Esialgne tõlge
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
22. oktoober 2026(*)
Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 92/43/EMÜ – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Erikaitsealad – Artikli 6 lõige 3 – Kava või projekti asjakohane hindamine seoses tagajärgedega, mida see avaldab tõenäoliselt kaitseala kaitse-eesmärkidele – Teatud tegevuste, kavade või projektide vabastamine tagajärgede asjakohase hindamise kohustusest
Kohtuasjas C‑548/25,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Raad voor Vergunningsbetwistingeni (loavaidlusi menetlev nõukogu, Belgia) 31. juuli 2025. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 14. augustil 2025, menetluses
Dryade vzw
versus
Stad Peer, keda esindab Collège des bourgmestre et échevins,
menetluses osales:
X vvzrl,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president I. Jarukaitis, kohtunikud R. Frendo, N. Jääskinen, M. Condinanzi ja A. Kornezov (ettekandja),
kohtujurist: J. Kokott,
kohtusekretär: V. Di Bucci,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Dryade vzw, esindaja avocaat M. Van de Poel,
– Belgia valitsus, esindajad: S. Baeyens, P. Cottin ja C. Pochet, keda abistasid advocaten N. Dewulf, G. Schaiko ja B. Schelstraete,
– Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García ja F. van Schaik,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102; edaspidi „elupaikade direktiiv“) artikli 6 lõiget 3.
2 Taotlus on esitatud mittetulundusühingu Dryade vzw ja Stad Peeri (Peeri linn, Belgia), keda esindab linnavalitsus (Collège des bourgmestre et échevins), vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb mittetulundusühingu nõuet tühistada Peeri linna otsus, milles võeti teadmiseks teatis põhjavee võtmise kohta.
Liidu õigus
3 Elupaikade direktiivi artiklis 2 on sätestatud:
„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.
2. Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.
[…]“.
4 Elupaikade direktiivi artikli 6 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:
„2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.
3. Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.“
Belgia õigus
5 21. oktoobri 1997. aasta dekreedi looduskaitse ja looduskeskkonna kohta (decreet betreffende het natuurbehoud en het natuurlijk milieu) (Belgisch Staatsblad, 10.1.1998, lk 599) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „looduskaitset käsitlev dekreet“) on artikli 36ter lõigetes 3 ja 4, millega võeti Belgia õigusesse üle elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3, ette nähtud:
„§ 3. Luba vajavat tegevust või kava või programmi, mis – eraldi või koos ühe või mitme olemasoleva või kavandatava tegevuse, kava või programmiga – võib tuua kaasa erikaitseala looduslike tunnuste märkimisväärse halvenemise, ilma et sellel luba vajaval tegevusel, kaval või programmil oleks otsene seos kõnealuse erikaitseala kaitsekorraldusega või see oleks selleks vajalik, tuleb asjakohaselt hinnata seoses oluliste tagajärgedega, mida see erikaitsealale avaldab.
[…]
§ 4. Loataotluse, kava või programmi üle otsustamise eest vastutav asutus võib anda loa või kiita kava või programmi heaks üksnes juhul, kui kava või tegevuse elluviimise programm ei too kaasa asjasse puutuvate erikaitsealade seisundi märkimisväärset halvenemist. Tingimusi seades tagab pädev asutus alati, et erikaitseala looduslikud tunnused ei halvene märkimisväärselt.“
6 Flandria valitsuse 1. juuni 1995. aasta määruse, millega kehtestatakse üldised ja valdkondlikud normid keskkonnahügieeni valdkonnas (besluit van de Vlaamse regering houdende algemene en sectorale bepalingen inzake milieuhygiëne) (Belgisch Staatsblad, 31.7.1995, lk 20526), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „Vlarem“) on 1. lisas muu hulgas nimetatud, millistele ettevõtetele ja rajatistele on kehtestatud loa taotlemise kohustus ning millistele rajatistele ja milliste tegevuste puhul üksnes teatise esitamise kohustus. I ja II klassi kuuluvate ettevõtete ja sealsamas nimetatud tegevuste jaoks on kehtestatud loakohustus, samas kui III klassi kuuluvatel ettevõtetel ja seal nimetatud tegevuste puhul on üksnes teatise esitamise kohustus.
7 Selle 1. lisa jaotise 53.8 punkti 1 alapunkti a kohaselt kuulub III klassi põhjaveepuuraukude puurimine ja niisuguse põhjavee võtmine (välja arvatud sama lisa jaotistes 53.1–53.7 ja 53.12 nimetatu), mille väljapumpamise kogumaht on maksimaalselt 5000 kuupmeetrit (m³) aastas ning mille iga puuraugu sügavus on võrdne Vlaremi lisas 2ter olevale kaardile kantud asukoha põhise sügavuse kriteeriumiga või sellest madalam ja mis ei ole liigitatud 1. lisa III. klassi jaotise 53.8 punkti 1 alapunkti c.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
8 X vvzrl esitas 13. novembril 2023 Stad Peerile (Peeri linn) teatise sellise rajatise projekti kohta, millega saab pumbata põhjavett välja kuni 60 meetri sügavuselt maksimaalses mahus 175 m³ päevas ja 5000 m³ aastas. Projekt, mis kuulub III klassi Vlaremi 1. lisa tähenduses, asub umbes 425 meetri kaugusel alast „Abeek ja sellega piirnevad märgalad“, mis on elupaikade direktiivi kohaselt määratud erikaitsealaks.
9 Äriühing X lisas oma teatisele „asjakohase hindamise aruande / põhjaliku ökoloogilise hinnangu“, milles jõuti järeldusele, et prognoositavalt ei avalda projekt asjasse puutuvale erikaitsealale negatiivset mõju. Äriühing märgib, et põhikohtuasjas kõne all olev projekt asub 201 meetri kaugusel samas põhjaveekihis asuvast lähimast põhjaveevõtu kohast. Lisaks on raadius, milles põhjavee tase pärast selle projekti elluviimist väheneb 1 sentimeetri (cm) võrra, 137 meetrit. Äriühingu arvates ei avalda projekt järelikult mingit mõju viimati mainitud põhjaveevõtule ega avalda seega olulist negatiivset mõju erikaitsealale.
10 Peeri linn võttis 24. novembri 2023. aasta otsusega selle teatise teadmiseks ja leidis, et välist ohutust mõjutavaid riske, häiringuid ning mõju keskkonnale, veele, loodusele ja inimesele väljaspool projekti saab piirata nii, et nende tase jääb vastuvõetavaks, juhul kui on täidetud selles otsuses ette nähtud tingimused, mis käsitlevad eeskätt väljapumbatud põhjavee säästlikku kasutamist ja selle väljapumpamisel piirdumist maksimaalselt kümne aastaga.
11 Dryade esitas kõnealuse otsuse tühistamiseks kaebuse Raad voor Vergunningsbetwistingenile (loavaidlusi menetlev nõukogu, Belgia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.
12 Nimetatud kohtus väidab see mittetulundusühing sisuliselt, et kõnealune projekt kuulub elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse ja et seega tuleb selle tagajärgi asjakohaselt hinnata. Dryade leiab aga, et käesoleva kohtuotsuse punktis 9 nimetatud teatisele lisatud aruannet ei saa pidada niisuguseks tagajärgede „asjakohaseks“ hindamiseks, sest see ei ole täielik ega piisav.
13 Dryade’i arvates on kriteerium raadiuse kohta, milles põhjavee tase väheneb 1 cm võrra – nagu seda väidab äriühing X selleks, et järeldada, et projektil ei ole olulist negatiivset mõju –, vale ning see ei põhine ühelgi teaduslikul alusel. Lisaks ei võetud arvesse nelja muu põhjaveevõtu koha kumulatiivset mõju, mis asuvad põhikohtuasjas kõne all oleval erikaitsealal, mis ümbritseb käsitletavat põhjaveevõtu kohta. Veel leiab Dryade, et põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega on elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 3 valesti üle võetud.
14 Äriühing X väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus omakorda, et nende õigusnormide kohaselt kehtib tagajärgede asjakohase hindamise kohustus üksnes selliste projektide suhtes, mille elluviimiseks on vaja luba, mitte aga nende, mille kohta tuleb esitada lihtsalt teatis, nagu seda on põhikohtuasjas kõne all olev projekt.
15 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et teatava hulga linnaplaneerimistoimingute ja klassidesse kuuluvate tegevuste suhtes, mille jaoks kehtis riigisiseses õiguses varem loa saamise kohustus, kehtib praegu lihtsalt kohustus esitada teatis. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuivõrd põhikohtuasjas kõne all olev projekt kuulub Vlaremi 1. lisa jaotise 53.8 punkti 1 alapunkti a kohaselt III klassi, kehtib selle suhtes üksnes teatise esitamise kohustus. Järelikult ei kuulu see projekt looduskaitset käsitleva dekreedi artikli 36ter lõigete 3 ja 4 kohaldamisalasse, sest seda dekreeti kohaldatakse üksnes tegevustele, mille puhul on vaja luba. Nende sätete kohaselt tuleb aga tagajärgi asjakohaselt hinnata ainult viimati nimetatud tegevuste puhul, kui need – eraldi või koos ühe või mitme olemasoleva või kavandatava tegevuse, kava või programmiga – võivad tuua kaasa erikaitseala looduslike tunnuste märkimisväärse halvenemise. Seega on projektid, mille puhul on kohustus esitada üksnes teatis, vabastatud kohustusest viia läbi tagajärgede asjakohane hindamine, isegi kui need võivad tuua kaasa niisuguse halvenemise.
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Flandria seadusandja on niisiis projektid, mille suhtes kehtib varem kindlaks määratud kriteeriumide või künniste alusel teatise esitamise kohustus, vabastanud kohustusest viia süstemaatiliselt läbi asjakohane hindamine. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei tundu, et need kriteeriumid ja künnised põhineksid teaduslikel uuringutel, mis võimaldaksid välistada mis tahes kahtluse, et niisugused projektid ei saa tuua kaasa erikaitseala looduslike tunnuste märkimisväärset halvenemist.
17 Neil asjaoludel otsustas Raad voor Vergunningsbetwistingen (loavaidlusi menetlev nõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [elupaikade direktiivi] artikli 6 lõikega 3 on vastuolus õigusnormid, mille kohaselt ei kehti selliste projektide suhtes, mis ei nõua kooskõlastamist, heakskiitu ega luba, vaid üksnes teatise esitamist, nagu väikesemahuline põhjavee väljapumpamine, tagajärgede asjakohase hindamise kohustus, olgugi et need projektid võivad avaldada olulist negatiivset mõju erikaitseala terviklikkusele?“
Eelotsuse küsimuse analüüs
18 Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on teatavad kavade või projektide kategooriad varem kindlaks määratud kriteeriumide või künniste alusel vabastatud kohustusest hinnata asjakohaselt nende tagajärgi, kui kõnealused kriteeriumid ja künnised ei võimalda välistada, et mis tahes neisse kategooriatesse kuuluv kava või projekt võib eraldi või koos muude kavade või projektidega erikaitsealale olulist mõju avaldada.
19 Kõigepealt olgu meelde tuletatud, et elupaikade direktiivi artikkel 6 paneb liikmesriikidele hulga kohustusi ning näeb ette konkreetsed menetlused, mille eesmärk on – nagu nähtub selle direktiivi artikli 2 lõikest 2 – ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või vajaduse korral taastamine, et saavutada selle direktiivi üldisem eesmärk tagada direktiivi alusel kaitstavate alade puhul keskkonnakaitse kõrge tase (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen, C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 on nähtud ette hindamismenetlus, mille eesmärk on tagada eelneva kontrolli kaudu, et kavale või projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, antakse luba vaid siis, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Eco Advocacy, C‑721/21, EU:C:2023:477, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud hindamismenetluses on eristatud kahte etappi.
22 Esimeses etapis, mida peetakse silmas selle sätte esimeses lauses, peavad liikmesriigid asjakohaselt hindama kava või projekti mõju kaitsealale, kui on tõenäoline, et see kava või projekt avaldab alale olulist mõju. Teises etapis, mida peetakse silmas selle sätte teises lauses ning mis toimub pärast tagajärgede asjakohast hindamist, võib sellisele kavale või projektile anda loa üksnes tingimusel, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju; seejuures tuleb arvestada elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 4 sätetega (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Eco Advocacy, C‑721/21, EU:C:2023:477, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika), mis ei ole käesolevas kohtuasjas oluline.
23 Selle kohta nähtub kohtupraktikast, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 sätestatud nõude suhtes hinnata asjakohaselt kava või projekti tagajärgi kehtib tingimus, et eksisteerib asjaomase ala olulise mõjutamise võimalus või oht. Eelkõige ettevaatuspõhimõtet arvesse võttes tuleb sellist ohtu pidada olemasolevaks, kui valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes ei saa välistada, et kõnealusel kaval või projektil võib olla mõju selle ala kaitse-eesmärkidele. Kahjustamise ohtu hinnates tuleb võtta eeskätt arvesse niisuguse kava või projektiga seotud ala eriomaseid keskkonnatunnuseid ja -tingimusi (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Eco Advocacy, C‑721/21, EU:C:2023:477, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
24 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab kava või projekti tagajärgede asjakohane hindamine seda, et enne kava või projekti heakskiitmist tuleb asjaomase valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju kaitseala kaitse-eesmärkidele. See hindamine ei tohi sisaldada lünki ning selles peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud seisukohad ning järeldused, mis hajutavad kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused asjaomasel kaitsealal kavandatud tööde mõju kohta (vt selle kohta 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Eco Advocacy, C‑721/21, EU:C:2023:477, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).
25 Euroopa Kohus on juba sedastanud, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimene lause nõuab üldjuhul kavade ja projektide individuaalset hindamist (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Coöperatie Mobilisation for the Environment jt, C‑293/17 ja C‑294/17, EU:C:2018:882, punkt 94).
26 Euroopa Kohus on eelkõige leidnud, et võimalus vabastada teatud tegevused vastavalt kehtivatele normidele üldisel viisil vajadusest hinnata asjasse puutuvale alale avaldatavat keskkonnamõju ei taga, et need tegevused ei avalda kaitseala terviklikkusele negatiivset mõju (26. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑538/09, EU:C:2011:349, punktid 41 ja 42).
27 Järelikult ei saa liikmesriik elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 esimest lauset kohaldades üldjuhul vabastada teatavaid kava- või projektikategooriaid süstemaatiliselt ja üldisel viisil (tegevusvaldkonna alusel või teatamise korda kehtestades) kaitsealadele avaldatava keskkonnamõju hindamisest (26. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑538/09, EU:C:2011:349, punkt 45).
28 Üksnes erandina sellest üldreeglist võib ette näha, et liikmesriik kohaldab teatamise korda, mis jätab teatavad kavade või projektide kategooriad kaitsealale avaldatava mõju asjakohase hindamise alt välja, tingimusel et on tõendatud, et kohaldatavad riigisisesed õigusnormid võimaldavad objektiivsetel alustel kindlalt välistada, et ükski kava või projekt, mille suhtes kohaldatakse teatamise korda, ei avalda kaitsealale olulist mõju ei eraldi ega koos muude kavade või projektidega (vt selle kohta 26. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑538/09, EU:C:2011:349, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).
29 Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et looduskaitset käsitleva dekreedi artikli 36ter lõikes 3 on kehtestatud tagajärgede asjakohase hindamise kohustus üksnes tegevuste puhul, mille jaoks on vaja luba ja mis võivad tuua kaasa erikaitseala looduslike tunnuste märkimisväärse halvenemise. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul vabastab Flandria seadusandja seega teatavad kavade ja projektide kategooriad – mille suhtes kehtib kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega kindlaks määratud kriteeriumide või künniste alusel lihtsalt teatise esitamise kohustus – süstemaatiliselt nende tagajärgede asjakohasest hindamisest.
30 Täpsemalt, mis puudutab põhjavee võtmise rajatiste projekte, siis nähtub nendest riigisisestest õigusnormidest, et need jagunevad kolme eri klassi – sisuliselt nende mahu, sügavuse ja puuraukude väljapumpamissüsteemi alusel – ning et üksnes I ja II klassi kuuluvate projektide puhul on nõutav luba ja seega kohustus viia läbi elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud tagajärgede asjakohane hindamine. Puuraukude puurimisele, mis sarnaselt põhikohtuasjas käsitletava projektiga kuuluvad III klassi, kehtib üksnes teatise esitamise kohustus ja niisiis on nad vabastatud tagajärgede asjakohase hindamise kohustusest.
31 Järelikult tuleb analüüsida, kas vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 23–28 sedastatud kohtupraktikale võimaldavad niisugused kriteeriumid ja künnised objektiivsetel alustel välistada, et ükski kava ega projekt, mille suhtes kohaldatakse põhikohtuasjas kõnealust korda, ei mõjuta ei eraldi ega koos muude kavade ja projektidega oluliselt mõnda kaitseala.
32 Olgu esiteks meelde tuletatud, et isegi väikesemahuline projekt võib eraldi või koos teiste kavade ja projektidega avaldada keskkonnale olulist mõju, kui selle asupaiga keskkonnategurid, nagu nt loomastik, taimestik, maapind, vesi, kliima või kultuuriväärtused, on vähimagi muutuse suhtes tundlikud (26. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑538/09, EU:C:2011:349, punkt 55).
33 Konkreetselt veekasutusprojektide kontekstis on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus asuda seisukohale, et tõsiasi, et tegemist on väiksemahulise vee kasutamisega, ei välista iseenesest seda, et see võib mõnel juhul tõenäoliselt avaldada kaitsealale olulist mõju. Isegi kui oletada, et selline veekasutus ei avalda veekogumi seisundile olulist mõju, ei saa selle alusel järeldada, et see ei või avaldada olulist mõju ka naabruses asuvatele kaitsealadele (10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑98/03, EU:C:2006:3, punkt 44).
34 Liikmesriik ei saa seega pidada enesestmõistetavaks, et tegevusvaldkonna ja konkreetsete tegevuste ulatuse järgi määratletud kava- või projektikategooriad avaldavad juba määratlusest tulenevalt kaitsealadele vähest mõju (vt selle kohta 26. mai 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑538/09, EU:C:2011:349, punkt 56).
35 Teiseks – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidi – ei näi, et põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud kriteeriumid ja künnised võimaldaksid vabastuse kohaldamisel arvesse võtta võimalikke muid kavasid või projekte, iseäranis neid, mis puudutavad konkreetset kaitseala või mis asuvad niisuguse ala läheduses, ning nende võimalikku kumulatiivset mõju alale. Nimelt käivad need kriteeriumid ja künnised üksnes kava või projekti omaduste kohta.
36 Nagu aga elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 sõnastusest sõnaselgelt nähtub, on see säte kohaldatav kavadele või projektidele, mis eraldi „või koos muude kavade või projektidega“ avaldavad tõenäoliselt kaitsealale olulist mõju. Sätte eesmärk on niisiis vältida ühtlasi elupaikade halvenemist, mis võib tuleneda mitme – sealhulgas vähese tähtsusega – kava või projekti kumulatiivsest mõjust, mida võidakse ellu viia samal kaitsealal või selle läheduses.
37 Neil asjaoludel ilmneb – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidi –, et põhikohtuasjas kõnealustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kriteeriumid ja künnised ei võimalda välistada, et ükski kava ega projekt, mille suhtes kohaldatakse riigisisestes õigusnormides kehtestatud korda ja mis on vabastatud tagajärgede asjakohase hindamise kohustusest, ei mõjuta ei eraldi ega koos muude kavade ja projektidega oluliselt mõnda kaitseala.
38 Seda järeldust ei lükka ümber Belgia valitsuse argumendid, milles esiteks märgitakse, et muud riigisisesed sätted, eelkõige need, mis on vastu võetud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 alusel, on niisugused, mis korvavad selle, et puudub kohustus hinnata asjakohaselt nende kavade või projektide tagajärgi, mille kohta peab esitama lihtsalt teatise, isegi kui need kavad või projektid võivad avaldada kaitsealale olulist mõju; teiseks võivad pädevad haldusasutused keelduda teatise vastuvõtmisest või seada oma otsustes teatud tingimusi ning kolmandaks kohaldatakse riigisiseseid karistusõigusnorme juhul, kui teatise esitamise kohustusega tegevuse elluviimine avaldab tõenäoliselt olulist mõju erikaitsealale.
39 Sellega seoses tuleb esimesena meelde tuletada, et kuigi elupaikade direktiivi artikli 6 lõiked 2 ja 3 moodustavad selle direktiivi kaitse-eesmärke arvestades ühtse kogumi, sest nende eesmärk on tagada looduslike elupaikade ja liikide elupaikade kaitse samal tasemel (vt selle kohta 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus People Over Wind ja Sweetman, C‑323/17, EU:C:2018:244, punkt 24), on neil siiski erinev sisu. Nimelt on elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud üldine kaitsekohustus, mis seisneb sellise halvenemise ja häirimise vältimises, millel võib olla oluline mõju nimetatud direktiivi eesmärkidele, samas kui lõikes 3 on ette nähtud hindamismenetlus, millega püütakse eelneva kontrolli abil tagada, et projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, antakse luba vaid siis, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju (vt selle kohta 7. septembri 2004. aasta kohtuotsus Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, C‑127/02, EU:C:2004:482, punkt 38). Lõigetel 2 ja 3 on seega erinev ulatus ja neid ei saa seega segi ajada, sest vastasel juhul kahjustataks neist kummagi soovitavat toimet.
40 Eelnevast järeldub, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 alusel riigisiseste meetmete võtmine ei võimalda asuda seisukohale, et selle direktiivi artikli 6 lõikest 3 tulenevad nõuded on täidetud.
41 Teisena piisab, kui märkida ühelt poolt – nagu on tõdetud käesoleva kohtuotsuse punktis 22 –, et ametiasutuse pädevus keelata kava või projekti elluviimine või seada selle kava või projekti lubamiseks tingimusi kuulub eelmainitud punktis 22 nimetatud teise etappi, mida on silmas peetud elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 3 teises lauses, ega ei puutu seega asjasse samas punktis 22 nimetatud esimese etapi puhul, mis käsitleb artikli 6 lõike 3 esimeses lauses ette nähtud asjakohase hindamise tingimusi. Käesoleva kohtuasja ese on aga just esimene etapp.
42 Kolmandana tuleb märkida, et nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 39, on elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud eelneval kontrollil põhinev hindamismenetlus. Seega ei ole tähtsust ka riigisiseses õiguses ette nähtud võimalusel määrata sanktsioone, sealhulgas kriminaalkaristusi juhul, kui ei järgita keeldu viia ellu tegevusi, mille kohta on kohustus esitada teatis ja millel on oluline mõju erikaitsealale.
43 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on teatavad kavade või projektide kategooriad varem kindlaks määratud kriteeriumide või künniste alusel vabastatud kohustusest hinnata asjakohaselt tagajärgi, kui need kriteeriumid ja künnised ei võimalda objektiivsetel alustel kindlalt välistada, et need kavad või projektid võivad eraldi või koos muude kavade ja projektidega erikaitsealale tõenäoliselt olulist mõju avaldada.
Kohtukulud
44 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse sama kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 6 lõiget 3
tuleb tõlgendada nii, et
sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on teatavad kavade või projektide kategooriad varem kindlaks määratud kriteeriumide või künniste alusel vabastatud kohustusest hinnata asjakohaselt tagajärgi, kui need kriteeriumid ja künnised ei võimalda objektiivsetel alustel kindlalt välistada, et need kavad või projektid võivad eraldi või koos muude kavade ja projektidega erikaitsealale tõenäoliselt olulist mõju avaldada.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: hollandi.