I.

Sissejuhatus

1.

Käesolevas eelotsusetaotluses, mille esitas Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa), käsitletakse määruse 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta ( 2 ) artikli 124 punktide a ja d ning artikli 128 tõlgendamist.

2.

See eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles KP vaidleb TV ja Gemeinde Bodman-Ludwigshafeniga (Bodman-Ludwigshafeni vald) ning mis käsitleb Euroopa Liidu kaubamärgi rikkumise hagi ja selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub sisuliselt Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas ELi kaubamärgi kohtu alluvus säilib kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta otsuse tegemisel juhul, kui kaubamärgi omanik on rikkumise põhihagist loobunud.

II.

Õiguslik kontekst

A.

Liidu õigus

4.

Määruse 2017/1001 põhjenduste 31, 32 ja 33 kohaselt:

5.

Viidatud määruse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:

6.

Kõnealuse määruse artikli 6 kohaselt saadakse ELi kaubamärgi omanikuks registreerimise teel.

7.

Viidatud määruse artikli 59 lõike 1 punktis a on ette nähtud:

8.

Selle määruse 5. jaos „Tühistamise ja kehtetuks tunnistamisega seotud menetlus ametis“ on artikli 63 lõikes 3 ette nähtud:

9.

Määruse 2017/1001 artikli 123 lõikes 1 on ette nähtud:

10.

Määruse 2017/1001 artikli 124 punktides a ja d on sätestatud:

11.

Viidatud määruse artikli 127 lõikes 1 on sätestatud:

12.

Määruse 2017/1001 artiklis 128 on ette nähtud:

13.

Viidatud määruse artiklis 129 „Kohaldatav õigus“ on ette nähtud:

14.

Määruse artiklis 132 on sätestatud:

B.

Saksa õigus

15.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung, edaspidi „ZPO“) artikli 33 lõike 1 kohaselt võib kohtule, kellele on esitatud hagi, esitada vastuhagi juhul, kui vastuhagi eseme ja põhihagi eseme või põhihagi vastu esitatud õiguskaitsevahendite vahel on õiguslik seos.

16.

ZPO artikli 261 „Kohtumenetluse algatamine“ lõike 3 punktis 2 on ette nähtud, et asja menetleva kohtu pädevus ei sõltu selle pädevuse aluseks olevate asjaolude muutumisest.

III.

Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

17.

KP-le kuulub Euroopa Liidu kaubamärk APFELZÜGE, mis 19. oktoobril 2017 registreeriti märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni 1957. aasta Nizza kokkuleppe (edaspidi „Nizza kokkulepe“) klassidesse 35, 41 ja 43 ( 4 ) kuuluvate teenuste jaoks. ( 5 ) Vaidlust ei ole selles, et mõiste „Apfelzügle“ kirjeldab õunasaagi koristamisel kasutatavat rongi, mis koosneb mitmest järelkärust rakendist, mida veab traktor.

18.

26. septembril 2018 reklaamisid nii TV kui ka Bodman-Ludwigshafeni vald oma vastavatel Facebooki kontodel värskete õunte korjamise ja degusteerimise üritust Apfelzügle ringi raames.

19.

KP esitas Landgericht Münchenile (esimese astme kohus Münchenis, Saksamaa) kaubamärgi rikkumise hagi, nõudes, et TV‑l ja Bodman-Ludwigshafenil keelataks selle kaubamärgiga hõlmatud teenuste kohta kasutada mõistet „Apfelzügle“. Kostjad esitasid omakorda kõnealusele kohtule KP-le kuuluva kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagid.

20.

Landgericht Münchenis (esimese astme kohus Münchenis, Saksamaa) peetud kohtuistungil loobus KP rikkumise hagist. Sellest loobumisest hoolimata säilitasid TV ja Bodman-Ludwigshafeni vald oma vastuhagid.

21.

Landgericht München (esimese astme kohus Münchenis, Saksamaa) tunnistas 10. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega – vastuhagisid vastuvõetavateks pidades – vaidlustatud kaubamärgi kehtetuks ainult klassi 41 kuuluvate teenuste suhtes, jättes muud kostjate esitatud nõuded rahuldamata.

22.

Bodman-Ludwigshafeni vald esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Münchenile (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa), nõudes kaubamärgi kehtetuks tunnistamise hagi rahuldamist ka Nizza kokkuleppe klassi 35 ja 43 kuuluvate teenuste osas.

23.

Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) leiab eelotsusetaotluses, et ta peab enne hindama kostjate poolt pärast põhihagi esitatud vastuhagide vastuvõetavust, rõhutades, et ta ei ole selles osas seotud esimese astme kohtu otsusega.

24.

Selle kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Saksamaal ülekaaluka seisukoha kohaselt ei reguleeri niisugust juhtumit nagu käesolevas kohtuasjas määrus 2017/1001, vaid kõnealuse määruse artikli 129 lõikes 3 sisalduvast viitest lähtuvalt õigusnormid, mis reguleerivad Saksamaa tsiviilkohtumenetlust. Eelkõige on kohaldatav ZPO artikli 261 lõike 3 punkt 2, mille kohaselt ei sõltu kaubamärgi kohtu pädevus kehtetuks tunnistamise vastuhagi menetlemisel rikkumise hagi tulemusest ega saa järelikult rikkumise hagist loobumise korral ära langeda.

25.

Selles lahenduses kaheldes märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et:

26.

Seda arvestades ei saa ELi kaubamärgi kohus Oberlandesgericht Müncheni (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) arvates teha otsust ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta määruse 2017/1001 artikli 128 tähenduses, juhul kui on loobutud rikkumise hagist, mille peale vastuhagi esitati, kuna sel juhul ei ole enam vajadust tunnustada kostja niisugust õiguskaitsevahendit. Tegemist on muu hulgas järeldusega, mis on tuletatav määrusest 2017/1001 endast, mistõttu ei ole riigisisestele õigusnormidele viitamine asjakohane.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates toetab sellist tõlgendust 19. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Raimund ( 6 ) (edaspidi „kohtuotsus Raimund“), mille kohaselt tuleb kehtetuks tunnistamise vastuhagi läbi vaadata enne kaubamärgi rikkumise hagi. Lisaks ei asetaks see vastuhagi esitanud kostjale põhjendamatut ja ebaproportsionaalset kohustust, kuna tal oleks igal juhul võimalus pöörduda määruse 2017/1001 artikli 63 alusel ameti poole.

28.

Selles kontekstis otsustas Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

IV.

Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte seisukohtade lühiülevaade

29.

Käesolevas menetluses esitasid Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 tähenduses kirjalikud seisukohad Bodman-Ludwigshafeni vald ja Euroopa Komisjon.

30.

Boldman-Ludwigshafeni vald väidab, et vastuhagi tuleb pidada rikkumise hagi suhtes iseseisvaks hagiks ning et käesolevat asja reguleerivate määruse erisätete puudumisel tuleb kohaldada Saksa tsiviilkohtumenetluse seadustikku, mille kohaselt ei mõjuta asja menetleva kohtu pädevust selle pädevuse aluseks olevate asjaolude muutumine. Sellest tulenevalt teeb ta ettepaneku vastata esitatud eelotsuse küsimusele jaatavalt.

31.

Komisjon välistab aga selle, et riigisisene kohus säilitab pädevuse teha ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi kohta otsus pärast seda, kui rikkumise põhihagist on kehtivalt loobutud. Selle järelduse põhjendamiseks keskendub ta eelkõige kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi täiendavale laadile: tegemist on kostja õiguskaitsevahendiga, mida saab kasutada ainult rikkumise hagi raames, mis sõltub tingimata rikkumise hagi olemasolust ning mida ei saa seetõttu iseseisvaks pidada.

V.

Õiguslik analüüs

32.

Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) palub oma eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas määruse 2017/1001 alusel säilitab ELi kaubamärgi kohus oma pädevuse teha otsus ELi kaubamärgi kehtetuse kohta, millele rikkumise hagi kostja tugineb oma vastuhagis, ka pärast seda, kui rikkumise hagist on kehtivalt loobutud.

A.

Kehtetuks tunnistamise vastuhagi määruse 2017/1001 süsteemis

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud pädevuse küsimuse analüüsimisele eelneb kehtetuks tunnistamise vastuhagi mõiste tõlgendamine ja selle iseseisva või täiendava laadi hindamine põhihagiga võrreldes.

34.

Kui viidatud hagi peetaks – nagu komisjon väidab – põhihagi täiendavaks, oleks vastuhagil oma laadist tulenevalt sama saatus, mis põhihagil. Järelikult kohaldataks asjaoludele simul stabunt simul cadent’i põhimõtet. Kui vastuhagi osutuks aga iseseisvaks hagiks, ei mõjutaks seda võimalikud põhihagi lõpetavad sündmused.

35.

Kuigi väljendit „vastuhagi“ sisaldavad määruse 2017/1001 erinevad artiklid, ei anna need seda kirjeldava mõiste ühtegi määratlust ega sisalda ühtegi sõnaselget viidet liikmesriikide õigusele määrata kindlaks selle mõiste tähendus ja ulatus. Seega leian kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, et „vastuhagi“ mõistet, eelkõige määruse 2017/1001 artikli 128 tähenduses, tuleb käsitleda liidu õiguse autonoomse mõistena ning seda tuleb kogu liidu territooriumil tõlgendada ühetaoliselt, võttes lisaks asjaomase sätte sõnastusele arvesse selle konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on. ( 7 )

36.

