KOHTUJURISTI ETTEPANEK

TAMARA ĆAPETA

esitatud 19. septembril 2024 ( 1 )

Kohtuasi C‑607/21

XXX

versus

État belge

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu))

Eelotsusetaotlus – Isikute vaba liikumine – Direktiiv 2004/38/EÜ – Soodustatud isikute ring – Artikli 2 lõike 2 punkt d – Otsejoones üleneja sugulane – Ülalpidamissuhte mõiste – Ülalpidamissuhte olemasolu nõutav koht – Ülalpeetava otsejoones üleneja sugulase riigis elamise õigus – Elamisloakaardi taotlemine vastuvõtvas liikmesriigis mitu aastat pärast päritoluriigist ümberasumist – Vastuvõtvas liikmesriigis viibimise õiguspärasus – Tõendid ülalpidamissuhte kohta

I. Sissejuhatus

1.

Belgia ametiasutus keeldus välja andmast elamisloakaarti kolmanda riigi kodanikule XXX-le, kes oli ühinenud Belgias oma poja ja tema elukaaslasega, kes on liikuv liidu kodanik. Keeldumisest sai alguse käesolev kohtuasi.

2.

Kodakondsusdirektiivi ( 2 ) alusel peavad liikmesriigid välja andma elamisloakaardi kolmanda riigi kodanikust otsejoones ülenejale sugulasele, kes on ülalpeetav ja kes sellest ülalpidamissuhtest tulenevalt on omandanud tuletatud elamisõiguse.

3.

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul selgitada kodakondsusdirektiivis sätestatud ülalpidamissuhte mõiste geograafilist mõõdet ja vastata küsimusele, kas seda mõistet mõjutab asjaolu, et asjaomane üleneja sugulane vajas oma päritoluriigis hooldust.

II. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

4.

XXX on Maroko kodanik ning Belgias elava Belgia kodaniku AL-i ema. AL-i elukaaslane N. E. K. on Madalmaade kodanik, kes kolis Belgiasse, kus ta on elanud koos AL-iga alates 2005. aastast. ( 3 )

5.

XXX sisenes Belgia territooriumile turismiviisaga 25. juulil 2011.

6.

21. septembril 2011 esitas ta elamisloakaardi taotluse, põhjendades seda asjaoluga, et ta on oma poja ülalpeetav. Kuid nagu selgub eelotsusetaotlusest, muudeti veidi aega enne XXX-i taotlust asjaomaseid Belgia õigusakte, mistõttu enam ei anta Belgia kodanikele õigust perekonna taasühinemisele oma ülenejate sugulastega. ( 4 ) Selle tulemusena jäeti XXX-i esimene taotlus 21. oktoobril 2011 rahuldamata.

7.

XXX, kes nähtavasti elas koos oma poja ja tema elukaaslasega Belgias edasi, esitas 26. juunil 2015 teise taotluse elamisloakaardi saamiseks. Seekord esitas ta taotluse oma poja elukaaslase N. E. K-i ülalpeetava pereliikmena, arvestades, et viimane on liikuv liidu kodanik, kes kuulub kodakondsusdirektiivi kohaldamisalasse.

8.

Liikmesriigi asutus jättis 28. septembril 2015 taotluse rahuldamata kahel põhjusel: esiteks ei olnud tema poja ja viimase elukaaslase leibkonna vahendid piisavalt tõendatud ja teiseks olid XXX-i ülalpidamissuhet tõendavad dokumendid liiga vanad. See otsus sisaldas ka ettekirjutust Belgia territooriumilt lahkumiseks.

9.

XXX vaidlustas taotluse rahuldamata jätmise, kuid 14. aprillil 2016 jättis Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus, Belgia) tema kaebuse rahuldamata. Rahuldamata jätmise otsuses käsitleti üksnes esimest põhjust – ebapiisavaid dokumentaalseid tõendeid ülalpidava leibkonna vahendite kohta – ning jäeti analüüsimata väide, et XXX-i ülalpidamissuhet tõendavad dokumendid on liiga vanad.

10.

XXX esitas kolmanda taotluse elamisloakaardi saamiseks 9. novembril 2017, ka seekord oma poja elukaaslase, liikuva liidu kodaniku N. E. K-i pereliikmena.

11.

Ka see taotlus jäeti 2. mail 2018 rahuldamata. Üks põhjus oli see, et dokumendid, mis olid esitatud tõenditena tema abivajaduse kohta (eelkõige 2011. aastast pärinev Maroko maksuhalduri teabeleht ja Maroko väljastatud abivajaduse tõend) ning tõendid rahalise toetuse kohta leibkonnalt, millega ta enda väitel soovib ühineda (tõendid rahaülekannete kohta 2010. ja 2011. aastal), olid aegunud.

12.

XXX vaidlustas viimati nimetatud rahuldamata jätmise kehtivuse. Conseil du contentieux des étrangers (välismaalaste asjade halduskohus) jättis tema kaebuse 30. augusti 2019. aasta otsusega rahuldamata, leides, et ülalpidamissuhte olemasoluks peab olema täidetud kaks kumulatiivset tingimust. Esiteks peab ülalpidamissuhe olema tekkinud päritoluriigis enne pereliikme saabumist Belgiasse. Selle kohtu hinnangul nähtub see selgelt kohtuotsusest Jia ( 5 ). Teiseks ei piisa ülalpidamissuhte tõendamiseks sellest, et ülalpidaval pereliikmel on piisavad vahendid või et ta elab taotlejaga koos, vaid lisaks sellele peab taotleja tõendama, et ülalpidava pereliikme materiaalne toetus oli talle vajalik taotluse esitamise ajal.

13.

XXX kaebas selle otsuse 3. oktoobril 2019 edasi Conseil d’État’sse (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Sellest apellatsioonkaebusest ongi käesolev eelotsusetaotlus ajendatud.

14.

Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) selgitab, et tähtis erinevus käesoleva kohtuasja ja varasemate Euroopa Kohtu otsuste vahel seisneb asjaolus, et pereliige, kes soovib kasutada õigust perekonna taasühinemisele, on juba kuus aastat viibinud selle riigi territooriumil, kus ta soovib liidu kodanikuga ühineda. Seega leiab ta, et asjasse puutuva liidu õiguse täiendav täpsustamine on vajalik.

15.

Neil asjaoludel otsustas Conseil d’État (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„1.

Kas ülalpeetava isiku mõiste analüüsimisel [kodakondsusdirektiivi] artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses tuleb arvesse võtta sellise taotleja olukorda, kes asub juba selle liikmesriigi territooriumil, kus elab perekonna taasühinemist taotlev isik?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas taotlejat, kes viibib selle riigi territooriumil seaduslikult, ja taotlejat, kes viibib seal ebaseaduslikult, tuleb kohelda erinevalt?

3.

Kas [kodakondsusdirektiivi] artikli 2 punkti 2 alapunkti d tuleb tõlgendada nii, et selleks, et otsest ülenejat sugulast saaks käsitada ülalpeetavana ja kohaldada tema suhtes selles sättes määratletud mõistet „pereliige“, [võib] ta tugineda tegeliku materiaalse sõltuvuse olukorrale päritoluriigis, mida tõendavad dokumendid, mis Euroopa Liidu kodaniku pereliikmena elamisloa taotlemise ajal on aga välja antud mitu aastat varem, kuna päritoluriigist lahkumine ja vastuvõtvas liikmesriigis elamisloa taotluse esitamine ei toimunud samal ajal?

4.

Kui vastus kolmandale küsimusele on eitav, siis milliste kriteeriumide alusel on võimalik hinnata sellise taotleja materiaalset sõltuvust, kes taotleb võimalust asuda üleneja sugulasena elama Euroopa Liidu kodaniku või tema elukaaslase juurde ja kellele ei väljastatud elamisluba taotluse alusel, mille ta esitas vahetult pärast päritoluriigist lahkumist?“

16.

XXX, Belgia, Tšehhi, Taani ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad.

17.

Euroopa Kohtu president otsustas 28. oktoobri 2022. aasta otsusega Euroopa Kohtu kodukorra artikli 55 lõike 1 punkti b alusel käesolevas kohtuasjas menetluse peatada kuni otsuse tegemiseni kohtuasjas C‑488/21, Chief Appeals Officer.

18.

Pärast selle kohtuotsuse tegemist 21. detsembril 2023 ( 6 ) küsis Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtult, kas ta soovib jääda eelotsusetaotluse juurde.

19.

19. jaanuari 2024. aasta kirjaga vastas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et soovib jääda kõigi eelotsusetaotluse küsimuste juurde, kuna ta leiab, et see kohtuotsus ei vastanud neile küsimustele.

20.

Seega jätkati 24. jaanuaril 2024 menetlust käesolevas kohtuasjas.

21.

Kohtuistungil 13. juunil 2024 esitasid suulised seisukohad XXX, Belgia, Taani ja Saksamaa valitsus ning komisjon.

III. Õiguslik analüüs

A. Sissejuhatus

1.   Käesoleva ettepaneku ülesehitus

22.

Kodakondsusdirektiivi kohaselt on liikuva liidu kodaniku pereliikmetel õigus ühineda selle kodanikuga liikmesriigis, kuhu ta on liikunud (edaspidi „vastuvõttev liikmesriik“). Sel eesmärgil on selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis d antud pereliikmetele õigus elada vastuvõtvas liikmesriigis.

23.

See, kas kedagi saab lugeda liikuva liidu kodaniku pereliikmeks, ei ole selle kodaniku otsustada, vaid sõltub pigem selle termini määratlusest kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõikes 2. Lisaks liidu kodaniku abikaasale, tunnustatud elukaaslasele ja alaealistele lastele annab direktiiv elamisõiguse ka ülalpeetavatele otsejoones alanejatele sugulastele, kes on nooremad kui 21 aastat (kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 punkt c), ja ülalpeetavatele otsejoones ülenejatele sugulastele (kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 punkt d).

24.

Seega peab XXX olema liikuva liidu kodaniku ülalpeetav, et saada kodakondsusdirektiivi alusel elamisõigus.

25.

Kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 punkti d sõnastusest ja kohtupraktikast tuleneb, et selle direktiivi kohaldamisalasse kuulumiseks ei pea üleneja sugulane (ega alaneja sugulane) olema tingimata otsejoones sugulase (käesolevas kohtuasjas XXX-i poeg AL) ülalpeetav, vaid võib olla ka viimase abikaasa või elukaaslase (käesolevas kohtuasjas N. E. K.) ülalpeetav. ( 7 ) Kui otsejoones sugulane ja tema elukaaslane, kes on liikuv liidu kodanik, moodustavad leibkonna, piisab sellest, kui otsejoones üleneja sugulase eest kannab hoolt see leibkond. ( 8 )

26.

Euroopa Kohtu menetluses osalenud isikud olid selle tõlgendusega nõus. Seega ei ole vaidlust selle üle, et XXX võib taotleda elamisõigust kodakondsusdirektiivi alusel, juhul kui teda peab ülal leibkond, kuhu kuuluvad tema poeg, kes ei ole liikuv liidu kodanik, ja poja elukaaslane, kes on liikuv liidu kodanik.

27.

Kolmanda riigi kodanikuna peab XXX kodakondsusdirektiivi artikli 9 alusel taotlema elamisloakaarti, mille vastuvõttev liikmesriik peab välja andma juhul, kui ta on ülalpeetav pereliige. ( 9 )

28.

Paljud Euroopa Kohtuni jõudnud kohtuasjad on algatatud seetõttu, et liikmesriik on keeldunud väljastamast elamisloakaarti ( 10 ) või tunnustamast mõnda muud õigust, mille kodakondsusdirektiiv ülalpeetavatele sugulastele annab, näiteks õigust võrdsele kohtlemisele seoses sotsiaaltoetuste kättesaadavusega. ( 11 ) Nendes kohtuasjades on kodakondsusdirektiivis sisalduvat ülalpidamissuhte mõistet mõnevõrra täpsustatud.

29.

Käesoleva kohtuasja uudsus seisneb pikas ajavahemikus (üle kuue aasta) XXX Belgiasse ümberasumise ja elamisloakaardi taotlemise vahel. ( 12 ) See toob esiplaanile geograafilise küsimuse: kas XXX-i olukord päritolumaal on tema ülalpidamissuhte hindamisel asjakohane.

30.

Varasemates asjasse puutuvates kohtuasjades oli taotleja elamisloakaardi taotlemise hetkel kas äsja vastuvõtvasse liikmesriiki ümber asunud või esitanud sellise taotluse oma päritoluriigist. Kohtuasjas Jia taotles üleneja pereliige elamisloakaarti kolm kuud pärast Rootsi kolimist. Kohtuasjas Reyes taotles alaneja sugulane elamisloakaarti 26 päeva pärast Rootsi sisenemist. Kohtuasjas Rahman taotlesid muud pereliikmed (kes kuulusid kodakondsusdirektiiv artikli 3 lõike 2, mitte artikli 2 lõike 2 kohaldamisalasse) elamisloakaarti enne päritoluriigist Ühendkuningriiki kolimist. Seega oli neis kohtuasjades võimalik hinnata ülalpidamissuhet elamisloakaartide taotlemise hetkel üksnes päritoluriigis, kus asjaomased pereliikmed enne liidu kodanikuga ühinemise otsustamist elasid.

31.

Kuid XXX-i eest oli juba märkimisväärselt kaua Belgias hoolt kantud. Kas selle otsustamiseks, kas ta on ülalpeetav või mitte, on põhjust hinnata tema olukorda päritoluriigis sellisena, nagu see oli kuus aastat tagasi (2011. aastal), või sellisena, nagu see oleks 2017. aastal, kui ta ei oleks ümber asunud?

32.

„Ülalpidamissuhte geograafia“ küsimus on peamine teema, millest tulenevad kõik käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimused.

33.

Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamist soovin tõsta esile mõningaid käesolevas kohtuasjas asjakohaseid asjaolusid, mis on kohtupraktikas juba vastuse saanud.

2.   Juba lahenduse leidnud küsimused seoses „ülalpidamissuhtega“

34.

Käesolevas kohtuasjas on mitu asjakohast elementi, mis on minu hinnangul Euroopa Kohtu praktikas juba lahenduse leidnud.

35.

Esiteks nähtub kohtuotsustest Lebon ( 13 ) ja Jia ( 14 ), et ülalpidamissuhe tuleneb faktilisest olukorrast, kus pereliikme eest kannab hoolt liikuv liidu kodanik. ( 15 )

36.

Teiseks peab hooldusvajadus olema tegelik. Seega selgitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Jia, et pereliikmed, kes soovivad kodakondsusdirektiivi alusel elamisluba saada, peavad nende majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi arvestades olema olukorras, kus nad ei ole ise võimelised oma põhivajadusi rahuldama. ( 16 )

37.

Kolmandaks tuleneb kohtupraktikast, et ülalpidamissuhe sisaldab vähemalt vajadust materiaalse toe järele. ( 17 ) Seega käsitles Euroopa Kohus kohtuotsuses Jia kolmanda riigi kodanikust otsejoones üleneja sugulase (ema) majanduslikku sõltuvust oma pojast ja miniast. ( 18 ) Kohtuasjas Reyes kujutas kõnealune tugi endast kasuisa tehtavaid rahaülekandeid kolmanda riigi kodanikust kasutütrele. ( 19 ) Samalaadne tugi on kõne all käesolevas kohtuasjas, kuna kaebaja tõendid ülalpidamissuhte olemasolu kohta lükati osaliselt tagasi põhjusel, et finantsdokumente peeti aegunuks.

38.

Neljandaks tekib elamisõigus automaatselt siis, kui ilmnevad asjaomased ülalpidamissuhte tunnused, nimelt i) otsejoones üleneja (või alaneja) sugulase tegelik vajadus hoolduse järele ja ii) liikuva liidu kodaniku valmisolek sellist hooldust pakkuda. Elamisõigust ei anna elamisloakaart ega registreerimistunnistus, kuna need dokumendid on pelgalt deklaratiivsed. ( 20 )

39.

Hoolimata elamisloakaardi deklaratiivsest olemusest on ülalpeetav kolmanda riigi kodanik kohustatud seda taotlema, nagu juba selgitatud (vt käesoleva ettepaneku punkt 27). ( 21 ) Elamisloakaart on tähtis seetõttu, et pakub elamisõiguse olemasolu asjus õiguskindlust ning lihtsustab seega selle õiguse kasutamist ja pereliikme integreerimist vastuvõtvasse liikmesriiki. ( 22 ) Juhul, kui pereliige on kolmanda riigi kodanik, nagu käesolevas kohtuasjas, lihtsustab elamisloakaart tema jaoks vaba liikumist Euroopa Liidu piires ning tagasipöördumist vastuvõtvasse liikmesriiki ilma tarbetute halduslike takistusteta. ( 23 ) Kuid elamisloakaardi taotlemise kohustuse järgimata jätmine ei too endaga kaasa elamisõiguse kaotust, kuna selline kaart ei määra elamisõiguse olemasolu. ( 24 )

40.

Kokkuvõttes tuleneb kohtupraktikast, et kui liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulane on sellises faktilises olukorras, et ta tegelikult vajab sellelt liikuvalt liidu kodanikult (või tema abikaasalt või elukaaslaselt) hooldust, annab kodakondsusdirektiiv sellele isikule automaatselt vastuvõtvas liikmesriigis elamisõiguse.

41.

Eeltoodut arvestades asun nüüd eelotsuse küsimuste juurde.

B. Esimene eelotsuse küsimus – ülalpidamissuhte geograafia

42.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 punktis d nõutavat ülalpidamissuhet hinnates peavad liikmesriigi ametivõimud arvesse võtma sellise liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulase olukorda, kes juba viibib vastuvõtva liikmesriigi territooriumil.

43.

Seda küsimust võib mõista kahel viisil: i) küsimusena, kas sellise isiku elamisloakaardi taotlust üldse tuleks hinnata, või ii) küsimusena, kas taotlust läbi vaadates on asjakohane käsitleda üksnes taotleja vastuvõtvasse liikmesriiki ümberasumisele eelnenud olukorda. Mõlemal juhul kerkib selle küsimuse puhul üles geograafia teema – kas taotleja olukord päritoluriigis on ülalpidamissuhte hindamisel määrava tähtsusega?

44.

Teisisõnu: kas XXX ülalpidamissuhte tõendamiseks ja seega kodakondsusdirektiivi alusel elamisõiguse tunnustamiseks pidi XXX olema AL-i ja N. E. K-i leibkonna ülalpeetav veel oma päritoluriigis elamise ajal?

1.   Euroopa Kohtus toimuvas menetluses osalejate väited

45.

Menetlusosalised tegid neli erinevat ettepanekut selle kohta, milliseid tegureid peaks pädev asutus elamisloakaardi väljaandmise üle otsustamisel hindama.

46.

XXX‑i ja Saksamaa valitsuse sõnul piisab tõendamisest, et vajadus hoolduse järele on olemas Belgias (vastuvõtvas liikmesriigis) elamisloakaardi taotluse esitamise ajal, mis käesolevas asjas esitati 2017. aastal.

47.

Belgia valitsuse seisukoht on mõnevõrra ebaselge. Selle valitsuse sõnul peab XXX tõendama, et ta on ülalpeetav elamisloakaardi taotlemise ajal ehk käesolevas kohtuasjas 2017. aastal, kuid ei ole selge, kas ta peab tõendama ülalpidamissuhte olemasolu Belgias või oma päritoluriigis. See valitsus täpsustas kohtuistungil, et Belgia ametiasutust ei huvita üldse olukord Belgias, vaid üksnes XXX-i olukord päritoluriigis. Samas väitis ta ühtlasi, et XXX ei pea esitama dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et ta oleks olnud 2017. aastal ülalpeetav oma päritoluriigis, juhul kui ta oleks sinna tagasi pöördunud.

48.

Komisjon ja Taani valitsus leiavad, et ülalpidamissuhe peab olemas olema päritoluriigis hetkel, mil otsejoones üleneja sugulane esitab taotluse liidu kodanikuga ühinemiseks ja siseneb sel eesmärgil Euroopa Liitu esimest korda. Pärast Euroopa Kohtu otsust Chief Appeals Officer leiavad nad, et ülalpidamissuhe peab olemas olema ka elamisloakaardi taotlemise hetkel, kui selle ja vastuvõtvasse liikmesriiki ümber asumise hetke vahele jääb pikk ajavahemik. Samuti selgitas komisjon, et see on vajalik selleks, et vältida põhjendamatuks muutunud kaardi väljaandmist. ( 25 )

49.

Komisjoni ja Taani valitsuse hinnangul peaks ametiasutus viimati nimetatud hindamise puhul küsima, kas üleneja sugulane on ülalpeetav vastuvõtvas liikmesriigis, mitte seda, kas ta oleks ülalpeetav oma päritoluriigis. Seega selgitab Taani valitsus, et sellises olukorras nagu käesolevas kohtuasjas nõuaks Taani ametiasutus kahte liiki dokumente, nimelt (i) vanemaid dokumente, mis pärinevad 2008., 2009. ja 2010. aastast ehk riiki saabumise eelsest ajast ning mis näitavad, et isik oli oma päritoluriigis ülalpeetav, ja (ii) uuemaid dokumente selle tõendamiseks, et vastuvõtvas liikmesriigis kestab ülalpidamissuhe taotluse esitamise aja seisuga edasi.

50.

Viimaks leiab Tšehhi valitsus, et ülalpidamissuhte olemasolu tingimus võib olla täidetud kas päritoluriigis või vastuvõtvas liikmesriigis.

2.   Õiguslik hinnang

51.

Minu hinnangul ei ole hooldusvajadus päritoluriigis ülalpidamissuhte tingimus kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 punkti d mõistes.

52.

Ei kodakondsusdirektiivi tekstist, kontekstist ega eesmärgist ega sellega seotud kohtupraktikast leia nõuet, et liikuva liidu kodaniku pereliige peab olema olnud ülalpeetav oma päritoluriigis enne liikuva liidu kodanikuga ühinemist või et ta oleks olnud ülalpeetav juhul, kui ta oleks tagasi pöördunud.

53.

Ülalpidamissuhtel põhineva elamisõiguse olemasoluks ja seega elamisloakaardi väljaandmiseks piisab sellest, et otsejoones üleneja sugulane on liikuva liidu kodaniku ülalpeetav kaardi taotlemise hetkel. See, kus selline ülalpidamissuhe tekib, ei puutu asjasse.

a)   Kodakondsusdirektiivis ei seostata elamisõiguse olemasolu ühegi geograafilise tingimusega

54.

Mis puutub nõudesse, et ülalpidamissuhe peab olema olemas olnud päritoluriigis, kaldun nõustuma XXX-ga, et kodakondsusdirektiivis sellist nõuet ei ole.

1) Sõnastus, kontekst ja õigusakti kujunemislugu

55.

Kui võtame esmalt ette kodakondsusdirektiivi sõnastuse, siis erinevalt artikli 3 lõike 2 punktist a ( 26 ) ei viidata artikli 2 lõike 2 punktis d pereliikme päritoluriigile. Selles sättes nõutakse üksnes seda, et ülalpidamissuhe oleks olemas, viitamata mingilgi moel sellele, kus see peab olemas olema.

56.

Kui paigutada artikli 2 lõike 2 punkt d kodakondsusdirektiivi laiemasse konteksti, on direktiivi elamisloakaardi väljaandmist puudutavas artikli 10 lõike 2 punktis d üldises mõttes nõutud, et otsejoones üleneja sugulane esitaks dokumentaalsed tõendid, et artikli 2 lõike 2 punktis d sätestatud tingimused on täidetud. Selles ei ole täpsustatud, et sellised tõendid peavad pärinema üleneja sugulase päritoluriigist. ( 27 )

57.

Ka õigusakti kujunemislugu saab tõlgendada nii, et geograafilist nõuet ei ole plaanis olnud. Direktiivis 68/360/EMÜ ( 28 ) küll tõepoolest nõuti dokumentaalseid tõendeid päritoluriigist, kuid see direktiiv tunnistati kehtetuks ja asendati kodakondsusdirektiiviga, milles enam selliseid viiteid seoses otsejoones ülenejate sugulastega ei ole.

2) Kohtupraktika

58.

Menetlusosaliste väited seoses kohaga, kus ülalpidamissuhe peab olemas olema, puudutasid ka ühte punkti kohtuotsuses Jia, mida nad tõlgendasid erinevalt. Selle kohtuotsuse punktis 37 märkis Euroopa Kohus: „Materiaalse toetuse vajadus peab olemas olema nende ülenejate sugulaste päritoluriigis või riigis, kust nad tulevad, sel ajal, mil nad taotlevad õigust asuda elama nimetatud ühenduse kodaniku juurde.“ Euroopa Kohus jõudis sarnasele järeldusele kohtuotsustes Rahman ( 29 ) ja Reyes ( 30 ).

59.

Seda väidet võib tõlgendada nii, et ülalpidamissuhe pidi olemas olema päritoluriigis. Teise võimalusena võib seda tõlgendada nii, et ülalpidamissuhet hinnatakse taotluse esitamise ajal, mis kohtuasjade Jia, Reyes ja Rahman kontekstis (peaaegu) kattus kõnealuste ülenejate sugulaste olukorraga nende päritoluriigis.

60.

Kõik menetlusosalised, välja arvatud XXX ja Saksamaa valitsus, tõlgendasid kohtuotsuse Jia punkti 37 nii, et selle kohaselt pidi ülalpidamissuhe päritoluriigis juba olemas olema enne pereliikme ühinemist liikuva liidu kodanikuga.

61.

XXX seevastu väitis, et nende kohtuasjade asjaolude konteksti arvestades ei toeta kohtuotsuses Jia olev lause ja teised sarnaselt sõnastatud kohtuotsused eeltoodud järeldust.

62.

Olen nõus viimase tõlgendusega, et kohtuotsuse Jia punkt 37 ei toeta järeldust, mille kohaselt on nõue, et hooldusvajadus pidi olemas olema päritoluriigis, kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 punktis d ja artikli 7 punktis 2 kindlaks määratud tingimus.

63.

See tsitaat kohtuotsusest Jia, mida korratakse kohtuotsustes Rahman ja Reyes (vt käesoleva ettepaneku punkt 58), tuleb paigutada nende kohtuasjade ning Euroopa Kohtu vastatud küsimuste konteksti. Kohtuasjades Jia ja Reyes taotlesid pereliikmed elamisloakaarti lühikest aega pärast vastuvõtva liikmesriigi territooriumile sisenemist (vt käesoleva ettepaneku punkt 59). Kohtuasjas Rahman taotlesid pereliikmed elamisluba veel enne päritoluriigist Ühendkuningriiki kolimist. Seetõttu oli viide päritoluriigile neis kohtuasjades tingitud asjaolust, et elamisloakaardi väljaandmise üle otsustav asutus sai selle hindamisel, kas kõnealused isikud on liikuva liidu kodaniku ülalpidamisel, vaadelda üksnes vastuvõtvasse liikmesriiki ümberasumisele eelnevat perioodi. Käesolevas kohtuasjas aga on Belgiasse sisenemise hetke ja elamisloakaardi taotluse hindamise hetke vahel kuue aasta pikkune paus. Seega ei saa seda järeldust kohtuotsusest Jia mehaaniliselt käesoleva kohtuasja asjaoludele üle tõsta.

64.

Peale selle, nagu tõi välja ka XXX, tuleb kohtuotsuse Jia punkti 37 tõlgendada seoses konkreetse küsimusega, millele Euroopa Kohus selles eelotsusemenetluses vastas. Selles kohtuasjas küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas ülalpidamissuhte mõiste tähendab, et pereliige ei ole oma päritoluriigis võimeline saavutama kõige madalamatki vastuvõetavat elatustaset. ( 31 ) Seega esitati Euroopa Kohtule küsimus selle kohta, milline hooldusvajaduse standard toob endaga kaasa ülalpidamissuhte olemasolu, mitte aga selle kohta, kus hooldusvajadus peab olemas olema.

65.

Euroopa Kohus on juba kinnitanud kohtuotsuses Chief Appeals Officer, et kohtuotsuseid Jia ja Reyes tuleb tõlgendada nende endi kontekstis ja neid ei saa selles kohtuasjas tõstatatud küsimusele vastamisel kohaldada automaatselt. Selles kohtuasjas selgitas Euroopa Kohus, et kohtuasjas Reyes paluti tal otsustada tingimuste üle, mis peavad olema täidetud ajal, mil isik taotleb tuletatud elamisõigust vastuvõtvas liikmesriigis, mitte tingimuste üle, mida isik peab täitma selle õiguse säilitamiseks. ( 32 )

66.

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul ühtlasi täpsustada varasemate kohtuasjadega võrreldes erinevat teemat. Praeguses kohtuasjas on küsimus selles, kas ülalpeetava olukord tema päritoluriigis on ülalpidamissuhte hindamisel oluline juhul, kui erinevalt olukorrast kohtuasjades Jia ja Reyes jääb päritoluriigist ümber asumise ja elamisloakaardi taotlemise vahele märkimisväärselt pikk ajavahemik.

67.

Varasemates kohtuasjades sellele küsimusele ei vastatud ja seetõttu ei saa neid mehaaniliselt käesoleva küsimuse vastamisel kasutada.

3) Kohtuotsuse Chief Appeals Officer asjakohasus

68.

Mõned käesoleva kohtuasja menetlusosalised tõlgendasid kohtuotsust Chief Appeals Officer viisil, mis viitab sellele, et ülalpidamissuhte mõistel on peale geograafilise mõõtme ka ajaline mõõde. Selle tõlgenduse kohaselt peab ülalpidamissuhe tõesti tekkima päritoluriigis, kuid seejärel peab see säilima ka vastuvõtvas liikmesriigis. Seetõttu on siis, kui ümber asumise ja elamisloakaardi taotlemise vahele jääb märkimisväärselt pikk ajavahemik, ülalpidamissuhte hindamisel tähtsad kaks kohta – päritoluriik (minevikus) ja vastuvõttev liikmesriik (praegu).

69.

Minu arusaam Euroopa Kohtu järeldustest kohtuotsuses Chief Appeals Officer on teistsugune.

70.

Selles kohtuasjas leidis Euroopa Kohus ühele eelotsuse küsimusele vastates, et kodakondsusdirektiivi alusel säilib otsejoones ülenejal sugulasel elamisõigus seni, kuni ta on ülalpeetav, ja kui ülalpidamissuhet enam ei ole, võib see õigus kaduda. ( 33 ) Euroopa Kohus ei väljendanud mõtet, et ülalpidamissuhe pidi alguse saama hetkest, mil pereliige on alles oma päritoluriigis. Selles kohtuasjas ei palutud Euroopa Kohtul öelda midagi selle kohta, kus ülalpidamissuhe peab tekkima. Asja tuum seisnes pigem selles, et ülalpidamissuhe peab olemas olema sel hetkel, mil üleneja sugulane esitab sotsiaaltoetuse taotluse. Euroopa Kohus ei öelnud midagi selle kohta, kus ülalpidamissuhe pidi alguse saama, vaid selgitas lihtsalt, et ülalpidamissuhte olemasolu ei saa järeldada üksnes sellest, et see oli mingil varasemal hetkel olemas olnud.

71.

Seetõttu ei leia Euroopa Kohus kohtuotsuses Chief Appeals Officer, et ülalpidamissuhe peab tekkima päritoluriigis, vaid üksnes kinnitab, et see peab olema olemas sel hetkel, mil ülalpeetav pereliige taotleb mingit konkreetset õigust, mis põhineb tema elamisõigusel vastuvõtvas liikmesriigis.

4) Kodakondsusdirektiivi eesmärk

72.

Kodakondsusdirektiivi esimestest põhjendustest võib välja lugeda, et selle direktiiviga võimaldatava perekonna taasühinemise eesmärk on kaitsta liidu kodanikke, mitte kolmandate riikide kodanikke.

73.

Selle direktiiviga kaitstud kõigi liidu kodanike õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil peab direktiivi põhjenduse 5 kohaselt saama kasutada vabaduse ja väärikuse objektiivseid tingimusi täites.

74.

Euroopa Kohus on nentinud, ( 34 ) et austus perekonnaelu vastu, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 7 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikliga 8, on üks neid tingimusi, mis võimaldavad kodanikuõigusi kasutada väärikalt.

75.

Seetõttu antakse perekonnaelu tagamiseks ülenejatest sugulastest pereliikmetele ( 35 ) õigus, olgugi et tegemist on üksnes tuletatud õigusega, siseneda Euroopa Liidu territooriumile ja seal elada, juhul kui see on vajalik selleks, et vältida liidu kodanike liikumise takistamist.

76.

Harva on mõnel õigusaktil vaid üks eesmärk. Kodakondsusdirektiiv ei ole mingi erand. Sellega mitte üksnes ei soovita anda õigusi, vaid ka piirata neid sellega, et kehtestatakse nende teostamisele teatavad tingimused. ( 36 )

77.

Nagu Taani valitsus välja tõi, on kodakondsusdirektiivis tasakaalustatud vajadus võimaldada liidu kodanikel ja nende pereliikmetel teostada elamisõigust ning vastuvõtvate liikmesriikide huvi tagada, et need isikud ei kujutaks endast liigset (materiaalset) koormust.

78.

Kas väljapakutud tõlgendus, mille kohaselt ei ole otsejoones üleneja sugulase elamisõigus pandud sõltuvusse nõudest, et hooldusvajadus peab olema tekkinud päritoluriigis enne vastuvõtvasse liikmesriiki ümberasumist, rikub liidu seadusandliku menetluse käigus saavutatud tasakaalu?

79.

Minu arvates mitte.

80.

Tõsi, komisjoni algne direktiivi ettepanek ei sisaldanud nõudeid otsejoones ülenejatele sugulastele, kes võivad liidu kodanikuga ühineda. Tingimus, et selline isik peab olema ülalpeetav, lisati seadusandliku menetluse käigus. ( 37 ) Isegi kui sellise seadusandliku muudatuse põhjused ei ole selgelt välja toodud, nagu olen teisal selgitanud, ( 38 ) nähtub sellest selgelt tahe piirata liidu kodanikuga ühineda võivate ülenejate sugulaste hulka.

81.

Selle tahtega on kooskõlas nõue, et üleneja sugulane oleks liidu kodaniku ülalpeetav. Arvestades liikuvatele liidu kodanikele tagatud õigust perekonnaelule ei ole kuidagi põhjendatud selle õiguse edasine piiramine nõudega, et ülalpidamissuhe pidi olemas olema päritoluriigis.

82.

Arvestades kodakondsusdirektiivi eesmärki ja nagu tõi välja Saksamaa valitsus, on seega vaja lihtsalt tõendada, et on olemas nii hooldusvajadus kui ka valmisolek seda hooldust pakkuda. Kui see on tõendatud, tekib kodakondsusdirektiivi alusel automaatselt tuletatud elamisõigus olenemata sellest, kus nimelt pereliige liikuvalt liidu kodanikult hooldust vajab.

b)   Kodakondsusdirektiivis ei seostata elamisõiguse olemasolu vastuvõtvasse liikmesriiki sisenemise ajaga

83.

Minu tõlgenduse kohaselt ei seata kodakondsusdirektiivis ülalpeetava üleneja sugulase tuletatud elamisõiguse olemasolu tingimuseks seda, et see isik peab olema sisenenud vastuvõtvasse riiki kavatsusega ühineda liikuva liidu kodanikuga tema ülalpeetavana. ( 39 )

84.

Riiki sisenemise ja selles elamise õigused on reguleeritud kodakondsusdirektiivi erinevate sätetega – vastavalt artikliga 5 ja artikliga 7.

85.

Kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punktis d antakse pereliikmetele õigus elada vastuvõtvas liikmesriigis. Samas ei viidata artiklis 7 artiklile 5, mis reguleerib sisenemisõigust. Seega ei pea elamisõiguse saamiseks saama spetsiaalset sisenemisõigust, mille eesmärk on ühineda liikuva liidu kodanikuga. Ainsad nõuded kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 2 alusel elamisõiguse kasutamiseks on see, et kõnealune isik on pereliige artikli 2 lõike 2 tähenduses, mis hõlmab liikuva liidu kodaniku ülalpeetavaid ülenejaid sugulasi, nagu on kirjeldatud direktiivi artikli 7 lõike 1 punktides a– c. Kodakondsusdirektiivis ei ole sätestatud nõuet, et see isik oleks liidu territooriumile sisenenud sel alusel, et ta on liikuva liidu kodaniku ülalpeetav.

86.

Kokkuvõttes eeldavad liikuva liidu kodaniku üleneja pereliikme ülalpidamissuhe ja sellega seotud elamisõigus üksnes seda, et asjaomane isik vajab liikuvalt liidu kodanikult hooldust olenemata sellest, millises kohas selline hooldusvajadus on olemas. Ülalpidamissuhe ei ole seotud ühegi konkreetse kohaga selles mõttes, et hooldusvajadus oleks pidanud tekkima päritoluriigis enne vastuvõtvasse liikmesriiki ümberasumist. Samamoodi ei ole kodakondsusdirektiivis nõuet, et tuletatud elamisõiguse omandamiseks peab pereliige sisenema vastuvõtvasse liikmesriiki kavatsusega ühineda liikuva liidu kodanikuga, kes tema eest hoolt kannab. Elamisõigus oleneb üksnes ülalpidamissuhte olemasolust ja kodakondsusdirektiivis ei ole kehtestatud ühtegi lisatingimust.

87.

Seetõttu teen Euroopa Kohtule vastata esimesele küsimusele järgmiselt: ülalpidamissuhte mõiste analüüsimisel [kodakondsusdirektiivi] artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses tuleb arvesse võtta liikuva liidu kodaniku sellise otsejoones üleneja sugulase olukorda, kes juba asub selle liikmesriigi territooriumil, kus elab ülalpidaja.

C. Teine küsimus – ebaseaduslikult riigis viibimine

88.

Kui arvesse tuleb võtta juba vastuvõtvas liikmesriigis asuva taotleja olukorda, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas on oluline, kas taotleja on riigi territooriumil seaduslikult.

89.

Kohtupraktikast tuleneb, et otsejoones üleneja sugulase (või alaneja sugulase) elamisõigus on ülalpidamissuhte automaatne tagajärg. See tähendab, et kui üleneja sugulane tegelikult vajab liikuvalt liidu kodanikult hooldust, on tal automaatselt ka elamisõigus.

90.

Seega ei saa ülalpeetava üleneja sugulase viibimine vastuvõtvas liikmesriigis olla ebaseaduslik, sest sellises olukorras tuleneb tema viibimisõigus kodakondsusdirektiivist.

91.

Peale tegeliku hooldusvajaduse ei ole kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punkti d või lõike 2 alusel elamisõiguse olemasoluks ühtegi muud tingimust, sealhulgas tingimust, et eelnev riigis viibimine oleks õiguspärane. ( 40 )

92.

Siinkohal soovin ühtlasi märkida, et XXX tundus vajavat oma poja ja tema elukaaslase leibkonnalt hooldust alates Belgiasse saabumisest ja (ehkki liikmesriigi kohus peab seda kontrollima) isegi enne seda, oma päritoluriigis. Asjaolu, et 2011. aastal keelduti talle liikmesriigi õiguse alusel elamisluba andmast, ei muuda seda, et kodakondsusdirektiivi alusel oli tal õigus tugineda sellele, et on selle leibkonna ülalpeetav.

93.

Peale selle märgin, et kuna kodakondsusdirektiivist tulenev elamisõigus tekib asjaomase ülalpidamissuhte olemasolu korral automaatselt ega olene elamisloakaardi väljaandmisest, ei puutu asjasse see, et ametiasutus keeldus 2015. aastal sellist kaarti väljastamast ja tegi XXX-le ettekirjutuse Belgiast lahkuda. Kuna ülalpidamissuhe on faktiline asjaolu, siis tundub, et XXX-il on elamisõigus olnud alates Belgiasse saabumise hetkest.

94.

Samuti ei tundu olevat põhjust uskuda, et ülalpidamissuhe oleks kuni praeguseni ühelgi hetkel lõppenud, mis viib järeldusele, et ta on üle viie aasta elanud Belgias kodakondsusdirektiivi alusel õiguspäraselt ja on seega omandanud ühtlasi õiguse saada alaline elamisluba. ( 41 ) See tähendab ühtlasi seda, et otsused, millega keelduti talle elamisloakaardi väljaandmisest ja anti tema Belgiast väljasaatmise korraldus, on ebaseaduslikud. Liikmesriigi kohus peab neid asjaolusid siiski kontrollima.

95.

Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele järgmiselt: otsejoones üleneja sugulane, kes on liikuva liidu kodaniku ülalpeetav kodakondsusdirektiivi artikli 2 lõike 2 mõistes, viibib vastuvõtva liikmesriigi territooriumil õiguspäraselt, olenemata liikmesriigi õiguse alusel vastu võetud otsustest, milles on märgitud teisiti. Kui taotleja viibis enne ülalpeetavaks muutumist vastuvõtva liikmesriigi territooriumil liikmesriigi õiguse kohaselt ebaseaduslikult, ei mõjuta see edaspidi tema õigusi, mis tulenevad kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõike 1 punktist d ja artikli 7 lõikest 2.

D. Kolmas ja neljas küsimus – ülalpidamissuhte tõendamine

96.

Oma kolmanda ja neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus välja selgitada, kuidas peaks liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulane elamisloakaardi saamiseks tõendama ülalpidamissuhte olemasolu.

97.

Kolmanda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulane, kes taotleb elamisloakaarti, saab tõendada ülalpidamissuhet selliste dokumentaalsete tõenditega, mis pärinevad vastuvõtvasse liikmesriiki ümberasumisele eelnevast ajast, isegi kui vahepeal on möödunud märkimisväärselt pikk ajavahemik. Kui sellised dokumentaalsed tõendid ei ole asjakohased ega piisavad, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus neljanda küsimusega teada, kuidas võib taotleja oma ülalpidamissuhet tõendada.

98.

See, kuidas võib ülalpidamissuhet tõendada, oleneb sellest, miks ülalpidamissuhet üldse tõendama peab.

99.

Käesolevas kohtuasjas peab XXX tõendama ülalpidamissuhet selleks, et talle antaks välja elamisloakaart.

100.

Elamisloakaardi eesmärk on näidata, et selle väljaandmise seisuga on pereliikmel kodakondsusdirektiivi artikli 7 alusel elamisõigus. Selles mõttes tundub mulle, et ainus asjakohane küsimus on see, kas ülalpidamissuhe on olemas elamisloakaardi taotlemise kohas ja ajal.

101.

Olukord oleks teistsugune juhul, kui elamisõiguse tõendi eesmärk oleks teine, näiteks kinnitada, et ülalpidamissuhe on tekkinud mingil konkreetsel ajal ja on tõendi väljaandmise hetkel jätkuvalt olemas. See võib mängida rolli alalise elamisloa taotlemisel, kuna selline seisund eeldab pidevat õiguspärast riigis elamist viie aasta jooksul. Sellises olukorras on asjakohased nii ülalpidamissuhte tekkimise hetk, mis võib olla minevikus, kui ka praegune hetk.

102.

Kuid eelotsusetaotlusest nähtub, et XXX taotles tegelikult elamisloakaarti üksnes alates (kolmanda) taotluse, nimelt 2017. aasta taotluse esitamise hetkest.

103.

Minu hinnangul on olukord seetõttu selline, et kui elamisloakaarti on käesolevas kohtuasjas vaja üksnes kinnitamaks, et elamisõigus on olemas vastava taotluse esitamise hetkel ja pärast seda, kui seda just kehtetuks ei tunnistata, siis ei ole põhjust nõuda tõendeid selle kohta, et XXX oli päritoluriigis ülalpeetav. Piisab sellest, kui ta elamisloakaardi taotluse esitamise seisuga tõendab, et ta vajab hooldust ja et tema poja elukaaslane on valmis talle Belgias sellist hooldust pakkuma.

104.

Sellise ülalpidamissuhte tõendamiseks ei saa XXX tugineda vanadele 2011. aasta tõenditele, vaid peab tõendama ülalpidamissuhet nüüdisaegsete tõenditega, mis kinnitavad tema hooldusvajadust 2017. aastal.

105.

Ülalpidamissuhet võib elamisloakaardi taotluse esitamise hetkel tõendada mis tahes sobival viisil ( 42 ) olenevalt kõnealuse pereliikme konkreetsest olukorrast. Kui elamisloakaarti taotletakse lühikest aega pärast saabumist vastuvõtvasse liikmesriiki, võib asjakohane olla dokument, mis näitab, et pereliikme kontole laekusid liikuvalt liidu kodanikult maksed juba päritoluriigis, kuid see ei ole hädavajalik. Kui aga pereliige juba viibib vastuvõtvas riigis, võivad materiaalset ülalpidamissuhet näidata tõendid selle kohta, et ta elab koos liikuva liidu kodanikuga või et viimane maksab tema eluaseme, toidu või muude põhivajaduste eest. Tõepoolest võib olla vajalik küsida päritoluriigist mingeid dokumentaalseid tõendeid, tingimusel et neid ei ole võimatu saada, näiteks tõendeid selle kohta, et pereliikmel ei ole varasemast töökohast või varaga seoses muid sissetulekuallikaid. Sellised tõendid näitavad siiski seda, et ta ei suuda end käesoleval hetkel ja elamisloakaardi taotluse esitamise kohas ise ülal pidada, mitte seda, et ta oli või oleks sellises olukorras oma päritoluriigis.

106.

Kui ülalpeetav pereliige vajab otsust, mis tõendab tema jätkuvat ülalpidamissuhet, nagu võidakse nõuda alalise elamisloa taotlemisel, võib olla vajalik tõendada, et ülalpidamissuhe oli olemas juba minevikus, sealhulgas päritoluriigis. Sellisel juhul võib ülalpidamissuhet päritoluriigis enne vastuvõtvasse liikmesriiki ümberasumist tõendada vanade dokumentaalsete tõenditega. Pole alust nõuda uusi dokumente selle kohta, et XXX oli oma päritoluriigis ülalpeetav juba enne perekonnaga ühinemist Belgias, juhul kui sellised dokumendid on otsustavale asutusele juba esitatud.

107.

Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele järgmiselt: liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulane ei saa tõendada ülalpidamissuhet liikuva liidu kodanikuga dokumentide abil, mis anti välja mitu aastat enne elamisloakaardi taotluse esitamist. Selline üleneja sugulane peab tõendama oma ülalpidamissuhet vastuvõtvas liikmesriigis elamisloakaardi taotluse esitamise ajal.

108.

Vastuseks neljandale küsimusele teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et selliseid tõendeid võib esitada mis tahes sobival viisil, mis näitab, et kõnealune otsejoones üleneja sugulane tegelikult vajab liikuvalt liidu kodanikult hooldust vastuvõtvas liikmesriigis elamisloakaardi taotluse esitamise ajal. Selliste tõendite puhul võib olla vajalik saada päritoluriigist uusi dokumente, mis tõendavad, et varasematest töösuhetest või varast tulenevad omavahendid puuduvad või on ebapiisavad. Selliste dokumentide ülesanne on tõendada hooldusvajadust vastuvõtvas liikmesriigis taotluse esitamise ajal, mitte hooldusvajadust päritoluriigis.

IV. Ettepanek

109.

Eeltoodut arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) küsimustele järgmiselt:

1.

Ülalpidamissuhte olemasolu analüüsimisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ (mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil) artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses peab liikmesriigi asutus võtma arvesse liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulase olukorda, kes juba asub selle liikmesriigi territooriumil, kus elab ülalpidaja.

2.

Otsejoones üleneja sugulane, kes on liikuva liidu kodaniku ülalpeetav direktiivi 2004/38 artikli 2 lõike 2 mõistes, on vastuvõtva liikmesriigi territooriumil õiguspäraselt, olenemata liikmesriigi õiguse alusel vastu võetud otsustest, milles on märgitud teisiti. Kui taotleja viibis enne ülalpeetavaks muutumist vastuvõtva liikmesriigi territooriumil liikmesriigi õiguse kohaselt ebaseaduslikult, ei mõjuta see edaspidi tema õigusi, mis tulenevad direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktist d ja artikli 7 lõikest 2.

3.

Liikuva liidu kodaniku otsejoones üleneja sugulane ei saa tõendada ülalpidamissuhet liikuva liidu kodanikuga dokumentide abil, mis anti välja mitu aastat enne elamisloakaardi taotluse esitamist. Selline üleneja sugulane peab tõendama oma ülalpidamissuhet vastuvõtvas liikmesriigis elamisloakaardi taotluse esitamise ajal.

4.

Tõendeid ülalpidamissuhte olemasolu kohta võib esitada mis tahes sobival viisil, mis näitab, et kõnealune otsejoones üleneja sugulane tegelikult vajab liikuvalt liidu kodanikult hooldust vastuvõtvas liikmesriigis elamisloakaardi taotluse esitamise ajal. Selliste tõendite puhul võib olla vajalik saada päritoluriigist uusi dokumente, mis tõendavad, et varasematest töösuhetest või varast tulenevad omavahendid puuduvad või on ebapiisavad. Selliste dokumentide ülesanne on tõendada hooldusvajadust vastuvõtvas liikmesriigis taotluse esitamise ajal, mitte hooldusvajadust päritoluriigis.


( 1 ) Algkeel: inglise.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46; edaspidi „kodakondsusdirektiiv“).

( 3 ) Puudub vaidlus selle üle, et AL ja N. E. K. elavad ühes leibkonnas, mida liikmesriigi õiguse alusel käsitatakse perekonnana. N. E. K. esitas koos AL-iga kooseludeklaratsiooni Anderlechti registripidajale (Belgia) 11. veebruaril 2005, kaua enne seda, kui XXX asus nende juurde elama.

( 4 ) Kodakondsusdirektiiv annab õigusi üksnes nende liidu kodanike sugulastele, kes on kolinud oma päritoluriigist mõnda teise liikmesriiki (edaspidi „liikuv liidu kodanik“). Seega kuulub küsimus, kas Belgia kodaniku AL-i ema saab oma pojaga Belgias ühineda, Belgia õiguse kohaldamisalasse. Vt selle kohta kodakondsusdirektiivi artikli 3 lõige 1. Vt teiste hulgas ka 12. märtsi 2014. aasta kohtuotsus O. ja B. (C‑456/12, EU:C:2014:135, punktid 42 ja 43) ning 14. novembri 2017. aasta kohtuotsus Lounes (C‑165/16, EU:C:2017:862, punkt 33).

( 5 ) 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1; edaspidi „kohtuotsus Jia“).

( 6 ) 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt (C‑488/21, EU:C:2023:1013, edaspidi „kohtuotsus Chief Appeals Officer“).

( 7 ) Ka 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsuses Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1), soovis Hiina kodaniku, kelle abikaasa oli koos temaga Rootsis elav Saksa kodanik, ema Jia tugineda kodakondsusdirektiivile ülalpeetava otsejoones üleneja sugulasena.

( 8 ) Kohtuasjas Reyes toetas Rootsisse kolinud Saksa kodaniku Norra kodanikust abikaasa, kes elas koos abikaasaga ühises leibkonnas, rahaliselt oma naise tütart. Vt selle kohta 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes (C‑423/12, EU:C:2014:16; edaspidi „kohtuotsus Reyes“, punkt 11).

( 9 ) Otsejoones ülenejad sugulased, kes on liidu kodanikud, elamisloakaarti ei vaja. Samas võivad vastuvõtvad liikmesriigid nõuda, et nad registreeriksid end asjaomases asutuses, kes võib väljastada neile registreerimistunnistuse. Vt sellega seoses kodakondsusdirektiivi artikkel 8.

( 10 ) Vt 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1, punkt 17); 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes (C‑423/12, EU:C:2014:16, punkt 12) ja 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Rahman jt (C‑83/11, EU:C:2012:519, edaspidi „kohtuotsus Rahman“, punkt 14).

( 11 ) 18. juuni 1987. aasta kohtuotsuses Lebon (316/85, EU:C:1987:302, edaspidi „kohtuotsus Lebon“) taotles M.-C. Lebon Belgias toimetulekutoetust (minimex) ja taotlus jäeti rahuldamata, vt punkt 2. Kohtuasjas Chief Appeals Officer taotles GV Iirimaal invaliidsustoetust ja see jäeti rahuldamata, vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsuse Chief Appeals Officer (C‑488/21, EU:C:2023:1013) punkt 2.

( 12 ) Olgugi et XXX taotles elamisloakaarti esimest korda vaevu kaks kuud pärast Belgiasse sisenemist (vt käesoleva ettepaneku punkt 5), käsitleb käesolev kohtuasi üksnes kolmandat taotlust, mis esitati 2017. aastal (vt käesoleva ettepaneku punkt 10).

( 13 ) Euroopa Kohtu 18. juuni 1987. aasta kohtuotsus Lebon (316/85, EU:C:1987:302, punkt 22).

( 14 ) 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1, punkt 35). Vt ka 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes (C‑423/12, EU:C:2014:16, punkt 21).

( 15 ) Olles kindlaks teinud, et ülalpidamissuhe on faktilise olukorra tagajärg, selgitas Euroopa Kohus kohtuasjas Zhu ja Chen, et see olukord peab olema selline, et kõnealune pereliige on liikuva liidu kodaniku ülalpeetav, mitte vastupidi. Seetõttu ei saanud Chen, Ühendkuningriigis elamise õigusega liidu kodaniku kolmanda riigi kodanikust ema, taotleda elamisluba liidu õigusakti alusel, mis asendati hiljem kodakondsusdirektiiviga, kuna ta ei olnud oma tütre ülalpeetav, vaid pigem vastupidi – tütar oli tema ülalpeetav. Vt 19. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Zhu ja Chen (C‑200/02, EU:C:2004:639), punktid 43 ja 44).

( 16 ) 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1, punkt 37).

( 17 ) Sellega seoses soovitasin oma ettepanekus kohtuasjas Chief Appeals Officer Euroopa Kohtul tõlgendada ülalpidamissuhte mõistet laialt, nii et see hõlmab peale materiaalse ka emotsionaalset sõltuvust (C‑488/21, EU:C:2023:115, punkt 58). Oma otsuses selles kohtuasjas Euroopa Kohus seda teemat ei käsitlenud. Seetõttu jäi see teema minu hinnangul lahtiseks. Seda eristust ei ole siinkohal siiski tarvis käsitleda, kuna käesolev kohtuasi puudutab materiaalset tuge.

( 18 ) Vt nt 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1, punktid 18, 19 või 37).

( 19 ) 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes (C‑423/12, EU:C:2014:16, punkt 15).

( 20 ) Vt sellega seoses 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Diallo (C‑246/17, EU:C:2018:499; edaspidi „kohtuotsus Diallo“, punktid 48 ja 49).

( 21 ) Kodakondsusdirektiivi artikli 9 lõikes 2 on pereliikmetele, kes ei ole liidu kodanikud, pandud kohustus esitada elamisloakaardi taotlus, kusjuures selle esitamise tähtaeg ei või olla lühem kui kolm kuud alates vastuvõtvasse riiki saabumise kuupäevast, kuid konkreetse tähtaja võib iga liikmesriik ise kehtestada.

( 22 ) Vt selle kohta 27. juuni 2018. aasta kohtuotsus Diallo (C‑246/17, EU:C:2018:499, punkt 66).

( 23 ) Vt sellega seoses kodakondsusdirektiivi põhjendus 8.

( 24 ) Liikmesriigi kehtestatud elamisloakaardi taotlemise tähtaja järgimata jätmine võib kodakondsusdirektiivi artikli 9 lõike 3 kohaselt tuua endaga kaasa proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad karistused asjaomase pereliikme suhtes. Kuid Euroopa Kohus on kinnitanud, et elamisloakaardi taotlemata jätmine ei saa endaga kaasa tuua elamisõiguse kaotamist. Vt selle kohta 25. juuli 2002. aasta kohtuotsus MRAX (C‑459/99, EU:C:2002:461, punktid 74 ja 79).

( 25 ) Siinkohal tasub lisada, et Euroopa Kohus leidis oma 27. juuni 2018. aasta otsuses Diallo (C‑246/17, EU:C:2018:499, punktid 50 ja 55), et liikmesriik ei tohi kodakondsusdirektiivi alusel elamisloakaarti väljastada, kui ülalpidamissuhe ei ole tema silmis piisavalt tõendatud. Samas on tal õigus elamisõigust tunnustada ja sobiva meetodiga kinnitada ka pelgalt liikmesriigi õiguse alusel, isegi kui ülalpidamissuhe ei ole tõendatud.

( 26 ) Kodakondsusdirektiivi artikli 3 lõike 2 puudutab muid kui artikli 2 lõikes 2 loetletud pereliikmeid, kelle puhul liikmesriigid peavad hõlbustama riiki sisenemist ja seal elamist, kuid need õigused ei tulene vahetult nimetatud direktiivist.

( 27 ) Vastupidi, kodakondsusdirektiivi artikli 10 lõike 2 punktis e on viidatud dokumentidele, mille päritoluriigi asjaomane asutus on välja andnud seoses muude pereliikmetega, keda peetakse silmas direktiivi artikli 3 lõikes 2.

( 28 ) Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta direktiiv liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (ingliskeelne eriväljaanne: seeria I, köide 1968(II), lk 485–488; eestikeelne eriväljaanne 05/01, lk 27).

( 29 ) 5. septembri 2012. aasta kohtuotsus Rahman jt (C‑83/11, EU:C:2012:519, punkt 33).

( 30 ) 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Reyes (C‑423/12, EU:C:2014:16, punkt 30).

( 31 ) Vt sellega seoses küsimus 2a, mida korratakse 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsuse Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1) punktis 24.

( 32 ) Vt 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt (C‑488/21, EU:C:2023:1013, punkt 58).

( 33 ) Vt selle kohta 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt (C‑488/21, EU:C:2023:1013, punktid 60 ja 61). Ülalpidamissuhe võib lõppeda, kui üleneja sugulane enam ei vaja pereliikmetelt hooldust või kui pereliikmed, kes on liikuvad liidu kodanikud, lõpetavad vajaliku toe pakkumise.

( 34 ) Vt selle kohta 25. juuli 2002. aasta kohtuotsus MRAX (C‑459/99, EU:C:2002:461, punkt 53).

( 35 ) Sellega seoses on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) otsustanud, et suhe täiskasvanute ja nende vanemate vahel kujutab endast EIÕK artikli 8 alusel kaitstavat perekonnaelu isegi siis, kui täiskasvanu ei ela koos oma vanemate või õdede-vendadega ning on loonud eraldi leibkonna ja perekonna. Vt selle kohta EIK 18. veebruari 1991. aasta otsus Moustaquim vs. Belgia (CE:ECHR:1991:0218JUD001231386, punktid 35 ja 45–46) ning 26. septembri 1997. aasta otsus El Boujaïdi vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:1997:0926JUD002561394, punkt 33).

( 36 ) Vt kodakondsusdirektiivi artikli 1 punkti a, mille kohaselt sätestatakse kõnealuse direktiiviga tingimused, mis reguleerivad liikmesriikide territooriumil vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamist liidu kodanike ja nende pereliikmete poolt.

( 37 ) Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil KOM(2001) 257 (lõplik) (EÜT 2001, C 270 E, lk 150). Vt üksikasjalikum selgitus De Somer, M., „Identifying Member States Interests“ teoses Precedents and Judicial Politics in EU Immigration (Palgrave Macmillan Cham, 2019) (jaotis 5.2.2 „The Citizenship Directive“), lk 113; Guild, E, Peers, S. ja Tomkins, J., „General Provisions“ teoses The EU Citizenship Directive: A Commentary, 2nd ed., Oxford University Press, Oxford, 2019, lk 42–46; Nic Shuibhne, N., EU Citizenship Law, Oxford University Press, Oxford, 2023, lk 174–179.

( 38 ) Vt minu ettepanek kohtuasjas Chief Appeals Officer jt (C‑488/21, EU:C:2023:115, punkt 55).

( 39 ) Viide seosele riiki sisenemise ja elamisõiguse vahel võib selgitada, miks soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese küsimusega teada, kas liikmesriigi asutus peab üldse hindama sellise isiku olukorda, kes ei sisenenud vastuvõtvasse riiki mitte ülalpeetava pereliikmena, vaid mõnel muul alusel, näiteks turismiviisaga.

( 40 ) Vt sellega seoses 25. juuli 2008. aasta kohtuotsus Metock jt (C‑127/08, EU:C:2008:449, punktid 50 ja 51). Selles kohtuasjas oli tegemist rühma Iirimaal elavate liikuvate liidu kodanike kolmandate riikide kodanikest abikaasadega, kellele keelduti elamisloakaarte välja andmast põhjusel, et nad ei olnud enne liidu kodanikega Iirimaal ühinemist elanud õiguspäraselt mõnes teises ELi liikmesriigis, nagu oli nõutud liikmesriigi õiguses. Selles kohtuotsuses märkis Euroopa Kohus, et „[d]irektiivi 2004/38 artikli 2 punktis 2 toodud pereliikme definitsioon ei tee vahet, kas nad on enne elanud seaduslikult teises liikmesriigis või mitte“, ja et kodakondsusdirektiivi artikli 7 lõige 2 annab pereliikmetele elamisõiguse, „kuid ei sätesta sealjuures, kus ja millistel tingimustel nad enne asjaomasesse liikmesriigi saabumist on elanud“.

( 41 ) Vt kodakondsusdirektiivi artikkel 16.

( 42 ) Vt selle kohta 9. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Jia (C‑1/05, EU:C:2007:1, punkt 43).