1.

Eelotsusetaotluse aluseks olev vaidlus puudutab viivise summat, mida tuleb tasuda impordikäibemaksu hilinenud tasumise tõttu.

2.

Selle viivise kindlaksmääramiseks tuleb kindlaks teha impordikäibemaksu täpne summa. Impordikäibemaksu summa sõltub omakorda sellest, kuidas arvutatakse imporditud kauba tolliväärtus vastavalt määrusele (EL) nr 952/2013. ( 2 )

I.

Õiguslik raamistik

A.

Tolliseadustik

3.

Artikli 15 („Teabe esitamine tollile“) lõikes 2 on sätestatud:

4.

Artiklis 48 („Vabastusjärgne kontroll“) on sätestatud:

5.

Artiklis 70 („Tehinguväärtusel põhinev tolliväärtuse määramise meetod“) on sätestatud:

6.

Artiklis 71 („Tehinguväärtuse elemendid“) ja artiklis 72 („Elemendid, mida ei lisata tolliväärtusele“) nähakse ette artikli 70 kohaselt tolliväärtuse määramisel tehtavad korrigeerimised. ( 3 )

7.

Artiklis 73 („Lihtsustamine“) on sätestatud:

8.

Artiklis 74 („Tolliväärtuse määramise teisesed meetodid“) on märgitud:

9.

Artiklis 101 („Impordi- või eksporditollimaksu summa kindlaksmääramine“) on sätestatud:

10.

Artikli 166 („Lihtsustatud deklaratsioon“) lõikes 1 on märgitud:

11.

Artiklis 167 („Lisadeklaratsioon“) on ette nähtud:

12.

Artikli 172 („Tollideklaratsiooni aktsepteerimine“) lõikes 2 on öeldud:

13.

Artiklis 173 („Tollideklaratsiooni muutmine“) on sätestatud:

B.

Direktiiv 2006/112/EÜ ( 7 )

14.

Artiklis 85 on sätestatud:

II.

Faktilised asjaolud, vaidlus ja eelotsuse küsimused

15.

Eelotsusetaotluses esitatud ülevaade faktilistest asjaoludest on järgmine:

–

Kauno teritorinė muitinė (Kaunase piirkonna tolliasutus; Leedu) ( 8 ) tegi 26. mai 2017. aasta korralduse kohaselt äriühingu „Tauritus“ UAB suhtes maksukontrolli, mis hõlmas ajavahemikku 1. oktoobrist 2015 kuni 30. aprillini 2017;

–

piirkondlik teenistus tuvastas, et Tauritus oli sel ajavahemikul ostnud mitmelt tarnijalt erinevates kogustes diisli- ja reaktiivkütust, mille ta importis Leedu Vabariigi territooriumile;

–

tarnijatega sõlmitud lepingutes ja äriühingule saadetud ettemaksearvetel oli märgitud hind, mille Tauritus kauba eest esialgu maksma pidi;

–

ostetud ja imporditud kütuse vabasse ringlusse lubamiseks ja müümiseks esitatud impordideklaratsioonides märkis Tauritus kauba tolliväärtuseks esialgse hinna. Ta märkis deklaratsioonides kauba tolliväärtuse määramise meetodina ka tolliseadustiku artikli 74 lõikes 3 ette nähtud meetodi;

–

hiljem korrigeeriti esialgset hinda tarnijatega sõlmitud lepingute kohaselt, et võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast kauba importimist, näiteks kütuse keskmist turuhinda asjaomasel ajavahemikul ja keskmist vahetuskurssi asjaomasel ajavahemikul;

–

korrigeeritud hinna (edaspidi „lõplik hind“) leppisid Tauritus ja tarnijad kokku lepingute lisades, mille alusel tarnijad esitasid muudetud arved. Olenevalt turuhindade ja vahetuskursside kõikumistest oli lõplik hind mõnel juhul esialgsest hinnast kõrgem ja mõnel juhul madalam;

–

olles saanud tarnijatelt muudetud arved, taotles Tauritus omal algatusel impordideklaratsioonides deklareeritud kauba väärtuse korrigeerimist;

–

sama kontrolli käigus tehti kindlaks, et ajavahemikul 29. septembrist 2016 kuni 1. veebruarini 2017 esitas Tauritus piirkondlikule asutusele 13 impordideklaratsiooni (edaspidi „vaidlusalused deklaratsioonid“), milles imporditud kütuse tolliväärtuseks oli märgitud tarnijatega kokku lepitud esialgne hind;

–

tarnijad esitasid 6. veebruaril 2017 ja 15. märtsil 2017 Tauritusele muudetud arved, milles olid märgitud imporditud kütuse lõplikud hinnad, mis olid vaidlusalustes deklaratsioonides deklareeritud tolliväärtusest kõrgemad;

–

erinevalt teistest juhtudest ei taotlenud Tauritus tollilt vaidlusalustes deklaratsioonides esitatud tolliväärtuse korrigeerimist ega tasunud riigieelarvesse täiendavat impordikäibemaksu enne maksukontrolli algust (26. mai 2017); ( 9 )

–

piirkondlik asutus lähtus tolliseadustiku artikli 70 lõikes 1 ette nähtud väärtuse määramise meetodi alusel kauba tolliväärtusena korrigeeritud arvetel näidatud lõplikust hinnast ja määras, et Tauritus peab maksma tuvastatud täiendavalt impordikäibemaksu summalt viivist ajavahemiku eest, mis algas vaidlusaluste deklaratsioonide tolli poolt aktsepteerimise kuupäevast ja lõppes piirkondliku asutuse kontrolliakti kuupäeval. ( 10 )

16.

Tauritus, kes ei nõustunud piirkondliku asutuse otsusega, vaidlustas selle järgemööda Muitinės departamentas prie Lietuvos Respublikos finansų ministerijoses (tolliasutus Leedu Vabariigi rahandusministeeriumi haldusalas), Mokestinių ginčų komisija prie Lietuvos Respublikos Vyriausybėsis (Leedu Vabariigi valitsuse haldusalas tegutsev maksuvaidluste komisjon) ja Vilniaus apygardos administracinis teismases (Vilniuse regionaalne halduskohus), kes kõik leidsid, et vaidlusaluse viivise arvestamine on põhjendatud.

17.

Tauritus esitas esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus), kes saatis asja 17. juuni 2020. aasta otsusega tollile uuesti läbivaatamiseks.

18.

Lietuvos vyriausiasis administracinis teismase (Leedu kõrgeim halduskohus) hinnangul oli maksuhaldur kauba tolliväärtuse arvutamisel põhjendamatult kohaldanud „tehinguväärtusel“ põhinevat meetodit. Tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 kohaldamisel ei oleks tulnud lähtuda lõplikust hinnast, mis ei olnud ega saanudki olla asjaomase kauba importimise ja algsete deklaratsioonide esitamise ajal teada.

19.

Lahendades tagasisaadetud asja, kinnitas toll tolliasutuse 31. detsembri 2020. aasta otsusega, millega jäeti jõusse piirkondliku asutuse otsus, Taurituse kohustust maksta viivist. Ta leidis, et:

–

pärast tarnijatelt lõplikku hinda sisaldavate muudetud arvete saamist oli Tauritus kohustatud arvutama kauba tolliväärtuse tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 kohaselt, lugedes tehinguväärtuseks muudetud arvetel märgitud lõpliku hinna;

–

kuna Tauritus ei täitnud seda kohustust enne maksukontrolli algust, oli tolliasutusel õigus arvutada viivis alates kuupäevast, mil tollile esitati algsed deklaratsioonid.

20.

Kuna Vilniaus apygardos administracinis teismas (Vilniuse regionaalne halduskohus) jättis oma 19. jaanuari 2022. aasta otsusega selle otsuse muutmata, esitas Tauritus uue apellatsioonkaebuse Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus), kes esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

III.

Menetlus Euroopa Kohtus

21.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 19. detsembril 2023.

22.

Kirjalikud seisukohad esitasid Hispaania ja Leedu valitsus ning Euroopa Komisjon.

23.

Kohtuistungil, mis toimus 6. novembril 2024, osalesid Hispaania, Prantsuse ja Leedu valitsus ning komisjon.

IV.

Analüüs

A.

Sissejuhatavad märkused

24.

Nagu ma juba märkisin, on vaidluse eesmärk kindlaks määrata äriühingu pärast impordikäibemaksu tasumist makstava viivise summa.

25.

Vaidlus puudutab imporditud kauba tolliväärtuse määramise meetodit. ( 11 ) Sellest väärtusest sõltub maksuvõla suurus ja järelikult ka tasumisele kuuluva viivise arvutamine.

26.

Tauritus määras tolliväärtuse tolliseadustiku artikli 74 lõikes 3 sätestatud teisese meetodi alusel. See meetod on ette nähtud juhul, kui ei ole võimalik kohaldada sama seadustiku artiklis 70 sätestatud valdavat meetodit. ( 12 ) Toll soovitab vastupidi, et praegusel juhul kohaldataks seda valdavat meetodi.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et vaidlus puudutab „üksnes apellandilt nõutava viivise summat“, mida ta peab „otseselt seotuks maksuvõla summaga ja hetkega, millest alates saab nõuda maksukohustuse täitmist“. ( 13 )

28.

Samas ei esita eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule ühtegi küsimust viivise ajalise kehtivuse kohta, st selle kohta, millal see muutub sissenõutavaks. Kordan, et eelotsusetaotluses ei ole selle kohta midagi öeldud, mis tähendab, et jäetakse lahtiseks küsimus viivise arvutamise algus- ja lõppkuupäevade kohta, mida eelotsuse küsimused ei puuduta.

29.

Mis puudutab „maksuvõla summat“, mis on teine tegur, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, siis näib, et Tauritus ei ole vaidlustanud lõplikult nõutud käibemaksusummat kui sellist. Kui see on nii (mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus), siis tuleb seda mõista selliselt, et ta aktsepteerib kaudselt kauba tolliväärtust – ja seega maksustatavat väärtust – impordikäibemaksu tasumiseks.

30.

Selles kontekstis on rõhutatud eelotsusetaotluse esitanud kohtu väite hüpoteetilisust, millel eelotsusetaotlus põhineb: „kui selgub, et tolliväärtus, st maksustatav väärtus, on valesti kindlaks määratud, ei ole võimalik tunnistada, et osa vaidlusalusest viivisest on põhjendatud“. ( 14 )

31.

Kui maksukohustuslane ei vaidlusta „tasumata maksuvõla“ summat (käibemaksu puhul), mis on kindlaks määratud just tehinguväärtuse alusel, siis ma ei näe vajadust algatada arutelu selle sama tehinguväärtuse üle, mis puudutab nüüd viivise maksmist. ( 15 )

32.

Seetõttu väljendati kohtuistungil kahtlust, kas vastus, mille Euroopa Kohus võiks eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda, on tarvilik. Kui pidada tema küsimusi hüpoteetiliseks (mis ei ole rangelt vajalik algse vaidluse lahendamiseks), ( 16 ) oleks eelotsusetaotlus vastuvõetamatu.

33.

Igal juhul, kui Euroopa Kohus otsustab eelotsuse küsimuste eeldatava asjakohasuse alusel neid sisuliselt analüüsida, esitan ma nende kohta oma seisukoha.

B.

Esimene eelotsuse küsimus

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub tõlgendada tolliseadustiku artiklit 70. Ta soovib teada, kas selle lõige 1 on kohaldatav olukorras, kus „tollideklaratsiooni aktsepteerimise ajal on vahetult enne kauba tolliterritooriumile toomist toimunud müügitehingu põhjal teada üksnes esialgu makstav hind, mida hiljem (st pärast deklaratsiooni esitamist ja kauba vabasse ringlusse lubamist) korrigeeritakse üles- või allapoole asjaolude põhjal, mis ei sõltu tehingu pooltest ja mis ei olnud deklaratsiooni esitamise ajal teada“.

35.

Euroopa Kohus on juba teinud otsuse imporditud kauba tolliväärtuse määramise kohta. Tema kohtupraktika sisaldab järgmisi sedastusi:

–

„Tolliväärtuse määramist käsitlevate liidu õigusnormide eesmärk on kehtestada õiglane, ühetaoline ja erapooletu süsteem, mis välistab suvalise või fiktiivse tolliväärtuse kasutamise. Tolliväärtus peab seega vastama imporditud kauba tegelikule majanduslikule väärtusele ja seetõttu võtma arvesse selle kauba kõiki elemente, millel on majanduslik väärtus“. ( 17 )

–

„Tolliseadustiku artikli 29 [nüüd artikkel 70] kohaselt on imporditud kauba tolliväärtus üldjuhul selle tehinguväärtus ehk ekspordiks Euroopa Liidu tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, arvestades siiski korrigeerimisega, mida peab olukorrast sõltuvalt tegema eeskätt tolliseadustiku artikli 32 [nüüd artikkel 71] kohaselt“. ( 18 )

–

„Tolliväärtus [tuleb] määrata eelkõige imporditud kauba „tehinguväärtuse“ meetodit kasutades […]. Seda tolliväärtuse määramise meetodit peetakse seega kõige sobivamaks ja seda kasutatakse kõige sagedamini.“ ( 19 )

–

„Kuigi seega on üldreeglina tolliväärtuse arvutamise alus kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, on see hind selline tegur, mida peab vajaduse korral korrigeerima, kui see on vajalik suvalise või fiktiivse tolliväärtuse määramise vältimiseks“. ( 20 )

36.

Neid kriteeriume arvestades tuleks põhikohtuasjas põhimõtteliselt kohaldada valdavat hindamismeetodit (tolliseadustiku artikkel 70). Vastupidi sellele, mida mõned menetlusse astujad kohtuistungil väitsid, ei ole importijal õigust vabalt valida kauba hindamise meetodit; see väide näib mulle ekslik ja vastuolus sellega, et on olemas järjestikuste hindamismeetodite hierarhia, mis on sõnaselgelt ette nähtud tolliseadustikus endas.

37.

Minu arusaama kohaselt peab importija vastupidi järgima iga tehingu tingimustele vastavat meetodit. Ta võib eirata valdava meetodi (tolliseadustiku artikkel 70) kohaldamist üksnes juhul, kui selles sätestatud nõuded ei ole täidetud. Ainult sellisel juhul saab ta kasutada teisest meetodit (tolliseadustiku artikli 74 lõige 1), mis on impordi asjaoludele kõige sobivam, ja viimasena artikli 74 lõikes 3 ette nähtud varumeetodit.

38.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates oleks ühenduse seadustiku artikli 70 meetodi (kohustuslik) kohaldamine antud juhul mitmel põhjusel vastuolus:

–

tollideklaratsiooni esitamise ajal ei saanud tegelikult makstud või makstavat hinda teada;

–

tolliseadustiku artikli 70 lõige 3 välistab tehinguväärtuse kohaldamise, kui hinnale kohaldatakse tingimusi, mis ei võimalda kauba väärtust kindlaks määrata;

–

kui deklaratsiooni esitamise ajal ei olnud lõplik hind teada, ei saa nõuda, et deklarant kohaldaks tehinguväärtuse meetodit, kuna tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punkti a kohaselt vastutab deklarant deklaratsioonis sisalduva teabe õigsuse ja täielikkuse eest;

–

kohtuotsuse Hamamatsu Photonics Deutschland kohaselt ei saa kasutada „tolliväärtusena kokkuleppelist tehinguväärtust, mis moodustub esiteks esialgu arve alusel nõutud ja deklareeritud summast ning teiseks kindlasummalisest ühekordsest korrektsioonist, mis tehakse arvestusperioodi järel, ilma et arvestusperioodi lõpus oleks teada, kas korrigeerida tuleb ülespoole või allapoole“. ( 21 )

39.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selles loetletud asjaolud viiksid mõne teisese (varuks oleva) hindamismeetodi kohaldamiseni, mis on ette nähtud tolliseadustiku artiklis 74, konkreetselt käesoleval juhul lõikes 3 nimetatud meetodi kohaldamiseni.

40.

Minu arvates ei takistanud Euroopa Kohtule esitatud kogu teavet arvestades miski käesoleval juhul tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 kohaldamist, kuna:

–

tolliväärtuse määramise esmane alus on tehinguväärtus ehk kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mis määratakse kindlaks tollideklaratsiooni aktsepteerimise ajal ja mis hõlmab kõiki kauba müügi tingimusena tehtud või tehtavaid makseid;

–

tehinguväärtust võib (ja tuleb) korrigeerida hiljem, tingimusel et järgitakse tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 sätteid, ja vastavalt selle artikli lõike 3 punktile b. Selleks on vaja, et „[…] müük ega hind ei sõltu mingitest tingimusest […], mille väärtust [ei ole võimalik määrata] kauba väärtuse määramisel“.

41.

