Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
15. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Makseteenused siseturul – Direktiiv (EL) 2015/2366 – Autoriseerimata maksetehingud – Artikkel 73 – Makseteenuse pakkuja vastutus – Artikkel 74 – Maksja vastutus – Makseteenuse pakkujal lasuv viivitamata tagasimaksmise kohustus – Ulatus – Vastutuse jaotus makseteenuse pakkuja ja maksja vahel – Artikkel 69 – Makseteenuse kasutaja kohustused – Raske hooletus – Makseteenuse pakkuja keeldumine maksta maksjale autoriseerimata tehingu summa viivitamata tagasi põhjusel, et maksja tegi tehingu võimalikuks raske hooletuse tõttu
Kohtuasjas C‑70/25 [Tukowiecka](i),
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Sąd Rejonowy w Koszalinie (Koszalini rajoonikohus, Poola) 23. jaanuari 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 3. veebruaril 2025, menetluses
N. O.
versus
PKO BP S.A.,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja president F. Biltgen, kohtunikud S. Gervasoni, A. Kumin, I. Ziemele ja M. Bošnjak (ettekandja),
kohtujurist: A. Rantos,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– PKO BP S.A., esindajad: radcowie prawni M. Trepka ja M. Wurm ning adwokaci Ł. Hejmej ja A. Szczęśniak,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Tšehhi valitsus, esindajad: J. Očková, M. Smolek ja J. Vláčil,
– Itaalia valitsus, esindaja: S. Fiorentino, keda abistas avvocato dello Stato G. Iappelli,
– Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja J. Szczodrowski,
olles 5. märtsi 2026. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2015, L 337, lk 35; parandus ELT 2018, L 102, lk 97) (edaspidi „direktiiv 2015/2366“) artikli 73 lõiget 1 ja artikli 74 lõiget 1.
2 Taotlus on esitatud füüsilise isiku N. O. ja panga PKO BP S.A. vahelises kohtuvaidluses viimase keeldumise üle maksta tagasi N. O. poolt autoriseerimata maksetehingu summa.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Direktiiv 2007/64/EÜ
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiivi 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1) artikli 60 „Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingute korral“ lõikes 1 oli ette nähtud:
„Ilma et see piiraks artikli 58 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale viivitamata tagasi autoriseerimata maksetehingu summa ning, kui see on kohaldatav, taastab debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud.“
Direktiiv 2015/2366
4 Direktiivi 2015/2366 põhjendused 6 ja 71 on sõnastatud järgmiselt:
„(6) Tuleks kehtestada uued nõuded, et täita õiguslik vaakum, suurendada samal ajal õiguslikku selgust ning tagada, et õigusraamistikku kohaldatakse kogu [Euroopa L]iidus järjepidevalt. Tuleks võrdsustada turul juba olevate ning turule tulevate ettevõtjate tegevustingimused, soodustada uute maksevahendite turu laienemist ning tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse kogu liidu makseteenuste kasutajatele. See peaks tõhustama maksesüsteemi tervikuna ning suurendama makseteenuste valikut ja läbipaistvust, tugevdades samal ajal tarbijate usaldust ühtlustatud makseturu vastu.
[…]
(71) Autoriseerimata maksetehingu puhul peaks makseteenuse pakkuja maksjale kõnealuse tehingu summa viivitamata tagasi maksma. Siiski, kui on olemas tugev kahtlus, et autoriseerimata tehing on toimunud makseteenuse kasutaja pettusest tulenevalt ning kui see kahtlus põhineb asjakohasele riigiasutusele teatatud objektiivsetel põhjendustel, peaks makseteenuse pakkujal olema võimalik viia mõistliku aja jooksul läbi uurimine, enne kui ta teeb maksjale tagasimakse. Et kaitsta maksjat ebasoodsa olukorra eest, ei tohiks sellise tagastamise puhul krediteerimise väärtuspäev olla hilisem kui kuupäev, mil summa debiteeriti. Et makseteenuse kasutajal oleks stiimul teatada makseteenuse pakkujale liigse viivituseta makseinstrumendi vargusest või kaotamisest ning seega vähendada autoriseerimata maksetehingute riski, peaks kasutaja vastutama üksnes väikese summa ulatuses, välja arvatud juhul, kui makseteenuse kasutaja on toime pannud pettuse või tegemist on hooletusega. Selles kontekstis tundub, et 50 eurot on piisav summa, et tagada kasutajate ühtne ja kõrgetasemeline kaitse kogu liidus. Vastutus peaks puuduma juhul, kui maksjal ei olnud võimalik saada teadlikuks makseinstrumendi kadumisest, varastamisest või väärkasutamisest. Pärast seda, kui kasutaja on makseteenuse pakkujale teatanud, et tema makseinstrumenti võidi väärkasutada, ei tohiks makseteenuse kasutajalt nõuda nende edasiste kahjude kandmist, mis tulenevad selle makseinstrumendi autoriseerimata kasutamisest. Käesolev direktiiv ei piira makseteenuse pakkujate vastutust oma toodete tehnilise turvalisuse eest.“
5 Direktiivi artikli 1 „Sisu“ lõike 2 punktis b on ette nähtud:
„Samuti kehtestatakse käesoleva direktiiviga:
[…]
b) makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vastavad õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise majandus‑ või kutsetegevuse raames.“
6 Direktiivi artiklis 69 „Makseteenuse kasutaja kohustused seoses makseinstrumentide ja isikustatud turvavolitustega“ on sätestatud:
„1. Makseteenuse kasutaja, kellele on antud õigus makseinstrumenti kasutada:
a) kasutab makseinstrumenti kooskõlas makseinstrumendi väljastamise ja kasutamise tingimustega, mis peavad olema objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed;
b) teavitab makseteenuse pakkujat või pakkuja määratud üksust liigse viivituseta, kui ta on saanud teadlikuks makseinstrumendi kadumisest, varastamisest, väärkasutamisest või autoriseerimata kasutamisest.
2. Lõike 1 punkti a kohaldamisel astub makseteenuse kasutaja, eelkõige kohe pärast makseinstrumendi kättesaamist, kõik vajalikud sammud isikustatud turvavolituste turvaliseks hoidmiseks.“
7 Direktiivi artikli 71 „Autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingust teavitamine ja vigade kõrvaldamine“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Makseteenuse kasutajal on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingu puhul vigade kõrvaldamist üksnes juhul, kui makseteenuse kasutaja teatab pärast nõude aluseks olevast maksetehingust, sealhulgas artikli 89 kohasest maksetehingust teadlikuks saamist sellest oma makseteenuse pakkujale põhjendamatu viivituseta, ent hiljemalt 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva.
[…]“.
8 Direktiivi 2015/2366 artikli 72 „Maksetehingute autentimise ja täitmise tõendamine“ lõikes 2 on sätestatud:
„Kui makseteenuse kasutaja väidab, et ta ei ole täidetud maksetehingut autoriseerinud, ei piisa iseenesest üksnes asjaolust, et makseteenuse pakkuja, sealhulgas asjakohasel juhul makse algatamise teenuse pakkuja on dokumenteerinud makseinstrumendi kasutamise, et tõendada, et maksja autoriseeris maksetehingu või et maksja pani toime pettuse või ei täitnud tahtlikult või raske hooletuse tõttu üht või mitut artiklist 69 tulenevat kohustust. Makseteenuse pakkuja, sealhulgas asjakohasel juhul makse algatamise teenuse pakkuja, peab tõendama, et pettuse on toime pannud makseteenuse kasutaja või et raske hooletus on makseteenuse kasutaja poolne.“
9 Direktiivi artikli 73 „Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral“ lõikes 1 on ette nähtud:
„Ilma et see piiraks artikli 71 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et maksja makseteenuse pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata ja igal juhul hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks alates tehingu märkamisest või sellekohase teate saamisest tagasi, välja arvatud juhul, kui maksja makseteenuse pakkujal on mõistlik põhjus kahtlustada pettust ja kui ta teavitab nendest põhjustest kirjalikult asjakohast riigiasutust. Kui see on asjakohane, taastab maksja makseteenuse pakkuja debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud. Lisaks tagatakse sellega, et maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui summa debiteerimise kuupäev.“
10 Direktiivi artikli 74 „Maksja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Erandina artiklist 73 võib maksja olla kohustatud kandma kuni 50 euro ulatuses autoriseerimata maksetehinguga seotud kahju, mis on tekkinud kaotatud või varastatud makseinstrumendi kasutamisest või makseinstrumendi väärkasutamisest.
Esimest lõiku ei kohaldata, kui:
a) maksja ei olnud makseinstrumendi kaotusest, vargusest või väärkasutamisest enne makse tegemist teadlik, välja arvatud juhul, kui maksja ise pani toime pettuse; või
b) kahju põhjuseks oli makseteenuse pakkuja sellise töötaja, agendi, filiaali või üksuse tegu või tegevusetus, kellele makseteenuse pakkuja tegevus oli edasi antud.
Maksja kannab kogu autoriseerimata maksetehingutega seotud kahju, kui see on tekkinud, sest maksja on toime pannud pettuse või ei täitnud üht või mitut artiklist 69 tulenevat kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Sellistel juhtudel esimeses lõigus osutatud maksimumsummat ei kohaldata.
Kui maksja ei ole toime pannud pettust ega ole kavatsetult jätnud artikli 69 kohaseid kohustusi täitmata, võivad liikmesriigid käesoleva artikli lõike esimeses lõigus sätestatud vastutust vähendada, võttes eelkõige arvesse isikustatud turvavolituste laadi ning konkreetseid makseinstrumendi kaotamise, varastamise või väärkasutamise asjaolusid“.
11 Direktiivi artikli 102 „Vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus“ lõikes 1 on sätestatud:
„Liikmesriigid tagavad, et kooskõlas […] liidu õigusega […] kehtestatakse piisav, sõltumatu, erapooletu, läbipaistev ja tõhus vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlus, et lahendada makseteenuse kasutajate ja nende makseteenuse pakkujate vahelisi vaidlusi, mis käsitlevad käesoleva direktiivi III ja IV jaotisest tulenevaid õigusi ja kohustusi, kasutades selleks olemasolevaid pädevaid asutusi, kui see on asjakohane. Liikmesriigid tagavad, et selline menetlus on kohaldatav makseteenuse pakkujate suhtes.“
12 Direktiivi 2015/2366 artikli 107 „Täielik ühtlustamine“ lõikes 1 on sätestatud:
„1. Ilma et see piiraks artikli 2, artikli 8 lõike 3, artikli 32, artikli 38 lõike 2, artikli 42 lõike 2, artikli 55 lõike 6, artikli 57 lõike 3, artikli 58 lõike 3, artikli 61 lõigete 2 ja 3, artikli 62 lõike 5, artikli 63 lõigete 2 ja 3, artikli 74 lõike 1 neljanda lõigu ja artikli 86 kohaldamist seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas direktiivis sätestatud õigusnormid.“
Poola õigus
13 19. augusti 2011. aasta makseteenuste seaduse (ustawa o usługach płatniczych) (Dz. U. nr 199, jrk nr 1175), mida on muudetud (Dz. U. 2024, jrk nr 30) ja millega võeti Poola õiguskorda üle direktiivi 2015/2366 artiklid 73 ja 74, artikli 46 lõiked 1 ja 3 näevad ette:
„1. Kui artikli 44 lõikest 2 ei tulene teisiti, siis maksab autoriseerimata maksetehingu korral maksja [makseteenuse pakkuja] autoriseerimata maksetehingu summa maksjale tagasi viivitamata ja hiljemalt autoriseerimata maksetehingu tuvastamisele järgneva tööpäeva lõpuks või sellekohase teate kättesaamisele järgneva tööpäeva lõpuks, välja arvatud juhul, kui maksja [makseteenuse pakkujal] on põhjendatud ja nõuetekohaselt dokumenteeritud alus kahtlustada pettust ning ta teavitab sellest kirjalikult õiguskaitseasutusi. Kui maksja kasutab maksekontot, taastab maksja [makseteenuse pakkuja] debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud. Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. […]
3. Maksja vastutab täies mahus autoriseerimata maksetehingute eest, kui need tehingud on toimunud tema teadliku tegevuse tõttu või ühe või mitme artiklis 42 osutatud kohustuse tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumise tõttu.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
14 Põhikohtuasja hageja sõlmis arvelduskonto lepingu Poolas asutatud pangaga PKO BP.
15 Ta langes sellise andmepüügipettuse ohvriks, mille pani toime tuvastamata isik, esinedes isikuna, kes soovib osta hageja poolt veebipõhises oksjoniportaalis müüki pandud eset, ning saates talle lingi, mis võis tekitada hagejale mulje, et see pärineb nimetatud portaalist ja et selle eesmärk on müügi kinnitamine. Pärast sellele lingile klõpsamist sattus põhikohtuasja hageja veebisaidile, mis nägi välja nagu tema panga veebisait, ja sisestas sinna oma andmed internetipanka sisselogimiseks. Sel viisil saadud andmed võimaldasid pettuse toimepanijal kanda hageja kontolt enda kontole üle 3000 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 705 eurot). Pettuse toimepanija andis sellele maksetehingule loa SMS-iga edastatud kinnituskoodiga, mille ta oli põhikohtuasja hagejalt pettusega saanud.
16 Järgmisel päeval sai põhikohtuasja hageja pettusest teada ning teatas autoriseerimata maksetehingust otsekohe PKO BP‑le ja politseile. Pettuse toimepanijat ei tuvastatud.
17 PKO BP keeldus põhikohtuasja hagejale autoriseerimata maksetehingu summat tagasi maksmast eelkõige põhjusel, et viimati nimetatule tekkinud kahju tulenes sellest, et ta oli raske hooletuse tõttu rikkunud oma kohustust hoida kõnealust makseinstrumenti hoolsalt ja mitte anda seda autoriseerimata isikutele.
18 Seejärel esitas põhikohtuasja hageja eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Sąd Rejonowy w Koszaliniele (Koszalini rajoonikohus, Poola), nõude mõista PKO BP‑lt välja 3000 PLN (ligikaudu 705 eurot).
19 Põhikohtuasja hageja põhjendab oma nõuet sellega, et PKO BP kui makseteenuse pakkuja oli kohustatud talle autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata tagasi maksma, välja arvatud juhul, kui on põhjendatud alus kahtlustada, et maksja on toime pannud pettuse.
20 PKO BP väidab omakorda, et asjaolu, et maksja on raske hooletuse tõttu rikkunud oma kohustusi, on samuti üks põhjus, mis vabastab makseteenuse pakkuja kohustusest maksta tagasi autoriseerimata maksetehingu summa. Ta väidab sellega seoses, et tal on õigus iseseisvalt hinnata kõiki tingimusi, mille alusel ta vastutab sellise tehingu eest, ja et ta on tagasimaksmise kohustusest vabastatud, kui tuvastab, et maksja on olnud raskelt hooletu.
21 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et direktiivis 2015/2366 ja selle Poola õiguskorda üle võtnud riigisisestes õigusnormides on sätestatud üldpõhimõte, et autoriseerimata maksetehingutega seotud riski kannab täielikult makseteenuse pakkuja. Tema sõnul peab teenuseosutaja kui spetsialiseerunud ettevõtja tagama tehingute turvalisuse pettuseriskide vastu ja talle usaldatud rahaliste vahendite kaitse.
22 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et nii see direktiiv kui ka riigisisesed õigusnormid annavad maksjale õiguse saada autoriseerimata tehingu summa tagasi, mis tähendab õigust selliselt kaotatud rahaliste vahendite viivitamatule tagastamisele. Seda õigust piiratakse üksnes juhul, kui on mõistlik põhjus kahtlustada, et maksja on toime pannud pettuse, ja kui sellisest pettusest teavitatakse pädevaid riigiasutusi.
23 Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Poola kohtutele ei ole esitatud pankade hagisid, milles palutakse mõista tarbijalt välja autoriseerimata maksetehingu summa põhjusel, et tarbija pani toime raske hooletuse. Seevastu on saabunud arvukalt hagiavaldusi, mille tarbijad on esitanud pankade vastu seetõttu, et viimased keeldusid selliste tehingute summa tagasimaksmisest.
24 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul viitab see olukord sellele, et makseteenuse pakkujate jaoks on tagasimaksmise õiguse erandite kohaldamine autoriseerimata maksetehingute puhul muutunud reegliks. Nad ei maksa selliste tehingute summat üldjuhul tagasi, mistõttu peavad maksjad, eelkõige tarbijad, pöörduma oma tagasimakse saamise õiguse kaitseks riigisisesesse kohtusse.
25 Selles kontekstis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2015/2366 tõlgendus, mida pooldab PKO BP, ei võimalda saavutada maksja kaitse eesmärki, mida taotletakse selle direktiivi sätetes ette nähtud kohustusega maksta autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata tagasi. Ta leiab seega, et neid sätteid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus makseteenuse pakkuja võimalus keelduda autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata tagasimaksmisest põhjusel, et maksjale selle tehinguga tekitatud kahju on tingitud maksja raskest hooletusest.
26 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellise tõlgendusega pannakse makseteenuse pakkujale kui majandus‑ või kutsetegevuses tegutsevale isikule ning mitte maksjale, kes on sageli tarbija, tema vastutuse vaidlustamisega seotud koormus, eelkõige seoses menetluse algatamise, kohtukulude, tõendite kogumise ja menetlusdokumentide ettevalmistamisega.
27 Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy w Koszalinie (Koszalini rajoonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [direktiivi 2015/2366] artikli 73 lõiget 1 koostoimes artikli 74 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et makseteenuse pakkuja võib keelduda maksjale viivitamata tagasi maksmast autoriseerimata maksetehingu summat, kui maksja poolt seoses autoriseerimata maksetehinguga kantud kahju on tingitud [selle direktiivi] artiklis 69 ette nähtud kohustuste rikkumisest raske hooletuse tõttu?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
28 Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2366 artikli 73 lõiget 1 ja artikli 74 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et makseteenuse pakkuja võib keelduda maksjale autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata tagasimaksmisest põhjusel, et kõnealune maksja on teinud selle tehingu võimalikuks raske hooletuse tõttu, rikkudes selle direktiivi artiklis 69 sätestatud kohustusi.
29 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta selle sõnastust, konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 17. novembri 1983. aasta kohtuotsus Merck, 292/82, EU:C:1983:335, punkt 12, ja 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus Veracash, C‑665/23, EU:C:2025:598, punkt 34). Ka liidu õigusnormi tekkelugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus CRCAM, C‑337/20, EU:C:2021:671, punkt 31).
30 Esimesena tuleb seoses grammatilise tõlgendusega märkida, et direktiivi 2015/2366 artiklid 73 ja 74 reguleerivad vastavalt makseteenuse pakkuja ja maksja vastutust autoriseerimata maksetehingute korral.
31 Nii nähtub esiteks selle direktiivi artikli 73 lõike 1 sõnastusest, et üldjuhul maksab maksja makseteenuse pakkuja maksjale autoriseerimata maksetehingu summa tagasi viivitamata ja igal juhul hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks alates tehingu märkamisest või sellekohase teate saamisest.
32 Tagasimaksmise kohustus kehtib, „ilma et see piiraks [kõnealuse direktiivi] artikli 71 kohaldamist“, mille lõikes 1 on sätestatud, et makseteenuse kasutajal on õigus nõuda makseteenuse pakkujalt autoriseerimata või ebakorrektselt täidetud maksetehingu puhul vigade kõrvaldamist üksnes juhul, kui makseteenuse kasutaja teatab sellest oma makseteenuse pakkujale põhjendamatu viivituseta.
33 Lisaks on oluline rõhutada, et sama direktiivi artikli 73 lõike 1 sõnastuses on ette nähtud vaid üks erand viivitamata tagasimaksmise kohustusest, nimelt juhul, kui makseteenuse pakkujal on mõistlik põhjus kahtlustada pettust ja kui ta teavitab nendest põhjustest kirjalikult asjakohast riigiasutust.
34 Sellest järeldub, et direktiivi 2015/2366 artikli 73 lõikes 1 ei ole ette nähtud erandit viivitamata tagasimaksmise kohustusest juhul, kui on kahtlus, et maksja on teinud autoriseerimata maksetehingu võimalikuks raske hooletuse tõttu, rikkudes selle direktiivi artiklist 69 tulenevaid kohustusi.
35 Teiseks, mis puudutab direktiivi 2015/2366 artikli 74 lõiget 1, siis selle kaks esimest lõiku lubavad erandina jätta liikmesriikidel maksja kanda kuni 50 euro ulatuses autoriseerimata maksetehinguga seotud kahju, mis on tekkinud kaotatud või varastatud makseinstrumendi kasutamisest või makseinstrumendi väärkasutamisest, välja arvatud siis, kui maksja ei olnud nendest tegudest enne makse tegemist teadlik. Kolmandas lõigus on ette nähtud, et maksja kannab kogu autoriseerimata maksetehingutega seotud kahju, kui see on tekkinud, sest maksja on toime pannud pettuse või ei ole täitnud üht või mitut nimetatud direktiivi artiklist 69 tulenevat kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Nende kohustuste hulgas on muu hulgas artikli 69 lõikes 2 sätestatud kohustus astuda kõik vajalikud sammud isikustatud turvavolituste turvaliseks hoidmiseks.
36 Lisaks lubab direktiivi 2015/2366 artikli 74 lõike 1 neljas lõik liikmesriikidel piirata maksja vastutust, kui maksja ei ole toime pannud pettust ega ole tahtlikult jätnud artikli 69 kohaseid kohustusi täitmata. Siiski ei võimalda miski eelotsusetaotluses ega Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades järeldada, et Poola Vabariik oleks seda võimalust kasutanud.
37 Seega on risk makseteenuse pakkuja ja maksja vahel jagatud kõnealuse direktiivi artiklites 73 ja 74 nende vastavaid õigusi ja kohustusi kindlaks määrates.
38 Mis puudutab direktiivi 2015/2366 artiklites 73 ja 74 ette nähtud kohustuste omavahelist suhet, siis tuleb tõdeda, et selle direktiivi artikli 74 lõike 1 sõnastus ei võimalda selles ette nähtud erandi ulatust üheselt kindlaks määrata. Esimese tõlgenduse kohaselt mõjutab see erand nimetatud direktiivi artikli 73 lõikes 1 ette nähtud viivitamata tagasimaksmise kohustust juhul, kui maksja on raske hooletuse tõttu rikkunud direktiivi artiklist 69 tulenevaid kohustusi. Teise tõlgenduse kohaselt puudutab see erand üksnes tagasimaksmise lõplikkust, kuna makseteenuse pakkuja on kohustatud kõigepealt tegema viivitamata tagasimakse ning alles pärast seda võib ta vajaduse korral selleks ette nähtud õiguskaitsevahendite abil nõuda maksjalt autoriseerimata tehingutega seotud kahju hüvitamist.
39 Teisena tuleb seoses direktiivi 2015/2366 artiklite 73 ja 74 kontekstiga ühelt poolt rõhutada, et direktiivi põhjenduses 71 on silmas peetud olukorda, kus makseteenuse pakkujal on põhjendatud alus kahtlustada makseteenuse kasutaja toime pandud pettust ning ta teavitab pädevat riigiasutust kirjalikult nende kahtluste objektiivsetest põhjustest. Põhjendus 71 näib kinnitavat tõlgendust, mille kohaselt on ainus erand viivitamata tagasimaksmise kohustusest direktiivi artikli 73 lõikes 1 sõnaselgelt ette nähtud erand.
40 Teiselt poolt väärib meelde tuletamist, et tõendamiskoormise jaotuse raames paneb direktiivi 2015/2366 artikli 72 lõige 2 makseteenuse pakkujale kohustuse tõendada maksja rasket hooletust. See tõendamiskoormise jaotus peegeldab selle direktiivi artiklitega 73 ja 74 kehtestatud korra üldist ülesehitust, mis seisneb maksjale autoriseerimata maksetehingute puhul antava kaitse tugevdamises.
41 Nimelt kinnitab selline reegel, et liidu seadusandja soovis tagada kooskõla direktiivi 2015/2366 artikli 73 lõikega 1 kehtestatud korra ja selle tõhusa rakendamise tagamiseks mõeldud menetlusnormide vahel.
42 Seega tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 39–41 esitatud kaalutlustest, et kõnealuse direktiivi artiklite 73 ja 74 konteksti analüüs kinnitab tõlgendust, mille kohaselt reguleerivad artiklid 73 ja 74 autoriseerimata maksetehingute summa tagasimaksmise menetluse eri aspekte selles mõttes, et selle direktiivi artikkel 73 paneb makseteenuse pakkujale kohustuse see summa viivitamata tagasi maksta, samas kui artikkel 74 reguleerib vastutuse jagamist selle pakkuja ja maksja vahel hilisemas etapis, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 38 kirjeldatud mehhanismist.
43 Kolmandana tuleb seoses direktiiviga 2015/2366 taotletavate eesmärkidega märkida, et nagu nähtub direktiivi artikli 1 lõike 2 punktist b, on direktiivi eesmärk eelkõige kehtestada makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate vastavad õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise majandus‑ või kutsetegevuse raames.
44 Seega on selle direktiivi eesmärk, nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 6, tagada tarbijakaitse kõrge tase (vt selle kohta 11. novembri 2020. aasta kohtuotsus DenizBank, C‑287/19, EU:C:2020:897, punkt 102, ja 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Eurobank Bulgaria, C‑409/22, EU:C:2024:600, punkt 79 ja seal viidatud kohtupraktika).
45 Kui aga tõlgendada direktiivi 2015/2366 artikli 74 lõiget 1 nii, et see vabastab makseteenuse pakkuja direktiivi artikli 73 lõikes 1 ette nähtud viivitamata tagasimaksmise kohustusest, kui maksja on raske hooletuse tõttu rikkunud direktiivi artiklist 69 tulenevaid kohustusi, ei kaasneks sellega mitte ainult see, et maksjale viivitamata tagasimaksmise kohustuselt võetaks soovitav toime, vaid see sunniks seda kasutajat ka võtma initsiatiivi oma õiguse kaitsmiseks vajaduse korral pädevates kohtutes ning taluma sellest tulenevaid ebamugavusi, eelkõige kandma võimalikke menetluskulusid. Selline vastutuse ja riskide jaotus maksja kahjuks on aga raskesti ühitatav eesmärgiga tagada tarbijakaitse kõrge tase, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis.
46 Seevastu direktiivi 2015/2366 artikli 74 lõike 1 tõlgendamine nii, et see ei vabasta makseteenuse pakkujat kohustusest teha viivitamata tagasimakse, on kooskõlas eesmärgiga tagada tarbijakaitse kõrge tase. See tõlgendus ei takista makseteenuse pakkujal hiljem nõuda maksjalt selle direktiivi artikli 74 lõikes 1 sätestatud tingimustel autoriseerimata maksetehingutega seotud kahju hüvitamist, kui see on tingitud sellest, et maksja on raske hooletuse tõttu jätnud täitmata nimetatud direktiivi artiklist 69 tulenevad maksja kohustused.
47 Sellest järeldub, et direktiiviga 2015/2366 taotletavad eesmärgid kinnitavad tõlgendust, mille kohaselt asjaolu, et makseteenuse pakkuja leiab, et maksja on raske hooletuse tõttu rikkunud selle direktiivi artiklist 69 tulenevaid kohustusi, ei vabasta teda selle direktiivi artikli 73 lõikes 1 ette nähtud viivitamata tagasimaksmise kohustusest.
48 Neljandana tuleb seoses direktiivi 2015/2366 tekkelooga märkida, et selle direktiivi artikli 73 lõikega 1 kehtestatud kord erineb oluliselt korrast, mis oli kehtestatud varem direktiiviga 2007/64 viivitamata tagasimaksmise kohustusest tehtavate erandite kohta.
49 Nimelt ei näinud direktiivi 2007/64 artikkel 60, mis reguleeris makseteenuse pakkuja vastutust autoriseerimata maksetehingute korral, ette ühtegi sõnaselget erandit sellest kohustusest. Nii oli see ka Euroopa Komisjoni esialgses ettepanekus, mis oli aluseks õigusloomeprotsessile, mis viis direktiivi 2015/2366 vastuvõtmiseni (COM(2013) 547 (final)). Alles selle protsessi käigus viis liidu seadusandja sisse konkreetse erandi viivitamata tagasimaksmise kohustusest juhuks, kui makseteenuse pakkujal on põhjendatud alus kahtlustada pettust, ilma et liikmesriikidel oleks lubatud säilitada või kehtestada direktiivi 2015/2366 õigusnormidest erinevaid õigusnorme, nagu tuleneb selle direktiivi artikli 107 lõikest 1.
50 Lõpuks tuleb täpsustada, et vastupidi sellele, mida väidavad Tšehhi ja Itaalia valitsus oma kirjalikes seisukohtades, ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 47 esitatud tõlgenduse tagajärg see, et hoitakse kõrvale direktiivi 2015/2366 artikli 102 lõikes 1 ette nähtud vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismist.
51 Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 märkis, tuleb sellega seoses rõhutada, et see mehhanism ei piirdu selle direktiivi artiklis 73 ette nähtud viivitamatut tagasimaksmist käsitlevate vaidluste lahendamisega, vaid hõlmab igat liiki vaidlusi, mis kuuluvad direktiivi III ja IV jaotise kohaldamisalasse. Sellest järeldub, et sellise mehhanismi olemasolu ei saa mõista nii, et see on vajalik täiendus direktiivi ühe sätte, nimelt artikli 73 rakendamisele, ega seega käsitada seda ka sama direktiivi artiklis 69 ette nähtud kohustuste täitmise kohustusliku kontrollimehhanismina.
52 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2366 artikli 73 lõiget 1 ja artikli 74 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et makseteenuse pakkuja ei või keelduda maksjale autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata tagasimaksmisest põhjusel, et kõnealune maksja on teinud selle tehingu võimalikuks raske hooletuse tõttu, rikkudes selle direktiivi artiklis 69 sätestatud kohustusi.
Kohtukulud
53 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta artikli 73 lõiget 1 ja artikli 74 lõiget 1
tuleb tõlgendada nii, et
makseteenuse pakkuja ei või keelduda maksjale autoriseerimata maksetehingu summa viivitamata tagasimaksmisest põhjusel, et kõnealune maksja on teinud selle tehingu võimalikuks raske hooletuse tõttu, rikkudes direktiivi 2015/2366 artiklis 69 sätestatud kohustusi.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: poola.
i Kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.