(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/11/EL (3) võeti vastu selleks, et tagada liidu tarbijatele juurdepääs kvaliteetsetele vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, et lahendada tarbijate ja kauplejate vahel tekkinud lepinguõiguslikke vaidlusi, kui liidus asuv kaupleja müüb kaupu või osutab teenuseid tarbijale, kelle elukoht on liidus. Direktiiviga on ette nähtud vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kättesaadavus igat liiki riigisiseste ja piiriüleste tarbijavaidluste jaoks liidus ning tagatud, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused vastavad minimaalsetele kvaliteedistandarditele. Selles on nõutud, et liikmesriigid seiraksid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste toimimist. Selleks et suurendada tarbijate teadlikkust ja edendada vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamist, on direktiiviga ka ette nähtud, et kauplejad peavad teavitama tarbijaid võimalusest lahendada oma vaidlused kohtuväliselt, kasutades selleks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust.

(2)

2019. aastal avaldas komisjon aruande direktiivi 2013/11/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 524/2013 (4) rakendamise kohta, millest selgus, et tänu direktiivile 2013/11/EL on tarbijaturgude kaetus kvaliteetsete vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustega liidus paranenud. Aruandes leiti siiski ka seda, et mõnes sektoris ja mõnes liikmesriigis on tarbijad ja ettevõtjad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kasutusele võtmisel olnud aeglasemad kui mujal. Üheks selle põhjuseks oli tarbijate ja kauplejate vähene teadlikkus sellistest menetlustest liikmesriikides, kus need olid alles hiljuti kasutusele võetud. Teine põhjus oli tarbijate ja kauplejate usalduse puudumine reguleerimata vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste vastu. Riiklike pädevate asutuste 2022. aasta alguses esitatud andmed ja 2023. aastal läbi viidud direktiivi 2013/11/EL rakendamise hindamine näitavad, et kohtuvälise lahendamise menetluse kasutus püsis suhteliselt stabiilsena, v.a COVID-19 pandeemiaga seotud väike kaebuste hulga kasv. Enamik sidusrühmi, kellega hindamise käigus konsulteeriti, kinnitas, et tarbijate vähene teadlikkus ja arusaamine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustest, kauplejate vähene osalemine, lüngad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustega kaetuses teatavates liikmesriikides, suured kulud ja keerukad riigisisesed vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused ning erinevused vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste pädevustes on sageli tegurid, mis pärsivad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kasutuselevõttu. Piiriülestes vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes esineb muid tõkkeid, nagu rohkem kui ühe keele kasutamine ning kohaldatava õiguse mittetundmine ja spetsiifilised juurdepääsuga seotud probleemid haavatavate tarbijate jaoks.

(3)

Arvestades, et praegu toimub vähemalt kaks liidus elavate tarbijate tehtud viiest e-tehingust kolmandates riikides asuvate kauplejatega, tuleks direktiivi 2013/11/EL kohaldamisala laiendada, et võimaldada kolmandate riikide kauplejatel, kes seda soovivad, osaleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses, kui nimetatud kolmandate riikide kauplejad suunavad oma tegevuse ühte või mitmesse liikmesriiki Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 (5) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (6) tähenduses. Seda, kas kolmanda riigi kauplejad suunavad oma tegevuse ühte või mitmesse liikmesriiki, on võimalik kindlaks teha kõikide asjaomaste asjaolude, sealhulgas järgmiste tegurite põhjal: selles liikmesriigis üldiselt kasutatava keele või vääringu kasutamine; toodete või teenuste tellimise võimalus; vastava tippdomeeni kasutamine; rakenduse kättesaadavus asjaomase liikmesriigi rakenduste poes; kohaliku reklaami või selles liikmesriigis räägitavas keeles reklaami pakkumine või kliendisuhete haldamine, näiteks klientide teenindamine selles liikmesriigis üldiselt kasutatavas keeles. Liikmesriikidel peaks olema eelkõige vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste liigse koormuse vältimiseks võimalik kehtestada tingimused kolmandate riikide kauplejate osalemiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes. Need tingimused võivad eeskätt hõlmata kaupleja ja tarbija nõusolekut vaidluse lahendamisega selles liikmesriigis kohaldatava õiguse alusel, kus asub vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus ja on tarbija elukoht, ning kaupleja kohustust järgida vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusnorme, sealhulgas maksta korduvaid tasusid, kui see on kohaldatav.

(4)

Tarbijavaidlused on pärast direktiivi 2013/11/EL vastuvõtmist märkimisväärselt keerukamaks muutunud. Kaupade ja teenuste digitaliseerumine ning e-kaubanduse ja digireklaami kasvav tähtsus tarbijalepingute sõlmimisel on toonud kaasa selle, et järjest rohkem tarbijaid puutub kokku eksitava veebiteabe ja manipuleerivate liidestega, mis takistavad neil tegemast teadlikke ostuotsuseid. Seetõttu on vaja selgitada, et kaupade või teenuste müügist tulenevad lepinguõiguslikud vaidlused hõlmavad ka digisisu ja digiteenustega seotud vaidlusi.

(5)

Kui tarbija ja kaupleja sõlmivad lepingu, peaks tarbijal olema võimalik taotleda direktiivi 2013/11/EL alusel õiguskaitset teda kahjustanud võtete tõttu kas enne või pärast lepingu sõlmimist.

(6)

Direktiivi 2013/11/EL sisuline kohaldamisala peaks hõlmama näiteks lepingueelsest etapist tulenevaid olukordi, kui tarbija ja kaupleja on sõlminud lepingu, näiteks kui tarbija sõlmib lepingu konkreetse hinnakampaaniaga seotud eksitava reklaami põhjal, mis kuulub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (7) kohaldamisalasse. Muud näited hõlmavad olukordi, mis on seotud kohustusliku lepingueelse teabega, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/83/EL, (8) õigusega piletihindade ja lennulasti tariifide läbipaistvusele, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1008/2008, (9) õigusega saada enne reisi antavat teavet, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2021/782, (10) õigusega saada läbipaistvat teavet rändluskõnede ja rändlussõnumite jaemüügi tingimuste kohta, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2022/612, (11) või esitatava pakettreisi käsitleva lepingueelse teabega, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/2302 (12).

(7)

Vaidlusküsimuse esitamine vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele ei takista tarbijal pöörduda teise organi, näiteks tarbijaorganisatsiooni või riikliku täitevasutuse poole, ega takista seda teist organit võtmast asjakohaseid meetmeid asjaomase võttega tegelemiseks. Kohaldatavuse korral toimivad riiklikud täitevasutused ja vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused üksteist vastastikku täiendaval viisil. Riiklikud täitevasutused aitavad märkimisväärselt tarbijate õiguskaitsele kaasa, tegutsedes selle nimel, et tarbijatele olukorra heastamiseks võetakse kohustusi, ja hõlbustades kahju hüvitamise hagide esitamist, kuid sama tähtis on, et tarbijatel oleks võimalik taotleda õiguskaitset vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kaudu, ilma et see piiraks asjaomaste riiklike täitevasutuste pädevust.

(8)

Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2019/771 (13) puudutavad müügi- ja teenuselepingutega seotud tarbijaõigused ja kauplejate kohustused tarbijate ees ka olukordi, kus tarbijad kasutavad oma õigusi, mis on seotud seadusest tuleneva vastutusega. Vaidlused võivad tekkida ka siis, kui leping on sõlmitud, muu hulgas ebaõiglaste tingimuste üle, nagu on sätestatud nõukogu direktiivis 93/13/EMÜ, (14) andmetöötlusteenuse osutaja vahetamise õigusega, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2023/2854, (15) reisijate õigustega, nagu on sätestatud direktiivis (EL) 2015/2302, või üldiste tarbijaõigustega, nagu on sätestatud direktiivis 2011/83/EL.

(9)

Tarbijaõigused ja kauplejate kohustused tarbijate ees seoses müügi- ja teenuselepingutega võivad tekitada vaidlusi ka pärast lepingu lõppemist. Nii on see muu hulgas kauplejate Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/770 (16) kohase kohustuse puhul hoiduda kasutamast tarbija antud või loodud sisu.

(10)

Võttes arvesse direktiivi 2013/11/EL olemust, mis taotleb minimaalset ühtlustamist, on liikmesriikidel õigus kohaldada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi vaidlustes, mis on seotud liidu ja liikmesriigi õiguses sätestatud muude õigustega, näiteks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 101 ja 102 tulenevate õigustega. Lisaks on liikmesriikide otsustada, milline vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus on pädev millist liiki vaidluste puhul.

(11)

Kui digiplatvormi pakkuja ja selle pakkuja teenuste saaja vahel tekib vaidlus, mis on seotud kõnealuse teenuseosutaja tegevusega tema platvormil oleva ebaseadusliku või kahjuliku sisu modereerimisel, kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2022/2065 (17) artiklit 21 (vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta) kõnealuse määruse artikli 2 lõike 4 kohaselt, kuna nimetatud määruse artiklis 21 on selliste vaidluste kohta sätestatud üksikasjalikumad normid.

(12)

Direktiivis 2013/11/EL sätestatud mõistete määratlused peaksid kajastama direktiivi 2013/11/EL kohaldamisala, mida laiendatakse käesoleva muutmisdirektiiviga.

(13)

Digisisu antakse üle ja digiteenuseid osutatakse internetis sageli selliste lepingute alusel, mille kohaselt tarbija ei maksa kauplejale hinda, vaid esitab talle selle asemel isikuandmeid. Direktiivi 2013/11/EL kohaldatakse praegu ainult selliste lepingute suhtes, mille kohaselt tarbija maksab või võtab kohustuse maksta hinda. Seetõttu ei hõlma see lepinguid, mille puhul tarbija esitab kauplejale isikuandmeid hinda maksmata. Arvestades, et on ka lepinguid, mille puhul tarbija esitab või kohustub esitama hinna maksmise asemel isikuandmeid, tuleks mõistete „müügileping“ ja „teenuse osutamise leping“ määratlusi kohandada ning lisada mõisted „kaup“, „digisisu“ ja „digiteenus“.

(14)

Liikmesriigid peaksid kehtestama meetmed, et edendada kauplejate ja tarbijate osalemist vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes. Sellised meetmed võivad olla rahalist või mitterahalist laadi. Mitterahalisteks meetmeteks võivad olla teavituskampaaniad või osalemistunnistused. Rahalisteks meetmeteks võivad olla näiteks nõuetele vastavatele kauplejatele pakutav soodsam tasu või sooduskohtlemine, tarbijate ja kauplejate tasuta osalemine menetlustes, teatava arvu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kulude hüvitamine, et hõlbustada tutvumist nende menetluste eelistega, töötajate koolituskavade pakkumine ja vaidluste kohtuvälise lahendamise sektoripõhiste üksuste loomise kaasrahastamine.

(15)

Direktiivi 2013/11/EL kohaselt võivad liikmesriigid juba võtta riigisiseseid meetmeid, millega muudetakse kauplejate osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes kohustuslikuks, tingimusel et need riiklikud meetmed ei takista pooli kasutamast oma õigust pöörduda kohtusse. Mitu liikmesriiki on juba vastu võtnud riiklikud meetmed kauplejate kohustuslikuks osalemiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes mõnes konkreetses majandussektoris. Konkreetsete sektorite kohustuslik osalemine on toonud kasu nii tarbijatele kui ka kauplejatele. See aitab suurendada kauplejate usaldust vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi vastu ning seetõttu on kauplejad rohkem valmis vaidluste kohtuvälise lahendamise otsuseid täitma. Kohustuslik osalemine toob käegakatsutavat kasu ka tarbijatele, muutes kauplejatega tekkinud vaidluste lahendamise lihtsamaks, kiiremaks ja odavamaks, suurendades sellega tarbijate usaldust vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste suhtes.

(16)

Kehtestades ja rakendades meetmeid kauplejate ja tarbijate osalemise edendamiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, peaksid liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu konkreetsetele ettevõtlussektoritele, kus kauplejate osalus vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes on väike, ning nendes sektorites kasutatavatele võtetele, mille kohta tarbijad on korduvalt kaebusi esitanud, nagu tõendavad olemasolevad andmed ja kaebuste statistika. Eelkõige on selliseks sektoriks transpordi- ja turismisektor, eelkõige lennureisijate õiguste valdkond. Alternatiivina meetmetele, millega nendes sektorites edendatakse kauplejate osalemist vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes, peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada nende sektorite kauplejatele kohustuslik osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes.

(17)

Tagamaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused sobivad kasutamiseks digiajastul, kus suhtlemine toimub internetis, sealhulgas rahvusvahelises kontekstis, on vaja tagada kiired ja õiglased menetlused kõigi tarbijate jaoks. Liikmesriigid peaksid tagama, et nende territooriumil asuvatel vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel on pädevus pakkuda vaidluste lahendamise menetlusi liidus või väljaspool liitu asuvate kauplejate ja nende territooriumil elavate tarbijate vaheliste vaidluste lahendamiseks.

(18)

Direktiivi 2013/11/EL kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused on kättesaadavad ja kergesti juurdepääsetavad nii veebis kui ka väljaspool seda. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused võimaldavad tarbijatel algatada ja jälgida vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi digitaalsete vahendite, näiteks veebipõhiste kasutajaliideste ja veebipõhiste kaebuse esitamise vormide kaudu, saavad neid vahendeid kasutada kõik tarbijad, sealhulgas haavatavad või erineva digikirjaoskuse tasemega tarbijad. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, mis on avaliku sektori asutused, on juba hõlmatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/2102 (18). On oluline, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, mis on eraõiguslikud asutused, püüaksid järgida võimaluste ja teostatavuse piires samu juurdepääsetavuse standardeid.

(19)

Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavatel füüsilistel isikutel on tarbijavaidluste kohtuvälise või kohtuliku lahendamise alal vajalikud teadmised ja oskused, samuti üldine arusaamine õigusest. Selleks peaksid liikmesriigid ühtlasi tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused pakuvad vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavatele füüsilistele isikutele vajaduse korral koolitust. Kõnealust koolitust tuleks kohandada vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate füüsiliste isikute tegelikule ja nõutavale eksperditeadmiste tasemele.

(20)

Selleks et täita nõuet esitada kaebus ja vajalikud lisadokumendid veebis jälgitaval viisil, tuleks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustelt nõuda vähemalt kaebuse kättesaamise kinnitamist püsival andmekandjal ja vahendite tagamist, mille abil on võimalik selliste kaebuste tuvastamine edasises teabevahetuses.

(21)

Tehnoloogia areng võib aidata kaasa vaidluste lahendamise automatiseerimisele, võimaldades saavutada kiiremaid ja järjepidevamaid tulemusi. Automatiseeritud vahenditega, mida kasutatakse selleks, et aidata vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel jõuda tulemusteni, võivad kaasneda teatavad kallutatuse ja läbipaistmatusega seotud riskid. Seetõttu peaks selliste automatiseeritud vahendite kasutamine otsustusprotsessis olema täiesti läbipaistev ja pooli tuleks nende kasutamisest enne teavitada. Lisaks peaks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse pooltel, kes kasutavad otsustusprotsessis automatiseeritud vahendeid, olema võimalik taotleda, et kõnealuse tulemuse vaataks läbi füüsiline isik vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusest. Kõnealune füüsiline isik peab vastama direktiivi 2013/11/EL nõuetele, mille kohaselt ta peab olema piisavalt asjatundlik, sõltumatu ja erapooletu. Otsustusprotsessi tuleks mõista tegevusena, mis mõjutab otsuseid selle kohta, kas vaidlust menetleda või mitte, ning otsuseid, mis puudutavad vaidluse tulemust, ning ei hõlma puhtalt haldusalaseid või tehnilisi ülesandeid.

(22)

Mitmes olukorras, näiteks lendude massilise tühistamise puhul COVID-19 pandeemia ajal, osutusid vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused oluliseks mehhanismiks, et tulla toime suurema hulga tarbijaprobleemidega. Seepärast peaksid liikmesriigid lubama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel juhtumeid liita, et muuta vaidluste kohtuvälise lahendamise tulemused ühtsemaks tarbijate jaoks, kelle puhul on kasutatud sama ebaseaduslikku võtet, ning kulutõhusamaks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja kauplejate jaoks, näiteks juhul, kui juhtumite liitmine toob kaasa kiirema või sidusama vaidluste lahendamise. Liikmesriigid peaksid tagama, et tarbijaid teavitatakse sellisest juhtumite liitmisest, et nad saaksid otsustada, kas nad soovivad liidetud juhtumeid puudutavas vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda või mitte. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalus kehtestada juhtumite liitmiseks lisatingimusi. Näiteks peaks liikmesriikidel olema võimalik näha ette, et tarbijad saavad esitada oma juhtumite liitmise puhul vastuväite või et tarbijad peavad andma juhtumite liitmiseks oma sõnaselge nõusoleku. Samuti peaks liikmesriikidel olema lubatud otsustada, kas vastuväite või selgesõnalise nõusoleku puudumise korral jätkub vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus ilma juhtumite liitmiseta või see lõpetatakse. Lisatingimused võivad hõlmata nõudeid juhtumite teatava sarnasuse kohta. Seoses sellega peaks liikmesriikidel olema võimalus kehtestada norme selle kohta, kuidas tuvastada sarnaseid juhtumeid, et neid liita. On tarvilik selgitada, et käesoleva direktiiviga muudetavas direktiivis 2013/11/EL sätestatud nõuet, et vaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavatel füüsilistel isikutel peavad olema vajalikud teadmised ja oskused tarbijavaidluste kohtuvälise või kohtuliku lahendamise valdkonnas, kohaldatakse ka juhtumite liitmise suhtes.

(23)

Liikmesriigid peaksid tagama, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ei keeldu menetlemast vaidlusi, mille puhul kauplejad on kehtestanud oma ettevõttesisestes kaebuste menetlemise süsteemides ebaproportsionaalsed reeglid, mida tuleb järgida enne, kui kaebuse saab suunata vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele. Näiteks seisavad mõned tarbijad teatavates turusektorites silmitsi põhjendamatu koormusega, nagu näiteks mitu kohustuslikku etappi kaebuse menetlemisel või kohustus tõendada, et nad on võtnud ühendust kaupleja müügijärgse teeninduse konkreetse üksusega.

(24)

Direktiivi 2013/11/EL kohaselt saavad liikmesriigid lisaks valdkondlikele liidu õigusaktidele, millega nähakse kauplejatele ette kohustus osaleda vaidluste kohtuvälises lahendamises sektorites, mida liikmesriigid peavad sobivaks, kehtestada riigisisesed õigusnormid, millega nähakse kauplejatele ette kohustus osaleda vaidluste kohtuvälises lahendamises. Igal juhul peaksid liikmesriigid tagama, et kui pädev vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus on otsustanud tarbija kaebuse oma menetlusnormide kohaselt läbi vaadata, võtab kõnealune vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus asjaomase kauplejaga ühendust ja kutsub ta vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses osalema, olenemata sellest, kas kaupleja osalemine on kohustuslik või mitte. Selleks et julgustada kauplejaid osalema vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes ning tagada nõuetekohane ja kiire vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus, tuleks liidus asutatud kauplejaid kohustada vastama teatava ajavahemiku jooksul vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste päringutele selle kohta, kas nad nõustuvad kavandatavas vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses osalema. Vastamiskohustuse eesmärk on kaasata kauplejad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusse ning tagada, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ja tarbijad teavad, kas kaupleja osaleb konkreetse juhtumi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses või mitte. Kauplejalt ei tohiks siiski vastamist nõuda juhul, kui kohaldatava õigusega nähakse ette kohustuslik osalemine vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses või kui kauplejal on lepingust tulenevalt kohustus osaleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses. See ei piira kohaldamast menetlusnorme, mis võimaldavad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse lõpetada, kui kaupleja käesolevas direktiivis sätestatud tähtaegade jooksul selles vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses ei osale. Samuti ei tohiks kauplejalt vastust nõuda siis, kui vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel on õigus jõuda tulemuseni isegi siis, kui kaupleja vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses ei osale.

(25)

Ajavahemik, mille jooksul kaupleja peab vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust teavitama sellest, kas ta kavatseb vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda või mitte, ei tohiks reeglina olla pikem kui 20 tööpäeva. Keerukate vaidluste puhul või erandlikel asjaoludel peaks vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel siiski olema õigus seda ajavahemikku pikendada, et anda kauplejale võimalus vaidlust põhjalikult analüüsida ja otsustada, kas osaleda vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses. Igal juhul ei tohiks see ajavahemik ületada 30 tööpäeva. Tarbijat tuleks kohaldataval juhul teavitada selle ajavahemiku pikendamisest. Kui kaupleja ei vasta vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele ettenähtud ajavahemiku jooksul, peaks kõnealusel vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusel olema õigus käsitada kaupleja vastamata jätmist kaupleja keeldumiseks menetluses osaleda ning juhtum lõpetada. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus peaks teavitama sellest tarbijat.

(26)

Selleks et vähendada teabe- ja aruandlusnõudeid ning hoida kokku vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja riiklike pädevate asutuste kulusid, tuleks aruandlus- ja teabenõudeid lihtsustada ning vähendada teabe hulka, mida vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused pädevatele asutustele esitavad. Näiteks peaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused tegema oma tegevusaruanded üldsusele kättesaadavaks vähemalt iga kahe aasta järel, mitte igal aastal. Liikmesriikidel peaks siiski olema lubatud kehtestada lühemad, näiteks üheaastased aruandeperioodid. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustel peaks samuti olema võimalus edastada need tegevusaruanded asjaomastele pädevatele asutustele, et täita muid direktiivi 2013/11/EL kohaseid aruandekohustusi, tingimusel et need aruanded sisaldavad kõiki selliste kohustuste täitmisega seotud nõutud teabe elemente.

(27)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused peaksid eelistatavalt olema tarbijale tasuta. Tasu kohaldamisel peaks olema tegemist sümboolse tasuga. Selleks et suurendada vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kättesaadavust ja atraktiivsust tarbijate jaoks, peaksid liikmesriigid innustama vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi hüvitama tarbijatele nende makstud sümboolse tasu, juhul kui ja niivõrd, kui kaebus on põhjendatud. On oluline selgitada, et hüvitama peavad liikmesriigid, kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega, ja mitte keegi teine, näiteks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluse teine pool.

(28)

Selleks et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste töökoormust tulemuslikult vähendada ja anda neile rohkem aega aruannete esitamiseks pädevatele asutustele, tuleks direktiivi 2013/11/EL kohase iga nelja aasta tagant esitatava aruande esitamise kuupäeva mõne kuu võrra pikendada.

(29)

Paljudes liikmesriikides ei ole tarbijatel endiselt piisavalt teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste olemasolu ja nende pakutavate teenuste kohta. Selleks et suurendada tarbijate teadlikkust vaidluste kohtuvälise lahendamise üksustest ja vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes osalevatest kauplejatest, peaksid kauplejad esitama teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta selgelt, eristuvalt, arusaadavalt ja kergesti juurdepääsetaval viisil. Kui kauplejal on veebisait, peaks ta esitama asjaomase teabe kõnealusel veebisaidil. Kauplejad peaksid sellise teabe esitama ka oma üldtingimustes.

(30)

Kaupleja olemasolev kohustus täpsustada juhul, kui tarbija kaebuse alusel tekkinud vaidlust ei suudeta lahendada, seda, kas kõnealune kaupleja kavatseb selle vaidluse lahendamiseks kasutada asjakohaseid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusi või mitte, tuleks välja jätta, kuna see on hõlmatud kaupleja kohustusega teavitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust sellest, kas ta kavatseb vaidluse kohtuvälise lahendamise menetluses osaleda või mitte.

(31)

Tarbijaõiguste jõustamise süsteemi üldise järjepidevuse ja sidususe tagamiseks on äärmiselt oluline tarbijaõiguste täitmise tagamisega seotud erinevate organite kiire koostöö. Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja tarbijakaitset käsitlevate liidu õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate riiklike asutuste vaheline koostöö peaks hõlmama vastastikust teabevahetust konkreetsete ettevõtlussektorite võtete kohta, mille kohta tarbijad on korduvalt kaebusi esitanud, nagu näiteks ebaausad kaubandustavad või ebaõiglased tingimused. Oluline on selgitada, et kuna vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused ei ole pädevad otsustama, kas tarbijakaebustes kirjeldatud võte kujutab endast ebaausat kaubandustava, võib selline teabevahetus puudutada üksnes potentsiaalselt ebaausaid kaubandustavasid ja ebaõiglasi tingimusi.

(32)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nõuetekohase ja tulemusliku toimimise tagamiseks peaksid pädevad asutused vajaduse korral kontrollima selliste üksuste toimimist ja tegevust, mis on vajalikud, et seirata direktiivi 2013/11/EL nõuete täitmist, näiteks kui pädevad asutused saavad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste pooltelt igakülgselt põhjendatud kaebusi, mis osutab sellele, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus ei täida süstemaatiliselt direktiivi 2013/11/EL nõudeid.

(33)

Tarbijate ja kauplejate tulemuslikuks abistamiseks piiriülestes vaidlustes on vaja tagada, et liikmesriigid määravad vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid, kes vastutavad selgelt määratletud ülesannete eest. Euroopa tarbijakeskustel on selliste ülesannete täitmiseks head võimalused, kuna nad on spetsialiseerunud nende tarbijate abistamisele, kellel on probleeme piiriüleste ostudega, kuid liikmesriikidel peaks olema võimalik valida ka muid asjakohaste eksperditeadmistega organeid. Nimetatud vaidluste kohtuvälise lahendamise määratud kontaktpunktidest tuleks teavitada komisjoni ja need peaksid moodustama osa komisjoni loodavast võrgustikust.

(34)

Tagamaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused, pädevad asutused ja vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid suudavad oma ülesandeid, eelkõige käesoleva muutmisdirektiiviga kehtestatud ülesandeid tõhusalt täita, peaks neil olema piisavalt inimesi ning materiaalseid ja rahalisi vahendeid. Liikmesriikidele peaks jääma võimalus määrata kindlaks selleks sobivad rahastamisvormid.

(35)

Tõhususe ja tulemuslikkuse huvides tunnistati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2024/3228 (19) kehtetuks määrus (EL) nr 524/2013 ning lõpetati määruse (EL) nr 524/2013 kohaselt loodud Euroopa internetipõhise vaidluste lahendamise platvormi tegevus. Sellest tulenevalt peaksid vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid võtma üle määruses (EL) nr 524/2013 sätestatud kontaktpunktide asjaomased ülesanded. Kõnealused ülesanded hõlmavad muu hulgas ja taotluse korral teabe andmist vaidluses osalevatele pooltele ning poolte ja pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse vahelise suhtluse hõlbustamist.

(36)

Õiglase menetluse tagamiseks peaksid piiriülestes vaidlustes osalevad tarbijad pöörduma oma elukohajärgse vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunkti poole, pärssides nii vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktide valimist selle järgi, kus on tarbijale mugavam või kus on lootust jõuda soodsama tulemuseni.

(37)

Vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid peaksid taotluse korral abistama tarbijaid, kes kavatsevad esitada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusele piiriülese vaidluse. Nende ülesanded peaks piirduma toe ja juhendamise pakkumisega ega tohiks hõlmata kaebuste esitamist tarbijate nimel ega nende esindamist vaidluses. Osutatav abi peaks hõlbustama poolte ja vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse vahelist teabevahetust. Selline abi võiks hõlmata pädeva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse tuvastamist, menetlusnormide kohta teabe andmist ning abi asjakohaste dokumentide ettevalmistamisel ja edastamisel. Selline abi võiks asjakohasel juhul hõlmata ka teabe, dokumentide või menetlusnormide masintõlke pakkumist. Vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktid võiksid anda ka üldist teavet liidu ja liikmesriigi õigusest tulenevate tarbijaõiguste kohta ning teavitada pooli muudest kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest, kui vaidlust ei ole võimalik lahendada vaidluste kohtuvälise lahendamise teel. Tarbijatel ja kauplejatel peaks olema võimalik taotleda abi oma elu- või asukohaliikmesriigi vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktilt. Võttes arvesse direktiivi 2013/11/EL olemust, mis taotleb minimaalset ühtlustamist, peaks liikmesriikidel olema võimalus lubada vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktidel abistada ka tarbijaid ja kauplejaid, kes pöörduvad vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste poole riigisiseste vaidluste korral. Selline laiendatud abi võib hõlmata abi andmist haavatavatele tarbijatele, nagu näiteks tarbijatele, kellel puudub või on piiratud juurdepääs digitehnoloogiale.

(38)

Kuigi vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlused peaksid olema lihtsad, abistab tarbijat mõnikord vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluses tema valitud kolmas isik, näiteks tarbijaorganisatsioonid või ettevõtted, mis pakuvad nõuete menetlemist vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste käigus. Selline abi võiks hõlmata tarbijate abistamist taotluse ja muude dokumentide esitamisel, nende nõustamist võimalike nõuete kohta, jälgides menetluse käiku ja võimaldades pooltele kokkuleppe saavutamist. Liikmesriigid peaksid tagama, et sellise abi osutajad teevad seda täiesti läbipaistvalt, eelkõige mis puudutab seotud menetlusnorme ja -kulusid, samuti võimalikke tasusid abi eest. Sellise abi pakkumisel tarbijatele tuleks toimida heas usus.

(39)

Direktiivi 2013/11/EL kohaldatakse jätkuvalt üksnes tarbijate ja kauplejate vaheliste vaidluste suhtes. Kauplejate omavahelised vaidlused ei kuulu nimetatud direktiivi kohaldamisalasse. Liikmesriigid saavad siiski kooskõlas liidu õigusega hõlbustada füüsilisest isikust ettevõtjate või mikroettevõtjate juurdepääsu vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele, et sellistel ettevõtjatel oleks võimalik kasutada sõltumatuid, erapooletuid, läbipaistvaid, tulemuslikke, kiireid ja õiglasi vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteeme.

(40)

Tagamaks, et tarbijatel on lihtne leida sobiv vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, eelkõige piiriüleses kontekstis, tuleks komisjonil töötada välja kasutajasõbralik interaktiivne digivahend, mis annab teavet tarbijate õiguskaitsevahendite kohta, sealhulgas teavet vaidluste kohtuvälise lahendamise kasutamise kohta piiriüleses kontekstis, ja kus on esitatud lingid tarbijaõigusi käsitlevale teabele, ning seda vahendit edendada ja hooldada. Kõnealuse vahendi eesmärk peaks olema aidata tarbijatel mõista oma konkreetse juhtumi jaoks sobivaid õiguskaitselahendusi ja võtta asjakohaseid meetmeid. See peaks sisaldama otselinke vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste pakutavatele kaebuse vormidele, kui need on olemas, ning vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste ja kontaktpunktide teabe masintõlke funktsioonile. Lisaks peaks kõnealune vahend sisaldama komisjonile teatatud vaidluste kohtuvälise lahendamise kontaktpunktide nimekirja. Kuigi komisjon on juba kohustatud vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nimekirja oma veebisaidil korrapäraselt avaldama, peaksid selle vahendi lisafunktsioonid, nagu otselingid kaebuse vormidele ja masintõlke funktsioonile, olema kättesaadavad võimalikult kiiresti ja hiljemalt 20. aprillil 2026.

(41)

Seetõttu tuleks direktiivi 2013/11/EL vastavalt muuta.

(42)

Pärast määruse (EL) nr 524/2013 kehtetuks tunnistamist tuleb muuta direktiivi (EL) 2015/2302 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive (EL) 2019/2161 (20) ja (EL) 2020/1828, (21)

1)

Artikli 2 lõige 1 asendatakse järgmisega:

(*1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2011/83/oj).“ "

2)

Artikli 4 lõike 1 punktid c, d, e ja f asendatakse järgmisega:

(*2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28 ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2019/771/oj)."

(*3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/dir/2019/770/oj)."

(*4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2012/1215/oj).“ "

3)

I peatükki lisatakse järgmine artikkel:

4)

Artiklit 5 muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

7)

Artiklit 13 muudetakse järgmiselt:

8)

Artikkel 14 asendatakse järgmisega:

9)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

10)

Artiklit 20 muudetakse järgmiselt:

11)

Artiklisse 24 lisatakse järgmine lõige:

„g)

teave olemasolevate kaebuste lahendamise ettevõttesiseste menetluste ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/11/EL (*6) kohaste vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide kohta ning kohaldataval juhul selle kohta, millise vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse alla kaupleja kuulub;

„b)

esitada kaebuse Euroopa tarbijakeskuste võrgustiku pädevale keskusele, olenevalt sellest, millised isikud on kaasatud.“