EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
5. september 2023 ( *1 )
Tegevusetushagi – Määrus (EL) 2018/1806 – Artikli 7 esimese lõigu punkt f – Nende kolmandate riikide loetelu, kelle kodanikel peab liikmesriikide välispiiride ületamisel olema viisa – Nende kolmandate riikide loetelu, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud – Vastastikkuse põhimõte – Üleskutse võtta vastu delegeeritud õigusakt, millega peatatakse ajutiselt 12 kuuks Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine
Kohtuasjas C‑137/21,
mille ese on ELTL artikli 265 alusel 4. märtsil 2021 esitatud tegevusetushagi,
Euroopa Parlament, esindajad: S. Alonso de León, P. López-Carceller ja J. Rodrigues,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: A. Azéma ja L. Grønfeldt,
kostja,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen, kodade presidendid A. Prechal, K. Jürimäe, C. Lycourgos, M. Safjan ja M. L. Arastey Sahún, kohtunikud M. Ilešič, J.‑C. Bonichot, I. Jarukaitis (ettekandja), A. Kumin, N. Jääskinen, M. Gavalec, Z. Csehi ja O. Spineanu-Matei,
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
olles 15. detsembri 2022. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
|
1 |
Euroopa Parlament palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et Euroopa Komisjon rikkus talle EL toimimise lepingust tulenevaid kohustusi, sest ta ei võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1806, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (ELT 2018, L 303, lk 39), artikli 7 esimese lõigu punkti f alusel vastu delegeeritud õigusakti. |
Õiguslik raamistik
|
2 |
Määrusega 2018/1806 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 18. detsembrist 2018 nõukogu 15. märtsi 2001. aasta määrus (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (EÜT 2001, L 81, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 65), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrusega (EL) 2017/850 (ELT 2017, L 133, lk 1). Määruse 2018/1806 põhjenduse 1 kohaselt kodifitseeritakse selle määrusega kehtetuks tunnistatud ja asendatud määrus, seejuures käsitatakse viiteid viimasena nimetatud määrusele viidetena määrusele 2018/1806 ning neid tuleb lugeda vastavalt selle IV lisas esitatud vastavustabelile. Selle lisa kohaselt vastab määruse nr 539/2001 artikli 1 lõige 4 määruse 2018/1806 artiklile 7. |
|
3 |
Määruse 2018/1806 põhjenduses 14 on märgitud: „[Euroopa] Liit peaks oma suhetes kolmandate riikidega tegema aktiivselt jõupingutusi, et saavutada viisaküsimustes täielik vastastikkus, suurendades seeläbi liidu välispoliitika usaldusväärsust ja tagades selle järjepidevuse.“ |
|
4 |
Selle määruse põhjendus 15 on sõnastatud järgmiselt: „Tuleks ette näha liidu mehhanism, mis võimaldab rakendada vastastikkuse põhimõtet, kui II lisas loetletud kolmas riik otsustab kehtestada ühe või mitme liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude. Kõnealune mehhanism peaks tagama, et liit reageerib solidaarse tegutsemisega, kui selline kolmas riik kohaldab vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes viisanõuet.“ |
|
5 |
Määruse põhjenduses 17 on märgitud: „Selleks et tagada Euroopa Parlamendi ja [Euroopa Liidu N]õukogu asjakohane osalemine vastastikkuse põhimõtte kohaldamise teises etapis ning arvestades, et II lisas loetletud kolmanda riigi kõigi kodanike viisanõudest vabastamise peatamine on poliitiliselt eriti tundlik ja see avaldab horisontaalset mõju liikmesriikidele, Schengeni lepinguga ühinenud riikidele ja liidule endale, eelkõige nende välissuhetele ja Schengeni ala üldisele toimimisele, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas [ELTL] artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte teatavate vastastikkuse põhimõtte elementide kohta. […]“. |
|
6 |
Määruse 2018/1806 artiklis 1 on ette nähtud: „Käesolevas määruses määratakse kindlaks kolmandad riigid, kelle kodanikelt nõutakse viisat või kelle kodanikud on viisanõudest vabastatud, hinnates igal üksikjuhtumil eraldi mitmesuguseid kriteeriume, mis on seotud muu hulgas ebaseadusliku sisserändega, avaliku korra ja julgeolekuga, majandusliku kasuga, eelkõige turismi ja väliskaubanduse aspektist, ning liidu välissuhetega asjaomaste kolmandate riikidega, arvestades eelkõige inimõigusi ja põhivabadusi, samuti piirkondlikku ühtekuuluvust ja vastastikkuse põhimõtet.“ |
|
7 |
Selle määruse artikli 4 lõikes 1 on märgitud: „II lisas loetletud kolmandate riikide kodanikud vabastatakse [viisa]nõudest viibimise puhul, mis ei ületa 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul.“ |
|
8 |
Selle määruse artiklis 7 on sätestatud: „Kui II lisas loetletud kolmas riik kohaldab vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes viisanõuet, kohaldatakse järgmisi sätteid:
[…]
[…]“. |
|
9 |
Määruse 2018/1806 artikli 10 lõigetes 6 ja 7 on ette nähtud: „6. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. 7. Artikli 7 punkti f alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole nelja kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.“ |
|
10 |
Ameerika Ühendriigid on kantud määruse II lisasse „Nende kolmandate riikide loetelu, kelle kodanikud vabastatakse liikmesriikide välispiiride ületamisel viisanõudest sellise viibimise puhul, mis ei ületa 90 päeva mis tahes 180‑päevase ajavahemiku jooksul“. |
Vaidluse taust
|
11 |
Komisjon esitas 12. aprillil 2016 Euroopa Parlamendile ja nõukogule teatise „Ülevaade olukorrast ja võimalikud edasised sammud seoses vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmisega teatavates kolmandates riikides viisapoliitika valdkonnas“ (COM(2016) 221 (final); edaspidi „12. aprilli 2016. aasta teatis“). Ta märkis, et enamik kaheksa kolmanda riigiga seoses teatatud vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmise juhtumitest on lahendatud, kuid vastastikkuse põhimõte on kolme kolmanda riigi puhul endiselt kohaldamata jäetud. Nende kolmandate riikide hulgas olid Ameerika Ühendriigid, kes kehtestasid viisanõude Bulgaaria, Horvaatia, Küprose, Poola ja Rumeenia kodanikele. |
|
12 |
Komisjon tuletas selles teatises meelde ka seda, et kui asjaomane kolmas riik ei ole kaotanud viisanõuet hiljemalt 12. aprilliks 2016, on ta määruse nr 539/2001, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1289/2013 (ELT 2013, L 347, lk 74), alusel kohustatud võtma vastu delegeeritud õigusakti, millega peatatakse 12 kuuks viisavabaduse kohaldamine selle kolmanda riigi kodanike suhtes. Ta täpsustas sedagi, et määrus nr 539/2001 (muudetud kujul) kohustab teda võtma arvesse tagajärgi, mis oleks viisanõudest vabastamise peatamisel liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele. |
|
13 |
Seejärel esitas komisjon 12. aprilli 2016. aasta teatise kuus järelteatist: esimese ja teise 2016. aasta juulis ja detsembris, kolmanda ja neljanda 2017. aasta mais ja detsembris, viienda 2018. aasta detsembris ning viimase 2020. aasta märtsis. |
|
14 |
Pärast 21. detsembri 2016. aasta teist järelteatist, milles komisjon tõdes, et vastastikkuse põhimõte viisaküsimustes on kohaldamata jäetud vaid kahe kolmanda riigi, nimelt Kanada ja Ameerika Ühendriikide puhul, võttis parlament 2. märtsil 2017 vastu „Euroopa Parlamendi […] resolutsiooni komisjoni kohustuste kohta vastastikuse viisavabaduse valdkonnas vastavalt määruse (EÜ) nr 539/2001 artikli 1 lõikele 4“ (2016/2986(RSP); edaspidi „2. märtsi 2017. aasta resolutsioon“). Selles resolutsioonis oli parlament seisukohal, et komisjon on „õiguslikult kohustatud võtma vastu delegeeritud õigusakti – millega peatatakse ajutiselt viisanõudest vabastus nende kolmandate riikide kodanike suhtes, kes ei ole kaotanud viisanõuet teatavate ELi liikmesriikide kodanike suhtes – 24 kuu jooksul pärast sellekohaste teadete avaldamise kuupäeva, mis lõppes 12. aprillil 2016“, ning kutsus komisjoni üles võtma ELTL artikli 265 alusel vastu parlamendi hinnangul vajalik delegeeritud õigusakt. |
|
15 |
Komisjon esitas parlamendile ja nõukogule 2. mail 2017 kolmanda järelteatise, milles ta vastas 2. märtsi 2017. aasta resolutsioonile ja andis ülevaate saavutatud edusammudest (COM(2017) 227 (final); edaspidi „2. mai 2017. aasta teatis“). Ta märkis, et delegeeritud õigusakti vastuvõtmine, millega peatatakse ajutiselt Kanada ja Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine, ei oleks „praegu otstarbekas“ ega „teeniks eesmärki saavutada viisavaba reisimine kõigi [liidu] kodanike jaoks“. |
|
16 |
Oma 20. detsembri 2017. aasta neljandas järelteatises märkis komisjon, et ainus vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmise juhtum puudutab Ameerika Ühendriike. Kuna 2019. aasta novembris ühines Poola Vabariik Ameerika Ühendriikide viisavabaduse programmiga, märkis komisjon oma 23. märtsi 2020. aasta kuuendas järelteatises, et seda programmi ei ole laiendatud kõigile liikmesriikidele, sest Ameerika Ühendriigid keeldusid Bulgaaria Vabariigi, Horvaatia Vabariigi, Küprose Vabariigi ja Rumeenia kodanikke endiselt viisanõudest vabastamast. |
|
17 |
Euroopa Parlamendi 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooniga „Komisjoni kohustused vastastikuse viisavabaduse valdkonnas vastavalt määruse (EL) 2018/1806 artiklile 7“ (2020/2605(RSP); edaspidi „22. oktoobri 2020. aasta resolutsioon“) kutsus parlament komisjoni üles võtma ELTL artikli 265 alusel vastu delegeeritud õigusakt, mida ta pidas vajalikuks määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkti f kohaselt ja millega peatatakse ajutiselt Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine lühiajalise viibimise puhul, kuna see kolmas riik on kehtestanud viisanõude Bulgaaria, Küprose, Horvaatia ja Rumeenia kodanikele. |
|
18 |
Komisjon tõi 22. detsembril 2020 komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule, millega edastatakse komisjoni seisukoht, mis lähtub Euroopa Parlamendi 22. oktoobri 2020. aasta resolutsioonist komisjoni kohustuste kohta vastastikuse viisavabaduse valdkonnas, ja antakse ülevaade asjade seisust (COM(2020) 851 (final); edaspidi „22. detsembri 2020. aasta teatis“) välja põhjused, miks tal polnud sellel ajahetkel endiselt plaanis võtta vastu delegeeritud õigusakti, millega peatatakse ajutiselt Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine lühiajalise viibimise puhul. |
|
19 |
Parlament esitas käesoleva hagi, leides, et määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkt f ei anna komisjonile õigust delegeeritud õigusakti mitte vastu võtta, kui selles sättes ette nähtud tingimused niisuguse õigusakti vastuvõtmiseks on täidetud. |
Poolte nõuded ja menetlus Euroopa Kohtus
|
20 |
Parlament palub Euroopa Kohtul:
|
|
21 |
Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta hagi rahuldamata ja mõista kohtukulud välja parlamendilt. |
|
22 |
Komisjon esitas eraldi dokumendiga, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 18. mail 2021, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 151 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse vastuväite. Parlament esitas selle vastuväite kohta oma seisukohad 28. juunil 2021. |
|
23 |
Euroopa Kohus otsustas 21. septembril 2021 liita komisjoni vastuvõetamatuse vastuväite põhikohtuasjaga. |
Hagi
Vastuvõetavus
Poolte argumendid
|
24 |
Komisjon leiab, et hagiavaldus on kahel põhjusel vastuvõetamatu. Kostja vastuses väidab ta esiteks, et 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni vastu võtmisega hoidis parlament kõrvale ELTL artiklis 265 ette nähtud tegevusetushagi esitamise tähtajast. Tema arvates kujutab see resolutsioon endast teist toimingu tegemise üleskutset, millel on vähemalt Ameerika Ühendriikide kodanikke puudutavas osas põhimõtteliselt sama sisu mis 2. märtsi 2017. aasta resolutsioonil, samas kui viimasena nimetatud resolutsioonile ei järgnenud Euroopa Kohtusse pöördumist. Seetõttu ei saa parlament niisugust tegevusetushagi aegumise tõttu esitada. Teiseks kinnitab komisjon oma vastuvõetamatuse vastuväites, et kui ta võttis vastusena parlamendi 22. oktoobril 2020 esitatud toimingu tegemise üleskutsele vastu 22. detsembri 2020. aasta teatise, määratles ta seisukoha ELTL artikli 265 teise lõigu tähenduses. |
|
25 |
Parlament väidab, et hagi on vastuvõetav. Esiteks märgib ta ELTL artiklis 265 ette nähtud tegevusetushagi esitamise tähtajast võimaliku kõrvalehoidmise kohta, et kuna komisjon ei võtnud määruses 2018/1806 ette nähtud delegeeritud õigusakti vastu, rikkus ta seda määrust kestvalt. Teiseks kinnitab ta, et 22. oktoobri 2020. aasta resolutsioonis on 2. märtsi 2017. aasta resolutsiooniga võrreldes kaks uut põhjendust. Kolmandaks väidab parlament, et tema koosseis muutus kahe resolutsiooni vahelisel ajal pärast 2019. aasta juuni valimisi. Viimaks ja neljandaks rõhutab ta sisuliselt, et teine toimingu tegemise üleskutse põhineb hinnangul olukorra arengule alates esimese toimingu tegemise üleskutsest, võttes arvesse komisjoni viimast järelteatist, nimelt 23. märtsi 2020. aasta järelteatist. Vastuvõetamatuse vastuväite osas leiab parlament, et komisjon ei määratlenud 22. detsembri 2020. aasta teatist vastu võttes seisukohta ELTL artikli 265 teise lõigu tähenduses. Küsimust, kas institutsioon on seisukoha määratlenud või mitte, ei saa nimelt lahendada üksnes institutsiooni, mille tegevusetus on küsimuse all, dokumendi pealkirja alusel. Peale selle ei ole ilmne, et komisjon määratles seisukoha delegeeritud õigusakti vastuvõtmise osas, avaldades 22. detsembri 2020. aasta teatise, milles üksnes korratakse tema varasemates teatistes esitatud asjaolusid ja tuuakse välja tema tegevusetuse faktilised põhjused. |
Euroopa Kohtu hinnang
|
26 |
ELTL artikli 265 teises lõigus on ette nähtud, et tegevusetushagi võib esitada ainult juhul, kui asjasse puutuvat institutsiooni, organit või asutust on eelnevalt kutsutud üles toimingut tegema. Kui kahe kuu jooksul sellisest üleskutsest alates ei ole asjasse puutuv institutsioon, organ või asutus oma seisukohta määratlenud, võib hagi esitada järgneva kahe kuu jooksul. |
|
27 |
Hageja eelnev pöördumine asjaomase institutsiooni, organi või asutuse poole ei ole oluline vorminõue mitte ainult seetõttu, et sellest hakkavad asjaomase isiku jaoks kulgema määratud tähtajad, vaid ka seetõttu, et tegevusetust kahtluse alla seades sunnib ta institutsiooni, organit või asutust võtma kindla aja jooksul seisukoha oma tegevusetuse õiguspärasuse suhtes (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Klein vs. komisjon, C‑430/20 P, EU:C:2022:377, punkt 47). |
|
28 |
Mis puudutab asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mis tuleneb käesoleva hagi hilinenult esitamisest, siis on selge, et parlament esitas komisjonile 2. märtsi 2017. aasta ja 22. oktoobri 2020. aasta resolutsioonidega toimingu tegemise üleskutse ELTL artikli 265 tähenduses. Komisjon vastas nendele üleskutsetele vastavalt oma 2. mai 2017. aasta ja 22. detsembri 2020. aasta teatistega. Samuti on selge, et parlament ei esitanud pärast 2. mai 2017. aasta teatist tegevusetushagi. |
|
29 |
Küsimus, kas parlament rikkus selles sättes ette nähtud hagi esitamise tähtaega, kui ta esitas käesoleva tegevusetushagi pärast seda, kui ta oli saatnud komisjonile 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooniga teise toimingu tegemise üleskutse, samas kui ta ei olnud pärast esimest toimingu tegemise üleskutset sisaldanud 2. märtsi 2017. aasta resolutsiooni niisugust hagi esitanud, sõltub seega küsimusest, kas teine toimingu tegemise üleskutse erineb selle sisu või konteksti puudutavate objektiivsete asjaolude poolest esimesest toimingu tegemise üleskutsest. |
|
30 |
Sellega seoses nähtub 2. mai 2017. aasta teatisest, mis esitati parlamendile vastuseks 2. märtsi 2017. aasta resolutsioonile, et pärast kõigi asjasse puutuvate asjaolude – eelkõige viisanõudest vabastamise võimaliku peatamise tagajärgede liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele Ameerika Ühendriikidega – analüüsimist leidis komisjon, et niisuguse delegeeritud õigusakti vastuvõtmine, millega see vabastamine ajutiselt peatatakse, ei oleks „praegu“ otstarbekas ega teeniks kõigi liidu kodanike viisanõudest vabastamise saavutamise eesmärki. |
|
31 |
Pärast rohkem kui kolme aasta möödumist kutsus parlament 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooniga komisjoni üles 2. mai 2017. aasta teatises valitud kurssi uuesti kaaluma, võttes arvesse sellele teatisele järgnenud arenguid. |
|
32 |
Ühelt poolt võis parlament pärast seda, kui komisjon selle teatise vastu võttis, erinevatel õiguslikel ja poliitilistel põhjustel kohtumenetlusest esialgu loobuda ning anda komisjonile võimalus saavutada diplomaatiliste kanalite kaudu tulemusi, mis aitavad kaasa määruse 2018/1806 põhjenduses 14 sätestatud täieliku vastastikkuse saavutamise eesmärgile viisaküsimustes. Teiselt poolt on 22. oktoobri 2020. aasta resolutsioonis viidatud komisjoni 2. mai 2017. aasta teatisest hilisematele teatistele, mis käsitlevad vastastikkuse puudumise problemaatikat viisaküsimustes Ameerika Ühendriikidega. Seega ilmneb, et olles hinnanud olukorra arengut pärast esimese toimingu tegemise üleskutse vastuvõtmist, võttis parlament hiljem vastu 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni, mis sisaldab ka kahte täiendavat põhjendust, mis toetavad seisukohta, et komisjon on kohustatud kõnealuse delegeeritud õigusakti vastu võtma. |
|
33 |
Seda, et 2. märtsi 2017. aasta ja 22. oktoobri 2020. aasta resolutsioonides sisalduvad toimingu tegemise üleskutsed on erinevad, kinnitab ka asjaolu, et pärast viimasena nimetatud resolutsiooni vastu võetud 22. detsembri 2020. aasta teatises hindas komisjon uuesti viisaküsimustes vastastikkuse põhimõtte kohaldamata jätmise olukorda Ameerika Ühendriikide ja nelja asjaomase liidu liikmesriigi vahel, võttes arvesse alates 2017. aastast toimunud arengut. Olles andnud ülevaate selleteemalistest kontaktidest liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel, kirjeldanud selle kolmanda riigi viisavabaduse programmi arengut, selle riigi poliitilist konteksti ja kahepoolseid suhteid liiduga, järeldas ta, et niisuguse õigusakti vastuvõtmine oleks endiselt sobimatu ja see ei oleks „eelkõige praegusel ajahetkel otstarbekas“. |
|
34 |
Neil asjaoludel ei saa 22. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni pidada vahendiks, mille abil hoiti kõrvale ELTL artikli 265 teises lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtajast, mis hakkas kulgema 2. märtsi 2017. aasta resolutsioonis sisalduvast toimingu tegemise üleskutsest, sest nii nendes kahes resolutsioonis sisalduvate toimingu tegemise üleskutsete sisu kui ka nende vastuvõtmise kontekst on erinevad. |
|
35 |
Esimene asja läbivaatamist takistav asjaolu, mis tuleneb hagi hilinenult esitamisest, tuleb seega tagasi lükata. |
|
36 |
Teise asja läbivaatamist takistava asjaolu osas, mis puudutab seda, kas komisjon määratles seisukoha, tuleb meelde tuletada, et ELTL artikli 265 esimese lõigu kohaselt võib pöörduda Euroopa Kohtusse selle tuvastamiseks, et komisjon jätab aluslepinguid rikkudes toimingu tegemata. |
|
37 |
Käesoleval juhul väidab komisjon, et 22. detsembri 2020. aasta teatises määratles ta selle sätte tähenduses seisukoha delegeeritud õigusakti – mis on ette nähtud määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktis f – vastuvõtmise taotluse kohta ning tõi välja selle taotluse rahuldamata jätmise põhjused. |
|
38 |
Sellega seoses on Euroopa Kohus tõepoolest otsustanud, et asjaolu, et institutsiooni vastus toimingu tegemise üleskutsele ei vasta toimingu tegemist taotlenud isiku ootustele, ei tähenda, et selle vastusega ei määratleta tegevusetust lõpetavat seisukohta ELTL artikli 265 teise lõigu tähenduses (vt selle kohta eelkõige 1. aprilli 1993. aasta kohtuotsus Pesqueras Echebastar vs. komisjon, C‑25/91, EU:C:1993:131, punktid 11 ja 12). |
|
39 |
Siiski ei saa eelmises punktis meelde tuletatud lahendust institutsioonidevahelises kontekstis kohaldada juhtudel, kus tegevusetushagi vastuvõetamatus võimaldaks institutsioonil, keda on kutsutud üles toimingut tegema, tegutsemisest lõputult hoiduda. |
|
40 |
Nii oleks see aga juhul, kui käesoleva kohtuotsuse punktis 37 nimetatud teatis tuleks kvalifitseerida „seisukoha määratlemiseks“ ELTL artikli 265 teise lõigu tähenduses, mis tooks kaasa käesoleva hagi vastuvõetamatuse. Sellisel juhul jääksid käesoleva kohtuasja pooled jätkuvalt lahkarvamusele määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkti f ulatuse küsimuses, täpsemalt võimaliku kohustuse osas võtta vastu asjaomane delegeeritud õigusakt. |
|
41 |
Seega võib esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 265 alusel tegevusetushagi, kui institutsioon pärast selle artikli teise lõigu kohaselt esitatud toimingu tegemise üleskutset tegutsemisest keeldub – ükskõik kui otsene see ka ei ole –, kuna see ei tee lõppu tegevusetusele (27. septembri 1988. aasta kohtuotsus parlament vs. nõukogu, 302/87, EU:C:1988:461, punkt 17). |
|
42 |
Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et institutsioonidevahelises kontekstis tuleb institutsiooni vastust, mis seisneb – nagu käesolevas asjas – põhjuste väljatoomises, miks selle institutsiooni arvates ei tule taotletud meedet võtta, tingimata pidada selle institutsiooni tegutsemisest keeldumiseks eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses ning seega peab niisuguse keeldumise peale olema võimalik esitada Euroopa Kohtule hagi ELTL artikli 265 alusel. |
|
43 |
Järelikult on käesolev hagi vastuvõetav. |
Sisulised küsimused
Poolte argumendid
|
44 |
Parlament põhjendab oma hagi üheainsa väitega, mille kohaselt rikkus komisjon aluslepinguid, sest ta ei võtnud määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkti f alusel vastu delegeeritud õigusakti, millega peatatakse ajutiselt Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamine. |
|
45 |
Parlament väidab, et see säte ei jäta komisjonile mingit kaalutlusõigust, mistõttu ta on käesoleval juhul kohustatud sellise õigusakti vastu võtma. Nimelt on parlament seisukohal, et nimetatud sätte alusel delegeeritud õigusakti vastuvõtmise kohustus sõltub vaid ühest objektiivsest tingimusest: sellest, et asjaomane kolmas riik ei ole 24 kuu jooksul alates artikli 7 esimese lõigu punktis a osutatud teate avaldamisest vabastanud viisanõudest vähemalt ühe liikmesriigi kodanikke. Praegusel juhul, Ameerika Ühendriikide puhul, oli see tingimus täidetud 12. aprillil 2016. |
|
46 |
Parlament leiab, et asjaolu, et selle määruse artikli 7 esimese lõigu punkt d võimaldab komisjonil võtta arvesse tagajärgi, mida viisanõudest vabastamise peatamine tooks kaasa liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele kõnealuse kolmanda riigiga, ei anna sellele institutsioonile määruse artikli 7 esimese lõigu punkti f kohaldamisel kaalutlusõigust, mistõttu komisjonil ei ole muud valikut kui delegeeritud õigusakt vastu võtta. |
|
47 |
Tõlgendus, mille komisjon viimati nimetatud sättele annab, pööraks pea peale määruse 2018/1806 artikli 7 loogika, sest see muudaks kohustuse võtta arvesse viisanõudest vabastamise peatamise tagajärgi välissuhetele selles artiklis sätestatud vastastikkuse mehhanismi keskseks elemendiks, allutades sama artikli esimese lõigu punktis f ette nähtud kohustuse niimoodi sellele elemendile. |
|
48 |
Järelikult võtaks selline tõlgendus viimati nimetatud sättelt soovitava toime, võtmata arvesse vastastikkuse põhimõtte kontseptsiooni. Omavahel ei ole vastuolus ühelt poolt komisjonile selle määruse artikli 7 esimese lõigu punktis f ette nähtud kohustus võtta vastu delegeeritud õigusakt, millega peatatakse viisanõudest vabastamine, kui on täidetud selles sättes ette nähtud tingimused, ning teiselt poolt määruse artikli 7 esimese lõigu punktis d sätestatud nõue võtta arvesse selle peatamise tagajärgi liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele. Nimelt kehtib see nõue vastastikkuse mehhanismi kõigis etappides ja seda tuleb selle järgi tõlgendada. Peale selle antakse komisjonile määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktis f üksnes piiratud kaalutlusõigus, mis ei käsitle õigusakti sisu, nimelt viisanõudest vabastamise peatamist ennast. See kaalutlusõigus puudutab muid aspekte, nagu viisanõudest vabastamise peatamise jõustumise kuupäeva valik 90 päeva jooksul alates selle õigusakti jõustumisest. |
|
49 |
Seega muudaks komisjoni tõlgendus tulemusetuks selle määruse artikli 7 esimese lõigu punktis f ette nähtud kohustuse võtta vastu delegeeritud õigusakt, kui asjaomane kolmas riik ei ole kaotanud viisanõuet teatud tähtajaks, sest tuginedes peamiselt viisanõudest vabastamise peatamise tagajärgedele liidu ja selle liikmesriikide välissuhetes selle kolmanda riigiga, väldib see institutsioon liidu seadusandja poolt ette nähtud kohustuse täitmist ja teeb vastastikkuse mehhanismile praktikas lõpu juba selle esimesest etapist alates. |
|
50 |
Komisjon väidab vastu, et määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktist f ei tulene talle tingimusteta kohustust võtta vastu delegeeritud õigusakt, et peatada kolmanda riigi kodanike viisanõudest vabastamine, kui kolmas riik ei ole kaotanud oma viisanõuet vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes 24 kuu jooksul pärast sellise teate avaldamist, nagu on ette nähtud selle määruse artikli 7 esimese lõigu punkti a kolmandas lõigus. |
|
51 |
Nimetatud määruse artikli 7 esimese lõigu punkti f tuleks selle institutsiooni arvates tõlgendada koostoimes sama määruse artikli 7 esimese lõigu punktiga d, milles on sätestatud, et komisjon võtab selle esimese lõigu punkti e, f või h kohaseid edasisi samme kaaludes kõigepealt arvesse asjaomase liikmesriigi poolt võetud meetmete tulemusi, seejärel tema eelkõige poliitika, majanduse ja kaubanduse valdkonnas astutud samme viisavaba liikumise taastamiseks või kehtestamiseks ning viimaks tagajärgi, mida viisanõudest vabastamise peatamine tooks kaasa liidu ja selle liikmesriikide suhetele kõnealuse kolmanda riigiga. |
|
52 |
Komisjon ei vaidle vastu sellele, et kaalutlusõigus, mis tal määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkti f kohaldamisel on, piirdub artikli 7 esimese lõigu punktis d nimetatud asjaolude arvessevõtmisega. Sellegipoolest on vaieldamatu, et see määrus annab talle niisuguse kaalutlusõiguse. |
|
53 |
Lisaks ei muudaks tema toetatav artikli 7 tõlgendus selle artikli esimese lõigu punktis f nimetatud kohustust võtta vastu delegeeritud õigusakt „täiesti tulemusetuks“. Komisjon märgib sellega seoses, et kohustus võtta vastavalt artikli 7 esimese lõigu punktidele e, f või h uute sammude kavandamisel arvesse tagajärgi liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele on sõnaselgelt ette nähtud selle lõigu punktis d, mis välistab selle, et nimetatud tõlgendus on contra legem. Komisjon lisab, et ta ei piirdunud viitamisega tagajärgedele, mida viisanõudest vabastamise peatamine tooks kaasa liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele asjaomase kolmanda riigiga, vaid hindas neid tagajärgi – nagu nõuavad ka liidu seadusandjad – peatamismeetme vastuvõtmise võimalikkust analüüsides. |
Euroopa Kohtu hinnang
|
54 |
Käesoleval juhul on selge, et Ameerika Ühendriigid ei kaotanud viisanõuet vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes pärast 24 kuu möödumist määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktis a osutatud teate avaldamise kuupäevast. |
|
55 |
Seega tuleb analüüsida, kas – nagu väidab parlament – see asjaolu pani komisjoni olukorda, kus ta oli määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkti f alusel kohustatud võtma vastu delegeeritud õigusakti, millega ajutiselt peatatakse selle kolmanda riigi kodanike viisanõudest vabastamine, ilma et tal oleks selles osas kaalutlusõigust. |
|
56 |
Liidu õigusnormi tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on. |
|
57 |
Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktis f on ette nähtud, et komisjon „võtab“ vastu delegeeritud õigusakti, millega ajutiselt peatatakse viisanõudest vabastamine, kui asjaomane kolmas riik ei ole – nagu käesoleval juhul – viisanõuet selles sättes ette nähtud tähtajaks tühistanud. Selle sätte sõnastusest näib seega tulenevat, et komisjon on kohustatud niisuguse õigusakti vastu võtma, kui täidetud on selle vastuvõtmiseks vajalikud tingimused. |
|
58 |
Määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkti f niisugune tõlgendus tuleb siiski välistada, võttes arvesse artikli 7 esimese lõigu üldist ülesehitust, mida iseloomustab eelkõige sellega kehtestatud vastastikkuse mehhanismi mitmeetapiline struktuur. |
|
59 |
Täpsemalt on määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktis d sõnaselgelt sätestatud, et komisjon võtab artikli 7 esimese lõigu punkti e, f või h kohaseid edasisi samme kaaludes arvesse esiteks asjaomase liikmesriigi poolt kõnealuse kolmanda riigiga viisavaba liikumise taastamiseks võetud meetmete tulemusi, teiseks komisjoni poolt vastavalt selle lõigu punktile b koos asjaomase kolmanda riigi asutustega eelkõige poliitika, majanduse ja kaubanduse valdkonnas astutud samme viisavaba liikumise taastamiseks või kehtestamiseks ning kolmandaks tagajärgi, mida viisanõudest vabastamise peatamine tooks kaasa liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele kõnealuse kolmanda riigiga. |
|
60 |
Nende erinevate asjaolude arvessevõtmise kohustus oleks aga täiesti kasutu, kui komisjon peaks määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktis f nimetatud delegeeritud õigusakti tingimata vastu võtma, kui asjaomane kolmas riik ei ole viisanõuet selles sättes ette nähtud tähtajaks tühistanud. |
|
61 |
Sellega seoses nähtub määruse 2018/1806 põhjendusest 17, et komisjonile selle määruse artikliga 7 kehtestatud vastastikkuse mehhanismi raames delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õiguse andmise eesmärk on luua institutsiooniline raamistik, mis võimaldab enne kõigi teatud kolmanda riigi kodanike viisanõudest vabastamise võimalikku peatamist, mis on poliitiliselt eriti tundlik, hinnata sellise meetme mõju välissuhetele ja Schengeni ala üldisele toimimisele. |
|
62 |
Seega tuleneb määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu sätetest nende koostoimes, arvestades selle määruse põhjendust 17, et komisjonil on kaalutlusõigus, kas võtta selle määruse artikli 7 esimese lõigu punktis f ette nähtud delegeeritud õigusakt vastu või mitte, ning see kaalutlusõigus on piiritletud kolme sama lõigu punktis d sätestatud kriteeriumiga. |
|
63 |
Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 34–40 sisuliselt märkis, kinnitavad seda tõlgendust ka määruse nr 1289/2013 – millega kehtestati liidu õiguses vastastikkuse mehhanism – ettevalmistavad materjalid, millest nähtub, et liidu seadusandja ei kavatsenud näha ette viisanõudest vabastamise automaatset peatamist juhul, kui vastastikkuse põhimõtet endiselt ei järgita. |
|
64 |
Sellest järeldub, et vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei ole komisjon kohustatud võtma määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punkti f alusel vastu delegeeritud õigusakti pärast 24 kuu möödumist selle määruse artikli 7 esimese lõigu punktis a osutatud teate avaldamise kuupäevast. Seevastu selleks, et teha kindlaks, kas määruse põhjenduses 14 nimetatud täieliku vastastikkuse saavutamise eesmärki arvestades tuleb asjaomase kolmanda riigi kodanike suhtes viisanõudest vabastamine peatada või vastupidi tuleb niisuguse meetme võtmisest hoopis hoiduda, arvestades eelkõige liikmesriikide, Schengeni lepinguga ühinenud riikide ja liidu välissuhetega seotud huve, peab komisjon võtma arvesse nimetatud määruse artikli 7 esimese lõigu punktis d sätestatud kolme kriteeriumi, mis on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 59. |
|
65 |
Tuleb kontrollida, kas neid asjaolusid arvestades ületas komisjon käesoleval juhul oma kaalutlusõiguse piire, leides, et tal oli õigus tegutsemisest keelduda. |
|
66 |
Mis puudutab esimest kriteeriumi, mille kohaselt peab komisjon enne sellise delegeeritud akti vastuvõtmist, millega ajutiselt peatatakse vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude kehtestanud kolmanda riigi kodanike viisanõudest vabastamine, võtma arvesse asjaomase liikmesriigi poolt kõnealuse kolmanda riigiga viisavaba liikumise taastamiseks võetud meetmete tulemusi, siis tuleb tõdeda, et 22. detsembri 2020. aasta teatis sisaldab üksikasjalikku ülevaadet nende nelja liikmesriigi olukorrast, kelle kodanike suhtes kehtis veel viisanõue. Nimelt tõi komisjon iga liikmesriigi puhul välja, kuidas on muutunud rahuldamata jäänud viisataotluste tase ja märkis, et Ameerika Ühendriigid on koostanud nende jaoks „riigipõhised töökavad“, et nad saaksid täita USA viisanõudest loobumise programmi nõuded. Selles teatises toodi lisaks välja, et läbirääkimised, mis algatati nende töökavade alusel, mis sisaldavad iga liikmesriigi kohta eraldi suuniseid, kujutasid endast olulist edasiminekut võrreldes varasemate kordadega, kui käsitluse all olid pigem üldised julgeolekunõuded, ning et hinnangust nende töökavade rakendamisele nende liikmesriikide poolt ilmnes, et mitmes töösuunas on tehtud edusamme. |
|
67 |
Mis puudutab teist kriteeriumi, nimelt komisjoni kohustust võtta arvesse käesoleval juhul Ameerika Ühendriikidega eelkõige poliitika, majanduse ja kaubanduse valdkonnas astutud samme viisavaba liikumise taastamiseks või kehtestamiseks, siis märkis komisjon oma 22. detsembri 2020. aasta teatises esiteks üksikasjalikult ära mitu Ameerika Ühendriikide kolleegidega aset leidnud töökohtumist. Teiseks tõi komisjon välja, et tulenevalt valimistejärgsest üleminekuperioodist Ameerika Ühendriikides ning uue valitsuse moodustamisest pärast uue presidendi ametisse astumist, mis oli kavandatud 20. jaanuariks 2021, pidi komisjon piirduma sellega, et koostas koos Euroopa välisteenistusega uue Atlandi-ülese tegevuskava ettepaneku, kus on meelde tuletatud Atlandi-üleste sidemete tähtsust. |
|
68 |
Mis puudutab kolmandat kriteeriumi, nimelt vajadust, et komisjon võtaks arvesse tagajärgi, mida viisanõudest vabastamise peatamine tooks kaasa liidu ja selle liikmesriikide välissuhetele käesoleval juhul Ameerika Ühendriikidega, siis viitas komisjon oma 22. detsembri 2020. aasta teatises üksikasjalikele selgitustele, mis ta oli selle kohta esitanud juba 12. aprilli 2016. aasta teatises. Lisaks märkis ta kokkuvõtteks, et Ameerika Ühendriikide kodanike viisanõudest vabastamise peatamisel oleks märkimisväärne negatiivne mõju tervele reale poliitikavaldkondadele. |
|
69 |
Nendest asjaoludest nähtub, et komisjon võttis arvesse määruse 2018/1806 artikli 7 esimese lõigu punktis d sätestatud kolme kriteeriumi, enne kui ta otsustas taotletud delegeeritud õigusakti mitte vastu võtta. |
|
70 |
Kõigest eeltoodust tuleneb, et komisjon ei väljunud oma kaalutlusõiguse piiridest, kui ta leidis vastuseks parlamendi poolt talle 22. oktoobril 2020 esitatud toimingu tegemise üleskutsele, et ta ei pea kõnealust delegeeritud õigusakti vastu võtma, mistõttu ei saa talle käesolevas asjas tegevusetust ette heita. |
|
71 |
Sellest järeldub, et käesolev tegevusetushagi tuleb põhjendamatuse tõttu rahuldamata jätta. |
Kohtukulud
|
72 |
Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja parlament on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista parlamendilt. |
|
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: |
|
|
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: inglise.