I.

Sissejuhatus

1.

Liikmesriigi kohtu esitatud küsimused direktiivi 2011/83 ( 2 ) tõlgendamise kohta puudutavad peamiselt mõiste „kaugleping“ määratlust ja seda, kuidas leida õige tasakaal erinevate eesmärkide vahel, mida liidu seadusandja soovib saavutada tarbija lepingust taganemise korral. Direktiivi peamine eesmärk on selge: tarbijakaitse. Seda tuleb siiski kohandada vajadusega säilitada õiguskindlus ja heausksus lepingulistes suhetes lepingupoolte vahel. Seega annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse selgitada direktiivi kohaldamise olulisi aspekte.

2.

Oma eelotsuse küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2011/83 artiklis 2 sätestatud mõistega „kaugleping“ võib olla hõlmatud ka olukord, kus tarbija on enne lepingu sõlmimist kasutanud kolmandast isikust kaupleja abi, ning kas hilisema lisateenuste lepingu saab kvalifitseerida kauglepinguks. Viimasena puudutab minu arvates kõige olulisem küsimus olukorda, kus tarbija taganeb pärast lepingu täitmist, isegi kui seaduses ette nähtud teave taganemise kohta puudub; küsitakse, kas tarbijat võib kohustada maksma kauplejale mõistlikus ulatuses hüvitist, kuna vastasel juhul võib tegemist olla õiguste kuritarvitamisega.

II.

Õiguslik raamistik

A.

Liidu õigus

3.

Direktiivi 2011/83 artikkel 2 näeb ette:

4.

Sama direktiivi artikkel 6 „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ sätestab:

5.

Artikli 9 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on sätestatud:

6.

Artiklis 10 „Taganemisõigust käsitleva teabe puudumine“ on sätestatud:

7.

Artikkel 12 „Taganemise mõju“ näeb ette:

8.

Artikli 13 „Kaupleja kohustused lepingust taganemise korral“ lõikes 1 on sätestatud:

9.

Artikli 14 „Tarbija kohustused lepingust taganemise korral“ lõike 4 punkt a näeb ette:

B.

Saksamaa õigus

10.

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch ( 3 ), edaspidi „BGB“) § 242 näeb ette:

11.

BGB § 312c „Kaugleping“ sätestab:

12.

BGB § 357 „Väljaspool äriruume ja sidevahendi abil sõlmitud lepingutest, välja arvatud finantsteenuse osutamise lepingutest, taganemise õiguslikud tagajärjed“ sätestab:

III.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

13.

2020. aastal otsustas vastustaja JK, kes on Berliinis asuva mitmekorruselise elamu omanik, ehitada nimetatud elamule kaks uut korrust. Selleks andis ta arhitektile ülesande koostada projekt ja teha ehitusjärelevalvet ning abistada asjaomaste lepingute sõlmimisel.

14.

Pärast seda, kui arhitekt valis Eisenberger Gerüstbau GmbH (edaspidi „Eisenberger“), kes on tellingute paigaldamisele spetsialiseerunud ettevõtja, saatis ta enda koostatud lepinguprojekti e‑postiga nii Eisenbergerile kui ka JK‑le. Lepinguprojekt ei sisaldanud aga mingit teavet JK lepingust taganemise õiguse kohta, ning mõlemad pooled allkirjastasid lepinguprojekti muutmatul kujul 2020. aasta detsembris.

15.

Kui tellingud olid püstitatud, esitas Eisenberger 2021. aasta jaanuaris JK‑le e‑kirja teel lisapakkumuse kahe täiendava tellingu kohta. JK allkirjastas täiendava pakkumuse asjaomases lepingus, tehes seda jätkuvalt e‑posti teel.

16.

Pärast seda andis Eisenberger JK‑le üle tellingud hoone jaoks kavandatud ehitustööde tegemiseks.

17.

2021. aasta detsembris teatas JK vaatamata sellele, et ehitustööd, mille tegemiseks oli tellinguid vaja, olid lõpetatud, et ta taganeb tellingute tarnimise lepingust, kaasa arvatud täiendavast kokkuleppest, keeldub edasiste maksete tegemisest ja nõuab 2021. aasta mai lõpuks väljastatud arvete alusel tasutud summa tagasimaksmist.

18.

Pärast JK nõudmisel tellingute mahavõtmist esitas Eisenberger Landgericht Berlinile (Berliini liidumaa esimese astme kohus, Saksamaa) JK vastu hagi, millega ta nõudis veel tasumata tasu maksmist. JK esitas samas menetluses vastuhagi, millega ta nõudis selle hetkeni tasutud summade tagasimaksmist.

19.

Landgericht Berlin (Berliini liidumaa esimese astme kohus, Saksamaa) rahuldas vastuhagi ja jättis hagi rahuldamata 19. mai 2023. aasta otsusega, mille peale Eisenberger otsustas apellatsioonkaebuse esitada.

20.

Kammergericht (Berliini liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule neli eelotsuse küsimust:

IV.

Analüüs

21.

Kolm esimest eelotsuse küsimust on suunatud määratlustele, kuna nendega palutakse Euroopa Kohtul täpsustada mõistete „tarbija“ ja „kaugleping“ piire: minu arvates saab tarviliku vastuse liigsete raskusteta anda olemasoleva kohtupraktika alusel. Neljas küsimus on, nagu mainitud, kohtuasja keskmes, sest selles küsitakse Euroopa Kohtult minu arvates tundliku teema kohta: kuidas ühitada tarbija taganemisõigus, mis kauplejalt puuduliku teabe saamise korral kestab kuni aasta alates lepingu sõlmimisest, kaupleja õiguspäraste ootuste kaitsega ja lepingu heausksuse põhimõttega. Tarbijate kui nõrgemate lepingupoolte õiguste austamise vajadus ei saa olla piiramatu olukordades, kus esinevad „kuritarvitamise“ asjaolud, mida liidu õigus ei saa mingil juhul kaitsta. See on nii veel enam olukorras, kus kaupleja võetud kohustus on sisuliselt täielikult täidetud.

A.

Esimene ja teine eelotsuse küsimus

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele vastamiseks tuleb kontrollida, kas direktiivi 2011/83 kohaselt võib lepingu, mis sõlmiti e‑posti teel kaupleja ja tarbija vahel, keda abistab enne lepingu sõlmimist kolmandast isikust kaupleja, kvalifitseerida kauglepinguks, et kohaldada direktiivi 2011/83 artikli 9 lõike 1 kohast taganemisõigust või see kohaldamata jätta.  ( 4 )

23.

Selleks et lepingut saaks käsitada „kauglepinguna“, peavad kumulatiivselt olema täidetud neli tingimust: i) leping tuleb sõlmida tarbija ja kaupleja vahel; ii) see tuleb sõlmida organiseeritud kaugmüügi‑ või teenuste osutamise skeemi osana; iii) leping tuleb sõlmida ilma kaupleja ja tarbija üheaegse füüsilise kohalolekuta ning iv) lepinguline suhe tuleb kindlaks määrata eranditult kas üht või mitut kaugsidevahendit kasutades kuni ja kaasa arvatud ajani, millal leping sõlmitakse. ( 5 )

24.

Seoses alapunktis i nimetatud esimese tingimusega ( 6 ) tuleb kõigepealt analüüsida, kas JK‑d saab määratleda tarbijana, hoolimata arhitekti abist enne lepingu sõlmimist.

25.

Direktiivi 2011/83 kohaselt on tarbija füüsiline isik, kes selle direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus‑, majandus‑, ametialase või kutsetegevusega. ( 7 ) Kaupleja on füüsiline või juriidiline isik, kes direktiiviga reguleeritud lepingute raames tegutseb – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema tegevusega. ( 8 )

26.

Eelkõige seoses lepingulise kaitsega on mõiste „tarbija“ liidu õiguse autonoomne mõiste, mida tuleb tõlgendada ühetaoliselt. ( 9 ) Selles osas on eriti asjakohane tarbijalepingute ebaõiglaste tingimuste direktiivis ( 10 ) sisalduv määratlus, nii nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud: „tarbija“ staatus tuleb kindlaks määrata lähtuvalt funktsionaalsuse kriteeriumist, mis seisneb selle hindamises, kas kõnealune lepinguline suhe asub väljaspool kutsealast tegevust ( 11 ). Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et tarbija mõiste on objektiivne ja sõltumatu konkreetsetest teadmistest, mis puudutatud isikul võivad olla, või teabest, mis sel isikul tegelikult olemas on. ( 12 )

27.

Toimikust ei nähtu tegelikult, kas tarnet sooviti isiklikel või kaubanduslikel eesmärkidel (näiteks rendi või müügi eesmärgil) või mõlemal eesmärgil. Selles osas, nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 17, tuleb kahesuguse eesmärgiga lepingute puhul, st eesmärkide puhul, mis on osaliselt seotud isiku kaubandustegevusega ja osaliselt mitte, kontrollida, kas kaubanduslik eesmärk on lepingu kontekstis domineeriv. Kui kaubanduslik eesmärk on piiratud ega ole lepingu kontekstis domineeriv, saab antud isiku kvalifitseerida tarbijaks. ( 13 )

28.

Käesoleval juhul leian, et kontrolli selle kohta, kas isik kvalifitseerub tarbijaks, peab läbi viima liikmesriigi kohus, kes peab kõiki asjakohaseid tegureid igakülgselt hindama. Eelkõige tuleb arvesse võtta lepingu tingimusi – pöörates erilist tähelepanu lepingu esemeks oleva asja või teenuse laadile –, mis võib ära näidata, mis otstarbel asi või teenus osteti. ( 14 )

29.

Mis puudutab eelkõige arhitekti abi tarbijale, siis minu arvates ei muuda see asjaolu teda automaatselt vähem nõrgaks ega kogenumaks ega mõjuta seega otseselt „tarbijaks“ kvalifitseerimist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tarbija ettevõtjaga võrreldes ebasoodsamas olukorras, kuna ta on „majanduslikult nõrgemal positsioonil ja õigusküsimustes oma lepingupartnerist vähem kogenud“ ( 15 ), sõltumata kõrgema tasemega oskusteabest, mida ta võib omada ( 16 ).

30.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et asjaolu, et enne lepingu sõlmimist abistas isikut kolmandast isikust kaupleja, ei välista iseenesest selle isiku kvalifitseerimist „tarbijaks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 lõike 1 tähenduses.

31.

Seoses artikli 2 lõikes 7 sätestatud ülejäänud tingimustega ( 17 ), mida tuleb analüüsida koos, on kauglepingute direktiivi sätete eesmärk vältida seda, et sidevahendite kasutamine tooks kaasa tarbijale antava teabe vähenemise, eelkõige seoses direktiivi artikli 6 alusel antud teabega, mis on tarbija jaoks ülimalt oluline ( 18 ).

32.

Nagu on märgitud direktiivi 2011/83 põhjenduses 20, ei peaks mõiste „kaugleping“ hõlmama neid juhtumeid, kus lepingus on lepitud kokku kaupleja äriruumides ning leping sõlmitakse lõplikult sidevahendit kasutades, nagu ka juhtumeid, kus leping algatatakse sidevahendit kasutades, kuid sõlmitakse lõplikult kaupleja äriruumides. Lisaks selgitatakse samas põhjenduses, et organiseeritud kaugmüügi‑ või teenuste osutamise skeemi mõiste peaks hõlmama skeeme, mida ei paku mitte kaupleja, vaid kolmas isik, kuid mida kaupleja kasutab, näiteks Interneti‑põhine platvorm. Järelikult ei hõlma see juhtumeid, kus veebilehel pakutakse üksnes teavet kaupleja, tema müüdavate kaupade ja/või osutatavate teenuste kohta ning tema kontaktandmeid. ( 19 )

33.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, ilmneb käesoleval juhul, et arhitekt, kellele tarbija andis ülesande abistada teda lepingu sõlmimisel lepinguprojekti koostamisega, võttis Eisenbergeriga ühendust ja palus tal esitada pakkumuse. Seejärel nähtub toimikust, et arhitekt saatis mõlemale poolele e‑posti teel lepinguprojekti, mis ei sisaldanud mitte mingit teavet tarbija taganemisõiguse kohta. ( 20 ) Eisenberger allkirjastas lepingu seega muudatusteta ja saatis selle tarbijale, kes seejärel tagastas allkirjastatud lepingu tavalise postiga. Need faktilised asjaolud näivad viitavat sellele, et leping sõlmiti eranditult kaugsidevahendit kasutades ilma kaupleja ja tarbija üheaegse füüsilise kohalolekuta. Seevastu ei viita toimikus ükski asjaolu kaupleja kehtestatud organiseeritud kaugmüügi‑ või teenuste osutamise skeemile, näiteks asjaolu, et ettevõtja julgustas lepingut sõlmima kaugsidevahendi abil.

34.

Seega võib järeldada, et arhitekt üksnes lubas tarbijal koguda teavet lepingu eseme kohta, suhtlemata siiski ühegi lepingupoolega ja andmata tarbijale direktiivi 2011/83 artiklis 6 nimetatud teavet. Sarnases olukorras on Euroopa Kohus leidnud, et kui need tingimused on täidetud, võib kõnealust lepingut lugeda „kauglepinguks“. ( 21 )

35.

Eeltoodut arvestades leian, et tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollib, kas kauglepingu mõiste neli tingimust ( 22 ) on täidetud, võib sellist lepingut, nagu see, mille on sõlminud Eisenberger ja vastustaja, pidada „kauglepinguks“ direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tähenduses, millega kaasneb võimalus lepingust taganeda vastavalt sama direktiivi artikli 9 lõikele 1.

B.

Kolmas eelotsuse küsimus

36.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui pooled sõlmivad eranditult kaugsidevahendeid kasutades lisateenuste osutamise kokkuleppe lisaks teenustele, mis on ette nähtud lepingus, mis ei ole kaugleping, kujutab see kokkulepe endast kauglepingut direktiivi 2011/83 artikli 2 punkti 7 tähenduses.

37.

Kõigepealt tuleb märkida, et kõnealune küsimus on asjakohane üksnes juhul, kui kahele esimesele küsimusele vastatakse nii, et algset lepingut ei saa kvalifitseerida „kauglepinguks“. Piirdun siiski mõne allpool kirjeldatud märkusega.

38.

Ilma et see piiraks eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidavat kontrolli, olen seisukohal, et kauglepingu määratlemise tingimused võivad olla kohaldatavad ka hilisema lisakokkuleppe suhtes. ( 23 ) Pärast lepingu sõlmimist ja tellingute paigaldamist saatis Eisenberger JK‑le e‑posti teel lisapakkumuse kahe täiendava tellingu kohta. Tarbija allkirjastas pakkumuse, edastades selle e‑postiga.

39.

On tõsi, et nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 14 ( 24 ) ja direktiivi 2011/83 artikli 3 lõikes 5 ( 25 ), ei piirata riigisisest õigust lepinguõiguse aspektide osas, mida selle direktiiviga ei reguleerita.

40.

Sellest järeldub, et sellised lepinguõiguse aspektid nagu lisakokkuleppe laad – mis ei ole direktiiviga 2011/83 reguleeritud – peaksid olema reguleeritud riigisisese õigusega.

41.

Nende kaalutluste põhjal ja eeldusel, et põhilepingu saab kvalifitseerida kauglepinguks, peab liikmesriigi kohus kontrollima täiendava kokkuleppe laadi.

C.

Neljas eelotsuse küsimus

42.

Neljas küsimus annab Euroopa Kohtule võimaluse paremini täpsustada direktiivi 2011/83 neid sätteid, mis käsitlevad põhikohtuasjas kõne all olevaid asjaolusid taganemisõiguse valdkonnas.

43.

Kõigepealt tuleb märkida, et seoses olukorraga, mis käsitles direktiiviga 2011/83 reguleeritud väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid, järeldas Euroopa Kohus, et direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti a alapunkti i ja lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et tarbija on vabastatud igasugusest kohustusest tasuda osutatud teenuste eest, kui asjaomane kaupleja ei ole talle esitanud nimetatud artikli 14 lõike 4 punkti a alapunktis i sätestatud teavet ja tarbija on kasutanud oma õigust pärast lepingu täitmist. Selle põhjuseks on „põhimõtteli[ne] tähtsus, mille direktiiv 2011/83 annab lepingueelsele teavitamisele väljaspool äriruume sõlmitavatest lepingutest taganemise õiguse kohta“. ( 26 )

44.

Euroopa Kohus on aga seoses tarbijakrediidilepinguid käsitleva direktiivi 2008/48 ( 27 ) sätetega selgitanud, et „krediidilepingu täielik täitmine toob kaasa taganemisõiguse lõppemise“ ( 28 ). Täpsemalt märkis Euroopa Kohus, et „kuivõrd lepingu täitmine kujutab endast lepinguliste kohustuste lõppemise loomulikku mehhanismi, […] ei saa tarbija enam tugineda taganemisõigusele, […] kui pooled on krediidilepingu täielikult täitnud ja sellest lepingust tulenevad vastastikused kohustused on seetõttu lõppenud“. ( 29 )

45.

Käesolev kohtuasi pakub huvitavat väljavaadet kohaldada direktiivi sätteid viisil, mis hoiab omavahel tasakaalus erinevad, omavahel vastanduvad kaitsetasemed. Ühelt poolt tarbija vajalik ja nõuetekohane kaitse tundlikul hetkel, mis eelneb lepingu sõlmimisele, ning seega tarbijale lisaõigusi andvate sätete kasutamine juhul, kui kaupleja jätab asjakohase teabe esitamata: käesoleval juhul taganemistähtaja pikendamine ühe aastani. ( 30 ) Teiselt poolt vajadus, et liidu õigust ei kasutataks kuritarvitusteks, tulenevalt juhtumi kõigist asjaoludest, mis toovad kaasa tarbija õiguste ebaproportsionaalse kaitse ja kaupleja põhjendamatu kahjustamise.

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib nimelt, kas see, kui tarbija viitab nõutud summade tagasimaksmise välistamisele, võib olla vastuolus heausksusega, kui kumulatiivselt on täidetud neli tingimust: i) ei ole võimalik tuvastada, et kaupleja on tahtlikult jätnud tarbijale direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti a kohase teabe esitamata; ii) kaupleja on osutanud tarbijale teenust, mida ei saa faktilistel või majanduslikel põhjustel tagastada; iii) tarbija kasutab seda teenust nüüdseks alaliselt või ta on omandanud teenusega kaasneva väärtuse ja iv) hüvitise summa ei ole ülemäära suur.

47.

Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas hinnates konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid ning seega seda, mil määral on kaupleja süüdi teabe esitamata jätmise eest, ja tehtud töö laadi, koostoimes nõutud summadega, on võimalik hinnata poolte käitumist lepingu heausksuse põhimõtte alusel, mis võib viia tarbija pakutud lahendusest erineva lahenduseni, st täieliku kuludest vabastamiseni, kuigi tarbija on lepinguga hõlmatud teenust täielikult kasutanud.

48.

Kõigepealt tuleb märkida, et direktiiv 2011/83 ei sisalda ühtegi sätet, mis käsitleks sama direktiiviga antud õiguste kuritarvitamist tarbija poolt. Seetõttu leian, et direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti a ja lõiget 5 tuleb tõlgendada kooskõlas selle direktiivi konteksti ja direktiiviga taotletavate eesmärkidega ning õiguse kuritarvitamise ja heausksuse üldpõhimõttega, võttes eelkõige arvesse käesoleva juhtumi faktilisi asjaolusid.

49.

ELi õiguses tunnustatakse õiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt ei saa õiguskorra subjektid liidu õigusnorme pettuslikult või kuritarvituslikult ära kasutada. ( 31 ) Õiguste kuritarvitamist kui Euroopa lepinguõiguse üldpõhimõtet tuleb tõlgendada lähtuvalt hea usu põhimõttest, millel on – nagu teada – õiguste maksmapanekut piirav funktsioon: see tähendab, et on õiguspärane kasutada neid õigusi, mis on kooskõlas nende õiguste enda mõtte ja eesmärgiga ning mis ei tekita teisele poolele ebaproportsionaalset kahju. Sellest järeldub, et õiguse kasutamine ei saa kunagi olla piiramatu, kuna sellel on nn funktsionaalne piirang: selle eesmärgi järgimine, mille jaoks nimetatud õigus õiguskorras kehtestati.

50.

Lisaks tuleb veel kord meelde tuletada, et direktiiv ise ei piira „siseriiklikku õigust lepinguõiguse valdkonnas, kui lepinguõiguse aspekte ei reguleerita käesoleva direktiiviga“ ning et „direktiiv [ei tohiks] piirata siseriiklikku õigust seoses üldiste lepinguliste õiguskaitsevahendite[ga]“. ( 32 )

51.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab kuritarvitamise tõendamine kahe elemendi – objektiivse ja subjektiivse – olemasolu. ( 33 ) Seoses objektiivse elemendiga on vaja, et nähtuks, et kuigi liidu õigusnormides ette nähtud tingimused on formaalselt täidetud, ei ole nende õigusnormidega taotletavat eesmärki saavutatud. Mis aga puudutab subjektiivset elementi, siis võib seda pidada olemasolevaks, kui on tõendatud tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused.

52.

Oma analüüsis pööran erilist tähelepanu objektiivsele elemendile, kuna subjektiivse elemendi osas saab ainult eelotsusetaotluse esitanud kohus kooskõlas riigisisese õiguse tõendamisnormidega ja kõigi tema käsutuses olevate tuvastuste põhjal kontrollida, kas tehingu eesmärk oli saada liidu õiguse kohaldamisest põhjendamatu eelis. ( 34 )

53.

Mis puudutab kuritarvitava käitumise tõendamise objektiivset elementi, siis on direktiivi 2011/83 eesmärk tagada tarbijakaitse kõrge tase, andes neile teatud õigused eelkõige kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitud lepingute valdkonnas, mille hulka kuulub ka taganemisõigus. ( 35 )

54.

Direktiivis on nimelt sätestatud rida kohustusi kauplejale, eelkõige seoses teabega, mis tuleb tarbijale esitada enne lepingu sõlmimist. Liidu seadusandja eesmärk on nimelt hoida ära, et sidevahendite kasutamine tooks kaasa tarbijale antava teabe vähendamise. ( 36 )

55.

Arvestades tarbijale enne kauglepingu sõlmimist edastatud teabe põhimõttelist tähtsust, on taganemise – mis on tarbija kohustuste osas ette nähtud artiklis 14 – eesmärk võimaldada tarbijal oma otsusest taganeda, kui ta leiab pärast lepingu enda sõlmimist, et see ei vasta tema vajadustele, ning seega võimaldada tal taganeda lepingust. ( 37 )

56.

Kui aga kaupleja ei esita taganemisõiguse kohta teavet kooskõlas direktiivi 2011/83 artikli 14 lõike 4 punkti a alapunktiga i, ei pea tarbija ühtegi kulu kandma. Lisaks on artikli 14 lõikes 5 sätestatud, et „tarbijale [ei kaasne] taganemisõiguse kasutamisega mis tahes vastutust“. Selles kontekstis soovis liidu seadusandja artikli 14 lõigetega 4 ja 5 karistada kauplejat, kes ei täida oma teavitamiskohustust, et tagada tarbijakaitse kõrge tase. ( 38 )

57.

Siiski tuleb täiendavalt kaaluda eesmärke, mida direktiiviga taotletakse.

58.

Nagu on märgitud põhjenduses 4, on direktiivi 2011/83 eesmärk edendada õiglast tasakaalu kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel. Sellega seoses leian, et direktiivi 2011/83 põhjenduse 4 sõnastus on seotud sama direktiivi põhjendusega 50, mis selgitab, et kui ühest küljest peaks tarbija saama taganemisõigust kasutada ka juhtudel, kus ta on palunud teenuste osutamist enne taganemistähtaja lõppu, siis teisest küljest peaks kaupleja olema kindel, et talle makstakse piisavalt tema poolt osutatud teenuse eest. ( 39 )

59.

Sellest kaalutlusest lähtudes oleks kõnealuse eesmärgiga vastuolus asuda seisukohale, et tarbija võib lepingust taganeda pärast lepingu täielikku täitmist ja olla vabastatud mis tahes maksekohustusest. See oleks äriühingu majanduslike nõuete suhtes ebaproportsionaalne lahendus, mille tagajärjeks on see, et äriühingu kanda võivad jääda sobimatud kulud.

60.

Eespool kirjeldatu leiab (täiendavat) kinnitust, kui võtta arvesse teatavaid käesolevat juhtumit iseloomustavaid asjaolusid: leping ei sisaldanud mitte mingit teavet taganemisõiguse kohta; taganemine leidis aset pärast tööde lõpetamist; lepingu koostas kaupleja (arhitekt), kes toimikust nähtuvate andmete kohaselt abistas tarbijat kogu läbirääkimiste etapi kestel.

61.

Niisuguses kontekstis ei saa tähelepanuta jätta arhitekti osutatud abi, mis ei mõjuta küll tarbija staatust, kuid mis võib minu arvates igakülgsel hindamisel rolli mängida. Oleks vähetõenäoline, et arhitekt ei ole teadlik tarbija kohustustest ja õigustest seoses tema sõlmitud lepinguga ning et ta ei saa tarbijat nendest teavitada. ( 40 ) Igal juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata õiguste kuritarvitamise kohaldamise analüüsi raames mõju, mida arhitekt avaldas.

62.

Nende kaalutluste põhjal ei nõustu ma komisjoni seisukohtadega, et võttes arvesse ainuüksi asjaolu, et taganemine toimus 12 kuu jooksul, ei täida selline käitumine kuritarvitamise tingimusi. Minu arvates oleks piirav kaaluda pelgalt taganemistähtaegade järgimist, et järeldada tout court (pikemalt mõtlemata), et tegemist ei ole kuritarvitava käitumisega.

63.

Nagu eespool märgitud, tähendaks järeldus, et tarbija võib direktiivi 2011/83 alusel lepingust taganeda kulusid kandmata, minu arvates tarbijakaitse eesmärgi tõlgendamist väljaspool selle eesmärgi piire. Liidu õigusnormide tõlgendamisel tuleb aga arvesse võtta tagajärgi, mis võivad tuleneda taganemisõiguse kasutamisest.

64.

Niisuguses kontekstis, arvestades direktiiviga taotletavat õiglast tasakaalu kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel, kaldun arvama, et taganemisõiguse kasutamist tuleks piirata, et kaitsta ka kaupleja eesõigusi. Vastasel juhul kalduks selle õiguse kasutamine kauplejale hüvitise maksmiseta kõrvale mitte ainult taganemisõiguse, vaid ka direktiivi 2011/83 eesmärgist, nagu on märgitud põhjenduses 4. ( 41 )

65.

Eelkõige tuleb leida tasakaal tarbijakaitsenormide range kohaldamise ja seega tarbija õiguse vahel taganeda lepingust seetõttu, et tundlikus lepingueelses etapis puudus teave, ning kaupleja õiguse vahel saada tehtud töö eest hüvitist, kui ta on tarbija huvides töö täielikult ära teinud. Pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle kontrolli läbi viinud, võiks nimetatud tasakaalupunkti leida mõistliku hüvitise määramisest. ( 42 )

66.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on aga läbi viia vajalikud kontrollid ning eelkõige: hinnata, kas lepingu täitmine oli täielik või mitte; tehtud töö ja osutatud teenuse maksumust; mõju, mida arhitekti kui kauplejast nõustaja sekkumine avaldas tarbija läbirääkimistahtele; eespool kirjeldatud kuritarvitava käitumise olemasolu kaupleja poolt ning juhul, kui nimetatud kohus jõuab järeldusele, et tegemist on kuritarvitusega, siis sobiva hüvitise suurust, mille tarbija võlgneb kauplejale töö lõpetamise ja teenuse osutamise eest.

V.

Ettepanek

67.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Kammergerichti (Berliini liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: