–

Herbaria Kräuterparadies GmbH, esindaja: Rechtsanwalt H. Schmidt,

–

Freistaat Bayern, esindajad: C. Diroll, C. Novak ja J. Vogel,

–

Euroopa Parlament, esindajad: I. Anagnostopoulou ja U. Rösslein,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: L. Hamtcheva ja R. Meyer,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. C. Becker ja A. Dawes,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada esiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määruse (EL) 2018/848, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007 (ELT 2018, L 150, lk 1), artikli 16 lõiget 1, artikli 30 lõikeid 1 ja 2, artikli 33 lõiget 1, artikli 45 lõiget 1, artikli 48 lõiget 1 ja II lisa IV osa punkti 2.2.2 alapunkti f ning teiseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 20.

2

Taotlus on esitatud Herbaria Kräuterparadies GmbH (edaspidi „Herbaria“) ja Freistaat Bayerni (Baieri liidumaa, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Herbariale kehtestatud keeldu kasutada Euroopa Liidu mahetootmise logo ja mahetootmisele viitavaid mõisteid, et viia liidus turule puuviljamahla ja taimeekstraktide segu, mis sisaldab lisaks mahetoodetele vitamiine ja raud(II)glükonaati, mis ei pärine mahepõllundusest.

Õiguslik raamistik

Määrus (EÜ) nr 834/2007

3

Nõukogu 28. juuni 2007. aasta määruse (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 189, lk 1) artikli 23 „Mahepõllumajandusliku tootmisega seotud mõistete kasutamine“ lõikes 1 oli sätestatud:

4

Määruse nr 834/2007 artikli 33 „Samaväärsete tagatistega toodete import“ lõikes 2 oli sätestatud:

Määrus (EÜ) nr 889/2008

5

Komisjoni 5. septembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 889/2008, millega kehtestatakse määruse (EÜ) nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses mahepõllumajandusliku tootmise, märgistamise ja kontrolliga (ELT 2008, L 250, lk 1), artikli 27 „Teatavate toodete ja ainete kasutamine toidu töötlemisel“ lõikes 1 oli sätestatud:

Määrus (EÜ) nr 1235/2008

6

Komisjoni 8. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 1235/2008, millega sätestatakse määruse (EÜ) nr 834/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad mahepõllumajanduslike toodete kolmandatest riikidest importimise korra kohta (ELT 2008, L 334, lk 25), artikli 7 lõikes 1 oli sätestatud:

Rakendusmäärus (EL) nr 126/2012

7

Komisjoni 14. veebruari 2012. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 126/2012, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 889/2008 seoses tõendavate dokumentidega ning määrust (EÜ) nr 1235/2008 seoses mahepõllumajanduslike toodete Ameerika Ühendriikidest importimise korraga (ELT 2012, L 41, lk 5), kanti Ameerika Ühendriigid määruse nr 1235/2008 III lisas esitatud kolmandate riikide loetellu.

Määrus 2018/848

8

Määruse 2018/848 põhjendustes 6, 9, 15, 17, 73, 77–79, 93, 95, 96, 108 ja 123 on märgitud:

9

Määrus 2018/848 koosneb üheksast peatükist, mille hulka kuuluv I peatükk „Reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted“ sisaldab artikleid 1–3, III peatükk „Tootmisnõuded“ sisaldab artikleid 9–29, IV peatükk „Märgistamine“ sisaldab artikleid 30–34 ja VII peatükk „Kaubavahetus kolmandate riikidega“ sisaldab artikleid 44–49.

10

Määruse artikli 2 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

11

Määruse artikkel 3 „Mõisted“ näeb ette:

12

Sama määruse artikkel 16 „Töödeldud toidu tootmise nõuded“ on sõnastatud järgmiselt:

13

Määruse 2018/848 artiklis 30 „Mahepõllumajandusliku tootmisega seotud mõistete kasutamine“ on sätestatud:

14

Viidatud määruse artikli 32 „Kohustuslikud tähised“ lõikes 2 on ette nähtud:

15

Määruse artikkel 33 „Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo“ on sõnastatud järgmiselt:

16

Määruse 2018/848 artikli 45 „Mahepõllumajanduslike ja üleminekuaja toodete import“ lõikes 1 on sätestatud:

17

Määruse artiklis 47 „Samaväärsus kaubanduslepingu alusel“ on sätestatud:

18

Määruse artiklis 48 „Samaväärsus nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 alusel“ on ette nähtud:

19

Sama määruse II lisa sisaldab IV osa, milles on esitatud töödeldud toidu tootmise nõuded. IV osa punkt 2.2.2 on sõnastatud järgmiselt:

20

Määruse 2018/848 IV lisa „Artiklis 30 osutatud nimetused“ on sõnastatud järgmiselt:

Määrus (EL) 2020/1693

21

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. novembri 2020. aasta määruse (EL) 2020/1693, millega muudetakse määrust (EL) 2018/848 selle kohaldamistähtpäeva ja teatavate muude kõnealuses määruses osutatud kuupäevade osas (ELT 2020, L 381, lk 1), põhjenduses 7 on märgitud:

22

Selle määruse artiklis 1 on sätestatud:

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

23

Herbaria toodab jooki nimetusega Blutquick, mis koosneb mahetootmise teel saadud puuviljamahlade ja taimeekstraktide segust. Sellele toidulisandina turustatavale joogile lisatakse mittetaimseid vitamiine ja raud(II)glükonaati. Pakendil on Euroopa Liidu mahetootmise logo, riigisisene mahemärgis ja viide asjaolule, et selle koostisosad pärinevad „kontrollitud mahetootmisest“.

24

Bayerische Landesanstalt für Landwirtschaft (Baieri liidumaa põllumajandusinstituut, Saksamaa) kohustas 18. jaanuari 2012. aasta otsusega Herbariat muu hulgas eemaldama 1. detsembriks 2012 Blutquicki märgistuses, reklaamis ja turustamisel viite määruse nr 834/2007 artikli 23 alusel kaitstud mahetootmisele põhjendusel, et selle määruse sätete ja määruse nr 889/2008 artikli 27 lõike 1 punkti f kohaselt oli lubatud lisada töödeldud toodetele, mis on märgistatud mõistega „mahe“, vitamiine ja mineraalaineid ainult siis, kui see vastas nende ainete õigusaktides sätestatud kasutusele. Baieri liidumaa põllumajandusinstituudi sõnul see Blutquicki puhul nii ei olnud.

25

Herbaria esitas selle otsuse peale kaebuse Bayerisches Verwaltungsgericht Münchenile (Baieri liidumaa halduskohus Münchenis, Saksamaa), kes esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused nimetatud artikli 27 lõike 1 punkti f tõlgendamise kohta.

26

Arvestades vastuseid, mille Euroopa Kohus andis neile küsimustele 5. novembri 2014. aasta kohtuotsuses Herbaria Kräuterparadies (C‑137/13, EU:C:2014:2335), jättis Bayerisches Verwaltungsgericht München (Baieri liidumaa halduskohus Münchenis) Herbaria kaebuse rahuldamata.

27

Selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus jäeti 29. juuli 2021. aasta kohtuotsusega rahuldamata, mille peale Herbaria esitas kassatsioonkaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

28

See kohus märgib, et kuna Baieri liidumaa põllumajandusinstituudi 18. jaanuari 2012. aasta otsus on kestva mõjuga haldusakt, siis peab liikmesriigi kohtupraktika kohaselt see kohus lahendama tema menetluses oleva vaidluse, lähtudes tema lahendi tegemise ajal kehtivast õiguslikust olukorrast. Seetõttu ei ole määrus nr 834/2007 enam selle vaidluse suhtes ratione temporis kohaldatav, kuna see määrus asendati määrusega 2018/848.

29

Herbaria ei vaidlustanud eelotsusetaotluse esitanud kohtus enam seda, et Blutquickile vitamiinide ja mineraalainete lisamine ei ole õigusaktides sätestatud ning et see toode ei ole seetõttu kooskõlas määruse 2018/848 artikli 16 lõikega 1 ega määruse II lisa IV osa punkti 2.2.2 alapunkti f alapunktiga i, millega sisuliselt asendati määruse nr 889/2008 artikli 27 lõike 1 punkt f. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selge, et määruse 2018/848 artikli 33 lõikest 1, artikli 33 lõikest 5 ja artikli 30 lõikest 1 tuleneb keeld kasutada Blutquickil vastavalt Euroopa Liidu mahetootmise logo, riigisisest mahemärgist ja mahetootmisele viitavaid mõisteid.

30

Herbaria väidab siiski, et viimati nimetatud määruse kohaselt ei kehti Blutquickiga sarnase, Ameerika Ühendriikidest imporditud toidu suhtes sellist keeldu.

31

Nimelt kanti Euroopa Komisjoni ja US Department of Agriculture’i (Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium) vahel 2012. aastal kirja teel sõlmitud lepingu alusel Ameerika Ühendriigid vastavalt määruse nr 834/2007 artikli 33 lõikele 1 nende kolmandate riikide loetellu, mille tootmisnõuded on samaväärsed määruses nr 834/2007 sätestatutega. See kanne võimaldab nüüd määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunkti iii alusel viia mahetoodetena liidu turule Herbaria turustatavate toodetega konkureerivaid Ameerika Ühendriikidest pärit tooteid. Ta väidab, et viimati nimetatud tooted võivad kanda Euroopa Liidu mahetootmise logo ja viiteid mahetootmisele, kui nad vastavad ainult ühele tingimusele, milleks on kooskõla selle kolmanda riigi tootmisnõuetega, st isegi siis, kui nad ei vasta liidu õigusest tulenevatele tootmisnõuetele. Herbaria sõnul kujutab see endast ebavõrdset kohtlemist, mis on vastuolus harta artikliga 20.

32

Baieri liidumaa leiab, et määruse 2018/848 tõlgendus, mida pooldab Herbaria, on väär, ja et tegelikult võib Ameerika Ühendriikidest pärit tootel olla Euroopa Liidu mahetootmise logo ainult siis, kui see vastab selles määruses ette nähtud tootmisnõuetele, mistõttu ei esine liidus toodetud tootega võrreldes mingit erinevat kohtlemist.

33

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus väljendab kõigepealt kahtlust seoses küsimusega, kas Ameerika Ühendriikidest imporditud toode võib kanda Euroopa Liidu mahetootmise logo isegi juhul, kui see ei vasta määruses 2018/848 sätestatud nõuetele.

34

Seejärel, kui see peaks tõesti nii olema, esitab ta küsimuse, kas see kujutab endast ebavõrdset kohtlemist harta artikli 20 tähenduses, ja kui see nii on, siis kas selline ebavõrdne kohtlemine võib olla põhjendatud Ameerika Ühendriikides kõnealuste toodete suhtes kohaldatavate tootmis- ja kontrollinõuete samaväärseks tunnistamisega või kaubavahetuse hõlbustamise eesmärgiga, mida sellise samaväärsuse tunnustamisega taotletakse.

35

Lõpuks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et samasugune küsimus tekib määruse 2018/848 artikli 30 lõikes 1 osutatud mahetootmisele viitavate mõistete kasutamise kohta.

36

Neil asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht (liitvabariigi kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Menetluse suulise osa uuendamise taotlus

37

Pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist taotles Herbaria Euroopa Kohtu kantseleisse 26. juunil 2024 saabunud taotluses menetluse suulise osa uuendamist.

38

Herbaria toob oma taotluse põhjenduseks, et kohtujuristi ettepanek sisaldab mitut ebatäpset õiguslikku ja faktilist asjaolu, mis võivad Euroopa Kohut eksitada. Nende asjaolude üle, mida kohtujurist pidas eelotsuse küsimustele vastamisel määravaks, ei vaielnud pealegi kohtuistungil põhikohtuasja pooled ega Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud.

39

Seega eksis kohtujurist esiteks kui ta kinnitas, et on olemas „tähised, mis kaasnevad“ Euroopa Liidu mahetootmise logoga ja millel on märgitud tooraine päritolu ja toote valmistamise koht, mistõttu on selle logo kasutamisel tarbijat alati teavitatud asjaolust, et kõnealune toode pärineb Ameerika Ühendriikidest. Teiseks tõlgendas kohtujurist vääralt codex alimentarius’e suuniseid, millele on viidatud määruse nr 834/2007 artikli 33 lõikes 2.

40

Esimesena tuleb märkida, et ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalemist. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud arutluskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad (18. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus CROSS Zlín, C‑303/22, EU:C:2024:60, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Samuti olgu märgitud, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega kodukorras ei ole ette nähtud võimalust, et põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud saaksid esitada seisukohti vastuseks kohtujuristi ettepanekule. Järelikult ei saa see, et põhikohtuasja pool või huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, milliseid küsimusi selles ettepanekus on analüüsitud – olla iseenesest põhjus, mis annaks alust menetluse suulise osa uuendamiseks (vt selle kohta 18. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus CROSS Zlín, C‑303/22, EU:C:2024:60, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Herbaria ei saa seega menetluse suulise osa uuendamise taotlust tulemuslikult põhjendada kriitikaga kohtujuristi ettepaneku teatud lõikude põhjendatuse suhtes.

43

Teisena olgu märgitud, et vastavalt kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus, igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, määrusega uuendada menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleb tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.

44

Käesoleval juhul tuleb siiski märkida, et käesolevas menetluses osalenud isikud said menetluse kirjalikus ja suulises osas esitada õiguslikud asjaolud, mida nad pidasid asjakohasteks, et võimaldada Euroopa Kohtul tõlgendada liidu õiguse sätteid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused puudutavad. Sellega seoses leiab Euroopa Kohus, et talle on teada kõik eelotsusetaotluse lahendamiseks vajalikud asjaolud ning ükski asjaolu, mille Herbaria menetluse suulise osa uuendamise taotluse põhjendamiseks esitas, ei anna alust menetluse uuendamiseks kodukorra artikli 83 alusel.

45

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et puudub vajadus menetluse suulise osa uuendamiseks.

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

46

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (21. septembri 2023. aasta kohtuotsus Juan, C‑164/22, EU:C:2023:684, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Esimese küsimuse sõnastuses mainib eelotsusetaotluse esitanud kohus üksnes määruse 2018/848 artikli 33 lõiget 1, mis reguleerib Euroopa Liidu mahetootmise logo kasutamist. Samas nähtub eelotsusetaotlusest ja eelkõige kolmandat küsimust puudutavatest põhjendustest, et see kohus leiab, et esimene küsimus tekib samamoodi seoses selle määruse artikli 30 lõikega 2, mis reguleerib mahetootmisele viitavate mõistete kasutamist.

48

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib see kohus sisuliselt teada, kas määruse 2018/848 artikli 30 lõiget 2 ja artikli 33 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et Euroopa Liidu mahetootmise logo ja mahetootmisele viitavaid mõisteid võib kasutada töödeldud toidu puhul, mida imporditakse kolmandast riigist selle määruse artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis iii ja artikli 48 lõikes 1 ette nähtud tingimustel mahetootena liidu turule viimiseks, samas kui see toit ei vasta asjaolu tõttu, et see sisaldab mittetaimset päritolu mineraalaineid ja vitamiine, tingimustele, mis on ette nähtud nimetatud määruse artikli 16 lõikes 1 koostoimes selle määruse II lisa IV osa punkti 2.2.2 alapunktiga f.

Euroopa Liidu mahetootmise logo ja mahetootmisele viitavate mõistete kasutamine

49

Kõigepealt tuleb märkida, et vastavalt määruse 2018/848 artikli 2 lõikele 1 kohaldatakse seda määrust selles sättes nimetatud toodete suhtes muu hulgas juhul, kui neid toodetakse liidus või imporditakse liitu või need on selleks mõeldud.

50

Selle määruse artikli 30 lõike 2 ja artikli 33 lõike 1 sõnastuse kohaselt on mahetootmisele viitavate mõistete ja Euroopa Liidu mahetootmise logo kasutamine lubatud üksnes sellele määrusele vastavate toodete puhul.

51

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 67–72 sisuliselt märkis, näib see sõnastus viitavat sellele, et neid mõisteid ja logo saab kasutada mahetoodete puhul, olenemata sellest, kas need on toodetud liidus või imporditud kolmandast riigist mahetootena liidu turule viimiseks, tingimusel et need vastavad nimetatud määruses ja täpsemalt selle II ja III peatükis sätestatud nõuetele.

52

Samas ei tule Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt liidu õigusnormide tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (29. juuli 2024. aasta kohtuotsus Belgian Association of Tax Lawyers jt, C‑623/22, EU:C:2024:639, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Mis esiteks puudutab nimetatud konteksti, siis tuleb märkida, et määrusega 2018/848 tehakse vahet liidus toodetud toodete ja kolmandast riigist mahetootena liidu turule viimiseks imporditud toodete vahel.

54

Ühelt poolt, mis puudutab konkreetselt liidus toodetud töödeldud toiduaineid, siis peavad need selle määruse artikli 16 lõike 1 kohaselt vastama üksikasjalikele tootmisnõuetele, mis on sätestatud selle määruse II lisa IV osas ja kõigis selle määruse artikli 16 lõikes 3 osutatud rakendusaktides.

55

Teiselt poolt on määruse 2018/848 artiklis 45 ette nähtud kumulatiivsed tingimused, millele toode, mis ei ole toodetud liidus, peab vastama selleks, et seda saaks importida kolmandast riigist ja viia mahetootena liidu turule.

56

Seega on kõigepealt määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punktis a nõutud, et imporditud toode oleks selle määruse artikli 2 lõikes 1 osutatud toode.

57

Seejärel on nimetatud määruse artikli 45 lõike 1 punktis c sisuliselt nõutud, et kolmandate riikide ettevõtjatel peab olema võimalik esitada importijatele ja riiklikele ametiasutustele liidus ning kolmandates riikides kogu teave, mis võimaldab tagada asjaomase toote jälgitavuse.

58

Lõpuks peab kolmandast riigist imporditud toode vastavalt sama määruse artikli 45 lõike 1 punktile b vastama ühele selles sättes ette nähtud tingimusele.

59

Esimesena, määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis i nimetatud hüpoteesi korral vastab toode sisuliselt selle määruse II, III ja IV peatüki sätetele ning seega muu hulgas selle määruse III peatükis sätestatud tootmisnõuetele ning IV peatükis ette nähtud märgistamisnõuetele.

60

Teisena, määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis ii kirjeldatud hüpoteesi korral vastab toode asjakohases kaubanduslepingus sätestatud tingimustele juhul, kui see pärineb selle määruse artikli 47 kohaselt tunnustatud kolmandast riigist.

61

Kolmandana, määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis iii osutatud hüpoteesi korral vastab toode juhul, kui see pärineb artikli 48 lõike 1 alusel samaväärsena tunnustatud kolmandast riigist, asjaomase kolmanda riigi samaväärsetele tootmis- ja kontrollinõuetele ning sel on importimisel kaasas asjaomase kolmanda riigi pädevate asutuste, kontrolliasutuste või kontrollorganite väljastatud kontrollisertifikaat, mis kinnitab selle toote vastavust.

62

Määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b sõnastusest tuleneb, et selle sätte punktides i–iii esitatud kolm tingimust on alternatiivsed tingimused, mistõttu piisab mahetootena liidu turule viimiseks, et kolmandast riigist imporditud toode vastab ainult ühele neist tingimustest, eeldusel et see vastab ka selle määruse artikli 45 lõike 1 punktides a ja c ette nähtud kahele tingimusele.

63

Nendest kolmest alternatiivsest tingimusest on aga ainult määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis i ettenähtud tingimuses nõutud, et imporditud toode peab vastama selle määruse II, III ja IV peatüki sätetele.

64

Järelikult võib määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis iii käsitletud tingimustele vastava toote, mis küll ei vasta kõigile selle määruse III peatükis sätestatud tootmisnõuetele, mahetootena liidu turule viia, eeldusel et tegemist on tootega, mis pärineb kolmandast riigist, mida liit on samaväärsena tunnustanud vastavalt määruse nr 834/2007 artikli 33 lõikele 2, millele on viidatud määruse 2018/848 artikli 48 lõikes 1, ja mis vastab muu hulgas selles kolmandas riigis kehtivatele tootmisnõuetele, mida liit on pidanud samaväärseks III peatükis sätestatutega.

65

Sellega seoses tuleb märkida, et mõiste „samaväärsus“ on määruse 2018/848 artikli 3 punktis 64 määratletud kui samade eesmärkide täitmine ja põhimõtete järgimine, kohaldades norme, mis tagavad nõuetele vastavuse osas sama kindlustaseme.

66

Järelikult eeldab määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis iii esitatud viide asjaomase kolmanda riigi samaväärsetele tootmisnõuetele tingimata seda, et selles kolmandas riigis kehtivatel nõuetel on samad eesmärgid ja need vastavad samadele põhimõtetele, mida nõuavad määruse 2018/848 II peatüki sätted. Mis puudutab III peatükis sätestatud tootmisnõudeid, siis tuleneb sellest määratlusest, et kõnealuse kolmanda riigi õigusnormid ei pea olema identsed liidu omadega, vaid tagama „nõuetele vastavuse osas sama kindlustaseme“, kui nõuab liit liidus toodetud toodetelt.

67

Nagu on juba korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 50, lubavad nii määruse 2018/848 artikli 30 lõige 2 kui ka artikli 33 lõige 1 kasutada vastavalt mahetootmisele viitavaid mõisteid ja Euroopa Liidu mahetootmise logo üksnes toodete puhul, mis vastavad sellele määrusele.

68

Seevastu ei luba ükski määruse 2018/848 säte kasutada neid mõisteid või logo tootel, mis pärineb samaväärsena tunnustatud kolmandast riigist ning mida võib küll liitu importida selle määruse artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktide ii või iii alusel, kuid mis ei vasta siiski selles määruses sätestatud tootmisnõuetele.

69

Määruse 2018/848 artikli 30 lõike 2 ja artikli 33 lõike 1 grammatilist tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 50, toetab seega konkreetselt selle määruse artikli 45 lõike 1 punkti b ülesehitus. Nimelt soovis liidu seadusandja eristada imporditud mahetoodete seas ühelt poolt tooteid, mis vastavad nimetatud määruse II, III ja IV peatükile, ning teiselt poolt tooteid, mida reguleeritakse päritoluriigi samaväärsete nõuetega, mis on selliseks tunnistatud kas kaubanduslepingu või liidu ühepoolse meetme alusel.

70

Teiseks kinnitavad seda tõlgendust määruse 2018/848 eesmärgid ja eelkõige mahetoodete märgistamist käsitlevad sätted, mille hulgas on ka artikli 30 lõige 2 ja artikli 33 lõige 1.

71

Kõigepealt, nagu nähtub määruse 2018/848 põhjendustest 6, 9 ja 123, on ühise põllumajanduspoliitika – kuhu see määrus ELTL artikli 43 lõikes 2 osutatud instrumendina kuulub – rakendamiseks kehtestatud õigusliku raamistiku eesmärk tagada aus konkurents mahetoodete siseturul ning säilitada ja õigustada tarbijausaldust mahetoodetena märgistatud toodete suhtes. Selleks soovis liidu seadusandja kehtestada nõuded, mis vastavad tarbijate suurtele ootustele selles valdkonnas ja tagavad piisava selguse nende jaoks, kellele need on suunatud. Selles kontekstis rõhutas ta määruse 2018/848 põhjenduses 15, et tarbijate usaldus on mahetoidu turu jaoks ülitähtis, ning põhjenduses 17, et selle määruse eesmärk on eelkõige tekitada usaldust ja kaitsta tarbijate huve.

72

Lisaks nähtub määruse 2018/848 põhjendusest 73, et märgistamist käsitlevate sätete, sealhulgas Euroopa Liidu mahetootmise logo ja mahetootmisele viitavate mõistete kasutamist käsitlevate sätete eesmärk on kaitsta nii ettevõtjate huvi, et nende tooted saavad mahetoodete turul õigesti märgistatud ning nad saavad tegutseda ausa konkurentsi tingimustes, kui ka tarbijate huve, võimaldades neil teha teadlikke valikuid pakutavate toodete vahel.

73

Lõpuks, mis puudutab konkreetselt Euroopa Liidu mahetootmise logo, siis määruse 2018/848 põhjendustes 77–79 on rõhutatud liidu seadusandja soovi reguleerida selle logo kasutamist viisil, mis loob tarbijatele selguse kogu liidu turul ega eksita neid kogu toote mahepõllumajandusliku laadi suhtes ning väldib tarbijate seas võimalikku segadust toote liidusisese või -välise päritolu suhtes.

74

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 64–67, tuleneb kõnealusel juhul liidu seadusandja valikust, et määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis iii ette nähtud samaväärsuse korra alusel kolmandatest riikidest imporditud tooteid võib mahetoodetena liidus turule viia isegi siis, kui need ei vasta kõigile selles määruses, eeskätt selle II ja III peatükis, sätestatud nõuetele. Seevastu peavad liidus toodetud tooted vastama kõigile neile nõuetele, et neid saaks mahetoodetena turule viia.

75

Kui selles kontekstis lubada mahetootmisele viitavate mõistete ja Euroopa Liidu mahetootmise logo kasutamist mahetoodete siseturul nii toodetel, mis on toodetud liidus või kolmandates riikides vastavalt määruses 2018/848 sätestatud tootmisnõuetele, kui ka toodetel, mis on toodetud kolmandates riikides vastavalt nõuetele, mis on üksnes samaväärsed nende tootmisnõuetega, kahjustaks see ausat konkurentsi mahetoodete siseturul ja tekitaks mitmeti mõistetavust, mis võib tarbijaid eksitada.

76

Nimelt võivad tarbijad sellises olukorras arvata, et toode, millel kasutatakse mahetootmisele viitavaid mõisteid või Euroopa Liidu mahetootmise logo, vastab kõigile määruses 2018/848, eeskätt selle II ja III peatükis, sätestatud nõuetele, kuigi see vastab üksnes selle kolmanda riigi tootmisnõuetele, kust seda imporditakse, mis on samaväärsed selles määruses sätestatud tootmisnõuetega.

77

Täpsemalt on kõnealuse logo eesmärk just teavitada tarbijaid selgelt ja üheselt mõistetavalt sellest, et toode, millele see logo on kantud, vastab täielikult kõigile määruses 2018/848 sätestatud nõuetele, mitte aga viimati nimetatutega üksnes samaväärsetele normidele. See on nii seda enam, et nimetatud logo on selle määruse artikli 33 lõike 2 kohaselt Euroopa Liidu ametlik kinnitus.

78

Mitmeti mõistetavuse vältimiseks ei piisa asjaolust, mille eelkõige komisjon esile tõi, et määruse 2018/848 artikli 32 lõike 2 kohaselt tuleb tootel Euroopa Liidu mahetootmise logo kasutamise korral märkida koht, kus kasvatati põllumajanduslik tooraine, millest toode koosneb. Selline tähis ei võimalda tarbijal tegelikult teada saada, kas imporditud toode vastab määruses 2018/848 sätestatud tootmisnõuetele või kas see vastab üksnes selle määrusega samaväärsetele tootmisnõuetele.

79

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et kolmandast riigist määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunkti iii alusel mahetootena liidu turule viimiseks imporditud toote märgistamisel ei või kasutada ei Euroopa Liidu mahetootmise logo ega põhimõtteliselt ka mahetootmisele viitavaid mõisteid.

Kolmanda riigi mahetootmise logo kasutamine

80

Arvestades, et määrus 2018/848 sisaldab eelkõige selle VII peatükis sätteid, mis reguleerivad kaubavahetust kolmandate riikidega, on selle määrusega soovitud ka kehtestada rida eeskirju, mida kohaldatakse rahvusvahelisele mahetoodete kaubandusele, et – nagu nõukogu kohtuistungil õigesti rõhutas – hõlbustada esiteks nende toodete pakkumist, nendega varustatust ja liidus nende toodete järele kasvava nõudluse rahuldamist ning teiseks kahepoolsete kokkulepete alusel selliste liidu toodete eksporti kolmandatesse riikidesse.

81

Just sellesse konteksti kuulub nimetatud määruse artikli 45 lõike 1 punkti b alapunkt iii, mis annab komisjonile volituse tunnustada kolmanda riigi nõuete samaväärsust määruse 2018/848 nõuetega.

82

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et teatud tooted, mida imporditakse selle määruse artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis iii ette nähtud samaväärsuse korra alusel mahetoodetena, kannavad selle kolmanda riigi mahetootmise logo, kust neid imporditakse, ning et selline logo võib sisaldada mahetootmisele viitavaid mõisteid nagu „biologique“, „ecológico“ või „organic“ või nende nimetuste tuletisi ja deminutiive nagu „bio-“ ja „öko-“.

83

Selles osas tuleb tõdeda, et selliste imporditud toodete puhul ei kahjusta selle kolmanda riigi mahetootmise logo kasutamine, kust neid imporditakse, ausat konkurentsi mahetoodete siseturul ega tekita mitmeti mõistetavust, mis võiks tarbijaid eksitada. Lisaks ei pane kolmanda riigi sellise mahetootmise logo kasutamine, mis erineb Euroopa Liidu mahetootmise logost, tegelikult asjaomaseid tooteid samasse konkurentsiolukorda ja kolmanda riigi mahetootmise logo kasutamine ei jäta muljet, et asjaomased imporditud tooted vastavad kõigile määrusega 2018/848 kehtestatud nõuetele.

84

Sellest järeldub, et vaatamata käesoleva kohtuotsuse punktis 79 sõnastatud järeldusele peab eelkõige määruse 2018/848 artikli 45 lõike 1 punkti b alapunkti iii soovitava toime tagamiseks ning selle määrusega komisjonile antud volituste säilitamiseks, saama selle sätte alusel imporditud toodetel, mis viiakse liidu turule „mahetoodetena“, kasutada selle kolmanda riigi mahetootmise logo, kust need pärinevad, isegi kui see logo sisaldab mõisteid, mis on identsed mahetootmisele viitavate mõistetega selle määruse artikli 30 lõike 1 ja IV lisa tähenduses.

85

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata järgmiselt:

–

määruse 2018/848 artikli 30 lõiget 2 ja artikli 33 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ei Euroopa Liidu mahetootmise logo ega üldjuhul ka mahetootmisele viitavaid mõisteid ei või kasutada töödeldud toidu puhul, mida imporditakse kolmandast riigist selle määruse artikli 45 lõike 1 punkti b alapunktis iii ja artikli 48 lõikes 1 ette nähtud tingimustel mahetootena liidu turule viimiseks, kuna asjaolu tõttu, et see toit sisaldab mittetaimset päritolu mineraalaineid ja vitamiine, ei vasta see tingimustele, mis on ette nähtud sama määruse artikli 16 lõikes 1 koostoimes selle määruse II lisa IV osa punkti 2.2.2 alapunktiga f.

–

Sellise kolmanda riigi mahetootmise logo võib liidus sellise toidu puhul siiski kasutada, isegi kui see logo sisaldab mahetootmisele viitavaid mõisteid sama määruse artikli 30 lõike 1 ja selle määruse IV lisa tähenduses.

Teine ja kolmas küsimus

86

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

87

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.