Minu arvates tuleb välistada riigisiseste menetlusnormides kasutatud kvalifikatsioonidele tuginemine ja seda vaatamata sellele, et määruse 2017/1001 artikli 129 lõike 3 kohaselt on need õigusnormid kohaldatavad, kui viidatud määruses ei ole sätestatud teisiti. Nagu järgmisena selgub, mõjutab määruse 2017/1001 kohase vastuhagi mõiste ulatuse tõlgendus ameti ja kaubamärgi kohtute vastavate pädevusvaldkondade määratlemist. Sellistes tingimustes oleks otstarbekas, et viidatud määruse kontekstis rakendataks kõnealust mõistet objektiivselt, riigisisestest õiguskordadest sõltumatult.

37.

Nagu kohtujurist Campos Sánchez Bordona märkis õigesti oma ettepanekus, mille ta esitas kohtuasjas Raimund, mõeldakse „vastuhagi“ all üldiselt nõuet, mille kostja esitab tema vastu algatatud menetluses samas kohtus hageja vastu, eesmärgiga saavutada pelgalt tema vastaspoole nõude rahuldamata jätmisest erinev eelis. Harilikult tunnistatakse vastuhagi eesmärkidena menetlusökonoomiat ja vastuoluliste kohtuotsuste tegemise ohu vältimist. ( 8 )

38.

Sellega arvestades tuleb märkida, et määrusega 2017/1001 – millega soovitakse põhjenduse 4 kohaselt luua liidu kaubamärgikord, „mille kohaselt ettevõtjad võivad ühe menetluskorra alusel saada ELi kaubamärgi, millele antakse ühtne kaitse ja mis kehtib kogu liidu territooriumil“ ( 9 ) – kehtestatakse liidu kaubamärkide kehtivuse kohtuliku kontrollimise keeruline süsteem, mis näeb ette ülesanded nii ametile kui ka kaubamärgi kohtutele. ( 10 )

39.

Seadusandja töötas ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise hagi jaoks välja ametis haldus‑ ja kohtukorras läbiviidava otsese ja keskse menetluse, mis allub liidu kohtu kontrollile. Määruse 2017/1001 artikli 63 kohaselt kuulub ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise õigus eelkõige ametile, kelle meetmeid saab vaidlustada ameti enda juures asutatud apellatsioonikodades, kelle otsused saab Üldkohtusse edasi kaevata. ( 11 )

40.

Kaubamärgi kohtute „ainupädevus“ on aga – määruse 2017/1001 artikli 124 punkti d kohaselt – ette nähtud juhul, kui nendele kohtutele esitatud kaubamärgi rikkumise hagide raames esitatakse vastuhagi kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks. ( 12 )

41.

Kaubamärgi kohtutele selle pädevuse andmisel – mis on kooskõlas liidu seadusandja valikuga koondada ELi kaubamärgi rikkumise valdkonna kohtuvaidluste läbivaatamine riigisiseste spetsialiseerunud kohtute kätte – on kahekordne eesmärk. Esiteks võimaldab see kostjal kasutada kohtus sisulist õiguskaitsevahendit, mis laieneb kohtuvaidlusele kaubamärgi kehtivuse üle, vaatamata ameti põhimõttelisele pädevusele selles valdkonnas. Teiseks peegeldab see õiglase kohtumõistmise tahet, võimaldades pooltel saada samas menetluses ja samas kohtus kohtulahend oma vastastikuste nõuete kohta. Järelikult rajaneb see vajadusel – mis on tuletatav määruse 2017/1001 põhjendustest 32 ja 33 – tagada ELi kaubamärkide kaitse, vältides vastuolulisi otsuseid ja kaitstes kaubamärgi ühtsust.

42.

Lisaks peab rõhutama, et määruse 2017/1001 artikli 127 lõikes 1 on kaubamärgi kohtute kohtuasjadele ette nähtud ELi kaubamärgi kehtivuse presumptsiooni reegel, mille saab ümber lükata ainult siis, kui kostja esitab vastuhagi kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks. ( 13 ) Teisisõnu ei või kostja tugineda ELi kaubamärgi kehtetusele üksnes erandkorras, nii, et selle ainus eesmärk on vaidlustada hageja nõude põhjendatus, ( 14 ) vaid üksnes juhul, kui samal ajal on ELi kaubamärgi kohtult sõnaselgelt nõutud kõnealuse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist. ( 15 )

43.

Nagu märkis kohtujurist Campos Sánchez-Bordona oma ettepanekus kohtuasjas Raimund, ( 16 ) on see valik kooskõlas kaubamärgi ühtsusega, mis pooldab kaubamärgi kehtivust käsitlevat otsust, selgitades selle tõhusust kogu liidu territooriumil. Kohtuotsustel, millega tunnistatakse vastuhagi rahuldades kaubamärk kehtetuks, on mõju erga omnes ja määruse 2017/1001 artikli 128 lõike 6 kohaselt peab amet nende kohta registrisse kande tegema ning võtma vajalikud meetmed resolutiivosa täitmiseks. ( 17 )

44.

Eespool esitatud kaalutlustest ilmneb kahtlemata seose olemasolu rikkumise põhihagi ja kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagi vahel. Viimane esitatakse rikkumise tuvastamiseks esitatud kohtuasja käigus „täiendavalt“ ning sellel on – vähemalt osaliselt – kaitse eesmärk, kuna see võib rahuldamise korral saada põhihagi tagasilükkamisel määravaks.

45.

Vastuhagi eesmärk ei ole aga sellega piiratud: see võib kaasa tuua tööstusomandi tühistamise, millel on mõju erga omnes, ja seega laieneb see väljaspoole kohtuasja ning kaitsevajadusi, mis on kostjal, kelle – nagu käesolev kohtuasi selgelt näitab – huvi vastuhagi rahuldamise suhtes säilib ka juhul, kui rikkumise hagist loobutakse.

46.

Eelnevaid kaalutlusi arvestades leian – vastupidi sellele, mida väidab komisjon –, et määruse 2017/1001 artiklis 128 sätestatud vastuhagi kaubamärgi kehtetuks tunnistamiseks ei ole oma laadilt rikkumise põhihagi pelgalt täiendav, vaid kui just mitte täiesti sõltumatu, siis vähemalt kombineeritud iseloomuga, mis annab sellele suutlikkuse püsima jääda, võrreldes nõudeid lõpetavate asjaoludega, mis puudutavad õiguste rikkumist käsitlevaid hagisid.

47.

Argumendid, mille komisjon oma kirjalikes seisukohtades esitas, ei aseta minu arvates seda järeldust kahtluse alla. Esiteks ei ole määruse 2017/1001 artikli 127 lõikes 1 sätestatud vastuhagi – mis on juba algatatud menetluse osa ( 18 ) – täiendavus ja asjaolu, et selle saab esitada ainult kostja õiguste rikkumist käsitlevas hagis, muu kui menetlusõiguslikud tingimused vastuhagi esitamiseks ning need ei võimalda teha järeldusi vastuhagi laadi kohta. Teiseks, nagu mul oli juba võimalik selgitada, ei võimalda määruse 2017/1001 artiklid 127 ja 128 mitte üksnes kostjal õiguste rikkumist käsitlevas hagis end sisuliselt kaitsta, lükates ümber ELi kaubamärgi kehtivuse presumptsiooni, vaid tunnustavad ka tema õigust nõuda täiendavalt seda kaubamärki kehtetuks kuulutavat erga omnes kehtivat kohtuotsust ning saada see kohtuotsus, mis kujutab endast pärast jõustumist alust, et saavutada vastava registreeringu ELi kaubamärkide registrist kustutamise. ( 19 )

48.

Viimasena ei leia ma vastupidi sellele, millele viitab lisaks komisjonile eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohtuotsusest Raimund oleks võimalik tuletada argumente tõlgenduse kasuks, mille kohaselt järgneb vastuhagi seda menetlust lõpetavatele asjaoludele, mille osa vastuhagi on. Kõnealuses kohtuotsuses piirdutakse tegelikult selle kinnitamisega, et kehtetuks tunnistamise vastuhagi tuleb esitada enne õiguste rikkumist käsitleva hagi rahuldamata jätmist, juhul kui samad kehtetuse põhjused esitati ka üksnes erandkorras. Viidatud kohtuotsuses ei öelda aga midagi õiguste rikkumist käsitlevast hagist loobumise kohta kohtuasjas, mille osa vastuhagi on.

49.

Järeldus, millele jõudsin määruse 2017/1001 artiklis 128 sätestatud vastuhagi laadi suhtes käesoleva ettepaneku punktis 46, on kooskõlas tõlgendusega, mille Euroopa Kohus on sellele menetlusõiguse instituudile andnud süsteemi raames, mis loodi Brüsseli konventsiooniga, ( 20 ) lõimiti alguses määrusesse nr 44/2001, ( 21 ) seejärel määrusesse nr 1215/2012, mis hetkel kehtib.

50.

Selles osas tuleb märkida, et kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise valdkonna viidatud õigusnormide puhul on erinevates määrustes ühenduse ja liidu kaubamärgi kohta, mis üksteisele ajaliselt järgnesid, korduvalt esitatud sõnaselge viide, mis sätestab iga kord nende kohaldamise kõnealuste määrustega loodud õigussüsteemides. Nii viidati määruses nr 40/1994 ühenduse kaubamärgi kohta ja määruses nr 207/2009 – määruse 2017/1001 eelkäijad – vastavalt Brüsseli konventsioonile ja määrusele nr 44/2001, laiendades nende kohaldamisala ELi kaubamärkide reguleerimise valdkonnas, et jagada ühenduse kaubamärke käsitlevate hagidega seotud kohtualluvus erinevate liikmesriikide vahel. ( 22 ) Praegu on määruse 2017/1001 artiklis 122 sätestatud nende õigusnormide kohaldamine „ELi kaubamärkide ja ELi kaubamärgi taotluste ning ELi kaubamärkide ja riigisiseste kaubamärkide põhjal algatatud samaaegsete ja üksteisele järgnevate kohtuasjade suhtes“, kui samas määruses ei ole sätestatud teisiti, kusjuures lõikes 2 on sõnaselgelt viidatud kõige viimasele selles valdkonnas sätestatud korrale, s.o määruses nr 1215/2012 sisalduvale korrale.

51.

Eelnevate kaalutluste põhjal näib mulle järelikult, et vastuhagi mõistet tuleb tõlgendada kooskõlas kõnealuste määrustega kohtualluvuse kohta ja kohtupraktikaga, mis on nende alusel tekkinud. ( 23 )

52.

Sellest lähtudes märgin, et 13. juuli 1995. aasta kohtuotsusest Danværn Production, ( 24 ) milles Euroopa Kohus pidi kindlaks tegema, kas kostja esitatud hüvitisnõuet tuleb pidada „vastuhagiks“ Brüsseli konventsiooni ( 25 ) artikli 6 punkti 3 tähenduses, ilmneb selge vahetegemine vastuhagil, mille ese on hageja nõudest eristatav nõue ja millega soovitakse saavutada hageja kahjuks väljamõistmine, ning pelgal erandil, mis on põhihagi suhtes sõltumatu väärtusega õiguskaitsevahend, mille ainus eesmärk on põhihagi peatamine. ( 26 ) Seda teemat analüüsis põhjalikult ka kohtujurist Léger kohtuasjas, millel viidatud kohtuotsus rajanes. Oma ettepanekus rõhutas ta eelkõige, et vastuhagi on „uus hagi, mille esitab kohtuasja kestel kostja, kellest saab omakorda hageja […]“, „mille eesmärk on eraldi väljamõistmistaotlus esialgse hageja kahjuks, mis ei piirdu esialgse hageja nõuete rahuldamata jätmisega“ ning millel on „põhikohtuasjast sõltumatu“ kulg ja saatus, mistõttu see ei lõpe juhul, kui hageja hagist loobub. ( 27 )

53.

Hiljuti tegeles Euroopa Kohus vastuhagi mõistega 12. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses Kostanjevec, ( 28 ) milles käsitleti muu hulgas määruse nr 44/2001 artikli 6 lõike 3 tõlgendamist. Sel puhul kinnitas Euroopa Kohus, et vastuhagi „[on] sisuliselt eraldi väljamõistmistaotlus[…] hageja kahjuks, millega võib vajaduse korral ka nõuda suuremat summat kui hageja nõutav summa ja seda võib järgnevalt nõuda isegi siis, kui hageja hagi jäetakse rahuldamata“. ( 29 )

54.

Kokkuvõttes leiab eespool viidatud kohtupraktika põhjal järelikult kinnitust teooria, mille kohaselt on vastuhagi õiguskaitsevahend nimelt kostjale, kes, kasutades ära tema vastu hageja poolt esitatud põhihagi, laiendab samas kohtuasjas otsustatava küsimuse eset, esitades täiendavalt sõltumatu hagi, mis ulatub kaugemale pelgalt hageja hagi rahuldamata jätmise nõudest ja mis saab jääda kehtivaks seda hagi lõpetavatest asjaoludest sõltumata.

B.

Perpetuatio fori põhimõtte kohaldatavus

55.

Kuigi tõendasin, et vastuhagi ei ole oma laadilt pelgalt täiendav, ei saa selle põhjal öelda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus on lahendatud. Seega on selles staadiumis vaja kontrollida, kas siis, kui rikkumise hagi on ära langenud, tuleb vastuhagi lahendamise kohtualluvus määrata kindlaks õigusnormide alusel, mis reguleerivad põhimenetluses esitatud kaubamärgi kehtetuks tunnistamise nõuet, mis on sätestatud määruse 2017/1001 artiklis 63, mis tingib vastuhagi ametile üleandmise, või kas muude põhimõtete alusel säilib asja lahendava kaubamärgi kohtu pädevus.

56.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, nagu komisjongi, leiab, et ta peab pädevuse ametile üleandmise vajaduse tuletama kaubamärgi kohtute pädevuse erandlikust laadist, mis rajaneb omakorda asjaolul, et nad võivad riigisiseste kohtutena tühistada üksnes erandkorras liidu õigusakte, mis liidu kaubamärgi registreeringu kanne on.

57.

Selle arutluskäigu toetuseks kinnitab Oberlandesgericht München (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) lisaks, et määruses 2017/1001 tunnustatakse võimalikku eelistust selles suhtes, et amet hindab kehtivust. See eelistus peaks eelkõige nähtuma määruse artikli 128 lõikest 7, milles on ette nähtud, et ELi kaubamärgi omaniku taotlusel võib kaubamärgi kohus tagada, et kehtetuse taotluse kohta teeb otsuse amet.

58.

Leian, et need kaks argumenti ei ole otsustavad.

59.

Eeskätt näib mulle, et ELi kaubamärkide kehtivuse valdkonnas volituste jagamine ameti ja kaubamärgi kohtute vahel ei ole tõend reegli‑erandi suhtest ameti ja kaubamärgi kohtute pädevuste vahel, vaid et see on täiendavuse suhe, mille eesmärk on saavutada õigusnormidega taotletavad eesmärgid, milleks, nagu juba märkisin, on kaubamärkide kaitse tagamine, vältides kohtute vastuolulisi otsuseid ja kaitstes ELi kaubamärgi ühtsust.

60.

Nagu rõhutas kohtujurist Campos Sánchez-Bordona kohtuotsuse Raimund aluseks olnud kohtuasjas tehtud ettepanekus, on vastupidi ELi kaubamärkide registreerimise menetlusele, „mis on välja töötatud ainult EUIPO ülesandena, mida ükski liikmesriikide kohtu otsus ei mõjuta“, ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamise pädevus jagatud „võrdsetes osades“ kaubamärkide kohtute ja ameti vahel. ( 30 )

61.

Isegi kui sooviksin seda tunnistada, ei näi mulle, et erandlik laad, mis on kaubamärgi kohtu pädevusel kehtetuks tunnistamise vastuhagi menetlemisel, võiks mõjutada esitatud küsimuse lahendust. Puudub kahtlus, et vastuhagi esitamise hetkest alates on tegemist olukorraga, mis kuulub kaubamärgi kohtu pädevusse. „Dünaamilisuse“ seisukohast lisan, et hagi vastunõude laad, millel eelmistes punktides pikalt peatusin, on ontoloogiliselt seotud selle esitamise hetkel eksisteerivate tingimustega ega sõltu menetluse järgnevatest arengutest. Teisisõnu ei muutu vastuhagi põhihagiks seetõttu, et hagi, mis oli algul menetluse algatanud põhihagi, on lõpetatud.

62.

Seega, isegi kui nõustuda kaubamärgi kohtute pädevuse erandliku iseloomuga, leian, et selline olukord nagu põhikohtuasjas, mida iseloomustab põhihagist loobumine, kuulub ikkagi selle pädevuse alla. Järelikult ei ole tegemist riigisiseste kohtuorganite pädevuste analoogia alusel kohaldamisega, mis on sellisena viidatud pädevuse erandlikust laadist tulenevalt keelatud, vaid selle tavapärase kohaldamisega olukorrale, mis on õigusnormis sõnaselgelt ette nähtud.

63.

Määruse 2017/1001 artikli 128 lõike 7 juurde tulles ei saa eitada, et see väljendab liidu seadusandja tahet väärtustada kaubamärgi kehtivuse ja sellega seotud õigust lõpetavate asjaolude tsentraliseeritud hindamist ametis. Lisaks juhin tähelepanu sellele, et samast seisukohast kerkib esile viidatud määruse artikli 132 lõige 2, mille alusel on lubatud, et ka juhul, kui kaubamärgi kohus on organ, kellele hagi esimesena esitati, peatatakse selle kohtu menetlus, et oodata ära otsus, mille teeb amet, kelle juures algatati järgmiseks menetlus, millel on sama ese.

64.

Selle asemel aga, et tugevdada teooriat, mille kohaselt langeb kaubamärgi kohtu pädevus ära pärast seda, kui õiguste rikkumist käsitlevast hagist loobutakse, toetavad viidatud õigusnormid pigem selle teooria ümberlükkamist. Nagu tuleneb viidatud õigusnormide tekstist, tunnustatakse nendega kaalutlusõigust (tegusõna „võib“ kasutamine ei jäta selles osas kahtlust), mis on kaubamärgi kohtul, kes võib kaubamärgi omaniku taotluse olemasolul anda kehtivuse küsimuse üle ametile, kuid kes võib siiski pärast menetluspoolte ärakuulamist otsustada ise vastuhagi kohta otsuse teha.

65.

Järelikult oleks määruse – mis näeb kaubamärgi omaniku taotluse korral sõnaselgelt ette kohtu kaalutlusõiguse selles, kas anda kehtivuse küsimus ametile üle – süsteemiga vastuolus tõdeda, et kaubamärgi omanik võib rikkumise hagist loobudes sellegipoolest otsustada kohtu pädevuse äralangemise, sõltumata kohtu ükskõik millisest hinnangust.

66.

Kokkuvõttes leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu argumendid ei ole määrava tähtsusega. Mulle näib vastupidi, et küsimuse peab lahendama perpetuatio fori üldpõhimõtte alusel. Ja seda – pange tähele – liidu õiguse alusel, ilma et määruse 2017/1001 artikli 129 lõikes 3 sisalduva viite alusel oleks vaja appi võtta riigisisesed menetlusnormid, millega see põhimõte kehtestatakse. ( 31 )

67.

Viidatud põhimõttest tuleneb, et kui kord on juba pädevasse kohtusse pöördutud, siis üldiselt allub asi sellele kohtule, isegi kui seos, mille alusel selle kohtu alluvus kindlaks määrati, kohtumenetluse käigus muutub. ( 32 ) Selle põhimõtte eesmärgiks on vältida kahju, mis tekiks kohtuvaidluse pooltele tulenevalt sellest, et kuna kohtumenetluse ajal muutuvad alluvuse määramisel otsustavaks olnud asjaolud, ei allu kohtuasi enam sellele kohtule, kellele hagi esitati.

68.

Ei ole kahtlust, et liidu õiguses tuntakse seda põhimõtet. Selles osas peab viitama 11. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusele Freeport, ( 33 ) milles leiti sõnaselgelt, et hagi esitamise hetk on võrdluspunkt nõuetevahelise seose olemasolu hindamisel, mille eesmärk on määrata kindlaks kohtualluvus määruse nr 44/2001 artikli 6 lõike 1 tähenduses.

69.

Vaadake lisaks kohtujurist Jääskineni ( 34 ) 11. detsembril 2014 esitatud ettepanekut kohtuasjas CDC Hydrogen Peroxide ja Euroopa Kohtu samas kohtuasjas tehtud 21. mai 2015. aasta otsust, milles käsitletakse samuti määrust nr 44/2001. Sel juhul tehti perpetuatio fori põhimõtet kohaldades kindlaks, et asja menetleva kohtu alluvus, mis määratakse kindlaks vaid ühe kostja elukoha alusel, kes kohtusse kaevati, ei lange ära ka juhul, kui loobutakse kostja vastu esitatud nõudest, mis põhjendas kohtualluvuse kindlaks määramist. ( 35 )

70.

Perpetuatio fori põhimõttel rajanes ka 17. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Staubitz-Schreiber, ( 36 ) kus Euroopa Kohus tõlgendas määrust nr 1346/2000 ( 37 ) nii, et selle liikmesriigi kohtul, kelle territooriumil asub võlgniku põhihuvide kese viimase poolt maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse esitamise ajal, säilib pädevus seda menetlust algatada, kui nimetatud võlgnik viib pärast taotluse esitamist, kuid enne menetluse algatamist, oma põhihuvide keskme üle teise liikmesriigi territooriumile.

71.

Perpetuatio fori põhimõttele viitab lisaks ka kohtujurist Szpunar 24. septembril 2014. aastal kohtuasjas Carl Gendreau esitatud seisukohas ( 38 ) ja 27. märtsil 2019 kohtuasjas A ( 39 ) esitatud ettepanekus ning 30. aprillil 2020. aastal kohtuasjas Novo Banco esitatud ettepanekus ( 40 ).

72.

Kõnealune põhimõte on ette nähtud ka Brüsseli IIa määruse kohaldamise praktilises juhendis ( 41 ) ning rahvusvahelise õiguse instituut rakendas seda 1981. aasta Dijoni istungil. ( 42 ) Perpetuatio fori põhimõte on lisaks sätestatud mitmes õigussüsteemis. See on muu hulgas tuntud saksa, itaalia, prantsuse ja hispaania õiguses.

73.

Viimasena tuleb märkida, et tegelikult on kõnealust põhimõtet kohaldatud ka Euroopa Kohtu ja Üldkohtu pädevuste kindlaks määramisel. Kohtuasjas, milles tehti kohtumäärus IAMA Consulting, saatis Üldkohus, kes menetles asja ühenduse poolt sõlmitud lepingus sisalduva erikokkuleppe alusel, Euroopa Kohtule läbivaatamiseks komisjoni poolt vastuhagi korras esitatud nõude pärast seda, kui ta oli kostjaks oleva äriühingu esitatud nõuded vastuvõetamatuks tunnistanud. ( 43 ) Üldkohus leidis, et selle nõude kohta otsuse tegemine kuulub Euroopa Kohtu alluvusse, tulenevalt EÜ asutamislepingu artikli 225 lõike 1 ja sel hetkel kehtinud Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 51 koostoimest, mille kohaselt kuulusid ühenduse institutsioonide esitatud hagid Euroopa Kohtu alluvusse. Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et ühenduse kohtusüsteem nägi ette Euroopa Kohtu ja Üldkohtu vastavate pädevuste täpse piiritlemise, mis keskendus sel ajal kostjale, nii et kui hagi lahendamine kuulus neist kahest kohtust ühe alluvusse, välistas see tingimata teise kohtu alluvuse. ( 44 ) Järgmiseks täpsustas ta, et „ühenduse õiguskaitsevahendite süsteemis tähendab põhikohtuasjas otsuse tegemise pädevus pädevust teha otsus kõigis samas menetluses esitatud vastuhagides, mis tulenevad hagi esemeks olevast samast õigusaktist või samast asjaolust“, ning et selle pädevuse aluseks on eelkõige menetlusökonoomia huvi. ( 45 ) Viimasena märkis Euroopa Kohus, et asjaolu tõttu, et hagi jäeti rahuldamata ning et järelikult on vastuhagi kaotanud oma täiendava laadi, ei jää Üldkohus ilma selle nõude lahendamise kohtualluvusest. ( 46 )

74.

Seda arvestades leian, et perpetuatio fori põhimõtet tuleb kohaldada ka käesolevas kohtuasjas. Selles osas pean asjasse puutuvaks määruse 2017/1001 artiklis 122 sisalduvat viidet kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise valdkonna õigusnormidele, mille suhtes perpetuatio fori põhimõtet eespool kirjeldatud kohtupraktikas kohaldatavaks peeti. Kuigi ei saa vaielda selle üle, et viidatud põhimõtet kohaldatakse selleks, et jaotada liidu kaubamärke käsitlevate hagide kohtualluvus erinevate liikmesriikide vahel, ei näe ma, miks peaks erinevale järeldusele jõudma käesolevas kohtuasjas, kus vaieldakse tegelikult samuti kohtuliku või peaaegu kohtuliku pädevuse andmise reeglite üle.

75.

Perpetuatio fori põhimõte, mis seob kohtualluvuse vastuhagi esitamise hetkega, tagab lisaks õiguskindluse ja väldib minu arvates olulisi negatiivseid tagajärgi – menetlusökonoomia ja kostja kaitseõiguse kahjustamist –, mis tekiksid siis, kui põhihagist loobumist peetaks asjasse puutuvaks.

76.

Näiteks mõelge olukorrale, kus hageja loobub vahetult enne seda, kui lõpetatakse kohtuasi, mida iseloomustavad keeruline ja kulukas uurimine, või ta loobub lausa apellatsiooniastmes õiguste rikkumist käsitlevast hagist, kuna ta teadvustab endale, et tema hagi jäetakse arvatavasti rahuldamata. Kuna kohus jääks selle tagajärjel ilma vastuhagi lahendamise alluvusest, paneks see kostjale kohustuse alustada ametis menetlust algusest peale.

77.

Minu arvates ei ole vaieldav, et esimese kohtuastme menetluses läbiviidud toiminguid ja kasutatud aega olematuks tehes kahjustatakse menetlusökonoomia eesmärki, mis peaks iseloomustama mitte üksnes kohtute tegevust vaid ka ameti haldustegevust, arvestades, et dubleeritakse kattuvaid tegevusi, mis viivad määruse 2017/1001 alusel võrreldavate tulemusteni. Lisaks oleks kostja sunnitud kandma täiendavaid kulusid ametis menetluse algatamiseks. Märgin, et need negatiivsed tagajärjed tulenevad automaatselt otsusest – põhihagist loobumise kohta – mille teeb isik, kelle vastu kostja vastuhagi esitas.

78.

Antud tõlgendus ei lähe vastuollu määruses 2017/1001 sätestatud korra konkreetse eesmärgiga.

79.

Nagu juba märgitud, ilmneb määruse 2017/1001 põhjendusest 32 selgelt, et käsitletava korra aluseks olev oluline vajadus on, et „ELi kaubamärkide kehtivust ja rikkumist käsitlevad otsused omavad õigusjõudu kogu liidus ja hõlmavad kogu liidu territooriumi, sest ainult nii saab vältida vastuoluliste otsuste tegemist kohtutes ja ametis ning tagada, et ELi kaubamärgi ühtsust ei kahjustata“.

80.

Eesmärke, mis on käsitletavate õigusnormide aluseks ja millel rajaneb kaubamärgi kohtute alluvus kaubamärgi kehtetuks tunnistamise vastuhagides, ei kahjusta rikkumise põhihagi lõpetavad asjaolud. Need ei too kaasa mitme menetluse algatamist, kuna menetlus jääb ühe organi alluvusse, ega kahjusta riigisisese kohtu poolt kaubamärgi kehtivuse kohta tehtud otsuse erga omnes tõhusust. Järelikult säilitatakse nii menetlusökonoomia nõuded kui ka nõue, et kaubamärk peab kõikjal liidus ühtne olema. Lisaks ei teki mitte mingit vastuoluliste otsuste ohtu, arvestades, et küsimust lahendab ainult üks organ.

81.

Kokkuvõttes leian kõikide eelnevate kaalutluste põhjal, et kaubamärgi kohus säilitab oma pädevuse, et teha otsus ELi kaubamärgi kehtetuse kohta, mis tõstatati eespool viidatud määruse artikli 128 kohaselt, juhul kui rikkumise põhihagi on kehtivalt tagasi võetud.

VI.

Ettepanek

82.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Müncheni (liidumaa kõrgeim üldkohus Münchenis, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt: