I.

Sissejuhatus

1.

Olles lugenud 2012. aasta novembris avaldatud töökuulutust, taotles Vera Egenberger edutult 18 kuuks tähtajalist töökohta eraõiguslikus mittetulundusühingus Evangelisches Werk für Diakonie und Entwicklung e.V. (edaspidi „kostja“). See on avalik-õigusliku ühenduse Evangelische Kirche in Deutschland (protestantlik kirik Saksamaal) abiorganisatsioon, mis tegeleb ainult heategevuse, vabatahtliku töö ja usulise tegevusega. Väljakuulutatud töökohaga kaasnes ülesanne koostada aruanne, kuidas Saksamaa on täitnud ÜRO rahvusvahelist konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (edaspidi „rassilise diskrimineerimise aruanne“). Vera Egenbergeril (edaspidi „hageja“) on selles valdkonnas aastatepikkused kogemused ning ta on olnud rea selleteemaliste väljaannete autor. ( 2 )

2.

Hageja väidab, et talle ei antud seda töökohta usutunnistuse puudumise tõttu ja seega rikuti tema õigust usuvabadusele, mis kajastub Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 10, ning et teda on usuliselt diskrimineeritud vastuolus harta artikliga 21 ning nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ( 3 ) (edaspidi „direktiiv 2000/78“), artiklitega 1 ja 2.

3.

Kuna kostja argumendid põhinevad direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikel 2, puudutab käesolev vaidlus sisuliselt erinevat kohtlemist usutunnistuse alusel „kutsetegevuse puhul kirikutes ja teistes usutunnistusel või veendumustel põhineva eetosega avalikes või eraorganisatsioonides“. Tegu on esimese korraga, mil Euroopa Kohtul palutakse tõlgendada direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 2, ( 4 ) ja seetõttu tekib keerukaid küsimusi seoses selle sätte vastastiktoimega harta eri sätetega, sealhulgas artikliga 22, kus on ette nähtud, et „[l]iit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust“, ning ELTL artikliga 17, millega säilitatakse „staatust“, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt kirikutel ja usuühendustel või ‑kogukondadel ning filosoofilistel ja mitteusulistel organisatsioonidel. ( 5 )

4.

Samuti on teatatud, et kirikuga seotud institutsioonid on Saksamaal suuruselt teine tööandja, kellel on mõningates piirkondades ja töövaldkondades monopolilaadne seisund. ( 6 ) Seetõttu oleks raske üle tähtsustada, kui delikaatne ülesanne on tasakaalustada usuliste ühenduste autonoomia ja enesemääramise õiguse säilitamist ( 7 ) (millega kostja vaidlusalust ebavõrdset kohtlemist oma argumentides eeskätt põhjendab) vajadusega tõhusalt kohaldada usulise diskrimineerimise keeldu Euroopa Liidu rahvuslikult ja usuliselt mitmekesisel tööturul, kuivõrd võrdsed võimalused tööle pääsemisel ja erialases arengus on igaühe jaoks põhimõttelise tähtsusega mitte ainult kui elatise teenimise ja iseseisva elu tagamise, vaid ka eneseteostuse ja oma potentsiaali ärakasutamise vahendid. ( 8 )

II.

Õiguslik raamistik

A.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioon

5.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „inimõiguste konventsioon“) artiklis 9 on sätestatud:

B.

Euroopa Liidu leping

6.

ELL artikli 4 lõikes 2 on sätestatud:

C.

Euroopa Liidu toimimise leping

7.

ELTL artiklis 10 on sätestatud:

8.

ELTL artiklis 17 on sätestatud:

D.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta

9.

Harta artikli 10 pealkiri on „Mõtte‑, südametunnistuse‑ ja usuvabadus“. Artikli 10 lõikes 1 on sätestatud:

10.

Harta artiklis 22 „Kultuuriline, usuline ja keeleline mitmekesisus“ on sätestatud:

11.

Harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud:

12.

Harta artiklis 53 „Kaitse tase“ on sätestatud:

E.

Direktiiv 2000/78

13.

Direktiivi 2000/78 põhjenduses 24 on märgitud:

14.

Direktiivi 2000/78 artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:

15.

Direktiivi 2000/78 artikli 2 pealkiri on „Diskrimineerimise mõiste“. Artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

16.

Direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punktis a on sätestatud:

17.

Direktiivi 2000/78 artikli 4 pealkiri on „Kutsenõuded“. Direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud:

F.

Saksamaa õigus

18.

Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse (Grundgesetz, edaspidi „GG“) artikli 4 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

19.

GG artiklis 140 on sätestatud, et Weimari põhiseaduse (Verfassung des Deutschen Reiches, edaspidi „WRV“) artiklid 136–139 ja 141 on põhiseaduse lahutamatu osa. WRV artikli 137 olulisimad sätted on järgmised:

20.

Võrdse kohtlemise üldseaduse (Allgemeines Gleichbehandlungsgesetz; edaspidi „AGG“) §‑s 1 on sätestatud:

21.

AGG § 7 lõikes 1 on sätestatud:

22.

AGG § 9 lõikes 1 on sätestatud:

III.

Põhikohtuasja faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimused

23.

Põhikohtuasjas vaidluse all olev kuulutus oli sõnastatud järgmiselt:

24.

Samas kuulutuses kirjeldatud tööülesannete hulka kuulus projekti raames isiklikult kostja esindamine kirikuvälistes poliitilistes ringkondades, üldsuse ees ja inimõiguste kaitse organisatsioonides ning koostöö asjaomaste ametiasutusega. Samuti hõlmas see kostjale info andmist ning kostja organisatsioonis arvamuste kujundamise koordineerimist.

25.

Nagu eespool mainitud, taotles hageja, kes ei ole ühegi usulise ühenduse liige, edutult enda töölevõtmist väljakuulutatud töökohale. Isik, kes lõpuks tööle võeti, oli märkinud enda usulise kuuluvuse kohta, et ta on „Berliner Landeskirche’s sotsialiseerunud evangeelne kristlane“.

26.

Hageja nõudis Arbeitsgericht Berlin’is (Berliini töökohus, Saksamaa) vähemalt 9788,65 euro suurust kahjuhüvitist. Arbeitsgericht (Berliini töökohus, Saksamaa) tuvastas, et hagejat on diskrimineeritud, kuid määras kahjuhüvitiseks ainult 1957,73 eurot. Asjas esitati apellatsioonkaebus Landesarbeitsgericht Berlin-Brandenburg’i (Berlin-Brandenburgi piirkonna apellatsiooniastme kohus, Saksamaa) ja lõpuks kassatsioonkaebus Bundesarbeitsgericht’i (föderaalne töökohus, Saksamaa).

27.

Kuna viimati nimetatud kohus ei ole kindel, kuidas on õige selle juhtumi asjaoludel liidu õigust tõlgendada, palub ta Euroopa Kohtult ELTL artikli 267 alusel eelotsust järgmistes küsimustes.

28.

Euroopa Kohtule on oma kirjalikud seisukohad esitanud hageja, kostja, Saksamaa valitsus ja Iirimaa ning Euroopa Komisjon. Kõik peale Iirimaa osalesid kohtuistungil, mis peeti 18. juulil 2017.

IV.

Eelotsusetaotlus

29.

Põhikohtuasjas ei ole vaidlust selles, et Saksamaa on AGG kaudu kasutanud direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud võimalust kas „säilitada [direktiivi 2000/78] vastuvõtmise päeval jõus olevad siseriiklikud õigusaktid“ või „kehtestada uusi õigusakte, mis sisaldavad […] siseriiklikke tavasid“, mis on sellel kuupäeval olemas seoses „oluli[ste] õigustatav[ate] ja põhjendatud“ kutsenõuetega. ( 10 ) Eelotsusetaotlusest nähtuvalt väidab hageja, et usutunnistuse arvessevõtmine vaidlusaluses töölevõtmise menetluses – ja kuulutuse põhjal on selge, et seda tehti – ei ole kooskõlas AGG § 7 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeeluga, vähemalt kui tõlgendada seda liidu õiguse kohaselt. Toimepandud diskrimineerimist ei saa põhjendada AGG § 9 lõikega 1. Samuti on ilmne, et kostja ei ole teinud usutunnistust süstemaatiliselt kõikide väljakuulutatavate töökohtade saamise eelduseks ning et käesoleval juhul välja kuulutatud töökohta finantseeriti muu hulgas projekti rahast, mille olid andnud kirikuvälised kolmandad isikud.

30.

Kostja on seisukohal, et vaidlusalune erinev kohtlemine usutunnistuse tõttu on AGG § 9 lõike 1 alusel põhjendatud. Saksamaal protestantliku kiriku tegevust reguleerivates eeskirjades on ette nähtud, et kuuluvus kristlikku kirikusse on töösuhte loomisel oluline nõue. Õigus sellist nõuet esitada on osa kirikute enesemääramise õigusest, mida kaitseb Saksamaa konstitutsiooniõigus ja mis tuleneb GG artiklist 140 koosmõjus WRV artikli 137 lõikega 3. See on liidu õigusega kooskõlas, eriti kui pidada silmas ELTL artiklit 17. Peale selle on usutunnistuslik kuuluvus kostja organisatsiooni enesemääratluse kohaselt kõnealuse tegevuse laadi tõttu põhjendatud kutsenõue.

31.

Esimese küsimuse kohta on eelotsusetaotluses märgitud, et Saksamaa seadusandja sõnaselge tahe oli võtta direktiivi 2000/78 artikli 4 lõige 2 üle viisil, mis võimaldaks säilitada juba kehtivad õigusnormid ja tavad; siseriiklik seadusandja tegi selle otsuse Bundesverfassungsgerichti (föderaalne konstitutsioonikohus) praktikat arvesse võttes ja viitas seoses „enesemääramise õigusega“ sõnaselgelt GG artiklile 140 koostoimes WRV artikli 137 lõikega 3. Nii piirdub Saksamaa õiguses kohtulik kontroll direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 kontekstis usaldusväärsuse kontrolliga uskkonna enesemääratluse põhjal, mille määravad veendumused. Eelotsust taotlev siseriiklik kohus küsib siiski, kas niisugune AGG § 9 lõike 1 tõlgendus on liidu õigusega kooskõlas.

32.

Teise küsimuse kohta on eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, et Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika kohaselt tuleb kaaluda, kas usulise diskrimineerimise keeld on subjektiivne õigus, mis eeldab sellega vastuolus olevate liikmesriigi õigusnormide kohaldamata jätmist isegi kahe eraõigusliku isiku vahelises vaidluses. ( 11 ) Siiski ei ole seni otsustatud, kas see kehtib ka juhul, kui tööandja tugineb usulistel põhjustel tekkinud ebasoodsa olukorra põhjendamiseks liidu esmase õiguse normidele, nagu ELTL artikkel 17.

33.

Kolmandas küsimuses palutakse selgitada, kuidas võivad direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 tõlgendamisega seostuda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kehtestatud kriteeriumid selle kohta, millele on eelotsusetaotluses viidatud kui olemasolevas töösuhtes veendumuste tõttu tekkinud lojaalsuskonfliktidele. Nende hulka kuuluvad muu hulgas asjasse puutuva töökoha laad, ( 12 ) see, kui lähedane seos on kõnealusel tegevusel misjoniga, ( 13 ) ning teiste isikute õiguste kaitse, näiteks katoliikliku ülikooli huvi selle vastu, et tema õpetust iseloomustaksid katoliiklikud veendumused ( 14 ). Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus tasakaalustanud võistlevaid õigusi ja huve. ( 15 )

V.

Hinnang

A.

Ülevaade

34.

Alustan oma analüüsi kolmest sissejuhatavast küsimusest.

35.

Esiteks kaalun, kas eelotsuse küsimustele vastamiseks tuleb analüüsida, kas kostja, kui ta otsis kuulutuse kaudu teatavate kristlike kirikute liikmete hulgast isikut, kes koostaks rassilise diskrimineerimise aruande ja esindaks teda tööalaselt, ning sellise isiku lõpuks välja valis, tegi seda oma „majandustegevuse“ käigus.

36.

Teiseks käsitlen üksikasjalikumalt seda, kuidas ja miks on harta artikli 52 lõige 3 ja artikkel 53 põhikohtuasjas tekkinud õigusküsimustes keskse tähtsusega. Harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et niivõrd, kui hartas sisalduvad õigused vastavad inimõiguste konventsiooniga tagatud õigustele, on nende õiguste tähendus ja ulatus samad. Artikli 52 lõikes 3 on lisatud, et see säte „ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist“. See artikli 53 osa, mis on käesolevas asjas oluline, sisaldab Euroopa Kohtu otsuses Melloni ( 16 ) tõlgendatud normi, et „[h]arta sätteid ei või tõlgendada neid inimõigusi või põhivabadusi kitsendavate või kahjustavatena, mida asjaomastes kohaldamisvaldkondades on tunnustatud [liidu õiguse] […] ning liikmesriikide põhiseadustega“.

37.

Kolmandaks analüüsin lähemalt ebakõlasid materjalis, mis on esitatud Euroopa Kohtule Saksamaa õiguse täpse sisu kohta, nagu seda on täpsustatud Bundesverfassungsgerichti (föderaalne konstitutsioonikohus, Saksamaa) praktikas seoses kohtuliku kontrolli piirangutega usuliste ühenduste suhtes, kes tuginevad tööõiguse kontekstis kiriklikule enesemääramise õigusele.

38.

Seejärel asun vastama eelotsuse küsimustele. Alustan vastamist esimesest ja kolmandast küsimusest, sest need eeldavad sisuliselt direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 tõlgendamist liidu esmast õigust, sealhulgas ELTL artiklit 17 ning Euroopa Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast praktikat arvestades.

39.

Esimesele küsimusele vastates kaalun, kas ELTL artiklis 17 sisalduvast viitest usuliste ühenduste „staatusele“ liikmesriigi õiguses koosmõjus direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 2 sisalduva viitega liikmesriigi põhiseaduse sätetele ja põhimõtetele ( 17 ) piisab, et kujutada endast viidet liikmesriikide – põhikohtuasjas Saksamaa – õigusele seoses kohtuliku kontrolli ulatuse ja intensiivsusega, kui töötaja või potentsiaalne töötaja ( 18 ) ei nõustu sellega, et usuline ühendus põhjendab usutunnistuse või veendumuste tõttu ebavõrdset kohtlemist töösuhetes direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikega 2.

40.

Esimesele küsimusele vastates koostatud analüüsile tuginedes teen kindlaks kolmandas küsimuses nimetatud tunnused (mida eelistan oma analüüsis nimetada asjasse puutuvateks „teguriteks“), millele peavad vastama tegevuse laad või sellega liituvad tingimused, et nende tõttu esitatud kutsenõue oleks asjaomase organisatsiooni eetost arvesse võttes oluline, õigustatav ja põhjendatud vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikele 2.

41.

Teine küsimus, mida käsitlen viimasena, puudutab kaebeõiguslikke tagajärgi, mis tekivad sellest, kui käesoleva vaidluse lahendamisel asjasse puutuvatele liidu õigusnormidele antav tõlgendus ei ole vastavuses asjasse puutuvate Saksamaa õigusnormide sõnastusega, nii et neid ei ole võimalik liidu õigusega kooskõlas tõlgendada.

42.

See küsimus tekib põhjusel, et liidu õigusnormidest tulenevat põhiõigust, mis seisneb usulise diskrimineerimise keelus, on konkretiseeritud liidu direktiivis ( 19 ) ning põhikohtuasi puudutab horisontaalset olukoda, kus mõlemad pooled tuginevad sellele direktiivile teineteise vastu; hageja on eraõiguslik isik ning kostja on eraõiguslik ühing. ( 20 ) Hageja tugineb kostja vastu direktiivi 2000/78 artiklitele 1 ja 2 ning kostja tugineb hageja vastu direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikele 2. Siiski on Euroopa Kohus järjepidevalt otsustanud, et direktiiv ise ei saa tekitada eraõiguslikule isikule kohustusi ja sellele ei saa järelikult tema vastu tugineda. ( 21 )

43.

Liikmesriikide kohtute kohustusel tõlgendada liikmesriigi seadust liidu õigusega kooskõlas on veelgi piiranguid. Nii piiravad siseriikliku kohtu kohustust viidata asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel liidu õigusele õiguse üldpõhimõtted ning see ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendamisele. ( 22 )

44.

Selle tagajärjel põrkub klassikaline direktiivide horisontaalse vahetu õigusmõju keeld käesoleval juhul avaldudes teise reegliga, mis on Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud. Nimelt, kuigi vanuselise diskrimineerimise keelus seisnevat põhiõigust on liidu direktiivis konkretiseeritud, kehtib see ikkagi horisontaalselt sel määral, et kohaldamata tuleb jätta kõik sellega vastuolus olevad, isegi contra legem siseriiklikud meetmed, ja seda isegi vaidlustes, mille pooled on eraõiguslikud isikud. ( 23 )

45.

Seega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises küsimuses teada, kas usutunnistuse ja veendumuste alusel diskrimineerimise keeld on samalaadne õigus nagu vanuselise diskrimineerimise keeld, nii et eelotsusetaotluse esitanud kohus on kohustatud jätma kohaldamata kõik liidu õigusnormidega (eeskätt direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikega 2) vastuolus olevad siseriiklikud meetmed, kuigi tema menetluses olev vaidlus on horisontaalne. ( 24 ) Samuti selgub eelotsusetaotlusest, kui mitte teise küsimuse enda sõnastusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub suuniseid ka küsimuses, kas ELTL artikkel 17 on selle küsimuse otsustamisel kuidagi asjakohane.

B.

Sissejuhatavad märkused

1.

Usuliste ühenduste tegevus ja liidu õiguse kohaldamisala

46.

Usul ei olnud kohta üheski kolmest asutamislepingust, millega loodi Euroopa Majandusühendus, Euroopa Söe‑ ja Teraseühendus ning Euroopa Aatomienergiaühendus. Peale selle määrati Rooma lepingu eesmärkide tõttu, mis võivad nüüd tunduda tagasihoidlikud – eelkõige oli see mõeldud majandusintegratsiooni saavutamiseks ( 25 ) –, varases Euroopa Kohtu praktikas kindlaks olukorrad, kus usutunnistusel või muul filosoofia vormil põhinevas kogukonnas osalemine kuulub ühenduse õiguse kohaldamisalasse ainult majanduslikel alustel.

47.

Euroopa Kohus otsustas 1988. aastal kohtuasjas Steymann, et EMÜ õiguse kohaldamisala kätkeb usutunnistusel või muul filosoofia vormil põhinevas kogukonnas osalemist niivõrd, kuivõrd sellist osalemist võib „pidada asutamislepingu artikli 2 tähenduses majandustegevuseks“, ( 26 ) kohtujurist Slynn aga märkis samal aastal kohtuasjas Humbel ja Edel tehtud ettepanekus, et usulised ühendused „võtavad tööle inimesi ning maksavad soojuse ja valguse eest“ ning „võivad ka teatavate teenuste eest tasu küsida“. Siiski toonitas kohtujurist Slynn, et „tegelik kriteerium seisneb selles, kas neid teenuseid osutatakse majandustegevuse käigus“. ( 27 )

48.

Järgnenud aluslepingumuudatuste kohaselt aga kahanes liidu pädevuse olenevus majandusintegratsioonist, ( 28 ) nii et see, kas tegu on usulise ühenduse „majandustegevusega“ või mitte, ei ole vaidlusaluses liidu materiaalõiguse osas alati oluline. Näiteks on niisugused ühendused seisnud vastu enda huve riivavatele vaba liikumise piirangutele, mida liikmesriigid on püüdnud põhjendada avalikku korda puudutavate kaalutlustega, ( 29 ) ning sellega võib kaasneda „moraalset ja filosoofilist laadi“ põhimõtete kaalumine ( 30 ). Euroopa Liidu praeguses konstitutsioonilises raamistikus võivad nii usulised ühendused ( 31 ) kui ka eraõiguslikud taotlejad ( 32 ) tugineda harta artiklist 10 tulenevale kaitsele seoses oma õigusega usuvabadusele selles osas, mis puudutab liidu institutsioonide, organite ja asutuste akte ( 33 ) ning liikmesriikide akte liidu õiguse rakendamisel, ( 34 ) olenemata sellest, kas niisuguste meetmete eesmärk on reguleerida majandustegevust või mitte. Sama kehtib horisontaalsetes vaidlustes, nagu põhikohtuasjas, millega kaasneb liikmesriigi õiguse direktiivikohane tõlgendamine, niivõrd kui seda on võimalik teha. ( 35 )

49.

Seetõttu olen, hoolimata komisjoni esindaja poolt kohtuistungil esitatud argumentidest, asunud seisukohale, et põhikohtuasjas esitatud eelotsuse küsimuste mõttes ei ole oluline, kas kostja, kui ta otsis ainult teatavat liiki kristlike konfessioonide hulka kuuluvatele taotlejatele suunatud kuulutuse kaudu abi rassilise diskrimineerimise aruande koostamiseks ja nende hulgast kandidaadi välja valis, tegi seda oma majandustegevuse käigus või mitte.

50.

Lähenemisviis, mida pooldab komisjon, võib põhjustada ELTL artikli 17 esemelise kohaldamisala kohatut ahendamist selleni, et kirikute, usuühingute või ‑kogukondade ning filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonide staatust tunnustatakse siseriiklikus õiguses üksnes nende majandustegevuse korral. Samuti võib see laiemas mõttes ahendada liidu õiguse esemelist kohaldamisala nende organisatsioonide suhtes viisil, mis ei ole kooskõlas tänapäevase liidu pädevuse paradigmaga, nagu see on ette nähtud Euroopa Liidu lepingus ja Euroopa Liidu toimimise lepingus.

51.

Näiteks, kas suurt kultuskeskust ehitav usuline ühendus peaks olema vabastatud nõuetest, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivis 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, ( 36 ) lihtsalt seetõttu, et sellel ehitisel ei ole ärilist eesmärki ja seda kasutatakse ainult kultuse otstarbel, nii et seda usulist ühendust ei pruugita pidada niisuguseks, kellel on majandustegevus? Sellele küsimusele tuleb kindlasti vastata eitavalt. ( 37 )

2.

Harta kohaldamise eeskirjad ja põhikohtuasi

52.

Hartat tuleb põhikohtuasjas kohaldada järgmiste reeglite kohaselt.

53.

Kõigepealt tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tagada liidu teisese õiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel põhiõigused. ( 38 ) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et „artikli 10 lõikes 1 garanteeritud õigus [vastab] [inimõiguste konventsiooni] artiklis 9 garanteeritud õigusele ja vastavalt harta artikli 52 lõikele 3 omab sama tähendust ja ulatust“. ( 39 ) Harta artikli 52 lõike 3 eesmärk on tagada kooskõla harta sätestatud õiguste ja nende vastavate õiguste vahel, mida tagab inimõiguste konventsioon, ilma et sellega kahjustataks liidu õiguse ja Euroopa Liidu Kohtu sõltumatust. ( 40 ) Seega on niisuguste usuliste ühenduste nagu kostja enesemääramise õigus tagatud „minimaalse kaitsetasemeni“, ( 41 ) mis on ette nähtud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Seda usulist väljendusvabadust (forum externum) tuleb direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 ja ELTL artikli 17 tõlgendamisel arvesse võtta.

54.

Teiseks ja ühtlasi, kuna inimõiguste konventsiooni artikkel 9 tagab samuti usutunnistuste ja veendumustega seotud mõttevabaduse (forum internum), ( 42 ) mis hõlmab ka vabadust mitte olla ühegi uskkonna osa, ( 43 ) tuleb selle tuvastamisel, kas hagejat on liidu õiguse seisukohast õigusvastaselt diskrimineeritud või on tema ebavõrdne kohtlemine olnud õigustatud, direktiivi 2000/78 artiklite 1 ja 2 tõlgendamisel kohaselt arvesse võtta ka inimõiguste konventsiooni artikli 9 selle osa suhtes asjasse puutuvat Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. ( 44 ) Mõistagi on nii hagejal kui ka kostjal harta artikli 47 kohaselt õigus tõhusale kaebevõimalusele oma õiguste jaluleseadmiseks. ( 45 )

55.

Nii jõuan kolmanda aspektini, milles harta on põhikohtuasjas oluline. Nii Euroopa Kohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on ette nähtud, et õiguste kollisiooni või konkurentsi korral on kohtute esmane funktsioon põhjalikult tasakaalustada kaalul olevad võistlevad huvid. ( 46 ) Sama lähenemisviisi tuleb igal juhul rakendada ka käesolevas põhikohtuasjas arutatava vaidluse lahendamisel, kus ei esine põhiõiguste kaitse küsimuses otsest vastuolu eraõigusliku isiku ja riigi vahel, kuid kus riik on vastuolus olevate huvide kaitsja. ( 47 )

56.

Seega võib direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 2 käsitada nii, et see väljendab liidus seadusandlikult kostja õigust autonoomiale ja enesemääramisele, mida kaitsevad inimõiguste konventsiooni artiklid 9 ja 11, mõistes sealjuures sõnastust „organisatsiooni eetost silmas pidav“ kui direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 põhielementi, mida tuleb tõlgendada Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast praktikat arvesse võttes. Direktiivi 2000/78 artiklites 1 ja 2 on seadusandlikult väljendatud hageja õigust mitte olla usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineeritud, mille eest kaitsevad teda inimõiguste konventsiooni artiklid 9 ja 14, kusjuures direktiivi 2000/78 artikli 2 lõige 5 ja seal liikmesriikidele antud mandaat säilitada meetmeid, mida on muu hulgas vaja „teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks“, märgib kohtute jaoks ära, et neil tuleb õiguste vahelise konkurentsi korral õigused omavahel tasakaalu seada. ( 48 )

57.

Neljandaks on lähenemisviisis, mida tuleb kasutada põhikohtuasjas tekkinud küsimuste suhtes, keskne veel üks harta artikli 52 lõike 3 element koos artikli 53 sõnastusega. Artikli 52 lõikes 3 on muu hulgas sätestatud, et see säte „ei takista liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist“, artiklis 53 „Kaitse tase“ aga on ette nähtud, et harta sätteid „ei või tõlgendada neid inimõigusi või põhivabadusi kitsendavate või kahjustavatena, mida asjaomastes kohaldamisvaldkondades on tunnustatud [liidu õiguse] […] ning liikmesriikide põhiseadustega“. ( 49 )

58.

Selles osas, mis puudutab „ulatuslikumat kaitset“, mida liit võib harta artikli 52 lõike 3 kohaselt pakkuda, nagu kirjeldan käesoleva ettepaneku V osa C jaos esimesele küsimusele vastates, eeldab see nõuetekohast kaalumist, kas ELTL artikkel 17 ja direktiivi 2000/78 artikli 4 lõige 2 on niisugused sätted, millega liit on otsustanud anda inimõiguste konventsioonis ettenähtust „ulatuslikuma kaitse“ selle suhtes, millises ulatuses ja millise intensiivsusega kontrollitakse kohtulikult otsuseid, mille kaudu püüavad niisugused usulised ühendused nagu kostja teostada oma õigust autonoomiale ja enesemääramisele, samas kui kolmas küsimus eeldab selle täpsustamist, milliseid tegureid peab kohus arvesse võtma, kui ta tasakaalustab õigust mitte olla usutunnistuse või veendumuste alusel diskrimineeritud, mille eest kaitsevad direktiivi 2000/78 artiklid 1 ja 2, ( 50 ) usuliste ühenduste õigusega enesemääramisele ja autonoomiale, mida on tunnistatud direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 2.

59.

Harta artiklit 53 tuleb Euroopa Kohtu otsuse Melloni kohaselt tõlgendada nii, et liikmesriigi põhiseaduslikust korrast tulenevate põhiõiguste kaitse standardite kohaldamine on välistatud, kui see kahjustab selle riigi territooriumil „liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust“. ( 51 )

60.

Siiski palub kostja, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus käsitleks küsimust just sel viisil, nii et direktiivi 2000/78 artikli 1 lõikes 2 tagatud veendumuste alusel diskrimineerimise keelu ja selles direktiivis sisalduvate arvukate ja kindlasõnaliste õiguskaitsenormide ( 52 ) toimet riivataks tahes-tahtmata piirangute tõttu, mis tulenevad Saksamaa konstitutsiooniõigusest – nii nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud – selle kohtuliku kontrolli intensiivsuse suhtes, mida teostatakse põhjenduste üle, millega niisugused ühendused nagu kostja õigustavad töösuhetes ebavõrdset kohtlemist usutunnistuse või veendumuste tõttu. Seega tuleb langetada otsus selle üle, kas selline olukord võib olla liidu õigusega kooskõlas lähtuvalt ELTL artikli 17 ja direktiivi 2000/78 koostoimest.

3.

Töösuhete kohtulik kontroll ja usulised ühendused Saksamaal

61.

Lõpuks on oluline märkida, et Euroopa Kohtule on esitatud vastuolulisi kirjeldusi Bundesverfassungsgerichti (föderaalne konstitutsioonikohus, Saksamaa) praktika sisu ning selle kohta, mil määral ta kehtestab piiranguid kohtulikule kontrollile usuliste ühenduste kui tööandjate suhtes, et säilitada nende kiriklik enesemääramise õigus, mis tuleneb WRV artiklist 137, eriti aga artikli 137 lõike 3 esimesest lausest.

62.

Eelotsusetaotluse kohaselt tähendab usaldusväärsuse kontroll seoses tööle saamise või tööle võtmisega seda, et kiriku enda kehtestatud kriteeriumi ei tule isegi mitte kontrollida, vaid see tuleb automaatselt aluseks võtta, kui kirikuga seotud tööandja on usutavalt väitnud, et töölevõtmise tingimus, mille kohaselt on nõutav teatav usutunnistus, on kiriku usutunnistusest lähtuva enesemääratluse väljendus.

63.

Kohtuistungil aga toonitas Saksamaa esindaja, et Bundesverfassungsgericht (föderaalne konstitutsioonikohus, Saksamaa) ei ole kiriklikke tööandjaid kohtulikust kontrollist vabastanud, ning ei nõustunud sellekohase analüüsiga, mida sisaldab eelotsusetaotlus. ( 53 ) Saksamaa esindaja märkis, et õieti on konstitutsioonikohus välja kujundanud põhikohtuasjas tekkinu laadsete vaidluste kaheetapilise kontrolli. ( 54 )

64.

Saksamaa esindaja sõnul on lähtekoht see, et kiriklikud tööandjad võivad ise otsustada, milline tegevus eeldab töölevõtmisel kuulumist asjaomasesse uskkonda, ning esimene etapp sisaldab usaldusväärsuse kontrolli. Selles etapis võivad Saksamaa töökohtud hinnata kirikliku tööandja otsustatud liigitust, kuid mitte doktrinaalseid aspekte, nagu pühakirja tõlgendamine. Seejärel, teises etapis, võivad töökohtud anda üldise hinnangu, kaaludes omavahel kiriku huve ja usuvabadust ning teiselt poolt võimalikke konkureerivaid töötaja põhiõigusi. ( 55 )

65.

Euroopa Kohtu ülesanne ei ole eelotsusetaotluste kontekstis siseriiklikke õigusnorme tõlgendada. ( 56 ) Euroopa Kohtu tegevust piiravad pädevuse jaotus liidu kohtute ja siseriiklike kohtute vahel ning faktiline ja õiguslik kontekst, mille põhjal eelotsuseküsimused on esitatud. ( 57 ) Pärast seda, kui Euroopa Kohus on ELTL artiklit 17 ja direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 2 tõlgendanud, nagu esimeses ja kolmandas küsimuses palutud, on siseriikliku kohtu ülesanne tuvastada, kas WRV artiklit 137 ja AGG artikli 9 lõiget 1 saab tõlgendada liidu õigusega kooskõlas, ning kui see ei ole võimalik, kohaldada vastust, mille Euroopa Kohus on andnud teisele küsimusele.

C.

Esimene küsimus

66.

Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selline tööandja nagu kostja põhikohtuasjas – või tema eest kirik – võib ise siduvalt otsustada, kas teatava kindla usutunnistuse nõudmine on asjaomase tegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline, õigustatav ja põhjendatud, tööandja/kiriku eetost silmas pidav kutsenõue.

67.

Analüüsin kõigepealt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, mis puutub asjasse seoses kohtuliku kontrolli piirangutega, kui omavahel konkureerivad usuliste ühenduste õigus autonoomiale, mida kaitsevad inimõiguste konventsiooni artiklid 9 ja 11, ning inimõiguste konventsiooniga samavõrra tagatud muu õigus, nagu näiteks artiklis 8 ette nähtud õigus eraelu austamisele. Seejärel analüüsin direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 2, et teha kindlaks, kas see annab usuliste ühenduste autonoomia ja enesemääramise õigusele harta artikli 52 lõike 3 tähenduses ulatuslikuma kaitse töösuhetes sellele õigusele tuginevate usuliste ühenduste kohtuliku kontrolli ulatuse ja intensiivsuse osas. Kolmandaks uurin samal eesmärgil ELTL artiklit 17.

1.

Tööandjana tegutsevate usuliste ühenduste üle teostatava kohtuliku kontrolli piirangud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas

68.

Olen asunud seisukohale, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei toeta esimeses eelotsuse küsimuses kirjeldatud ulatusega kohtuliku kontrolli piirangut.

69.

Kohtuasjades, kus inimõiguste konventsioonist tuleneva õiguse väidetava rikkumise kohtulik kontroll on olnud konventsiooniosalise õigusnormide – olgu põhiseaduse sätte või muu õigusnormi – kohaselt piiratud põhjustel, mis seostuvad usuliste ühenduste autonoomiaga, on Euroopa Inimõiguste Kohus kinnitanud, et konventsiooniosalise riigi poolt ette nähtud kohtuliku kontrolli parameetrid peavad siiski olema piisavad, et tuvastada, kas teisi inimõiguste konventsiooniga kaitstud õigusi on järgitud. Selles suhtes läbi viidav tasakaalustamine ei olene sellest, kas vaidlus puudutab töölevõtmist või töölt vabastamist, paljuski samamoodi, nagu ei sisalda sellist eristust direktiivi 2000/78 kohaldamisala piiritlev artikkel 3.

70.

Näiteks puudutas kohtuasi Fernández Martínez vs. Hispaania ( 58 ) nõuet seada jalule inimõiguste konventsiooni artiklist 8 tulenev õigus era‑ ja perekonnaelu austamisele, mille esitas keskkoolis töötanud seitsmeaastase staažiga katoliku usu õpetaja, kelle oli tööle võtnud ja kellele oli palka maksnud Hispaania riigiasutus, kui tema töölepingut ei pikendatud pärast seda, kui avalikustati tema kui abielus preestri perekonnaseis. Kohtuasjas, mis puudutas Tribunal Constitucional’i (Hispaania konstitutsioonikohus) käsitust kohtulikust kontrollist seoses katoliku kiriku põhiõigusega usuvabadusele selle kollektiivses või kogukondlikus mõõtmes, märkis Euroopa Inimõiguste Kohus punktis pealkirjaga „[Usuliste ühenduste] autonoomia piirangud“ järgmist:

71.

Sellepärast nõustun seisukohaga, et kui usuline kogukond või ühendus ei tõenda veenvalt, et riigi sekkumine, mis põhikohtuasjas seisneks võrdset kohtlemist käsitlevate liidu õigusnormide kohtulikus rakendamises, kujutab endast tegelikku ohtu tema autonoomiale, ei saa ta nõuda, et see riik hoiduks enda õigusnormides selle kogukonna asjasse puutuva tegevuse reguleerimisest. Selles mõttes ei saa usulistel kogukondadel olla immuniteeti riigi võimu suhtes. ( 60 )

72.

Kohtuasjas Schüth vs. Saksamaa, ( 61 ) kus nii AGG artikli 9 lõige 1 kui ka WRV artikkel 137 puutusid kohtuvaidluses asjasse, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et Saksamaa ei ole seoses inimõiguste konventsiooni artiklist 8 tuleneva õigusega era‑ ja perekonnaelu austamisele täitnud tal olevat kohustust meetmete võtmiseks Esseni katoliikliku St. Lambertuse kiriku organisti ja koorijuhataja ees, kes vabastati töölt seetõttu, et tal oli abieluväline armusuhe, millest sündis laps. Kohus leidis, et Saksamaa rikkus inimõiguste konventsiooni artiklit 8 siseriiklikus töökohtus läbi viidud kohtuliku kontrolli kvaliteedi osas.

73.

Kohtuasjas Schüth täheldas Euroopa Inimõiguste Kohus, et siseriikliku töökohtu põhjendused järelduste kohta, mis tuleb kaebaja käitumisest teha, olid lühikesed ( 62 ) ning et tööandjaks olnud kiriku huvid ei olnud seetõttu tasakaalustatud kaebaja õigusega era‑ ja perekonnaelu austamisele, mis on tagatud inimõiguste konventsiooni artikliga 8. ( 63 )

74.

Euroopa Inimõiguste Kohus märkis, et töökohus ei uurinud, kui lähedane seos on kaebaja tegevusel kiriku misjoniga, vaid näib olevat korranud tööandjaks olnud kiriku sellekohast arvamust ilma seda kontrollimata. Euroopa Inimõiguste Kohus järeldas, et kuigi inimõiguste konventsiooni kohaselt võib usutunnistusel või veendumustel põhineva eetosega tööandja tõepoolest seada oma töötajatele konkreetseid lojaalsuskohustusi, ei saa otsust töötaja niisuguse kohustuse rikkumise eest töölt vabastada allutada, lähtudes tööandja autonoomia õigusest, üksnes piiratud kohtulikule kontrollile siseriiklikus töökohtus, võtmata arvesse kõnealuse töökoha laadi ja nõuetekohaselt tasakaalustamata asjaga seotud huve vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele. ( 64 )

75.

Seetõttu oli Saksamaa eespool nimetatud tegutsemiskohustust täitmata jättes rikkunud inimõiguste konventsiooni artiklit 8.

2.

Direktiivi 2000/78 artikli 4 lõige 2

a)

Sissejuhatavad märkused

76.

Selles aspektis tahaksin teha kaks sissejuhatavat märkust.

77.

Esiteks puudutab põhikohtuasjas käsitletav olukord otsest diskrimineerimist hageja veendumuste tõttu ehk usutunnistuse puudumise tõttu. Otsene diskrimineerimine esineb siis, kui ühte inimest koheldakse tema veendumuste tõttu halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras. ( 65 ) Niisiis esineb otsene diskrimineerimine, kui väidetavalt diskrimineeriv meede on „asjaomase erineva kohtlemise põhjusega lahutamatult seotud“. ( 66 )

78.

Seega, erinevalt hiljutistest kohtuasjadest, kus Euroopa Kohtul paluti kaudse diskrimineerimise kontekstis hinnata horisontaalset konkurentsi usuvabaduse ja ühe teise põhiõiguse ning märkimist väärivalt ettevõtlusvabaduse vahel, ( 67 ) ei saa kostja tugineda ebavõrdse kohtlemise põhjenduseks direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b alapunktile i. Selle sätte kohaselt ei peeta kaudseks diskrimineerimiseks seda, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. Kuna põhikohtuasi puudutab otsest diskrimineerimist, saab kostja sellistele põhjendustele tugineda ainult niivõrd, kui need on direktiivis 2000/78 ette nähtud. ( 68 ) Põhikohtuasjas asjakohased põhjendused on ette nähtud direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 2 ja artikli 2 lõikes 5, ( 69 ) tõlgendatuna koostoimes liidu esmase õigusega, sealhulgas ELTL artikliga 17 ja harta artikliga 47. ( 70 )

79.

Teiseks, kuigi olen nõus, et direktiivi 2000/78 artikli 4 lõige 2, nagu ka sama direktiivi artikli 4 lõige 1 ja artikli 2 lõige 5 on diskrimineerimiskeelu põhimõtte erand, mida tuleb tõlgendada kitsalt, ( 71 ) ei saa Euroopa Kohtu praktikat direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 1 sõnastuse tõlgendamise kohta kohaldada direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 sõnastuse tõlgendamisele. Viimati nimetatu on erinorm, mis kujundati välja selleks, et käsitleda konkreetset olukorda, kus direktiivi 2000/78 artikli 3 kohaldamisalasse kuuluvad usulised ühendused saavad õiguspäraselt tegelda ebavõrdse kohtlemisega. Selle tulemusel on kehtestatud lõige, millel on vähe sarnasust direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikega 1, ja kujunenud kohtupraktika, mis ei suunista direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 sõnastuse tõlgendamist.

80.

Näiteks ei ole direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 2 viidatud usulise veendumusega seotud „omadustele“, direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 1 tõlgendamisel aga on „omadustele“ keskendumine hädavajalik. ( 72 ) Direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 1 on viidatud „oluli[stele] ja määrav[atele]“ kutsenõuetele ning selle kohaselt on direktiivi 2000/78 artiklis 1 loetletud põhjustel erineva kohtlemise piirang sõnaselgelt allutatud õigustatud eesmärkidele ja proportsionaalsetele nõuetele. Artikli 4 lõikes 2 aga on viidatud „oluli[stele] õigustatav[atele] ja põhjendatud, organisatsiooni eetost silmas pidav[atele] kutsenõue[tele]“, viitamata otseselt proportsionaalsuse põhimõttele (vt ka käesoleva ettepaneku V osa D jagu).

b)

Kas direktiivi 2000/78 artikli 4 lõige 2 toetab liikmesriigi põhiseaduslikke kohtuliku kontrolli piiranguid?

1)

Sõnastus

81.

Saan aru, et direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 esimene lõik viitab kahes aspektis liikmesriikidele. ( 73 ) Esiteks on seal viidatud direktiivi 2000/78 vastuvõtmise ajal kehtinud õigusaktide säilitamisele ja selleaegseid siseriiklikke tavasid hõlmavate õigusaktide vastuvõtmisele.

82.

Kuigi see kätkeb nii WRV artiklit 137 kui ka AGG artikli 9 lõiget 1, ei saa ma nõustuda, et see tähendab neid meetmeid tõlgendava Bundesverfassungsgerichti (Saksamaa föderaalne konstitutsioonikohus) praktika külmutamist direktiivi 2000/78 vastuvõtmise aja seisuga. Niisugune tõlgendus oleks vastuolus direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 sõnastusega, kus on viidatud vaid õigusaktidele, ja liikmesriikide kohtute kohustusega vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb siseriikliku õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. ( 74 )

83.

Teiseks on direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 esimeses lõigus ette nähtud, et selles sättes käsitletava erineva kohtlemise rakendamisel võetakse arvesse liikmesriigi põhiseaduse sätteid ja põhimõtteid (vt samuti harta artikli 52 lõige 4 seoses liikmesriikide ühiste põhiseaduslike tavadega). ( 75 ) Siiski ei ulatu direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 sõnastus nii kaugele, et toetada kohtute kontrollifunktsiooni kahandamist, kui usuline ühendus tugineb direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikele 2, eriti kui selles sättes ei ole selgelt viidatud liikmesriigi õigusele selle „õigusnormi tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks“. ( 76 ) Direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 2 sätestatud piirangule kui sellisele tuleb omistada iseseisev tähendus, mille puhul tuleb võtta arvesse selle sätte konteksti ja direktiivi 2000/78 eesmärki. ( 77 )

2)

Kontekst ja eesmärk

84.

Lisaks sellele annab direktiivi 2000/78 artikli 2 lõige 5 tunnistust kohtute tasakaalustavast funktsioonist, mida täites tuleb arvestada, et direktiivi 2000/78 eesmärk, nagu on ette nähtud selle põhjenduses 37, on saavutada liidu piires „[töö saamisel ja kutsealale pääsemisel] piisaval määral võrdsust“, ning nõuetekohaselt arvesse võtta usuliste ühenduste „staatust“ liikmesriigi õiguses, nagu on täpsustatud direktiivi 2000/78 põhjenduses 24 ja ELTL artiklis 17 (vt ka käesoleva ettepaneku V osa C jao 3. alajagu).

3)

Päritolu

85.

Lõpuks ei ole ma leidnud artikli 4 lõike 2 ettevalmistavatest materjalidest tõendeid, mis toetaksid liikmesriigi konstitutsiooniõiguse funktsiooni sellises ulatuses, nagu väidab kostja. Näiteks ei ole seal konkreetset ettepanekut, veel vähem kokkulepet piirata ühtegi direktiivi 2000/78 sätet, mille eesmärk on kohtute kaudu rangelt tagada selle direktiivi täitmine, ( 78 ) et jätta ruumi siseriiklikus konstitutsiooniõiguses sätestatud kohtuliku kontrolli standarditele ( 79 ). Ei ole märkigi sellest, et direktiivi 2000/78 artiklis 10 sätestatud olulisi õigusnorme tõendamiskoormise kohta ei tule kohaldada, kui küsimus on sama direktiivi artikli 4 lõikes 2. ( 80 ) Puuduvad viited sedalaadi erinormide vastuvõtmisele, mida kohaldatakse direktiivi 2000/78 artikli 15 kohaselt Põhja-Iirimaa ja usulise diskrimineerimise suhtes või direktiivi 2000/78 artikli 6 kohaselt, mis käsitleb vanuse alusel erineva kohtlemise õigustatust, või seoses direktiivi 2000/78 artikli 3 lõikega 4 ja sellega, et see välistab direktiivi 2000/78 kohaldamisalast puude ja vanuse alusel diskrimineerimise relvajõududes. ( 81 )

86.

Täheldan siiski, et eelnõu etapis tehti direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikesse 2 mitu muudatust, ( 82 ) paljuski samamoodi, nagu konvendi käigus tekkinud lahkhelid ELTL artikli 17 teksti suhtes viisid Euroopa põhiseaduse lepingu ( 83 ) vastuvõtmiseni (vt samuti käesoleva ettepaneku V osa C jao 3. alajagu). Sellest võib järeldada, et liikmesriikidel on direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 kohaselt avar kaalutlusruum seoses tegevusaladega, mille jaoks usutunnistus või veendumused on tegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu olulised, õigustatavad ja põhjendatud kutsenõuded, ( 84 ) ent seda alati kooskõlas tõlgendustega, mida Euroopa Kohus sellele sättele on andnud. Rohkemat ei saa ma ettevalmistavast materjalist järeldada, kuna see materjal kajastab keerulisi läbirääkimisi, mille tulemusel võeti lõpuks vastu kompromisstekst, mis oli osalt tingitud lahkhelidest direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 sisu suhtes. ( 85 )

87.

Nii olen jõudnud järeldusele, et direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 enda esimeses lõigus on ette nähtud parameetrid kohtuliku kontrolli standardi jaoks, mida tuleb kohaldada, kui usulisele ühendusele heidetakse ette tema seisukohta, et veendumuste tõttu ebavõrdne kohtlemine ei kujuta endast õigusvastast diskrimineerimist. Niisiis, kas isiku usutunnistus või veendumus on tegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu oluline, õigustatav ja põhjendatud, organisatsiooni eetost silmas pidav kutsenõue? Käsitlen selle sätte nõudeid oma vastuses kolmandale eelotsuse küsimusele.

3.

ELTL artikkel 17

88.

Kui on vaja tõlgendada ELi teisese õiguse sätet, tuleb nii palju kui võimalik eelistada tõlgendust, mille kohaselt oleks see säte kooskõlas aluslepingute ja liidu õiguse üldpõhimõtetega. ( 86 ) Seetõttu puutuvad ELTL artikli 17 lõiked 1 ja 2 otseselt asjasse küsimuses, kuidas tõlgendada direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 2. Samas on ELTL artikli 17 mõju liidu konstitutsioonilisele struktuurile minu arvates tagasihoidlikum sellest, mida väidab kostja.

89.

Liidu laiema konstitutsioonilise ülesehituse ja iseäranis liidu sügava pühendumusega põhiõiguste kaitsele on vastuolus niisugune ELTL artikli 17 lõike 1 tõlgendus, mille kohaselt liit „austab ega piira staatust, mis siseriikliku õiguse kohaselt on liikmesriikides kirikutel ja usuühendustel või ‑kogukondadel“ kõikides mõeldavates olukordades, ja eeskätt juhul, kui niisugustele organisatsioonidele liikmesriigi seadusega antud staatus ei taga nende põhiõigusi.

90.

See on kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga. Liidu õigusnormi tõlgendamisel tuleb võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on. ( 87 )

91.

Minimaalsel kaitsetasemel, mille tagab harta artikli 52 lõige 3, kui arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat seoses usuliste ühenduste õigusega autonoomiale ja enesemääramisele, on ELTL artikli 17 tõlgendamisel põhjapanevalt oluline tagajärg. Kuigi ELTL artikli 17 lõikes 1 on sätestatud, et liit „austab ega piira staatust, mis siseriikliku õiguse kohaselt on liikmesriikides kirikutel ja usuühendustel või ‑kogukondadel“, ei saa see tähendada, et kirikute jt usuliste ühenduste autonoomiat kaitsvad õigusnormid, mis on kujundatud inimõiguste konventsiooni artiklitest 9 ja 11 juhindudes (ja mida käsitlen üksikasjalikumalt käesoleva ettepaneku V osa D jaos), saaks lihtsalt kõrvale jätta, kui kirikute, usuühenduste ja ‑kogukondade või filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonide staatust liikmesriigi õiguses kahandatakse, kuigi ELTL artikli 17 lõigete 1 ja 2 sõnastuse põhjal eraldi võetuna võib nii tunduda.

92.

Sel juhul oleksid nii Euroopa Kohus kui ka liikmesriikide kohtud vastavalt harta artiklist 47 tulenevatele kohustustele ning ELL artiklile 19, mille kohaselt peavad liikmesriigid nägema ette „tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades“, ( 88 ) kohustatud liidu õiguse kohaldamisalas jätkuvalt tagama mõtte‑, südametunnistuse‑ ja usuvabaduse, nagu on ette nähtud harta artiklis 10, ning ka harta artiklist 12 tuleneva ühinemisvabaduse ( 89 ) kooskõlas liidu põhiõigustega ja kaitsetasemega, mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas seoses usuliste ühenduste autonoomiaga ette nähtud. Nagu komisjon on oma kirjalikes seisukohtades märkinud, „on õigusriigi põhimõttel rajanevas Euroopa Liidus tema kohtute ülesanne tagada“ liidu õiguse järgimine. ( 90 )

93.

Teisisõnu oleks minu arvates viga tõlgendada ELTL artikli 17 lõikeid 1 ja 2 kui mingisugust konstitutsiooniõiguse meta-põhimõtet, ( 91 ) mis kohustab liitu mis tahes olukorras austama kirikutele, usuühingutele ja ‑kogukondadele ning filosoofilistele ja mitteusulistele organisatsioonidele liikmesriikide õiguses antud staatust. Selline lähenemisviis oleks vastuolus liidu esmase õiguse teiste sätetega, nagu ELL artiklis 7 ette nähtud mehhanism käsitlemaks „ilmset ohtu, et mõni liikmesriik rikub oluliselt“ ELL artiklis 2 sätestatud liidu alusväärtusi. Arvesse tuleb võtta ka ELTL artiklit 10 ning liidu eesmärke tema poliitika ja tegevuse määratlemisel ja elluviimisel ning harta artikleid 22 ja 47, millest esimene toetab mitmekesisust ja teine kajastab üldpõhimõtet, mis annab liidu õigusega tagatud õiguste ja vabaduste rikkumise korral õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile. See norm inkorporeeriti liidu alusõiguste hulka eeskätt võrdset kohtlemist käsitlevate liidu õigusnormide rikkumist puudutanud vaidluse kaudu. ( 92 )

94.

Mõistan, et võib väita, et ELL artikkel 5 ja selles sisalduv viide „subsidiaarsusele“ toetavad liikmesriikide ainupädevust seoses töösuhetes isikuid usutunnistuse ja veendumuste alusel diskrimineerivate usuliste organisatsioonide tegevuse kohtuliku kontrolli ulatuse ja intensiivsusega ning et ELL artikli 4 lõige 2 toonitab Euroopa Liidu kohustust austada liikmesriikide rahvuslikku identiteeti ning nende poliitilisi ja põhiseaduslikke põhistruktuure.

95.

Nõustun siiski ka sellega, et ehkki ELTL artikkel 17 täiendab ELL artikli 4 lõiget 2 ja annab sellele konkreetse mõju, ( 93 ) „ei saa [viimati nimetatud sättest] järeldada, et teatavad aine‑ või tegevusvaldkonnad oleks direktiivi 2000/78 kohaldamisalast välistatud. Pigem ei või selle direktiivi kohaldamine kahjustada liikmesriikide rahvuslikku identiteeti. Rahvuslik identiteet ei kitsenda seega direktiivi kohaldamisala kui sellist, vaid seda tuleb piisavalt arvestada direktiivis sisalduva võrdse kohtlemise põhimõtte ja võimalikku erinevat kohtlemist õigustavate põhjuste tõlgendamisel“. ( 94 ) ELL artikli 4 lõikes 2 ette nähtud kaitse kätkeb selliseid küsimusi nagu pädevuse jaotus liikmesriigisiseste administratsiooni osade, näiteks liidumaade vahel. ( 95 )

96.

Niisiis ei ole aluslepingutes piisavalt imperatiivse sõnastusega esmase õiguse sätteid, mis kas võimaldaksid jätta ajutiselt kõrvale nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Kohtu tasakaalustava tegevuse kahe või enama põhiõiguse vahelise konkurentsi korral ( 96 ) või kärpida liidu pädevust seoses usulise diskrimineerimise keelu põhimõtte kohtuliku kaitsega, kui usuline ühendus tugineb direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikele 2. ( 97 )

97.

Samuti ei paku niisugusele mõttearendusele otsest tuge ELTL artikli 17 eesmärgid, millest saab aimu selle artikli päritolu kaudu. ( 98 ) ELTL artikli 17 teksti arutati Euroopa põhiseaduse lepingu konvendil, ( 99 ) kus kuuldavasti jõulisele lobitegevusele selle nimel, et tekstis viidataks Euroopa usulisele ja eelkõige kristlikule pärandile, ( 100 ) tegutsesid sama jõuliselt vastu ilmalikud huvirühmad ja liikmesriigid, kus kirik ja riik on teineteisest tugevasti eraldatud ( 101 ). Tekkinud pingeid kajastab see, et Euroopa põhiseaduse lepingu lõppredaktsiooni ei võetud sisse konvendi käigus välja pakutud viidet „vaimsele impulsile“, millele vaidlesid vastu mõningad usurühmad seetõttu, et tegu ei olnud sõnaselge viitega kristlusele. ( 102 ) Lõpuks võeti vastu Amsterdami lepingule lisatud 11. deklaratsiooni tekst ( 103 ) (samas redaktsioonis, millega laiendati liidu pädevust võitlusele muu hulgas usutunnistuse ja veendumuste alusel diskrimineerimise vastu), ( 104 ) kui juba käimas olnud dialoogi liidu institutsioonide ning usukogukondade vahel lisati ELTL artikli 17 lõiked 1 ja 2 ( 105 ) ning 3 ( 106 ). Euroopa Liidu lepingu preambulis on saadud innustust reast allikatest: „kultuurilisest, religioossest ja humanistlikust“.

98.

Silmatorkavalt puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks ELTL artikliga 17 kavatsetud liikmesriigi õigusesse kuidagi üldiselt üle kanda usutunnistuse või veendumuste alusel ebavõrdse kohtlemise põhjenduste kohtulikku kontrolli juhtumil, mil sellise ebavõrdse kohtlemisega tegelevad direktiivi 2000/78 artikli 3 kohaldamisalasse kuuluvad usulised ühendused. Käsitan ELTL artiklit 17 hoopis tihedamalt seotuna ELL artikli 5 lõikega 2, mille roll, nagu kostja on oma kirjalikes seisukohtades märkinud, on asetada kirikute staatus liikmesriikide ainupädevusse.

99.

Seega tähendavad ELTL artikli 17 lõiked 1 ja 2, et liikmesriikidel on absoluutne kaalutlusõigus mudeli valikul oma suheteks usuliste ühenduste ja usukogukondadega ning liit on kohustatud jääma selle suhtes erapooletuks. ( 107 ) Nii tõlgendatakse ELTL artiklis 17 nimetatud liikmesriikide õiguse kohast „staatust“ kooskõlas sellega, kui kaugele ulatub ELL artikli 4 lõikest 2 tulenev liidu kohustus austada liikmesriikide poliitilisi ja põhiseaduslikke põhistruktuure. ( 108 )

100.

Kokkuvõttes annab ELTL artikkel 17 tunnistust sellest, et liidu konstitutsioonilised imperatiivid kajastavad midagi, mida üks teadlane on nimetanud „väärtuste pluralismiks“. Selle kohaselt peetakse vastuolusid erinevates õigustes või nende käsitamisel normaalseks ja lahendatakse need vastuolus olevaid elemente tasakaalustades, mitte hierarhiliselt üht teisele eelistades. ( 109 ) See kajastub ELL artiklis 2, harta artiklis 22 ja direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 5.

4.

Esimese küsimuse kokkuvõte

101.

Sellepärast teen ettepaneku vastata esimesele küsimusele järgmiselt.

D.

Kolmas küsimus

102.

Mitte igasugune tegevus ei ole seadusega kaitstud pelgalt sellepärast, et see tuleneb mingisugusest usulisest veendumusest. ( 110 ) Kolmandas küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised kutsenõuded on asjaomase organisatsiooni eetost arvesse võttes olulised, õigustatavad ja põhjendatud vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikele 2.

103.

Nagu nähtub eelnevast analüüsist esimese küsimuse kohta, pingestab direktiivi 2000/78 artikli 4 lõiget 2 ühelt poolt usuliste ühenduste õigus autonoomiale ja enesemääramisele, forum externum, teiselt poolt aga töötajate ja potentsiaalsete töötajate forum internum ehk veendumuste vabadus ja õigus mitte olla nende veendumuste tõttu diskrimineeritud.

104.

Lisaks alusepanekule esimesele küsimusele vastuse andmiseks on selles analüüsis kindlaks tehtud järgmised tegurid ehk tunnused, nagu neid on kolmandas küsimuses nimetatud, mis on asjakohased küsimuses, kas usutunnistust või veendumusi puudutavad kutsenõuded on tegevuse laadi või sellega liituvate tingimuste tõttu asjaomase organisatsiooni eetost arvesse võttes olulised, õigustatavad ja põhjendatud:

105.

Kuna harta artiklid 10 ja 12 „vastavad“ harta artikli 52 lõike 3 tähenduses inimõiguste konventsiooni artiklitele 9 ja 11, on usuliste ühenduste autonoomia ja enesemääramise õigus liidu õiguse alusel kaitstud vähemalt järgmises ulatuses.

106.

Euroopa Inimõiguste Kohus on märkinud, et kui väga erandlikud juhud välja arvata, ei hõlma inimõiguste konventsiooniga tagatud õigus usuvabadusele riigi kaalutlusõigust selle kindlaksmääramisel, kas usulised veendumused või selliste veendumuste väljendamiseks kasutatavad vahendid on õiguspärased. ( 113 ) Usukogukonna õigus autonoomiale on inimõiguste konventsiooni artiklis 9 sätestatud tagatiste keskmes ning demokraatliku ühiskonna mitmekesisuses ka möödapääsmatu. ( 114 ) Riigi sekkumine kirikute sisemisse korraldamisse on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ( 115 ) ning usukogukonna usutunnistuse määratlemine on ainult kõrgemalseisvate vaimulike autoriteetide, mitte riigi ülesanne. ( 116 ) Kui usukogukonna korraldamine ei oleks artikliga 9 kaitstud, muudaks see haavatavaks kõik inimese usuvabaduse ülejäänud aspektid. ( 117 )

107.

Riigil on keelatud kohustada usukogukonda võtma vastu uusi või arvama välja seniseid liikmeid. ( 118 ) Samuti ei saa riik kohustada usukogukonda usaldama kellelegi teatavat usulist ülesannet. ( 119 ) Austus riigi tunnustatud usukogukondade autonoomia vastu tähendab muu hulgas seda, et riik peab aktsepteerima niisuguste kogukondade õigust reageerida enda hulgas tekkivatele teisitimõtlejate liikumistele, mis võivad ohustada nende ühtekuuluvust, kuvandit või ühtsust, omaenda reeglite ja huvide kohaselt. ( 120 ) Riigi sekkumist võivad õigustada ainult kõige tõsisemad ja mõjuvamad põhjused, ( 121 ) mille korral võib riik näiteks kontrollida, kas liikumise või ühingu tegevus on usuliste eesmärkide sildi all elanikkonda või avalikku julgeolekut ohustav. ( 122 ) Üldiselt puudutab inimõiguste konventsiooni artikliga 9 antud kaitse ainult teataval tasandil loogiliste, tõsiste, kooskõlaliste ja oluliste seisukohtade järgimist usuliste ühenduste liikmete poolt. ( 123 )

108.

Kui vaidluse all on usukogukonna korraldamine, tuleb artikli 9 tõlgendamisel arvesse võtta artiklit 11, mis kaitseb ühinemisõigust riigi põhjendamatu sekkumise eest. ( 124 ) Selles mõttes on Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt märkinud, et usuvabadus tähendab vabadust väljendada oma usku „nende hulgas, kes asjaomase isiku usku jagavad“. ( 125 )

109.

Euroopa Inimõiguste Kohus on sageli toonitanud, et riigi funktsioon on erapooletult korraldada mitmesuguste usutunnistuste ja veendumuste praktiseerimist, ja märkinud samal ajal, et see funktsioon aitab demokraatlikus ühiskonnas kaasa avalikule korrale, usulisele harmooniale ja sallivusele. ( 126 ) Riigi katsed olla vahekohtunikuks usukogukondade ja nendes esineda või tekkida võivate eri teisitimõtlejate rühmade vahel võivad seada ohtu asjaomaste kirikute autonoomia. ( 127 ) Riigi meelevaldne sekkumine kirikusisesesse võimuvaidlusse ja seega kiriku sisemisse korraldamisse on loetud ebaproportsionaalseks ja inimõiguste konventsiooni artiklit 9 rikkuvaks. ( 128 )

110.

Samas ei nõustu ma kostja väljendatud seisukohtadega, et keeld, mille kohaselt riigivõim ei tohi sondeerida usuliste veendumuste õiguspärasust ega sekkuda usuliste ühenduste sisemisse korraldamisse, tähendab igal juhul seda, et viimati nimetatud on ka ainsad asutused, kui kohtud välja arvata, kes saavad otsustada, kas kutsenõue on tegevuse laadi ja sellega liituvate tingimuste tõttu oluline, õigustatav ja põhjendatud direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 tähenduses. Nõustun hoopis Iirimaa kirjalikes seisukohtades ja komisjoni poolt kohtuistungil väljendatud argumentidega, et uskkonna eetos on subjektiivne ning seisab täiesti eraldi selle säilitamisega kaasnevast tegevusest, mis on objektiivne, kohtulikult kontrollitav küsimus. Teisisõnu on kostja ühitanud kaks eri mõistet. Kuigi kiriku eetose kohtulik kontroll peab olema piiratud, nagu nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ja ka liikmesriikide põhiseaduslikest tavadest, ( 129 ) ei tähenda see, et liikmesriigi kohus on vabastatud ülesandest hinnata vaidlusalust tegevust, mitte aga kontrollimist vaat et mitte võimaldavat uskkonna eetost, et tuvastada, kas ebavõrdne kohtlemine veendumuste tõttu on oluline, õigustatav ja põhjendatud.

111.

Siseriiklikus kohtus otsuse tegemisel selle kohta, kas kristliku usutunnistuse nõudmine on oluline, õigustatav ja põhjendatud kutsenõue seoses töökohaga, millega kaasneb rassilise diskrimineerimise aruande koostamine, mis hõlmab kostja avalikku ja tööalast esindamist ning kostja organisatsioonis arvamuste kujundamise koordineerimist, tuleb arvesse võtta veel kolme tegurit: ( 130 )

112.

Alapunktid iv ja v väärivad täpsustamist.

113.

Liidu meetmete tõlgendamise reegleid olen üksikasjalikult käsitlenud käesoleva ettepaneku punktides 81–85. Alapunkti iv osas on minu arvates määrav, et ettevalmistavast materjalist nähtub Luksemburgi delegatsiooni poolt välja pakutud muudatus: sõna „vajalik“ asemel sõna „põhjendatud“, kui arvestada, et Ühendkuningriigi valitsus oli esitanud ettepaneku asendada sõna „vajalik“ sõnaga „asjakohane“ või „asjasse puutuv“. ( 135 ) Minu arvates on tegu arenguga selle poole, et sõna „põhjendatud“ kasutades nõustub liidu seadusandja proportsionaalsuse üldpõhimõtte esimese osa kohaldamisega. Sellega kaasneb kaalumine, kas asjasse puutuv meede sobib õiguspärase eesmärgi saavutamiseks. ( 136 )

114.

Alapunkti v osas lähtusin sellisele järeldusele jõudes sõnade „oluline õigustatav“ kontekstist, kuna need on seostatud „organisatsiooni eetos[ega]“ ning tegevuse „laadi või sellega liituvate tingimuste[ga]“. Pealegi esineb keeleversioonides lahknevus. Ingliskeelne sõna „genuine“ kajastub rootsi („verkligt“), malta („ġenwin“), läti („īstu“), soome („todellinen“), taani („regulært“), horvaadi („stvarni“) ja ungari („valódi“) keeleversioonis; prantsuskeelses tekstis aga on „essentielle, légitime“, mida kajastavad ka hispaania („esencial“), itaalia („essenziale“), portugali („essencial“), rumeenia („esențială“), hollandi („wezenlijke“), saksa („wesentliche“), eesti („oluline“), bulgaaria („основно“), slovaki („základnú“), tšehhi („podstatný“), poola („podstawowy“), sloveeni („bistveno“) ja kreeka (ουσιώδης) keeleversioon. Leedukeelset versiooni („įprastas“) aga võib pidada niisuguseks, mis viitab harilikule, tavalisele või korrapärasele.

115.

Euroopa Kohtus väljakujunenud praktika kohaselt tuleb õigusnormi teksti keeleversioonide erinevuse korral lähtuda asjaomast sätet tõlgendades õigusakti kontekstist ja eesmärgist, kuhu säte kuulub. ( 137 ) Kuna sõnastust „oluline õigustatav“ ei ole eri keeleversioonide vaheliste erinevuste tõttu „võimalik selgelt ja ühetaoliselt tõlgendada“, ( 138 ) olen jõudnud järeldusele, et kui lähtuda skemaatilisest lähenemisviisist ja direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 eesmärgist säilitada usuliste ühenduste autonoomia ja enesemääramine, ( 139 ) on küsimuse otsustamisel keskse tähtsusega see, kui lähedane seos on vaidlusalusel kutsetegevusel usulise ühenduse misjoniga. Liidu õiguses kajastub see direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 2 kasutatud sõnades „oluline õigustatav“.

116.

Sellepärast teen ettepaneku vastata kolmandale eelotsuse küsimusele nii:

E.

Teine küsimus

117.

Teine küsimus käsitleb tavatut olukorda, kus liidu õiguse üldpõhimõtet, nagu õigus võrdsele kohtlemisele olenemata koheldava veendumustest, ( 140 ) on direktiivis, käesoleval juhul direktiivis 2000/78 konkretiseeritud, kuid liikmesriigi kohtul on võimatu tõlgendada siseriiklikku õigust selle direktiiviga kooskõlas, sest sellega kaasneks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendamine, mis on kahe eraõigusliku isiku vahelistes horisontaalsetes vaidlustes Euroopa Kohtu praktika kohaselt keelatud. ( 141 ) Kas WRV artikli 137 lõige 3 ja AGG artikli 9 lõige 1 tuleb jätta kohaldamata, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab põhikohtuasjas, et WRV artikli 137 lõiget 3 ja AGG artikli 9 lõiget 1 on võimatu tõlgendada kooskõlas direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikega 2 ja ELTL artikliga 17 nii, nagu Euroopa Kohus neid oma otsuses tõlgendab?

118.

Siseriikliku õiguse kohaldamisel peavad siseriiklikud kohtud, kel tuleb seda õigust tõlgendada, võtma arvesse siseriiklikku õigust tervikuna ja kasutama siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada siseriiklikku õigust võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. ( 142 ) Nagu olen juba maininud, hõlmab see kohustust muuta nende väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb siseriikliku õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. ( 143 )

119.

Olen siiski jõudnud järeldusele, et harta artiklis 21 kajastuv usutunnistuse või veendumuste tõttu diskrimineerimise keeld ei ole subjektiivne õigus, mis kehtiks eraõiguslike isikute vahelistes suhetes horisontaalselt olukorras, kus see konkureerib usuliste ühenduste õigusega autonoomiale ja enesemääramisele ja kus liikmesriigi õigusnorme ei saa tõlgendada direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikega 2 kooskõlas. ( 144 ) Kui põhikohtuasjas tekib pärast seda, kui menetlus siseriiklikku kohtusse tagasi läheb, niisugune tulemus, on hagejal liidu õigusnormide kohaselt õigus esitada Saksamaa vastu riigivastutusest tulenev kahjuhüvitisnõue. ( 145 )

120.

Jõudsin sellele järeldustele järgmistel põhjustel.

121.

Esiteks, nagu sai eespool märgitud, on liikmesriikidel ELTL artikli 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt ainupädevus seada sisse niisugune kiriku ja riigi vaheliste suhete mudel, mille nad ise valivad. Kui seejuures tekib olukord, kus seadusandlik kord ei vasta liikmesriigi paralleelsetele kohustustele liidu õiguses, mis puudutavad direktiivi 2000/78 kasuliku mõju tagamist, tuleb sellel liikmesriigil võtta vastutus tekkinud õigusvastase olukorra eest.

122.

Teiseks, nagu Iirimaa on oma kirjalikes seisukohtades osutanud, läheks see, kui usulise diskrimineerimise keelul oleks vahetu horisontaalne õigusmõju, vastuollu direktiivi 2000/78 artikli 4 lõikes 2 liikmesriikidele ette nähtud avara kaalutlusruumiga küsimuses, mis kujutab endast tegevuse või sellega liituvate tingimuste tõttu olulist, õigustatavat ja põhjendatud kutsenõuet.

123.

Kolmandaks, nagu jällegi on märkinud ka Iirimaa oma kirjalikes seisukohtades, puudub – erinevalt teistest ELTL artiklis 19 loetletud diskrimineerimise alustest – siseriiklike põhiseaduslike tavade vahel piisav konsensus küsimuses, millistel asjaoludel võib usutunnistuse tõttu erinev kohtlemine olla oluline, õigustatav ja põhjendatud. See nähtub ka ELTL artikli 17 ja direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 kehtestamisest.

124.

Sellepärast teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele nii:

F.

Kokkuvõtvad märkused

125.

AGG artikkel 9 on problemaatiline säte. See on varemgi langenud asjaomase ÜRO inimõiguste komitee kriitika alla seoses vastavusega ÜRO rahvusvahelisele konventsioonile rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta. ( 146 ) Kunagi algatas komisjon seoses selle sättega Saksamaa vastu rikkumismenetluse ( 147 ) ning selle sätte on seadnud küsimärgi alla ka Saksamaa valitsuse organ, mis jälgib selles liikmesriigis diskrimineerimisvastaste seaduste täitmist. ( 148 )

126.

Sellest, et Saksamaal annavad usulised ühendused tööd umbes 1,3 miljonile inimesele, ( 149 ) nähtub, et selles liikmesriigis on kirikud ja nendega seotud ühendused avalikus sfääris suuresti tegevad ( 150 ). Asun siiski seisukohale, et sellest olukorrast tekkinud pingeid, millest annab näitena tunnistust käesolev põhikohtuasi, on leevendanud ELTL artikli 17 ja direktiivi 2000/78 artikli 4 lõike 2 kehtestamine ning see, et harta artiklite 10 ja 12 ning artikli 52 lõike 3 koosmõju kaudu on tunnistatud usuliste ühenduste õigust autonoomiale ja enesemääramisele kui liidu õigusnormidega kaitstud põhiõigust.

VI.

Ettepanek

127.

Sellepärast teen ettepaneku vastata Bundesarbeitsgerichti (töökohus, Saksamaa) küsimustele järgmiselt: