1

Hageja, Patriotes.eu, endine Identité et Démocratie Parti (ID Parti), palub esiteks ELTL artikli 263 alusel tühistada Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste ameti (edaspidi „amet“) 25. oktoobri 2023. aasta otsuse, millega viimane määras talle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1141/2014, mis käsitleb Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste põhikirja ning rahastamist (ELT 2014, L 317, lk 1), artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel rahalise karistuse (edaspidi „vaidlustatud otsus“) ning teiseks ELTL artikli 268 alusel hüvitada talle selle otsuse vastuvõtmisega tekitatud kahju.

I.

Vaidluse taust

2

Hageja on Prantsuse õiguse alusel asutatud ühing, mis registreeriti ameti 14. septembri 2017. aasta otsusega Rahvaste ja Vabaduste Euroopa Liikumise (Mouvement pour une Europe des nations et des libertés) registreerimise kohta (ELT 2018, C 84, lk 5) Euroopa tasandi erakonnana.

3

Hageja edastas 9. märtsil 2022 ametile oma esimehe kirja, mille lisas oli tema juhatuse liikmete ajakohastatud loetelu, mis ei sisaldanud alates 16. veebruarist 2022 enam ühe tema juhatuse liikme (edaspidi „kõnealune juhatuse liige“) nime.

4

Teavet, et kõnealune juhatuse liige ei kuulunud alates 16. veebruarist 2022 enam hageja juhatusse, ei võetud kohe arvesse hageja veebisaidil ja sotsiaalmeedias, sest kõnealune juhatuse liige oli seal jätkuvalt kirjas kui hageja juhatuse liige.

5

Sellega seoses saatis amet 23. märtsil 2023 hagejale teabenõude vastuolude kohta ühelt poolt 9. märtsi 2022. aasta teatise ning teiselt poolt tema veebisaidil ja sotsiaalmeedias avaldatud kirjutiste vahel.

6

Pärast arvukat teabevahetust hagejaga otsustas amet 14. juunil 2023 algatada hageja suhtes juurdluse seoses tema juhatuse liikmesuse kohta esitatud võimaliku ebatäpse teabega ning andis hagejale võimaluse esitada oma seisukohad ja teha ettepanekuid parandusmeetmete võtmiseks vastavalt määruse nr 1141/2014 artiklile 29.

7

Pärast seda, kui hageja oli asendanud oma endise veebisaidi uue veebisaidiga, mis ei sisaldanud enam viidet kõnealusele juhatuse liikmele kui juhatuse liikmele, teatas ta 28. septembri 2023. aasta kirjas ametile, et on otsustatud jätta sotsiaalmeediasse kirjutised, kus asjaomast juhatuse liiget esitleti kui hageja juhatuse praegust liiget.

8

Edasise poolte teabevahetuse järel määras amet 25. oktoobril 2023 määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel rahalise karistuse, mille suurus on 5% hageja aastaeelarvest ehk 47 020,54 eurot, põhjendusel, et viimane oli sotsiaalmeediasse jätnud alles ebatäpsed kirjutised, milles kõnealust juhatuse liiget esitleti hageja praeguse juhatuse liikmena, kuigi ta seda enam ei olnud, mis kujutab endast määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi rikkumist.

II.

Poolte nõuded

9

Hageja palub Üldkohtul:

–

tunnistada määruse nr 1141/2014 artikkel 6 õigusvastaseks ja „sellest tulenevalt“ tühistada Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 26. juuli 2021. aasta otsus (EL, Euratom) 2021/1271, millega nimetatakse ametisse ameti direktor (ELT 2021, L 277, lk 145);

–

tühistada vaidlustatud otsus;

–

mõista ametilt vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega tekitatud kahju eest välja 55 000 eurot;

–

mõista kohtukulud välja ametilt.

10

Amet, keda toetab komisjon, palub Üldkohtul:

–

jätta hagi rahuldamata;

–

mõista kohtukulud välja hagejalt.

11

Parlament palub Üldkohtul lükata tagasi hageja esitatud õigusvastasuse vastuväited.

12

Nõukogu palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

III.

Õiguslik käsitlus

A.

Üldkohtu pädevus lahendada hageja esimene nõue

13

Esimese nõude esimeses osas palub hageja Üldkohtul tuvastada, et määruse nr 1141/2014 artikkel 6 on õigusvastane.

14

Sellega seoses olgu märgitud, et on tõsi, et isikut kahjustava üksikakti tühistamise nõudes on ELTL artikli 277 alusel võimalik väita, et üldkohaldatav akt, mille alusel see üksikakt tehti, on õigusvastane. Nimelt on üksnes liidu kohus nimetatud sätte kohaselt pädev tunnistama üldkohaldatava akti õigusvastaseks ning tegema sellest järelduse, et see ei ole liidu kohtus vaidlustatud üksikakti suhtes kohaldatav (vt 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus GQ jt vs. komisjon, T‑525/16, EU:T:2018:964, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

15

ELTL artikli 277 kohaselt liidu kohtu tuvastatud õigusvastasusel puudub siiski erga omnes mõju, kuna tuues küll kaasa vaidlustatud üksikotsuse õigusvastasuse, jätab ta õiguskorras siiski kehtima üldkohaldatava akti ega mõjuta muude niisuguste aktide õiguspärasust, mis võisid olla selle alusel vastu võetud ja mida ei ole hagi esitamise tähtaja jooksul vaidlustatud (vt 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus GQ jt vs. komisjon, T‑525/16, EU:T:2018:964, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

16

Ehkki Üldkohus on isikut kahjustava üksikmeetme tühistamise nõudes tõepoolest pädev muu hulgas tuvastama vaidlustatud akti aluseks oleva üldkohaldatava sätte õigusvastasuse, ei ole kohus aga pädev tegema niisugust järeldust oma kohtuotsuse resolutsioonis (vt 14. detsembri 2018. aasta kohtuotsus GQ jt vs. komisjon, T‑525/16, EU:T:2018:964, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Järelikult tuleb hageja esimese nõude esimene osa pädevuse puudumise tõttu rahuldamata jätta.

18

Esimese nõude teises osas palub hageja Üldkohtul „sellest tulenevalt“ tühistada otsus 2021/1271.

19

Sellega seoses tuleb nentida, et kuna hageja esimese nõude esimene osa jäeti rahuldamata pädevuse puudumise tõttu ja selle nõude teine osa sõltub esimese nõude rahuldamisest, siis puudub viimati nimetatud nõudel ese.

B.

Sisulised küsimused

1.

Tühistamisnõuded

20

Hageja esitab oma tühistamisnõuete põhjendamiseks sisuliselt üksteist väidet:

–

põhjendamiskohustuse rikkumine;

–

õiguse olla ära kuulatud rikkumine;

–

määruse nr 1141/2014 artikli 6 õigusvastasuse vastuväide ning erapooletuse ja hea halduse põhimõtte rikkumine;

–

menetlusnormide ja õiguse heale haldusele rikkumine;

–

õiguse sõltumatule ja erapooletule kohtule rikkumine;

–

määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes määruse artikli 24 lõikega 4 ja artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktiga vi rikkumine;

–

diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumine;

–

võimu kuritarvitamine;

–

proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine;

–

sõnavabaduse ja ühinemisvabaduse rikkumine;

–

süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtte rikkumine.

21

Enne hageja esitatud väidete analüüsimist tuleb kõigepealt meenutada määruses nr 1141/2014 ette nähtud regulatiivset raamistikku ja karistuste süsteemi ning vaidlustatud otsuses määratud karistust.

a)

Sissejuhatavad märkused määruses nr 1141/2014 ette nähtud regulatiivse raamistiku ja karistuste süsteemi kohta

22

Määruse nr 1141/2014 artiklis 1 on kehtestatud tingimused, millega reguleeritakse Euroopa tasandil tegutsevate erakondade ja Euroopa tasandil tegutsevate poliitiliste sihtasutuste põhikirja ja rahastamist.

23

Määruse nr 1141/2014 põhjenduste 7, 8 ja 12 kohaselt on Euroopa tasandi erakondadel Euroopa tasandi õiguslik staatus, mis saadakse registreerimise teel ning millega kaasneb mitu õigust ja kohustust.

24

Määruse nr 1141/2014 artikli 9 lõikes 5 on täpsemalt ette nähtud, et Euroopa tasandi erakonnad peavad ametit teavitama oma registreerimistaotluse osana esitatud dokumentidesse või põhikirja tehtud mis tahes muudatustest.

25

Määruses nr 1141/2014 sätestatud kohustuste täitmist Euroopa tasandi erakondade poolt kontrollivad eri järelevalveasutused.

26

Eelkõige on määruse nr 1141/2014 artikli 24 lõike 2 esimeses lõigus ja artikli 24 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud järgmist:

27

Lisaks, nagu nähtub määruse nr 1141/2014 põhjendusest 8 ja artikli 6 lõikest 1, asutatakse amet ka Euroopa tasandi erakondadele ja Euroopa tasandi poliitilistele sihtasutustele kooskõlas nimetatud määrusega karistuste määramiseks.

28

Määruse nr 1141/2014 põhjenduse 31 kohaselt on määrusega kehtestatud selge, range ja hoiatava mõjuga karistuste süsteem, et tagada Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste tegevusega seotud kohustuste tõhus, proportsionaalne ja ühetaoline täitmine, ja selle süsteemiga on järgitud topeltkaristamise keelu (ne bis in idem) põhimõtet, mille kohaselt ei või sama rikkumise eest kaks korda karistada.

29

Karistused on ette nähtud määruse nr 1141/2014 artiklis 27. Täpsemalt on selle määruse artikli 27 lõigetes 2, 4 ja 5 ette nähtud:

–

5% või

–

7,5%, kui tegemist on üheaegsete süütegudega, või

–

20%, kui tegemist on korduva süüteoga, või

–

üks kolmandik nimetatud protsendimääradest, kui asjaomane Euroopa tasandi erakond või Euroopa tasandi poliitiline sihtasutus on teatanud rikkumisest vabatahtlikult, enne kui amet on ametlikult juurdlust alustanud, isegi kui tegemist on üheaegsete süütegude või korduva süüteoga, ning asjaomane erakond või sihtasutus on rakendanud kohaseid parandusmeetmeid;

–

50% asjaomase Euroopa tasandi erakonna või Euroopa tasandi poliitilise sihtasutuse eelmise aasta aastaeelarvest, kui res judicata jõudu omavas kohtuotsuses on leitud, et erakond või sihtasutus on tegelenud ebaseadusliku tegevusega, mis kahjustab liidu finantshuve, nagu on sätestatud finantsmääruse artikli 106 lõikes 1.

30

Määruse nr 1141/2014 artikli 29 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

b)

Sissejuhatavad märkused vaidlustatud otsuses määratud karistuse kohta

31

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 19–33 tuvastas amet esiteks, et on rikutud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes sama määruse artikli 24 lõikega 4, kuna vastused olid ebatäielikud ja vastuolulised võrreldes avaliku teatisega, mille hageja talle nende teabevahetuse käigus esitas. Teiseks tuvastas amet vaidlustatud otsuse põhjendustes 34–44 määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel rikkumise, kuna hageja oli sotsiaalmeediasse jätnud alles ebatäpsed kirjutised, milles kõnealust juhatuse liiget esitleti hageja praeguse juhatuse liikmena, kuigi ta seda enam ei olnud. Ta märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 54 siiski, et määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktist vi tulenev karistus tahtliku tegevuse eest on lex specialis, mis sama määruse artikli 27 lõiget 5 arvestades kattis karistuse, mis oleks lisaks tulnud määrata selle määruse artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv alusel koostoimes artikli 24 lõikega 4, sest see puudutas samu asjaolusid, mis olid seotud sama juhatuse liikmega. Nii määras amet hagejale rahalise karistuse üksnes määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktis vi ette nähtud rikkumise eest ning selle suurus oli 5% hageja aastaeelarvest.

32

Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et sõltumata otsuse põhjendustest võib üksnes otsuse resolutsioon tekitada õiguslikke tagajärgi ning järelikult isikut kahjustada. Otsuse põhjendustes esinevad hinnangud kui sellised ei saa seevastu olla tühistamishagi esemeks ning need on allutatud liidu kohtu õiguspärasuse kontrollile üksnes siis, kui need isikut kahjustava akti põhjendustena toetavad selle akti resolutsiooni (vt 1. veebruari 2012. aasta kohtuotsus Région wallonne vs. komisjon, T‑237/09, EU:T:2012:38, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Kuna käesolevas asjas ei toeta vaidlustatud otsuse põhjendustes 19–33 esitatud hinnangud – mis käsitlevad määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4 kohast rikkumist – vaidlustatud otsuse resolutsiooni, siis ei saa nende õiguspärasust kontrollida.

34

Teisena tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktist 29, tuleb määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 4 punkti a esimese ja teise taande kohaselt määrata mittekvantifitseeritavate süütegude eest rahaline karistus, mis moodustab 5% Euroopa tasandi erakonna aastaeelarvest, ning kui tegemist on üheaegsete süütegudega, peab see karistus vastama 7,5%‑le aastaeelarvest. Lisaks on sama artikli lõikes 5 sätestatud, et kui samal ajal on pandud toime mitu rikkumist, määratakse vaid kõige raskema süüteo eest ette nähtud karistus, kui sama artikli lõike 4 punktis a ei ole sätestatud teisiti.

35

Seega sõltub Euroopa tasandi erakonnale mittekvantifitseeritavate süütegude eest määratav karistus toime pandud rikkumiste arvust. Kui tegemist on olukorraga, kus on tuvastatud üheainsa mittekvantifitseeritava süüteo toimepanemine, tuleb määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 4 punkti a esimese taande kohaselt määrata rahaline karistus, mis moodustab 5% Euroopa tasandi erakonna aastaeelarvest. Seevastu juhul, kui on tuvastatud, et sama õigusvastase teo käigus on toime pandud vähemalt kaks mittekvantifitseeritavat süütegu, on tegemist määruse artikli 2 punktis 12 ette nähtud üheaegsete süütegudega ning sellisel juhul tuleb sama määruse artikli 27 lõike 4 punkti a teise taande alusel määrata rahaline karistus, mis vastab 7,5%‑le Euroopa tasandi erakonna aastaeelarvest.

36

Arvestades määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 4 punkti a esimese taande selget sõnastust, ei ole ametil seega mingit kaalutlusruumi mittekvantifitseeritavate süütegude eest kohaldatava rahalise karistuse kindlaksmääramisel. Seda järeldust ei sea kahtluse alla määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõige 5, millest annab tunnistust selles sisalduv väljend „kui lõike 4 punktis a ei ole sätestatud teisiti“.

37

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb kõigepealt analüüsida koos hageja kuuendat ja üheteistkümnendat väidet.

c)

Kuues ja üheteistkümnes väide, mille kohaselt on sisuliselt rikutud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4, artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi ning süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet

38

Hageja väidab sisuliselt, et amet võib karistada Euroopa tasandi erakonda üksnes siis, kui see erakond esitab talle otse ebaõiget teavet, ning otse üldsusele edastatud teave ei kuulu määruse nr 1141/2014 kohaldamisalasse.

39

Nii väidab hageja kuuendas väites sisuliselt, et määrates talle rahalise karistuse, rikkus amet määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4 ja sama määruse artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi ning tegi hindamisvigu.

40

Üheteistkümnendas väites leiab hageja sisuliselt, et määrates talle rahalise karistuse, rikkus amet ka süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet.

41

Amet väidab, et kuues väide on edutu, repliigi staadiumis esitatud argumendid määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tõlgendamise kohta on vastuvõetamatud ning igal juhul on see väide põhjendamatu.

42

Üheteistkümnenda väite suhtes leiab amet, et see tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

43

Poolte argumente arvestades tuleb kõigepealt analüüsida, kas kuues väide on edukas ning kas repliigi staadiumis esitatud argumendid määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tõlgendamise kohta on vastuvõetavad.

1)

Kuuenda väite edukus

44

Amet väidab, et kuues väide on edutu, kuna hageja ajab segamini rikkumise asjaolud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv alusel koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4, mille eest karistust ei määratud, ja asjaolud, mis puudutavad rikkumist sama määruse artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel, mille eest määrati karistus.

45

Vastuseks Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 2 punkti c alusel võetud menetlust korraldavale meetmele, mis seisnes kohtuistungil vastamises, väitis hageja sisuliselt, et kuues väide on edukas osas, milles see puudutab argumente määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi rikkumise kohta.

46

Sellega seoses olgu meenutatud, et kohtupraktikas on välja kujunenud, et kui väide, isegi kui see on põhjendatud, ei võimalda saavutada tühistamist, mida soovib hageja, tuleb see tühistamishagi menetluses edutuse tõttu tagasi lükata (26. veebruari 2013. aasta kohtumäärus Castiglioni vs. komisjon, T‑591/10, ei avaldata, EU:T:2013:94, punkt 45, ja 15. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, T‑1/12, EU:T:2015:17, punkt 73; vt selle kohta ka 21. septembri 2000. aasta kohtuotsus EFMA vs. nõukogu, C‑46/98 P, EU:C:2000:474, punkt 38).

47

Käesolevas asjas võib hageja menetlusdokumentidest järeldada, et ta väidab sisuliselt esiteks, et on rikutud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4 ja teiseks sama määruse artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi.

48

Nimelt viitab hageja hagiavalduse punktides 135 ja 136 määruse nr 1141/2014 artiklile 24 ja artikli 27 lõikele 2. Lisaks väidab ta hagiavalduse punktis 139 neile sätetele viidates, et amet võib Euroopa tasandi erakonda süüdi mõista üksnes juhul, kui see erakond on „talle vabatahtlikult ja tahtlikult esitanud ebaõiget teavet“, ning sama hagiavalduse punktides 140–152, et sündmuste ajalist järjestust arvestades ei ole see käesolevas asjas nii. Lisaks väidab ta hagiavalduse punktis 159 sisuliselt, et „[n]iivõrd, kui amet sai kontrollida [tema] organite liikmesust, sest ametile edastati protokoll, mis oli autentne seni, kuni ei olnud tõendatud vastupidi, ja kuna on ilmne, et veebisaidi (mittetahtlik) ajakohastamata jätmine ei mõjutanud kuidagi ameti kontrolli“, ei ole võimalik tuvastada ühtegi määruse nr 1141/2014 artiklite 24 ja 27 rikkumist.

49

Eespool punktis 48 mainitud hageja argumentidest nähtub seega, et nende eesmärk on tõendada, et esiteks edastas hageja ametile õige teabe, mistõttu viimane sai teostada oma kontrollipädevust, ning et seega ei saa talle ette heita määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4 rikkumist, ning teiseks, et Euroopa tasandi erakonda saab karistada ainult siis, kui ta esitab ametile tahtlikult ebaõiget teavet, ja kui käesoleval juhul see nii ei olnud, siis on amet rikkunud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi.

50

Sellist tõlgendust kinnitab asjaolu, et repliigis viitab hageja „[m]ääruse [nr 1141/2014] artiklite 24 ja 27 eiramisele ning hindamisveale nende artiklite kohaldamisel käesolevas asjas“.

51

Selles kontekstis tuleb asuda seisukohale, nagu hageja kohtuistungil sisuliselt väitis, et kuigi argumendid, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4, on edutud, sest need on suunatud põhjenduste vastu, mis ei toeta vaidlustatud otsuse resolutsiooni, ega ole seega sobivad selle otsuse tühistamiseks vastavalt eespool punktis 46 viidatud kohtupraktikale, ei ole see nii argumentide puhul, mis puudutavad sama määruse artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi rikkumist.

52

Järelikult on kuues väide edutu osas, mis puudutab argumente, et on rikutud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti iv koostoimes selle määruse artikli 24 lõikega 4, ning see on edukas osas, milles see puudutab argumente sama määruse artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi rikkumise kohta.

53

Seetõttu on asjakohane analüüsiga jätkata ning uurida nende hageja argumentide vastuvõetavust, mis puudutavad määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tõlgendamist ja mis on esitatud repliigi staadiumis.

2)

Repliigi staadiumis esitatud määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tõlgendamist käsitlevate argumentide vastuvõetavus

54

Repliigis tõdeb hageja, et määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi on võimalik tõlgendada kahel viisil. Ta väidab, et laia tõlgenduse kohaselt annab see säte ametile õiguse karistada ebaõige või eksitava teabe mis tahes levitamise eest, olenemata sellest, kes on teabe saaja ja milline on andmekandja, isegi kui ametit ei ole eksitatud. Kitsa tõlgenduse kohaselt annab see artikkel ametile õiguse karistada üksnes talle ebaõige või eksitava teabe edastamise eest. Hageja arvates on viimati nimetatud tõlgendus kooskõlas seadusandja kavatsusega võimaldada ametil teostada oma kontrollipädevust ning see nähtub määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi sõnastusest, mis viitab olukordadele, kus Euroopa tasandi erakond annab või oleks pidanud andma teavet.

55

Vasturepliigis palub amet need argumendid hilinenult esitamise ja seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Ta väidab, et neid ei saa seostada hagiavalduses esitatud kuuenda ega üheteistkümnenda väitega.

56

Vastuseks Üldkohtu kodukorra artikli 89 lõike 2 punkti c alusel võetud menetlust korraldavale meetmele, mis seisnes kohtuistungil vastamises, väitis hageja sisuliselt, et need argumendid on vastuvõetavad, kuna ta esitas hagiavalduses sellekohased argumendid.

57

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 84 lõike 1 kohaselt ei või menetluses esitada uusi väiteid, kui need ei tugine õiguslikele ja faktilistele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus.

58

Kohtupraktika kohaselt on kodukorra artikli 84 lõige 1 samuti kohaldatav etteheidetele või argumentidele (vt 14. juuli 2021. aasta otsus kohtuasjas AQ vs. eu-LISA, T‑164/19, ei avaldata, EU:T:2021:456, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Siiski tuleb tunnistada vastuvõetavaks väide, etteheide või argument, mis on hagiavalduses otseselt või kaudselt varem esitatud väite, etteheite või argumendi täiendus (vt selle kohta 24. septembri 2019. aasta kohtuotsus Janukovitš vs. nõukogu, T‑301/18, ei avaldata, EU:T:2019:676, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Selleks et uut argumenti saaks käsitada varasema väite, etteheite või argumendi täiendusena, peab uuel argumendil olema hagiavalduses esialgu esitatud väidete, etteheidete või argumentidega piisavalt tihe seos, et neid saaks pidada kohtumenetluses oleva vaidluse tavalise arengu tulemuseks (vt 20. novembri 2017. aasta kohtuotsus Petrov jt vs. parlament, T‑452/15, EU:T:2017:822, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et nagu rõhutab amet, ei ole hageja hagiavalduses kuuenda väite raames sõnaselgelt esitanud argumente määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi „ulatuse“ kohta.

62

Tuleb siiski märkida, et nagu nähtub eespool punktist 48, väitis hageja hagiavalduse punktis 139, et amet võis Euroopa tasandi erakonda karistada üksnes juhul, kui see erakond oli talle „vabatahtlikult ja tahtlikult esitanud ebaõiget teavet“, ning sama hagiavalduse punktides 140–152 täpsustas ta, et arvestades sündmuste ajalist järjestust, ei olnud see käesoleval juhul nii, järeldades seejärel, et vaatamata sellele asjaolule leidis amet sisuliselt, et tema tegevus „kuulub määruse [nr 1141/2014] artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi kohaldamisalasse“. Lisaks märkis hageja hagiavalduse punktis 154, et amet ise rõhutas, et teda teavitati „selgelt juhatuse liikmesusest“.

63

Need hinnangud vastavad aga täpselt „rangele“ tõlgendusele, mille hageja repliigis esitas, millega ta nõustub ja mille kohaselt tuleb määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi kohaselt karistus määrata üksnes siis, kui Euroopa tasandi erakond esitab ametile tahtlikult ebaõiget teavet.

64

Igal juhul tuleb märkida, et vastupidi ameti väidetule kinnitas hageja üheteistkümnendas väites sisuliselt – viidates määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktile vi –, et sellest sättest ei tulene, et amet võib karistada Euroopa tasandi erakonda kirjutise eest sotsiaalmeedias.

65

Seega on hageja poolt repliigi staadiumis esitatud argumendid, mida on mainitud eespool punktis 54, piisavalt tihedalt seotud hagiavalduses esitatud argumentidega ja on seega vastuvõetavad.

3)

Kuuenda ja üheteistkümnenda väite põhjendatus

66

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 34–44 tõdes amet kõigepealt, et arvestades määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi sõnastust ja eesmärki, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et selle eesmärk on karistada Euroopa tasandi erakonna desinformatsiooni eest, mis puudutab tema struktuurilisi ja rahastamise tunnuseid. Amet märkis, et käesoleval juhul mainis hageja sotsiaalmeedias avaldatud kirjutistes kõnealust juhatuse liiget kui oma praegust juhatuse liiget, samas kui nende kirjutiste avaldamise ajal ta seda enam ei olnud, ning otsustas teadmata hetkel need kirjutised alles jätta, olles teadlik nende ebatäpsusest, mistõttu tuleb tuvastada tema tahtlus. Amet jõudis järeldusele, et kuna hageja jättis sotsiaalmeediasse alles kirjutised, milles mainiti kõnealust juhatuse liiget kui tema praegust juhatuse liiget, olles teadlik nende ebatäpsusest, esitas ta tahtlikult ebaõiget teavet ja seega vastab see määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi koosseisutunnustele.

67

Hageja väidab sisuliselt, et määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tuleb tõlgendada nii, et see puudutab olukordi, kus Euroopa tasandi erakond esitab ametile tahtlikult ebaõiget teavet. Ta väidab sisuliselt, et määrates talle selle sätte alusel rahalise karistuse põhjusel, et ta jättis sotsiaalmeediasse alles kirjutised, milles mainiti kõnealust juhatuse liiget kui tema praegust juhatuse liiget, olles teadlik nende ebatäpsustest, rikkus amet õigusnormi ja tegi hindamisvigu ning rikkus süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet.

68

Amet ei nõustu hageja argumentidega. Ta väidab sisuliselt, et määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi grammatilisest, kontekstipõhisest ja teleoloogilisest tõlgendusest tuleneb, et selle kohaldamisalast ei ole välja jäetud ebaõiget teavet, mis on tahtlikult üldsusele kättesaadavaks tehtud ja mis puudutab Euroopa tasandi erakondade põhikirja või rahastamist. Ta leiab seega, et määrates hagejale selle sätte alusel rahalise karistuse, ei rikkunud ta õigusnormi, ei teinud hindamisvigu ega rikkunud õiguskindluse põhimõtet, kuna süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

69

Poolte argumente arvestades tuleb kõigepealt tõlgendada määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi.

i)

Määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tõlgendamine

70

Nagu on meenutatud eespool punktis 29, on määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõige 2 sõnastatud järgmiselt:

71

Vaidlustatud otsuse põhjendustest, mida on meenutatud eespool punktis 66, nähtub, et amet määras hagejale määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel rahalise karistuse põhjusel, et ta oli tahtlikult esitanud ebaõiget teavet.

72

Seega tuleb määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tõlgendamisel piirduda olukordadega, kus asjaomane Euroopa tasandi erakond on ükskõik mis ajal tahtlikult esitanud ebaõiget teavet.

73

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi tõlgendada grammatiliselt, kontekstipõhiselt ja teleoloogiliselt (vt selle kohta 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus A jt (Aalteri ja Nevele tuulepargid), C‑24/19, EU:C:2020:503, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles kontekstis tuleb arvesse võtta asjaolu, et liidu õiguse tekstid koostatakse paljudes keeltes ja kõik keeleversioonid on autentsed – asjaolu, mis võib nõuda keeleversioonide võrdlemist (vt 14. juuli 2016. aasta kohtuotsus Läti vs. komisjon, T‑661/14, EU:T:2016:412, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 26. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Hessischer Rundfunk, C‑422/19 ja C‑423/19, EU:C:2021:63, punkt 65).

–

Grammatiline tõlgendus

74

Esiteks tuleb tõdeda, et nagu väidab amet, ei ole määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktis vi täpsustatud ebaõige teabe saajat ega edastamise viisi.

75

Tuleb siiski märkida, et selles sättes kasutatud sõna „esitanud“ viitab eelkõige tavakeele harilikus tähenduses sellele, et esitatakse, edastatakse või avaldatakse midagi, mida on nõutud.

76

Lisaks tuleb tõdeda, et sõna „esitama“ koos sõnaga „teave“ on määruse nr 1141/2014 teistes sätetes kasutatud selleks, et viidata sellele, et Euroopa tasandi erakonnad ja Euroopa tasandi poliitilised sihtasutused edastavad eri pädevatele asutustele menetluses nõutavat teavet. Nii on see eelkõige selle määruse artikli 23 lõike 4, artikli 24 lõike 4 esimese lõigu, artikli 25 lõike 6 või artikli 29 lõike 1 puhul.

77

Seevastu tuleb märkida, et kui määruses nr 1141/2014 on viidatud teabe edastamisele üldsusele, on selles kasutatud väljendit „kättesaadavaks tegemine“, nagu nähtub selle põhjendusest 41, ning kui määruses käsitletakse teavet, mis on mõeldud internetis avaldamiseks, siis kasutatakse väljendeid „internetis kättesaadav“ ja „avaldatakse“, nagu nähtub vastavalt selle määruse artikli 7 lõikest 1 ja artiklist 32.

78

Lisaks tuleb märkida, et selles küsimuses ei erine määruse nr 1141/2014 prantsuskeelne versioon teistest keeleversioonidest, eelkõige inglise, saksa, itaalia ja hispaania keeles.

79

Selles kontekstis toetab määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktis vi kasutatud väljend „on esitanud tahtlikult ebaõiget […] teavet“ tõlgendust, mille kohaselt see viitab sellele, et esitatakse, edastatakse või avaldatakse nõutud teavet, mis on ebaõige.

80

Teiseks tuleb märkida, et määrsõna „tahtlikult“ viitab tavakeele harilikus tähenduses kavatsetud, tahtlikult toime pandud teole.

81

Väljend „tahtlikult ebaõiget […] teavet“ toetab tõlgendust, mille kohaselt Euroopa tasandi erakond on nõutava teabe esitamise, edastamise või avaldamise ajal teadlik selle ebatäpsusest, kuid otsustab tahtlikult seda esitada, edastada või avaldada.

82

Kolmandaks viitab väljend „mil iganes“ tavakeele harilikus tähenduses sellele, et midagi võib mis tahes ajahetkel konkreetses ajavahemikus juhtuda.

83

Määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi kontekstis viib väljend „mil iganes“ tõlgenduseni, mille kohaselt Euroopa tasandi erakond otsustab mis tahes hetkel tahtlikult esitada, edastada või avaldada nõutud teavet, mis on ebaõige.

84

Vastupidi sellele, mida väidab amet, ei ole väljendi „mil iganes“ kasutamise eesmärk koostamise vaatepunktist rõhutada seadusandja tahet mitte nõuda koosseisutunnust, mis piiraks kohaldatavust ainult teatud edastamise asjaoludega, vaid pigem lisada ajaline täpsustus.

85

Eeltoodud kaalutlused toetavad määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi grammatilist tõlgendust, mille kohaselt on see säte kohaldatav olukordadele, kus Euroopa tasandi erakond otsustab tahtlikult mis tahes hetkel esitada, edastada või avaldada nõutud teavet, mis on ebatäpne, olles teadlik selle ebatäpsusest.

–

Kontekstipõhine tõlgendus

86

Esimesena tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktist 22, reguleerib Euroopa tasandi erakondade õiguslikku ja rahastamise raamistikku määrus nr 1141/2014.

87

Mis puudutab õiguslikku raamistikku, siis nähtub määruse nr 1141/2014 artikli 8 lõikest 1 ning artikli 9 lõigetest 1 ja 2, et Euroopa tasandi erakonnad esitavad ametile registreerimise taotluse ja amet vaatab selle läbi, et teha kindlaks, kas need erakonnad täidavad registreerimise tingimusi ja vastavad juhtimise sätetele, mis on eelkõige seotud põhikirjaga, ning otsustab, kas need erakonnad registreerida või mitte. Lisaks, nagu nähtub eespool punktist 24, teavitavad Euroopa tasandi erakonnad vastavalt selle määruse artikli 9 lõikele 5 ametit kõigist registreerimistaotluse osana esitatud dokumentidesse või põhikirja tehtud mis tahes muudatustest. Nimetatud määruse artikli 10 lõike 1 ja lõike 3 neljanda lõigu kohaselt kontrollib amet korrapäraselt, kas Euroopa tasandi erakonnad täidavad registreerimistingimusi ja juhtimissätteid, ning kui see nii ei ole, võib ta otsustada nad registrist kustutada. Lisaks kontrollib amet sama määruse artikli 24 lõike 2 esimese lõigu kohaselt, kas Euroopa tasandi erakonnad täidavad nende tingimuste ja sätetega seotud kohustusi.

88

Mis puudutab rahastamise raamistikku, siis võivad Euroopa tasandi erakonnad pärast registreerimist teatavatel tingimustel vastavalt määruse nr 1141/2014 artikli 17 lõikele 1 ning artikli 20 lõigetele 1 ja 7 esitada parlamendile taotluse liidu üldeelarvest rahastamiseks, võtta vastu füüsilistelt või juriidilistelt isikutelt annetusi ning saada toetust oma liikmetelt. Siiski on nad selle määruse artikli 23 lõike 1 ja artikli 20 lõigete 2–4 kohaselt kohustatud esitama ametile oma raamatupidamise aastaaruanded koos märkustega, välisauditi aruande ning loetelu kõigist neile annetajatest ja nende rahastajatest ning nende vastavatest annetustest ja toetustest. Rahastamisega seotud kohustuste täitmise tagavad sama määruse artikli 24 lõike 2 kohaselt amet ja parlamendi eelarvevahendite käsutaja.

89

Eespool punktis 88 viidatud sätetest nähtub, et Euroopa tasandi erakonnad on kohustatud esitama ametile nii registreerimisel kui ka kogu nende olemasolu ajal teavet registreerimistingimuste ja eelkõige põhikirjaga seotud juhtimissätete kohta ning nende rahastamise olukorra kohta, esitades muu hulgas oma raamatupidamise aastaaruande, välisauditi aruande ning annetajate ja rahastajate ning nende vastavate annetuste ja toetuste loetelu.

90

Teisena tuleb ühelt poolt märkida, et määruse nr 1141/2014 artikli 7 lõike 1 kohaselt loob amet Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste registri.

91

Samuti tuleb märkida, et komisjoni 2. oktoobri 2015. aasta delegeeritud määruse (EL, Euratom) 2015/2401 Euroopa erakondade ja Euroopa poliitiliste sihtasutuste registri sisu ja toimimise kohta (ELT 2015, L 333, lk 50), mis on vastu võetud määruse nr 1141/2014 artikli 7 lõike 2 alusel, põhjendusest 2 ja artiklist 1 nähtub, et Euroopa erakondade ja Euroopa poliitiliste sihtasutuste register sisaldab andmeid, teavet ja dokumente, mis esitatakse koos Euroopa tasandi erakondade ja poliitiliste sihtasutuste registreerimise taotlusega ning hiljem esitatavaid andmeid, teavet ja dokumente.

92

Delegeeritud määruse 2015/2401 põhjenduse 5 ja artikli 3 lõike 1 kohaselt töötab amet välja Euroopa tasandi erakondade ja poliitiliste sihtasutuste registri standardse registriväljavõtte ning esitab selle igale füüsilisele ja juriidilisele isikule, kes seda taotleb.

93

Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste register osutab delegeeritud määruse 2015/2401 põhjenduse 4 kohaselt avalikku teenust, mida osutatakse läbipaistvuse, aruandekohustuse ja õiguskindluse edendamiseks ning amet peab registri pidamisel tagama nõuetekohase juurdepääsu registri teabele ja selle teabe nõuetekohase tõestamise.

94

Teiselt poolt tuleb tõdeda, et määruse nr 1141/2014 põhjendusest 33 nähtub, et läbipaistvuse huvides ning selleks, et tõhustada Euroopa tasandi erakondade kontrolli ja demokraatlikku vastutust, tuleks avaldada olulist avalikku huvi pakkuv teave, mis on eelkõige seotud nende erakondade põhikirjade, liikmesuse, raamatupidamise aastaaruannete, annetajate ja annetuste, toetuste ning liidu üldeelarvest saadud toetustega.

95

Vastavalt määruse nr 1141/2014 artikli 32 lõike 1 punktidele a ja d–f avaldab parlament selleks loodud veebisaidil oma eelarvevahendite käsutaja või ameti loal eeskätt kõigi registreeritud Euroopa tasandi erakondade põhikirjad; dokumendid, mis on esitatud osana nende registreerimistaotlusest; pärast kõik sellekohased teatatud muudatused; raamatupidamise aastaaruanded ja välisauditi aruanded, annetajate nimed ja nende annetused, millest Euroopa tasandi erakonnad on teatanud, ja toetused, millest Euroopa tasandi erakonnad on teatanud.

96

Eespool esitatud sätetest tuleneb, et Euroopa tasandi erakondi käsitleva teabe, eelkõige selle, mida peetakse olulist avalikku huvi pakkuvaks, peavad tegema üldsusele kättesaadavaks pädevad asutused, kelle hulka kuulub ka amet, et tagada üldsusele asjakohane juurdepääs sellele teabele.

97

Seevastu tuleb märkida, et määruses nr 1141/2014 ei ole Euroopa tasandi erakondadele ette nähtud mingit kohustust teha teave üldsusele kättesaadavaks. Nimelt on ainsad määruse nr 1141/2014 sätted, mis käsitlevad teabe avalikustamist Euroopa tasandi erakondade poolt, esiteks põhjendus 32 ja teiseks artikkel 31 „Kodanike teavitamine“, milles on ette nähtud, et Euroopa tasandi erakonnad võivad Euroopa Parlamendi valimistega seoses teavitada liidu kodanikke liikmesriikide erakondade ja kandidaatide ning asjaomaste Euroopa tasandi erakondade vahelisest seotusest. Lisaks asjaolule, et need sätted piiravad kodanikele mõeldud teabe ulatust eriliste asjaoludega, nimelt Euroopa Parlamendi valimiste raamistikuga ning Euroopa tasandi erakondade ja liikmesriikide erakondade ning nende kandidaatide vahelise seotuse konkreetse teemaga, näevad need sätted ette Euroopa tasandi erakondade võimaluse, mitte kohustuse kodanikke teavitada.

98

Kolmandana tuleb märkida, et muud liiki määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunktis vi mainitud rikkumised kui need, millele on viidatud eespool punktis 72, näevad ette karistused juhuks, kui Euroopa tasandi erakonnad ei täida pädevatele asutustele teabe esitamise nõudeid. Mis puudutab nimelt olukordi, kus „asjaomane Euroopa tasandi erakond või Euroopa tasandi poliitiline sihtasutus on mil iganes jätnud teabe tahtlikult esitamata“, siis piisab, kui meenutada, nagu on täpsustatud eespool punktis 97, et ükski määruse nr 1141/2014 säte ei nõua, et Euroopa tasandi erakonnad esitaksid üldsusele teavet, mistõttu karistust tahtliku teabe esitamata jätmise eest saab tõlgendada üksnes nii, et see hõlmab teavet, mida Euroopa tasandi erakonnad on kohustatud esitama järelevalveasutustele seoses kohustustega, mis neil on selle määruse alusel.

99

Mis puudutab olukordi, mil „[…] määrusega [nr 1141/2014] Euroopa Liidu üldeelarvest toetuse saaja auditeerimiseks või kontrollimiseks volitatud asutused tuvastavad raamatupidamise aastaaruannetes ebatäpsusi, mida […] rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaselt käsitatakse olulise andmete puudumise või väärkajastamisena“, siis piisab, kui märkida, et seda liiki rikkumiste eest karistatakse Euroopa tasandi erakondi, kui auditeerimiseks või kontrollimiseks volitatud asutused tuvastavad nende raamatupidamise aastaaruannetes ebatäpsusi.

100

Kõik see toetab määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi kontekstipõhist tõlgendamist, mille kohaselt on see säte kohaldatav olukordadele, kus Euroopa tasandi erakond esitab tahtlikult ebaõiget teavet pädevatele asutustele, mille hulka amet kuulub.

101

Kuigi amet väidab, et määruse nr 1141/2014 artikli 10 lõike 1 kohaselt peab ta oma kontrollivolituste alusel veenduma Euroopa tasandi erakonna talle otse antud vastuse usaldusväärsuses, siis piisab, kui märkida, et selles sättes on ette nähtud, et amet kontrollib korrapäraselt, kas registreeritud Euroopa tasandi erakonnad ja Euroopa tasandi poliitilised sihtasutused täidavad artiklis 3 sätestatud registreerimistingimusi ning artikli 4 lõike 1 punktides a ja b, d–f ning artikli 5 lõike 1 punktides a–e ja g esitatud sätteid juhtimise kohta. Viide viimati nimetatud sätetele kinnitab aga, et registreeritud Euroopa tasandi erakonnad peavad esitama ametile selle määruse kohaste kohustuste raames õiget teavet.

–

Teleoloogiline tõlgendus

102

Esimesena tuleb esiteks märkida, et määruse nr 1141/2014 põhjenduses 1 on viidatud ELL artikli 10 lõikele 4 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 12 lõikele 2, mille kohaselt aitavad Euroopa tasandi erakonnad kaasa euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele ja liidu kodanike tahte väljendamisele. Lisaks peaksid sama määruse põhjenduse 23 kohaselt liidu üldeelarvest piiratud vahendite eraldamise kriteeriumid kajastama „Euroopa tasandi erakondade eesmärki osaleda täiel määral liidu demokraatlikus elus ning saada aktiivseks osalejaks Euroopa esindusdemokraatias, et tõhusalt väljendada liidu kodanike vaateid, arvamusi ning poliitilist tahet“. Nendest kaalutlustest nähtub, et määruse nr 1141/2014 lõppeesmärk on tugevdada euroopalikku poliitilist teadvust ja Euroopa esindusdemokraatiat.

103

Teiseks tuleb märkida, et määruse nr 1141/2014 põhjenduses 24 viidatakse ideele suurendada Euroopa tasandi erakondade rahastamise läbipaistvust ja vältida rahastamiseeskirjade võimalikku rikkumist. Sama kehtib ka selle määruse põhjenduse 34 kohta, milles viidatakse „Euroopa tasandi erakondade […] rahastamise läbipaistvusega seotud õigustatud avaliku huvi“ ideele, ja sama määruse põhjenduse 38 kohta, milles viidatakse soovile tagada Euroopa tasandi erakondade rahastamise ja liikmesuse läbipaistvus. Määruse põhjenduses 33 on ette nähtud, et „[l]äbipaistvuse huvides […] tuleks avaldada olulist avalikku huvi pakkuv teave“. Sellest järeldub, et Euroopa tasandi erakondade läbipaistvuse tõhustamine on veel üks määruse nr 1141/2014 eesmärk.

104

Kolmandaks tuleb märkida, et määruse nr 1141/2014 põhjenduses 26 on esitatud idee suurendada „Euroopa tasandi erakondade […] usaldusväärsus[t] ja vastutus[t]“. Lisaks on selle määruse põhjenduses 33 viidatud Euroopa tasandi erakondade „demokraatlikule vastutusele“. Sellest tuleneb, et Euroopa tasandi erakondade vastutuse suurendamine kuulub samuti määrusega nr 1141/2014 taotletud eesmärkide hulka.

105

Teisena tuleb nentida, et määruse nr 1141/2014 põhjenduses 33 on seadusandja täpsustanud, et „[l]äbipaistvuse huvides ning selleks, et tõhustada Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste kontrolli ja demokraatlikku vastutust, tuleks avaldada olulist avalikku huvi pakkuv teave, mis on eelkõige seotud erakondade ja poliitiliste sihtasutuste põhikirjade, liikmeskonna, raamatupidamise aastaaruannete, annetajate ja annetuste, toetuste ning Euroopa Liidu üldeelarvest saadud toetustega, samuti teave, mis on seotud ameti ja Euroopa Parlamendi eelarvevahendite käsutaja otsustega, mis käsitlevad registreerimist, rahastamist ja karistusi“. Selles on samuti märgitud, et „[r]egulatiivse raamistiku loomine kõnealuse teabe avaliku kättesaadavuse tagamiseks on kõige tõhusam viis, kuidas edendada poliitiliste jõudude võrdseid tingimusi ja ausat konkurentsi ning toetada avatud, läbipaistvat ja demokraatlikku õigusloome- ning valimisprotsessi, tugevdades seeläbi kodanike ja valijate usaldust Euroopa esindusdemokraatia vastu ning tõkestades üldisemas plaanis korruptsiooni ja võimu kuritarvitamist“.

106

Nagu nähtub eespool punktist 95, avaldab parlament põhjenduses 33 nimetatud teabe määruse nr 1141/2014 artikli 32 lõike 1 kohaselt eelarvevahendite käsutaja või ameti loal selleks loodud veebisaidil.

107

Lisaks on määruse nr 1141/2014 põhjenduses 34 märgitud, et „[s]elliste annetuste avalikustamine, mis ületavad aastas 3000 eurot annetaja kohta, peaks võimaldama üldsuse tõhusat järelevalvet ja kontrolli annetajate ja Euroopa tasandi erakondade vahel valitsevate suhete üle“.

108

Eespool nimetatud põhjendustest ja sätetest nähtub, et määruse nr 1141/2014 vastuvõtmisega soovis seadusandja saavutada eespool punktides 102–104 nimetatud eesmärgid, kehtestades regulatiivse raamistiku, mille eesmärk on tagada, et pädevad asutused teevad üldsusele kättesaadavaks teabe Euroopa tasandi erakondade kohta, mida peetakse olulist avalikku huvi pakkuvaks, et võimaldada üldsusele sellele teabele asjakohane juurdepääs ja tõhus kontroll erakondade tegevuse üle.

109

Sellega seoses piisab, kui märkida, et nagu nähtub eespool punktist 105, nägi seadusandja määruse nr 1141/2014 põhjenduses 33 sõnaselgelt ette, et sellise regulatiivse raamistiku loomine on „kõige tõhusam viis, kuidas […] toetada avatud, läbipaistvat ja demokraatlikku õigusloome- ning valimisprotsessi, tugevdades seeläbi kodanike ja valijate usaldust Euroopa esindusdemokraatia vastu“.

110

Eeltoodud kaalutlused võimaldavad tõlgendada määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi teleoloogiliselt nii, et see säte on kohaldatav olukordadele, kus Euroopa tasandi erakond esitab tahtlikult ebaõiget teavet pädevatele asutustele eespool punktis 108 mainitud regulatiivses raamistikus.

111

Seda väidab ka amet ise oma kostja vastuse punktis 96, täpsustades, et määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi eesmärk on „tagada ameti suutlikkus täita oma kontrolliülesandeid ning avaldada eelkõige Euroopa tasandi erakondadelt saadud teabe põhjal üldsusele täpsed struktuurilised ja rahastamise andmed“.

112

Vastupidi sellele, mida väidab amet, ei ole selline tõlgendus vastuolus ei ELL artikli 10 lõikega 4 ega „kodanikele võlgnetava aususe eesmärgiga“, millele amet viitab. Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et esitades ametile õiget teavet selleks, et üldsusel oleks juurdepääs teabele, mida peetakse usaldusväärseks avalikku huvi pakkuvaks teabeks, aitavad Euroopa tasandi erakonnad kahtlemata kaasa euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele ja „kodanikele võlgnetavale aususe eesmärgile“, millele amet viitab.

113

Vastupidi ameti väidetele tagab selline tõlgendus pealegi määruse nr 1141/2014 soovitava toime. Nimelt on Euroopa tasandi erakondade karistamine ametile tahtlikult esitatud ebaõige teabe eest mõeldud selleks, et kutsuda neid erakondi üles esitama ametile õiget teavet, et üldsus saaks asjakohase juurdepääsu teabele, mida peetakse olulist avalikku huvi pakkuvaks.

114

Kui amet leiab, et talle edastatud teave ei kehti, kui see ei vasta teabele, mida Euroopa tasandi erakonnad esitavad üldsusele, siis piisab, kui sarnaselt ametiga märkida, et määruse nr 1141/2014 artikli 24 lõike 2 esimese lõigu kohaselt on tal kontrollivolitused ja et selle artikli lõike 4 kohaselt on Euroopa tasandi erakonnad kohustatud esitama talle kogu teabe, mis on vajalik kontrolli tegemiseks, mille eest ta on vastutav.

115

Samamoodi, kuivõrd amet väidab, et ei ole alust eeldada, et talle edastatud teave on „õigem“ kui üldsusele edastatud teave, siis tuleb märkida, et erinevalt üldsusele edastatud teabest on määrusega nr 1141/2014 kehtestatud kohustused seoses ametile esitatud teabega ning kahtluse korral on ameti käsutuses vajalikud vahendid, et tagada talle edastatud teabe õigsus.

116

Lisaks, mis puudutab ameti väiteid, et kodanikud kaotaksid igasuguse usalduse ameti vastu ja talle adresseeritud teatiste mõte satuks kahtluse alla juhul, kui edastatakse teavet, mille sisu erineb Euroopa tasandi erakondade avaldatud teabest, siis piisab, kui meenutada, et nagu on täpsustatud eespool punktis 109, nägi seadusandja määruse nr 1141/2014 põhjenduses 33 sõnaselgelt ette, et sellise regulatiivse raamistiku loomine Euroopa tasandi erakondadega seotud olulist avalikku huvi pakkuva teabe avaliku kättesaadavuse tagamiseks pädevate asutuste poolt on „kõige tõhusam viis, kuidas […] toetada avatud, läbipaistvat ja demokraatlikku õigusloome- ning valimisprotsessi, tugevdades seeläbi kodanike ja valijate usaldust Euroopa esindusdemokraatia vastu“. Seega on määruses nr 1141/2014 ette nähtud regulatiivses raamistikus juba arvesse võetud ameti väljendatud muret sellel teemal.

117

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb määruse 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi osas, milles see puudutab olukordi, kus asjaomane Euroopa tasandi erakond on mil iganes tahtlikult esitanud ebaõiget teavet, tõlgendada nii, et see on kohaldatav olukordadele, kus Euroopa tasandi erakond esitab sellest määrusest tulenevate kohustuste raames tahtlikult ebaõiget teavet pädevatele asutustele, mille hulka amet kuulub.

118

Analüüsi jätkamine on asjakohane ja nüüd tuleb uurida selle sätte kohaldamist käesolevas asjas.

ii)

Käesolevas asjas määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi kohaldamine

119

Nagu nähtub eespool punktist 66, määras amet hagejale määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel rahalise karistuse põhjendusel, et viimane oli sotsiaalmeediasse jätnud alles ebatäpsed kirjutised, milles kõnealust juhatuse liiget esitleti tema praeguse juhatuse liikmena, olles teadlik nende ebatäpsusest.

120

Ent ühelt poolt tuleb tõdeda, et nagu nähtub eespool punktist 117, on määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkt vi kohaldatav olukordadele, kus Euroopa tasandi erakond esitab ametile tahtlikult ebaõiget teavet talle sellest määrusest tulenevate kohustuste raames.

121

Teiselt poolt, nagu nähtub määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi sõnastusest, on see säte kohaldatav olukordadele, kus Euroopa tasandi erakond „esitab“ tahtlikult ebaõiget teavet. Tegusõnal „alles jätma“, mis tavakeele harilikus tähenduses tähendab „jätma“, „püsivalt säilitama“ või „muutmata jätma“, ei ole aga sama ulatust kui tegusõnal „esitama“, mis viitab – nagu on täpsustatud eespool punktis 75 – eelkõige ideele, et esitletakse, edastatakse või avaldatakse nõutud teavet.

122

Sellest järeldub, et määrates hagejale määruse nr 1141/2014 artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel rahalise karistuse põhjusel, et hageja oli sotsiaalmeediasse alles jätnud kirjutised, milles mainiti kõnealust endist juhatuse liiget kui tema praegust juhatuse liiget, olles teadlik nende ebatäpsusest, rikkus amet õigusnormi, mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

123

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida muid kuuenda ja üheteistkümnenda väite raames esitatud argumente ja hageja teisi väiteid.

2.

Kahju hüvitamise nõue

124

Hageja palub mõista ametilt välja hüvitis talle väidetavalt tekitatud kahju eest. Ta toob esile kahte liiki kahju, mille suuruseks ta hindab 55 000 eurot.

125

Amet ei nõustu hageja argumentidega.

126

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kahju hüvitamise hagi on iseseisev õiguskaitsevahend, mille eesmärk ei ole konkreetse meetme tühistamine, vaid institutsiooni tekitatud kahju hüvitamine (vt selle kohta 2. detsembri 1971. aasta kohtuotsus Zuckerfabrik Schöppenstedt vs. nõukogu, 5/71, EU:C:1971:116, punkt 3).

127

Nimelt on ELTL artikli 340 teises lõigus sätestatud, et lepinguvälise vastutuse korral heastab liit kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

128

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise ja tekitatud kahju hüvitamise õiguse kasutamise eelduseks ELTL artikli 340 teise lõigu alusel on see, et samal ajal on täidetud teatud tingimused: institutsioonidele ette heidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

129

Mis puudutab kõigepealt asjaomasele institutsioonile või organile ette heidetava õigusvastase tegevusega seotud tingimust, siis on kohtupraktika kohaselt nõutav, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Et kindlaks teha, kas on täidetud nõue, mille kohaselt peab rikkumine olema piisavalt selge, on otsustav kriteerium asjaolu, et asjasse puutuv liidu institutsioon või organ on ilmselgelt ja oluliselt ületanud oma kaalutlusõiguse piire. Kui institutsioonil või organil on üksnes märkimisväärselt piiratud või olematu kaalutlusruum, võib liidu õiguse vähimgi rikkumine olla küllaldane, et tuvastada piisavalt selge rikkumise (vt 8. novembri 2017. aasta kohtuotsus De Nicola vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑99/16, ei avaldata, EU:T:2017:790, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

130

Mis seejärel puudutab kahju tekkimisega seotud tingimust, siis on liit vastutav ainult juhul, kui hagejal on tõepoolest tekkinud „tegelik ja kindel kahju“. Järelikult on hagejal kohustus esitada liidu kohtule tõendid sellise kahju olemasolu ja ulatuse kohta (vt 8. novembri 2017. aasta kohtuotsus De Nicola vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑99/16, ei avaldata, EU:T:2017:790, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

131

Mis lõpuks puudutab väidetava tegevuse ja väidetavalt tekkinud kahju vahelist põhjuslikku seost puudutavat tingimust, siis peab kahju tulenema etteheidetavast tegevusest piisavalt otseselt, st tegevus peab olema kahju tekkimise määrav põhjus, ent samas ei esine kohustust heastada kõiki, isegi kaudselt ebaseaduslikust olukorrast tulenevaid kahjustavaid tagajärgi. Hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu etteheidetava tegevuse ja väidetava kahju vahel (vt 8. novembri 2017. aasta kohtuotsus De Nicola vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑99/16, ei avaldata, EU:T:2017:790, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

132

Kuna liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise üks kolmest tingimusest ei ole täidetud, tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida, kas ülejäänud kaks tingimust on täidetud. Lisaks ei pea liidu kohus neid tingimusi uurima kindlaksmääratud järjekorras (vt 8. novembri 2017. aasta kohtuotsus De Nicola vs. Euroopa Liidu Kohus, T‑99/16, ei avaldata, EU:T:2017:790, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

133

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb analüüsida hageja kahju hüvitamise nõudeid.

a)

Varaline kahju

134

Hageja märgib, et kuna talle määrati rahaline karistus summas, mis moodustab 5% tema aastaeelarvest, pidi ta oma eelarve vähenemise korvama muude vahenditega. Lisaks kandis ta selleks, et tagada oma kaitse, kulusid, mis olid seotud eelkõige advokaatide ja oma töötajate kaasamisega, ülesannete jaoks, mis ei olnud esialgu ette nähtud. Ta hindab varalise kahju suuruseks 25 000 eurot.

135

Amet ei nõustu hageja argumentidega.

136

Mis esimesena puudutab hageja väidet, et ta pidi kandma advokaadikulusid, siis piisab, kui märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selliseid poolte poolt kohtumenetluses kasutamise eesmärgil tehtud kulutusi ei saa iseenesest käsitada kohtukuludest eraldiseisva kahjuna (10. juuni 1999. aasta kohtuotsus komisjon vs. Montorio, C‑334/97, EU:C:1999:290, punkt 54, ja 14. septembri 2005. aasta kohtumäärus Ehcon vs. komisjon, T‑140/04, EU:T:2005:321, punkt 79; vt selle kohta ka 8. novembri 2011. aasta kohtuotsus Idromacchine jt vs. komisjon, T‑88/09, EU:T:2011:641, punkt 98). Seega tuleb asjaomane nõue rahuldamata jätta.

137

Mis teisena puudutab hageja väidet, et ta pidi kaasama oma töötajad ülesannete täitmisse, mida ei olnud esialgu ette nähtud, et tagada kiiresti oma kaitse, siis tuleb meenutada, et Üldkohus on juba otsustanud, et kui kohtueelses menetluses kantud kulusid käsitada hüvitatava kahjuna kahju hüvitamise hagi menetluses, oleks see vastuolus selles staadiumis tekkinud kulude mitte hüvitamisele kuuluva laadiga (vt 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus CE vs. Regioonide Komitee, T‑355/19, ei avaldata, EU:T:2021:369, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii on see ka kulude puhul, mida hageja väidetavalt kandis oma töötajate kaasamise tõttu enda kaitse tagamiseks. Järelikult tuleb see nõue samuti rahuldamata jätta.

138

Mis kolmandana puudutab asjaolu, et hageja „pidi oma eelarve vähenemise korvama muude vahenditega“, siis tuleb tõdeda, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit nende andmete tõelevastavuse ja olulisuse kohta, mis moodustavad talle väidetavalt tekitatud kahju. Eespool punktis 130 viidatud kohtupraktika kohaselt aga on hageja kohustus esitada liidu kohtule tõendid kahju olemasolu ja ulatuse kohta. Seega ei saa ka sellist nõuet rahuldada.

139

Seega tuleb hageja kahju hüvitamise nõue varalise kahju osas rahuldamata jätta.

b)

Mittevaraline kahju

140

Hageja väidab, et talle tekitati mittevaralist kahju, kuna ta oli sunnitud oma eelarve vähenemise tõttu vähendama oma kommunikatsiooni- ja kampaaniategevust. Lisaks süvendas seda kahju tema kuvandi kahjustamine vaidlustatud otsuse avaldamise tulemusel. Ta hindab mittevaralise kahju suuruseks 30 000 eurot.

141

Amet ei nõustu hageja argumentidega.

142

Mis esiteks puudutab asjaolu, et hageja oli sunnitud oma eelarve vähenemise tõttu vähendama oma kommunikatsiooni- ja kampaaniategevust, siis tuleb märkida, et kuigi kohtupraktika kohaselt ei ole tõendite või taotluse nende tõendite kogumiseks esitamine tingimata mittevaralise kahju tuvastamise tingimuseks, peab hageja vähemalt tõendama, et asjaomasele institutsioonile ette heidetav käitumine võis talle sellist kahju tekitada (vt 16. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑297/12, ei avaldata, EU:T:2014:888, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 28. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus BAI vs. komisjon, T‑230/95, EU:T:1999:11, punkt 39).

143

Käesolevas asjas ei too hageja aga välja ühtegi objektiivset asjaolu, mis võiks põhjendada eespool punktis 140 mainitud väidet, ega esita ühtegi tõendit oma kommunikatsiooni- ja kampaaniategevuse vähenemise kohta, mis võimaldaks tõendada väidetava mittevaralise kahju olemasolu.

144

Teiseks, mis puudutab kuvandile tekitatud kahju, siis tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt võib mittevaralise kahju juriidilise isiku suhtes üldiselt hüvitada (vt selle kohta 28. jaanuari 1999. aasta kohtuotsus BAI vs. komisjon, T‑230/95, EU:T:1999:11, punkt 37, ja 15. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Camar vs. komisjon, T‑457/04 ja T‑223/05, ei avaldata, EU:T:2008:439, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika) ning et selline kahju võib seisneda selle isiku kuvandi või maine kahjustamises (vt selle kohta 9. juuli 1999. aasta kohtuotsus New Europe Consulting ja Brown vs. komisjon, T‑231/97, EU:T:1999:146, punktid 53 ja 69; 8. novembri 2011. aasta kohtuotsus Idromacchine jt vs. komisjon, T‑88/09, EU:T:2011:641, punktid 70–76, ja 25. novembri 2014. aasta kohtuotsus Safa Nicu Sepahan vs. nõukogu, T‑384/11, EU:T:2014:986, punktid 80–85).

145

Samuti olgu meenutatud, et kuigi õigusvastase akti tühistamine võib ise kujutada endast sobivat ja üldjuhul piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see akt võis põhjustada, ei ole see nii, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik selle tühistamisega täielikult hüvitada (vt 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus Bodson jt vs. EIP, T‑504/16 ja T‑505/16, EU:T:2017:603, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika).

146

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et hageja piirdub väitega, et „amet teatas vaidlustatud otsusest ulatuslikult oma kommunikatsioonivahenditega“, kuid ta ei esita ühtegi tõendit, mis võiks tõendada, et see teatis mõjutas tema suhtes kolmandate isikute või üksuste käitumist. Seega ei ilmne, et see teatis oleks äratanud rohkem tähelepanu kui hilisem järeldus, et vaidlustatud otsus on õigusvastane. Seega ei ole hageja tõendanud mittevaralise kahju olemasolu, mis on vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev.

147

Sellest järeldub, et hageja kahju hüvitamise nõue osas, milles see puudutab mittevaralist kahju, tuleb samuti rahuldamata jätta.

148

Kõike eeltoodut arvestades tuleb hageja kahju hüvitamise nõuded jätta rahuldamata.

Kohtukulud

149

Kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

150

Kuna käesolevas asjas rahuldati hageja nõue tühistada vaidlustatud otsus, samas kui tema nõue liidu lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks jäeti rahuldamata, siis tuleb hageja ja ameti kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, jätta nende endi kanda.

151

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seetõttu tuleb parlamendi, nõukogu ja komisjoni kohtukulud jätta nende endi kanda.

1.

Tühistada Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste ameti 25. oktoobri 2023. aasta otsus, millega viimane määras Patriotes.eu‑le, endisele Identité et Démocratie Partile (ID Parti) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määruse (EL, Euratom) nr 1141/2014, mis käsitleb Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste põhikirja ning rahastamist, artikli 27 lõike 2 punkti a alapunkti vi alusel rahalise karistuse.

2.

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.

Jätta Patriotes.eu ning Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste ameti kohtukulud nende endi kanda, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud.

4.

Jätta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.