Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 24. septembril 2026(1)

Kohtuasi C‑573/25

Suzhou Anri Child Products Co. Ltd

versus

Cybex GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa))

Eelotsusemenetlus – Ühenduse disainilahendused – Esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlus – Advokaadikulu riigisisestes esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlustes – Direktiiv 2004/48 – Artikli 9 lõige 7 – Mõiste „ajutiste meetmetega tekitatud kahju“ – Artikkel 14 – Mõisted „kohtukulud“ ja „muud kulud“ – Õigus advokaadikulude hüvitamisele kahjutasu ja menetluskulude alusel – Määrus (EÜ) nr 6/2002 – Artikli 70 lõige 1 – Määrus (EÜ) nr 2245/2002 – Artikli 79 lõike 7 punkt f – Õigus niisuguste advokaadikulude hüvitamisele EUIPO‑s algatatud kehtetuks tunnistamise menetluses, mille hüvitamist on taotletud riigisiseses menetluses – Määruse nr 6/2002, määruse nr 2245/2002 ja direktiivi 2004/48 vaheline seos – Kulude piiramine EUIPO‑s kehtetuks tunnistamise menetluses






1.        Saksa kohtus toimuvas põhikohtuasjas (mille ese on tööstusomandi õiguste kaitse tagamine) on kõigepealt küsimus selles, milliste kohtukulude hüvitamist võib esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses võitnud pool nõuda samas menetluses kaotanud poolelt.

2.        Siiani ei tekita vaidlus erilisi probleeme ja selle lahendamine peaks toimuma vastavalt direktiivis 2004/48/EÜ(2) sätestatud eeskirjadele.

3.        Esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse võitnud pool nõuab siiski, et Saksa kohtus kantud kulude kindlaksmääramine hõlmaks tema advokaadikulusid kahes menetluses, mis on veel pooleli Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametis (EUIPO), milles ta taotleb vastaspoole registreeritud ühenduse disainilahenduste(3) kehtetuks tunnistamist.

4.        Selles kontekstis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2004/48 ja ühenduse disainilahenduste suhtes kohaldatavaid määrusi, nimelt määrust (EÜ) nr 6/2002(4) ja määrust (EÜ) nr 2245/2002(5).

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

1.      Direktiiv 2004/48

5.        Artiklis 1 „Objekt“ on sätestatud:

„Käesolev direktiiv käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Käesolevas direktiivis sisaldab mõiste „intellektuaalomandi õigused“ tööstusomandi õigusi.“

6.        Artiklis 3 on liikmesriikide „üldiste kohustuste“ kohta seoses II peatükis reguleeritud „meetmete, menetluste ja õiguskaitsevahenditega“ sätestatud:

„1.      Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.

2.      Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.“

7.        Artikli 9 „Ajutised ja ennetavad meetmed“ lõikes 7 on sätestatud:

„Kui ajutised meetmed tühistatakse või kui need muutuvad kehtetuks hageja mis tahes teo või tegevusetuse tõttu või kui hiljem on leitud, et intellektuaalomandi õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtuasutustel õigus kostja nõudel kohustada hageja maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.“

8.        Artiklis 13 „Kahjutasu“ on sätestatud:

„1.      Liikmesriigid tagavad, et pädevad kohtuasutused määravad kannatanud osapoole avalduse alusel rikkuja, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel õiguste valdajale tekitatud kahju ulatuses kahjutasu.

Kahjutasu suuruse määramisel kohtuasutused:

a)      võtavad arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, nagu näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud osapoole kaotatud tulu, rikkuja poolt teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, nagu näiteks rikkuja poolt õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju, või

b)      punkti a alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu näiteks vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks autoriõigusi.

2.      Kui rikkuja ei teadnud ega pidanud teadma, et pani toime rikkumise, võivad liikmesriigid kehtestada, et kohtuasutused võivad määrata kasumi sissenõudmise või kahjutasu maksmise, mis võivad olla eelnevalt kehtestatud.“

9.        Artiklis 14 „Kohtukulud“ on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ja muud kulud kannab üldiselt kaotaja pool, välja arvatud siis, kui see on ebaõiglane.“

2.      Määrus nr 6/2002

10.      Artiklis 70 „Kulude jaotamine“ on sätestatud:

„1.      Pool, kelle kahjuks on lõppenud ühenduse registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlus või kaebuse menetlus, kannab menetluse teise poole kulud ning kõik enda menetlusega seotud kulud, sealhulgas sõidu- ja elamiskulud ning esindaja, nõustaja või advokaadi tasud rakendusmääruses sätestatud tingimustel igale kulukategooriale kehtestatud astmestiku piires.

[…]“.

11.      Artiklis 78 „Kutselised esindajad“ on sätestatud:

„1.      Füüsilisi ja juriidilisi isikuid võib ametis käesoleva määruse kohastes toimingutes esindada üksnes:

a)      liikmesriigis kutsenõuetele vastav advokaat, kelle tegevuskoht on ühenduses, kuivõrd ta on nimetatud riigis pädev olema esindajaks tööstusomandi küsimustes;

[…]“.

12.      Artiklis 90 „Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed“ on sätestatud:

„[…]

2.      Ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmetega seotud menetlustes võetakse arvesse kostja väide ühenduse disainilahenduse kehtetuse kohta, kui see ei ole esitatud kehtetuks tunnistamist nõudvas vastuhagis. Artikli 85 lõiget 2 kohaldatakse siiski mutatis mutandis.

[…]“.

3.      Määrus nr 2245/2002

13.      Artiklis 79 „Kulude jaotus ja kindlaksmääramine“ on sätestatud:

„[…]

7.      Menetluse läbiviimiseks vajalikud kulud, mis menetluse võitnud poolel tegelikult tekkisid, kannab menetluse kaotanud pool määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 70 lõike 1 kohaselt, arvestades järgmisi maksimaalmäärasid:

[…]

f)      määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 78 lõikes 1 nimetatud esindamise kulud, mille on kandnud:

i)      taotleja registreeritud ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamist käsitlevas menetluses, kuni 400 eurot;

[…]“.

B.      Saksa õigus

1.      Tsiviilkohtumenetluse seadustik (Zivilprozessordnung; edaspidi „ZPO“)(6)

14.      Paragrahvis 91 „Kulude hüvitamise kohustuse põhimõte ja ulatus“ on sätestatud:

„(1)      Kaotanud pool kannab menetluskulud, eelkõige hüvitab vastaspoole kulud osas, milles need olid vajalikud asjakohaseks hagi esitamiseks või kaitseks. […]

(2)      Võitnud poole advokaadi seadusjärgsed tasud ja kulud hüvitatakse kõigis menetlustes, […].

[…]“.

15.      Paragrahv 269 „Hagi tagasivõtmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

(3)      Hagi tagasivõtmise korral käsitatakse menetlust nii, nagu ei oleks seda alustatud; juba tehtud, kuid veel jõustumata kohtuotsus on kehtetu, ilma et seda tuleks sõnaselgelt kehtetuks tunnistada. Hageja kannab kohtukulud, kui nende kohta ei ole juba tehtud lõplikku otsust või kui neid ei jäeta muul põhjusel kostja kanda. […]

(4)      Kohus teeb taotluse alusel määrusega otsuse lõike 3 kohaste tagajärgede kohta. […]

[…]“.

16.      Paragrahvis 945 „Kahju hüvitamise kohustus“ on sätestatud:

„Kui aresti või esialgse õiguskaitse kohaldamine osutub algusest peale põhjendamatuks või kui määratud meede § 926 lõike 2 või § 942 lõike 3 alusel tühistatakse, on meetme kohaldamist taotlenud pool kohustatud hüvitama vastaspoolele kahju, mis tekkis kohaldatud meetme täitmisest või tagatise andmisest täitmise vältimiseks või seoses meetme kehtetuks tunnistamise taotlemisega.“

2.      Advokaaditasude seadus (Gesetz über die Vergütung der Rechtsanwältinnen und Rechtsanwälte – Rechtsanwaltsvergütungsgesetz; edaspidi „RVG“)(7)

17.      Paragrahvis 2 „Tasu suurus“ on sätestatud:

„(1)      Kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti, arvutatakse tasu vastavalt advokaadi teenuse eseme väärtusele (eseme väärtus).

(2)      Tasu suurus määratakse vastavalt käesoleva seaduse lisas 1 loetletud tasudele. […]“.

18.      Paragrahv 13 sisaldab väärtuspõhist tasutabelit (Wertgebühren), milles määratakse kindlaks põhitasu summa hagi väärtuse iga osa kohta.

II.    Faktilised asjaolud, kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused

19.      Cybex GmbH ja Suzhou Anri Child Products Co. Ltd (edaspidi „Suzhou“) toodavad lapsevankreid, mida nad turustavad Euroopa Liidu territooriumil.(8)

20.      Suzhou esitles 8.–10. septembril 2022 Kölnis (Saksamaa) toimunud messil oma mudelit „S63“, tegi selle messikülalistele kättesaadavaks ja turustas seda.

21.      Kuna CYBEX leidis, et Suzhou rikub tema tööstusomandi õigusi, nõudis ta, et Suzhou hoiduks mudeli „S63“ turustamisest.

22.      Nende kahe ettevõtja vaheline vaidlus tõi kaasa kaks eri laadi menetlust: üks esialgse õiguskaitse menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus ja teine kehtetuks tunnistamise menetlus EUIPO‑s.

A.      Esialgse õiguskaitse menetlus Saksa kohtus

23.      Cybex esitas olukorras, kus Suzhou tema nõuet ei täitnud, Landgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa) esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, väites, et Suzhou rikub tema disainilahendust. Teise võimalusena väitis ta, et Suzhou mudel „S63“ kujutab endast Cybexi originaali jäljendamist, mistõttu tekitab Suzhou seda pakkudes originaaliga segiajamise tõenäosuse.

24.      Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) tegi 9. septembril 2022 esialgse õiguskaitse määruse, millega keelas Suzhoul Saksamaa Liitvabariigis pakkuda, reklaamida, turule lasta, importida, eksportida või nimetatud eesmärkidel omada lapsevankrit „S63“.

25.      Suzhou esitas 31. oktoobril 2022 esialgse õiguskaitse määruse peale selle teinud kohtule määruskaebuse.

26.      Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) tühistas 22. detsembril 2022 esialgse õiguskaitse määruse.

27.      Cybex esitas 27. detsembril 2022 Oberlandesgericht Düsseldorfile (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis, Saksamaa) apellatsioonkaebuse, nõudes sisuliselt esialgse õiguskaitse taastamist.

28.      Enne apellatsioonkaebuse kohta otsuse tegemist võttis Cybex 28. aprillil 2023 ja 26. mail 2023 apellatsioonkaebuse tagasi.

29.      Oberlandesgericht Düsseldorf (liidumaa kõrgeim üldkohus Düsseldorfis) mõistis 16. oktoobril 2023 Cybexilt välja esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kulud.

B.      Kehtetuks tunnistamise menetlus EUIPO‑s

30.      Paralleelselt Saksamaa kohtutele esialgse õiguskaitse kohaldamise otsuse peale esitatud kaebusega esitas Suzhou 17. novembril 2022 EUIPO‑le taotlused tunnistada Cybexi registreeritud kaks disainilahendust kehtetuks.

31.      Menetlus EUIPO‑s on veel pooleli.

C.      Kohtukulude kindlaksmääramine esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses

32.      Suzhou taotles 16. oktoobril 2023 Landgericht Düsseldorfilt (Düsseldorfi esimese astme kohus) esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kohtukulude kindlaksmääramist mõlemas kohtuastmes. Tema taotlus sisaldas lisaks advokaaditasudele ka sõidu- ja muid kulusid.

33.      Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) määras 6. detsembri 2023. aasta määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kulude kogusummaks, mille Cybex pidi Suzhoule hüvitama, 8748,04 eurot.

34.      Suzhou esitas hagi Landgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi esimese astme kohus), nõudes, et tema kaitsmiseks esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses tekkinud kuludele lisataks ka EUIPO‑s toimunud kehtetuks tunnistamise menetlustega seotud kulud. Mõlema summa oli kokku 100 966,77 eurot.

35.      Suzhou põhjendas oma nõuet järgmiselt:

–        kaitse esialgse õiguskaitse määruse vastu ei seisnenud ainult edasikaebuse esitamises ja selle põhjendamises, vaid ka Cybexi disainilahenduste vaidlustamises EUIPO‑s;

–        advokaadikulud EUIPO kehtetuks tunnistamise menetlustes kuuluvad esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kulude hulka. Tegemist on kahjuga, mis tekkis Cybexi poolt tema suhtes algatatud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse tõttu, mis lõpuks ei olnud edukas.

36.      Selles kontekstis esitas Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) Euroopa Kohtule 12 eelotsuse küsimust, millest ma käsitlen ainult seitsmendat, kaheksandat ja üheksandat küsimust. Need on järgmised:

„7.      Kas määruse nr 6/2002 artikli 70 lõiget 1 ja lõiget 6 ning määruse nr 2245/2002 artikli 79 lõike 7 punkti h tuleb tõlgendada nii, et need sätestavad – ilma et see piiraks [Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu lisas 1C oleva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi „TRIPS leping“)] artikli 48 lõike 1 esimese lause kohaldamist – lõplikult, kas ja millises ulatuses võib isik, kes osaleb EUIPO toimuvas liidu registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetluses, nõuda „enda menetlusega seotud kulude“ hüvitamist määruse nr 6/2002 artikli 70 lõike 1 tähenduses, mis toob kaasa tagajärje, et kohtute volitused, mille näevad liikmesriigid ette direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 või artikli 14 alusel, ei pea hõlmama ega või hõlmata volitust anda menetlusosalisele kaugemale ulatuv õigus nõuda „enda menetlusega seotud kulude“ hüvitamist määruse nr 6/2002 artikli 70 lõike 1 tähenduses?

8.      Kui seitsmendale küsimusele antavast vastusest nähtub, et määruse nr 6/2002 ja määruse nr 2245/2002 sätted kulude kohta ei välista direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaldamist: kas direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaselt kostjale hüvitatavad „muud kulud“, mis tekivad kohtumenetluses, milles direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 4 teise lõigu alusel esitatud kostja taotluse alusel hinnatakse, kas ajutine meede, mida on liidu registreeritud disainilahendusest tuleneva õiguse rikkumisele tuginedes palutud kostja suhtes kohaldada ja on kostja suhtes kohaldatud vastavalt direktiivi 2004/48 artiklile 3 ja artikli 9 lõike 1 punktile a koostoimes määruse nr 6/2002 artikli 19 lõikega 1, artikli 89 lõikega 1 ja artikli 90 lõikega 1, tuleb kostja seletusi arvestades tühistada, muuta või jõusse jätta, hõlmavad ka advokaadikulusid, mida tasus kostja, et algatada EUIPO‑s liidu registreeritud disainilahenduse kehtetuks tunnistamine menetlust?

9.      Kui kolmandale küsimusele vastatakse jaatavalt ja kaheksandale küsimusele antavast vastusest nähtub, et kostjal kui EUIPO‑s algatatud kehtetuks tunnistamise menetluse poolel tekkinud advokaadikulud võivad kuuluda temal kui ajutise meetme kohaldamise menetluse „võitnud poolel“ tekkinud „muude kulude“ hulka, mis tuleb direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaselt hüvitada: kas kehtetuks tunnistamise menetluses tekkinud advokaadikulud on „mõistlikud ja proportsionaalsed“ ning jäävad „üldiselt“ kaotanud poole kanda ka juhul, kui need ületavad määruse nr 2245/2002 artikli 79 lõike 7 esimeses lõigus sätestatud maksimaalmäärasid, ja kas;

I.      kõnealusel hindamisel või

II.      hindamisel, kas ka maksimaalmäärasid ületavate kulude jätmine kaotanud poole kanda „on ebaõiglane“, tuleb lisaks arvesse võtta neljanda eelotsuse küsimuse punktides a–d osutatud aspekte ning peale selle asjaolu, et direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 4 teisest lõigust tulenevat seletuste andmise õigust kasutades oleks kostja võinud vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 90 lõike 2 esimesele lausele esitada liidu registreeritud disainilahenduse kehtetuse väite?“

III. Menetlus Euroopa Kohtus

37.      Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 1. septembril 2025.

38.      Kirjalikud seisukohad esitasid Suzhou ja Euroopa Komisjon. Nemad mõlemad ja Cybex osalesid 17. juunil 2026 toimunud kohtuistungil.

39.      Euroopa Kohtu juhisel käsitleb käesolev ettepanek seitsmendat, kaheksandat ja üheksandat eelotsuse küsimust.

IV.    Hinnang

A.      Vaidluse piiritlemine

40.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab 12 eelotsuse küsimust, mille võib jagada kahte rühma:

–        esimesed kuus puudutavad esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlust Saksamaa esimese astme kohtus ja apellatsioonikohtus. Neis palutakse tõlgendada direktiivi 2004/48 sätteid kohtukulude ja kahju hüvitamise kohta. Tõstatatakse küsimus, millisesse kategooriasse võiksid kuuluda advokaaditasud;

–        viimased kuus (seitsmes kuni kaheteistkümnes küsimus) puudutavad nende kulude hüvitamist, mis tekkisid seoses advokaadi esindamisega EUIPO kehtetuks tunnistamise menetlustes, mida reguleerivad määrused nr 6/2002 ja nr 2245/2002;

–        eelkõige tõstatavad seitsmes, kaheksas ja üheksas küsimus selle, kas EUIPO‑s toimuvates kehtetuks tunnistamise menetlustes osalenud advokaatide kulude suhtes kohaldatakse lisaks nimetatud kahele määrusele ka direktiivi 2004/48 sätteid.

B.      Seitsmenda, kaheksanda ja üheksanda eelotsuse küsimuse vastuvõetamatus

41.      Nagu ma juba märkisin, palub Suzhou, et esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kulude kindlaksmääramisel Saksamaa kohtutes võetaks arvesse advokaadikulusid EUIPO menetlustes (kus ta taotles Cybexi registreeritud disainilahenduste kehtetuks tunnistamist).

42.      Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi esimese astme kohus) märgib, et Saksa õiguse kohaselt on õigus kohtukulude hüvitamisele üldjuhul piiratud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses tekkinud kuludega. Seega ei kata see EUIPO menetlusega seotud kulusid.

43.      Osutatud kohus esitab Euroopa Kohtule siiski rea küsimusi määruste nr 6/2002 ja nr 2245/2002 nende sätete tõlgendamise kohta, mis reguleerivad menetluskulude hüvitamist EUIPO‑s toimuvas kehtetuks tunnistamise menetlustes.

44.      Allpool esitatud põhjustel leian, et see osa eelotsusetaotlusest on vastuvõetamatu.

45.      Määrus nr 6/2002 on ühenduse disainilahenduste (nüüd ELi disainilahendused) kaitse autonoomne ja ühtne süsteem, mille keskmes on EUIPO tegevus. Selle määruse VI jaotises on ette nähtud registreeritud disainilahenduste kehtetuks tunnistamise taotluste rahuldamise menetlus.

46.      Menetluse viib läbi EUIPO tühistamisosakond, kes teeb pärast seda, kui on argumente võistlevalt vahetatud, kehtetuks tunnistamise taotluse kohta otsuse. Tema otsus on vaidlustatav EUIPO apellatsioonikojas, kelle otsuseid saab Euroopa Liidu Üldkohus hiljem läbi vaadata.

47.      Määruse nr 6/2002 artikkel 70 käsitleb kulude jaotamist. Selle artikli lõike 1 kohaselt kannab pool, kelle kahjuks on lõppenud kehtetuks tunnistamise menetlus või kaebuse menetlus, menetluse teise poole kulud ning kõik enda menetlusega seotud kulud, sealhulgas sõidu- ja elamiskulud ning esindaja, nõustaja või advokaadi tasud rakendusmääruses sätestatud tingimustel igale kulukategooriale kehtestatud astmestiku piires.

48.      Määruses nr 2245/2002 kinnitati, et menetluse läbiviimiseks vajalikud kulud, mis võitnud poolel EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluses tegelikult tekkisid, kannab kaotaja pool. Selleks määras komisjon vastavalt kulukategooriale kindlaks maksimumsummad.(9)

49.      EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluse kulude regulatsioon nagu see on ette nähtud määrustes nr 6/2002 ja nr 2245/2002, põhineb vältimatul eeldusel: olemas on kaotanud pool, kes peab kandma kõnealuse menetluse läbiviimiseks vajalikud kulud.

50.      Kui, nagu käesoleval juhul, menetlus EUIPO‑s ei ole lõppenud, ei saa rääkida kaotajast ega võitjast ning ei ole (veel) küsimust, kes, kuidas, kui palju ja millal peab tasuma selles menetluses tekkinud kulud, sealhulgas esinduskulud.

51.      Seetõttu on ennatlik esitada mis tahes küsimusi määruste nr 6/2002 ja nr 2245/2002 sätete tõlgendamise kohta, mis reguleerivad menetluskulude määramist EUIPO organite poolt kehtetuks tunnistamise menetluse lõpus.

52.      Seitsmenda ja üheksanda eelotsuseküsimuse vastuvõetamatus ilmneb veelgi selgemalt asjaolust, et kohtuvaidlus, millest eelotsuseküsimused tulenevad, ei puuduta mitte EUIPO‑s toimuvaid kehtetuks tunnistamise menetlusi (mille suhtes eelotsusetaotluse esitanud kohtul puudub pädevus), vaid eraldiseisvat kohtumenetlust, milles on otsustatud üksnes selle üle, kas tööstusomandiõiguste väidetava rikkumise suhtes oli asjakohane kohaldada esialgset õiguskaitset või mitte.

53.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, nagu ma juba märkisin, et tema otsus kohtukulude hüvitamise õiguse kohta piirdub põhimõtteliselt esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlusega seotud kuludega. Siiski näib ta seejärel vähendavat EUIPO‑s pooleliolevate menetluste olulisust, justkui see asjaolu ei oleks oluline lahendamaks Suzhou nõuet, mille eesmärk on lisada EUIPO‑s toimunud menetluste kulud riigisisese menetluse kuludesse.

54.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab sellega seoses, et „kehtetuks tunnistamise menetluse tulemusest teadmine ei ole asjakohane“.(10) Selle väitega ei saa siiski nõustuda, kuna see jätab tähelepanuta määruse nr 6/2002 artikli 70 lõike 1.

55.      Määruste nr 6/2002 ja nr 2245/2002 menetluskulusid käsitlevate sätete eesmärk on reguleerida ammendavalt muu hulgas õigust EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluse võitnud poole advokaadile makstava tasu hüvitamisele.

56.      Nende sätete kohaselt ei saa EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluse võitnud pool nõuda advokaadikulude hüvitamist suuremas ulatuses, kui on ette nähtud nendes määrustes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa seega kõrvale jätta nendest tulenevat korda, et otsustada EUIPO‑s toimuvast menetlusest eraldiseisvas esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses ja enne EUIPO otsuse tegemist kehtetuks tunnistamise menetluses osaleva advokaadi kulude üle.

57.      Selliste eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse tunnustamine võib viia selleni, et EUIPO menetlusega seotud kulusid puudutavad vaidlused lähevad üle liikmesriikide kohtutesse, isegi enne, kui need menetlused on lõpetatud. Määrustes nr 6/2002 ja nr 2245/2002 ette nähtud kulude jaotamise kord kaotaks seega oma toime.

58.      Eelotsuse küsimused, mis puudutavad määrustes nr 6/2002 ja nr 2245/2002 ette nähtud menetluskulude jaotamise korda, ei ole seega põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.(11)

C.      (Teise võimalusena tehtav) sisuline analüüs

59.      Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et seitsmes kuni üheksas küsimus on vastuvõetavad, esitan seisukoha nende sisu kohta.

60.      Nagu ma juba mainisin, puudutab vaidlus Suzhoud esindanud advokaadi kulude hüvitamist (teatud ajalise piiranguga)(12) kehtetuks tunnistamise menetluses, mis toimus EUIPO‑s selle ettevõtja taotlusel.

61.      Nendes kolmes küsimuses tõstatatud probleemid on omavahel seotud. Kokkuvõttes on need järgmised:

–        kas EUIPO menetluskulude jaotamise süsteem on suletud ja ammendav? Kui see on nii, ei saaks liikmesriigi kohtutes nõuda midagi muud kui seda, mis on selle süsteemi kohaselt kindlaks määratud;

–        kui EUIPO süsteem ei ole suletud ja ammendav, siis kas EUIPO‑s toimuva kehtetuks tunnistamise menetluse kulud on „muude kuludena“ võimalik riigisisese esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kulude kindlaksmääramisele üle kanda?

–        kui „muud kulud“ kuuluvad riigisisese esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kulude hulka, siis kas nende summa on piiratud määruses nr 2245/2002 sätestatud ülemmääradega?

62.      Esiteks käsitlen direktiivi 2004/48, määruse nr 6/2002 ja määruse nr 2245/2002 vahelist suhet; seejärel peatun EUIPO‑s kehtetuks tunnistamise menetlustes osalevate advokaatide tasude laadil.

1.      Direktiivi 2004/48, määruse nr 6/2002 ja määruse nr 2245/2002 vaheline seos

63.      Määruste nr 6/2002 ja nr 2245/2002 menetluskulusid käsitlevad sätted sisaldavad erinormi (lex specialis), mis reguleerib põhjalikult muu hulgas EUIPO‑s toimuva kehtetuks tunnistamise menetluses võitnud poole advokaadikulu hüvitamist.

64.      Sellest õigusnormist tulenevad järgmised tagajärjed:

–        vaidluse võitnud pool ei saa nõuda kaotanud poolelt advokaadikulude hüvitamist suuremas ulatuses, kui on ette nähtud määrustes nr 6/2002 ja nr 2245/2002;

–        liikmesriigi kohtud ei sekku kulude kindlaksmääramisse. See kuulub EUIPO pädevusse tema tühistamisosakonna või apellatsioonikoja kaudu;

–        EUIPO lõplik otsus kulude suuruse kindlaksmääramise kohta on täitmisele pööratav.(13)

65.      Kordan, et määruse nr 6/2002 artikkel 70 ja seda täiendava määruse nr 2245/2002 artikli 79 lõige 7 sisaldavad EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluse poolte vaheliste menetluskulude hüvitamise taotluste ammendavat regulatsiooni.

66.      EUIPO‑s toimuvas kehtetuks tunnistamise menetluses advokaadikulude hüvitamine on võimalik ainult: a) kooskõlas nende sätetega; ja b) niivõrd, kuivõrd seda taotlev pool on asjaomases menetluses võitja.

67.      Seega ei kohaldata direktiivi 2004/48 artikli 9 lõiget 7 ega artiklit 14 EUIPO‑s läbiviidavas kehtetuks tunnistamise menetluses nende advokaaditasude hüvitamisele, mida käsitletakse menetluskuludena.

68.      Esialgse õiguskaitse menetlus riigisiseses kohtus ja kehtetuks tunnistamise menetlus EUIPO‑s on üksteisest eraldatud(14) selles mõttes, et neid reguleerivad nende endi eeskirjad. Eelkõige ei kohaldata riigisiseste menetluste suhtes EUIPO menetluskulusid reguleerivaid eeskirju ja vastupidi.

69.      Vastupidi sellele, mida väidab Suzhou,(15) ei ole oluline asjaolu – niivõrd kui see siin on asjakohane –, et määruse nr 6/2002 sätted kulude kohta on direktiivist 2004/48 varasemad. Viimati nimetatud õigusakt ei muutnud määrustes nr 6/2002 ja nr 2245/2002 ette nähtud kulude hüvitamise süsteemi. Selline süsteem, millel on teatavad materiaalselt ja menetluslikult omased tunnused, jäi muutumatuks, ilma et seda oleks direktiiviga 2004/48 muudetud.

70.      Määrustes nr 6/2002 ja nr 2245/2002 sisalduv kulude regulatsioon, mida kohaldatakse EUIPO menetlustes, kujutab endast seega autonoomset, suletud ja terviklikku süsteemi, mis ei ole direktiivi 2004/48 süsteemiga seotud.

71.      Lõpuks, kui seitsmes eelotsuse küsimus oleks vastuvõetav, tuleks vastata, et vaidluse suhtes on kohaldatavad üksnes määrused nr 6/2002 ja nr 2245/2002. See vastus välistab samuti vajaduse käsitleda kaheksandat ja üheksandat küsimust, mille eeldus on, et direktiivi 2004/48 artikkel 14 on kohaldatav sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas.

72.      Kolmanda võimalusena käsitlen siiski ka teisi esitatud küsimusi.

2.      Advokaadikulude laad

73.      Kui direktiiv 2004/48 oleks kohaldatav (quod non) EUIPO‑s toimuvate kehtetuks tunnistamise menetluste käigus tekkinud kulude suhtes, tuleks otsustada, kas advokaadikulude hüvitamist võiks tunnustada mõne nimetatud direktiivis sätestatud kategooria alusel (kahjuhüvitis, menetluskulud või „muud kulud“).

74.      Direktiivi 2004/48 II peatüki 6. jagu käsitleb „Kahjutasusid ja kohtukulusid“. See sisaldab kahte artiklit:

–        artikkel 13 „Kahjutasu“ reguleerib sellise kahju hüvitamist, mida võib nõuda iga isik, kellele on tekitatud intellektuaalomandi õiguse rikkumisega kahju;

–        artikkel 14 „Kohtukulud“ reguleerib nii kohtukulusid kitsas tähenduses kui ka intellektuaalomandi õiguste kaitse menetlusega seotud „muid kulusid“, mida võib nõuda kaotanud poolelt.

75.      Rõhutasin oma ettepanekus kohtuasjas United Video Properties(16), et advokaaditasud kuuluvad kohtukulude hulka: „„Menetluskulud“ hõlmavad juba määratluse kohaselt neid tasusid(17), ja seda ka […] Euroopa Kohtu kodukorras endas“.(18)

76.      Kohtuotsuses United Video Properties kinnitati seda lähenemisviisi: „mis puutub […] direktiivi 2004/48 artiklis 14 esinevasse mõistesse „kohtukulud“, mida peab tasuma kaotaja pool, siis on kohane märkida, et see mõiste hõlmab muu hulgas advokaaditasusid, […] mis üldiselt moodustavad põhiosa intellektuaalomandi tagamise menetluses tekkinud kuludest […]“.(19)

77.      Järelikult ei saa advokaaditasu kui osa menetluskuludest samal ajal pidada kahjutasuks, ilma et see moonutaks direktiivis 2004/48 endas kasutatud mõistete eristamist.

78.      Euroopa Kohtu hinnangul võib advokaadi kaasamisega seotud teatavaid kulusid advokaaditasust eraldada: „kulud, mida intellektuaalomandi õiguste omaja tasub enda esindamise eest oma nõustajale, et tagada nende õiguste järgimine kohtuvälisel teel, nagu nõudekirjaga seotud kulud, kuuluvad mõiste „muud kulud“ alla selle sätte tähenduses.“(20)

79.      Suzhou soovitab, et EUIPO‑s kehtetuks tunnistamise menetlustes kantud advokaadikulud kvalifitseeritaks „muudeks kuludeks“ direktiivi 2004/48 artikli 14 tähenduses.(21) Tema arvates on need „otseselt ja tihedalt seotud asjasse puutuva kohtumenetlusega“.(22)

80.      EUIPO‑s toimuvate kehtetuks tunnistamise menetluste ja Saksa kohtutes toimuvate esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluste vahelise otsese ja tiheda seose põhjendamiseks väidab Suzhou, et esimesed moodustavad osa tavapärasest kaitse strateegiast registreeritud õigustel põhinevate rünnakute vastu.(23)

81.      Selles argumentatsioonis väidab Suzhou, et:

–        Cybexi esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus sundis Suzhoud töötama välja kaitsestrateegia, mis ei saanud piirduda üksnes tühisuse vastuväite esitamisega esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses;

–        direktiivi 2004/48 artikli 9 lõige 5 annab võimaluse sisulise otsuse tegemiseks. Kui Suzhou aga esialgse õiguskaitse kohaldamise vaidlustas, ei saanud ta veel teada, kas asjas tehakse sisuline otsus. Seega, kui ta soovinuks saada kehtetuks tunnistamise menetlusest kasu, pidanuks ta selle algatama juba siis, kui tema suhtes esitati esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus.

82.      Suzhou argumendid mind ei veena. Nõustun seevastu komisjoniga, et EUIPO kehtetuks tunnistamise menetlusega seotud advokaadikulud ei ole seotud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlusega Saksamaa kohtutes. Esimesed on „[…] kulud, mis on tekkinud menetluses, mis on käesoleva menetluse esemeks olevast menetlusest eraldiseisev ja sõltumatu, ning mille hüvitatavust tuleb seega hinnata üksnes selles eraldiseisvas menetluses“.(24)

83.      Määruse nr 6/2002 artikli 90 lõikes 2 on sätestatud, et „[a]jutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmetega seotud menetlustes võetakse arvesse kostja väide ühenduse disainilahenduse kehtetuse kohta, kui see ei ole esitatud […] vastuhagis“.

84.      Seega puudus vajadus EUIPO‑s kehtetuks tunnistamise menetluse algatamiseks, kui määrus nr 6/2002 võimaldab (riigisiseses) ajutiste meetmete kohaldamise menetluses teha disainilahenduse kehtetuks tunnistamise kohta sisulise otsuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab, et „kostja [(Suzhou)] oleks seletuste andmise õigust kasutades võinud […] esitada liidu registreeritud disainilahenduse kehtetuse väite [esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses]“.(25)

85.      Isegi kui möönda, et selline otsene ja tihe seos esialgse õiguskaitse menetlusega on olemas, ei saa kohtuotsuses Koch Media sedastatud põhimõtet selle kontekstist välja võtta. Selles kohtuasjas oli tegemist kohtuvälise toiminguga, mille abil pool, kelle tööstusomandiõigust rünnati, püüdis konflikti vältida. Selleks kasutas ta nõudekirja esitamiseks advokaadi teenuseid.(26)

86.      Asjaolu, et kohtuotsuses Koch Media kõne all olev advokaaditasu kuulus mõiste „muud kulud“ alla, arvestades selle kohtuvälist laadi, ei tähenda, et käesoleval juhul on Suzhou advokaadi EUIPO menetluses osalemise tõttu tekkinud kulud sama laadi.

87.      Kuna Suzhou otsustas vabatahtlikult taotleda kehtetuks tunnistamist määruses nr 6/2002 sätestatud menetluse kaudu, peab ta järgima seda reguleerivaid eeskirju: sellega seoses arvatakse advokaadikulud EUIPO organite kulude kindlaksmääramise hulka vastavalt selle määruse erisätetele. Seega on Suzhou advokaadi kaasamisest EUIPO‑s toimuvasse kehtetuks tunnistamise menetlusse tulenevad kulud menetluskulud, mitte „muud kulud“.(27)

88.      Lahendust ei mõjuta ka direktiivi 2004/48 artikli 9 lõige 7, mis käsitleb ennetavaid meetmeid, mida on kohaldatud, kuid mis on muutunud kehtetuks. Sellisel juhul näeb säte ette hüvitise, mida kostja võib nõuda „nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest“.

89.      Vaevalt saab aga nõustuda sellega, et Suzhou advokaadi kaasamine EUIPO‑s toimuvasse kehtetuks tunnistamise menetlusse (mis ei sõltu esialgse õiguskaitse kohaldamisest) kujutab endast kaitsemeetme täitmisega tekitatud kahju.(28) Vastupidi, tegemist on ühepoolse otsusega, mis on tehtud tema enda menetlusstrateegia tulemusel ja millega otsustati pöörduda EUIPO poole, kuigi ta oleks võinud asjaomaste disainilahenduste võimaliku kehtetuks tunnistamise eesmärgil pöörduda liikmesriigi kohtusse.(29)

3.      Määrusega nr 2245/2002 kehtestatud kulude piirid

90.      Suzhou väidab, et liikmesriigi kohus, kes on pädev tegema otsust esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlusest tulenevate kulude kohta, võib otsustada ka tema advokaadikulude hüvitamise üle EUIPO‑s toimuvas kehtetuks tunnistamise menetluses, isegi kui need kulud ületavad määrusega nr 2245/2002 kehtestatud piire.

91.      Suzhou tugineb asjaolule, et määrusega nr 2245/2002 kehtestatud piirid on väga madalad ega vasta intellektuaalomandi sektoris advokaaditeenustele kohaldatavate tavatasude tegelikkusele. Hüvitis, mida ta võib sel alusel kaotanud poolelt nõuda, on seega ebaproportsionaalne või isegi tähtsusetu.(30)

92.      Vastuseks sellele väitele piisab, kui meenutada, et kuigi EUIPO‑s on kehtetuks tunnistamise menetlus pooleli, ei takistaks miski seda, et Suzhoul oleks selle asemel et tal on õigus nõuda nendes menetlustes tekkinud kulude hüvitamist, hoopis kohustatud tasuma kohtukulud (kui ta selles kehtetuks tunnistamise menetluses ei võida) või vähemalt kohustatud kandma omaenda kohtukulud. Ainuüksi see asjaolu näitab, et tema lähenemisviis on ebajärjekindel.

93.      Pealegi ei ole keegi käesoleval juhul vaidlustanud määruse nr 2245/2002 nende sätete kehtivust, milles on ette nähtud EUIPO‑s toimuvas kehtetuks tunnistamise menetluses kuludele koguselised piirangud. Need piirmäärad:

–        tulenevad lihtsustatud ja kergesti kättesaadava haldusmenetluse olemusest, mille kulu ei ole heidutav;(31)

–        järgivad õiguspärase ootuse ja õiguskindluse nõuet, „mida tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi, et asjaomastel isikutel oleks võimalik täpselt teada oma kohustuste ulatus“.(32)

V.      Ettepanek

94.      Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada Landgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi esimese astme kohus, Saksamaa) esitatud seitsmes, kaheksas ja üheksas eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks.

Teise võimalusena teen ettepaneku vastata nendele eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta artikli 70 lõikeid 1 ja 6 ning komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määruse nr 2245/2002, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta, artikli 79 lõike 7 punkti h

tuleb tõlgendada nii, et

need sisaldavad ammendavaid eeskirju menetluskulude määramise, jaotamise ja kindlaksmääramise korra kohta menetlustes, mis toimuvad EUIPO‑s seoses registreeritud ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamisega. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikkel 14 ei reguleeri kohustust hüvitada nende menetlustega seotud kulud, mis tuleb välja mõista võitnud poole kasuks, osas, milles need puudutavad advokaaditasusid.


1      Algkeel: hispaania.


2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT 2004, L 157, lk 45; ELT eriväljaanne 17/02, lk 32).


3      Käesolevas kohtuasjas kasutatud väljend „ühenduse disainilahendused“ vastab praegusele mõistele „liidu disainilahendused“.


4      Nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrus ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2024. aasta määrus (EL) 2024/2822, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 6/2002 ja tunnistatakse kehtetuks komisjoni määrus (EÜ) nr 2246/2002 (ELT L, 2024/2822), ei ole käesolevas kohtuasjas ratione temporis kohaldatav.


5      Komisjoni 21. oktoobri 2002. aasta määrus, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 341, lk 28; ELT eriväljaanne 13/31, lk 14).


6      RGBl. 1877, lk 83.


7      BGBl. 2004 I, lk 718.


8      Cybex on EUIPO‑s registreeritud disainilahenduste nr 002510883‑0005 ja nr 002510883‑0006 omanik. Tema turustatavasse tootevalikusse kuulub mitmes värvi- ja varustusvariandis pakutav lapsevanker, mille raam on valmistatud vastavalt Euroopa Liidu disainilahenduste registrisse kantud kujutistele.


9      Määruse nr 2245/2002 artikli 79 lõike 7 punkti f alapunktis i on sätestatud, et määruse (EÜ) nr 6/2002 artikli 78 lõikes 1 nimetatud esindamise kulud võivad olla taotlejal registreeritud ühenduse disainilahenduse kehtetuks tunnistamist käsitlevas menetluses kuni 400 eurot.


10      Seda kinnitab (nummerdamata) eelotsusetaotluse III jao lõike 2 alapunkti a kolmas lõik. Kõnealune lõige 2 käsitleb „vaidluse teist eset“, st õigust EUIPO‑s toimuvas kehtetuks tunnistamise menetluses esindamisega seotud kulude hüvitamisele.


11      Liikmesriikide kohtute eelotsuse küsimuste puhul küll eeldatakse, et need on asjakohased, kuid käesolevas asjas see eeldus ei kehti: ei ole mõistlik pidada eelotsuse taotlust põhjendatuks, kui veel ei ole teada, kas on olemas õigus nõuda EUIPO kehtetuks tunnistamise menetluses tekkinud advokaaditasude hüvitamist.


12      Nõutakse nende kulude hüvitamist, mis on tekkinud kuni kuupäevani, mis langeb kokku apellatsioonimenetluse lõppemisega esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses.


13      Määruse nr 6/2002 artikli 71 lõiked 3 ja 4 võimaldavad asjaomasel isikul jätkata sundtäitmist vastavalt riigisisestele õigusnormidele pädevas organis. Isegi kui täiteotsuste täitmisel on eeskirjade eiramise tõttu esitatud hagid esitatud asjaomase liikmesriigi kohtutele, võib sundtäitmise peatada üksnes Euroopa Kohtu otsusega.


14      Suzhou täpsustas kohtuistungil, lisamata oma kirjalikes seisukohtades märgitule uusi argumente, et nende kahe menetluse suletus ei takista muude liidu õigusnormide, näiteks direktiivi 2004/48 artikli 9 lõike 7 ja artikli 14 arvessevõtmist.


15      Suzhou kirjalike seisukohtade punkt 61.


16      C‑57/15, EU:C:2016:201 (edaspidi „ettepanek United Video Properties“, punkt 49).


17      Ma ei pea asjasse puutuvaks, et direktiivi väljatöötamise protsessis kadus selle artiklist 14 sõnaselge viide advokaaditasudele, sest olenemata sellest, kas neid on sõnaselgelt nimetatud või mitte, on need üks menetluskulude kõige iseloomulikumaid kuluartikleid.


18      Euroopa Kohtu kodukorra artikli 144 punkt b.


19      28. juuli 2016. aasta kohtuotsus United Video Properties (C‑57/15, EU:C:2016:611, punkt 22). Edaspidi „kohtuotsus United Video Properties“.


20      28. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Koch Media (C‑559/20, EU:C:2022:317; edaspidi „kohtuotsus Koch Media“, resolutsiooni punkt 1).


21      Suzhou kirjalike seisukohtade IV jaotise alapunkt 3 (punkt 52 jj).


22      Ta kasutab kohtuotsuse Koch Media punkti 41 sõnastust.


23      Kohtuistungil kritiseeris komisjon seda lähenemist, väites, et asjaolu, et mingi praktika on enam-vähem tavapärane, ei ole õiguslikult põhjendatud argument.


24      Komisjoni kirjalikud seisukohad, punkt 65.


25      Üheksas eelotsuse küsimus, lõpuosa. Kohtuistungil täpsustas Cybex, et kui Saksamaa kohtutes oleks esitatud kehtetuse vastuväide, oleks see võinud olla hõlmatud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluse kulude kindlaksmääramisega.


26      Tegemist oli „kulu[ga], mida intellektuaalomandi õiguste omaja tasub enda esindamise eest oma nõustajale, et tagada nende õiguste järgimine kohtuvälisel teel, nagu nõudekirjaga seotud kulud“ (kohtuotsuse Koch Media punkt 45).


27      Komisjon nõustub selle käsitusega oma kirjalike seisukohtade punktis 65.


28      Suzhou märgib oma kirjalike seisukohtade punktis 27, et Saksamaa kohtud tõlgendavad esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekitatud kahju mõistet kitsalt, jättest sellest välja kulud, mis on seotud advokaadi osalemisega esialgse õiguskaitse kohaldamise eest kaitse saamiseks või vasturünnakuks (näiteks kehtetuks tunnistamise hagi esitamisega).


29      Kohtuistungil märkis Cybex, et kaitsestrateegia esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu on väga lai, ning viitas näiteks võimalusele algatada menetlusi erinevates liidu riikides, et takistada teises liikmesriigis läbiviidavat esialgse õiguskaitse kohaldamise menetlust.


30      Tema kirjalike seisukohtade punkt 36, milles viidatakse kohtuotsusele United Video Properties, punkt 30.


31      Määruse nr 6/2002 põhjenduses 24 on märgitud, et kuigi see puudutab ühenduse registreeritud disainilahenduse saamist, on „peaeesmärk võimalikult vähendada taotlejate kulutusi ja jõupingutusi […], et võimaldada väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel ning üksikautoritel seda hõlpsasti omandada“. Sama määruse põhjendus 27 seob ühenduse disainilahenduste kehtivust käsitlevate hagide menetlemise korra kehtestamise eesmärgiga „kokku hoida kulusid ja aega“.


32      Nii väitsin oma ettepanekus United Video Properties, punkt 61, viidates kohtuotsusele Iirimaa vs. komisjon (325/85, EU:C:1987:546), punkt 18.