KOHTUJURISTI ETTEPANEK
RIMVYDAS NORKUS
esitatud 20. novembril 2025(1)
Kohtuasjad C‑498/24 P ja C‑499/24 P
Çolakoğlu Metalurji AŞ,
Çolakoğlu Dış Ticaret AŞ
versus
Euroopa Komisjon (C‑498/24 P)
ja
Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları TAŞ,
İskenderun Demir ve Çelik AŞ,
Erdemir Çelik Servis Merkezi Sanayi ve Ticaret AŞ
versus
Euroopa Komisjon (C‑499/24 P)
Apellatsioonkaebus – Dumping – Rakendusmäärus (EL) 2021/1100 – Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Määrus (EL) 2016/1036 – Imporditollimaks – Dumpingumarginaali arvutamine – Artikli 2 lõike 10 punkt j – Valuutariski maandamise leping
I. Sissejuhatus
1. Käesolevad kohtuasjad puudutavad kahte apellatsioonkaebust, mille Türgi ettevõtjad on esitanud dumpinguvastast tollimaksu puudutavate Euroopa Liidu Üldkohtu otsuste peale kohtuasjades T‑629/21(2) ja T‑630/21(3) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsused“). Apellantide väitel rikkus Üldkohus apellantide poolt komisjoni 5. juuli 2021. aasta rakendusmääruse (EL) 2021/1100, millega kehtestatakse Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks,(4) (edaspidi „vaidlusalune määrus“) peale esitatud tühistamishagisid läbi vaadates mitut õigusnormi.
2. Euroopa Kohtu palvel on käesolevas ettepanekus keskendutud mõlemas apellatsioonkaebuses esitatud ühele ja samale väitele, mis sisuliselt puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed,(5) (edaspidi „alusmäärus“) artikli 2 lõike 10 punkti j tõlgendamise küsimust. Täpsemalt tuleb kindlaks teha, kas Euroopa Komisjon on dumpingu tuvastamisel kohustatud arvesse võtma rahvusvahelises kaubanduses tegutsevate ettevõtjate vahel sõlmitud valuutariski maandamise lepinguid või on tal vastupidi lubatud jätkuvalt kohaldada valuuta konverteerimisel omaenda meetodit.
3. See problemaatika on eriti oluline rahvusvahelises kaubanduses, mille käigus kasutatakse tavaliselt tehingute tegemisel eri vääringuid. Ei ole haruldane, et ettevõtjad sõlmivad riskimaanduslepingu, et kaitsta end vahetuskursi olulise kõikumise eest, mis võib moonutada asjaomase kauba tegelikku hinda. Tuleb siiski meenutada, et Euroopa Liidul on rahvusvahelise kaubanduse mitmepoolse süsteemi täisliikmena õigustatud huvi oma dumpinguvastase poliitika tõhususe kindlustamise eesmärgil tagada sellise kauba tegeliku hinna kindlaksmääramine. Seda silmas pidades tuleb Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas selline eraõiguslike ettevõtjate vahel sõlmitud kokkulepe võib mõjutada nende alusmääruse rakendamise ülesannete täitmist, mis liidu õigusega on antud komisjonile.
II. Õiguslik raamistik
A. WTO õigus
4. Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994),(6) kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu ning selle lepingu lisades 1–3 olevad kokkulepped, mille hulgas on 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) VI artikli rakendamise leping(7) (edaspidi „dumpinguvastane leping“).
5. Dumpinguvastase lepingu artiklis 2 „Dumpingu tuvastamine“ on ette nähtud:
„[…]
2.4 Ekspordihinda ja harilikku väärtust võrreldakse õiglaselt. Võrdlus tehakse ühel ja samal kaubandustasandil, üldjuhul ex factory[‑]hanke tasandil, ning ajaliselt võimalikult lähedaste müükide suhtes. Igal üksikjuhul arvestatakse vastavalt olukorrale maha hindade võrreldavust mõjutavad vahed, sealhulgas müügitingimuste, maksustamise, kaubandustasandite, koguste ja füüsiliste omaduste vahed ning kõik muud hindade võrreldavust mõjutavad vahed.[…] Lõikes 3 viidatud juhtudel tuleb samuti maha arvestada kulud, sealhulgas tolli- ja muud maksud, mis tuli maksta impordi ja edasimüügi vahel, ning tekkiv kasum. Kui hindade võrreldavus on sellistel juhtudel mõjutatud, määravad võimuorganid hariliku väärtuse kindlaks kaubandustasandil, mis on võrdväärne tuletatud ekspordihinna kaubandustasandiga, või teevad käesolevas lõikes ettenähtud mahaarvestuse. Võimuorganid teatavad asjaomastele pooltele, millist teavet on vaja õiglase võrdluse jaoks, ega pane nendele pooltele põhjendamata tõendamiskohustust.
2.4.1 Kui lõikes 4 kirjeldatud võrdluses on nõutav valuuta konverteerimine, tuleks konverteerimisel kasutada müügipäeval[…] kehtinud valuutakurssi tingimusel, et kui välisvaluuta müük forvardturgudel on otseselt seotud kõnealuse ekspordimüügiga, kasutatakse forvardmüügi kurssi. Valuutakursside kõikumisi arvesse ei võeta ning juurdluses jätavad võimuorganid eksportijatele vähemalt 60 päeva oma ekspordihindade korrigeerimiseks, et kajastada valuutakursside püsimuutusi juurdluse ajal.
2.4.2 Vastavalt õiglast võrdlust reguleerivatele lõike 4 sätetele tuvastatakse dumpingumäärade olemasolu juurdlusetapi ajal harilikult kõigi võrreldavate eksporditehingute kaalutud keskmise hariliku väärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või hariliku väärtuse ja ekspordihindade tehingupõhisel võrdlemisel. […]“.
B. Liidu õigus
1. Alusmäärus
6. Alusmääruse artiklis 1 on sätestatud:
„1. Dumpinguvastast tollimaksu võib kehtestada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine liidus tekitab kahju.
2. Toodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind liitu eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind.
[…]“.
7. Alusmääruse artiklis 2 „Dumpingu kindlaksmääramine“ on ette nähtud:
„[…]
C. VÕRDLUS
10. Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.
[…]
j) Valuuta konverteerimine
Kui hinnavõrdlus nõuab valuuta konverteerimist, siis kasutatakse konverteerimisel müügi kuupäeva konverteerimiskurssi, v.a kui välisvaluuta müük ennakturgudel on vahetult seotud asjaomase eksportmüügiga, [millisel juhul] kasutatakse tähtpäevamüügi kurssi. Tavaliselt on müügi kuupäevaks arve kuupäev, kuid selleks võib kasutada lepingu, ostu tellimuse või tellimuse kinnitamise kuupäeva, kui need kajastavad asjakohasemalt olulisi müügitingimusi. Valuutakursside kõikumisi arvesse ei võeta ja eksportijatele antakse 60 päeva uurimisperioodi jooksul valuutakurssides toimunud püsimuutuste kajastamiseks.
[…]“.
2. Vaidlusalune määrus
8. Vaidlusaluse määruse põhjendustes 96–101 on märgitud:
„(96) Üks eksportiv tootja ja kaks seotud eksportivat tootjat vaidlustasid selle, et esialgses etapis ei korrigeeritud valuuta konverteerimist; nende väite kohaselt oli korrigeerimine vajalik liitu suunatud müügi riskimaanduslepingute tõttu. Väide on seotud vahetuskursiga, mida kasutatakse välisvaluutas (käesoleval juhul eurodes) müügiväärtuse konverteerimiseks eksportiva riigi valuutasse (Türgi liir, TRY). Äriühingud tuginesid alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j sätetele: „kui välisvaluuta müük ennakturgudel on vahetult seotud asjaomase eksportmüügiga, kasutatakse tähtpäevamüügi kurssi“.
(97) Pärast esialgsete järelduste avalikustamist esitatud märkustes vaidlustas kaebuse esitaja eksportivate tootjate väited ja märkis, et riskimaandamine on äriühingusisene protsess ning et äriühingud ei saa väita, et riskimaandamiseta oleks müügihind olnud kõrgem, sest ei ole selge, kas kliendid oleksid maksnud kõrgemat hinda.
(98) Komisjon nentis, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt j on kohaldatav juhtudel, kui valuuta konverteerimine on vajalik normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluseks. Väljakujunenud tava kohaselt tehakse selline võrdlus asjaomase riigi valuutas. Seepärast kasutas komisjon käesoleval juhul võrdlusvaluutana Türgi liiri. Kumbki äriühing, kes valuuta konverteerimise korrigeerimist taotles, maandas riskid eurodes vääringustatud eksportmüügitehingute puhul. Nendest tehingutest tulenenud valuuta konverteerimise risk maandati kõigil juhtudel USA dollari suhtes. Arvestades, et võrdlus tehti Türgi liirides ning kõik eurodes tehingud konverteeriti Türgi liiridesse otse, ilma vahepealse konverteerimiseta USA dollaritesse, ning et samamoodi toimus kogu omamaine müük Türgi liirides, järeldas komisjon, et euro ja USA dollari vahetuskurss, mis riskimaanduslepingutes kokku lepiti, ei ole võrdluse seisukohast oluline. Seepärast lükkas komisjon kolme eksportiva tootja väite tagasi.
(99) Pärast lõplike järelduste avalikustamist kordasid kolm eksportivat tootjat oma väiteid selle kohta, et liitu suunatud müügi puhul tulnuks korrigeerida valuuta konverteerimist, et võtta arvesse tehinguid, mille eesmärk oli maandada eurodes tehingutest tulenevat valuutariski. Nad kordasid oma argumenti, et olenemata hinnavõrdluseks kasutatavast valuutast on riskimaandamise ajal kehtivast vahetuskursist tuleneval kasumil või kahjumil siiski oluline mõju hinnavõrdlusele. Eeskätt esitasid nad teoreetilise näite omamaise müügi tellimuse kohta, mille puhul kasutatakse konkreetsel päeval kokkulepitud ühikuhinda USA dollarites, ja eksportmüügi tellimuse kohta, mille ühikuhind on sama ja kokku lepitud samal päeval, kuid vääringustatud eurodes. Äriühingute arvutustest nähtus, et kui need müügitellimused täidetakse samal päeval ja arvel esitatud väärtus konverteeritakse arve valuutast otse Türgi liiridesse, näitaks võrdlus dumpingut, ehkki kahe müügitellimuse puhul on hind sama ja kokku lepitud samal päeval. Seejärel väitsid nad, et riskimaandamise arvessevõtmiseks tuleks teha korrigeerimine alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j või k alusel.
(100) Komisjon analüüsis väidet, eelkõige teoreetilist näidet, mis väidetavalt tõendas seda, et hinnavõrdluses tuleks arvesse võtta riskimaanduslepingute vahetuskurssi. Esiteks juhtis komisjon tähelepanu, et näide oli küll matemaatiliselt korrektne, ent ei kajastanud äriühingute äritegevuse ega dumpingumarginaali arvutustega seotud tegelikke asjaolusid. Konkreetsemalt võis näitest eeldada, et dumpingumarginaal arvutatakse kahe eraldiseisva, samal ajal tehtud tehingu võrdluse alusel; nii see aga ei ole, sest komisjon võrdleb uurimisperioodil iga tooteliigi puhul kindlaks määratud keskmist normaalväärtust ja keskmist ekspordihinda. Teiseks põhines näide eeldusel, et kõik samal päeval tehtud müügitellimused täidetakse ligikaudu samal ajal – see ei pea paika. Õigupoolest esitas üks eksportiv tootja eraldi väite, et aeg, mis kulub kauba tootmisprotsessi lõpust selleni, kui klient kauba kätte saab, on siseturul märksa pikem kui eksportmüügi puhul. Seega leiti, et äriühingute esitatud näide ei ole käesoleval juhul täpne. Peale selle ei esitanud ükski äriühing tõendeid selle kohta, et eurodes vääringustatud eksportmüügitehingute puhul oli esialgu kokku lepitud hind USA dollarites. Vastupidi, nende eksportmüügitehingute müügilepingutes ja/või müügitellimustes oli hind ainult eurodes, ilma igasuguse viiteta hinnale USA dollarites. Seega leiti, et ei ole asjakohane konverteerida hinnad eurodest USA dollari kaudu Türgi liiridesse. Seda silmas pidades ei nõustunud komisjon tegema taotletud korrigeerimist alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j alusel.
(101) Ehkki äriühingud väitsid, et saavad eksporditehingud seostada individuaalsete riskimaandustehingutega, oli neid lisaks võimalik pärast müüki kohandada (ja paljudel juhtudel seda tehtigi), olenevalt rahaliste väljavaadete arengust ja eesmärgiga suurendada äriühingute saadavat tulu. Seega ei leidnud komisjon, et riskimaandust saab otseselt seostada asjaomase eksportmüügiga ning et tähtpäevamüügi hinna arvessevõtmisel oleks olnud oht moonutada tegelikku ekspordihinda.“
III. Vaidluste taust, menetlused Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsused
A. Kohtuasi C‑498/24 P (Çolakoğlu Metalurji ja Çolakoğlu Dıș Ticaret vs. komisjon)
1. Vaidluse taust
9. Vaidluse taust on esitatud kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–10 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.
10. Çolakoğlu Metalurji AŞ (edaspidi „CM“) on Türgi ettevõtja, kes toodab ja ekspordib kuumvaltsitud lehttooteid, ning Çolakoğlu Dış Ticaret AŞ (edaspidi „ÇOTAȘ“) on temaga seotud Türgi kaubandus- ja ekspordiettevõtja.
11. Euroopa Komisjon algatas 14. mail 2020 dumpinguvastase uurimise seoses Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete (edaspidi „uurimisalune toode“) impordiga.
12. Uurimine puudutas ajavahemikku 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine puudutas ajavahemikku 1. jaanuarist 2016 kuni uurimisperioodi lõpuni.
13. Komisjon võttis 6. jaanuaril 2021 vastu rakendusmääruse (EL) 2021/9, millega kehtestatakse Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks(8) (edaspidi „ajutine määrus“), millega kehtestati apellantide poolt uurimisaluse toote liitu suunatud ekspordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks 7,6%.
14. Komisjon võttis 5. juulil 2021 vastu vaidlusaluse määruse, millega kehtestati apellantide toodetud uurimisaluse toote liitu impordi suhtes dumpinguvastane tollimaks 7,3%.
2. Menetlus Üldkohtus ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsus
15. CM ja ÇOTAŞ esitasid hagiavalduse vaidlusaluse määruse tühistamise nõudes, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2021.
16. Apellandid põhjendasid oma hagi nelja väitega. Esimene väide puudutas alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i rikkumist. Teise väite kohaselt oli rikutud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti b sellega, et kohanduse tegemise eeldusena nõuti imporditollimaksu tasumist. Kolmanda väite kohaselt oli tehtud ilmne hindamisviga sellega, et keelduti dumpingumarginaali kvartalipõhisest arvutamisest ja sellest tulenevalt rikuti alusmääruse artikli 2 lõiget 10. Neljanda väite kohaselt oli alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j rikutud sellega, et keelduti kohanduse tegemisest riskimaandamise kasumi ja kahjumi alusel.
17. Üldkohus lükkas kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuses need neli väidet tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata.
B. Kohtuasi C‑499/24 (Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları jt vs. komisjon)
1. Vaidluse taust
18. Vaidluse taust on esitatud kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–10 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.
19. Apellandid on Türgi õiguse alusel asutatud äriühingud. Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları TAŞ ja İskenderun Demir ve Çelik AŞ tegelevad kuumvaltsitud lehttoodete tootmise ja müügiga. Erdemir Çelik Servis Merkezi Sanayi ve Ticaret AŞ on nendega seotud kaupleja.
20. Komisjon algatas 14. mail 2020 dumpinguvastase uurimise Türgist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete Euroopa Liitu importimise suhtes (edaspidi „uurimine“).
21. Uurimisperiood oli ajavahemik 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2019. Kahju hindamise seisukohalt oluliste suundumuste uurimine puudutas ajavahemikku 1. jaanuarist 2016 kuni uurimisperioodi lõpuni. Apellandid esitasid uurimise käigus oma kirjalikud seisukohad.
22. Komisjon võttis 6. jaanuaril 2021 vastu ajutise määruse, millega kehtestati apellantide poolt uurimisaluse toote liitu suunatud ekspordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks 5,4%.
23. Komisjon võttis 5. juulil 2021 vastu vaidlusaluse määruse, millega kehtestati apellantide toodetud uurimisaluse toote liitu impordi suhtes dumpinguvastane tollimaks 5%.
2. Menetlus Üldkohtus ja kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsus
24. Apellandid esitasid hagiavalduse vaidlusaluse määruse tühistamise nõudes, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. septembril 2021.
25. Apellandid põhjendasid oma hagi nelja väitega. Esimene väide puudutas alusmääruse artikli 2 lõike 10 kolme esimese lause ja viienda lause ning artikli 2 lõike 10 punkti j ja artikli 2 lõike 5 rikkumist. Teise väite kohaselt rikkus komisjon, keeldudes kohanduse tegemisest riskimaandamise kasumi ja kahjumi alusel, alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j, dumpinguvastase lepingu artiklit 2.4 ja hea halduse põhimõtet. Kolmandas väites märkisid apellandid, et rikutud on alusmääruse artikli 2 lõikeid 5 ja 6 ning artikli 2 lõike 10 kolme esimest lauset. Viimasena puudutas neljas väide alusmääruse artikli 2 lõike 6 ja dumpinguvastase lepingu artikli 2.2.2 rikkumist.
26. Üldkohus lükkas kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuses need neli väidet tagasi ja jättis seetõttu hagi tervikuna rahuldamata.
C. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
27. Apellatsioonkaebused kohtuasjades C‑498/24 P ja C‑499/24 P esitati 17. juulil 2024 ja registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis samal päeval.
28. Apellatsioonkaebustes paluvad apellandid Euroopa Kohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud kohtuotsused, tühistada vaidlusalune määrus ning mõista komisjonilt välja apellantide apellatsioonimenetluse ja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud ning
– teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse ning jätta Üldkohtu menetluse ja apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude kandmise üle otsustamine edaspidiseks.
29. Komisjon palub Euroopa Kohtul:
– jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja
– mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja apellantidelt.
30. Euroopa Kohus otsustas kodukorra artikli 76 lõike 2 alusel loobuda kohtuistungi korraldamisest.
IV. Õiguslik hinnang
A. Sissejuhatavad märkused
1. Euroopa Liit mitmepoolses kaubandussüsteemis
31. WTO tagab siduvatel eeskirjadel põhineva mitmepoolse kaubandussüsteemi järgimise. Euroopa Liidul kui juriidilisest isikust piirkondlikul organisatsioonil on WTOs eriline staatus, kuna lisaks tema liikmesriikidele on ta ka ise organisatsiooni täieõiguslik liige.(9) Arvestades ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga e antud ainupädevust ühise kaubanduspoliitika küsimustes, on liit võtnud üle oma liikmesriikide rahvusvahelised kohustused ja eelkõige need kohustused, mis tulenevad WTO lepingutest. Sellesse lepingute kogumisse lahutamatu osana kuuluva dumpinguvastase lepinguga on reguleeritud nii sisulised dumpinguvastaste meetmete vastuvõtmise, rakendamise ja säilitamise tingimused kui ka sellega seotud menetlusnormid. Nende normide järgimata jätmisega kaasneb oht, et võetud meetmed vaidlustatakse, kasutades WTO vaidluste lahendamise mehhanismi.(10)
32. Nende rahvusvaheliste kohustuste liidu õiguskorda ülevõtmiseks võttis liidu seadusandja ELTL artikli 207 lõike 2 alusel vastu alusmääruse kaubanduse kaitsemeetmete kohta. Selles õigusaktis on sätestatud tingimused, mille kohaselt on komisjonil õigus võtta meetmeid kolmandates riikides asuvate eksportijate ebaausate kaubandustavade vastu, kui need kahjustavad mõnd liidu tööstusharu. Selles raamistikus täidab uurimis- ja otsustusasutuse ülesandeid komisjon, nagu nähtub alusmääruse artiklist 6 ja artikli 9 lõikest 4. Õigusriigi aluspõhimõtte kohaselt on iga õigusliku toimega otsus siiski allutatud tõhusale kohtulikule kontrollile. Sellega seoses võib dumpinguvastaseid meetmeid käsitleva komisjoni akti peale esitada tühistamishagi Üldkohtule ning võimaliku apellatsioonkaebuse korral teostab kontrolli Euroopa Kohus. Käesolev kohtuasi on näide õiguspärasuse kontrolli teostamise kohta, mille eesmärk on tagada komisjoni aktide vastavus liidu eeskirjadele ja dumpinguvastasest lepingust tulenevatele rahvusvahelistele kohustustele.(11)
33. Kohtuasjas C‑498/24 P esitatud neljas väide ja kohtuasjas C‑499/24 P esitatud kuues väide on identsed, kuivõrd mõlemaga on sisuliselt kahtluse alla seatud ühe sätte, nimelt alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j tõlgendus ja selle sätte kohaldamine komisjoni poolt dumpingumarginaali kindlaksmääramisel. Selles kontekstis heidetakse Üldkohtule ette, et ta kasutas komisjoni õiguslikku seisukohta selle sätte tõlgendamise kohta, eirates ühtlasi riskimaanduslepingute tähtsust rahvusvaheliste kaubandustehingute puhul.
34. Kuna apellantide argumendid puudutavad üksnes kõne all olevate õigusnormide üksikuid aspekte, ilma et oleks võimalik täiesti selgelt kindlaks teha, millised on nende argumentide taustal olevad apellantide kavatsused, alustan käesolevates kohtuasjades kaalul olevate huvide paremini mõistmise kaalutlusel selguse huvides nende õigusnormide tutvustamisest. Sel otstarbel selgitan eelkõige, kuidas praktikas toimub dumpingumarginaali arvutamine(12) ja kuidas tuleb toimida eri vääringuid hõlmavate tehingute puhul(13). Samuti selgitan, kuidas toimivad apellantide viidatud riskimaanduslepingud ja kas komisjon on oma arvutustes kohustatud arvestama selliste eraõiguslikke isikuid siduvate kokkulepetega.(14) Need esialgsed selgitused hõlbustavad poolte argumentide põhjendatuse sisulist hindamist. Mõlemas apellatsioonkaebuses esitatud ühist väidet analüüsin oma ettepaneku viimases osas.(15)
2. Dumpingumarginaali kindlaksmääramise eeskirjad
35. Alusmääruse artikli 1 lõike 2 kohaselt käsitletakse toodet dumpingtootena, kui selle hind liitu eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind. Dumpingu kindlaksmääramiseks võrreldakse seega kahte väärtust: esimene väärtus vastab toote hinnale asjaomase kolmanda riigi omamaisel turul ja seda nimetatakse „normaalväärtuseks“; teine väärtus on Euroopa Liitu ekspordiks müüdud asjaomase toote „ekspordihind“. Saadud tulemus on „dumpingumarginaal“, mis on alusmääruse artikli 2 lõikes 12 määratletud kui „summa, mille võrra normaalväärtus ületab ekspordihinna“.
36. Euroopa Kohtu praktika kohaselt(16) on normaalväärtuse kindlaksmääramine üks neist olulistest etappidest, mis võimaldavad tuvastada võimaliku dumpingu olemasolu. Sellega seoses on alusmääruse artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud, et normaalväärtuse aluseks võetakse tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses tegelikult makstud või makstav hind. Mis puudutab ekspordihinda, siis nähtub alusmääruse artikli 2 lõikest 8, et see vastab liitu ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstavale hinnale. Tegemist on toote hinnaga liidu piiril – st enne, kui toode tuuakse liidu turule –, mitte selle liidus turustamisel makstud hinnaga.
37. Kui need kaks väärtust on kindlaks määratud, tuleb neid võrrelda, mis vastavalt alusmääruse artikli 2 lõike 10 nõuetele peab toimuma „õiglaselt“ ja „samal kaubandustasandil“. Et võrdlemine oleks võimalik, tehakse kohandusi. Kui pool taotleb sellist kohanduste tegemist, peab ta tõendama, et tema taotlus on põhjendatud.(17) Praktikas võrdleb komisjon hindu – st normaalväärtust ja ekspordihinda – tehasehinna tasandil, lahutades toote müügiga kaasnevad kulud.
38. Vastavalt alusmääruse artikli 2 lõikele 11 määratakse dumpingumarginaal kas nn sümmeetrilise meetodi abil, mille puhul kaalutud keskmist normaalväärtust võrreldakse kogu liitu suunatud ekspordi kaalutud keskmise hinnaga, või nn asümmeetrilise meetodi abil, mille puhul kaalutud keskmist normaalväärtust võrreldakse liitu suunatud ekspordi konkreetse tehingu hinnaga. Olenemata valitud meetodist peab see võimaldama tõetruult kajastada tuvastatud dumpingu tegelikku ulatust. Dumpingumarginaali täpne arvutamine on praktikas eriti oluline, kuna dumpinguvastane tollimaks, mis võidakse kehtestada, ei tohi seda dumpingumarginaali ületada.(18)
3. Praktilised raskused, mis on seotud dumpingumarginaali arvutamisega ja eelkõige eri vääringute arvesse võtmisega
39. Dumpingumarginaali täpne arvutamine tekitab praktikas sageli raskusi. Eriti rangelt tuleb järgida eelkõige alusmääruse artikli 2 lõikes 10 sätestatud nõuet, et ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlus peab olema „õiglane“. Selles liidu õigusnormis ei ole määratletud, mis on hõlmatud mõistega „õiglane võrdlus“. Dumpinguvastase lepingu artiklis 2.4 sätestatud vastavat mõistet, millel põhineb alusmääruse artikli 2 lõige 10, on WTO tasandil siiski tõlgendatud nii, et võrdlus peab olema „erapooletu ja objektiivne“.(19) „Õiglase võrdluse“ tagamise kohustust tuleb mõista nii, et sellega on hõlmatud kõik dumpinguvastase lepingu artikli 2 sätted.(20)
40. WTO õigusega kooskõlas tõlgendamise huvides(21) tuleb samu põhimõtteid kohaldada ka alusmääruse artikli 2 sätete suhtes. Selline lähenemine on põhjendatud eelkõige liidu seadusandja sõnaselge valikuga korrata tõetruult WTO dumpinguvastaste õigusnormide sisu liidu õiguses.(22)
41. Ekspordihinna ja ekspordiriigi omamaise tarbimise hinna asjakohase võrdluse eesmärgil peavad loogiliselt võttes need kaks väärtust olema väljendatud ühes ja samas vääringus, kuid praktikas ei ole see tingimus rahvusvahelises kaubanduses alati täidetud.(23) Sellest tulenevalt on vaja konverteerida üks hind teise turu võrdlusvaluutasse, mis vaatamata selle toimingu näilisele tehnilisele neutraalsusele tekitab teatud hulga metodoloogilisi ja õiguslikke probleeme, mida käsitlen edaspidi.
42. Eelkõige siis, kui kasutatakse erinevaid vääringuid, tekivad konkreetsed raskused dumpingumarginaali arvutamisel, kuna vahetuskursi kõikumine võib moonutada asjaomaste kaupade tegelikku väärtust ja sellest tulenevalt mõjutada dumpingumarginaali suurust.(24) Kohaldatavate vääringute omavahelisel konverteerimisel kasutatav vahetuskurss võib varieeruda sõltuvalt hindade kindlaksmääramiseks valitud kuupäevast. Välja arvatud juhul, kui konverteerimine toimub asjakohase vahetuskursiga, võib uurimisasutuse poolt hindade võrdlemine päädida – vastuolus „õiglase võrdluse“ nõudega – dumpingumarginaali valesti hindamisega.(25) Seetõttu on neil asjaoludel hädavajalik, et oleksid olemas ühtsed kriteeriumid, mis võimaldavad pädeval asutusel vahetuskursi muutustest tulenevad moonutused arvutamisel kõrvale jätta.
43. Alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j, mis on käesoleva menetluse ese, on ette nähtud erisätted ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlemise eesmärgil valuuta konverteerimise kohta. Üldiselt ei esitata ekspordihinda ekspordiriigi omavaluutas, vaid pigem mõnes rahvusvaheliselt kõige enam kasutatavas valuutas Osutatud sätte esimese lause kohaselt on seega valuuta konverteerimine „nõutav“, kui normaalväärtus on väljendatud eksportija asukohariigi omavaluutas, mis erineb eksportmüügi puhul kasutatavast valuutast. Valuuta konverteerimine on selle sättega vastuolus seevastu siis, kui hind on juba esitatud samas valuutas.(26) Praktikas peab uurimisasutus selleks, et kindlaks teha, kas valuuta konverteerimine on nõutav, kontrollima, kas müük toimus sama vääringut kasutades.
44. Alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j esimeses lauses on sätestatud, et üldjuhul tuleb valuuta konverteerimisel kasutada „müügi kuupäeva konverteerimiskurssi“. Teises lauses on täpsustatud, et „[t]avaliselt on müügi kuupäevaks arve kuupäev, kuid selleks võib kasutada lepingu, ostu tellimuse või tellimuse kinnitamise kuupäeva, kui need kajastavad asjakohasemalt olulisi müügitingimusi“.(27) Igal juhul on oluline määrata kindlaks kuupäev, mille põhjal on kõige paremini tagatud oluliste müügitingimuste kindlaks tegemine. Tõendid peab iga üksikjuhtu arvestades esitama komisjon või asjaomane isik. Raamlepingud või pelgad kavatsuste deklaratsioonid ei vasta üldiselt neile kriteeriumidele.(28) Erandina sellest üldreeglist tuleb „tähtpäevamüügi kurssi“ kasutada juhul, kui valuutamüük ennakturul on otseselt seotud kõnealuse eksportmüügiga. Käsitlen seda viimast varianti käesolevas ettepanekus üksikasjalikumalt edaspidi.
45. Määrates kindlaks vahetuskursi kindlaksmääramiseks sobiva aja („müügi kuupäev“), on dumpinguvastases lepingus ja alusmääruses täiesti loomulikult lähtutud põhimõttest, et konverteerimine saab toimuda üksnes vahetuskursi alusel. Seega on mis tahes muu konverteerimismeetod sõnaselgelt välistatud. Eelkõige ei saa määravaks võrdlusaluseks pidada abstraktseid väärtusi, nagu seda on tarbijate ostujõu pariteedid, mida teiste hulgas arvutavad Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). Sama moodi määratakse dumpinguhinnaga impordi tegelik mõju liidu tootmisharule kindlaks rahvusvaheliste kaubandustehingute aluseks olevate ametlike vahetuskursside alusel.
46. Nii dumpinguvastases lepingus kui ka alusmääruses on vahetuskursside allikas täpsustamata. Praktikas kasutatakse Euroopa Keskpanga avaldatud vahetuskursse. Kui Euroopa Keskpanga avaldatav valuuta vahetuskurss puudub, kohaldatakse üldjuhul Rahvusvahelise Valuutafondi kindlaksmääratud vahetuskursse. Komisjon kasutab kuu keskmist vahetuskurssi, välja arvatud märkimisväärse devalveerimise korral, millisel juhul võib ta tugineda päevakursile. Seega ei ole oluline, kas oma raamatupidamissüsteemis kasutab eksportiv tootja ettevõtjasisesel eesmärgil erinevat vahetuskurssi, ehkki praktilistel põhjustel kohaldab komisjon paljudes uurimismenetlustes andmete kogumisel ja kontrollimisel sageli seda konverteerimiskurssi, mida ettevõtja tavaliselt kasutab.(29)
47. Lisaks dumpinguvastase lepingu artiklis 2.4.1 sätestatud üldreeglitele, mis liidu õiguskorras on ette nähtud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j, on uurimisasutusel kaalutlusõigus muude valuuta konverteerimise üksikasjade osas. Näiteks konverteerib uurimisasutus ekspordivaluuta tavaliselt ekspordiriigi omavaluutasse. Siiski võib uurimisasutus otsustada kohaliku müügi valuuta konverteerida vääringusse, mida kasutatakse eksportmüügi puhul.(30) Üldjuhul konverteeritakse ekspordihind ekspordiriigi omavaluutasse uurimisperioodi keskmise vahetuskursi alusel.(31)
48. Lõpuks on oluline märkida, et erinevalt dumpinguvastase lepingu sätetest on liidu seadusandja lõiminud valuuta konverteerimist käsitlevad eeskirjad õigusnormiga, mille kohaselt on ettevõtjal õigus nõuda selliste väärtuste korrigeerimist, mis on seotud hindu – ja seega hindade võrreldavust – mõjutavate teguritega. See asjaolu on eriti oluline, kuna seetõttu on ettevõtjal võimalik komisjoni menetluses aktiivselt osaleda dumpingumarginaali arvutamisel kohanduste ja paranduste tegemises.
4. Riskimaanduslepingute tähtsus rahvusvahelises kaubanduses
49. Vahetuskursi kõikumistest või toorainehindade muutumisest tulenevate finantsriskide maandamiseks kasutavad ettevõtjad sageli riskimaanduslepinguid või lisavad enda sõlmitavatesse kokkulepetesse lepingujärgse konverteerimise tingimuse. Vahetuskursiriski maandamise instrumendi abil fikseeritakse tulevase tehingu suhtes kohaldatav vahetuskurss. Selline mehhanism võimaldab näiteks juhul, kui euro kurss langeb pärast seda, kui eksportija on oma hinnad eurodes kindlaks määranud, valuutariski maandamise tulemusel siiski tagada talle prognoositava summa tema asukohariigi valuutas.
50. Selline riskimaandusleping on eraõiguslike isikute vahel sõlmitud kokkulepe, mille ese on ettevõtjasisene riskijuhtimine, ning sellel ei ole põhimõtteliselt mingit õiguslikku mõju dumpingumarginaali arvutamise meetodile, mida kohaldab uurimisasutus. Eelkõige ei mõjuta selline leping mingil moel komisjoni poliitikat vahetuskursside alal. Samuti ei saa see tingida vabanemist dumpinguvastasest tollimaksust tulenevatest kohustustest. Selles kontekstis tuleb märkida, et siiani on komisjon süstemaatiliselt keeldunud kasutamast muud vahetuskurssi peale ametliku vahetuskursi, välistades seega igasuguse tähtpäevalepingute või riskimaandustehingute arvesse võtmise.(32)
51. Sellistele riskimaanduslepingutele mis tahes õigusliku tähenduse andmisest põhimõtteliselt keeldumise põhjused on ilmselged ja tulenevad juba neist kaalutlustest, mille ma eespool esitasin dumpingumarginaali arvutamise kohta. Esimesena tuleb märkida, et alusmääruses ei ole artikli 2 lõike 10 punktis j sätestatud üldreegli raames selliseid lepinguid üldse mainitud.
52. Teisena tuleb märkida, et ainult komisjoni kasutatud meetod, mis põhineb ametlike vahetuskursside kasutamisel, on sobiv, et tagada normaalväärtuse ja ekspordihinna konverteerimisel nõutav neutraalsus, kuna see meetod on kaitstud selliste kolmandate isikute mis tahes mõju eest, kes võivad kaitsta oma finantshuve.(33)
53. Lisaks vastab see meetod täielikult haldustegevuse läbipaistvuse nõuetele, kuna võimaldab asjaomastel pooltel – ettevõtjad ja kolmandad riigid – mõista, kuidas komisjon oma pädevust teostab, ja kontrollida, kas ta teeb seda kooskõlas mitmepoolse kaubandussüsteemi eeskirjadega.
54. Lisaks on komisjoni sellise halduspraktika püsikindluse ning asjaolu tõttu, et komisjon on oma otsustes – käesoleval juhul vaidlusaluse määruse põhjenduses 98(34) – korrapäraselt põhjendanud selle praktika säilitamist, liidu kohtutel võimalik teostada tõhusat kohtulikku kontrolli.
55. Kui komisjon seevastu käsitaks dumpingumarginaali arvutamisel valuuta konverteerimise määrava kriteeriumina pelgalt kokkuleppeid, mis on sõlmitud eraõiguslike isikute vahel, oleks tõsine oht, et tema halduspraktika areneb kasuistliku lähenemise suunas, millele on iseloomulik õiguskindluse nõuetega vastuolus olev prognoosimatus.
56. Selline areng kahjustaks liidu ja kolmandate riikide vaheliste kaubandussuhete stabiilsust. Samuti kahjustaks komisjoni institutsioonilist usaldusväärsust, tekitades vale mulje, et kohaldatav konverteerimismeetod võib sõltuda suvast või erahuvide mõjust.
57. Samuti ei saa välistada, et kolmandatel riikidel tekib stiimul mõjutada lubamatult komisjoni halduspraktikat sellega, et eraõiguslikud ettevõtjad fikseerivad lepingutes abstraktse või autonoomse vahetuskursi,(35) mis võib kahjustada liidu suveräänsust ühise kaubanduspoliitika valdkonnas. Sellise ohu vältimiseks tuleb säilitada komisjoni väljakujunenud praktika, mis on Euroopa Kohtu praktikas pealegi sõnaselgelt heaks kiidetud.(36)
58. Eelnevatele kaalutlustele vaatamata tuleb riskimaanduslepinguid siiski arvesse võtta alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j ette nähtud tähtpäevatehinguid käsitleva erandi alusel. Nagu sellest sättest nähtub, kasutatakse „tähtpäevamüügi kurssi“ tingimusel, et valuuta müük ennakturgudel on vahetult seotud eksporditehinguga. Teisisõnu peab riskimaandusleping olema vahetult seotud uurimisaluse eksportmüügi arvel tegelikult märgitud hinnaga.
59. Terminoloogilise täpsuse huvides tuleb meenutada, et „riskimaandamise“ all mõeldakse finantsinstrumenti, mille eesmärk on vähendada või neutraliseerida ettevõtjat ohustavat finantsriski. Valuuta tähtpäevamüügi lepinguga võetakse lepingu sõlmimise kuupäeval siduv kohustus võõrandada kokkulepitud tähtpäeval tulevikus konkreetne summa valuutat eelnevalt fikseeritud vahetuskursiga, mis võimaldab nii tagada valuutavahetustehingu tulemuse, sõltumata hilisematest turukõikumistest.
60. Lisaks ei tohi riskimaandamise instrument olla üldist või spekulatiivset laadi, vaid see peab olema seotud uurimisperioodil toimunud konkreetse tehingu või müügiga. Eksportija peab aktiivselt ja dokumentidele tuginedes tõendama, et riskimaandusleping mõjutab ekspordihinda nii, et kohandamine on põhjendatud. Kui need tingimused ei ole täidetud, tuleb kohaldada üldreeglit, võttes aluseks müügi kuupäeval kehtinud ametliku vahetuskursi.
61. Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järgmiseks analüüsida kohtuasjas C‑498/24 P esitatud neljandat väidet ja kohtuasjas C‑499/24 P esitatud kuuendat väidet. Neid väiteid, mis põhinevad peamiselt ühtedel ja samadel argumentidel, tuleb käesoleva analüüsi raames käsitleda koos. Kõigepealt tuleb siiski meenutada vaidlustatud kohtuotsuste põhjendusi ja argumente, mille pooled on apellatsioonkaebuses nende vastu esitanud.
B. Apellatsioonkaebuse väidete analüüs
1. Vaidlustatud kohtuotsustes Üldkohtu esitatud põhjendus
62. Nagu eespool märgitud,(37) jättis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustega rahuldamata apellantide tühistamishagid, mis puudutasid muu hulgas alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j rikkumist.(38)
63. Üldkohus tuletas eeskätt meelde, et riskimaanduslepingud, millele apellandid eespool osutatud sätte alusel kohandamise taotluse põhjendamiseks on tuginenud, puudutasid eurodes vääringustatud eksportmüüki ja kõigi lepingute puhul oli konverteerimisrisk maandatud USA dollari suhtes. Kuna aga komisjoni ülesanne on tagada õiglane võrdlus Türgi liirides normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel, tegi ta kõigi eurodes vääringustatud eksporditehingute puhul vahetu konverteerimise Türgi liiridesse, kuna tema hinnangul ei olnud õiglase võrdluse tagamiseks vajalik vahepealne konverteerimine USA dollaritesse.(39)
64. Üldkohus märkis samuti, et riskimaanduslepingutes, millele apellandid olid tuginenud, taotledes kohandamist alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j alusel, oli ette nähtud riski maandamine USA dollari suhtes ja oli kokku lepitud euro USA dollaritesse konverteerimise kurss, kuid sellel puudus mis tahes seos konverteerimisega, mille komisjon pidi tegema, et tagada normaalväärtuse ja ekspordihinna õiglane võrdlus.(40) Järelikult ei olnud apellantide mainitud riskimaanduslepingud sellise konverteerimise seisukohast asjakohased, nagu on märgitud vaidlusaluse määruse põhjenduses 98.
65. Apellantide esimeses kohtuastmes esitatud argument, et komisjon oleks pidanud kasutama riskimaanduslepingutes ette nähtud konverteerimiskurssi, lükati seega põhjendamatuse tõttu tagasi.(41) Järelikult lükkas Üldkohus – võttes arvesse, et tema hinnangul ei olnud asjakohased riskimaanduslepingud, millele apellandid olid alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j alusel kohandamise taotlemisel tuginenud – tagasi ka apellantide ülejäänud argumendid hea halduse põhimõtte väidetava rikkumise kohta, mille nad olid esitanud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j väidetavale rikkumisele tuginedes.(42)
2. Poolte seisukohad
a) Apellantide nõuded apellatsioonimenetluses
66. Apellandid väidavad, et kui alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j on rõhk valuuta ja konverteerimiskursi asemel asetatud pigem müügi kuupäevale – nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustes tuvastas(43) –, siis peaks see olema asjakohane tegur, mida komisjon peab arvesse võtma, sest kõik vahetuskursid on vastastikku „omavahelises seoses“. Apellantide sõnul tähendab see, et ekspordihinna seisukohalt asjakohane valuuta tuleb konverteerida, kasutades konverteerimist USA dollaritesse. Selline lähenemine on heaks kiidetud ka ühes vaidlustatud kohtuotsuses.(44)
67. Apellandid lisavad, et kui nõustuda Üldkohtu tõlgendusega, mille kohaselt saab riskimaandustehinguid arvesse võtta üksnes siis, kui on tegemist tehinguga arvel kasutatud vääringu ja komisjoni kasutatud konverteerimisvaluuta vahel, oleks liiga lihtne alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j esimeses lauses sätestatud kohustusest kõrvale hoida. Lisaks vaidlevad nad vastu vaidlustatud kohtuotsustes esitatud Üldkohtu täiendavatele järeldustele.(45)
b) Komisjoni argumendid
68. Komisjoni hinnangul vaidlevad apellandid vastu üksnes vaidlustatud kohtuotsustes esitatud argumendile, et riskimaanduslepingutes kokku lepitud euro USA dollaritesse konverteerimise kurss erineb kontseptuaalselt komisjoni poolt normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemisel kasutatud konverteerimiskursist.(46) Nad ei vaidle vastu põhistuskäigule, mille kohaselt lepingute eesmärk oli maandada USA dollaritesse konverteerimise riski, mistõttu on komisjoni tehtava konverteerimise seisukohalt asjakohatu nende tuginemine USA dollarile. Seetõttu leiab komisjon, et apellatsioonkaebuse väide on tulemusetu.
69. Komisjon tuletab meelde, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 kohaselt on tal keeruliste majanduslike väärtuste võrdlemise eesmärgil vääringute konverteerimisel ulatuslik kaalutlusõigus. Apellantide ülesanne oli tõendada, et ekspordiriigi valuutasse konverteerimine kujutab endast ilmset viga, mida nad aga ei ole teinud, tuginedes üksnes selle määruse sätete rikkumisele. Vaidlustatud kohtuotsuses on nõustutud sellega, et apellantide argumentidest ei piisa, et seada kahtluse alla kasutatud konverteerimismeetod.
70. Komisjon tuletab meelde, et võrdlemise eesmärgil on vaja teha valuuta konverteerimine selleks, et tagada normaalväärtuse ja ekspordihinna õiglane võrdlemine. Tavapärane praktika on võrrelda neid ekspordiriigi vääringus – käesoleval juhul Türgi liirides. Riskimaanduslepingutes sisalduv viide USA dollaritele oli mõeldud üksnes konverteerimisriski maandamiseks ega olnud seega õiglase võrdluse tagamise seisukohalt asjakohane, seda enam, et ekspordihind oli vääringustatud eurodes. Apellantide argumendid „müügi kuupäeva“ ja „vahetuskursside vastastikuse omavahelise seose“ kohta seda analüüsi ei mõjuta ning komisjoni kasutatud konverteerimismeetod on osundatud kohtupraktikas tegelikult heaks kiidetud.
3. Seisukoht
a) Üldised märkused
71. Kõigepealt tuleb meenutada, et ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et edasi saab kaevata ainult õigusküsimustes. Seega on Üldkohtul ainupädevus tuvastada ja hinnata olulisi faktilisi asjaolusid ning tõendeid, mis on talle esitatud. Niisiis ei kujuta endast õigusküsimust faktilistele asjaoludele ja tõenditele antud hinnang, mida sellisena ei saa Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse alusel kontrollida, välja arvatud juhul, kui faktilisi asjaolusid või tõendeid on moonutatud.(47)
72. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et Üldkohtu analüüsitud õigusküsimusi võib apellatsioonimenetluses uuesti arutada juhul, kui apellant on vaidlustanud selle, kuidas Üldkohus liidu õigust tõlgendas või kohaldas. Kui apellandil ei oleks võimalik apellatsioonkaebuses tugineda Üldkohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte.(48)
73. Nende üldiste märkustega tuleb arvestada, kuna apellandid heidavad nii komisjonile kui ka Üldkohtule ette sisuliselt samu õigusnormi rikkumisi alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j tõlgendamisel ja kohaldamisel. Õigusnormi rikkumised seisnevad esiteks selles, et komisjon keeldus rahuldamast apellantide poolt selle sätte alusel esitatud kohandamise taotlusi, ja teiseks selles, et Üldkohus nõustus selle seisukohaga. Täpsemalt on apellantidel komisjonile ja Üldkohtule etteheide, et nad ei tunnustanud apellantide poolt valuuta konverteerimiseks sõlmitud riskimaanduslepingute mingitki õiguslikku toimet. Apellantide sõnul oleks mainitud konverteerimine pidanud toimuma USA dollari vahendusel, mitte vahetult eurodest Türgi liiridesse.
b) Vaidlustatud kohtuotsuste põhjenduse hindamine
74. Kõigepealt tuleb märkida, et ükski menetlusosaline ei ole vaidlustanud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j kohaldatavust käesoleva juhtumi asjaoludele. Kõne all olevad tehingud puudutasid Türgis toodetud ja Euroopa Liitu ekspordiks mõeldud kauba müüki, mille eest esitati arved, kasutades eri vääringuid, nimelt eurot ja USA dollarit. Selles kontekstis oli komisjon kohustatud hindu võrreldes selle sätte kohaselt läbi viima valuuta konverteerimise. Komisjoni ja apellantide vahelises vaidluses, mis oli esimese kohtuastme menetluse ese, käsitleti üksnes sellise konverteerimise üksikasju.
75. Apellantide väitele, et müügi kuupäev on kohaldatava konverteerimiskursi kindlaksmääramisel otsustav kriteerium, ei saa vastu vaielda. Valuutaturgudele iseloomulikke kõikumisi arvestades on konverteerimise lähtealusena vaja kindlaks määrata täpne hetk. Müügi kuupäeva aluseks võtmisega on tehtud rahvusvahelise kaubanduse mitmepoolses süsteemis õiguslikult siduv otsus, kusjuures selle kuupäeva kindlaksmääramiseks võib kasutada erinevaid objektiivseid asjaolusid, nimelt arve esitamise kuupäeva, lepingu kuupäeva, tellimuse kuupäeva või tellimuse kinnitamise kuupäeva. Sellele aspektile juhtisin tähelepanu oma sissejuhatavates märkustes.(49) Ühegi vaidlustatud kohtuotsuste üksikasja põhjal ei ole võimalik järeldada, et Üldkohus oleks asunud vastupidisele seisukohale. Seega ei saa teha järeldust, et õigusnormi on rikutud.
76. Seevastu tuleb tagasi lükata apellantide tõlgendus, et kuna liidu õiguses puuduvad täpsed normid konverteerimisel kasutatava vääringu kohta, siis on üksnes kaubanduspartneritel õigus määrata see vääring kindlaks enda sõlmitud riskimaanduslepingutes. Sellises tõlgenduses on jäetud tähelepanuta esiteks asjaolu, et asjaomane kaup eksporditi Euroopa Liitu, mistõttu kohaldatav võrdlusvaluuta on euro, ning teiseks on alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j komisjonile antud kaalutlusõigus, kui ei ole sätestatud teisiti. On selge, et komisjon on oma arvutustes tuginenud ekspordiriigi valuuta, käesoleval juhul Türgi liiri vahetuskursile.(50) Valik asjaomase riigi vääringusse konverteerimise kasuks ei ole juhuslik ega meelevaldne. Komisjon ei viinud läbi valuuta konverteerimist, millel puudub mis tahes seos kõnealuste eksporditehingutega, ning apellandid ei väida ka vastupidist.(51)
77. Käesolevas asjas oli apellantide sõlmitud riskimaanduslepingute ainus eesmärk neutraliseerida euro ja USA dollari vahelise konverteerimisega seotud potentsiaalsed valuutariskid. Komisjon aga konverteeris eurod vahetult Türgi liirideks ilma vahepealse USA dollariteks konverteerimiseta. Seega leidis Üldkohus õigesti, et puudub nii õiguslik kui ka faktiline alus, millega põhjendada muude vääringute kui euro ja Türgi liiri arvesse võtmist või USA dollari vahendusel konverteerimise kasutamist. Kuna kõik ekspordihinnad, mille puhul kohaldati konverteerimist, olid – nagu nähtub vaidlusaluse määruse põhjendusest 98 – vääringustatud eurodes(52) ilma mis tahes ilmse viiteta USA dollarile ning, võttes arvesse kauba sihtkohta, ei olnud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j alusel nõutav konverteerimine USA dollari vahendusel.
78. Seda järeldust ei mõjuta apellantide argument, et komisjon kasutas konverteerimist euro vahendusel, selle asemel et konverteerida USA dollarid vahetult Türgi liirideks. Nagu Üldkohus on kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 20–24 meenutanud, esitasid apellandid teatava omamaise müügi eest arved ja deklareerisid oma tootmiskulud USA dollarites. Selles kontekstis otsustas komisjon õiglase võrdluse tagamiseks teha konverteerimise euro kaudu. Kuigi see meetod võib näida vaieldav – kuna võib kahelda, kas vahetuskursside „vastastikuse omavahelise seose“ seisukohast on selline vahenduskonverteerimine vajalik või lisaväärtuse allikas(53) –, ei mõjuta see lahknevus analüüsi. Nimelt puudub seadusest tulenev kohustus võtta arvesse ennakturgudel toimuvaid välisvaluuta müügitehinguid, mis puudutavad muid vääringuid kui see, mida komisjon võrdlemiseks kasutas.
79. Apellantide sõlmitud riskimaanduslepingud ei olnud asjakohased seoses valuuta konverteerimisega, mida vaidlus puudutab. Seega ei olnud mingit objektiivset põhjust neid arvutamisel arvesse võtta. Niisiis on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsustes teinud õige järelduse, et komisjoni tehtavale konverteerimisele ei avaldanud mõju riskimaanduslepingutes ette nähtud euro ja USA dollari vaheline konverteerimine ja selle võis kõrvale jätta.
80. Üldkohus leidis, et see järeldus oli piisav apellantide esitatud väite tagasilükkamiseks. Minu arvates ei kujuta see endast õigusnormi rikkumist. Nagu Üldkohus õigesti märkis, ei olnud komisjon kohustatud arvesse võtma riskimaanduslepingutes fikseeritud vahetuskurssi, vaid võis – nagu on sõnaselgelt märgitud vaidlusaluse määruse põhjenduses 98 – järgida oma väljakujunenud halduspraktikat ning kasutada normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemisel ekspordiriigi valuutat, nimelt Türgi liiri.
c) Täiendavad märkused
81. Kuigi vaidlustatud kohtuotsuste põhjendused on mõlema apellatsioonkaebuse ühise väite tagasilükkamiseks juba piisavalt täpsed ja üksikasjalikud, soovin esitada mõned täiendavad märkused, et selgitada õiguslikku konteksti ja võimaldada Euroopa Kohtul paremini mõista kõnealuste kohtuasjade keskseid küsimusi.
82. Esiteks ei nähtu toimikust, et konverteerimine USA dollaritesse oleks oluliselt muutnud arvutuse tulemust, seda enam, et apellandid ei ole esitanud ühtegi tõendit kahju kohta. Nagu on täpsustatud vaidlusaluse määruse põhjenduses 99, piirdusid nad sedastusega, et konverteerimine mõjutas hindade võrreldavust, ning esitasid oma seisukoha – et kasutada tuleks riskimaanduslepingus ette nähtud vahetuskurssi – toetuseks teoreetilise näite. Nagu on märgitud vaidlusaluse määruse põhjenduses 100, ei ole see teoreetiline näide tõend, kuna ei kajasta apellantide tegelikke tehinguid ega dumpingumarginaali arvutamist. Kuna apellandid ei ole selle järelduse vaidlustamiseks esitanud ühtegi veenvat argumenti, tuleb lähtuda komisjoni analüüsist.
83. Lisaks ei ole apellantide argument vääringute „vastastikuse omavahelise seose“ kohta mingil juhul tõend Türgi liirideks konverteerimise negatiivse mõju kohta; pigem sobib see mainitud eelduse kummutamiseks. Kui selline vastastikune omavaheline seos esineks, tuleks teha järeldus, et konverteerimise tagajärg ei ole vähem soodne olukord. Komisjon väitis seega õigesti, et apellandid ei ole tõendanud, et komisjoni kaalutlusõiguse teostamisel tehtud ilmse vea tõttu ei olnud normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlus õiglane.
84. Teiseks märkis Üldkohus lõppastmes – olles tuvastanud, et komisjon ei pidanud arvestama riskimaanduslepingutega –, et komisjonil ei olnud kohustust jätta dumpingumarginaali kindlaksmääramisel kõrvale oma halduspraktika. Nõustun selle õigusliku seisukohaga. Nagu käesolevas ettepanekus on tõdetud, on selle halduspraktika juurde jäämine rahvusvaheliste kaubandussuhete valdkonnas põhjendatud, kuna sellega tagatakse haldustegevuse neutraalsus, objektiivsus, stabiilsus, sõltumatus ja läbipaistvus.(54)
85. Need üldist huvi pakkuvad eesmärgid on ettevõtjate erahuvide suhtes ülimuslikud. Riskimaanduslepingud on eraõiguslikud kokkulepped, mille eesmärk on üksnes ettevõtjasisene riskijuhtimine, ning põhimõtteliselt ei saa need õiguslikult avaldada mõju sellele, mis meetodit uurimisasutus dumpingumarginaali arvutamiseks kasutab. Seega ei olnud komisjon kohustatud kohandama oma arvutusi vastavalt poolte valitud vääringutele või vahetuskurssidele.
86. Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu institutsioonidel ühise kaubanduspoliitika raames – eelkõige kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas – ulatuslik kaalutlusruum, võttes arvesse selle aluseks olevate analüüside tehnilist ja majanduslikku keerukust.(55) Üksnes erahuvide kaitseks valitud vääringute või vahetuskursside arvesse võtmine seaks selle kaalutlusruumi kahtluse alla.
87. Kolmandaks leian, et riskimaanduslepinguid oleks tulnud arvesse võtta üksnes siis, kui tehingud vastanuks tingimustele, mis on sätestatud alusmääruse artikli 2 lõike 10 punktis j, milles on ette nähtud erand ekspordiga vahetult seotud tähtpäevatehingute puhuks. Tuleb meenutada, et erandeid tuleb tõlgendada kitsalt.(56) Käesolevas asjas väljendas komisjon kahtlust, kas need tingimused on täidetud. Veenvate tõendite puudumise tõttu tuleb asuda seisukohale, et need tingimused ei ole täidetud.
88. Sellega seoses märkis komisjon, et USA dollarite müük välisturgudel ei olnud „vahetult seotud“ eksportmüügiga, nagu on nõutav alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j kohaselt. Vaidlusaluse määruse põhjenduses 101 on lisaks täpsustatud, et teatavaid riskimaandustehinguid võis pärast müüki kohandada, et võtta arvesse finantsväljavaadete muutusi ja optimeerida ettevõtjate kasumlikkust, millele apellandid esimeses kohtuastmes Üldkohtus vastu vaidlesid. Üldkohus neid argumente siiski ei analüüsinud, leides, et vaidlusaluse määruse põhjenduses 98 esitatud komisjoni põhjendused on piisavad, et põhjendada alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkti j alusel kohandamise taotluse rahuldamata jätmist. Seevastu juhul, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et see põhjendus ei ole piisav, et lükata tagasi väide selle sätte rikkumise kohta, ja otsustab saata kohtuasja tagasi Üldkohtule, peab viimane analüüsima, kas need tehingud võisid olla spekulatiivsed.
89. Kokkuvõttes tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piirdub liidu kohtute kontroll komisjoni majanduslike, sealhulgas dumpinguvastase tollimaksu valdkonnas antud hinnangute üle sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist ja faktiliste asjaolude sisulist paikapidavust ning seda, kas puuduvad ilmsed hindamisvead ja võimu kuritarvitused.(57) Minu hinnangul ei saa Üldkohtu põhistuskäiku isegi eriti nõudliku kohtuliku kontrolli seisukohast pidada õigusnormi rikkumiseks.
90. Minu analüüsis välja toodud asjaolusid arvestades leian, et kohtuasjas C‑498/24 P esitatud neljas väide ja kohtuasjas C‑499/24 P esitatud kuues väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
V. Järeldus
91. Kõigist esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata tagasi neljas väide kohtuasjas C‑498/24 P (Çolakoğlu Metalurji ja Çolakoğlu Dıș Ticaret vs. komisjon) ning kuues väide kohtuasjas C‑499/24 P (Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları jt vs. komisjon).
1 Algkeel: prantsuse.
2 8. mai 2024. aasta kohtuotsus Ereğli Demir ve Çelik Fabrikaları jt vs. komisjon (T‑629/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus asjas C‑499/24 P“, EU:T:2024:303).
3 8. mai 2024. aasta kohtuotsus Çolakoğlu Metalurji ja Çolakoğlu Dış Ticaret vs. komisjon (T‑630/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus asjas C‑498/24 P“, EU:T:2024:304).
4 ELT 2021, L 238, lk 32.
5 ELT 2016, L 176, lk 21.
6 EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80.
7 EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189.
8 ELT 2021, L 3, lk 4.
9 Vt kohtujurist Pikamäe ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Hansol Paper (C‑260/20 P, EU:C:2022:13, punkt 71).
10 Vt vaidlus DS591 seoses liidu kaebusega, mis käsitles Colombia kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse Belgiast, Saksamaalt ja Madalmaadest pärit külmutatud friikartulitele. Liidu nõuded rahuldati vaekogus (oktoober 2022) ja seejärel apellatsiooniastmes (detsember 2022), kusjuures mõlemad instantsid tegid järelduse, et Colombia oli rikkunud dumpinguvastase lepingu mitut sätet.
11 Seda tehes täidab liit pealegi oma lepingulisi kohustusi, kuna dumpinguvastase lepingu artikli 13 ja GATT artikli X:3 punkti b alusel peavad liidul enda võetud dumpinguvastaste meetmete kohtuliku kontrolli tagamiseks olema üld-, vahe- või halduskohtud või -kohtumenetlused.
12 Vt käesoleva ettepaneku punkt 35 jj.
13 Vt käesoleva ettepaneku punkt 39 jj.
14 Vt käesoleva ettepaneku punkt 49 jj.
15 Vt käesoleva ettepaneku punkt 62 jj.
16 Vt 1. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Alumina (C‑393/13 P, EU:C:2014:2245, punkt 20).
17 Vt 16. veebruari 2012. aasta kohtuotsus nõukogu ja komisjon vs. Interpipe Niko Tube ja Interpipe NTRP (C‑191/09 P ja C‑200/09 P, EU:C:2012:78, punkt 58).
18 Hahn, M., EUV/AEUV – Kommentar (Calliess/Ruffert), 6. väljaanne, München, 2022, ELTL artikkel 207, punkt 141.
19 Vt WTO apellatsioonikogu aruanne vaidluses DS442, „Euroopa Liit – Indoneesiast pärit teatavate rasvalkoholide impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastased meetmed“, punkt 5.21. Ingliskeelse versiooni kohaselt peab võrdlus olema „unbiased, objective, and even-handed“, samas kui hispaaniakeelses versioonis on kasutatud väljendit „imparcial, objetiva y equilibrada“.
20 Vt WTO apellatsioonikogu aruanne vaidluses DS141, „Euroopa ühendused – Indiast pärit puuvillase voodipesu impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastased tollimaksud“, punkt 59.
21 Vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube (C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punktid 31 ja 32).
22 Anders, H., EU Dumping Determinations and WTO Law, Alphen aan den Rijn, 2009, lk 234.
23 Palmetter, N. D., „Exchange Rates and Antidumping Determinations“, Journal of World Trade, 22. kd, nr 2, 1988, lk 73.
24 Vt 7. mai 1987. aasta kohtuotsus Nachi Fujikoshi vs. nõukogu (255/84, EU:C:1987:203, punkt 52).
25 Kim, J. B., „Currency Conversion in the Anti-dumping Agreement“, Journal of World Trade, 34. kd, nr 4, 2000, lk 125.
26 Vt WTO vaekogu aruanne vaidluses DS179, „Ameerika Ühendriigid – dumpinguvastased meetmed Koreast pärit rullis roostevabast terasest plaatide ning roostevabast terasest leht- ja rullmaterjali suhtes“, punktid 6.13, 6.41.
27 Erinevalt dumpinguvastasest lepingust on alusmääruses „müügi kuupäevana“ eelistatud pigem arve esitamise kuupäeva, mitte lepingu, ostu tellimuse või tellimuse kinnitamise kuupäeva (vt dumpinguvastase lepingu artikli 2.4.1 8. joonealune märkus).
28 Bungenberg, M., Reinhold, P., EU-Außenwirtschafts- und Zollrecht, München, 2024, AD-GVO 2016, artikli 2 punkt 346.
29 Bungenberg, M., Reinhold, P., EU-Außenwirtschafts- und Zollrecht, München, 2024, AD-GVO 2016, artikli 2 punkt 345.
30 De Baere, P., Parc, C., Van Damme, I., The WTO Anti-Dumping-Agreement – A Detailed Commentary, Cambridge 2021, lk 123.
31 Van Bael & Bellis, EU Anti-Dumping and Other Trade Defence Instruments, Alphen aan den Rijn, 2011, lk 123. Vt ka 7. mai 1987. aasta kohtuotsus Nachi Fujikoshi vs. nõukogu (255/84, EU:C:1987:203, punkt 52).
32 Van Bael & Bellis, EU Anti-Dumping and Other Trade Defence Instruments, Alphen aan den Rijn 2011, lk 123. Nagu nähtub komisjoni 14. juuni 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 1696/88, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks Ameerika Ühendriikidest, Mehhikost, Rumeeniast, Taiwanist, Türgist ja Jugoslaaviast pärinevate polüestertekstiilkiudude impordi suhtes (EÜT 1988, L 151, lk 47), põhjendusest 17, „ei nõustunud komisjon […] taotletud kohandamisega vahetuskursiriski maandamise instrumentide (hedging of exchange rates) alusel, tuginedes asjaolule, et sellist kohandamist ei olnud [dumpinguvastastes õigusnormides] ette nähtud. Igal juhul leidis komisjon, et vahetuskursiriski maandamine on finantstehniline instrument, mis ei sõltu äritehingust kui sellisest. Selle alusel kohandamist on pealegi nõutud ainult juhul, kui see on eksportijale soodne“.
33 Van Bael & Bellis, EU Anti-Dumping and Other Trade Defence Instruments, Alphen aan den Rijn 2011, lk 123; selles allikas on viidatud nõukogu 23. märtsi 1992. aasta määrusele (EMÜ) nr 738/92, millega kehtestatakse Brasiiliast ja Türgist pärit puuvillase lõnga impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks (EÜT 1992, L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 3). Nagu nähtub selle määruse põhjendusest 28, on „[p]ädevate asutuste poolt kolmanda riigi valuuta vahetuskursi kindlaksmääramine selline otsus, mida [liidu] institutsioonid ei saa dumpinguvastase menetluse raames hinnata. Sellest tulenevalt on komisjon oma väljakujunenud praktikas, mis on Euroopa Kohtu praktikas heaks kiidetud, kasutanud rahvusvahelistes äritehingutes kohaldatavat ametlikku vahetuskurssi. Selle vahetuskursi kohandamine dumpingu kindlaksmääramisel oleks sobimatu ja vastuolus dumpinguvastase uurimise rahaliste aspektide neutraalsuse põhimõttega“. (kohtujuristi kursiiv)
34 Alusmääruse põhjenduses 98 on sätestatud: „Komisjon nentis, et alusmääruse artikli 2 lõike 10 punkt j on kohaldatav juhtudel, kui valuuta konverteerimine on vajalik normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluseks. Väljakujunenud tava kohaselt tehakse selline võrdlus asjaomase riigi valuutas. Seepärast kasutas komisjon käesoleval juhul võrdlusvaluutana Türgi liiri.“ (kohtujuristi kursiiv)
35 Vt komisjoni 4. aprilli 2025. aasta rakendusmäärus (EL) 2025/670, millega kehtestatakse Egiptusest, Jaapanist ja Vietnamist pärit teatavate rauast, legeerimata terasest või muust legeerterasest kuumvaltsitud lehttoodete impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks (ELT 2025, L 670, lk 1), mille põhjendustes 19 ja 20 on märgitud, et Egiptuse ametiasutused ja eksportiv tootja on püüdnud veenda komisjoni kasutama normaalväärtuse ja dumpingumarginaali arvutamiseks paralleelset turukurssi (ametliku vahetuskursi asemel). Komisjon vaidles esialgu sellele taotlusele vastu, tuginedes ametliku vahetuskursi kasutamise väljakujunenud praktikale juhul, kui taotletakse paralleelse vahetuskursi kohaldamist.
36 Vt 7. mai 1987. aasta kohtuotsus Nachi Fujikoshi vs. nõukogu (255/84, EU:C:1987:203, punktid 51–54).
37 Vt käesoleva ettepaneku punktid 17 ja 26.
38 Vt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktid 81–87 ja kohtuasjas asjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktid 195–208.
39 Vt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 82 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 196.
40 Vt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 85 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 199.
41 Vt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 86 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 200.
42 Vt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 88–93 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktid 201–208.
43 Apellandid viitavad vastavalt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktile 84 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktile 198.
44 Apellandid viitavad kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 20–24.
45 Apellandid viitavad vastavalt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 91–94 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 204–208.
46 Komisjon viitab kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktile 82 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punktile 199.
47 Vt 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Ferrero vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑552/09 P, EU:C:2011:177, punkt 73).
48 Vt 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Zhejiang Xinan Chemical Industrial Group (C‑337/09 P, EU:C:2012:471, punkt 61).
49 Vt käesoleva ettepaneku punkt 44.
50 Vt käesoleva ettepaneku punkt 47.
51 Apellandid küll väidavad, et komisjon võib oma äranägemisel teha eurodes vääringustatud tehingute puhul konverteerimise mis tahes muusse vääringusse, näiteks Taani kroonidesse, et ta ei peaks arvesse võtma euro ja Türgi liiri vahelise riski maandamise tehinguid, ent nad ei ole mingil moel väitnud ega tõendanud, et ekspordiriigi valuutasse konverteerimise otsus tehti eesmärgiga välistada nende sõlmitud riskimaanduslepingute arvesse võtmine.
52 Vt kohtuasjas C‑499/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 85 ja kohtuasjas C‑498/24 P vaidlustatud kohtuotsuse punkt 196.
53 Vt käesoleva ettepaneku punktid 70 ja 83.
54 Vt käesoleva ettepaneku punkt 51.
55 Vt 7. aprilli 2016. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Tubular Products Ostrava jt vs. Hubei Xinyegang Steel (C‑186/14 P ja C‑193/14 P, EU:C:2016:209, punkt 34).
56 Vt 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑82/10, EU:C:2011:621, punkt 44); 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu (C‑15/12 P, EU:C:2013:572, punkt 17) ja 10. veebruari 2021. aasta kohtuotsus RFA International vs. komisjon (C‑56/19 P, EU:C:2021:102, punkt 54).
57 Vt 29. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Methanol Holdings (Trinidad) vs. komisjon (C‑688/22 P, EU:C:2024:180, punkt 34).