Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

DEAN SPIELMANN

esitatud 9. juulil 2026(1)

Kohtuasi C‑170/25 P

Euroopa Komisjon

versus

TP

Apellatsioonkaebus – Riigihanked – Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – Hageja kaheks aastaks kõrvalejätmine 2018. aasta finantsmäärusega reguleeritud hankemenetlustest, liidu vahendite haldamiseks väljavalimisest ja 11. Euroopa Arengufondist rahastatavatest hankemenetlustest – 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkt e – Kohustus hinnata puudutatud isiku käitumist konkreetselt ja individuaalselt – Kõrvalejätmise otsuse õiguslik kvalifikatsioon – Tühistamise ja kahju hüvitamise hagi






 Sissejuhatus

1.        Käesolevas apellatsioonkaebuses palub Euroopa Komisjon tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 18. detsembri 2024. aasta kohtuotsuse TP vs. komisjon (T‑776/22, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2024:908), milles Üldkohus tühistas tema 1. oktoobri 2022. aasta otsuse, millega TP jäeti kõrvale määrusega (EL, Euratom) 2018/1046(2) reguleeritud või määrusega (EL) 2018/1877(3) rahastatavatest väljavalimismenetlustest ning liidu vahendeid haldavaks üksuseks valimisest (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2.        Euroopa Kohtu soovil piirdun käesolevas ettepanekus apellatsioonkaebuse esimese väitega. Esiteks uurin, kas vastutav eelarvevahendite käsutaja (käesoleval juhul komisjon) on sellise kõrvalejätmise otsuse tegemisel automaatselt seotud selle lepingu suhtes pädeva kohtu järeldustega, kuhu oli eelnevalt pöördutud. Teiseks analüüsin, kas – nagu Üldkohus otsustas – vastutav eelarvevahendite käsutaja peab kõrvalejätmise otsuse tegemiseks läbi viima individuaalse hindamise, sealhulgas solidaarselt vastutavatest ettevõtjatest koosneva konsortsiumi puhul, mis annab mulle võimaluse käsitleda kõrvalejätmise õiguslikku olemust.

 Õiguslik raamistik

 2018. aasta finantsmäärus

3.        2018. aasta finantsmääruse artiklis 135 „Liidu finantshuvide kaitse riskide avastamise, menetlusest kõrvalejätmise ja rahaliste karistuste kohaldamise teel“ on sätestatud:

„1.      Selleks et kaitsta liidu finantshuve, loob komisjon varajase avastamise ja menetlusest kõrvalejätmise süsteemi ning haldab seda.

Selle süsteemi eesmärk on hõlbustada järgmist:

a)      selliste lõikes 2 osutatud isikute või üksuste varajane avastamine, kes ohustavad liidu finantshuve;

b)      selliste lõikes 2 osutatud isikute või üksuste kõrvalejätmine menetlusest, kelle puhul valitseb üks artikli 136 lõikes 1 osutatud kõrvalejätmist põhjustav olukord;

c)      vahendite saajatele rahalise karistuse määramine artikli 138 kohaselt.

2.      Varajase avastamise ja menetlusest kõrvalejätmise süsteemi kohaldatakse järgmise suhtes:

a)      osalejad ja vahendite saajad;

b)      üksused, kelle suutlikkusele taotleja või pakkuja kavatseb toetuda, või töövõtja alltöövõtjad;

[…]

4.      Käesoleva artikli lõikes 2 osutatud isikute või üksuste menetlusest kõrvalejätmise või vahendite saajale rahalise karistuse määramise otsus tehakse lõpliku kohtuotsuse või artikli 136 lõikes 1 osutatud menetlusest kõrvalejätmise olukordade puhul lõpliku haldusotsuse alusel või artikli 136 lõikes 2 nimetatud juhtudel artiklis 143 osutatud toimkonna esialgse õigusliku hinnangu alusel, et tagada nende olukordade tsentraliseeritud hindamine. […]“.

4.        2018. aasta finantsmääruse artiklis 136 „Menetlusest kõrvalejätmise kriteeriumid ja menetlusest kõrvalejätmise otsused“ on sätestatud:

„1.      Vastutav eelarvevahendite käsutaja jätab artikli 135 lõikes 2 osutatud isiku või üksuse käesoleva määrusega reguleeritud väljavalimismenetlusest kõrvale või ei vali teda liidu vahendite haldajaks, kui nimetatud isik või üksus on ühes või mitmes järgmises olukorras:

[…]

e)      eelarvest rahastatava juriidilise kohustuse täitmisel on isiku või üksuse peamiste kohustuste täitmise osas esinenud märkimisväärseid puudusi, mis:

i)      on viinud juriidilise kohustuse ennetähtaegse lõpetamiseni;

ii)      on viinud leppetrahvide või muude lepingujärgsete karistuste kohaldamiseni või

iii)      avastati eelarvevahendite käsutaja, [Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF)] või kontrollikoja poolt tehtud kontrollide, auditite või juurdluste tulemusena;

[…]

2.      Lõpliku kohtuotsuse või asjakohaselt juhul lõpliku haldusotsuse puudumisel käesoleva artikli lõike 1 punktides c, d, f, g ja h nimetatud juhtudel või käesoleva artikli lõike 1 punktis e nimetatud juhul jätab vastutav eelarvevahendite käsutaja artikli 135 lõikes 2 nimetatud isiku või üksuse menetlusest kõrvale kõnealustes punktides osutatud tegevusele antud esialgse õigusliku hinnangu alusel, võttes arvesse artiklis 143 osutatud toimkonna soovituses sisalduvaid tuvastatud asjaolusid või muid järeldusi.

[…]

Esimeses lõigus osutatud asjaolud ja järeldused hõlmavad eelkõige järgmist:

a)      määruse (EL) 2017/1939[(4)] kohases tõhustatud koostöös osalevate liikmesriikide puhul Euroopa Prokuratuuri korraldatud ning kontrollikoja, OLAFi või siseaudiitori korraldatud auditite või juurdluste või eelarvevahendite käsutaja vastutusel korraldatud mis tahes muu kontrolli, auditi või kontrollimise käigus kindlaks tehtud asjaolud;

b)      mittelõplikud haldusotsused, mis võivad hõlmata kutseala eetiliste normide kohaldamise kontrolli eest vastutava pädeva järelevalveorgani võetud distsiplinaarmeetmeid;

c)      asjaolud, millele on osutatud liidu vahendeid artikli 62 lõike 1 esimese lõigu punkti c kohaselt haldavate isikute ja üksuste otsustes;

d)      teave, mille on edastanud artikli 62 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt liidu vahendeid haldavad üksused, nagu on sätestatud artikli 142 lõike 2 punktis d;

e)      liidu konkurentsiõiguse rikkumist puudutavad komisjoni otsused või liidu või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumist puudutavad pädeva siseriikliku asutuse otsused.

[…]“.

 Direktiiv 2014/24

5.        Direktiivi 2014/24/EL(5) artikli 57 lõike 4 punktis g on sätestatud:

„Avaliku sektori hankija võib jätta ettevõtja hankemenetluses osalemisest kõrvale või liikmesriigid võivad temalt nõuda ettevõtja hankemenetluses osalemisest kõrvalejätmist, kui ettevõtja on ühes järgmises olukorras:

[…]

g)      kui ettevõtja puhul on esinenud tõsiseid või pidevaid puudujääke varasema riigihankelepingu või avaliku sektori hankijaga sõlmitud varasema hankelepingu või varasema kontsessioonilepingu kohase olulise nõude täitmisel, mille tulemusel on see leping tulnud enneaegselt lõpetada, makstud kahjutasu või rakendatud sellega võrreldavaid sanktsioone;“.

 Vaidluse taust

6.        Vaidluse tausta, nagu see nähtub vaidlustatud kohtuotsustest, saab kokku võtta järgmiselt.

7.        Esimese kohtuastme hageja sõlmis 26. juunil 2009 konsortsiumilepingu ühe teise partneräriühinguga, et osaleda komisjoni algatatud ehitustööde riigihankemenetluses ühe ehitise kaasajastamiseks.

8.        Komisjon otsustas sõlmida hankelepingu TP-st ja tema partneräriühingust koosneva konsortsiumiga. Selle kohta sõlmiti 5. oktoobril 2009 leping. Tööd algasid 2009. aasta novembris ja lõppesid 2011. aasta novembris.

9.        2012. aasta veebruaris avastati töödes puudusi. Seepeale viis tööde eest vastutav insener läbi uuringu ning partneräriühing tegi konsortsiumi nimel sellest uuringust ja inseneri juhistest lähtudes parandusi. Komisjon, kes ei olnud rahul partneri tehtud parandustega, saatis 17. detsembril 2013 konsortsiumile kõnealuse lepingu ennetähtaegse ülesütlemise teate. Konsortsium saatis 14. jaanuaril 2014 omakorda selle lepingu ülesütlemise teate.

10.      Komisjon ja konsortsium leppisid kokku, et nad lahendavad oma lepingu ülesütlemisega seotud vaidluse, esitades selle vaidluste lahendamise komiteele. Vaidluste lahendamise komitee märkis 3. juuli 2014. aasta otsuses, et ehitise funktsionaalsusega seotud probleemid olid tingitud projekti puuduste ja tööde teostamise puuduste koosmõjust, mille eest olid vastutavad nii komisjon kui ka konsortsium. Komisjon nõudis, et ehitise kohta tehtaks uus uuring, mille tulemusel esitati 17. juulil 2017 aruanne. Eelkõige sellele aruandele tuginedes algatas komisjon 15. septembril 2017 Rahvusvahelise Kaubanduskoja (ICC) vahekohtu reeglite alusel vahekohtumenetluse.

11.      ICC egiidi all moodustatud vahekohus (edaspidi „vahekohus“) tegi 11. veebruaril 2020 osalise vahekohtuotsuse, milles ta tuvastas vaidlusaluse lepingu alusel tehtud tööde juures 6757 puudust, mis jäid komisjoniga jagatud vastutuse alla 60% ulatuses ja konsortsiumi vastutuse alla 40% ulatuses. Vahekohus kvalifitseeris 19. juuli 2022. aasta lõpliku otsusega konsortsiumi käitumise raskeks hooletuseks ning mõistis TP-lt ja partneräriühingult liidu kasuks solidaarselt välja summa, mis vastab ehitise parandamiseks vajalikele kuludele. Mõlemad vahekohtu otsused kaevati edasi.

12.      Komisjon pöördus 2021. aasta veebruaris 2018. aasta finantsmääruse artikli 143 alusel moodustatud institutsioonidevahelise toimkonna poole, kelle ülesanne on anda soovitusi vajaduse kohta teha otsuseid menetlustest kõrvalejätmise ja rahaliste karistuste määramise kohta asjades, mille on talle edastanud komisjon või muud liidu institutsioonid ja asutused.

13.      Komisjon võttis 1. oktoobril 2022 selle toimkonna soovituse alusel vastu vaidlusaluse otsuse.

 Vaidlusalune otsus

14.      Selles otsuses meenutas komisjon kõigepealt konsortsiumile viidates konteksti ja faktilisi asjaolusid, mis on kindlaks tehtud osaliste ja lõplike vahekohtuotsuste põhjal, nimelt et 60% ulatuses oli vastutav hankija (käesoleval juhul komisjoni) ja 40% ulatuses töövõtja (käesoleval juhul konsortsium) ning et arvestades konsortsiumi vastutusel olevate puuduste mahtu, oli TP tegevus konsortsiumi liikmena raskelt hooletu. Seejärel analüüsis komisjon vaidlusaluses otsuses TP argumente ja lükkas need järgemööda tagasi. Lõpuks hindas ta faktilist olukorda ja tuvastas seoses sellega, et TP ei olnud täitnud „konsortsiumi liikmena“ erinevaid otsuses nimetatud lepingulisi kohustusi.

15.      Seetõttu otsustas komisjon vastutava eelarvevahendite käsutajana, võttes TP puhul arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, jätta ta kaheks aastaks kõrvale 2018. aasta finantsmäärusega reguleeritud hankemenetlustes osalemisest ja liidu vahendite kasutamiseks väljavalimisest ning määruse 2018/1877 alusel 11. Euroopa Arengufondist rahastatavatest hankemenetlustest, kuna tal olid ilmnenud tõsised puudused liidu eelarvest rahastatavast lepingust tulenevate peamiste kohustuste täitmisega, mis tõi kaasa selle lepingu ennetähtaegse lõpetamise.

 Vaidlustatud kohtuotsus

16.      TP nõudis Üldkohtu kantseleisse 13. detsembril 2022 saabunud hagiavalduses vaidlusaluse otsuse tühistamist, tekitatud kahju hüvitamist ja kohtukulude väljamõistmist komisjonilt. TP põhjendas oma nõuet kolme väitega. Vaidlustatud kohtuotsusega nõustus Üldkohus TP esimese väitega ja tühistas vaidlusaluse otsuse, leides, et hagi kahte ülejäänud väidet ei ole vaja analüüsida.

17.      Täpsemalt väitis hageja oma esimeses väites, et 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkt e kohustab vastutavat eelarvevahendite käsutajat asjaomase isiku või üksuse tegevust individuaalselt hindama, mida komisjon käesoleval juhul ei teinud.

18.      Üldkohus märkis, et ta kasutab sellele argumendile vastamisel kaheetapilist lähenemisviisi.(6) Seejärel tõlgendas ta kõigepealt seda sätet grammatiliselt, kontekstipõhiselt ja teleoloogiliselt ning leidis, et lepingu suhtes pädeva kohtu (käesoleval juhul vahekohtu) poolt lepinguliste kohustuste rikkumise tuvastamise ja vastutava eelarvevahendite käsutaja (käesoleval juhul komisjoni) poolt menetlusest kõrvalejätmise otsuse tegemise vahel puudub automaatne seos.(7) Lõpuks uuris ta teises etapis, kas eksisteeris kohustus hinnata enne menetlusest kõrvalejätmise otsuse vastuvõtmist puudutatud isiku käitumist individuaalselt, ja tegi selle kohta jaatava järelduse.(8) Sellega seoses leidis Üldkohus, et komisjon, nagu ta kohtuistungil möönis, piirdus vaidlusaluses otsuses sellega, et tugines apellandi kui konsortsiumi liikme solidaarvastutusele, võtmata arvesse tema individuaalset käitumist ja analüüsimata iga lepingupartneri individuaalset vastutust.(9)

 Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte taotlused

19.      Komisjon esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 28. veebruaril 2025. Ta palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ja teha ise vaidluse kohta otsus, jättes vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamishagi rahuldamata vastavalt tema poolt esitatud kostja vastusele. Teise võimalusena palub ta Euroopa Kohtul saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, et viimane teeks otsuse tühistamishagi kahe teise väite kohta. Ta palub mõista kõik käesoleva menetluse ja Üldkohtu menetlusega seotud kohtukulud välja TP-lt.

20.      TP palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista käesoleva astme kohtukulud välja komisjonilt.

 Analüüs

21.      Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet.(10) Esimeses väites, mida ainsana käesolevas ettepanekus analüüsitakse, väidab komisjon, et Üldkohtu kaheetapiline arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuses viis ta 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e tõlgendamisel õigusnormi rikkumiseni. Ta väidab esiteks, et see artikkel ei välista tema poolt kõrvalejätmise otsuse tegemist peamiselt või isegi ainult vahekohtu järelduste alusel (esimene etapp). Teiseks vaidleb ta vastu sellele, et vastutav eelarvevahendite käsutaja on kohustatud enne kõrvalejätmise otsuse tegemist puudutatud üksuse tegevust individuaalselt hindama, kui konsortsiumil on solidaarvastutus (teine etapp).

22.      Analüüsin neid kahte komisjoni argumenti järgemööda.

 Lepingu suhtes pädeva kohtu järelduste mõju kõrvalejätmise otsusele – automaatne mõju puudub

23.      Kõigepealt on kasulik meelde tuletada, et liidu institutsioonide, organite või asutuste sõlmitud riigihankelepingute suhtes kohaldatavad eeskirjad ei tulene mitte ainult hankija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingul põhinevast lepingulisest raamistikust, vaid ka haldusraamistikust, mille moodustavad 2018. aasta finantsmääruse sätted.

24.      Nii võib hankijast institutsiooni (käesoleval juhul komisjoni) vastutav eelarvevahendite käsutaja – paralleelselt lepingulise suhtega selle institutsiooni ja tema lepingupartneri vahel – teha 2018. aasta finantsmääruse alusel teatud asjaoludel menetlusest kõrvalejätmise otsuse isiku või üksuse suhtes, kes ohustab liidu finantshuve. See isik lisatakse seejärel nende isikute või üksuste loetellu, kes on liidu eelarvest rahastatavatest lepingutest kõrvale jäetud.(11)

25.      Komisjoni argumendid tõstatavad küsimuse, milline on seos ühelt poolt lepingulise raamistiku ja teiselt poolt menetlusest kõrvalejätmise otsust reguleerivast 2018. aasta finantsmäärusest tuleneva haldusraamistiku vahel.

26.      Kuigi komisjon näib nõustuvat sellega, et vastutav eelarvevahendite käsutaja peab faktilisi asjaolusid õiguslikult kvalifitseerima, väidab ta sisuliselt, et vastupidi Üldkohtu seisukohale võib selline kvalifikatsioon automaatselt tuleneda lepingu suhtes pädeva kohtu otsusest.

27.      Need argumendid tuleb minu arvates tagasi lükata, kuna nad võimaldavad vastutaval eelarvevahendite käsutajal jätta vaidlusalused rikkumised individuaalselt hindamata.

28.      On tõsi, et need  kaks õiguslikku raamistikku – lepinguline ja halduslik – ei ole teineteisest sõltumatud, kuna menetlusest kõrvalejätmise otsus tehakse muu hulgas siis, kui asjaomane isik või üksus on 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e ette nähtud olukorras, nimelt „eelarvest rahastatava juriidilise kohustuse täitmisel on […] peamiste kohustuste täitmise osas esinenud märkimisväärseid puudusi“. Selles kontekstis võivad lepingu suhtes pädeva kohtu tuvastatud faktilised asjaolud lepinguliste kohustuste rikkumise kohta viia selleni, et vastutav eelarvevahendite käsutaja teeb 2018. aasta finantsmääruse alusel menetlusest kõrvalejätmise otsuse.(12) Selles suhtes on lepingu rikkumise ja haldusliku kõrvalejätmise meetme vahel tihe seos. See asjaolu ei ole aga vaidluse all.

29.      Ent selline seos ei tähenda siiski, et lepingu suhtes pädeva kohtu järelduste põhjal tehakse automaatselt menetlusest kõrvalejätmise otsus, ja seda järgmistel põhjustel.

30.      Esiteks viitab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e sõnastus asjaomase lepingupoole „peamiste“ kohustuste „märkimisväärsele“ rikkumisele. Sellest järeldub, et igasugune lepingu rikkumine, mis toob küll kaasa lepingu ennetähtaegse lõpetamise või leppetrahvi või lepingulise kahjuhüvitise kohaldamise, ei vasta tingimata menetlusest kõrvalejätmise otsuse tegemise tingimustele. Vastutava eelarvevahendite käsutaja kaalutlusõigust menetlusest kõrvalejätmise otsuse vastuvõtmisel ei saa eitada ja see ei kehti mitte ainult asjaomase lepingulise kohustuse „peamisuse“ suhtes, vaid ka selle rikkumise „märkimisväärsuse“ suhtes(13).

31.      Sellega seoses märgin, et lepingulisel õiguskaitsevahendil (lepingu ennetähtaegne lõpetamine ja/või kahjuhüvitise maksmine) ja menetlusest kõrvalejätmisel, mis on halduslikku laadi, ei ole sama eesmärk, kuna esimese eesmärk on karistada ettevõtjat selle eest, et ta on jätnud täitmata oma kohustused teise lepingupoole ees, samas kui teise eesmärk on kaitsta liidu finantshuve. Vaidluse korral on hagide alused ja nende raames võimalikud nõuded ühelt poolt lepingu suhtes pädevas kohtus ja teiselt poolt menetlusest kõrvalejätmise õiguspärasuse suhtes pädevas kohtus erinevad.(14) See õigusliku laadi ja eesmärkide erinevus nende kahe meetme vahel tähendab vastutava eelarvevahendite käsutaja jaoks vajadust jätta liidu eelarve kaitsmise eesmärgi seisukohast hinnangu andmisel kõrvale lepinguline loogika.

32.      Seega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 märkis, tähendavad 2018. aasta finantsmäärusest tulenevad tingimused, mis on eraldiseisvad lepingulistest tingimustest, et vastutaval eelarvevahendite käsutajal on vaidlusaluste faktiliste asjaolude hindamisel kaalutlusõigus, mis seisab lepingu suhtes pädeva kohtu antavast hinnangust eraldi.

33.      Teiseks tuleneb automaatse seose puudumine lepingu suhtes pädeva kohtu poolt lepinguliste kohustuste rikkumise tuvastamise ja vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt menetlusest kõrvalejätmise otsuse tegemise vahel ka 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 kontekstist.

34.      Nimelt on selle määruse põhjenduses 76 märgitud, et „[v]õimalus teha otsuseid kõrvalejätmise või rahaliste karistuste määramise kohta ei sõltu võimalusest kohaldada lepingujärgseid karistusi, näiteks leppetrahve“.(15)

35.      Lisaks on 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõikes 2 sätestatud, et lõpliku kohtuotsuse puudumisel, nagu käesoleval juhul, peab vastutav eelarvevahendite käsutaja hindama olukorda, „võttes arvesse“ artiklis 143 osutatud toimkonna soovituses sisalduvaid tuvastatud asjaolusid või muid järeldusi.

36.      Pealegi, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 märkis, erineb 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e sõnastus selle sätte punktide b, c, d, f, g ja h sõnastusest, kuna punktis e viidatakse otseselt asjaomasele käitumisele, mitte kohtuotsusele või haldusotsusele, millega vastutavast eelarvevahendite käsutajast eraldiseisev asutus, näiteks lepingu suhtes pädev kohus, on andnud sellele käitumisele eelneva hinnangu.

37.      See lähenemisviiside erinevus kinnitab, et lepingulises raamistikus antud kvalifikatsioon, mis on küll üks arvesse võetavatest teguritest, ei saa siiski olla vastutavale eelarvevahendite käsutajale automaatselt siduv, vaid ta säilitab kõrvalejätmise otsuse vastuvõtmisel oma kaalutlusõiguse.

38.      Lisan, et 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 3 kohaselt teeb vastutav eelarvevahendite käsutaja menetlusest kõrvalejätmise otsuse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes eelkõige arvesse raskendavaid või kergendavaid asjaolusid, mis on seotud näiteks olukorra tõsidusega, kõnealuse rikkumise tuvastamisest möödunud ajaga, selle kestusega, võimaliku kordumisega, tahtluse või hooletusega, asjaomaste summadega ja isiku koostööga. Vastutava eelarvevahendite käsutaja kaalutlusõigust tuleb seega tingimata kasutada kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis välistab komisjoni väidetava automaatse seose.(16)

39.      Samamoodi tuleneb vastutavale eelarvevahendite käsutaja kaalutlusruum 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 teistest lõigetest. Nii on selle sätte lõikes 5 ette nähtud, et ajutise kõrvalejätmise otsuse võib teha ilma selle määruse artiklis 143 osutatud toimkonna soovituseta juhul, kui „ohustaks[e] tõsiselt ja otseselt liidu finantshuve“, mis eeldab asjaomase ohu hindamist. Samuti on selle artikli lõigetes 6 ja 7 ette nähtud juhud, mil kõrvalejätmist ei toimu, seda eelkõige juhul, kui asjaomane isik või üksus on võtnud parandusmeetmeid, mis tähendab, et vastutav eelarvevahendite käsutaja kasutab selles osas oma kaalutlusõigust.

40.      Sellest järeldub, et 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e kontekst kinnitab vastutava eelarvevahendite käsutaja kaalutlusruumi olemasolu ning automaatse seose puudumist lepingu suhtes pädeva kohtu järelduste ja menetlusest kõrvalejätmise otsuse vahel.

41.      Leian, et seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni argument, et lepingupoolte lepingulise käitumise analüüsimine on eriti oluline ja et vastutav eelarvevahendite käsutaja on alati kohustatud tema poolt tehtavat kõrvalejätmise otsust põhjendama, olgu siis põhjenduseks lepinguliste kohustuste täitmata jätmine või mõni muu 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõikes 1 ette nähtud põhjus. Minu arvates ei ole need asjaolud kuidagi vastuolus vastutava eelarvevahendite käsutaja kaalutlusõigusega selles valdkonnas, eelkõige selle kindlakstegemisel, kas rikkumine on „märkimisväärne“ ja kas see on seotud „peamiste“ kohustustega. Asjaolu, et ta peab oma kõrvalejätmise otsust selles osas põhjendama, on täpselt kooskõlas tema kaalutlusõigusega, mida ta peab kasutama põhjendatult, et selle suhtes oleks võimalik kasutada õiguskaitsevahendit. Eelkõige ei saa välistada, et vastutav eelarvevahendite käsutaja võib asuda seisukohale, et lepingu suhtes pädeva kohtu tuvastatud lepingurikkumised ei ole sellised, et need peaksid kaasa tooma menetlusest kõrvalejätmise või et need on aegunud või et need rikkumised võivad olla omistatavad teisele üksusele, või et vastutav üksus on vahepeal võtnud meetmeid, mis võimaldavad asuda seisukohale, et ta ei kujuta või enam ei kujuta endast ohtu liidu eelarvele. Lõpuks on selline tõlgendus kooskõlas ka komisjoni viidatud hea halduse põhimõttega, mis tähendab pädeva institutsiooni kohustust uurida hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid.

42.      Kuigi vastutav eelarvevahendite käsutaja võib või isegi peab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e nimetatud käitumise õiguslikul kvalifitseerimisel arvesse võtma lepingu suhtes pädeva kohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, peab see kohus siiski seda käitumist hindama, võttes arvesse selle määruse konkreetset raamistikku ja konkreetseid eesmärke. Ma ei näe, kuidas see paneks vastutavale eelarvevahendite käsutajale – nagu väidab komisjon –„liiga suure tõendamiskoormise“, kuna tegemist ei ole tõendamiskoormisega, vaid sõltumatu hinnangu andmisega eelnevalt kindlaks tehtud või tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal.

43.      Kolmandaks, mis puudutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e teleoloogilist ja ajaloolist tõlgendamist, siis väidab komisjon teise võimalusena, et Üldkohtu ekslik tõlgendus, mis puudutab automaatse seose puudumist lepingulise rikkumise tuvastamise ja vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt menetlusest kõrvalejätmise otsuse tegemise vahel, tuleneb samuti ekslikust järeldusest, et liidu seadusandja soovis kehtestada autonoomse sanktsioonide regulatsiooni ja oli järelikult seisukohal, et menetlusest kõrvalejätmise olukorrad on samastatavad karistustega.

44.      Tuletan meelde, et vaidlusalust sätet ajalooliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades otsustas Üldkohus, et liidu seadusandja soovis algusest peale kehtestada autonoomse sanktsioonide regulatsiooni, mis säilitati ja mida täpsustati aja jooksul ning eelkõige 2018. aasta finantsmääruse vastuvõtmise ajal.(17) Üldkohtu sõnul ei saa aga eeldada „[a]utomaatset seost ühest küljest vastutavast eelarvevahendite käsutajast eraldiseisva asutuse poolt sellise puuduse tuvastamise, mis on ette nähtud riigisisestes või liidu õigusnormides, ja teisest küljest vastutava eelarvevahendite käsutaja poolt sellise kõrvalejätmismeetme võtmise vahel, mis kuulub finantsmäärusega kehtestatud autonoomse sanktsioonide regulatsiooni alla“.(18) Ta lisab, et 2018. aasta finantsmääruses ette nähtud autonoomsel sanktsioonide regulatsioonil on alates selle kehtestamisest konkreetsed üldise huvi eesmärgid, mis on eraldiseisvad lepingu nõuetekohasest täitmisest või lepingupoolte kaitsest ja nende kahju hüvitamisest, mida lepingulise vastutuse regulatsiooniga soovitakse tagada. Üldkohus järeldas, et see lahknevus 2018. aasta finantsmäärusega kehtestatud sanktsioonide regulatsiooniga taotletavate eesmärkide ja lepingulise vastutuse korraga taotletavate eesmärkide vahel kinnitab, et automaatne seos puudub.(19)

45.      Mulle näib, et isegi kui suhtuda teatava reservatsiooniga sõnastusse, mida Üldkohtu kasutas ja millele komisjon vastu vaidleb, tuleb Üldkohtu arutluskäiguga siiski nõustuda.

46.      Võib vaielda, kas liidu seadusandja soovis 2018. aasta finantsmäärusega säilitada menetlusest kõrvalejätmise otsuste kvalifitseerimise „karistuseks“ vastavalt finantsmäärusele nr 966/2012,(20) nagu seda oli muudetud määrusega 2015/1929(21). Sellega seoses täheldan, et nagu märgib komisjon, kasutati määruses (EL, Euratom) nr 966/2012, mida on muudetud määrusega 2015/1929, kõrvalejätmise otsuste puhul väljendit „halduskaristused“.(22)2018. aasta finantsmääruses, millega ajakohastati ja lihtsustati liidu eelarve koostamise ja täitmise eeskirju, see aga enam nii ei ole.(23)

47.      Ent Üldkohtu arutluskäiguga, milles selgitatakse, et 2018. aasta finantsmääruses ette nähtud menetlusest kõrvalejätmise regulatsiooniga taotletakse alates selle kehtestamisest konkreetseid üldise huvi eesmärke, mis on eraldiseisvad lepingu nõuetekohasest täitmisest või lepingupoolte kaitsest ja nende kahju hüvitamisest, mida lepingulise vastutuse regulatsiooniga soovitakse tagada, tuleb ikkagi nõustuda.

48.      Seepärast ei ole komisjoni väidetud viga hankemenetlusest kõrvalejätmise otsuste kvalifitseerimisel autonoomseks „sanktsioonide“ regulatsiooniks minu arvates edukas argument tõendamaks Üldkohtu viga seoses seisukohaga, et lepingu suhtes pädeva kohtu järelduste ja hankemenetlusest kõrvalejätmise otsuse vahel puudub automaatne seos.

49.      Eeltoodust järeldub, et isegi kui 2018. aasta finantsmääruses ette nähtud menetlusest kõrvalejätmise korra ja lepingulise raamistiku vahel on teatavad seosed, ei saa neist tuleneda automaatne seos lepingu suhtes pädeva kohtu järelduste ja menetlusest kõrvalejätmise otsuse vahel.

 Kohustus hinnata puudutatud isiku käitumist individuaalselt

50.      Oma arutluskäigu teises etapis tõlgendas Üldkohus 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e, järeldades, et vastutava eelarvevahendite käsutaja tehtav kontroll peab olema individuaalne ja konkreetne. Esiteks tugines ta analoogiale kohtuotsusega HSC Baltic jt,(24) mis tehti direktiivi 2014/24 kontekstis, asudes seisukohale, et kohustus hinnata asjaomase isiku käitumist konkreetselt ja individuaalselt kehtib seda enam 2018. aasta finantsmääruse kohaldamisel liidu institutsioonide ja organite poolt.(25) Teiseks leidis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72–73, et kuna Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses Vialto Consulting vs. komisjon,(26) et menetlusest kõrvalejätmise sanktsioon on peamiselt karistuslikku laadi, siis on see kohustus seda vajalikum, arvestades karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse üldpõhimõtet. Kolmandaks lisas ta, et asjaomasel institutsioonil või asutusel võimalik selgitada välja iga osaleja osutatud teenused, et teha vajaduse korral kindlaks neist igaühe individuaalne vastutus, võttes arvesse 2018. aasta finantsmäärusega kehtestatud sanktsioonide regulatsiooni, mis on eraldiseisev nende võimalikust solidaarsest lepingulisest vastutusest.(27)

51.      Komisjon vaidlustab selle Üldkohtu arutluskäigu teise etapi kolmes aspektis. Esiteks vaidlustab ta analoogia asjakohasuse kohtuotsusega HSC Baltic. Teiseks väidab ta, et solidaarvastutuse eesmärk on kaitsta hankija huve, et see ei välista TP individuaalset vastutust ja et Üldkohtu tõlgendus takistab vastutaval eelarvevahendite käsutajal lepingupartnerite vastutust kohaselt arvesse võtmast. Kolmandaks väidab ta, et Üldkohus kvalifitseeris kõrvalejätmise otsuse ekslikult kriminaalkaristuseks.

 Analoogia asjakohasus kohtuotsusega HSC Baltic

52.      Esimesena vaidleb komisjon vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 64–71, milles Üldkohus tõlgendas 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e analoogia alusel direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punktiga g. Komisjoni sõnul on käesoleva kohtuasja ja kohtuotsuse HSC Baltic aluseks olnud kohtuasja õiguslikud ja faktilised asjaolud erinevad. Ta rõhutab erinevust kriteeriumide, mida kasutab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e kohaldamise eest vastutav eelarvevahendite käsutaja, ja kriteeriumide vahel, mida järgivad liikmesriigi ametiasutused asjakohaste riigisiseste õigusnormide alusel, millega on võetud üle direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punkt g, kuna see direktiiv näeb ette üksnes raamistiku, mis tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta.

53.      Ka see argument mind ei veena.

54.      On muidugi tõsi, et käesoleva apellatsioonkaebuse õiguslik ja faktiline kontekst erineb sellest, mida käsitleti kohtuotsusega HSC Baltic päädinud kohtuasjas. Täpsemalt tulenevad liikmesriikide ametiasutuste poolt riigihankemenetlustest kõrvalejätmise suhtes kohaldatavad eeskirjad direktiividest ja eelkõige direktiivist 2014/24, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus HSC Baltic(28) ning mis tuleb üle võtta, erinevalt 2018. aasta finantsmäärusest, mis reguleerib liidu institutsioonide sõlmitud riigihankelepinguid.

55.      Samas reguleerivad need mõlemad normistikud riigihangetele ja hankemenetlustest kõrvalejätmise eeskirjadele kohaldatavat õigust. Lisaks on kaks vaidlusalust sätet sarnased ja viitavad samadele mõistetele.(29) Nende ühine eesmärk on võimaldada avaliku sektori hankijatel jätta hankemenetlusest kõrvale kõik ettevõtjad, kes ei ole usaldusväärsed. Lisaks viidatakse 2018. aasta finantsmääruse teatavates põhjendustes sõnaselgelt direktiivile 2014/14.(30)

56.      Seetõttu tuleb minu arvates selleks, et tagada liidu õiguse ühtsus ja kooskõla eesmärkidega, mida liidu seadusandja selles küsimused taotleb, aktsepteerida Üldkohtu poolt 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e tõlgendamisel kasutatud analoogiat kohtupraktikaga, mis käsitleb direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punkti g analoogseid sätteid.(31)

57.      Kohtuotsuses HSC Baltic leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2014/24 riigisisesesse õigusesse ülevõtmisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et lepingu lõpetamisel tõsiste või pidevate puudujääkide tõttu lepingu täitmisel ei või kvalifitseerida sellist ettevõtjat automaatselt ebausaldusväärseks ja jätta ta ajutiselt hankemenetlustest kõrvale, ilma et tema tegevust oleks enne „konkreetselt ja individuaalselt“ hinnatud, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, eelkõige neid, mille see ettevõtja esitas sellise kvalifitseerimise ümberlükkamiseks.(32)

58.      Üldkohus järeldas sellest minu arvates õigesti, et „[s]ee kohustus hinnata puudutatud isiku tegevust konkreetselt ja individuaalselt kõikidest asjasse puutuvatest asjaoludest lähtudes, mille liikmesriik peab oma õigusaktides ette nägema, vaatamata kaalutlusruumile, mis tal on direktiivi 2014/24 ülevõtmiseks, kehtib seda enam kontekstis, kus liidu institutsioonid ja asutused kohaldavad 2018. aasta finantsmäärust“.(33)

59.      Lisan, et olenemata Üldkohtu kasutatud analoogiast kohaldatakse kõrvalejätmise suhtes proportsionaalsuse põhimõtet(34) ja see kohustab vastutavat eelarvevahendite käsutajat sellise otsuse vastuvõtmisel andma asjaomase ettevõtja või üksuse tegevusele konkreetne ja individuaalne hinnang, võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid.(35)

60.      Eeltoodud kaalutlusi arvestades leian, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta tugines analoogiale kohtuotsusega HSC Baltic ja järeldas, et vastutav eelarvevahendite käsutaja peab hindama puudutatud isiku käitumist konkreetselt ja individuaalselt, enne kui ta 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e alusel selle isiku menetlusest kõrvale jätab, mis tuleneb ka proportsionaalsuse põhimõttest.

 Lepingupooleks oleva kontserni liikmete õigusliku solidaarvastutuse mõju

61.      Teisena väidab komisjon sisuliselt, et 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkt e on kohaldatav olukordades, kus lepingupartnerid vastutavad lepingu täitmise eest solidaarselt, ilma et vastutav eelarvevahendite käsutaja peaks eristama selle konsortsiumi iga partneri juriidilisi kohustusi, kellega leping sõlmitakse.(36) Komisjon rõhutab, et selle solidaarvastutuse eesmärk on kaitsta hankija huve ega välista TP individuaalset vastutust. Ta märgib samuti, et kahe lepingupartneri individuaalse vastutuse kindlaksmääramine tähendaks nende vastavate ülesannete konkreetset eristamist, mis on nende partnerite sisemise töökorralduse küsimus, mitte vastutava eelarvevahendite käsutaja ülesanne.

62.      See argument tuleb minu arvates tagasi lükata.

63.      Nagu märgib komisjon, on 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkt e kohaldatav olukordades, kus kaastöövõtjad vastutavad lepingu täitmise eest solidaarselt, ning see solidaarvastutus ei välista kontserni liikme individuaalset vastutust.

64.      Siiski ei saa lepingulises raamistikus kohaldatav solidaarvastutus, mille eesmärk võib olla hankija huvide kaitsmine, tuua kaasa seda, et haldusraamistikus, milles vastutavat eelarvevahendite käsutaja teeb 2018. aasta finantsmääruse alusel menetlusest kõrvalejätmise otsuse, oleks see vastutav eelarvevahendite käsutaja vabastatud kõrvalejäetava isiku käitumise individuaalsest hindamisest.

65.      Lepinguline solidaarvastutus seisab eraldi iga ettevõtjate ühendusse, käesoleval juhul konsortsiumisse kuuluva ettevõtja individuaalsest vastutusest, mis võib viia kõrvalejätmise otsuse vastuvõtmiseni. Eelkõige ei pruugi ettevõtjate ühenduse moodustavate ettevõtjate vastavad ülesanded ja kohustused olla identsed. Seda tõendab käesolevas asjas konsortsiumileping. Samuti ei saa välistada, et ettevõtja on toime pannud raskemaid rikkumisi, mis põhjendab tema suuremat individuaalset vastutust või erineva olulisusega individuaalsete vastutuste ahelat. Seega peab vastutav eelarvevahendite käsutaja enne menetlustest kõrvalejätmise otsuse tegemist kontrollima, kas 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e ette nähtud õiguslikud tingimused on iga asjaomase ettevõtja puhul individuaalselt täidetud.

66.      Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 77 märkis, on vastutaval eelarvevahendite käsutajal põhimõtteliselt võimalik nõuda asjaomastelt üksustelt vajalikke dokumente, mis võimaldavad tal hinnata ettevõtjate ühenduse iga liikme individuaalset käitumist, ning nõuda, et oleks võimalik selgitada välja iga liikme osutatud teenused, et vastavalt asjaoludele määrata kindlaks neist igaühe individuaalne vastutus. Neid kaalutlusi kinnitab 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti e alapunkt iii, milles on sätestatud, et puudused võidakse avastada „eelarvevahendite käsutaja […] tehtud juurdluste“ tulemusel.

67.      Euroopa Kohtu praktika liikmesriikide hankijate sõlmitud riigihankelepingute kohta kinnitab mutatis mutandis seda lähenemisviisi.

68.      Nagu on meenutatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67, on Euroopa Kohus kohtuotsuses HSC Baltic tõepoolest otsustanud, et liikmesriigid võivad neile direktiivi 2014/24 ülevõtmiseks antud kaalutlusõiguse raames ette näha eelduse, et iga ettevõtja, kes on riigihankelepingu nõuetekohase täitmise eest õiguslikult vastutav, loetakse osalenuks nende hankelepingu täitmisel esinenud tõsiste või pidevate puudujääkide tekkimises või säilimises, mille tõttu nimetatud leping lõpetati. Euroopa Kohus täpsustas aga, et kui see hankeleping sõlmitakse selliste ettevõtjate ühendusega, kelle individuaalsed panused nende puudujääkide tekkimise ja nende heastamiseks tehtavate võimalike jõupingutuste vahel ei ole tingimata ühesugused, peab selline eeldus olema ümberlükatav, sest vastasel juhul kahjustataks selle fakultatiivse kõrvalejätmise aluse olulisi tunnuseid ja proportsionaalsuse põhimõtet. Euroopa Kohus märkis, et „nimelt peab sõltumata sellise ettevõtjate ühenduse liikmete solidaarvastutusest direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punktis g ette nähtud fakultatiivse kõrvalejätmise aluse kohaldamine põhinema sellel, kas see individuaalne tegevus on tahtlik või hooletu“.(37)

69.      Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et kui ettevõtjate ühenduse liikmest ettevõtja on ühenduse hankemenetlusel osalemisest kõrvaldamise aluste puudumise või selle kvalifitseerimise tingimuste täitmise kontrollimiseks nõutavate andmete esitamisel esitanud valeandmeid, ilma et tema partnerid oleksid sellest valeandmete esitamisest teadlikud, ei või kohaldada kõigi kõnealuse ühenduse liikmete suhtes kõigist riigihankemenetlustest kõrvaldamise meedet.(38) Selles kohtuotsuses Klaipėdos lisas Euroopa Kohus veel, et proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab hankemenetlusest kõrvalejätmise otsusele pöörama „veel suuremat tähelepanu […] juhul, kui riigisisestes õigusnormides ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamine ei puuduta pakkujat mitte talle omistatava rikkumise tõttu, vaid rikkumise tõttu, mille on toime pannud üksus, kelle suutlikkusele ta kavatseb tugineda ja kelle suhtes tal ei ole mingit kontrollipädevust“.(39)

70.      Taolist individuaalset lähenemisviisi, isegi kui tegemist on kontserni või solidaarvastutusega, kinnitab ka 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 6 punkt a, mis näeb ette, et vastutav eelarvevahendite käsutaja võtab arvesse isiku või üksuse võetud parandusmeetmeid, mis on piisavad tema usaldusväärsuse tõendamiseks.(40) Ei saa välistada, et ettevõtjate rühma või konsortsiumi puhul võtab parandusmeetmeid ainult üks isik ja et ainult see isik saab seega tõendada oma usaldusväärsust, samas kui rühma teiste liikmete puhul see nii ei ole.(41)

71.      Seega on kõrvalejätmise individuaalne hindamine ainus viis tagada proportsionaalsuse põhimõtte järgimine, hoolimata lepingulisest solidaarvastutusest taolises konsortsiumis nagu käesolevas asjas. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsus minu arvates selles osas muutmata jätta.

 Kõrvalejätmise õiguslik olemus

72.      Tugevdamaks oma arutluskäiku kohustuse kohta hinnata asjaomase isiku käitumist konkreetselt ja individuaalselt viitas Üldkohus kolmandana „menetlustest kõrvalejätmise sanktsiooni“ „karistuslikule“ laadile ja „karistuste individuaalsuse üldpõhimõttele“.(42)

73.      Komisjon väidab, et kõrvalejätmist ei saa pidada repressiivseks meetmeks ega ka karistuseks.

74.      Kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 72 ja 73 Üldkohtu kasutatud sõnastuses peetakse silmas kriminaalõiguslikku laadi sanktsiooni olemasolu, tuleb esiteks analüüsida, kas sellega seoses tuleb tuvastada õigusnormi rikkumine, ja teiseks sellise tuvastamise tagajärjed.

–       Kõrvelejätmise õiguslik klassifitseerimine

75.      Esiteks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, leian, et kõrvalejätmise võib kvalifitseerida „karistuseks“.

76.      On muidugi tõsi, nagu märgib komisjon, tuginedes eelkõige 2018. aasta finantsmääruse eri versioonide kujunemisloole, et selle määruse artikli 136 lõikes 1 on kindlaks määratud erinevad kõrvalejätmise kriteeriumid, kvalifitseerimata kõrvalejätmise meedet karistuseks. Määruse artiklis 138 on siiski kasutatud mõistet „rahalised karistused“, mida võib määrata kõrvalejätmise otsuse tegemise asemel, kui selline kõrvalejätmine oleks artikli 136 lõikes 3 sätestatud kriteeriume arvestades ebaproportsionaalne. Seega on võimalik kõrvalejätmine asendada meetmega, mida sõnaselgelt nimetatakse „karistuseks“. Seetõttu olen seisukohal, et ei saa välistada, et kõrvalejätmine ise võib kvalifitseeruda „karistuseks“.

77.      Lisaks jätab menetlustest kõrvalejätmine, mille eesmärk on kaitsta liidu finantshuve, asjaomase isiku ilma õigusest osaleda Euroopa Liidu riigihankemenetluses ja seda võib selles mõttes kvalifitseerida karistuseks.(43)

78.      Lisan, et kõrvalejätmise meetme halduslik laad(44) ei välista, et tegemist on karistusega. See meede kuulub minu arvates halduskaristuste hulka, mis ei ole küll selgelt määratletud,(45) kuid on liidu õiguses märkimisväärselt välja kujunenud aja jooksul, mil liit oma normistikud välja töötas.(46) Halduse tõhusus nõuab mitmesuguseid meetmeid (trahvid, konfiskeerimine, abikavadest kõrvalejätmine, praktiseerimise keeld, varade külmutamine, heakskiidu tühistamine, musta nimekirja kandmine jne), mille eesmärk on erinev (karistamine, hüvitamine, ennetamine, heidutamine, heastamine jne).

79.      Teisest küljest võib küsimus, kas kõrvalejätmine – mida loetakse küll karistuseks – on kriminaalõiguslikku laadi, tunduda tülikas. Sageli rõhutatakse haldus- ja kriminaalkaristuste vahelise piiri poorsust.(47) Samas toetab analüüs, mis lähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) poolt 8. juuni 1976. aasta kohtuotsuses Engel jt vs. Madalmaad(48) kindlaks määratud kolmest kriteeriumist, mida ka Euroopa Kohus on kasutanud,(49) minu arvates järeldust, et käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist kriminaalõigusliku laadiga.

80.      Kuigi vaidlusaluse meetme õiguslik kvalifikatsioon ei tulene iseenesest 2018. aasta finantsmäärusest, võimaldab muude kriteeriumide analüüs kvalifitseerida vaidlusaluse kõrvalejätmise meetme muuks karistuseks kui kriminaalkaristus.

81.      Mis puudutab etteheidetava rikkumise laadi, siis rikutud õigusnorm ei ole üldkohaldatav ja see on suunatud üksnes ettevõtjatele, kes on vabatahtlikult otsustanud osaleda liidu riigihankemenetluses. Selles kontekstis, kus võimalus osaleda liidu riigihankemenetluses sõltub tingimusest, et asjaomasel isikul on kõik usaldusväärsuse tagatised, kujutab taolise nõude täitmata jätmise eest määratud karistus endast spetsiifilist haldusakti, mis on kohaldatava varajase avastamise ja menetlustest kõrvalejätmise süsteemi lahutamatu osa.(50)

82.      Lisaks on varajase avastamise ja menetlustest kõrvalejätmise süsteem loodud liidu finantshuvide kaitseks.(51) Selle eesmärk on hõlbustada liidu finantshuve ohustavate isikute või üksuste varajast avastamist ning nende kõrvalejätmist 2018. aasta finantsmäärusega reguleeritud menetlustest. Menetlusest kõrvalejätmise otsuse eesmärk on ühtlasi võimaldada kanda teave liidu eelarvet ohustava olukorra kohta selle määruse artiklis 142 osutatud andmebaasi. Seega on kõrvalejätmise eesmärk ennetav, pigem ettevaatuslik, mitte karistuslik.

83.      Lõpuks  olen seisukohal, et ajutine kõrvalejätmine, mis on asjaomasele ettevõtjale määratud maksimaalselt kolmeks aastaks ja mis takistab tal esitada pakkumusi Euroopa Liidu riigihangetes, ilma et tal oleks muul viisil keelatud tegeleda oma majandustegevusega, ei ole nii raske, et selle võiks kvalifitseerida kriminaalõiguslikuks.(52)

84.      Seetõttu leian, et vaidlusalune kõrvalejätmise otsus kujutab endast pigem haldus- kui kriminaalkaristust. On tõsi, nagu viitab Üldkohus, et kohtuotsuses Vialto leidis Euroopa Kohus kõrvalejätmise karistuse ja kõrvalejätmise avaldamise meetme võrdlemisel, et esimene oli „peamiselt karistava olemusega“, samas kui avaldamismeetmel on pigem „hoiatamise ja ennetamise eesmärk“, kuid märkis samas, et on need on siiski teineteist täiendavad, kuna nende eesmärk on sama: panna kõik asjaomased isikud loobuma võimalikust eeskirjade rikkumisest.(53) Kuigi Euroopa Kohtu viide kõrvalejätmise karistuse „karistavale“ olemusele võib tekitada segadust, leian siiski, et kui arvestada konkreetselt kõrvalejätmise avaldamise meetmega võrdluse konteksti, siis ei tähenda see viide iseenesest, et kõnealune karistus on Euroopa Kohtu praktika tähenduses kriminaalõiguslikku laadi.

85.      Seetõttu leian sarnaselt komisjoniga, et tegemist on õigusnormi rikkumisega, kuna viidates välistamise „karistuslikule“ laadile ja karistuste individuaalsuse üldpõhimõttele, pidas Üldkohus kõrvalejätmise otsust kriminaalkaristuseks.

–       Tagajärjed kohaldatavate tagatiste ulatusele

86.      Kui Euroopa Kohus peaks järgima minu seisukohta, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kvalifitseerides kõrvalejätmise karistuse „kriminaalkaristuseks“, olen siiski seisukohal, et selline järeldus ei saa kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

87.      Märgin, et kuigi vaidlustatud kohtuotsuses viidatakse kõrvalejätmise kriminaalõiguslikule laadile, kasutades sõna „karistuslik“(54), on seda tehtud üksnes selleks, et veelgi tugevdada (kasutades väljendit „seda olulisem“) eelnevalt loetletud asjakohaste asjaolude kogumist tulenevat järeldust, mille kohaselt on vastutaval eelarvevahendite käsutajal kohustus hinnata puudutatud isiku käitumist konkreetselt ja individuaalselt, võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Samamoodi on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 mainitud karistuste individuaalsuse üldpõhimõtte järgimist, mis viitab kõrvalejätmise kriminaalõiguslikule laadile, samuti selleks, et põhjendada kohustust hinnata puudutatud isiku individuaalset käitumist enne tema suhtes sellise välistamise kohaldamist.

88.      Isegi kui karistuse kriminaalõigusliku laadi puudumisel ei ole karistusõigusest tulenevad tagatised kohaldatavad, jääb kohustus hinnata puudutatud isiku individuaalset käitumist siiski alles. Selline halduskaristus, nagu on kõne all käesolevas asjas, ei ole küll kriminaalkaristus, kuid selle suhtes kehtivad siiski tagatised ja eelkõige see, et selle karistuse võib määrata pärast puudutatud isiku individuaalse käitumise hindamist, mis tuleneb eelkõige proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamisest.(55)

89.      Sellest järeldub, et kuigi viide kõrvalejätmise karistuse kriminaalõiguslikule laadile on õiguslikult väär, ei lükka see ümber Üldkohtu järeldust kohustuse kohta hinnata puudutatud isiku käitumist konkreetselt ja individuaalselt.

90.      Seetõttu leian, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata.

 Ettepanek

91.      Eelnevalt esitatud kaalutlusi arvestades ja teise apellatsioonkaebuse väide põhjendatust hindamata teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1; parandus ELT 2019, L 60, lk 36; edaspidi „2018. aasta finantsmäärus“).


3      Nõukogu 26. novembri 2018. aasta määrus mis käsitleb 11. Euroopa Arengufondi suhtes kohaldatavat finantsmäärust ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2015/323 (ELT 2018, L 307, lk 1).


4      Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT 2017, L 283, lk 1).


5      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65).


6      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 29–32.


7      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 60.


8      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 61–78.


9      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 80, 82 ja 83.


10      Teises väites leiab  komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et vastutav eelarvevahendite käsutaja ei analüüsinud TP individuaalset vastutust lepinguliste kohustuste rikkumise eest.


11      Varajase hoiatamise süsteemile järgnes keskandmebaas ja seejärel 2018. aasta finantsmääruse raames 2016. aastal loodud varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteem (EDRE või EDES) (vt Bernard-Glanz, C., ja Levi, L., „Du système d’alerte précoce au système de détection rapide et d’exclusion: les droits fondamentaux vont mieux mais...“, L’Observateur de Bruxelles, 4. aastakäik, nr 106, 2016, lk 35–41).


12      Vt analoogia alusel 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Infraestruturas de Portugal ja Futrifer Indústrias Ferroviárias (C‑66/22, EU:C:2023:1016, punkt 78).


13      Vt analoogia alusel seoses „raske“ eksimusega ametialaste käitumisreeglite vastu 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Forposta ja ABC Direct Contact (C‑465/11, EU:C:2012:801, punktid 30 ja 31). Seal märgitu kohaselt võib „igasugune lepingu või selle osa ebakvaliteetne, ebatäpne või puudustega täitmine tõesti näidata asjaomase ettevõtja kutsealase pädevuse piiratust, kuid ei ole automaatselt samastatav raske eksimusega“, mis nõuab põhimõtteliselt seda, et „asjaomase ettevõtja käitumist on konkreetselt ja individuaalselt hinnatud“. Vt seoses ametialaste käitumisreeglite raske rikkumisega 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punkti c tähenduses ka 28. jaanuari 2026. aasta kohtuotsus UH vs. komisjon (C‑1052/23, EU:T:2026:52, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt selle mõiste kohta ka Hamer, C. R., „The Possibility to Exclude an Economic Operator that Cannot Be Trusted“, EPPPL,  15. aastakäik, nr 1, 2020, lk 42–52.


14      Liidu kohus võib seega ühelt poolt olla lepingu suhtes pädev kohus, kellele on esitatud ELTL artikli 272 alusel hagi lepingus sisalduva vahekohtuklausli alusel, ja teiselt poolt kohus, kellele on esitatud ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi, millega vaidlustatakse väljaspool lepingulist suhet õiguslikke tagajärgi omava menetlusest kõrvalejätmise otsuse õigusvastasus.


15      Kohtujuristi kursiiv.


16      Vt selle kohta analoogia alusel seoses hankijate sõlmitud riigihankelepingutega De la Rosa, S., „Chapitre 2 – La passation des marchés“, Droit européen de la commande publique, Bruylant, Brüssel, 2024, 3. trükk, lk 474–568, eelkõige lk 488, nr 587.


17      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 56.


18      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 57.


19      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 59.


20      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT 2012, L 298, lk 1).


21      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. oktoobri 2015. aasta määrus (ELT 2015, L 286, lk 1). Menetlusest kõrvalejätmise õigusliku kvalifitseerimise kohta karistusena vt käesoleva ettepaneku punktid 75–85.


22      Vt määruse nr 966/2012 (muudetud määrusega 2015/1929) artiklid 105a ja 106.


23      Märgin siiski, et selle 2018. aasta finantsmääruse artikli 231 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Vastutav eelarvevahendite käsutaja võib määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid haldus- ja rahalisi karistusi kooskõlas käesoleva määruse artiklitega 132 ja 133 […]“.


24      26. jaanuar 2023. aasta kohtuotsus (C‑682/21, edaspidi „kohtuotsus HSC Baltic“, EU:C:2023:48).


25      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 64–71.


26      30. mai 2024. aasta kohtuotsus (C‑130/23 P, EU:C:2024:439; edaspidi „kohtuotsus Vialto“, punkt 31).


27      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 75–77.


28      Liikmesriikide kaalutlusruumi analüüsi seoses eelkõige fakultatiivsete kõrvaldamise alustega vt Coutron, L., „L’étendue du pouvoir d’exclusion d’une candidature dans la jurisprudence récente de la Cour de justice de l’Union européenne“, L’exclusion de la procédure de passation de la commande publique. L’examen des candidatures et des offres, Bouhier, V. (toim), kogumik „Colloques & Essais“, Institut francophone pour la justice et la démocratie, 166. kd., 2023, lk 79–117.


29      Direktiivi 2014/24 artikli 57 lõike 4 punktis g on ette nähtud hankemenetlusest kõrvaldamine, „kui ettevõtja puhul on esinenud tõsiseid või pidevaid puudujääke varasema riigihankelepingu […] kohase olulise nõude täitmisel“. 2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõike 1 punktis e on nimetatud varasema juriidilise kohustuse täitmisel esinenud märkimisväärseid puudusi peamiste kohustuste täitmise osas.


30      2018. aasta finantsmääruse põhjenduses 96 on märgitud, et „[h]ankelepingute sõlmimise kord ja põhimõtted, mida kohaldatakse avaliku hanke lepingute suhtes, mida liidu institutsioonid sõlmivad oma arvel, peaksid põhinema Euroopa Parlamendi ja nõukogu […] direktiivis [2014/24] sätestatud normidel“. Samuti, mis puudutab konkreetsemalt kõrvalejätmisi, siis on selle määruse põhjenduses 77 ette nähtud, et „[n]ii nagu direktiivi [2014/24] alusel, peaks menetlusest kõrvalejätmise kestus olema ajaliselt piiratud ning peaks olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega“, mis näitab, et kõrvalejätmise meetmete suhtes kehtib seadusandja järjepidevuse nõue. Vt ka selle määruse põhjendus 105, milles on muu hulgas märgitud, et „[k]ooskõlas direktiiviga [2014/24] peaks olema võimalik kontrollida, kas ettevõtja on menetlusest kõrvale jäetud, kohaldada valiku- ja hindamiskriteeriume ning kontrollida vastavust hankedokumentidele mis tahes järjekorras“.


31      Vt selle kohta kohtujurist Jääskineni ettepanek kohtuasjas komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑582/08, EU:C:2010:286, punkt 44). Vt selle kohta ka 8. mai 2025. aasta kohtuotsus Pielatak (C‑410/23, EU:C:2025:325, punkt 38).


32      Kohtuotsus HSC Baltic (punktid 46 ja 47). Vt samuti 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Forposta ja ABC Direct Contact (C‑465/11, EU:C:2012:801, punkt 31).


33      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 68. Kohtujuristi kursiiv.


34      2018. aasta finantsmääruse artikli 136 lõikes 3 on sätestatud, et „[k]õik vastutava eelarvevahendite käsutaja […] kohased otsused […] tehakse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega [...]“. Vt ka selle määruse põhjendus 71, milles on märgitud, et „[k]ui vastutav eelarvevahendite käsutaja teeb otsuse isiku või üksuse menetlusest kõrvalejätmise või isikule või üksusele rahalise karistuse määramise ja sellekohase teabe avaldamise kohta, peaks ta tagama kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega[...]“.


35      Vt eriti analoogia alusel 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Infraestruturas de Portugal ja Futrifer Indústrias Ferroviárias (C‑66/22, EU:C:2023:1016, punktid 77–83).


36      Osas, milles komisjon väidab, et vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, ei teinud vastutav eelarvevahendite käsutaja TP menetlusest kõrvalejätmise otsust vastutuse õigusliku eelduse alusel, vaid tugines faktilistele järeldustele, mida võis teha vahekohtu otsustest, leian, et need argumendid kuuluvad apellatsioonkaebuse teise väite kohaldamisalasse, mida käesolevas ettepanekus ei analüüsita.


37      Kohtuotsus HSC Baltic (punktid 48 ja 49). Kohtujuristi kursiiv.


38      Vt 7. septembri 2021. aasta kohtuotsus Klaipėdos regiono atliekų tvarkymo centras (C‑927/19; edaspidi „kohtuotsus Klaipèdos“, EU:C:2021:700, punkt158).


39      Vt kohtuotsus Klaipėdos (punktid 156 ja 157). Vt ka 26. septembri 2024. aasta kohtuotsus Luxone ja Sofein (C‑403/23 ja C‑404/23, EU:C:2024:805, punktid 65 ja 66) seoses kõrvaldamisega, mis puudutas „kogu ettevõtjate ühendust mitte kõigile selle liikmetele süüks pandava rikkumise tõttu, vaid rikkumise tõttu, mille on toime pannud ainult üks või mitu selle liiget, ja ilma et selle ühenduse juhtivettevõtjal oleks olnud mingit kontrollipädevust ettevõtja või ettevõtjate suhtes, kellega koos ta kavatses niisuguse ühenduse moodustada“.


40      Parandusmeetmete („enesepuhastuse“) kohta direktiivi 2014/24 kontekstis vt muu hulgas van Garsse, S., ja de Mars, S., „Exclusion and Self-Cleaning in the 2014 Public Sector Directive“, EU Directive 2014/24 on public procurement: a new turn for competition in public markets?, Marique, Y., ja Wauters, K. (toim), Larcier, Brüssel, 2016, lk 121–138. Vt ka Hjelmeng, E., ja Søreide, T., „Debarment in public procurement: rationales and realization“, Integrity and Efficiency in Sustainable Public Contracts, Racca, G. M., ja Yukins, C. (toim), Bruylant, Brüssel, 2014, lk 215–232.


41      Vt seoses parandusmeetmetega analoogia alusel 11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Vert Marine (C‑472/19, EU:C:2020:468, punktid 16 ja 17) ning 14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus RTS infra ja Aannemingsbedrijf Norré-Behaegel (C‑387/19, EU:C:2021:13, punktid 26–28). Vt ka kohtuotsus Klaipėdos, punkt 153 ja seal viidatud kohtupraktika.


42      Viitan vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 72 ja 73.


43      Vt selle kohta 18. novembri 1987. aasta kohtuotsus Maizena jt (137/85, EU:C:1987:493, punkt 13) ja 27. oktoobri 1992. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon (C‑240/90, EU:C:1992:408, punkt 25), mis käsitlesid vastavalt ühise põllumajanduspoliitika eeskirjades ette nähtud karistusi, nagu tagatise kaotamine, mis määratakse kindlasummalisena ja olenemata asjaomase ettevõtja süüst, ning ettevõtja ajutist kõrvalejätmist põllumajandusliku sissetulekutoetuse kavast. Euroopa Kohus järeldas, et sellised sanktsioonid ei ole karistusõiguslikku laadi.


44      Kõrvalejätmise otsustab haldusorgan (vastutav eelarvevahendite käsutaja) teise haldusorgani soovituse alusel. Vt selle kohta Potteau, A., „Chronique Finances publiques de l’UE – Les bases de négociation du cadre financier pluriannuel post-Brexit (2021–2027)“, RTDEur., nr 2, 2019, lk 527–536.


45      Vt Moderne, F., „Le pouvoir de sanction administrative au confluent du droit interne et des droits européens“, RFDA, nr 1, 1997, lk 1–26; Degoffe, M., „L’ambiguïté de la sanction administrative“, AJDA, nr HS, 2001, lk 27–33; Hardy, G., „Chapitre 2. – Sanction administrative“, Un droit „administratif“ européen, Feilhès, L. (toim), 1. trükk, Bruylant, Brüssel, 2022, lk 51–65, eriti lk 53, nr 97; de Moor-van Vugt, A., „Administrative Sanctions in EU Law“, Administrative Sanctions in the European Union, Jansen, O. (toim), Larcier, Brüssel, 2013, lk 607–639 (vt selle raamatu kohta Hofmann, H. C. H., „Book Review: Administrative Sanctions in the European Union“, Common Market Law Review, 52. aastakäik, nr 5, 2015, lk 1420–1421); Jansen, O., „Chapitre II. Pouvoirs de contrôle et de sanction de la mise en œuvre du droit de l’Union“, Traité de droit administratif européen, Auby, J.-B., ja Dutheil de la Rochère, J., (dir.), Bruylant, Brüssel, 2022, 3. trükk, lk 753–797, eelkõige lk 761.


46      Neist võib mainida konkurentsiõigust, finantshuvide kaitset, pangandusõigust, transporti ja ühist põllumajanduspoliitikat.


47      Vt Caeiro, P., „The influence of the EU on the „blurring“ between administrative and criminal law“, Do labels still matter ? Blurring boundaries between administrative and criminal law. The influence of the EU, Galli, F., ja Weyembergh, A. (toim), Éditions de l’Université Libre de Bruxelles, Brüssel, 2014, lk 171–190; Weyembergh, A., ja Joncheray, N., „Punitive Administrative Sanctions and Procedural Safeguards: A Blurred Picture That Needs to Be Addressed“, New Journal of European Criminal Law, 7. aastakäik, nr 2, 2016, lk 190–209; Hardy, G., „Chapitre 2. – Sanction administrative“, op. cit., lk 51–65; Kärner, M., „Procedural Rights in the Outskirts of Criminal Law: European Union Administrative Fines“, Human Rights Law Review, nr 4, 2022, lk 1–24.


48      CE:ECHR:1976:0608JUD000510071, punkt 82. Nimelt esiteks rikkumise õiguslik kvalifikatsioon riigisiseses õiguses (käesoleval juhul liidu õiguses, mida tuleb siin samastada „riigisisese õigusega“ EIK praktika tähenduses), teiseks rikkumise enda laad ja kolmandaks selle karistuse raskus, mis võidakse asjaomasele isikule määrata.


49      Vt 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bonda (C‑489/10, EU:C:2012:319, punkt 37 jj), milles ei loetud kriminaalkaristuseks meedet, millega põllumajandustootja jäeti ilma toetusest selle aasta eest, mille toetuskõlbliku pindala kohta ta oli esitanud valeandmeid.


50      Vt analoogia alusel põllumajandustoetuste kavade kohta 11. juuli 2002. aasta kohtuotsus Käserei Champignon Hofmeister (C‑210/00, EU:C:2002:440, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).


51      Vt 2018. aasta finantsmääruse artikli 135 pealkiri.


52      Vt analoogia alusel 5. juuni 2012. aasta kohtuotsus Bonda (C‑489/10, EU:C:2012:319, punkt 37 jj).


53      Kohtuotsus Vialto (punkt 31).


54      Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 72.


55      Vt käesoleva ettepaneku punktid 59 ja 71.