EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)
23. jaanuar 2025 ( *1 )
Apellatsioonkaebus – Euroopa Liidu kaubamärk – Määrus (EÜ) nr 207/2009 – Artikkel 4 – Tähised, millest ELi kaubamärk võib koosneda – Paigaldatavat silindrilist sanitaarseadet kujutava taktiilse asendimärgi registreerimise taotlus – Artikkel 7 – Absoluutsed keeldumispõhjused – Kohustus analüüsida kõigepealt määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud keeldumispõhjust – Puudumine – Määrus (EL) 2017/1001 – Artikli 72 lõige 3 – Üldkohtu pädevus muuta apellatsioonikoja otsust – Piirid
Kohtuasjas C‑93/23 P,
mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 17. veebruaril 2023 esitatud apellatsioonkaebus,
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: D. Hanf, T. Klee ja E. Markakis,
apellant,
teine menetlusosaline:
Neoperl AG, asukoht Reinach (Šveits), esindajad: Rechtsanwälte C. Mertzlufft-Paufler, M. Nielen ja C. Schrempp,
hageja esimeses kohtuastmes,
EUROOPA KOHUS (viies koda),
koosseisus: Euroopa Kohtu president K. Lenaerts viienda koja presidendi ülesannetes, neljanda koja president I. Jarukaitis, kohtunikud E. Regan, Z. Csehi ja O. Spineanu-Matei (ettekandja),
kohtujurist: P. Pikamäe,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 12. septembri 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
|
1 |
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. detsembri 2022. aasta otsuse Neoperl vs. EUIPO (Paigaldatava silindrilise sanitaarseadme kujutis) (T‑487/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2022:780), millega Üldkohus tühistas EUIPO viienda apellatsioonikoja 3. juuni 2021. aasta otsuse (asi R 2327/2019-5), mis käsitleb paigaldatavat silindrilist sanitaarseadet kujutava taktiilse asendimärgi ELi kaubamärgina registreerimist (edaspidi „vaidlusalune otsus“). |
Õiguslik raamistik
Määrus nr 207/2009
|
2 |
Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mida oli muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21) (edaspidi „määrus nr 207/2009“), artiklis 4 „Tähised, millest ELi kaubamärk võib koosneda“ oli sätestatud: „ELi kaubamärgi võivad moodustada mis tahes tähised, mida on võimalik graafiliselt esitada, eelkõige nimed, sealhulgas isikunimed, kujutised, tähed, numbrid või kaupade või nende pakendi kuju, kui selliste tähiste põhjal on võimalik eristada ühe ettevõtja kaupu või teenuseid teiste ettevõtjate omadest.“ |
|
3 |
Määruse nr 207/2009 artiklis 7 „Absoluutsed keeldumispõhjused“ oli sätestatud: „1. Ei registreerita:
[…]“. |
|
4 |
Määruse artikli 26 „Taotlusele esitatavad tingimused“ lõike 1 punktis d ja lõikes 3 oli sätestatud: „1. ELi kaubamärgi taotluses peab olema: […] d) ELi kaubamärgi reproduktsioon. […] 3. ELi kaubamärgi taotlus peab vastama artikli 162 lõikes 1 osutatud rakendusmääruses […] sätestatud tingimustele.“ |
Määrus (EL) 2017/1001
|
5 |
Määrus nr 207/2009 tunnistati kehtetuks ja asendati 1. oktoobril 2017 jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1). |
|
6 |
Määruse 2017/1001 artikli 31 „Taotlusele esitatavad tingimused“ lõike 1 punktis d on sätestatud: „1. ELi kaubamärgi taotluses peab olema: […]
[…] 3. Lisaks lõigetes 1 ja 2 osutatud nõuetele peab ELi kaubamärgi taotlus vastama käesolevas määruses ja selle kohaselt vastu võetud rakendusaktides sätestatud vorminõuetele. Kui kõnealuste vorminõuetega on ette nähtud, et kaubamärk esitatakse elektrooniliselt, võib tegevdirektor määrata kindlaks sellise elektroonilise faili vormingud ja maksimumsuuruse.“ |
|
7 |
Määruse 2017/1001 artikli 41 „Taotluse esitamise tingimuste kontrollimine“ lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud: „1. [EUIPO] kontrollib, kas: […]
[…] 2. Kui ELi kaubamärgi taotlus ei vasta lõikes 1 osutatud tingimustele, palub [EUIPO] taotluse esitajal puudused kõrvaldada või tasuda maksmata lõivu kahe kuu jooksul alates teate saamisest. […] 4. Kui lõike 1 punkti b kohaselt kindlakstehtud puudusi ei ole määratud tähtaja jooksul kõrvaldatud, ei võta [EUIPO] taotlust menetlusse.“ |
|
8 |
Määruse artiklis 71 „Kaebuste kohta tehtavad otsused“ on sätestatud: „1. Pärast kaebuse põhjendatuse kontrollimist teeb apellatsioonikoda kaebuse kohta otsuse. Apellatsioonikoda kas tegutseb edasikaevatud otsuse teinud talituse pädevuse piires või saadab asja nimetatud talitusele edasiseks menetlemiseks. 2. Kui apellatsioonikoda tagastab asja edasikaevatud otsuse teinud talitusele edasiseks menetlemiseks, on kõnealune talitus seotud apellatsioonikoja õigusliku otsusega, kui faktid on samad. 3. Apellatsioonikoja otsused jõustuvad alles artikli 72 lõikes 5 osutatud tähtaja möödumisel või kui selle aja jooksul kaevatakse asi edasi Üldkohtusse, siis alates kõnealuse edasikaebuse või Euroopa Kohtule Üldkohtu otsuse kohta esitatava mis tahes kaebuse rahuldamata jätmise kuupäevast.“ |
|
9 |
Määruse artiklis 72 „Otsuste läbivaatamine Euroopa Kohtus“ on sätestatud: „1. Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste kohta võib Üldkohtule esitada kaebuse. 2. Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, ELi toimimise lepingu rikkumine, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine. 3. Üldkohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või muutma. 4. Kaebusega võib ühineda iga menetluspool, kelle huve apellatsioonikoja otsus kahjustab. 5. Kaebus esitatakse Üldkohtule kahe kuu jooksul pärast apellatsioonikoja otsuse teatavakstegemist. 6. [EUIPO] võtab vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks või, kui Euroopa Kohtule esitatakse kõnealuse otsuse kohta apellatsioonikaebus, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.“ |
|
10 |
Määruse artiklis 94 „[EUIPO] otsused ja teated“ on sätestatud: „1. [EUIPO] otsustes märgitakse põhjused, millel need rajanevad. Otsuste aluseks võivad olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta asjaomastel isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. […] […]“. |
|
11 |
Määruse 2017/1001 artiklis 95 „Faktide kontrollimine ameti omal algatusel“ on sätestatud: „1. Asju menetledes kontrollib [EUIPO] fakte omal algatusel; […]“. |
|
12 |
Määruse artiklis 159 „Pädevus“ on sätestatud: „Käesolevas määruses ette nähtud menetlustega seoses on pädevad tegema otsuseid: a) kontrollijad; b) vastulausete osakonnad; c) registri pidamise eest vastutav osakond; d) tühistamisosakonnad; e) apellatsioonikojad; f) tegevdirektori poolt selleks määratud mis tahes muu üksus või isik.“ |
Vaidluse taust
|
13 |
Vaidluse taust on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–11 ja selle võib käesoleva menetluse otstarbel kokku võtta järgmiselt. |
|
14 |
Neoperl esitas 1. septembril 2016 EUIPO-le määruse nr 207/2009 alusel alljärgneva tähise Euroopa Liidu kaubamärgina registreerimise taotluse: |
|
15 |
Registreerimistaotluses oli asjaomane tähis määratletud kui „taktiilne asendimärk“ ja seda oli kirjeldatud järgmiselt: „Asjaomane kaubamärk on taktiilne asendimärk. Kaitset taotletakse veevoolu läbilaskmiseks mõeldud paigaldatava silindrilise sanitaarseadme ühes otsas asetsevale struktuurile, mis on suunatud väljapoole ja mis ulatub mitteelastsest alusest välja; see struktuur koosneb ringikujulistest kontsentrilistest elastsetest mõne millimeetri kõrgustest lamellidest, millega on kaetud kogu detaili ots, kusjuures elastsed lamellid on sõrmega põhjale või põhjaga paralleelselt vajutades painduvad. Paigaldatava seadme ülejäänud kontuurile, mis on esitatud punktiiriga, kaitset ei taotleta.“ |
|
16 |
Kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (läbi vaadatud ja muudetud kujul) klassi 11 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „paigaldatavad sanitaarseadmed, eelkõige veevoolu kiiruse ja surve reguleerimise seadmed“. |
|
17 |
Registreerimistaotlusele esitati vastuväiteid, tuginedes vorminõudeid puudutavatele keeldumispõhjustele, mis olid ette nähtud määruse nr 207/2009 artikli 26 lõike 1 punktis d (nüüd määruse 2017/1001 artikli 31 lõike 1 punkt d) koostoimes komisjoni 13. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 2868/95, millega rakendatakse nõukogu määrus (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1995, L 303, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 189), eeskirja 9 lõike 3 punktiga a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 41 lõige 2), sest „üldjuhul [EUIPO] taktiilsete kaubamärkide […] taotlusi ei rahulda“. Seetõttu tehti Neoperlile ettepanek taotletav kaubamärk „asendimärgiks“ ümber kvalifitseerida. |
|
18 |
Oma 22. detsembri 2016. aasta kirjas keeldus Neoperl taotletavat kaubamärki ümber kvalifitseerimast, kinnitades, et ta soovib säilitada kvalifikatsiooni „taktiilne asendimärk“ ning selle kaubamärgi kirjelduse, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 15. |
|
19 |
Kontrollija lükkas 11. oktoobri 2019. aasta otsusega registreerimistaotluse vorminõuetega seotud põhjustel tagasi määruse 2017/1001 artikli 41 lõike 4 alusel koostoimes eeskätt selle määruse artikliga 4 ja artikli 31 lõikega 3 sisuliselt seetõttu, et kõnealune taktiilse kaubamärgi registreerimise taotlus ei olnud nende sätete tähenduses piisavalt täpne. |
|
20 |
Neoperl esitas 16. oktoobril 2019 EUIPO-le kontrollija otsuse peale kaebuse. |
|
21 |
EUIPO viienda apellatsioonikoja ettekandja 3. augusti 2020. aasta teates selgitati Neoperlile, et sõltumata sellest, kas asjaomase tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotlus vastab määruse 2017/1001 artikli 31 nõuetele või mitte, leiab apellatsioonikoda, et nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud absoluutne keeldumispõhjus on asjakohane ning taotletaval kaubamärgil puudub viimati nimetatud sätte tähenduses eristusvõime. |
|
22 |
Neoperl esitas 3. märtsil 2021 märkused 3. augusti 2020. aasta teate kohta. |
|
23 |
Apellatsioonikoda leidis vaidlusaluses otsuses, et tähisel, mille registreerimist ELi kaubamärgina on taotletud, puudub määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses eristusvõime, ning jättis kaebuse rahuldamata. |
Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
|
24 |
Üldkohtu kantseleisse 10. augustil 2021 saabunud hagiavalduses esitas Neoperl vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude. |
|
25 |
Oma hagi põhjenduseks esitas Neoperl kaks väidet. Neoperli esimese, määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisel rajaneva väite kohaselt on apellatsioonikoda sisuliselt jätnud piisavalt arvestamata taotletud kaubamärgi eripäraga. Neoperl järeldas sellest, et vastupidi apellatsioonikoja seisukohale on asjaomasel tähisel eristusvõime. |
|
26 |
Määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 esimese lause rikkumisel põhinevas teises väites leidis Neoperl sisuliselt, et apellatsioonikoda küll väitis, et asjaomasest tähisest jääv taktiilne mulje erineb tavapärasest jäigast struktuurist jäävast muljest vaid vähesel määral, kuid ei esitanud piisavaid tõendeid selle väite toetuseks, ehkki tal on kohustus kontrollida selliseid fakte omal algatusel absoluutsete keeldumispõhjuste kontrollimise käigus. |
|
27 |
Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 14–17 sissejuhatavad märkused vaidlusele kohaldatavate õigusnormide kohta. |
|
28 |
Kõigepealt märkis Üldkohus, et absoluutsete keeldumispõhjuste kontrollimisel kohaldatavate materiaalõigusnormide kindlakstegemisel on määrava tähtsusega kõne all oleva ELi kaubamärgina registreerimise taotluse kuupäev, nimelt 1. september 2016, misjärel Üldkohus tõdes, et vaidlusele on kohaldatavad määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid, kusjuures olukorrast sõltuvalt sellises redaktsioonis, nagu see tuleneb määrusega 2015/2424 kehtestatud muudatustest. |
|
29 |
Sellega seoses täpsustas Üldkohus, et määruse 2015/2424 artiklis 4 on ette nähtud, et see määrus jõustub 23. märtsil 2016, kuid määruse nr 207/2009 teatavaid sätteid, sealhulgas artiklit 4 ja artikli 26 lõiget 3, kohaldatakse alles alates 1. oktoobrist 2017. |
|
30 |
Üldkohus leidis, et järelikult on asjas kohaldatavad materiaalõigusnormid määruse nr 207/2009 artikkel 4 ja artikli 26 lõige 3 enne määrusega 2015/2424 tehtud muudatusi kehtinud redaktsioonis ning määruse nr 207/2009 artikkel 7. Seoses viimati nimetatud artikliga lisas Üldkohus, et määruse nr 207/2009 ratione temporis kohaldamise korral ei oleks talle esitatud hagi läbivaatamise tulemus siiski teistsugune, kuna määrusega 2015/2424 tehtud muudatused ei puudutanud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkte a ja b, mis ainsana on käesoleva juhtumi puhul asjakohased sätted. Üldkohus asus seetõttu seisukohale, et käesoleval juhul tuleb materiaalõigusnormide osas mõista vaidlusaluses otsuses apellatsioonikoja poolt ja hagis Neoperli poolt määruse 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punktile b tehtud viiteid nii, et tegelikult on viidatud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktile b, kusjuures need kaks sätet on identse sisuga. |
|
31 |
Lõpuks täpsustas Üldkohus, et kuna menetlusnorme kohaldatakse üldjuhul alates päevast, mil need jõustuvad, siis on vaidluse suhtes kohaldatavad määruse 2017/1001 menetlusnormid, mis kehtisid vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal. |
|
32 |
Üldkohus asus hagi analüüsima, tuletades kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 20–22 sisuliselt meelde, et kontrollija lükkas ELi kaubamärgi registreerimistaotluse tagasi määruse 2017/1001 artikli 41 lõike 4 alusel ning et apellatsioonikoda otsustas analüüsida üksnes määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis b nimetatud absoluutset registreerimisest keeldumise põhjust, ja juhtides tähelepanu asjaolule, et tähtsust ei ole sellel, kas taotletava kaubamärgi registreerimisest tuleb keelduda määruse 2017/1001 artikli 41 lõike 4 alusel koostoimes määruse nr 207/2009 artikliga 4 (pärast muutmist nüüd määruse 2017/1001 artikkel 4) või määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a alusel, kuna piisab, kui registreerimine on välistatud kas või ühe artikli 7 lõikes 1 nimetatud keeldumispõhjuse tõttu. |
|
33 |
Esimesena käsitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 20–49 omal algatusel väidet, et rikutud on õigusnormi kohaldamisala. |
|
34 |
Kõigepealt tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 24 meelde, et Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt võib või isegi peab liidu kohus tõstatama teatava väite omal algatusel, ent vaidlusaluse kohtuotsuse sisulist õiguspärasust puudutavat väidet saab ta kontrollida üksnes siis, kui selle on esitanud hageja, millega aga ei ole tegemist kõnealusel juhul. Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25, et nimetatud kohtupraktika kohaselt ei pea liidu kohus, ehkki ta saab otsustada vaid poolte – kelle ülesanne on kohtuvaidluse piiritlemine – nõuete üle, tingimata piirduma üksnes nende argumentidega, mille pooled on väidete toetuseks esitanud, kuna vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema valedele õiguslikele kaalutlustele. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 jõudis Üldkohus selle põhjal järeldusele, et liidu kohus võib ja olukorrast sõltuvalt isegi peab omal algatusel tõstatama teatavad sisulist õiguspärasust puudutavad väited. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 27 märkis Üldkohus, et õigusnormi kohaldamisala puudutav väide põhineb avalikul huvil, mistõttu ta peab selle tõstatama omal algatusel. Üldkohus toonitas, et ta eiraks enda kui õiguspärasuse üle valvava kohtu rolli, kui ta jätaks tuvastamata, et vaidlusalune otsus tehti õigusnormi alusel, mis ei ole asjaomasel juhul kohaldatav – isegi kui pooled ei ole selle kohta vaidlustust esitanud –, ning seejärel ise teeks seda õigusnormi kohaldades lahendi vaidluses, millega tema poole pöörduti. |
|
35 |
Seejärel sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 kaudselt, et apellatsioonikoda on eiranud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a kohaldamisala, ja märkis, et tema hinnangul apellatsioonikoda eksis, kui ta jättis enne selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b käsitlemist analüüsimata, kas tähis, mille registreerimist ELi kaubamärgina taotleti, vastab selle määruse artiklis 4 sätestatud tingimustele, sealhulgas tingimusele, et seda peab olema võimalik graafiliselt esitada, ning kas seetõttu tuleks selle registreerimisest artikli 7 lõike 1 punkti a alusel keelduda. Üldkohus sedastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, et kuivõrd määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel nimelt ei registreerita kaubamärke, millel puudub eristusvõime, saab tähise eristusvõimet ELi kaubamärgina registreerimise eesmärgil hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et see tähis on kaubamärk selle määruse artikli 4 tähenduses, st alates hetkest, mil tuvastatakse, et seda tähist on võimalik graafiliselt esitada. |
|
36 |
Teisena käitles Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–61 küsimust, kas käesoleval juhul vastab asjaomane tähis määruse nr 207/2009 artiklis 4 sätestatud tingimustele ja kas seetõttu saab kohaldada määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud absoluutset keeldumispõhjust. |
|
37 |
Üldkohus märkis selle kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 57, et käesoleval juhul ei nähtu taotletavast tähisest jääv taktiilne mulje täpselt ja täielikult selle tähise graafilisest kujutisest enesest, vaid äärmisel juhul üksnes sellele lisatud kirjeldusest. Üldkohus leidis, et järelikult ei ole selles kirjelduses kaubamärgiõiguse kohaselt Euroopa Kohtu praktika tähenduses täpsustatud taotletud kaitse eset ja ulatust, vaid graafilise kujutise eseme ja ulatuse osas võib selle kirjelduse põhjal vastupidi tekkida kahtlus, ega sellega ei soovita laiendada taotletava kaitse objekti. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, et järelikult ei vasta vaidlusalune tähis määruse nr 207/2009 artiklis 4 sätestatud tingimustele ning selle registreerimine on vastuolus selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud absoluutse keeldumispõhjusega. |
|
38 |
Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 60 sedastas Üldkohus eeltoodu põhjal, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkt b ei ole kohaldatav vaidlusaluse tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotluse hindamisel, mistõttu ei saanud apellatsioonikoda õiguspäraselt kohaldada seda sätet vaidlusaluse otsuse tegemisel. |
|
39 |
Vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse. |
Menetlus Euroopa Kohtus ja apellatsioonkaebuse poolte nõuded
|
40 |
Käesoleva apellatsioonkaebusega samal kuupäeval esitatud menetlusdokumendis taotles EUIPO Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170a lõike 1 alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandale lõigule. |
|
41 |
Apellatsioonkaebus võeti menetlusse 11. juuli 2023. aasta kohtumäärusega EUIPO vs. Neoperl (C‑93/23 P, EU:C:2023:601). |
|
42 |
EUIPO palub Euroopa Kohtul:
|
|
43 |
Neoperl palub Euroopa Kohtul:
|
Apellatsioonkaebus
|
44 |
EUIPO esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks üheainsa väite. |
Poolte argumendid
|
45 |
EUIPO põhjendab oma apellatsioonkaebust üheainsa väitega, mis põhineb määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 3 rikkumisel. See väide koosneb kahest osast. |
|
46 |
Ainsa väite esimeses osas heidab EUIPO Üldkohtule ette määruse 2017/1001 artikli 72 lõikega 3 antud pädevuse piiride ületamist sellega, et ta omal algatusel ja vastupidi Neoperli nõuetele kontrollis, kas määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a koostoimes viimati nimetatud määruse artikliga 4 sätestatud absoluutne keeldumispõhjus on kohaldatav. EUIPO hinnangul on ekslik eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 esitatud Üldkohtu seisukoht, et see, kas vaidlusalune tähis vastab määruse nr 207/2009 artiklis 4 sätestatud tingimustele, sealhulgas tingimusele, et tähis peab olema graafiliselt kujutatav, on küsimus, mis on vaja lahendada enne selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti b ja määruse 2017/1001 artikli 95 lõike 1 rikkumisel põhinevate hagiväidete analüüsimist. |
|
47 |
Ainsa väite teises osas heidab EUIPO Üldkohtule ette määruse 2017/1001 artikli 72 lõikega 3 antud pädevuse piiride ületamist sellega, et ta tegi määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud absoluutse keeldumispõhjuse materiaalõiguslike tingimuste kohta – mille apellatsioonikoda oli sõnaselgelt jätnud vaidlusaluses otsuses kontrollimata – apellatsioonikoja asemel ise otsuse, tühistades vaidlusaluse otsuse ja vaidlustatud kohtuotsuse punktides 50–58 seda otsust tegelikult muutes, kuid jättes siiski muutmata vaidlusaluse otsuse resolutsiooni. |
|
48 |
EUIPO leiab, et vaidlusaluse otsuse õigusvastase muutmisega Üldkohus esiteks eiras apellatsioonikojale esitatud kaebuste lahendamiseks viimasele antud pädevust sellisena, nagu selle on ette näinud liidu seadusandja. Teiseks anastas Üldkohus EUIPO väitel apellatsioonikojal oleva eripädevuse ületada kontrollija otsuse piire (määruse 2017/1001 artikli 71 lõike 1 teise lause teine hüpotees) ja vajaduse korral ka teostada kontrollija pädevust (määruse 2017/1001 artikli 71 lõike 1 teise lause esimene hüpotees), millega on hõlmatud eeskätt võimalus kontrollida üksikasjalikumalt või täielikumalt faktilisi asjaolusid, mida kontrollija ei ole hinnanud. Lõpuks märgib EUIPO, et Üldkohus rikkus õiguskaitset, mille liidu seadusandja on taganud esimese kohtuastme hagejale. |
|
49 |
EUIPO hinnangul puudub vaidlustatud kohtuotsuses „sisuline järjekindlus“, mistõttu ei ole EUIPO-l võimalik seda täita. Nimetatud järjekindluse puudumine tuleneb sellest, et Üldkohus ei ole vaidlusalust otsust formaalselt ümber sõnastanud ega hagi rahuldamata jätnud, vaatamata sellele, et asendades selle otsuse õigusliku aluse, ta just nimelt kinnitas, et selle otsuse resolutsioon on põhjendatud. |
|
50 |
Apellatsioonkaebuse vastuses ei vaidlusta Neoperl EUIPO ainsa väite põhjendust, mis põhineb Üldkohtu poolt määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 3 rikkumisel. Neoperl on nimelt EUIPOga nõustudes seisukohal, et Üldkohus ületas selles sättes ette nähtud pädevuse piire sellega, et leidis endal olevat materiaalõigusliku pädevuse kontrollida ise esimest korda määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a koostoimes selle määruse artikliga 4 ja teha apellatsioonikoja asemel sisuline otsus. Neoperl nõustub samuti EUIPO argumentidega liidu seadusandja tagatud õiguskaitse rikkumise kohta, leides, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–58 esitatud Üldkohtu järeldused kahjustavad tema õigust olla ära kuulatud. Tema arvates tuleks vaidlustatud kohtuotsus seega tühistada ja saata asi tagasi EUIPO-le, et viimane kontrolliks ise täielikult määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a koostoimes selle määruse artikliga 4. |
|
51 |
Määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a ja artikli 7 lõike 1 punkti b omavahelise suhtestamise kohta märgib Neoperl seevastu, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuses sisuliselt õigesti, et neid absoluutseid keeldumispõhjusi tuleb kontrollida selles järjekorras, mistõttu tuleb kõigepealt käsitleda esimesena nimetatud sätte kohaldatavuse tingimusi. |
|
52 |
EUIPO ei nõustu oma repliigis Neoperli argumentidega, mis puudutavad määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud absoluutsete keeldumispõhjuste kontrollimise sellist järjekorda, ning leiab sisuliselt, et selle sätte sõnastusest, ülesehitusest ja eesmärgist ei saa järeldada, et nimetatud sätte punktis b ette nähtud keeldumispõhjuse kontrollimise ja kohaldamise eeldus on tingimata kõigepealt selle sätte punktis a ette nähtud keeldumispõhjuse kontrollimine ja kohaldamine. |
|
53 |
Vasturepliigis toonitab Neoperl, et ehkki ta EUIPOga nõustudes leiab, et vaidlustatud kohtuotsuses on valesti kohaldatud määruse 2017/1001 artikli 72 lõiget 3, mistõttu tuleb see kohtuotsus tühistada, ei ole menetlusstaadium igast küljest selline, et asjas saaks teha lõpliku kohtuotsuse. |
Euroopa Kohtu hinnang
|
54 |
Kõigepealt tuleb märkida, et asjaomase tähise ELi kaubamärgina registreerimise taotlus esitati 1. septembril 2016. Järelikult on vaidlusele kohaldatavad ühelt poolt määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid ja teiselt poolt määruse 2017/1001 menetlusnormid (vt selle kohta analoogia alusel 20. juuni 2024. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Indo European Foods, C‑801/21 P, EU:C:2024:528, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). |
Ainsa väite esimene osa
|
55 |
Alustuseks tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktides a–m on loetletud tähise ELi kaubamärgina registreerimisest keeldumise absoluutsed põhjused. |
|
56 |
Ehkki mitut mainitud põhjust on võimalik kohaldada ühel ja samal ajal, on selles artiklis loetletud absoluutsed keeldumispõhjused iseseisvad, mistõttu ükski põhjus ei sõltu teistest põhjustest ega eelda eraldi kontrollimist (vt analoogia alusel 8. aprilli 2003. aasta kohtuotsus Linde jt, C‑53/01–C‑55/01, EU:C:2003:206, punkt 67, ja 16. septembri 2015. aasta kohtuotsus Société des Produits Nestlé, C‑215/14, EU:C:2015:604, punkt 46). |
|
57 |
Käesoleval juhul järeldas Üldkohus määruse nr 207/2009 artikli 4 – milles on osutatud asjaomase tähise graafilise esitamise tingimusele – ja selle määruse artikli 7 võrdlusest, et sõna „tähis“ tuleb eristada sõnast „kaubamärk“. Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36, tuginedes 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuse M/S. Indeutsch International vs. EUIPO – 135 Kirkstall (Kahe paralleelse joone vahel asuvate ševroonide kujutis) (T‑124/20, EU:T:2021:668) punktile 46, et ELi kaubamärgina registreerimise eesmärgil saab tähise eristusvõimet hinnata alles siis, kui on tuvastatud, et see tähis võib moodustada kaubamärgi selle määruse artikli 4 tähenduses, st alates hetkest, mil tuvastatakse, et seda tähist on võimalik graafiliselt esitada. |
|
58 |
Määruse nr 207/2009 artiklis 4 ja selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis a on tõepoolest kasutatud sõna „tähis“, samas kui artikli 7 lõike 1 teistes sätetes on kasutatud kas seda sõna või sõna „kaubamärgid“. |
|
59 |
Kui aga liidu seadusandja oleks selle terminoloogilise eristamisega soovinud kehtestada määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 raames kontrollimise järjekorra nii, et esikohal on selle sätte punktis a nimetatud keeldumispõhjus, oleks ta süstemaatiliselt kasutanud sõna „kaubamärk“ kõigi muude punktides b–m ette nähtud keeldumispõhjuste puhul. Nii see aga ei ole, kuna selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis e on mainitud „tähiseid“. Kõnealust kahte sõna tuleb seega mõista nii, et neid on artikli 7 lõikes 1 kasutatud samas tähenduses, mistõttu nende alternatiivses kasutamises selle sätte punktides a ja b ei väljendu liidu seadusandja tahe anda punktis a nimetatud keeldumispõhjusele kohaldamisel prioriteet võrreldes teiste absoluutsete keeldumispõhjustega, sealhulgas eelkõige punktis b nimetatud keeldumispõhjusega. |
|
60 |
Lisaks olgu öeldud, et määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 sõnastuse ühestki muust üksikasjast ei nähtu, et selle sätte punktides a–m ette nähtud absoluutseid keeldumispõhjusi tuleb kontrollida teatavas järjekorras. |
|
61 |
Nõnda võib apellatsioonikoda registreerimistaotluse läbivaatamisel pidada mõnel juhul asjakohasemaks kontrollida esiteks määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a ette nähtud keeldumispõhjust ja mõnel juhul hoopis selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud keeldumispõhjust, ilma et sellise valiku tõttu oleks apellatsioonikoda selle kontrolli tulemusel tehtud otsuses rikkunud õigusnormi. |
|
62 |
Eeskätt siis, kui teatavat tähist ei ole võimalik graafiliselt esitada määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti a tähenduses koostoimes selle määruse artikliga 4, ei ole vaja nimetatud määruse artikli 7 lõike 1 punkti b alusel kontrollida, kas tähisel on eristusvõime. Siiski võib olla ka vastupidi, kuna juhul, kui tähisel puudub eristusvõime viimati nimetatud sätte tähenduses, ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas seda saab graafiliselt esitada. |
|
63 |
Seega ei kujuta endast õigusnormide kohaldamisala eiramist asjaolu, et vaidlusaluses otsuses ei kontrollinud apellatsioonikoda enne määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud keeldumispõhjust selle määruse artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud absoluutset keeldumispõhjust. |
|
64 |
Järelikult kohaldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 38 õigusnormi valesti, heites apellatsioonikojale ette, et viimane ei kontrollinud vaidlusaluses otsuses seda, kas asjaomane tähis võib moodustada kaubamärgi, ning seega leidis, et selline kontroll ei ole asjakohane, kuna asjaomasel tähisel puudub igal juhul eristusvõime. Sellisele seisukohale asudes määras Üldkohus nimelt kindlaks, millises järjekorras tuleb kontrollida määruse nr 207/2009 artikli 7 lõikes 1 ette nähtud absoluutseid keeldumispõhjusi, ehkki liidu seadusandja ei ole sellist järjekorda üldse ette näinud. |
|
65 |
Järelikult tuleb ainsa väite esimese osaga nõustuda. |
Ainsa väite teine osa
|
66 |
Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses formaalselt märkinud, et ta teostab määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 3 alusel muutmispädevust. Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse resolutsioonis konkreetselt piirdunud vaidlusaluse otsuse tühistamisega. |
|
67 |
Siiski tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse alajao – milles ta selle pealkirja kohaselt käsitles õigusnormide kohaldamisala rikkumisel põhineva väite põhjendatust – punktides 50–58 ise otsuse määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a sätestatud absoluutse keeldumispõhjuse materiaalõiguslike tingimuste kohta ja tuvastas selle sätte alusel – mida tema hinnangul tuleb asjaomase keeldumispõhjuse kohaldamisel kontrollida esimesena –, et asjaomane tähis ei vasta selles sättes ette nähtud tingimustele. Nõnda muutis Üldkohus küll kaudselt, ent vaieldamatult vaidlusalust otsust. |
|
68 |
Tõepoolest on nii, et määruse 2017/1001 artikli 72 lõigete 2 ja 3 kohaselt on „Üldkohus […] pädev [EUIPO apellatsioonikoja] otsust tühistama või muutma“. |
|
69 |
Siiski ei tulene osutatud määruse artikli 72 lõigetega 2 ja 3 Üldkohtule antud muutmispädevusest Üldkohtu pädevus anda hinnang küsimuses, mille kohta apellatsioonikoda ei ole veel seisukohta võtnud. Muutmispädevust saab seega teostada põhimõtteliselt üksnes olukorras, kus Üldkohtul on pärast apellatsioonikoja hinnangu kontrollimist võimalik tõendatud faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel kindlaks teha, millise otsuse apellatsioonikoda oleks pidanud tegema (vt selle kohta 5. juuli 2011. aasta kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EU:C:2011:452, punkt 72, ja 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Centrotherm Systemtechnik vs. centrotherm Clean Solutions, C‑609/11 P, EU:C:2013:592, punkt 48). |
|
70 |
Üldkohtu võimalus kontrollida apellatsioonikoja antud hinnangut ja järelikult tema võimalus muuta õiguspäraselt vaidlusalust otsust seda hinnangut puudutavas osas on käesolevas asjas välistatud põhjusel, et apellatsioonikoda ei kontrollinud määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punktis a ette nähtud absoluutset keeldumispõhjust. Nimelt tähendab see, kui Üldkohus muudab vaidlusalust otsust, et ta annab esimest korda hinnangu asjaoludele ja tõenditele, mida apellatsioonikoda ei ole kontrollinud. |
|
71 |
Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 98 ja 99 märkis, on Üldkohus sellist muutmispädevust teostades ilmselgelt eiranud määruse 2017/1001 artikli 72 lõikes 3 sätestatud muutmispädevust hõlmavat intellektuaalomandi valdkonna siduvat institutsioonilist raamistikku, mille eesmärk on tagada, et järgitaks õigussubjektide õigust tõhusale kohtulikule kaitsele selles valdkonnas. |
|
72 |
Seega tuleb ka ainsa väite teise osaga nõustuda. |
|
73 |
Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse ainsa väitega nõustuda ja seega vaidlustatud kohtuotsus tühistada. |
Üldkohtule esitatud hagi
|
74 |
Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimesele lõigule võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab, või suunata asja otsustamiseks tagasi Üldkohtusse. |
|
75 |
Käesolevas asjas leiab Euroopa Kohus, et menetlusstaadium ei võimalda tal otsust teha, kuna Üldkohus ei analüüsinud kumbagi väidet, mille Neoperl talle esitas ja mille puhul on vaja hinnata faktilisi asjaolusid. |
|
76 |
Seetõttu tuleb asi saata tagasi Üldkohtusse. |
Kohtukulud
|
77 |
Kuna asi saadetakse tagasi Üldkohtusse, siis tehakse otsus apellatsioonimenetluses tekkinud kohtukulude kohta edaspidi. |
|
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: |
|
|
|
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.