1

UG palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 21. juuni 2023. aasta otsuse UG vs. komisjon (T‑571/17 RENV, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:351), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti esiteks tühistada 17. oktoobri 2016. aasta otsus, millega Euroopa Komisjon ütles üles tema lepingulise töötaja lepingu (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ja teiseks hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mida UG selle otsuse tõttu väidetavalt kandis.

I.

Õiguslik raamistik

A.

Personalieeskirjad

2

Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade kohtuvaidluse asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „personalieeskirjad“) on artiklis 42a sätestatud:

3

Personalieeskirjade artiklis 47 on sätestatud:

4

Personalieeskirjade artikkel 51 on sõnastatud järgmiselt:

5

Personalieeskirjade artiklis 60 on ette nähtud:

6

Personalieeskirjade II lisa artikli 1 kuues lõik on sõnastatud järgmiselt:

7

Personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike 1 punktis h on sätestatud:

B.

Muude teenistujate teenistustingimused

8

Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimustes on käesolevas asjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused“) artiklis 47 sätestatud:

C.

Raamkokkulepe

9

Nõukogu 8. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/18/EL, millega rakendatakse Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühenduse, Euroopa Käsitööga Tegelevate Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtete Keskliidu, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkulepet ja tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/34/EÜ (ELT 2010, L 68, lk 13), lisas sisalduva 18. juunil 2009 vanemapuhkuse kohta sõlmitud muudetud raamkokkuleppe (edaspidi „raamkokkulepe“) klausli 5 punktis 4 on ette nähtud:

D.

Direktiiv 2002/14/EÜ

10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses (EÜT 2002, L 80, lk 29; ELT eriväljaanne 05/04, lk 219), artiklis 7 on sätestatud:

II.

Vaidluse taust

11

Vaidluse tausta on osaliselt kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–19. Käesoleva menetluse huvides võib need kokku võtta järgmiselt.

12

20. märtsil 2007 võttis komisjoni Luxembourgi infrastruktuuri- ja logistikaamet (OIL) UG tööle lepingulise töötajana vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a punktile a, et täita õpetaja ülesandeid lastepäevakeskuses ajavahemikul 1. aprillist 2007 kuni 31. märtsini 2009.

13

25. veebruaril 2009 pikendati UG lepingut kuni 31. märtsini 2010.

14

5. veebruaril 2010 pikendati seda lepingut tähtajatult alates 1. aprillist 2010.

15

Alates 16. novembrist 2011 kuni 1. aprillini 2014 oli UG 50% tööaja ulatuses vabastatud õpetaja ülesannete täitmisest, arvestades tema poole ajaga ametiühinguesindaja mandaati ühe ametiühingu juures.

16

UG valiti 13. mail 2014 Luxembourgi (Luksemburg) kohalikku personalikomiteesse ja nimetati Brüsselis (Belgia) asuva personali keskkomitee liikmeks (edaspidi koos „personalikomiteed“).

17

Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus koostas 8. aprillil 2016 UG 2015. aasta hindamisaruande (edaspidi „2015. aasta hindamisaruanne“), mille kohaselt ei peetud tema soorituste üldist taset ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2015 rahuldavaks.

18

UG arvati 15. juulil 2016 tema taotlusel kuni 14. novembrini 2016 vanemapuhkusele.

19

Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus teatas 8. septembri 2016. aasta kirjas (edaspidi „8. septembri 2016. aasta kiri“) UG-le, et ta kavatseb tema lepingu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 alusel üles öelda, kuna UG soorituste tase ja tööalane käitumine alates 2013. aastast ei ole olnud rahuldavad.

20

Hageja vaidlustas 30. septembri 2016. aasta kirjas teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 8. septembri 2016. aasta kirjas esitatud põhjendused.

21

Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tegi 17. oktoobril 2016 vaidlusaluse otsuse, millega ta ütles UG lepingu muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alusel üles alates 31. juulist 2017, arvestades üheksakuulist etteteatamistähtaega alates 1. novembrist 2016.

22

Lõpuks määras teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus 29. novembril 2016 nimetatud etteteatamistähtaja alguseks 21. novembri 2016 ja lepingu lõppemise kuupäevaks 20. augusti 2017.

23

UG 16. detsembri 2016. aasta taotluse alusel pikendati tema vanemapuhkust kuni 20. augustini 2017.

24

UG esitas vaidlusaluse otsuse peale 17. jaanuaril 2017 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse.

25

Teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus jättis 18. mail 2017 selle kaebuse rahuldamata.

26

Apellant esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. augustil 2017 ja milles ta palus eelkõige tühistada vaidlusalune otsus ning hüvitada varaline ja mittevaraline kahju, mis talle selle otsusega väidetavalt põhjustati.

27

2. aprilli 2020. aasta kohtuotsusega UG vs. komisjon (T‑571/17, edaspidi „algne kohtuotsus“, EU:T:2020:141) tühistas Üldkohus esiteks vaidlusaluse otsuse, teiseks palus pooltel esitada talle kolme kuu jooksul kas selle otsuse õigusvastasusega seotud rahalise hüvitise vastastikusel kokkuleppel kindlaks määratud summa või kokkuleppe puudumisel nende nõuded arvuliselt väljendatuna, kolmandaks jättis ülejäänud nõuded rahuldamata ja neljandaks otsustas, et kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

28

13. novembri 2020. aasta kohtumäärusega UG vs. komisjon (T‑571/17, EU:T:2020:553) tuvastas Üldkohus esiteks, et vaidlusaluse otsusega seotud rahalise hüvitise üle ei ole enam vaja otsust teha, ja teiseks jättis komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja poole UG kohtukuludest ning jättis poole UG kohtukuludest tema enda kanda.

29

Euroopa Kohus tühistas 25. novembri 2021. aasta kohtuotsusega komisjon vs. UG (C‑249/20 P, edaspidi „apellatsiooniastme kohtuotsus“, EU:C:2021:964) algse kohtuotsuse osas, milles sellega oli esiteks tühistatud vaidlusalune otsus, teiseks tuvastatud õigusvastasus, mis võis kaasa tuua komisjoni vastutuse, ning kolmandaks jäetud vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata UG nõue hüvitada talle põhjustatud mittevaraline kahju.

30

Apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 27 tõdes Euroopa Kohus, et Üldkohus oli ilmselgelt moonutanud 8. septembri 2016. aasta kirja sisu, kui ta otsustas algse kohtuotsuse punktides 64, 70 ja 71, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oli heitnud selles kirjas UG-le ette, et viimane ei täitnud kolme kuu jooksul eesmärke, mis olid talle 2015. aasta hindamisaruandes seatud.

31

Lisaks otsustas Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 38, et kuigi – nagu nähtub algse kohtuotsuse punktidest 70 ja 71 – UG-lt nõutud ülesanded olid kavandatud teatava kestusega ülesannetena ja nii neid ka kirjeldati, ei esitanud Üldkohus põhjendust, miks ta leidis, et ei ole mõistlik nõuda UG-lt, et ta koostaks kolme kuu jooksul haridustegevuste tabeli.

32

Neil asjaoludel järeldas Euroopa Kohus apellatsiooniastme kohtuotsuse punktis 39, et Üldkohus oli rikkunud tal lasuvat põhjendamiskohustust, kuna algse kohtuotsuse põhjendused ei võimalda ka mitte kaudselt mõista põhjust, mille tõttu Üldkohus leidis, et haridustegevuste tabeli koostamiseks UG-le antud kolmekuuline tähtaeg oli liiga lühike.

33

Seda arvestades saatis Euroopa Kohus kohtuasja uueks lahendamiseks tagasi Üldkohtusse ja jättis kohtukulude üle otsustamise edaspidiseks.

III.

Menetlus Üldkohtus kohtuasja uuel arutamisel ja vaidlustatud kohtuotsus

34

Oma nõudeid vaidlusalune otsus tühistada, mis on esitatud kohtuasjas T‑571/17 RENV, põhjendas UG sisuliselt seitsme väitega, millest esimene on, et põhjendused on puudulikud; teine, et on rikutud personalieeskirjade artiklit 51 ja õigust olla ära kuulatud; kolmas, et on rikutud õigusnorme seoses õigusega vanemapuhkusele ning töötajate õigusega olla informeeritud ja ära kuulatud; neljas, et on tehtud mitu ilmset hindamisviga ja faktiviga; viies, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet; kuues, et on rikutud personalieeskirjade IX lisas ette nähtud distsiplinaarmenetlust, ning seitsmes, et võimu on kuritarvitatud.

35

Üldkohus lükkas kõik väited põhjendamatuse tõttu tagasi.

36

Lisaks tegi Üldkohus otsuse hageja kahjuhüvitusnõuete kohta, milles paluti mõista komisjonilt välja esiteks hüvitis, mis vastab töötasule, millest hageja on teenistusest vabastamise jõustumise kuupäevast alates ilma jäänud, ja teiseks hüvitis talle tema ametiühingutegevuse ja vanemapuhkuse tõttu osaks saanud alandava ja diskrimineeriva kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju korvamiseks.

37

Sellega seoses tõdes Üldkohus, et apellant ei tuginenud oma kahju hüvitamise nõuete põhjendamiseks õigusvastasuse väidetele, mis oleksid eraldiseisvad neist õigusvastasuse väidetest, mille ta esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks. Neil asjaoludel ja arvestades, et tühistamisnõuded jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, otsustas Üldkohus, et kahju hüvitamise nõuded tuleb samuti rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja otsustada nende vastuvõetavuse üle.

38

Seetõttu jättis Üldkohus UG esitatud hagi tervikuna rahuldamata.

IV.

Apellatsioonimenetluse poolte nõuded

39

UG palub oma apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

–

tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus pidas tema töölepingu ülesütlemist põhjendatuks ja mõistis temalt välja ühe kolmandiku komisjoni kohtukuludest;

–

mõista sellest tulenevalt tema varalise kahju hüvitamiseks välja 68 000 eurot;

–

mõista sellest tulenevalt tema mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 40 000 eurot;

–

mõista komisjonilt välja kõik kulud, kohtukulud ning käesoleva apellatsioonkaebusega seotud advokaadikulud, mille esialgne summa on hinnatud 10 000 eurole, arvestusega, et need võivad kujuneda ka suuremaks, ning

–

mõista komisjonilt välja kõik käesoleva apellatsioonkaebusega seotud kulud, kohtukulud ning advokaadikulud summas 30 000 eurot.

40

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

–

mõista kohtukulud välja UG-lt.

V.

Apellatsioonkaebus

41

Vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitab UG sisuliselt neli väidet, millest esimese kohaselt on rikutud vanemapuhkusega seotud kaitset, teise kohaselt on rikutud töötajate esindajate kaitset, kolmanda kohaselt on tehtud ilmselgeid hindamisvigu ja neljanda kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet.

A.

Esimene väide

1.

Poolte argumendid

42

UG väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92 ja 93 tegi Üldkohus põhjendamatult vahet ühelt poolt töölepingu ülesütlemise otsuse vastuvõtmisel vanemapuhkuse ajal ja teiselt poolt selle otsuse jõustumisel sellal, kui asjaomane isik on vanemapuhkusel, ning järeldas sellest ekslikult, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmine ajal, mil ta oli vanemapuhkusel, ei rikkunud personalieeskirjade artiklit 42a, arvestades raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 4 sisalduvate miinimumnõuetega.

43

UG arvates viis vaidlusalune otsus aga selleni, et ta ei naase vanemapuhkuse lõppedes tööle, mis tema väitel näitab, et isiku töölepingu ülesütlemine vanemapuhkuse ajal rikub raamkokkuleppe artikli 5 lõikes 4 ette nähtud kaitset ja tööandja kohustust säilitada seda puhkust kasutava teenistuja töökoht.

44

UG väidab, et personalieeskirjade artikleid 47 ja 51, personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike 1 punkti h ning muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 47 tuleb tõlgendada kooskõlas raamkokkuleppe sätetega ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 33 lõikega 2, see tähendab nii, et nendega on vastuolus töölepingu ülesütlemine kogu vanemapuhkuse ajal.

45

Lisaks oleks nõudega kaitsta töölepingu ülesütlemise eest seoses vanemapuhkusega vastuolus see, kui võrdsustada ametialane ebapädevus raske distsiplinaarrikkumisega, nagu seda tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109.

46

Vaidlustatud kohtuotsuse punkti 112 kohta väidab UG, et on äärmiselt haruldane, et tööandja viitab töötajale töölepingu ülesütlemisest teatavas kirjas seosele töölepingu ülesütlemise ja töötaja vanemapuhkuse vahel.

47

Kuna mitmest käesoleva kohtuasja toimiku elemendist nähtub, et asjaolu, et UG võttis vanemapuhkust, oli tema töölepingu ülesütlemise tegelik põhjus, siis otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 ekslikult, et selle kohtuotsuse punktis 142 tuvastatud õigusvastasus üksi ei saa kaasa tuua vaidlusaluse otsuse tühistamist.

48

Käesoleval juhul kujutab UG töölepingu ülesütlemine endast võimu kuritarvitamist komisjoni poolt, kuna väidetavalt karistas see institutsioon – ettekäändel, et töölepingu ülesütlemine on seotud ametialase ebapädevusega – UG-d tema vanemapuhkuse kasutamise eest ajavahemikul, mis ei olnud komisjonile sobiv.

49

Järelikult kujutab vaidlusalune otsus endast diskrimineerimist seoses vanemapuhkuse kasutamisega, rikkudes Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 14 koostoimes selle konventsiooni artikliga 8 ja selle konventsiooni 4. novembril 2000 Roomas allkirjastatud protokolli nr 12 artikliga 1.

50

Komisjon väidab vastu, et apellatsioonkaebuse esimene väide on vastuvõetamatu, kuna sellega soovitakse kohtuasjale uue üldhinnangu andmist, ning et see väide on igal juhul põhjendamatu.

2.

Euroopa Kohtu hinnang

a)

Vastuvõetavus

51

Mis puudutab asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mille esinemise komisjon apellatsioonkaebuse esimese väite raames esile tõi, siis tuleb märkida, et ELTL artiklist 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d ja artiklist 169 tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt ära näidata selle kohtuotsuse või -määruse kritiseeritavad osad, mille tühistamist nõutakse, samuti esitada seda nõuet konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei vasta apellatsioonkaebus sellele nõudele, kui see piirdub Üldkohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab endast tegelikult vaid nõuet, mille eesmärk on lihtsalt saavutada Üldkohtule esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis aga väljub Euroopa Kohtu pädevuse piirest (vt selle kohta 11. juuli 2024. aasta kohtuotsus Thunus jt vs. EIP, C‑561/23 P, EU:C:2024:603, punktid 22 ja 23 ning seal viidatud kohtupraktika).

52

Käesoleval juhul piisab, kui tõdeda, et esimeses väites heidab UG Üldkohtule sisuliselt ette eelkõige õigusnormide rikkumist. Sellega seoses toob UG mitu korda välja vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt toetavad selle kohtuotsuse tühistamise nõuet.

53

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuse esimene väide on vastuvõetamatu.

b)

Sisulised küsimused

54

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–114 analüüsis Üldkohus UG selle väiteosa põhjendatust, mille kohaselt sisuliselt rikkus komisjon tema vanemapuhkuse ajal töölepingu ülesütlemisega personalieeskirjade artiklit 42a, arvestades raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 4 sisalduvaid miinimumnõudeid.

55

Selle kohta otsustas Üldkohus viidatud kohtuotsuse punktides 97 ja 112, et personalieeskirjade artikli 42a sõnastus ei keela pädeval asutusel teha ametniku teenistusest vabastamise otsust või lepingulise töötaja või ajutise teenistuja lepingu ülesütlemise otsust isegi juhul, kui see teenistuja või töötaja on otsuse tegemise kuupäeval vanemapuhkusel ja kui tal oleks põhimõtteliselt õigus pärast selle puhkuse lõppu samale ametikohale või tööle naasta.

56

Mis puudutab raamkokkuleppe klausli 5 lõiget 4, millele UG viitab, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111, et tagamaks, et töötajad saavad tõhusalt kasutada oma õigust vanemapuhkusele, nõuab see klausel vajalike meetmete võtmist, et kaitsta töötajaid ebasoodsama kohtlemise või vallandamise eest vanemapuhkuse taotlemise või selle kasutamise tõttu. Sellega seoses tugines Üldkohus 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsusele Lyreco Belgium (C‑588/12, EU:C:2014:99, punkt 34).

57

Seega otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112, et raamkokkuleppe viidatud klausli eesmärk ega tagajärg ei ole see, et tööandjal oleks töötaja töölepingu ülesütlemise otsuse tegemine keelatud, ja seda isegi siis, kui töötaja on selle otsuse tegemise kuupäeval vanemapuhkusel, eeldusel, et ülesütlemise põhjuseks ei ole selle puhkuse taotlemine või kasutamine ning et ülesütlemine vastab muudele kohaldatavate seaduste või määrustega ette nähtud tingimustele.

58

Mis puudutab muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 47, siis nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 101, tuleb märkida, et see artikkel ei näe ette reservatsioone ega erandeid, mis oleksid seotud asjaomase töötaja vanemapuhkusele arvamisega.

59

Selle kohtuotsuse punktides 115–146 analüüsis Üldkohus UG etteheidet, et vaidlusaluse otsusega rikuti personalieeskirjade artiklit 42a, arvestades raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 4 sisalduvaid miinimumnõudeid, kuivõrd ta oli esitanud vanemapuhkuse taotluse.

60

Nagu ilmneb käsitletava kohtuotsuse punktist 122, keelab personalieeskirjade artikkel 42a, arvestades raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 4 sätestatud miinimumnõudeid, pädeval asutusel vabastada ametnikku või töötajat ebapädevuse tõttu teenistusest põhjusel, et ta on esitanud vanemapuhkuse taotluse, sealhulgas põhjustel, mis on seotud selles taotluses palutud puhkuse algus- ja lõpukuupäevaga või kestusega.

61

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142 leidis Üldkohus aga, et kuigi teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel oli lubatud jätta UG esitatud vanemapuhkuse taotlus rahuldamata põhjusel, et selleks puhkuseks soovitud kuupäevad ei olnud kooskõlas teenistuse vajadustega, ei saanud teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus tugineda vanemapuhkuse kuupäevadele, mida hageja oli taotlenud, kui ühele ebapädevuse tõttu teenistusest vabastamise alusele, rikkumata seejuures personalieeskirjade artiklit 42a, arvestades raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 4 sätestatud miinimumnõudeid.

62

Olles eelmises punktis nimetatud põhjusel tuvastanud vaidlusaluse otsuse õigusvastasuse, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 144–146, et käesoleval juhul põhines koondjäreldus UG ametialase ebapädevuse kohta mitmel alusel, mis olid eraldiseisvad tema vanemapuhkuse taotluses valitud kuupäevi puudutavast põhjendusest. Neil asjaoludel järeldas Üldkohus, et see õigusvastasus üksi ei saa tuua kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist.

63

Tuleb tõdeda, et apellatsioonkaebuse esimese väitega ei ole UG tõendanud, et käesoleva kohtuotsuse punktides 53–61 esitatud kaalutlustes on rikutud õigusnorme.

64

Mis puudutab 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsust Lyreco Belgium (C‑588/12, EU:C:2014:99), millele Üldkohus oma arutluskäigus tugines, siis seda ei saa tõlgendada nii, et see keelab absoluutselt vanemapuhkusel oleva töötaja töölepingu ülesütlemise, vaid seda tuleb mõista nii, et see näeb ette keelu töölepingu ülesütlemiseks ilma mõjuva või piisava põhjuseta. See kohtuotsus keelab seega töölepingu ülesütlemise vanemapuhkuse taotlemise või selle kasutamise tõttu.

65

Pealegi on Euroopa Kohus 20. juuni 2013. aasta kohtuotsuses Riežniece (C‑7/12, EU:C:2013:410, punktid 34 ja 35) sedastanud, et nagu oli sätestatud 14. detsembril 1995 sõlmitud raamkokkuleppe lapsehoolduspuhkuse kohta, mis oli lisatud nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiivile 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta (EÜT 1996, L 145, lk 4; ELT eriväljaanne 05/02, lk 285), mida on muudetud nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiviga 97/75/EÜ (EÜT 1998, L 10, lk 24; ELT eriväljaanne 05/03, lk 263), klausli 2 punktis 4, pidi töötajatele olema tagatud kaitse vallandamise eest lapsehoolduspuhkuse taotlemise või selle kasutamise „tõttu“ ning see klausel ei keelanud tööandjal öelda üles vanemapuhkuse võtnud töötaja töölepingut, kui selle ülesütlemise põhjus ei olnud vanemapuhkuse taotlemine või võtmine.

66

Käesoleval juhul, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 62, põhines UG ametialase ebapädevuse üldine tuvastamine mitmel alusel, mis olid eraldiseisvad põhjusest, mis puudutas kuupäevi, mille ta oli vanemapuhkuse kasutamiseks valinud.

67

Mis puudutab UG argumenti, et paljudest käesoleva kohtuasja toimiku materjalidest nähtub, et tema vanemapuhkus oli tema töölepingu ülesütlemise tegelik põhjus, mille Üldkohus väidetavalt jättis arvesse võtmata, siis piisab, kui tõdeda, et selle argumendiga palub UG tegelikult uuesti läbi vaadata juba Üldkohtus esitatud faktilise argumendi. Seega tuleb see argument vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 51 viidatud kohtupraktikale vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

68

Sellest tulenevalt tuleb esimene väide osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

B.

Teine väide

1.

Poolte argumendid

69

Apellatsioonkaebuse teises väites heidab UG Üldkohtule ette, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165 ja 168 vääralt, et vaidlusalune otsus ei põhine üksnes UG staatusel Brüsselis asuva personali keskkomitee ja Luxembourgi kohaliku personalikomitee liikmena, mööndes samas, et selle otsuse põhistuses heitis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus UG-le ette, et ta ei võtnud 2014. ja 2016. aastal oma töötajate esindaja mandaadiga seotud tegevuse kavandamisel arvesse teenistuse huve.

70

Sellega seoses jätaks töölepingu ülesütlemise kahtluse alla seadmine üksnes juhul, kui see põhineb sõnaselgelt töötajate esindaja staatusel, ühelt poolt direktiivi 2002/14 artiklis 7 ette nähtud miinimumsätted ilma nende soovitavast toimest ja teiselt poolt muudaks ebatõhusaks kaitse, mis töötajate esindajatel töölepingu ülesütlemise eest on ametiühinguülesannete täitmise tõttu. Nimelt tuleb harva ette, et tööandja, kes soovib töötajate esindajast vabaneda, tunnistab seda töölepingu ülesütlemise otsuse põhjendustes expressis verbis.

71

Käesoleval juhul mainis teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus siiski mitu korda sõnaselgelt, et UG tegeles ametiühingutegevustega, ning näited, mille UG selle kohta esitas, annavad tunnistust pidevast diskrimineerimisest, mis talle tema ülemuse poolt osaks langes.

72

Tõlgendus – mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173 ja sellele järgnevates punktides ning mille kohaselt peab ametnik või teenistuja, kes on määratud täitma ametiühingutegevustega seotud ülesandeid 50% ulatuses tööajast, saama vastavalt personalieeskirjade artiklile 60 oma ülemuselt eelneva loa, et puududa teenistusest ja osaleda koosolekutel, kuhu ta on kutsutud ametiühingumandaadi või töötajate esindaja mandaadi alusel – on vastuolus ametiühingu sõltumatuse põhimõttega ning põhimõttega, et ametiühinguülesannete täitmine on samaväärne ametiülesannete täitmisega. Lisaks kujutab selline tõlgendus endast diskrimineerimist ametiühinguülesannete täitmise tõttu, mis on keelatud EIÕK artikliga 14 koostoimes artikliga 11.

73

Nimelt tähendaks see, et töötajate esindaja ametiühinguülesannete täitmine sõltuks teenistuse huvidest, nagu neid hindab tema vahetu ülemus. Siiski peab nimetatud ülemus korraldama oma talituses tööd, võttes arvesse asjaolu, et üks tema meeskonna liige täidab ametiühinguülesandeid ja tema käsutuses peab tingimata olema selleks vajalik aeg.

74

UG lisab, et kuna tema ametiühinguülesannete täitmisega seotud puudumised sisaldusid tema calendar planning’us, millele tema ülemusel oli juurdepääs, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 175 ekslikult, et vaidlusalune otsus võib direktiivi 2002/14 artiklis 7 sätestatud miinimumnõudeid rikkumata tugineda põhjendusele, et UG ei täitnud kohustust teavitada oma ülemust õigel ajal, enne ametiühingukoosolekuid, oma osalemisest nendel koosolekutel, kuna see põhjendus põhineb sellel, et UG ei järginud teenistuse korraldamise tingimusi, mis on vajalikud talle antud mandaadi täitmiseks.

75

Üldkohtu selline tõlgendus on vastuolus ühelt poolt direktiivi 2002/14 artiklis 7 ette nähtud miinimumnõuetega ja teiselt poolt harta artikliga 12.

76

Komisjon väidab vastu, et oma apellatsioonkaebuse teise väitega vaidlustab UG faktilised asjaolud sellisena, nagu need tuvastas Üldkohus, sealjuures väitmata ega tõendamata, et faktilisi asjaolusid on moonutatud. Käsitletav väide on seega vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

2.

Euroopa Kohtu hinnang

a)

Vastuvõetavus

77

Mis puudutab asja läbivaatamist takistavat asjaolu, millele komisjon apellatsioonkaebuse teise väite raames tugines, siis piisab, kui tõdeda, et selle väitega heidab UG Üldkohtule sisuliselt ette õigusnormi rikkumist. Sellega seoses toob UG mitu korda välja vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt toetavad selle kohtuotsuse tühistamise nõuet.

78

Neil asjaoludel ei saa vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 51 viidatud kohtupraktikale asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuse teine väide on vastuvõetamatu.

b)

Sisulised küsimused

79

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164 otsustas Üldkohus, et ei vaidlusaluse otsuse põhjendustest ega toimiku materjalidest ei ilmnenud, nagu oleks see otsus põhinenud üksnes asjaolul, et UG oli personalikomiteede liige, olenemata sellest, kuidas ta täitis oma ülesandeid personali esindamise alal või tegeles üldisemalt oma ametiühingutegevustega. Selle kohtuotsuse punktis 165 lisas Üldkohus, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oleks väljendanud seisukohta, et selles, kuidas UG tegutses selle otsuse vastuvõtmise ajal personali esindajana või tegeles üldisemalt ametiühingualase tegevusega, avaldub käitumine, mille põhjal on tema töölepingu ülesütlemine ametialase ebapädevuse tõttu õigustatud.

80

Mis puudutab ametnikku või teenistujat, kes on määratud täitma ametiühinguülesandeid 50% ulatuses tööajast, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 173, et personalieeskirjade artikkel 60 kohustab sellist ametnikku või teenistujat saama oma ülemuselt eelneva loa, et puududa teenistusest ja osaleda koosolekutel, kuhu ta on kutsutud ametiühingumandaadi või töötajate esindaja mandaadi alusel. Eelneva loa nõudest tehakse nimelt erand üksnes haiguse või õnnetusjuhtumi korral, mitte aga töötajate ametiühingus või esindusorgani koosolekutel osalemise korral.

81

Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 175, et järelikult võis vaidlusalune otsus direktiivi 2002/14 artiklis 7 sätestatud miinimumnõudeid rikkumata tugineda põhjendusele, mis on seotud sellega, et UG ei täitnud oma kohustust teatada oma ülemusele õigeaegselt oma osalemisest nendel personalikomiteede koosolekutel, mille liige ta oli, kuna niisugune põhjendus ei tuginenud tema ülesannete täitmisele töötajate esindajana, vaid sellele, et UG ei järginud teenistuse korraldamise tingimusi, mis on vajalikud talle antud mandaadi täitmiseks.

82

Osas, milles UG vaidlustab oma apellatsioonkaebuse teise väitega Üldkohtu poolt personalieeskirjade artiklile 60 antud tõlgenduse, tuleb märkida, et selle artikli esimeses lauses on sätestatud, et välja arvatud haiguse või õnnetusjuhtumi korral, ei või ametnik puududa töölt ilma oma vahetu ülemuse eelneva loata.

83

Esiteks viitab Üldkohus oma arutluskäigus sellele artiklile, mis käsitleb vahetu ülemuse loa nõuet, mitte kohustust teavitada teda tegevusest, mille tagajärjeks on ametniku puudumine. Teiseks viitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174 komisjoni 27. mai 2011. aasta otsuse K(2011) 3588 (lõplik) komisjoni personalikomitee liikmete ja rahaliste vahendite kohta artiklile 7, mille kohaselt peab asjaomane isik mis tahes puudumisest ametiühingutegevustega tegelemise tõttu teatama eelnevalt aegsasti kirjalikult oma ülemustele.

84

Selleks et analüüsida, kas vaidlustatud kohtuotsuses valitud lahendus on kooskõlas liidu õigusega, tuleb tõdeda, et personalieeskirjade artikli 24b kohaselt on ametnikel ühinemisvabadus ja nad võivad eelkõige kuuluda Euroopa ametnike ametiühingutesse või kutseorganisatsioonidesse.

85

Lisaks, nagu nähtub personalieeskirjade II lisa artikli 1 kuuendast lõigust, loetakse kohustusi, mille võtavad personalikomitee liikmed ja personalieeskirjade alusel loodud organitesse või institutsioonide loodud organitesse komitee poolt nimetatud ametnikud, nende tavaliseks teenistuseks institutsioonis, mille teenistuses nad on, ning selliste kohustuste täitmine ei tohi asjaomast isikut mingil juhul seada ebasoodsasse olukorda.

86

Käesoleval juhul ei põhinenud alus, mis esitati vaidlusaluses otsuses UG töölepingu ülesütlemise põhjusena, sellel, et tal keelati osaleda personalikomiteede – mille liige ta oli – koosolekutel, mis oleks võinud kujutada endast talle personalieeskirjadest tulenevate õiguste rikkumist. See põhjendus, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses kinnitas, puudutas kohustust – mida UG rikkus – teavitada oma ülemusi aegsasti, enne neid koosolekuid, oma osalemisest koosolekutel.

87

See kohustus ei sea aga kahtluse alla ametnikele ja teenistujatele personalieeskirjades ette nähtud õiguste põhisisu.

88

Kuna UG teise väite raames esitatud argumendid ei ole põhjendatud, tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

C.

Kolmas väide

1.

Poolte argumendid

89

Kolmas väide, et on tehtud ilmseid hindamisvigu, jaguneb sisuliselt viieks osaks.

90

Esimeses väiteosas väidab UG esiteks, et kui Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187–190, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on ajutise teenistuja või lepingulise töötaja tähtajatu lepingu ülesütlemisel ulatuslik kaalutlusõigus ning et vea võib kvalifitseerida „ilmselgeks“ üksnes siis, kui selle saab täiesti selgelt tuvastada, kahjustas Üldkohus kohtusse pöördumise õiguse tõhusust.

91

Sellest Üldkohtu hinnangust tuleneb väidetavalt, et komisjoni aktide õiguspärasuse eeldus on ümberlükkamatu, vaatamata poolte võrdsuse nõudele.

92

UG heidab Üldkohtule ette ka seda, et viimane ei rahuldanud tema taotlust vajalike menetlustoimingute tegemiseks.

93

Ta esitab sellega seoses faktilised asjaolud, mis tema väitel toetavad järeldust, et vaidlusalune otsus oli põhjendatud tema vanemapuhkuse võtmisega ja ametiühinguülesannete täitmisega.

94

Teiseks, mis puudutab Üldkohtu poolt käesoleva kohtuasja menetlemise kestust, siis märgib UG, et menetluse kirjaliku või suulise osa lõpu ja vaidlustatud kohtuotsuse kuulutamise vahele jäi aasta, ilma et selle menetluse käigus oleks võetud ühtegi menetlust korraldavat meedet. Kõigi kõnealuste menetluste kogukestus on UG väitel pikem kui kuus aastat, millega rikutakse nii EIÕKs ja hartas sätestatud õigust olla kohtus mõistliku aja jooksul ära kuulatud kui ka kaitseõigusi.

95

Seetõttu palub UG Euroopa Kohtul teha nendest rikkumistest järeldused, eelkõige pöörates ümber tõendamiskoormise seoses vaidlusaluse otsuse õigusvastasusega.

96

Kolmanda väite teises osas väidab UG, et rikutud on tema õigust olla ära kuulatud, mis on sätestatud personalieeskirjade artikli 51 lõikes 2.

97

Käesoleval juhul oli UG-l väidetavalt üksnes kaheksa päeva, et esitada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusele enne vaidlusaluse otsuse tegemist oma seisukohad, mis ei võimaldanud tagada tema kaitseõigusi.

98

Sellega seoses kasutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 68–70 väidetavalt puhtformaalset lähenemist õigusele olla ära kuulatud, kuna ta ei nõudnud, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus uuriks toimikut põhjalikult.

99

Lisaks heidab UG Üldkohtule ette tõendamiskoormise „ümberpööramist“, otsustades, et UG oli kohustatud esitama täiendavaid tõendeid, ilma et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oleks teda selleks palunud. Võttes aga arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 20 mainitud 30. septembri 2016. aasta kirja üksikasjalikkust, leiab UG, et asjakohaste tõendavate dokumentide otsimine oli teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse ülesanne.

100

Kolmanda väite kolmandas osas väidab UG, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 tõlgendas Üldkohus Euroopa Kohtu praktikat liiga kitsalt, leides, et ei ole nõutav, et Euroopa Liidu institutsioonide aktide põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb hinnata, võttes arvesse mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme kogumis.

101

Nimelt ei tulene Euroopa Kohtu praktikast, et need institutsioonid ei ole kohustatud täpsustama oma aktide põhjendustes asjakohaseid faktilisi või õiguslikke asjaolusid, vaid üksnes, et täpsuse nõue tuleb sõnastada vastavalt vaidlustatud akti laadile.

102

Vaidlustatud kohtuotsuses ei määranud Üldkohus aga töölepingu ülesütlemise otsuse põhjendustega seoses kindlaks nõutud täpsuse taset, arvestades selle akti laadi, selle mõju adressaadi tööalasele olukorrale ning viimase võimet töölepingu ülesütlemise põhjendusi vaidlustada.

103

Komisjon ei saa esitada töölepingu ülesütlemise otsuse põhjendamiseks ebamääraseid ja lahti seletamata põhjendusi, arvestades õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja kaitset põhjendamatu vallandamise eest, mis on tagatud harta artiklis 30 koostoimes harta artikliga 47.

104

Sellega seoses väidab UG, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus piirdus vaidlusaluses otsuses väga suure arvu etteheidete esitamisega, mis olid sõnastatud ebamääraselt ja mida ei toeta täpsed ja konkreetsed faktilised asjaolud.

105

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 39 ekslikult, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus viitas 8. septembri 2016. aasta kirjas ligikaudu 20 üksikasjalikule asjaolule, mis puudutasid UG tegevust aastatel 2013–2016.

106

Nimelt ei nähtu sellest kirjast ühtegi konkreetset näidet UG tegevuse kohta ega ühtegi sellise tegevuse toimumise kuupäeva.

107

Kolmanda väite neljandas osas viitab UG vaidlustatud kohtuotsuse punktile 241, millest nähtub, et Üldkohus lükkas tagasi väite, et tehti ilmselge hindamisviga, osas, milles see puudutas arstitõendite hilinenud esitamist 7. mai ja 16. juuni 2014. aasta puudumiste kohta ning väidetavat põhjendamatut puudumist 18. juunil 2014.

108

UG leiab aga, et selleks, et kontrollida, kas tema kaitseõigusi järgiti, pidi Üldkohus analüüsima, kas komisjon võis õiguspäraselt tugineda arstitõendite hilinenud esitamisele ja põhjendamatule puudumisele enam kui kaks aastat pärast vastavat esitamis- ja toimumisaega, seda enam, et neid sündmusi ei olnud UG 2014. aasta hindamisaruandes mainitud.

109

Mis puudutab UG arstitõendite hilinenud esitamist, siis väidab UG, et seda põhjendust pidi täpsustama komisjon. Sellega seoses pööras Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 246 ja 253 väidetavalt tõendamiskoormise ümber, asetades UG olukorda, kus nõutud tõendeid on peaaegu võimatu või äärmiselt raske esitada.

110

Kolmanda väite viiendas osas väidab UG, et kuna Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 265, et tema õigus 2015. aasta hindamisaruannet vaidlustada oli lõppenud, siis rikkus Üldkohus tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

111

Kuna 2014. aasta hindamisaruandes ja 2015. aasta hindamisaruandes järeldati, et UG töötulemused olid rahuldavad, ei saanud ta eeldada, et komisjon tugineb neile aruannetele, et põhjendada tema töölepingu ülesütlemist.

112

2016. aasta hindamisaruande kohta märgib UG, et kõnealune töölepingu ülesütlemise menetlus algatati juba enne, kui oli möödunud selle aruande edasikaebetähtaeg.

113

UG vaidlustab ka vaidlustatud kohtuotsuse punkti 273, milles on märgitud, et ta ei ole aktiivselt osalenud töörühmades, mille liige ta oli.

114

Lisaks rikkus Üldkohus väidetavalt UG õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 278–286 vaieldamatult pööras tõendamiskoormise ümber seoses lastepäevakeskuse ajalehe ettevalmistamisega.

115

Sellega seoses oli UG-l võimalik esitada tõend selle ajalehe saatmise kohta 22. jaanuaril 2016, kuivõrd seda puudutav e-kiri jõudis infotehnoloogilise probleemi tõttu adressaadini alles 18. juulil 2016.

116

Mis puudutab töölepingu ülesütlemise põhjust, mis tuleneb sellest, et UG ei esitanud haridustegevuste tabelit, siis väidab UG, et ajal, mil ta taotles selle tabeli edastamist, oli tema vahetu ülemus teadlik UG kavatsusest võtta vanemapuhkust 2016. aasta juulist septembrini. Järelikult esitati see nõue üksnes UG kahjustamiseks.

117

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebuse kolmas väide on vastuvõetamatu ja igal juhul põhjendamatu.

2.

Euroopa Kohtu hinnang

a)

Vastuvõetavus

118

Mis puudutab asja läbivaatamist takistavat asjaolu, millele komisjon apellatsioonkaebuse kolmanda väite raames tugines, siis piisab, kui tõdeda, et selle väitega heidab UG Üldkohtule sisuliselt ette õigusnormide rikkumist. Sellega seoses toob UG mitu korda välja vaidlustatud kohtuotsuse kritiseeritavad osad ning õiguslikud argumendid, mis konkreetselt toetavad selle kohtuotsuse tühistamise nõuet.

119

Neil asjaoludel tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 51 viidatud kohtupraktikale asuda seisukohale, et apellatsioonkaebuse kolmas väide on vastuvõetamatu.

b)

Sisulised küsimused

1)

Esimene väiteosa

120

Tuleb märkida, et selle kohtuotsuse punktis 187 otsustas Üldkohus, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel on ajutise teenistuja või lepingulise töötaja tähtajalise töölepingu ülesütlemisel vastavalt muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunktile i ja lepingus ette nähtud etteteatamistähtajast kinni pidades ulatuslik kaalutlusõigus ning seega peab liidu kohtu kontroll piirduma ilmse hindamisvea või võimu kuritarvitamise puudumise kontrollimisega.

121

Nimelt, tuginedes 19. juuli 1955. aasta kohtuotsusele Kergall vs. Ühisassamblee (1/55, EU:C:1955:9, lk 23), tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188, et liidu institutsioonide ametnike ja teenistujate ametialase pädevuse hindamine kuulub eelkõige nende institutsioonide pädevusse.

122

Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 189, et sellega seoses võib vea kvalifitseerida „ilmselgeks“ vaid siis, kui selle saab tuvastada täiesti selgelt, võttes arvesse kriteeriume, millele seadusandja soovis allutada administratsioonipoolse kaalutlusõiguse kasutamise. Teisisõnu, ilmselgel veal tuginev väide tuleb tagasi lükata, kui vaatamata hageja esitatud tõenditele võib vaidlustatud hinnangut endiselt pidada põhjendatuks ja seostatuks.

123

Nimetatud kohtuotsuse punktis 190 lisas Üldkohus, viidates 10. septembri 2019. aasta kohtuotsusele HTTS vs. nõukogu (C‑123/18 P, EU:C:2019:694, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika), et põhimõtteliselt eeldatakse liidu institutsioonide aktide õiguspärasust ja need tekitavad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole tagasi võetud, tühistamisnõude menetlemise tulemusel tühistatud ega eelotsusemenetluse tulemusel või õigusvastasuse väite alusel kehtetuks tunnistatud.

124

Sellega seoses tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses esiteks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 61 ja 62, et vaidlusalune otsus on õigusvastane põhjusel, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei saanud tugineda taotletud vanemapuhkuse kuupäevadele kui ühele ebapädevuse tõttu teenistusest vabastamise alusele, tuvastades samas, et üldine järeldus ebapädevuse kohta põhines mitmel alusel, mis olid sellest alusest eraldiseisvad. Neil asjaoludel järeldas Üldkohus, et see õigusvastasus üksi ei saa tuua kaasa vaidlusaluse otsuse tühistamist.

125

Teiseks, kuigi Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 218, 340 ja 350, et vaidlusaluses otsuses on tehtud mitu ilmselget hindamisviga, leidis ta selle kohtuotsuse punktides 360 ja 361 siiski, et see otsus sisaldab mitut põhjendust, mille õigusvastasus ei ole tõendatud ja mis on piisavalt olulised, et põhjendada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse koondtuvastust ametialase ebapädevuse kohta.

126

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et UG argument, et sisuliselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutusel oli ulatuslik kaalutlusruum, põhineb esiteks vaidlustatud kohtuotsuse vääral tõlgendusel, kuna Üldkohus tunnistas, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel on tehtud ilmselgeid hindamisvigu, ning teiseks ei saa see seada kahtluse alla Üldkohtu arutluskäiku, kuna UG ei tõenda, et on tehtud muid ilmseid hindamisvigu, mis oleksid pidanud viima selle otsuse tühistamiseni.

127

Mis puudutab asjaolu, et UG heidab Üldkohtule ette, et viimane ei rahuldanud tema taotlust teha vajalikud menetlustoimingud, siis tuleb tõdeda, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on seoses kohtuasja poole esitatud menetlust korraldavate meetmete või menetlustoimingute taotluste hindamisega esimese astme kohtuniku poolt üksnes Üldkohtu pädevuses otsustada, kas tal tema lahendamisel oleva kohtuasja kohta olemasolevat teavet võib olla vaja täiendada. Seega on üksnes Üldkohtu pädevuses hinnata menetlust korraldava meetme taotluse asjakohasust seoses vaidluse eseme ja meetme võtmise vajalikkusega (12. novembri 2020. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, C‑446/19 P, EU:C:2020:918, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

128

Seda, kas talle esitatud ja toimikus asuv materjal on või ei ole piisav, hindab ta asjaoludest lähtudes täiesti iseseisvalt ning see hindamine ei allu apellatsioonimenetluse käigus Euroopa Kohtu kontrollile, välja arvatud juhul, kui Üldkohtule esitatud tõendeid on moonutatud või kui kohtutoimiku dokumentidest selgub, et Üldkohtu tuvastatu on sisult ebatäpne (12. novembri 2020. aasta kohtuotsus Fleig vs. Euroopa välisteenistus, C‑446/19 P, EU:C:2020:918, punkt 54).

129

Kuna käesoleval juhul viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses arvukatele elementidele toimikus, mis oli talle lahendamiseks esitatud, ja kuna UG ei täpsusta kolmanda väite esimese osa raames, kuidas Üldkohus neid tõendeid moonutas või miks Üldkohtu järeldused on sisuliselt ebatäpsed, siis tuleb see argument vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

130

Mis puudutab liidu kohtus toimuva menetluse kestust, siis tuleb märkida, et kuigi lahendi tegemise mõistliku aja järgimata jätmine võib olla aluseks kahju hüvitamise nõudele, mille apellant esitab liidu vastu ELTL artikli 268 ja ELTL artikli 340 teise lõigu alusel nende sätete koostoimes, ei saa see siiski viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni, kui puuduvad tõendid selle kohta, et menetluse kestus oleks mõjutanud vaidluse tulemust (29. septembri 2022. aasta kohtumäärus CX vs. komisjon, C‑71/22 P, EU:C:2022:745, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

131

Järelikult, kuna puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et menetluse kestus mõjutas kõnealuse vaidluse tulemust, ei saa lahendi tegemise mõistliku aja ületamise etteheide viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni ja tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

132

Kolmanda väite esimene osa tuleb seega osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

2)

Teine väiteosa

133

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 leidis Üldkohus, et UG-le 8. septembri 2016. aasta kirja kohta märkuste esitamiseks antud kaheksa tööpäeva pikkune tähtaeg võis tunduda lühike, arvestades tema töölepingu ülesütlemise tagajärgede raskust tema isiklikule olukorrale. Üldkohus märkis siiski, et UG väljendas oma seisukohta vaidlusaluse otsuse põhjenduste kohta ja et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus võttis tema seisukohti arvesse, nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest.

134

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 märkis Üldkohus, et kuigi õiguse olla ära kuulatud tagamine nõuab, et liidu institutsioonid võimaldaksid isikul, kelle suhtes on tehtud tema huve kahjustav akt, teha tõhusalt teatavaks oma seisukoha, ei saa ta siiski kohustada neid institutsioone selle seisukohaga nõustuma.

135

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 lisas Üldkohus, et UG heitis ette seda, et teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus ei palunud tal pärast tema 30. septembri 2016. aasta kirjalike seisukohtade saamist esitada täiendavaid tõendeid. See kohus tõdes, et ühelt poolt oli UG-l lubatud esitada selliseid tõendeid ajavahemikul 30. septembrist kuni 17. oktoobrini 2016, mil vaidlusalune otsus vastu võeti, ja teiselt poolt ei märkinud UG ei nende täiendavate dokumentide laadi ega eset, millest teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus väidetavalt teadlik ei olnud, mistõttu ei ole tõendatud, et nende tõendite esitamine oleks võinud avaldada otsustavat mõju vaidlusaluse otsuse sisule.

136

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 järeldas Üldkohus, et UG-le anti võimalus esitada otstarbekalt oma seisukoht nende faktiliste asjaolude ja tingimuste tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta, mille alusel teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus kõnealuse otsuse tegi.

137

Ent esiteks ei toeta kaitseõiguste rikkumise etteheidet argumendid, mis tõendaksid, et Üldkohus rikkus õigusnormi, ja teiseks ei ilmne, et Üldkohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 kujutaks endast Üldkohtu analüüsitud faktiliste asjaolude moonutamist (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus KN vs. EMSK, C‑673/21 P, EU:C:2022:759, punkt 103).

138

Järelikult tuleb kolmanda väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3)

Kolmas väiteosa

139

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 36 märkis Üldkohus, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad liidu institutsioonide aktide põhjendused, mida nõuavad ka ELTL artikkel 296 ja harta artikli 41 lõike 2 punkt c, olema kohandatud asjaomase akti laadiga ning neist peab selgelt ja üheselt ilmnema õigusakti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik selliselt, et huvitatud isikutel oleks võimalik mõista, mis põhjustel meede võeti, ja pädev kohus saaks kontrolli teostada. Põhjendamiskohustuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, toodud põhjenduste olemust ning selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otse ja isiklikult puudutab. Põhjendustes ei pea tingimata täpsustama kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna selle hindamisel, kas akti põhjendused vastavad ELTL artiklis 296 sätestatud nõuetele, ei tule silmas pidada mitte ainult akti sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme (11. juuni 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Di Bernardo, C‑114/19 P, EU:C:2020:457, punktid 29 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

140

Pärast seda, kui Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–47 analüüsinud vaidlusaluses otsuses arvesse võetud erinevaid faktilisi asjaolusid ja selles otsuses esitatud põhjenduskäiku, järeldas ta nimetatud kohtuotsuse punktis 48, et selles otsuses, mis tehti UG-le teada olevas kontekstis, esitati nii õiguslikud kaalutlused kui ka piisav hulk faktilisi asjaolusid, millel on selle otsuse ülesehituses oluline tähtsus ning mis võimaldasid UG-l hinnata otsuse põhjendatust ja õiguspärasust.

141

Sellega seoses tuleb tõdeda, et vastupidi sellele, mida väidab UG, esitas Üldkohus nõuetekohaselt liidu institutsioonide aktide põhjendamisele nõuded, nagu need on kinnitust leidnud Euroopa Kohtu praktikas, eelkõige need, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 139.

142

Järelikult tuleb UG argument liidu institutsioonide aktide põhjenduste täpsuse taseme kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

143

Mis puudutab UG argumente, mis on esitatud kolmanda väite kolmandas osas ja mis puudutavad vaidlusaluse otsuse põhjenduste sisulist analüüsi, siis piisab, kui tõdeda, et nende argumentidega palub UG tegelikult Euroopa Kohtul uuesti läbi vaadata Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnang ja need tuleb sellisena vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

144

Järelikult tuleb kolmanda väite kolmas osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

4)

Neljas väiteosa

145

Kolmanda väite neljas osa puudutab seda, kuidas Üldkohus analüüsis vaidlusaluse otsuse põhjendust UG väidetavate loata puudumiste kohta.

146

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240 tõdes Üldkohus, et ehkki UG väidab, et on tervislikel põhjustel töölt puudumise korral alati arstitõendi esitanud, ei nimeta ta põhjust, miks ta 18. juunil 2014 teenistusest puudus, ega viita ühelegi menetluses esitatud tõendile, mis võiks seda puudumist põhjendada.

147

Üldkohus järeldas selle kohtuotsuse punktis 241, et UG argumendid ei sea kahtluse alla otsust, milles tuvastati tema loata puudumine 18. juunil 2014, mistõttu tuleb hagiavalduses esitatud etteheide osas, milles see on suunatud 8. septembri 2016. aasta kirja lehekülje 2 punktis d toodud põhjenduse vastu, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

148

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 246 ja 253, millele UG oma apellatsioonkaebuses viitab, siis piisab, kui märkida, et selle kohtuotsuse punktis 244 tõdes Üldkohus, et UG ei esitanud personalieeskirjade artikli 91 lõike 2 kohaselt kaebust 1. juuni 2016. aasta otsuse peale, milles teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutus oli leidnud, et tema 30. ja 31. mai 2016. aasta puudumised olid põhjendamatud.

149

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 245 lisab Üldkohus, et UG ei viita uuele ja olulisele asjaolule, mis õigustaks selle otsuse õiguspärasuse uuesti läbivaatamist.

150

Seetõttu järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 246, et UG argumendid, millega ta soovis seda otsust täiendavalt vaidlustada, on vastuvõetamatud osas, milles nendega seatakse kahtluse alla lõplikuks muutunud akt.

151

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 253, mis käsitleb vaidlusaluse otsuse põhjendust UG väidetavalt põhjendamatute puudumiste kohta 7. mail ja 16. juunil 2014, siis tuleb meenutada, et selles punktis leidis Üldkohus, et UG ei tõenda ega isegi väida, et ta esitas tõendid, mis on vajalikud tema haldusliku seisundi nõuetekohasuse viivitamatuks taastamiseks, lühikese aja jooksul, arvestades talle määratud tähtaega.

152

Kolmanda väite neljandas osas esitatud argumentidega soovib UG aga tegelikult saavutada seda, et Euroopa Kohus vaataks uuesti läbi hinnangud, mille Üldkohus andis käesoleva kohtuotsuse punktides 146–151 mainitud punktides.

153

Sellest tuleneb, et kõnealune väiteosa tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

5)

Viies väiteosa

154

Analüüsides komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistavat asjaolu, tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 263, et neljanda väite kolmanda osa teise kuni viienda alaosa raames esitatud argumentidega, mille kohaselt tehti ilmselge hindamisviga ja faktivigu, mis mõjutavad Üldkohtus esitatud põhjendust seoses apellandi tööle pühendumisega, soovis UG seada kahtluse alla apellandi tõhususe kohta antud kvalitatiivse hinnangu sisu, mis vastab 2015. aasta hindamisaruande punktile 3.1 ja seega 2015. aasta hindamisaruandele.

155

Nimetatud kohtuotsuse punktis 264 tõdes Üldkohus siiski, et UG sai teate 2015. aasta hindamisaruande kohta ning et UG ei vaidlustanud seda aruannet personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul, mistõttu nii see aruanne kui ka selles sisalduvad hinnangud on muutunud lõplikuks.

156

Üldkohus lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 265, et UG ei tuginenud uue ja olulise asjaolu olemasolule tõendamaks, et tema õigus 2015. aasta hindamisaruannet vaidlustada ei olnud lõppenud.

157

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 266 järeldas Üldkohus, et neil asjaoludel ei saanud UG 2015. aasta hindamisaruannet täiendavalt vaidlustada hagi raames, mis oli esitatud vaidlusaluse otsuse peale, millega seoses oli sellel aruandel ettevalmistav roll.

158

Sellega seoses tuleb tõdeda, et Üldkohus otsustas õigesti, et 2015. aasta hindamisaruanne on muutunud lõplikuks, kuna personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud tähtaegade jooksul kaebust ei esitatud, ning UG ei saa seega väita, et Üldkohus rikkus menetlusnorme ja moonutas kohtuasja toimikut, kui ta leidis, et seda aruannet ei saa talle esitatud hagi raames täiendavalt vaidlustada (vt analoogia alusel 24. juuni 2021. aasta kohtuotsus WD vs. EFSA, C‑167/20 P, EU:C:2021:516, punktid 39 ja 40).

159

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 278–286, milles UG heidab ette tõendamiskoormise vastuvaidlematut ümberpööramist, siis piisab, kui meenutada, et nendes punktides analüüsis Üldkohus faktilisi asjaolusid, mille UG oli esitanud hagiavalduses ning millega ta vaidles vastu faktiküsimustes esitatud hinnangutele, mille komisjon oli andnud vaidlusaluses otsuses.

160

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 286 järeldas Üldkohus, et UG ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber komisjoni esitatud tõendi, mille kohaselt UG saatis 2015. aasta jõulunumbri kavandi päevakeskuse väljaande töörühmale kinnitamiseks alles 18. juulil 2016.

161

Ent UG poolt selle kohta apellatsioonkaebuse kolmanda väite viiendas osas esitatud argumendid kujutavad endast tegelikult Üldkohtu faktiliste hinnangute vaidlustamist ja tuleb sellisena vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

162

Sama kehtib ka muude argumentide kohta, mille UG esitas kolmanda väite nimetatud osa raames.

163

Järelikult tuleb kolmanda väite viies osa osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ning järelikult kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

D.

Neljas väide

1.

Poolte argumendid

164

Neljandas väites, mille kohaselt on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet, väidab UG sisuliselt, et tema töölepingu ülesütlemise proportsionaalsuse hindamisel oleks Üldkohus pidanud arvesse võtma asjaolu, et seda ülesütlemist põhjendati UG vanemapuhkusega, et ta täitis ametiühinguülesandeid ja et talle ei olnud määratud mingit karistust, kuna vaidlusaluses otsuses viidatud ametialaste rikkumiste puhul on tegemist väikeste rikkumistega.

165

Komisjon leiab, et neljas väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nimetatud institutsioon lisab, et see väide on vastuvõetamatu ka osas, milles sellega soovitakse saavutada Üldkohtus juba esitatud argumentide pelk ümberhindamine.

2.

Euroopa Kohtu hinnang

166

Tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 351–381 analüüsis Üldkohus vaidlusalust otsust ja järeldas, et seda vastu võttes ei teinud komisjon ilmselget hindamisviga.

167

Seda arvestades leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktides 385 ja 386, et kuna vaidlusaluses otsuses ei ole tehtud ühtegi ilmselget hindamisviga, siis oli komisjonil õigus UG tähtajatu leping üles öelda ja seega ei ole proportsionaalsuse põhimõtet rikutud.

168

Oma apellatsioonkaebuse neljandas väites ei esita UG aga ühtegi argumenti, mis seaks Üldkohtu antud õigusliku hinnangu kahtluse alla.

169

Neil asjaoludel tuleb käesolev väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

E.

Kahju hüvitamise nõue

1.

Poolte argumendid

170

UG väidab, et ta oli sõlminud komisjoniga talle põhjustatud varalise kahju osas kompromissi. Juhul kui see kompromiss kaotab apellatsioonimenetluses tehtud kohtuotsuse tagajärjel kehtivuse, palub UG, et talle mõistetaks selle kahju hüvitamiseks välja ex æquo et bono 68 000 eurot.

171

Lisaks palub UG, et talle mõistetaks välja 40 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. See summa on sobiv, arvestades tema töölepingu väidetavalt õigusvastasest ülesütlemisest tingitud hingelisi kannatusi.

172

Sellega seoses tuleb arvesse võtta ka UG ebakindlat tööalast olukorda ja ülemäärast võlakoormust, mis on tema töölepingu ülesütlemise tagajärg.

173

Komisjon vaidleb UG argumentidele vastu.

2.

Euroopa Kohtu hinnang

174

Vaidlustatud kohtuotsuses tuvastas Üldkohus, et oma varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuete põhjendamiseks ei tuginenud UG õigusvastasuse väidetele, mis oleksid olnud eraldiseisvad neist väidetest, mille ta esitas vaidlusaluse otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks. Neil asjaoludel ja arvestades, et tühistamisnõuded jäeti põhjendamatuse tõttu rahuldamata, otsustas Üldkohus, et kahju hüvitamise nõuded tuleb samuti rahuldamata jätta.

175

Kuna kõik apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väited on tagasi lükatud ning kuna vaidlustatud kohtuotsust seega ei tühistata, tuleb tagasi lükata ka UG argumendid, millega ta nõuab talle tekitatud kahju hüvitamist.

176

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

Kohtukulud

177

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

178

Kuna komisjon on palunud mõista kohtukulud välja UG-lt ja kuivõrd UG on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb jätta UG kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

1.

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.

Jätta UG kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.