Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
15. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2010/13/EL – Audiovisuaalmeedia teenus – Artikli 1 lõike 1 punkti a alapunkt i – Mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ – Artikli 6 lõige 1 – Inimväärikuse kaitse – Liikmesriigi õigusnormid, mis keelavad heade kommetega vastuolus olevad saated – Teenuseosutaja vastutus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 11 – Sõnavabadus – Artikli 52 lõige 1 – Põhiõiguste hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste piiramine
Kohtuasjas C‑591/24,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Administrativen sad Sofia-gradi (Sofia halduskohus, Bulgaaria) 29. augusti 2024. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 11. septembril 2024, menetluses
“Golf Bulgaria“ EOOD
versus
Savet za elektronni medii,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: koja president M. L Arastey Sahún (ettekandja), kohtunikud B. Smulders, E. Regan, J. Passer ja D. Gratsias
kohtujurist: T. Ćapeta,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Bulgaaria valitsus, esindajad: T. Mitova ja R. Stoyanov,
– Euroopa Komisjon, esindajad: O. Gariazzo, C. Georgieva, P.‑J. Loewenthal ja G. Meeßen,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1) (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/1808 (ELT 2018, L 303, lk 69) muudetud redaktsioonis) (edaspidi „direktiiv 2010/13“) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 11.
2 Taotlus on esitatud Bulgaaria õiguse alusel asutatud äriühingu „Golf Bulgaria“ EOOD ja Savet za elektronni medii (elektroonilise meedia nõukogu, Bulgaaria) (edaspidi „SEM“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas viimase otsus, millega määrati kõnealusele äriühingule haldustrahv heade kommetega vastuolus oleva video levitamise eest (edaspidi „vaidlusalune otsus“), on õiguspärane.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Harta
3 Harta artikli 11 lõikes 1 on ette nähtud:
„Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.“
4 Harta artikli 52 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:
„Hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.“
Direktiiv 2010/13
5 Direktiivi 2010/13 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
a) „audiovisuaalmeedia teenus“ –
i) teenus [ELTL] artiklites 56 ja 57 määratletud tähenduses, kui teenuse või selle eristatava osa peamine eesmärk on pakkuda [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiivi 2002/21/EÜ [elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 132)] artikli 2 punktis a määratletud elektroonilise side võrgu kaudu meediateenuse osutaja toimetusvastutuse all üldsusele teavituslikke, meelelahutuslikke või hariduslikke saateid; selline audiovisuaalmeedia teenus on kas käesoleva lõike punktis e määratletud teleülekanne või käesoleva lõike punktis g määratletud tellitav audiovisuaalmeedia teenus;
ii) audiovisuaalne äriteade;
[…]
b) „saade“ – heliga või helita liikuvate kujutiste kogum, mis olenemata selle pikkusest moodustab meediateenuse osutaja koostatud kava või kataloogi raames eraldi elemendi, sealhulgas pikad mängufilmid, videoklipid, spordisündmuste ülekanded, komöödiasarjad, dokumentaalfilmid, lastesaated ja algupärane draama;
c) „toimetusvastutus“ – tõhus kontroll nii saadete valiku kui ka nende (teleülekannete puhul saatekava või tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste puhul programmikataloogi) ülesehituse üle. Toimetusvastutus ei tähenda tingimata riigi õiguse kohast juriidilist vastutust osutatavate teenuste või sisu eest;
d) „meediateenuse osutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus audiovisuaalmeedia teenuse audiovisuaalse sisu valikul ja kes määrab selle esitamise viisi;
[…]
e) „televisiooniteenus“ või „teleülekanne“ (st lineaarne audiovisuaalmeedia teenus) – audiovisuaalmeedia teenus, mida osutab meediateenuse osutaja saatekava alusel saadete samaaegseks vaatamiseks;
[…]
g) „tellitav audiovisuaalmeedia teenus“ (st mittelineaarne audiovisuaalmeedia teenus) – audiovisuaalmeedia teenus, mida osutab meediateenuse osutaja saadete vaatamiseks kasutaja valitud ajal ja kasutaja isikliku taotluse põhjal, võttes aluseks meediateenuse osutaja valitud programmikataloogi;
[…]“.
6 Direktiivi 2010/13 artikli 4 lõikes 1 on ette nähtud:
„Liikmesriigid võivad nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatelt meediateenuse osutajatelt nõuda käesoleva direktiiviga koordineeritud valdkondades üksikasjalikumate või rangemate eeskirjade järgimist, tingimusel et need eeskirjad on kooskõlas liidu õigusega.“
7 Direktiivi artikkel 6 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Ilma et see piiraks liikmesriikide kohustust austada ja kaitsta inimväärikust, tagavad liikmesriigid asjakohaste meetmetega, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate pakutavad audiovisuaalmeedia teenused ei sisalda:
a) vägivallale või vihkamisele õhutamist, mis on suunatud isikute rühma või rühmaliikme vastu harta artiklis 21 osutatud alustel;
b) avalikku üleskutset panna toime terroriakt [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta] direktiivi (EL) 2017/541 [terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK (ELT 2017, L 88, lk 6),] artikli 5 tähenduses.
2. Käesoleva artikli kohaldamiseks võetavad meetmed on vajalikud ja proportsionaalsed ning kooskõlas hartas sätestatud õiguste ja põhimõtetega.“
8 Direktiivi 2010/13 artiklites 28a ja 28b on sätestatud videojagamisplatvormi teenustele kohaldatavad sätted.
Direktiiv (EL) 2018/1972
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1972, millega kehtestatakse elektroonilise side seadustik (ELT 2018, L 321, lk 36), artikli 2 punktis 1 – millega asendati direktiivi 2002/21 artikli 2 punkt a – on sätestatud:
„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
„1) „elektroonilise side võrk“ – ülekandesüsteemid, mis võivad, aga ei pruugi põhineda püsitaristul või kesksel juhtimisel, ja vajaduse korral lülitus- ja marsruutimisseadmed ning muud vahendid, sealhulgas võrguelemendid, mis ei ole aktiivsed, mis võimaldavad edastada signaale kaabli kaudu, raadio teel, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil, kasutades sealhulgas satelliitvõrke, püsivõrke (ahel- ja pakettkommuteeritud võrgud, k.a internet) ja mobiilsidevõrke, elektrikaabelsüsteeme, kui neid kasutatakse signaalide edastamiseks, raadio- ja teleringhäälinguvõrke ja kaabeltelevisioonivõrke, olenemata sellest, millist teavet nende kaudu edastatakse“.
Bulgaaria õigus
10 23. septembri 1998. aasta raadio- ja televisiooniseaduse (Zakon za radioto i televisiata) (DV nr 138, 24.11.1998; põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis; edaspidi „ZRT“) artikli 10 lõikes 1on ette nähtud:
„Meediateenuse osutajad juhinduvad oma tegevuses järgmistest põhimõtetest:
1. sõnavabaduse tagamine;
2. teabe saamise õiguse tagamine;
3. teabeallikate konfidentsiaalsuse austamine;
4. kodanike eraelu puutumatuse kaitse;
5. keeld edastada kodanikevahelist sallimatust õhutavaid saateid;
6. keeld edastada heade kommetega vastuolus olevaid saateid, eelkõige kui need sisaldavad pornograafiat, ülistavad või kiidavad heaks julmust või vägivalda või õhutavad vihkamist rassi, soo, usutunnistuse või rahvuse alusel;
7. vastulause esitamise õiguse tagamine programmides;
8. saadete ja programmide autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste tagamine;
9. bulgaaria keele puhtuse säilitamine.“
11 Selle seaduse artikli 17 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:
„1. Meediateenuse osutajad vastutavad meediateenuste sisu eest.
2. Meediateenuse osutajad on kohustatud keelama toota või pakkuda saateid, mis rikuvad artiklis 10 osutatud põhimõtteid, ning saateid, mis peegeldavad rahvuslikku, poliitilist, etnilist, usulist ja rassilist sallimatust või ülistavad või kiidavad heaks julmust või vägivalda.“
12 Seaduse artikli 20 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. [SEM] on sõltumatu eriasutus, mis reguleerib meediateenuseid ja videojagamisplatvormide teenuseid käesolevas seaduses ette nähtud juhtudel ja korras.
2. Oma tegevuses kasutab [SEM] oma volitusi erapooletult, läbipaistvalt ja kooskõlas [direktiivi 2010/13] eesmärkidega, juhindub avalikest huvidest, tagab väljendusvabaduse, meediateenuse osutajate sõltumatuse, meediapluralismi, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse, tarbijakaitse, juurdepääsetavuse, mittediskrimineerimise, siseturu nõuetekohase toimimise ning ausa konkurentsi edendamise.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
13 5. aprillil 2023 avaldas Golf Bulgaria, kes oli sel kuupäeval SEMi avalikus registris kui mittelineaarse meediateenuse osutaja, internetis artikli pealkirjaga „Émilie Trottinette naerab erivajadustega poisi üle“, millele oli lisatud sotsiaalvõrgust Facebook pärinev video. Sellel kaubanduskeskuses filmitud videol oli näha erivajadustega poissi, kes liigub koera imiteerides käte ja jalgade abil ning keda Emily‑nimeline isik hoiab rihma otsas, samal ajal kui nii viimati nimetatu kui ka teised sama rühma liikmed annavad talle käske „Istu!“, „Anna käppa!“ või „Püüa!“ (õhku visatud joogitopsi kohta) ning ütlevad talle käskude täitmise korral „Tubli koer!“ ja patsutavad tema pead.
14 SEM tuvastas 29. juuni 2023. aasta otsuses, et Golf Bulgaria pani selle video avaldamisega toime haldusrikkumise, nimelt ZRT artikli 17 lõike 2 koostoimes artikli 10 lõike 1 punktiga 6 rikkumise, kuna ta levitas heade kommetega vastuolus olevat videot.
15 Vaidlusaluse otsusega, mis võeti vastu 27. juulil 2023, määras SEM Golf Bulgariale halduskaristusena rahatrahvi 3000 Bulgaaria leevi (BGN) (ligikaudu 1534 eurot). Kuna Sofiyski rayonen sad (Sofia rajoonikohus, Bulgaaria) jättis selle otsuse kaebemenetluses muutmata, esitas Golf Bulgaria kassatsioonkaebuse Administrativen sad Sofia-gradile (Sofia halduskohus, Bulgaaria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
16 Selles kassatsioonkaebuses väidab Golf Bulgaria esiteks, et Sofiyski rayonen sadi (Sofia rajoonikohus) otsus on õigusvastane ja ekslik, sest see on tehtud materiaalõigust ja olulisi menetlusnorme rikkudes, teiseks, et otsuse tegemisega, millega tuvastati haldusrikkumine heade kommetega vastuolus oleva video levitamise eest, ületas SEM oma pädevust sisu kontrollimisel, kuna põhikohtuasjas käsitletava video levitamine ei kuulu mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ alla, ning kolmandaks, et kõnealuse video kvalifitseerimine „heade kommete“ vastaseks ei olnud piisavalt põhjendatud, kuna nimetatud video kajastas avalikus kohas filmitud sündmust, mida oli sotsiaalmeedias juba levitatud.
17 SEM viitab omakorda riigisisesele kohtupraktikale, mis käsitleb mõistet „head kombed“, ja eelkõige Konstitutsionen sadi (Bulgaaria konstitutsioonikohus) otsusele, mille kohaselt on avalik kõlblus valdkond, milles rahvuslikud traditsioonid ja rahvuskultuur on ülima tähtsusega, ei piirdu heade kommete rikkumise keeld üksnes sellega, et tuleb järgida konkreetse ühiskonna traditsioonidest tulenevaid häid ühiskondlikke tavasid, on avalikes huvides näiteks see, et noorte kasvatamise kriteeriumiks oleksid head kombed, ning ei pea seetõttu igal juhul olema tegemist tegeliku rikkumisega. Sellest otsusest nähtub, et headest kommetest lähtuvaid kaalutlusi võib mõista ühiskonna loodud heade ühiskondlike tavade kaitsmise kriteeriumidena, kusjuures selles osas on esmatähtis huvi säilitada ühiskonna kõlbeline terviklikkus. Lisaks väidab SEM, et käesoleval juhul on selge, et hariduslike erivajadustega isikut on alandatud ja tema inimväärikust on rikutud. Õigus sõnavabadusele ei ole aga piiramatu ega tohi viia selleni, et levitatakse haavatavat isikut „mõnitavat“ sisu ning tema suhtes toime pandud „küünilisi ja jõhkraid tegusid“. Lisaks rõhutab SEM, et meediateenuse osutajad aitavad oluliselt kaasa avaliku arvamuse kujunemisele ning seetõttu ei saa aktsepteerida sellist heade kommete, rahvuslike traditsioonide ja kultuuriga vastuolus olevat audiovisuaalset materjali nagu põhikohtuasjas vaidluse all olev video.
18 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisisese kohtupraktika kohaselt kujutab mõiste „head kombed“ endast üldpõhimõtet, mis iseenesest on käitumisnorm, mis selleks, et see oleks kehtiv õigusnorm, tuleks sellisena sätestada konkreetses sotsiaalseid suhteid reguleerivas õigusnormis. Selles kontekstis märkis Varhoven kasatsionen sad (Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus), et „mõiste „head kombed“ tuleks sisustada objektiivsete moraalikategooriate põhjal, mida ühiskond tunnustab, kuid mida ei ole nende sotsiaal-eetilise olemuse tõttu seaduses sätestatud ja mis on sisuliselt seotud keeluga kahjustada teist isikut, kasutades ära tema ebasoodsamat vanuselist, sotsiaalset, tervislikku või majanduslikku olukorda“.
19 Selles kontekstis ja võttes arvesse eelotsusetaotluses esitatud viidet direktiivi 2010/13 artikli 4 lõikele 1, näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas võib asuda seisukohale, et heade kommetega vastuolus olevate saadete edastamise keelu kehtestamist asjaomaste riigisiseste õigusnormidega võib pidada selle sätte tähenduses üksikasjalikumaks või rangemaks meetmeks võrreldes teiste selles direktiivis ette nähtud meetmetega.
20 Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas headele kommetele viitamine selle põhimõtte rikkumise eest karistuste määramise alusena piirab harta artikliga 11 tagatud sõnavabadust või mitte.
21 Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Sofia-grad (Sofia linna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisene õigusnorm, millega on liikmesriigi õigusesse üle võetud üldine õiguspõhimõte, nimelt „head kombed“, mis võimaldab liikmesriigil kehtestada täiendavaid meetmeid, mis muu hulgas näevad ette, et headest kommetest tulenevalt tekib vastutus konkreetse infoühiskonna teenuse eest [direktiivi 2010/13] tähenduses, ja kui see on nii, siis kuivõrd piirab selle abstraktse põhimõtte kohaldamine süütegude eest vastutusele võtmise alusena [harta] artikliga 11 tagatud sõnavabadust?“
Menetlus Euroopa Kohtus
22 Euroopa Kohtu presidendi 14. novembri 2024. aasta otsusega peatati käesolev menetlus kuni menetlust lõpetava lahendi tegemiseni kohtuasjades C‑555/23 ja C‑556/23.
23 Pärast 26. juuni 2025. aasta kohtuotsuse Makeleio ja Zougla (C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484) kuulutamist teatas Euroopa Kohtu president 1. juulil 2025 eelotsusetaotluse esitanud kohtule sellest kohtuotsusest ja palus teada anda, kas viimane soovib seda kohtuotsust arvestades jääda eelotsusetaotluse juurde.
24 See kohus märkis 30. juuli 2025. aasta kirjas, et ta soovib jääda eelotsusetaotluse juurde. Ta selgitas, et erinevalt nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjast puudutab põhikohtuasja ese võimalust rakendada direktiivi 2010/13 nii, et riigisisesesse õiguskorda lisatakse selline õiguse üldpõhimõtte nagu „head kombed“, ning küsimust, mil määral piirab sellise abstraktse põhimõtte kasutamine vastutuse alusena selle rikkumise korral harta artikliga 11 kaitstud sõnavabadust.
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
25 Bulgaaria valitsus leiab, et eelotsusetaotlus ei ole vastuvõetav, väites esiteks, et Euroopa Kohtule esitatud küsimuse ja põhikohtuasja eseme vahel puudub seos, ning teiseks, et ei ole märgitud, milliseid liidu õiguse konkreetseid sätteid tuleb selle vaidluse lahendamiseks tõlgendada.
26 Mis täpsemalt puudutab mainitud seose puudumist, siis väidab see valitsus, et eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub, et see puudutab videojagamisplatvormide pakkujaid. Sellega seoses olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus osundas õiguslikku raamistikku kirjeldades direktiivi 2010/13 artiklite 28a ja 28b sõnastust, mida kohaldatakse videojagamisplatvormi teenustele, samas kui need artiklid ei ole põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased. Ühtlasi puudutab Euroopa Kohtule esitatud küsimus niisugusena, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle sõnastanud, „infoühiskonna teenus[e osutajat] direktiivi 2010/13 tähenduses“ ja võimalust, et seda teenuseosutajat peetakse vastutavaks liikmesriigi õiguses kehtestatud nõuete rikkumise eest. Infoühiskonna teenuseid ei reguleeri aga mitte see direktiiv, vaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta määrus (EL) 2022/2065, mis käsitleb digiteenuste ühtset turgu ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (digiteenuste määrus) (ELT 2022, L 277, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 209). Lisaks nähtub eelotsusetaotluses esitatud faktilistest asjaoludest, et Golf Bulgaria on mittelineaarse meediateenuse osutaja, mis erineb mõistest „infoühiskonna teenuste osutaja“.
27 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (30. aprilli 2026. aasta kohtuotsus Nekilnojamojo turto valdymas, C‑544/24, EU:C:2026:356, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).
28 Käesoleval juhul sisaldab eelotsusetaotlus põhikohtuasja asjaolude üksikasjalikku kirjeldust ning kordab nende riigisiseste õigusnormide sisu, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab selles vaidluses kohaldatavaks, ja riigisisest kohtupraktikat, mida ta samuti peab asjakohaseks. Lisaks võimaldab eelotsusetaotluses esitatud põhjendus mõista, et taotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlused puudutavad ZRT kooskõla direktiiviga 2010/13 ja harta artikliga 11 ning need tulenevad asjaolust, et ZRT artikli 17 lõige 2, mille alusel karistatakse Golf Bulgariat video levitamise eest, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 13, põhineb riigisisese õiguse üldpõhimõttel, nimelt „heade kommete“ põhimõttel. Lisaks nähtub eelotsusetaotluses esitatud asjaoludest piisavalt seose olemasolu ühelt poolt direktiivi 2010/13 ja harta artikli 11 ning teiselt poolt põhikohtuasjas kohaldatavate ZRT sätete vahel.
29 On tõsi, et nagu märkis Bulgaaria valitsus, viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsusetaotluses nii audiovisuaalmeedia teenustele kui ka videojagamisplatvormide teenustele ning osundab nii direktiivi 2010/13 sätteid audiovisuaalmeedia teenuse osutajate kohta kui ka selle direktiivi sätteid, mis käsitlevad niisuguste platvormide pakkujaid. Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsuse küsimuse sõnastuses teatavale infoühiskonna teenusele ja mainib üldiselt direktiivi 2010/13, täpsustamata, milliseid selle direktiivi konkreetseid sätteid tuleks tõlgendada.
30 Samas tuleb kõigepealt arvesse võtta asjaolu, et esiteks nähtub eelotsusetaotluses esitatud faktiliste asjaolude kirjeldusest, et Golf Bulgaria oli kantud SEMi avalikku registrisse mittelineaarse meediateenuse osutajana. Teiseks puudutavad ZRT artikli 10 lõike 1 punkt 6 ja artikkel 17, mille alusel SEM tuvastas, et Golf Bulgaria pani toime rikkumise, mille eest vaidlusaluse otsusega karistati, nende sõnastuse kohaselt meediateenuse osutajaid. Kolmandaks nähtub selle taotluse põhjendustest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis esitada Euroopa Kohtule esimese viiest küsimusest, mille Golf Bulgaria talle eelotsuse saamiseks esitas; see esimene küsimus viitab aga sõnaselgelt „mittelineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste osutajatele“.
31 Seega viivad need asjaolud järeldusele, et hoolimata ühelt poolt sellest, et eelotsuse küsimuse sõnastuses on kasutatud väljendit „infoühiskonna teenus“, ja teiselt poolt sellest, et eelotsusetaotluses on viidatud „videojagamisplatvormi teenustele“, puudutab küsimus „audiovisuaalmeedia teenust“ direktiivi 2010/13 tähenduses.
32 Järgmiseks tuleb märkida, et asjaolu, et Euroopa Kohtule esitatud küsimuste sõnastuses ei ole viidatud liidu õiguse konkreetsetele sätetele, ei muuda eelotsusetaotlust vastuvõetamatuks, kui eelotsusetaotluses esitatud asjaolud võimaldavad Euroopa Kohtul kindlaks teha need liidu õiguse sätted, mille tõlgendamine on vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks põhikohtuasja lahendada. Käesoleval juhul on see nii, kuna eelotsusetaotluse põhjendused võimaldavad Euroopa Kohtul kindlaks teha direktiivi 2010/13 sätted, mida tuleb selleks tõlgendada, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 50–54.
33 Lõpuks ei mõjuta eelotsusetaotluse vastuvõetavust asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab tema arvates kohaldatava õigusliku raamistiku kirjelduses liidu õigusnormidele, mis ei ole põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.
34 Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.
Eelotsuse küsimuse analüüs
Sissejuhatavad kaalutlused
Põhikohtuasjas kõne all oleva video levitamise kvalifitseerimine „audiovisuaalmeedia teenuseks“ ja põhikohtuasja kaebaja kvalifitseerimine „meediateenuse osutajaks“ direktiivi 2010/13 tähenduses
35 Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 30 ja 31, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust mõista nii, et sellega peetakse silmas „audiovisuaalmeedia teenust“ direktiivi 2010/13 tähenduses, ja seega nii, et see põhineb eeldusel, et video levitamine, mille eest vaidlusaluse otsusega karistati, kuulub selle mõiste alla.
36 Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 16, väitis Golf Bulgaria käesoleva kohtuasja aluseks olevas apellatsioonkaebuses, et selle video levitamine ei kuulu nimetatud mõiste alla.
37 Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohtute ja liikmesriigi kohtu pädevuse jaotuse raames on üldjuhul liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida, kas tema menetluses olevas kohtuasjas on liidu õigusnormi kohaldamist nõudvad faktilised tingimused täidetud, ning Euroopa Kohus võib eelotsust langetades teha vajaduse korral täpsustusi, mille eesmärk on suunata liikmesriigi kohut tõlgenduse andmisel (26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
38 Seega peab Euroopa Kohus andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule vajalikud juhised selles direktiivis toodud mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ kohta, et viimane saaks kontrollida, kas põhikohtuasjas vaidluse all oleva video levitamine kuulub tõepoolest selle mõiste alla ning kas Golf Bulgariat tuleb seega pidada „meediateenuse osutajaks“ selle direktiivi tähenduses.
39 Selles kontekstis tuleb meenutada, et direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktis i esitatud määratluse kohaselt tähendab mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ ELTL artiklites 56 ja 57 määratletud teenust, kui teenuse või selle eristatava osa peamine eesmärk on pakkuda direktiivi 2002/21 artikli 2 punktis a määratletud elektroonilise side võrgu kaudu meediateenuse osutaja toimetusvastutuse all üldsusele teavituslikke, meelelahutuslikke või hariduslikke saateid.
40 Lisaks, nagu nähtub direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punktist b, on „saade“ selle direktiivi mõistes „heliga või helita liikuvate kujutiste kogum, mis olenemata selle pikkusest moodustab meediateenuse osutaja koostatud kava või kataloogi raames eraldi elemendi, sealhulgas pikad mängufilmid, videoklipid, spordisündmuste ülekanded, komöödiasarjad, dokumentaalfilmid, lastesaated ja algupärane draama“.
41 Lisaks on direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti d kohaselt „meediateenuse osutaja“ selle direktiivi tähenduses füüsiline või juriidiline isik, kellel on toimetusvastutus audiovisuaalmeedia teenuse audiovisuaalse sisu valikul ja kes määrab selle esitamise viisi.
42 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas vaidluse all olev video avaldati veebisaidil, millel tehakse üldsusele kättesaadavaks artikleid ja audiovisuaalset sisu.
43 Seega näib kõigepealt – tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus seda kinnitab –, et kõnealust videot levitati elektroonilise side võrkude kaudu direktiivi 2018/1972 artikli 2 punkti 1 tähenduses, millega asendati direktiivi 2002/21 artikli 2 punkt a.
44 Järgmiseks, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, võib asuda seisukohale, et see video kuulub põhikohtuasjas kõne all oleval veebisaidil pakutava audiovisuaalse pakkumise kavasse või kataloogi, mistõttu kujutab see endast „saadet“ direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses (vt analoogia alusel 26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 48), ning et see audiovisuaalne pakkumine teenib teavituslikku või meelelahutuslikku eesmärki.
45 Lisaks ei viita miski Euroopa Kohtu käsutuses olevas toimikus sellele, et põhikohtuasjas kõne all oleval veebisaidil pakutaval videote kättesaadavaks tegemise teenusel ei ole iseseisvat sisu ja funktsiooni võrreldes teiste võimalike sellel veebisaidil pakutavate teenustega. Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjas vaidluse all oleva video levitamine toimub teenuse raames, mille peamine eesmärk või mille eristatava osa peamine eesmärk on saadete pakkumine laiale üldsusele.
46 Lõpuks, nagu nähtub direktiivi 2010/13 artikli 1 lõike 1 punkti a alapunktist i ning punktidest c ja d, saab põhikohtuasjas vaidluse all oleva video avaldamine Golf Bulgaria poolt põhikohtuasjas kõne all oleval veebisaidil kuuluda mõiste „audiovisuaalmeedia teenus“ alla üksnes juhul, kui sellel äriühingul on „toimetusvastutus“ selle direktiivi tähenduses sellel veebisaidil kättesaadavaks tehtud audiovisuaalse sisu valikul.
47 Nii on see eeskätt juhul, kui Golf Bulgaria otsustab eelkõige kõnealusel veebisaidil pakutavate videote üleslaadimise ja eemaldamise, sellel veebisaidil videote edastamise ajakava ja kellaaegade, ajavahemiku, mille jooksul on need videod internetikasutajatele kättesaadavad, veebisaidi struktuuri, videote esitamise ja valimise viisi, videote otsingusüsteemi ning veebisaidi sisu ajakohastamise üle (vt analoogia alusel 26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 53).
48 Kuna eelotsusetaotluses ei ole selle kohta mingeid andmeid, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, võttes eelkõige arvesse tingimusi, mis reguleerivad kasutajate edastatud videote avaldamist põhikohtuasjas käsitletaval veebisaidil, kas Golf Bulgaria on tegelikult jätnud endale õiguse otsustada, millised videod sellel veebisaidil avaldatakse ja millised mitte. Kuigi sellest hinnangust nähtub, et lõpliku otsuse sellise avaldamise kohta teeb see äriühing, kuulub toimetusvastutus sellel veebisaidil üldsusele kättesaadavaks tehtud audiovisuaalse sisu, sealhulgas põhikohtuasjas vaidluse all oleva video valiku eest nimetatud äriühingule, ja seda isegi juhul, kui veebis avaldatud videod on loonud ja saatnud kasutajad nende avaldamiseks samal veebisaidil.
49 Eeltoodud kaalutlusi arvestades ja kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamisel lähtuda eeldusest, et esiteks kujutab vaidlusaluse otsusega karistatud video levitamine endast „audiovisuaalmeedia teenust“ direktiivi 2010/13 tähenduses ja teiseks kuulub Golf Bulgaria mõiste „meediateenuse osutaja“ alla selle direktiivi tähenduses.
Põhikohtuasja lahendamiseks asjakohane direktiivi 2010/13 säte
50 Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas vaidluse all olevas videos oli näha, kuidas rühm isikuid alandas hariduslike erivajadustega isikut. Selle asjaolu tõttu kvalifitseeris SEM selle video riigisisese õiguse tähenduses „heade kommetega“ vastuolus olevaks ja karistas seetõttu seda äriühingut heade kommetega vastuolus oleva saate levitamise eest, kusjuures eelotsusetaotluse esitanud kohtus lisas SEM, et nõnda rikuti selle isiku inimväärikust.
51 Tuleb aga meenutada, et direktiivi 2010/13 artikli 6 lõige 1 paneb liikmesriikidele kohustuse mitte ainult austada, vaid ka kaitsta inimväärikust, ning see kohustus tähendab eelkõige, et liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed tagamaks, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate teenuseosutajate pakutavate audiovisuaalmeedia teenuste sisu ei kahjusta inimväärikust (vt selle kohta 26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 67).
52 Järelikult kuuluvad kohustus austada inimväärikust ja seda väärtust riivava sisu levitamise keeld selle sätte kohaldamisalasse (26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 73).
53 Seega võib sellises kontekstis nagu põhikohtuasjas, kus inimväärikuse riivamise karistamiseks vastu võetud otsuse aluseks oli liikmesriigi õigusnorm, mis keelab heade kommetega vastuolus oleva sisu levitamise, see liikmesriigi õigusnorm kuuluda direktiivi 2010/13 artikli 6 lõike 1 kohaldamisalasse. Seevastu ei saa selliseid õigusnorme osas, milles nendega üksnes rakendatakse mainitud artikli 6 lõikes 1 ette nähtud inimväärikuse austamise kohustust ja inimväärikuse riivamise keelamise alust, käsitada nii, et need sisaldavad „üksikasjalikumaid“ või „rangemaid“ reegleid selle direktiivi artikli 4 lõike 1 tähenduses, ning järelikult ei kuulu need viimati nimetatud sätte kohaldamisalasse (vt selle kohta 26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 78).
54 Seega, arvestades põhikohtuasja konkreetseid asjaolusid, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastata direktiivi 2010/13 artikli 6 lõiget 1 arvestades.
Eelotsuse küsimus
55 Sissejuhatavaid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 2010/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb harta artikli 11 alusel tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriik võib riigisiseste õigusnormide alusel, mis selle riigi õiguse üldpõhimõtte alusel keelavad heade kommetega vastuolus olevad saated, karistada meediateenuse osutajat inimväärikust riivava video levitamise eest.
56 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esimesena meenutada, et vastavalt ELTL artikli 288 kolmanda lõigu sõnastusele on direktiivide eesmärkide parimal viisil saavutamiseks jäetud nende rakendamise vormi ja meetodite valik liikmesriikidele, ning nimetatud sättest tuleneb, et direktiivi ülevõtmiseks liikmesriigi õigusesse ei ole seadusandlikud toimingud igas liikmesriigis tingimata vajalikud (14. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Flachglas Torgau, C‑204/09, EU:C:2012:71, punkt 60).
57 Konkreetsemalt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et üldpõhimõtete või ‑normide olemasolu võib muuta täiendavate õiguslike erimeetmete kaudu toimuva ülevõtmise üleliigseks, kuid seda siiski tingimusel, et need normid tagavad ka tegelikkuses direktiivi täieulatusliku kohaldamise, ja juhul, kui direktiivi asjasse puutuva sätte eesmärk on eraõiguslikele isikutele õiguste andmine, peab nendest põhimõtetest tulenev õiguslik raamistik olema piisavalt täpne ja selge ning õigustatud isikutel peab olema võimalik teada saada kõigist oma õigustest ja vajaduse korral nendele riigisiseses kohtus tugineda (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus Ultimo Portfolio Investment (Luxembourg), C‑303/20, EU:C:2021:479, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Seda kohtupraktikat arvestades võib asuda seisukohale, et kuigi – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 51 ja 52 – direktiivi 2010/13 artikli 6 lõige 1 kohustab liikmesriike audiovisuaalmeedia teenuste valdkonnas kaitsma inimväärikust, tagades seda väärtust kahjustava sisu keelu, ei ole põhimõtteliselt välistatud, et see säte võetakse liikmesriigi õiguskorda üle riigisiseste õigusnormide alusel, millega keelatakse vastavalt selle riigi õiguse üldpõhimõttele heade kommetega vastuolus olevad saated, tingimusel et nendest riigisisestest õigusnormidest tulenev õiguslik raamistik on piisavalt täpne ja selge, et võimaldada meediateenuste osutajatel teada, et heade kommetega vastuolus oleva saate mõiste alla kuulub ka inimväärikust riivava video levitamine.
59 Lisaks tuleb meenutada, et õiguskindluse põhimõte nõuab esiteks, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiseks, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, eriti kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. See põhimõte nõuab esmajoones, et õigusnormid võimaldaksid puudutatud isikutel täpselt teada nende kohustuste ulatust, mis on nende õigusnormidega neile pandud, ning et neil isikutel oleks võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (21. mai 2026. aasta kohtuotsus Across Fiduciaria jt, C‑684/24 ja C‑685/24, EU:C:2026:410, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Õiguskindluse nõuet tuleb eriti rangelt järgida siis, kui tegemist on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi. Täpsemalt on Euroopa Kohus otsustanud, et sanktsiooni, isegi kui see ei ole karistusõiguslik, võib määrata üksnes juhul, kui selleks on olemas selge ja üheselt mõistetav õiguslik alus (vt selle kohta 26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Koninklijke Coöperatie Cosun, C‑248/04, EU:C:2006:666, punktid 79 ja 80 ning seal viidatud kohtupraktika).
61 Selles kontekstis tuleb meenutada, et mis puudutab süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet, mis on tagatud harta artikli 49 lõikes 1, mida kohaldatakse karistusõiguse valdkonnas (vt selle kohta 1. augusti 2025. aasta kohtuotsus BAJI Trans, C‑544/23, EU:C:2025:614, punkt 62), siis see põhimõte, mis on õiguskindluse üldpõhimõtte konkreetne väljendus, nõuab eelkõige, et seadus määratleks selgelt süüteod ja nende eest määratavad karistused, et tagada ettenähtavus nii süüteo määratluse kui ka karistuse kindlaksmääramise osas. See tingimus on täidetud, kui isik saab asjaomase sätte sõnastusest ja vajaduse korral asjaomaste liikmesriigi kohtute poolt sellele antud tõlgendusest aru, milline tegu või tegevusetus toob kaasa tema kriminaalvastutuse (26. juuni 2025. aasta kohtuotsus Makeleio ja Zougla, C‑555/23 ja C‑556/23, EU:C:2025:484, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika). See ei saa mingil juhul olla teisiti karistuste puhul, mis ei ole kriminaalkaristused.
62 Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas meediateenuse osutajal on võimalik ZRT sõnastust arvestades ning vajaduse korral Konstitutsionen sadi (konstitutsioonikohus) ja Varhoven kasatsionen sadi (kõrgeim kassatsioonikohus) poolt sellele antud tõlgenduse abil teada, et nendes riigisisestes õigusnormides ette nähtud heade kommetega vastuolus olevate saadete levitamise keeld on kohaldatav ka inimväärikust riivava video levitamisele.
63 Teisena, mis puudutab küsimust, kas riigisisesed õigusnormid, millel on käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud tunnused ning mis vastavad selguse ja täpsuse nõuetele selle kohtuotsuse punktides 57–61 viidatud kohtupraktika tähenduses, rikuvad harta artikliga 11 kaitstud õigust sõnavabadusele, siis tuleb meenutada, et viidatud artikliga 11 tagatud õigused ja vabadused ei ole absoluutsed eelisõigused, vaid neid tuleb arvesse võtta vastavalt nende ülesandele ühiskonnas. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib hartaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist siiski piirata ainult seadusega, arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust, ning proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ja vastavad tegelikult liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi (26. veebruari 2026. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (õigus pakkuda meediateenuseid teataval raadiosagedusel), C‑92/23, EU:C:2026:108, punktid 365 ja 367 ning seal viidatud kohtupraktika).
64 Harta artikli 1 kohaselt on inimväärikus puutumatu. Seda tuleb austada ja kaitsta.
65 Selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17) nähtub, et inimväärikus selle artikli 1 tähenduses ei ole mitte ainult põhiõigus iseenesest, vaid moodustab põhiõiguste tegeliku aluse. Sellega seoses on neis selgitustes viidatud eelkõige inimõiguste ülddeklaratsioonile, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 10. detsembril 1948 ja mille preambulisse lisati inimväärikus täpsustusega, et „inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus“. Sellest tuleneb nimetatud selgituste kohaselt, et mitte ühtegi hartas sätestatud õigust ei tohi kasutada teise inimese väärikuse riivamiseks ning et inimese väärikus on osa hartas sätestatud õiguste põhiolemusest. Seda ei tohi seega riivata isegi siis, kui piiratakse mõnda õigust (21. aprilli 2026. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (liidu väärtused), C‑769/22, EU:C:2026:326, punkt 486).
66 Eeltoodust tuleneb, et kohustus austada häid kombeid, mis kujutab endast inimväärikuse kaitsmise vahendit, keelates seda väärtust riivava sisu levitamise, nagu on nõutud direktiivi 2010/13 artikli 6 lõikes 1, vastab esiteks sõnavabaduse piiramise õiguspärasele alusele ja teiseks, arvestades sellest tulenevat vabaduse piiramist, on tingimata proportsionaalne meede harta artikli 52 lõike 1 tähenduses.
67 Seega ei riku riigisisesed õigusnormid, millel on käesoleva kohtuotsuse punktis 55 nimetatud tunnused ning mis vastavad selguse ja täpsuse nõuetele selle kohtuotsuse punktides 57–61 viidatud kohtupraktika tähenduses, harta artikliga 11 kaitstud õigust sõnavabadusele.
68 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb küsimusele vastata, et direktiivi 2010/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb harta artikli 11 alusel tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, et liikmesriik võib riigisiseste õigusnormide alusel, mis selle riigi õiguse üldpõhimõtte alusel keelavad heade kommetega vastuolus olevad saated, karistada meediateenuse osutajat inimväärikust riivava video levitamise eest, tingimusel et sellise teenuse osutajatel on võimalik nende riigisiseste õigusnormide sõnastuse ja vajaduse korral neile normidele liikmesriigi kohtute antud tõlgenduse põhjal teada, et selline keeld hõlmab seda väärtust riivavaid saateid.
Kohtukulud
69 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/1808 muudetud redaktsioonis) artikli 6 lõiget 1 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 11 alusel
tõlgendada nii, et
sellega ei ole vastuolus, et liikmesriik võib riigisiseste õigusnormide alusel, mis selle riigi õiguse üldpõhimõtte alusel keelavad heade kommetega vastuolus olevad saated, karistada meediateenuse osutajat inimväärikust riivava video levitamise eest, tingimusel et sellise teenuse osutajatel on võimalik nende riigisiseste õigusnormide sõnastuse ja vajaduse korral neile normidele liikmesriigi kohtute antud tõlgenduse põhjal teada, et selline keeld hõlmab seda väärtust riivavaid saateid.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: bulgaaria