KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE direktiivi 2009/33/EÜ (keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta) kohaldamise kohta /* COM/2013/0214 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE direktiivi 2009/33/EÜ (keskkonnasõbralike ja
energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta) kohaldamise kohta Sissejuhatus See on esimene aruanne
23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/33/EÜ (keskkonnasõbralike ja
energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta)[1] (edaspidi
„keskkonnasõbralike sõidukite direktiiv”) kohaldamise ja liikmesriikide võetud
toetavate meetmete kohta, nagu on nõutud kõnealuse direktiivi artiklis 10. Direktiiv 2009/33/EÜ on olnud jõus lühikest
aega ja selle rakendamine on mitmes liikmesriigis märkimisväärselt hilinenud.
Lisaks raskendas analüüsi liikmesriikide aruandekohustuse puudumine ja
olemasolevate andmete vastuolulisus. Seepärast saab käesolevas aruandes esitada
üksnes piiratud kvalitatiivse analüüsi, mis põhineb peamiselt
juhtumiuuringutel. Üksikasjalik teave on esitatud komisjoni jaoks koostatud
uuringus[2]. Keskkonnasõbralike sõidukite direktiivi
eesmärk on edendada keskkonnasõbralike ja energiatõhusate sõidukite turgu ning
anda seega transpordisektoris panus ELi energia-, kliima- ja
keskkonnapoliitikasse. Direktiivi ülevõtmise tähtajaks määrati
4. detsember 2010. Direktiivi kohaldatakse
riigihankedirektiivides[3]
määratletud tellivate asutuste ja ostjate [Termin on muutunud. Uus termin on
„avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad”] ostetavate sõidukite
ning avaliku reisijateveoteenuse osutamist käsitlevas määruses[4] määratletud avaliku veoteenuse osutajate suhtes.
Direktiivi kohaselt tuleb arvesse võtta kogu kasutusiga hõlmavat
energiatarbimist, süsinikdioksiidi (CO2) heidet ning
lämmastikoksiidide, muude süsivesinike kui metaani ja tahkete osakeste heidet. Keskkonnasõbralike sõidukite direktiiviga kehtestati seega
riigihankeõiguses kogu ELi jaoks esmakordselt säästlikkuse kohustused. Direktiivis
on sätestatud kaks valikut energia- ja keskkonnamõju arvessevõtmiseks. Esimene
valik võimaldab kehtestada energia- ja keskkonnamõju arvesse võttes sõidukite
tõhususe tehnilised spetsifikatsioonid. Teine valik võimaldab kasutada
nimetatud mõju lepingu sõlmimise kriteeriumina. Direktiivis on
kindlaks määratud sõidukite kogu kasutusiga hõlmava energiatarbimise, CO2-heite
ja saasteainete heitkoguste kulude arvutamise metoodika. Sellises rahalises
väärtuses väljendamise lähenemisviisis võetakse arvesse transpordi väliskulusid
– see on ELi poliitika üks pikaajalisi eesmärke. Sellega antakse eelis
energiatõhusamatele ja keskkonnasõbralikumatele sõidukitele – nii tavapärased
sisepõlemismootoriga sõidukid kui ka alternatiivkütuseid kasutavad sõidukid –
ning kiirendatakse nende turuosa suurenemist. 1. Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiivi rakendamine liikmesriikides Direktiivi ülevõtmise
tähtajaks määrati 4. detsember 2010. Nimetatud kuupäevaks täitsid selle
kohustuse vaid kolm liikmesriiki. Komisjon pidi algatama rikkumismenetluse
liikmesriikide suhtes, kes nimetatud kohustust ei täitnud. Käesoleva aruande
koostamise ajaks olid kõik algatatud rikkumismenetlused lõpetatud, sest
asjaomased liikmesriigid olid direktiivi üle võtnud. Paraku ei ole üks liikmesriik direktiivi veel täielikult riigi
õigusaktidesse üle võtnud. Selles liikmesriigis, Lätis, on ülevõtmisprotsess
alles käimas. Tabelis 1 on esitatud ülevaade direktiivi ülevõtmise
käigust. Tabel 1. Ülevaade
keskkonnasõbralike sõidukite direktiivi ülevõtmisest liikmesriikides || Liikmesriik || Liikmesriigi õigusesse ülevõtmine || Komisjoni meetmed Direktiivis sätestatud kuupäev: 4. detsember 2010 || Tšehhi Vabariik Taani, Portugal || september 2010 detsember 2010 || –– 2011 || Leedu Bulgaaria, Küpros, Ungari, Itaalia, Hispaania Rumeenia Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Malta || veebruar 2011 märts 2011 aprill 2011 mai 2011 || 27. jaanuar 2011: riigi meetmetest teatamata jätmise tõttu saadeti märgukiri ELi 13 liikmesriigile (Belgia, Saksamaa, Hispaania, Soome, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Leedu, Ungari, Malta, Madalmaad, Poola ja Rumeenia) Kreeka, Iirimaa, Luksemburg, Madalmaad, Slovakkia, Rootsi Ühendkuningriik Belgia, Eesti || juuni 2011 juuli 2011 oktoober 2011 || 16. juuni 2011: põhjendatud arvamus saadeti ELi 10 liikmesriigile (Austria, Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Iirimaa, Luksemburg, Sloveenia, Slovakkia, Rootsi ja Ühendkuningriik) 25. november 2011: Ahvenamaaga seotud meetmete puudumise tõttu saadeti põhjendatud arvamus Soomele 2012 || Austria Sloveenia Soome Läti || veebruar 2012 märts 2012 aprill 2012 2013 (kavandatud) || 22. märts 2012: komisjoni otsustas algatada Soome vastu menetluse Euroopa Kohtus (menetlus lõpetati pärast seda, kui Soome teatas direktiivi terviklikust ülevõtmisest) Ülevõtmine tähendas
enamasti riigihankeid käsitlevate olemasolevate õigusaktide muutmist, mitte
uute õigusaktide vastuvõtmist. Mitmes liikmesriigis on ka koostatud või kavas
koostada suunised direktiivi 2009/33/EÜ rakendamise kohta. Liikmesriigid ei
teatanud kõnealuse direktiivi artiklis 2 sätestatud vabastuste
kasutamisest. 30. märtsil 2009
ehk päeval, mil Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi vastu võttis, avas komisjon
keskkonnasõbralike sõidukite direktiivi rakendamise hõlbustamiseks
internetiportaali. Portaalis esitati direktiivi kohta täiendavaid
selgitusi. Samuti oli seal kalkulaator energia, CO2 ja
saasteainetega seotud kulude rahalise väärtuse arvutamiseks ning teave
liikmesriikide asjakohaste strateegiate ja meetmete kohta. Hiljem avati
seoses direktiivi 2009/33/EÜ ülevõtmisega põhjalikum keskkonnasõbralike
sõidukite portaal,[5]
et hõlbustada direktiivi kohaldamist. Selles on olemasolevad andmed kõigi
müüdavate sõidukite kogu kasutusiga hõlmavate kulude arvutamiseks. Portaal
hõlbustab ühishangete tegemist, et aidata sõidukite ühisostude kaudu saavutada
suurematel mahtudel põhinevat mastaabisäästu. Samuti teavitab portaal
riigihankeid käsitlevatest õigusaktidest ning keskkonnasõbralike ja
energiatõhusate sõidukite ostmist ja kasutamist toetavatest konkreetsetest
programmidest ja stiimulitest ELi tasandil ning eri liikmesriikide riiklikul,
piirkondlikul ja kohalikul tasandil. 2. Liikmesriikide
võetud toetavad meetmed Paljud liikmesriigid
on viimastel aastatel rakendanud keskkonnasõbralike ja energiatõhusate
sõidukite turu arengu toetamiseks täiendavaid meetmeid, mis on aidanud kaasa
keskkonnasõbralike sõidukite direktiivis seatud eesmärkide saavutamisele. Need
meetmed on muu hulgas riigiasutuste stiimulid ja toetused keskkonnasõbralike
sõidukite kasutamiseks, keskkonnasõbralike ja energiatõhusate sõidukite ostu ja
kasutamist kaudselt toetavad meetmed (nt valikulised juurdepääsupiirangud ja
kohaliku nõudluse suunamine keskkonnaalaste kriteeriumide kaudu) ning sõidukite
maksustamise meetmed. Juurdepääsupiirangute
kehtestamise korral peavad sõidukid tavaliselt turule pääsemiseks vastama
teatavale kohustuslikule normile/heitetasemele. Meetme eesmärk on küll
parandada keskkonnatingimusi mingis kindlas piirkonnas, kuid kasu võib olla ka
laialdasem, kui meetme tulemusena ergutatakse keskkonnasõbralike ja
energiatõhusate sõidukite kasutuselevõttu. Selliste näidisprojektidega nagu algatuse
CIVITAS raames toetatavad projektid saaks edendada häid tavasid ning suurendada
huvi keskkonnasõbralike ja energiatõhusate sõidukite vastu avalikus sektoris,
eriti kui seeläbi saadakse reaalset kasu. Seades eesmärgiks
alternatiivsetel kütustel või tehnoloogial põhinevate keskkonnasõbralike ja
energiatõhusate sõidukite ostu ja kasutamise, on väga tähtis rajada asjakohane
tankimise/laadimise infrastruktuur. Kui tarbijatel puudub kindlustunne
alternatiivkütuste kättesaadavuse suhtes, võib see selliste kütuste
kasutuselevõttu takistada. Selle asjaolu tähtsust rõhutatakse komisjoni
ettepanekus võtta vastu direktiiv alternatiivkütuste infrastruktuuri
kasutuselevõtu kohta[6]. Asjakohase
tankimise/laadimise infrastruktuuriga varustatus on liikmesriigiti ja
liikmesriikide eri piirkondade lõikes väga erinev ning vajaks suuremat
ühtlustamist; nii saaks siseturgu täiel määral rakendada alternatiivkütuseid
kasutavate keskkonnasõbralike ja energiatõhusate sõidukite laialdaseks
kasutuselevõtuks, mida käsitletakse komisjoni teatises puhta energia ja
transpordi kohta[7]. 3. Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiiviga ettenähtud valikute kasutamine Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiivi riigi õigusaktidesse ülevõtmisel on enamik liikmesriike
jätnud alles kõik direktiivi artikli 5 lõikes 3 sätestatud valikud. See võimaldab
riigiasutustel võtta hankemenetlustes arvesse sõidukite energia- ja
keskkonnamõju, kehtestades tehnilised spetsifikatsioonid või kasutades seda
mõju lepingu sõlmimise kriteeriumina. Viimasel juhul võib seda mõju ka
rahalises väärtuses väljendada. Liikmesriigid nimetasid kõigi keskkonnasõbralike sõidukite direktiivi
artikli 5 lõikes 3 sätestatud valikute allesjätmise peamiste
põhjustena soovi tagada ostjatele suurem paindlikkus, anda ostjatele võimalus
kasutada nende hankevajadustele kõige sobivamaid valikuid ja võimaldada
kohalikes oludes kõige sobivamaid valikuid. Lihtsustamise või riiklikule
lähenemisviisile vastavuse tagamise kaalutlustel on neid valikuid piiranud vaid
Sloveenia (lubas ainult kasutada energia- ja keskkonnamõju lepingu sõlmimise
kriteeriumina), Tšehhi Vabariik (ei näinud ette rahalises väärtuses
väljendamise valikut) ja Rootsi (ei sätestanud võimalust kasutada energia- ja
keskkonnamõju lepingu sõlmimise kriteeriumina). Tabelis 2 on esitatud ülevaade
direktiivi kohaldamisest. Tabel 2. Artikli 5 lõike 3 kohaldamine ELi
liikmesriikides Liikmesriikides seoses artikli 5 lõikega 3 võetud meetmed || Liikmesriigid Kõik valikud on lubatud || 24 liikmesriiki: Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Madalmaad, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Soome, Taani, Ungari, Ühendkuningriik Lubatud on ainult valik 1 (st sõidukite energia- ja keskkonnatõhususe tehniliste spetsifikatsioonide kehtestamine) || - Lubatud on ainult valik 2a (st energia- ja keskkonnamõju kasutamine lepingu sõlmimise kriteeriumina) || Sloveenia Lubatud on ainult valik 2b (st energia- ja keskkonnamõju väljendamine rahalises väärtuses) || - Valikud 1 ja 2a || Tšehhi Vabariik Valikud 1 ja 2b || Rootsi Saksamaa esitas riigi tasandil esialgsed
andmed ostjate poolt kõige sagedamini kasutatavate valikute kohta (kõik
direktiiviga ette nähtud valikud on praegu Saksamaa asjaomase õigusakti alusel
lubatud): kõige sagedamini arvatakse kasutatavat valikut 1, sellele
järgneb valik 2a. Märgiti, et peamiselt rakendamise keerukuse tõttu
kasutatakse ilmselt kõige vähem valikut 2b. Hamburgist saadud teave
toetas seda seisukohta; selles väideti, et seni on peamiselt lihtsa
kohaldatavuse tõttu kasutatud ainult valikut 1. Kopenhaagenis on
ühistransporti korraldavad asutused kasutanud kõiki valikuid ja nende teatel
olid kõik valikud head. Bolognas on kasutatud valikuid 2a
ja 2b, kuid seni puuduvad tõendid nende meetodite kasutamisel saadud
positiivsete või negatiivsete kogemuste kohta. Sloveenias on kasutatud kogu
kasutusiga hõlmavate kulude arvutamise metoodikat, kuigi leiti, et heitkoguste
kohta teave puudub. Kopenhaageni, Bologna ja Sloveenia esindajad alles
kujundavad oma arvamust selle kohta, kas nimetatud valikud tuleks alles jätta
või tuleks neid muuta. Gentis kasutatakse nii tehnilisi
spetsifikatsioone kui ka lepingu sõlmimise kriteeriumit (st valikuid 1
ja 2a). Esimesel juhul määratakse kindlaks tehnoloogia, mis hangitavas
sõidukis peab olema (lähtudes turul saadaolevate sõidukite analüüsist); lepingu
sõlmimise kriteeriumi korral peavad sõidukid vastama teatavatele
keskkonnatõhususe miinimumnõuetele. Stockholmis kasutatakse direktiivi
2009/33/EÜ alusel jätkuvalt senist lähenemisviisi, mis seisneb tehniliste
spetsifikatsioonide kehtestamises, st osta võib vaid sõidukeid, mis vastavad
keskkonnasõbraliku sõiduki riigisisesele määratlusele. Genti esindajate arvates
oleks vaja lisasuuniseid energia- ja keskkonnamõju kui tehnilise kriteeriumi
kasutamiseks ning Stockholmi esindajad leidsid, et rahalises väärtuses
väljendamise valiku puhul tuleks muuta kasutatavate tegurite osakaalusid. Londoni,
Viini ja Rumeenia avaliku veoteenuse osutajad kehtestavad
keskkonnaalased normid, millele ostetavad sõidukid peavad vastama, Barcelonas
aga arvutatakse muude tegurite kõrval välja sõiduki kogu kasutusea kulud. Enamik liikmesriike leidis, et kõik valikud
tuleks alles jätta. See oli suuresti tingitud vähestest kogemustest direktiivi
2009/33/EÜ rakendamisel pärast selle ülevõtmist. Nimelt pole seni hinnatud
direktiivi mõju, sealhulgas mõju keskkonnasõbralike ja energiatõhusate
sõidukite turule. Osa liikmesriike juhtis tähelepanu ka sellele, et ELi eri
liikmesriikides rakendatavad süsteemid on erinevad, mistõttu on oluline
säilitada valikuvõimalus, et mitte seada teatavaid liikmesriike ebasoodsasse olukorda. Seoses küsimusega, kas mõnda valikut tuleks
muuta, leidsid liikmesriigid taas, et direktiivi 2009/33/EÜ rakendamisel saadud
vähesed kogemused ei võimalda neil praegu teha ettepanekuid valikute muutmise
viiside kohta. Selleks oleks vaja rohkem kogemusi ja mõjuhinnangut. Konkreetsed suunised
direktiiviga 2009/33/EÜ ettenähtud eri valikute kohaldamise ja direktiivi
sätetele omistatava osatähtsuse kohta on koostatud vaid mõnes liikmesriigis,
näiteks Madalmaades, Lätis, Taanis, Prantsusmaal ja Ühendkuningriigis. 4. Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiivi mõju Direktiivi 2009/33/EÜ
mõju hindamist takistas tugevasti liikmesriikide aruandekohustuse puudumine ja
raskendas põhjalike andmete puudumine nii hankijate kui ka tootjate poolel.
Direktiivi sätete kohaselt ostetud sõidukite energiatõhususe, CO2-heite
ja saasteainete heitkoguste kohta ei ole järjepidevalt andmeid kogutud. Kuna mitmes
liikmesriigis hakati direktiivi 2009/33/EÜ rakendama algselt kavandatud
ülevõtmiskuupäevast märkimisväärselt hiljem, ei saa praeguses varases etapis
sellelt õigusaktilt ka mingit suuremat mõju oodata. Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiivi eeldatavat mõju hinnati vaid üksikutel juhtudel.
Direktiivi artikli 5 lõikes 3 sätestatud valikute võimalikku
eeldatavat mõju on hinnatud väga vähestes liikmesriikides. Ühendkuningriigis
hinnati direktiivi ülevõtva õigusakti mõju, kuid seoses kogu direktiiviga,
mitte konkreetsete valikutega. Hindamise tulemusena järeldati, et direktiivi
rakendamisega kaasnev majanduslik kasu oleks Ühendkuningriigis 27 miljonit
eurot. Paraku puudub veel lõplik hinnang tegeliku ülevõtmisjärgse mõju kohta,
sest ülevõtmisega hilineti ja usaldusväärseid rakendamisjärgseid andmeid ei
ole. Sõidukite hangete puhul kehtisid mitmes
liikmesriigis juba enne direktiivi 2009/33/EÜ vastuvõtmist keskkonnasõbralikud
riigihankenõuded. Seepärast on direktiiv olemasolevat olukorda minimaalselt
mõjutanud. Samas tunnistati, et hankekriteeriumide ametlik kehtestamine võib
olla avaliku sektori asutustele kasulik; samuti on see kasulik
liikmesriikidele, kus varem kriteeriumid puudusid. Paljudes ELi linnades
on kehtestatud keskkonnasõbralikumate ja energiatõhusamate sõidukite ostmise
põhimõtted. Need on aidanud vähendada ühissõidukite tekitatud heitkoguseid nimetatud
linnades. Selliste põhimõtete kehtestamist on sageli ajendanud vajadus täita
ELi õhukvaliteedi norme. Seoses keskkonnasõbralike sõidukite direktiiviga
korrastavad tõenäoliselt veel paljud linnad oma sõidukiparki, kasutades selleks
direktiivis pakutud valikuvõimalusi. Tootjad märkisid, et
üha rohkem riigiasutusi hindab üksnes ostuhinnale keskendumise asemel sõidukite
kogu kasutusiga hõlmavaid kulusid ja mõju. Sellega seoses näib direktiiviga
2009/33/EÜ kaasnevat suhtumise muutus, millel võib pikemas plaanis olla suurem
mõju riigiasutuste ja avaliku veoteenuse osutajate hankeotsustele. Laiema mõju kohta leiti siiski, et direktiivi
2009/33/EÜ mõju on väga keeruline hinnata, kuna sarnane eeldatav mõju võib olla
tingitud ka muudest poliitikameetmetest. Kuigi vähese heitega sõidukite turg
kasvab, on keeruline seostada seda kõnealuse direktiivi rakendamisega;
tõenäolisemalt on selle põhjuseks muud tegurid (sh tehnoloogia areng, ELi
teised õigusaktid, riiklik sõidukite maksustamise poliitika, turutingimused,
olemasolevad riiklikud soodustusskeemid jms). Paljud liikmesriigid märkisid, et sõidukitega
(ja muude valdkondadega) seotud riigihankeid on viimastel aastatel vähe
korraldatud, sest ülemaailmse majanduslanguse tagajärjel on paljudel
sõidukipargi/teeninduslepingute uuendamiseks väga vähe rahalisi vahendeid. Üks liikmesriik märkis, et riigiasutuste ja
eraõiguslike sidusrühmade ostuotsustele võisid mõju avaldada ka kõrged
bensiini- ja energiahinnad. Võib arvata, et sellistest kaalutlustest lähtutakse
kõikjal. Mõnikord on ostuotsuste langetamisel tähtis tegur sõiduki omamise
kogumaksumus (eriti raskeveokite ja sõidukiparki kuuluvate sõidukite puhul)
ning see võib sundida sõidukitootjaid keskkonnasõbralike sõidukite valikut ja
pakkumist suurendama. Raskeveokite CO2-heite
mõõtmise ühtse korra puudumine takistas direktiivi 2009/33/EÜ kohaldamist nende
sõidukite suhtes. Seepärast on keskkonnasõbralike sõidukite portaalis esitatud
konkreetne arvutusmetoodika. Lisaks tegid Rahvusvaheline Ühistranspordi
Assotsiatsioon (UITP) ja Euroopa Autotootjate Ühendus (ACEA) koostööd, et
leppida kokku selles, kuidas ettevõtjad ja hankijad saaksid keskkonnasõbralike
sõidukite direktiivi sätteid kohaldada busside hankimise korral. Sarnast
koostööd võiks teha ka muude raskeveokite puhul. 2013. aastast
alates katsetatakse kõiki raskeveokite mootoreid vastavalt ülemaailmsele
ühtlustatud raskeveokite siirdetsüklile (Worldwide Harmonized Heavy-Duty
Transient Cycle), mis on määratletud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni egiidi
all. Nagu asjaomase töörühma lõpparuandes[8] märgitakse, oli esialgsete uuringute eesmärk
töötada välja ülemaailmne ühtlustatud mootori katsetsükkel mootori heitgaaside
mõõtmiseks. Seda vahendit hakatakse kasutama õhusaasteainete heitkoguste, CO2-heite
ja kütusekulu mõõtmiseks. Need mõõtmised toetavad keskkonnasõbralike sõidukite
direktiiviga ettenähtud rahalises väärtuses väljendamise võimaluse laiemat
kohaldamist. Tõendid kindla
tehnoloogia valimise kohta seni puuduvad, mis kinnitab, et direktiiv on
tehnoloogia seisukohalt täiesti neutraalne. 5. Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiivi lähenemisviisi kohaldamine teistes valdkondades Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiiv on olnud osa ELi poliitikas toimuvast järkjärgulisest
üleminekust sellele, et hankeid ja tooteid käsitlevatele ELi õigusaktidele lisatakse
ennetavamalt ja järjepidevamalt keskkonnaalaseid nõudeid. Keskkonnasõbralike
sõidukite direktiivis väljendatuga sarnast lähenemisviisi, mis seisneb kogu
kasutusea jooksul ressurssidele ja keskkonnale avalduva mõju arvessevõtmises,
on mitu aastat kasutatud ka teatavates muudes valdkondades, näiteks hoonete,
elektriseadmete ja kontoritehnika valdkonnas. Sellised algatused, nagu ka üha
keskkonnasõbralikumad ja energiatõhusamad sõidukid, aitavad oluliselt kaasa
strateegia „Euroopa 2020” eesmärgi – ELi energiatõhususe 20 % suurendamine
– saavutamisele. Riigihankeid
käsitlevate õigusaktide edasiarendamine kulutasuvuse lähenemisviisi (nt
olelusringi kulude arvessevõtmine) suunas on üldiselt sätestatud komisjoni
20. detsembri 2011. aasta ettepanekus muuta kehtivaid
riigihankedirektiive,[9]
eelkõige artiklis 66 pakkumuste hindamise kriteeriumide kohta ja
artiklis 67 olelusringi kulude arvutamise kohta. Kavandatud muudetud
õigusraamistikus esitatud muudatuste tulemuseks peaks olema keskkonnaalaste
kriteeriumide järjekindlam arvessevõtmine ELis tehtavates riigihankeotsustes. Kuigi
pole tõendeid, et direktiiv 2009/33/EÜ oleks otseselt mõjutanud erasektori
hoiakut keskkonnasõbralike ja energiatõhusate sõidukite suhtes, leiti siiski
näiteid selle kohta, et erasektor ostab energiatõhusamaid sõidukeid. Siiski on
oluline märkida, et energiatõhusate sõidukite ostmine erasektoris kujutab endas
vaid üht osa sõidukipargi haldamisest. Selliste sõidukite ostmine võib
sõidukipargi haldamise kulusid vähendada, eriti kui energiatõhusa sõiduki kogu
kasutusiga hõlmavad kulud on tavapäraste sõidukitega võrreldes väiksemad.
Sõidukipargi energiatõhus haldamine tähendab siiski ka võimalikult suurte
koormuste rakendamist, tühisõitude vähendamist ja keskkonnasäästlikku
sõidustiili. Sellest tulenevalt peavad paljud suure sõidukipargiga ettevõtjad
(näiteks sellised kulleriteenust pakkuvad ettevõtjad nagu DHL, TNT ja UPS) oma
sõidukipargi haldamisel silmas energiatarbimise ja seega ka heitkoguste
vähendamist. Lisaks sellele, et nad reageerivad nii laiematele
keskkonnaprobleemidele, mille üle tunnevad muret ka nende kliendid, on
sõidukipargi selline haldamine nende ettevõtjate jaoks majanduslikult mõttekas.
Erinevaid hea tava näiteid sõidukipargi keskkonnasõbraliku haldamise kohta on
võimalik leida üle kogu maailma. Soomes on erasektor direktiivis 2009/33/EÜ
esitatud lähenemisviisi omaks võtnud. Keskkonnasõbralike sõidukite direktiivi
rakendamisega seoses antavaid riigihankealaseid nõuandeid on jagatud ka
suurtele eraõiguslikele ostjatele (nt ametiautode ostjad); see on oluline, sest
ametiautod moodustavad peaaegu viiendiku Soomes müüdavatest uutest autodest. 6. Järeldused Kuna enamik
liikmesriike hilines keskkonnasõbralike sõidukite direktiivi ülevõtmisega, on
direktiivi rakendamisel saadud seni vähe kogemusi ja see raskendas direktiivi
mõju hindamist käesoleva seirearuande raames. Hindamist raskendab veelgi
liikmesriikide aruandekohustuse puudumine. Et
võtta direktiivis pakutud valikute kohaldamisel arvesse energiatarbimise, CO2-heite
ja saasteainete heitkoguseid sõidukite riigihangete korraldamisel, näib olevat
vaja täiendavaid suuniseid. Samuti on vaja toetada veel uudset rahalises
väärtuses väljendamise lähenemisviisi. Liikmesriigid peaksid need suunised koostama,
pöörates erilist tähelepanu oma asjakohastele riiklikele õigusaktidele. Kaaluda
tuleks ka asjakohaste riiklike õigusaktide rakendamise eest vastutavate
töötajate sihtotstarbelist koolitamist. Keskkonnasõbralike
sõidukite portaali peetakse kasulikuks vahendiks, mis aitab riigiasutustel korraldada
keskkonnasõbralike ja energiatõhusate sõidukite hankeid ning levitada
direktiivi kohaldamisel saadud kogemusi. Komisjon täiustab portaali, et vastata
avaliku ja erasektori hankijate ootustele. Lisaks
täiendatakse keskkonnasõbralike ja energiatõhusate sõidukite ühishangete
ergutamisega seotud võimalusi portaalis, sealhulgas hõlbustades tihedate
kontaktide loomist asjaomaste riiklike ja piirkondlike asutuste vahel nii ELi
27 liikmesriigis kui ka väljaspool ELi. Eelduste
kohaselt aitab see kiiremini suurendada keskkonnasõbralike ja energiatõhusate
sõidukite turujõudu, mis võimaldab tööstusel saada kasu mastaabisäästust ja
pakkuda konkurentsivõimelisemaid tooteid. Direktiivi 2009/33/EÜ mõju võib
suurendada ka suurema tähelepanu pööramine eraklientidele, järgides esialgset
eesmärki suunata see kõigepealt otseselt avalikule sektorile ning seejärel
hõlmata ka professionaalsed ja erahanked. Paljud
sidusrühmad, näiteks ELi ametiliidud, võiksid sarnaselt Rahvusvahelisele
Ühistranspordi Assotsiatsioonile töötada välja suunised oma liikmete jaoks, et
suurendada teadlikkust kõnealusest direktiivist. Komisjon käivitas 2012. aasta detsembris
Euroopa Elektritranspordi Vaatluskeskuse (European Electro-mobility
Observatory, EEO),[10]
mis tagab elektritranspordi (akutoitel ja kütuseelemendiga elektrisõidukid)
põhiliste statistiliste andmete järjepideva kogumise ja levitamise piirkondlike
ja kohalike asutuste poolt.
Vaatluskeskusest peaks saama Euroopa piirkondade peamine elektritranspordi
teabekeskus. Samuti peaks keskus andma teavet selle kohta, kuidas kohaliku
tasandi riigihanked mõjutavad elektrisõidukite või kütuseelemendiga
elektrisõidukite turu arengut Euroopas. Keskkonnasõbralike sõidukite
direktiivi järgmise ülevaatamise käigus 2014. aastal kavatseb komisjon
põhjalikult hinnata direktiivi lisandväärtust. Sellega seoses võib komisjon
kaaluda direktiivi kohaldamise lihtsustamist seda ühtlustades. Selleks võiks
liikmesriikide tasandil kasutatavaid valikuid kitsendada, keskendudes näiteks
arvutuste puhul kõige lihtsamale meetodile. Nii välditaks erinevatest
tehnoloogilistest valikutest tulenevat siseturu killustumist. Siseturul
nõudluse koondamise kaudu võib see omakorda luua paremad eeldused
mastaabisäästu saavutamiseks uuendusliku sõidukitehnoloogia vallas. Samuti võiks
liikmesriikidele kehtestada selge aruandekohustuse. [1] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/33/EÜ, 23. aprill
2009, keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamise
kohta, ELT L 120, 15.5.2009, lk 5
(http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:120:0005:0012:et:pdf). [2] http://ec.europa.eu/transport/themes/urban/vehicles/directive/index_en.htm. [3] Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-,
transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused;
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde
riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute
sõlmimise korra kooskõlastamise kohta. [4] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1370/2007,
23. oktoober
2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel. [5] http://www.cleanvehicle.eu/. [6] COM(2013)
18 (final). [7] COM(2013)
17 (final). [8] http://www.unece.org/fileadmin/DAM/trans/doc/2001/wp29grpe/TRANS-WP29-GRPE-42-inf02.pdf. [9] KOM(2011) 896. [10] http://www.hyer.eu/publications/newsletters/hyer-update-december-2012/hyer-signs-european-electromobility-observatory-contract.