Esialgne tõlge
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
TAMARA ĆAPETA
esitatud 17. septembril 2026(1)
Kohtuasi C‑470/25
E. sp. z o.o.
versus
Dyrektor Podkarpackiego Oddziału Regionalnego Agencji Restrukturyzacji i Modernizacji Rolnictwa w Rzeszowie,
menetluses osalesid:
Rzecznik Praw Obywatelskich,
Prokuratura Krajowa
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus))
Eelotsusetaotlus – Põllumajandus – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – Nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 – Artikli 4 lõige 3 – Ühine põllumajanduspoliitika – Rahastamine, haldamine ja seire – Määrus nr (EÜ) 1306/2013 – Artikkel 60 – Kõrvalehoidumisklausel – Tagajärjed, mis kaasnevad selle tuvastamisega, et eelise saamise tingimused on tekitatud kunstlikult – Mõiste „eelis“ – Toetuse kogusumma või üksnes kunstlikult tekitatud tingimustest tuleneva summa maksmisest keeldumine või selle tühistamine
I. Sissejuhatus
1. Kui leitakse, et põllumajandustootja on tekitanud kunstlikud tingimused, jagades ühe põllumajandusettevõtte osadeks, et saada ühise põllumajanduspoliitika (edaspidi „ÜPP“) raames suuremat toetust kui see, millele põllumajandustootjal oleks muidu olnud õigus kohaldatavate liidu õigusnormide alusel, siis kas tuleks keelduda toetuse kogusumma maksmisest või vaid selle osa maksmisest, mis tuleneb kunstlike tingimuste tekitamisest?
2. See on sisuliselt küsimus, mille Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus; edaspidi „kõrgeim halduskohus“) on käesolevas asjas eelotsusetaotluses esitanud. Ta palub Euroopa Kohtul tõlgendada mõistet „soodustus“ määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95(2) (Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta) artikli 4 lõike 3 ja mõistet „eelis“ määruse (EL) nr 1306/2013(3) (ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta) artikli 60 tähenduses.
II. Õiguslik raamistik
3. Määruse nr 2988/95 artiklis 4 on ette nähtud:
„1. Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:
– kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad,
– saadud soodustuse taotlemisel selle toetuseks või ettemakse saamise ajal antud tagatise täieliku või osalise kaotamisena.
2. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.
3. Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava [liidu] õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära.
4. Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.“
4. Määruse nr 2988/95 artiklis 5 on sätestatud:
„1. Tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste tulemuseks võivad olla järgmised halduskaristused:
a) haldustrahv;
b) põhjendamatult saadud või maksmata jäetud summadest suurema summa maksmine, vajaduse korral koos intressiga; see lisasumma määratakse kindlaks vastavalt konkreetsetes eeskirjades sätestatud protsendile ja hoiatusvahendina ei tohi see ületada teatavat taset;
c) [liidu] eeskirjade alusel saadud soodustuse täielik või osaline äravõtmine isegi siis, kui ettevõtja on saanud soodustusest üksnes osalist kasu;
d) soodustuse andmisest keeldumine või soodustuse äravõtmine teatavaks eiramisele järgnevaks ajavahemikuks;
e) [liidu] abikavas osalemiseks vajaliku loa või heakskiidu ajutine kehtetuks tunnistamine;
f) eeskirjades sätestatud tingimuste järgimiseks esitatud tagatise või tagatisena sissemakstud summa kaotamine või põhjendamatult vabastatud tagatisesumma tagasimaksmine;
g) muud ainult majanduslikud, kuid laadilt ja kohaldamise ulatuselt samaväärsed karistused, mis on sätestatud nõukogu poolt vastuvõetud valdkondade eeskirjades asjaomase valdkonna erinõudeid silmas pidades ja vastavalt nõukogu poolt komisjonile antud rakendamisvolitustele.
2. Piiramata sätete kohaldamist, mis käesoleva määruse jõustumise ajal on olemas valdkondade eeskirjades, võivad muud eiramised kaasa tuua lõikes 1 sätestatud ja kriminaalkaristustest erinevad karistused üksnes tingimusel, et sellised karistused on eeskirjade nõuetekohaseks kohaldamiseks olulised.“
5. Määruse nr 1306/2013 artiklis 60 „Kõrvalehoidumisklausel“ on sätestatud:
„Ilma et see piiraks erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidi kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.“
III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus
6. E on Poola äriühing (edaspidi „äriühing E“), kes on põllumajandustootja.
7. Äriühing E taotles 2019. aastal toetust liidu põllumajandustoetuskavade alusel seoses põllumajanduslike maatükkidega. Need käsitlesid järgmist: 1) otsetoetused, nimelt ühtne pindalatoetus, keskkonnasäästlikumaks muutmise toetus ja ümberjaotav toetus, 2) põllumajanduse keskkonna- ja kliimatoetused ning 3) toetused looduslikust või muust eripärast tingitud piirangutega aladele.
8. Need maksed kuulusid ÜPP rahastamisperioodi 2014–2020. Neid reguleerisid tollal kehtinud liidu õigusaktid, mille hulgas oli määrus (EL) nr 1307/2013(4) otsetoetuste kohta ja määrus (EL) nr 1305/2013(5) maaelu arengu kohta. Ühise põllumajanduspoliitika toetuste rahastamise, haldamise ja seire ühiseid eeskirju reguleeriti määrusega (EL) nr 1306/2013, samas kui määruses nr 2988/95 on sätestatud eeskirjade eiramisega seotud kontrolle, haldusmeetmeid ja ‑karistusi käsitlevad üldeeskirjad, et kaitsta liidu finantshuve kõigis liidu õiguse valdkondades, mis hõlmab seega ühist põllumajanduspoliitikat.(6)
9. Halduskontrolli käigus tuvastas esimese astme haldusasutus,(7) et äriühingul E on sama esindaja kui Poola äriühingul B (edaspidi „äriühing B“), kes on samuti põllumajandustootja ja kes taotles äriühingu E taotletud toetustega identseid toetusi. Äriühingute E ja B ainuosanik oli järjekordne Poola äriühing N (edaspidi „äriühing N“).
10. Menetluse käigus tuvastas esimese astme haldusasutus seosed nende kolme äriühingu ja nende äriühingute asutajate vahel, kes on omavahel suguluses. Äriühingute E ja B puhul tõendavad selliseid seoseid ka sellised asjaolud nagu identsed juhtimisvõtted ja samade teenuseosutajate (agrotehnilisi töid tegevad ettevõtted, põllumajandusnõustajad ja juristid) kasutamine. Nimetatud asutus järeldas sellest, et need kaks äriühingut on omavahel seotud isikute ja kapitali kaudu. Ta märkis muu hulgas, et need kaks äriühingut asutati peaaegu samal ajal ja sõlmisid omavahel rendilepingud ning et nad hakkasid 2015. aastal täitma põllumajanduse keskkonna‑ ja kliimakohustust sama paketi ja variandi raames. Seetõttu tegi see asutus otsused, millega keelduti äriühingule E toetuse maksmisest.
11. Teise astme haldusasutus jättis selle 30. novembri 2021. aasta vaideotsustega muutmata.(8)
12. Täiendavate tõenditena sõltumatuse puudumise kohta esitas see asutus näidisarvutuse iga toetuse kohta, mille äriühingud E, B ja N oleksid saanud, kui nad oleksid esitanud taotluse ühe üksusena. Seejärel võrdles ta seda toetuste summaga juhul, kui kolm äriühingut oleksid neid toetusi taotlenud eraldi. Kahe summa vahe oli 69 916,37 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 16 445 eurot). Nimetatud asutus leidis, et need arvutused võimaldavad tuvastada eelise, mis tuleneb ülemäärase toetuse saamiseks kunstlikult tekitatud tingimustest.
13. Järelikult olid äriühingud E, B ja N selle asutuse sõnul kujundanud oma struktuuri kunstlikult, jagades ühe põllumajandusettevõtte osadeks, et maksimeerida liidu põllumajandustoetuskavade alusel saadavaid toetusi, et vältida pindalapõhiste toetuste järkjärgulist vähenemist.
14. Äriühing E esitas teise astme haldusasutuse otsuste peale kaebused Wojewódzki Sąd Administracyjny w Rzeszowiele (Rzeszówi vojevoodkonna halduskohus, Poola).
15. Kõnealune kohus jättis 7. juuni 2022. aasta otsusega need kaebused rahuldamata. Tema arvates oli äriühing E tekitanud kunstlikult tingimused, et saada liidu toetustest võimalikult suurt kasu. Nimetatud kohus kohaldas seda järeldust kõigi äriühingu E taotletud toetuste suhtes.
16. Äriühing E esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse kõrgeimale halduskohtule, kes on käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.
17. Selle kassatsioonkaebuse põhjendamiseks väidab äriühing E muu hulgas, et ta ei tekitanud kunstlikke tingimusi, ja teise võimalusena, et kohaldatavat liidu õigust on valesti tõlgendatud, kuna kunstlike tingimuste tekitamine oleks pidanud kaasa tooma üksnes maksete vähendamise kunstlikest tingimustest tuleneva summa võrra, mitte toetuse maksmisest täieliku keeldumise.
18. Eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb kokkuvõtte Euroopa Kohtu praktikast kunstlikult tekitatud tingimuste kindlaksmääramise kohta,(9) kuid ei palu Euroopa Kohtult juhiseid kohtuasja selle aspekti kohta. Ta esitab küsimuse üksnes liidu õiguse tõlgendamise kohta seoses tagajärgedega, mis tulenevad sellest, kui tuvastatakse, et taotleja on tekitanud tingimused kunstlikult. Määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikes 3 on sätestatud, et tingimuste kunstliku tekitamise tagajärjel „soodustust kas ei anta või võetakse see ära“, samas kui määruse nr 1306/2013 artiklis 60 on märgitud, et „ei anta […] eeliseid“ üksustele, kes tekitasid tingimused kunstlikult. Poolte vahel on vaidlus küsimuses, kuidas tõlgendada neid sätteid seoses mõistega „soodustus“/„eelis“.
19. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuigi väljendi „ei anta eeliseid“ lisamine määruse nr 1306/2013 artiklisse 60 võib viidata sellele, et kogu summa maksmisest võib keelduda, viitab määruse nr 2988/95 artikli 4 lõige 4, milles on märgitud, et meetmeid ei tuleks käsitada karistustena, sellele, et vahendite väljamaksmisest keeldumine peaks hõlmama ainult kunstlikult tekitatud tingimustest saadud summasid, mitte kogu toetust.
20. Lisaks märgib nimetatud kohus, et on võimalik valida kas lähenemisviis, mille kohaselt ei anta eeliseid, mis on saadud kunstlikult tekitatud tingimuste abil, või lähenemisviis, mille kohaselt ei anta üldse mitte mingit toetust täies ulatuses. Ta märgib, et liikmesriikide kohtute praktikas on erinevaid lähenemisviise, kusjuures mõned, näiteks Poola kohtud, kasutavad viimati nimetatud lähenemisviisi – mida nimetatakse „karistuslikuks tõlgenduseks“ –, mis toob kaasa isiku täieliku väljaarvamise toetuskavast, kui tuvastatakse, et tingimused on tekitatud kunstlikult, ja teised, näiteks Saksamaa kohtud, eelistavad esimest lähenemisviisi – mida nimetatakse „korrigeerivaks tõlgenduseks“ –, mille kohaselt keeldutakse ainult kunstlike tingimuste tekitamisest tulenevast toetuse osast. Tõlgenduserinevustel võivad olla kahjulikud tagajärjed Poola põllumajandustootjatele ning need võivad ohustada liidu õiguse tõhusust ja ühetaolisust.
21. Neil asjaoludel otsustas Naczelny Sąd Administracyjny (kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [määruse nr 2988/95] artikli 4 lõikes 3 kasutatud mõistet „soodustus“ ning [määruse nr 1306/2013] artiklis 60 kasutatud mõistet „eelis“ tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas põllumajandusalastest sektoripõhistest õigusaktidest tulenevate toetuste täielikku mittemaksmist või tühistamist või üksnes toetuste selle osa mittemaksmist või tühistamist, mis tuleneb kunstlike tingimuste loomisest?“
22. Kirjalikud seisukohad esitasid Euroopa Kohtule äriühing E, Poola valitsus, Itaalia Vabariik, Portugali Vabariik, Rumeenia ja Euroopa Komisjon.
23. Kohtuistung peeti 4. juunil 2026 ning seal esitasid äriühing E, Rzecznik Praw Obywatelskich (ombudsman, Poola), Poola, Taani Kuningriik, Portugal ja komisjon oma suulised seisukohad.
IV. Analüüs
A. Vastuvõetavus
24. Poola väidab, et eelotsusetaotlus on käesolevas asjas vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole nõuetekohaselt moodustatud. Taotluse esitas kõrgeim halduskohus kolmest kohtunikust koosnev koosseis, kellest üks nimetati selle kohtu kohtunikuks menetluses, milles osales KRS oma uues koosseisus.(10) Poola viitab eelkõige Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb seda, et Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus, edaspidi „kõrgeim kohus“) ei vasta ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklist 47 tulenevatele liidu nõuetele.(11) Ta leiab, et kuna kõrgeima halduskohtu institutsiooniline positsioon on analoogne kõrgeima kohtu omaga, kehtivad samad nõuded ka kõrgeima halduskohtu koosseisu nõuetekohasuse hindamisel.
25. Minu hinnangul tuleb Poola vastuväide tagasi lükata.
26. Nagu ma märkisin hiljuti oma ettepanekus kohtuasjas Naski,(12) on Euroopa Kohus leidnud, et ainuüksi asjaolust, et kohtunik nimetati ametisse uues koosseisus KRSi ettepaneku alusel, ei saa iseenesest teha järeldust, et eiratud on nõudeid, mis olemuslikult tulenevad ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ja harta artiklist 47. Selle asemel tuleb arvesse võtta kõiki asjasse puutuva kohtuniku ametisse nimetamisega seotud asjaolusid. Lisaks ei too iga ametisse nimetamisel esinev nõuetele mittevastavus kaasa kohtukoosseisu kehtetuks tunnistamist; asjasse puutuvad on üksnes sellised nõuetele mittevastavused, mis on sedavõrd fundamentaalsed, et kutsuvad õigussubjektides esile põhjendatud kahtlusi, et kohtunik ei ole vaba välisest mõjust, eriti teiste valitsemisharude mõjust.
27. Nagu on täpsustatud ka minu ettepanekus kohtuasjas Naski,(13) on teatav Poola viidatud kohtupraktika(14) seotud konkreetsete asjaoludega, mis puudutavad Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) teatavate kodade kohtunikeks nimetatud isikuid, mistõttu Euroopa Kohus leidis, et eeldus, et liikmesriigi kohus vastab „kohtu“ nõuetele ELTL artikli 267 tähenduses, on ümber lükatud.(15)
28. Käesoleval juhul ei ole Poola esitanud ühtegi spetsiifilist ega konkreetset tõendit, mis tõendaks, et mõni eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolleegiumi kohtunikest nimetati ametisse menetluses, mis on võrreldav selles kohtupraktikas esile kerkinud asjaoludega. Samuti ei ole Poola esitanud Euroopa Kohtule konkreetseid asjaolusid seoses asjasse puutuva kohtunikuga, vaid tugines üksnes põhjendusele, et kohtunik nimetati ametisse KRSi uue koosseisu ettepaneku alusel.
29. Seetõttu leian, et eeldust, et eelotsuse küsimuse esitab „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, ei ole käesoleval juhul ümber lükatud ja eelotsusetaotlus on vastuvõetav.
B. Sisulised küsimused
30. Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kuidas tuleb mõista määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikes 3 ja määruse nr 1306/2013 artiklis 60 kasutatud mõistet „eelis“. See tõlgendus on vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks otsustada, kas olukorras, kus on tuvastatud, et isik on kunstlikult tekitanud tingimused liidu põllumajandusalaste õigusaktide alusel toetuse saamiseks, tuleb andmata jätta või tühistada toetuse kogusumma või ainult see osa, mis tuleneb kunstlikult tekitatud tingimustest.
31. Tasub meenutada, et see küsimus puudutab üksnes kunstlikult tekitatud tingimuste tuvastamise tagajärgi, mitte hinnangut sellele, kas need tingimused on üldse kunstlikult tekitatud, kuigi äriühing E vaidlustab eelotsusetaotluse esitanud kohtus ka selle järelduse. Euroopa Kohtule esitatud küsimus põhineb seega eeldusel, et kunstlikult tekitatud tingimused on tuvastatud.
32. Euroopa Kohtu menetluse pooled on selles küsimuses kahel erineval seisukohal. Sisuliselt väidavad äriühing E, ombudsman, Taani, Rumeenia ja komisjon, et mõiste „eelis“ viitab ainult sellele summale, mis tuleneb kunstlikult tekitatud tingimustest. Viitan sellisele lähenemisviisile kui „korrigeerivale tõlgendusele“. Seevastu Poola, Itaalia ja Portugal väidavad, et see mõiste viitab toetuse kogusummale, mida ma nimetan „karistuslikuks tõlgenduseks“.
33. Nii korrigeeriva kui ka karistusliku tõlgenduse pooldajad tuginevad samade sätete sõnastusele, kontekstile ja eesmärkidele, kuid jõuavad vastupidistele järeldustele.
34. Käesolevas ettepanekus tutvustan kõigepealt poolte vastandlikke argumente, süstematiseerides neid liidu õiguse tavapäraste tõlgendusmeetodite alusel, et näidata, et mõlemad tõlgendused on võimalikud. Seejärel teen valiku ja selgitan, miks minu arvates on korrigeeriv tõlgendus sobivam, võttes eelkõige arvesse asjaomaste liidu õigusnormide ülesehitust ja eesmärke.
1. Poolte peamiste argumentide kokkuvõte
a) Sõnastus
35. Äriühing E väidab, et määruse nr 1306/2013 artikli 60 sõnastus „sellised eelised“(16) viitab sellele, et eelise ja kunstlike tingimuste tekitamise vahel peab olema otsene seos, nii et ainult selle toetuse osa maksmisest tuleb keelduda või see tühistada.
36. Seevastu Poola ja Portugal väidavad, et määruse nr 1306/2013 artikli 60 sõnastus „ei anta eeliseid“(17) välistab võimaluse viidata üksnes toetuse sellele osale, mis tuleneb kunstlikult tekitatud tingimustest. See sõnastus viitab mõistele „eelis“, mis kuulub laiemasse kategooriasse „põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eelised“. Selles määratletakse toetus, mida võib saada, ja seega tuleks „eelis“ võrdsustada kunstlikud tingimused tekitanud isiku taotletud toetussummaga.
37. Lisaks väidab Poola, et määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 3 grammatilise analüüsi põhjal näitab sõna „eelis“ kasutamine ainsuses, et see viitab hüvitisele tervikuna; sõna „eelis“ on üldmõiste, mis hõlmab kõiki toetuseid, ja kui see mõiste tähistaks üksnes ülemäärast osa, oleks tegemist contra legem tõlgendusega.
38. Itaalia väidab, et määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 3 sõnastuses ei tehta vahet saadud osalisel ja täielikul eelisel, nagu seda tehakse muudes sätetes, näiteks artikli 5 lõike 1 punktis c ja artikli 4 lõikes 2.(18) Seega, kui liidu seadusandja kavatseb viidata üksnes osale ebaseaduslikult saadud eelisest, teeb ta seda sõnaselgelt. Lisaks järeldab Itaalia määruse nr 2988/95 artikli 4 sõnastuse süstemaatilise tõlgendamise tulemusel, et eelise tühistamise piiramine üksnes alusetult saaduga on ette nähtud üksnes selle artikli lõikes 2, mis omakorda viitab ainult lõikele 1, mistõttu lõikes 3 kasutatud mõiste „eelis“ tähistab saadud toetuse kogusummat.
b) Kontekst
39. Mis puudutab vahetut konteksti, st teisi sätteid nendes liidu õigusaktides, milles asuvad sätted, mille tõlgendamist taotletakse, siis tuginevad pooled olenemata sellest, kas nad pooldavad korrigeerivat või karistuslikku tõlgendamist, haldusmeetmete ja ‑karistuste eristamisele, kuid teevad sellest eristamisest erinevad järeldused.
40. Korrigeeriva tõlgenduse pooldajad rõhutavad, et määruse nr 2988/95 artikli 4 lõige 3, mis käsitleb haldusmeetmeid, ja määruse nr 1306/2013 artikkel 60, mis rakendab seda sätet ÜPP raames, kõrvaldavad alusetult makstud summad ja taastavad olukorra, nii nagu see oleks olnud kunstlikult tekitatud tingimuste puudumisel. Seega hõlmab nendes sätetes sisalduv mõiste „eelis“ üksnes seda osa toetusest, mida põllumajandustootja saab kunstlikult tekitatud tingimuste alusel, mitte aga toetust, mida tal on õigus saada selliste tingimuste puudumisel, kuna see tähendaks selle isiku karistamist.
41. Nagu äriühing E ja ombudsman kohtuistungil rõhutasid, ei saa need haldusmeetmeid käsitlevad sätted iseenesest olla liikmesriikidele õiguslikuks aluseks põllumajandustootjatele karistuste määramisel. Komisjon on seisukohal, et kui liikmesriigi õiguskorras ei ole karistusi reguleerivat sätet, ei saa seda puudust heastada määruse nr 1306/2013 artikli 60 tõlgenduse laiendamisega. Taani ja komisjoni arvates tuleb vaidlusaluseid sätteid kohaldada ühetaoliselt kõigis liikmesriikides, samas juhul kui liikmesriigid soovivad minna kaugemale ja määrata karistusi, võivad nende vahel selles etapis olla erinevused.
42. Seevastu karistusliku tõlgenduse pooldajad ei leia, et toetuse kogusumma maksmisest keeldumine või selle tühistamine kujutab endast karistust. Selles osas võib „karistuslik tõlgendus“ olla selle lähenemisviisi puhul tegelikult väärnimetus, kuid kuna seda kasutavad kõik käesolevas menetluses osalejad, jään ma selle juurde.
43. Poola arvates näitab haldusmeetmete ja ‑karistuste eristamine määruses nr 2988/95 tegelikult seda, et täielik väljajätmine ei ole karistusmeede toetusesaaja vastu, vaid seaduslikkuse taastamine; see on lihtsalt alusetu makse majandusliku mõju tühistamine. Lisaks sellele võivad liikmesriigid endiselt määrata karistusi.
44. Itaalia arvates on kunstlike tingimuste tekitamine aga tahtlik tegevus, mida iseloomustab pettus, ja mis kujutab endast seetõttu tahtlikku eeskirjade eiramist määruse nr 2988/95 artikli 5 tähenduses, mida rakendatakse määruse nr 1306/2013 artiklis 60. Taotleja tegevuse kõlbmatust ei saa taandada kvantitatiivsetele näitajatele, kuna kunstlikult loodud tingimused kahjustavad eelise andmise eest vastutava asutuse ja eelise saaja vahelist usaldussuhet. Seega tuleb kogu toetussumma maksmisest keelduda või see tühistada.
c) Eesmärgid
45. Äriühing E, Taani, Rumeenia ja komisjon väidavad, et korrigeeriv tõlgendus on kooskõlas kõnealuste sätete eesmärkidega, samas kui Poola ja Portugal väidavad, et nende eesmärkidega on kooskõlas karistuslik tõlgendus.
46. Sellega seoses väidab äriühing E, et ÜPP eesmärk on toetada põllumajandustootjaid, kes tegelevad tegeliku põllumajandusliku tegevusega. Kooskõlas selle eesmärgiga saavad põllumajandustootjad juhul, kui keeldutakse maksmast vaid seda osa toetusest või tühistatakse see osa toetusest, mis on seotud kunstlike tingimustega, toetust, millele neil on õigus; vastasel juhul ei saaks põllumajandustootja toetust, vaatamata tegelikule põllumajanduslikule tegevusele. Lisaks tugineb ta ne bis in idem’i ja proportsionaalsuse põhimõttele, kuna nende sätete tõlgendamine tuginedes tagastamisele kõrvaldab ohu, et sama üksuse suhtes kohaldatakse karistusmeedet kaks korda, ning toetuskavadest väljajätmine, olenemata saadud eelise suurusest, on ebaproportsionaalne ja põllumajandustootjatele kahjulik.
47. Komisjon leiab, et vaidlusaluste sätete eesmärk on liidu finantshuvide kaitse. Neid huve kaitstakse, vähendades antavat summat, lahutades sellest alusetu summa.
48. Taani arvates saavutatakse nõuetekohane tasakaal ÜPP eesmärkide ja liidu finantshuvide kaitse vahel vaid siis, kui keeldutakse maksmast vaid seda toetust või tühistatakse vaid see toetus, mille põllumajandustootja sai kunstlikult tekitatud tingimuste tõttu.
49. Poola omalt poolt nõustub, et vaidlusaluste sätete eesmärk on tagada ÜPP tõhus rakendamine ja kaitsta liidu finantshuve. Neid eesmärke ei saavutataks aga juhul, kui mööndaks, et vaatamata kunstlike tingimuste tekitamisele on võimalik saada osa toetusest, kuna see ei soodustaks liidu vahendite nõuetekohast ja tõhusat kasutamist. Arvesse tuleb võtta ELTL artiklit 325 ja ELL artikli 4 lõiget 3, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud rakendama toetuskavasid ja võtma konkreetseid meetmeid kuritarvituste vastu võitlemiseks.
50. Lisaks ei saa Poola sõnul kogu toetusesumma maksmisest keeldumist või selle tühistamist mõista nii, et see jätab põllumajandustootja ilma õigusest. Õigust toetusele ei ole kunagi olnud, kuna taotleja, kes sai toetust kunstlikult tekitatud tingimuste alusel, ei vastanud sisulistele tingimustele, mistõttu oli kogu toetus alusetu. Selles mõttes on kogu toetuse maksmisest keeldumine või selle tühistamine proportsionaalne, kuna see neutraliseerib täielikult kunstlike tingimuste tekitamise mõju; see on asjakohane, sest see kõrvaldab otseselt selliste tingimuste tekitamise mõju; ning ei ole vähem rangeid meetmeid, mis oleksid sama tõhusad, sest ainult ülemäärase osa tagasinõudmise korral jääks osa kõrvalehoidumise tagajärgedest püsima.
51. Portugali arvates on toetuse täielik välistamine kooskõlas tõhususe ja heidutuse eesmärkidega, mis haldusmeetmetel peavad olema, et tagada liidu finantshuvide kaitse vastavalt määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 1 teisele lausele.
d) Seadusandlik kujunemislugu
52. Ainult Poola esitab argumente, mis puudutavad seadusandlikku kujunemislugu. Ta märgib, et määruse nr 1306/2013 artikliga 60 sarnased kõrvalehoidumisklauslid sisaldusid ÜPPd käsitlevates varasemates liidu määrustes, milles oli juba sätestatud, et isikutele, kelle puhul on tuvastatud tingimuste kunstlik tekitamine, ei anta mingit eelist. Kuigi määruse nr 1306/2013 artiklis 60 ei ole otseselt viidatud toetuse maksmata jätmisele või tühistamisele, ei nähtu ettevalmistavatest materjalidest vajadust seda lahendust välistada. Seega on raske asuda seisukohale, et liidu seadusandja tahe on piirata toetuse täieliku välistamise kohaldamist kohaldatavatest õigusnormidest kõrvalehoidmise korral.
53. Minu arvates ei toeta Poola argumendid, mis põhinevad seadusandlikul kujunemislool, ei karistuslikku ega korrigeerivat tõlgendust, kuna miski ei viita sellele, et määruse nr 1306/2013 artikliga 60 sarnaseid varasemaid sätteid tuleks tõlgendada ühe või teise lahenduse kohaselt.(19) Teisisõnu olid need sama mitmetähenduslikud kui määruse nr 1306/2013 artikkel 60.(20)
2. Soovitatav tõlgendusviis
54. Kuna määruses nr 2988/95 ega määruses nr 1306/2013 ei ole mõistele „eelis“ mingit selgitust antud, ei ole võimalik üksnes sõnastuse põhjal järeldada, kas see mõiste viitab toetuse kogusummale, vaid üksnes summale, mis tuleneb kunstlikult tekitatud tingimustest.
55. Kui lähtuda üksnes nende sätete sõnastusest, võiks pidada vastuvõetavaks nii korrigeerivat kui ka karistuslikku tõlgendust. Nagu ma olen varasemates ettepanekutes märkinud, ei ole enamikul juhtudel võimalik mõista liidu õigusnormide tähendust lihtsalt kasutatud sõnade arvessevõtmisega. Niisugustel juhtudel ei saa selliste sätete sõnastust eraldada nende kontekstist ja eesmärkidest.(21)
56. Meenutagem, et käesolev juhtum puudutab ÜPP raames antavat toetust. Nagu Euroopa Kohtule esitatud asjaoludest nähtub, lähtub see seisukohast, et äriühingute E, B ja N põllumajanduslikud ettevõtted on kunstlikult tükeldatud eesmärgiga saada suurem toetus kui see, millele neil oleks olnud õigus juhul, kui nad oleksid taotluse esitanud ühe üksusena. Siiski, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ei ole käesolevas asjas vaidlust selles, et äriühing E tegeles põllumajandusliku tegevusega ajavahemikul, mille eest toetust anti. Seetõttu näib, et äriühingul E oleks õigus toetust saada, kuid toetuse summa oleks väiksem, kuna väiksemate põllumajandusettevõtete soodustamiseks on kehtestatud järk-järgult vähenevate toetuste süsteem.
57. Neil asjaoludel on määruse nr 1306/2013 artiklis 60 sisalduv kõrvalehoidumisklausel otseselt asjakohane säte, mille alusel eelotsusetaotluse esitanud kohus peab otsustama, kas keelduda tuleb kogu summa või ainult ülemäärase osa väljamaksmisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks mõistma selles sättes sisalduva mõiste „eelis“ tähendust.
58. Määruse nr 1306/2013 artikkel 60 kuulub selle määruse V jaotisse „Kontrollisüsteemid ja karistused“. Nagu nähtub selle jaotise esimesest sättest, artiklist 58, täidavad need kontrollisüsteemid ja karistused, mille liikmesriigid peavad kehtestama, liidu finantshuvide kaitsmise ülesannet. Selle jaotise sätete tõlgendamisel on seega asjakohane kontekst määrus nr 2988/95, mis on üldine õigusakt, mille eesmärk on kaitsta liidu finantshuve kõigis valdkondades, millega on seotud liidu eelarve, sealhulgas ühine põllumajanduspoliitika.
59. Seda kinnitab määruse nr 1306/2013 põhjendus 39, milles on öeldud: „Liidu eelarve finantshuvide kaitsmiseks peaksid liikmesriigid vastu võtma meetmed, mis tagavad, et fondide rahastatavad tehingud teostatakse korrektselt ka tegelikkuses. Liikmesriigid peaksid ka ennetama, tuvastama ja tõhusalt käsitlema kõiki toetusesaajate poolseid eeskirjade eiramisi või kohustuste täitmata jätmist. Selleks tuleks kohaldada [määrust nr 2988/95]. […]“(22)
60. Euroopa Kohus on juba tõlgendanud määruse nr 2988/95 artiklit 4 nii, et see sisaldab haldusmeetmeid, mille eesmärk on kaitsta liidu eelarve tulusid ja kulusid. Sellega seoses on Euroopa Kohus eristanud haldusmeetmeid karistustest. Selline järeldus tuleneb määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikest 4, mille kohaselt „käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena“.
61. Seda kinnitab ka kohtupraktika, milles Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, et „tagasimaksmise kohustus ei ole karistus, mis eeldab selget ja ühemõttelist õiguslikku alust, vaid see tuleneb lihtsalt sellest, et tingimused, mis on nõutavad [liidu] õigusnormidest tuleneva eelise saamiseks, loodi kunstlikult, mis muudab toetuse maksmise alusetuks ja õigustab nende tagasimaksmise kohustust“.(23)
62. Sellele tuginedes leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Cimmino jt,(24) et importija, kes on kunstlikult loonud enda jaoks olukorra, mis võimaldab tal alusetult saada banaanide impordiks tollisoodustuse, oli kohustatud maksma asjaomaselt kaubalt tasumisele kuuluva tollimaksu, milline asjaolu sõltuvalt juhtumist ei takista riigisiseses õiguses ette nähtud karistuste kohaldamist.
63. Kokkuvõttes eristatakse määruses 2988/95 seega haldusmeetmeid ja ‑karistusi, millest esimene on sätestatud määruse artiklis 4 ja teine artiklis 5, ning kohtupraktikast nähtub, et haldusmeetmete eesmärk on kaitsta liidu eelarvet, mitte karistada isikuid, kes on liidu õigusnormidest kõrvale hoidunud. Kohtujurist Sharpstoni tsiteerides „on nende meetmete sisuline eesmärk saada tagasi konkreetne raha, mis oleks tulnud maksta – kuid mida ei makstud – liidu eelarvesse; või mis sellest eelarvest õigusvastaselt välja maksti“(25) või, nagu käesoleval juhul, mida ei tohiks liidu eelarvest välja maksta.
64. Kõik käesoleva menetluse pooled peale Itaalia(26) on nõus, et määruse nr 1306/2013 artikkel 60 ei ole karistus, vaid haldusmeede, millega rakendatakse määruse nr 2988/95 artiklit 4 ühise põllumajanduspoliitika kontekstis.
65. Nagu komisjon põhimõtteliselt märkis, peegeldab määruse nr 1306/2013 struktuur – milles artiklites 60 ja 63 (osaliselt) on sätestatud haldusmeetmed ning artiklites 63 (osaliselt) ja 64 halduskaristused – määruses nr 2988/95 artiklite 4 ja 5 vahel tehtavat eristust.
66. Erinevalt korrigeeriva tõlgenduse pooldajatest ei leia Poola – kes nõustub, et määruse nr 1306/2013 artikkel 60 käsitleb haldusmeetmeid, mitte karistusi –, et kogu toetuse summa väljamaksmisest keeldumine või selle tühistamine kujutaks endast karistust. See liikmesriik väidab koos Portugaliga, et kui keeldutakse ainult toetuse ülemäärase osa väljamaksmisest või see tühistatakse, võtaks see sellelt sättelt igasuguse hoiatava mõju, mis võib nõrgendada liidu finantshuvide kaitse süsteemi.
67. See hoiataval mõjul põhinev argument puudutab siiski karistusi, mitte haldusmeetmeid. Vastupidi sellele, mida väidab Portugal, asjaolu, et määruse nr 2988/95 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et „halduskontroll, ‑meetmed ja ‑karistused“ peavad olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“, ei muuda seda kehtetuks, kuna see sõnastus väljendab nimetatud määruse I jaotises kehtestatud kava üldpõhimõtteid, samas kui meetmete ja karistuste vahel vahetegemine nähakse ette hiljem selle määruse II jaotises.
68. Võib lisada, et määruse nr 2021/2116 artiklis 62, millega asendati hiljem määruse nr 1306/2013 artikkel 60, on sätestatud: „Ilma et see piiraks liidu õigusaktide erisätete kohaldamist, võtavad liikmesriigid tõhusad ja proportsionaalsed meetmed, et liidu õiguse sätetest ei oleks võimalik kõrvale hoida, ning tagavad eelkõige, et põllumajandusalastes õigusaktides ette nähtud eeliseid ei anta füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidi kõnealuste õigusaktide eesmärkidele.“(27)
69. Kuna selles uues sättes on kasutatud sidesõna „ja“, näib see kinnitavat, et ennetusmeetmed on tõepoolest vajalikud, kuid need erinevad haldusmeetmetest, mille eesmärk on kõrvaldada kuritarvituse tagajärjed, kui see peaks juhtuma.
70. Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab Poola, ei ole haldusmeetmete eesmärgi saavutamiseks vaja keelduda toetuse kogusumma maksmisest või tühistada kogu summat, vaid üksnes summa, mida ei oleks tohtinud liidu eelarvest maksta või mis maksti alusetult.
71. Kui liikmesriik soovib minna kaugemale ja midagi enamat ära võtta, peab ta seda tegema eraldi õiguslikul alusel ning ta ei saa tugineda määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikele 3 ega määruse nr 1306/2013 artiklile 60.
72. Ilma sellise selge õigusliku aluseta oleks tegemist seaduslikkuse põhimõtte rikkumisega. Euroopa Kohus on leidnud, et alusetu toetuse maksmisest keeldumine või selle tühistamine, kuna see saadi liidu õigusnormide kuritarvitamise tõttu, ei ole vastuolus seaduslikkuse põhimõttega.(28) Kogu summa maksmisest keeldumine, isegi kui põllumajandustootjal oleks õigus saada ÜPP raames teatavat toetust, tooks siiski kaasa selle põllumajandustootja karistamise.
73. Sellega seoses näib, et Portugalis ja Poolas valitseva olukorra vahel on oluline erinevus. Kohtuistungil märkis Portugal, et selles liikmesriigis on vastu võetud riigisisesed õigusnormid, milles on sõnaselgelt sätestatud, et toetusesaajatele ei maksta toetust, kui nad on kunstlikult tekitanud tingimused eelise saamiseks. Kuid nagu ombudsman rõhutas ja Poola kinnitas, ei ole Poolas selliseid õigusakte.
74. Määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 3 ja määruse nr 1306/2013 artikli 60 tõlgendamine nii, et need võimaldavad iseenesest liikmesriigil keelduda toetuse kogusumma maksmisest, oleks vastuolus nulla poena sine lege-põhimõttega, kuna karistuste määramiseks on vaja selget õiguslikku alust, mis teavitaks adressaate eelnevalt sellest, et teatav käitumine toob kaasa karistuse.
75. Lisaks ei ole selline tõlgendus vajalik selleks, et tagada selliste haldusmeetmete tõhusus, mille eesmärk on liidu finantshuvide kaitse, mitte kuritarvituste eest karistamine. Liidu finantshuve kaitstakse juba siis, kui keeldutakse üksnes selle toetussumma maksmisest või tühistatakse üksnes see toetussumma, mis on seotud kunstlikult tekitatud tingimustega.
76. Lisaks, nagu märkis Taani, on väljapakutud lahendus kooskõlas ka ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidega. Üks selline eesmärk on toetada põllumajandustootjaid, kes tegelevad tegeliku põllumajandusliku tegevusega. Hinnang selle kohta, kas see on nii, sõltub – nagu märkisid äriühing E, Taani ja Rumeenia – konkreetse juhtumi asjaoludest. Kui toetust saanud põllumajandustootja ei tegelenud põllumajandusliku tegevusega, õigustaks see toetuse kogusumma maksmisest keeldumist või selle tühistamist. Kui aga põllumajandustootja tegeles tegevustega, mille jaoks talle toetust anti, oleks ühise põllumajanduspoliitika selle eesmärgiga vastuolus jätta ta ilma nende tegevuste jaoks antavast toetusest.
77. Minu arvates peaks Euroopa Kohus seega tõlgendama määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikes 3 ja määruse nr 1306/2013 artiklis 60 sisalduvat mõistet „eelis“ nii, et see nõuab üksnes sellise toetussumma maksmisest keeldumist või tühistamist, mis ei kuulunud maksmisele, kuna see tulenes kunstlikult tekitatud tingimustest, kuid mitte kogu toetussumma maksmisest keeldumist või tühistamist, tingimusel et põllumajanduslik tegevus on toimunud. See tõlgendus sobitaks kõige paremini ÜPP eesmärgid ja liidu finantshuvide kaitse.
78. Pean veel käsitlema teatavaid praktilisi argumente, mille on esitanud karistusliku tõlgenduse pooldajad.
79. Poola väidab, et tõlgendus, mille kohaselt tuleks ainult ülemäärase osa maksmisest keelduda või see tühistada, tooks kaasa meelevaldsuse ja ettearvamatuse, kuna ametiasutused peaksid koostama hüpoteetilised stsenaariumid, et arvutada, millisele summale põllumajandustootjal oleks õigus olnud ja millise summa maksmisest tuleks keelduda või see tühistada. See liikmesriik rõhutas kohtuistungil, et selliste hinnangute andmisel esineb märkimisväärseid raskusi.
80. Portugal väidab, et kunstlikult tekitatud tingimuste kindlakstegemine toob kaasa suured halduskulud, kuna see nõuab, et ametiasutused asendaksid ebaõige toetusetaotluse õige taotlusega.
81. Isegi kui ma leian, et need argumendid on asjakohased, ei tundu sellised praktilised raskused ületamatud. Käesolev kohtuasi näitab, et on võimalik teha vajalikud arvutused (vt käesoleva ettepaneku punkt 12).
82. Lisaks, nagu komisjon on märkinud, ei oleks ametiasutuste võimalik koormus ülemäärane, kui nõutakse ainult mõistlikke jõupingutusi. Lisaks viiakse asjakohased hindamised tavaliselt juba läbi kunstlikult tekitatud tingimuste uurimise kaudu.
83. Olukordades, kus vajalikke arvutusi ei ole võimalik teha, näib kohtupraktika siiski toetavat seisukohta, et toetuse kogusumma maksmisest keeldumine või selle tühistamine on põhjendatud.(29)
84. Seetõttu ei näi praktilistel raskustel põhinevad argumendid olevat piisavad põhjused, mis räägivad pakutud tõlgenduse vastu.
V. Ettepanek
85. Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Naczelny Sąd Administracyjny (Poola kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 4 lõikes 3 kasutatud mõistet „soodustus“ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008, artiklis 60 kasutatud mõistet „eelis“ tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas üksnes toetuste selle osa maksmisest keeldumist või selle tühistamist, mis tuleneb kunstlike tingimuste tekitamisest.
1 Algkeel: inglise.
2 Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549). See on asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/2116, mis käsitleb ühise põllumajanduspoliitika rahastamist, haldamist ja seiret ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1306/2013 (ELT 2021, L 435, lk 187).
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608). See asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. detsembri 2021. aasta määrusega (EL) 2021/2115, millega kehtestatakse liikmesriikide koostatavate Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) rahastatavate ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavade (ÜPP strateegiakavad) toetamise reeglid ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 1305/2013 ja nr 1307/2013 (ELT 2021, L 435, lk 1).
5 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT 2013, L 347, lk 487). Ka see asendati määrusega 2021/2115.
6 Vt eelkõige määruse nr 2988/95 artikli 1 lõige 1 ja artikli 2 lõige 1 ning kolmas, üheksas ja kolmeteistkümnes põhjendus.
7 Kierownik Biura Powiatowego Agencji Restrukturyzacji i Modernizacji Rolnictwa (põllumajanduse ümberkorraldamise ja moderniseerimise ameti piirkondliku büroo juhataja, Poola; edaspidi „esimese astme haldusasutus“).
8 Dyrektor Podkarpackiego Oddziału Regionalnego Agencji Restrukturyzacji i Modernizacji Rolnictwa w Rzeszowie (põllumajanduse ümberkorraldamise ja moderniseerimise ameti Podkarpackie piirkondliku büroo direktor, Rzeszów, Poola (edaspidi „teise astme haldusasutus“)).
9 Eelotsusetaotluse esitanud kohus võtab arvesse Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt on niisuguse kuritarvitamise tõendamiseks vaja kahte koostisosa: ühelt poolt, et esineks teatav hulk objektiivseid asjaolusid, millest tuleneb, et vaatamata asjasse puutuvates õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele järgimisele ei ole saavutatud nende õigusnormide eesmärki, ning teiselt poolt on tarvis subjektiivset elementi, mis seisneb soovis saavutada liidu õigusnormidest tulenev eelis nii, et luuakse kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused. Ta nimetab eelkõige 12. septembri 2013. aasta kohtuotsust Slancheva sila (C‑434/12, EU:C:2013:546) ja 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsust Avio Lucos (C‑176/20, EU:C:2022:274).
10 Krajowa Rada Sądownictwa (riiklik kohtute nõukoda, Poola; edaspidi „KRS“).
11 Poola viitab 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsusele Krajowa Rada Sądownictwa (kohtuniku ametisse jäämine) (C‑718/21, EU:C:2023:1015) ja 4. septembri 2025. aasta kohtuotsusele AW „T“ (C‑225/22, EU:C:2025:649) ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 8. novembri 2021. aasta kohtuotsusele Dolińska-Ficek ja Ozimek vs. Poola (CE:ECHR:2021:1108JUD004986819).
12 Vt minu ettepanek kohtuasjas Naski (C‑273/24, EU:C:2026:609, eelkõige punktid 36–38), milles viidatakse 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusele Review Simpson vs. nõukogu ja HG vs. komisjon (C‑542/18 RX-II ja C‑543/18 RX-II, EU:C:2020:232) ning 24. märtsi 2026. aasta kohtuotsusele Rzecznik Praw Obywatelskich (üldkohtu kohtuniku taandamine) (C‑521/21, EU:C:2026:242). Vt samuti hiljutine 16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Gekus (C‑748/23, EU:C:2026:594, eelkõige punktid 35–37) ja 16. juuli 2026. aasta kohtuotsus Rzecznik Dyscyplinarny Sądu Najwyższego (C‑96/24, C‑103/24 ja C‑112/24, EU:C:2026:595, eelkõige punktid 52–54).
13 Vt minu ettepanek kohtuasjas Naski (C‑273/24, EU:C:2026:609, eelkõige punktid 39–42).
14 Nimelt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Krajowa Rada Sądownictwa (kohtuniku ametisse jäämine) (C‑718/21, EU:C:2023:1015) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 8. novembri 2021. aasta kohtuotsus Dolińska-Ficek ja Ozimek vs. Poola (CE:ECHR:2021:1108JUD004986819).
15 Nende asjaolude hulka kuulus see, et vabariigi president nimetas isikud Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kohtunikeks hoolimata pädeva Poola kohtu otsusest, millega KRSi otsused peatati, ning see, et Euroopa Inimõiguste Kohus ja kõrgeim halduskohus leidsid, et teatavate isikutega seotud konkreetsed ametisse nimetamise menetlused on sõltumatuse nõuetega vastuolus.
16 Kohtujuristi kursiiv.
17 Kohtujuristi kursiiv.
18 Tuleb siiski märkida, et määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 2 itaaliakeelne versioon erineb teistest keeleversioonidest selle poolest, et see viitab „ebaseaduslikult saadud eelise“ tühistamisele, samas kui teised keeleversioonid viitavad „saadud eelisele“.
19 Poola viitab sellega seoses sisuliselt: 1) nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2007, L 299, lk 1), artiklile 193; 2) nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006 ja (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16), artiklile 30; 3) komisjoni 27. jaanuari 2011. aasta määruse (EL) nr 65/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas (ELT 2011, L 25, lk 8), artikli 4 lõikele 8 ning 4) komisjoni 7. juuni 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 543/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga (ELT 2011, L 157, lk 1), artiklile 145.
20 Nii on see ka teistes liidu õigusaktides. Vt nt nõukogu 17. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1259/1999, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühised eeskirjad (EÜT 1999, L 160, lk 113; ELT eriväljaanne 03/25, lk 424), artikkel 7, või nõukogu 29. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001 (ELT 2003, L 270, lk 1; ELT eriväljaanne 03/40, lk 269), artikkel 29.
21 Vt selle kohta minu ettepanek kohtuasjas Rigall Arteria Management (C‑64/21, EU:C:2022:453, punkt 43) ja minu ettepanek kohtuasjas G. K. jt (Euroopa Prokuratuur) (C‑281/22, EU:C:2023:510, punkt 33).
22 Sellest tulenevalt on Euroopa Kohus leidnud, et määruse nr 1306/2013 sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas määruse nr 2988/95 üldeeskirjadega. Vt 29. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Eesti Vabariik (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet) (C‑437/22, EU:C:2024:176, punkt 51).
23 Euroopa Kohus märkis seda esimest korda 14. detsembri 2000. aasta kohtuotsuses Emsland-Stärke (C‑110/99, EU:C:2000:695, punkt 56) (kohtujuristi kursiiv), mis puudutas ühise põllumajanduspoliitika raames eksporditoetustega seotud kuritarvitusi, kuid milles määruse nr 2988/95 artikli 4 lõige 3 ei olnud ratione temporis kohaldatav. Euroopa Kohus kordas sama hilisemates kohtuasjades, kus see määrus oli kohaldatav. Vt nt 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pometon (C‑158/08, EU:C:2009:349, punkt 28); 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus Cimmino jt, C‑607/13, EU:C:2015:448, punkt 73) ja 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. PB (C‑721/22 P, EU:C:2024:836, punkt 46).
24 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus (C‑607/13, EU:C:2015:448, punkt 75).
25 Kohtujurist Sharpstoni ettepanek kohtuasjas Cimmino jt (C‑607/13, EU:C:2015:67, punkt 112).
26 Itaalia väidab, et määruse 1306/2013 artikliga 60 rakendatakse määruse 2988/95 artiklit 5. Vt käesoleva ettepaneku punkt 44.
27 Kohtujuristi kursiiv.
28 Vt nt 4. juuni 2009. aasta kohtuotsus Pometon (C‑158/08, EU:C:2009:349, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Sellega seoses viitab komisjon 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsusele FranceAgriMer (C‑670/11, EU:C:2012:807), mis käsitleb määruse nr 2988/95 artikli 4 lõiget 1 ja milles Euroopa Kohus leidis, et liikmesriigi ametiasutused võivad nõuda täielikku tagasimaksmist, kuna eelise osa ei ole võimalik eraldi kindlaks teha.