Taurituse deklareeritud hind oli esialgne, nagu oli kokku lepitud kauba müügilepingutes. ( 22 ) Samades lepingutes ja nende lisades oli märgitud, et lõpphind sõltub kahest tegurist, mis olid teada alles pärast importimist, nimelt: kütuse keskmised turuhinnad ja keskmine vahetuskurss. ( 23 )

42.

Need kaks tegurit on „müügitingimused“ tolliseadustiku artikli 70 lõike 1 ja lõike 3 punkti b tähenduses. Sellistena toovad need kaasa nende maksete suuruse kindlaksmääramise, mis ostja ja müüja vahelise lepingulise suhte alusel on müüja jaoks nii olulised, et mõju puudumise korral müük lõpuks ei toimuks. ( 24 )

43.

On tõsi, et tegemist oli maksetega, mille summa ei olnud tollideklaratsiooni esitamise ajal täielikult kindlaks määratud. Nende lõpliku arvutamise tingimused tähendasid siiski, et need olid selgelt kindlaks määratavad kohe pärast lepingute sõlmimist. Ainult juhul, kui see ei oleks nii, tuleks tehinguväärtuse meetod artikli 70 lõike 3 punkti b kohaselt välistada.

44.

Nagu Hispaania valitsus kohtuistungil märkis ja Prantsuse valitsus sellega nõustus, ei sõltu kaks müügitingimust (keskmine kütusehind ja keskmine vahetuskurss) mitte ainult kummagi lepingupoole tahtest, vaid objektiivsetest välistest asjaoludest. Selle tuvastamine oli hõlpsasti kontrollitav tollis, kus deklarant oleks saanud tõendada lõpuks makstud hinda pärast seda, kui kokku lepitud korrigeerimised olid lisatud või lahutatud esialgsest hinnast, mis tulenesid avalikult avaldatud teguritest.

45.

Vastupidi sellele, mida näib väitvat eelotsusetaotluse esitanud kohus, ( 25 ) olen arvamusel, et kaalutlused, mille tõttu Euroopa Kohus tegi kohtuotsuse Hamamatsu Photonics Deutschland, ei ole siinsele kohtuasjale ülekantavad. Ma nõustun selles hinnangus kohtuistungil menetlusse astunud valitsuste ja komisjoni üksmeelse seisukohaga.

46.

Erinevalt kohtuasjast Hamamatsu Photonics Deutschland oli Taurituse sõlmitud lepingutes ette nähtud, et lõpliku müügihinna suhtes kehtivad objektiivsed kergesti kontrollitavad tingimused. Viimati nimetatud kohtuasjas ostis ettevõtja oma emaettevõtjalt kauba, mille eest esitati arve kontsernisisese hinnaga, ning arvetel märgitud toodete summat kontrolliti regulaarselt ja vajaduse korral korrigeeriti seda nn „jääkkasumi“ meetodiga. Selline meetod eeldas minimaalse kasumi jaotamise kombineerimist jääkkasumi jaotamisega proportsionaalselt ja eesmärkide vahemiku kindlaksmääramist, mis määrab kindlaks täiendavate maksete või sissemaksete tegemise. ( 26 )

47.

Kauba väärtuse kindlaksmääramise tingimused kohtuasjas Hamamatsu Photonics Deutschland olid seega oluliselt keerulisemad ja eelkõige oli tollil neid raskem kontrollida kui käesolevas asjas. Leian seega, et selle kohtuotsuse doktriini ei saa laiendada käesolevale menetlusele.

48.

Kokkuvõttes olen arvamusel, et tolliseadustiku artikli 70 lõikes 1 ette nähtud valdav meetod oli sellises olukorras, nagu põhikohtuasjas, asjakohane. Imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavat hinda (mis, nagu ma juba märkisin, on üldjuhul tolliväärtuse arvutamise alus) võidi korrigeerida tagantjärele müügilepingus juba ette nähtud tegurite alusel, mida saab hõlpsalt objektiivselt hinnata, et kajastada selle kauba tegelikku majanduslikku väärtust.

C.

Teine eelotsuse küsimus

49.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on huvitatud tolliseadustiku artikli 173 lõike 3 tõlgendamisest. Ta soovib eelkõige teada, kas deklarant on kohustatud taotlema tollilt selle seadustiku artikli 74 kohaselt määratud ja deklareeritud tolliväärtuse korrigeerimist, kui „kauba eest kõnealuse [seadustiku] artikli 70 lõike 1 tähenduses tegelikult makstav hind, mis ei olnud ega saanudki olla teada deklaratsiooni esitamise ajal, selgub pärast selle kauba vabasse ringlusse lubamist“.

50.

Vastus teisele eelotsuse küsimusele ei pruugi olla vajalik, kui leiab kinnitust, et tehinguväärtus tuleb käesoleval juhul arvutada tolliseadustiku artiklis 70 sätestatud valdava meetodi alusel.

51.

Igal juhul, võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse sõnastust, keskendun oma analüüsis sellele, mis nõuab lõpliku hinna kohandamise mehhanismi kindlaksmääramist, kui selle arvutamine sõltub teatavatest tulevastest (kuid kergesti tuvastatavatest) teguritest.

52.

Niisugusel juhul toimub lõpliku hinna kohandamine kahes etapis: a) selles, mis puudutab deklaratsiooni esitamise hetke, kui teada on ainult esialgne hind; b) selles, mis puudutab hetke, mil vastavalt kehtivatele müügitingimustele määratakse kindlaks tollivormistuse esemeks oleva kauba lõplik hind.

53.

Selleks näeb tolliseadustik ette kaks mehhanismi:

–

esiteks artiklis 166 sätestatu: võib lubada, et „isik suunaks kauba tolliprotseduurile lihtsustatud deklaratsiooni alusel, milles võivad puududa teatavad artiklis 162 osutatud andmed või artiklis 163 osutatud lisadokumendid“. ( 27 ) Seejärel lisatakse lihtsustatud deklaratsioonile täiendav deklaratsioon, mida reguleerib sama seadustiku artikkel 167;

–

teiseks artiklis 73 sätestatu: toll võib lubada, et teatavad summad „[määratakse kindlaks] konkreetsete kriteeriumide alusel […], kui neid ei ole võimalik kindlaks määrata tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäeval“.

54.

Vastavalt tolliseadustiku artiklis 166 ette nähtud mehhanismile deklareerib importija esialgu kauba esialgse hinna ja sel ajal täiendava deklaratsiooniga (tolliseadustiku artikkel 167) lõpliku hinna.

55.

Tolliseadustiku artiklis 73 ette nähtud mehhanism on seevastu mõeldud summadele, mida saab tollideklaratsiooni aktsepteerimise kuupäeval kvantifitseerida üksnes tolli kehtestatud erikriteeriumide alusel.

56.

Vaidluse faktilistel asjaoludel leian, et tuleb kohaldada tolliseadustiku artiklis 166, mitte artiklis 73 sätestatud mehhanismi, kuna kaks müügilepingutes ette nähtud arvutustegurit (kütuse keskmine hind ja keskmine vahetuskurss) võimaldasid lõpphinna summa tollideklaratsiooni esitamise kuupäeval kindlaks määrata. Seega piisas artiklis 166 sätestatud lihtsustatud deklaratsiooni kasutamisest kuni artiklis 167 osutatud lisadeklaratsiooni esitamiseni.

57.

Kui on olemas tõendid, mis võimaldavad tolliväärtuse määravaid summasid arvuliselt kindlaks määrata, ei ole tolliseadustiku artiklis 73 ette nähtud mehhanismi kasutamine, st muude konkreetsete kriteeriumide kehtestamine, vajalik.

58.

Lisaks sellele, et tolliseadustiku artiklites 166 ja 167 sätestatud mehhanism vastab täpsuse nõuetele (tolliseadustiku artikkel 15), tagab see lõpptulemusena kauba tegeliku majandusliku väärtuse kindlaksmääramise. Tolliseadustiku artiklis 73 sätestatud mehhanism ei võimalda seevastu samavõrd täpsust, kuna see toimib kriteeriumide alusel, mis on küll konkreetsed, kuid ei saa kunagi viia nii ebaselge tulemuseni nagu hinnaelemendid, mis määravad täpselt kindlaks imporditud kauba tegeliku majandusliku väärtuse.

59.

Olen juba selgitanud, miks Taurituse teisene hindamismeetod (tolliseadustiku artikli 74 lõige 3) ei olnud asjakohane. Tegemist on puhtalt varumeetodiga, mis piirdub juhtudega, mil tolliväärtust ei ole võimalik määrata isegi sama artikli 74 lõikes 1 ette nähtud meetodite alusel. Viimased on aga kohaldatavad üksnes juhul, kui tolliseadustiku artiklis 70 sätestatud meetodit ei saa kasutada, sest kauba hinnale (tehinguväärtusele) kehtivad tingimused, mis takistavad kauba väärtuse kindlaksmääramist.

60.

Kui – nagu ma soovitan – Taurituse ja tema tarnijate vahel sõlmitud lepingutes sätestatud tingimused viisid lõpphinna kergesti objektiivse kindlaksmääramiseni, oleks tulnud tegeliku tehinguväärtuse leidmiseks kasutada valdavat meetodit (tolliseadustiku artikkel 70).

61.

Lisan, et tolliseadustiku artikli 74 lõikes 3 ette nähtud varumeetodit ei saa loomupäraselt täiendada, kui tohib nii öelda, sama seadustiku artiklis 173 sätestatud parandamise menetlusega. Teisisõnu ei saa neid kahte sätet kokku panna nii, et need moodustaksid kompleksse menetluse nii, nagu on kokku pandud tolliseadustiku artiklid 166 ja 167.

62.

Tolliseadustiku artiklis 166 ette nähtud lihtsustatud deklaratsiooni puhul on nimelt tolliseadustiku artiklis 167 ette nähtud lisadeklaratsioon vajalik täiendus, et tollideklaratsioon terviklikuks muuta (need kaks deklaratsiooni „on ühtne jagamatu dokument“ tolliseadustiku artikli 167 lõike 4 kohaselt).

63.

Neil asjaoludel ei olnud tolliseadustiku artikkel 173, mis käsitleb „tollideklaratsiooni muutmist“, teise eelotsuse küsimuse sõnastuse põhjal kohaldatav.

64.

Tolliseadustiku artikli 173 alusel lubatud muudatuste eesmärk ei ole täiendada varasemat esialgset deklaratsiooni, vaid parandada tollal esitatud lõpliku ja täieliku deklaratsiooni sisu. Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et selliste muudatuste kasutamisele, mis kalduvad kõrvale tollideklaratsiooni tühistamatuse põhimõttest, kohaldatakse piiravat korda. ( 28 )

65.

Teisisõnu võib tollideklaratsioone, mis kajastavad lõplikku hinda, mida ei ole hiljem korrigeeritud, vajaduse korral muuta (kuid mitte täiendada) viitega tolliseadustiku artiklile 173. Seevastu esialgseid hindu sisaldavaid deklaratsioone, mille hilisemat muutmist on kerge kontrollida, peavad reguleerima sama seadustiku artiklid 166 ja 167.

66.

Kui on algusest peale (juba deklareerimise ajal) teada, et kauba hind on ainult esialgne, ei saa seda teavet tolli eest varjata ja oodata lõpliku hinna selgumiseni, et seda esialgse deklaratsiooni muudatusega artikli 173 alusel teatavaks teha.

67.

Algses deklaratsioonis esitatud teabe õigsuse ja täielikkuse huvides, nagu on nõutud tolliseadustiku artikli 15 lõike 2 punktis a, tuleks see asjaolu teatavaks teha juba esialgse deklaratsiooni esitamisel.

68.

Leian seega, et niisugustel asjaoludel nagu käesolevas asjas pidi esialgne deklaratsioon olema lihtsustatud deklaratsioon (tolliseadustiku artikkel 166), mida hiljem täiendatakse vastavalt sama seadustiku artiklile 167. Tolliseadustiku artikli 74 lõike 3 alusel esitatud deklaratsiooni muutmiseks ei olnud vaja kasutada tolliseadustiku artiklit 173, et parandada andmeid, mille ebatäielikkus oli algusest peale teada.

69.

See ei takista loogiliselt tollil maksukontrolli käigus kontrollida tollideklaratsioonides esitatud teabe õigsust ja täielikkust. Eelkõige on tollil õigus kontrollida imporditud kauba majanduslikku väärtust (pärast esialgse hinna asjakohast korrigeerimist tegelikult makstud hind) ning teha vajalikud järeldused impordikäibemaksu ja viivise arvutamiseks.

70.

Teine eelotsuse küsimus ei puuduta siiski tolli kontrollipädevust.

V.

Ettepanek

71.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus) järgmiselt: