I.

Sissejuhatus

1.

Selle eelotsusetaotlusega palub Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) Euroopa Kohtul tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta ( 2 ) artiklit 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 3 ) artikli 31 lõiget 2.

2.

See eelotsusetaotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on TO ja LB ning mis puudutab rahalise hüvitise saamist tasutatud põhipuhkuse päevade eest. LB on tuginenud sellele, et õigus tasustatud põhipuhkusele, millele TO pretendeerib, on aegunud.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse tõttu tuleb teha kindlaks, kas liidu õigusega on kooskõlas see, et riigisiseseid aegumist käsitlevaid õigusnorme kohaldatakse õiguse suhtes tasustatud põhipuhkusele olukorras, kus tööandja ei ole järginud kohustust kutsuda töötajat üles oma puhkust kasutama ja kohustust talle seda kasutamist selgitada, mille Euroopa Kohus on kindlaks määranud oma 6. novembri 2018. aasta kohtuotsustes Kreuziger ( 4 ) ja Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften ( 5 ).

4.

Euroopa Kohus otsustas nendes kohtuotsustes, et tööandja peab kutsuma töötajat üles kasutama oma õigust tasustatud põhipuhkusele ning teavitama teda sellest, et see õigus võib lõppeda. Kui tööandja ei järgi kohustusi, mis tal on, ei saa see õigus riigisiseses õiguses ette nähtud arvestusperioodi või üleviimisperioodi lõpul lõppeda.

5.

Euroopa Kohus peab arutatavas asjas otsustama, kas see, mida ta on otsustanud õiguse tasustatud põhipuhkusele lõppemise osas, kehtib ka üldnormides ette nähtud aegumistähtaja kohaldamisel selle õiguse suhtes. Täpsemalt: kas niisugune tähtaeg võib hakata kulgema ja lõppeda olenemata sellest, kas tööandja võimaldas töötajal tõesti seda õigust kasutada?

6.

Järgnevates arutluskäikudes esitan põhjused, miks ma arvan, et direktiivi 2003/88 artiklit 7 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille järgi kohaldatakse arvestusperioodil omandatud õiguse suhtes tasustatud põhipuhkusele ja sellega seoses ka õiguse suhtes saada töösuhte lõppemise korral kasutamata jäänud tasustatud põhipuhkuse eest rahalist hüvitist kolmeaastast aegumistähtaega, mis hakkab kulgema selle arvestusperioodi lõpul, ning seda olukorras, kus tööandja ei ole täitnud kohustust kutsuda töötajat üles oma puhkust kasutama ja kohustust talle seda kasutamist selgitada.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus

7.

Direktiivi 2003/88 artiklis 7 „Põhipuhkus“ on nähtud ette:

B.

Saksa õigus

8.

8. jaanuari 1963. aasta töötajate minimaalse põhipuhkuse seaduse (Bundesurlaubsgesetz) ( 6 ) menetlusosaliste vahelise töösuhte suhtes kohaldatava 7. mai 2002. aasta redaktsiooni ( 7 ) § 7 pealkiri on „Puhkuse aeg ja üleviimine ning hüvitis kasutamata puhkuse eest“. Selles paragrahvis on sätestatud:

9.

Põhikohtuasja poolte vahelise töösuhte suhtes kohaldatava tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) §‑s 194 „Aegumise ese“ on sätestatud:

10.

BGB §‑s 195 „Üldine aegumistähtaeg“ on nähtud ette:

11.

BGB § 199 „Üldise aegumistähtaja algus ja maksimaalsed aegumistähtajad“ on sõnastatud järgmiselt:

12.

BGB §‑s 204 „Aegumise peatumine hagi esitamisega“ on sätestatud:

III.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

13.

TO töötas alates 1. novembrist 1996 kuni 31. juulini 2017 LB juures maksuspetsialisti ja raamatupidajana. Tal oli õigus saada igal kalendriaastal puhkust 24 tööpäeva ulatuses. LB kinnitas 1. märtsi 2012. aasta kirjas TO‑le, et tema õigus saada 2011. aasta ja eelnevate aastate eest kasutamata jäänud puhkust 76 päeva ulatuses ei aegu 31. märtsil 2012, sest tal ei olnud võimalik puhkust kasutada advokaadibüroo liiga suure töökoormuse tõttu. Aastatel 2012–2017 võimaldas LB TO‑l kasutada puhkust ühtekokku 95 tööpäeva ulatuses. TO ei kasutanud ära kogu oma seadusjärgset põhipuhkust. LB ei kutsunud TO‑d üles puhkust täiendavalt kasutama ega selgitanud, et kasutamata puhkuse nõue võib kalendriaasta või üleviimistähtaja möödumisel aeguda.

14.

TO esitas 6. veebruaril 2018 Arbeitsgerichtile (töökohus, Saksamaa) hagi, milles nõudis oma töösuhte lõppemise hetkeks 2017. aasta ja varasemate aastate eest kasutamata jäänud 101 puhkusepäeva hüvitamist rahas. LB leidis, et see puhkusenõue on aegunud. Ta väitis, et ei saanud oma üleskutse esitamise ja selgitamiskohustust teada ega järgida, sest Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) muutis oma praktikat 19. veebruari 2019. aasta otsustega alles pärast seda, kui kõnealune töösuhe oli lõppenud. Samuti ei pea ta hüvitama kasutamata jäänud puhkust rahas, sest hageja nõudega hõlmatud puhkusenõue on aegunud.

15.

Arbeitsgericht (töökohus) mõistis LB‑lt välja rahalise hüvitise 2017. aastal kasutamata jäänud puhkuse eest. Ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata.

16.

Landesarbeitsgericht (liidumaa kõrgeim töökohus, Saksamaa) mõistis TO apellatsioonkaebuse alusel LB‑lt välja aastatel 2013–2016 kasutamata jäänud 76 puhkusepäeva eest hüvitise brutosummas 17 376,64 eurot. Ta lähtus sellest, et liidu õiguse kohaselt ei saanud TO puhkusenõue BUrlG § 7 lõike 3 alusel lõppeda ega BGB §‑s 194 jj sisalduvate aegumist käsitlevate tsiviilõiguse üldnormide alusel aeguda, kuna LB ei täitnud oma kohustust aidata kaasa, et töötajal oleks tegelikult olnud võimalus puhkust kasutada.

17.

LB esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse.

18.

See kohus märgib kohtuotsustest Kreuziger ja Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften tuleneva kohtupraktika põhjal, et TO õigused saada aastate 2013–2016 eest tasustatud puhkust ei ole BUrlG § 7 lõike 3 kohaselt lõppenud, sest LB ei kutsunud teda üles oma puhkust kasutama ega selgitanud talle täpselt ja õigel ajal, et vastasel juhul kaotab ta selle puhkuse kalendriaasta või üleviimisperioodi lõpul.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtub nagu Euroopa Kohuski põhimõttest, et õigused tasustatud põhipuhkusele saavad juhtudel, mil töötajal ei olnud võimalik oma puhkust kasutada, lõppeda ainult erandkorras, kui esineb eriasjaolusid, mis selle puhkuse kaotamist õigustavad. See kohus tõdeb aga, et LB oleks saanud võimaldada TO‑l kasutada oma puhkust aastate 2013–2016 eest, täites oma üleskutse esitamise ja selgitamiskohustusi.

20.

Et LB on esitanud aegumise vastuväite BGB §‑de 194 ja 195 alusel, millest tuleneb, et võlausaldaja nõuded aeguvad kolme aasta jooksul pärast selle aasta lõppu, mil tema õigus tekkis, peab see kohus analüüsima, kas õigused tasustatud põhipuhkusele, mis ei saanud BUrlG § 7 lõike 3 kohaselt lõppeda, on aegunud.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et TO nõue oleks põhjendamatu osas, milles see puudutab hüvitist 2013. ja 2014. aastal kasutamata jäänud puhkuse eest, kui BUrlG § 7, tõlgendatuna liidu õigusest lähtudes, ei välistaks nende aastate eest omandatud puhkuseõiguste aegumist ja lubaks aegumistähtaja alguseks lugeda arvestusaastat, mil see õigus tekkis, isegi juhul, kui tööandja koostööd ei teinud.

22.

See kohus soovib niisiis teada, missugune on BGB §‑s 194 jj sätestatud aegumist käsitlevate üldnormide ja BUrlG § 7 omavaheline suhe, võttes arvesse kohtuotsustest Kreuziger ja Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften tulenevat kohtupraktikat. Selle kohtupraktika põhjal võib riigisiseste aegumist käsitlevate õigusnormide kohaldamine puhkuseõiguse suhtes niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas viia direktiivi 2003/88 artikli 7 ja harta artikli 31 lõike 2 rikkumiseni.

23.

Konkreetselt tuleb teha kindlaks, kas sellest kohtupraktikast on vaja järeldada, et nende õigusnormidega on vastuolus see, kui töötajalt nõutakse, et ta esitaks vastavalt BGB § 204 lõikele 1 hagi, et peatada oma puhkuseõiguse aegumine, ja seda olukorras, kus tööandja ei võimaldanud tal seda õigust kasutada.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi liidu õiguse õige tõlgenduse suhtes, sest Euroopa Kohus on vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele aegumistähtaegade kohaldamist juba tunnustanud, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid.

25.

Tõhususe põhimõtte osas vajavad juhised, mida võib leida Euroopa Kohtu praktikast, aga täiendavat selgitust, mis puudutab nende kohaldamist õiguse tasustatud põhipuhkusele kasutamise suhtes. Konkreetselt on eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste keskmes aegumistähtaja alguspunkt.

26.

Vastavalt esimesele seisukohale võib riigisiseste aegumist käsitlevate õigusnormide kohaldamist selle õiguse suhtes lugeda tõhususe põhimõttega kooskõlas olevaks. Nähes ette kolmeaastase aegumistähtaja, lõi liikmesriigi seadusandja sobiva tasakaalu tööandja kui kohustatud isiku ja töötaja kui õigustatud isiku huvide vahel. Rõhutades, et vastavalt BGB §‑le 195 ja § 199 lõike 1 punktidele 1 ja 2 hakkab see tähtaeg kulgema alles võimaliku nõudest teadasaamise ja selle tuvastamise hetkel, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et töötaja, kes on tavaliselt teadlik puhkusest, mis tuleneb tema töölepingust, seadusest või kollektiivlepingutest, saab tugineda sellele õigusele kohtus piisavalt pika aja jooksul, peatades nii aegumistähtaja.

27.

Teisest seisukohast leiab Euroopa Kohtu praktikast siiski ka viiteid, mis viivad mõttele, et riigisiseste aegumist käsitlevate õigusnormide kohaldamine õiguse suhtes tasustatud põhipuhkusele on olukorras, kus tööandja ei järginud oma üleskutse esitamise ja selgitamiskohustusi, tõhususe põhimõttega vastuolus.

28.

Teistsuguses kontekstis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et aegumistähtaja kohaldamine muudab liidu õigusega tagatud õiguste kasutamise liiga raskeks ning seega on eiratud tõhususe põhimõtet, tõlgendatuna koostoimes õiguskindluse põhimõttega, kui see tähtaeg hakkab kulgema kuupäeval, mil hageja ei saanud teada või tajuda oma liidu õigusest tulenevate õiguste ulatust, sest tal ei olnud vajalikku teavet. ( 8 )

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib selles kontekstis seega küsimus, kas direktiivi 2003/88 artikkel 7 ja harta artikli 31 lõige 2 nõuavad, et aegumistähtaja algus ei sõltuks mitte ainult sellest, kas ollakse teadlik õigusest tasustatud põhipuhkusele ja selle ulatusest, vaid ka teabest selle õiguse ajalise piiratuse ja võimaliku lõppemise kohta, mida tööandja peab oma üleskutse esitamise ja selgitamiskohustusi täites andma.

30.

Eelneva põhjal otsustas Bundesarbeitsgericht (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eesotsuse küsimuse:

31.

Kirjalikud seisukohad esitasid Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon. Kohtuistung toimus 24. märtsil 2022.

IV.

Õiguslik analüüs

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtul sisuliselt öelda, kas direktiivi 2003/88 artiklit 7 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille järgi kohaldatakse arvestusperioodil omandatud õiguse suhtes tasustatud põhipuhkusele ja sellega seoses ka õiguse suhtes saada töösuhte lõppemise korral kasutamata jäänud tasustatud põhipuhkuse eest rahalist hüvitist kolmeaastast aegumistähtaega, mis hakkab kulgema selle arvestusperioodi lõpul, ning seda olukorras, kus tööandja ei ole täitnud oma kohustust kutsuda töötajat üles oma puhkust kasutama ja kohustust talle seda kasutamist selgitada.

33.

Sellele küsimusele vastamisel tuleb rõhutada, et nagu ilmneb direktiivi 2003/88 artikli 7 sõnastusest endast ja Euroopa Kohtu praktikast, peavad liikmesriigid oma riigisiseses õiguses kindlaks määrama õiguse tasustatud põhipuhkusele kasutamise ja rakendamise tingimused, nähes ette konkreetsed asjaolud, mille esinemisel võivad töötajad seda õigust kasutada. ( 9 )

34.

Euroopa Kohus on otsustanud, et „direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ei ole põhimõtteliselt vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette sellest direktiivist sõnaselgelt tuleneva tasustatud põhipuhkuse õiguse kasutamise korra, sealhulgas ka kõnealuse õiguse kaotamise arvestusperioodi lõppedes, kuid seda tingimusel, et tasustatud põhipuhkuse õiguse kaotanud töötajal oli tegelikult võimalus seda õigust kasutada“. ( 10 )

35.

Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et sellised riigisisesed õigusnormid nagu BUrlG § 7 lõige 3 kujutavad endast tasustatud põhipuhkuse kasutamise korda reguleerivaid sätteid direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 tähenduses niisugusena, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus. ( 11 ) Sellist liiki õigusnormid kuuluvad riigisiseses õiguses töötajate puhkuse kindlaksmääramise suhtes kehtivate eeskirjade ja korra hulka, mille eesmärk on võtta arvesse erinevaid olemasolevaid huve. ( 12 )

36.

Euroopa Kohtu sõnul tuleb igas olukorras siiski „tagada, et niisuguste riigisiseste eeskirjade kohaldamine ei tooks kaasa töötaja omandatud õiguse tasustatud põhipuhkusele lõppemist, isegi kui töötajal ei olnud tegelikult võimalik seda õigust kasutada“. ( 13 ) Seega „eirab automaatne ilmajäämine õigusest tasustatud põhipuhkusele – ilma et eelnevalt oleks kohustust kontrollida, kas töötajale anti tegelikult võimalus seda õigust kasutada, – […] piire, mida liikmesriigid on kohustatud kõnealuse õiguse kasutamise korra täpsustamisel rangelt järgima“. ( 14 ) Nimelt „kahjustaks töötaja omandatud õiguse tasustatud põhipuhkusele või sellele vastava õiguse saada töösuhte lõppemisel kasutamata puhkuse eest hüvitist lõppemine, ilma et asjaomasel isikul oleks tegelikult olnud võimalust kasutada õigust tasustatud põhipuhkusele, selle õiguse enda olemust“. ( 15 )

37.

Sellest Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et õigus tasustatud põhipuhkusele ei saa aeguda pärast puhkuseaasta ja/või riigisiseses õiguses ette nähtud üleviimise tähtaja lõppemist, kui töötaja ei saanud puhkust kasutada. ( 16 )

38.

Kui BGB §‑s 194 jj sätestatud aegumisnorme kohaldatakse õiguse suhtes tasustatud põhipuhkusele, kuuluvad need, nagu ka BUrlG § 7 lõige 3, selle õiguse kasutamise viiside valdkonda. Niisuguste õigusnormidega tuleb seega samuti järgida piire, mida liikmesriigid peavad järgima, et ei kahjustataks selle õiguse olemust ennast.

39.

Siin on konkreetses valdkonnas, milleks on õigus tasustatud põhipuhkusele, väljendatud teistmoodi üldreeglit, et liikmesriikidel on menetlusautonoomia, mille piiritleb liidu õigus. Nii tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast küll, et liidu erinormide puudumise tõttu selles valdkonnas tuleb selle õiguse kasutamise kord menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide enda õiguskordades. Samas ei tohi see kord olla ebasoodsam võrreldes korraga, mis kehtib sarnastele riigisisestele olukordadele (võrdväärsuse põhimõte), ega tohi olla sätestatud selliselt, et see muudab liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte). ( 17 )

40.

Käesolev kohtuasi puudutab ainult tõhususe põhimõtet. ( 18 ) Selle põhimõtte kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohus on pidevalt otsustanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates riigisisestes ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine. ( 19 )

41.

Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et liikmesriikide kohustus tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusus tähendab eelkõige tõhusa kohtuliku kaitse nõuet, mis on sätestatud ka harta artiklis 47 ja mis kehtib muu hulgas sellistele õigustele tuginevate hagide läbivaatamist käsitlevate menetlusnormide määratlemisel. ( 20 )

42.

Aegumistähtaja iseloomulike tunnuste analüüsi kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et see analüüs peab puudutama asjaomase tähtaja kestust ja selle kohaldamise korda, sealhulgas tähtaja kulgema hakkamiseks valitud tingimust. ( 21 )

43.

Seda analüüsiraamistikku kasutades tulebki analüüsida, kas ja mil määral on põhikohtuasjas käsitletava aegumistähtaja kohaldamine õiguse suhtes tasustatud põhipuhkusele liidu õigusega kooskõlas.

44.

Kõigepealt on Euroopa Kohus aegumistähtaja kestuse kohta juba otsustanud, et õiguskindluse huvides kindlaks määratud mõistlikud hagi esitamise tähtajad, mille möödalaskmine lõpetab vastava õiguse, ei muuda liidu õiguskorrast tulenevate õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks, kui ette nähtud tähtaeg on sisuliselt piisav selleks, et õigussubjektil oleks võimalik ette valmistada tõhus õiguskaitsevahend ja seda kasutada. ( 22 ) Liidu õigusega on kooskõlas, kui õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg, mille möödalaskmine lõpetab vastava õiguse. ( 23 )

45.

Käsitletaval juhul on BGB §‑s 195, millele LB põhikohtuasjas TO nõuetele vastu vaidlemiseks tugineb, kindlaks määratud kolmeaastane aegumistähtaeg. Euroopa Kohus on aga juba otsustanud, et niisugune tähtaeg tundub juhul, kui see on kindlaks määratud ja ette teada, mõistlik ja tõhususe põhimõttega kooskõlas. ( 24 )

46.

Mis puudutab teiseks põhikohtuasjas käsitletava aegumistähtaja algust, siis tuleb kontrollida, kas see võib takistada töötajal tugineda selle tähtaja jooksul õigustele, mille direktiiv 2003/88 talle annab.

47.

Meenutan, et BGB § 199 lõike 1 järgi hakkab üldine aegumistähtaeg kulgema selle aasta lõppemisest, mil nõue tekkis ning võlausaldaja sai teada nõude aluseks olevatest asjaoludest ja võlgniku isikust või oleks ilma raske hooletuseta pidanud nendest teada saama. See õigusnorm eeldab, et kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab põhimõtteliselt kulgema selle arvestusaasta lõppemisest, mil töötaja omandas oma õigused tasustatud põhipuhkusele. Nii kindlaks määratuna põhineb aegumistähtaja algus seisukohal, et see töötaja on tavaliselt teadlik oma puhkuseõigusest, mis tuleneb tema töölepingust, seadusest või kollektiivlepingutest, ning saab tugineda sellele õigusele kohtus piisavalt pika aja jooksul, peatades nii aegumistähtaja.

48.

Leian siiski nagu komisjon, et niisugune aegumistähtaeg nagu põhikohtuasjas ei saa hakata kulgema ainuüksi seepärast, et teoreetiliselt oletatakse, et töötaja on teadlik oma õigusest tasustatud põhipuhkusele. Selline kontseptsioon on minu arvates vastuolus tõhususe põhimõttega, sest see kätkeb mitte just väikest ohtu, et BGB §‑s 195 kindlaks määratud tähtaja jooksul ei saa töötaja kasutada oma õigust tasustatud põhipuhkusele. Et töötaja saaks seda õigust tegelikult kasutada, on vaja, et tööandja oleks andnud talle enne adekvaatse ja täieliku teabe tema puhkuse ulatuse kohta. Niisugune teave on veelgi vajalikum juhul, kui puhkuseõigused on mitu korda üle viidud.

49.

Seega ei põhjusta tõhususe põhimõttest lähtudes probleeme mitte Saksa õiguses ette nähtud aegumistähtaeg ega selle kestus kui niisugused, vaid selle tähtaja algus, milleks tuleb minu meelest määrata selle aasta lõpp, mil tööandja täitis oma selgitamiskohustuse, sest tuleb asuda seisukohale, et sel kuupäeval sai töötaja „teada“ oma õigusest tasustatud põhipuhkusele BGB § 199 lõike 1 tähenduses. Sellest tuleb järeldada, et nii kaua, kui tööandja ei ole täitnud oma selgitamiskohustust, ei saa põhikohtuasjas käsitletav aegumistähtaeg kulgema hakata. Nii mõistetuna saab Saksa õigust minu arvates tõlgendada viisil, mis on liidu õigusega kooskõlas.

50.

Selles küsimuses ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et tööandja peab tagama, et töötajale oleks antud võimalus kasutada õigust tasustatud põhipuhkusele. ( 25 ) Euroopa Kohus on otsustanud, et „tööandja [on] eelkõige kohustatud, võttes arvesse õiguse tasustatud põhipuhkusele kohustuslikku iseloomu ja tagamaks direktiivi 2003/88 artikli 7 soovitavat mõju, konkreetselt ja läbipaistval viisil tagama, et töötajal oleks tegelikult võimalus oma tasustatud põhipuhkust kasutada, kutsudes teda üles – vajaduse korral formaalselt – tasustatud põhipuhkust kasutama, informeerides teda samas selgelt ja õigel ajal – tagamaks, et see puhkus on jätkuvalt kohane asjaomase isiku puhkamiseks ja lõõgastumiseks, millele puhkus peaks kaasa aitama –, et kui ta puhkust ei kasuta, kaotab ta selle arvestusperioodi või üleviimistähtaja lõppedes“. ( 26 )

51.

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et „vastav tõendamiskoormis [lasub] tööandjal […]. Kui tööandja ei suuda tõendada, et ta näitas üles nõutavat hoolsust, et töötajal oleks tegelikult võimalik kasutada tasustatud põhipuhkust, millele tal on õigus, tuleb asuda seisukohale, et nimetatud puhkuse saamise õiguse lõppemine arvestusperioodi või lubatud üleviimistähtaja lõppedes ning töösuhte lõppemise korral kasutamata põhipuhkuse eest vastava rahalise hüvitise puudumine on vastuolus vastavalt direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 2“. ( 27 )

52.

Saksamaa valitsuse sõnul on mõisted „lõppemine“ ja „aegumine“ siiski radikaalselt erinevad. Aegumine ei ole ette nähtud mitte ainult võlgniku huvides, vaid kujutab endast ühte õigusriigi nõuet, sest aitab kaasa rahule ja õiguskindlusele. Aegumine aitab neid eesmärke saavutada aga üksnes juhul, kui õigustele tuginemise võimalust on ajaliselt piiratud. Kui aga aegumist pidada teatavatel asjaoludel kohaldamatuks, võib töösuhte jooksul tekkinud õigusi tasustatud põhipuhkusele vabalt ja määramata aja jooksul kumuleerida, mis oleks vastuolus selle puhkuse eesmärgiga, milleks on puhkamine. Saksamaa valitsus leiab seega, et riigisiseste aegumist käsitlevate õigusnormide kohaldamine õiguse suhtes tasustatud põhipuhkusele on liidu õigusega kooskõlas, sh juhul, kui tööandja ei ole oma üleskutse esitamise ja selgitamiskohustusi täitnud.

53.

Mina arvan vastupidi Saksamaa valitsusele, et kuna niisuguse aegumistähtaja möödumine nagu põhikohtuasjas käsitletav võib tuua kaasa selle, et töötaja kaotab õiguse tasustatud põhipuhkusele, tuleb niisuguse tähtaja suhtes analoogia alusel kohaldada seda, mida Euroopa Kohus otsustas oma kohtuotsuses Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften riigisisese õigusnormi, nimelt BUrlG § 7 lõike 3 kohta, mis toob kaasa selle, et töötaja omandatud õigus tasustatud aastapuhkusele või sellega seotud õigus hüvitisele kasutamata puhkuse eest lõpeb töösuhte lõppemise korral. Sellest tuleneb, et niisuguse aegumistähtaja kohaldamise puhul nagu põhikohtuasjas käsitletav tuleb enne kontrollida, kas tööandja võimaldas tõesti töötajal oma õigust tasustatud põhipuhkusele kasutada. Lisaks, nagu Euroopa Kohus otsustas tarbijate kohta, saab aegumistähtaeg tõhususe põhimõttega kooskõlas olla ainult siis, kui tarbijal on olnud võimalus oma õigustest teada saada enne, kui see tähtaeg hakkab kulgema või möödub. ( 28 )

54.

Selles küsimuses meenutan, et tööandja üleskutse esitamise ja selgitamiskohustusi õigustab asjaolu, et töötajat tuleb pidada töösuhte nõrgemaks pooleks ning ta võib loobuda kasutamast võimalust kaitsta tööandja ees otseselt oma õigusi. ( 29 ) Euroopa Kohtu sõnul „tuleb vältida olukorda, kus kohustus tagada tasustatud põhipuhkuse õiguse tegelik kasutamine on pandud täielikult töötajale, samas kui tööandjale antaks sellest tulenevalt võimalus vabaneda oma kohustuste täitmisest ettekäändel, et töötaja ei taotlenud tasustatud põhipuhkust“. ( 30 )

55.

Selle arutluskäigu loogika on niisugune, et töötaja ei saa omandatud õigust tasustatud põhipuhkusele kaotada seisukoha tõttu, et ta ei ilmutanud oma puhkuse kasutamisel aktiivsust, ilma et enne kontrollitaks, kas tööandja võimaldas sel töötajal tõesti seda õigust kasutada. Niisuguse automaatse ilmajäämisega õigusest tasustatud põhipuhkusele – ilma et oleks kohustust enne kontrollida, kas töötajale anti tegelikult võimalus seda õigust kasutada – eirataks piire, mida liikmesriigid on kohustatud kõnealuse õiguse kasutamise korra täpsustamisel rangelt järgima. ( 31 )

56.

Samast loogikast lähtudes leian, et direktiivi 2003/88 artikkel 7 ja harta artikli 31 lõige 2 ei võimalda seada seda, kas töötajale jääb alles tema omandatud õigus tasustatud põhipuhkusele, sõltuvusse sellest, kas viimane esitab hagi, mis peatab vastavalt BGB §‑le 204 aegumistähtaja.

57.

Kokkuvõttes on põhimõtted, mille Euroopa Kohus määras kindlaks oma kohtuotsustes Kreuziger ja Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, mis puudutavad õiguse tasustatud põhipuhkusele lõppemist, minu arvates üle kantavad selle õiguse aegumise valdkonda. Seega, et tagada töötaja ohutuse ja tervise tõhusa kaitse huvides talle tegelik puhkeaeg, ( 32 ) tuleb hoolitseda selle eest, et alati, kui kohaldatakse riigisisest õigusnormi, mis toob kaasa õiguse tasustatud põhipuhkusele lõppemise, sh selle õiguse aegumist käsitlevat õigusnormi, kontrollitakse enne, kas töötajal tõesti võimaldati seda õigust kasutada.

58.

Igasugune muu tõlgendus tooks kaasa selle, et liikmesriigil võimaldatakse taas kehtestada – seekord aegumist käsitlevate üldnormidega – võimalus piirata ajaliselt niisuguse töötaja õigust tasustatud põhipuhkusele, kes ei saanud seda kasutada, mis läheks minu arvates vastuollu sellega, mida Euroopa Kohus otsustas kohtuotsustes Kreuziger ja Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften.

59.

Lisan, et lähenemine, mille soovitan valida, on kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, mille kohaselt ei tohi õigust tasustatud põhipuhkusele tõlgendada kitsalt. ( 33 ) Sellest järeldub, et „mis tahes erandit direktiivis 2003/88 ette nähtud tööaja korraldust reguleerivatest liidu sätetest [tuleb] tõlgendada nii, et selle ulatus on piiratud sellega, mis on rangelt vajalik asjaomase erandiga kaitstavate huvide säilitamiseks“. ( 34 )

60.

Mulle näib aga, et käsitletaval juhul ei vääri niisuguse tööandja huvid, kes ei täitnud oma üleskutse esitamise ja selgitamiskohustusi puhkuse kasutamise alal, kaitsmist töötaja huvide kahjuks. Niisugune tööandja ei peaks saama vabastada end omaenese kohustuste täitmisest ning kasutada ära omaenese tegematajätmist, väites, et riigisisese aegumist käsitleva õigusnormiga taotletakse õiguskindluse eesmärki.

61.

Euroopa Kohus on leidnud, et „[v]astupidi olukorrale, kus töötajal, kes ei ole saanud kasutada tasustatud põhipuhkust haiguse tõttu, on kogunenud õigused sellise puhkuse saamiseks, peab tööandja, kes ei anna töötajale võimalust oma õigust tasustatud põhipuhkusele kasutada, tagajärgede eest vastutama“. ( 35 ) Lisaks, nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, „kui sellistel asjaoludel nõustuda sellega, et töötaja omandatud õigused tasulisele põhipuhkusele on lõppenud, tunnistataks sellega õiguspäraseks käitumine, mis viib tööandja alusetu rikastumiseni, kahjustades sellega [direktiivi 2003/88] eesmärki kaitsta töötaja tervist“. ( 36 )

62.

Eelnevast tuleneb minu arvates, et kui tööandja ei tõenda, et ta ilmutas kogu nõutavat hoolt, et töötaja saaks oma õigust tasustatud põhipuhkusele tõesti kasutada, ei tohi sellelt töötajalt seda omandatud õigust ära võtta, olgu siis õiguse lõppemise või aegumise läbi.

V.

Ettepanek

63.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen ettepaneku vastata Bundesarbeitsgerichti (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim töökohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt: