Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
LAILA MEDINA
esitatud 4. juunil 2026(1)
Kohtuasi C‑229/25
GQ,
IF
versus
MVCI Management, S.L.,
MVCI Holidays, S.L.,
MVCI Playa Andaluza Holidays, S.L.
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia n.° 2 de Marbella (Marbella esimese astme kohus nr 2, Hispaania))
Eelotsusetaotlus – Kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse omandamine – Direktiiv 94/47/EÜ – Kinnisvara osaajalise kasutamise lepingud – Direktiiv 2008/122/EÜ – Kinnisvara osaajalise kasutamise lepingute või samalaadsete lepingute tühisuse tuvastamise hagi – Tühise lepingu alusel tasutud summade tagasinõudehagi – Ettemaksete nõudmise keelu rikkumise eest lepingujärgse hinna osalise tagasinõudmise hagi – Tõhususe põhimõte – Aegumistähtaeg – Aegumistähtaja algus
I. Sissejuhatus
1. Direktiivi 2008/122/EÜ(2) kohaselt on osaajalise kasutamise õiguse leping niisugune „leping, mille kestus on rohkem kui üks aasta ja millega tarbija saab tasu eest õiguse kasutada üht või mitut ööbimisega majutuskohta enam kui ühe kasutusperioodi vältel“. Osaajalise kasutamise lepinguid sõlmitakse eelkõige puhkusemajutuseks.(3) Neid reguleeriti kõigepealt direktiiviga 94/47/EÜ(4), mis tunnistati kehtetuks direktiiviga 2008/122 (edaspidi koos „osaajalise kasutamise õiguse direktiivid“). Viimati nimetatud direktiiviga laiendati tarbijate kaitset osaajalise kasutamise lepingutega sarnastele puhkusetoodetele.
2. Osaajalise kasutamise õiguse direktiivide eesmärk on tugevdada tarbijate kaitset turismikinnisvara osaajalise kasutamise lepingute või samalaadsete lepingute valdkonnas, millele on Euroopa Komisjoni poolt direktiivi 2008/122 hindamise kohta koostatud aruande kohaselt iseloomulikud pikaajalised kohustused või märkimisväärsed finantsriskid tarbijate jaoks.(5) Selle eesmärgi saavutamiseks on kehtestatud normid lepingueelselt avaldatava ja lepingusse lisatava teabe kohta, taganemisõiguse kohta ja ettemaksete nõudmise keelu kohta.
3. Käesolev kohtuasi puudutab võimalikke tõhususe põhimõttest tulenevaid piiranguid liikmesriigi õigusnormidele, mis käsitlevad liikmesriigi õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendite aegumistähtaega olukorras, kus on rikutud osaajalise kasutamise õiguse direktiivides sätestatud teavitamiseeskirju ja ettemaksete nõudmise keeldu. See annab Euroopa Kohtule võimaluse esimest korda analüüsida osaajalise kasutamise õigusega seotud liidu tarbijakaitsenorme, arvestades menetlusautonoomia põhimõtet, mida omakorda piirab tõhususe põhimõte.
II. Õiguslik raamistik
A. Euroopa Liidu õigus
1. Direktiiv 94/47
4. Direktiivi 94/47 artiklis 3 oli sätestatud:
„1. Liikmesriigid sätestavad oma õigusaktides meetmed, mis tagavad, et müüja on kohustatud kõikidele kinnisasja või kinnisasjade kohta teavet nõudvatele isikutele andma seda dokumendi kujul, mis lisaks kinnisasja või kinnisasjade üldkirjeldusele annab vähemalt lühidat ja täpset teavet lisa punktides a–g, i ja l nimetatud üksikasjade ja selle kohta, kuidas on võimalik saada lisateavet.
2. Liikmesriigid sätestavad oma õigusaktides, et kogu lõikes 1 osutatud teave, mida peab sisaldama lõikes 1 nimetatud dokument, moodustab lepingu lahutamatu osa.
[…]
5. Direktiivi 94/47 artiklis 4 oli sätestatud:
„Liikmesriigid sätestavad oma õigusaktides, et:
– kirjalikus vormis leping sisaldab vähemalt lisas osutatud andmeid,
[…]“.
6. Direktiivi 94/47 artiklis 6 oli sätestatud:
„Liikmesriigid sätestavad oma õigusaktides, et kõikide ostjapoolsete ettemaksete tegemine on keelatud enne tähtaja lõppu, mille jooksul ta võib kasutada oma lepingust taganemise õigust.“
2. Direktiiv 2008/122
7. Direktiivi 2008/122 artikli 4 „Lepingueelne teave“ lõike 1 punktis a on sätestatud:
„1. Mõistliku aja jooksul enne tarbija sidumist mis tahes lepingu või pakkumusega esitab ettevõtja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil täpse ja piisava teabe:
a) osaajalise kasutamise õiguse lepingu puhul: I lisas toodud standardinfo teabelehe ning nimetatud teabelehe 3. osas nõutud teabe“.
8. Direktiivi 2008/122 artikli 5 „Osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi- või vahetusleping“ lõikes 2 on sätestatud:
„Artikli 4 lõikes 1 osutatud teave moodustab lepingu lahutamatu osa, mida võib muuta ainult juhul, kui pooled on otseselt nii kokku leppinud […].“
9. Sama direktiivi artikli 9 „Ettemaks“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et osaajalise kasutamise õiguse, pikaajaliste puhkusetoodete ja vahetuslepingute puhul on keelatud mis tahes ettemaks, tagatiste andmine, raha broneerimine kontodel, võla selgesõnaline tunnustamine või mis tahes muud tasud tarbija poolt ettevõtjale või mis tahes kolmandale isikule enne artikli 6 kohase taganemistähtaja möödumist.“
B. Hispaania õigus
1. Seadus 42/1998
10. 15. detsembri 1998. aasta seaduse 42/1998 turismikinnisvara osaajalise kasutamise õiguste ja maksuõigusnormide kohta (Ley 42/1998 sobre derechos de aprovechamiento por turno de bienes inmuebles de uso turístico y normas tributarias; BOE nr 300, 16.12.1998, lk 42076) artikli 1 lõikes 7 oli sätestatud:
„Leping, mille alusel antakse või kantakse üle mis tahes muu käesolevas seaduses käsitlemata asja- või võlaõigus enam kui kolmeaastaseks perioodiks ning mis käsitleb ühe või enama kinnisasja kasutamist teatava aja jooksul aastast või kindlaks määratava aja jooksul aastast, käesoleva seadusega vastuolus olevatel juhtudel, on tühine ning ostjale või üürnikule tuleb tagastada kõik tasutud summad või vastusooritused ja hüvitada talle kantud kahju.“
11. Nimetatud seaduse artiklis 11 oli sätestatud:
„1. Keelatud on mis tahes ostjapoolne ettemakse üleandjale enne taganemistähtaja möödumist või kuni kehtib eelmises artiklis käsitletud lepingu tühistamise võimalus. […]
2. Kui ostja on teinud üleandjale ettemakse, on tal õigus nõuda mis tahes hetkel see summa kahekordselt tagasi ning tal on õigus valida, kas tühistada leping kolme kuu jooksul alates selle sõlmimisest või nõuda selle täies ulatuses täitmist.“
2. Seadus 4/2012
12. Seadus 42/1998 asendati 6. juuli 2012. aasta seadusega 4/2012 osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute ning maksuõigusnormide kohta (Ley 4/2012 de contratos de aprovechamiento por turno de bienes de uso turístico, de adquisición de productos vacacionales de larga duración, de reventa y de intercambio y normas tributarias; BOE nr 162, 7.7.2012, lk 49192).
13. Seaduse 4/2012 artiklis 13 on sätestatud:
„1. Osaajalise kasutamise õiguse, pikaajaliste puhkusetoodete ja vahetuslepingute puhul on keelatud mis tahes ettemakse, tagatiste andmine, raha broneerimine kontodel, võla selgesõnaline tunnustamine või mis tahes muu vastusooritus tarbija poolt ettevõtjale või mis tahes kolmandale isikule enne taganemistähtaja möödumist.
[…]
3. Nimetatud keeluga vastuolus olevad tegevused on tühised ning tarbijal on õigus selliste tingimuste alusel tasutud või tagatud summad kahekordselt tagasi nõuda.“
14. Seaduse 4/2012 artikli 23 lõikes 7 on sätestatud:
„Leping, mille alusel antakse või kantakse üle mis tahes muu asja- või võlaõigus enam kui üheaastaseks perioodiks ning mis käsitleb ühe või enama kinnisasja kasutamist teatava aja jooksul aastast või kindlaks määratava aja jooksul aastast, käesoleva seadusega vastuolus olevatel juhtudel, välja arvatud järgmises lõikes sätestatud juhud, on tühine ning ostjale või üürnikule tuleb tagastada kõik tasutud summad või vastusooritused ja hüvitada talle kantud kahju.“
3. Tsiviilseadustik
15. Tsiviilseadustiku (Código Civil) artikli 1964 lõikes 2 oli ette nähtud 15aastane aegumistähtaeg võlaõiguslikele nõuetele, mille suhtes ei ole kehtestatud eritähtaega. Muudetud kujul(6) on selle artikli sõnastus järgmine:
„Võlaõiguslikud nõuded, mille suhtes ei ole kehtestatud eritähtaega, aeguvad viie aasta jooksul alates päevast, mil saab nõuda kohustuse täitmist.“
16. Tsiviilseadustiku artikkel 1969 näeb lisaks ette, et kui ei ole sätestatud teisiti, hakatakse igat liiki nõuete aegumist arvestama päevast, mil nõue muutub sissenõutavaks.
III. Faktilised asjaolud, riigisisene menetlus ja eelotsuse küsimused
17. Kaks tarbijat GQ ja IF sõlmisid MVCI Management S.L-iga, MVCI Holidays S.L-iga ja MVCI Playa Andaluza Holidays S.L-iga (edaspidi „MVCI Holidays“) kaks turismikinnisvara osaajalise kasutamise lepingut või samalaadset lepingut, millest esimene sõlmiti 23. mail 2007 ja teine 21. märtsil 2016.
18. GQ ja IF esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi, milles palusid tuvastada nimetatud lepingute tühisuse nende kestuse ja eseme määratlemata jätmise tõttu. Samuti esitasid nad nõude kummagi lepingu hinna, millest on maha arvatud kasutamisega kaasnenud kulud, väljamõistmiseks (edaspidi „tagasinõudehagi“), ning ettemaksete nõudmise keelu rikkumise eest lepingujärgse hinna osaliseks väljamõistmiseks (edaspidi „ettemakse tagasinõudmise hagi“).
19. MVCI Holidays asus seisukohale, et tühisuse tuvastamiseks alus puudub ja ettemakseid ei tehtud. Alternatiivselt väitis ta, et tagasinõudehagi ja ettemakse tagasinõudmise hagi on tsiviilseadustiku artikli 1964 lõike 2 alusel aegunud.
20. Tagasinõudehagi kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohaldamisele kuuluvad tsiviilõiguse üldnormid. Liikmesriigi õiguse ja kohtupraktika kohaselt lepingu tühisuse tuvastamise nõue ei aegu, kuid tühise lepingu alusel tehtud soorituste tagasitäitmise nõudele kohaldatakse võlaõiguslike nõuete aegumise korda.
21. Ettemakse tagasinõudmise hagi kohta on Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) leidnud, et turismikinnisvara osaajalise kasutamise või samalaadse õiguse saamiseks tehtud ettemaksed on tühised ning et osa lepingujärgsest hinnast topeltsummas tagasimaksmine ettevõtja poolt on käsitatav tsiviilõigusliku sanktsioonina ja selle tagasinõudmine ei sõltu lepingust taganemisest või selle tühistamisest.
22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et ei Euroopa Kohus ega Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) ole võtnud seisukohta konkreetses küsimuses, mis puudutab tagasinõudehagi või ettemakse tagasinõudmise hagi aegumistähtaja kulgemise algust.
23. Madalama astme kohtud on siiski üle võtnud Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb direktiivi 93/13/EMÜ alusel ebaõiglaste lepingutingimuste tühisuse tuvastamisest tulenevate tagasinõudehagide aegumist.(7) Kõnealuse kohtupraktika kohaselt võib aegumistähtaja kohaldamine selliselt, et ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse alusel tehtud maksete tagasinõudehagi aegumistähtaeg hakkab kulgema lepingu sõlmimise kuupäevast, olla vastuolus tõhususe põhimõttega.(8) Küll aga on tõhususe põhimõttega kooskõlas aegumistähtaeg, mis hakkab kulgema lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamise otsuse jõustumise kuupäevast.
24. Selle kohtupraktika kohaselt on liikmesriigi kohtud asunud seisukohale, et tagasinõude- ja ettemakse tagasinõudmise hagide aegumistähtaja alguskuupäevana tuleb käsitada hetke, mil tuvastatakse kinnisvara osaajalise kasutamise või samalaadse õiguse ostulepingu tühisus.
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel ei ole aegumisnormide selline tõlgendus õige, arvestades olulisi erinevusi ühelt poolt kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu tühisuse tuvastamise ja ettemaksete tühistamise raames esitatava tagasinõude- ja ettemakse tagasinõudmise hagi ning teiselt poolt ebaõiglase lepingutingimuse alusel makstud summade tagasinõudehagi vahel. Nimelt sõltub lepingutingimuse tühisuse tuvastamine sellest, kas kohus tuvastab tarbijalepinguid käsitlevate õigusnormide rikkumise, kontrollides nii lepingutingimuste ebaõiglast laadi kui ka nende läbipaistvust. Ent juhul, kui lepingu tühisus tuvastatakse põhjusel, et see on sõlmitud „seadusega vastuolus“ või kui on tehtud keelatud ettemakse, saab õigusnormide rikkumises vahetult veenduda alates lepingu sõlmimise või keelatud ettemakse hetkest.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et nii on see näiteks juhul, kui – nagu käesolevas asjas – kinnisvara osaajalise kasutamise leping või samalaadne leping ületab seadusega lubatud maksimaalset tähtaega või kui tuginetakse sellele, et asjaomane leping ei sisalda kinnistusraamatu registrinumbrit ega omandatud osaajalise kasutusõiguse ajalist jaotust. Tegemist on asjaoludega, mille lepingupooled võivad ise vahetult kindlaks määrata ilma, et kohus peaks olema need eelnevalt tuvastanud. Sama kehtib juhul, kui on tehtud keelatud ettemakseid.
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellistes olukordades võib tagasinõudehagi aegumistähtaja kulgemise alguseks lugeda lepingu sõlmimise aja ja ettemakse tagasinõudmise hagi aegumistähtaja kulgemise alguseks keelatud ettemakse tegemise aja.
28. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on selline tõlgendus tõhususe põhimõttega kooskõlas järgmistel põhjustel. Esiteks on Hispaania õiguskorras tagasinõudehagidele nähtud ette väga pikk aegumistähtaeg: 15 aastat tsiviilseadustiku 2015. aastani kehtinud redaktsioonis ja pärast seda viis aastat. Teiseks piisab aegumistähtaja kulgemise katkemiseks lihtsalt kohtuvälisest nõudest. Kolmandaks ei esine ohtu, et aegumistähtaeg möödub enne, kui tarbija saab teada, et sõlmitud leping või tehtud makse on tühine, kuna võimaliku tühisuse aluse saab tuvastada alates lepingu sõlmimise või tasu maksmise hetkest.
29. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel aitab selline tõlgendus kaasa ka õiguskindlusele. Kui aegumistähtaja kulgema hakkamise hetkeks loetaks kohtu poolt lepingu tühisuse või keelatud ettemakse kohtuliku tuvastamise kuupäev, siis tähendaks see, et vastav ettemakse sisse- või tagasinõue muutuks tegelikult nõudeks, millele aegumistähtaega ei kohaldata.
30. Lõpuks oleks teistsugune tõlgendus õiguskindluse põhimõttega vastuolus. Asjaomased õigussuhted võivad olla tekkinud aastakümneid tagasi. See võib soodustada potentsiaalsete hagejate strateegilist otsust viivitada nõude esitamisega, kuna sellega kaasneb majanduslik eelis, sest viivist arvestatakse alates lepingu sõlmimise või ettemakse tegemise kuupäevast.
31. Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia n.° 2 de Marbella (Marbella esimese astme kohus nr 2, Hispaania) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas direktiive [94/47] ja [2008/122] ning Euroopa Liidu õiguse tõhususe põhimõtet käsitlevat [Euroopa Kohtu] praktikat tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm/ kohtupraktika, mille kohaselt loetakse tagasinõudehagi aegumistähtaja kulgema hakkamise hetkeks kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu sõlmimise aeg juhul, kui see, et leping on tühine, tuleneb asjaoludest, mida oli võimalik otseselt tuvastada alates lepingu sõlmimise hetkest, näiteks selle liiga pikk kestus või lepingu eseme määratlemata jätmine?
2. Kas direktiive [94/47] ja [2008/122] ning Euroopa Liidu õiguse tõhususe põhimõtet käsitlevat [Euroopa Kohtu] praktikat tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm/kohtupraktika, mille kohaselt loetakse ettemaksena tasutud lepingujärgse hinna [osalise tagasinõudmise] hagi aegumistähtaja kulgema hakkamise hetkeks kinnisvara kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel õigusvastaste maksete tegemise hetk?“
32. Kirjalikud seisukohad esitasid GQ ja IF, MVCI Holidays, Hispaania valitsus ning komisjon.
IV. Õiguslik hinnang
A. Esimene eelotsuse küsimus
33. Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimatinimetatul tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul vajaduse korral talle esitatud küsimused ümber sõnastada. Niisugusel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada.(9)
34. Põhikohtuasi puudutab kahte kinnisvara osaajalise kasutamise lepingut või samalaadset lepingut. 23. mail 2007 sõlmitud leping kuulub ajaliselt direktiivi 94/47 kohaldamisalasse, 21. märtsil 2016 sõlmitud leping aga direktiivi 2008/122 kohaldamisalasse.
35. Eelotsusetaotluses esitatust nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olevate kinnisvara) osaajalise kasutamise lepingute või samalaadsete lepingute tühisuse tuvastamise hagis väidavad tarbijad, et rikutud on seadusest tulenevaid nõudeid, kuna asjaomaste lepingute tähtaeg ületas Hispaania õiguses lubatud maksimaalset kestust. Samuti väidavad nad, et lepingutes ei ole märgitud asjaomase korteri kinnistunumbrit ega omandatud osaajalise kasutamise õiguse ajalist jaotust, mistõttu ei ole lepingu ese selgelt määratletud.
36. Direktiivi 94/47 artikli 3 lõike 1 ja direktiivi 2008/122 artikli 4 kohaselt peab ettevõtja esitama tarbijale enne lepingu sõlmimist teatud teabe.(10) Direktiivi 94/47 artikli 3 lõikest 2 ja artiklist 4 ning direktiivi 2008/122 artikli 5 lõikest 2 tuleneb, et asjaomane teave peab sisalduma lepingus ja moodustab selle lahutamatu osa.(11)
37. Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 94/47 artikleid 3 ja 4 ning direktiivi 2008/122 artikleid 4 ja 5 tuleb koostoimes tõhususe põhimõttega tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm/kohtupraktika, mille kohaselt hakkab tühise kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel tarbija tasutud summade tagasinõudehagi aegumistähtaeg kulgema lepingu sõlmimise kuupäevast, kui lepingu tühisuse võib tuletada asjaoludest, mis on lepingu sõlmimise ajal vahetult tuvastatavad, näiteks lepingu liiga pikk kestus või selle eseme määratlemata jätmine.
1. Vastuvõetavus
38. Komisjon ja Hispaania valitsus väljendavad kahtlust esimese küsimuse vastuvõetavuse suhtes. Eelkõige märgivad mõlemad huvitatud isikud, et osaajalise kasutamise õiguse direktiivid ei sisalda norme kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu maksimaalse kestuse ega selle võimaliku tühisuse kohta juhul, kui asjaomast tähtaega ületatakse. Seega ei reguleeri nimetatud direktiivid maksimaalset kestust. Komisjoni väitel kehtib sama seoses kinnistu numbriga (Hispaania) kinnistusraamatus. Hispaania valitsus märgib, et ehkki kõnealused direktiivid käsitlevad osaliselt lepingu eseme täpset määratlemist, ei kaasne sellega, kui ettevõtja vastavat kirjeldust ei esita mingeid konkreetseid tagajärgi.
39. Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelises koostöömenetluses on üksnes põhikohtuasja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul iga kohtuasja erisusi arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama. Sellest järeldub, et liidu õigust puudutavate küsimuste asjakohasust eeldatakse.(12)
40. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamisest keelduda vaid siis, kui on ilmne, et taotletav liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja tegelike asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele.(13)
41. Käesolevas asjas nõuab esimene eelotsuse küsimus selle täpsustamist, millist lepingueelset ja lepingus sätestatavat teavet on ettevõtja kohustatud tarbijale andma. See puudutab ka tagajärgi, mille liikmesriigid on ette näinud juhuks, kui ettevõtja ei täida osaajalise kasutamise õiguse direktiivide alusel kehtestatud riigisiseseid õigusnorme, ning hinnangut aegumistähtaegu reguleerivatele riigisisestele õigusnormidele, arvestades tõhususe põhimõtet.
42. Neil asjaoludel leian, et esimene eelotsuse küsimus on vastuvõetav.
2. Materiaalõiguslikud küsimused
43. Esimesele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt kontrollida, kas liikmesriigi õigusnormid, mida on GQ ja IF-i väitel käesoleval juhul rikutud, kuuluvad osaajalise kasutamise õiguse direktiivide kohaldamisalasse. Vaid juhul, kui see tingimus on täidetud, peavad liikmesriigi õigusnormid, mis reguleerivad kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu tühisusel põhineva tagasinõudehagi aegumistähtaega, vastama nende direktiivide nõuetele.(14)
a) Teavitamisnõuded ja osaajalise kasutamise õiguse direktiivide kohaldamisala
44. Esiteks, mis puudutab liikmesriigis kehtestatud nõuet kinnisvara) osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu maksimaalse kestuse kohta(15), siis tuleb sarnaselt Hispaania valitsuse ja komisjoniga märkida, et osaajalise kasutamise õiguse direktiivides sellist nõuet ei ole. Osaajalise kasutamise õiguse direktiivides on sätestatud kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu minimaalne kestus(16), kuid maksimaalset kestust mitte.
45. Direktiiv 94/47 on minimaalse ühtlustamise direktiiv.(17) Seega jäi liikmesriikidele õigus kehtestada lepingu maksimaalse kestuse nõue, mis on tarbijatele soodsam.
46. Direktiiv 2008/122 põhineb maksimaalse ühtlustamise põhimõttel. Nagu nähtub direktiivi põhjendusest 3, ei lubata liikmesriikidel säilitada ega kehtestada kõnealuses direktiivis sätestatud normidest erinevaid riigisiseseid norme. Samas märgitakse selles põhjenduses ka, et ühtlustatud sätete puudumise korral „peaks liikmesriikidel olema õigus säilitada või kehtestada [liidu] õigusega kooskõlas olevaid siseriiklikke norme“.
47. Nagu märgitud, ei ole direktiiviga 2008/122 ühtlustatud osaajalise kasutamise lepingu maksimaalset kestust. Seega on liikmesriigil õigus selline nõue säilitada või kehtestada ulatuses, milles see ei mõjuta muid, kõnealuse direktiiviga ühtlustatud sätteid. Järelikult kuuluvad liikmesriigi õigusnormid, mis reguleerivad selle nõude rikkumise tagajärgi ja aegumistähtaega, mille jooksul võib tagasinõudehagi esitada, liikmesriikidele jäetud pädevusse. Seetõttu ei ole vaja neid liikmesriigi õigusnorme hinnata tõhususe põhimõttest lähtudes.(18)
48. Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohus nõude kohta määrata kindlaks lepingu ese viidanud konkreetsemalt kohustusele avaldada tarbijale kinnistu number kinnistusraamatus ja omandatud osaajalise kasutusõiguse ajaline jaotus.(19)
49. Juhin tähelepanu, et osaajalise kasutamise õiguse direktiivide kohaselt peab leping sisaldama vara ja selle asukoha täpset ja üksikasjalikku kirjeldust.(20) Muid viiteid selle nõude täitmiseks vajalike konkreetsete andmete kohta kõnealustes direktiivides ei ole. Siinkohal on oluline märkida, et ELTL artiklist 288 tuleneb, et liikmesriigid on kohustatud direktiivi ülevõtmisel tagama selle täieliku toime, kuid neil on samas ulatuslik kaalutlusruum direktiivi rakendamiseks võetavate meetmete ja vahendite valiku osas.(21)
50. Osaajalise kasutamise õiguse direktiivides sätestatud täpse ja üksikasjaliku kirjelduse nõude rakendamine on jäetud liikmesriikide otsustada. Seega võib liikmesriik selle nõude täitmise tagamiseks konkreetselt sätestada kinnistu kinnistusraamatusse kantud andmetele viitamise. Seetõttu tuleb kinnistu tuvastamist võimaldavat teavet pidada osaajalise kasutamise õiguse direktiivide kohaldamisalasse kuuluvaks.
51. Omandatud kasutusõiguse ajaline jaotus on samuti teave, mis tuleb tarbijale anda.(22)
52. Järelikult tuleb riigisisest nõuet, mille kohaselt peab lepingu ese olema selgelt määratletud, pidada vähemalt osaajalise kasutamise õiguse kestuse osas(23) direktiivi 94/47 ja direktiivi 2008/122 kohaldamisalasse kuuluvaks.
b) Tagasinõudehagi aegumistähtaeg
53. Kõigepealt tuletan meelde, et kui asjakohast teavet ei ole tarbijale esitatud enne kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu sõlmimist, pikeneb tarbija taganemistähtaeg.(24) Osaajalise kasutamise õiguse direktiivides ei ole ette nähtud konkreetset sanktsiooni juhuks, kui ettevõtja ei ole taganemistähtaja lõpuks täitnud kõnealustes direktiivides sätestatud teavitamisnõudeid. Sellises olukorras peavad liikmesriigid ise lisaks taganemisõigusele kehtestama asjakohased sanktsioonid.(25) Direktiivi 2008/122 artikli 15 lõike 2 kohaselt peavad need olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
54. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, toob lepingueelse ja lepingulise teavitamiskohustuse rikkumine Hispaania õiguse alusel kaasa lepingu tühisuse, mis annab õiguse nõuda tagasi kogu tasutu.(26) Seda tagasinõudeõigust on liikmesriigi kohtupraktikas tõlgendatud nii, et see puudutab lepingu järelejäänud perioodi eest tasutud proportsionaalset rahasummat võtmaks arvesse vara kasutamist.(27)
55. Eelotsusetaotlusest nähtub samuti, et kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu tühisuse tuvastamise ja tagasinõudehagi aegumistähtaegu reguleerivad tsiviilõiguse üldnormid. Nendega ei ole lepingu tühisuse tuvastamise hagile aegumistähtaega kehtestatud. Seevastu tühise lepingu alusel tehtud maksete tagasinõudehagi suhtes kehtib üldine võlaõiguslike nõuete aegumistähtaeg. Kui ei ole sätestatud teisiti, hakkab tagasinõudehagi aegumistähtaeg kulgema hetkest, mil nõue muutub sissenõutavaks.(28) Kinnisvara osaajalise kasutamise lepingute või samalaadsete lepingute puhul tuleb selle hetkena eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates käsitada lepingu sõlmimist.
56. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole kindel, kas kinnisvara osaajalise kasutamise lepingute või samalaadsete lepingute suhtes tuleks juhul, kui on tuvastatud nende tühisus, kohaldada üldiseid aegumisnorme või tuleks niisuguste lepingute suhtes sel juhul kohaldada Euroopa Kohtu ebaõiglasi tingimusi käsitlevat kohtupraktikat.(29) Kui nii, peaks aegumistähtaeg hakkama kulgema hoopis lepingu tühisust kinnitava lõpliku kohtuotsuse tegemisest.
57. Sellega seoses tuleb märkida, et osaajalise kasutamise õiguse direktiivid ei näe ette erinorme aegumistähtaja kohta, mida kohaldatakse niisuguste riigisiseste õiguskaitsevahendite suhtes, mis rakenduvad juhul, kui ettevõtja ei täida teavitamiskohustust.
58. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui vastavas valdkonnas puuduvad liidu õigusnormid, tuleb menetlusnormid, mis reguleerivad nende kohtuasjade läbivaatamist, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt sätestada iga liikmesriigi sisemises õiguskorras, kuid seda siiski tingimusel, et need ei ole vähem soodsad kui normid, mis reguleerivad riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ning et need ei muuda liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte).(30)
59. Tõhususe põhimõte kajastub ka direktiivi 2008/122 artiklis 13, mis näeb ette üldnormi õiguskaitseks kohtute ja haldusasutuste kaudu ning mille kohaselt peavad liikmesriigid kindlustama tarbijate huvides sobivad ja tõhusad vahendid, millega tagatakse, et ettevõtjad järgivad kõnealust direktiivi.
60. Mis puudutab seda ainsana käesolevas menetluses kõne all olevat põhimõtet, siis tuleb märkida, et igat juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas teatav riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära keeruliseks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära eri liikmesriikide ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vastavalt olukorrale võtta arvesse selliseid liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine.(31)
61. Põhikohtuasjas kõne all oleva aegumistähtaja iseloomulike tunnuste analüüs peab hõlmama asjaomase tähtaja kestust ja selle kohaldamise korda, sealhulgas tähtaja kulgema hakkamiseks valitud tingimust.(32)
62. Esiteks, mis puudutab niisuguse tagasinõudehagi aegumistähtaega, mis on esitatud kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel, kui on tuvastatud lepingu tühisus, siis Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et õiguskindluse huvides kindlaks määratud mõistlikud hagi esitamise tähtajad, mille möödalaskmine lõpetab vastava õiguse, ei muuda praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks liidu õiguskorrast tulenevate õiguste kasutamist, kui ette nähtud tähtaeg on sisuliselt piisav selleks, et tarbijal oleks võimalik ette valmistada tõhus õiguskaitsevahend ja seda kasutada.(33)
63. Nimelt on Euroopa Kohus möönnud, et tarbijakaitse ei ole absoluutne ja et liidu õigusega on kooskõlas, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg, mille möödalaskmine lõpetab vastava õiguse.(34)
64. Käesoleval juhul oli tagasinõudehagi aegumistähtaeg 15 aastat, mida hiljem lühendati viiele aastale. Tingimusel, et need tähtajad on varem kehtestatud ja teada, on need põhimõtteliselt piisavad, et asjaomane tarbija saaks tõhusa õiguskaitsevahendi ette valmistada ja seda kasutada.(35) Seda enam, et aegumistähtaeg katkeb liikmesriigi õigusnormide kohaselt lihtsa kohtuvälise nõude esitamisega, nagu selgitas eelotsusetaotluse esitanud kohus.(36)
65. Aegumistähtaja kulgema hakkamise hetke kohta on Euroopa Kohus direktiivi 93/13 kontekstis leidnud, et ebaõiglast tingimust sisaldava lepingu sõlmimise kuupäev ei saa iseenesest olla aegumistähtaja alguseks.(37)
66. Euroopa Kohtu selline järeldus tugineb mõnedele olulistele kaalutlustele, mis on eelkõige seotud tarbija nõrgema positsiooniga müüja või teenuste osutaja suhtes, tõsiasjaga, et tarbija ei pruugi olla teadlik tingimuse ebaõiglasest laadist või oma õiguste ulatusest, ning teatud juhtudel ka lepingu, sealhulgas ebaõiglase tingimuse pikaajalise kestusega.(38)
67. Selles kontekstis on Euroopa Kohus sedastanud, et aegumistähtaja kohaldamine selliselt, et see tähtaeg hakkab kulgema lepingu sõlmimisest, tähendaks seda, et tarbija võib nõuda ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse täitmiseks tehtud maksete tagastamist üksnes teatava aja jooksul pärast lepingu allkirjastamist, sõltumata sellest, kas ta teadis või võis mõistlikult teada, et see tingimus on ebaõiglane, muudaks tarbijale direktiiviga 93/13 antud õiguste kasutamise ülemäära raskeks ja rikuks seega tõhususe põhimõtet koosmõjus õiguskindluse põhimõttega.(39)
68. Seevastu kuupäeval, mil jõustub otsus, millega tuvastati asjaomase lepingutingimuse ebaõiglus ja tunnistati see tingimus sel põhjusel tühiseks, tuleb lähtuda sellest, et tarbija peab sisuliselt kindlalt teadma, et see tingimus on ebaõiglane. Seega on tarbijal alates sellest kuupäevast põhimõtteliselt võimalik tõhusalt tugineda õigustele, mis on talle direktiiviga 93/13 antud.(40)
69. Euroopa Kohus täpsustas siiski, et direktiiviga 93/13 ei ole vastuolus see, kui müüjal või teenuste osutajal on võimalus tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla teadlik tingimuse ebaõiglasest laadist enne, kui tehakse otsus, millega tuvastatakse selle tingimuse tühisus.(41)
70. Sellega seoses tuleb märkida, et sarnaselt direktiiviga 93/13 ja teiste liidu tarbijakaitsealaste direktiividega põhineb osaajalise kasutamise õiguse direktiividega loodud kaitsesüsteem eeldusel, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub ettevõtja eelnevalt koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu.(42)
71. Kinnisvara osaajalise kasutamise lepingud või samalaadsed lepingud on sageli piiriülesed, st need sõlmitakse tarbija päritoluriigist erinevas riigis ja asjaomased kinnisasjad asuvad samuti välisriigis.(43) Lisaks, nagu eespool juba märgitud, sõlmitakse need lepingud pikaks ajaks ning neile on iseloomulikud tarbijate jaoks pikaajalised kohustused ja märkimisväärsed finantsriskid.(44)
72. Kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu sõlmimisele eelnev ning sellega kaasnev teave lepingu tingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta on tarbijale ülimalt oluline. Just selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast ettevõtja poolt eelnevalt koostatud tingimustel siduda.(45)
73. Seega on teavitamisnõue vajalik selleks, et tarbijal oleks võimalik teada, millised on tema õigused ja kohustused. Tarbija peab teadma ja mõistma hästi andmeid, mida kinnisvara osaajalise kasutamise leping või samalaadne leping peab kohustuslikult sisaldama, selleks, et lepingut saaks nõuetekohaselt täita, ning täpsemalt selleks, et tarbija saaks oma õigusi teostada.(46)
74. Kuna teavitamisnõue ja tarbija teadlikkus oma õigustest on väga olulised, tuleb uurida, kas eksisteerib oht, et tühise kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel tasutu tagasinõude õigus võib aeguda enne, kui tarbijatel tekib võimalus veenduda teabe puudulikkuses.
75. Esmapilgul näib, et mõningate üldisemate andmete, nagu ettevõtja nimi, kinnisvara kirjeldus või teave sisseseade ja teenuste kohta, puudumist on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija võimeline märkama niipea, kui ta kinnisasjaga tutvub.
76. Lõplik hinnang sellele, kas tarbijal oli tegelik võimalus asjaomase teabe puudumisest teada saada, sõltub siiski lepingu täpsest sõnastusest ja selle sõlmimise asjaoludest. Ilmselt on kinnisvara kohta teabe puudumist lihtsam kindlaks teha, kui osaajalise kasutamise õigused puudutavad üht konkreetset kinnisasja, kuid see ei pruugi nii olla, kui need õigused on seotud erinevate võimalike majutuskohtadega.(47)
77. Teadmatuse oht on suurem teabe puhul, mis on seotud kinnisvara osaajalise kasutamise lepingust või samalaadsest lepingust tulenevate õiguste teostamisega. Tegemist on eelkõige teabega, mis mõjutab tarbija pikaajalisi rahalisi kohustusi ja mille puudumisest saab tarbija teadlikuks alles lepingu täitmise ajal, mis kestab pikka aega.
78. Niisugune on esmajoones näiteks teave kulude, lepingu lõpetamise õiguse ja lepinguliste õiguste edasimüümise õiguse kohta.(48) Suure tõenäosusega saab tarbija kulude ja hooldustasude võimaliku tõusu arvutamise meetodit puudutava teabe puudumisest teada alles hetkel, kui ettevõtja püüab neid kulusid tarbijalt sisse nõuda. Sama kehtib näiteks teabe kohta, mis käsitleb lepingu lõpetamist või võimalust liituda lepinguliste õiguste edasimüügi süsteemiga. Tarbija võib lepingu lõpetamise või lepinguliste õiguste edasimüümisega seotud piirangutest ja kuludest saada teadlikuks alles siis, kui ta püüab neid õigusi tegelikult kasutada.(49)
79. Tuletan meelde, et direktiivi 2008/122 artikli 4 lõikes 1 on selgelt sätestatud, et esitama peab „selgel ja arusaadaval viisil täpse ja piisava teabe“. Ebaselge või puudulik teave võib mõjutada tarbija võimet hinnata oma õiguste ja kohustuste ulatust ning jätta ta ilma võimalusest oma õigusi kasutada.(50)
80. Kui tarbijal oleks lubatud nõuda tühise lepingu alusel tehtud maksete tagastamist ainult esimese viie aasta jooksul (arvestades tsiviilõiguses praegu kohaldatavat aegumistähtaega) pärast kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu allkirjastamist, tekiks kõigil neil juhtudel oht, et aegumistähtaeg möödub enne osaajalise kasutamise lepingu lõppemist, isegi kui puuduv teave ilmneb alles lepingu täitmise hilisemas etapis.
81. Niisugune aegumiskord võib jätta tarbijad süstemaatiliselt ilma võimalusest nõuda tehtud maksete tagastamist, tuginedes lepingu tühisusele, mis on liikmesriigi õiguses ette nähtud juhuks, kui rikutakse teavitamisnõudeid.
82. Samuti võib see kahjustada teavitamisnõuete rikkumisest tuleneva lepingu tühisuse kui tagajärje tõhusust ja hoiatavat mõju. Kui tarbijatel oleks õigus nõuda lepingu tühisuse tuvastamist, kuid ei oleks õigust saada tagasi tehtud maksed, tekiks oht, et üks pool saab teist poolt kahjustava põhjendamatu eelise. Nagu GQ ja IF väitsid, võib ettevõtja pärast kinnisasja täielikult enda valdusesse tagasi saamist hakata seda uuesti pakkuma osaajaliseks kasutamiseks (või üüriks/müügiks), samas kui tarbija kaotab nii õiguse kinnisasja tulevikus kasutada kui ka selle eest juba makstud summad.
83. Seega, kui põhikohtuasjas kõne all olevat aegumistähtaja kulgema hakkamise hetke arvestatakse sel viisil, nagu see on praegu määratud, siis esineb märkimisväärne oht, et tarbijal on teavitamisnõuete rikkumise korral oma õiguste kasutamine praktikas võimatu või ülemäära keeruline.
84. Seevastu hetkel, mil tehakse lõplik otsus lepingu tühisuse kohta, saab tarbija põhimõtteliselt täielikult teadlikuks oma õigustest ja tal on võimalik algatada tagasinõudemenetlus.
85. Lõpuks, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas aegumistähtaja alguse määramine lepingu sõlmimisest hilisemale kuupäevale võib olla vastuolus õiguskindluse põhimõttega ja soodustada tarbijatepoolseid strateegilisi kohtuvaidlusi, siis tuleb märkida, et jättes kohustusliku teabe lepingueelses või lepingu sõlmimise etapis ja ka hilisemas lepingu täitmise etapis andmata, loob ettevõtja ise olukorra, mis on osaajalise kasutamise õiguse direktiividega keelatud.(51) Pealegi, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas, ei puuduta tagastusnõue kõiki makstud summasid, kuna välistatud on ajavahemik, mil kinnisasja kasutati (või vähemalt oleks võinud kasutada).
86. Küll aga ei ole tõhususe põhimõttega vastuolus ettevõtja õigus tõendada, et tarbija teadis või võis mõistlikult teada teavitamiskohustuse rikkumisest enne (selle rikkumise tõttu) lepingu tühisust tuvastava kohtuotsuse tegemist. Niisuguses olukorras hakkab aegumistähtaeg kulgema ajast, mil tarbija sellest teada sai.(52)
87. Eeltoodut arvestades olen arvamusel, et direktiivi 97/47 artikleid 3 ja 4 ning direktiivi 2008/122 artikleid 4 ja 5 tuleb koostoimes tõhususe põhimõttega tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm või kohtupraktika, mille kohaselt hakkab tühise kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel tarbija tasutud summade tagasinõudehagi aegumistähtaeg kulgema lepingu sõlmimise kuupäevast, sõltumata sellest, kas tarbija teadis või oleks tal olnud võimalik saada teavet, mida ettevõtja ei avaldanud või mille ta avaldas ebaselgelt. Põhimõtteliselt saab tarbija saab oma õigustest täielikult teadlikuks lepingu tühisust tuvastava lõpliku otsuse tegemise hetkel. Tõhususe põhimõttega ei ole siiski vastuolus ettevõtja õigus tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla lepingu tühisuse alustest teadlik enne seda kuupäeva.
B. Teine küsimus
88. Direktiivi 94/47 artikliga 6 ja direktiivi 2008/122 artikliga 9 on keelatud nõuda tarbijalt ettemakseid enne selle ajavahemiku lõppu, mille jooksul võib tarbija kasutada oma lepingust taganemise õigust.
89. Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva ettepaneku punktis 33 viidatud kohtupraktikat arvestades sisuliselt teada, kas direktiivi 94/47 artiklit 6 ja direktiivi 2008/122 artiklit 9 tuleb koostoimes tõhususe põhimõttega tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm või kohtupraktika, mille kohaselt hakkab ettemaksena tasutud lepingujärgse hinna osalise tagasinõudmise hagi aegumistähtaeg kulgema kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel nende maksete tegemise kuupäevast.
90. Direktiivi 94/47 põhjenduste 11 ja 12 ning direktiivi 2008/122 põhjenduse 11 kohaselt on ettemaksete keelu eesmärk tugevdada taganemisõigusest tulenevat tarbijakaitset. Taganemisõigus on kehtestatud eesmärgiga anda tarbijatele võimalus oma lepingulistest õigustest ja kohustustest täielikult aru saada. Kui ettevõtjal oleks võimalik nõuda ettemakseid ajal, mil saab kasutada taganemisõigust, võib see pärssida tarbija soovi seda õigust kasutada.
91. Ühtlasi tuleneb direktiivi 94/47 artiklist 10 ja direktiivi 2008/122 artiklist 15, et liikmesriikidel tuleb kehtestada sanktsioonisüsteem ettemaksete nõudmise keelu rikkumise eest.
92. Eelotsusetaotlusest nähtub, et Hispaania õiguse kohaselt on ettemaksed keelatud ja et selle keelu rikkumine toob ettevõtjale kaasa kohustuse maksta ettemaksena saadu tagasi kahekordses summas.
93. Küsimus on selles, kas tõhususe põhimõttega(53) on vastuolus olukord, kus ettemakse tagasinõudmise hagi aegumistähtaja alguseks loetakse asjaomaste ettemaksete tegemise kuupäev (vastavalt tsiviilõiguse üldnormidele), või peab selle kohaselt tähtaja alguseks määrama kuupäeva, mil kohus tuvastab ettemaksete tühisuse. Nagu ka esimese küsimuse puhul, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige selles, kas ebaõiglasi tingimusi käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat tuleks järgida ka osaajalise kasutamise õiguse direktiivide puhul.
94. Nagu eespool juba märgitud(54), tuleb sellega seoses meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktika riigisiseste õigusnormide kohta, mis käsitlevad ebaõiglaste tingimuste alusel makstud summade tagasinõudmise aegumistähtaega, lähtub mitmest kaalutlusest, sealhulgas tarbija nõrgemast positsioonist ja tõigast, et tarbija ei pruugi olla teadlik lepingutingimuse ebaõiglasest laadist või oma õiguste ulatusest.
95. Samuti on eespool juba sedastatud(55), et tarbija on osaajalise kasutamise lepingute sõlmimisel ettevõtjast nõrgemal positsioonil. Just sel põhjusel on liidu seadusandja keelanud ettemaksed, et tarbijat ei heidutataks taganemisõiguse kasutamisest loobuma.
96. Erinevalt direktiivis 93/13 käsitletavatest ebaõiglastest tingimustest ja osaajalise kasutamise õiguse direktiivides ette nähtud teavitamisnõuetest ei ole oht, et aegumistähtaeg möödub enne, kui tarbijad oma õigustest teada saavad, ettemaksete tegemise keelu puhul tarbijate jaoks siiski sama suur.
97. Pikaajaliste lepingute puhul võib tarbija tingimuse ebaõiglasest laadist saada teada hiljem, st siis, kui see tingimus mõjutab tema lepingulist kohustust või seda asutakse tema suhtes jõustama. Samadel põhjustel, mida olen juba selgitanud(56), võib tarbija ka puuduvast või ebaselgest teabest (mis võib mõjutada tarbija suutlikkust hinnata oma õiguste ulatust) saada teadlikuks alles kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu täitmise hilisemas etapis. Ettevõtja kohustuste rikkumise tagajärjed võivad avalduda alles lepingulise suhte ajal. Kuni ettevõtja ei ole teavet esitanud, jätkub asjaomaste õiguslike nõuete rikkumine.
98. Ettemaksete nõudmise keeld seevastu puudutab ühtainsat rikkumist, mille tagajärjed ilmnevad tõenäoliselt lepingulise suhte varasemas etapis. Puudub tegelik oht, et tarbija saab keelust teada alles aastaid pärast ettemakse tasumist, näiteks siis, kui talt nõutakse mingi tasu maksmist või kui ta soovib kasutada teatavaid õigusi.
99. Samuti tuleb märkida, et ettemaksete keelu kaitsva eesmärgi tähtsus on suur just lepingulise suhte alguses. Keeld on kehtestatud selleks, et tarbijat ei heidutataks taganemisest hoiduma. Lepingu täitmise käigus aastate vältel selle eesmärgi tähtsus aga kahaneb. Eelkõige näib see olevat nii sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus tarbija mitte ainult ei taganenud lepingust, vaid sõlmis üheksa aastat pärast esimese lepingu sõlmimist uue kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu.
100. Lisaks, nagu komisjon sisuliselt väitis, ei ole tarbija suutlikus selgitada välja oma õigused, ebaõiglase lepingutingimuse puhul sama, mis ettemaksete õigusliku keelu puhul. Kuigi ebaõiglane tingimus loetakse algusest peale olematuks, on selle tingimuse ebaõiglase laadi tuvastamiseks põhimõtteliselt vaja kohtulikku hindamist, mida ei saa teha tarbija. Ka osaajalise kasutamise õiguse direktiivides sätestatud teavitamisnõuete täitmise küsimus võib vajada kohtulikku tõlgendamist.
101. Ettemaksete keeld aga ei vaja mingit tõlgendamist. Nende nõudmine on keelatud ning see on selgelt sätestatud osaajalise kasutamise õiguse direktiivides ja liikmesriigi rakendusnormides. Keskmine piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas tarbija saab keelu välja selgitada. Piisab sellest, kui tarbija teeb kindlaks, kas ettemaksed tehti (pikendatud) taganemistähtaja jooksul.
102. Minu arvates ei saa Euroopa Kohtu praktikast, milles on leitud, et tarbijalt ei saa eeldada õigusalast uurimistööd nõudvate meetmete võtmist, teha muud järeldust.(57) See kohtuasi puudutas olukorda, kus ei saanud eeldada, et tarbija võiks mõistlikult olla teadlik asjaolust, et tema lepingus sisalduv tingimus on oma ulatuselt samaväärne liikmesriigi kõrgeima kohtu poolt ebaõiglaseks tunnistatud tüüptingimusega. See erineb selgelt olukorrast, kus seadusandja on kehtestanud keelu.
103. Pärast maksete tegemist kulgema hakkava mõistliku aegumistähtaja kehtestamine tagab selge keelu korral ka õiguskindluse. Rahalise karistuse nõudmine tükk aega tagasi tehtud ettemakse eest võib tekitada tõendamisprobleeme ja kahjustada vastaspoole kaitseõigusi.(58) Lisaks, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitas, tekitab see ohu, et sanktsiooni kohaldamist nõudev pool taotleb seda võimalikult hilja eesmärgiga saada sissenõutavalt summalt intressi, ehkki keelu asjaolud on selged juba lepingulise suhte alguses.
104. Põhikohtuasjas on tsiviilõiguse üldnormide kohaselt tarbija jaoks ettemaksete tagasinõudmise hagi aegumistähtaeg viis aastat (ja tsiviilseadustiku varasema redaktsiooni kohaselt 15 aastat) alates maksete tegemise hetkest. See tähtaeg näib olevat piisavalt pikk, et tarbija saaks nõuda hüvitist. Seda enam et selle tähtaja kulgemise katkemiseks piisab kohtuvälise nõude esitamisest, nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus.
105. Toodud põhjusel leian, et tõhususe põhimõttega ei ole vastuolus liikmesriigi tsiviilõiguse üldsätetel põhinev aegumisnorm, mida kohaldatakse lepingujärgse hinna tagasinõudmise hagile ettemaksete keelu rikkumise korral.
106. Eeltoodut arvestades olen seisukohal, et direktiivi 94/47 artiklit 6 ja direktiivi 2008/122 artiklit 9 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm või kohtupraktika, mille kohaselt hakkab ettemaksena tasutud lepingujärgse hinna osalise tagasinõudmise hagi aegumistähtaeg kulgema kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel õigusvastaste maksete tegemise kuupäevast.
V. Ettepanek
107. Kõiki eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Juzgado de Primera Instancia n.° 2 de Marbella (Marbella esimese astme kohus nr 2, Hispaania) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 1994. aasta direktiivi 94/47/EÜ ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte, artikleid 3 ja 4 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiivi 2008/122/EÜ tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega artikleid 4 ja 5 koostoimes tõhususe põhimõttega
tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm või kohtupraktika, mille kohaselt hakkab tühise kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel tarbija tasutud summade tagasinõudehagi aegumistähtaeg kulgema lepingu sõlmimise kuupäevast, sõltumata sellest, kas tarbija teadis või oleks tal olnud võimalik saada teavet, mida ettevõtja ei avaldanud või mille ta avaldas ebaselgelt. Põhimõtteliselt saab tarbija oma õigustest täielikult teadlikuks lepingu tühisust tuvastava lõpliku otsuse tegemise hetkel. Tõhususe põhimõttega ei ole siiski vastuolus ettevõtja õigus tõendada, et tarbija oli või võis mõistlikult olla lepingu tühisuse alustest teadlik enne seda kuupäeva.
2. Direktiivi 94/47 artiklit 6 ja direktiivi 2008/122 artiklit 9 koostoimes tõhususe põhimõttega
tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm või kohtupraktika, mille kohaselt hakkab ettemaksena tasutud lepingujärgse hinna osalise tagasinõudmise hagi aegumistähtaeg kulgema kinnisvara osaajalise kasutamise lepingu või samalaadse lepingu alusel õigusvastaste maksete tegemise kuupäevast.
1 Algkeel: inglise.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiiv tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega (ELT 2009, L 33, lk 10).
3 Staudinger, A., „Timeshare Contracts“, teoses Max-Planck Encyclopaedia of European Private Law, Max-EuP, 2012. Osaajaliselt kasutatava kinnisvarasektori arengu kohta vt Edmonds, J., International Timesharing, 3rd ed., Longman, London, 1991, lk 1.
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 1994. aasta direktiiv ostjate kaitse kohta, mis puudutab kinnisvara osaajalise kasutamise õiguse ostulepingute teatavaid aspekte (EÜT 1994, L 280, lk 83; ELT eriväljaanne 13/13, lk 315).
5 Komisjoni 16. detsembri 2015. aasta aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule: [direktiivi 2008/122] hindamise aruanne, COM(2015)644 (final) (edaspidi „komisjoni aruanne direktiivi 2008/122 hindamise kohta“).
6 See muudatus tehti 5. oktoobri 2015. aasta seadusega 42/2015 7. jaanuari 2015. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 muutmise kohta (Ley 42/2015 de reforma de la Ley 1/2000, de 7 de enero, de Enjuiciamiento Civil; BOE nr 239, 6.10.2015, lk 90240).
7 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).
8 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Banco Santander (aegumistähtaja algus) (C‑561/21, EU:C:2024:362, punkt 34).
9 16. aprilli 2026. aasta kohtuotsus Nitrogénművek (C‑519/24, EU:C:2026:297, punktid 19 ja 20 ning seal viidatud kohtupraktika).
10 Teavet antakse dokumendis, mida direktiivis 2008/122 nimetatakse „standardinfo teabeleheks“. Vt käesoleva ettepaneku punktid 4 ja 7.
11 Vt käesoleva ettepaneku punktid 5 ja 8.
12 2. detsembri 2025. aasta kohtuotsus Stichting Right to Consumer Justice ja Stichting App Stores Claims (C‑34/24, EU:C:2025:936, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).
13 Samas.
14 Vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Sogefinancement (C‑50/22, EU:C:2023:177, punkt 26).
15 Eelotsusetaotluses ei ole viidatud liikmesriigi õigusnormidele, millega on kehtestatud maksimaalse kestuse nõue. Hispaania valitsuse ja komisjoni esitatud seisukohtadest nähtub siiski, et selline nõue tuleneb seaduse 42/1998 artiklist 3 ja seaduse 4/2012 artiklist 24.
16 Direktiivi 94/47 artikli 2 esimese taande kohaselt sõlmitakse osaajalise kasutamise õiguse leping „vähemalt kolmeks aastaks“. Vastavalt direktiivi 2008/122 artikli 2 lõike 1 punktis a sisalduva mõiste „osaajalise kasutamise õiguse leping“ määratlusele on seda perioodi vähendatud ja see on nüüd rohkem kui üks aasta.
17 Direktiivi 94/47 artikli 11 kohaselt võisid liikmesriigid vastu võtta ja säilitada sätteid, mis pakkusid ostjatele paremat kaitset.
18 Vt selle kohta 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Sogefinancement (C‑50/22, EU:C:2023:177, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Eelotsusetaotluses ei ole liikmesriigi neid nõudeid ette nägevaid õigusnorme osundatud. Hispaania valitsuse ja komisjoni esitatud seisukohtadest nähtub aga, et need nõuded on sätestatud seaduse 42/1998 artikli 9 lõike 1 punktis 1 ja seaduse 4/2012 artikli 30 lõike 1 punktis 3.
20 Vt direktiivi 94/47 lisa punkt c ja direktiivi 2008/122 I lisa 3. osa punkti 2 esimene taane.
21 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Prezident Slovenskej republiky (C‑378/19, EU:C:2020:462, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
22 Direktiivi 94/47 lisa punktis b viidatakse laiemalt lepingu esemeks oleva õiguse „kasutamise tingimustele“. Aega, mille jooksul saab õigust kasutada, võib pidada nende tingimuste osaks. Direktiivi 2008/122 I lisa 1. osas on osaajalise kasutamise õiguse lepingute kohta antava teabe hulgas nimetatud „lepingu objektiks oleva õiguse kasutamise täpset ajavahemikku ja vajaduse korral selle kestust“.
23 Teen selle reservatsiooni juhuks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et registriandmete esitamise kohustus ei kuulu osaajalise kasutamise õiguse direktiivide kohaldamisalasse.
24 Sellisel juhul lõpeb taganemistähtaeg pärast direktiivi 94/47 artikli 5 punkti 1 kolmandas taandes ja direktiivi 2008/122 artikli 6 lõike 3 punktis b sätestatud tähtaega.
25 Liikmesriigi kohustus näha ette sanktsioonid tuleneb direktiivi 94/47 artiklist 10 ja direktiivi 2008/122 artiklist 15. Direktiivi 2008/122 artikli 6 lõike 3 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid lisaks taganemisõigusele nägema vastavalt artiklile 15 ette asjakohased karistused, eelkõige juhuks, kui ettevõtja ei ole taganemistähtaja möödumisel järginud selles direktiivis sätestatud nõudeid teabe esitamise kohta.
26 Vt käesoleva ettepaneku punktid 10 ja 14. Leping on tühine, kui rikutakse liikmesriigi asjaomases õigusaktis sätestatud mis tahes nõuet, sealhulgas nõuet määratleda lepingu ese.
27 GQ ja IF viitavad sellega seoses Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) 29. märtsi 2016. aasta kohtuotsusele nr 192/2016 (ES:TS:2016:1298).
28 Vt käesoleva ettepaneku punktid 15 ja 16.
29 Vt käesoleva ettepaneku punkt 23.
30 19. märtsi 2026. aasta kohtuotsus UniCredit Bank ja Momentum Credit (C‑679/24, EU:C:2026:223, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
31 Samas, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika.
32 Vt analoogia alusel 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance (C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 30).
33 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale (C‑698/18 ja C‑699/18, EU:C:2020:537, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
34 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance (C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 32).
35 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance (C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 41).
36 Vt käesoleva ettepaneku punkt 28.
37 19. märtsi 2026. aasta kohtuotsus UniCredit Bank ja Momentum Credit (C‑679/24, EU:C:2026:223, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Vt Euroopa Kohtu üksikasjalikku põhjendust 19. märtsi 2026. aasta kohtuotsuses UniCredit Bank ja Momentum Credit (C‑679/24, EU:C:2026:223, punktid 70 ja 71 ning seal viidatud kohtupraktika).
39 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Banco Santander (aegumistähtaja algus) (C‑561/21, EU:C:2024:362, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Banco Santander (aegumistähtaja algus) (C‑561/21, EU:C:2024:362, punkt 35).
41 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Banco Santander (aegumistähtaja algus) (C‑561/21, EU:C:2024:362, punkt 38).
42 Vt analoogia alusel 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus BMW Bank jt (C‑38/21, C‑47/21 ja C‑232/21, EU:C:2023:1014, punkt 259 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Vt direktiivi 94/47 põhjendus 11 ja komisjoni aruanne direktiivi 2008/122 hindamise kohta, 5. joonealune märkus, op. cit., lk 2.
44 Vt käesoleva ettepaneku punkt 2.
45 Vt analoogia alusel 30. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Bank ja Volkswagen Bank (C‑143/23, EU:C:2025:837, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Vt analoogia alusel 30. oktoobri 2025. aasta kohtuotsus Mercedes-Benz Bank ja Volkswagen Bank (C‑143/23, EU:C:2025:837, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Kui majutuskohad on saadaval näiteks samasse kontserni kuuluvates eri hotellides.
48 Vt asjakohase teabe kohta direktiivi 94/47 lisa punktid j, k ja l ning direktiivi 2008/122 I lisa 3. osa punktid 4–6.
49 Komisjoni aruandest direktiivi 2008/122 hindamise kohta (5. joonealune märkus, op. cit., lk 7 jj), ilmneb, et tarbijakaitseprobleemid tekivad eelkõige hooldus- ja teenustasude objektiivse põhjuseta suurendamise korral, samuti seoses lepingu lõpetamise korra ja tingimustega ning osaajalise kasutamise õiguste vahetamisega. Vt ka Conway, L., „Timeshares: Common problems faced by UK owners – Research Briefing“, House of Commons Library, 25. juuli 2025, milles nimetatakse osaajalise kasutamise õiguse omajate põhiprobleemidena aastamaksude ülemäärast tõusu, edasimüügiprobleeme, lepingu lõpetamise küsimusi ja nn igavese kehtivuse klausleid (mis teevad lepingu lõpetamise tarbija jaoks äärmiselt keeruliseks).
50 Kui teavet sisaldav lepingutingimus on ebaõiglane ja läbipaistmatu, oleks tarbijal võimalik kasutada direktiivis 93/13 sätestatud täiendavaid tarbijakaitsemeetmeid. Kui lepingu allkirjastamiseks avaldatakse survet, võib tarbija tugineda ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivile 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ebaausate kaubandustavade direktiiv) (ELT 2005, L 149, lk 22). Vt komisjoni aruanne direktiivi 2008/122 hindamise kohta, 5. joonealune märkus, op. cit., lk 10; Downes, N., „More about timeshare: A revised directive or a regulation? Incidence of other instruments of consumer protection“, European Review of Private Law, 2008, Vol. 16, nr 4, lk 607–625.
51 Vt analoogia alusel 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Banco Santander (aegumistähtaja algus) (C‑561/21, EU:C:2024:362, punkt 40).
52 Nii oleks see näiteks juhul, kui on tõendeid ettevõtja ja tarbija vahelisest eelnevast suhtlusest, mille käigus annab ettevõtja tarbijale asjaomase puuduva teabe. Siis hakkab aegumistähtaeg kulgema hetkest, mil tarbija vastava teabe kätte saab.
53 Vt käesoleva ettepaneku punktis 58 viidatud kohtupraktika.
54 Vt käesoleva ettepaneku punkt 66.
55 Vt käesoleva ettepaneku punkt 70.
56 Vt käesoleva ettepaneku punktid 75 ja 76.
57 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Banco Santander (aegumistähtaja algus) (C‑561/21, EU:C:2024:362, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Eelotsusetaotlusest nähtub, et pooled vaidlevad selle üle, kas keelatud ettemakseid tehti või mitte. See näitab raskusi, mis tekivad, kui kohtud peavad otsustama sanktsiooni kohaldamise üle enam kui 15 aastat tagasi tehtud maksete eest (nagu põhikohtuasjas käsitletava esimese osaajalise kasutamise õiguse lepingu puhul, mis sõlmiti 2007. aastal).