KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE Nõukogu 18. juuli 2005. aasta direktiivi 2005/47/EÜ (Euroopa Raudteede Ühenduse (CER) ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) vahelise raudteesektoris piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate töötajate töötingimuste mõningaid aspekte käsitleva kokkuleppe kohta) rakendamine liikmesriikides /* COM/2012/0627 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA
NÕUKOGULE Nõukogu
18. juuli 2005. aasta direktiivi 2005/47/EÜ (Euroopa Raudteede Ühenduse (CER)
ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) vahelise raudteesektoris
piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate töötajate töötingimuste
mõningaid aspekte käsitleva kokkuleppe kohta) rakendamine liikmesriikides SISUKORD 1........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 3 1.1........ Direktiiv......................................................................................................................... 3 1.2........ Direktiivi formaalne ülevõtmine........................................................................................ 3 1.3........ Direktiivi täitmise kontrollimine ja
hindamine.................................................................... 4 2........... Direktiivile lisatud lepingu
reguleerimisala ja eesmärk........................................................ 4 3........... Kokkuleppe peamised rakendussätted,
mis on direktiivile lisatud...................................... 5 3.1........ Klausel 3. Igapäevane puhkeaeg
elukohas....................................................................... 5 3.2........ Klausel 4. Igapäevane puhkeaeg
väljaspool elukohta....................................................... 5 3.3........ Klausel 5. Puhkepausid................................................................................................... 6 3.4........ Klausel 6. Iganädalane puhkeaeg.................................................................................... 8 3.5........ Klausel 7. Juhtimisaeg..................................................................................................... 8 3.6........ Klausel 8. Kontrollimine.................................................................................................. 9 4........... Direktiivi sätete tegeliku mõju
hindamine.......................................................................... 9 4.1........ Ühtse Euroopa raudteepiirkonna
loomise suunas – piiriüleste koostalitlusteenuste tähtsus.. 9 4.2........ Koostalituslike piiriüleste
raudtee-teenuste mõju töötajate liikuvusele.............................. 10 4.3........ Direktiivi sotsiaalne mõju............................................................................................... 13 4.4........ Direktiivi majanduslik mõju........................................................................................... 14 4.5........ Järeldused direktiivi mõju kohta.................................................................................... 14 5........... Võimaliku administratiivse halduskoormuse
hindamine.................................................... 15 6........... Käesoleva aruandega seotud
küsimused, mida liikmesriigid ja tööturu osapooled konsultatsiooni ajal
tõstatasid 15 7........... Kokkuvõte................................................................................................................... 16 1. Sissejuhatus 1.1. Direktiiv Nõukogu võttis 18.
juulil 2005 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 alusel vastu (endine EÜ
asutamislepingu artikkel 139) direktiivi 2005/47/EU Euroopa Raudteede Ühenduse
(CER) ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) vahelise
raudteesektoris piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate
töötajate töötingimuste mõningaid aspekte käsitleva kokkuleppe kohta (edaspidi
„direktiiv”)[1],
milles on sätestatud, et
„Artikkel 155 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 139) 1. Kui tööturu osapooled soovivad, võib nendevaheline dialoog liidu
tasandil tuua kaasa lepingusuhted, kaasa arvatud kokkulepete sõlmimine. 2. Liidu tasandil sõlmitud kokkuleppeid rakendatakse tööturu osapoolte ja
liikmesriikide kehtivate menetluste või tavade kohaselt, artiklis 153
käsitletud küsimustes aga allakirjutanute ühisel taotlusel nõukogu otsusega
komisjoni ettepaneku põhjal. Sellest
teavitatakse Euroopa Parlamenti. Nõukogu teeb otsuse ühehäälselt, kui
asjaomases kokkuleppes on üks või mitu sätet, mis käsitlevad valdkondi, mille
puhul on artikli 153 lõike 2 alusel nõutav ühehäälsus.” Kuna mõistet „otsus” kasutatakse lepingu artiklis 155 selle üldises
tähenduses, et õigusakti saaks valida kooskõlas lepingu artikliga 288, on
komisjonil õigus esitada nõukogule ettepanek, milline kolmest siduvast
õigusaktist (määrus, direktiiv või otsus) on kõige asjakohasem. Kõnealusel
juhul, võttes arvesse tööturu osapoolte kokkuleppe liiki ja sisu, jõudis
komisjon järeldusele, et sobivaim õigusakt on nõukogu direktiiv ning et seda on
parim kohaldada kaudselt sätete kaudu, mille liikmesriigid või tööturu
osapooled võtavad üle liikmesriigi siseriiklikku õigusesse. Tõepoolest,
kõnealuse direktiiviga rakendatakse 27. jaanuaril 2004 Euroopa Raudteede
Ühenduse (CER) ja Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) vahel
sõlmitud piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate töötajate
töötingimuste mõningaid aspekte käsitleva kokkuleppe kohta. 1.2. Direktiivi
formaalne ülevõtmine Liikmesriigid
olid pärast tööturu osapooltega konsulteerimist kohustatud direktiivi üle võtma
hiljemalt 27. juulil 2008 või tagama, et tööturu osapooled on hiljemalt selleks
kuupäevaks võtnud vastu vajalikud sätted sõlmitud kokkuleppega (artikkel 5). Direktiivi on üle võtnud kõik liikmesriigid, v.a liikmesriigid, kus
puudub raudteesektor (Malta ja Küpros) või piiriülene raudteeteenus teiste ELi
liikmesriikidega (Soome). Kahel juhul toimus ülevõtmine väga hilja ja vaid
pärast seda, kui komisjon oli algatanud rikkumismenetluse (rikkumismenetlused
C-291/10 ja C-305/10). Kõik liikmesriigid, v.a Leedu, konsulteerisid ülevõtmise käigus tööturu
osapooltega.
Vaatamata sellele mõjutasid Leedu tööturu osapooled direktiivi ülevõtmist, sest
pärast direktiivi rakendamist uuendati kollektiivlepingut. Ülevõtmise sisu ja direktiivile vastavuse kohta on 2. ja 3. jaos
olukorra kirjeldus klauslite kaupa. Komisjon kavatseb võtta vajalikke meetmeid
seal tuvastatud küsimuste ja probleemide lahendamiseks. 1.3. Direktiivi
täitmise kontrollimine ja hindamine Selleks, et kontrollida kokkuleppe
majanduslikku ja sotsiaalset mõju ning eelkõige selle klauslit 4, kohustus
komisjon esitama nõukogule aruande. Seda tegi ta 15. detsembril 2008 oma
teatises nõukogule „Tööturu osapoolte vahel 27. jaanuaril 2004 sõlmitud ja
direktiivile 2005/47/EÜ lisatud kokkuleppe (raudteesektoris piiriüleseid
koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate töötajate töötingimuste teatavate
aspektide kohta) majanduslik ja sotsiaalne mõju”[2]. Direktiivi artiklis 3 on sätestatud, et pärast
tööturu osapooltega Euroopa tasandil konsulteerimist esitab komisjon Euroopa
Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta
raudteesektori arengu kontekstis. Aruande varuabinõuna algatas komisjon uuringu
direktiivi rakendamise kohta. Tööturu osapooltega tehti tihedat koostööd ja
nendega konsulteeriti uuringutulemuste suhtes. 2. Direktiivile
lisatud lepingu reguleerimisala ja eesmärk Klausel 1. Reguleerimisala Käesolevat kokkulepet kohaldatakse liikuvate
raudteetöötajate suhtes, kes töötavad piiriülestes koostalitlusteenistustes,
mida juhivad raudtee-ettevõtted. Kohaliku ja piirkondliku piiriülese
reisijateveo ning piiriülese kaubaveo suhtes, mis ei ulatu piirist kaugemale
kui 15 kilomeetrit, ning käesoleva kokkuleppe lisas loetletud ametlike
piirijaamade liikluse suhtes ei ole käesoleva kokkuleppe kohaldamine
kohustuslik. Käesolev kokkulepe ei ole kohustuslik ka
rongide jaoks nende piiriüleste marsruutide puhul, mis algavad ja lõpevad sama
liikmesriigi infrastruktuuris ja kasutavad teise liikmesriigi infrastruktuuri
seal peatumata (mida võib seega lugeda riigisiseseks transporditoiminguks). Piiriüleseid koostalitlusteenuseid
osutavate liikuvate töötajate puhul ei kohaldata direktiivi 93/104/EÜ nende
aspektide suhtes, mille kohta käesolev kokkulepe sisaldab täpsemaid sätteid.
Viies liikmesriigis (Eestis, Lätis, Sloveenias, Taanis ja
Kreekas) kohaldatakse õigusakte (v.a klausel 5) vaid vedurijuhtide suhtes.
Teistes liikmesriikides kohaldatakse õigusakte lisaks vedurijuhtidele ka kogu
rahvusvahelise rongimeeskonna suhtes (kõikide liikmesriikide õigusaktid ei
lasku üksikasjadesse). Ükski liikmesriik pole sätestanud eritingimusi
korraga nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil töötavate inimeste
suhtes. Liikmesriikide kasutatud valikulise
väljaarvamise võimalus Viisteist liikmesriiki ei kasutanud
võimalust kohaldada direktiivi kohaliku ja piirkondliku piiriülese reisijateveo
ning piiriülese kaubaveo suhtes, mis ei ulatu piirist kaugemale kui 15 kilomeetrit.
Kümme liikmesriiki (Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Itaalia, Slovakkia,
Austria, Luksemburg, Taani, Prantsusmaa ja Hispaania) kasutasid nimetatud
võimalust oma siseriiklikes õigusaktides ning kasutasid kokkuleppe sõnastust
(klausel 1, teine lõik). Kaks liikmesriiki (Leedu ja Kreeka) kasutasid
nimetatud võimalust ning sõnastasid selle ise. Viimasel juhul kehtib kokkulepe
kogu piiriülese transpordi, sh lühimaaveo suhtes. Viisteist liikmesriiki ei kasutanud võimalust kohaldada direktiivi
piiriülese samas liikmesriigis peatuva ja algava ja veo suhtes. Kaheksa
liikmesriiki (Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Slovakkia, Austria, Taani, Rootsi
ja Hispaania) kasutasid nimetatud võimalust võttes üle ELi direktiivi
sõnastuse. Kolm liikmesriiki (Leedu, Kreeka ja Portugal) kasutasid seda
võimalust ja kasutasid oma sõnastust. 3. Kokkuleppe
peamised rakendussätted, mis on direktiivile lisatud 3.1. Klausel
3. Igapäevane puhkeaeg elukohas Klausli 3 kohaselt peab igapäevase elukohas
veedetud puhkeaja kestus olema tavaliselt vähemalt 12 järjestikust tundi iga 24-tunnise
ajavahemiku kohta. Kokkuleppe kohaselt võib puhkeaega vähendada kuni 9 tunnini,
kuid seda võib teha vaid kord iga 7-päevase ajavahemiku kohta. Lühendatud
igapäevast puhkeaega ei tohi ajastada kahe elukohast eemal veedetava puhkepausi
vahele ja tunnid, mille võrra puhkust lühendati, tuleb lisada järgmisele
elukohas veedetavale puhkeajale. Igapäevast puhkeaega elukohas puudutavate
nõuete ülevõtmine Kakskümmend üks
liikmesriiki kohaldavad sätet puhkeaja kestuse (12 järjestikust tundi iga 24-tunnise
ajavahemiku kohta) kohta. Belgias, Luksemburgis ja Prantsusmaal seda ei
kohaldata; igapäevase puhkeaja pikkus elukohas on neis liikmesriikides
tavaliselt 14 järjestikust tundi. Ka Poolas kohaldatakse teistsugust
klauslit, kuid minimaalne puhkeaeg elukohas on samuti 12 tundi. Kõik
liikmesriigid, v.a Läti, Poola, Sloveenia ja Slovakkia, on oma õigusaktidega
võimaldanud igapäevast puhkeaega iga seitsmepäevase ajavahemiku järel
lühendada. Läti, Poola ja Sloveenia õigusaktid seda ei võimalda. Slovakkia näeb
ette võimaluse igapäevast puhkeaega elukohas lühendada „ilmsetel
objektiivsetel-tehnilistel või organisatsioonilistel põhjustel”. Seega sellises
olukorras direktiivi eeskirju ei järgita ja puhkeaega võib lühendada rohkem kui
korra nädalas. Kõik
liikmesriigid, v.a Läti ja Poola, on oma õigusaktidesse inkorporeerinud
piirangud lühendatud puhkeaja kohta. Läti raudteetöötajad ei reisi piirist üle 110
km kaugemale, mis tähendab, et nad saavad samal päeval koju tagasi tulla. Poola
kõnealust piirangut üle ei võtnud, sest sellega ei jäeta võimalust igapäevast
puhkeaega lühendada. Kaheteistkümnes
liikmesriigis (Tšehhi Vabariigis, Bulgaarias, Eestis, Ungaris, Leedus,
Rumeenias, Austrias, Saksamaal, Madalmaades, Ühendkuningriigis, Rootsis ja
Hispaanias) ei ole piiriüleste töötajate suhtes kohaldatavad igapäevast
puhkeaega puudutavad eeskirjad samad, mida kohaldatakse muu raudteesektoris
töötava personali suhtes. Enamikus riikides, kus eristatakse riigisiseseid ja
rahvusvahelisi töötajaid, kehtivad riigisiseste töötajate kohta üldised tööaja
eeskirjad. Näiteks mõnes riigis (Madalmaades ja Ühendkuningriigis) ei
eksisteeri eriõigust puhkeaja kohta elukohas. Mujal ei erine piiriüleste
töötajate suhtes kohaldatavad eeskirjad teiste raudteesektori töötajate suhtes
kohaldatavaist eeskirjust. 3.2. Klausel
4. Igapäevane puhkeaeg väljaspool elukohta Kui raudtee-ettevõtte või riikliku taseme
tööturu osapooled ei ole sõlminud kokkulepet teise väljaspool elukohta
veedetava puhkeaja kohta (hüvitisega), peab igapäevase väljaspool elukohta
veedetud puhkeaja kestus klausli 4 kohaselt olema vähemalt 8 järjestikust tundi
24‑tunnise ajavahemiku jooksul ning sellele peab järgnema igapäevane
puhkeaeg elukohas. Kõnealuse klausli tekst hõlmab joonealust märkust,
mille kohaselt vaadatakse küsimus Euroopa tasandil uuesti läbi kaks aastat
pärast kokkuleppe sõlmimist. Siiani pole need läbirääkimised vilja kandnud. Lisaks soovitatakse klauslis pöörata
tähelepanu väljaspool elukohta puhkeaega veetva töötaja majutuskoha mugavusele. Väljaspool elukohta veedetava igapäevase
puhkeaja nõuete ülevõtmine Kõik direktiivi üle võtnud riigid, v.a Läti,
Poola, Luksemburg ja Sloveenia, on oma siseriiklikes õigusaktides vastu võtnud
eeskirjad väljaspool elukohta veedetava igapäevase puhkeaja kohta. Kuna Lätis
puuduvad üle 110 km pikkused rahvusvahelised marsruudid (ühel suunal), ei näi
puhkus väljaspool elukohta vajalik olevat. Sloveenia ja Luksemburg on
kehtestanud eeskirja, mille kohaselt peab igapäevasele väljaspool elukohta
veedetud puhkusele järgnema elukohas veedetud puhkus, kuid nende puhkuste
pikkust puudutavad eeskirjad on erinevad. Sloveenias peab kahe vahetuse
vaheline puhkus olema vahetusest kaks korda pikem. Seega kuuetunnisele
vahetusele peab järgnema kaheteistkümne tunni pikkune puhkus. Poola ei ole
kehtestanud konkreetseid eeskirju väljaspool elukohta veedetud puhkuse kohta.
Luksemburgis kohaldatakse maksimaalse väljaspool elukohta veedetud aja
kohta järgmisi piiranguid: - Kakskümmend kaheksa tundi, kui puhkus kestab üheksa tundi, - Kakskümmend üheksa tundi, kui puhkus kestab kümme tundi, - Kolmkümmend tundi, kui puhkus kestab vähemalt üksteist tundi. Kui mistahes põhjusel ei saa kohaldada kahekümne kaheksa, kahekümne
üheksa või kolmekümnetunnist piirangut, saab töötaja hüvitist, mis on võrdeline
lisaaja pikkusega. Vaid kaheksas liikmesriigis on arutatud võimalust, et tööturu osapooled
lepiks kokku teise väljaspool elukohta veedetava puhkuse suhtes: Saksamaal,
Ungaris, Rumeenias, Sloveenia, Madalmaades, Prantsusmaal, Itaalias ja
Portugalis. Arutelu on toimunud raudtee-ettevõtete tasemel (v.a Sloveenias).
Saksamaal on teada antud vaid ühest turgu valitseva ettevõtte tütarettevõtet
puudutavast kokkuleppest. Itaalias, Prantsusmaal ja Madalmaades pole turgu
valitsevate ettevõtetega kokkuleppeid sõlmitud. Sloveenias on riiklikul tasemel
kokkuleppele jõutud. Näib, et kokkulepped väljaspool elukohta veedetud puhkuse
kompenseerimist puudutavate eeskirjade kohta on vaid kuues riigis (Ungaris,
Rumeenias, Sloveenias, Luksemburgis, Prantsusmaal ja Itaalias). Vaid üheksas riigis on õigusaktidega kehtestatud väljaspool elukohta
puhkeaega veetva töötaja majutuskoha mugavus (Ungaris, Leedus, Rumeenias,
Sloveenias, Belgias, Rootsis, Itaalias ja Hispaanias). Taani on kehtestanud
sellekohased kollektiivlepingud. Teatavates riikides (Tšehhi Vabariigis, Eestis, Ungaris, Leedus,
Rumeenias, Austrias, Belgias, Saksamaal, Madalmaades, Ühendkuningriigis ja
Rootsis) erinevad piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate
raudteetöötajate suhtes kohaldatavad eeskirjad, mis puudutavad väljaspool
elukohta veedetavat igapäevast puhkust, riigisiseselt töötavate
raudteetöötajate suhtes kohaldatavatest eeskirjadest. Oluline
on „elukoha” mõiste. Kokkuleppele allakirjutanud arutasid kõnealust punkti,
sest läbirääkimiste aluseks oli prantsuskeelne tekst, milles kasutatakse
mõistet „liikuva töötaja tavapärane elukoht” (résidence normale du personnel
mobile). 10. juuni 2009. aasta ühiskirjas selgitasid nad, et väljendi
„liikuva töötaja tavapärane elukoht” prantsuskeelne tähendus ei ole
raudteesektoris seotud asjaomase töötaja kodu/alalise elukohaga, vaid tema
töökohaga (kodudepooga/töökohaga)”. Saksamaal pole „elukoht” seega eeskirjade
kohaselt võrdsustatud asjaomase töötaja isikliku elukohaga, vaid kohaga, kus
töötaja paikneb oma tööandja suhtes (‘Dienstort’). 3.3. Klausel
5. Puhkepausid Puhkepause käsitlevates sätetes tehakse vahet
vedurijuhil ja muul rongipersonalil. –
Juhul, kui pole teist vedurijuhti, on
vedurijuhtidel üle 8-tunnise tööaja korral õigus vähemalt 45 minuti pikkusele
puhkepausile ning 6–8 tunniste tööpäevade korral vähemalt 30 minuti pikkusele
pausile. Tööpäeva jooksul tuleb osa puhkepausist võtta kolmanda ja kuuenda
töötunni vahel. Teise vedurijuhi olemasolul tuleb kõnealust puhkepausi seevastu
reguleerida liikmesriigi tasemel. –
Muul rongipersonalil peab üle 6-tunnise tööpäeva
kohta olema vähemalt 30‑minutiline puhkepaus. Puhkepausi nõuete ülevõtmine Kahe vedurijuhi olemasolul on erandit
kasutatud 14 riigis, kuid Tšehhi Vabariigis, Bulgaarias, Taanis, Ungaris,
Slovakkias, Austrias, Belgias, Iirimaal, Luksemburgis ega Rootsis nähtavasti
mitte. Tundub, et vaid Ühendkuningriik, Läti, Poola
ja Tšehhi Vabariik pole nõuete ülevõtmisel kasutanud klausli sõnastust. Lätis on rahvusvahelistel koostalitlusteenuseid
osutavatel rongidel kaks vedurijuhti. Seega pole vaja kohaldada eeskirju
puhkepauside kohta. Siinkohal lähtub Tšehhi Vabariik oma riiklikust
tööajaseadusest. Siiski on valitsuse määrusega[3], millega
direktiiv üle võeti, kehtestatud puhkepaus üksi üle kuue tunni töötavatele
raudteetöötajatele, ehkki puhkepausi kestus ei ole kindlaks määratud. Poola ei
ole nimetatud klauslit üldse üle võtnud. Ühendkuningriik on rahvusvaheliste
teenuste puhul kehtestanud puhkepauside kohta teistsuguse eeskirja: „Mitte
vähem kui 30 minutit, kui üheainsa vedurijuhi tööaeg kestab vähemalt 6 tundi,
sh rongide hilinemine ja ajagraafikust tulenevad nõuded, kuid on aja ja kestuse
poolest „töötaja tõhusaks väljapuhkamiseks” piisavad, nagu sätestatud eeskirja
punktis 4. Teistel [ühe liikmesriigi piires töötavatel] vedurijuhtidel, kelle
tööaeg kestab üle 6 tunni, on õigus 20 minuti pikkusele puhkepausile, sellega
võrdväärse pikkusega puhkeajaga hüvitamisele või nimetatud võimaluse puudumisel
muudele töötervishoiu- ja tööohutusmeetmetele.” Ühendkuningriigis puudub
eeskiri, millega kehtestataks üle 8-tunnise tööaja korral vähemalt 45 minuti
pikkune puhkepaus. Taanis on see nõue kehtestatud
kollektiivlepingute kaudu. Kaheksas riigis (Tšehhi Vabariigis, Taanis,
Ungaris, Poolas, Austrias, Madalmaades, Kreekas ja Portugalis) ei ole rongide
hilinemise korral võimalik puhkepause kohandada. Kuna Lätis on kaks
vedurijuhti, kõnealune eeskiri ei kehti. Prantsusmaal käsitletakse seda
küsimust teisiti, sõltuvalt kehtivast süsteemist: turgu valitseva ettevõtte
puhul ei ole puhkepause rongide hilinemise tõttu võimalik muuta, samas teisi
raudtee-ettevõtjaid reguleeriv õigus võimaldab puhkepauside kohandamist. Kuusteist liikmesriiki on puhkepauside
ajastust käsitlevad sätted sõna-sõnalt üle võtnud. Kolmes liikmesriigis (Tšehhi Vabariigis,
Luksemburgis ja Ühendkuningriigis) on tekst teistsugune, kuid kehtestatav
eeskiri on sarnane. Näiteks Ühendkuningriigis: „Tööaja kolmanda ja kuuenda
tunni vahel peab olema vähemalt 15-minutine puhkepaus.” Bulgaarias, Poolas
ja Austrias ei kohaldada kõnealust ega ka muud sarnast eeskirja. Prantsusmaal
kehtib eeskiri muude kui turgu valitseva raudtee-kaubaveoettevõtjate kohta.
Kuna Lätis on kaks vedurijuhti, kõnealune eeskiri ei kehti. Muud rongipersonali käsitlevat eeskirja
rakendatakse peaaegu kõigis liikmesriikides. 3.4. Klausel
6. Iganädalane puhkeaeg Piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavatel
liikuvatel töötajatel (st vedurijuhid jt) on õigus 7‑päevase ajavahemiku
kohta vähemalt 24-tunnisele katkematule iganädalasele puhkeajale. Lisaks neile 52
24-tunnisele puhkeajale, tuleb võimaldada veel 52 sellist puhkeaega, mis on
kokku 104 24-tunnist puhkeaega. Puhkeaeg tuleb korraldada nii, et vähemalt
kaheteistkümnel korral võetakse kaks 24-tunnist puhkeaega korraga, nii et
paaris-puhkeaeg langeb nädalavahetusele ja et 12 muul juhul on kaks sellist
puhkeaega samuti koos, kuid need paaris-puhkeajad ei pea langema laupäevale või
pühapäevale. Iganädalase puhkeaja nõuete ülevõtmine Peaaegu kõik liikmesriigid on kõnealused
eeskirjad oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtnud. Poolas on liikuva
töötaja puhkeaeg 35 tundi (üks tund vähem, kui direktiivis sätestatud).
Luksemburgis on iganädalast puhkeaega käsitlev eeskiri teistsugune ning tehakse
vahet pika- ja lühimaaveol. Lühimaavedu on kuni 15 km (klausli 1 kohaselt on
kokkulepe/direktiiv vabatahtlik). Pikamaaveo puhul on eeskirjad direktiiviga
kooskõlas. 3.5. Klausel
7. Juhtimisaeg Juhtimisaeg, ajavahemik, mil vedurijuht
vastutab, kuid ei pruugi tingimata rongi juhtida, ei tohi päevase vahetuse
korral ületada 9 ja öise vahetuse korral 8 tundi. Vedurijuhi sõiduaeg ei tohi
kahenädalase ajavahemiku kohta ületada 80 tundi. Juhtimisaja nõuete ülevõtmine Kuna väsimus kujutab endast suurt ohtu, on
tööaeg oluline töötingimuste aspekt. Piiriüleste teenuste ja eelkõige
kaubaveorongide puhul, kus on vaid üks vedurijuht ning muu personal puudub,
võib probleem sama ettevõtte töötajate äraolekul olla keerulisem.
Harjumuspäratus ja võõrkeelne keskkond võib viia kas reaalse toetuse puudumiseni
või selleni, et töötaja lihtsalt ei taju seda. Selles konkreetses kontekstis
võivad direktiivi 89/391/EMÜ[4]
(töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete
kehtestamise kohta) raames vajalikuks osutuda konkreetne riskihindamine ja
piiriüleseid teenuseid käsitlevate heade tavade suunised. Vaid kaks liikmesriiki kõigist selle
direktiivi ülevõtnud liikmesriikidest ei kasutanud käesoleva klausli sõnastust.
Poolas ei ole päevase või nädalase maksimaalse juhtimisaja kohta eeskirju kehtestatud,
kuid Poola tööseadustiku eeskiri näeb ette maksimaalselt 40-tunnise töönädala.
See tähendab, et juhtimisaeg jääb kahenädalase ajavahemiku kohta allapoole seda
piiri. Läti vedurijuhid töötavad nii oma riigi siseselt kui ka rahvusvaheliselt
ning nende töö ei ole puhtalt piiriülene. Koostalitlusteenuste puhul ei sõida
vedurijuhid kahenädalase ajavahemiku jooksul seega üle 80 tunni. Seitse liikmesriiki (Eesti, Sloveenia,
Austria, Iirimaa, Taani, Kreeka ja Itaalia) kasutasid direktiivi ööaja määratlust.
Kaheksateist liikmesriiki määratlevad ööaega teisiti. Paljud riigid on vastu
võtnud laiema ööaja määratluse, mis on töötajale soodsam. Sloveenias,
Rumeenias, Ungaris, Bulgaarias, Lätis ja Hispaanias määratletakse ööaega kui
kella 22.00 kuni 6.00 vahele jäävat ajavahemikku. Rootsis ja Saksamaal on see
kella 23.00 ja 6.00 ning Madalmaades kesköö ja kella 7.00 vahele jääv
ajavahemik. Prantsusmaal erineb ööaja määratlus turgu valitseval ettevõttel (23.00‑6.00)
ja teistel raudtee-ettevõtetel (22.00‑5.00). Luksemburgi ööaja määratlus
on töötajatele vähem soodne: vedurijuhtide ööaega piiritletakse kella 1.00 ja 4.00
vahelise ajavahemikuga. Kaksteist liikmesriiki kasutavad oma
„öövahetuse” mõistet: Tšehhi Vabariik, Bulgaaria, Ungari, Läti, Poola,
Slovakkia, Saksamaa, Luksemburg, Madalmaad, Ühendkuningriik, kaasa arvatud
Põhja-Iirimaa, Prantsusmaa ja Hispaania. Slovakkias mõistetakse öövahetuse all
mistahes vahetust, millest suurem osa jääb ajavahemikku 22.00‑6.00; Lätis
ja Saksamaal hõlmab öövahetus vähemalt kahte ööaja tundi (vt eespool) ja
Madalmaades ja Bulgaarias vähemalt kolme ööaja tundi. Raudtee-ettevõtteid
käsitleva seaduse alusel peetakse Prantsusmaal öötööks „mistahes kella 22.00 ja
5.00 vahel tehtud tööd”; sama seadus kehtib ka Ungaris. See määratlus on
töötajatele soodsam. Mõnes riigis nagu Ühendkuningriigis ei ole öövahetust
eraldi välja toodud. Tundub, et Luksemburgis on määratlus töötajatele vähem
soodne: öövahetus on vedurijuhti vahetus, mis algab kella 1.00 ja 4.00 vahel.
See tähendab, et tavakohast öövahetust kella 23.00‑7.00 ei
määratleta öövahetusena. Teisalt aga hõlmatakse selle ajavahemikuga
varahommikusi vahetusi, mis algavad enne kella 4.00. 3.6. Klausel
8. Kontrollimine On vaja kehtestada süsteem, mis vähemalt ühe
aasta jooksul peaks arvestust igapäevase töö- ja puhkeaja kohta. Kontrollimist käsitlevate nõuete ülevõtmine Paistab, et kõik direktiivi üle võtnud
liikmesriigid on kehtestanud kohustuse pidada (vähemalt ühe aasta jooksul)
arvestust liikuvate töötajate igapäevase tööaja ja puhkeaja üle. Saadetud
kommentaarides juhitakse tähelepanu kõnealuse kohustuse rakendamisega
kaasnevatele probleemidele. Tuleb välja, et ametiasutustel võib osutuda
keeruliseks pääseda kiiresti ligi teistes riikides säilitatavatele andmetele
ning saada täit ülevaadet juhul, kui vedurijuht töötab mitmes ettevõttes. Enamik liikmesriike, kuid mitte Ungari, Poola ja Prantsusmaa, on
kindlaks määranud turgu valitseva ettevõtte suhtes kohaldatavad sanktsioonid.
Prantsuse seadusega ei kehtestata sanktsioone teistele raudteekaubaveo
(era)ettevõtetele. 4. Direktiivi
sätete tegeliku mõju hindamine 4.1. Ühtse
Euroopa raudteepiirkonna loomise suunas – piiriüleste koostalitlusteenuste
tähtsus Oma valges raamatus „Euroopa ühtse
transpordipiirkonna tegevuskava – konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa
transpordisüsteemi suunas”[5]
esitab komisjon konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi
saavutamiseks kümme eesmärki. Üks kõnealustest eesmärkidest on see, et „30 %
maantee-kaubavedudest, mis on pikemad kui 300 km, tuleks asendada muude
transpordiliikidega, nt raudtee- või veetranspordiga 2030. aastaks ja 50 %
sellistest vedudest tuleks asendada 2050. aastaks”. Ometi pole valge raamatu kohaselt toimivat
raudteeteenuste siseturgu, st. ühtset Euroopa raudteepiirkonda veel saavutatud.
Järgmise kümnendi eesmärk on luua tõeliselt ühtne Euroopa transpordipiirkond,
kõrvaldades kõik allesjäänud tõkked transpordiliikide ja liikmesriikide
süsteemide vahel, lihtsustades integreerimist ning soodustades rahvusvahelisi
ja mitmeliigilisi teenuseid osutavate ettevõtjate esilekerkimist. Seetõttu
kaalutakse neljandat raudteepaketti. Raudteesüsteemid on nii erinevad, et
lisaks erinevatele nõuetele töötingimuste osas mõjutavad muud neid teenuseid
takistavad tegurid oluliselt piiriüleste koostalitusteenuste levikut.
Raudtee-ettevõtte, millel on plaanis pakkuda veoteenust, mille puhul ületatakse
üht või enamat riigipiiri, põrkub mitmete tehniliste, õiguslike ja haldusalaste
takistustega. Raudtee-kaubavedu avati täiel ELis määral nii
riigisisestele kui ka rahvusvahelistele teenustele 2007. aasta algusest. See
tähendab, et kõik ELi raudtee-ettevõtted, kellel on tegevusluba ja vajalik
ohutustunnistus, võivad taotleda läbilaskevõimet ja pakkuda riigisisest ja
rahvusvahelist raudteeveoteenust kogu ELi ulatuses. Sellega kaasnes 2010.
aastal määruse 913/2010 (konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa
raudteevõrgustiku kohta) heakskiitmine. Käesolevas määruses kehtestatakse
rahvusvaheliste raudteekoridoride loomise ja organiseerimise eeskirjad ning
esitatakse esialgne pikamaa kaubaveokoridoride loetelu. Rahvusvahelisele
reisijateveoteenusele on ELi turg olnud avatud alates 1. jaanuarist 2010.
Puhtalt riigisisesed reisijate raudteeveo teenused ei ole veel piiriülesele
konkurentsile avatud. Kaubaveoteenus peab jagama üleeuroopalist transpordivõrku
kiirreisirongide ja tavaliste reisirongidega. Euroopa raudteeliikluse
juhtimissüsteemi (ERTMS, European Rail Traffic Management System)
kasutuselevõtt lihtsustab selliste teenuste integreerimist, mis on kommertskiiruse,
teekonna pikkuse ja tööajanõuete poolest väga erinevad. Õiguslikust seisukohast on raudtee-ettevõttel
rahvusvahelisele turule sisenemiseks ja selleks, et vedur või vedurijuht saaks
ületada piire, vaja: liikmesriigi tasemel teostatavat raudteeveeremi kinnitust, eelkõige
vedurite puhul; Eraldi ohutustunnistusi teenusega seotud iga liikmesriigi kohta; ja vedurijuhtide juhilube. Alates 27. oktoobrist 2011 peab vedurijuhtidel
kohustuslikus korras olema rahvusvaheline juhiluba ja tunnistus (direktiiv 2007/59). Lisaks on
piiriüleste teenuste osutamiseks veel vaja reisijate- ja kaubaveo puhul täita
palju rahvusvaheliste teenuste reguleerimisega seotud tehnilisi tingimusi
(rööpmelaiused, elektri-, signaal- ja ohutussüsteemid). Kokku 37 liikmesriikidevahelisest
riigipiirist kohtuvad kahe riigi raudteed 35 juhul. Vaatamata kõigile
tehnilistele probleemidele oli 2011. aastal 19 paari riike, kus riigipiiri
ületasid reisirongid ja 17 paari riike, kus riigipiiri ületasid kaubarongid.
Neid tehnilisi probleeme käsitletakse koostalitlust ja ohutust käsitlevatel
direktiividel põhinevates ELi õigusaktides. Vedurijuhi vahetus võtab aega vaid paar
minutit, vedurivahetus kestab aga kauem. Raudtee-ettevõtted (eelkõige
eraettevõtted) teevad enne piiriülest vedurijuhte kaasava teenuse loomist
tasuvusanalüüsi. Tasuvusanalüüsis võetakse arvesse piiri ületavate rongide
hulka, piiri ületamise sagedust ning marsruudi pikkust, koostalituslike
vedurite maksumust ning kättesaadavust (üheks teguriks võib olla ka uute
vedurite kasutamise eelised vanade vedurite kasutamise asemel) ja tööjõukulusid
(lisakoolitused tunnistuse saamiseks, palk ja välismaal ööbimise kulud). Otsus
ei lähtu siiski alati tasuvusanalüüsist. Traditsioonilisemate reisijateveo
turgu valitsevate ettevõtete seas võivad kehtida kahe riigi vahelised
kokkulepped, mille kohaselt tuleb piiril vahetada vedurit ja vedurijuhti. 4.2. Koostalituslike
piiriüleste raudtee-teenuste mõju töötajate liikuvusele Koostalituslike piiriüleste teenuste toimimine
raudteesektoris sõltub suurel määral töökorralduslikest kokkulepetest. Kõigis
kokkulepetes ei eeldata, et personal ületab rongi pardal piiri. Õigupoolest on
valikuvõimalusi viis: Ettevõte palkab töötajaid eri riikides: kui ettevõtte personal asub mõlemal pool piiri, vahetatakse piiril
personali ning piiri ületab vaid rong. Ettevõte palkab personali teistest
ettevõtetest või töövahendusagentuurist: ka sellisel juhul ületab piiri vaid
rong, mitte selle meeskond. Partnerlus teise ettevõttega ‑
personal ei ületa piiri: käesoleva kolmanda
valikuvõimaluse puhul jagatakse teise ettevõttega, millega ollakse
partnerlussuhtes, konkreetset rahvusvahelist marsruuti ja vaatamata sellele, et
kasutatakse koostalituslikke vedureid, vastutab kumbki ettevõte tööjõu
palkamise eest oma riigis. Partnerlus teise ettevõttega – personal
ületab piiri: Teise mudeli puhul on partneriteks
piirnevate liikmesriikide ettevõtted ja kumbki ettevõte kasutab kogu marsruuti
piiril personali vahetamata. Ettevõtte personal ületab piiri: viimasel juhul ületab ettevõtte oma personal koostalitlusteenuse
osutamise ajal riigipiiri üle 15 km. On kaks võimalust: Personal ületab piiri
vaid juhul, kui on võimalik samal päeval koju tagasi jõuda, või jätkab pärast
piiriületamist reisi ning puhkab väljaspool elukohta. Esimese kolme valikuvõimaluse puhul ei ületa
piiri ettevõtte oma personal ja direktiivi ei kohaldata. Ettevõtte suhtes on
seega siduvad vaid siseriiklikud eeskirjad. Seetõttu ei kehti direktiivi
piirangud väljaspool elukohta veedetava puhkeaja suhtes, vaatamata sellele, et
mõnedes liikmesriikides on vahemaad ja reisiajad pikad. Sellisel juhul sõltub
siseriiklikest eeskirjadest ja kollektiivlepingutest, kas piirangud on
direktiivis kohaldatavatest piirangutest väiksemad. Teine probleem, mis tekib
rahvusvaheliselt töötava personali puhul on palgalisa/hüvitis, mida
liikmesriikides rahvusvahelise töö korral tavaliselt makstakse. Lisaks ei pea
ettevõtted hankima vedurijuhtidele kahte ohutustunnistust ja juhid ei pea
rääkima teisi keeli. Tuleks esile tuua erinevused piiriüleste
teenuste ja kabotaaži vahel. Käesolevas dokumendis on piiriülesed teenused
rongiteenused, mille alguspunkt asub ühes ja lõpppunktiks teises riigis või
teenindatakse selle ühtse teenuse raames enne tagasipöördumist teise riigi
rongijaamasid. Kabotaažteenuse puhul osutab välismaine ettevõte teenust, mille
algus- ja lõpp-punkt asub samas riigis. Viimasel juhul direktiivi ei kohaldata.
Vaatamata sellele, et kabotaaž sisaldab piiriülest elementi, nimelt tõika, et
teenust haldav ettevõte asub mujal kui riigis, kus teenust osutatakse, ei ole
see käesoleva direktiivi mõistes piiriülene teenus, sest rong ise piiri ei
ületa. Personal ületab piiri vaid kahe viimase
valikuvõimaluse puhul ning vaid sellisel juhul kohaldatakse direktiivi
eeskirju. Seega on ettevõtetel mitmeid võimalusi pakkuda piiriüleseid teenuseid
ilma et personal rongi pardal piiri ületaks ja sellest tulenevalt ei kehti
direktiiv paljudel juhtudel piiriüleste teenuste suhtes. Samuti peab selleks, et direktiivi saaks
teenuse suhtes kohaldada, olema personal, kes oleks võimeline sellist teenust
osutama ja piiriüleselt töötama. Hinnanguliselt on selliste ELi vedurijuhtide
arv[6], kellel on õigus töötada vähemalt kahes riigis, 5000 kuni 7000, mis on
10 % kõigist umbes 93 000 ELi vedurijuhist. Teiste piiriüleste
töötajate arvu on raske hinnata. Eeldades, et iga reisitranspordi juhi kohta
töötab keskmiselt kaks konduktorit, on neid hinnanguliselt[7] 6000. Kuid enamik konduktoreid teeb piiriülest tööd vaid vahetuse ühes
osas. Lisaks konduktoritele on mõne reisirongi pardal ka muud reisijaid
teenindavat personali. On veel restoranvagunis töötavad baaritöötajad ja
toitlustusteenindajad, öörongi personal, kes korrastavad voodeid ja serveerivad
hommikusööki. Andmed sellise personali arvu kohta puuduvad. Tehniliste tõkete vähenemise ja
koostalituslike raudteeveeremite arvu suurenemise tulemusel ennustatakse
piiriüleste teenuste stabiilset kasvu. See ei toimu vaid piiriüleste teenuste
osutamiseks vaid ka vana varustuse uuendamise ja asendamise protsessi normaalse
osana. Siiski on tulevaste piiriüleste raudteeteenuste taseme võtmeteguriks
see, kuivõrd suudab see transpordiliik teiste transpordiliikide, nagu näiteks
õhu- ja maanteetranspordi arvelt turuosa haarata. Lisaks võib Euroopa raudteeturg muutuda ELi
raudteepoliitika mõjul ühinemiste ja ülevõtmiste kaudu üha integreeritumaks.
Selle tagajärjel tekiks veel rohkem üksteisega Euroopa tasemel konkureerivaid
üleeuroopalisi ettevõtteid. 4.3. Direktiivi
sotsiaalne mõju Neljateistkümnes liikmesriigis (Bulgaarias,
Rumeenias, Austrias, Belgias, Saksamaal, Iirimaal, Madalmaades,
Ühendkuningriigis, kaasa arvatud Põhja-Iirimaal, Rootsis, Kreekas, Itaalias,
Portugalis ja Hispaanias) on direktiivi ülevõtmise ajal tõstetud töötajate
kaitsetaset. Sotsiaalne mõju on suurem juhtudel, kus siseriiklikud piiriülest
transporti reguleerivad eeskirjad, mida rakendati enne direktiivi ülevõtmist,
pakkusid töötajatele vähem kaitset. Näiteks on mõned ettevõtted lühendanud
päevast sõiduaega 10‑11-lt tunnilt 9-le ja öist sõiduaega 8-le tunnile,
mis peaks maandama tervise- ja ohutusriske. Kuna direktiiviga piiratakse
sõiduaega, välditakse võimalikku survet tööandja poolt, kes võib tulevikus
püüda läbi suruda pikemat tööaega, ning töötajate (ja ettevõtete) kaitset pika
tööaja ja väsimusega kaasnevate riskide vastu. Tagasilangusi pole täheldatud. Enamikus liikmesriikides kohaldatakse riigisiseste
ja rahvusvaheliste raudteetöötajate suhtes samu õigusakte. Mõnes kohaldatakse riigisiseste
raudteetöötajate suhtes teistsuguseid õigusakte. Näiteks erinevad: igapäevane
puhkeaeg elukohas (Madalmaades ja Ühendkuningriigis ei ole seda riigisisese
teenuse puhul ette nähtud); juhtimisaeg; puhkepausid (Ühendkuningriigis on riigisisese
teenuse puhul puhkepausid lühemad); ja väljaspool elukohta veedetav puhkeaeg
(Tšehhi Vabariigis, Leedus, Madalmaades ja Ühendkuningriigis ei ole seda riigisisese
teenuse puhul ette nähtud). Kriitilise tähtsusega küsimuseks on direktiivi
rakendamisel olnud väljaspool elukohta veedetavate igapäevaste puhkeaegade arv.
Kokkuleppe klauslis 4 on sätestatud, et igale väljaspool elukohta veedetud
puhkeajale peab järgnema igapäevane puhkus elukohas (vt punkt 3.2).
Sellegipoolest võivad tööturu osapooled riigisisesel või ettevõtte tasandil
sõlmida kokkuleppe teise väljaspool elukohta veedetava puhkeaja osas. Teist
väljaspool elukohta veedetavat puhkeaega on arutatud vaid kaheksas
liikmesriigis. Saksamaal, Ungaris, Rumeenias, Sloveenias, Madalamaades,
Prantsusmaal, Itaalias ja Portugalis. Kuid nagu eespool punktis 3.2 mainitud,
puudutab see vaid teatavaid nende riikide ettevõtteid. Raudteesektori tööturu
osapoolte arvamused on osutunud lahknevaks ning ELi tasemel on võimatu
kokkulepet saavutada. Väljaspool elukohta veedetava igapäevase
puhkeaja piirangud avaldavad mõju eelkõige nendele väiksematele ettevõtetele,
kes soovivad ära kasutada pikki marsruute. Tundub, et suurematel ettevõtetel on
rohkem tööjõuressurssi. Neil on tihti personal kummalgi pool piiri või
„traditsioonilised koostöökokkulepped” teiste riikide ettevõtetega. Selle
piirangu mõju on tänu neile alternatiividele väiksem. Enamike tööandjate jaoks
suurendaks väljaspool elukohta lubatud katkematu puhkeaja pikenemine
juhtimisalast vabadust ja -paindlikkust. Teiste riikide puhul, kus palgad on
madalamad, suurendaks see ettevõtete tegutsemise geograafilist ulatust ja
võimaldaks konkureerida enamates piirkondades. Enamik töötajate esindajaid arvab, et
väljaspool elukohta veedetud aeg avaldab eriti kahjulikku mõju töö-eraelu
tasakaalule. Vaatamata sellele oleks riikides, kus riigisisesed marsruudid on
pikad ja kus riigisisese raudteeteenuse puhul on normaalne veeta mitu päeva
väljaspool elukohta, vastavate muudatuste mõju võrdlemisi väike. Lisaks võiks
teatavate ametiühingute esindajate sõnul võimalus teenida välismaal osutatud
teenuste eest kõrgemat palka teha atraktiivsemaks pikka aega järjest välismaal
töötamise. See küsimus võib muutuda olulisemaks
raudteeveokoridoride puhul (vt määrus 913/2010 konkurentsivõimeliseks
kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta), sest need on tihti pikad
piiriülesed marsruudid. 4.4. Direktiivi
majanduslik mõju Nagu punktis 4.2 osutatud, on personali üle
piiri saatmine vaid üks rahvusvaheliselt tegutsemise viisidest. Seega ei saa
direktiivi kõikide rahvusvaheliste raudtee-ettevõtete või marsruutide suhtes
kohaldada. Lisaks on töötajate arv, keda see puudutab, raudteesektori
kogutööjõuga võrreldes väike. Pealegi on selliste eeskirjade majanduslik mõju
piiratud, sest keskmiselt moodustavad inimressursid hinnanguliselt 8,5 %
kogu piiriülese raudtee kaubaveoäri tegevuskuludest. Järelikult poleks
kokkuleppest tuleneval personaliga seotud kulude suurenemisel erilist mõju
võrreldes teiste, näiteks energia ja taristuga seotud tegevuskuludega. Paistab, et selle asjaolu ja olemasoleva
kaitsetaseme tõttu on majanduslik mõju piiratud. Kõnealuse direktiivi kulude
mõju on olnud suurem, kui olemasolevad piiriülest transporti puudutavad
siseriiklikud eeskirjad kaitsesid töötajaid vähem ning direktiivi jõustumisel
tuli eeskirju kohandada. Mis puutub raudteetranspordi edasisse
majanduslikku arengusse, ei ole direktiivist tulenevad normatiivsed muudatused
nii tähtsad kui sellised tegurid nagu raudteesektori tehniline areng,
raudteeturu liberaliseerimine või töötajate vaba liikumine ELi s. Selleks, et
raudteesektorit organiseerida ja inimressurssi piiriülestele teenustele
määrata, on direktiivist palju tähtsamaid tegureid. Siiski võivad eelkõige
väiksemad raudtee kaubaveo ettevõtted tehniliste tõkete eemaldamisel ja turgude
liberaliseerimisel tunda end piiratuna klauslis 4 sätestatud väljaspool
elukohta veedetud puhkeajaga seotud piirangutest. See võib tähendada, et
direktiivi rakendamise täielik mõju võib ilmneda vaid siis, kui tehnilisi
tõkkeid on veelgi vähendatud ning tekib rohkem reaalseid rahvusvahelisi
teenuseid. Kuigi majanduslikku mõju võib pidada
piiratuks, on tänu direktiivile tekkinud miinimumstandard, mis on kehtestatud
tööturu osapoolte kokkuleppe tulemusel. Direktiiviga tagatakse võrdsed
võimalused, mis on juba omaette tähtsaks eesmärgiks. Liikuvate töötajate töökohtade
kvaliteedi parandamisega aitab direktiiv parandada teenuste kvaliteeti. 4.5. Järeldused
direktiivi mõju kohta Üldiselt tundub, et sotsiaalne ja majanduslik
mõju on piiratud. Sellega seoses on väljaspool elukohta veedetavat puhkeaega
käsitlev klausel 4 kõige tähtsam. Siiski ka kõnealusel juhul leevendab
alternatiivsete rahvusvahelise raudteetranspordi organiseerimisvõimaluste
(mille puhul ei ole töötajatel vaja piiri ületada rongi pardal, kus nad
töötavad) olemasolu mõju tööandjatele. Enamik töötajate esindajaid ei poolda
väljaspool elukohta veedetava puhkeaja pikendamist, sest arvavad, et sel on
kahjulik mõju töö- ja pereelu tasakaalule. Siiski on mõnel juhul (Ungaris,
Rumeenias, Sloveenias, Madalmaades, Prantsusmaal, Itaalias ja Portugalis)
sõlmitud kollektiivkokkulepe teise järjestikuse väljaspool elukohta veedetava
puhkeaja kohta. 5. Võimaliku
administratiivse halduskoormuse hindamine Pidades silmas direktiivi vastuvõtmisel juba
jõus olevate õigusaktide laadi, ei ole direktiivi tõttu olemasolev halduskoormus
tegelikult suurenenud. Enamik sätteid piirab personali
kättesaadavust, mis piirab omakorda juhtimisvabadust ja -paindlikkust. Kuid
kuna nende puhul ei ole haldusformaalsused vajalikud, ei saa neid pidada
halduskoormuseks. Vaid andmeid puudutavad sätted võivad endaga halduskoormust
kaasa tuua selles osas, mis puudutab tööandjate kohustust võtta selliseid
formaalsusi sisaldavaid lisameetmeid, mis selliste nõuete puudumisel ei oleks
vajalikud. Pidades silmas
katastroofilisi tagajärgi, mida väsimusest tingitud rongiõnnetused endaga kaasa
toovad, on ühiskonnale kui tervikule sellest kohustusest tulenev kasu suurem
kui kahju 6. Käesoleva
aruandega seotud küsimused, mida liikmesriigid ja tööturu osapooled
konsultatsiooni ajal tõstatasid Liikmesriigid ei ole teatanud probleemidest,
tõstatanud küsimusi ega esitanud konkreetseid taotlusi. Tööturu osapooltega konsulteeriti aruande
eelnõu suhtes. Kaks neist andsid 2012. aasta juulis tagasisidet. Nende arvates
oli ainus vastuoluline küsimus, mida kommenteeriti, väljaspool elukohta
veedetud igapäevast puhkeaega käsitlev klausel 4. Euroopa Raudteede Ühendus (CER, Community of
European Railway and Infrastructure Companies) viitab direktiivi vastuvõtmisega
kaasnevale õiguskindlusele. Ta rõhutab, et enamik tööandjaid soovivad tõsta
väljaspool elukohta veedetavate puhkepäevade arvu ning juhib tähelepanu
ilmsetele piirangutele, mida selle klausliga (eelkõige väikeste) ettevõtete
paindlikkusele kehtestatakse. Euroopa Raudteede Ühendus taotleb klauslit 4
käsitlevate läbirääkimiste taasavamist, samas tunnistades, et tööturu osapoolte
ja tööandjate ametlik seisukoht Euroopa-tasandil on sellistele muudatustele
vastu olla, kuigi teatavad riiklikud töötajate esindajad ei näi väga selle
vastu olevat, et väljaspool elukohta veedetavate järjestikuste puhkepäevade
arvu suurendada. Euroopa Raudteede Ühendus osutab samuti vajadusele kehtestada
võrdsed võimalused konkureerivatele transpordiliikidele ning märgib, et ühelgi
teisel transpordiliigil ei ole niivõrd siduvaid sotsiaalvaldkonda reguleerivaid
õigusnorme. Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF,
European Transport Workers' Federation) tervitab asjaolu, et kokkuleppe
rakendamine on paljudes liikmesriikides tõstnud töötajate kaitstuse taset.
Föderatsioon märgib, et praegu viibitakse pidevalt üle 48 tunni välismaal vaid
kabotaažveo puhul. Föderatsioon ei pea klauslit 4 piiranguks piiriüleste
teenuste osutamisel ning ei näe seega põhjust selle muutmiseks. Euroopa
Transporditöötajate Föderatsioon tunneb muret, et 5 liikmesriiki on rakendanud
eeskirju vaid vedurijuhtide suhtes, kuid mitte muu rongipersonali suhtes.
Samuti arvab föderatsioon, et ametiasutuste ülesannete ja kohustuste
selgitamiseks ning piiriülese halduskoostöö parandamiseks on vaja täiendavaid
meetmeid kontrolli küsimuses. Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon soovitab
kasutada tahhograafe. 7. Kokkuvõte Direktiivi 2005/47/EÜ peamine mõju seisneb
selle toimimises turvavõrgustikuna. See hoiab ära töötingimuste ning eelkõige
tööaja allakäigu, kehtestades alampiiri, alla mille ükski ettevõte minna ei
tohi. See tagab võrdsed õigused ja hoiab ära ebavõrdsed konkurentsitingimused. Miski ei tõenda, et direktiivis sätestatud
eeskirjad takistaks oluliselt raudteesektori koostalituslikke piiriüleseid
teenuseid. Osalt võib seda seletada asjaoluga, et praegu on vähe olukordi
(personal ületab piiri rongi pardal), kus sellised eeskirjad tegelikult
kehtivad. Tulevikus võivad need eeskirjad selliste (eelkõige väiksemate
ettevõtete pakutavate) teenuste kasvu tõttu tähtsamaks muutuda. Komisjon kavatseb võtta asjakohaseid meetmeid
seoses direktiivi rakendamisel tuvastatud küsimuste ja probleemidega ning
seoses ettepanekutega, mis tehti direktiivi praktikas rakendamise parandamiseks
tehtud ettepanekutega. Väljaspool elukohta veedetavat puhkeaega
käsitleva klausli 4 kohta arvab komisjon, et oodatust väiksema
kollektiivlepingute arvu tõttu pole kumbki tööturu osapool olemasolevat
paindlikkuse määra täiel määral ära kasutanud. Kõnealune direktiiv võimaldab
selliste kokkulepetega täpselt määratleda paindlikumad tingimused väljaspool
elukohta veedetava puhkeaja kohta, mis võib raudteesektoris parandada
piiriüleste teenuste koostalitlust ja eelkõige luua turuvõimalusi VKEdele.
Seetõttu soovitab komisjon tungivalt nii riigisisestel kui ka ELi tasemel
tööturu osapooltel seda võimalust vajaduse korral täiel määral ära kasutama
ning jätkama ELi tasemel läbirääkimisi, mis on sätestatud kõnealuse kokkuleppe klausli
4 joonealuses märkuses. Sellega seoses kutsub komisjon tööturu osapooli üles
läbirääkimistel arvestama erinevate raudtee reisi- ja kaubaveo tingimustega,
mille alusel raudtee-ettevõtted toimivad, eelkõige kommertskiirusi, marsruudi
pikkust ja ajanõudeid. Komisjon jälgib hoolikalt selliste läbirääkimiste
arengut ning hindab olukorda uuesti kahe aasta pärast. [1] ELT L 195, 27.7.2005, lk 15. [2] KOM(2008) 855 (lõplik), 15.12.2008. [3] Nr 589/2006 Coll. [4] Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv 89/391/EMÜ
töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete
kehtestamise kohta (EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1). [5] KOM/2011/0144
(lõplik). [6] Vt eespool nimetatud uuringut, mis telliti käesoleva
aruande toetamiseks. [7] Reisirongimeeskond, kes kontrollib (ning mõnel juhul
müüb) pileteid.