmetest tingitud ajakadu oleks hilinemise kogukestusest maha arvatud, oleks lennu LO 6110 hilinemise aeg jäänud alla kolme tunni. Ta kahtleb siiski võimaluses kvalifitseerida hilinemisega teenindusaegade jaotamise otsused „erakorralisteks asjaoludeks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses.

14      Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [määruse nr 261/2004] artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et mis tahes lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus, olenemata selle kestusest, isegi kui see ei too kaasa vähemalt kolmetunnist hilinemist, kujutab endast erakorralist asjaolu?

2.      Kui lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei kujuta endast erakorralist asjaolu, siis kas liikmesriigi kohus peab analüüsima lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse alust, näiteks ebasoodsaid ilmastikutingimusi, mis tõid kaasa sektorite läbilaskevõime vähenemise lennu trajektooril, ning kas sellel kohtul on seega õigus hinnata, kas tegemist oli erakorralise asjaoluga?

3.      Kas juhul, kui reisija lend hilineb rohkem kui kolm tundi, sealhulgas seetõttu, et reisija lennule vahetult eelneval lennul on tehtud lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus seoses lennu trajektooril olevate sektorite läbilaskevõime vähenemisega ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu, kujutab see lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus endast erakorralist asjaolu?

4.      Kas sellisel juhul peab lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus puudutama hilinenud lendu otseselt või võib see puudutada rotatsioonis eelnenud lendu?“

 Uuesti läbivaadatav kohtuotsus

15      Uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses vastas Üldkohus kõigepealt – selle kohtuotsuse punktis 41 – esimesele ja teisele küsimusele, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, sõltumata sellega põhjustatud hilinemise kestusest ja selle aluseks olevast põhjusest, kui on tõendatud, et see otsus väljus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, eelkõige juhul, kui võib välistada, et nimetatud lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

16      Selle vastuse põhjendamiseks välistas Üldkohus esimesena kohtuotsuse punktides 17–25 selle, et iga lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus kujutab endast „erakorralist asjaolu“. See tõlgendus rajaneb põhjendusel, et mõistet „erakorralised asjaolud“ tuleb tõlgendada kitsalt ning et see nõuab kahe kumulatiivse tingimuse täitmist, mida tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi. Nende tingimuste kohaselt on selliste asjaoludena käsitatavad sündmused, mis oma olemuselt või päritolult ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt.

17      Teisena võttis Üldkohus seisukoha nende kumulatiivsete tingimuste kohta.

18      Sellega seoses leidis ta esiteks sama kohtuotsuse punktides 28 ja 29, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei ole lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane, kuna seda ei saa pidada olemuslikult seotuks hilinenud lennu teostanud õhusõiduki toimimisega ning lisaks kuulub see otsus lennujuhtimisüksuse tegevuste ja pädevuse hulka.

19      Teiseks leidis Üldkohus uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktides 33–36, et sõltumata niisuguse otsuse põhjusest väljub see lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, välja arvatud juhul, kui lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa. Üldkohus täpsustas, et selles kontekstis ei ole asjakohane mitte lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse põhjus, vaid otsus ise, kuna just see otsus mõjutab kavandatud lennu teostamist ettevõtteväliselt, välja arvatud juhul, kui lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa.

20      Kolmandana lisas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 37–40, et selline sündmus nagu lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ isegi siis, kui see iseenesest ei põhjustanud vähemalt kolmetunnist hilinemist.

21      Seejärel vastas Üldkohus kohtuotsuse punktis 45 kolmandale ja neljandale küsimusele, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui lisaks on tõendatud, et see otsus ei kuulu lennuettevõtja tegeliku kontrolli alla, võib ta selle sätte tähenduses „erakorralise asjaoluna“ tugineda lennuliikluse korraldamist käsitlevale otsusele, mis mõjutas eelnevat lendu, mida ta ise sama lennukiga teostas, tingimusel et selle asjaolu esinemise ja hiljem teostatud lennu hilinemise või tühistamise vahel on otsene põhjuslik seos, mida peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes eelkõige arvesse seda, kuidas nimetatud lennuettevõtja kõnealust õhusõidukit käitab.

 Menetlus Euroopa Kohtus

22      Peakohtujuristi ettepaneku alusel leidis uuesti läbivaatamisega tegelev koda 12. märtsi 2026. aasta määruses D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (C‑108/26 RX, EU:C:2026:212), mis tehti Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 62 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 194 lõike 5 alusel, et uuesti läbivaadatav kohtuotsus tuleb uuesti läbi vaadata, kuna esineb tõsine oht liidu õiguse ühtsusele või järjepidevusele.

23      Küsimus, mis nimetatud otsuse kohaselt tuleb uuesti läbi vaadata, on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 2.

 Uuesti läbivaatamine

24      Nagu nähtub 12. märtsi 2026. aasta määrusest D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (C‑108/26 RX, EU:C:2026:212) ja käesoleva kohtuotsuse punktist 2, tuleb sisuliselt esmalt uurida, kas arvestades eelkõige Euroopa Kohtu praktikat mõiste „erakorralised asjaolud“ kohta määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, on tõlgendused, mille Üldkohus andis oma vastuses uuesti läbivaadatavas kohtuotsuses esimesele ja teisele küsimusele, kooskõlas kõnealuse sätte sõnastuse ja kontekstiga ning määrusega taotletavate eesmärkidega.

25      Kui see nii ei ole, tuleb seejärel analüüsida, kas see kohtuotsus mõjutab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust (vt analoogia alusel 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Strack (uuesti läbivaatamine), C‑579/12 RX‑II, EU:C:2013:570, punkt 25, ning 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon (uuesti läbivaatamine), C‑542/18 RX‑II ja C‑543/18 RX‑II, EU:C:2020:232, punkt 52).

 Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses mõiste „erakorralised asjaolud“ tõlgendamine

26      Sissejuhatuseks väärib meeldetuletamist, et hüvitise saamise õiguse kohaldamisel võib hilinenud lendude reisijad võrdsustada tühistatud lendude reisijatega ja seega võivad nad tugineda õigusele saada määruse nr 261/2004 artiklis 7 ette nähtud hüvitist, kui nad hilinenud lennu tõttu kaotavad aega kolm tundi või rohkem, teisisõnu kui nad jõuavad oma lõppsihtkohta kolm või rohkem tundi pärast lennuettevõtja poolt algselt kavandatud saabumisaega (19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Sturgeon jt, C‑402/07 ja C‑432/07, EU:C:2009:716, punkt 69, ning 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga), C‑411/23, EU:C:2024:498, punkt 24).

27      Määruse artikli 5 lõige 3, tõlgendatuna lähtuvalt määruse põhjendustest 14 ja 15, siiski vabastab tegutseva lennuettevõtja temal lasuvast hüvitise maksmise kohustusest, kui ta suudab tõendada, et lennu tühistamise või saabumisel pikaajalise hilinemise põhjustasid „erakorralised asjaolud“, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, ning et niisuguse asjaolu esinemisel on ta kogu tema käsutuses olevat personali või seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud olukorrale vastavad meetmed, vältimaks seda, et see asjaolu viiks asjaomase lennu tühistamise või pikaajalise hilinemiseni (vt selle kohta 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Germanwings, C‑501/17, EU:C:2019:288, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika; 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punkt 22, ning 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga), C‑411/23, EU:C:2024:498, punkt 25).

28      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb mõistet „erakorralised asjaolud“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses tõlgendada kitsalt, kuna see säte kujutab endast erandit põhimõttest, et reisijatel on õigus hüvitisele, ja võttes arvesse selle määruse eesmärki, milleks on – nagu nähtub määruse põhjendusest 1 – tagada reisijate kaitstuse kõrge tase (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 20; 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punkt 24, ning 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga), C‑411/23, EU:C:2024:498, punkt 26).

29      Mõiste „erakorralised asjaolud“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses tähistab sündmusi, mis oma olemuselt või päritolult ei ole asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased ja väljuvad tema tegeliku kontrolli alt, kusjuures need kaks tingimust on kumulatiivsed ja nende täitmist tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 23; 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh, C‑12/11, EU:C:2013:43, punkt 29; 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punkt 23, ning 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus D. (mootori konstruktsiooniviga), C‑411/23, EU:C:2024:498, punkt 27).

30      Selleks et hinnata, kas sündmus ei ole oma olemuselt või päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane, tuleb eelkõige kindlaks teha, kas tegutsevad lennuettevõtjad tavaliselt puutuvad või võivad oma tegevuses kokku puutuda seda liiki sündmustega ja kas sellised sündmused kuuluvad nende tavapärase tegevuse juurde (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 24; 14. novembri 2014. aasta kohtumäärus Siewert, C‑394/14, EU:C:2014:2377, punkt 19; 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Krüsemann jt, C‑195/17, C‑197/17–C‑203/17, C‑226/17, C‑228/17, C‑254/17, C‑274/17, C‑275/17, C‑278/17–C‑286/17 ja C‑290/17–C‑292/17, EU:C:2018:258, punktid 41 ja 42; 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moens, C‑159/18, EU:C:2019:535, punktid 18 ja 19; 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punktid 29 ja 30, ning 11. mai 2023. aasta kohtuotsus TAP Portugal (teise piloodi surm), C‑156/22–C‑158/22, EU:C:2023:393, punkt 22).

31      Kui analüüsida tingimust, et tegutseval lennuettevõtjal peab puuduma tegelik kontroll sündmuse üle, siis tuleb kindlaks teha, kas see sündmus kuulub asjaolude hulka, mille üle sellel lennuettevõtjal puudub igasugune kontroll (vt selle kohta 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punkt 36, ja 13. juuni 2024. aasta kohtuotsus Finnair (kütusetaseme mõõtesüsteemi konstruktsiooniviga), C‑385/23, EU:C:2024:497, punkt 32). Selles kontekstis tuleb sündmusi, mille päritolu on tegutseva lennuettevõtja „ettevõttesisene“, eristada sündmustest, mille päritolu on „ettevõtteväline“. Mõiste „ettevõttevälised sündmused“ alla kuuluvad seega sündmused, mis on tingitud lennuettevõtja tegevusest ja ettevõttevälistest asjaoludest, mis praktikas võivad olla suhteliselt sagedased, kuid mille üle lennuettevõtjal ei ole kontrolli, sest need on tingitud looduslikust asjaolust või kolmanda isiku tegevusest (vt selle kohta 23. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Airhelp, C‑28/20, EU:C:2021:226, punktid 39–41; 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus SATA International – Azores Airlines (tõrge tankimissüsteemis), C‑308/21, EU:C:2022:533, punkt 25, ning 16. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus AirHelp Germany (pikselöögi saanud lennuk), C‑399/24, EU:C:2025:791, punktid 28 ja 29).

32      Neid kaalutlusi silmas pidades ilmneb esimesena, et Üldkohus eiras tõlgendamispõhimõtteid ja mõisteid, mis tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktides 28–31 viidatud kohtupraktikast, kui ta otsustas uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktides 28 ja 29, et lennuliikluse korraldamist käsitlevat otsust ei saa pidada oma olemuselt ega päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omaseks, kuna seda otsust ei saa selle määratluse kohaselt pidada olemuslikult seotuks hilinenud lennu teostanud õhusõiduki toimimisega ning lisaks ei ole see osa asjaomase lennuettevõtja tegevusest, vaid kuulub lennujuhtimisüksuse tegevuste ja pädevuse hulka.

33      Nimelt, esiteks, kui Üldkohus piiras käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud esimest tingimust nii, et see piirdub viidatud sündmuse, käesoleval juhul lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse ja asjasse puutuva õhusõiduki toimimise vaheliste seoste hindamisega, ei võtnud ta käesoleva kohtuotsuse punktis 30 meenutatud kohtupraktikast lähtudes arvesse asjaolu, et iga tegutsev lennuettevõtja puutub oma tegevuses tingimata tavapäraselt ja regulaarselt kokku lennuliikluse korraldamist käsitlevate otsustega.

34      Teiseks, tuginedes oma arutluskäigus lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse „ettevõttevälisele“ laadile ja asjaomase tegutseva lennuettevõtja pädevuse puudumisele, ajas Üldkohus segi need kaks kumulatiivset tingimust, mis iseloomustavad mõistet „erakorralised asjaolud“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses. Kuigi Üldkohus kavatses võtta seisukoha neist tingimustest esimese suhtes, kuuluvad need hindamiselemendid, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud kohtupraktikast, nimelt selle teise tingimuse hindamise juurde, mille kohaselt peab asjaomasel tegutseval lennuettevõtjal puuduma tegelik kontroll kõnealuse sündmuse üle.

35      Teisena tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 33 esitatud kaalutlustest, et lennuliikluse korraldamist käsitlevaid otsuseid tuleb oma olemuselt ja päritolult pidada tegutseva lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omaseks. Kuna esimene käesoleva kohtuotsuse punktis 29 nimetatud kahest kumulatiivsest tingimusest ei ole täidetud, tuleb järeldada, et neid otsuseid ei saa iseenesest kvalifitseerida „erakorralisteks asjaoludeks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, ilma et oleks isegi vaja analüüsida teist tingimust.

36      Samas väärib veel meeldetuletamist, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb „erakorraliseks asjaoluks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses kvalifitseerida üksnes lennu tühistamise või pikaajalise hilinemise põhjustanud asjaolu (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moens, C‑159/18, EU:C:2019:535, punkt 17). Just sellise tühistamise või hilinemise põhjus on asjakohane, et teha reisijatele nende lennu tühistamise või pikaajalise hilinemisega tekitatud kahju hüvitamise raames kindlaks, kas tühistamine või hilinemine on tingitud „erakorralistest asjaoludest“ selle sätte tähenduses (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Sousa Rodríguez jt, C‑83/10, EU:C:2011:652, punkt 34).

37      Nii võib näiteks tuua, et kui osa Euroopa õhuruumi või lennuradade sulgemise kaasa toonud otsus on tingitud vastavalt vulkaanipurskest või kütuse valgumisest lennuradadele, tuleb viimati nimetatud sündmuste alusel hinnata küsimust, kas lennu tühistamine või pikaajaline hilinemine sellise sulgemise tõttu on tingitud erakorralistest asjaoludest (vt selle kohta 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh, C‑12/11, EU:C:2013:43, punkt 34, ning 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Moens, C‑159/18, EU:C:2019:535, punktid 13 ja 18–22).

38      Sellest järeldub, et „erakorraliste asjaolude“ tõendamiseks määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses ei saa tegutsev lennuettevõtja piirduda väitega, et pikaajalise hilinemise põhjustas lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus. Ta peab tõendama, et see otsus tehti „erakorralise asjaolu“ tõttu selle sätte tähenduses. Seega peab asja menetlev liikmesriigi kohus hindama, kas otsuse aluseks või põhjuseks olev sündmus vastab kahele kumulatiivsele tingimusele, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29.

39      See tõlgendus, mis välistab selle, et lennuliikluse korraldamist käsitlev mis tahes otsus võiks iseenesest kujutada „erakorralist asjaolu“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, kehtib ka mõiste „erakorralised asjaolud“ kitsa tõlgendamise põhimõtet ja reisijate kõrgetasemelise kaitse eesmärki silmas pidades. Sellega seoses tuleb rõhutada, et niisuguse otsuse lahutamine selle aluseks olevatest põhjendustest võiks märkimisväärselt laiendada selle vabastuse ulatust, mis on kõnealuse määrusega kehtestatud lennuettevõtjate hüvitamiskohustusest, kuna pelgast viitest lennuliikluse korraldamist käsitleva haldusotsuse olemasolule piisaks, et tugineda sellele vabastusele, ilma et oleks vaja tõendada, et otsuse vastuvõtmiseni viinud põhjus oli erakorraline.

40      Selline tõlgendus on kooskõlas ka määruse põhjendusega 15. Nimelt, piirates mõistet „erakorraline asjaolu“ olukorraga, kus lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus, mis puudutab konkreetset lennukit konkreetsel päeval, põhjustab muu hulgas pikaajalise hilinemise, ei soovinud liidu seadusandja sugugi kehtestada põhimõtet, mille kohaselt iga lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib sõltumata selle aluseks olevatest põhjustest kujutada endast niisugust asjaolu.

41      Seetõttu tuleb tõdeda, et Üldkohus eiras mõistet „erakorralised asjaolud“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, kui ta leidis uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktides 33–36, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast erakorralist asjaolu, sõltumata selle põhjusest, kui on tõendatud, et see väljub tegutseva lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, eelkõige juhul, kui võib välistada, et lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa.

42      Sellest järeldub, et vastus, mille Üldkohus andis eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele ja teisele küsimusele uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktis 41 lähtuvalt selle kohtuotsuse punktides 26–40 esitatud hinnangutest, eirab määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses mõiste „erakorralised asjaolud“ grammatilist, kontekstipõhist ja teleoloogilist tõlgendust.

 Liidu õiguse ühtsuse ja järjepidevuse mõjutamine

43      Määruse nr 261/2004 artikliga 5, milles on sätestatud tegutseva lennuettevõtja kohustused lennu tühistamise korral, soovitakse – nagu nähtub määruse põhjendustest 1 ja 2 – tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, võttes arvesse tarbijakaitse üldisi nõudeid, kuna lennu tühistamine või pikaajaline hilinemine põhjustab reisijatele tõsiseid ebamugavusi (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Kooskõlas selle eesmärgiga tuleb lennureisijatele õigusi andvaid sätteid, sealhulgas neid, mis annavad õiguse hüvitisele, tõlgendada laialt (19. novembri 2009. aasta kohtuotsus Sturgeon jt, C‑402/07 ja C‑432/07, EU:C:2009:716, punkt 45), samas kui mõistet „erakorralised asjaolud“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses tuleb kui erandit põhimõttest, et reisijatel on õigus hüvitisele, tõlgendada kitsalt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 28 (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punkt 20).

45      Kuna Üldkohus ajas segi kaks kumulatiivset tingimust, mis iseloomustavad mõistet „erakorralised asjaolud“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses, ja jättis arvesse võtmata lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse aluseks oleva põhjenduse, andis Üldkohus sellele mõistele laia tõlgenduse, mille kohaselt hõlmab see kokkuvõttes kõiki lennuliikluse korraldamist käsitlevaid otsuseid, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tegutsev lennuettevõtja aitas otsuse vastuvõtmisele kaasa. Nii toimides eiras Üldkohus kõnealuse mõiste kitsa tõlgendamise põhimõtet ja sellest tulenevalt hüvitise saamise õiguse laia tõlgendamise põhimõtet. Selle tagajärjel pööras ta ümber ka tasakaalu, mida selle määrusega soovitakse saavutada ühelt poolt tegutsevate lennuettevõtjate õiguste ja kohustuste ning teiselt poolt reisijate õiguste ja kohustuste vahel, piirates esimesena nimetatute kohustusi ja vähendades viimaste kaitset.

46      Neil asjaoludel võib määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses mõiste „erakorralised asjaolud“ niisugune tõlgendus, mis pealegi mõjutab selle määruse olulist sätet, mis peegeldab lennureisijate kaitses seisnevat põhieesmärki, mõjutada liidu õiguse ühtsust ja järjepidevust.

47      Neid asjaolusid kogumis arvestades tuleb tõdeda, et uuesti läbivaadatav kohtuotsus mõjutab liidu õiguse ühtsust ja järjepidevust, kuna Üldkohus otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele ja teisele küsimusele vastates, et:

–        lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei ole oma olemuselt ega päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane, kuna see otsus ei ole osa asjaomase lennuettevõtja tegevusest, vaid kuulub lennujuhtimisüksuse tegevuste ja pädevuse hulka;

–        niisugune otsus, sõltumata selle aluseks olevast põhjusest, väljub lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, tingimusel et lennuettevõtja ei aidanud selle otsuse tegemisele kaasa, ning

–        seetõttu tuleb määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, sõltumata sellega põhjustatud hilinemise kestusest ja selle aluseks olevast põhjusest, kui on tõendatud, et see otsus väljus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, eelkõige juhul, kui võib välistada, et nimetatud lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa.

 Uuesti läbivaatamise tagajärjed ja eelotsusetaotlus

48      Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 62b teises lõigus on sätestatud, et kui Euroopa Kohus leiab, et Üldkohtu otsus mõjutab liidu õiguse ühtsust või järjepidevust, asendab vastus, mille Euroopa Kohus annab uuesti läbivaatamise esemeks olevatele küsimustele, Üldkohtu antud vastuse.

49      Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus seega kõigepealt vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele ja teisele küsimusele.

50      Seevastu tuleneb Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 62b teisest lõigust samuti, et Euroopa Kohus ei saa asendada oma vastusega vastust Üldkohtu analüüsitud küsimustele, mis ei ole uuesti läbivaatamise ese. Õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise huvides peab Euroopa Kohus siiski vajalikuks käesolevas kohtuotsuses ära tuua põhjendused, mille Üldkohus esitas kolmanda ja neljanda küsimuse analüüsimisel.

 Esimene ja teine küsimus

 Teine küsimus

51      Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus kujutab endast iseenesest ja sõltumata selle aluseks olevatest põhjustest „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, või tuleb selle hindamisel, kas tegemist on „erakorralise asjaoluga“, arvesse võtta niisuguse otsuse aluseks olevat põhjust.

52      Sellele küsimusele vastamisel tuleb arvesse võtta käesoleva kohtuotsuse punktides 26–31 viidatud kohtupraktikat.

53      Sellega seoses, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 35–39, tuleneb viidatud kohtupraktikast, et iga lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei saa oma olemuselt iseenesest ja selle aluseks olevat põhjendust arvestamata kujutada „erakorralist asjaolu“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses.

54      Samuti tuleneb sellest kohtupraktikast, et nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 38, tuleb hoopis arvesse võtta sellise otsuse aluseks olevat põhjust ehk sündmust, mille tõttu otsus vastu võeti, ning hinnata, kas see sündmus ei ole oma olemuselt või päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja väljub tema tegeliku kontrolli alt, kusjuures tuleb meenutada, et need kaks tingimust on kumulatiivsed.

55      Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et põhikohtuasjas kõne all olev lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võeti vastu Ungari ja Rumeenia õhuruumis halbade ilmastikutingimuste tõttu rakendatud piirangute tõttu.

56      Sellega seoses nähtub määruse nr 261/2004 põhjendusest 14, et erakorralised asjaolud võivad esineda eelkõige asjaomase lennu tegemiseks sobimatute ilmastikutingimuste korral.

57      Samas ei ole põhjenduses 14 nimetatud asjaolud tingimata ja automaatselt määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 1 punktis c ette nähtud hüvitise maksmise kohustusest vabastamise alused. Järelikult tuleb igal üksikjuhtumil eraldi hinnata, kas need vastavad käesoleva kohtuotsuse punktis 29 meenutatud kahele kumulatiivsele tingimusele (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Wallentin-Hermann, C‑549/07, EU:C:2008:771, punktid 22 ja 23, ning 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Krüsemann jt, C‑195/17, C‑197/17–C‑203/17, C‑226/17, C‑228/17, C‑254/17, C‑274/17, C‑275/17, C‑278/17–C‑286/17 ja C‑290/17–C‑292/17, EU:C:2018:258, punkt 34).

58      Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas halvad ilmastikutingimused, mille tõttu tehti põhikohtuasjas kõne all olev lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus, vastavad neile tingimustele.

59      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kuigi on tõsi, et tegutsevad lennuettevõtjad puutuvad regulaarselt kokku muutlike või isegi keeruliste ilmastikutingimustega, ei ole need siiski asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omased, kui ilmastikutingimused on sellised, et takistavad lennu ohutut teostamist vastavalt algselt kavandatud lennuplaanile.

60      Teiseks, kuna ilmastikutingimused, mis on nii keerulised, et takistavad lennu ohutut teostamist vastavalt algselt kavandatud lennuplaanile, kujutavad endast looduslikku ohtu, tuleb asuda seisukohale, et need väljuvad asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt.

61      Seega tundub – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et põhikohtuasjas kõne all oleva lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse vastuvõtmise aluseks olnud sündmus vastab kumulatiivsetele tingimustele, et seda saaks pidada „erakorraliseks asjaoluks“ määruse nr 261/2004 artikli 5 lõike 3 tähenduses.

62      Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei saa iseenesest ja sõltumata selle aluseks olnud põhjustest kujutada „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, vaid arvesse tuleb võtta hoopis niisuguse otsuse aluseks olevat põhjust, analüüsides igal üksikjuhtumil eraldi, kas sündmus, mille tõttu otsus vastu võeti, ei ole oma olemuselt või päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja väljub tema tegeliku kontrolli alt.

 Esimene küsimus

63      Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sündmus võib kujutada endast selle sätte tähenduses „erakorralist asjaolu“ isegi siis, kui see iseenesest ei põhjustanud vähemalt kolmetunnist hilinemist.

64      See kohus esitab nimetatud küsimuse seetõttu, et põhikohtuasjas oli pikaajaline hilinemine osalt tingitud ilmastikutingimustest, mis lükkasid edasi eelmisele, sama lennukiga teostatud lennu väljumisele määratud teenindusaja, ning osalt lennuki tehnilisest rikkest, mille parandamine kestis kaks tundi ja kaheksa minutit.

65      Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb sama määruse põhjendusest 14 lähtudes tõlgendada nii, et juhul, kui lennu kolm või rohkem tundi hilisem saabumine ei ole tingitud mitte üksnes niisugusest erakorralisest asjaolust, mida ei oleks saanud vältida olukorrale sobivate meetmete võtmisega ning millega seoses võttis lennuettevõtja kõik vajalikud meetmed, et selle tagajärgi ära hoida, vaid ka mõnest muust asjaolust, mis ei kuulu sellesse kategooriasse, siis tuleb esimesest asjaolust tingitud hilinemine maha arvata lennu saabumise hilinemise kogupikkusest, et saaks hinnata, kas selle lennu hilinenud saabumise eest tuleb maksta määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitist (4. mai 2017. aasta kohtuotsus Pešková ja Peška, C‑315/15, EU:C:2017:342, punkt 54).

66      Sellest järeldub, et esimesele küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sündmus võib kujutada endast selle sätte tähenduses „erakorralist asjaolu“ isegi siis, kui see iseenesest ei põhjustanud vähemalt kolmetunnist hilinemist, mistõttu juhul, kui pikaajaline hilinemine saabumisel ei ole tingitud mitte ainult sellest sündmusest, vaid ka mõnest muust asjaolust, mis ei kujuta endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, tuleb nimetatud sündmusest tingitud hilinemine maha arvata asjaomase lennu saabumise hilinemise kogupikkusest, et saaks hinnata, kas lennu hilinenud saabumise eest tuleb maksta määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitist.

 Kolmas ja neljas küsimus

67      Kuna – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 50 – Euroopa Kohtu ülesanne ei ole asendada oma vastusega vastust Üldkohtu analüüsitud küsimustele, mis ei ole uuesti läbivaatamise ese, tuleb käesolevas kohtuotsuses korrata põhjendusi, mille Üldkohus esitas uuesti läbivaadatava kohtuotsuse punktides 42–45 kolmanda ja neljanda küsimuse kohta. Need punktid on sõnastatud järgmiselt:

„42      Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas selleks, et seda saaks pidada „erakorraliseks asjaoluks“, peab [sündmus] puudutama tegelikult hilinenud lendu või võib see puudutada ka rotatsioonis eelnenud lendu.

43      Sellega seoses ilmneb kohtupraktikast, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb selle määruse põhjendust 14 arvestades tõlgendada nii, et vabanemaks oma kohustusest maksta reisijatele hüvitist lennu pikaajalise hilinemise või tühistamise eest, võib tegutsev lennuettevõtja tugineda „erakorralisele asjaolule“, mis mõjutas selle lennuettevõtja enda poolt sama lennukiga teostatud eelnevat lendu, tingimusel, et selle asjaolu ja järgnenud lennu hilinemise või tühistamise vahel esineb otsene põhjuslik seos, ning seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, võttes eelkõige arvesse seda, kuidas asjaomane tegutsev lennuettevõtja kõnealust õhusõidukit käitab (11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Transportes Aéreos Portugueses, C‑74/19, EU:C:2020:460, punkt 55, ja 22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Austrian Airlines, C‑826/19, EU:C:2021:318, punkt 57).

44      Lisaks, mis puudutab lennuliikluse korraldamist käsitlevaid otsuseid, siis tuleb sarnaselt [Euroopa K]omisjoniga märkida, et määruse nr 261/2004 põhjendus 15, milles on märgitud, et „[e]rakorralised asjaolud loetakse olemasolevaks, kui lennuliikluse korraldamist käsitleva otsuse mõju konkreetsele lennukile konkreetsel päeval põhjustab [selle lennuki ühe või mitme lennu] hilinemise“, nõuab, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus puudutaks mitte konkreetset lendu, vaid konkreetset lennukit.

45      Neil asjaoludel tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et [tegutsev] lennuettevõtja […] võib […] selle sätte tähenduses „erakorralise asjaoluna“ tugineda [sündmusele], mis mõjutas eelnevat lendu, mida ta ise sama lennukiga teostas, tingimusel et selle asjaolu esinemise ja hiljem teostatud lennu hilinemise või tühistamise vahel on otsene põhjuslik seos, mida [tuleb hinnata], võttes eelkõige arvesse seda, kuidas [see] lennuettevõtja kõnealust õhusõidukit käitab.“

 Kohtukulud

68      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      Euroopa Liidu Üldkohtu 21. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus D (lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus) (T‑134/25, EU:T:2026:35) mõjutab liidu õiguse ühtsust ja järjepidevust, kuna Üldkohus otsustas vastuseks Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola) esitatud esimesele ja teisele küsimusele, et:

–        lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei ole oma olemuselt ega päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane, kuna see otsus ei ole osa asjaomase lennuettevõtja tegevusest, vaid kuulub lennujuhtimisüksuse tegevuste ja pädevuse hulka;

–        niisugune otsus, sõltumata selle aluseks olevast põhjusest, väljub lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, tingimusel et lennuettevõtja ei aidanud selle otsuse tegemisele kaasa, ja

–        seetõttu tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91, artikli 5 lõiget 3 tõlgendada nii, et lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus võib kujutada endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, sõltumata sellega põhjustatud hilinemise kestusest ja selle aluseks olevast põhjusest, kui on tõendatud, et see otsus väljus asjaomase lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt, eelkõige juhul, kui võib välistada, et nimetatud lennuettevõtja aitas selle otsuse tegemisele kaasa.

2.      Tühistada nimetatud kohtuotsus Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola) esitatud esimesele ja teisele küsimusele antud vastuste osas.

3.      Asendada vastused, mille Euroopa Liidu Üldkohus andis nendele Sąd Rejonowy dla m.st. Warszawy w Warszawie (pealinna Varssavi rajoonikohus Varssavis, Poola) esitatud eelotsuse küsimustele, järgmiste vastustega:

–        Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3

tuleb tõlgendada nii, et

lennuliikluse korraldamist käsitlev otsus ei saa iseenesest ja sõltumata selle aluseks olnud põhjustest kujutada „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, vaid arvesse tuleb võtta hoopis niisuguse otsuse aluseks olevat põhjust, analüüsides igal üksikjuhtumil eraldi, kas sündmus, mille tõttu otsus vastu võeti, ei ole oma olemuselt või päritolult asjaomase lennuettevõtja tavapärasele tegevusele omane ja väljub tema tegeliku kontrolli alt.

–        Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3

tuleb tõlgendada nii, et

sündmus võib kujutada endast selle sätte tähenduses „erakorralist asjaolu“ isegi siis, kui see iseenesest ei põhjustanud vähemalt kolmetunnist hilinemist, mistõttu juhul, kui pikaajaline hilinemine saabumisel ei ole tingitud mitte ainult sellest sündmusest, vaid ka mõnest muust asjaolust, mis ei kujuta endast „erakorralist asjaolu“ selle sätte tähenduses, tuleb nimetatud sündmusest tingitud hilinemine maha arvata asjaomase lennu saabumise hilinemise kogupikkusest, et saaks hinnata, kas lennu hilinenud saabumise eest tuleb maksta määruse artiklis 7 ette nähtud hüvitist.

4.      Esitada kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele käesoleva resolutsiooni punktis 1 nimetatud kohtuotsuses Üldkohtu antud vastus järgmises sõnastuses:

Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõiget 3

tuleb tõlgendada nii, et

tegutsev lennuettevõtja võib selle sätte tähenduses „erakorralise asjaoluna“ tugineda sündmusele, mis mõjutas eelnevat lendu, mida ta ise sama lennukiga teostas, tingimusel et selle asjaolu esinemise ja hiljem teostatud lennu hilinemise või tühistamise vahel on otsene põhjuslik seos, mida tuleb hinnata, võttes eelkõige arvesse seda, kuidas see lennuettevõtja kõnealust õhusõidukit käitab.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: poola.